Ekstravert või lihtsalt hädapätakas?

Hiljuti oli Pealtnägijas lugu sellest, kuidas ajakirjanik vabatahtlikult karantiini läks ja nädalaga praktiliselt pöördumatu vaimse häire sai. Vähemalt nii traagiliselt ja dramaatiliselt meile seda serveeriti. Midagi nii absurdset ei olnud ma ammu näinud. Millest see üksi olemise talumatus siis tuleneb? Kas inimene, kes sellega toime ei tule, on ekstravert või lihtsalt saamatu hädapätakas ja lumehelbeke?

Mina olen ennast alati ekstraverdiks pidanud. Ma arvan, et põhikoolis meil käidi isegi vastavat testi tegemas ja tulemus näitas, et mulle meeldib inimestega suhelda ja elan oma emotsioone väljapoole. Näitas, et olen ekstravert. Viimasel ajal ringi vaadates olen kahtlema hakanud. Äkki ma ikka olen introvert? Sest lisaks inimestega suhtlemisele mulle vahel ka inimesed üldse ei meeldi. Suured massid ei tekita mulle otseselt ebamugavustunnet, aga need lihtsalt ei meeldi mulle, ma ei taha nende sekka ronida. Jah, on käidud elu jooksul suurtel kontsertidel, aga praegu ei ole see mu esimene valik. Lihtsalt ei viitsi. Ka laulupeole ei tahaks minna, sest inimhordid. Ja spordiklubi riietusruum – kui seal on palju inimesi, siis ma loomulikult ei jookse kiljudes ukse pealt tagasi ega vaja paberkotti, et paanika tõttu rütmist välja läinud hingamine jälle korda saada, aga mulle lihtsalt ei meeldi selline olukord. Eelistan vähe inimesi või üksindust. Kas ma siis olen ikkagi introvert, mis takistab mul mõistmast, KUI pagana raske on ühel ekstraverdil sisustada paar nädalat iseenda seltskonnas?

Minule isiklikult ei valmistaks mitte mingit probleemi ka nädal aega jutti üksi kodus olla. Ma leiaks kohe kindlasti tegevust. Internet on asju otsast otsani täis. Mulle tundub küll, et peab ikka totaalselt saamatu olema, kui ei suuda sealt vajalikku meelelahutust üles leida. Lisaks on internetis võimalik ka suhelda! Kes tahab, see saab suhelda kirjalikult – messengeris, skaibis…meili võid saata. Kes tahab just tingimata häält teha, see võib helistada! Kah läbi interneti või lausa telefoniga. Ohooo, vahi siis, eks! Ja kellele meeldib suheldes teisele inimesele otsa vaadata, see võib teha koguni videokõne! VAU!

Keegi võiks Pealtnägija ajakirjanikule vastava info edastada. Miskipärast leidis ta psühholoogi poole pöördumiseks videokõne võimaluse üles, aga lähedastega suhtlemise puudumise üle kurtis nagu väike plika. Vot, kasutanuks ta selleks videokõne võimalust, ehk poleks siis pidanud psühholoogile helistamagi…

Siis saab muidugi ka igasuguseid sarju vaadata. Kindlasti on kõigil kuskile unustatud kausta kirja pandud mingi 6-7 sarja, mida keegi on soovitanud, aga mida pole olnud aega vaadata. Jumala hea võimalus nendega nüüd algust teha. Ma kardan, et paarist nädalast jääks veel puudugi, et kõik hea ära vaadata.

Pealtnägijas näidati meile muide ka kaadrit aknast, mis avanes tänavale, ja ajakirjanik lisas juurde, et see on järgmiseks paariks nädalaks tema televiisor. Keegi võiks inimesele ometigi öelda, et iga tehnikaseade on tänapäeval televiisor. Näiteks nutitelefon. Avad sealt äpi (olemas nii Elisal kui ka Telial), valid soovitud kanali ja voila! Kui telefoni ei ole (kurat teab, eks), siis võtad arvutist brauseri lahti ja jälle – voila! Teleprogrammid avanevad. Kui vastavaid seadmeid ei ole, siis võib paluda mõnda lähedast, kes sulle kodust tooks. Annab aga läbi akna kätte ja ongi olemas. Maagiline, I know.

Siis on olemas raamatud meil siin maailmas. See, et sa ei saa neid füüsilisel kujul kätte (kuigi seegi pole võimatu, kui sul on mõni lähedane või sõber, kes ära toob), ei tähenda, et lugemisest loobuma peaks. Mina kasutan näiteks e-raamatukogu. Seal on väga palju lugemisvara. Kõik tasuta kättesaadav, kusjuures palju on ka uut kirjandust, mida kõike ise nagunii osta ei jaksaks. Muudkui aga ava jälle nutitelefon või arvuti ja loe terviseks.

Siis nuttis Pealtnägija ajakirjanik ka selle üle, et toitu ei saa koju tellida, sest pole lootustki kullerit samaks päevaks saada. Nojah, ei ole tõesti. Samas, võib-olla ikkagi on sul mõni lähedane, kes saaks sulle tuua poest paar asja? Kui tõesti pole, siis meil on päris mitu äppi, kust toitu tellida. Muide, toovad soojana kohale. Resturaanist. Täitsa tasub katsetada.

Mina olen muidugi suur üksi sööja. Mulle meeldib kodus omaette krabistada. Üksi restorani minejat minust pigem ei ole. Jah, ma olen käinud ja saan hakkama, aga esimene eelistus on mitte minna. Samas üksi kodus süüa ei ole mingi probleem. Inimesel, kellele see raskusi valmistab, võib küll väga keeruline elu olla. Mõtle, seni nälgid, kuni keegi lõpuks koju tuleb… Nii on jah raske.

Ühesõnaga, ma ei saa aru, mis depressioon? Mis paanika? Mis mentaalne närbumine ja psüühikahäired? Võta ennast kokku, inimene! Leia tegevust, tee aken lahti ja hinga sealt tulevat värsket õhku. Võimle! Loe. Vaata telekat. Räägi sõpradega juttu.

Geez! Ei saa aru lihtsalt.

norma

22 kommentaari

  1. Nägin ka seda osa ja mõtlesin, et appi, ma pean sellest blogima. Aga siis otsustasin, et ma ei viitsi, sest see oli lihtsalt LIIIIIIGA jabur 😀 Nagu täiesti!
    PS: Ainuke esi, mis selle ajakirjaniku jaoks võis asja raskendada, oli see, et ta ei viibinud oma kodus, vaid tühjas korteris. Oma kodus leiaks veel lisaks mingit toimetamist alati, aga temal seda võimalust polnud. Aga no tõesti debiilne eksperiment.

    • Mhmh, ma mõtlesin ka tookord blogida, aga siis ei olnud aega 😀

      See oli tühi korter jah, aga sellepärast ma oma tänases posituses ei hakanudki kappide sorteerimist välja pakkuma, sest see oleks tegevus, mida saab ainult kodus teha. Kui oleks oma kodus kinni, leiaks muidugi veel terve hunniku asju, mida teha. Ja nagu sa ise ka kirjutasid, siis tööd ju ka veel vaja teha. Ehk et seda hullu laisklemise aega polegi nii palju, nagu esmalt mulje võib jääda.

      • Jaa. Tüüp oli nii rusutud, nagu ta oleks üksi eluks ajaks avakosmoses 😀 Naeruväärne oli see kõik.

      • Ma pole elus pidanud tööl nii palju inimestega rääkima ja ühtlase voona uhama kui nüüd kodukontoris olles. Üks k…di Zoom ja Skype ja telefon ajab teist taga ja meilidest ei käi enam ammu üle. Ma ei saa aru, kes ja kus on need tüübid, kes saavad kodus igavleda ja leiavad aega suisa masenduda???

  2. Ma olen nädal aega kodus olnud, suhtlen inimestega netis, nagu ikka. Hulga vähem survet kokku saada, hea rahulik.

  3. Ma vaatasin seda klippi tookord ja mõtlesin mõnevõrra samu asju. Küll aga pean ma tunnistama, et minu jaoks on tsipake vahet, kas ma olen kodukontoris sest MINA tahan olla või olen kodukontoris, sest nii muuseas on soovitatud pigem kodust väljas mitte lonkida – see viimane hakkab natukene rusuma küll, sest 1) ma ei saa mitte kuhugi väga liikuda, sest liigun ühistranspordiga, kuhu ma hetkel jalga ka tõsta ei taha; 2) tüüpilised meelelahutuskohad on kinni; 3) seekordne kodukontor pole justkui minu valik, kuigi ma armastan kodukontoris olemist.

    Küll aga on kogu lisaaeg mõjunud hästi mu söögitegemisele, sest teen kõik toidud otsast-otsani ise, ning ka mu raamaturiiulile, kus lugemata asjade nimekiri lubab kahanemist. Ning telefonitsi-arvutiga suhtlen ma ju ka inimestega, seega ei saa kurta, et õues uluks tuul ning suhelda ei saa. Seega natukene ütleks siiski, et ajakirjanik ehk pingutas natuke üle .

  4. ma olen ekstravert, aga ma ka rahvamasse ei armasta, ma ei tea mis vajadus see on, kui keegi tahab tuhande võõra inimesega külgi nühkida. kontserdil näiteks. ma ei taha.
    kuid nüüd ma pole kaks nädalat kellegagi näost näkku rääkinud ja täna nägin õues naabripoissi ja sain aru, kui väga ma just inimesega näost näkku suhtlemist vajan. tuttava inimesega. ma seda ei arvesta, et paar päeva tagasi suva jalgrattur tänaval tüli noris, see kestis ainult paar minutit 😀 kaks nädalat üksinda ilma suhtlemata kodus, on päris vastik, kuigi mul on tegemist küll.

    sa küll kritiseerid, et kes see hull ajakirjanik oli, aga kui pikalt sa oled kõige rohkem nii olnud, et mitte kellegagi päriselt ei räägi? telefon ja internet ei loe, kirjutamine ei loe. sa ju elad üksinda? kaua oled nii olnud, et oledki üksi kodus, tööl ei käi, külas ei käi, külalisi ei käi, väljas kellegagi ei kohtu?

    • epp

      “Kaua oled nii olnud, et oledki üksi kodus, tööl ei käi, külas ei käi, külalisi ei käi, väljas kellegagi ei kohtu?” Küsimus küll vist Kristallkuulile, aga mul tekkis tahtmine vastata. Mina olen sellistes tingimustes kodus olnud 14 päeva kindlasti, võib-olla oli ka 16, üle-eelmisel talvel. Lumevangis. Söögid-värgid olid olemas, mees oli töölähetusel. Teisel nädalal rääksin juba täitsa sujuvalt iseendaga =)

      • Jah, Epp, ma usun, et sina oled. Aga enamus töölkäivaid eestlasi ei ole. Isegi kui nad üksinda elavad. ei ole tüüpiline, et kui kui töölt puhkus hakkab, siis veedab inimene selle aja üksinda kodus istudes. Töökäivad inimesed on seltskonnas viibimisega nii harjunud, et nad ei oska ilma. Isegi kui neile see seltskond väga ei meeldi, milles nad tööl aega veedavad. Noh ja kuna Kristallkuul mu küsimusele ei vastanud, siis eeldan, et ta küll kirjutas kriitilise postituse, et üksinda ruumis istumine on nii tavapärane teema, aga ise pole ta seda künagi üle paari päeva proovinud.

        • Mul pole otseselt vajadust olnud kunagi lugeda päevi ja arvestada, millal ma kellegagi päriselt räägin ja millal mitte. Korduvalt on see pähe turgatanud küll, et ohh…ma vist ei ole täna piiksugi teinud (pole telefonis rääkinud, pole iseendaga rääkinud, pole toast väljaski käinud, et kellegi teise inimesega rääkida). Pigem on see avastus nalja teinud, ahastama pole kordagi pannud.

          Minu jaoks on suhtlemine suhtlemine, pole absoluutselt mitte mingit vahet, kas ma selleks häält pean tegema või on ainus heli klahviklõbin. Usu või ära usu, nii on. Minu jaoks täiesti müstiline, et mõne jaoks see nii EI ole 🙂 Aga ju siis pole.

          Minu jaoks on tähendusega suhtlemine see, kui ma tunnen, et suhtluspartner võtab minu jaoks aega ja mina tema jaoks samuti. See, kui keegi tuleb külla, ongi minu jaoks märk, et ta on võtnud ette ja planeerinud kulutada need x arv tunde minuga suhtlemisele. See, kas ta istub siin minu juures diivanil või hoopis ekraani sees – ma tõsiselt ei näe vahet. Ma sõpru ju katsuma nagunii ei hakka, see ei anna mulle midagi. Jah, oma kallimaga ei ole läbi ekraani aja veetmine see, mis oleks ühes ruumis. Ei saa puudutada, ei saa kallistada, musitada, seksida. Aga sõbraga ma neid asju ju ei tee. Sõbraga ma ainult räägin. Mis valu on mul temaga siis justnimelt ühes ruumis istuda, kui ma saan temaga rääkida ja soovi korral talle otsa vaadata ka skaibis?

          Ehk et ma saaks ahastusest aru, kui karantiini pandud inimestel keelataks ülejäänud inimkonnaga suhelda. Ei tohi kellelegi helistada, kellelegi kirjutada jne. Aga et selliseid keelde pole, kõlabki isiklikult mulle see paanika täieliku esimese maailma probleemina, millest saaks lihtsasti üle, kui ennast lihtsalt kokku võtta, mitte siuke puss olla.

          • ehk see pikk jutt tähendab, et sa ei mäleta, et oleks rohkem kui paar päeva üksinda olnud? ok, küsin konkreetsemalt: pikalt sa nüüd oled üksinda kodus istunud? või su kasiino on avatud ja sa käid tööl?

            • Ma ei tea, mitu päeva järjest ma olen üksi kodus istuma pidanud. Pole kunagi olnud põhjust loendada. Praegu ma 24/7 üksi kodus ei istu. Kindlasti ei tähenda see, et ma poleks vajadusel võimeline istuma. Kindlasti olen.

              Kasiinos toimuvad tööd on minu lisatöö. Päevatöö (40 tundi nädalas, nagu paljudel teistel inimestel) on mul ka kogu aeg olnud – seda ma teen juba viimased 3 aastat kodust. Ma ei käi kontoris.

              • Töö kohta ma ainult sellepärast küsisin, et praegu paljudel inimestel on tööst paus, ehk neil pole vaja kodust välja minna. Seda inimene tavaliselt mäletab, millal tal viimane töökohtumine või tööpäev oli (kui ta just mitmeid kuid töötu pole).
                Seda, millal mul keegi viimati külas käis või millal ma ise viimati külas käisin, ma mäletan ka. Võimalik, et mul on erakordselt hea mälu 😀 Sa oled hea keerutaja 😛

  5. Anonüümne

    Minu praegune elukorraldus sobib kehtestatud korraga üpris hästi – kord päevas pikem käruring ilma poeskäiguta (kaubad tellin koju), nii et erilist ilmajäämistunnet ei taju. Saan imehästi oma aja sisutamisega hakkama, kui mul on kodus vähemalt raamaturiiul. Ja internet. Ja kujutage ette – ka telekas (hetkel tuleb ETV-st eestlastele kohustuslik vanakool “Meri ja Orav” :))
    Aga seda ekstraverdist introverdiks muutumist olen ka enda puhul tähele pannud. Kahekümnendates polnud probleem rahvarohkes kohas viibida, see oli normaalsus. Kuid nüüdseks juba mõned aastad eelistan sõpradega kokku saada üks-ühele, nii lihtsalt saab mõnusamalt rääkida, päriselt suhelda. Ja omaette olemine on mõnus – praegusesse koosellu kolides oli mul ikka mõnda aega mõttes, et äkki jätaks oma korteri (kaks maja eemal) alles – oleks ju hea koht, kus aeg-ajalt “olemas” käia. 🙂 Nii et ju siis on noorest ekstraverdist saanud mõni aasta vanemana pigem introvert.

    • Mina naudin ka väikseid seltskondi rohkem, sest siis saavad kõik rääkida ja vestlus on sügavam. Kui ühes ruumis on juba 7-8 või rohkem inimest, tuleks nagunii suhelda väiksemates gruppides. Või oleks tulemuseks üksteisest üle röökimine. Seda ma ei armasta, parem olen siis juba üldse vait.

      Aga jah, mina ka ei tunne, et mu elu suures plaanis muutunud oleks. Külas käimist on muidugi vähem ja reiside planeerimisele ei saa praegu mõeldagi. Muus osas on kõik suht endine.

  6. Selles saatelõigus oli muidugi palju naeruväärset abitust, aga kui püüda mingit sügavamat nähtust sealt tabada, siis pakuks välja, et probleem sihuke eksistentsiaalne – inimene kui kest on olemas, aga isiksust (kaasnevate omadustega) pole sinna sisse tekkinud. Sattus üksindusse ja ennäe – täielik tühjus. Polegi kedagi. Räige ehmatus. Tunnen kaasa.

    • Väga hea point! Sellised eneseavastusretked on personaalses plaanis väga olulised. Kas neid just riigitelevisioon üle kandma peab… Ilmselt on eriarvamusi 🙂

  7. Ma saadet ei näinud, kommenteerid puhtalt su postitust 🙂
    Ma olen alati teadnud, et ma olen introvert, inimesed mulle meeldivad, aga nad lihtsalt väsitavad mind üsna kiiresti surmani ära. Nii et nädal kodus töötamist peaks nagu ok olema. Seda enam, et ma ei ela üksi. Aga ei olnud. Täielik piin oli. Mitte sellepärast, et oleks igav olnud, vaid sellepärast, et ma tahtsin normaalselt inimestega rääkida. Kirjutasin päev läbi inimestega, suhtlesin iga päev ka videokõnega nii tööasjus kui õhtul veiniklaasiga (mina, kes ma joon alkoholi ülivähe). Aga see ei ole seesama! Ma tahtsin tööle minna, ma tahtsin suvalist smalltalki juhuslike inimestega (videokõne asjus lepid ju kõigepealt kokku, kellega kohtuda tahad, aga ma tahtsin tänaval inimestele “jõudu!” soovida, poes müüjaga pula ajada – kõiki neid pisikesi interaktsioone). Loomulikult saan ma hakkama, sest ma olen täiskasvanud inimene ja puha. Aga see ei meeldinud mulle. Ma ei tea, mis oleks, kui tööd ka ei oleks teha.

    Vähemalt nädal veel.

    • See tänaval inimestele jõudu soovimine ja poemüüjaga pläramine – meie Tallinnas ei tee neid asju 😀 Ilma naljata, selliseid vestlusi tuleb haruharva ette.

      Maal ema juures käies tangin ma alati enne kojusõitu paagi ühes väikses tanklas täis. Vot sealse müüjaprouaga (ta nimi on Siiri) ma olen küll mõnikord juttu ajanud, sest kuidagi tuleb see aeg, mis kulub paagi täitumisele, ära sisustada. Minu jaoks on siiski sellised vestlused harukordsed, vast korra kvartalis tuleb ette.

  8. Age

    Vaatasin ja mõtlesin, et ta saab ju varsti/kohe isaks, ise selline hädapunn. Aga baleriin Anna on kange ja kõik on korras? Ah las ta olla.

    • Eks ta siis saab kasvada ja areneda, kui laps sündinud 🙂

      Minu jaoks oli see saatelõik täielik läbikukkumine. Kes soovib, võib sellist virtsa Kuuuurijast vaadata. Pealtnägijast ootasin enamat.

  9. Omalt poolt: minu jaoks oleks määratu vahe, kas olla üksi omas kodus või anonüümses hotellitoas, kus mul pole peaaegu üldse mingeid oma asju: seinatäit raamatut, oma suure kuvariga arvutit (halvad silmad, väikese pealt saaksin lugeda ainult nina vastu pannes ja ka siis mahuks korraga vaatevälja näruselt vähe), oma kööki ja toiduaineid. Ma tunnen tülpimust juba üht ööd hotellitoas veetes – appi, mul pole midagi lugeda!

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: