Käsi püsti, kes tahab nunnusid põrsaid õgida?

Inimesed, kes telekat vaatavad, on vahest märganud reklaami, kus vudivad roosad põrsad ringi ja kus pärast kuvatakse miski sõnum, et eelista kodumaist vms. Reklaamitakse seahakkliha, kui ma ei eksi. Reklaam on palju tähelepanu saanud, sest arvamused lähevad lahku. Ka mind ei jätnud see reklaam külmaks. Nii lihasööja kui ka turundusinimesena arvan, et see reklaam on ebaõnnestunud.

reklaam

FB-st pätsatud kuvatõmmis

Mis mul siis viga on? Kas ma ei tea siis, et liha ei tule tegelikult poest? Mingi lollakas lumehelbeke, ise matsutab kahe suu poolega liha, aga kui näidata põrsa pilti, siis minestab ära?

Noh, päris nii ei ole. Minu jaoks on reklaamis loodud side antud kontekstis võigas. Muidugi ei pea ma õigeks, et seda, kust liha päriselt tuleb, peaks eitama. Samas ma ei mõista, keda selline reklaam antud brändi ostma kannustaks. Mis on see sõnum, mis tekitab ostjas tunde, et vohh, jess, just seda ma tahan!? Ainus sihtrühm, kelle ma suudan välja mõelda, ongi ehk need ekrelikud “tõearmastajad”. Seesama inimene, kes viskab sulle näkku mingi eriti räige solvangu ja kui sa sellest kohkud, ütleb, et mis siis on, ma olin ju lihtsalt aus. Saate aru, keda ma silmas pean?

Kunagi aastaid tagasi oli mul endal üks sarnane juhtum. Nimelt kasvatas mu ema lihaveiseid. Täpsemalt limusiini tõugu veiseid. Oli kari koos pulliga, kes oli karja au ja uhkus. Tema nimi oli Mart või Märt, ma enam ei mäleta. Kui aeg oli küps, viidi Mart või Märt tapamajja ja ema lasi temast vorsti teha. Seda vorsti sai tellida. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt käis. Ema ilmselt pakkus seda ainult tuttavatele, sest sellisele kallile ja kvaliteetsele kraamile ei saanud mingeid suvalisi käppasid külge lasta. Ja oma loomakasvatusinimeste seas vorstibisnest tehes näitas ema ka juurde Mardi või Märdi fotot. Et vot selline uhke pull oli see Mart või Märt. See foto oli emal auto pardatšokis, ma mäletan. Ja kui ma seda ka oma parimale sõbrannale näitasin, siis tema ütles, et see on väga hirmus, et niimoodi Mardi või Märdi pildiga vorsti müüakse. Üritasin talle siis selgitada, et foto mõte peitub selles, et kes lihaveistest midagigi teab, selle jaoks on see foto müügiargument ja näitab vorsti kvaliteeti. Aga tema jaoks oli see lihtsalt võigas ja rõve, eriti veel seetõttu, et foto taha oli kirjutatud Mart või Märt. Mäletan, et tookord mul oli sõbrannat raske mõista, ma samamoodi kasutasin temaga väideldes argumente, et pole mõtet silmi kinni pigistada ja teeselda, et liha tuleb kuskilt puu otsast vms. Aga nüüd täna seda põssaga reklaami vaadates valdavad mind ennast samad tunded. Ma ei saa aru, kus on see peidetud link või seos, mis peaks reklaamis müügiargumendina mõjuma.

See oleks minu silmis üks väga hästi teostatud reklaam, kui reklaami oleks välja andnud veganid või taimetoitlased, kes tahaks teadlikkust tõsta. Väikse tagamõttega “…hei, kuule, kas sa oled ikka kindel, et sa tahad väikseid nunnusid põrsaid süüa? Mõtle sellele, sest täpselt seda sa tegelikult teed.” Sellise teavituskampaania puhul ma tunneks, et vajutatakse õigetele nuppudele ja pannakse üks suur sihtrühm mõtlema. See grupp inimesi, kes armastavad nunnusid väikseid loomi ja võib-olla söökski vähem liha (vähemalt mõnda aega), kui nende südametunnistusele koputada.

Lihtsalt, miks peaks sellise sõnumiga välja tulema lihatööstus, see käib mul kaugelt üle pea. Ma ei suuda mõista selle mõtte välja pakkunud reklaamiagentuuri ja ei suuda mõista ka reklaami heaks kiitnud klienti. Mulle mõjub see reklaam küll eemaletõukavalt. Kui ma ostan eestimaist liha, siis eelkõige sellepärast, et ma tahan toetada kohalikku ettevõtjat ja kohalikku talunikku. Ma ei osta sellepärast, et see Eesti põrsas on õudselt nunnu. Vastupidi – kui sa presenteerid mulle õudselt nunnut põrsast, siis ma tahan teda söömisest säästa ja ma justnimelt välistan sinu toote.

Muide, ma täiesti mõistan ka seda, kui reklaamiga tahetakse šokeerida. See on väga hea võte, millega tähelepanu tõmmata. Aga on väga peen kunst õige piir ära tunda ja teha seda maitsekalt, nii et keegi ei ärritu ega tunne end puudutatuna. Ja keegi ei hakka oksele, sest sinu loodud seos on lihtsalt võigas ja vastumeelne. Sellist heas mõttes šokeerivat asja on täiesti võimalik teha ja ma kahtlustan, et seda üritati ka antud reklaamiga. Paraku laseb Maks & Moorits seekord minu meelest märgist korralikult mööda.

Aga võib-olla olengi ma lihtsalt üks loll lumehelbeke. Loll, kes ei saa millestki õigesti aru. Loll, kes kohe solvub iga asja peale. Mulle ju ei meeldinud ka kunagine ABC Kinga reklaam, mis ütles, et kui sa ilusaid kingi ei osta, siis sa jäädki igavesti lihtsalt sekretäriks (ja see oleks ju KO-HU-TAV!!!!). Andsin lubaduse, et ABC Kingast ma enam mitte kunagi ei osta ja siiani olen sellest ka kinni pidanud. Minu black list sai igatahes taas täiendust.

16 kommentaari

  1. Kusjuures ma ei tea, mis agentuur selle reklaamklipi ideele tuli ja kes on need inimesed, kes kogu selle kontseptsiooni agentuuris kinnitasid ja kliendile maha müüsid, aga tundub kuidagi ilmvõimatu, et kõik need osapooled ei saanud aru sellest kõigest, mis sa siin kirjutad. Ju nad ikka said ja tegid seda ikka!

    • Mhmh, aga ma ei suuda lahti mõtestada, miks võis keegi arvata, et see õudselt hea idee on…

      Meenub veel Linnamäe Lihatööstuse reklaam, kus jänes väidab, et vorst on nii hea, et sobib isegi veganitele. Ehk et mõnitatakse veganeid, ilmselt mõeldes, et pohui, veganid pole nagunii meie kliendid. Andmata aru, et tegelikult võib olla palju lihasööjaid, kes võiks potentsiaalselt olla nende kliendid, aga kes selleks kunagi ei hakka, sest neile ei meeldi mõnitamine üleüldises plaanis. Mis siis, et nemad ise kuidagi selle konkreetse reklaamiga pihta ei saa.

      Täitsa ulme minu jaoks. Ja ma ometigi olen ju turundusinimene.

      • Äkki statistiliselt (need, kes reklaami peale närvi läksid VS need, kes ei läinud) õigustab see reklaam end siiski? Mine tea, eks pärast kampaania lõppu ole näha, tulemusi nad ju ometi analüüsivad.

    • murulane

      “…reklaam on ebaõnnestunud.”—tundub, et selle on teinud sotsiopaat.

  2. Naine30

    Üldse on reklaamid veidrad. Antud reklaami puhul imestan kõigesööjana, kas tõesti lõikab keegi põrsa pakendisse? See pole ju kuskilt otsast otstarbekas. Talleliha müüakse küll, aga kuna ma lambalihast lugu pidada ei oska, ei tea ka sellest suurt miskit arvata, ju on pehmem, õrnem. Teine võigas reklaam on vorsti mugivast jänesest, sest “see liha on nii hea, et isegi vegan sööb”. Mulle liha maitseb (saan seda perioodiliselt või sügavkülmas kolades metsast ka), aga need kaks küll ostma ei kutsu.

    • Just, põrsa liha on kindlasti hõrgum ja õrnem. Vasikaliha ka samamoodi. Ma nüüd tulistan puusalt, aga arvan, et põrsana käsitletakse sigu mingi teatud konkreetse vanuseni, noh, niimoodi, et loom on juba natuke suuremaks kasvanud. Neid 300-grammiseid põrsaid, keda saab lõbusasti sülle krabada, ilmselt lihaks veel ei tehta.

      Sinu välja toodud reklaami osas 100% nõus. Ka mina söön liha, aga selline madalalaubaline “nali” mõjub väga eemaletõukavalt.

  3. Ma olen üleüldiselt hakanud vähem liha sööma, st enamus proteiini tuleb nüüd asjadest, kus loom ei pea otseselt oma elu jätma selleks, et mina oma proteiinivajaduse rahuldatud saaks. Loomulikult ei ole see ligilähedanegi sellele, mida veganid tahavad saavutada, aga näiteks minu kodune külmkapp tõesti liha nii palju enam ei sisalda, saati siis veel sealiha.

    That said – ma siiski tarbin sealiha, kodus harva, aga ka ju väljas süües. Me kõik ju teame, kust meie liha tuleb ja et kunagi oli tegu elusloomaga. Võib-olla tõesti mõni inimene vaatab, et nunnu põrsas ja nüüd on hakkliha, aga mulle on see vastumeelne ja ka see klipp on vastumeelne. Jah, ma söön liha, harva, aga ma ei taha ka pidevalt mõelda, et kust see liha tuleb. Jah, olengi silmakirjalik.

    Aga võib-olla selle agentuuri palgal, kes selle valmis tegi, on palju veganeid, kelle jaoks see on võimalus oma sõnumit paremini edasi anda 🙂

  4. Reblogged this on and commented:
    Kuna Kristallkuul on justkui minu mõtted kirja pannud, aga tunduvalt paremini kui mina seda teeks, siis ma ei hakka ise enam oma Facebooki postituse kommentaaridele vastama.
    Olen Lumehelbeke edasi. Samasuguse black listiga.

  5. Mina esimese hooga mõtlesin täpselt sama, mis eelpool mainitud, et lambaliha puhul ju ka rõhutatakse tavaliselt, et TALLEliha, et pole nii vintske jne.

    Teiseks tundus mulle, et siin müüakse veits seda sama mõtet, mis vabapidamisel kanade puhul – et isegi kui me ei räägi vabapidamisel kanade munadest, vaid nende endi pannile panekust, on see kuidagi kenam, sest neil on vähemalt tore elu olnud võrreldes puurikanadega. See “liha tuleb sinu lähedalt” tähendas minu jaoks ka, et see ei tule kuskilt suurfarmist, vaid kuskilt, kus loomade eest paremini hoolitsetakse (mis on kaheldava väärtusega väide, aga ilmselgelt hea müügiargument).

    • ma ei ole reklaami näinud, aga hüpoteetiliselt mõeldes tuli pähe sama selgitus, mis Rentsile (“meie lihaloomadel on vähemalt normaalne elu”).

  6. Kats

    Ma olen maalt pärit ja näinud nunnusid põrssaid, kuniks neist said söögikõlbulikud sead või tibusid kellest kõigist ei saanud aastateks muna-kanad, aga siiski reklaamina eluslooma näitamisest ei saa minagi aru, et milles point? Vb üldise toreda maaelu näitamine ja siis toote reklaamimine, aga sedagi eelistaks piima, munade vms reklaami juures.
    Samas põrsa-, talle- või vasikaliha süüakse, see fakt mind kuidagi ei sega (ise ei söö, aga puhtalt seepärast, et ei maitse) – ega lihalooma tapmine kuidagi “inimlikum” ei ole kui loom täiskasvanu, va see asi, et eeldatavalt saab rohkem inimesi sööduks kui pisikesest põrsast.

    • Mul läheb küll veidi selle koha pealt piir, kus mulle tundub, et tegu on tarbetu piinamisega, mis ei ole kohe mitte kuidagi lisandväärtust väärt – on täiesti üks asi süüa parti, kes on kuskil õue peal paterdanud, ja hoopis teine asi süüa foie gras’d, mille jaoks on vaeseid loomi terve elu vägisi sundtoidetud.

      • Kats

        See on hoopis teine teema, ja keeruline kust see piir läheb nii ühte kui teist pidi. Kui see sama part oleks olnud pea-aegu nagu enda lemmikloom, siis vist ikka süüa ei suudaks. Tarbetut piinamist ei poolda kuidagi, aga aias võiksid päris vabalt jooksta siiski vaid lemmikloomad. Seega, kui mul oleks part, kes lahtiselt aiaks siblaks – siis oleks see mu lemmikloom, keda süüa ei tahaks.

        • Nojah, ma olin maalaps. Olid sead, lehmad, kanad, mingi hetk lambad, pardid … Haned vist olid ka lühidalt vanavanemate juures. Et nagu ootuspärane oli see, et vahel saab kana süüa. Pigem ei meeldinud see kellelegi, sest need kanad, kes meil olid, ei olnud sellist toredat prisket tõugu või siis ei osatud neid hästi nuumata, igatahes ei saanud sellist toredat pirakat kanakoiba, nagu poest letilt. Kes see ikka dieetkana süüa tahab.

          • Üks mu elu gurmee-elamusi on lapsena söödud vasikamaks. Olin väike, algklassilaps äkki?, kui maal vanaema vasikast sai ootamatult rippuv lihakeha ja siis suus sulav praetud maks. Miks pidi vasika keset suve lihaks tegema – ei tea. Nii et isekasvatatud looma söömine on täiesti ok.

            Aga sundtoidetud lindude foie gras? — mkm…

  7. tavainimene

    Mina ka imestasin. Eriti lauluvalik oli … mnjah.

    Ainus loogika, mida ma oskaks näha, on see, et 1) taimetoitlased nagunii pole meie kliendid, 2) näeme teadlikult ette väikest tormi sotsiaalmeedia-veeklaasis, 3) tõsised lihasööjad asuvad nagunii “silmakirjalike” ja “lumehelbekeste” vastaspositsioonile, 4) kui torm läbi saab, jääb lihasööjatele meelde ainult tugev ja mobiliseeriv emotsioon seoses konkreetse hakklihabrändiga.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: