Armastus

Kas kõik juhtusid mai lõpus nägema dokumentaalfilmi “Armastus”? Või kunagi siis, kui see alles välja tuli? Ma vaatasin selle alles nüüd ära ja…oli see alles vaatamine!

Päris algul ei saanud ma arugi, millega tegemist. Mulle oli öeldud, et see on dokumentaal. Aga nähes peaosaliste grotesksust, ei olnud ma enam päris kindel, kas tegemist on näitlejatega, kes kannavad ette mingit tõestisündinud lugu, või on see päriselt päris dokumentaal, kus filmitakse päriselu. Ma arvan, et mingi paarkümmend esimest minutit ei olnud ma selles päris kindel. Kui peaosalise last näidates tema nägu kaetud oli, alles siis sain aru, et oota, sellised inimesed on päriselt olemas ja elavad siinsamas Tallinnas!

Ei osanud ma mitte midagi arvata ka hoiatusest, et nõrganärvilistele pole see film soovitatav. Aga see tõepoolest pole. Seal ei näe verd ja soolikaid, tapmisi, peksmisi ega midagi sellist. Seal näeb sügavalt jõhkrat elu, mille nägemine teeb haiget.

Ütleme nii, et kui tavaliselt tekitab minus nii tugevaid emotsioone ainult mõne väga kurva haiguse käes kannatava inimese lugu või midagi sellist, siis esimene reaktsioon on mul alati, et kuhu ma annetada saan, et seda inimest/peret aidata. Esimene mõte on kohe see, et neil on raha vaja, et nad saaksid osta vajalikke ravimeid või vahendeid vms. “Armastust” vaadates tekib samasugune reaktsioon, et tahaks hullupööra neid inimesi kuidagi aidata, aga samal ajal sa tead, et raha siin ei aitaks. Järgmiseks tekib peas kohe küsimus, et kas miski üldse aitaks? Sest tõenäoliselt ei aitagi mitte miski. Ja see on nii kohutav tõdemus, milleni jõuda.

Mul hakkas südamest kahju absoluutselt kõigist, keda selles filmis näidati. Inimestest, kes on oma elu nii valesti elanud. Inimestest, kellel on lähedasi, kes endaga nii hädas on. Inimestest, kes on sündinud sellisesse perekonda. Õigemini sellisele emale.

Ei ole ma ka (õnneks) iial pidanud nägema sellist joomist nagu selles filmis näidati. No toores alkoholism ja narkootikumide tarbimine. Kuidas see inimeste kehadele mõjub, alates hammaste lagunemisest kuni paksuks minekuni. Või siis kõrendiks nälgimiseni. Ka seda oli kohutav vaadata.

Mis mulle veel kohutavalt haiget tegi, oli üks väga hästi tabatud stseen, kus meespeaosaline Fred läheb külla oma vanaemale (või oli see keegi teine sugulane vms), kellele ta üritab enda muredest rääkida. Rääkida oma tsüklist, millega ta on hädas, rääkida narkootikumide tarbimisest. Tundus, et tal on lihtsalt vaja end tühjaks rääkida. Aga mida teeb vanaema? Ta ei kuula. Ta räägib kõva häälega Fredist üle, keskendudes lauakattele, mida ta eemaldada soovib. See oli lihtsalt nii valus, et mul hakkasid pisarad jooksma. Kui sul on siin maailmas oma arust ainult kaks inimest, kes sinust üldse hoolivad, aga üks neist on su hiljuti maha jätnud ja teine ei taha su muresid kuulata, sest lauakate on tähtsam, siis… Pole midagi imestada, et sa oled omadega põhjas ja sul puudub igasugune motivatsioon sealt välja ronida, mitte keegi ei toeta sind. Samast osalisest filmitud stseen surnuaias pani mind lausa nutma.

Tavaline inimene vaatab seda filmi ja mõtleb, et kuidas nii elada saab…kuidas… Aga see film on nii kuradi hästi tehtud, et see annab vastused. Peaosaline Veronika ei ole pururumal. Ta tegelikult suudab natuke isegi analüüsida ja leiab mingid seosed, miks miski on läinud nii nagu on läinud. Aga ta suudab sellest kõigest üle olla. Ta suudab seda valu ja õudu nii edukalt ignoreerida. Ta suudab iseendaga kõigest hoolimata rahul olla, enda üle isegi uhke olla. Hämmastav enesekaitsemehhanism. Suudaks ma veeranditki endaga nii rahul olla nagu tema, läheks elust läbi purjetamine väga edukalt. Inimene on otsustanud, et tema elab ja võtab elust kõik, mis võtta on. Mitte grammigi pingutades, talle piisab täiesti ka neist asjadest, mis ise kätte tulevad. Selline sõna nagu “piinlikkus” selle inimese sõnastikus ei eksisteeri. Ja see teeb ta elu tegelikult oluliselt lihtsamaks. Seda on ühest küljest ebamugav vaadata. Teisest küljest paneb ka mõtlema, et kas äkki tema oma elus pole kokkuvõttes õnnelikumgi kui mina enda omas olen?

Kas Veronika lähedaste sõnastikus sõna “piinlikkus” eksisteerib? Jah, eksisteerib küll. Aga film portreteerib imeliselt hästi ka seda, kuidas lähedased Veronika olemusega leppinud on. Nad on käega löönud. Nad ei ürita teda enam ammu muuta. See rong on nagunii juba läinud. Seda, mis abi Veronika lähedastelt siis sai, kui poleks veel hilja olnud, me ei tea. Kes teab, võib-olla kohtas ta samasugust suhtumist nagu Fred ülal kirjeldatud stseenis. Aga võib-olla ei osanud ta abi küsida või seda vastu võtta. Sellepärast ongi see film nii hea, et on nagu on, kõik osalised on olukorraga leppinud ja see fakt iseeneses on vaataja jaoks nii traagiline, et lihtsalt teeb jõuetuks.

Ka filmi nimi minu meelest on nii tabav. “Armastus” võtab kõik nii hästi kokku. Toores ja lihalik (selliselt seda ka näidatakse) armastus peaosaliste vahel, armastus alkoholi vastu, armastus kunsti ja loomingu vastu, armastus sõprade vastu, jutumärkides “armastus” peresuhetes, Fredi tohutu armastus kadunud ema vastu… Seal on nii palju kihte. Ma arvan, et ma mõtlen sellele filmile veel mitu päeva, siiani ei ole ma seda veel peast saanud.

Kes seda filmi näinud ei ole, soovitan soojalt leida viis, kuidas seda näha. See on lihtsalt liiga hea, et sellest ilma jääda. See on nii sügavalt naturalistlik, et mõjub tavalisele inimesele karikatuurina. Selles filmis avanevad meile uksed, mille vahelt me oma tavalises elus mitte kunagi sisse ei saaks piiluda. Väga silmiavav.

3 kommentaari

  1. Oeh, kuidas ma selle filmi küll maha magasin, tahtsin juba linastumise ajal vaadata, aga Tartus vist naljalt ei saanud või midagi. Selle filmi tegemisest on Sandra Jõgeva ka raamatu kirjutanud, “Avalikud ja salajased märkmed”, soovitan seda ka soojalt. Selle põhjal olid mul umbes samad tunded, mis sul. Seal mu meelest Jõgeva põhjendab Veronika tausta lapsepõlves kogetud jumaldamisega, kus iga tema soov täideti jne. Aga jah, seal on neid kihte palju.

    • Oo, sellest raamatust ma teadlik polnud. Aitäh soovituse eest, tuleb ette võtta.

      Kui sul on kodus Telia, siis äkki saad veel selle järelvaatamisest kätte? 27. mai kell 22.30 oli film eetris.

  2. Ma pean vist ka raamatut lugema, sest tunnen, et filmi vaadata lihtsalt füüsiliselt ei suudaks. Olen nii pehmoks muutunud, et selliste asjade puhul hakkab lihtsalt valus, tahaks pea ära keerata. Isegi tean mitmeid, kes otse ütlevad, et aga miks mitte juua? Mida on elul mulle väljaspool joomist pakkuda, mida ma tahaksin? Ja kui keegi on juba sellisel seisukohal ja teadlikult selle elu valib, siis mis sa teed? Tegelikult on see ju tema õigus, kuni ta selle kõige juures ei taha, et sina teda elus hoiaksid.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: