Kas mul on ka tubli keha?

Ritsik kirjutas nii kenasti ihust. Ja tegelikult vist mõnede influencerite käes on ka see kehateema pall hiljuti käest kätte käinud, kui ma ei eksi. Ja teadupärast on see teema minul ka olnud…alati teema.

Ma neid blogidraamasid üldjuhul ei jälgi, aga hiljuti jälle oli üks. Perekool annab alati linnulennult kiirülevaate. Sain aru, et üks influencer, kes varem oli hästi pisike ja peenike, on nüüd paar kilo juurde võtnud. Ta käis teles ja ega see paar kilo blogimaailma jälgijatele märkamata jäänud. “Murelikult” küsiti, kas inimene on juurde võtnud. Mille peale ta läks kaitsepositsiooni ja hakkas kehapositiivsusest rääkima. Ning mõjus oma sõnavõttudega mõnele teisele justkui kõigi maailma paksude eestkõneleja. Mis ajas harja punaseks, sest paksude eestkõneleja võiks ometigi ka ise paks olla.

Ma saan isegi aru sellest paar kilo juurde võtnud tüdrukust. See paar kilo paneb ta lolli olukorda. Peenikesena teda enam ei näha, sest võeh, sa oled juurde võtnud. Paksud omakorda ei taha enda sekka võtta, sest “vaata kui peenike sa oled”. Nii ta jääbki kuhugi eikellegimaa limbosse, kus ta pole enam peenike, aga ka mitte paks. Sellistelt oodatakse vait olemist, pole justkui õigust kaalutõusust rääkida, sest see kaalutõus on rääkimiseks liiga väike.

Kuna teema avalik arutamine tegi talle haiget, siis järelikult lähevad need paar kilo talle korda, talle meeldis vana keha rohkem. Aga nii vananemine mõjubki. 18-aastaselt elada, süüa ja juua on üks asi, aga 28-aastaselt täpselt samamoodi elades, süües ja juues lihtsalt ei püsi kehakaal enam sama.

Ma ei hakka üldse valetama, et mulle pole see teadmine raske. On küll. Tahaks ka endiselt 50 kg kaaluda. Aga kaalun 58-59 kg. Ja palun mitte valesti aru saada – ma ei arva, et ma olen paks. Ma lihtsalt ei tunne ennast nii mugavalt nagu näiteks 5 kg kergemana tunneksin. Tugevas ülekaalus inimeste arust pole mul ilmselt õigust üldse sõna võtta, sest mida on piiksuda inimesel, kes pole ülekaalus. Aga tahes-tahtmata ei jäta see teema ükskõikseks. Olgu ideaalkaaluni minna 20 kg või 2 kg – kellele kehakaal oluline on, selle jaoks jääb teema õhku.

Hullult nõme, et mida vanemaks saad, seda raskem kaalu langetamine on. Noorena piisas üks päev söömata olemisest ja juba andis see positiivselt tunda. Praegu käin ma kolm korda nädalas jooksmas (jooksen 9 km), aga kasu ei ole sellest mitte kõige vähematki. Ma ei võta sellest alla. Mis on kohutavalt hirmutav, sest mis kuradi päevane kaloraaž mul siis küll on, kui 600-700 kulutatud kalorit mitte midagi ei mõjuta 😀 Söön ma siis tõesti nii palju või? Oma arust ei söö ju…

Aga noh, näiteks restorani sööma minnes ei sõltu portsjoni suurus sellest, kas tellib 90-kilone meesterahvas või 50-kilone naisterahvas. Portsjon on alati üks. Seega on suur tõenäosus, et see 50-kilone naine sööb taldrikut puhtaks kraapides üle, vajades tegelikult vähem kaloreid. Paljud meist ikka pool alles jätavad, eriti kui toit maitseb? Mina enamasti ei jäta.

Internetis kaunite trennitüdrukute pilte vaadates hakkavad naised ju samuti iseendaga võrdlema. Et minu jalad ei ole üldse nii sihvakad (mis siis, et pildil olev inimene võib näiteks olla 20 cm pikem, seega tal ongi pikemad jalad, mis tunduvadki sihvakamad), minu kõht ei ole nii lame ja minu tagumik pole nii trimmis. Ega tänapäeval ei oska inimeste vanust ka enam hinnata. Võib-olla meie, 35-aastased (ja vanemad) mutid, võrdlemegi ennast sageli 22-aastaste või nooremategagi. See pole ju juba eos aus.

Ja noh, ega pingutada ka ei viitsi. Mina näiteks ausalt ei viitsi iga päev trenni teha. Mulle ei meeldigi trenn üldse nii palju. Mulle meeldib jooksmas käia, aga iga päev ma seda tegema ei hakka. Ilus keha oleks tore küll, aga ju ta nii oluline siis pole, et sunniks rohkem pingutama. Sest ka toitumise grammi pealt jälgimine (tean, et see mõjuks) oleks liiga suur pingutus. Söön praegu korralikult kolm korda päevas, salatit ja juurvilju täiesti piisavalt, puuvilju vitamiinide hankimiseks samuti. Aga ei midagi. Kaal on sama, mis oli ebakorrapäraselt süües, juurviljadele ja salatile suuremat tähelepanu pööramata. Meenub, et omal ajal, kui ma Fitlappi hakkasin tegema ja sellest ka siin blogis ülevaate andsin, oligi mu algkaal 59 kg 😀 Ehk et jah… No vähemalt ei ole see aastatega suuremaks läinud.

Eks ma siis tunnengi pigem rõõmu sellest, kui suurem osa riideid selga mahub ja keha funktsioneerib nii nagu peab. Et selg ei tee valu, põlved kannatavad jooksmist ja arstide vahet pole vaja siblida. Ka see on tegelikult suur väärtus.

4 kommentaari

  1. Trenniga kaalust allavõtmise idee on mu meelest selline… no ma ei tea. Ma treenisin üks aasta maratoniks. Jooksin ikka oluliselt rohkem kui 3 korda nädalas 9 kilomeetrit. Arva, kui palju ma alla võtsin? JUURDE võtsin. Ma muidugi ei teinud seda kõike mitte kaalukaotuse eesmärgil, vaid maratoni läbimise eesmärgil, seega kaal polnud mu jaoks oluline, aga ikkagi. Marathon weight gain on jooksumaailmas muide päris asi.

    Aga kaalust allavõtmise osas ma sõna võtta ei oska, minuga juhtub see iseenesest, suvaliselt, tavaliselt siis, kui ma ei taha.

  2. fcx

    Kui sa mingit sörkimist jooksmiseks pead, siis see kaal jääb ikka samaks kui kogu aeg paremat tulemust proovida, siis ehk on võimalik et see kaal ka muutuma hakkab.

  3. Morgie

    Lihas kaalub rohkem, kui sama mahuga pekk. Oluliselt.

  4. Keha on oluline, sest vaataja jaoks on sellel enamasti tugev seos ilus/inetu skaalaga, aga teine põhjus on see, et füüsilisest vormist paistab välja, kui palju inimene endaga vaeva näeb. Ja see ütleb sama palju tema isiksuse kui välimuse kohta – kas ta peab enda keha oluliseks, kas ta suudab end kätte võtta ja treenima sundida või magusa söömist piirata. Või ei suuda. Ja pigem tihti kui harva kandub see sama suutmatus, enesedistsipliini ja eesmärgistamise puudumine ja ahvatlustele järele andmine ka muudesse elu valdkondadesse.

    Kehakaal on hoopis teine asi. Treenides võib vabalt juhtuda kaal kasvab, sest pekk asendub lihasega ja lihas kaalubki rohkem. Aga välimus ikkagi paraneb. Eesmärk võiks olla füüsilise vormi paranemine või kas või vööümbermõõt, mitte kg.

    3x nädalas 9km sörkimist on tagasihoidlik treening. Üsna baasmiinimum. Sellest olulisem on, mida sa teed need ülejäänud ärkvel oldud tunnid nädalast – kui palju liigud, kui palju jala käid, kui palju trepist lifti asemel jne. Ning kui palju sööd. Istuvat eluviisi ei suuda sa kompenseerida 3 tunni sörgiga nädalas.
    Samamoodi on aiatööd või muud kodused toimetamised füüsilise koormuse mõttes tugevalt üle hinnatud. Need väsitavad, aga tavaliselt sellepärast, et tegemist on mingit sorti sundasendiga ja mingit tõsiselt võetavat treeningukoormust sellest ei saa.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: