Aga mis siis lastetutest saab, kui nad vanad on?

Mõtlesin täna sõprusest. Või noh, mõtlema pani mind üks Perekooli teema (nagu see sageli on). Üks naine kirjutas, et ta ei taha vist lapsi ja küsis, kes veel sama otsustanud on ja kas kahetseb otsust. Talle vastas üks inimene, kes väitis, et seni, kuni oled noor ja sul on huvitav töö ja sõbrad, on elu lasteta ilus, aga kui jääd vanaks ja need eelmised asjad kaovad, jäävadki vaid lähedased.

Mul oli lugedes, et oota! STOPP! Mismõttes kaovad? Okei, töö võib tõesti kaduda, kui otsustad jääda pensionile või pead seda tegema, sest lihtsalt ei jaksa enam töötada. Aga sõbrad. Aga sõbrad? Kuidas need kaduda saavad? Kas ta mõtles seda, et kõik surevad järsku ära või?

Mina ei kujuta praegu ette, et mul ühel hetkel kõik sõbrad ära kaovad. Loomulikult elu jooksul on sõpru, kellega mingil hetkel enam ei suhtle või suhtled vähem. Aga võib juhtuda, et mingil perioodil sõprus jälle taaselustub. Näiteks sellepärast, et sõprade jaoks on jälle rohkem aega. Sest vahel võib sõprade jaoks ka aega vähemaks jääda, ma üldse ei eita.

Üldse on minul, internetiajastu inimesel praegu keeruline mõista, kuidas saaks mind vanaduses mingi totaalne üksindus piinama tulla. Oletame, et mul näiteks on mees, kes sureb enne mind, ja meil pole lapsi. Mulle jäävad sellegipoolest alles mitmed lähisugulased, kellega suhelda. Kui ma nendega mingil põhjusel suhelda ei taha või ei saa, siis ongi ju veel ka terve trobikond sõpru. Sest ega ma ainult oma mehega läbi ei käinud – me tundsime ikka rohkemaid inimesi, ma eeldan. Kusjuures need sõbrad ei pea elama isegi kõrvalmajas mitte. Ma usun, et nii palju ma ikka vanaduses veel suudan, et haarata telefon ja helistada või võtta arvuti ja kirjutada. Suheldes inimestega, kes elavad teises linnas või teises riigis, ei saa jah iga päev koos kohvikus käia või nalja pärast trammiga sõita, et aega sisustada. Aga suhelda ju ometigi saab.

Või on mind vananedes ees ootamas nii suur muutus, et ma ei soovi enam enda praeguste sõpradega suhelda? Samas kui ma ei soovi, siis on ju oma viga, et üksildane olen. Või kuidas?

Arvestades seda, et praegu 35-aastasena tunnen ma end olevat laias laastus täpselt sama inimene, kes ma olin 10 aastat tagasi, ei oska ma kõige hullemaski unenäos ette kujutada, et ma vanurina totaalselt teistsugune oleks. Esiteks ei plaani ma mingiks põduraks erakuks üldse hakatagi. Ma kavatsen täie elurõõmuga oma sõpradega edasi suhelda ja käia ja olla nii nagu elujõuline inimene muiste.

Miskipärast ma kahtlustan, et mure vanaduses üksikuks jääda on pigem neil, kes ise tahavadki vanuriks hakata. Et juba siis, kui 60 kukub, heidetakse kuskile maamaja voodisse siruli, tõmmatakse tekk peale, ja hakatakse ootama lapsi külla, sest “mitte keegi mind enam ei vaja, armasta ega salli”. Kusjuures sellise elava muumiaga võib-olla tõesti ei tahetagi suhelda, sest see ei paku midagi. Suhelda tahetakse inimestega, kellega koos on mõnus aega veeta, kellel on huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Kes ei isoleeri ennast majaseinte vahele ja kelle ainus jututeema ei ole haigused, mis vaevasid, vaevavad ja on ilmselt varsti vaevama tulemas. Kui ise selliseks muutuda, siis ei aita ka nooruses laste tegemine, sest sellise vanuriga suheldaksegi ainult kohusetundest. Kas sellist elu need tahtsidki, kes tegid nooruses lapsed, et “ei peaks vanana nii üksi olema”?

Olen ma naiivne, kui arvan, et saab ka teisiti? Et kui lapsi ei tee, siis on ka võimalik lahedat ja mõnusat elu elada, ilma et üksindus 24/7 kuklas ei vasardaks? Sest mind näiteks jubedalt tüütab ära antud “ähvardus”, millega lastetuse vastu argumenteeritakse. Ma tõesti usun, et kui ma olen vana ja mul on igav, siis ma võin lihtsalt Facebookis kellelegi kirjutada. Et kuule, mäletad, kui me 2009. aastal nagu sukk ja saabas olime, aga siis ma kolisin Austraaliast minema ja me ei suhelnud enam nii tihti? Kuidas sul läinud on? Mis elu sa elad, mis värk on? Ma võin ju niimoodi pöörduda ja vana tutvuse üles soojendada, kas pole? Võib juhtuda, et see vana sõber ei viitsi enam minuga suhelda. Kuid siis saab alati mõne järgmise ette võtta. Mul on õnneks FB-s sadu sõpru 😀

Kogu seda juttu räägin mina, kes ma olen introvert. Ehk et ma ei tea, kui palju lihtsam veel ekstravertidel on/saab olema.

Või miks tänapäeval nii palju vanurite üksildusest räägitakse? Kas tõesti on üksildased need vanurid, kes südames väga suhelda tahaksid, aga absoluutselt kõik sõbrad ongi ära surnud? Sest see kõlab lausa apokalüptiliselt. Et kohe absoluutselt kõik sõbrad on surnud. See on reaalne ainult siis, kui sul elu jooksul ongi mingi…ma ei tea, neli sõpra?

Täiesti teise põlvkonna vanurid ei oska arvuteid kasutada, internet on neile samuti võõras. Mistõttu on uute sidemete loomine ehk raskendatud. Aga meie põlvkond, kes me oskame arvutit kasutada ja peaks olema suutelised internetist uusi sõpru leida – meid siis ideeliselt ei peaks see kohutav üksindus ju ähvardama?

Ma arvan, et mina seda ei karda, et ma lastetuna vanaduses üksikuks jään. Lihtsalt ei usu selle võimalikkusse. Saan kirjutada blogi ja suhelda läbi selle. Või käia kasvõi kuskil välja idee, et tehke vanainimeste jututuba. Nii nagu vanasti jututoad olid. Lihtsalt logid sisse ja ajad seltskonnaga “eestoas” juttu või tutvud kellegagi eraldi ja vestled privaatselt. Isegi kokku ei pea saama, kui ei viitsi või kui käid karkudega. Ehk et jah, ma ei ole kohe kuidagi selle argumendiga nõus.

Lihtsalt selgituseks veel, et ma tean, ma tean, seda laste saamise või mitte saamise teemat olen oma blogis korduvalt lahanud ja mõni võib arvata, et kui sa sellel teemal nii palju jaurad, siis järelikult see läheb sulle salaja korda, sa oled tegelikult kibestunud, et sul lapsi pole. Aga ma võin kinnitada, et mingit kibestumist pole. Absoluutselt nõustun, et see teema on mulle oluline, sest ühiskondliku surve tõttu ikka tekib vahel kahtlus, et aga äkki siis ikkagi peaks saama mingid lapsed, sest kui räägivad, et mõtle kui õudne pärast, kui pole ühtegi…

Kuid sisemist soovi lapsed saada pole mul ikka veel tekkinud. Mulle nii väga meeldib see elu, mis mul ilma lasteta on. Ma vaatan vahel aknast välja ja näen inimesi, kes lastega mänguväljakul konutavad, ja mõtlen täiesti sügava kergendustundega, et ma kohe 100% päriselt ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. No lihtsalt ei viitsi. Kuid mõistan ka neid inimesi, kellel juba on lapsed. Loomulikult ei kujutaks nad elu ilma oma lasteta ettegi. Räägime ju päris inimestest, kes on end oma iseloomu ja armastusväärsusega vanemate ellu päriseks sisse seadnud. Mõte, et neid järsku enam poleks, on kahtlemata kohutav ja teeb võib-olla isegi haiget. Aga ärge muretsege – lastetutel lihtsalt ei ole selliseid lihast ja luust inimkehastusi, kelle “kadumisest” hirmu- ja õudusmõtteid mõelda. Sellepärast meile tundubki täiesti vastuvõetav lapsi mitte saada.

Nii et mõlemal poolel on õigus oma otsustega täiesti rahul olla, ilma et peaks teist ilmtingimata ümber veenma.

20 kommentaari

  1. K

    Mmm, kusjuures, ma usun täitsa, et päris pensionieas ongi sõpradel jälle rohkem aega ja elu lill, probleem on pigem selles vahepealses ajas, kus sõpradel (enamikul vähemalt) on lihtsalt muud prioriteedid elus, kui sõpradega aega viitmine (nagu noh, näiteks, pere…) ja sel perioodil võib olla päris üksik – aga siis ka, leiad uusi tutvusi, kel samuti kas lapsi pole või kes on noorelt lapsed saanud ja need juba nii palju vanemad, et saab jälle enda huvidele keskenduda või või või… Variante on ja päris üksikuks ei jää, kui just ise seda ei taha 🙂 Ilmselt see, mida inimesed mõtlevad “üksi” jäämise all on mitte niiväga seltsielu as such aga pigem nende suhete sügavus, mis elus on. Paratamatult peresuhted on enamasti tugevamad kui sõprussuhted. Ka mitte alati, muidugi…

    Ja laste saamise koha pealt ma pole ka veel tundnud seda sisemist tungi, millest mõned naised räägivad, et tahavad LAST ja ühtlasi no ei huvita mind absoluuuutselt mingid Lottemaad ja lastefilmid jne. Tundub piin selle maailmaga tegelema hakata ükspäev. Aga – ma ei ütle kategooriliselt ka “ei”, sest mehega suuuuuuure armastuse ja kirega on lihtsalt see tunne, et ma tahan TEMAGA järeltulijat, uut inimest siia maailma, kes oleks meie armastuse tulem. Et pigem selline… Romantiline vaatenurk 😀

    • Mhmh, ma mõtlen täpselt samamoodi, et ma ei ütle lõplikku EI-d ja kui laps saada, siis just sellest ühise armastuse vilja loomise soovist, mitte aga puhtast isekusest, et siis ei pea vanana üksi olema.

      Mul on olnud nii palju õnne, et ei ole ükski lähedane sõbranna lapse saamise tõttu elust ära kadunud. Ja päris mitmeid selliseidki lähikonnas, kellel vanuse järgi peaks laps olema, aga pole 😛 Aga jep, erinevas vanuses sõbrad on ka hea lahendus.

  2. Mul näiteks nii hea meel, et noorena sai laps nö ära tehtud, praegu olen 36 ja tema juba 12 ja nii chill on. Muidugi võiks üks nagu veel olla, aga samas ei taha seda iseseisvust kuidagi koatada, laste mänguväljakul konutavaid emasid vaadates mõtlen sama, et no ei viitsiks. Samas kui ühtegi last ei oleks, siis teeks 100% 🙂

  3. Mul on laps aga mitte seepärast, et vanaduses mitte üksi olla vaid pigem seetõttu, et tuli selline tunne, et võiks. Kuigi mõni vanem sugulane “teadis täpselt”, et nii “vanas eas” tegin seda vaid mehe kinni hoidmiseks. Et siis “paanikas” 29-aastane olin. Teise lapse jaoks ei ole tundnud, et veel aeg oleks aga jõuab, ma alles 36… 🙂 Päris noorena ei oleks last tahtnud, ei olnud siis veel valmis kellegi teise eest vastutama. Pigem arvan, et kui siis veits enne 40 astuks veel korra töörattalt maha ja kulgeks lapsukese rütmis. Aga kohe kindlasti ole lapse saamise heaks põhjuseks hirm vanuigi üksi jääda või, et keegi vanadekodu arveid maksaks.

  4. Anna

    Tore teema. Ma ka mõtlen vanaduse üksinduse teemal, kuna ise olengi pigem üksolemist nautiv inimene. Olen olnud pigem seda meelt, et vanuse lisandudes sellised kalduvused pigem süvenevad ja seepärast tundus ebatõenäoline, et 70-aastane mina, kes on ju kõigest varasema mina jätk, hakkaks meeleheitlikult seltskonda ihkama.

    Kuid siiski.. ehk on siin teemas veel aspekte, mida silmas pidada. Vananemisprotsess algab küll juba sünniga, kuid mida aeg edasi (et mitte öelda, et mida lähemale hauale), seda rohkem hakkame mõtlema iseenda surelikkusele, tunneme rohkem hirmu teadmatuse ees. Muutume ise nii vaimselt kui ka füüsiliselt ja seda teevad ka inimesed meie ümber, kaugeneme üksteisest. Jääme hapramaks ja oleme haavatavamad kui uljas nooruses. Kes ei ole varasemalt treeninud oma mõtlemist, neil võib muutustega kohanemine päris valulik olla. Perekonna olemasolul on pisut suurem tõenäosus, et jääme sellises seisukorras päris üksi. Kuid ega lõpuni kindel ei saa olla milleski.

    Seda kaaludes ei võtagi ma enam seda lastetuse kriitikat eriti isiklikult ega pea solvavaks. Ise ma ei ole kunagi teinud otsust jääda vallaliseks või mitte saada lapsi, ja mõnikord teeb pisut nukrakski, et mul ei ole õnnestunud kohata kedagi, kellega pikas plaanis oma elu jagada, kuid olgem ausad – võimalus jagada seda üksinduse hirmus mõne sobimatu inimesega kõlab pigem õudse alternatiivina, mida ma ellu viima ei kiirustaks.

    • Igas vanuses on võimalik veel seda õiget kohata. Kui sellele võimalusele avatud olla. Ma tõesti usun seda ja elu on vastavaid näiteid küllalt ette visanud. Minu vanaisa oli u 70 ringis, kui veel elukaaslase leidis 🙂

      Teisalt jah, mida vanemaks saada, seda rohkem on elu- ja suhtekogemust, mille põhjalt otsustada, kas poolkõva suhe, et jumala eest keegi oleks, või üksi, aga rahulolev.

  5. Liis

    Kas sa oled pikemat aega mõne päris vana Inimesega kokku puutunud? Ja 60 ei ole vana 😀
    Üle 80 tundub, et inimesed enam väga ei jaksa sidemeid hoida, eriti kui dementsus ka ligi hiilib ja täpselt enam ei mäleta mis ja kes ja kus need sõbrad nüüd olid ja kes veel elavatekirja on jäänud.
    Muidugi ega lapsed veel päriselt üksindusest ei päästa ja on ikka laste suhtes ebaõiglane küll neid saada ainult vanas eas lohutuseks. pigem oleks kuni lõpuni vaja kedagi, kellega koos elada. On see siis abikaasa v hoopis sõbrad. Ilmselt võiks 60+ vanuses hakata mõtlema selle peale, kus ja kellega tahan oma kuldseid aastaid veeta ja hoopis näiteks sõpradega ühise maja soetada. Siis kui see vajalik on, pole enam inimesest selle organiseerija ega ka kohanemisvõimet

    • 60 ei ole minu jaoks ka kindlasti mitte vana. Aga mõni ise tahab juba 60-aastaselt vanaks hakata. Küllap saaks veel varemgi. Isoleeritakse end muust maailmast ja hakatakse üksi toanurgas koogutavaks vanuriks, keda lapsed siis lõbustamas peavad käima.

      Minu arust on vanuriks hakkamine valik. Kes on elurõõmus ja kõbus, see elab ka 80-aastasena veel lõbusat elu, suhtleb teistega ega ole kellelegi koormaks.

      Mis puutub sidemete hoidmisse, siis ma ise arvan, et kui on huvi suhelda, siis on järelikult ka jaksu sidemeid hoida. Aga kui enam seda jaksu pole, siis ei jaksa ju nagunii ka enam suhelda ja pole põhjust sellest puudust tunda.

      Vot seda, et vanana veel sõpradega koos elada…oeh, selle osas ma ei ole kindel 😀 Kui on oma mees/naine, kellega elada, siis palun väga. Aga et mingi sõbraga koos elada….ma tõesti ei tea. Praeguses vanuses seda ette ei kujuta. Noorena sai elamisi jagatud nii et seda nägu ja kui ma suureks kasvasin, siis ma tundsin, et seda ma enam ei tahaks. Väga raske uskuda, et see arusaam vananedes muutub. Aga mine tea, äkki muutub ka.

  6. Ma tahtsin seda kommenteerida, et kepsakas vanainimene olla ei saa kahjuks planeerida. Kui sa kuuled halvasti, näed halvasti ja liikumine on raske, siis on raske olla seltskondlik.
    Muidugi, meie põlvkonnal on arvuti.
    Ma vaatan oma vanemaid. Nad kasutavad arvutit, aga nad ei suuda seal enam olla tunde.

    Ja mulle tundub kõrvalt vaadates, et suhtlemisest olulisem probleem on olla vajalik, oluline ja kuuluda. Kui elad kohas, kus olid ainult kolleegid, siis jääd just selles mõttes üksi, et sa ei kuulu enam kuhugi ja sind pole vaja.

    Aga muus osas olen nõus. Lapsed peavad elama oma elu. Ehitada tulevik eeldusele, et laps jääb sind poputama on kuritegelik.
    Ja loomulikult tuleb leida endale jõukohased projektid, et hoida end tegusana.

  7. Ohjah

    Vanad inimesed on tõesti sageli üksikud või tunnevad ennast üksikuna. Ma töötan ametil, kus valdav osa inimesi, kellega kokku puutun, on vanurid ja mul on niiii kahju neist, kellel lapsi ei ole ja ma näen ka nende silmis seda kurbust. Ja sageli lisavad nad juurde, et sõbrannad on hakanud vaikselt kaduma ja tervisemurede tõttu ei jõua elavatele külla jne. Millest ma üldse ei hakka rääkima, on olukord, kui on vaja vana inimene misiganes põhjusel vanadekodusse või hooldekodusse panna, sest kui abistavaid lapsi pole, siis muud varianti pole. Aga noh, ega laste olemasolu ei garanteeri, et nad vana inimest aitavad. Kahjuks. Ja vanad inimesed sageli ütlevad, et nad ei taha noori segada. Nii et lõpuks jõuame sinna, et elu vanana ei ole tegelikult ühte ega teistpidi vist kindlustatud 😀

  8. Vaatasin ka kunagi kõiki neid asju ja tegevusi, mis lastega kaasnesid ja mõtlesin, et never ei viitsiks. Peale kolme last aga käib see kõik autopiloodi pealt 🙂 St see pole mulle ei tüütu ega vaevaline jms. Sul ongi ennast raske sellesse olukorda kujutada, kuna sa pole seda teekonda läbinud ja praegusest hetkest plaks lapsega mänguplatsile end kujutada ongi natuke peadpööritav sõit.

  9. Ma ei tea kedagi, kes oleks lapsi saanud nende mõtetega, et vanaduses mitte üksi olla. Olen ainult ämmasid kuulnud sellest heietamas. Endal mul selliseid ootusi ei ole, et lapsed mind vanaduses lõbustama peaksid. Kuid loomulikult on see tore, kui nad seda siiski teha soovivad 🙂 Naistest, kes lapsi saada ei taha, saan aga ka väga hästi aru. Kõik ei peagi saama. Kunagi tundsin, et äkki ma olen kehvem, kui ühtegi last ei saa. Alles nüüd mõistan, kui rumal selline mõttekäik on. See pole mingi võistlus vms. Lastetu elu tundub praegu nagu unelm. Kuid et nad mul siiski on ja mitte lihtsalt ups, on, vaid kõik nad ikka armastusest sündinud, siis muidugi ei vahetaks ma seda elu enam millegi muu vastu. See aga ei tähenda, et minu elu oleks parem, kui mõne teise elu, kel lapsi pole. Ja üldse. Igaühe elu on tema enda jaoks elatud.Elage nii, kuidas tunnete, et on hea ja poogen, mida keegi teine arvab või eeldab või ootab.

  10. Saame kenasti hakkama

    Motlesingi, et vastan avalikult, ehk moni teine ka loeb ja leiab lohutust. Lyhidalt – ma ei nae muretsemiseks pohjust. Saan kohe 50, siiani pole midagi laste puudumise osas kahetseda olnud. Tootan valismaal, sopru on nii 25 aasta tagusest ajast Eestist kui ikka igalt poolt tuleb ka erialase tegevusega juurde. Tanagi sain kolleegilt kirja, kus ta teatab, et laheb ara, kuna motivatsiooni pole ja office politics oli ahistav, aga mina olin the ray of light ning soovib, et jaame sopradeks edasi.
    Mul selles mottes ‘vedas’, et abikaasa ei saa lapsi. Tegin huvi parast isegi moned IVF ringid, aga kuna need tulemust ei toonud, siis ongi teema lukus. Lapsendama ma too parast ei saa hakata, kuna yle 3-5a ma yhes asukohas teenistuses ei ole, aga toesti, masendusse langeda pole joudnud. Kogu aeg on tool voi kodus nii kiire, isegi koroona ajal. Ootangi aega, et pensionil olles projektipohist tegevust arendada, kodu ilus hoida, head syya teha ning suhtlemiseks aega leida. Internet on elu tais, aga ka sealt valjaspool – naiteks pakkus naabrimehe ylimalt usklik 15-aastane poeg, et ma voiksin kirikukellade helistamise ara oppida, et teda asendada. Oh oudu, mu kaelihased siiani pingest valutavad, aga ara ma selle pyhapaeval tegin (protsessioon kestis kokku 7 tundi) ja koik kiitsid. Naisi selles ametis ju pole.
    Voimalik, et votan ette foster parent andmise rolli, eks nais. Minu tulevik on kinnisvaraga ja erapensioniga kindlustatud, ning vahendid assisted/sheltered living kulude tasumiseks olemas.
    Ja veelkord: laste olemasolu ei tahenda haid suhteid voi vanaduskindlustust. Minu ema oli alkohoolik, tema eluvalikute tottu on mul vaid yks vanem ja sealgi suhted puuduvad.
    PS. Sa vahel liigud riigis, kus minagi asun – iga kord motlesin, et votaks yhendust ja saaks tuttavaks. Tundud tore inimene.

  11. orange

    Haa. Mul pole ka sisemist soovi lapsi saada ikka veel tekkind, kuigi vanus on juba 33. Samas pole see teema ka otseselt päevakorral, kuna ma ikkagi olen aastaid vallaline ka (noh esivanemad muidugi vihjavad-või ütlevad otse, aga seda on ka palju vähemaks jäänud peale seda kui ma 30 sain). Selle “aastaid vallalise” oleku tõttu on mind ka tõesti raske üksiolemisega hirmutada, ma olen harjunud. Mis seal vanast peast nii väga teisiti peaks olema, peale selle, et tervis on halvem?
    Sõprade kadumine tundub siiski olevat juba 30ndates algav protsess – jah, paljudel mu sõpradel on vähem aega aga nende sõprusringkond on ilmselt veidi nihkumas ka, sinna lisanduvad nt laste lasteaiakaaslaste vanemad jne. See, et ma iga paari aasta takka erinevas riigis elan ei tee ka asju paremaks, 30ndates on üsna tüütu uusi sõpru leida, introverdina veel eriti.
    Vanatädi on mul 93, tema puhul on tõesti see juhtum, et peaaegu kõik ta sõbrad ja kõik ta klassikaaslased on praeguseks surnud, aga see on natuke ekstreemne juhtum, enamik meist ei ole sellised rekordipüstitajad ilmselt.

  12. epp

    Mul läksid silmad suureks, kui sinu blogis seda teemat nägin. Sellest peaksin ju hoopis mina kirjutama, olles 60 ja lastetu. Aga minu juures on kõike muud kui sääraseid jutte. Mida ma ei oskagi muudmoodi seletada, kui et need mõtted lihtsalt ei liigu mu peas.

    Aga muidu – ühtpidi Indigoaalasega väga nõus, et kepsakas vanainimene olemine ei ole valik (tervis). Teistpidi jälle arvan, et see ON valik (meeleseisund). Ja seda arvan ka, et tänapäeva Lääne ühiskonnas ei saa sugugi kindel olla, et lapsed su vanaduspäevad kindlustavad. See toimib niimoodi kogukonnale orienteeritud ühiskondades, ja/või nö. algelisemates ühiskondades. Mulle endale sobiks variant elada mõnes noist nomaadisuguharudest, kus vanainimesed, kes teistega enam sammu pidada ei jõudnud, kaljult alla tõugati. Aga noh, olen korduvalt kõrvalt näinud, kuidas inimese mõtteviis eaga muutub, ning lõpuks kümne küünega elust kinni hoitakse, niisiis ei või pead anda, et kalju ka 20 aasta pärast sama hea mõte tundub kui praegu.

    Samaealiste sõpradega kommuuni loomine on ideena ju väga tore, aga (jällegi kõrvalt nähtud kogemuste põhjal) grupi eakate (nais)inimeste läbisaamine ei pruugi praktikas sugugi nii roosiline olla kui teoorias. Siiski pole ma võimalikuks hiliseks elueaks hipikommuuni mõtet peast visanud, nagu ka kloostrimõtet =)

    • Mulle endale tundub kõige vastuvõetavam selline lähenemine, nagu kirjeldavad mitmed raamatud. “Kuniks elu” on selline, mis mul just pooleli on. Vanainimesed elavad küll nii öelda kommuunis ehk kogukonnas, kus veedetakse koos palju aega, aga eluruumid on ikkagi eraldi, ehk et tuba ega korterit jagama ei pea. Kes jäävad järjest väetimaks, need paigutatakse hooldekodu ruumidesse ja need saavad igapäevast järelevalvet, aga kellel mõistus selge ja liikumisega probleeme pole, need teevad väljasõite ja käivad koos ringi ja harrastavad klubilist tegevust. Ma ei ole raamatut veel läbi saanud, aga mingit lähedaste järele ahastamist seal igatahes pole. Ehk et ei riputa meeleheitlikult laste küljes. Tundub eluterve.

  13. S

    Mina olen see inimene, kes väga pikalt kaalus ja mõtles ja kaalus veelkord ja mõtles kümnendat korda ringi. Lõpuks otsustasime mehega lapse saada. Mees on tore, mõlemad olime kolmekümnendates. Nüüd on see poiss meil 7-kuune. ISSAND JUMAL kui raske see on. Jah, on olnud päris palju hetki, kui olen oma otsust kahetsenud. See tõesti on kõige raskem asi, mida elu jooksul teinud olen. (Ja ometi olen natuke aega tagasi 4 aastat järjest teinud 14-tunniseid tööpäevi näiteks…). Vahel lohutuseks loen nt Epu blogi ja vaatan pilte ja naudin seda, et ühtegi lapsepilti seal ei ole. 😀

    Lapse saamine on tõesti väga raske, nii rasedus, sünnitus kui beebiiga pigistavad ikka absoluutselt viimsegi mahla välja. Loomulikult pole see kõigil nii ja lootsin isegi, et pigem saan inglikoori saatel armast nunnukest kussutada, aga võta näpust. Tihti kutsun teda hoopis sarvikuks.

    Mõnes mõttes isegi mõistan kibestunud vanainimesi. Lapse saamine muudabki kibestunuks. Vb kui ta suurem on, siis kuulen seda inglikoori ja nutan õnnepisaraid. Mälestus sellest elust jääb aga alles. See on muutnud mind igaveseks.

    Ah, tuli siia nüüd üks imetajaaju poolt komponeeritud sodipodi. Rohkemaks kahjuks võimeline ei ole.

    • Soovin sulle palju jaksu. Nagu minu ema alati naljaga öelnud on – ega tagasi ju enam ei topi 😀

      Loodetavasti hakkab peagi kostma ka inglikoor.

  14. Klassika

    Ennem tuleb vanaks elada siis näeb mis saab. Igasugu võimalusi tuleb kasutada tahta pole siin midagi, kui loodus on sulle sellised mõttet tekitanud, siis peab nendega rahul olema. Laps on see milles sa näed perspektiivi. Kõik protsessid on alguse ja lõpuga miski pole igavene. Põlvkonnad vahetuvad.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: