Mõtted värskesse aastasse

Mõtlesin nüüd järele, et miks ma siis ikkagi blogimise olen unarusse jätnud. Sest mulle tegelikult ju meeldib kirjutada, mulle meeldib oma lugejatega suhelda ja mõtteid vahetada. Teisi, kes te blogite, ma tegelikult olen kogu aeg lugemas käinud, ma lihtsalt ise ei ole kirjutanud. Miks siis?

Sest mul on nii palju muid tegemisi olnud, esiteks. Ja sellepärast, et mul on vahepeal tulnud tööl nii palju kirjutada, et mu kirjutamise karikas on täis olnud. Muidu on ju ikka nii, et kui tööl tuleb kirjutada tööasju, siis vahel tahaks veidi loomingulist kirjutamist kah, et oleks lõbus. Mina olen aga töö tõttu pidevalt sunnitud käsu peale naljakas või loominguline olema. Ja see täitsa kurnab ära. Vaba aja saabumiseks olen kirjutamisinnust tühi olnud. Lihtsalt ei ole kütust jagunud.

Eelmise aasta kohta pole mul muidu mitte midagi halba öelda. No kohe mitte poolt sõnagi. Minul oli üks imeline aasta, võib lausa öelda, et elu parim. Mul oli nii palju kvaliteetaega. Nii palju matkamist ja looduses käimist. Nii palju lahedaid kohti, kuhu sai väljasõite tehtud ja kus ma varem käinud polnud. Päris mitmeid põnevaid ja uusi üritusi, kus oli väga lõbus ja kus sai uusi tuttavaid. See on ju alati värskendav, kui on võimalik uute inimestega suhelda. Kui oled ise lahke ja avatud, võetakse kohe omaks. Mina muidugi olen alguses natuke kinnine, aga ma soojenen üles tavaliselt ja siis olen kõige suurem sõber üldse.

Tegelikult ma olen mõelnud teemale mina ja inimesed. Te ju teate, introvertsusest on varemgi juttu olnud. Jaajaa, mulle ei meeldi väga võõrad inimesed. Ainult et mida aeg edasi, seda enam kahtlen ma ka selles, kas ma tegelikult sobin inimestega koos töötama. See on midagi uut. Alati olen arvanud, et ikkagi sobin. Aga vaadates oma kalduvust mikromanageerida (sest kõik peab olema nii nagu MINA tahan), olen oma meeskonnatöö oskustes tõsiselt kahtlema hakanud. Tähendab, ma saan meeskonnas hakkama küll, aga ma pole ehk kõige efektiivsem. Palju aega ja energiat läheb musta auku. Kõigi aega, aga enamasti just minu energiat.

Eelmise aasta kirjalikke kokkuvõtteid ma ei tee. Mul pole ausalt öeldes plaanis ka lubadusi anda, ma pole neid kunagi andnud. Teisalt, mingi eneseanalüüsi võiks ju teha ja mõelda läbi, kuidas paremuse poole liikuda. Või kuidas sättida enda töö- ja muud elu just sellega sobivaks, milline ma praegu olemuselt olen. Inimesed ju ikka ajas veidi muutuvad, sest nad arenevad. Nii et mis tundus mulle keskkoolis või isegi 25-aastasena õige suund, sest sobis mu olemusega kokku, ei ole täna tõenäoliselt enam üldse see, kuhu liikuda. Ma kindlasti olen täitsa teine inimene kui 10 aastat tagasi. Äkki siis selleks uusaastalubadusi antaksegi, et iga-aastaselt oma suund ümber defineerida?

Näiteks trenn on küll mu selle aasta üheks fookuseks. Kõlab ilmselt üllatavalt, sest sellist üles-alla kõikumist nagu mul, on vähestel. Üldjuhul on ju nii, et kas trenn meeldib või ei meeldi. Kas tehakse, sest nii mõnus on, või tehakse, mis siis, et rõve piin on, aga peab, ühiskond survestab, või siis ei tehta üldse. Ma olen kahtlemata see piinleja olnud. Mulle ei ole ükski trenn meeldinud. Mõnikord harva jooksmas käimine on meeldinud, aga ainult siis, kui mul kuidagi ekstra palju energiat on olnud. Nüüd ma esimest korda elus proovin natuke jõutrenni. Midagi sellist nagu sina, Klari, vist. Et kükid kangiga ja jõutõmbed ja asjad. Pean tunnistama, et esimest korda mulle täitsa isegi meeldib. Mul pole pidevalt keel vestil. Pingutus muidugi on ja mitte väike, aga see käib lühiajaliselt ja vahepeal saab puhata. Kas ma tund aega järjest metsas joostes saan vahepeal puhata? No väga ikka ei saa küll, häbi hakkab. Kui jooksed, siis jookse, onju. Jõusaalis aga teed oma asja, punnitad mis kole, ja siis vahepeal kõnnid ja lõdvestud. Kalorikuluks näitab pulsikell igati meeldivaid näitajaid ja kuigi ma olen alles nii vähe teinud, siis tegelikult on ka kehakujule juba hästi mõjunud. Pealegi läheb aeg väga kiirelt. Poolteist tundi jõusaalis hängimist möödub lennates. Nüüd ma plaaningi sellel kursil jätkata ja loodetavasti saada tugevamaks ning paremasse vormi. Mõõdulindiga on strateegilised piirkonnad ka üle käidud. Niipea kui hakkab mingi härjakints alla tekkima, kavatsen sekkuda ja midagi ümber korraldada. Aga mulle on kinnitatud, et ära muretse, mingeid lihaseid sulle ei teki 😀

Lubaduste osas ma rohkem ei teagi, kas on mõtet midagi välja käia. Üks asi on, aga sellest ma kirjutan siis, kui asi tehtud on. Kevadine asi on see.

Samas nii palju tähtsaid otsuseid seisab ees. Et kas osaleda abielureferendumil või ei. Kui ma osalen, siis loomulikult vastan EI, ükskõik kui napakalt see küsimus ka formuleeritud pole. Mul on juba ammu sõnad otsa lõppenud, kirjeldamaks meie oksele ajavat valitsust. Üks piinlik skandaal ajab teist taga, aga me oleme juba immuunsed. Näed ise, mis Leedu skandaaliga oli. Esmaspäeval möllas torm, mis kole. Tänaseks ei mäleta keegi, et selline asi oli (täna on teisipäev, juhuks kui unustasid). Ehk et Jüri võib oma feissi seinal kirjutada lõvišokolaadist nii palju kui ta tahab. Kui ta järgmisel päeval jälle härra Kaabude ees püksid rebadele laseb ja selja ette keerab, siis millest me räägime. Mitte midagi ei muutu, ainult hullemaks läheb.

Teiseks tuleb otsustada vakstineerimise asi ära. See teema on laias laastus kolm leeri tekitanud. Lamemaalased, kellel on kohe kategooriline EI. Inimesed, kes pole lamemaalased, aga kes ei usalda vaktsiini, sest see kõik tundub nii uus ja testimata. Pole teada, milliseid pikaajalisi mõjusid vaktsiin kaasa toob, sest pole veel inimest, kellele tehti näiteks 3 aastat tagasi. Ja on need, kes usuvad, et vaktsiinist on meile kõigile abi, see on igati turvaline valik ja last but not least – ühtki kiipi need vedelikud meie kehasse ei ujuta. Mul on otsustamiseks veel nagunii aega maa ja ilm, aga jään ilmselt kolmandasse gruppi ja lasen ära teha.

No sellised uue aasta mõtted saidki. Täna veel tohib, mistõttu soovin kõigile inspireerivat uut! 🙂

5 kommentaari

  1. Mulle meeldib jõutreening sellepärast, et seal on tegemist konkreetsete numbritega ja väga selge eesmärgiga järjest suuremaid numbreid saada 🙂 Mul on treenimiseks nimelt vaja väga selget eesmärki. Jooksmine sobib ka sellepärast, et seal on samamoodi väga konkreetsed numbrid mängus. Mingi niisama sahmimine mulle ei sobi, sest siis mul kaob koheselt motivatsioon ära.

  2. Ma arvan, et suurem osa kõhklejatest ei pea selles mõttes vaktsiini pärast muretsema, et selle aja peale, kui see tavainimesele ka kättesaadavaks saab, oleme me juba jõudsalt vähemalt sügises. Et ei tea jah, mida vaktsiin kolme aastaga teeb, aga seda oleme juba näinud, mida see kolmveerandi aastaga teeb.

  3. Hena

    Lapsed tulevikus suhtlevad omavahel inglise keeles. Kui see on ok, hääleta. Peavoolumeedia pealkirjade tarbimine.

    • Lapsed suhtlevad juba ammu omavahel inglise keeles, see tulevik on juba kohal.

  4. Jap, aga se epole mingi pärisinglisekeel milles nad suhtlevad. Harilik poolkeelsus.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: