Mulle läheb paksude teema korda

Midagi teha pole, läheb jah. Ma ei ole ise kunagi raskelt ülekaaluline olnud, aga minu jaoks on huvitav kaalulangetussaateid jälgida ja üleüldiselt kehakaalu teemadega kursis olla, neid arutada.

Ma ei ole ise ülekaaluline olnud (seni suurim kaal 63 kg aastal 2009; infoks, et mu pikkus on 163 cm), aga sellegipoolest olen kehakaalu üle pead murdnud ja selle kallal vahelduva eduga tööd teinud juba aastaid. Anorektiliste kalduvustega olin ma noorena küll, nii vanuses 18-20 (täiskasvanuea rekordkaal, see alumine siis, oli 47 kg). Sel ajal oli peenike olemine kuidagi lihtsam. Nälgimine oli lihtsam ja kui tuligi kilo juurde, siis sai kahe päevaga selle kontrolli alla. Seepärast ma noorena kunagi trenni ei teinudki, polnud sellist harjumust ega kasvatust. Polnud vajagi.

Nüüdsel ajal kaalun ma ise 59 kg, aga kuna ma teen ka trenni, siis see ei ole midagi visuaalselt hirmsat. Eks natuke on lihast juba tekkinud, aga mingi piitspeenike ma pole, sest söön normaalselt, aga kuidagi ekstra end tagasi ei hoia. Mulle tundub, et kui kõht on lame, siis sellest tegelikult juba piisabki. Ja kõht on mul täiesti normaalne praegu. Tegelikult mul puuduvad ka mingid ülikõrged standardid. Ma ei arva, et kui naine ei kanna suurust 32, siis on asi halb ja tuleks midagi ette võtta. Normaalkaal on minu meelest täiesti okei, ei olegi vaja olla alakaalus, nagu tänapäeval pigem moes on.

Kas ma üldse siis tohiks ülekaalu teemal sõna võtta? Sest praegu on populaarne rääkida ikka kehapositiivsusest ja seda tohivad teha ainult need, kes ise ülekaalulised on, muidu süüdistatakse silmakirjalikkuses. Et mida sina, normaalkaallane, ka tead. Aga mind on natuke häirima hakanud see kehapositiivsus sellisel kujul, nagu teda propageeritakse.

Las ma selgitan. Vaatasin mina siis hiljuti filmi “Rasvarinne”. ETV pealt seda lasti, kes pole näinud, aga tahaks vaadata. See dokumentaal oli noortest Põhjamaa naistest, kes olid korralikus ülekaalus. Nad rääkisid oma elust, kaalust ja muidugi kehapositiivsusest. See film natuke tahtiski olla nagu ood ülekaalule. Aga minu meelest ei ole päris õige sellisele põhjalikule rasvumisele hosiannat laulda. Mitte üldse sellepärast, et teistel inimestel on pakse inimesi rõve vaadata ja puht visuaalsetel kaalutlustel tuleks paksud kuhugi pimedasse ära peita. Ei, mitte seda. Pakse inimesi ei tohiks kindlasti keegi mõnitada ega alandada ega ka kuidagi teistmoodi halvasti kohelda, aga kindlasti ei ole minu meelest õige eluohtlikku rasvumist normaliseerima hakata.

Minu jaoks on ülekaal tundunud puhtalt psüühilise probleemina. Inimesed on ennast ülekaalu söönud mingi mentaalse mure tõttu. Midagi on peas valesti, kui hakatakse toiduga endale midagi kompenseerima. Kes seda ei usu, võiks TLC pealt ära vaadata mingi 40 osa paksusaadet (600 pound life) ja saab sealt päris hea pildi ette. Muidugi on seal saates väga äärmuslikud näited. Ma ei taha öelda, et kõiki ülekaalulisi on kindlasti lapsepõlves pilastatud või vägistatud vms. Aga mingi probleem igatahes inimesel peas on, kui ta sööb nii palju, et jõuab raskesse ülekaalu.

Ka tänases Ringvaates olid Pontšikud. Mingi sõpruskonna meeste grupp, kes on ülekaalus ja kes nüüd üksteisele kaalualandamise käigus tuge pakuvad. Ka selle grupi kokku kutsunud mees tõdes, et ülekaalu algpõhjused on mentaalsed ja need ulatuvad lapsepõlve. Mis peamine – nendega tuleb tegeleda. Inimene peab enda terveks ravima ja siis saab ta lahti nii ülekaalust kui ka sellest algpõhjusest, mis ta ikka ja jälle paksuks sööma sundinud on.

Ehk et kui me väidame ette ja taha seda, et paksud võiks rahus paksud edasi olla, mis see teiste asi on, siis ma arvan, et kokkuvõttes kannatavad need ülekaalulised inimesed edasi. Neid painab psüühiline mure ja lisaks sellele on neil endil väga raske olla. Füüsiliselt raske! Sest suure keha kaasa tassimine ei ole kindlasti mingi meelakkumine. Pealegi tuleb hulgast tegevustest üldse loobuda, sest pole võhma ja liigne pingutus võib lausa ohtlik olla. Sellest, et ülekaaluline end sisemiselt koleda ja ebaihaldusväärsena tunneb, ei hakka ma üldse rääkimagi. See on vast enesest mõistetav. Hästi kurb, et keegi selliseid emotsioone läbi peab elama.

Ma olin “Rasvarinnet” vaadates tegelikult pidevas hämmingus. Sest mul oli osade sealsete peategelaste mõttemaailma raske mõista. Üks neist laadis pidevalt Instagrami üles endast tehtud alasti fotosid. Ütleme, et strateegilised kohad olid enam-vähem kaetud, aga kannikas oli küll igal võimalusel täies mahus eksponeeritud. Juurde käisid loomulikult kõiksugu räuskavad fraasid, et fakkjuu kõik inimesed, paks on ilus, sööge sitta. Umbes nii, ma enam täpset sõnastust ei mäleta. Tähtis oli see, et oleks hästi agressiivne ja röökurlik sõnum. Selle noore naise konto pandi üsna pea kinni. Põhjuseks kasutustingimuste rikkumine. Ta ise oli sellest väga häiritud, sest mismõttes tema kui paksu konto kinni pandi, kas paks ei tohigi arvamust avaldada, ennast armastada ja enda nahas julge olla… Aga mina sain küll väga hästi aru, et konto pandi kinni seetõttu, et ta tegi seal pornograafilisi postitusi päise päeva ajal. Kui mina endast selliseid fotosid üles laeks, siis ma saaks ka bänni, sest mingi sündsustunne võiks keskkonnas, kus on ka palju lapsi, ikka alles jääda. Üldse mulle tundus, et see naine oli liputaja kalduvustega. Sest see ei saa päris normaalne olla, et on mingi vastupandamatu soov enda paljast taguotsast ja tissidest pidevalt pilte üles laadida. Ühtlasi kasutas see naisterahvas alasti koorimise võimalust ära kõigil muudel puhkudel. Näiteks käis kunstiringis alasti modelliks ja mingitel muudel pildistamistel. Ole sa paks või peenike, selline enese eksponeerimise vajadus ei ole päris okei. Nagu Rents hiljuti ütles – sellised võiks kolida Onlyfansi ja oma tissipiltidega raha teenida.

Paksuteema on meil tegelikult kuum ka pühal Eestimaal. Eile oli Orgu uue kaalualandussaate esimene osa. Või noh, ma ei teagi veel, kas see ongi kaalualandussaade, sest esimeses osas mitte kellegi kaalu alandamisega ei tegeletud. Ausalt öeldes oli tegemist ühe vägagi piinliku saatega, millel kodumaise telesaate odav mekk man. Mul oli lihtsalt tohutult kahju vaadata inimesi, kes olid nii noorelt juba nii suure ülekaalu saavutanud. Kahju just sellepärast, et ma ei usu, et see rasv on kogunenud naeratuste ja elurõõmu saatel. Selle taustal on depressioon, alaväärsuskompleksid ja muud pained. Ja see teeb väga kurvaks. Kas Orgu saates pannakse paksud lihtsalt käetkõverdusi pumpama või pakutakse neile kaalu langetamisel ka moraalset ja psühholoogilist tuge? Selles viimases julgen tõsiselt kahelda, kuuldavasti ei ole ühegi tema varasema saate puhul nii olnud. Aga ma tõesti usun, et lihtsalt toitumiskava ja treeningkava pihku pistmisest ei piisa. Tegeleda tuleb esmajoones sellega, mis kahe kõrva vahel, ja seejärel juurutada tervislikumat, sh sportlikumat eluviisi. Vähehaaval saavutatud edusammud mõjuvad kindlasti motiveerivalt ning ei tekitaks arvatavasti ka trenni vastu trotslikku vastumeelsust. Ütlen ausalt, et kui mind sunniks keegi trennis rahmeldama nagu neeruhaiget jänest, eriti juhul, kui mu keha oleks täiesti treenimata, siis ma hakkaks trenni konkreetselt vihkama. Ja seetõttu ei süüdistaks ka Orgu saate osalisi, kui nendega nii läheks. Eelvaadete põhjal ei tundunud, et neile mingit armu antakse.

Orgu saate üks väga ebanormaalne asi on veel see, et saatesse on ülekaaluliste kõrvale võetud naisterahvas, kes on normaalkaalus. Jah, ta ei ole piitspeenike ja ülisportlik, aga ta kohe kindlasti POLE ülekaaluline. Muidugi mõistetav, miks ta saatesse võeti – tegemist on bravuurse naisterahvaga, kellel on erootiline taust ja see ometigi põhjustab furoori, toob vaatajaid. Aga millise signaali saadab normaalkaalus inimese paksusaatesse võtmine noortele, mõjutatavas eas tüdrukutele? Sellele muidugi ei mõelda. Ja vot see on minu meelest lausa kuritegelik. Näitab ära, et saatetiimil puudub igasugune moraal ja on mindud lihtsalt raha tegema. Väga kurb ja lame.

Ühesõnaga, mina usun, et ülekaalust vabanemine ei ole laiskuse asi. Kui asi oleks ainult laiskuses, siis poleks ju üldse probleemi. Tuleks lihtsalt ära oodata, millal vaim peale tuleb, teha üks korralik dieet, üleliigsest rasvast vabaneda ja elu oleks lust ja lillepidu. Aga nii see ju pole. Sest kui inimese sisemist probleemi ära ei lahendata, tulevad kaotatud kilod ludinal tagasi ja neid koguneb järjest juurdegi. See on aga tohutult ebatervislik. Täpselt sama õudne nagu need kehapositiivsuse jutlustajad “Rasvarinde” filmis, räusates oma Insta kontodel: “Söö üks jäätis, söö või neli, paks on ilus!” Kas paks siis on ilus või mitte, see jäägu igaühe enda otsustada, aga ebatervislikkuse propageerimine on minu meelest lihtsalt vale. Neli jäätist süüa EI ole okei! Kui keegi soovib neli jäätist süüa, siis minu meelest tuleks tal soovitada seda mitte teha. Ja mitte sellepärast, et mul on tema paksu keha kole vaadata, vaid sellepärast, et tal on selgelt mingi sisemine probleem ja ta vajab abi. Abi, mida jäätis ei suuda pakkuda.

27 kommentaari

  1. Nell

    Ülekaal ja toitumishäired üldiselt kipuvad jah peas kinni olema. Aga paraku toitumishäiretega tegelevat psühhiaatrit/psühholoogi leida või tema juurde löögile pääseda on keeruline. Alko-või narkosõltlastel on ses mõttes lihtne, et ei tarbi oma mõnuainet. Aga katsu sa nii, et lõpetad toidu tarbimise… 🙂
    Kehapositiivsus ise on suhteliselt keeruline teema.Jah, tõesti ei ole ilus ja hea kui inimene on tugevalt rasvunud aga samas kui see inimene on mingil põhjusel sellisesse staadiumisse jõudnud siis mõnitamine ja alandamine kohe kindlasti midagi paremaks ei tee.

    • Aga kas peabki olema just toitumishäiretele spetsialiseeruv psühhiaater/psühholoog? Sest igal ülekaalulisel pole veel toitumishäireid. Anoreksia ja buliimia on tõsised probleemid, aga tihtilugu need üldse polegi paksude haigused, need on hoopis peenikeste haigused.

      Mulle tundub, et ülekaalu üritatakse meil “ravida” tavaliselt dieetidega. Ehk et ülekaalu ei nähta sugugi nagu sümptomit, vaid nagu probleemi ennast. Aga nii see ei pruugi olla.

      Ehk et võib-olla on seegi populariseerimist vajav teema. Võib-olla paljud ülekaalulised ei ole selle peale tulnudki, et läheks psühholoogi vastuvõtule ja süveneks põhjustesse, miks toidust lohutust otsitakse.

      Kehapositiivsuse sõnumis ma vist polegi päris kindel. Mulle ei tundu, et sõnum on: ärge kiusake. Sõnum tundub hoopis olevat see, et olen nii paks kui ise tahan, pole kellegi asi, ma ei pea grammikestki alla võtma, kõik kehad on ilusad ja head. Aga ma sellega ei nõustu. 130-kilone olemine ei ole hea.

  2. Ma tahtsin just samal teemal kirjutama hakata, aga kahtlesin ka, kas minul, kui mittepaksul üldse sobib. Õnneks oled sa musta töö enda peale võtnud ja põhimõtteliselt täpselt minu mõtted kirja pannud 🙂
    Ma lugesin just üht raamatut, kus peategelane oli “paksuke”, mitmes kohas toonitati seda ja siis anti ka strateegilised mõõdud: 168 cm ja 70 kg. Ma olin ikka hämmingus. Ma ise olen 168 cm ja tean, et viimane normaalkaalu piir on 69 kg, sellest kilo rohkem ei ole mitte mingi paksuke. Need numbrid on üldse sellised, mis mitte midagi ei ütle, oleneb lihasmassist, kehaehitusest ja ei tea millest veel. Ma läksin jah 69 kg sünnitama, aga ma olen ka lihasteta meduus, samas mul on minust veidi pikem tuttav, 75 kg ja täiesti normaalkaalus inimene.
    Ma pakuks, et probleemseks läheb asi üldiselt siis, kui kaalunumbrile kolmanda numbri ette viskab? Ma olen ka kehapositiivsuse all pigem seda bravuuritsemist märganud ja mu meelest ei tee see antud liikumisele mingit positiivset reklaami, pigem muudab teiste arvamuse veel halvemaks kui see niigi on.
    Ma arvan, et meil on üldiselt toitumise ja liikumisega kehvad lood, kuidagi tuleks seda teadvustada, aga ka seda tehakse pigem valesti, kampaania korras ja Orgu-suguste eesträäkijatega. Tulemuseks on see, et paksud vihastavad selle jama peale ja niigi kõhnad võttavad kõhnumise endale ebatervislikuks elusihiks.
    Ma mõtlen veel seda, et kas see kahe kõrva vahel olev probleem ei võiks olla enamasti tajutav suutmissurve – ole sale, ole ilus, tubli, edukas jne. Et kui ei suuda, siis ikka korralikult teise äärmusse välja?

    • Kusjuures see kehapositiivsuse liikumise teema. Ma “Rasvarinde” vaatamise ajal mõtlesin veel seda, et ülekaalulisuse aktsepteerimise nõudmine on lisaks veel selle maiguga, et “me peame nüüd kõigile seksikad paistma hakkama”. Aga see ju nii ei tööta. Loomulikult on kõige tähtsam see, mis on inimese sees, mitte see, kuidas ta välja näeb, aga ma ei hakka küll salgama, et mulle on ka füüsiline klapp oluline. Ja kui võibki juhtuda, et elu jooksul võib erandkorras meeldima hakata mees, kes on ülekaaluline, siis suure tõenäosusega pigem ei hakka. Nii et see tänaval karjumine tõenäoliselt ei lõpe sellega, et ülekaalulised inimesed kõigile atraktiivsed hakkavad tunduma. Filmis toodi veel välja, et ohh, küll alles renessansi ajal võis olla hea elada, siis peeti ilusaks lopsakamaid vorme. Aga…no ei. Renessansi lopsakates vormides naised olid miski 30+ kg kergemad kui filmi peaosalised… Ei olnud piitspeenikesed, aga kindlasti polnud ka räiges ülekaalus.

      Olen sinuga nõus, et surve olla ilus ja peenike ja edukas ja tubli jne on meil ühiskonnas olemas. See tekitab lõpuks trotsi, sest näiteks piitspeenikeseks saamine ei ole üldse lihtne. Ehk et fookus võiks hakata nihkuma (iluideaal ei tohiks olla alakaaluline modell-riidepuu), aga usun, et selles suunas oleme nagunii juba vaikselt liikunud. Oluline on elada nii, et oma kehale liiga ei tehtaks, sest elu jooksul on meil ainult üks keha. Keha on muidugi üpris visa, seega ei olegi tarvis iga päev supertervislik olla, muudkui aga lihaseid vormida ja aina jõusaalis ning jooksuradadel rassida. Normaalkaalu piires vabalt võtmine on ju täiesti okei. Seda enam paneb õlgu kehitama, kui isik, keda võiks pidada üheks tervisliku toitumise ja treenimise esirääkijaks (Orgu), võtab oma saatesse kaalu alandama normaalkaalus inimese.

      • E

        Sest tegemist ei ole tegelikult ainult kaalulangetamise saatega. Vaid eesmärgiks on tervislikum toitumine ning ahvatlustega normaalselt hakkama saamine, mille tulemuseks peaks siis olema ka ülekaalust vabanemine. Pealtnäha sale ja normaalkaaluline ei võrdu veel tervislike toitumisharjumustega. Ahvatlused ümbritsevad meid igal sammul, kuid kui “rämpstoit” saab kinnisideeks või toitu kasutatakse oma emotsioonide mahasurumiseks kaalunumbrist hoolimata, siis on see probleem, millega peaks tegelema. Sellele tähelepanu juhtimine, et sellise asjaga ei ole kimpus ainult tohutu ülekaaluga inimesed, on igati kiiduväärt.

        Nõus sellega, et kaaluprobleemidega kimpus inimesed peaksid eelkõige psühholoogilise poolega tegelema, sest toidu liigtarbimine on mingi sügavama probleemi nähuks. Kahjuks ei ole sellised kaalu- ja toitumissaated üldse sellise suunitlusega, et kas või põgusalt kaasata ka psühholooge või terapeute. Muidugi on praeguse saate puhul tegemist eelkõige meelelahutusega, mitte inimeste tõsise aitamisega.

  3. jumala eest “võttavad”. Kirjutada ka enam ei oska 🙂

  4. Ma olen viimasel ajal bakterite usku, On tehtud katsed, mis kinnitavad, et on reaalselt olemas soolestikus bakterid, mis mõjutavad ülekaalu teket.
    Minu elu on saatnud refräänina “kas sa mitte midagi ei söö, miks sa nii peenike oled”.. ja nüüd, vanana, saan ma aru, et see polnud kinni mu eluviisis/dieedis vms, vaid puhtalt ainevahetuses. Sest tänases vanuses võin ma end lolliks võimelda ja täpselt jälgida, mida suhu panen, aga kaalu ma enam alla ei saa ( st kindlasti kuidagi saaks, aga ma ei viitsi lolliks minna).

    See film häiris mind ka, ja üsna samadel põhjustel. Nad polnud paksuna sündinud (vt bakterid), vaid paksud eluviisi tõttu.
    Koolidesse oleks hädasti vaja toitumisõpet.

    • Mhmh! Kui süüa pidevalt neli jäätist, siis ei saa isegi bakterite laiskust süüdistada.

      Mina ei ole kunagi seda tunda saanud, et söö, mis tahad, kaalu juurde ei tule. Alati on tulnud 😀 Aga ka seda mõistuse piires. Endale hea ja parema lubamine ja seetõttu mõne kilo võrra raskem olemine ei ole ju sama, mis labidaga toidu sisse ajamine ja 30+ kg ülekaal.

  5. Anonüümne

    Eks see teema on nii suur ja kuidagi ühte kõikehõlmavat kommentaari kirjutada vist ei olegi võimalik. Ma ise küll seda saadet ei näinud aga postituse osas tahaks hirmsasti kommenteerida küll. Kõigepealt see, et kõige valjuhäälsemad kipuvad olema sellised ekstra äärmused ja üldist ”liikumist” ei pruugi nende jutt üldse peegeldada. (Sama mure kipub feministidel olema) Ilmselt ei eelda keegi ei KÕIK paksud või ükskõik mis muud tüüpi inimesed KÕIGILE atraktiivsed peaksid olema. See võib pigem olla vaatenurk, et ei peaks koguaeg välja käima mõtet paks=ebaatraktiivne. Inimestele meeldivad erinevad asjad ning kui ütleme 300kg ihaldusväärseks pidamine on jällegi äärmus, siis tegelikult on ka hulk neid, kellel selline pigem vormikam inimene tundub atraktiivsem kui pigem sale inimene. See on nii individuaalne, samamoodi nagu mõni armastab roose, teine tulpe ja kolmas ei arva lilledest üldse midagi head. Tervise seisukohast on ka teema ju keeruline. Ühest küljest võib 100kg kaaluv inimene olla näiteks täiesti terve, kõik näidud ideaalsed, samal ajal kui sama pikk 60kg kaaluv inimene võib olla väga kehva tervisega. Peale vaadates arvaks enamik vastupidi aga point just selles ongi, et seda ei saa peale vaadates öelda. Kuigi tõesti, kõige üldisemalt rääkides võiks inimene olla ju normaalkaalus. Samuti on osa nö liikumise poindist see, et ülekaaluline ei saa tihtipeale korrektset arstiabi. Enamiku kergemate vaevustega arsti juurde minnes paljud neist vaatavad inimesele peale ning ütlevad automaatpiloodil, et see on kaalust. Võta alla ja läheb üle. Tegelikkuses ei pruugi kaal isegi faktor olla selles mis iganes vaevuses. Seda on ka arstid ise rääkinud. Kaalust rääkimine võib olla oluline aga inimest peaks vaatama ka nö kaalust eraldi.

    • Et valjuhäälseimad on äärmused, sellega nõus. Feminismi paralleel on õige. Ma ise pean ennast ka feministiks, aga mitte padufeministiks. Nt ma ei solvu, kui mees mulle ukse lahti teeb, ma ei kasvata ka karvu jmt. Samas padufeminism tundub siiski mingis mõttes ohutum kui ülekaalulisuse propageerimine. See, kui keegi tahab ilmtingimata ise uksi avada või kaenla alla karvu kasvatada, ei ole tervisele ohtlik.

      Täiesti nõus, et kaalunumber üksinda ei anna mingit infot. Kui inimene on 2 m pikk, siis ta kaalubki rohkem kui keegi, kes on 152 cm. Ja ei ole sellepärast veel ülekaalus.

      Väga hea point, et tervisemured võivad jääda tähelepanuta. Kõlab väga reaalselt.

      • Anonüümne

        See 100kg vs 60kg näide pädeb ka siis, kui inimesed on sama pikad. Tekibki olukord kui peale vaadates eeldad, et saledam on tervislikum aga kui nö täisülevaatus teha, siis on olukord vastupidine.
        Minu meelest võiks propageerida tervislikkust olenemata kaalust. Sest fakt on see, et see on olulisem. Kui sa ka kaalud 80-90-100 kilo aga sa oled üldiselt aktiivne, sööd mitmekesiselt, ei suitseta, magad korralikult, töö ja muu elu tasakaal on paigas. On ka elurõõm nö igapäeva suhtes ja midagi, mis silmad särama paneb. Nagu öeldakse, et iga päev ei pea olema õnnelik aga igas päevas peaks olema midagi, mis teeb sind õnnelikuks. Kui need asjad on täidetud, siis tegelikult ainult see kaalunumber ei pruugigi näidata ebatervislikkust.

        • Lisaks ei ütle numbrid absoluutselt mitte midagi. Minu bestikas Reet on minuga ühepikkune. Nagu TÄPSELT ühepikkune, sentimeetri pealt. Mina kaalun ca 62 kg, tema 52. Jah, ta näeb saledam välja ka, aga oleks mina 52 kg, ma oleksin haiglas. Oleks tema 62 kg, ta näeks ilmselt suht tünn välja. Ja no kes on mu pilte näinud siit, nõustuvad ilmselt, et ma ei ole oma kümme kilo raskema kaaluga mitte mingit pidi paks. Selle kõige jahmatavam näide oli minu jaoks lauljatar P!nk, kes oli mingil hetkel numbrite järgi ametlikult obese. Ja ei, ta ei olnud paks. Oli ehk ümaram kui muidu, aga mitte mingit pidi paks. Nii et numbrid kindlasti sobivad keskmise inimese hindamiseks, aga mitte sugugi alati.

  6. ritsik

    Ma tegin sinu postituse mõju alla sattudes praegu ühe koduse trenni. Ise ka olen üllatunud praegu.

    • Väga lahe 😀 tervitan otse jõusaalist!

  7. Mõnikord ei ole ülesöömist põhjustav tervisehäire ravitav – nt kui inimesel puudub närvisüsteemis see lüliti, mis lülitaks ta täiskõhutunde peale.

    Või mõnikord on see lüliti alguses olemas olnud, aga noorpõlve söömishäiretega kadunud – ma tean inimest, kes lubab endale teadlikult teatavat ülekaalu, sest ta on olnud anorektik ja kui ta hakkab söömist jälgima, ei suudaks ta _jälgimist_ kontrollida ja ülekaal on tervislikum kui anoreksia.

  8. Ma mõtlesin pikalt, et kas kommenteerin. Aga kommenteerin siiski.

    Ma olen absoluutselt, 100%, vastu sellele kujutelmale, et tervislik ollakse igas suuruses. Ei olda – meil on selleks teatud mõõdikud, mis ütlevad mis on ja ei ole tervislik.

    Aga ma saan aru, miks leidub inimesi, kes seda propageerivad. Esiteks juba seetõttu, et liiga palju toimub inimeste lahterdamist nende välimuse tõttu. Teiseks seetõttu, et…. nojah, enamus ülekaalulisi saab suurepäraselt aru, et nad ei ole normaalkaalus ja neile pole vaja meelde tuletada, et nad on keskmisest suuremad ja nad üritavad inimestele ehk märku anda, et neid koheldaks siiski ka inimestena. Ülekaalulisi kiputakse pidama keskmisest vähem arukamatemaks, sest iga loll ju saab aru, et ülekaal on halb. Normaalkaalus ja kõhnad inimesed – olgu nad nii head või halvad inimesed, efektiivsed või ääretult laisad – saavad palju andeks, sest nad on… kui mitte ilusad, siis normaalkaalus. Paksukestele vaadatakse ülevalt alla ja see nn liikumine peaks siis vast seda üritama vähendada. Kas just ilmselge ülekaalu, lausa potentsiaalse eluohtliku ülekaalu, propageerimine õige lähenemine on… ma ei nõustu sellega, sest kõik ju teavad, et see ei ole õige. Ent sama palju ei nõustu ma ka selle arusaama või stereotüübiga, et paks = tingimata loll, laisk, saamatu inimene, kes ei suuda distsipliini pidada.

    Mis puutub inimestesse, kes söövad emotsioonide ajel – see on väga keeruline teema. Esiteks on tõesti see, et näiteks suitsetamise või alkoholisõltuvusega inimene saab oma pahed maha jätta, aga toiduga sama teha ei saa. Kui suitsetaja või alkohoolik peaks iga päev endiselt suitsetama või pudeli õlut ära jooma, siis oleks ka neid parandamatuid sõltlasi palju rohkem. Paraku ei peeta meil toitumise alaseid sõltuvusi – kui ei ole anoreksia või buliimia – laiemas ühiskonnas probleemiks, vaid inimene on lihtsalt laisk ja saamatu. Seda, et tal võib olla toitumise osas sõltuvus, seda ei usuta. Teiseks on see, et tegelikult vajab selline emotsionaalne söömine mitmekülgset ravi, mis on väga kallis ja millesarnast minu teada maailmas leidub, aga seda endale lubada saavad siiski vähesed. See ravi hõlmab vaimse tervise spetsialiste (arstid, terapeudid), toitumisteaduse spetsialiste (sest sellised inimesed vajavad plaani ja korrapära ning igakülgset tuge), aga ka inimesi kes on hõivatud füüsilise liikumise valdkonnast ehk treenereid ja individuaalseid teeningukavasid. Sh peaks treenerid olema pidevas kontaktis arstide ja toitumisteadlastega JA olema ise ka koolitatud vaimse tervise seostest söömisharjumuste ja emotsionaalse söömise vahel – terve raviprogramm peaks olema nagu ping-pong, kus inimene kohtub kord ühe ja kord teise spetsialistiga, kes tal kõik teel aitavad olla. Selliseid programme leidub, aga need on siga-megakallid, kuigi tegelikkuses aitab nendele inimestele ainult selline laiapõhjaline programm, mis tegeleb kolme valdkonnaga korraga – mõtlemise, söömise ja liikumisega. Minule teadaolevalt näiteks Eestis sellist asja ei leidu – jah, inimene võib selle ise kokku panna, aga ta maksaks ennast Eestis selle eest oimetuks. Kusagil USA-s kindlasti on, aga küllap on selle hinnalipik ka vastav. Jah, muidugi saab vaielda, et kui end suureks sööd, siis suudad ka väikseks tagasi süüa, aga on üldiselt rahva tervise ja riigi rahakoti huvides, et taolised inimesed saaksid ka päriselt abi.

    Mina võin omalt poolt öelda, et kehv mõttemaailm ajab sööma küll ning söögist saadav hormoonilaks on vägagi ahvatlev kui sul tavaolukorras muidu pidevalt meeleolu pigem madal on. Eriti kui see madalsus pärsib nii huvi üldise füüsilise liigutamise vastu kui ka energiat liigutamiseks, mis tavaolukorras ise neid hormoone tekitaks.

  9. Ma muud hetkel ei kommenteeri, aga jäätist tahan küll kaitsta. Jäätis on ideaalne dieettoit tegelikult – mõelge füüsika peale, kehade temperatuurid, eks. Inimene on keskmiselt 37 kraadi soe. Jäätis on tavaliselt vahemikus 2-6 kraadi “soe”. Selleks, et jäätis seeduma saaks hakata, tuleb teda järelikult umbes 30 kraadi soojendada, mis võtab päris palju energiat. Ma ei mäleta enam, kuskohast ma seda lugesin (võimalik, et olen sattunud reklaami ja ajupesu ohvriks, sest ma ARMASTAN jäätist), aga väidetavalt kuluvat jäätise soojendamise peale enam-vähem sama kogus energiat, mis me sellest tekib. /Aga üle poole liitri jäätist ma siiski korraga süüa ei jaksa./ 🙂

    • Ma söön viimasel ajal valgujäätist, madalama kalorsusega ka. Igati hea on.

    • ühe väikese jäätise kehatemperatuurini soojendamiseks kuluv energiakogus on suht marginaalne – loen siit Wiredi artiklist, et selleks, et 145 kilokalorisest jäätisest saadav energiakogus selle temperatuuri muutmisega ära neutraliseerida, peaks jäätise algne temperatuur olema -1900 C kraadi – mis on võimatu, sest absoluutne null on -273.

      https://www.wired.com/2010/11/the-physics-of-zero-calorie-ice-cream/

      • (ja kui jäätise temperatuur oleks absoluutses nullis, siis energia mõttes nulli jäämiseks ei tohiks see süües anda üle 28 Kcal.)

      • Na-na-na-naaa-naaa, ma ei kuule seda! 🙂
        Elan edasi enesepettuses ja söön jätkuvalt jäätist pooleliitriste topside kaupa, sest mis elu see on, kui jäätist ei saa!

  10. Kapsauss

    Ma ei ole sellega päris nõus et meie ühiskonnas on ainus ootus olla alakaaluline. Misasja? Ei ole ju. Vormis, tervislik ja treenitud inimene kohe kindlasti ei ole ega pea olema alakaaluline. Mu arvates see hirmus peenik nii et ribid paistavad, oli mood pigem 10-15 aastat tagasi. Mäletan seda aega kui mina teismeline olin. Nüûd aga on hinnas pigem ilus treenitud keha millel ikka võib olla tagumikku ja vorme. Vormid siis lihaste näol mitte rasva-mida tihti paljud ka ajavad segamini.

    • Vot ma ei teagi, minu meelest ikkagi on see väga peenike keha praegu sama moes ja ihaldatud nagu oli 10-15 aastat tagasi. Ei vaidle vastu, et on lisandunud uusi trende (kasvõi väga suur tagumik muidu väga saleda keha küljes), aga see, et näitlejad, modellid ja lauljad tahavad peenikesed olla ja seavad sellega muule maailmale eeskujud, on mu meelest ikka veel teema. Erandeid ja kõrvalekaldeid leidub alati. Meie ajal oli ju J. Lo ka pigem vormikam, aga talle ei pannud seda keegi pahaks.

      Ja noh, peenikese all ma ei pea silmas koonduslaagrist välja pääsenu keha, mis viitab haigusele. Rohkem siuke Kylie Minogue tüüpi – väike, nõtke, väga peenike. Ma ei kujuta ette, et keegi ütleks, et aa ei, Kylie ei ole ilus, liiga peenike on. Ta võib vabalt ka trenni teha ja olla sportlik, aga mingit atleedi muljet ta ju ometigi ei jäta. Pigem ikkagi saleda inimese mulje. Samamoodi Ariana Grande, Katy Perry ja kümned teised.

      • Kapsauss

        Meil on vist alakaalulisest ikka väga erineva arusaama. Kui sa ütled peenike siis see ongi ju okei. Aga alakaaluline, minu jaoks tähendab see ikka pigem otseselt kus ribid paistavad ja see on kohe aru saada et sellel inimesel võib olla mingi probleem. Ma vaatasin igaks juhuks need sinu antud kuulsuste kehad veel googles üle. Neist keegi ei ole alakaaluline. Adriana jah jätab muidu ka väga väikese kondiga naise mulje, kuna ta vist ka suht lühike…vähemalt tundub ja lihtsalt väike. Ja Katy on mu arvates ehtne näide pigem ilusast kurvikamast kehast, suht suured rinnad ja kohe kindlasti mitte kontpeenike vaid just siuke ilus. Loomulikul on need naised kenad kuna nad on normaalses kaalus! Kas tõesti see body positivity on inimeste meelt nii palju harjutanud et sellised tunduvad lausa hirmus peenikesed. Mulle küll mitte, vaid täiesti okeid kehad. Treenitud on juba omaette, selline fit jõusaali keha, mis on isiklikult minu ideaal ja mis mulle meeldib. Aga mu arvates ilusa keha ideaal on ikka kõvasti muutunud 10 aasta taguse ajaga, sest nüüd ei ei ole isegi suured rinnad naisel enam mingi asi ega ideaal. Mind sinu jutus pigem triggerdas just see alakaaluline kui ideaal. No ei ole ju. Normaalne tervislik keha võiks olla.

        • Minu jaoks on alakaal see, mida arvestatakse kehamassiindeksi järgi alakaaluks 🙂 Ehk et mina ise 49 kg ja alla selle kaaludes oleks alakaaluline. Olen selline olnud, ribid ei paistnud ja kuidagi haiglane ma ka välja ei näinud, olin samasugune peenike nagu Ariana Grande või Kylie Minogue.
          Loomulikult oleks minupikkuse jaoks ka 39 kg alakaal, aga see ei oleks kuskilt otsast ilus ja minu hinnangul ei olnud ka 10-15 aastat tagasi.

          • Kapsauss

            Ma ei saa päris täpselt aru sinu mõttekäigust! Alakaal ongi kehamassiindeksi järgi alakaal. Ja sa ju väitsid oma postituses et ideaal või ühiskonna ootus on alakaal. Aga ei ole ju:D Adriana pikkus mingite allikate järgi on 153 cm mis on nagu mega jupp ja ta näeb jumalast normaalse kehaehitusega välja. Sellised üldjuhul ei saagi väga palju kaaluda kuna nad lihtsat näevadki kergemini nö trullakad välja. Mul on üks sõbranna kes on selline ehtne väike nunnu naine, ta on suht lühike ja kehaehitus on vastav väikese naise kehale. Ja 10 aastat tagasi ei olnudki alakaal ilus:D ma pole seda väitnudki. Aga kindlasti oli iluideaal siiski teistsugune, tol ajal oli lihtsalt mitte treenitud sale keha ok, aga nüüd on moes treenitud ja lihaselised kehad. Ma ei tea kuidas me selle pika arutluseni jõudsime aga lihtsalt mu arvamus jääb siiani samaks, alakaalulisus küll ei ole mingi ootus meie ühiskonnas. Ma olen enamus aja olnud oma kehamassiindeksilt normaalkaalus. Korra oma elus olen jõudnud ülemise piiri äärde ehk veidi oli puudu kergest ülekaalust. Aga ei ole normaal kaalulisena kunagi tundnud et peaks olema alakaalus.

            • no kuna mitu anorektikut on pärast ravi rääkinud, kuidas nad said med. mõttes alakaalus olles rajult komplimente stiilis “oi, sa oled nii heas vormis”, siis vähemalt seda saab öelda, et alakaalulisi tajutakse normi piires olevana kergemini kui ülekaalulisi.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: