Minu tätoveeringu lugu vol 1
Paljudel on tätoveeringud, aga väga paljudel ei ole. Mõtlesin, et üks tätoveerimislugu võiks huvitav olla mõlemale poolele lugeda. Kellele endal tätokad on, see saab nüüd enda lugu minu omaga võrrelda. Ja kellel pole, see saab lihtsalt aimu, mismoodi see värgendus käib. Teen kolmese postituste sarja, siis saate jooksvalt kaasa elada 🙂
Ühesõnaga, ma lasin enda vana tätoveeringu üle teha. Mitte üle teha selles mõttes, et vana tätoka jooni värskendada, vaid ma lasin vana tätoka uuega katta. Miks? Sest kuulu järgi olla see minu vana tätokas lihtsalt kole vaadata. Ta asus mul alaselja peal, seega mind ennast ta ei häirinud – ma ei näinudki seda kunagi. Aga ega ma väga vastu ei vaielnudki, tõepoolest oli ta ajast ja arust. No vaadake ise!
Selle tätoka tegin ma 17 aastat tagasi. Saate ikka aru, kui palju aega tagasi see on! Kas ma 17 aastat tagasi mitte imik ei olnud, kes alles püksi lasi? Nii pikk aeg tundub see. Aga ei, olin juba siis täiskasvanud inimene, kes sai endale tätoveeringu teha. Uskumatu. Töötasin sel ajal oma isa ilusalongis ja seega sain tätoka tasuta. Mul polnud tol ajal mingit üleliigse raha raasugi, seega olin ise jube õnnelik. Ainult et mingit huvitavat ideed mul polnud. Oli mõte, et PEAN saama tätoveeringu, aga mis see olema hakkab, see oli teisejärguline. Mul polnud mingit sügavat hingelist sidet oma tätokaga, et see peaks sümboliseerima rahu, minu kannatusi ja katsumusi või jumal teab mida. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kaunistus ja punkt. Seega tegin ma midagi, mida peetakse väga halvaks tooniks – ma lappasin sellist tätokajooniste ajakirja ja valisin pildi sealt välja. Õudne! Ükski enesest lugupidav tätoveerija sellist jama heaks ei kiidaks, aga minu tätoveerija Urmas oli selline chill, et tee mis tahad, oma asi, mina teen sulle ära, mida iganes soovid. Nii ma selle pildi siis lõpuks välja valisin, sest mu isa ütles, et lubab mul enda salongis tätoka teha ainult juhul, kui tätokas sisaldab tribali mustrit. See on see tiigri pead ümbritsev moodustis siis. Nii et sellise kompromissini me jõudsimegi. Mina valisin välja pildi, kus tegelikult oli leopardi pea, aga Urmas tegi minu soovil sellest tiigri.
Mul ei ole mingit erilist mälupilti sellest, kuidas mulle tätokat tehti. Ma tean vaid seda, et ma istusin ja natuke valus oli. Kui kaua see protsess kestis ja kas vahepeal oli ka väga valus, seda ma ei mäleta. Liiga ammu oli see. Ju on see nagu sünnitamisega, et valu läheb meelest ära. Igatahes tehtud ta sai, ühe korra lasin veel hiljem üle ka teha ja nii ta mulle siis jäi.
Tänapäeval selliseid vanamoodsaid plönne enam ei tehta. Tänapäeval on hoopis uued suunad ja kui ma hakkasin vaikselt Instagramis vaatama, mida tehakse, siis ma olin täiesti hämmingus. Positiivses mõttes. Nii pagana kihvte asju tehakse, et nüüd ma tundsin juba ise ka, et ma PEAN uue tätoka saama.
Valisin välja selle artisti. Mitte keegi teine ei tekitanud minus sellist emotsiooni nagu selle tätoveerija tehtud tööd. Just täpselt see stiil, mis mulle kohutavalt meeldib. Stiili nimi on realism. Ja Instas on näha cover uppe, mis ta varem teinud on. Vaadake ise, kui hirmsaid õudusi ta on suutnud niimoodi ära peita, et ei teki mingit aimdustki, et uue ägeda pildi all võis üldse kunagi mingi vana õudus olla.
Võtsin siis tätoveerijaga ühendust ja ega seegi lihtne ei olnud. Ütlen ära, et temaga tuleb ühendust võtta läbi Pärnu stuudio Eye Candy Tattoo. Seda muidugi juhul, kui sa oled vanainimene ja kasutad feissi. Kui sa oled noor ja moodne, siis kirjuta otse Instas. Aga et mina olen vanamoodne, siis mul oli algul raskusi. Lõpuks saime aja kokku lepitud ja ma võtsin lausa töölt vaba päeva, et Pärnusse tätoveerima sõita.
Pildi osas leppisime me kokku, et tuleb leopard, kes lamab puunotil, ümber mingid lehed või asjad, et hajuks, mitte ei jääks tugevate piirjoontega vms. Nii oli ainus variant, et saame tribali kuidagi ära kaetud. Sest see ei ole lihtne asi. See on nii keeruline asi, et ta ütles mulle kohe alguses, et nii suurt cover up tööd nagu minu oma, ta enam vastu võtta ei kavatsegi, sest ei taha enda elu enam nii keeruliseks elada. Muide, nii ongi, et tätoveerijad ei taha vanade piltide katmise töid tegelikult teha. Palju lihtsam on toimetada puhta nahaga, ei mingit ajude väänamist ja muretsemist, kas ikka tuleb välja. Ja vot sellise teadmisega ma siis kõhuli pingile lamasingi ja ootasin, kuniks mind piinama hakatakse.
Mis siin salata, ega see tätoveerimine ei ole mingi pehme silitamine. See tegelikult on ikkagi päris valus asi. Alguses on see kenasti talutav. Tunned, et veidi valus on, aga ei midagi katastroofilist. Mida tunde edasi, seda ebamugavamaks asi muutub. Esiteks sa kuidagi ei tunneta ära, kas see koht, kus ta parasjagu töötab, on juba enne töödeldud või ei. Ja et kas ta on juba selja keskosani jõudnud või teeb alles vasakul ääres. Pauside ajal sain pilgu peale heita, et kaugel omadega oleme ja no kuramus! Ma alguses arvasin, et pool on tehtud, samas kui tehtud oli alla neljandiku 😀
Küsisin igasuguseid huvitavaid küsimusi. Et kas keegi nutma ka on hakanud valust. Selgus, et on naisi olnud, kes on valust nutnud. Mehed nutnud pole, aga mõned on teatud asjaolude kokkulangevusel (nt pohmell, haigushoog vms) ära minestanud. Küll aga on mõni ka magama jäänud (sic!). Kui minu selja kallal oli juba neli tundi töötatud, ei soovinud ma mitte midagi muud kui vaid seda, et ma oleksin olnud üks neist, kes magama jääb. Aga sellest oli asi kaugel, sest haava kratsimise tunne läks järjest hullemaks. Ma arvasin, et ma olen valu suhtes üpris vintske sell, aga nüüd ma enam ei tea. Alaselg tegelikult ei ole kõige valusam koht, aga ta ei ole ka kõige mittevalusam koht. Ma küsisin tätoveerijatelt selle kohta ka. Kõige vähem valus pidi olema käevarre esikülg ja õlg. Nii et soovitus kõigile, kes tahaks esimest tätokat teha ja soovivad valida kõige mittevalusama koha. Kõige valusam on seevastu kontide peal (sõrmenukk, varvas, roided, sääre esiküljel see kondi osa jne).
Ma üsnagi vaevlesin seal lõpus, ei hakka üldse salgama. Ja ma teadsin ette, et mul tuleb kokku KOLM sessiooni. Esimesel sessioonil üritas ta ära teha kõik suuremad värvimised. Ehk et pildi saime tehtud, ainult üks väike auk jäi veel teha. Ma ei teagi, miks ta lõpetas. Vist minu keha oli igatepidi juba valust krampis ja krimpsus ja ta tunnetas seda. Ja tema enda selg ja kael olid ka valusad juba, sest tätoveerima pidi ta minu kohal küürutades. Nii et umbes 95% pildist on olemas. Nüüd see siis tuleb!
Nagu näha, on see veel täitsa pooleli. Meie tegevusplaan näeb ette seda, et järgmisel korral läheb varjutamiseks. Mõnes piirkonnas on ta varjutamisega juba algust teinud, aga näiteks leopardi turjal ei ole veel varju raasugi. Kolmandal sessioonil tuleb mängu valge värv (pole õrna aimugi, mida see teeb või kuidas sellega midagi muutub) ja viimane lihv. Aga veel enne peab tätokas korralikult paranema ja mina pean end uuteks valutundideks mentaalselt ette valmistama 😀 Õnneks kaasneb sellega mõnus väljasõit Pärnusse ja see leevendab veidi asja.
Nagu pildilt näete, on vanast tätokast mingid jooned täitsa näha. Need peaks lõpuks palju suuremal määral hajutatud saama. Kuidas täpselt, seda ma ei tea veel isegi. Aga usaldan tätoveerijat ja usun, et lõpuks tuleb igati äge asi, mida ma ei pea ka 20 aasta pärast häbenema.
Vot selline kokkuvõte praegu. Kuu aja pärast on teine sessioon ja pärast seda teen kindlasti uue postituse. Kus kirjeldan, kas oli valusam või vähem valus kui eelmisel korral ja saame ka pilte võrrelda, et mis vahepeal muutus.
Kommentaarides võite jagada enda tätoveerimislugusid. Minul nüüd värske kogemuse võrra rikkama on küll põnev lugeda 🙂
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Jeebus! väga julge! Mul pole ühelgi tuttaval tätokaid sellises koguses (ja ma saan aru, et Sul on see ka ikka suhteliselt tagasihoidlik)- ikka mõni väike kiri (mõnel arusaamatu sanskritikeelne konks) siin-seal või mõni banaalne roos, millest ei ole välja lugeda mingitki sõnumit, julgust, armastust millegi vastu või igaveseks nahka söövitatud mõtet. Miks neid tätokaid tehakse? Enesele või teistele vaatamiseks? Ja kui enesele, siis miks selja taha, kuhu vaatamine nõuab (omajagu julgust ja) peeglite olemasolu või oskust ennast ühe käega selja tagant teloga pildistada? Aga kui neid lingilt avanenud pilte vaatasin, siis pean seda ikka päris heaks kunstiks. Müts maha! Mitte, et endale igatseks ühte, aga vaatan imetlusega. Kuigi- selle tätoka välja paistes (suvel, kergete riietega) peaks kogu aeg arvestama, mida selle juures seljas kanda, et kunstiga ikka kokku kõlaks. Isegi soeng võiks kogu aeg selliselt stiilne olla ja, mis seal salata, tundub, et ilma silmalauge samuti toonimata ei ole mõtet teiste tattoo-fännide silma alla sattuda.
Või kuidas päris-elus on? Jaga palun! Ja aitäh oma tattoo-lugu kirja panemast, mind väga huvitab.
MeeldibMeeldib
Nii tore, et küsid neid asju!
Kusjuures minul on kõigest kaks tätokat. Üks siis see alaselja peal ja teine hästi pisike magav kass puusakondi läheduses. See pole nagu mainimist väärtki, vast 5 cm pikkune. Nii et ma pole sugugi miski tätokasõltlane, kes laseks muudkui juurde ja juurde teha. Ma arvan, et inimesel, kellel endal ühtegi tätokat ei ole, on väga raske end samastada kellegagi, kellel pool keha kunsti täis. Nii et selles mõttes kuulun ma ikka tavainimeste ridadesse.
Ütlen ausalt, et tätoka tegemise plaanimisel ma võtsin teadlikult seisukoha, et ma tahan, et see oleks alati ärapeidetav, kui ma seda soovin, ning soovitavalt kohas, mida ma kogu aeg ei näe, et tätokas mind ära ei saaks tüütada. Ja täpselt nii oligi, et kõik need 17 aastat ma ei jõudnud oma seljatätokast ära tüdineda, sest ma lihtsalt ei näinudki seda eriti tihti. Teadsin, et ta seal on, aga ega ma ei eksponeerinud ka. Noorena eksponeerisin rohkem (pükste värvel oli madalam, nabapluusi sai ju ometi kantud jne). Nüüdsel ajal on seda näha ainult siis, kui ma rannas käin 🙂
Tätokaid tehakse nii endale kui ka teistele vaatamiseks. Vähemasti juhul, kui need on tehtud sellisesse kohta, mis paistab välja. Kui teha tätokas kannikale, siis ilmselt on see mõeldud iseendale ja oma kallimale. Ja klientidele (kui on selline khmm…töö). Aga kui tätoveerija on tasemel ja ei tee lihtsalt plönne, vaid päriselt kunsti (ja ma olen ka veendumusel, et minu lingitud tegija teeb kunsti), siis miks mitte seda ise nautida ja näidata ka teistele.
35-aastasena ma enda seljatätoka suuremat eksponeerimist päris ette ei näe. Seda näevadki teised, kui ma käin rannas. Oma sõpradele võin ekstra näidata ka, aga ma ei plaani hakata kandma riideid, mis alaselja paljastaks. Ma ausalt öeldes ise ka väga ei näe seda, et ma panen selja õrna ja glamuurse õhtukleidi, samal ajal kui endal on mingi robustsem tätokas näha. Mu jaoks ei kõla päris kokku. Kuigi tean, et paljude jaoks ei ole see mingi probleem. Ju mu isiklik kiiks 🙂
MeeldibMeeldib
Ägee! Ma siiski tahan arvata (mul ei ole endal tätokat), et kui juba, siis teha midagi, mis muudab midagi. Nagu Vigala Sass- nõiamärgid, mida kasutada juhul kui midagi muud käepärast ei ole. Kaunid, kuid pähejäämatud luuleread, mida paanikaolukorras tervendavalt kasutada :D. Sensuaalne pilt juhtimaks teiste tähelepanu inimese kaunile kehaosale ja peitmaks midagi, mida pole vaja näha (armid). Alati positiivsust süstiv ruunimärk, muule õnnele keskendumist suunav küllusemärk… Ja muidugi- tätoveeritud heledad sinisilmad on tõeliselt pilkupüüdvad ka ilma muu sõnumita.
Oli siin paar nädalat tagasi telepurgis Ringvaates üks Päästeameti naisametnik, viks ja viisak, ca 50 aasta vana (vabandan, kui keegi siinsetest lugejatest end ära tundis ja on vanuse osas teisel teadmisel). Ja lühema seeliku alt paistsid ihutooni sukkpükstes jalad, mis olid pahkluust kuni miniseeliku ääreni tätoveeritud. See ei saanud ometi olla suuremustriline mitteregulaarne sukkpüksimuster! Tegelikult oli päris lahe, kuigi mingi võõristus esialgu tekkis. Just nagu sellesamuse… vanuse ja miniseeliku ja tätoka pärast korraga. Või siis, et tundus, nagu oleks Muhu sukkpükste muster Suva vabrikust rännanud nahale. Aga olgem avatud- miks ei võiks nii olla, kui see on kaunis ja esteetiline ja kõlab kui Arsise kellamäng. Tell me more, tell me more, tell me more, nagu laulsid tegelased ühest tuntud muusikalist 🙂
MeeldibMeeldib
Ilmselt on tätoveeringuga samamoodi nagu kõige muugagi (teistmoodi riietus, meik, aksessuaarid) – kui inimene end sellega hästi ja enesekindlalt tunneb, siis ta nii öelda kannab selle välja ega tekita vaatamisel võõristust. Kui inimesel endal on ebamugav, siis on vaadata ka ebamugav.
Mitte väga ammu jooksis telekas tätoveeringute saade. Kuskil 10-12 tätoveerijat oli kokku võetud ja nad võistlesid omavahel, et selgitada välja parim. Seal saates olid siis katsejänesteks “nahad” ehk kliendid, kes tulid võistluse raames tätokat saama. “Nahkadel” oli igaühel alati mingi lugu, miks nad mingit tätokat saada tahtsid, kõik olid nagu põhjusega, keegi ei tulnud, et ah tahaks lihtsalt midagi (nagu mina). Kuigi see algul tundub mõistlik, et tõepoolest võiks tätoveerida siis, kui asjal tähendus on, siis reaalsuses kukub see veidi teistmoodi välja. Näiteks oli seal täiesti lambikaid seoseid ja teostusi. A la tuleb klient ja ütleb, et mul oli kunagi raske aeg, aga lapsepõlves õpetas vanaema mind süüa tegema, nii et raskel hetkel läksin siis suure hädaga sööklasse tööle ja saingi järje peale, nüüd olen heas restoranis peakokk. Ja selle loo peale tätoveeritakse talle pann, kus on kaks muna ja peekoniviil… Et jah. Kuidas võtta. Lugu ju on, tähendus ka, aga……pole just kõigi teetass.
Maitse asi. Mulle meeldiks kordades rohkem realismi stiilis tehtud superilus tätokas, millel ei ole diipi tähendust, kui tähendusega praemuna.
MeeldibMeeldib
Oi, see tätokas on juba praegu väga lahe. Ma arvan, et isegi kui sa peaksid põnnama lööma, siis sellega oleks rannas täitsa uhke olla.
Mul endal tätokaid pole ja usutavasti ei tule ka, lihtsalt ei ole minu teetassike. Aga teiste omasid vaatan küll- vahel on ikka uskumatuid asju tehtud.
MeeldibMeeldib
Aitäh! Mulle ka meeldib teiste omi vaadata, aga päris nii vägevaid nagu seal Insta piltidel, ma päriselus veel näinud polegi.
Kui inimene on juba hästi palju tätokaid endale teinud, siis need sulanduvad kuidagi üheks suureks tombuks. Siis ei saa peale vaadates arugi, et mis nüüd kus täpselt on. Peab kohe pikemalt aega võtma, et süveneda. Mulle meeldib just nii, et vaatad peale ja kohe saab aru, millega tegemist 🙂
MeeldibMeeldib
Väga ilus on see cover up.
Minul on samuti kaks pilti.Vasakul tiivanukil jalutav tiiger, muidu must valge, aga silmad on helesinised. Ma olen sellega kohutavalt rahul, peaks ta tegelikult üle tegema, sest hakkab tuhmuma, aga mul on see valu veel nii selgelt meeles, et siiani pole suutnud end kokku võtta ja minna. Ja siis on kuklal minimalistlik koaala, ca 8 cm kõrgune.
Tiiger sai tehtud 2015 kevadel, olin siis 28-aastane ja see oli minu üks suurimaid unistusi, et endale tiiger tätoveerida. Minul on see pilt hingele, minu enda jaoks, ma ei pea seda koguaeg nägema, aga ma tean, et ta on. Tiiger on mu spirit animal nagu inglise keeles öeldakse. Protsess ise oli valus, kunstnik ütles, et kõige valusam on algus, kui ta jooni teeb, aga seda ma vaevu tundsin ja lugesin samal ajal raamatut. Paar tundi hiljem, kui ta varjutamiseni jõudis, tahtsin juba tegijale kolakat anda ja raamatu lugemisest ei tulnud enam midagi välja. Iga hetke väärt.
Koaala tegin aasta tagasi oma Austraalia reiside auks ja armastusest kõige sealse vastu. Ka see on hingele. Tegemine oli eelmisega võrreldes muidugi kiire nagu ka paranemine, alla nädalaga oli juba korras kõik.
Mõlemad saan vajadusel ära varjata, aga mind ei sega ühelgi juhul, et nad paistavad. Suvel tõmban kangema faktoriga kaitsekreemi sinna peale ja jalutan ikka palja seljaga. Kes ei tea, et mul tätoveeringuid on, peale vaadates seda öelda ei saaks ka. Ei ole siniseid juukseid, mustaks võõbatud silmi ega auklikke võrksukkasid või mis need stereotüübid on. Mäletan, et töökaaslastest keegi ütles, et tema küll ei oleks endale teinud. Oskasin vaid vastata, et vaata kui tore, et ma siis enda seljale tegin mitte sinu omale. Need on osa minust nagu mu juuksed või kõrvad.
MeeldibMeeldib
Helesiniste silmadega kaslane – mhmh, mhmh, mhmh! Ma ise ka mõtlesin sellele, et sinised silmad oleks lahedad 😀 Päris ägedaid pilte on netis sellistest tätokatest. See mõte mulle väga meeldib.
Vot ma ka mõtlesin tätoveerimistoolis lesides, et praegu tahaks raamatut lugeda, ehk aitaks mõtteid mujale viia. Samas kõhuli olles on asend piisavalt ebamugav, et ei saa mõnusalt lugeda. Ja no lõpus ei olnud sellist illusioonigi, et suudaks veel samal ajal mingile raamatule keskenduda. Hambad olid ristis ja kui ma viimaks püsti tõusin, siis mul oli isegi süda veidi paha. Vist kombinatsioon sellest, et lõunasöök jäi vahele ja valus oli. Õnneks see teadmine, et ülivalus on ainult viimane lõpp, aitab mul järgmiseks korraks valmis olla.
Pealegi pidi olema ka mingi geel või mingi muu tuimestav asi, mida saab hädaabinõuna kasutada, kui sessiooni lõpus ikka täiesti väljakannatamatult valus on. Selle mõju pidavat kestma vaid pool tundi ja tätoveerija jaoks pidi see töö keerulisemaks tegema, ju siis nahk ei võta tinti nii hästi vastu. Aga hea teada, et kui kohe kuidagi enam üldse ei jaksa kannatada, siis saab lõpus abi.
Muide, ma küsisin enda tätoveerijalt, et mis aja tagant peaks käima tätokaid üle tegemas ja ta vastas, et tegelikult ei peaks kunagi tätokat üle tegema, seda vajadust ei peaks tekkima. See oli minu jaoks uus info. Pidi olema sellest, et tehnoloogia on vahepeal arenenud, tindid on paremad ja ka masinad on paremad. Nii et ootan põnevusega, kuidas minu uus tätokas hiljem vananeb ja kas tekib vajadus seda üle teha või mitte.
MeeldibMeeldib
See kalasabakätega tiiger on nagu rohkem koomiks.:)
MeeldibMeeldib
Sa mõtled mu vanat tätokat? Sest jah, ta on ikka täitsa nagu joonis, mitte foto 🙂
MeeldibMeeldib
See vana tätokas oli iseenesest täitsa kabeda kvaliteediga – vanamoodne küll, jah, aga kaugeltki mitte kole. On ikka palju-palju hullemaid nähtud. 🙂
Mul endal on tätoveeringuid kokku… viis? Või kuus? Ikka viis, sest üks neist on küll kahes osas, aga ma käsitlen seda ühena (õlgadel on peegelpildis kujutised, üks kummalgi). Kogu aeg mõlgutan mõtteid ikka uute ja rohkemate jaoks, aga ma vist ei jõuagi selleni kunagi. Selleks peab ju inimestega suhtlema ja kuhugi minema ja…
Eks mu tätoveeringud on ka nüüdseks osad väga ajast ja arust, eriti see pisike pointless tribal mu käsivarrel, mille ma 20 aastat tagasi teha lasin… aga no las nad olla. Muidugi ma tahaks täismahus sleeve’i mõlemale käele, aga loe eelmist lõiku 😀
Mingeid sügavaid tähendusi ma küll oma tätoveeringutele ei omista, sest neid lihtsalt ei ole. Üks neist on küll selleks tehtud, et enesevigastamise armirägu ära katta, see nagu on konkreetse eesmärgiga, teised on niisama. Mulle väga meeldivad tätoveeringud ja neid ei ole kunagi liiga palju, ja minu meelest on väga OK, kui need ongi lihtsalt niisama, ilu pärast. Ei pea igas asjas midagi diipi otsima.
MeeldibMeeldib
Jah, vana tätoka kohta ütles ka uus tätoveerija, et on, mis ta on, aga ta on väga korralikult tehtud. Nii et selle üle ma ei saa nuriseda.
Kui sa ikkagi unistad uutest tätokatest, siis mina julgen seda oma tätoveerijat soovitada küll. Just sellepärast, et ta ei ole ise ka mingi hull suhtleja, kes tahaks kohe tundide viisi juttu vesta. Tähendab, ta vestab, kui ise küsida ja vestlust üleval hoida 😀 Aga ta laseb ka rahus olla, kui ei ole soovi juttu ajada. Tema paarimees oli samasugune. Tollel oli mingi noor poiss samal ajal toolil ja selle paari tunni jooksul, mis me ühes ruumis viibisime, ei saanud too poiss ühtegi sõna suust, tal lasti ilusti rahus olla.
Eks sa enne pead disaine lappama ja kui miski silma haarab, küll siis mõte pähe ketrama jääb.
MeeldibMeeldib
Mul ei ole ühtegi tätokat ja ilmselt ei tule ka, kuigi tahaks. Kulmud ja silmalaud on mul tegelikult tätoveeritud, aga see pole ilmselt nii piinarikas kui päris tätoveerimine, sest ei peaks püsima nii kaua, kuid selle tõttu ma tean, et ei kannata seda “haavas kratsimise tunnet” lihtsalt ära. Oleks see niisama valu, ehk oleks ok, aga just see surkimise tunne on võigas minu jaoks. Ma hakkan sellele keskenduma, kujutan ette, kuidas mingis verises augus sorgitakse ja süda läheb automaatselt pahaks 🙂 Hambaarsti juures on mul sama teema, hakkan ette kujutama, nooremana olen isegi pea eest ära tõmmanud, vedas, et puuriga näkku ei saanud, nüüd ma lihtsalt sunnin end millelegi muule mõtlema, et mitte oma kujutlusvõimel töötada lasta, aga kerge see pole.
MeeldibMeeldib
Kui lasta teha mingi väiksem pilt, mis pole ka eriti tume, siis ei ole nii hullult valus. See väike kass, mis mul puusakondi juures on, ei olnud näiteks üldse valus, seda mäletan hästi. Poole tunniga sai valmis. No stress!
Õnneks tätoveerimisel enamikel mingit verd ei tule ka. Kuigi mõnel pidi isegi tulema. Seega on kratsimine ainult peas kinni ja tasub tõesti millelegi muule mõelda. Hambaarsti juures käimise osas samastun sinuga 100% 😀 Ma olen võtnud nõuks, et ma MITTE IIAL ei vaata instrumente, millega hambaarst töötab. Ma ei pea teadma seda, millega ta surgib. Ma ei tohi seda teada lihtsalt. Nii on kergem seal käia.
MeeldibMeeldib
Tätokas on täiesti tavaline enesekaunistus. Nagu kõrvarõngad, millega salaja loodetakse oma kvaliteeti parandada, et mingit eelist ja tähelepanu tekitada. Muidu ei suuda inimene ise endale seda maha müüa ja eriti kui teistel on, siis on ikka kindlasti vaja. Vanarahvas teadis rääkida, et liiga pikalt kestva ilu peale tuleb tavaliselt ulgumine, aga selleks me elame, et seda oma silmaga näha 🙂
Nagu 2 tilka vett.
https://www.samaa.tv/video/2020/04/common-leopards-were-spotted-in-islamabad-and-nathia-gali/
MeeldibMeeldib
Sul on vist ilu teemaga mingi sügavam kompleks? See on su varasematest kommidest ka välja kumanud. Ma ei hakka pikalt analüüsima, võta see oma psühhiaatriga jutuks, kui lähed rohtude retsepti uuendama 🙂
Kahe veetilga komplimendi võtan küll vastu. Täpselt nii realism (vahel nimetatakse ka fotorealismiks) töötabki – võetakse üks päris foto ja siis proovitakse see võimalikult realistlikult nahale tätoveerida. Minu tätokas on veel poolik, aga eks ma ütlen tätoveerijale järgmine kord edasi, et juba poolikul kujul oli mõne meelest algfotoga identne.
MeeldibMeeldib
Erinevad kultuurid suhtuvad erinevalt ilusse. Kõike pole võimalik rohtude ja meelelaiendajatega ravida, et kõigile ühesugune ilu meeldiks. Peab nõustuma sellega, et igat ühte ei kõida sellised jäävad kaunistused ja nad suhtuvad täiesti neutraalselt sellesse ilusse, nähes selles eiteamida. 🙂
MeeldibMeeldib
Neutraalne suhtumine on okei, aga sinu suhtumine on halvustav ja üleolev. Isegi kõrvarõnga kandmises näed sa mingit varjatud agendat. See ei ole kõige tervem 🙂
MeeldibMeeldib
Maailmas on kõigil asjadel seletus, miks asjad jutuvad. Täiesti tavaline on ennast kaunistada, ehk tuunida.
Neutraalne suhtumine tekitabki üleoleva ja halvustava tunde tunde, kuna neutraalsel inimesel pole tõmmet, siis on ta automaatselt negatiivne nii positiivi kui negatiivi suhtes ja peale selle ka veel üleolev et on määramatu. 🙂
MeeldibMeeldib
Ma olen üsna madala valulävega, nii et igasugused kehakaunistused jäävad kahjuks vist ära. On ainult üks, väga minimalistlik tätoveering, mida ma isegi kaaluksin, aga see vast oleks tõesti väga väikene, kuni 2cm suur.
See-eest aga imetlen ma teiste omi! Ilusad (kuigi ilu on muidugi vaataja silmades), hästi tehtud jne. tätoveeringuid vaatan ma ikka nagu kunsti lausa. Ja nt nii meeste kui naiste puhul tuleb tunnistada, et sellised half- ja full-sleeve tätoveeritud käed on minu arust alati nii ägedad.
MeeldibMeeldib
Väga väikse tätoka tegemine ei ole üleliia valus, nii et seda mõtet sa maha matma ei peagi 🙂 Alguses on lihtsalt selline kergelt torkiv tunne, mis on väljakannatatav. Muidugi ei ole meeldiv, aga pole ka midagi katastroofilist. Valus hakkab siis, kui juba mitu tundi torgitud on. Aga pisikese tätoveeringu tegemisega ei lähegi nii kaua. Minu teine tätokas on sellele sarnane:
https://www.pinterest.se/pin/499758889891553285/ Ja selle tegemisele kulus mingi 20 min vast. Ei olnud üldse valus.
Sõltub muidugi ka sellest, kuhu sa teha lasta tahad. Kui sõrmedele, varvastele või mujale kondi peale, siis on ka pisike väga valus 😀
Kas sa muidu epileerimise valu suudad ära kannatada? Kui jah, siis ei ole väike tätokas ka probleem. Kui epileerida ei suuda, siis ei kannata ka tätokat ära.
MeeldibMeeldib
Väga ei suuda, kui aus olla 😀 Olen paar korda proovinud, aga ka pärast 2-3 korda (kui mulle öeldi, et siis peaks juba kergem olema, sest oled harjunud sellega) oli nii sigamegavalus, et jätsin pooleli.
Ma mõtlesin, et kui, siis kuhugi käe sisepoolele, aga mitte päris randmele, natukene kõrgemale. Aga eks ma võin ka teiste töid niisama imetleda 😀
MeeldibMeeldib
Siis küll, sest eplieerimisest on see ikka veits valusam 😀
MeeldibMeeldib