Minu tätoveeringu lugu vol 2

Vot, täpselt kuu aega on möödas ja saame looga edasi minna, sest vahepeal käisin mina oma teisel sessioonil.

Läks õnneks, sest koroona sulges hiljuti kõik muu, aga mitte tätoveerimissalonge. Nagu ma uudistest nägin, ei ole see kõikjal nii olnud. Näiteks Belgias olid tätoveerimissalongid vist juba kevadest saati kinni ja nüüd, kui need avati, plahvatasid järjekorrad automaatselt mitme kuu pikkuseks. Minul on vedanud, sest olen terve olnud ja õnneks asub salong Pärnus, kus viibimine on turvalisem kui kodulinnas, sest seal on nakatumist palju vähem. Ehk et mõtlesin, et kui ma Tallinnas ellu olen jäänud, ehk õnnestub ka Pärnus jääda.

Läksin siis teisele sessioonile, valmis valu kannatama sama palju nagu eelmisel korral, aga seekord ei olnudki nii valus! Ise ka üllatusin. Tätoveerijal oli ka hea meel, sest ta ütles, et kui valus pole, saame sel korral pildi peaaegu valmis teha. Esialgne plaan nägi ette varjutamist ning selle ühe üksiku jupi, mis eelmisel korral tegemata jäi, lõpuni tegemist. Töö valge tindiga ning detailid pidid jääma kolmandaks korraks. Läks aga nii, et ka valge tindiga saime kõvasti möllatud.

Ma olin nii elevil, et huvitav, mida see valge tint üldse teeb. Minu vana tätoka tegemisel valget ei kasutatud. Seega mul polnud aimugi, kuidas valge töötab. Aga nüüd näen, et valge täitsa töötab. Annab väga palju vajalikku kontrasti ja jääb isegi ka näha. Väga huvitav! Valge tint pidi pärast paranemist küll heledamaks ja märkamatumaks kuluma, aga kas ma siis maldan oodata.. Muidugi mitte. Ma tahan kohe dokumenteerida 🙂

Nii et pikema jututa panengi oma teise sessiooni tulemuse teie silme ette. Minule endale meeldib hirmsamat moodi, aga tätoveerija kordas mitu korda üle, et see ei ole veel valmis ja siin on natuke veel vaja tegutseda. Kuigi ta tunnistas, et talle endale ka hakkab see nüüd lõpuks meeldima 😀

Pärast teist sessiooni

Ma ütleks, et pildile on sügavust ja reaalsust terve suur ports juurde tulnud. See on tõepoolest muutunud detailsemaks ja võrreldes varasemaga on päriselt märgatav edasiminek. Nii äge!

Kindlasti teen ma uue pildi, kui tätokas on ära paranenud. Ehk et kui koorik on eemaldunud. Suures tuhinas mul muidugi ununes enne uut sessiooni uus pilt teha. Muidu oleks hea võrrelda olnud, et kuidas mõjub värske tindiga pilt juba paranenud pildi kõrval. Aga katki ei ole midagi. Seekord katsun meeles pidada.

Seekord oli ka tätoveerijaga lõbusam juttu ajada, kuna juba sai minna justkui tuttava juurde. Nii ma sain jälle igasugu küsimusi küsida. Näiteks sain lahenduse müsteeriumile, miks tätoveerijad liiga sageli tehtud töödest pilte üles ei pane. Üks põhjus on see, et kui teha mingi hästi lahe ja hea töö, siis tekib mitmeid huvilisi, kes soovivad endale praktiliselt samasugust asja, sest see töö nii väga meeldis neile. Eriti karm pidi lugu olema tiigrite ja lõvide tellijatega. Nii kui ägeda pildi paned, kohe hakatakse nõudma 😀 Eks ma ise oma leopardiga lähen ka sinna kategooriasse. Õnneks siiski sain mina leopardi, mida minu tätoveerija seni kordagi teinud ei olnud. Tätoveerijad nimelt ei viitsi kogu aeg ühte ja sama asja teha. Nad tahavad ka vaheldust ja võimalust luua midagi tõeliselt vinget, midagi arendavat. Iga päev sarnaseid lõvisid vorpides ei pidavat see võimalik olema.

Teine asi on kliendid nagu mina. Kes tahavad cover uppi. Teed hästiõnnestunud cover upi, paned pildi üles, ja kohe tulev päringuid inimestelt, kes soovivad ka cover upi. Aga nagu eelmine kord juba kirjutatud sai, siis keegi ei viitsi cover upi tegelikult teha, sest see on lihtsalt nii tülikas ja raske, paljudel see ei õnnestugi. Tänase seisuga saan ma öelda, et ega see cover up pole mingi lapsemäng ka kliendile endale, sest see on valus. Kui lasta teha puhtale nahale, siis ei ole asi üldse nii hull.

Arutasin ka tätoveerijaga, et mingil hetkel tahaks tegelikult veel mõnda tätokat, ainult et ma ei ole veel otsustanud, kuhu. Mainisin, et muretsen valu pärast. Tema aga ütles, et kui sa enda cover upi juba selles kohas ära oled kannatanud, siis ei ole enam vahet, kuhu sa uue teed (eeldusel, et ei vali muidugi ribide piirkinda vms), muu pidi olema igati kannatatav. Nii et kõik eelmise postituse kommentaarides kahtlust ja hirmu väljendanud – kui ikka tätokas tundub huvitav ja ahvatlev mõte, andke tuld, sest see ei olegi valu mõttes nii väljakannatamatu.

Kui eelmisel korral oli mul järgmisel hommikul nahk ikka veel päris punane ja kiskus kuivusest, siis seekord on ka paranemine nõksa kiirem olnud. Ehkki ka eelmine kord paranes mul kokku umbes nädal ja kaks päeva, siis olid kõik koorikud ka juba maha tulnud. Nii et tõesti, asi ei ole üldse hull! 🙂

Järgmine ja viimane kord (selle tätoka pärast minna) on juba kuu aja pärast. Olen täiega põnevil, et kuhu siit veel edasi minna on! 😛

1 kommentaar

  1. epp

    Oo, nii kvaliteetne töö! Väga äge. Ja väga harivad temaatilised postitused, ootan kolmandat.

    Endal mul ühtegi tätokat pole. Mingi aeg tagasi, enne USAsse kolimist mängisin mõttega miskit teha, aga sinnapaika see jäi. Kuid mu mehe mõlemad pojad, üks 36, teine 46, on tätoveeringu-sõltlased. See pole halvustavalt mõeldud, kusjuures. Mõlemal on käsivarred ja jalasääred üleni tätoveeritud, ja kuigi pildivalik pole minu maitse (Día de los Muertos ja muu sarnane, kui see sulle midagi ütleb), möönan, et tegemist on superkvaliteediga, tõeliste kunstiteostega. Värvid ja puha.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: