Vingun raha pärast

Üritan mina, mis ma üritan, aga ikka satun siia korra saja aasta jooksul. Andestage.

Ega mul midagi tarka öelda ei olegi. Lihtsalt niisama vahepeal mõtlen asjadele. Näiteks rahale mõtlen teinekord. Et ma ei saa aru, kuidas kõik nii pööraselt kalliks on läinud. Hea küll, asjade hind veel, aga kõik inimesed on ka hirmus rikkad. Vähemasti meil siin Tallinnas. Kui muul ajal veel mõtled, et elul pole ju ka finantsilises mõttes väga vigagi, siis loed Ekspressi ja tuju läheb täiesti ära. Tuleb välja, et kõik teenivad hirmus palju. Või noh, üsna palju. Vanasti oli Perekoolis see põhinali, et “teenin kolm tonni kätte” oli perekoolika soovunelm, millega muudkui laiati, samas kui kõik teadsid, et see pole tõsi. Nüüd on see juba tõsi. Kõik teenivadki kolm tonni ja jõulude ajal saavad veel ühe palga preemiaks ja kes ei saa, siis need saavad iga kuu teise kolm tonni tulemustasu. Seda lugedes mõtlen küll, et mida mina, vana könn, siin üldse kargan, nii et ninast veri väljas, pea huugab reaalselt iga õhtu ja aega pole ninagi nuusata. Kus on minu kuus tonni iga kuu? Ah?? Ma ei jõua lihtsalt rohkem töötada. Nagu päriselt. Ma ei suuda praegu oma päristööle lisaks isegi haltuurat teha, sest õhtuks tahab pea plahvatada reaalselt. Ja kui mõni sõber veel ütleb, et “kle vaata mul see tekst üle, ole hea,” siis ma mõnikord tahaks karjuma hakata, sest jälle see “vaata üle”, mis reaalsuses tähendab minu jaoks x arvu minuteid või tundi korralikku pea murdmist. Tasulisi lisaasju ma ei jaksa praegu üldse teha, lööge või maha. Ja nii ma ei teenigi iga kuu kuut tonni. Kas ma olen siis nii palju kehvem ja vähem võimekas? Närvi ajab!

Nii, see sai nüüd välja puhistatud. Häiris 😀

Aga asjad on kallid ka, sest rikkad tahavad oma raha ju millegi peale kulutada. Kinnisvarast ei hakka üldse rääkima, seda mul õnneks pole võimalik praegu osta ja ega hädavajalik ei ole ka. Me mahume ilusti praegusesse koju ära, asukoht on okei, naabrid väga okei. Soe on. Aga see soojus viibki järgmise murekohani. Eesti Gaas saadab mulle nüüd iga kuu teavitusi, et hind tõusis. Hind jälle tõusis. Uuesti tõstame. Mul, lollikesel, pole kuhugi kurta. Sest asi pole selles, et ma maksa ei jõuaks. Eks ma ikka jõuan. Aga närvi ajab lihtsalt, kui iga kuu järjepidevalt hinda tõstetakse ja mul pole selles osas mitte midagi ette võtta. Vahetad teenusepakkujat, siis see hakkab ilmselt täpselt samasuguseid teavitusi saatma. Või teab keegi firmat, mis müüks praegu niimoodi gaasi, et hind päris iga kuu ei tõusegi? Antagu teada sellest.

Valitsusrahvas muidugi ütleb, et vaesed mingu küsigu abi. Vald annab küttearveks raha. Aga teadupärast peab vaene olema ikka päris vaene. Ma ei tea, kuidas see vaesus üldse ära tõestatakse. Ehk ainult siis oled vaene, kui keskmist palka teenides tuleb ülal pidada elukaaslane ja 4 last. Et siis on sissetulek per naase piisavalt madal. Aga võib-olla ei piisa sellestki. Igatahes see 4 eurot, mis mul igakuiselt nüüd elektriarvet kompenseeritakse, võiks küll vabalt olemata olla. Mingu neile, kellel on küttearve iga kuu sadades eurodes. Kui ma nooremana vaatasin väga kõõrdi Ansipi lausele, et pole vaja “raha lennukiga üle maa külvata” (või mis ta oligi), siis praegu tunnen küll, et just niimoodi selle toetusega tehakse. Igaüks saab mingi näruse 4 (või natuke rohkem) eurot soodustust, aga abi pole sellest absoluutselt mitte kellelgi. Ei neil, kes jaksavad oma arved ise maksta ja on lihtsalt häiritud ja jonnivad täiesti põhjendamatult (nagu mina), ega ka neil, kellel päris tõsiselt olekski abi vaja, sest kõrgemad kommunaalkulud tuleb katta kõhu arvelt. Lauslollus on see toetus.

Samal ajal toimuvad meil kõiksugu mustad reeded ja muud ostupühad. Viimastel nädalatel ajab postkast erinevatest kirjadest üle. Igaüks määrib midagi pähe. Ma ei jaksa osta iga jumalama päev! Päriselt ka! E-smaspäev, must reede, küberesmaspäev olid kõik üksteise järgi riburadapidi. Kas tõesti käib nii hirmus kulutamine, et ostetakse ööd ja päevad läbi mingisugust tavaari kokku? Huvitav, mul küll ei ole nii palju raha, et iga päev midagi tellida kuskilt.

Ühesõnaga, selline underachieveri tunne tuleb peale, kuna ei saa palka nii palju nagu teised edukad ja ei jaksa osta ööpäev läbi. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. Kõik vajalik on olemas ja jura ostmiseks pole lihtsalt ruumigi enam, sest see ei mahu enam kuhugi. Või on korter liiga väike? Jälle jama! 😀

Nii et täna sai selline vingupostitus. Ma tahtsin veel mingi päev rääkida ilukliinikus käimisest (jaa, ma nüüd käin ja teen asju!), aga ei jõudnudki. Siis mõni teine päev.

20 kommentaari

  1. L

    Mul aitas gaasiga see, kui kirjutasin vastu, et ma ei ole nõus nende hinnatõusuga ja lõpetan lepingu. Tegin sellel pakkumiste lehel oma arvutused, sõlmisin juba kepingu uue pakkujaga kui Eesti Gaas kohe kirjutas, et pakuvad pmts vana hinda. Siiani pole uuesti proovinud tõsta.

    • Kõlab täitsa mõistlikult, proovin ära. Ega hullemat hinda mulle ju enam pakkuda pole võimalik. Aitäh nõuande eest!

    • Tahtsin sind veel ekstra selle soovituse eest tänada. Strateegia töötas 🙂

  2. Indiagonaalne

    Kirjutada võib kõigest, pead ka teenima või siis sellise töö leidma kus vajatakse inimest sellise suure palgaga tööd tegema. Võid ka kodanikualumatust näidata ja võidelda oma elustandardi languse eest. Mõelda on tore inimesed on nüüd rikkad saava elektri ja gaasi eest maksta samasid kaupu kallilt osta kõik on hulka väärtuslikum. Valitsus hoolitseb ainult selle eest et rikkad vaesemaks ei jää jumalaeest ja mis uute üllatus hindadega meid uus aasta tervitab. Kapitalism see on nagu selline mäng kus juustest tõstetakse ennast teisele levelie kus kõik on 5x kallim ja mängiad on kohe 5x vaesemad ja osa on suisa võlgades. 🙂

    • No just. Ja sa võid isegi palgakõrgendust saada, aga absoluutselt kõige kallinemine nullib selle kohe ära. Mingit edasiliikumist pole lootagi, on ainult paigalseis 🙂

      Mis mind veel viimasel ajal südamest naerma ajab, on poemüüjate värbamiskampaaniad. Lidl tuli jõuliselt ja räägib 25% suuremast palgast. Mõte ju hea. Kuigi mina ei mõista, mismoodi üldse on võimalik a la 1200 € palgaga elada. Aga see selleks, vähemasti on neil midagi käegakatsutavat pakkuda. Raha. See on see, mida töötaja tegelikult vajab.

      Samal ajal Prisma: tule meile tööle, saad kingad. ?? Also Prisma: tule meile tööle, saad porgandit. ?? Kui see pole inimeste mõnitamine, siis mina ei tea, mis on. Kui normaalset palka maksta, siis jaksab inimene ise ka endale kingad osta. Porgandid pistku endale sinnasamusesse, need on nii odavad, et neid jõuavad kõik endale juba praegu ka ise osta. Super ebaõnnestunud kampaaniasõnumid.

      • lendav

        On inimesi, kelle peal need kampaaniad siiski töötavad. Mu enda kunagne töökaaslane (koristaja sel hetkel) pakkus välja, et mulle võiks sobida kooli köögitöölise töö. Töö on küll pingeline ja palk miinimum, aga süüa ei pea enam üldse ostma. Ja tööpäev algab kell 6, lõpeb lõuna ajal kell 2 – peale seda on terve päev enda päralt! Kui tema ise koogitöölisena töötas, siis sai endale lubada lausa jalgratta! No mis sa kostad, eksole. Kuulasin ia imestasin. Kõigepealt – miks ma peaks päev päeva kõrval soovima süüa ainult koolitoitu. Teiseks – kui ma olen 8 tundi meeleheitlikult rabanud, siis ma lähen koju ja ei jaksa oma vaba ajaga enam midagi tarka peale hakata. Kolmandaks – mul juba on jalgratas. Mul on juba koguni auto olemas. Mu ambitsioonid on sellest ikka veel hulga suuremad. Nagu näha, on igasuguseid inimesi olemas. Ka neid, kes reklaamitava porgandi peale õnge lähevad.

        Ma ise ei pea niivõrd oluliseks palganumbrit, kuivõrd seda, et ma saan teha seda, mis mulle meeldib. Ja kui see tegevus võimaldab sissetuleku, mis katab mu vajadused, siis ongi väga hästi.

        • See on tõesti võimas – jalgratas! Tükk maad suurem asi kui porgand 😀
          Mina küll pean palganumbrit tähtsaks ja ma isegi ei häbene seda välja öelda. Täiskohaga tööl peaks teenima palka, mis teeb rõõmsaks ja tekitab tunde, et pingutus on õiglaselt tasustatud. Ma hindan oma tööd nii kõrgelt, et ma tunnen, et ma olen ära teeninud rohkem kui lihtsalt “kuidagi elab ära”. Kui ma saaks “kuidagi elab ära” palka, siis mul puuduks igasugune motivatsioon teha tööd, mille kvaliteet ületaks taset “kuidagi käib kah”.
          Mulle meeldib mu töö, aga päris hobiga ma seda ei võrdsustaks. Pigem teen hobikorras lisatöid ja seal on tasu natuke teisejärgulisem. Mõne asja võib ju vahel ka päris tasuta teha, sõltub pingutusest.

          • lendav

            Viimast lauset – tegevus võimaldab sissetuleku, mis katab mu vajadused – võib lugeda mitut moodi. Vajadused on igaühel erinevad. Minu vajadusteks on rahulolu iseenda ja oma eluga, mis tähendab ka liikumisvabadust (auto!), materiaalse kindluse tunnet (sh tagavara), võimalust teha oma kunsti (tööriistad,materjalid jne). Vajadused ei pea olema ainult elementaarne söök ja kehakate, ei. Päris palju on neid inimesi,kelle vajaduste hulka kuulub ka reisimine. Kui palk seda võimaldab, mida hing ihaldab, siis on ju hästi.

            Omaette teema on need tööd, kus palk on äärmiselt niru ja sealjuures ei paku töö isegi eneseteostust. Kõik need kassapidajad ja koristajad ja köögitöölised. Meie ühiskonnas on nad põhimõtteliselt orja staatuses.

            • Orja staatuses – paraku jah, kui palganumbreid vaadata.

              Eks neid sinu nimetatud töid on võimalik ka nautida. Kassapidaja töös on ju ka positiivset. Kusagil väiksemas poes on kindlasti oma klientuur, kes on juba nägupidi tuttav, nendega saab vahetada paar sõna, kui suhtlemine meeldib. Ma ei ole ise kassapidaja tööd proovinud, võib-olla läheb seal aeg lennates, kogu aeg on midagi teha. Äkki see on nauditav isegi?

              Ka koristamine võib olla rahuldust pakkuv, kui korra loomine lihtsalt väga meeldib. Ekspressis oli vist alles eelmisel nädala artikkel koristajatest, kes käisid teistel kodus koristamas ja neile tõesti meeldis oma töö. Mina ise ka mäletan ajast, mil ma koristajana töötasin, et see oli nii mõnus ja vabastav, mingit stressi polnud, tähtaegu kukil polnud. Aja oma asja ja kui töö valmis, kõnnid rahulikult minema, mingeid töömõtteid kaasa polnud võtta. Kuid minu kutsumus see kindlasti polnud.

              • Kodukoristajad on äkki koristajate eliit? sest tõenäoliselt makstakse neile tunni eest paremini kui nt koolikoristajale.

                • Seda ka kindlasti. Aga kui rääkida lihtsalt ametist kui sellisest (palga teemat puudutamata), siis ma lihtsalt tahtsin öelda, et koristamine võib ka mõnele päriselt meeldida 🙂 Üks koristusfirma on mu klient ja sealsete töötajatega suheldes on välja tulnud, et amet lihtsalt meeldib, juba aastaid on meeldinud (ja ei ole tegemist kodukoristajaga).

            • ma saan sellest isegi emotsiooni tasandil aru – selgelt saab midagi ära tehtud ja sellest on ka selgelt kellelegi kasu.

  3. lendav

    Kuidas vaesed abi saavad? Saavad nii, et viivad pangaväljavõtted sots osakonda ja seal siis vaadatakse, palju pappi igale pereliikmele söögiks ja seljariieteks jagub. Sotsminni lehelt leidsin sellise info:
    “2021. aastal on toimetulekupiir üksi elavale inimesele või perekonna esimesele liikmele 150 eurot kuus. Iga alaealise liikme toimetulekupiir on 2021. aastal 180 eurot kuus. Perekonna teise ja iga järgmise täisealise liikme toimetulekupiir on 120 eurot kuus. Toimetulekutoetuse saajal, kelle kõik perekonnaliikmed on alaealised, on õigus saada koos toimetulekutoetusega täiendavat sotsiaaltoetust 15 eurot, mida maksab kohalik omavalitsus riigieelarvelistest vahenditest. ”
    Kui üüri ja kommunaalide ära maksmisel jääb igal pereliikmel elamiseks alla 150 (või 180 või 120) euro, siis saab toetust.
    Sa oled tegelikult pururikas. Oleneb muidugi, kellega võrrelda.

    Ma ise ei ela Tallinnas, vaid Lõunaosariikides. Maksan ise endale palka miinimumi. Võiks ju jubedalt tööd vehkida ja oluliselt suuremaid rahasid saada, aga tahaks hoopis mõnusasti elada. Minu töö juures hakkab ülepingutamine ka varsti tervisele, nii et teen tööd mõõdukalt. Ausalt, ma saan oma miinimumpalgaga hakkama ja ei tunne üldse, et oleksin vaene. Eelmises elus (linnas üürikas üksi lapsi kasvatades) oli miinimum muidugi vähe. Ja ka siis ei kvalifitseerunud ma kordagi toimetulekutoetusele. Mitte kordagi. Praegune elu on selle kõrval lill. Ja ausalt – ma hindan oma vaba aega väga. Senikaua, kuni katus on pea kohal, tuba soe, riided seljas, kõht täis ja ma saan tegelda endale meelepäraste tegevustega, et ole mind võimalik veel suurema rahaga päriselt ära osta.
    Ja oma mustad reeded pistku sinnasamasse musta kohta. Ma olen nii rikas, et mul ei ole midagi olulist puudu. Need korrad, kui tulen kaubanduskeskusest või internetipoest välja sealt midagi ostmata (toidupoodi me ei arvesta, see on püsikulu), on ka omamoodi rikas tunne – ma ei vaevle millegi puuduses, ma juba elan väga hästi ja kõik vajalik on juba kodus olemas.

    • Kusjuures toimetulekutoetuse andmisel arvestatakse sissetulekuks ka suvalised laekumised, nt kui maal elav sõber kannab mingi summa üle, et sa talle linnast midagi ostaksid. Ja pangalaen loetakse sissetulekuks, aga laenumakseid väljaminekuks ei loeta. Mul üks tuttav lootis töötuks jäädes saada, aga sellise süsteemiga ta lihtsalt ei kvalifitseerunud.

      • ehk siis: konto peal ei tohi olla rohkem kui 150 per nase + kommunaalide ja üüri maksmiseks vajalik (üür loeb, kodulaenu maksed ei loe).

        • See on küll veider, et kodulaen ei olegi väljaminek. Küllap siis peetakse pursuiks, kui on suutnud juba oma kodu osta.

          • ma arvan pigem, et süsteem kasutab iga ettekäände ära, et mitte toetust anda.

            Praktikas tähendab see kahjuks seda, et lihtsalt vaesel inimesel on seda võimalik saada ainult siis, kui ta ekstra selle peale välja läheb ja vastavalt skeemitab.
            Mis annab eelise neile, kes on skeemitamise peale kõvemad.

            no näiteks: kui sissetulek on null, siis peaks küttepuude raha teoreetiliselt ilusti toimetulekutoetusega kaetud saama, aga kui sõbra käest laenata, et need küttepuud kõigepealt ära osta (sest kui kontol on null, ei saa ju osta), siis tekib kohe kontole liiga suur summa ja toetuse saamise õigus kaob ära. Kui just ainult sularahas ei arvelda ja hoolsalt ei varja.

  4. Mar

    Aaaargh mind ajab ka see nii närvi, et mõnel alal saab inimene rahulikult max 8h päevas tööd teha ja makstakse tonnide kaupa rahhi, ja siis mingid teised alald on sellised, et rabeled omal tati ninast välja ja oled ikka vaene. Krt. Ja ma saan aru jah, et oma viga, et pole õiget eriala valinud. Aga tahaks nagu armastusest ala vastu tööd teha, mitte raha pärast ju…

    • Tead, mul on hirmsasti vedanud tegelikult, et just kirjutamine on minu kutsumus 😀 Sellega annab väga normaalselt teenida. Aga selleks, et jõuda kuue tuhande euroni kuus, pean ise ettevõtjaks hakkama.

      • Mar

        Kuus tonni tundub mu jaoks endiselt nii utoopiline. Raskemal aastal nagu aastapalk pigem. Njah, inimesed elavad nii erinevaid elusid ikka.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: