Ainult snoobidele

Kunagi ammu, kui ma veel 20ndates olin, käisin sõbrannaga Pärnus suvitamas. Hästi toredaid hetki oli, aga oli ka tobedaid hetki. Neist üks kusagil pubis söömas käies, kui sõbranna tellis endale kahtlase kirjeldusega toidu ja siis selle tagasi tahtis saata, sest “talle ei maitsenud”. Ma mäletan, kuidas mul oli kuidagi piinlik tunne, sest ma olin ikka veendunud, et asju saadetakse tagasi siis, kui miski konkreetselt valesti on. Tema tellis mingi salati, mis oli soe ja mis koosnes riisist ja lõhest ja veel millestki. Jah, ilmselgelt väga halb kombinatsioon, aga kui sa selle juba tellinud oled, siis kas sul on õigus tagasi saata lihtsalt põhjendusega, et sulle ei maitse?

Ma käin päris sageli väljas söömas ja eks tänu sellele on ka mingi nõudlikkuse tase kujunenud. Nii ongi aegade jooksul päris mitmeid olukordi esinenud, kui ma tõesti saadangi toidu tagasi, sest midagi on tõsiselt valesti. Näiteks liha toores (on juhtunud mitu korda, toorest kanaliha aga süüa ei tohi), liha on liiga külm (sous vide tehnikas eelvalmistatud liha on serveerimiseks üles soojendatud, aga ebaõnnestunult). Sellised näited meenuvad kohe. Isegi kokteile olen ma tagasi saatnud. Aperol Spritz on olemuselt väga lihtne jook. Lihtsalt pane õiges vahekorras osiseid ja voila. Aga mõned ei saa ka sellega hakkama. Vot selline saamatus ei ole vastuvõetav, saadan kohe tagasi ja palun õigesti teha.

Minu meelest on normaalne, kui on mingid nõudmised. Sageli panevad nõudmised paika ka koht ise ja hinnad. Kui ma lähen lõunarestorani sööma ja saan 6 euro eest kalaluid täis räimekotleti (kuigi menüüs oli nimetus “kalakotletid”, mitmuses) ja mullamaitsega salati, siis ma jätan toidu järele ja samma kohta sööma enam ei lähe. Ma ei kutsu söökla köögi kokka aru andma vms, isegi allahindlust ei oota. Aga kui ma lähen restorani, kus praad maksab 20+ eurot, siis on ka ootused sellele teised. Ja reaktsioon, kui neile ootustele ei vastata.

Ma tegelikult ei pea ennast tüütuks kliendiks, kes iga pisiasja kallal norib ja nõuab ei tea mida. Selliseid inimesi vaatan ka ise pigem natuke altkulmu. Et tõesti kogu aeg on midagi halvasti, küll ei kõlba vein, siis on salatilehed märjad või tulid suupisted lauda üks minut kiiremini kui kokteil. Ma ei ütle, et väikseid vigu märgata ei võiks, sest kui neid koguneb kokku suur hulk, siis võib seegi kogemuse ära rikkuda, aga stseeni kindlasti ei peaks tekitama ja väiksed eksimused saab andestada. Eriti andestusväärne on see, kui vead kohapeal professionaalselt parandatakse ja kõigil jääb juhtunust kokkuvõttes positiivne mulje. Aga reaalsuses alati nii ei lähe.

Vahel mulle isegi tundub, et eestlane on liiga leplik. Mina ise sealhulgas. Sest miks muidu on meil nii sageli praaki? See praak läheb ilmselt paljudel juhtudel läbi ja kasvatab teenindajate ning restoranide enesekindlust, justkui kõik oleks jube hästi ja üle jala lastud kvaliteet käib küll, keegi ju ei kaeba? Mistõttu mina arvan, et peaks rohkem kaebama või vähemalt lihtsalt aus olema. Mitte üldse selleks, et kuidagi tasuta asju nuiata või ennast kui väikest inimest nõrgemate peal kehtestada (vms ebatervet), vaid selleks, et kvaliteet püsiks ja vajadusel ka paraneks. Sest ka mina ise väga sageli valetan teenindajale. Küsitakse, kuidas maitses, ja ma lähen näost punaseks ja ütlen, et täitsa hea oli, kuigi tegelikult oli sooritus nõrk. Miks ma aus ei ole? Ise ei saa ka aru. Ennast saab väljendada ju ka väga viisakalt ja aupaklikult. Miskipärast mulle tundub, et ma julgen suu lahti teha alles siis, kui asi on väga-väga valesti. Vastust: “Kahjuks polnud midagi erilist” ei ole minu huultelt veel kuulnud. Võib-olla peaks selle enda tagasiside arsenali lülitama?

Mul sügeleb meeltel paar värsket juhtumit, mis ei ole veel päriselt lahendust saanud. Aga mind väga huvitaks, kuidas käituvad teised inimesed. Kas sina annad ausat tagasisidet? Mis sa ütled, kui küsitakse, kuidas maitses, kui sulle tegelikult väga ei maitsenud? Mis peaks juhtuma, et sa toidu või joogi tagasi saadaks?

Või olen ma lihtsalt mingi äratõusnud snoob, sest normaalne viisakas inimene ei saada kunagi midagi tagasi?

Jaga minuga oma arvamust!

22 kommentaari

  1. Madli

    Ma ise pole vist kunagi sööki tagasi saatnud, sest mulle pole lihtsalt juhtunud midagi nii halba. Seda on ikka ette tulnud, et mõni toit lihtsalt ei maitse, aga siis ma lihtsalt ei söö seda lõpuni. Küll aga meenus mulle mu sõbranna kogemus, kes tellis restoranis pastat, mis kahjuks toodi talle kohale jahtununa. Ta palus selle tagasi viia ning tuua talle uus ja soe pasta. Mõne minuti pärast toodi … see sama pasta, aga mikrolaineahjus soojendatuna.

    • Pastaga päris nii ei tohiks, aga näiteks toore/külma lihatüki puhul olen ma küll öelnud, et pange seesama tükk veel mõneks ajaks ahju ja küpsetage edasi või laske kuumaks. Iseenesest ei pea alati täiesti uut toitu tooma, kui ka olemasolevat annab parandada. Pasta on muidugi tundlikum.

  2. Ma vist tagasi ei ole saatnud, ei tule meelde igatahes. Aga tagasisidet annan küll ja ( kahjuks liiga sageli mitte) lugupidavalt. Õpin veel. Kui ei meeldi jätan lihtsalt järele. Ja ma üldiselt söön kõike, seega skandaal võiks tekkida tõepoolest a la verine kana.
    Mu meelest on Eesti toidukohtadel kolm probleemi. Esiteks, omanikud ei ole ise kohal ja ma ei kujuta isegi ette, kui palju infot jääb neil seetõttu saamata.
    Teiseks, meil ei väärtustata teenindajate tööd a la Itaalia, Prantsusmaa, kus kelnerid on väärikas eas härrad, kelle jaoks see on karjäär ja kutsumus. Meil kurdetakse, et ettekandjaid pole aga ma pole näind ka reklaami a la Rimi, et otsime 55+ inimesi tööle 🙂
    ehk siis ajutise ettekandjaga on mõttetu plõksida. Ma kahtlustan, et see info ei jõua isegi kööki.
    Ja kolmas, meil üritatakse pakkuda väga laia menüüd. Ilmselt ei ela Eestis ära, kui sa oled lahti ainut õhtusöögiks nt. See aga omakorda viib toidu kvaliteedi alla, sest toit ei saa olla värske.

    Ning neljas ka. Meil on toidu hind sama, mis Lõuna- Euroopas, aga palgatase 2-4 x madalam. Oleks meil toit samuti vs palk samas järgus, käidaks rohkem väljas söömas ja tase seeläbi tõuseks, sest püsikliedile pole ju mõistlik halba toitu teha.

    • Omanike puhul jah pole üldse kindel, kas neid huvitabki, mis tase on. Peaasi, et raha sisse voolab ja no ahnusel pole ka piire. Kindlalt ei tea väita, aga vaevalt 5 tärni hotelli restoranis ettekandja oluliselt suuremat palka saab kui kusagil mujal ettekandjad saavad. Kuigi hinnavahe toitudel on ju üüratu.

      Nädalavahetusel käisin söömas kahes restoranis, kus menüü oli väga lühike ja neist üks ongi avatud vaid õhtusöökideks. Vot see viimane oli suur feil. Seega alati ei aita ka lühike menüü.

      Ja palkade vahe on meil olemas ju ka riigisiseselt. Nüüd nädalavahetusel Viljandis käies ma täitsa imestasin, et kuidas seal Tallinna hindu küsitakse, kui palk ei ole inimestel ju ometigi pealinnaga võrdne. Kaneelisai kohvikus 2,50 €, siider 6 €… Praad restoranis 22 € jne. Kohalik ei käigi või?

  3. Tagasi polegi vist kunagi saatnud, aga tagasisidet annan üsna tihti. Ainult mõni üksik kord ei ole ausalt vastanud, no vahel lihtsalt on, et oled väsinud või kiirustamas ja ei jaksa seletama hakata. Ja ma hindan nende kergelt ebaõnnestunud kordade juures väga teenindaja väikseid žeste sellistel puhkudel: mina ei teinud tema ja koka tööd keerulisemaks tagasi saatmisega ja tema siis kas pakub meeleheaks midagi maja poolt, teeb mingi allahindluse vms, ja läheme hea tujuga laiali.

    • Just, ma ise ka mõnikord lihtsalt ei viitsi hakata seletama. Neil kordadel mõtlengi, et rohkem ei tule, aga selgitada ka ei viitsi.

  4. Klari

    Ma ei ole tagasi midagi saatnud (ma ei teaks niikuinii, kui miski on valesti valmistatud), ja tagasisidet olen andnud üksainumas kord – toit oli nii mage, et ma ei saanud seda ütlemata jätta. Teenindaja silmapööritamise peale oskasin vaid järeldada, et ilmselt olin ise loll niikuinii. Õnneks seda söögikohta enam olemas ei ole.

    Muidugi ma pole iial elus käinud kuskil, kus toit maksaks 20 eurot.

    • Klari

      Aa, muide, mul praegu meenus, et sealsamas mageda toiduga kohas me ei saanud ka magustoitu, sest selle ooteajaks öeldi nelikümmend viis minutit. Kusjuures menüüs polnud ainsatki sellist magustoitu, mis oleks eeldanud millegi valmistamist, kõik olid sellised serveerimise vaevaga asjad.

      Suvise Pärnu võlud… 😉

      • Kui lihtsalt soola on puudu, siis selle vea saab veel parandada. Aga kui maitseid üldse pole, siis ei aita sool ka 😀

        Pärnus mulle on meeldinud Hea Maa. See on praegu kinni, aga kui lahti oli, siis väga meeldis. Villa Wesset oli ka täitsa ok.

        Mis selle koha nimi oli, mis nüüd suletud on? Mingi koht oli mul ka Pärnus selline, et oli justkui üsnagi kiidetud koht, aga teenindajad olid nipsakad ja erilist muljet me sealt ei saanudki. Aga nimi ei meenu.

        • Klari

          Ma ei mäleta, mis selle koha nimi oli, mingi pubi (Tallinna maanteel vanas ajaloolises kõrtsihoones). Soola nimelt laua peal ei olnud, et oleks juurde saanud panna. Teenindaja nägemine oli harvem kui kuuvarjutus.

          Heas Maas ma pole käinud ja Wessetis ainult joomas 😀 Seal mulle tundus küll, nagu oleks mu Tom Collinsis vähevõitu suhkrut, aga samal õhtul veidi hiljem oli ka teises kohas mu mojitos liiga vähe suhkrut, nii et võibolla oli viga minus.

  5. epp

    Hea teema. Ja väga minu meele järele märkus, et nõudmised paneb paika koht/hinnad. Mingi pisikese kaluriküla lihtsas kõrtsis ei hakka ju pealinna tipprestorani taset nõudma, nii teeninduse kui toidu osas – kuigi, kui aus olla, küünivad säärased lihtsad kohad tihtipeale tipprestodele vägagi lähedale.

    Iseendale on raske hinnangut anda, aga arvan, et kliendina olen leplik ja meeldiv. Tagasisidet annan üldjuhul vaid positiivset. Kui ei maitsenud, on see järelejäetud toidust näha. Ja noh, meil siin on suht raske kehva tagasisidet anda, sest teeninduskultuur on reeglina kõrge, ettekandjad profid ja ülimeeldivad, kuidas sa hakkad vinguma, eks. Pigem juhtub, et toit on nii hea, et palun kokka tänada.

    Aga kogu selle teema juures on minu jaoks siiski üks kõva konks – nimelt mu toiduallergia. Ja sellest tulenevalt meenub paar korda, kui olen näiteks supi tellinud, ja palunud krutoone mitte peale raputada (taignas võib muna olla), ja siis ilmub supp, krutoonid peal. Sellistel puhkudel olen pidanud toidu kööki tagasi saatma ühes sõbraliku ähvardusega, et ärgu proovitagu köögis krutoone pealt kaapida ja mulle sama kaussi tagasi tuua ( à la mikros üles soojendatud pasta), vastasel juhul tuleb neil 911 helistada ja mind elustada. Aga kokkuvõttes – “probleemse” kliendina olen pea alati väga hoolivat ja täpset ja tähelepanelikku kohtlemist saanud.

    • Kui halva toidu kohta saab veel märkuse teha, siis kuidas reageerida halvale teenindusele? 😛 Ega ju ei hakka ütlema, et vabandust, tütarlaps, mida te endast õige arvate. Noh, mina ei ütleks. Ma ei taha tüli norida. Kuigi jällegi – kujutad ette, nädalavahetusel Viljandis puutusin sellegagi kokku.

      Aga see probleemse kliendi kuvandi loomine on hea võte 😀 Sellega on ettekandja ja ka kokk kohe pingesse tõmmatud ja püüavad keskmisest rohkem. Kuigi tegelikult võiks ju asjad iseenesest lihtsalt toimida.

  6. Mul oli sel sügisel üks juhtum. Tellisin sümpaatses baaris, mis oli suht hiljuti hakanud ka toidupoolt välja arendama, Caesari salati kanalihaga, ja ei suutnud seda süüa, sest liha ja kaste kokku tegid selle võimatult soolaseks. Andsin kööki märku ja pakkusin kohe ise välja lahenduse: pange siia nii palju salatit ennast juurde, et tasakaalustaks ära. Kokk palus väga-väga vabandust (ütles, et selle kanaliha oli seekord valmis küpsetanud teine kokk, ta ise ei oleks selle salati jaoks küpsetades lihale soola pannud, sest kaste on niigi soolane) ja “lahjendas” soolasuse lisasalatiga ära. Mullle oli see hea lahendus, sest ma arrrmastan igasuguseid lehtsalatilisi ja kokkuvõttes sain ma niiviisi suurema salati, mis oli suurem just selle komponendi arvelt, mis mulle kõige rohkem maitseb.

    Lisaks tänas kokk mind, et ma ütlema tulin – et kuna nende jaoks on see kõik veel uus, siis on igasugune tagasiside teretulnud.

    Salati hind oli seal kohas baarisöögi klassis, 4 või 5 eurot.

    • Väga normaalselt lahendatud ja selline kogemus ei jäta halba maiku.

      Mul meenub nüüd, et tegelikult olen ise ka lõunapakkumise ükskord tagasi saatnud. Riis oli kõva, nagu liiva oleks söönud. Koka meelest olin siiski mina loll. See olevatki selline eriline riis, mis peabki pooleldi kõvaks jääma, nimelt Basmati riis…. Ettekandja ütles, et tema maitses ka ja tema meelest oli ka ebameeldivalt kõva. Sain oma prae tatraga õnneks.

      • Sorry, minu pärslasel on riisile maailma kõige kõrgemad standardid (ja ainus asi, mille peale silm hakkab vihast tõmblema ja mõte lahutuse juurde liikuma, on see, kui ma üritan tema riisitoidu juurde ketšupit panna vms), nii et võin veendunult öelda, et EI pea Basmati riis poolkõvaks jääma. Riis ei tohiks muidugi liiga pehme olla, aga kui liiga vähe keeta, on see kohe aru saada, sest see on selline … starchy … No umbes nagu liiga tooreks jäetud kartulil. (Kuigi Pärsia toitudel on muidugi väga oluline osa see hamba all krõmpsuv kiht, mille saamiseks vaeva nähakse – pott keeratakse lõpus teisipidi, nii et see krõmps kiht jääb peale, nagu koogi kate, aga mul on tunne, et sa ei räägi sellest siin praegu.)

  7. Nell

    Käisime kolleegidega jõululõunal, valisinmenüüst pardifilee wokitud köögiviljadega.Saabus praad- 1/2 taldrikut oli täis friikartuleid, pardilee ning nii supilusikatäis köögivilju oli ka pandud. Pani natuke imestama küll, et näiteks miks nad neid friikaid menüüsse ei kirjuta?? Kolleeg tellis kanafilee salatiga (tahtis tervislikku) ja sai sama loogikaga prae- friteeritud kanafilee hunniku friikate ja salatitörtsuga. Kuna tegemist oli pubiga siis lärmi ei tõstnud, imestasime isekeskis 🙂 Aga loogika ütleb, et kõikpeamised taldrikule tulevad komponendid võiks ju menüüs kirjas olla…?

  8. Heleene Suija

    Tagasi ei ole saatnud (samas, toorest kanaliha pole ka sattunud), aga korra olen küll oma tavalise neutraalse “Oli täitsa hea” asemel päriselt tagasisidet andnud, kui toit ei maitsenud. Ja isegi mitte midagi õelat, lihtsalt, et ei olnud hea. Aga siis asus ettekandja kuidagi kaitsepositsioonile. Et kui polnud piisavalt maitset, siis meil sool-pipar siinsamas. No kasutasin neid, ikka polnud hea. Aga lastemenüü toidud ei peagi nii maitsekad olema – saan sellest täiesti aru (ilmselt oleks pidanud siinkohal olema eriti tänulik, et nad mul üldse lastemenüüst midagi tellida lasid, kui mulle täiskasvanute omast midagi ei imponeerinud. Olen kuulnud ka kohtadest, kus seda ei tehta, sest laste toit on lastele, sest väiksemad kogused. Ma tean, ma tean, Perekoolis arutleti selle üle mingil hetkel väga tuliselt : D Aga, hind ja kulu toorainele on siis ju ka väiksem! Ja üleüldse: https://www.youtube.com/watch?v=Q7FxpK_yC0U). Igatahes, asi oli selles, et lastele või mitte, need koostisosad lihtsalt ei mänginud maitselt omavahel kokku ja mul on kahju nendest lastest, kes seal seda toitu söömas käisid. Lapsed ei pea võrduma “Söövad midaiganes”.

  9. Simpel Vimpel

    Mida sa tahad saada kui teenindajad tulevad tulevad tänavalt ja konkurss käib selle peale kes tahab vähem palka saada. Tulemuseks ongi see et käid köögis ja õpetad kokka ja teenindajaid, aga see käib elu juurde ja pirtsutamine teeb ainult inimesed vihaseks ajab inimesed stressi ja pingesse. 🙂

  10. epp

    Toorevõitu kanast – meil mehega juhtus siin ükskord päriselt selline asi, kui restoranis kana tellisime, et ettekandja küsis “how do you like your chicken” – noh nagu tavaliselt “how do you like your steak” küsitakse. Jäime talle hämmastunult otsa jõllitama, noormees nautis sekundi jagu me nägusid, enne kui naerma turtsatas ja “just kidding!” lausus. Jätsime väga korraliku tipi tookord, huumorimeele eest. 🙂

  11. ritsik

    Ma käin vahel olude sunnil lõunal töökohal kõige lähemas pubis, kus on alla keskmise pubipraed- soolased, rasvased, viletsa salatiga, aga ettekandjaneiud alati kohusetundlikult küsivad, kuidas maitses. Ma ei hakka neile rääkima, et päris jube, sest mulle isiklikult selline toit ei maitse, ütlen lihtsalt “enam- vähem”, mis on tõsi, sest hamba all otseselt ei karju.
    Kord Kuressaare kohvikus ütlesin ausalt, et päris halb oli, ja ettekandja nii armsalt vastas, et tulgu teil siis vähemalt ilus päev 🙂.

    • Eks see olegi kahe otsaga asi, et kui teenindaja teeb oma tööd korrektselt ja isegi üle ootuste hästi, aga toit on kehv, siis väga ei tahagi tema tuju hakata rikkuma, sest tema pole ju süüdi. Mõnikord on jälle vastupidi. Siis ei tea kunagi, mida jootrahaga peale hakata. Kokale tahaks jätta, aga teenindajale mitte.

  12. Seoses oma tööga pean üle keskmise sageli sööma erinevate linnade erinevates kuidasiganesnad end nimetavad söögikohtades, toidud on heal juhul keskmised, väga harva püsib hea kokk ühes kohas tööl üle aasta-kahe (sest kokkade palgad on viletsad). Aga ma ei viitsi pikalt mõelda, kui toidust olen ca pool söönud ja enam ei taha, siis küsimusele, kuidas maitses vastan naeratades ja viisakalt (sest ettekandja (loodetavasti) ei teinud seda toitu), et Te ei taha seda teada. Kui kokk ise tuleb küsima, on muidugi keerulisem…

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: