Ka vingumisel võiks mingi piir olla

Eelmises postituses kiitsin Eesti Ekspressi, et tehakse väga head ajakirjandust. Sel nädalal olen pettunud.

Mõnda aega tagasi oli Ekspressis artikkel sõjapõgenikest, keda vabatahtlikud aidata ei tohtinud, sest reeglid. Tundus tõesti absurd. Mulle tundus absurdne ka see majutusasutuste solgutamine, et lasti hangetel osaleda, kuulutati võitjaks, lubati põgenikke saata ja inimesed tegid ettevalmistusi, kuid järsku teatati, et põgenikke ei tule ja inimesed pidid need kulud, mis nad majade kütmiseks jms tegid, lihtsalt korstnasse kirjutama. Oli tõesti nõme. Või et põgenikele ei tohtinud vabatahtlikud tampoone tuua. Jah, üle piiri. Aga mis nüüd toimub? Minu meelest laotakse puid alla täiesti tühja koha pealt. See artikkel räägib sellest, kuidas riigil on väga halb kommunikatsioon ja põgenikud kaebavad, et reisilaeval on väga halb olla. Pea valutab, sest kajutil pole aknaid jne. Ajakirjaniku valitud tonaalsuse põhjal ei jää muljet, et põgenikele pakutakse riigi kulul kohta, kus elada ja süüa saada. Jääb mulje, et vaesed inimesed on loomavagunites Siberisse küüditatud, neid toidetakse läbihigistatud sokkidest keedetud supiga ja sunnitakse igal hommikul Siberist Nõmmele tööle käima. Veits üle piiri ei lähe?

Vahel on väike ving täitsa omal kohal. Kõigist maailma inimestest olen mina nr 1 sel teemal kaasa rääkima. Aga kas kuskil võiks ka piir ette tulla? Mida siis riigilt ikkagi oodatakse? Kusjuures ma ei usu, et põgenikud ise niiväga ootaks. Tundub, et ajakirjanik ootab. Ta räägib meile olukorrast, kus üht pere majutati Vanalinna hotellis ja kust nad siis 2-päevase etteteatamisega reisilaeva ümber paigutati. Oh häda! Ei pakutagi enam Vanalinna hotelli! Oleks inimesed tänavale kupatatud ja öeldud, et vaadake nüüd ise, kuidas saate, ma mõistaks seda hädakisa. Aga seda ju ei tehtud.

Loomulikult ei saa väita, et reisilaevas elamine oleks kuidagi ülimugav ja jätkusuutlik. Ei ole. Aga on seda keegi üldse väitnud? Üritatakse leida lahendusi võimaluste piires. Kõik on väga kallis ja minu meelest on arusaadav, et proovitakse kulusid kokku tõmmata, kus võimalik.

Eesti inimesed, kellel on võimalik aidata, ka aitavad. Ainult et otsuseid, kas ja millal aidata, tehakse oma valuläve põhjal. Ja see valulävi on väga erinev. Mõni peab äärmiselt raskeks elutingimuseks seda, kui majapidamises pole näiteks pesemisvõimalust või jooksvat vett. Teise jaoks tundub täiesti mõeldamatu, et elukoht on Tallinna kesklinnas, aga tööle tuleb sõita Nõmmele. Kusjuures bussiga! Ma ausalt ei oska selle peale mitte midagi kosta. Olen elu jooksul käinud kooli ka jala, nii sooja ilma kui pakasega. Tund aega kõndimist igal hommikul. Olen tööle käinud, kujutate ette, bussiga! Kusjuures jumala ebamugav oli. Kõigepealt trolliga linna, seal pidin veel transpordivahendit vahetama, ja sõitma tööle. Kokku 45 minutit. Tagasi sama. Ma arvasin, et see on ebamugav, aga ma ei leidnud, et see on midagi nii ebamugavat, et ma peaks lehte kurtma minema lootuses, et keegi selle teema minu jaoks ära lahendab.

Mis ma siin öelda tahan, pole see, et issand, misasja need põgenikud jauravad, olgu õnnelikud, et üldse elus on. Ma olen täiesti seda meelt, et nad vajavad meie abi, neid tuleb aidata nii peavarju kui toidu kui tööpakkumistega. Aga minu meelest lähevad sellised mustades toonides artiklid üle piiri. Täiesti tavalisi tagasihoidlikke elutingimusi kirjeldatakse dramaatiliselt, jäetakse mulje, justkui toimuks inimeste piinamine päise päeva ajal. Aga see pole ju nii. Luksust tõesti ei pakuta, aga kas peaks siis? Riigile ette heita seda, et põgenikel pole võimalik enda dokumente kiiresti korda ajada ja ei pakuta vajalikus koguses tugiteenuseid, on täiesti omal kohal. Aga ette heita seda, et ei pakuta luksust, on mu meelest küll kohatu.

Ausalt öeldes tahaks lausa teada, mismoodi Ukraina põgenikke koheldakse teistes riikides, kus nad praegu viibivad. Kas kõik pered on saanud endale 5 tärni hotellides sviidi ja neile öeldakse, et nad võivad seal viibida nii kaua kui kulub? Teab keegi, kust sellist infot leida?

13 kommentaari

  1. mul oli seda lugedes täpselt samad mõtted.

    Lisaks näen ma probleemi selles, et inimesed on endiselt Tallinnas. leiavad töö- ja koolikohad ja siis ei liigu nad enam mitte kusagile.

    • Mhmh. Mõelda vaid, et need on needsamad ukrainlased, kes varem on käinud meie juures rasket tööd tegemas (maasikate korjamine ja kõiksugu farmitööd) ja on ka maapiirkondades elamisega hakkama saanud. Nüüd aga kirjutab ajakirjanik, kui ülekohtune on see, et tööle-kooli minekuks tuleb sõita sadamast Nõmmele.

  2. Ma arvan, et lastega on ikka päris keeruline. Mida pisemad, seda keerulisem. Täiskasvanud saavad kindlasti hakkama (ega virise).
    Ma ei õigusta seda artiklit, aga kui mõtlen, et peaksin nt laeva pealt lapse Nõmmele aeda/kooli viima ja sealt Jürisse tööle minema, siis ma päris tõsiselt ei taha isegi mõtlema hakata.

    • Keeruline on kindlasti, aga lastega on neist enamus vist, mitte ainult mingi väike osa.
      Jürisse tööle käimisele ei taha mõelda nii ehk naa, see oleks mõeldav üldse ainult siis, kui elakski Jüris. Võib-olla kesklinnast ka veel saab kuidagi käia, mingid marsad vast sõidavad ja võib-olla on ettevõttel oma buss, mis töötajad kohale sõidutab vms. Aga selliste eranditega arvestades ei saa ju mitte midagi korraldada. Sest mis oleks lahendus? Kas igaüks esitab oma erisoovi ja riik hakkab siis selle põhjal igaühele individuaalseid lahendusi leidma? Ei kõla loogiliselt.

      Eks nii nagu tavalised inimesed üritavad töökoha, laste koolikoha ja elukoha vahel õiget balanssi leida, peavad seda tegema ka põgenikud. Kui alguses on “kohad” kaardil laiali puistatud, siis tuleb vaikselt hakata sellega tegelema, et need kohad üksteisele lähemale tuua. Eesti riik ei pea siin igaühe individuaalset elu korraldama hakkama, on minu arvamus.

      Pealegi oli artiklis toodud veel üks mahlane näide. “Anastasiia ema on leidnud Tallinnas endale töö ja tuttavate tuttavate kaudu ­üürikorteri Nõmmele, mis vajab hädasti enne elementaarset remonti, kui sinna kolida saab. „Kas me saaksime siia jääda veel nädalaks, et otse korterisse kolida?“ uurivad nad. Sadamast on väga pikk tee käia Nõmmel korterit remontimas.” Sadamast on väga pikk tee käia Nõmmel korterit remontimas… Nutku mulle jõgi, ausalt. Aga mingite inimeste meelest oligi see nii traagiline, et maksti nende eest nädal Dzingli hotellis kinni. Minu valuläve see mure kindlasti ületanud poleks. See ei ole enam häda, see on puhas mugavus.

      • Jaa, ma suures plaanis tegelikult olen sinuga absoluutselt nõus. See on ikkagi eriolukord. Kõigile.
        Lihtsalt ma vahel lapsevanemana mõtlen, et päris hirmus,sõja eest said pakku ja elus oled küll, aga siis kuskil võõral maal, kõik on võõras, iseeendagagi on keeruline hakkama saada ja siis veel pead jaksama lastega.
        Siin elades võib olla keeruline ja raske, aga see eelis vähemalt on, et olen oma kodus, kodumaal, kõik on teada ja tuttav, oma.
        Lisaks loodetavasti sõbrad, tuttavad, töökaaslased, ka perekond, kellele saad veidigi ventileerida.
        Mäletan, milline stress ja peavalu oli ainuüksi lahutades, kus ka ju kogu elu on pmst sätitud kodukoha lähedale, lasteaiad, koolid ja see seab ikka korralikud piirangud su edasistes valikutes, kui pead ühtäkki kolima. Mis viga oleks ilma lasteta, muretse ainult iseenda eest. Võid pmst magada madratsil, elada kümnel ruutmeetril ja sul on võimalus/vabadus töötada vajadusel kasvõi 24/7.
        Lisaks veel materiaalne külg, emotsionaalne pool, endal, lastel.
        Kui see niimoodi mõnes mõttes päeva pealt kaela kukub, siis on see ikka korraga paras koorem hallata ja edasi toimida. Seda enam, et jagada pole seda koormat kellegagi.

        • Ma olen vist nii palju vatti saanud lapsena, et ma vaatan väikestele ebamugavustele kui paratamatusele, mis tuleb üle elada. 3.-5. klassini ma käisin jala kooli ja see võttis umbes tunni. Siis kolisime Tartusse. Meie esimene üürikorter oli Ravila tänaval, kool aga Annelinna lõpus. Need on linna kaks üksteisest kõige kaugemat punkti. Kool jäi samaks, aga meie ise kolisime veel mitu korda. Ma ei taha kõlada vanamutina, kes heietab, et mina omal ajal läksin juba hommikul kell 4 karja ja pärast kõndisin 7 km kooli vms. Ma ei taha seda kuidagi üle heroiseerida, mis tingimustes hakkama saada tuli. Ma tahan just, vastupidi, väita, et see on täiesti normaalne, et kõik ei ole käe-jala juures ja kogu aeg 100% mugav. See ongi elu. Mulle lihtsalt tundub, et tänapäeval seatakse kohati ebarealistlikke standardeid. Eeldatakse, et lapsed ei saa endaga ise hakkama, neid tuleb kooli ja ringidesse tassida ja nende eest kõik ära teha. Tegelikult on lapsed iseseisvad, kui neile võimalus antaks (või öeldaks, et nüüd on vaja nii, teisiti ei saa).

          Kindlasti on emotsionaalselt üliraske. Loodetavasti tekib ikka neil omavahel ka sõprussidemeid, et oleks kellegagi rääkida ja just ventileerida. Eestlastega saavad vähemasti venekeelselt sõbrustada. Või ingliskeelselt. Meie inimesed üht või teist ikka ju räägivad. Ma pakun, et kuskile araabiamaadesse sattuda oleks veel suurem šokk.

          Sellegipoolest oleme me minu meelest üsna kenasti hakkama saanud ja pakkunud lahendusi, mis ei ole nii ebamugavad ja piinavad, et neist etteheitvas toonis halaartikleid kirjutama peaks. Igal juhul olen poolt, et tuleb kirjutada artikleid sellest, kuidas põgenikel läheb, mis tingimustes nad elavad ja kuidas neid koheldakse. Et me teaks, mis toimub. Aga see artikkel läks mu jaoks kindlasti üle piiri.

          • Mulle tundub, et me siinkohal diskuteerime pisut aiast ja aiaagust.
            Rääkides artikli toonist, absoluutselt sinuga päri. Ja sellega, et kui ei meeldi ja virised, siis võta kätte ja näita ja tee ise paeemoni.
            Ma rohkem niisama heietan ja mõtlen end mõne häsasolija kingadesse. Eks inimesed ja nende stressitaluvus ole ka erinev. Mitte, et nad ehk kokkuvõttes hakkama ei saaks, aga mõnelt võtab see lihtsalt kordades enam nahka ja närve ja mida kõike.

            • Ma ka ei arva, et me omavahel vaidleks või erinevalt asjadest aru saaks :)) Aga ma justnimelt arvan, et neist asjust saaks teistmoodi kirjutada. Mu meelest on väga hea, et üldse kirjutatakse, aga see ei tohiks olla toonis, et “miks te leiba annate, ma tahan hoopis torti”, vaid neutraalselt, olukorda kirjeldavalt. Vastasel juhul on (vähemalt minul) väga raske kaasa tunda.

              Oskuslik kirjutaja oskab ka neutraalsesse kirjeldusse/reportaaži oma arvamuse ära peita, kui ta tahab. Siin oleks olnud vajalik tehnika nimega show, don’t tell. Las iga lugeja siis ise otsustab, mis ta sellest arvab.

      • Ma olen absoluutselt nõus. See on eriolukord, kui teine valik oleks pommide all, siis asjaolu, et lapse kool ei asu kodu kõrval või sadamast on Nõmmele kauge … my a…, ma ütlen!

        • Oleks siis mõni positiivne näidegi tasakaaluks kõrvale antud. Aga ju siis kõik need 1500 inimest hirmsasti kannatavad seal reisilaeval.

  3. Nell

    Eks põgenikul ja põgenikel on vahe ja lisaks on 21. sajand, Internet ja inimesed suhtlevad omavahel. Alles hiljuti keeldus üks seltskond minemast talle määratud majutuskohta kesk-Eestis kuna nende tuttavad põgenikud said majutuskoha ühte spahotelli ning nemad tahtsid ka. Ja ei läinudki sinna, kuhu määrati…. Nii ka saama….

    • Vau. No see on… Njaa. Siis tuleb saata kuhugi, kus kõik pannakse ühte suurde sõjaväetelki. Võrdselt halb kõigil.

  4. Novot, siin tekib küll tunne, et … on teil üldse abi vaja? Me aitame teid, sest teil on sõda, aga me ei pea viimast hinge tagant ära andma nii, et endale midagi ei jää, sest teile ei sobi see, mida me suudame anda. Saksmaa ka ei saa relvi anda, sest muidu neile endale kaitsevõimet ei jää.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: