Lootus on elus
Ma ei ole veel päris vana, aga nii vana olen ikkagi, et eilseid hääletustulemusi ära oodata ei jaksanud ning sain uudisest, et Stefan viis meid Eurovisiooni finaali, teada alles hommikul. Nii tore! Mul on hea meel.
Vaatasin ma poolfinaali aga küll. Kusjuures sai nenditud, et mitmed lood olid isegi sümpaatsed. Loomulikult oli ka minu kõrvale täiesti vastuvõetamatut jauru ja eks pääses ka edasi lugusid, mis mulle absoluutselt ei meeldinud (Aserbaidžaan, Austraalia, Serbia – what the actual fuck???). Ja jäi edasi pääsemata paaril lool, mis oleks võinud kindlasti edasi pääseda (no näiteks Gruusia – niiii äge ja eristuv lugu, mulle tohutult meeldis). Eriti õudne oligi minu meelest Serbia, kes laulis maksaplekkidest. Üldse oli kogu lugu nii skisofreeniline, et see sai olla kirjutatud ainult LSD üledoosi all.
Stefani esitus meeldis mulle. Võib-olla natuke oli närvi sees ja ta ei laulnud nüüd nii superülipuhtalt nagu ta tavaliselt laulab, aga see ei häirinud ja kogu esitus ikkagi töötas. Jäi teiste seast silma ja eristus. Väga kihvt 🙂
Meil on nüüd televiisorile soundbar ostetud ja kui ma peaaegu aasta olen sõrgu vastu ajanud, et mõttetu junn, mida meil pole vaja osta ja ei osta, siis nüüd tundub, et see hääl, mis telerist välja tuleb, ei ole isegi hiirepiiksu vääriline. Võrdluses soundbariga on vahe üüratu. Seega igasuguste muusikaliste värkide vaatamine telekast on nüüd lausa nauding. Ma ei välista, et mõni laulgi kostis eile paremini kui ta tegelikult oli 😀
Või siis olin ma ära pehmendatud šampanjast. Eile oli Mulligaleriis üritus. Tähistati uue logo lansseerimist ja 5. tegevusaasta peatset täitumist. Ma sattusin sinna tegelikult täitsa juhuslikult. Kuna me sõbrannaga mõlemad elame lähedal, siis olime ammu seda asutust silmanud. Nüüd avastasime, et seal toimub üritus ja panimegi end juba tükk aega tagasi kirja. See osutus väga šikiks peenete daamide ürituseks. Oleks teadnud, oleksin ka pannud midagi peenemat selga. Prada käekotti mul kaasa võtta ei oleks olnud (samas kui vähemalt ühel proual oli), aga ma oleks vabaaja jalatsite asemel pannud kingad. Kleit mul vähemasti oli.
Siiski-siiski. Küsimus ongi, et kui hästi või halvasti keegi tunneb end keskkonnas, mis ei ole tema jaoks tavapärane. Tallinna koorekiht ei ole minu jaoks kindlasti tuttav. Aga ma ei tundnud ka seal end kuidagi halvasti. Peo perenaine oli äärmiselt sümpaatse ja siira olekuga. Ma olen varemgi ühe veinipoe üritusel käinud, aga sealne perenaine mõjus võltsilt ja külmalt. Eile seda tunnet ei tekkinud. Kõik tundsid end tegelikult lõpuks vabalt. Anna daamidele paar klaasi šampanjat ja lõpuks löödi ka tants lahti. Muusikalisi vahepalu pakkus üks noor saksofonist, kes mängib, teate küll, niimoodi fonole peale, et muu taust tuleb lindilt ja siis vokaali asemel mängib tema saksofoni. A la 25-aastane kompu mängimas keskealistele prouadele romantilist saksofonipilli oli minu jaoks ehk natuke way too klišee. Aga ikka oli tore jälgida. Daamidele meeldis väga.
Muidugi sai ka šampanjat, nagu ma juba mainisin. Lahti korgiti kokku kolm jooki, mis kõik maitsesid suurepäraselt, aga millest üks oli kohe ülim. See on ka Mulligalerii uus signatuurjook, mida saab osta alles suvel.
Muidugi pani see õhtu mõtlema, et kas ma tahaks ka sellist elu elada. Olla üks selline peen daam, kes sisustab õhtuid taoliste kohtumistega täis šampanjat ja tikuvõileibu. Paned kenasti riidesse, suhtled teiste sama peente prouadega ja oled tunnistajaks, kuidas Eesti üks hinnatumaid disainereid tutvustab samal õhtul mini kleidikollektsiooni, mille kangad on ta ise käsitsi maalinud ja mille kleidid näevad tõesti kihvtid välja. Ja noh, mida sa ka osta jõuaksid. Mina endale 700-euroseid kleite lubada ei saa. See oleks lihtsalt overkill. Aga sealsed daamid saavad. See disainer näiteks oli peoperenaise ihudisainer presidendi vastuvõttude ja muude oluliste sündmuste jaoks. Minu ihudisainer on….Calvin Klein siis v? Natuke nadi või mis? 😀
Kuna minul poliitikust meest ei ole ja ma ei näe ka, et president telliks minult veebitekstid ning kutsuks mind seejärel vastuvõtule, siis vaevalt ma sinna punkti oma elus kunagi jõuan. Aga ega kunagi ei tea, mis elul varuks on. Praegu pean leppima sellega, et saan vahepeal käia rikaste ja ilusate elu lähemalt piilumas. Ja pole sellelgi vahelduse mõttes viga. Eriti kui kõrvale pakutakse lonks šampanjat.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Lisan lihtsalt, et Mulligalerii perenaine on siiski pikalt tema enda positsiooni pärast presidendi vastuvõtule kutsutud, mitte poliitiku abikaasana (kes ta ka nüüd juba juhuslikult on).
Ega mu näited välistanudki seda, et Kristel ise on olnud kutsutud 🙂 Ma sellepärast tõin lisaks poliitikust mehele välja ka näite, mis sarnaselt minu puhul pädeks (teeksin oma töös midagi hästi). Aga üsna vähetõenäolised on minu puhul mõlemad 😀
Sellistel üritustel on vahel tore käia ja vaadata, mis elu elatakse … ning siis tagasi koju minna, hommikumantlisse pugeda ja oma elu edasi elada. Vähemalt mulle ei meeldiks kogu aeg glamuuri ja raha sees ujuda, sest mul on tihti tunne, et selline elu rõhub liiga palju välisele. Aga vahepeal piiluda on hea.
Vaatasin ka eile eurovisiooni ja nagu tavaliselt, oli meil õdedega sel ajal perechat üliaktiivne. Minu lemmik oli Stefan loomulikult, teised nii suurt muljet ei avaldanud. Ühele mu õele meeldis Gruusia ja teisele Rootsi. Me kõik imestasime, miks aserid igal aastal tellivad laulu, mille on kirjutanud saja riigi heliloojad ja mis kokkuvõttes on mõttetu. Positiivse üllatusena tuli, et litsakates kostüümides daame oli vähem kui eelmisel aastal, negatiivne oli see, et kuidagi jube palju uluti laval. Õde tõi veel välja, et mitu lauljat rääkisid enne, kui erinevad nad ikka teistest on. Kohe nii erinevad, et jube sarnased omavahel.
Kindlasti on selles ringkonnas inimesi, kes rõhuvad väga palju välisele ja seda moel, mis võib tekitada ebamugavust. Aga eile seda tunnet ei tekkinud. Seal ei olnud kõik piitspeenikesed veganid, trennihundid või muidu pepsid fui ja fui inimesed. Igasuguses mõõtmes naisi oli, mis mõjuski naturaalselt ja sõbralikult (ilmselt mängis rolli ka see, et ma olin kindlasti seal seltskonnas kõige noorem). Kui mulle pakutaks võimalust glamuurselt elada ja seda “õukonna” intriigideta, siis ma hea meelega prooviks ära 😛
Minule Rootsi mõjus natuke meh-ina. Oli okei, aga suurt vaimustust ei tekkinud. Poolpaljaid naisi oli tõesti vähe ja see on tervitatav. Aga täiesti nõus, et kui igaüks laulab, et ole see, kes sa oled, ma olen see, kes ma olen, jee, siis see hakkab varsti tüütama. Ma arvan, et 21. sajandil ei pea enam neid laule nii tihti laulma. Kõik juba julgevad olla need, kes nad on ja mis neid 20-aastaseid halbu koolimälestusi enam ikka afišeerida.
Nn vanemate naiste puhul ei maksa kunagi unustada seda, et mõned neist on paksust ja püdelast läbi käinud juba enne 90ndaid, paljud kahe jalaga maas, sest maalapsed, ja mõnedel tulnud vastu pidada eduka kaasa varjus.
Lauludes ei tes midagi, aga ju linnuke laulab, mis tal südamel on.
Kas seda just vaja on, või palju saab, on teine asi.
Oi, kas Mulligalerii perenaine on see Kristel, kes on Ivari Padariga abielus? Ma miskipärast mõtlesin, et Beatrice, aga tal on vist mingi oma mullijoogi koht. Aga siis ma hoopis uurin, et kus Mulligalerii asub. Sest äkki peaks ka ära käima. Pealegi tundus nüüd, et peaks kapist mulli välja võtma … oot, mis see kell ongi … ah, võib juba küll 🙂
Sama mõte praegu 🙂
Kõlistan klaasi sinuga 🙂
Just ja just 😀 Mulligalerii asub Tatari tänaval. Kui tuled Eestisse ja tahad sealt midagi mekkida, võib mulle teada anda ja löön hea meelega kampa 🙂
Jätan meelde. Ja see Kristel oli mu venna klassiõde ja olime Pärnus pealiskaudsed tuttavad.
Ja mulle just mõjus/meeldis Serbia laksu all lugu, juhuuu!
Ma ei imestaks, kui see käed ühtpidi, käed teistpidi läheks massidesse.
Refrään meeldis ja lõpp kohe eriti, nüüd peaksin veel välja selgitama, mis laksu all ma siis olen/elan:)
Hahaa, aitäh teise vaatenurga eest. Esimesel korral ma ei leidnud mitte midagi, mis selle loo juures meeldida saab, aga täna kuulan tähelepanelikult üle 🙂
Ühiskonnakriitiline sõnum on ju lauludes enamasti äge.