Ilm ja tasuline

Lugesin Perekoolist teemat, mille pealkirjaks on “Ilma peale tulivihane”. Mu esimene mõte oli, et oo, keegi on terve ilma peale tulivihane ja küll on põnev teada saada, mis tema nii endast välja on ajanud. Aga teemat avades sai selgeks, et ei, terve ilma peale ta vihane pole, ta ongi konkreetselt õues valitseva ilma peale vihane. See tegi mulle palju nalja. Sest mis sa selle ilma peale ikka vihastud 😀 Muidugi ma ka veidi vingun mõni päev, et tuul tahab kõrvade kaudu aju kolba seest välja puhuda, aga vihastuma ma selle peale õnneks ei hakka. Ma olen rõõmus, et lund ei ole! See on meie kliimas juba suur asi. Kuigi talvesaapaid ega -jopesid ei ole siiani ära pannud, sest nii külm on. Teisest küljest – ehk pääsen ka sel hooajal nahktagi ostmisest. See on nii suur väljaminek, et hea meelega jätaks tegemata, nii nagu viimased….5 aastat?

Aga mitmed toredad blogijad on nüüdseks puudutanud blogi tasuliseks muutmise teemat. Mitte ähvardanud, et muudavad, vaid avaldanud arvamust. Kusjuures pigem toetavat. Mulle tundub, et ma varsti olen ainus blogi kirjutav inimene, kes seda mõtet ei toeta ega seda õigeks pea. Sest ma ei kirjuta ju selleks, et teadlikult kellegi meelt lahutada. Kirjutan ikka sellepärast, et mulle meeldib. Kui kellelegi meeldib lugeda ja ta ei pea paljuks kaasa arutleda, on see minu, mitte tema võit. Mina saan sellest nii palju, et pigem peaksin peale maksma neile, kes tulevad minu seltskonda minu mõtteid lugema.

Muidugi ma saan aru, et ajad on muutunud ja blogimisest on saanud raha teenimise viis. Kuigi selle mõttega on mul endiselt raske leppida. Aga ma tunnen, et orgaanilist levikut ei saa lihtsalt sellest valemist mitte kuidagi lahutada. Orgaaniline levik on see, mille abil blogija oma persoonibrändi üldse üles ehitab. Ja mina kohe mitte ei usu, et kui bränd üles ehitatud, siis see jääb edaspidi puhtalt maksmise pealt ka püsima. Superfänne on võimalik nii hoida, aga kas ka uusi jälgijaid juurde saada? Või polegi uusi enam vaja, kuna need, kes on, ongi igaveseks ega kuku ära? See on üsna julge lootus.

Siiani olen ikka arvanud, et blogi ülalpidamiskulud (kui neid on, mul näiteks ei ole) peaks tasutud saama läbi makstud postituste. Suvalised numbrid: teen kuus 5 tasulist postitust hinnaga 300 eurot tükk. Blogi ülalpidamiskulud on näiteks 500 eurot kuus. Siis arvestangi, et see 500 on minu püsikulu ja kasum 1000 eurot, mis tulust alles jääb. Kuidagi teistmoodi ma seda asja vaadata ei oska ja sellepärast ka päriselt ei saa aru, kui blogi tasuliseks muutmist põhjendatakse blogi ülalpidamiskuludega. Blogil, millega ei teenita reklaampostitustest tulenevat tulu, ei olegi ju ülalpidamiskulusid. Või kas Ritsik näiteks maksab oma blogi ülalpidamise eest? Või Epp? Või Anu? Või Kaamos? Mulle tundub, et võrdlemisi suure lugejaskonnaga on nad kõik.

On juttu olnud ka sellest, et blogi tehakse tasuliseks privaatsuse soovist. Sellest ei saa ma teistpidi aru. Kui pahatahtlik uudishimutseja tahab, siis on tema esimene, kes soovitud rahasumma välja käib, et pahatahtlikult uudishimutseda. Neid, kes raha välja käima ei soostu, blogija ilmselt nii palju üldse ei huvitagi, nagu blogija ise arvab. Seega välistatakse lugejate seast neutraalsed jälgijad, kes pole nii suured fännid, et maksta, kuid ka mitte piisavalt suured vihkajad, et seda teha. Ühesõnaga karistatakse kõige ohutumat kontingenti. Uute neutraalsete või kergelt fännavate lugejate lisandumine aga taas elimineeritakse, sest nemad ei ole nõus maksma ja neil kaob ka ära võimalus sisuga (aga ka blogija isiku, mõtteviisi ja vaadetega) tasuta tutvuda.

Ja noh, kokkuvõttes ongi tulemuseks väiksem klikkide arv ja sellest tulenevalt ilmselt ka väiksem võimalus reklaampostitusi müüa. Turundajaid ikkagi huvitab levik. Elu jääb blogis vähemaks, kommenteerijaid jääb vähemaks.

Õnneks ma sellepärast kunagi muretsema ei pea, sest raha ma blogimisega teenima ei hakka ja mulle meeldibki väga kammerlik õhkkond. Väike ringkond, kes üksteise mõtetest ja tegemistest huvitub ja üksteisel blogis külas käib. Ilma kohustuseta ukse peal piletiraha maksta 🙂

19 kommentaari

  1. Karin

    Paremini ei olekski osanud seda teemat kokku võtta, täpselt samad mõtted. Väga lühinägelikult valitakse “hõlpsa” tulu teenimise viis (küll fännid maksavad) nägemata suurt pilti, tulevikku. Turundajana ei investeeriks ka sellistesse blogidesse, kus ainult reklaamsisu tasuta nähtav on.

  2. epp

    „Kammerlik õhkkond“ – oo kui tore väljend!!

    Blogi tasuliseks privaatsuse huvides – see käib mullegi üle mõistuse. Mu meelest täiesti loogikavaba põhjendus. Just nagu sinagi ütled: (pahatahtlik) uudishimutseja käib paar euri rõõmuga välja, sest uudishimu rahuldamine on ta elu mõte. Tasulised postitused ei taga privaatsust ühelgi moel, seda tagab vaid nn. kinnine, kutsutud lugejatega blogi.

    • H.

      Mulle ka nii meeldib see väljend – kaks sõna ja tead, et oled heas seltskonnas 🙂 Muidu ka su mõtetega siin täiesti nõus, Kristallkuul.

  3. Mitte et ma tahaks ilma üle virisejate haavas nuga keerutada, aga … meil oli täna 28-30 kraadi ja päike säras :-). Tasuliste blogide osas olen sama meelt. Kuigi ma Eveliisi ikka loen, ma olen nii harjund teda lugema lihtsalt. Ja minu jaoks on ta ikka seljakott.

  4. mul tuleb ülalpidamiskulude koha pealt pähe ainult see, kui keegi teeb mingeid kauba või teenuse kvaliteedikontrolli v -võrdluse postitusi ja peab selleks need asjad ise kinni maksma.

    nt sattusin juhtumisi vaatama mingit juutuubivideot, kus vlogger võrdles kallima ja odavama stilisti soovitusi.

  5. kaamos

    Inimesed, kelle jaoks blogi on töö teevad oma otsuseid majanduslikel põhjustel, hiljem saavad teada, kas see otsus oli õige või vale, ärimehed teevad ikka mõnikord valesid otsuseid. Ärimeestel on õigus oma otsuseid hiljem muuta ka, see vabadus neil on.
    Minusugused, kes peavad blogi sellepärast, et kannatavad logorröa gradus gravise kirjaliku vormi all ei teeni oma blogi tasuta näidates midagi ja kui teeksid blogi tasuliseks ei teeniks nad sedagi. Nagu ütleks sõpradele, et ok, te saate minuga ka edaspidi suhelda, aga enne laske sinna mündipilusse paar rahatähte. Ise ka ei suhtleks endaga kui nii imelikku juttu ajama hakkaks ju?
    Mallukat ma lugesin, see inimene, keda ma läbi tolle akna nägin meeldis mulle kõigi oma veidrustega. Mingu tal hästi! Mine hullu tea, võibolla tulevikus isegi ostan mõne artikli, tellima ei viitsi hakata. Sama tõenäoline, et ei osta. Lihtsalt ei viitsi, sellepärast ja sel põhjusel kaob tõenäoliselt väga palju juhuslikke lugejaid. Laiskus.

    • lendav

      Inimesed, kelle jaoks blogi on töö, teevad oma otsuseid majanduslikel põhjustel. Nii ongi. Ja sel juhul kuulub blogi ülalpidamiskulude hulka ka see aeg, mis on kulutatud uue postituse kirjutamisele. Umbes nagu ajakirjanik, kirjutab lookese ja tahab siis selle eest honorari saada. Kuludeks võib olla ka wordpressi (või mõne teise keskkonna) maks, kui on võetud tasuline pakett.

      Ma ei ole neid praeguseks tasuliseks läinud blogisid õieti kunagi järjepidevalt lugenud, ainult üksikutel kordadel juhuslikult lugema sattunud. Nüüd siis edaspidi nähtavasti enam ei satugi, sest maksumüür on ees. Üldse igasugused reklaamile ja müügile orienteeritud blogid mind lihtsalt ei huvita, ma polegi sihtgrupp.

      • Ma näen seda asja majanduslikel eesmärkidel peetavate blogide puhul nii:

        – on reklaampostitused, mille eest autor saab tasu sellelt, kes selle postituse tellib. Kirjutaja kulu on see, et ta ostab oma raha eest jogurti, mida hindab. Ja ühtlasi on kulu serveriteenus ja blogi haldamise teenus jms. Need viimased pole küll mitte otsesed ühe konkreetse postitusega seotud kulud, aga siiski äritegevusega kaasnevad kulud. Mu meelest peaks nii otsesed kui kaudsed kulud katma tulu, mis tuleb artikleid tellivatelt klientidelt.

        – on postitused, mille eest pole keegi maksnud. Nende postitustega kasvatab blogija oma tuntust, usaldusväärsust ja loob lugejatega suhte ning hoiab seda. See suhe ei ole lugeja kasu, see on blogija kasu, sest selle suhte saab blogija ülal toodud meetodil rahaks teha. Kui blogija ja lugejate suhe põhineb ainult ettevõtete kinni makstud postitustel, siis sealt kaob ära orgaanilisus ja selle suhte siirus satub löögi alla. Ma ei tea enam, kes on päriselt blogija X, ma tean ainult seda kuvandit, mille ta mulle ettevõtte Y loodud raha eest loob. Minu jaoks isiklikult pole see viimane usutav. Samuti ei oska ma siiruse skaalale vist väga hästi paigutada sõprussuhet, mille eest tuleb maksta.

        Aga see on ainult minu arvamus muidugi 🙂

        • lendav

          Ega ma sulle vastu ei vaidlegi, lihtsalt oletan, mis võib toimuda raha eest blogija peas.

  6. Mar

    Olen täiesti nõs, ei mõista ka seda tasuliste blogide mõtet. Lisaks tundub mulle, et moodsam oleks Patreon teha ja seal blogi kõrvale tasulist vip-sisu luua. Aga lihtsalt tasuliseks teha tundub kuidagi vanamoodne minu jaoks. Ma olen kindel, et küllap see tasuliste blogide aeg on ajutine, kõik proovivad lihtsalt.

  7. õigus räägid.
    aga kõige kurvem on see, et täna uuel alustajal polegi võimalik oma blogi nn reklaamida ja lugejaid leida. Ei ole enam vanahead blog.tr.ee-d 😦
    ja kasvatada lugejaskond läbi selle, et käia igal pool kommenteerimas, lootuses, et ehk vaadatakse ja vajutatakse lingile.. võtab kõvasti aega.
    Ja sellest on kahju. Et uusi enam peale ei tule.

    • H.

      Uued alustajad saavad end tutvustada FBs blogipostituste reklaamimise grupis ja seda tehakse ka. Samuti, kui jäävad mõnele tegijamale silma, siis nad ka üsna lahkelt promovad.

      • Vist jah on FB-s mingi grupp, kus end tutvustatakse. Aga ega populaarsuse võitmine ei saagi mingi kiiresti ja lihtsalt käiv asi olla. Võtabki aega ja vaeva 🙂 Seega mu meelest on täiesti omal kohal see, et käid teiste juures lugemas, kommenteerid ja kui ajad normaalset juttu, siis võib-olla klikitakse ka sinu nimel ja tullakse vastu lugema. Või jõuad mõne suurema tegija blogrolli, siis saab ka uusi klikke.

        Aga päris mitmed blogijad on oma Bloggeri keskkonnas anonüümsed kommentaarid keelanud ja seal tohibki ainult sisse loginuna kommenteerida. Mina näiteks peangi sellepärast mitmes kohas olema Bloggeri Mariliis, mingit seost selle blogiga pole ja keegi siia sealtkaudu ei jõua. Nii et uute avastamise mõttes see liin Bloggeri omade juures kahjuks ei tööta.

  8. epp

    Loodatevasti ei kõla see nüüd tagarääkimisena – mul poleks mingit probleemi seda asjaosalistele ka nö. silmast silma öelda – Mallukas tundub mulle justkui kahe erineva blogijaliigi ristand. Heas mõttes siis. Et ongi varjamatult äri peal väljas, aga samas blogimiststiil sarnane nö. vanakooli blogijate omale. Seda isegi paljude reklaam-artiklite juures. Tema puhul pole maksumüür mu jaoks üleliia üllatav.
    Eveliisiga on aga teine lugu, teda paigutasin puhtalt vanakooli blogijate hulka, hoolimata mõnigasest suunamudimisest. Seetõttu, kui ma üleüldse blogilugemise eest raha välja käiksin, maksaksin enne Mallukale kui Eveliisile, kelle puhul püsilugejana, nagu ka oma postituses mainisin, end ühtäkki justkui ukse taha visatuna leidsin. Lapsik, jah, aga no mis ma teha saan, kui niimoodi tunnen 🙂 Ja nagu juba ütlesin, privaatsus-soov ei maksa minu jaoks põhjendusena kopkatki (no pun intended).
    Kui näiteks sina või Ritsik või Anu või Kaamos oma blogi maksu alla paneksite, ma teid ka enam ei loeks, kui väidaksite, et tahate “privaatsust”. Kui aga tunnistaksite otse ja ausalt, et vajate rahalist toetust, siis ilmselt jääksin lugejaks, vähemasti mõneks ajaks, sest ma olen teid nii kaua “tundnud” juba. Malluka puhul mulle sümpatiseeribki see, et ta ei häma, st. üldse ei varja, et raha tahab.
    (Asjaolu, et inimene võiks tarbimisharjumusi muuta, kui elustiil üle jõu käib, ei puutu antud arutelu puhul (tasuline versus mittetasuline blogi) asjasse, mu meelest.)

    • epp

      Oot, pean iseennast pisut korrigeerima.
      Mallukas kirjutas samuti midagi privaatsussoovist, ja Eveliis, kui ma ei eksi, ütles miskit sellist, et kui (kommentaatorid, perekool vms) tahavad õelutseda, las siis vähemasti maksavad. Ühesõnaga, asi pole nii must-valge, kui mul siin esimese soojaga kirja sai.

      • Kui meie kõik, kes me üksteist loeme, hakkaks ühel hetkel üksteiselt raha soovima, siis ma ausalt öeldes ei tea, kuhu nii jõuaks. Näiteks sul on 5-6 väga tugevat blogisidet, keda tahaks lugeda ja keda ootaks enda juurde lugema. See annab ühe kuu jaoks juba üsna krõbeda summa kokku. Lihtsalt selle eest, et mõnusas kogukonnas osaleda. Mulle tunduks lausa rumalus see mõnus ringkond rahaga ära katkestada.

        Raha olulisust ja vajadust mõistan ma väga hästi. Raha teenimine on väga normaalne. Igaüks ise valib, mille ta rahaks teeb. Minu jaoks on blogimine liiga püha ja liiga meeldiv, et ma kunagi kaaluks selle rahaks tegemist.

  9. Tšeburaška

    Tegelikult peaks kirjutajatel peale maksma, et nad viitsivad kirjutada, aga on neid kes kirjutavad kirjutamise pärast. Lihtsalt käsi sügeleb. Lugeda võib ka taevatähti täiesti tasuta. 🙂

  10. Anu

    Mina jällegi arvan, et see “soovin privaatsust” kõlab lihtsalt paremini kui “tahaks, et blogimine mulle raha teeniks” ja sellepärast privaatsusest räägitaksegi. Siililegi selge, et kes tegelikult privaatsust otsib, teeb kinnise blogi ja annab parooli ainult paarile lähemale sõbrale, mitte ei müü oma postitusi “privaatselt” sadadele või tuhandetele.

    Mina ei hakka blogide eest maksma juba sellepärast, et tasuta meelelahutust on internetis nii palju, et kui üks uks kinni läheb, astun lihtsalt järgmisest sisse. Mulle ei paku isegi iseenda blogi nii palju pinget, et sinna regulaarselt (kirjutama) satuks, rääkimata siis veel teiste omad 😀 Ja kui kõik blogid lähevad tasuliseks, veedan lihtsalt rohkem aega Netflixis, mis pakub natuke huvitavamat meelelahutust kui enamik blogisid (ja mille eest maksmine mulle huvitaval kombel vastukarva ei ole).

    • Mul on tunne, et inimesed mõistavad “privaatsusesoovi” teisiti kui selle põhjenduse kasutajad. Inimesed, kes seda ütlevad, on need “kuulsused”, kes (sorry, aga olgem ausad) Perekooli põhjakihil pidevalt hambus on, ja nende privaatsusesoov ei ole “tahan eraelu privaatsemana hoida”, vaid ongi suht otseselt, kui “keegi tahab mind avalikult internetis klatšida, peaks selle arutatava info eest vähemalt maksma”. Mina ise seda ei teeks, aga ma pole ka nii kuulus, et saaksin ausalt öelda, et suhestun sellega, mis tunne on, kui näiteks Perekoolis kirjutatakse sellest, et sa ostsid rasedustesti, enne seda, kui sa oled jõudnud veel lähedastele öelda, et rase oled (reaalne juhus ühe Eesti blogija elust).

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: