Miks meile suhtejutud meeldivad

Katarina kirjutas täna, et erinevatel teemadel kirjutatud blogipostituste võrdluses on kõige kuumema minekuga eelkõige suhtejutud. Trenn ja raamatud inimesi samavõrra ei huvita. See väide peab paika. Kui ma mõtlen, et mis mind neist kolmest teemast kõige rohkem huvitab, siis kindlalt suhtejutud. Kuigi ma loen ka üldiselt raamatuid ja käin trennis. Nii lihtsalt on.

Mulle on see teema selles mõttes tuttav, et ma ise olen ka selline blogija, keda kunagi just ainult suhtejuttude pärast loeti. See oli küll hiiglama ammu, aga neil teemadel ma muudkui jaurasin ja suhetest tingitud uperpalle ka läbi tegin. Nii tekkis hulk ustavaid jälgijaid, kes tahtsid teada, mis edasi sai. Justnagu reality sarjad tänapäeval. Et on mingid sündmused, mis muudkui rulluvad lahti ja on põnevad, aga mis juhtuvadki päriselt kellegi elus, mitte ei ole mõne sujuva sulega fantasööri kirja pandud. Kui peategelane tundub sümpaatne, siis sa ju tahad talle head ja lihtsalt hakkad teda armastama. Mis selle juures mitte meeldida? Meil kõigil on ju üht- või teistviisi elu jooksul suhteid olnud ja huvitav on samastuda, kaasa tunda ja koos rõõmustada. Aga vähemalt üks põhjus, miks need jutud põnevad on, on veel.

Paljud, kes on tänaseks ise pikemas suhtes, lihtsalt ei mäleta enam, mismoodi need vallalise elu asjad käisid. Teame seda, mis elus praegu toimub ja kuidas asjad praegu käivad ja õiged tunduvad. See aeg, mil nad teisiti käisid, justkui enam ei meenu. On aga väga värskendav ja maa peale toov siiski lugeda, kuidas võiks elu teiste asjaolude korral olla. Lugedes tuleb palju meelde. Olgu see siis läbi tehtud areng, mis meenub, mingid mõtted, mis ennast kummitasid, kui samas olukorras sai oldud, või panevad teise mõtted lihtsalt ennast ka teri nokkiva kanana kaasa koogutama, et jaa, jaa, no täpselt!! Mõni võib-olla ka võrdleb, mis seis oleks siis, kui peaks ise praegu vallaline olema vs praegune olukord, kui ollakse suhtes. Kes ja mida sellest võrdlusest välja nopib, on väga individuaalne. Mõni rõõmustab, et on täna heas kohas. Mõni võib-olla õhkab igatsevalt, et oh, oleks minul tema probleemid. Aga köidab see ühtlaselt mõlemaid rühmasid. Ma usun.

Usun veel, et kui suhtejutte kirjutaks suhtes olev inimene, siis osutuks see sama populaarseks lugemiseks. Ainult et see eeldaks enese praktiliselt alasti koorimist. Lisaks endale kooritaks alasti ka partner. Aga seda üldjuhul teha ei taheta. Eks mingid probleemid, kui mitte suured, siis väikesed, on kõigis suhetes olemas. Iseasi, kas need tulenevad välistest faktoritest või on suhe ise logisev. Aga ma usun, et äratuntava isikuna ei taha keegi selliseid isiklikke asju maailma ees laiali laotada. Ehkki see tekitaks kindlasti huvi. Sellepärast ongi just vallaliste inimeste suhtejutud levinumad. Vallaline laotab laiali iseenda, peigmehed/pruudid tulevad ja lähevad, neid lugeja/jälgija nii tõsiselt tundma ei õpigi, et neil tekiks õigus mingile privaatsusele 🙂

Muidugi räägitakse, et ennast pole üldse mõtet kellegi teisega võrrelda. Sest nii võib lolliks minna. Alati on keegi kusagil ilusam, parem, targem ja rikkam. Mis sa siis võrdled – tahad endal tuju ära rikkuda v? Aga mina küll tunnistan ausalt, et ma ikka võrdlen. Mitte ilu ja rikkuse skaalal, aga sellel skaalal, kas ma olen sellega rahul, kes ja kus ma praegu olen, või tahaks, et midagi oleks teisiti. Kui jõuan vastuseni, et mul on põhjust rahul olla, annab see igapäevasele õnnetundele killukese juurde. See annab kindlust, et valikud, mis on elus tehtud, on olnud õiged. Või vähemalt viinud õiges suunas.

Mu meelest on väga äge, kui me leiame mingit materjali, mis paneb meid elu ja iseennast analüüsima. Mis annab inspiratsiooni ja avab uusi vaatenurki. Seda võib teha mõni hea raamat, hea film, aga miks mitte ka hea blogi! Ja hea blogi sabas aset leidev arutelu. Sellepärast ma loen suhtepostitusi hea meelega. Inspireerun ise, analüüsin, mõtlen kaasa ja kui saan anda mõne hea nõuande, mis mind ennast samast seisust välja on aidanud, siis selle ma ka annan, isegi kui ei küsita 😀

Kas teid kõnetab ka suhtejutt? Miks (mitte)?

12 kommentaari

  1. cc

    Täpselt, see ongi selline kahe otsaga teema! Meie elu koosneb suhetest, mis teeb selle teema juba iseenesest väga aktuaalseks.
    Ühest küljest on mul täiega huvitav lugeda, kuidas teised inimesed mingites olukordades mõtlevad, käituvad, milliseid otsuseid teevad ja milliseid kogemusi see neile loob. Minu jaoks aitab see avardada silmaringi ja hoida seda avatud mõtlemist, et kõik inimesed on nii erinevad. Et maailm pole ainult selline, nagu minu väikses mullis. Ja vahel on hea ka teise kogemusest õppida, et ise mingeid asju edaspidi paremini lahendada või uut vaatenurka näha.
    Teisalt jah, see võrdlemine..astun isegi selle reha otsa, esiti lausa märkamatult! “Ma võiks ka rohkem niimoodi elu vabamalt võtta”, “deem, miks ma pole nii hästi osanud selliseid olukordi lahendada” jne 🙂 Siis tuleb meenutada, et tegelt mul pole ju häda midagi 🙂

  2. See on sul väga õige tähelepanek, et keegi võiks kirjutada ka sellest, kuidas suhe siis edasi areneb, kui juba sellest kohtamise faasist on kokku kolitud. Mina olen palju ära unustanud, kuidas kooselu toimis ja minu nägemus ongi kallutatud, sest üldiselt ja jagavad õnnelikud paarid oma õnnelikke hetki ja siis võibki väga kergesti jääda kallutatud pilt, et kõik paarid elavad pilvitut elu, kuigi see pole nii. Õnneks on mul abielus sõbrannasid, kes valgustavad ka seda poolt, mida sotsiaalmeediasse ei panda ja see on väga kainestav. Aga jah, keegi julge blogija võiks kirjutada sellest, mis toimub paarisuhtes, kui mesinädalate faas on üle läinud ja kuidas siis hakkama saadakse. Sest seda, kui suhe juba lõppemas/lõppenud ja siis räägitakse igasuguseid asju, mis suletud uste taga toimus, ei ole hea lugeda. Ma võin seda öelda, sest ma olen ise seda kirjutanud ja see mõjub nõmedalt, sest ma saan ise kirjutades ka aru, et see on ju jälle kallutatud pilt, ja nüüd ammugi juba pooleldi unustatud ka.
    Lisan seda ka veel, et kuna ma olen oma otsingutest päris avameelselt kirjutanud, siis olen ma selle aja jooksul tutvunud ka mõne mehega, keda pole üldse häirinud see, kui ma nad nö laulu sisse kirjutan. Ehk on siis ka lootust, et kui ma lõpuks kellegi päriselt ära sebin, siis on inimene, kes on juba eos leppinud väljavaatega, et temast ka edaspidi kirjanudkangelane saab. 😀

    • *kirjanduskangelane.

    • Inimeste valulävi laulu sisse kirjutamise osas on väga erinev. Mõnel on tõesti suva, sest häbeneda pole midagi, teine aga ei luba iitsatadagi, sest…mina ei tea, miks.

      Eks kõik sõltub ka probleemidest, millega maadeldakse. Kui kõik on suhtes hästi, siis pikalt midagi kirjutada pole. Kui kõik on aga halvasti, siis ilmselt on endal paljut piinlik kirja panna. Kõike ju hakatakse kohe hindama ja arvustama, ilma et võetaks arvesse neid nüansse, mida teavad ja tunnetavad ainult ise selles konkreetses suhtes olijad. Väga lihtne on must valgelt lajatada, et no kui mina sinu asemel oleks, siis mina küll… jne. Kusjuures sellepärast ei taheta paljudele lähedastele sõbrannadelegi asju rääkida. Mul on küll olnud selliseid raskeid perioode, kus pigem olen oma mõtteid endale hoidnud või jaganud ainult siis, kui ma tean, et vastuseks ei tule maailma kõige targema inimese kaagutamist, mis mind kuidagi ei aita.

  3. ritsik

    Suhetest on põnev lugeda muidugi, sest need on ju inimeseksolemise oluline osa ja antrpoloogilised vaatlused mulle väga meeldivad :).
    Ise suhetest kirjutada oleks ka äge, aga on kuna nii nagu sa ütlesid – ei taha nagu paljaks võtta, siis oma nimega ei saa.

  4. KK

    Mul oli kunagi päevik, vist on endiselt kapipõhjas alles. Igapäevaselt kirjutasin, heast ja halvast. Uuesti väga lugeda ei taha, kuigi sellest loost võiks raamatu kirjutada ja inimesed arvaks, et ma valetan. Nii segased ajad olid ja mis neist ikka uuesti meenutada 🙂

    Aga jah, ma vist loen ikka erinevaid postitusi, oleneb, kuidas inimene kirjutab ja kui avameelselt. Vahel on šokeeriv, vahel naljakas. Peaasi, et on köitev ja aitab tekkinud pausi kiirelt täita. Seega ma vist ise ei eelista üht teemat teisele.

    • Mina siiski jään raamatut ootama. Äkki kunagi jõuab asi sinnamaale, et kannatab avaldada. Põnevad keerdkäigud on alati huvitavad lugeda 🙂

  5. epp

    Oojaa, suhtejutte loen minagi väga meelsasti. Aga meelsasti loen muide ka trenni- ja raamatu- ja reisijutte, nimelt nende blogijate omi, kelle kirjutatut naudin mitte ainult sisu, vaid ka stiili ja sõnavaliku jms tõttu.

    Ja veel. Ma vaidleks sõbralikult vastu su väitele „Kui kõik on suhtes hästi, siis pikalt midagi kirjutada pole.“ Mul näiteks on suhtes kõik hästi (ptüi, ptüi, ptüi). Samas tekib vaat et iga päev tahtmine üht või teist toredat suhte-seika, aga ka pikemalt kirja pandud kooselu-mõtteid blogis jagada, sest need seigad ja see kooselu on nii rõõmsad ja ilmselt ka inspireerivad. Aga näe, blokk on ees – ma ei taha seda kõike avalikkusega jagada. Ja siis muidugi see üle võlli ebatavaline ja imesid täis eluperiood vanuses 45-50, millest võiks, nagu KKgi, raamatu kirjutada. Mina, tõsi küll, meenutan neid aegu suurima heameelega, aga nagu ka praeguse elu puhul, avalikkuse ette laotada ei soovi. VEEL ei soovi. Olen ennegi öelnud, et kui 90 saan, avaldan raamatuna 🙂

    • Mõistan, mida mõtled, kui ütled, et blokk on ees ja ei soovi avalikkusega jagada. Ja üldse ei vaidle vastu 🙂 Ma saan need toredad hetked omavahel läbi rääkida ja kiita ja siis polegi vaja kirja panna. Teisalt on veel hirm, et äkki jääb mulje, et ma eputan või midagi…

      Sinu raamatut ootan samuti põnevusega!!

  6. Suhted asjade ja inimestega on olemuslikult erinevad. Kui suhe asjadega on yldiselt ettearvatav ja turvaline, siis inimesed pakuvad alati yllatusi. Ma loen inimsuhetest mõnuga sellepärast, et omaenda tillukeses kinnises maailmas ringiratast tallates võib hulluks minna, teiste inimeste suhted ja mõtteavaldused nende kohta on alati nagu suur sõõm värsket õhku. Olenemata, kui väga minu elu nende omast erineb, leiab alati toimunule kaasatundmise ja mõtetele kaasanoogutamise kohti ja see on lohutav.
    Reality-show moment ka muidugi 😉

  7. Mar

    Suhtejutud, jaa, on ju põnevad. Aga kipub ju filmides ja raamatuteski olema, et lugu justkui lõppeb abielu või õnneliku teineteiseleidmisega ära ja edasi me ei saagi teada, mis ja kuidas. Blogides on üsna sama. Alles peale lahkuminekut hakatakse tagantjärgi igasuguseid asju jagama, ja sellest on veidi kahju, see pole enam “see”, nö laivis toimuv.

  8. Suhtejutud kõik läbi loen 🙂 aga ise ma kunagi ammusel aal mõtlesin, et mul on ikka elamuste ja tähelepanekute blogi. No ei tulnud välja. Suhtejutud murdsid ikkagi sisse:P
    Ja kui ma siis ilusa ja väljamõeldud suhtejutubloogi kirjutama hakkasin, ei saanudki kuulsaks. See osa suhetest, mis on nunnu partnerlus, pole ilmselt sama huvitav. Või ei osanud ma seda lihtsalt piisavalt usutavaks kirjutada kogemuse puuduse tõttu.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: