Reisipostitus Itaalia kohta vol 1

Hoiatus, et siit tuleb reisipostitus. Võib-olla kõigile ei meeldi kellegi teise reisidest lugeda, nii et siis on need hoiatatud.

Niisiis sai käidud Itaalias. Kavas oli: Capri saar (3 ööd) ja Amalfi küla (8 ööd). Päevades ei ole mõtet reisi mõõta, kuna see päev, millal sa reisid või asukohta muudad, ei olegi nagu reisipäev, see arvestatakse brutona kogumõnust lihtsalt maha.

Capri osas ma juba lühidalt midagi mühatasin. Et kallis oli. Nojah, ongi kallim kui rannikul ja kui võiks arvata, et kallima raha eest saab rohkem, siis ei saa. Selle arvestusega tulebki sinna minna.

Meeletult palju on turiste ja sagimist, kui liigud kohtades, kus käiakse. Aga soovija leiab ka rahu! Mis on juba iseenesest suur väärtus minu meelest.

Mulle meeldis sealne loodus. Vaated. Merele ja maale ja mäenõlvadele ja kõigele. Teistele aeda. Kitsastele tänavatele. Tänavad olid nii kitsad, et seda ei peakski tänavaks, kui ei teaks, et on tänav. Mõni on nii kitsas, et ei usugi, et auto sinna liikuma mahub. Sest me pole ju sellega harjunud, et tänavale mahubki üks pisike auto ja tema kõrvale näiteks mitte ühtegi inimest. Inimese ja auto üksteisest möödumiseks tuleb leida väike sopp, kuhu inimene astub.

Autoga tänavale sisenedes tuleb aga väga täpselt sihtida. Mismoodi nad seal ära manööverdavad, seda meiesugune ei mõistagi. Parem, kui isegi ei vaata, mida juht teeb ja kuidas sõidab, sest see mõjub pulssi kiirendavalt. Vot just nii kitsas seal ongi. Mõni tänav pole üldse autodele ette nähtud, seal saab vaid jala käia ja rolleriga sõita. Aga autod olid tegelikult seal kõik pannid. Sõna otseses mõttes. Meie nägime ainult üht ilusat ja läikivat uuema aja autot. Ülejäänud on kas kortsu sõidetud ja kraapsuliseks hõõrutud või on üldse täiesti teisest ooperist – väikse kabiiniga (ühele inimesele), taga on kast, millega asju vedada. Ja asju seal oli vaja vedada. Tundus, et igal hommikul läks üks suur asjade vedamine lahti ja sellega seoses tänavad kihasid, mootorid plörisesid ja kogu aeg pidi vaatama, et keegi sulle kuskilt küljest otsa ei sõida. Pärastlõunal enam asju vedada vaja polnud, siis oli juba vaiksem ja rahulikum.

Capril on ka mõned toredad jalutusrajad, kus pole üldse ei autosid ega rollereid. Seal oli vaikust ja rahu. Seal ümbritseb jalutajat kuum ja suvine õhk, mis on nii laisk, et justkui seisab paigal. Ja sellises rütmituses jäi seisma ka aeg. Täpselt nii nagu puhkusel peabki. Idüll.

Muidugi me jalutasime mõnuga. Mägisel alal alla ja üles. Loomulikult oli palav, raske ja füüsiliselt kurnav. Ma olin jalutuskäigu lõpus näost punane nagu peet. Aga mulle väga meeldib, kui puhkuse jooksul saab ka veidi füüsilist koormust, mitte ei toimu ainult üks söömine ja joomine (mis mulle ka sama palju meeldivad).

Capril on võimalik isegi natuke šopata. Mullegi jäi hingele üks ilus linane kleit, mida ma kahjuks selgagi ei viitsinud proovida. Mis sa ikka seal peenes poes oma higise kehaga lumivalgeid riideid hakkad määrima… Arvasin, et ehk jõuan hiljem. Või et ehk on rannikul samasuguseid kleite saada ja ehk vähe parema hinnaga. Etteruttavalt – ei olnud. Midagi saada oli, aga hinnad samad. Seega, kui lähed Caprile ja avastad linase kleidi, mis sulle meeldib ja sobib, siis osta ära. Isegi kui esimese hooga ei raatsi.

Üldmulje Caprist oli hea. Kokkuvõttes ikkagi midagi eksootilist ja teistsugust. Võtab aega, et end sealse elu toimemehhanismidega kurssi viia, aga kui asi käpas, siis võib seal väga mõnusalt aega veeta.

Amalfis meeldis mulle aga rohkem. Võib-olla sellepärast, et sealsete toimemehhanismidega jõudsin ma end juba palju paremini kurssi viia. Sain veelkord tõestust, et ma olen pigem selline reisija, kes tahab ühte konkreetsesse kohta minna ja seal end sisse seada. Mitte pidevalt ühest kohast teise tuhiseda. Mulle nii meeldib, kui tekib oma baar, kus käia. Oma restoran, kus einestada. Oma pood ja mingid oma inimesed. Nädalaga tekib!

Meil tekkis näiteks oma restoran. Väga maitsvad toidud, väga rikkalik menüü ja fantastiline kelner Ahmed. Ahmed viskas nalja, oli tähelepanelik ja asjalik. Kui tahtsin tellida sea bassi, küsis ta siiralt: really? Sea bream olevat palju parem. Võtsin kuulda. Nii käisime me kokku neli õhtut just selles restoranis söömas.

Päris pilvitult kõik muidugi ka ei möödunud. Näiteks mind ajas endast tohutult välja korraldamatus, mis puudutas ühistransporti. Kui sa bussiga kuhugi liigud, siis ei pruugi sellest teadmisest, kuhu peatusse sa sõitma pead, suurt abi olla. Bussipeatustel on ametlikult mingid nimetused olemas küll, aga neid ei pruugi teada isegi mitte bussijuhid ise. Bussipeatustes on lihtsalt peatuse silt, kuhu on (alati) peale kirjutatud Fermata SITA. SITA on siis bussifirma nimi. Ja nad on täiesti oma nime väärilised, seda ma võin küll öelda.

Üldiselt saab SITA bussile pileteid osta nii spetsiaalsest müügiputkast (või mõnest lähedasest kohvikust) kui ka bussijuhi käest. Välja arvatud mõnikord! Mõnikord bussijuht röögatab sulle, et tema pileteid ei müü. Ja mine osta näed sealt. Selle asemel et müüa mulle pilet, mida ta järgmises peatuses ju nagunii teeks. Aga vot ei müü! Selles peatuses ei toimu piletimüüki. No eks siis panedki jooksuga putkasse ja loodad, et bussijuht vahepeal minema ei sõida.

Kui juhtub olema riigipüha või mingi pidulik üritus, mille puhuks linnaliiklus suletakse (meie reisi ajal nii juhtus), siis mõistagi katkestatakse ka igasugune bussiliiklus. Kas selle kohta on võimalik ka turistil kusagilt infot leida? Bitch, please! Ei ole.

Me läksimegi siis ühel heal päeval heauskselt teise linna nimega Positano (ajal, mil bussiliiklus veel toimis), aga kui hakkasime tagasi Amalfisse minema, selgus, et sorry, bussid enam ei sõida. Aa, üks buss küll tuleb, aga alles 3 tunni pärast. Okei, me siis suures ähmis lendasime selle ainsa bussi peale, mis veel meile sobivas suunas sõitis, aga liini lõpp oli meie sihtpunktist umbes 7 km kaugusel, Praiano külas. Otsustasime siis õhtust süüa just Praianos ja oodata seda hilist Positanost startivat bussi. Plaan tundus kuulikindel. Restoranis veel küsisime, et kas nad teavad, äkki läheb pärast seda ühte bussi veel mõni, aga ei, öeldi. Ainult see üks veel Positanost Amalfisse lähebki. Mistõttu oli ERITI oluline jõuda just Positanost kell 20.30 väljuvale bussile. Söödud, läksime varakult bussipeatusse. Ootasime kokku vast tund aega (olime ju natuke varem kohal ka), kui juba pimedaks läks ja asi järjest kahtlasem tundus. Mingid Praiano kohaliku liini bussid veel sõitsid ja ühelt juhilt ma veel küsisin, et kas Positanost ikka väljub veel Amalfisse bussi. Jaajaa, 20 minuti pärast tuleb, vastas bussijuht. Okei, ootasime edasi. Umbes 40 minuti pärast oli sama bussijuht jälle meist möödumas, avas akna ja ütles, et teate, täna enam Positanost ikkagi ühtegi bussi ei tule. Mida??? Ehmusin mina. Kell oli juba nii palju, väljas täiesti pime ja koduni üle 7 km. Mida siis nüüd teha? Võtta takso, pakute teie, eks! Aga takso maksab Amalfi rannikul hingehinda. See nimetet ots läinuks maksma midagi alla 100 euro. Või üle. Küsitakse seal täpselt selliseid hindu nagu pähe tuleb. Ja ameeriklased pidavat maksma ka! Meie seltskond (eesotsas minuga) 100 eurot maksta poleks tahtnud. Võib-olla teised oleks, aga mina ei oleks iial nõustunud. Ma enne kõnniks jala!! Aga teised ei olnud jällegi jala vantsimisest huvitatud. Mis tähendas, et kolmekesi läksid nad sinna restorani, kus me käisime, uurima, ehk oleks restorani transport nõus meid mingitel tingimustel ära viima. Seal on paljudel restoranidel oma sohver, kes külalisi kohale ja ära viib. Aga siis mõistlikus kauguses, mitte 7 km kaugusele muidugi. Ja mis siis juhtuma hakkas? Täpselt samal hetkel kui teised restoranis olid, pani restorani kõrvalt täie ajuga mööda see Amalfi buss, mida väidetavalt täna enam tulema ei pidanud. Ma lehvitasin ja hüppasin, üritades seda bussi peatada, aga bussijuht ei teinud mind märkamagi ja põrutas edasi. Vot sellel hetkel ma tundsin, et ma tahan kedagi ära kägistada. See keegi oli see bussijuht, kes meile valetas, et rohkem busse ei tule ja kelle tõttu me oma 2 tundi bussiootamist peldiku potist alla viskasime. Teised suutsid välja rääkida mingi kohaliku külamehe, kes siis 30 euro eest meid ära viis, endal bensiinipaagis vaid aurud. Ma hoidsin hinge kinni, kas ja kuidas kohale jõuame. Aga jõudsime. Igatahes ajas see bussiporno mind endast nii välja, et ma bussiga enam üldse sõita ei tahtnud.

Nii et SITA busse ei saa mitte kuidagi usaldada. Mõnel harval korral satud suhtlema abivalmi bussijuhiga, kes isegi kuulab, mida sa küsid ja üritab nõu anda. Mõnikord saad aga kas peale käratatud või ei viitsita sinuga üldse tegeleda. Ja mõnikord siis valetatakse ka, nii nagu selle Positano bussiga juhtus.

Amalfi rannikul on tohutult palju ameeriklasi. 80% turistidest on ameeriklased. Sa ei kuule midagi muud kui Ameerika aktsendiga inglise keelt. Eurooplasi on ka näpuotsaga, aga lõviosa on ameeriklased. Ma ei teadnudki, et see sihtkoht nende seas nii populaarne koht on. Aga ameeriklaste tõttu on ka kõik hinnad väga kõrged. Nood maksavad ükskõik mis hinda. Toidu osas neil väga kõrgeid nõudmisi pole ja nii võib juhtuda, et häid hindeid antakse Google’is ja Tripadvisoris paljudele restoranidele, mille hinna ja kvaliteedi suhe on täiesti paigast ära. Õnneks ei saa öelda, et toit konkreetselt halb on. Leidub ka häid kohti. Kuigi sellisesse restorani, mille kohta ma saaks öelda, et see oli VÄGA hea, ma kahjuks ei sattunudki. Ja siis räägitakse, et Itaalias saab igal pool meeletult hästi süüa. Julgen vastu vaielda.

Me algselt plaanisime ka oma apartmendis mõni õhtu süüa teha, aga sellest plaanist midagi välja ei tulnud. Ühel päeval, kui me juba kahekesi olime, me tegime küll pastat, aga see jäi ka ainsaks korraks. Seevastu oli see parim pasta, mida ma selle Itaalia reisi jooksul sain. Irooniline, mis!?

Kes veel Capril või Amalfis käinud või minemas?

PS! Kindlasti tuleb samal teemal üks postitus veel 🙂

4 kommentaari

  1. Doris

    Capril polnud mu meelest kuskil nagu eriti… olla. Kui välja minna, siis pidi ringi jalutama, sest Capri ainsad paar pinki olid vanade turistide all kinni, linnaväljaku treppidelt ajas kombluspolitsei minema. Selleks, et õhtul linnamelu veidi tunda, pidi tellima 9-eurose õlle või 15-eurose kokteili. Ringi jalutada oli muidugi tore küll, Anacapri tundus veidi laadnam, kui peaks Caprile sattuma uuesti, siis ehk pakiks end sinna üldse. Vaated olid kenad, aga muidu ikka jube tihedasti asustatud saar, põõsaalused prügi täis.
    Amalfi rannik oli mõnusam jah, vähem kallis teemapark, rohkem koht, kus elatakse ja ollakse 🙂 Bussidega oli sama asi – lugesin, et pileteid saab automaadist ja juhilt. Bussijaamas selgus, et sai ainult kioskist, mis oli muidugi kinni (hiljem sain teada, et VIST sai pileteid ka mingitest pisipoodidest/suitsuputkadest). Sõitsime siis taksoga, 70 euri 🙂 Süüa olen Itaalias alati hästi saanud, v.a üks Sorrento mereäärne mereannirestoran, mis tundus olevat ka pigem USA turistide pügamispaik kui koht, kus kokk hingega süüa teeb. Õnneks pold kallis. Me elukaaslasega parajad foodie’d ka muidugi, kaheksa korda kümnest vaist ei eksi 🙂

    • Just Anacapris me pesitsesimegi, sellepärast oli lihtsam ka vaikust ja rahu leida. Hotell asus kusjuures veel suht Kükametsas, aga et hotell pakkus sadamast ja sadamasse tasuta transporti, siis ei olnud probleemi. Capris käisime ühel õhtul vaid söömas, seal oli tõesti elu ja olu tihedam.

      Kui sul on nippe jagada, kuidas toidukoha osas vaistu parandada, siis kuulan püüdliku õpilasena. Meil olid paar kohta päris toredad, aga ka mõned altminekud. Eriti vastik tunne ongi, kui on kallid altminekud, odava osas ei põeks.

  2. Mae

    Mina käisin novembris siis, eks ole. Tõsi, Caprile ei jõudnud. Ütleme, et üks nõks oli jahedavõitu, aga nägemise mõttes, noh et ma ka näen, mitte ei pea küünarnukid õieli trügima ja turistihorde vaatama, ses mõttes olin rahul. Ja kuna mu lüliti ei olnud ka peesitamise-ujumise (oskan ma jee!) asendis, siis võisin rahul olla. Me kasutasime ka SITA busse, muidugi ei saanud nende järgi kella õigeks keerata, aga siiski toimisid ja hinnad selle piirkonna kohta igati meeldivad ju. Ilmselt pooled söögikohad olid kinni, aga valikut siiski jagus ja nälga ei jäänud. Ja kolada Amalfis ja Positanos ja Sorrentos nii, et tänavatel inimesi hõredalt, saab istu ja astu, see oli ikka mõnus. Ega ma muidugi ka tea, palju oli tingitud hooajavälisest ajast ja palju koroonapandeemia mingisugusest vaheetapist.
    Kui järgmine kord läheks, siis ilmselt oktoobris. Või varakevadel.

    • Ma usun küll, et hooaja väliselt käib seal igal aastal vähem inimesi kui hooajal, ka ilma koroonata. Kõige hirmsam pidi olema ikkagi juuli ja august, meile kohalikud ütlesid, et ärge siis kindlasti tulge 😀 Juuni seega peaks olema igati normaalne. Oligi. Tehtav.

      Mulle inimesed üldse ei meeldi ja ma seetõttu väldin linnasid nii palju kui võimalik. Veel üks nipp, kuidas inimestest eemale saab, on käia kohtades, kus liikumine või kuhu jõudmine on füüsiliselt raske. Sinna inimesed tulla ei viitsi ega jaksa. Näiteks mägisele matkarajale või kohtadesse, kuhu peab trepist ronima. See strateegia töötas väga hästi.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: