Äärmustest äärmustesse

Teate, mis? Noorus on hukas. Noorte nõudmised on nii hirmsasti kasvanud, et ma ei jõua enam ära imestada. Kõigil peab gaas kogu aeg põhjas olema, muidu on õudselt halb ja suur ikaldus ja terve maailm on süüdi. Mind jubedalt väsitab selline lapsik jonnimine.

Näiteks eile vihastas mind taaskord üks Ekspressi artikkel. Juttu oli üürihindadest, mis on järjest kasvanud ja muudavad korteri üürimise aina kättesaamatumaks. Teema on tõsine ja oluline. Aga see, kuidas teemat avatakse, paneb pehmelt öeldes kulme kergitama. Teemat avati läbi tudengite, kes ei jaksa enam teises linnas kooliminekuks endale korterit rendile võtta. Nõudmine oli, et peab olema normaalse suurusega ühetoaline, kus saaks üksinda elada. Heas naabruskonnas ja kindlasti valgusküllane. Ei tohi olla väike, pime ja kusagil kehvemas rajoonis. Ühikas ei tule kõne allagi, sest “seal on igasugust rahvast”. Et “kindlasti on lõbus, aga ma tahaks ikkagi õppimisega tegeleda”. Novat siis, kuidas ajad muutunud on. Minu ajal oli nii, et ühikas olid vast kõige suuremad õppijad üldse. Eks pandi ka pidu, aga õppimata ei jäänud küll kellelgi. Tänapäeval on aga juba kindlalt ette teada, et ühikas õppida ei saa. Ahah.

Kindlasti ei saa ka korterit sõpradega mitme peale võtta, sest väidetavalt ei ole ette teada, kas inimestena üldse sobitakse koos elama. Võib olla, et muidu ollakse head sõbrad, aga kui tuleb koos elada, võib asi kiirelt käest ära minna… Ja äkki üldse üks koosüürijatest võib ühel heal päeval teatada, et tema enam seal elada ei taha ja soovib välja kolida. Et mis siis saab? Ahastus! Sellepärast on ainuvõimalik variant see, et korteri peab saama tudeng rentida endale ja ihuüksinda. Kusjuures summa eest, mis oleks talutav. Ei tohi olla liiga kallis, sest tudeng ei peaks kooli kõrvalt tööle minema, see olevat väga halb variant, sest tudengi ülesanne on õppida, mitte end tööga koormata. Vot niimoodi peab tänapäeval üks tudeng elada saama.

Kas ma elan mingis paralleelmaailmas, vabandage väga? Mulle ei tuleks pähegi selliseid nõudmisi esitada ja ajaleheveergudel ahastada, kuidas tänapäeval on noorte elu võimatuks tehtud ja mida selline nägurielu üldse väärt on… Mind taas üllatab, et selline ajakirjanduslik virts on üldse leidnud avaldamist. Kui vana on see ajakirjanik, kes nii lolli juttu kirjutab? Ta ei saa olla 30ndates, see on fakt. Sest nii eluvõõrast jauru lugeda on lihtsalt piinlik.

Minul oli üliõpilasena küll väga hea elu. Sellel ajal peeti väga heaks eluks, kui sa said kellegagi koos korterit rentida ja seal elada, ilma end vigaseks maksmata. Üksinda said elada ainult kõige suuremad pursuid, kellele vanemad ostsid kas eraldi korteri või siis renditi see ihuüksi elamiseks. Need olid väga suured erandid. Minu kursusel oli selliseid paar-kolm. Enamik elas ühikas või jagas korterit. Või elas kodus vanemate juures. Korterit jagati inimestega, keda poldud eales kohatudki. Mina näiteks kolisin kokku sellise inimesega, keda ma ei tundnud. Kui hästi me inimestena sobitusime, see oli järelmõte. See pidi olema juba olustik, millega leppida ja mis sobima panna, mitte aga eeltingimus, mis tuli enne välja selgitada. Selliseks lumehelbekluseks polnud lihtsalt aega. Samuti jagasin ma juba Tallinna kolinuna korterit. Tööinimesena. Kolmekesi koos rentisime kolmetoalist korterit, mis polnud sugugi odav lõbu. Aga et üksi oleks olnud täiesti mõeldamatu, siis olime kõik ülirõõmsad, et nii elada saime. Tuli ette, et üks tahtis välja kolida ning talle tuli asendus leida. See kõik oli normaalne elu osa. Ma poleks selle pealegi tulnud, et kusagile kaebama minna ja teatada, et mulle on ülekohut tehtud.

Üksinda olen ka lühikest aega tudengina korterit rentinud. See oli kahetoaline korter, mille üks tuba oli kola täis pakitud ja mille uks oli lukus, seega sain kasutada ainult üht tuba. Korter oli võrdlemisi pime, aknast päevavalgus sisse ei paistnud. Köögis polnud ühtegi akent! Korter oli ahiküttega ja isegi sooja vett sai ahiküttega boileriga. See info oli mul rentimise hetkel teada. Olin valmis sellega leppima, sest ma sain ju mõistusega aru, et üksinda elamine on luksus, mille nimel ongi normaalne järeleandmisi teha. Ma ei oodanudki, et vanemate antud raha eest peaksin saama uue, värske, valgusküllase, avara ja luksusliku kodu…

Teine teema on veel tudengina töötamine. Noored ei soovi enam õppimise kõrvalt tööd teha. Minu tudengiajal oli töötamine ikka auasi. Kõik otsisid meeleheitlikult tööd, sest keegi ei tahtnud lihtsalt tagumikku laiaks istuda ja emme-issi rahakoti peal mõnuleda. See oli puhas rõõm, kui sai kuskil niimoodi töötada, et see õppimise ajale sisse ei sõitnud ja tekkis mingigi lisakopikas. See oli privileeg. Sest tol ajal polnud eriti palju töökohti, kus saanuks oma aega sättida. Tänapäeval on kaugtöö võimalik, pakutakse igasuguseid erinevaid aegu vahetustega tööks. Valikut on! Ma ei mäleta, et ma oleks ülearu palju mõelnud sellele, kui suurt palka maksti. Rõõmustasin, et midagigi teenida sain. Töötasin nädalavahetustel, sest tahtsin aega efektiivselt kasutada. Ei nutnud ajalehes, et elu on nii raske. Sest ma ei arvanudki, et peaks ülikerge olema.

Tänapäeval nõuavad noored, et nad saaks kohe ellu astuda nii, et kõik seierid on kogu aeg põhjas. Kohe peab olema tipptasemel elukoht, kohe peab saama valida, kui palju töötatakse ja kui palju õpitakse ja kui tööle minnakse, peab töökoht olema kohe juhtiv või vähemalt spetsialisti tasemel ja loomulikult peab kohe saama sellist palka, millist saavad 20-aastase töökogemusega kolleegid. Kui seda KOHE ei saa, siis on terve ühiskond süüdi, kuidas noorte elu on võimatuks tehtud.

Eks see äärmuslus kandub juba vaikselt üle ka veidi vanematele. Taaskord meenub üks kinnisvara ostmise teema. Oleme juba üle poole aasta saanud erinevatel hetkedel kaasa elada ühe Ekspressi ajakirjaniku eksirännakutele oma kodu soetamisel. Noor (aga mitte enam tudengieas) pere soovib endale esimeseks kinnisvaraks osta, pange nüüd tähele, maja! Ja see olla nii raske. Ei saagi, täitsa võimatu on, sest turg on kuum ja paljud teised ka tahavad maja. Asi paistab juba nii hapuks kiskuvat, et tuleb hakata korterite poole vaatama. Täitsa lõpp! Palun andke keegi inimesele paar viiekümnest, et tal oleks millegagi pisaraid kuivatada…

Täitsa vastik on sellist kiunu taluda.

18 kommentaari

  1. lendav

    Mul tekivad jällegi sarnased mõtted, kui ma loen mõnda artiklit sellest, kuidas ukrainlastele olla pakutud elamiskõlbmatut korterit. Muidugi oleks ilus, kui kõigile abivajajatele oleks anda valgusküllane, ruumikas, värskelt remonditud soodne korter. Aga kustkohast neid peaks võetama? Umbes 40000 inimest on meile äkki juurde tulnud, ma oleks väga üllatunud, kui nende viisakaks ärapaigutamiseks oleks kohe ideaalsed pinnad olemas. Üüriturg on vähemalt siin lõunaosariikides väga kitsas, meie oma rahvalgi on sobivat elamispinda raske leida ja üürimine on kõigile kallis. Ja siis tulevad karjatused, et abivajajat ei aidata, neid mõnitatakse. Kole lugu küll, aga minu arusaamise järgi meil lihtsalt ei olegi ressurssi, et kõiki abivajajaid (nii oma kodanikke kui ka põgenikke) väärikalt aidata.

    • Täiesti nõus. Aga neid valgusküllaseid, värskelt remonditud, ruumikaid ja odavaid polegi kunagi saada olnudki. Nõudmised on kasvanud kõrgemaks kui reaalsed võimalused. Mingi kõverpilt on see, mille järgi ootusi seatakse.

  2. jah jah jah. Kõik oled ära öelnud. Like.

  3. Paar sara, mida ma nägin ukrainlastele pakutavat (ka mingis ajalehes) tegelikult olidki elamiskõlbmatud, seal polnud küsimus puuduvas remondis ega valgusküllasuses. Mina kavatsen pärast suve oma suvitajate korteri Pärnus ukrainlastele anda, kui sobiva pere leian. Juba sain peksa ka FBs, et eluülikoolis käinud üksikemale lapsega ei andnud (olen omal ajal piisavalt nende eest elektrit jm kommunaale maksnud). Aga üldiselt olen täitsa nõus. Kusjuures kummaline on see, et Eesti noored (kus väidetavalt peaks rahaga eriti kitsas olema), on minu kogemuse järgi lumehelblikumad, kui näiteks Saksamaal. Poeg (24) elab 5 sõbraga jagatud majas, vahepeal, kui keegi mõneks kuuks näiteks pikemale reisile läheb vm, otsitakse oma tuppa ajutine uus elanik, keegi ei vingu, et võõras ja me ei tea. Miskeid tööotsi teeb ka vahepeal ja vahel pean talle vägisi raha toppima. Kui ise ülikoolis õppisin, oli suurim unistus leida korter, kus saaksme mitmekesi elada sõbrannadega (tollal unistuseks jäigi, sest nõukaaja lõpp, hoopis teisiti käis korterite üürimine) ühikas ma tõesti ei tahtnud elada, aga tollased ühikatingimused olid ka hoopis teised, kui praegu. Ja siis on veel terve suur hulk asju, milles nad on hukas või imelikud (just nädalavahetusel tekkis sõbrannadega küsimus “kas meie ka oma vanematele nii imelikud tundusime, kui praegused noored”. Ja kui kolmekümneaastane inimene jääb regulaarselt pool kuni poolteist tundi tööle hiljaks vabandustega, et kaotas kassi koridori või tal oli ämblik toas? Ja töö on selline, kus ei istu niisama lauataga tunde täis, iga inimene ja iga minut loeb. Kui keegi julgeks piuksatada, siis oleks paanikahäire ja kõigil päev rikutud. Pealegi kõigutaks see inimese habrast vaimset tasakaalu. Ma ei pisenda probleemi, aga terve maailm ei keerle niisuguste inimeste ümber ja kolmekümnendaks eluaastaks võiks see juba selge olla. Ah, ma võiks sel teemal veel tunde lamiseda, mis räägib selget keelt sellest, et olen üks vinguv vanainimene, ja enne oli rohi rohelisem …

    • No kass kadunud või ämblik toas on vähemalt mingid põhjendused (jaburad muidugi, aga ikkagi) – ma olen selliseid ka näinud, kes iialgi vahetuse alguseks kohale ei jõudnud ja suurte silmadega ütlesid, et aga ma ei saa nii vara üles ärgatud.

    • Kusjuures minu ajal olid ühikad juba valgusküllased, euroremondiga ja igati viisakad. Aga ka mina ei tahtnud ühikas elada. Samas sain ise väga hästi aru, et see oli pirtspeklikkuse viies aste, et ühikas ei kõlvanud. Ma olin väga õnnelik, et vanemad võimaldasid mulle just kellegagi koos korteri üürimise (võrreldes ühikaga oli see variant kallim) ja oskasin ka seda endale teadvustada, et mul lihtsalt vedas, kõigil sellist valikut ei olnud.

      Õnneks ma pole tööalaselt noortega kokku puutuma pidanud. Eriti. Üks noor ajakirjanikutibi küll oli, kes pidas ennast vist väga oskuslikuks. Kui sai tagasiside, et lugu ikkagi sellisel kujul veel ei sobi ja vaja veel veidi pingutada, mulle enam meilidele ega Messengeris ei vastatud 😀

      Noored ehk ei saa aru, et töösuhe on lepinguline suhe ja seda mõlemalt poolt. Kui oled lepingule alla kirjutanud, siis oled välja käinud veksli kõigist seal toodud tingimustest kinni pidada. Kui see käib üle jõu (sest kassid, koerad, bussid ja kõik muu), siis ei ole võimalik selliseid lepingulisi kohustusi võtta ja tuleb elus muud võimalused leida.

  4. epp

    Hea postitus.
    Pani mõtlema, et huvitav, mõnes osas on siis USAs noored vähem ärahellitatud? Jah, üüratu riik, mistap üldistamine on libe tee, aga siin on mu meelest siiski pigem reegel kui erand, et kolledzhi/ülikooli kõrvalt käiakse aastaringselt tööl, mitte ainult suvel. Seda teevad ka paljud highschool/keskkooliõpilased. Mingi ettekandja/lauakoristaja/nõudepesija koht, või McDonalds, või kuller või põllumajandus vms. Ja kortereid renditakse kamba peale.

    Aga muidugi suhtumine, jah… mu mehel on paar noort, pealt 20st kolleegi, millenials, nagu öeldakse. Erialateadmised suurepärased, aga no see ättituud! Kogu ülejäänud, vanem raketirahvas peab nende jalgu pesema piltlikult öeldes, ja katsugu keegi kriitikat teha, isegi kui viga on ilmselge, rakett saba ees lendama pandud või midagi. Eks näis, kaua nad (need privileege nõudvad noored siis) antud kompaniis vastu peavad. Või… oot… teisest küljest, äkki privileegide nõudmine ONGI normalne, ja meie, vanemad olijad, oleme lihtsakesed ja liig tagasihoidlikud olnud?

    • Kas just USAs pole nii, et ülikooli minnes kolitakse ühikasse ja elatakse seal lausa kahestes tubades, mitte privaatses toas? Minu arusaam põhineb küll filmidel, aga seal lähevad ka heal järjel inimeste lapsed ühikasse elama, kellelegi ei üürita eraldi korterit… Ja samuti käiakse tõesti tööl kooli kõrvalt, see on norm. Või saan millestki valesti aru?

      • epp

        Jaa, su arusaam on suures plaanis korrektne. Ka heal järjel perede võsukesed elavad nn. ühiselamus, ja käivad kooli kõrvalt tööl. Loomulikult mitte 100%, aga suur osa. Hämmastav erinevus Eestiga, eks – võiks arvata, et USAs kui nn. traditsioonidega heaoluriigis on noored üldjoontes valivamad, pirtsakamad kui Maarjamaal. Kooli kõrvalt mitte-töötamist peetakse siin lausa halvaks tooniks, nõrgendab CVd.

        • Sama vanas Euroopas. Aluses nad poputavad oma võsukesi rohkem ja kodus ei tee nad peaaegu midagi (ilmselt nüüd on Eestis ka nii), aga kui ülikooli minnnake, siis kolitakse omaette ja tehakse ka kooli kõrvalt mingit tööd. Kui mu poeg oli u 12-aastane ja pesi ise oma pesu (masinasse pannek ja nupulevajutamine on ju üliraske), siis sõbrad ütlesid, et ema ei armasta sind piisavalt, pead ise pesu pesema :-).

  5. Nõudmised võivad muidugi olla, aga mõistlikud. Privileeg tuleb siis, kui oled end kuidagi tõestanud selle vääriline olevat. Ei?

    • Privileeg tuleb mu meelest välja teenida. Ja mitte ainult tunnetuslikul tasandil, et vaadake kõik, kui väärtuslik ja ainulaadne ma olen, vaid andes midagi käegakatsutavat ka vastu. Luues mingit väärtust. Siis tekib õigustatud ootus privileegidele.

  6. Zick Jack

    Ajakirjandus tühipaljas hapukurgihooaeg ja sisuturundus.Tuleb välja, et luureandmed on propagandistide halb fantaasia, aga miks ei või olla ajakirjanduse fantaasia see irisemine, et äkki siis tulevad head korterid heade vanaaegsete üürihindadega kuskilt. Kellelgi läheb süda haledaks kui loeb ja võtab teeb tudengile headmeelt. Noorus ei ole hukas, vaid see on oravate poliitiline irisemine mida sa loed. Te mälu on lühike, analoogiline irisemine oli EKRE ajal tühja tähja pärast, aga siis see meeldis, nii see tegelikult on kui on meeldiv ei märkagi. 🙂

  7. Jah, minu ajal oli veel täiesti tavaline, et tudengielu tähendab, et vannituba = pesukauss köögi kraanikausi juures toolil. Korterikaaslastele ütled lihtsalt, et hoia nüüd eemale siit kümme minutit. Tänapäeval sellist juttu ajades kõlaksin vist nagu üks neist “meie ajal oli nii kooli- kui ka kodutee ülesmäge ja tuul oli alati vastu” mammidest. 😀

    • Enda kogemuse jagamine tänapäeva noortele võiks tõesti kõlada mingi ulmevaldkonna heietusena, kui me räägiks eelmise sajandi kogemustest. Aga me oleme ju veel alla 40, ülikoolis käisime 2000ndatel. Peaks kõlama küll piisavalt tänapäevase jutuna. Mul ühtegi nii noort tuttavat pole, seega ma ei saa ka päriselus diskuteerida ja uurida, mida sellest arvatakse.

  8. ma olen üldiselt nõus, teeks ainult ühe möönduse: minu ajal oli ülikooli kõrvalt töötamine ülikoolikorralduses märksa lihtsam. Ei olnud seda kiirkorras läbi stuudiumi kupatamist – minu kursusel oli neid kes nelja-aastase nominaalajaga stuudiumi päriselt nelja aastaga tegid, alla 10% (sisse astus 70 ringis, nelja aastaga lõpetas vist viis, osalt küll samuti õppekorralduse tõttu, sest mõne eriala õpe lihtsalt algas üle aasta ja “valel aastal” sisseastunutel läks üks aasta eriala mõttes raisku).

  9. Alkohoolitsus

    Kusjuures kajastatakse ainult paratamatuid sündmusi nagu, surmad, lahutused, haigused, sõjad. Uudiseid ei ole või on uudis see et eile oli parem.
    “Noorus on hukas” selle loosungi all saavad vanad ennast välja elada, et kunagi oli teistmoodi.

    Negatiivne uudis ajab igal juhul sita keema, aga positiivne uudis ainult sital ajal. 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: