Äärmustest veel korra

Juba eelmist äärmuste postitust kirjutades tahtsin puudutada üht teist vaatenurka, aga siis tundus, et jääb kuidagi kaugeks. Ei haaku ära. Aga nüüd ikkagi kirjutan.

Nimelt mind häirib see, kuidas tänapäeval peab kõigest ülivõrdes rääkima. Turundust tehakse ülivõrdes ja mõnikord oodatakse seda ka minult, kes ma teen turundust. Kes soovib natuke itsitada, võib lugeda Ekspressi artiklit sellest, kuidas kinnisvarafirmad ja -arendajad oma objekte üksteise võidu üles kiidavad. Veebilehtedel käib üks ülivõrretes rääkimine. Kõik objektid on kõige kihvtimad, kesklinna vahetus läheduses ja meri on kiviga visata. Sõltumata sellest, kas jutt käib Viimsi tagaotsast, Haabersti kõige kaugemast nurgast või Mustamäe südamest.

Ka mind turundustekstide kirjutajana panid välja toodud näited muigama. Inimene, kes sellised tekstid kirjutanud on, on kindlasti palju vaeva näinud. Püüdnud oma tekstiga lugeja unistama panna. Viia ta nii öelda kohale. Tekitada tunde, mida ta võiks tunda siis, kui ta päriselt elakski selles majas ja korteris. Aga see ei ole kõige paremini õnnestunud. Sest reaalsustaju on kaotatud. On liiale mindud. Jälle on gaas põhja vajutatud, kõik mängu pandud. Ja see ei mõju enam usutavalt.

Mina arvan, et selline ülepaisutatud taevani kiitmine ja kõik-kõige-paremas-korras korrutamine annab hoopis vastupidise efekti. Tunnen, et mind tehakse lolliks. Mind peetakse mingiks imbetsilliks, kellele pärast hambasse puhumist kott pähe tõmmatakse ja kelle selja taga irvitatakse, et näe – läkski õnge. Kindlasti tahab arendaja objektiga silma paista, esile tõusta ja kliente ligi meelitada. Aga kas ta tahab ühtlasi, et mul tekiks tunne, et ta mind lolliks peab? Vaevalt küll. Paraku ülevoolaval ja kõikelubaval ning üleskiitval tekstil selline mõju just on.

Minu klientide hulgas pole ühtegi kinnisvarabürood ega -arendajat. Kas hapud viinamarjad? Sest tegelikult ei ole. Meil olid kunagi läbirääkimised ühe suure veebiarendajaga, kes teeb imeilusaid ja ägedaid veebe just erinevatele kinnisvaraarendusprojektidele. Kui ma käisin välja meie tekstide hinna, siis nad loobusid koostööst ja ütlesid: “Ah, ei, kalliks jääb. Meil projektijuhid viskavad siis ka edaspidi ise tekstid valmis.” Ehk et tekstide autoriteks olid projektijuhid, kellel pole tekstiloomest tegelikult halli aimugi. See on sama, mis lasta naabrinaisel turundustekste kirjutada. See, et naabrinaine on kirjaoskaja, ei tee temast veel kirjutajat. Aga kui nii vähe rõhku turundustekstile pannaksegi, siis pole ime, et pärast satud ajalehte naerualuseks.

Mul on ka üks suur klient, kelle soovides figureerib vahel hirmus liialdamine ja üleskiitmine. “Kirjuta, et me oleme parimad ja eelistatumad.” La Muu teeb siinkohal nutikalt, sest reklaamib end lausega “Enda arust parimad.” Seda, et te olete enda arust parimad, ma usun igas asendis. Aga see ei tähenda, et te oletegi parimad. See näitab, et te annate endast parima ja pingutate. Hea põhjus eelistada just teid, selle asemel et eelistada kedagi, kes “teeb nagu oskab”. Kusjuures ka sellise reklaamlausega reklaamitakse end. Mingi töömehe buss oli just sellise sõnumiga stiilis “Me ei ole parimad. Teeme nagu oskame.” Vähemalt on nad ausad. Ja kui nende hinnaklass seda mõtet toetab, siis on see minu meelest igal juhul parem variant kui lubada välja, et me oleme maailma parimad, kui me tegelikult seda garanteerida ei saa. Aga oma klientuuri leiavad nii La Muu kui ka see töömehe buss. Valitud slogan aitab kaasa.

Mulle meeldib konkreetsus. Ütle, mida sa hästi teed, põhjenda, miks seda saab hästi tehtuks nimetada ja pole mingit põhjust, miks ma sinuga käsi ei peaks lööma (eeldusel, et mul pakutud toodet/teenust vaja on). Tekste, mis on sündinud põhjusel, et siin on veel natuke tühja ruumi, paneme siia ka midagi, ja see on ilus, kuigi mittemidagiütlev põimlause, ma vihkan kirglikult. Igal real olgu mõte. Vastasel juhul jäägu üldse olemata.

Aga see ei ole praegu moes. Moes on see, et töökuulutustes kutsutakse üles “rahabossiks” hakkama. True story. Kuskil keegi jagas sellist töökuulutust. Tule meile rahabossiks. Ja palk oli kuni 8 € tunnis. Turundusvõlurite ametist ma kunagi ammu juba kirjutasin. Kõigilt oodatakse tänapäeval maksimumi. Ka vastu lubatakse pakkuda maksimumi, ehkki see on nii ainult sõnades. Tegelikkuses see ei ole ju võimalik. Me ei saa kõik korraga teenida üle keskmise palka, sest see on matemaatiliselt võimatu. Ja samuti ei saa absoluutselt kõik uusarendused, internetipaketid ja diivanid korraga olla Eesti (või maailma) parimad.

Üritan seda mõtet praktiliselt iga päev läbi suruda ja sageli see mul ka õnnestub. Sest ma lihtsalt keeldun kirjutamast tekste, mis pole usutavad. Minu meelest võiks ikkagi jääda mõistuse piiridesse. Ma ei ütle, et keegi peaks üritama müüa oma teenust või toodet sõnadega “ei ole just parim”, aga seda küll ütlen, et tuleb müüa ausalt. Rõhuta neid külgi, mis on head ja mis väärvivad tähelepanu. Ära valeta! Sellest piisab. Minu jaoks oleks maailm palju parem paik, kui siin oleks rohkem ausust ja vähem ülepunnitatud enesekiitmist. Ma ei teagi, on see puhtalt professionaalne kretinism, et ma end totaalsest ülepaisutatusest häirida lasen, või on see ajastu omapära. Igal juhul see väsitab.

13 kommentaari

  1. Mae

    Kinnisvara-tekstid on mu lemmikud! Ja kuna ma elan iga päev tunde ja tunde vastavates portaalides, siis mul on iga päev nägu naerul, täielik komöödia! Üks asi on ülivõrded, aga siis on see teine amatööride äärmus, kes moodustavad selliseid metafooride piruette, et ma vahel mõtlen, et kas nad ise ka aru saavad, mida nad nüüd selle lausega öelda üritasid.

    • Kas sa seda Ekspressi artiklit ka lugesid? Mulle meeldis see, et üks uusarendus olla väidetavalt ainus Tallinna uusarendus, kust saab plätudega Stroomi randa jalutada. Ajakirjanik tabavalt täpsustas, et pole vaja isegi eksperimenti korraldada, et väita, et väga edukalt saab plätudega Stroomi randa jalutada isegi Lasnamäelt 😀

      • Mae

        Jaa, see EE artikkel on eriti tänuväärne kokkuvõte 🙂 Ja nagu näha, siis pole aastatega mitte muhvigi muutunud.

      • teksti autor oli ehk inimene, kes sõidab kõiki üle 100 m vahemaid autoga.

  2. Marge

    Tekitas kohe huvi, et kuidas sa siis näiteks ise ennast kui professionaali reklaamiksid? Kirjuta siia palun 🙂

    • Guugelda tekstibüroo Eiffel ja loe Copywriting’u ja sisuturunduse alamlehti. Need on minu kirjutatud ja nii nagu seal kirjas, ma töötangi.

      • exercicesdestyleennoiretivoire

        Oh kuidas mulle meeldib!
        Aitäh !

        PS hea vastus ka 😉

      • Haa, nüüd ma siis tean, kus sa töötad :-). Ükskord tegin Eiffeli tõlkebüroole isegi ühe väikese koostööjupikese, suulise tõlke. Aga muus osas sekundeerin täielikult lõigule “projektijuhid viskavad siis ise tekstid valmis.” Eriti meeldib järgnev “naabrinaine on kirjaoskaja, ta kirjutab…” Üks-ühele sama kehtib tõlkimisega (räägin siinkohal suulisest, peamiselt sünkroontõlkest). Institutsioonides on lihtne, palk on kokku lepitud, nemad pakuvad tööpäevad, mina ütlen “jah” või siis “ei” – vabakutselise rõõm, teen töö ja saan raha. Aga reguleerimata vabaturg: “tõlkimine on ju nii lihtne, miks see nii palju maksab? Ah, meil sekretär kirjutab kõik kirjad ära, ta oli Inglismaal lapsehoidja ka, tõlgib ise ära” (hea küll, see on nüüd veidi ekstreem, aga mitte liiga). Ja inglise keelt oskavad ju kõik inimesed. Oskavadki, ma julgen pakkuda, et 95% alla neljakümnestest räägib vähemalt B1 tasemel jutud ära. Aga mõistmaks, et sellest ei pruugi alati konverentsist jne arusaamiseks piisata, on vaja ikka paar korda vastu näppe saada. Õnneks olen nüüd akrediteeritud ka prantsuse keelega, rehabiliteerin end vähemalt veidigi, seda päris igaüks vist ei oska, ehk, veel :-).

        • Oi, seda tuleb jah tihti ette, et kuna sekretär või mõni teine kolleeg räägib inglise/vene keelt, siis pole tõlketeenust vaja.. 😀 Väga lõbus. Ma ise puutun meie tõlke poolega pigem vähe kokku. Aga on kliente, kellele teen inglise-eesti suunda ainult ise. Häid tõlke on väga raske leida 🙂 Sünkroontõlge on minu jaoks nii ulme, et ma ei tea, kuidas see üldse võimalik on. Suur respekt! 🙂

          • Sünkroontõlge on tegelikult oskus, mida tuleb ja saab õppida, korralik keeleoskus on vaid üks eeltingimus, lisaks on vajalik analüüsivõime, kiirus ja suutlikkus mitut asja korraga teha. (kuulad, analüüsid, räägid). Mida rohkem on taustateadmisi, seda parem. Perfektsionistidele see töö ei ole, sest tehtut tagasi võtta ja parandada ei saa. Ja tahaks, iga kord, igal koosolekul, vähemalt mõne koha teeks pärast paremaks.

  3. Nell

    Reklaamtekstide teemasse ma väga ei sekkuks aga mulle tundub, et üldiselt on inimesed kuidagi “mustvalgeks” läinud. Kui keegi teeb midagi valesti siis seepärast, et on imbetsill. Ei ole võimalik, et lähtuti mingist konkreetsest asjaolust. Kui keegi teeb midagi õigesti siis on ta ilmselgelt täiuslik ja ei ole võimalik, et saaks milleski eksida. Ei saada aru, et lisaks mustvalgele on palju erinevaid halle toone ja vahelahendusi. Et otuseid tehakse mingist infost lähtuvalt. Et asjaolud võivadki muutuda….

  4. €€€

    Tulevikus kirjutavad robotid teie eest. Pannakse pilt ülesse robot vaatab üle paneb oma info kraaksatuse juurde ja kõik imetlevad ja plaksutavad. Viletsal ajal pole raha, et osta ja kel on see vaatab hinda. Reklaamides teevad näitlejad ka igasugu idiootlike hääli need ei häiri kedagi või teie kuulate, et oi kui põnev porgandi hääl peab vist ostma. 🙂

  5. Turundusest ja tõlkest ma ei tea midagi, selle kohta ei saa kommenteerida, aga mind ajab alati muigama, kui töökuulutustes otsitakse võlureid ja haldjaid. Milline õudne rassiline diskrimineerimine, mida küll kõik kääbikud, päkapikud, orkid ja mäekollid tundma peavad…

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: