Turnin ohtlikul piiril

Nii huvitav ja põnev arutelu kujunes Epu postituse kommentaariumis. Minge ja lugege kindlasti!

Valukohaks siis uue ajastu tolerantsus, mis külvab paljude (ka minu) meelest nii palju segadust, et kas sellest segadusest keegi lõpuks ka midagi võidab, ei ole päris selge.

Minu jaoks oli kõige huvitavam teema transsoolisus ja selle praktiliselt plahvatuslik kasv USA-s. Nii huvitav oli lugeda Epu ja Anu mõtteid ja andmeid. Mulle, tavalisele heteroseksuaalsele juba keskeale lähenevale inimesele on see tegelikult võõras teema. Mina ei tea, mis tunne see on, kui sa tahad sugu vahetama asuda. Mina ei tea, mis vanuses see tunne peale tuleb. Ja mina ei tea, mismoodi selle teema fookusse tõusmine oleks mind ja minu eakaaslasi mõjutanud, kui see kõik leidnuks aset minu lapsepõlves.

Kohe alguses tahan ära mainida, et ma olen väga tolerantne inimene. Minu poolest võivad kõik seksida selliste inimestega, kellega nad tahavad (ja kes sellega nõus on). Kes on muutnud sugu ja kelle see õnnelikuks teinud on, väga super, elan kaasa ja olen rõõmus ja tolereerin igal juhul. Kui spordiklubi riietusruumis on end naiseks lõiganud kunagine mees, siis mind see ei häiri. Ma ausalt öeldes ei vaatagi teisi naisi seal, võib-olla on neist pooled praegugi tilludega, mul poleks sellest õrna aimugi, sest ma ei jälgi riietusruumikaaslaseid absoluutselt.

AGA! See teema, et äkki lubatakse USA-s soovahetust ette võtta juba liiga noorelt ja võib-olla seda propageeritakse kuidagi liiga agressiivselt, see teema intrigeerib mind küll.

Nagu öeldud, on soovahetuse teema minust väga kaugel. Mul ei ole lähiringis ühtegi inimest, kes oleks soovahetuse läbinud või kellega ma sellel teemal üldse rääkinud oleks. Seega saan ma oma mõtete ja hoiakute kujunemisel toetuda ainult sellele infole, mis meedia kaudu minuni on jõudnud. Eestis soovahetust kuidagi üle ei kästileta (vähemasti ma ei ole seda märganud), aga aeg-ajalt tuleb jutuks küll. Näiteks ma mäletan, et millalgi oli saade, kas Pealtnägija või miski muu, kus rääkis oma loo üks tüdrukuna sündinud inimene. Ma enam suurt ei mäleta, mis ta seal rääkis, aga kõik tundus loogiline ja elasin talle kaasa. Tema mure oli see, et ta tahtis, et teda kutsutaks uue nimega, mille ta endale ise valinud oli. Mel.

Mulle tundus normaalne, et kui inimene ütleb, et ta tahab, et teda kutsutaks uue nimega, siis kõik teda übmbritsevad seda ka teevad. Pole ju liiga suur palve?

Epp viitas ühele ajakirjaartiklile, kus oli (ameeriklasest) peategelaseks naisena sündinud inimene, kes ei soovi ennast sooliselt identifitseerida. Mina siin kirjutasin meelevaldselt naisena sündinud, aga tema seda üldse rõhutada ei taha, mis ta sugu on. Tema soovib, et temast kirjutades kasutataks asesõna they/them. Mitmuses. Mis võimaldab soole tähelepanu pööramata jätta. Noh, mis seal ikka. Jälle ju selline soov, et ega ta mul tükki küljest ei võta. Las ta olla siis identifitseerimatu, kui see talle nii hirmus oluline on. Saame hakkama ja nimetame teda siis mitmuses.

Aga Epp tõi välja veel ühe artikli, kus oli intervjuu andnud lauljanna Demi Lovato. Temaga on asi juba keerulisem, sest kui ma õigesti aru sain, siis tema mõnikord tunneb ennast naisena, mõnikord aga ei soovi soost üldse numbrit teha. Ja võib-olla mõnikord ta tunneb ennast üldse mehena, siis tuleks temale ilmselt viidata asesõnaga he.

Ja ausalt öeldes siin hakkab mul nüüd järg käest minema. Mul on Mel, kes tahab olla Mel ja kelle soost ei tohiks juttu teha. Siis on Corrin, kes tahab olla they. Ja siis on Demi, kelle puhul tuleb enne Insta Biost üle vaadata, kelleks ta end täna update’inud on ja siis kasutada seda sõna.

Kas see asi veidikene käest ei hakka meil minema? Sest kui iga inimene tuleb välja oma spetsiaalse erisooviga, mis võib isegi päevade lõikes muutuda, siis me teised, kes me ei tohi teist solvata, peame tõsist vaeva nägema, et end kogu selle krempliga korrektselt kursis hoida. Kas tulevikus saavad inimestel olema kaustad, kus on tutvusringkonna inimeste kohta märkmed, kelle kohta tohib mida öelda ja keda kuidas identifitseerida? See kõik ei saa ometi meelde jääda, eeldusel, et tuntakse rohkem kui kümmet inimest. Kellel selle jaoks aega on?

Loomulikult ma ei taha kedagi solvata, aga nii nagu üks teine kommentaator Epu blogisabas tõdes, siis kui mina pean hakkama inimese veidruste pärast ennast muutma (pidama registrit/jälgima veebibio update’e), siis see tungib juba minu isiklikku ruumi ja muutub justkui minu probleemiks. Ei tundu õiglane mind sellega tegelema sundida. Või kuidas?

Anu tõi samas blogisabas välja, et soovahetuse teema on USA-s muutunud erakordselt kuumaks. Kuumaks tähenduses populaarseks. Ja see võib juba suuremaid probleeme põhjustada. Sest mingis mõttes saame rääkida juba transsoolisuse propageerimisest. Terve internet on täis nii öelda kapist välja tulemisi ja kogemuslugusid. Youtube’i video siin, Youtube’i video seal, kus sugu vahetanud inimesed jagavad oma mõtteid ja julgustavad teisi, kes samade murede ja kahtlustega kimpus. Ainult et kustmaalt hakkab Youtube’i videotes omasuguste toetuseks lausutud sõnad ja julgustamine üle minema influentsimiseks? Sest me teame ju, et ka mõjuisikud töötavad Youtube’i ja Instagrami ja muude platvormide vahendusel. Ühest küljest jagavad nad oma elu ja pakuvad enda tegemiste meelelahutuslikku jälgimist. Aga teisest küljest müüvad nad ju jälgijatele maha ka tooteid ja teenuseid. Kuidas me teame, et nad täpselt samal viisil ei müü maha ideid? Näiteks ideed soo vahetamisest. Kellele selles osas vastutus panna? Kas järgijate vastuvõtlikkusele või influentsijale-kõneisikule endale? Kui influentsija teeb video ägedast tolmuimejast, mis talle jubedalt meeldib ja mis ülihästi töötab, siis ta ei peagi jälgijatele ütlema selge sõnaga, et mine sa osta ka see tolmuimeja. Jälgijad ostavad niigi, sest neile müüdi see toode juba pelgalt kirjeldava videoga maha. Kuidas saab olla kindel, et järgmiseks ei osta ta samamoodi ära ideed soo vahetamisest? Keegi ei pea talle ütlema, et mine sa ka vaheta ära. Ta saab influentsitud lihtsalt sellest, kui sugu vahetanu oma kogemust kirjeldab. Kes selles pärast süüdi on, kui vale noor sai influentsitud, selle asemel et saada lihtsalt oma valikutes toetatud?

Nüüd üks väga piiripealne mõte, mis tuli mulle eneselegi üllatusena. Mulle vaikselt hakkab tunduma, et võib-olla süva-ekreiidid näevad “homopropagandat” samas valguses. On mingi paraad, kus käiakse ennast näitamas ja kõvahäälselt ütlemas, et teie, kapihomod, me toetame teid ja võitleme ka teie õiguste eest ja tulge kapist välja! Mõte on ju jah selles, et toetatakse neid, kes päriselt on homod, kuid kes ei julge seda kõvahäälselt tunnistada. Aga ega ei saa välistada, et mõni saab sellest tõepoolest hoopis influentsitud, minnes “moodsa” mõtteviisiga kaasa ja leides geiinimeste näol kogukonna, kuhu kuuluda? Võib-olla see ongi see, mida konservatiivid hirmsasti pelgavad ja sellepärast homoõigusi vaenavad, paraade keelata tahavad. Huvitav, et ma ise selle peale üldse polnudki mõelnud. Sinu kavatsused võivad kõik olla head, aga see ei tähenda, et neid kavatsusi ei saaks valesti tõlgendada…

Nii et siin on minu jaoks küll üks suur mõttekoht. Kuidas ja mil viisil teemat niimoodi käsitleda, et sellest ei saaks üks ajastu suurimaid veenmiskampaaniaid. Noored on alati vastuvõtlikud olnud, vaevalt nad seda praegu kuidagi rohkem on kui vanasti. Aga info levik ja selle kontrollimatus on küll praegu kõvasti suuremad kui vanasti. Samuti räägitakse vaimsetest probleemidest palju rohkem kui vanasti. Paljud noored, kes paarkümmend aastat tagasi end otsisid ja sellega kimpus olid, elasid selle raske aja lihtsalt kuidagi üle ja kasvasid eneseotsingutest välja. Aga praegu pakutakse koheselt igasuguseid võimalusi probleemidega tegeleda. Olgu selleks ravimid, teraapia või siis ka võimalus end ümber lõigata. Ainult et alati on võimalus, et reageeritakse üle ja hakatakse ravima probleemi, mida tegelikult ei eksisteerigi.

See on päris hirmutav…

7 kommentaari

  1. Mustrakett

    Ennevanasti need sootud surid ise välja, poliitika toetab neid sest neid saab lihtsalt manipuleerida puhas võimu säilitamiseks vajalik atribuut nagu ka peavoolumeedia reklaamid, mood jne. Homme mõtled kui on uued teemad, et kuidas ma ikka nii manipuleeritav väheste teadmistega olen, aga see on elu.

  2. Trt

    Ma mõtlen, et kui ma 12-13 olin ja keegi oleks öelnud, et hakka poisiks, ma ei oleks hakkanud. Kas te tõesti oleks? Et mingi alge ja vastuvõtlikus teemale peab ikka inimeses olema, mitte ainult see, et keegi mõjutab. Nii, et ma ei usu väga sellist kampaania korras soovahetust. Notsu ju ka arvutas, et rahvaarvu suhtes on % üsna olematu.

    • epp

      Kogu mu sõpruse ja austuse juures notsu vastu, ta intelligentsi ja teadmiste vastu – tema poolt välja arvutatud number ei kajasta Põhja-Ameerika soovahetuspoliitika agressiivsust, millest Anu ja mina kohalikku õhustikku kogenuina-nägenuina rääkisime (5500 kommentaariumis.) Lisaks, Anu meditsiiniteemadega väga lähedalt kokku puutununa.

    • Mina küll ei julgeks praegu, täiskasvanud inimesena 100%-lise kindlusega väita, mida ma 12-13aastasena teinud ja kuulanud oleks. Pealegi ei ole mõjutusturundus päris nii lihtne 1+2, et lihtsalt teatad, et vat mind küll ei ole võimalik mitte kuidagi mõjutada. Ja no kui sind ei olegi, siis väga paljusid inimesi on. Eriti veel noori ja vastuvõtlikke teismelisi ja eriti, kui nad maadlevad psühholoogiliste murede ja eneseotsingutega. Sina ei ole teismelisena ka suitsiidi sooritanud. Aga paljud on. Ehk et päris niimoodi üle kanda ei saa.

      • Trt

        Et sina oleksid võinud teha teismelisena soovahetuse, sest keegi kiidab seda? Ma pigem siiski olen arvamusel, et peab olema ise ka soov-mõte olemas, lihtsalt mõjutamise pärast küll enamus inimesi nii radikaalset muutust ei tee. Nagu homoseksuaalsus ei tule sellepärast, et keegi räägib sulle sellest, vaid on pigem sünnist saati. Kuigi jah, ka selle kohta käib aastaid jutte, kuidas ikka mõjutatakse homoks ja usu abil saaks ennast muuta heteroks jms. Võibolla ikkagi on nii, et nad ise tahaks ja vastavalt nüüdse aja saadavale infole on julgemad. Ma iseenesest küll arvan, et võiks 18+ olla operatsiooni ajaks, et kelle puhul siis arstid-psühhiaatrid pole aru saanud, et ainult moe pärast tahab, oleks välistatud.

        • Jep, ma olen täiesti nõus, et 18-aastaste puhul võiks otsus olla küps. Aga Epp kirjutas sellest, et USAs julgustatakse juba 12-aastaseid ja nooremaid sugu vahetama. See on natuke teine asi. Sellised lapsed ei ole vast küpsed oma eluotsuseid tegema.

          Depressioonis või endaga pahuksis olev teismeline võib vabalt segadusse sattuda ja mingil hetkel leida, et kõik tema probleemid lahendaks just soovahetus. See ei oleks ju “moe pärast”, see oleks pigem sellepärast, et tal on probleem ja ta otsib neile leevendust. Kui ta näeb-kuuleb videotest, et paljusid justkui oleks soovahetus aidanud, siis ei ole välistatud, et ta ekslikult ka ise selle lahenduseni jõuab, kuigi ehk ei peaks.

          Kusjuures paistab, et segaduse jaoks ei pea olema isegi endaga pahuksis või depressioonis. Copyn lõigu Ekspressi artiklist, kus ühelt 15-16aastaselt küsitakse, kas tal ka identiteedikriis on olnud.
          Birgit: „Praegu ka. Ma vaatan ühel päeval mehi, teisel päeval jälle näen end naisega koos. Ma ei tea, mida ma tahan, kes ma olen, mida ma tegema pean. Ma ei saa kuidagi selgusele selles.“
          https://ekspress.delfi.ee/artikkel/120035836/eesti-noored-avameelselt-seksist-ja-suhetest-teatasin-et-olen-mehega-suhtes-ema-utles-et-olen-pede

          Tasub lugeda. Minul lähikonnas teismelisi lapsi pole, mul ei ole õrna aimugi, mida nad tänapäeval mõtlevad ja tunnevad ja tajuvad. Sellised artiklid on mulle heaks infoallikaks.

        • exercicesdestyleennoiretivoire

          Homoseksuaalsusest.
          Paduheterona, kel mitu homoseksuaalset lähedast sõpra nii mees-kui naissoost, kipun olema nõus selle “pigem” sünnist saati “pigemaga”.
          Üks mu sõpradest oli 17-aastasena sattunud Pariisis Marais kvartalis jalutades homobaari ja sinna ta jäi kuni hommikuni.
          Nüüd on õnnelikus abielus Andresega.
          Sõbranna puhul soovis tema mees, et ta “pisut vabameelsem” oleks. Läksid svingerdama ja taas hommikuks oli naisel orientatsioon laienenud.
          Tänaseks taas abielus, aga naisega.
          Lapsed ka ja puha, spermapangast.
          Siit võiks hargneda ka teine teema, ehk siis lapsed, kes kasvanud isata või emata, ja milline saab olema nende orientatsioon.
          Praegu on nad nii noores eas veel, et seda on raske isegi ette kujutada.
          Samas viimane näide täiesti tavalisest perest 12-aastase poisi puhul : ema eeskujul, kes ennast väga üles lüüa armastab ja sellega tunde võib veeta, hakkas poiss nii viiesena ema riideid ja kingi proovima ja peegli ees eputama.
          Ema see lõbustas, andis hoogu juurdegi, ostis lapsele nukke, toetas ta nö “loomulikku suundumist” ja praegu on poisi iidoliks Ru Paul, loomulikult…
          Ta on absoluutselt kõige heatahtlikum ja armsam noormees, keda täna ses vanuses tean. Aga ilmselge on see, et tema viieselt avaldunud huvi on pere väga toetanud ja isegi soosinud.
          Soovahetusoperatsioon on midagi sellist, mida olen vaid distantsilt jälginud, see läks hästi ja täna ei ole kahtluse varjugi, et see inimene on mees, vaatamata ta nn sünnisoole.
          Keeruline teema.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: