Reede, hammas, saabas

Õige reede tunde annab see, kui ilm seda, mida tund edasi, aina ilusamaks hakkab keerama. Minul on kõik tööd tehtud ja päike on ka nüüdseks ilusti välja tulnud.

Tänase päeva highlight oli see, et nägin silmanurgast, et koer püherdab muru peal. Tavaliselt ta seda ei tee, nii et hakkasin nuputama, miks siis nüüd. Ja ikka nagu sihib kuidagi ühe koha peale. Miks, ei tea? Siis avastasin, et tal seal ikkagi mingi konkreetne asi või laik, kus ta püherdab. Liginesin ja tegin kindlaks, et ta oli kinni püüdnud muti, tollele otsa peale teinud ja nüüd püherdas laiba peal. Milleks, küsite? Vot seda minagi küsisin. Ta ei vastanud.

Eile helistas mulle hambaarst. Kirurg. Leppisime kokku, et lähen esmaspäeval jälle haava puhastama ja ravimit paigutama.

“Kas ma soojendamisest juba rääkisin?” küsis kirurg.

“Ei rääkinud.”

“Seestpoolt soojendage kummeliteega. Väljastpoolt lambiga.”

Kehitasin õlgu, sest mis lambiga? Mis soojenda? Pärast rääkisin emale ka ja ta teadis kohe, millest jutt. Vanasti olla igas kodus olnud siuke sinise kumaga lamp, millega sai soojendada, kui…something something. Põletik vist ja asju. Kusjuures ema olla just hiljuti avastanud, et mu vanaemal oli üks täiesti tutikas lamp olnud kõrvale pandud. Ära ütle, et vanu asju pole kunagi vaja. Täpselt nüüd oligi seda vanaema lampi vaja! Aitäh, vanaema! Õhtul panin lambi tööle ja soojendasin põske, nii nagu arst käskis.

Nii nagu Maarja käis sel suvel tarkusehambaid välja tõmbamas, on tulnud mul sama teha. Lihtsalt meil on natuke erinevad kogemused. Mul veel kaks teineteisest kardinaalselt erinevat kogemust.

Kui läheb hästi, siis tõmmatakse hammas niimoodi välja, et sa ei jõua oma nimegi öelda ja ei tunne mitte kõige vähematki.

Kui seis on keerulisem, aga ikkagi läheb hästi, siis veedad toolis tükk aega kauem, kui lihtsa juhtumi puhul, ning pead taluma suus töötavat saekaatrit. See ei pea tähendama, et valus on. Lihtsalt natuke õõvastav mõelda, mis seal sünnib. Siiski talutav.

Kui läheb nii nagu minul, siis süst täielikult ei mõju ja neil kõige hullematel saekaatri hetkedel, kui arst saele jõuga peale surub, on siiski valus. Muidugi sai siis süsti juurde tehtud. Aga lõpuks mul oli pool kaela juba täiesti tuim ja ma ei saanud enam rääkidagi. Tahtnuks ma öelda: “Ma ei saa rääkida,” kõlanuks see: “Ma ei haa häähiha.” Siis oligi ju eriti tore, kui õde, samal ajal kui tuimestuse lisamõju ootasime, ajaviiteks juttu tegi ja küsis, millest mul ülemised tagumised hambad tundlikud on (mul on), et kas valgendamisest?

“Ma ei haa häähiha,” vastasin.

Tähendab, ma tunnistan ausalt üles, et mul ühel hetkel pigistas ikka seal toolis pisara ka välja. Mõlemast silmast ühe. Lisaks ma muidugi värisesin hirmust, sest ikka on ju hirmus, kui sa ei tea, mis saab ja kas veel on valus ja millal on ja kui valus siis täpselt. Õde silitas mul põske ja kui pärast arst küsis, mitmeks päevaks valuvaigisti välja kirjutame, kas seitsmeks või kümneks, võttis õde vastamise kiirelt enda peale, et kümneks.

Kümmet päeva muidugi valuvaigistit võtma ei pidanud. Võtsin vast 3 päeva. Antibiootikume muidugi ka. Kuid selle haavaga jaman ma siiani. Olen juba kuus korda käinud arsti juures haava loputamas ja sinna ravimit panemas. See suur kraater lihtsalt keeldub terveks saamast. Nüüd esmaspäeval on seitsmes kord minna. Kui ma seni hoolikalt lambiga soojendan, äkki siis esmaspäeval on parem?

Ühesõnaga, ma ei taha kedagi ära hirmutada, aga kui ees on ootamas tarkusehamba eemaldamine ja on teada, et see tarkusehammas on valu teinud ning tõenäoliselt on selle all põletik, siis paluge enne tõmbamist endale antibiootikumide kuur välja kirjutada. Siis on põletik tõmbamise hetkeks maas ja kõik läheb valutumalt. Eks mina ka muidugi kannatasin kogu selle jama ära ja jäin ellu. Aga teades, kui valutult tänapäeval hambaarsti juures käimine käib, oleks lihtsalt rumalus end piinata ja jätta valuvastased meetmed kasutusele võtmata.

Ma ei hakka seda Sanna Marini teemat üldse pikalt arutama. Minu jaoks jätab pidutsemiste ülesfilmimine lapsiku mulje. Sellist inimest on lihtsalt raske tõsiselt võtta. Kaja Kallas ütleb ju ka, et ta pidutseb ja seda ei panegi keegi talle pahaks. Kuna ma ei ole Instas, siis ma ei tea, kui palju Kaja täis peaga stoorisid teeb, aga eeldan, et ei teegi. Nii et saab ka nii pidutseda, et kaamerasse ei twerki. Ja tisside paljastamise foto tekitab minus paralleeli Rüütli lapselastega, kes Kadriorus kräu käima tõmbasid. Mu arust sai ta selle eest korralikult pähe ja pidigi saama. Riigimehe ameti- ja ametlikud eluruumid ei ole mõeldud peo panemiseks. Sinna vastutustundetuid ja endast turvariske kujutavaid jõnglasi ei lasta.

Suvi on läbi saamas, aga mina ei kurvasta, sest ma tunnen, et ühest küljest pole mul suve olnudki. Kogu aeg olen tööd teinud. Teisest küljest on ilmad olnud vapustavad ja see kõik praegu veel jätkub. Mida on nuriseda? Mitte kõige vähimatki.

Matkasaapa update neile vähestele, keda see huvitab. Tellisin Hanwag Tatra II saapad, suurus 38 ehk number suurem kui mu jalatsid tavapäraselt. Väiksed olid. Hullult kitsad (mul on ka pigem lai labajalg) ja lausa õhukese sokiga olid kitsad. Matkasokiga oli lootusetu lausa. Kusjuures saapad olid ka praak. Ülemine metallist konks, kuhu taha pael läheb, oli nii kõver, et pael sinna ei mahtunudki. Saatsin tagasi ja tellisin Soomest uue paari, nüüd suuruse 39. Kui need ka ei sobi, siis pean otsima Eestist. Aga ikka paras kuradi jebla nende saabastega. Välimuselt olid saapad 5+.

• Posted in: Uncategorized