Ärge helistage inimestele

Ekspressis kirjutati ühel põneval teemal. Helistamine. Nimelt tuli juttu sellest, kuidas noored ei taha helistada ja lausa kardavad seda. Aga isegi mitte ainult noored, helistamist jälestavad ka paljud suured inimesed. Ma natuke mõistan seda!

Mul ei ole helistamise foobiat. Et kui telefon heliseb, siis ma hakkaks higistama ja värisema. Kui helistab mõni sõber või lähedane, kellega mulle meeldib rääkida, siis ei ole helistamises mitte midagi imelikku. Mis kõned aga mulle absoluutselt ei meeldi, on töökõned. Kõlan nüüd kindlasti eriti nõmedalt. Mis mõttes töökõned ei meeldi, kas mulle ei meeldi siis tööd teha või? Tööd teha mulle meeldib küll, aga mulle ei meeldi, kui minu tööaega oma teemadega agressiivselt sisse sõidetakse. Minu arust on viisakas pöörduda meilitsi ja soovi korral kõne kellaajaliselt kokku leppida. Aga kui inimene eeldab, et kuna temal on praegu aega ja soovi rääkida, peaks soovi ja aega olema kohe automaatselt ka minul, on see mu meelest isekas. Helistamine tööasjus on isekas!

Mina pean töö tegemiseks süvenema. Niimoodi, et ma panen asjad samaks ajaks kinni. Ma ei taha näha, kui mulle samal ajal e-kiri sisse potsatab. Ma ei taha näha, et keegi Messengeris kirjutab. Viimane asi, mida ma näha tahan, on telefoniekraan, mis annab märku kõnest! Sellepärast on ka minul telefon väga sageli hääletu peal ja alati ma kõnele lihtsalt ei vasta. Või on alternatiivne variant see, et ma vastan, aga ma olen juba ette ärritunud, sest mind on segatud.

Kas see selgitus on loogiline?

Samamoodi ei meeldi mulle igasuguste tööalastes chattides osalemine. Juurdunud on uus loll komme, et iga ettevõte teeb oma kolleegidega info vahetamiseks chati ja kutsub siis sinna ka oma välised koostööpartnerid. Minu arust on see sajandi kõige kehvem idee. Sest välistel partneritel pole mitte kõige vähematki huvi päevad läbi erinevaid chatte jälgida. Et äkki kuskil käib läbi midagi, mis ka mind puudutab. No ei jaksa lihtsalt! Infot on niigi meeletult palju ja kui peab lahti hoidma korraga mitut keskkonda, kus keegi suvalisel ajahetkel pommitama võib hakata, siis see muudab mu lihtsalt närviliseks ja ei lase mul keskenduda asjadele, mis tegelikult olulised on. Pealegi ei ole ühel kliendil rohkem õigust oma asjadega sisse sõita kui teisel. Kõik ju tahavad, et nende asjadega tegeletaks esimesel võimalusel. Paraku tegeleb väline partner korraga rohkem kui ühe kliendi teenindamisega, mis tähendab, et väline partner ise otsustab, kuidas ta prioriteetsuse järjekorra koostab. Ja seetõttu piisab, kui saata e-kiri, millele vastatakse siis, kui selleks aega tekib. Nii et kui keegi sellise põhjendusega väidab, et talle helistamine ei meeldi ja ei sobi, siis mina mõistan sellist inimest 100%.

Veel mõistan ma ka seda, kui telefonitsi ei taheta mingile juhtumile või asjaolule kommentaare jagada. Või intervjuud anda. Selline live’is kommenteerimine on täielik bullshit, sest siis võibki välja öelda midagi, mis absoluutselt ei olnud nii mõeldud. Kui oma vastuseid ja kommentaare saab jagada kirjalikult, siis on aega oma sõnum läbi mõelda ja mõtet paremini formuleerida. Muidugi, eks ajakirjanikud sageli seda taga ajagi, et kui läbi mõelda ei saa, ehk on siis mahlasem kommentaar, aga vastaja seisukohast ma kõnede eiramist sellises situatsioonis igati mõistan.

Teisalt jälle suur respekt neile inimestele, kes suudavad kohe jooksu pealt mõistlikke kommentaare anda ja isegi podcastides ja raadiosaadetes esineda. Näiteks mina ei saaks, sest kui ma pean mõistlikku juttu ajama, tahan ma enne asja enda jaoks selgeks mõelda.

Eks seda eraeluliste kõnedega seotud ärevust mul ongi kõige raskem mõista. Seda, et sul pole isegi ühegi sõbra telefoninumbreid salvestatud, sest omavahel ei helistata ja omavaheline helistamine oleks osapooltele talumatu. See viitab ikka mingile sotsiaalsele häirele. Võõrastega suhtlemine siis vist üleüldiselt on raske. Ega mulle endale ka ei meeldi alati võõrastega rääkida. Ärevaks see mind ei tee, aga ma lihtsalt ei viitsi small talkida või niisama tühja juttu ajada. Aga paistab, et mõnel inimesel kaasneb ikkagi tuntav ärevus ja tohutu ebameeldivustunne. See on vanemale põlvkonnale ilmselt võõras.

Mõelda vaid, vanasti olid lausa sellised telefonid, et kui keegi helistas, polnud ettegi teada, kes! Mäletate ju lauatelefone? Minule meenub sellest ajast, et telefonikõned olid hoopis ägedad, sest kunagi ei teadnud, kas keegi soovib rääkida sinu või kellegi teisega teie perest. Pigem ikka lootsid, et kõne on sulle. Vähemalt niimoodi mina seda asja mäletan.

Nüüd on kõik muutunud!

Nii et pidage siis meeles, et kui meile, vanainimestele, olid kunagi telefonikõned ägedad ja oodatud, siis tänapäeva noortes põhjustavad need sageli külmavärinaid. Ja tööasjus ärge ka niisama heast peast kõnedega põmmutage – andke inimesele asu! 😀

25 kommentaari

  1. Ma arvan, et ma olen vanem kui sina, aga telefonid kui sellised võiks minu pärast täiesti olemata olla. Ma näiteks valin juuksuri ka selle järgi, kas sinna saab netis aega broneerida (mitte helistada). Mina olen just see inimene, kes ka pereliikmetega ja sõpradega ei saaks telefonis suheldud, sest õõõõhhhhhh. Aga noh, mul ongi sotsiaalne häire, sõnumid ja e-mailid on sama ärevusttekitavad. Isikliku elu omad siis, tööalaselt ma töötan rahvusvahelises kontsernis ja pean suhtlema üle maailma nii meilide, sõnumite, telefoni kui muude kanalite teel. See kõik on OK, sest see on töö.

    • Oo, ka sõnumid ja e-kirjad tekitavad ärevust… Aga kui sa näed, et blogis keegi on kommenteerinud, kas see notification ka ärevust tekitab? Lihtsalt huvi pärast küsin, sest see on ju ka justkui suhtlus. Või see, et ma sinu kommentaarile näiteks siin vastan. Samuti kahepoolne suhtlus. Kas sul on see kuidagi enda jaoks defineeritud ja eristatud, et mis ja miks täpselt ebamugavust tekitab ja mis mitte?

      • blogi osas on blogger hea:) mul pole aimugi, et sa vastasid või mitte. Hullem veel, ma unustan ära kus ma kelle juures kommenteerisin ja ei mingit ärevust 🙂 🙂

      • Ei, blogides, instagramis ja FB-s kommentaarid ei tekita ärevust, sest seal olen ma ju kõigepealt ise postituse teinud. Ehk siis suhtluskanali olen avanud mina. Kui keegi aga võtab minuga ühendust ükskõik mis kanalis täiesti esimesena, siis see on väga hirmus.

        Suur vahe on ka see, et blogipostitusele ma ei eelda ega oota mingeid kommentaare ega vastuseid, ma ei võta kontakti ju kellegagi isiklikult, ma kirjutan niisama kosmosesse. Kui ma aga pean kellelegi otse kirjutama/helistama, siis see on ka väga hirmus.

        Mingi inimesega kahekesi olemine on ka muide märksa hirmsam kui suures seltskonnas olemine. Ma eelistan igal juhul suurt seltskonda kellegagi kahekesi viibimisele.

  2. see ongi keeruline teema.
    töö.
    need asjad, milest peab jääma jälg ongi mõistlikum meili teel. Aga need, mis on vaja kiirelt korda saada, seal tuleks helistada. Ja mind ajab jooma et mu noored alluvad ei helista.
    Küsin, kuidas sellega on?
    Ma saatsin üleeile meili ja ootan vastust…
    DAA!!!!! võta fkng,telefon ja küsi see ei või jah ära. asi tehtud, lõpetatud, lähme edasi.

    see on üks koht, miks ma töötan 7x kiiremini, kui kõik mu praegused ja endised kolleegid.
    era.
    siin on pisut teine lugu. Ma ise ei taha helistada, sest ma ju ei tea, kas inimesel on praegu aega ( va kui mul on konkreetne küsimus, siis pole see oluline).
    Ja mulle ei meeldi teatud isikute kõned. Need, kes ei suuda lõpetada….

    • exercicesdestyleennoiretivoire

      Oo, ometi keegi, kellega täpselt ühes paadis!
      Tööl on neid netisvahtijaid-vastuseootajaid terve kari ja mina olen see kuri karjane, kes kogu aeg pinda käib, et « helistasid? » «kui meilie vastust ei ole, tuleb helistada ja end meelde tuletada! », « kirjuta oma jutupunktid paberile ja loe ette, aeglaselt ja konkreetselt, ja naeratades 😉 »
      No ei saa tehtud. Lastekari. Lausa kurb vaadata.
      Ka erakõnede puhul teavad kõik, et ma alati kohe ei vasta. Et olengi selline moor, kel lauatelefon,
      Ja et seoses hea ilmaga on minu kingsepatöökoda suletud.
      Selle õppisin alles sel suvel ära 🙂
      Oi kui hästi töötab!
      Pojad jãrgivad eeskuju, eriti minu puhul 🙂 Aga sõpradega ka on oluliseltselekteerivamaks muutunud.

    • Kui mul vaja midagi kolleegi käest küsida (a la kas sa sellele saatsid arve juba välja), siis Skype. 2 sekundit läheb aega, et valmis trükkida küsimus ja ta siis näeb-vastab kohe või vastab siis, kui saab. Helistama ma kindlasti sellepärast ei hakka 😀

      • Meil tööl sama. Telefonihelin tähendab üldiselt seda, et kuskil juba kukkus taevas alla (mitte ei hakka kohe kukkuma), ehk siis rohkem enam perses ei anna olla. See peab olema väga suur ja globaalne probleem, mille pärast helistama hakatakse.

        • exercicesdestyleennoiretivoire

          Tegelikult ju sõltubki töö olemusest.
          Kui tõlgin, siis hoidku alt, kui keegi segama hakkab.
          Sisisen ja sisse ei lase, ei inimest, ei kõnet.
          Sestap saab sedasorti tööd teha sellistel kellaaegadel, mil teised kas veel pole jõudnud või lahkumas töölt.
          Või kirjutan uksele, et mind pole ega tule.
          Mõni loll kukkus just siis sisse vaatama ja tere ütlema, kui uksel oli kiri «Võõras, ära tule » või «Tulge peale x, praegu süvenen ».

          Ah, nii tore teiega! 🙂

      • exercicesdestyleennoiretivoire

        Selle pisikese asja loomulikult!
        Aga kui on vaja tõesti midagi lahendada, siis need pikad meilid , mida mõned osapooled ei loe ka, või mitte piisavalt operatiivselt, no … ajab jah jooma.
        Mul ongi muuseas mingi Slovakkia nalivka käepärast sellisteks hetkedeks.

        • Mulle õpetas seda, et kõigest peab kirjalik jälg maha jääma, minu tädi, kellega ma kunagi koos töötasin. See on tegelikult väga õige komme ja sellepärast ma ikkagi enamiku asju üritan niimoodi korraldada, et jälg jääb maha ja telefonivestlusi selles mõttes väldin. Info vahetamise mõttes võib helistamine olla operatiivsem, aga kui hiljem ilmneb mingi probleem ja on vaja selgeks teha, kust möödarääkimine tekkis, on äärmiselt oluline, et jälg oleks maas. Seda ka selliste väikeste asjade puhul nagu vastus “ei” või “jah” 🙂

          Pikad meilid võivad samas olla täielik peavalu. Mul on ka üks klient, kes saadab 4-kilomeetriseid kirju ja mul läheb sageli vähemalt 30 minutit, et aru saada, mida ta üldse tellida soovib. Absoluutselt tüütu. Aga selliste puhul on kirjalik jälg veel seda olulisem, et kui sa tema inforägastikus ekseldes päris kindel ei ole, saad pärast kasvõi 7 korda üle lugeda, et oot, mida ta ikkagi tahtis…

  3. Doris

    Ma olen viimasel ajal sattunud pigem suurte asjade ja otsuste tegemise juures inimeste peale, kes helistavad (hinnapakkumine köögile, autodetaili värvimine). Ma ikka üsna wtf olen olnud, selliste asjade hinnad, tingimused jm tahaks rahus vaiksel hetkel läbi lugeda ja järele mõtelda, mitte et mingi mees vuristab sulle ette telefonis.

    • See on muidugi täielik ulme. Isegi siis mind häirib, kui saadetakse pakkumine teele ja siis helistatakse veel peale ka, et kas saite kätte.

      Mul oli talvel isegi selline juhtum, et ma võtsin videoklipi tootmisele pakkumisi. Ma olin kunagi ammu sama asja juba teinud, seega mingi kogemus olemas ja põhhiinfo olin enda jaoks kokku pannud, et mida ja mis. Kahest kohast küsisin pakkumist ja mõlemad inimesed helistasid mulle pärast päringut. Ma spetsiaalselt panin korraliku infopaketi kokku, et keegi ei hakkaks tülitama mind kõnega, aga mõlemad inimesed helistasid ja siis me rääkisime telefonis täpselt samu asju, mida ma neile juba kirjutanud olin. Siis tekkis küll lollaka tunne, et misasja sa helistad mulle ja raiskad mu aega, kui ma olen sulle kogu vajaliku info edastanud ja kui oli punkte, mille osas ma olin kirjutanud, et MA EI TEA vms, siis täpselt sama asja ütlen ma ka ju telefonis :/ Mõnel on kohe hirmus kihk helistada ja ilma lihtsalt elada ei saa… Teine äärmus neile, kes ei suuda üldse helistada.

  4. Bianka

    Mulle ka pole helistamine kunagi meeldinud. Aga noh, kui oli vaja, olgu töö- või eraküsimuses, kogusin ennast veidi, siis võtsin veel hoogu ja tegin ära. Meilindus polnud tol ajal veel nii arenenud, sest nutitelefone polnud ja mõni avas arvutit ja nägi meili korra päevas. Ja olen märganud, et tänapäeval jälle pole kombeks ka meilile vastata. Kuigi seal oli näiteks küsimus või palve midagi teha. Võetakse teatavaks, aga mina jään teadmatusse, mis saab sellest asjast.

    Aga seda on mul raske mõista, kuidas tänapäeva noored chativad pikalt, selle asemel et helistada. See raiskab palju rohkem aega ja kusjuures toob tihti kaasa ka valestimõistmist.

    Samas, kui ma olen kusagil klienditeenindaja juures, ja telefonikõne vahele lõikab, jättes minu ootama teenindaja tähelepanu, olen küll pahane. Sel juhu peaks teenindaja ütlema, et ta on praegu hõivatud ja helistab tagasi, kui vabaneb.

    • Mina ka alati kirjale ei vasta. Aga mitte muidugi juhul, kui seal konkreetne küsimus on. Näiteks kui tuleb kiri, et palun tehke see ja teine, mis ajaks jõuate, siis võib-olla ma ei vasta kohe, kuna see, mis ajaks jõuame, ei sõltu minust ja ma pean enne välja uurima. Siis ma tõesti vastan viibega. Või kui on selge, et samal päeval vastust ei saa, vastan päeva lõpuks, et ma veel ei saanud vastust, sest alles ootan seda ise ja homme ütlen vms. Samas on kliente, kellega on pidev koostöö ja kui ta saadab, et palun tehke see uudiskiri vms, siis ma ei hakkagi midagi vastama, et jah, teeme vms, sest see on selge, et teeme ja saadangi valmis töö esimesel võimalusel. Eks ma siin saaks ise ka ennast parandada ja vastata, et panen töösse ja saadan neljapäeval vms. Ei võtaks tükki küljest.

      Aga noortel inimestel pidi olema uus komme, et nad loevad pöördumise chatis läbi, aga siis ei vasta. Näiteks et kle kas sa saad järgmisel kolmapäeval tulla seda või teist tegema (haltuura töö vms), siis ta loeb selle sõnumi läbi, aga ei vasta. Ja vastust ei tule näiteks 4 päeva järjest. 5. päeval vb alles ütleb, et ok. Mul endal kogemus puudub, aga pidi jõle raske olema niimoodi asju ajada 😀

  5. Mina eelistan ka erinevaid kirjalikke suhtlusviise (e-mail, messenger, igasugu muud chatid) just seetõttu, et siis saan ise valida millal teemaga tegelen. Samamoodi tööasju eelistan ajada e-mailitsi kuna nii vastaspool saab tegeleda minu teemaga talle sobival ajal ja lisaks jääb kogu suhtlusest jälg maha. Telefonikõne ajal (tööl) teen küll märkmeid aga vahel üht-teist olulist jääb kirja panemata (kui tuleb samal ajal üht teemat selgitada ja teist kirja panna) ja pärast võib minna tükk aega, et välja mõelda mida või mis ajaks täpselt lubatud sai…
    Paraku on töö iseloom selline, et telefonikõnedeta ei saa. Vaja neid nii vastu võtta kui ise teha. Seega tuleb oma mugavustsoonist välja murda. Õnneks saan nii aegu kui kohti ise valida ja kui tuju helistada pole siis käsu peale üldiselt ei pea.

    • Mulle üldiselt ei meeldi, kui mu töökontaktid mind FB-s lisavad ja läbi messengeri pöörduvad. Endale sobival suvalisel ajal. Mulle ei meeldi selline tööplönn telefonis õhtul kell 9. Lihtsalt häirib. Kõige kindlam on ikkagi e-kiri. Saatku kasvõi öösel kell 2, mina loen ikka tööajal ja vastan tööajal. Chat on juba palju pealetükkivam.

      • Ei, töökontaktidega ma kindlasti messengeris ei suhtle. See pole lubatudki. Aga igasuguse suhtluse puhul eelistan ise valida aega, mil suhtlemisvalmis olen.

  6. Mia

    Hehe. Huvitav teema. Ma ka pigem kirjutan kui helistan ja kui keegi ikka mitu päeva meilidele ei reageeri, siis ma hakkan pahaseks saama. Kui mul on ikka vastust vaja, siis saadan meeldetuletuse. Vana ülemus soovitas helistada, aga kuidas ma nt sõidan kõnega sisse endast kõrgemal positsioonil istuvale inimesele, kes vihastab juba selle peale, et pärast kolme päeva meeldetuletusmeili saab? Muidugi telefon on mul ka, aga peamiselt VPNi sisse logimiseks 🙂 Salvestatud on sinna vaid käputis numbreid pärast mitut aastat.
    Samas, veidi teisest teemast, erinevalt paljudest, mulle koosolekud meeldivad, aga ma tahaksin ikka otsuseid kirjalikult ka. Närvi lähen aga siis, kui keegi samas ettevõttes ei oska Outlook’i scheluder’i kasutada ja koosoleku risti üle mu teiste plaanide broneerib.

  7. Ma ajakirjanikuna ütlen, et see osa “Muidugi, eks ajakirjanikud sageli seda taga ajagi, et kui läbi mõelda ei saa, ehk on siis mahlasem kommentaar, aga vastaja seisukohast ma kõnede eiramist sellises situatsioonis igati mõistan.” ei pruugi üldse alati tõele vastata. Mina näiteks eelistan alati kommentaari saada kirjalikult, sest vastajal on siis aega paremini teemasse süveneda, kommentaar läbi mõelda.

    Paraku on nii, et mõnikord selgub vajadus kommentaari järele liiga hilja, et oleks võimalust sellist aega jätta. Siis pakungi meilitsi (või läbi smsi) välja, et ehk on kergem kommentaar helistades anda, aga ma muidugi jah lepin siis kindla aja ka helistamiseks kokku. Siis on kindel, et inimesel on konkreetselt see hetk ka vestlemiseks vaba. Niisama sisse sõita kellelegi ei taha. Aga eks ma saan ise ka aru, et suuresti olenebki sellest, milliseid lugusid kirjutada.

    • Absoluutselt nõus, et enda elu on ka lihtsam, kui inimene saab vastused läbi mõelda ja sealt on nii öelda midagi võtta. Aga see “mikrofon näkku” tüüpi kommenteerimine on omasem just seltskonnaajakirjandusele. Sealt loodetakse saada mahlasemat materjali ja saadakse ka. Kvaliteetajakirjanduse puhul ma arvan samamoodi nagu sina, et viisakas on küsimused ette saata, aeg kokku leppida ja siis telefonis vestelda. Inimene teab, millest juttu tuleb ja saab asja läbi mõelda.

  8. Mina ajakirjanikuna armastan inimesi, kes telefonitsi jutukad on. Kuna töötan lehes, mis ilmub kolm korda nädalas, siis on trükk tihti tulekul – seega mul ei ole aega e-maili vastust oodata. Aga vajadusel ikka saab, küll aga tingimusega, et esimesel võimalusel ootan vastust. Sama kehtib ka persoonilugude puhul. Kui 24 tunni jooksul vastust muutustega ei tule, siis läheb esialgne versioon ja kogu lugu. Seda on muidugi kirjas mainitud, et nii juhtub. Ja tegelikult allikad saavadki lugeda ainult persoonilugude puhul, kui nad väga soovivad, uudiste puhul ei näe keegi enne ilmumist midagi.

  9. Aga ma tean, et see sõltub väljaandest. Kui vabakutselisena ajakirjadesse kirjutasin, siis oligi rohkem aega. Nüüd seda ei ole ja reeglid on teised. Mul endal tuli ka ümber harjuda, aga nüüd mulle isegi meeldib ajalehe kiire tempo rohkem 🙂

    • Eks see tempo osa ole jah individuaalne. Mina olen töötanud vaid kord nädalas ilmuvas väljaandes ja see tempo oli mu meelest just paras. Kiiremat enam poleks tahtnud, aeglasem võib-olla oleks ka sobinud, aga ei saanud proovida, seega ei tea. Mõnele kiire tempo kohe meeldib ja sobib 🙂

  10. Ja ma ei tööta seltskonnaajakirjanduses, vaid kohalikus kolme maakonna ajalehes.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: