On meil ikka tasuta tervishoid?

Tasuta tervishoid on Eesti üks au ja uhkusi. Räägime sellest ise ja imetletakse seda ka mujal maailmas. Võrreldes USA-ga on meil kindlasti olukord väga hea, sest kedagi ei jäeta rahapuudusel surema ja ei esita keegi ka pärast elu päästmist sellist arvet, mis paneks kahetsema, et elustamine üldse ette võeti. Aga ega see meil nüüd päris tasuta ka ei ole. Ja mis veel hullem – sõnad on peale loetud, et rahaliselt toetataks võimalikult väheste inimeste ravi. Jah, nii on.

On päris palju tervisega seonduvat, mis tuleb meil endil kinni maksta. Näiteks esimesena meenub hambaravi. See on superoluline ravi ja üldse mitte mingi vabatahtlik või esteetiline probleem, et noh, tuli tuju, et hakkaks õige hambaid ravima! Kui ravi on vaja, siis ikka kindlal põhjusel. Ravimata hammastest saavad alguse väga paljud probleemid. Ravimata jäänud hammaste mured võivad välja lüüa kusagil hoopis mujal. Ja ega see raviprotseduur ise ka just lõõgastav pole. Sinna keegi niisama nautimiseks ei lähe.

Hea küll, ortodontiline ravi on puhtalt esteetiline. Selle eest võiks tõesti iga inimene ise maksta. See, et sul on hambad risti ja rästi ja su nägu on selle tõttu moondunud, ei ole ilus vaadata, aga see ei ole eluohtlik situatsioon. Oma iluravi tambi ise kinni. Kõlab loogiliselt.

Aga kogu stomatoloogiline ja kirurgiline ravi ei ole ju vabatahtlik. Näiteks mulle rääkis tarkusehammaste välja tõmbamise vajadusest nii raviarst kui hügienist. See oli kõigile näha, kes minuga tegelenud on. Tarkusehambad tuleb välja tõmmata! Ainult et mõistagi pean ma seda tegema oma kulu ja kirjadega. Miks, ma ei saa aru? See ei ole ju enam minu vabatahtlik otsus. See ei käi nii, et keerutan ühel päeval pöidlaid ja mõtlen, et igav on. Teeks midagi. Läheks laseks õige hambaid välja tõmmata? Ja siis lähen ja lasen maksumaksjal see kinni maksta. Ei ole nii. Ma ei taha niisama nalja pärast ühiskonda koormata, vaid see on asi, millele on meditsiiniline põhjendus. Nii et minu meelest võiks see kuuluda meie tasuta tervishoiu hulka.

Tegelikult ongi olemas viisid, kuidas ka tarkusehamba eemaldamine nihverdada tasuta ravi hulka. Lihtsalt arstidel on keelatud sellest kõva häälega rääkida ja seda välja reklaamida. Miks? Ei tea! Ilmselt siis takistamast seda, mida ma just ülal kirjeldasin. Ajaviite hambatõmbajaid. Mis on ju täielik bullshit. Nagu leiduks tõesti mõni inimene, kes vabatahtlikult hea ajaviite nimel tuleks arsti juurde hambaid välja sikutama. Aga ma kuulsin oma kõrvaga arsti ütlemas, et “seda on meil keelatud välja reklaamida”.

Teine asi näiteks – ortopeedilised tallatoed. Tallad, mis käivad jalatsi sisse. Inimestele, kellel on mingeid probleeme, näiteks trauma järgselt on jalatallad deformeerunud või on tald ebastandardse kujuga või käib jalg kuidagi viltu, nii et inimene ei saa normaalses asendis kõndida, on tarvis spetsiaalselt nende jala järgi valmistatud tallatugesid. Need toed ei ole just odavad. Hind algab kusagil 50 eurost ja kasvab, sõltuvalt tallast. On teatud tingimused, mil Haigekassa seda finantseerib. Mis on täiesti normaalne, sest ka tallatugi ei ole selline asi, mida keegi endale heast peast, ilma igasuguse vajaduseta sooviks. Kui keegi neid vajab, siis asja pärast. Tal on valus kõndida või hakkab vales asendis kõndimine liigestele, kulutades neid valesti ja põhjustades hiljem juba muid vaevusi.

Aga jällegi on kusagilt tulnud kõrgem käsk (ise kuulsin asja sees olevalt eksperdilt), et ärge väga välja reklaamige, et neid tugesid saavad perearstid välja kirjutada, sest Haigekassale see ei meeldi. Pidavat tuldama isegi noomima, kui retsepti soovijaid liiga paljuks läheb. Mis on minu meelest jälle täielik huumor viiendas astmes. Need tallad ei kaunista kedagi mitte kuidagi ja ei paku ka muul moel mitte mingisugust kohatut rahuldust, et tekiks üldse oht, et keegi neid põhjendamatult küsib. Piirarv retseptidele inimese kohta on olemas nii ehk naa. Aga näed, keelud ja käsud on antud ja kes tugesid soovib, peab arsti väga veenvalt töötlema või lausa põlvili laskuma ja anuma. Muidu ei saa.

Ja need on ainult kaks näidet, millega ma personaalselt viimase kuu aja jooksul kokku olen puutunud. Kindlasti on sarnaseid näiteid veel. Ehk et meil ei ole ikka päris tasuta ja igati mõnusalt toimiv tervishoid. Muidugi on tore, et meil liiga lihtsalt surra ei lasta. Aga päris paljude terviseprobleemidega jäetakse meid siiski üksi.

• Posted in: Uncategorized