Marju film

Märkasin täiesti juhuslikult, et Marju Länikust on film tehtud ja linastumas teleris. Oh, panime lemmikutesse, et esimesel võimalusel ära vaadata.

Minu teadmised Marjust ei olnud ülearu põhjalikud. Loomulikult ma mäletan teda lapsepõlvest kui üht kuulsaimat lauljat. Mõned laulud mulle isegi väga meeldivad (“Ikka jälle” on eriti äge mu arust) ja mõned on lihtsalt sellised, mida ma ei fänna otseselt, aga mille olemasolust tean. Juba lapsena oli teadmine, et Eestis on kaks vinget naislauljat – Anne ja Marju – aga mingist rivaliteedist või omavahelisest kemplemisest ma ei teadnud midagi.

Mina olen Marjuga ühe korra telefonis rääkinud. Tegin Autolehte pisikest rubriiki ja palusin Marjul ka küsimustele vastata. Väga kenasti saime hakkama. Foto osas palus ta, et saadab ise sobiva. Saatiski. Töö kiire ja korralik. Ilmselgelt sain aru, et talle meeldib olukorda kontrollida (ei usaldanud mind fotot valima), aga ei jäänud ka mingit diivatsemise muljet.

Nüüd see film… Kõige kurvem on see, et ma vaatasin filmi ära, aga ma ei saanud mitte midagi uut teada. Olime vaadanud veel enne filmi vaatamist “Hommik Anuga”, kus ka Marju intervjuud andmas oli. Ma väidan, et see intervjuu oli palju sisukam kui film. Naljakas, eksju!? Üks ajakirjanik suudab inimese avada juba 15 minuti jooksul niimoodi, et vaataja õpib intervjueeritava kohta midagi uut. Teine filmib üles tundide kaupa materjali, monteerib selle siis pooleteisetunniseks filmiks ja sisu on praktiliselt null.

Ma ei ütleks, et teda kuidagi halva külje alt näidati. A la väsinud staar, keda enam kuhugi ei kutsuta või kui kutsutakse, siis mingile mõttetule külapeole. Esiteks. Mu arust ei ole külapeod mõttetud. See on väga tore, et pidusid toimub ja need on palju väiksema rahvamassiga üritused kui need tuhandetest ja tuhandetest inimestest täis topitud esinemispaigad, kus trügi, oota ühes järjekorras, oota teises järjekorras ja trügi veel natuke. Miks mitte tulla kokku veidi väiksemas seltskonnas ja nautida muusikat, nii et noored ja vanad on koos. Kõik ei pea olema Rammsteini kontserdi mõõtu üritused. Teiseks. Osa materjali oli filmitud koroonaajal, mil pidusid ei toimunudki või siis toimusid, aga keegi ei teadnud neist või ei julgenud kohale minna. Mind küll ei kutsunud peole, isegi siis, kui klubid juba lahti olid. Sest viiruseoht ju oli kogu aeg olemas. Kuigi jah, milleks siis üldse filmida sellist pidu, kui on teada, et sinna palju rahvast tulla ei saagi? Võib-olla tõesti oli selle peo üles võtmine üldsegi inetu, kuna võib jätta mulje, nagu staar ei suudaks enam publikut kohale tuua. Aga ma vaidleks sellele kategoorilisels vastu. Ma ei usu, et viga oli Marjus.

Millega sisustab Marju oma tavalisi päevi, kui tal ei ole esinemisi, seda me teada ei saanud. Meid ei viidud temaga kohvikusse, kus Marjul käia meeldib. Ega näiteks riidepoodi, kus teda oleks juba tuttavalt tervitatud, et aidata esinemiseks kostüüme ja vabaajarõivaid välja valida. Ei viidud meid tema mõnele sõbrannale külla. Ei saanud me teada, kui lähedane on ta oma pereliikmetega. Ta oleks ise lapsi tahtnud, aga tal neid pole. Kas ta oma õdede-vendade järeltulijatega suhtleb? Käiakse tal mõnikord külas?

Mis teadmisi ta seal ülikoolis vahepeal omandas? Kas see oli puhas hobiharidus või muutis see tema erialaseid tegemisi kuidagi? Kuidas ta üldse ajaga kaasas käia on suutnud? Muidu on staaridel mänedžerid ja abipersonal, aga Marjul suurt tiimi pole. Miks? Kas ta on teadlikult inimesed eemal hoidnud või tal lihtsalt ei kliki ära kellegagi?

Kahju, et ei tekkinud Marju kui portreteeritavaga sooja sidet. Mis mulle väga meeldis, oli see, kuidas inimesed tulid pärast kontserti autogrammi küsima ja pildistama. Üks oli vana vinüüli kaasa võtnud. Nii soe ja mõnus emotsioon. Seda oleks tahtnud rohkem saada. Aga kui Marju ongi üks maru külm inimene (sest film kukkus välja külm), siis oleks sedagi teemat veidi võimendatud kujul tahtnud. Niimoodi, et vaatad ja tunned intensiivsust, mõte hakkab kerima ja tekivad mingid emotsioonid. Aga mitte ühtegi ei tekkinud. Välja arvatud see koht, kus Marju Saaremaal spaas harjakappi magama pandi. Siis mul tekkis küll tugev reaktsioon. Hotelli pärast oli häbi. Aga kõik muu – null.

Võib-olla olen ma ka hea vaatamisega ära hellitatud. Sest hiljuti avastasime sellise ägeda Netflixi minifilmiseeria nagu Untold. Iga osa on eraldi dokumentaal mingi teema või inimese kohta. Kõige suurepärasem vaatamine on Untold: Deal with the devil. Aga häid osi on veel. Kõik küljed said kajastatud ja rohkemgi veel. Soovitan!

Ka Eestis ollakse võimelised VÄGA häid dokke tegema. Marju film ei olnud paraku üks neist.

16 kommentaari

  1. A.K.

    Sinj sissekanne tekitas suuremat soovi seda filmi (ja Anu intekat) vaadata, kui suvaline artikkel filmist 🙂
    Hea töö 😉

    • Väga tore, ootan sind tagasi, et saaksid ka oma arvamuse öelda 🙂

  2. ernaval

    Marju Länik ei ole üldse külm inimene tegelikult. Nii et jah… Aga headest dokkidest, Marju Lepajõest tehtu on ikka kohe hullult äge, vaata seda:)

    • Saab tehtud! Mul see on tõesti nägemata.

  3. Enne vaatamist mõtlesin, et millest seal küll räägitakse. Et peale laulmise ja ilus olemise ei tea ma temast suurt midagi. Ja ega ma suurt midagi uut teada ei saanudki.

    Et oli kooliajal tubli tüdruk ja tahtis sealt kaugest väikelinnast tulema saada. Loogiline, mul oli omal ajal sama mõte. Teiseks samastusin sellega, kuidas tal Tallinnas ühtki tuttavat polnud, kelle juures ööbida, kui ansambli proovid olid. Muudkui tuli sõita edasi-tagasi Tallinna ja Otepää vahet. See tegi lauljana edasipürgimise keeruliseks.

    Aga põhiline emotsioon oli kurbus, mis sellest filmist kõlama jäi. Kunagi nii ilus ja andekas naine tundus ikka kohutavalt üksildane. Eriti kurb oli vaadata seda, kuidas ta keldris hoidis oma reliikviaid, nõukaaegseid fännikirju, vanu plaate, plakateid ja mingitel sovetivabariikide X-konkurssidel saadud auhindu. Justnagu muud ta elus enam polegi, kui minevikumälestused, mis teda soojendavad. Jah, on esinemisi, kus rahvas ikka teda meeles peab, aga ei perekonda, ei lapsi ega lapselapsi. Küllap siis pole ka õe ega vennalastega tihedaid sidemeid, sest soojalt rääkis ta vaid oma isast.
    Nagu Neitsi kunagi, tundus ta tõesti kontrollifriik. Oleks raske kujutleda, et mingi mees võiks tema piinlikult korras elamises segadust tekitada.

    • ritsik

      Mulle jäi sama mulje -üksildus ja püüd kõike kontrollida. Mu meelest ühes raadiointervjuus ta ütles, et kes see ikka temast rohkem teab kui ta ise, seepärast tahtiski ise kõik jutu ära rääkida. Vbla õde jt on väga privaatsed inimesed, ei soovi tähelepanu? Kuigi ega Marju poleks ju Liivi keelata saanud, kui ta teisi inimesi küsitlenuks, muusikuid näiteks.

      • Bianka

        Kui panna nüüd omaaegne muusikaseltskond ühte patta, siis mulle jättis superhea mulje Ivo Linna (meie superman) kommentaar temast rääkivas saates: ” Ja siis nad tulid kõik, kaasa laulma seda laulu “Tähti üheks õhtuks”, nagu näiteks “hõbehäälne Marju Länik”. Jah, see kommentaar meie absoluutse lemmiku suust paneb Marju oma väljateenitud levalile.

      • See, et kes see ikka minust rohkem teab kui ma ise, on tore lause õhku visata, aga filmitegijana ma poleks sellise diiliga vist küll nõus olnud. On ju selge, et nii saab mõttetult üheplaanilise klantspildi “mida ma tahan, et minust arvatakse” vs kes inimene päriselt on. Võib-olla oli see koostöölepingusse kirjutatud, et Marju on ainus intervjueeritav ja kogu materjali peab ta enne avaldamist 100% heaks kiitma. Kellele sellist filmi üldse vaja on, jääb aga küsitavaks. Ma oleks vist selliste tingimuste korral loobunud.

  4. Ma filmi pole näinud, aga meenus üks kunagine lemmikloomasaade ja Marju oli seal oma väikese mopsiga ning see osa saatest jättis küll väga armsa ja sooja mulje. Käisid saatejuht Kirke Ertiga pargis jalutamas ja niisama jutustasid elust ja olust. Ja ma mäletan, et ma olin samuti positiivselt üllatunud, et ta on kuidagi nii sooja olemisega, sest nii nagu paljudele teistelegi, oli Marju jätnud endast külma ja eemaloleva mulje. Mida ei saa Anne kohta öelda, onju. Tema mõjub ekraanilt ja lavalt vaadatuna kuidagi ülimalt elurõõmsana, aga samas üks mu tuttav ütles, et tal oli juhus, kus ta pidi back stages Annega ootama ja et ta pole suuremat diivat enne kohanud.
    Nii et jah, ega tegelt ei tea me keegi, mis maski on keegi endale ette pannud ja miks.

    • Ma mõtlesin ka filmi vaadates, et Marjul võiks mõni loom olla. Oleks keegi, kelle eest hoolitseda ja kes seltsi pakuks 🙂 Ju siis kunagi ongi olnud, aga enam pole uut võtnud.

      Ja täiesti nõus, et Anne jätab nii laval kui intervjuudes hoopis soojema mulje. Ta vist on loomult kuidagi rahulikum, ei lähe nii kiiresti keema. Marju saaks soovi korral juba paari minutiga üles kütta.

      • Nell

        Marjust ja tema koerast olid kunagi Kroonikas pikad-pikad lood… Ja kui koerake ära suri siis avaldas Kroonika fotoreportaazi koera matustest…

    • Kui Marju oleks selline naine, kes oleks kogu aeg teadnud, et ta lapsi ei taha ja nende mittesaamine oleks olnud teadlik otsus, siis talle kaasa tundma ei peaks. Aga et ta tegelikult tahtis ja lihtsalt ei julgenud, on sellest pööraselt kahju 😦

  5. Yxkb

    Mulle väga meeldis film. Mida on vaja teada siis kuulsusest? Eluloo üldjoontes sain teada, täpselt nii palju kui ta tahtis rääkida. Tuli meelde, et tal oli kunagi kuulus koer, kui ta koerkuju näitas. Fännikirjade näitamine andis mõista, et ta oli kunagi suur staar. Nüüd oligi elu sellises faasis, et valge korter, auto ja esinemised, mis aitavad üksindust eemale peletada. Meil ongi vaid see, mida ta ise näidata laseb ja see ongi omakorda teda iseloomustav. Meenutused jms jäävad teistele tegijatele, siis kui teda pole. Milleks teada seda, kus ta kohvikus käib või riideid ostab? Mida see teadmine annab?

    • Kõiki asju, mida sealt filmist teada sai, saab teada ka 5 minuti guugeldamise teel. Selliste teadmiste edasi andmiseks ei ole vaja filmi teha.

      Mina ootan filmist inimese laiemat portreed. Milline inimene ta on. Mis talle meeldib, mis teda iseloomustab, kuidas ta elab. Kohvik ja riidepood olid vaid suvalised näiteid, ei maksa neist nüüd hammastega nii meeleheitlikult kinni hoida.

      Meil oli Autolehes kunagi portreelugude rubriik, kuhu ma lugusid kirjutasin. Ühel hetkel kerkis silmapiirile selline noor lootus nagu Ott Tänak. Sain ülesande temast lugu teha. Mäletan siis, et istusime maha ja rääkisime juttu. Mul oli ports küsimusi kirja pandud. 20 minutiga olid mul kõik küsimused küsitud ja pea täiesti tühi, mitte midagi rohkemat ei osanud küsida ka. Otil tuli sõnu tangidega suust välja kiskuda. Pärast intekat kogusin oma kolm märget kokku ja kirjutasin temast maailma kõige igavama ja mõttetuma artikli. See ei olnud Oti süü (kuigi tänaseks on tema oskused meediaga suhelda kõvasti paranenud), see oli minu süü. Ma olin sitt ajakirjanik, kes ei suutnud inimest avada. Mis siis, et paljusid teisi suutsin (intekad kestsid enamasti poolteist kuni kaks tundi, juttu jätkus alati kauemaks), Otti ei suutnud. Aga enda õigustuseks olin ma ainult 22-aastane. Kui mitmekümneaastase kogemusega filmitegija-ajakirjanik ei suuda dokumentaalfilmi tegemisel värvika eluga lauljannat avada, siis mida see tema kohta näitab? Mitte midagi head küll ei näita.

    • Maire

      Mulle ka see film väga meeldis. Diskreetselt tehtud, eriti see Anne Veskiga suhtest ülelibisemine. Kui inimene on selline, kes armastab eraelu enda teada hoida (ja selline on ta alati olnud), siis see film teda just sellisena näitabki. Vaatasime mehega koos ja ei osanud küll millegi kohta kriitilised olla, nii haarav vaatamine oli meie jaoks.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: