Nepaal: Kohalik elu

Päev 6

Eelmine maalihke päev oli Anne nii ära väsitanud, et ta ei tulnud isegi õhtust sööma. Ka mitte õlut jooma. Kuigi mina tundsin küll, et olen pudeli õlut täiesti välja teeninud.

See majutus oli nüüd senistest küll kõige lihtsakoelisem. Isegi tekke ei olnud. Meie vinnasime oma kaks voodikest kõrvuti ja rullisime magamiskotid lahti. Ehk ikka ei hakka külm! Kusjuures ei hakanudki. Kuna ma nüüd kirjutan juba arvutist ja tsiviliseeritud internetis, hakkan vaikselt ka fotosid lisama 🙂

Järgmisel päeval viis tee meid jälle edasi. Kõigepealt ikka mäest alla jõe äärde. Sealt üle silla ja praktiliselt püstloodis taas üles. Pidi tulema lihtne ja lühike päev. Mitte mingi 7-8tunnine matk, vaid kõigest 4 tundi. Kõlab ju loogiliselt, et suht lihtne päev?

Jõudsime pisikesse külla, kus tegime šokolaadipeatuse. Ühiselt lepiti kokku, et sööma siin ei hakka, sest kõht polnud eriti tühi. Giid küll hoiatas, et järgmine asustatud punkt on Prok, meie sihtkoht, ja enne seda süüa ei saa. Aga uskusime, et see pole probleem.

Ma olin kohe päris rõõmus, et me ei söönud, sest kui matka jätkasime ja ma leidsin end peagi püstloodis üles kihutava tõusu keskelt, olin kindel, et täis kõhuga poleks ma sealt ennast üles vinnanud. Algus oli maru raske, sest päike lõõskas peale. Õnneks oli aga varsti vilu, sest see mäest üles liikuv rada läbis metsa. Vaikselt tiksusime sealt muudkui üles ja üles. Ühel hetkel võis arvata, et oleme kuhugi päris üles jõudnud ja tegime seal pausi. Riin tsekkas oma kella, mis kuvas rada ja ütles, et oh, midagi hullu enam tulemas ei ole. Tegelikult oli veel mitu ebamugavat tõusu ees 😀 Aga siis ka üks langus ja selle järel veel üks tülikas tõus. No ei tahtnud lõppeda see 4 tundi.

Viimaks jõudsime siiski Proki. See oli seni nähtutest hoopis teistsugune küla. Kuidagi armas nägi välja, õudselt vaikne ja üldse täiesti teise kujuga kui eelnevad külad. Muidu läks matkarada külast läbi ja selle tee ääres olid kõiksugu majutus- ja toitlustusasutused, kuid mitte Prokis. See küla Manaslu tavalise raja sekka ei kuulu, mistõttu ei ole see ka niivõrd turistidele orienteeritud. See on rohkem tavaline põllumajandusküla. Kõigil on oma maisipõllulapid ja mõnel ka mingid loomad.

Ööbima pidime seekord kodumajutuses. Tavapärases kodumajutuses seekord me peatuda ei saanud, sest tolles majapidamises oli hetkel lein. Majutuse peremehe vend oli ära surnud ning külla olid saabunud matusetalituse läbi viimiseks hulk munkasid, kes kõik selles kodumajutuses ööbisid. Õnneks oli külas veel paar kodumajutust, nii et ula peale me ei jäänud.

Majutusse kohale jõudnud, haarasid käed kohe õlle järele. No nii aitas juba neist tõusudest! Ainsana oli toss täiesti väljas Riinul, kes vajas toitu. Hommikusöögist oli nüüd juba ulmepikk aeg möödas ja ega seda sööki ka lähiajal tulemas polnud, sest šerpa alles suundus köögitoimkonda. Riin ei olnud isegi kõnevõimeline, sest keha nõudis nii väga kütust. Õnneks ta sai peagi mingi šokolaadi või muu ampsu ja tuli taas elule. Meie teised jõmisesime juba õlude taga.

Kodumajutus oli meie võimalus näha, kuidas kohalikud päriselt elavad. Õigemini elada ka ise nii nagu kohalikud. Kui võiks arvata, et turistidele luuakse elamiseks mingid minimaalselt talutavad tingimused, teenides selle pealt maksimaalselt head raha, samas kui kohalikud on enda eluks loonud maksimaalselt mugavad elutingimused, et endal hea oleks, siis tegelikult on täpselt vastupidi. Kõik, mis tehakse turistidele, on parim, mida on üldse võimalik saavutada. Ise elatakse hoopis tagasihoidlikumalt.

Kodu süda on köök. Selles köögis on ahi, mis kütab kuumaks pliidiplaadi ja mis annab sooja. Aga mis ajab ka hirmsasti suitsu sisse. Sest ahjul ust pole. August pistetakse sisse pikad toikad, mis otsast põlevad. Jao pärast lükatakse oksi muudkui edasi. See on ka põhjus, miks kõik külaelanikud hirmsasti vingu järele haisevad. Nad istuvad seal köögis soojas ja nende riided on vingust läbi imbunud. Samas – kas siis pesematuse hais parem oleks? Ei oleks. Ving matab hullema.

Kas ja kui sageli nad pesemas käivad, see on miljoni dollari küsimus. Mingit sauna, nii nagu vanadel eestlastel, neil pole. Duširuumi ka mitte. Pelleri kõrval oli pime ja kole pesuruum, kus ehk võib-olla pesti ennast mõnikord. Seal oli üks suur veetünn ja sealt tuli voolik, kust sai vett. Meie omad kasutasid seda dušitamiseks ja keha pesemiseks. Ehk siis teinekord ka kohalikud?

Riided olid neil seljas ühed ja samad ja need ei olnud sugugi puhtad. Ikka täitsa mustad ja määrdunud riided olid kohe. Sellest tingitult ei olnud väga puhtad ka need voodid, kus nad magasid. Mida nad meile magamiseks pakkusid. Kodumajutus ju.

Meie saime peretütarde toa. Seal oli kaks voodit ja seinad täis kõiksugu fotosid ja ingliskeelseid inspiratsioonilauseid stiilis “Stop trying to make everyone happy! You’re not tequila.” Mõlemas voodis olid padjad. Padjad kuju poolest. Reaalsuses olid need kivikõvad patakad. Ma ei teagi, mis nende sisu oli. Peale tõmmatud padjapüür oli igatahes…kõnekas.

Vaadake pilte. Proki küla. Lahe värviline uks, mis viis meie tuppa. Vaade siseõue, kus pikutab koer Sinki. Ukse vahelt vaade kööki, kus on roikad pliidi all, nats on vingu ka näha. Meie tuba. Padi.

Õhtul läks päris külmaks, sest olime juba 2400 m kõrgusel. Kõik otsisid joped välja, sest meie õhtusöögi ja tšillimise ala ei olnud otseselt siseruumides. Küll köögi kõrval, nii et hea õnne korral saime ahjusoojusest veidi osa, aga pererahvas ei olnud nii külmatundlik nagu külas olnud põhjamaalased – katusealuse välisuksest käidi edasi-tagasi ja see jäeti pidevalt lahti, nii et me lihtsalt lõdisesime ja üritasime sooja saada kuumast teest väikese Vana Tallinna või Strohiga.

Muide, tee on sealmaal põhiline, millega raha teenitakse. Suur termosetäis teed võib maksta vahemikus 8 eurot (must tee) kuni paiguti lausa 20 eurot (kõige kallim on ingveri-sidruni-mee tee). Tee ei ole ise midagi erilist. Vesi pole ju seal defitsiit, see voolab mägiojadest ise kätte ja ka teesegud pole midagi erilist – termosesse virutatakse kaks teekotti ja käib küll. Või siis pannakse piparmündilehti või ingverit-sidrunit. Lihtsalt võrdluseks, et näiteks kahene tuba tüüpilistes teemajades maksab 4 eurot. Ehk et suur termosetäis teed on kaks korda kallim kui ööbimine kahele inimesele. Selline on see eluke seal.

Öösel oli raske magada, sest Sinki haukus külakoertega võidu. Kõrvaltoas rögistas peremees. Köhis ka päris sügavalt. Hea, et Ülo tuba natuke eemal oli, raudselt oleks alateadlikult diagnoosima hakanud. Vastu hommikut helisesid eeslite ja/või lehmade kellad.

Päev 7

Kokku tuli meil kodumajutuses ööbida kaks ööd. Seitsmendat päeva sai sisustada kahel moel. Võis minna matkama kõrgele üles Musta järve äärde (matkapäev arvestuslikult 8 tundi pikk, neist 5 tundi jutti mäest üles rühkimist, seal kohapeal valmistatud nuudlisupp lõunaks ning seejärel 3 tundi sama rada mööda mäest alla) või võis jääda kohapeale, puhata, kõmpida külas ringi ja süüa mõnusat lõunat. Meie Erkiga ei hakanud endale illusioone looma ja otsustasime puhkepäevast kinni haarata. Leidus teisigi, kes tahtsid veidi lõõgastuda. Tublimad ja krapsakamad suundusid matkale.

Meie käisime kloostrites uudistamas. Vana asus poole mäe peal. Sisse sinna ei pääsenud. Uuem asus külas sees ja saime ka sinna sisse. Endiselt käisid seal matusetseremooniaga seotud tegevused, meie külastamise ajal oli paus. Kloostrisse sisenemiseks tuli jalatsid ära võtta. No kuidagi poleks tahtnud, sest kloostri põrand oli nii rõve ja räpane, et sokkidest hakkas kahju.

Mis värk neil selle räpasusega on? Miks puhtusest lugu ei peeta? Pole lihtsalt seal kombeks. Ka kapsaid ja muid saadusi külvatakse seal suvaliselt maha. Meil on peenrad, sümmeetria. Seal on lihtsalt siuh-säuh kuidagi-midagi. Koer käib kapsapeenarde vahel asjal. Kõigil on täiesti ükskõik.

Elu on selles mõttes lihtsakoeline, et aeg oleks nagu paarsada aastat tagasi keritud. Meil ei kasuta keegi rehepeksuriistu enam, ma eeldan. Seal on see tavaline. Ka maisi töödeldakse käsitsi. Tõlvikud on hunnikus ja neid pekstakse mingi nuudiga, et terad eemalduks. Elu on füüsiline ja raske. Mõelda vaid, et kui on maalihked või varingud, mis ühendustee ära lõikavad, siis on külade varustatus ka kohe häiritud. Pole ju mingeid autoteid vms, mille kaudu kaupa saab. Nii pidime meiegi üsna tagasihoidliku menüüga hakkama saama. Lihast ei unistanudki keegi, jumal temaga, aga juustu oleks küll tahtnud. Ei saanud, sest juustu polnud. Ka ketšupit ega moosi ega midagi sellist polnud. Õnneks ei saanud toidu üle viriseda. Lõunaks saime me praetud kartulit köögiviljadega. Kuidagi väga hea oli see lõuna. Väga.

Aga huvitav oli jälgida ja huvitav oli selline ajarännak teha. Oma silmaga näha, et niimoodi veel 21. sajandil elatakse. Need, kes käisid järve ääres matkamas, said teistsuguse kogemuse, nimelt tohutult kurnava ja väsitava matka. Anne oli pärast seda matka omadega väga läbi, ega Priitki rõõmust ei rõkanud. Kõva tööpäev. Meil oli hea meel, et sellest pääsesime 😛

Öösel tundsin, et keegi sööb mind. Hoidsin pöialt, et see oleks kirp, mitte lutikad :/ Õudselt ebamugav oli. Hommikul olidki kehal ridadena paiknevad hammustused. Ega saanudki loota, et sellises mustuses kuidagi lihtsamini pääseks…

2 kommentaari

  1. Hans Vallner

    Tere!Kas tubli matkasell Reet T oli teie grupis.Kohtasin teda Kt-hus 10 okt.Oli minemas Manaslu ringile.Meie käisime Upper-Mustangis 08.10-01.11 oli väga vahva.

    • Oli, ütleks isegi, et Reet oli meie grupijuht 🙂

      Kas Upper-Mustangi muljed ka keegi kirja pani-paneb? Me elukaaslasega tahaks kindlasti ka tulevikus uuesti Nepaali matkale minna. Nii et olen edaspidi kõiksugu Nepaali matkade muljete otsingul 🙂

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: