Nepaal: algab (mäe)haigus

Päev 8

Saime oma teise öö ka magatud ja valmistusime uueks päevaks. Hommikusöögiks oli Riin juba paar päeva tagasi hakanud kaerahelbeputru tellima ja Erki tema eeskujul. Mujal oli see söödav, aga et Prokis kaerahelbeid ei olnud, anti seal mingit jahukörti. Vot see oli nii hull, et Erki seda süüa ei suutnudki. Mina olin endiselt omleti peal.

Prok oli ka esimene koht, kus ma julgesin juua külakaevust pärit vett. Ülo arvas, et nüüdseks oleme nii kõrgel, et võib juua küll ja ei pea kuidagi filtreerima. Vee maitse oli tõesti väga hea, kuigi mingeid purukesi nägin hiljem veeanumas hõljumas küll. Erki oli äraootaval seisukohal – kas hakkab see suvalise vee joomine kõhule või ei…

Selle matkapäeva teekond pidi olema keskmise raskusega. Mitte just lühike päev (kirjade järgi 7 tundi), aga mitte ka ülearu pikk. Kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis eks ta venis üsna pikaks päevaks küll, aga ei midagi kontimurdvat. See päev oli vist üks esimesi kordi, kus meie Erkiga ei saabunud ööbimispaika päris viimastena. Küll ka mitte esimestena, aga siiski mitte ka päris viimastena. See oli hea seetõttu, et ööbimispaigas oli sooja duši võimalus ja saime järjekorras üsna etteotsa. Üldjuhul olid minu pesemisrutiinid piirdunud märgade salvrätikutega. Vaid pärast seda hullu maalihke päeva olin sooja duši all käinud. Nüüd avanes järgmine võimalus. Mis siis, et tasuline (maksis 400 ruupiat, mis teeb Eesti rahas veits alla 4 euro), aga ikkagi soe dušš!

Ka ööbimispaik oli üle pika aja PUHAS ja võib öelda, et isegi ILUS. Kahjuks ühtegi head pilti mul näidata pole. Lihtsalt voodipesud olid valged (sic!), maasikatega. Ja kui ma ütlen valged, siis tõesti säravvalged, puhtad, nagu pestud! Sellise puhtusastmega, et pea padjale panekuks ei tulnudki padjapüüri mõne oma särgi sisse riietada, vaid saigi pea otse padjale toetada ja magada. Kuna olime nüüdseks peaaegu 3200 m kõrgusele tõusnud, pidi arvestama ka üsna külma õhtuga. Õnneks oli see ööbimispaik Lho külas esimene, kus söögisaalis oli ahi. Päris selline sooja andev ja suitsu mitte sisse ajav ahi. See pandi pimeda saabudes kütte ja no küll oli ikka mõnus.

Meil Erkiga oli kokkulepe, et kui oleme jõudnud üle 3000 m kõrgusele, siis alkoholi rohkem ei tarbi, sest alkoholi tarbimine võib mäehaigust hoogustada. Aga see, et sai duši all käia ja magada puhaste linade vahel ning viibida soojas ja mõnusas söögisaalis, pikk, kuid vägagi nauditav matkapäev selja taga, lihtsalt nõudis tähistamist. Siin tegime oma viimased õlud. Kusjuures ostsime kaks pudelit, kuid ära kulus kahepeale ainult üks, teise andsime pärast tagasi.

Ahjaa, õhtusöögi ajal selgus, et kirp oli meiega kaasa reisinud Erki sokkides. Õhtusööki oodates sai ta terve rea hammustusi. Aga käis siis riideid kloppimas ja kirp õnnestuski välja kloppida. Kaugemale ta meiega enam ei pääsenud.

Päev 9

Öösel oli õues külm, aga tekid olid paksud ja magada oli mõnus ja soe.

Meie teekond jätkus Samagauni küla suunas. Selle matka alguspunktis oli üks klooster ja kloostrivärav, mis oli hästi fotogeeniline, kuid märgilise tähendusega eelkõige seetõttu, et läbi värava oli imeline vaade Manaslu tipule – mäele, mille ümbruses meie matkakene kulges. Lihtsalt infoks, et Manaslu on kõrguselt maailma kaheksas mägi. Everest on kõrgeim, Manaslu on järjekorras kaheksas. Enamik maailma kõrgeimatest mägedest asuvadki Nepaalis. *Aa, muide, keelenatsidele: ma olen täiesti segaduses. Ma arvasin, et Nepaal on Nepaal. Kuigi hakkasin kahtlema ja EKI ütleb, et Nepal. Mismõttes? Nüüd on juba imelik hakata teistmoodi kirjutama. Ma jätkan Nepaaliga ja kui tulevikus vaja, eks ma siis kirjutan Nepal. Siis peaks hääldama ka nagu “sepal”, mitte nagu “fekaal”?

See matkapäev oli ette nähtud hästi lühike, vaid 3 tundi. Ja see päev meeldis mulle nii väga. Õudselt mõnusal maastikul kulges see matk ja hästi ilus ja meeliülendav oli see ümbrus. Tõsiselt tore ja sellises ümbruses oleksin olnud vabalt valmis kõndima veel tunde ja tunde kauemgi. Nägime hästi palju hobuseid ja jakke. Nende vahelt tuli ise julgelt läbi liikuda. Ausalt öeldes on jakid natuke hirmuäratavad oma massiivsete sarvedega. Aga ükski neist ei paistnud kuri ega ähvardav. Hobused ajasid oma asja. Kuigi reeglina liiguvad nad karjaga koos, oli üks vist maha jäänud ja pani hirmsa padavaiga rajal mäest alla mingit asja ajama. Me õnneks nägime, et ta tuleb, aga Liisi oli just tõusule keskendunud ja vaatas ainult enda ette. Viimasel hetkel saime talle ikka hüüda, et hobune tuleb ja ta sai eest ära kalpsata.

Teekonna lõpuosas jõudsime ühele põnevale väljale. See oli jakkide karjatamisala. Aga lisaks jakkidele oli ala täidetud väikeste roheliste mehikestega. Nii kaugelt paistis. Tanel arvas, et ehk on Keskerakonna suvepäevad. Kusjuures tõesti selline mulje jäi, sest kõigil siblijatel olid täpselt samasugused rohelised dressid seljas. Aga kasvult olid nad poliitiliste ambitsioonide täitmiseks natuke liiga väiksed. Paistis, et lapsed rohkem. Kui lähemale jõudsime, tuvastasime tõesti, et tegemist oli lastega. Võib-olla isegi lasteaialastega. Nad tegid parasjagu tööd. Nimelt korjasid jaki (või jaki ja lehma ristandite) sitta. Kottidesse. Ausalt, ma ei valeta.

(laenan Riinu pilte)

Jaki sõnnikut kasutatakse põletamiseks. See põleb hästi ja annab sooja. Ja paistis, et selle väärtusliku materjali kogumine on lasteaialaste töö. Ju oli mingi konkreetne tund, mil sellega tegeletakse. Lapsed ise tundsid tööst rõõmu. Ja mis seal salata, ka hullasid tegevuse käigus. Kui meil mängitakse lumesõda, siis seal… mõelge ise edasi 🙂

Selle matkapäeva jooksul saavutasin mina sellise reipuse, et meie Erkiga olime lausa esimesed, kes sihtpunkti saabusid. Ma veel viskasin šerpale nalja, et me jõudsime esimesena, palun meile kõige parem tuba. Saimegi hea toa – oma vetsumajaga. Vetsumajas siis päris vetsupott ja puha. Toa läheduses oli ka taaskord dušimaja. Mina läksin esimesena ja saingi sooja dušši nautida. Kui Erki läks, siis gaasiboiler miskipärast enam sooja vett ei andnud. Ja ei saanud paljud teisedki sooja vett, nii et mul tõesti vedas.

Kuna matkapäev oli nii lühike, siis sai seda pärast lõuna söömist jätkata väikse lisamatkaga kauni järve äärde. Energiat oli, nii et seda võimalust me ka kasutasime. Kui ametlike kirjade järgi pidi järveni olema tunnine matk, siis tänu sellele, et teekonda juhtisid šerpad ja giid, kes liikusid praktiliselt joostes, jõudsime me kohale poole tunniga. Järv oli tõesti ilus! Päikse käes oleks kindlasti veel kaunim olnud, aga kell oli juba nii palju, et päikest järvele enam ei paistnud. Küll aga paistis järve äärest kätte teekond, mida mööda pääses Manaslu baaslaagrisse. See reis oli võimalik järgmisel päeval ette võtta.

Aga järve äärest tahtsin mina võrdlemisi kiiresti tagasi liikuma hakata, sest selliseid signaale hakkas saatma minu kõht. Minekule! Suht kiirelt, palun!

No ja kui tagasi jõudsime, olidki haiguse esimesed ilmingud käes. Ma mäletasin küll, mida Ülo meile reisi alguses rääkis. Ta ütles, et kõrgusega suudavad aegamööda kenasti harjuda kõik meie organid ja süsteemid, aga vat seedimine on see, mis suudab kohaneda kõige viimasena ja seega võib streikida. Tal olid kaasas ka vastavad tabletid, mida kohe esimeste ilmingute puhul peaks hakkama sisse kühveldama, aga mina ikka veel lootsin, et ehk on see niisama mingi anomaalia, mis ise üle läheb. Olime nüüdseks 3500 m kõrgusel.

Õhtusöögilauas oli hoopis Priit see, kelle pärast ühiselt muretsema hakkasime. Ta oli veel üle-eelmise päeva raskest matkast toibumas, kuid nüüd oli teda kimbutama tulnud palavik. Koguni 38,5 näitas kraadiklaas. Loomulikult sai ta kohe rohud peale ja järgmise päeva pidi võtma rahulikult. Kuna jäime Samagauni kaheks ööks, oligi võimalus järgmisel päeval kasvõi lihtsalt lesida ja terveneda. Mul seda plaani polnud, sest ma tahtsin minna järgmisel päeval poolepäevasele matkale mingise kloostri juurde, kust pidi avanema imeline vaade. Paraku ei teadnud ma veel, mis mind öösel ees ootab…

3 kommentaari

  1. Anonüümne

    Wow! Reading these posts have had me on the edge of my seat! You write them so well! What an incredible achievement so far. The human body and mind can overcome so much and its clear how strong you are! I love how you are no longer last to the destination and with every day you are becoming increasingly more confident in yourself. Can’t wait for the next chapters. Feel better soon and I’m sure your mum is proud of you! You should be proud of yourself too. Excellent writing. You have the ability to make people laugh and gasp with fear at the same time. Stay strong! The photos are just…. it leaves you speechless.

    • Tony, is that you? I see comment in English and I think automatically it’s spam 😀 Thank you for kind words!

      • Anonüümne

        Hey yes it is! I am just about to read your latest update. You are doing amazing!!

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: