Nepaal: Haigus ja tervenemine

Päev 10

Nonii, öö möödus vetsuust kulutades. Ja vetsupaberit, loomulikult. Kui tavaelus ei tule see, mitu vetsupaberiruutu kulub, kõnekski, siis mägedes on kõik loetud – ka vetsupaberiruudud.

Aga ruutude arvust suurem probleem oli minu kehv enesetunne. Hommikul ma voodist ei tõusnud, nii kehv oli olla. Hommikusöögist ei tahtnud ma isegi mõelda, sest pelgalt mõte mingist toidu lõhnast ajas südame pahaks. Isutus ja iiveldus on ühed mäehaiguse sümptomid.

Erki läks hommikust sööma, mina ei tahtnud midagi. Tassi teed võib-olla võtsin, aga seda ka rohkem rohu alla neelamiseks, sest nüüd saatis Ülo mulle selliseid tablette, mis pidid kiirelt kõhutegevuse mõneks ajaks kinni keerama. Raviskeem oli selline, et kaks tükki kohe sisse ja kaks tükki pärast iga visiiti sinna, kus ka kuningas jala käib. Kokku sain kümme tabletti ja neist oli õhtuks järel kaks. Üldse ei tahtnud tööle hakata.

Keset päeva käis isegi mul üks šerpa ukse taga uurimas, kas saab mulle midagi tuua. Aga ma ei tahtnud muud, kui vaid voodis lesida. Ka palaviku tunne tekkis mul päeval, nii et kordamööda magades ja blogipostitust kirjutades ma seal kuidagi virelesin.

Pärastlõunal tuli Erki matkalt ja ütles, et see vaade, mis sihtkohas avanes, oli üks kõige ilusamaid vaateid senise reisi jooksul. Thank you very much, just seda ma tahtsingi kuulda 😀 Kõige ägedam asi, millest mina ilma jäin. Kummutasin sisse terve väikse termosetäie teed, nõudsin vett ja vetsupaberit ja soigusin edasi. Lõunat ma süüa ei tahtnud. Õhtusöögist ei soovinud samuti midagi kuulda. Üritasin lihtsalt järgmiseks päevaks kargu alla saada, sest siis pidime juba edasi liikuma.

Ma arvan, et see oli ka esimene päev, kui Anne hakkas unistama sellest, kuidas võiks hoopis haigeks jääda, endale helikopteri järgi tellida ja raskete matkapäevade asemel puhaste haiglavoodi linade vahel teisi järele oodata 😀

Tugevatest ka paar sõna. Kes ei läinud sel päeval kloostri juurde, see võttis ette Manaslu baaslaagri reisi. See oli üks väga raske ja füüsiliselt nõudlik retk. Meie grupp koosnes aga peamiselt väga sitketest tegijatest, kes ei löönud millegi ees risti ette. Nii et jagus huvilisi ka Manaslu baaslaagri matka jaoks. Mega-respect neile. Vaade oli vist suhteliselt meh olnud, aga teadmine, kui raske ja ägeda matkaga hakkama saadi, oli asja väärt!

Päev 11

Ärkamisega polnud probleemi, sain voodist püsti ja enesetunne oli üsna hea. Aga jõudu polnud mitte grammikestki. Mitte haigusest, vaid puhtalt sellest, et polnud midagi söönud ja energia tase oli üks suur null, et mitte öelda miinuses. Hommikusöögilauas suutsin endale tellida ainult chapati leiba. See oli ainus, mis tundus, et võib kõrist probleemideta alla minna. Lihtsalt maitsetu sai, ei mingit erilist praerasva lõhna ega midagi. Alla ta kuidagi läks, aga jõudu ta mulle küll ei andnud.

Võtsime maja ees stardipositsiooni sisse. See oli üks tore loomadest pungil majaesine. Eeslitele olid kotid pähe seotud ja sealt nad sõid oma teri. Koerad jooksid ringi. Üks arvas, et võiks mul hammastega säärest kinni võtta. Täitsa ehmusin, et mida ta teeb, aga ta hästi õrnalt, rohkem mänguhoos.

Hästi tasakesi hakkasin siis astuma. Kuniks maa oli lauge, polnud probleeme. Aga kui oli vaja mäest üles minna, siis võttis ikka korralikult läbi. No täiesti null jaksu. Päev oli taaskord hästi lühike ja kerge, ainult et täpselt päeva lõpus oli järsk tõus, mis viis meid ööbimispaika, Samdo külla.

Ma olin valmis seda viimast lõiku kasvõi käpuli ära käima, aga Erki nõudis järeleandmatult, et ma koti temale annaks ja nii sain ma hoopis tempokamalt liikuda. Endale tõmbas ta minu koti kõhu peale ja liikus päris jõuliselt. Näiteks Annest, kes kah keset teed vahepeal puhkama jäi, pani ta mööda. Anne veel itsitas, et ta alguses ei saanudki aru, et see on Erki, pidades teda mingiks väga moodsa varustuseks šerpaks.

Samdo kõrgus oli 3860 meetrit. Päris kõrge juba. See tähendas, et õhku oli veel vähem ja igasugune füüsiline pingutus oligi raske. Kui ma majutuse trepist üles vantsisin, siis toas vajusin ma kohe voodisse pikali ja ei liikunud enne, kui mind lõunalauda kamandati. Plaanisin süüa suppi. Erki oli tellinud mulle küüslaugusupi, mis hiljem osutus küll küüslaugutükkide leotusveeks (soojaks), aga no asi seegi. Vähemasti sain mingitki asja oma kehasse, kuigi küüslaugust ma erilist energialaengut ei eeldanudki.

Käisime külas jalutamas. Sealt leidis Priit väikse poekese, kust sai odavama hinnaga vett ja cocat osta. Kui juba madalamal maksis coca 400 ruupiat, siis seal sai veel 300-ga kaubale.

Kui mina tundsin end päeval juba hästi, siis Riin oli näost väga paiste läinud ja kurtis halva enesetunde üle. Ta oli esimene, kellele Ülo mäehaiguse rohtu andis. See pidi muus osas hästi mõjuma, aga sellel on üks tüütu kõrvaltoime – tuleb hakata jube tihti pissil käima. Riin sai igatahes mäehaigusest mõne tunniga terveks. Ka paistetus tõmbas ilusti tagasi.

Ühtlasi oli see minu teada viimane küla, kuhu üldse sai veel helikopterit järgi kutsuda, juhul kui üle mäekuru minna ei õnnestun või kui midagi nii kardinaalselt halvasti läheb, et matk meditsiinilistel põhjustel katki jääb.

Samuti saime seal külas üle aia piiluda kohalikku lasteaeda. Lapsed olid seal minu arust järelvalveta. Kedagi peale passimas küll ei näinud. Mänguautodega mängiti seal niimoodi, et virutati neid täie hooga käest maha 😀 Ja siis topiti otsapidi suhu. Ja siis jälle maha. Tervis oli neil lastel küll raudne.

Õhtusöögi ajaks pandi taaskord ahi kütte. Nüüd olin juba minagi valmis rohkem sööma. Nuudlitega suppi nimelt.

Ööseks küsisime kõrvaltuppa paigutatud Johnilt tekki. Magada ei olnudki külm. Kuigi õues oli juba igatepidi krõbe.

Päev 12

Minu plaan oli kõht hommikul kõvasti täis parkida, sest ees ootas raske päev. Ajaliselt pidi see võtma küll ainult kuni 5 tundi, aga juba silmaga oli näha, millises tõusus ees ootav tee kulges ja numbrid rääkisid ka selget keelt. Liikusime nüüd 4460 m kõrgusele Dharmasala külla.

Ma ei ütle, et päev oli õudselt lihtne. Ikka oli raske! Aga see oli üks minu lemmikumaid matkapäevi. Mulle nii väga meeldis see, mida ma selle matkapäeva jooksul nägin. Taimestik oli üsna kiduraks jäänud, aga kuidagi mõnusad olid need mäeseljad ja mõnus avarus oli ümber. Nüüd oli juba ka lund näha. Ma ei armasta lund, aga siin veel ei häirinud.

Nägin ka mägikitsesid siin ringi liikumas. Mitte nüüd nii lähedalt, et siruta käsi välja ja tee pai, aga nii, et ikka näed, et on kits. Teisi metsloomi õnneks ei näinud. Need teised kõik on sellised, kelle läheduses ei tahakski viibida.

Tegime vahepeal mõne pausi ka, et istuda ja päikest nautida ja puhata. Ühel hetkel küsisin meie giidilt, kui pikalt veel kõndima peame, aga ta oli nii pessimistlik, et käis välja aja a la 3 tundi veel vms 😀 Tegelikkuses oli vist alla tunni veel lõpuni. Nii et kohati me, viimased, olime tublimad kui giid meid hindas.

Sihtpunktiks oli seekord väike külakene, kus polnud eriti midagi. Meie ööbisime majas, mis nägi välja nagu ehitussoojak. Tundus, et see on mingi maailma kõige külmem ja õhem plekkhütt, kusjuures põrandat sellel polnudki. Põranda asemel olid maa peale laotud kivid, sellele peale pandud kiht vineeri, madratsid ja kogu lugu. Lisaks tuli meil nüüd omavahel tuba jagada, sest kaheseid tube siin polnud. Neli inimest kuudi kohta.

Selline magamishütt. Lõikasin Reeda igaks juhuks välja, sest äkki ta ei taha avalikult pildile jääda 🙂

Reaalsus oli see, et soojemat majutust meil mitte kusagil veel olnud polnudki. Kui nad seal Nepaalis neid plekkhütte vaid rohkem kasutaks…

Õhtusöök oli sel päeval juba varakult. Nagu ikka, käis meil laua ääres ringi hapniku omastamise võimet mõõtev aparaat. See oli niimoodi seadistatud, et kui mõõdetav tulemus jääb alla tavalise normi, hakkab masin piiksuma. Ütleme nii, et sel õhtul piiksus ta meie kõigi sõrmede otsas.

Kõige hullem oli seis Erkil, kelle sõrme otsas näitas masin tulemust, mis käib tavaliselt käsikäes surmaga. Surnud ta ühestki otsast polnud ja tegelikult tundis end ka võrdlemisi hästi. Kuid see mõõtetulemus tegi olemise murelikuks. Eks meil pea valutas mingil määral kõigil, isegi giid ja šerpad ütlesid, et see on täiesti normaalne ja ega ka nemad end 100% hästi ei tunne. Kõrgus ju. Kuid Erki pidi nüüd mõtlema, kas võtab mäehaiguse tabletti ja käib terve öö pissil või läheb riski peale välja. Kuna ühe võimaliku kõrvaltoimena on loetletud ka trombi oht, siis oli mõtteainest ja lõpuks ta seda õhtul ei võtnudki.

Järgmisel päeval ootas meid ees matka kõige pikem ja raskem päev. Kuru ületamine. Äratuskellad panime helisema juba kella 3-ks. Öösel.

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: