Inimeste kottimise lugu

Ma olen lihtsalt nii pettunud ja võitlemisest väsinud, et kirjutan end siia tühjaks. Äkki on kellelegi teisele õpetuseks. Või hoiatuseks. Pead olema valmis selleks, et sind kui klienti ja tavalist inimest kotitakse räigelt, aga sa ei saa mitte midagi selle vastu teha ja mitte keegi sind aidata ei kavatse.

Kui hakkasime Kathmandust tagasi koju lendama, ei osanud me ettegi arvata, milliseks meie tagasilend kujuneb.

Oma tagasilendu plaanides kaalusime mitut võimalust. Kuna lendasime Finnairiga läbi India (New Delhi), oli meil oma arust kaks valikut.

1. Lennata Kathmandust Delhisse ja jääda sinna üheks või kaheks ööks. Hotellid ei ole seal väga kallid, pigem isegi on väga odavad. Samas selleks oleks vaja olnud India transiitviisat, mis maksab raha. Pealegi väljus meie lend Helsingisse nii vara hommikul, et oleks olnud tüütu poole öö pealt ärgata ja end lennule checkida jne. Tundus keerulisem variant.
2. Lennata Kathmandust Delhisse ja veeta öö Delhi lennujaama hotellis, mis asub transiittsoonis. See tähendab, et me poleks lennujaamast ega selle transiittsoonist üldse väljunudki. Hotell maksis 140 eurot öö kohta, mis ei ole India kohta üldse mitte odav, aga see oli meie jaoks mugavam variant – pole vaja viisat teha ega keset ööd lennujaama kolistada jne. Ärkad, kõnnid väravasse ja oledki lennukil.

Olime enne reisi tutvunud ka viisanõuetega. Infot ammutasime erinevatest allikatest. Näiteks Delhi lennujaama kodulehel oli info, et transitviisat ei ole vaja, kui sul on olemas edasilennupilet, see lend väljub vähem kui 24 tunni jooksul pärast saabumist ning sa ei välju transiittsoonist ehk et sa ei tüki India piirile. Sa ei lähe lennujaamast välja ja sul ei ole äraantavat pagasit, millele peaks pagasilindi juurde järele minema – see eeldaks automaatselt riigipiiri ületamist.

Meie viga oli planeerimisel see, et me tahtsime äraantava pagasiga reisida. Nii me vähemalt plaanisime. Aga kui me päev enne lendu Finnairi check-ini hakkasime tegema, sai ruttu selgeks, et pagasiga me kindlasti ei reisi. Ainus võimalus selliselt transiittsooni läbida on käsipagasiga. Kui sa lähed kolmeks nädalaks Nepaali, siis alguses tundub see täiesti võimatu missioonina. Aga kui sul on valida, kas sa lähed reisile käsipagasiga või sa ei lähe üldse mitte kuhugi, siis leiutad suht kiirelt välja, kuidas käsipagasiga minna.

Tallinnast teele asumine ei olnud lõppkokkuvõttes kuigi keeruline. Kuna meil oli Finnairiga ostetud piletid ainult kuni Indiani ja tagasi ning India-Nepaali ots eraldi, oli vaja asja lihtsalt selgitada ja esitada kindel info, et meil tõesti edasilend olemas on. Meid registreeriti check-ini lauas lennule, prinditi piletid kuni Delhini välja ja sooviti head reisi.

Kui me Delhis maandusime, juhatasid sildid meid Transfer Deskini, kus me näitasime lennu broneeringuid ja dokumente ning ootasime kannatlikult. Meile prinditi pardakaardid välja, meid juhatati spetsiaalsesse turvakontrolli, kus meie pagas läbi valgustati ja meid endid läbi patsutati ning olimegi teel õigesse väravasse. Ei mingeid probleeme.

Probleemid algasid Kathmandu lennujaamas, kui me hakkasime tagasi lendama. Veebis me lennule check-ini teha ei saanud. õigemini isegi saime, aga pardakaarte meile ei saadetud. Selle asemel saime teate, et pöörduge lennujaama check-ini lauda. Meid ei pannud see muretsema, sest teadsime varasemast – peame lihtsalt ära tõestama, et me lendame Delhi lennujaamast edasi ja meilt viisat ei nõuta, sest selline välistus on ametlik ja täiesti toimiv, olime ju samal viisil korra juba teekonna läbi teinud.

Lennujaamas selgus, et lennufirma IndiGo tegelased ei tahtnud meie pabereid nähagi. Viisat pole? Selge, siis lennule ei saa! Punkt.

Algul ei tahtnud mu aju sellist infot üldse omakski võtta. Kuidas ei saa lennule? Miks meilt viisat nõutakse, kui meie reisi puhul ei ole viisa vajalik? Me ei sisene riiki, me ei lähe immigratsiooniputka lähedalegi. Me teame täpselt, kuidas me peame seal lennujaamas liikuma. Delhi-Helsingi lennu pardakaardid olid meil juba olemas. Kindel tõend, et edasilend toimub. Kuid IndiGo inimesi see ei huvitanud. Raiusid nagu rauda, et teil peab olema transiitviisa ja mitte ükski muu lahendus ei tööta.

Lisaks meile (neljakesi) tekkis juurde veel kolm hädalist. Kolm eurooplast, kellele müts lihtsalt pähe tõmmati. Neist üks soovis samuti Tallinna lennata (hea kokkusattumus). Teised olid teel Vietnami. Ei aidanud meid mõistlik argumenteerimine ega ka nõudlikum vaidlemine.

Ainsa lahendusena pakuti, et lennaku me teise lennufirmaga (Vistara), kes väljub 20 minutit hiljem. Kusjuures see oleks olnud igati toimiv lahendus, sest Vistara esindaja ütles, et neil poleks meie lennule laskmisega mingit probleemi. Paraku reisisime me pühade ajal ja lennud olid täiesti täis. Vistara mees ütles, et oodaku me kella 16ni ja kui selgub, et neil on lennukil vabu kohti, siis ta võtab meid peale. Paraku tulid kõik lendajad kohale ja meie jaoks ruumi polnud.

Edasi läks asi nii, et me vaatasime üksteisele natuke aega lolli pilguga otsa ja siis hakkasime kiirelt uusi lende otsima. Unistus sellest, kuidas me mugavalt öö hotellis veedame ja hommikul värske peaga Euroopa poole teele asume, varises kildudeks. Meid ootas ees eriti pornograafiline marsruut: Kathmandu-Dubai-Krakow-Varssavi-Tallinn. Kusjuures Kathmandu-Dubai ja Dubai-Krakowi marsruudil lendasime FlyDubaiga. Nende lennukid on tohutult ebamugavad. Uued küll, aga maksimaalselt kitsad. Sama ebamugav nagu Ryanairiga. Ja selliseid lende 6 + 4,5 tunni ulatuses. Krakowis ootas meid ees 6-tunnine vahepeatus. Et lennata pooletunnine sutsakas Varssavisse ja alles sealt Eestisse. Maksimaalselt väsitav ja ebamugav. Neli lendu jutti. Õudus!

Vähe sellest, et see oli ebamugav, läks see meile maksma peaaegu 800 eurot inimese kohta. Lisaks kaotasime ka oma hotellibroneeringu New Delhi lennujaamas. Kui kohale ei tule, läheb summa öö eest ikkagi maha. Läks ka.

Lootsime siis, et kindlustus selle juhtumi katab, kuna me ise ei olnud enda arvates mitte midagi valesti teinud. Me kõik olime kaitstud Swedbank Insurance’i reisikindlustusega. Mõtled küll, et oled sellest kindlustusseltsist ainult head kuulnud. Et hätta jäänud reisijaid aidatakse, kui nendega on ebaõiglaselt käitutud. Kuid võta näpust. Swedbank Insurance andis juhtumi menetleda mingile Leedu firmale, kus tegeles juhtumiga pooleldi umbkeelne inimene. Eesti keelt ta igatahes korrektselt ei vallanud. Tema otsuse järgi katkestas meie reisi “ametivõimude tegevus” ja just sellenimeline punkt on nende tingimustes üks välistusi. Lisaks soovitas ta meil pöörduda lennujaama (sic!) poole…

Esiteks, kas ametivõimud pole mitte riigistruktuurid? Näiteks kui politsei võtab su kinni ja sa sellepärast lennust maha jääd vms. Erafirma töötajaid vist ei saa ametivõimudeks nimetada? Või mis teie arvate? Teiseks, millisesse lennujaama, hea inimene? Mis on lennujaamal pistmist sellega, et üks lennufirma oma klientidega omavolitseb?

Mind tõsiselt üllatas, et reisikindlustus ei paku kaitset reisijatele, kes pole milleski süüdi. Milleks ma siis ometigi üldse reisikindlustuse teen? Ikka ju selleks, et olla kaitstud ootamatute situatsioonide eest, mille tekkimises minu enda süülisus puudub. Selgub, et reisikindlustus sellisel puhul reisijat ei aita.

Loomulikult olen ma juba nädalaid olnud kirjavahetuses ja vaidluses IndiGo lennufirmaga. Nende enda koduleht ütleb, et India transiitviisat ei ole vaja juhul, kui on ette näidata edasilend, mis toimub järgmise 24 tunni jooksul. Punkt. Ei mingeid täpsustavaid nõudeid vms. Aga IndiGo väidab mulle, et kuna me lendasime edasi teise lennufirmaga, siis meil oleks pidanud olema transiitviisa. Kui ma palun ette näidata, kust selline nõue tuleneb, siis mulle vastavat allikat ette anda ei suudeta. Ma olen juba kolm korda küsinud.

Mulle vastati viimati:

We would draw your attention to the “IndiGo Conditions of Carriage”, which constitute a valid and binding contract between you and IndiGo, and of which you had adequate notice and acceded to prior to making your booking. The relevant extract of the IndiGo Conditions of Carriage are set out hereunder, for ready reference:

 IndiGo may refuse carriage of the Customer or the Customer’s Baggage if, in the exercise of our reasonable discretion, we determine that:

“The Customer does not have proper and/or adequate travel documentation, or may seek to enter a country through which he/she may be in transit, or for which he/she does not have valid travel documents, destroy his/her travel documents during flight or refuse to surrender his/her travel documents to the flight crew, against receipt, when so requested”

Öelge, kas mul ei olnud adekvaatseid reisidokumente? Mul oli pass ja mul oli edasilendu tõendav dokument (pardakaart järgmisele lennule). Kust tuleb sisse nõue, et mul oleks pidanud olema veel midagi? IndiGo ütleb, et oleks lennanud nende lennuga, siis poleks probleemi olnud. Aga et teine lennufirma, siis on probleem. Ma tõesti ei ole veel ühtegi allikat leidnud, kus oleks selline nõue must valgel kirjas, nii et reisi planeeriv ja lennupileteid ostev inimene sellega tutvuda saaks. IndiGo nägemus on see, et nad maksavad tagasi meile raha Kathmandu-Delhi lennu eest, aga see summa on täiesti olematu. Miks nad üldse on nõus midagi tagasi maksma, kui nad väidetavalt ise eksinud pole?

Viimases hädas üritasin pöörduda ka Eesti saatkonda Indias. Kirjeldasin probleemi ära ja küsisin, kas Indias on äkki ka mingi tarbijakaitse moodi asutus olemas, kuhu saaks inimene pöörduda, kui India lennufirma teda konkreetselt kottinud on. Aga mulle vastas sealt inimene, kes ei vaevunud probleemi üldse süvenemagi. Ütles, et pöörduge India saatkonda Soomes ja pärast öelge meile ka, mis värk nende nõuetega on. Umbes et meie teada ei pea transiitviisat olema juhul, kui on olemas kehtiv India viia… Tule taevas appi! Inimene räägib aiaaugust, sest aia detailidega ta ei viitsi isegi tutvuda. Öelge, mis huvi peaks olema India saatkonnal minu, eestlase huve kaitsta? Mitte mingisugust. Ma eeldasin, et Eesti saatkonnal on. Aga tutkit, Vasja!

No ja siin ma siis nüüd olen. Päris hea hulga rahasumma võrra vaesem ja pole kuskilt oma õigusi nõuda.

Mis ma oskan soovituseks öelda? Et ärge reisige või? Ma arvan, et ma soovitan lihtsalt Indiast nii eemale hoida, kui vähegi võimalik. Ja olla reisides alati selleks valmis, et tuleb ette ootamatusi, mida reisikindlustus ei kavatsegi katta. Ja Swedbank Insurance’i reisikindlustust ma kahjuks ei soovita. Leidke alternatiiv.

• Posted in: Uncategorized