Nepaal: Kuru ületamine

Päev 13

Oleks õhtul pimedas tahtnud tähti vaadata. Ei teadnud ju, kas üldse kunagi elus veel võimalik kusagil nii kõrgel ööbida. Aga väljas oli nii meeletult vastik külm, et romantilisest tähtede vaatamisest ei tulnud midagi välja. Kiire pilk taevasse – ahah, lahe, hüpetega vetsu pissile ja siis ummisjalu magama. Äratuseni polnud ju enam palju jäänud. Kõik vist võtsid sel õhtul unerohud sisse, kuidas sa muidu juba 7 ajal magama jääd.

Nagu ma juba mainisin, olid ehitussoojakud väga soojad ja selles mõttes mugavad magamispaigad. Kui äratuskell helises ja tuli minna õue pakase kätte hambaid pesema, osutus see veidi raskendatud ettevõtmiseks, sest see voolik, kust muidu vett voolas, oli öösel ära külmunud. Nojah, seekord siis selline kuiv hambapesu…

Hommikusöögid söödud, hakkasime minema. Algne plaan oli, et liigume kõik koos. Mis tähendas seda, et esimesed rühkisid kiiruga ees ja tagumine grupp jäi järjest rohkem maha, endal hing paelaga kaelas. Suht ruttu sai selgeks, et nii ei lähe. Tegin ise giidile ettepaneku, et oleks siiski kaks gruppi. Kiired ja aeglased. Nii läkski ja kuigi Riin oli algul solidaarsusest meiega (nii armas!), siis varsti võttis ta teistele kiiretele järele.

Eks strateegiad ka erinesid. Kiired vast mõtlesid, et päev on pikk ja paneks normaalses tempos ajama. Samas kui aeglased mõtlesid, et päev on pikk, üritaks ennast kohe alguses mitte rihmaks tõmmata.

Päevast oli muidugi asi veel kaugel, sest me startisime kottpimedas. Kõik said nüüd pealambid pähe sättida. Ega ma seda kurupäeva osanud üldse oma peas ette kujutadagi. Mismoodi saab pimedas üldse kõndida niimoodi? Kas alla kukkumise ohtu pole? Sest seni läbitud radadel oli ju ometigi kogu aeg!? Kujutlesin ette, kuidas ka kurupäeval liigume mööda järsku mäekülge ja et seal on lumine, siis kindlasti on veel libe ka ja võimalus kuristikku surnuks pudeneda on veelgi suurem. Aga selgus, et rada oli hoopis teistsugune. Kummalgi pool rada ei olnud mingeid kuristikke ega järske mäekülgi. Kõndisime hoopis justkui nagu väikses orus, mis kahe mäe vahelt kulges. Vahepeal oli rada kitsam, vahepeal aga häääästi lai. Esines lagendikkegi.

Meie Erkiga olime selga ajanud absoluutselt kõik riided, mis meil kaasas olid. Meriinovillane soe pesu. Seal peal särk, selle peal oli mul fliis, selle peal minu uus udusulejope ja selle peal veel Erki õhuke tepitud jope. Käes kindad, käed taskus. Jalas kõige soojemad (Darn Tough) meriinosokid. Aga varbad hakkasid nii kiiresti külmetama, et õues ei jõudnud veel valgekski minna, kui ma juba ukerdasin teist paari sokke peale tõmmata. Käed külmetasid loomulikult ka. Kehal oli nii ja naa. Ilma Erki jopeta oleks olnud väga külm.

Palju seal külma oli, ma öelda ei oskagi. Giid ja šerpad panid igatahes kohe hommikul paksu valget kreemi näkku. Sellist, mis ei imendugi naha sisse korralikult. Ma ei tea, mis kreem see on, aga mägedes seda pannakse. Kas ta kaitseb päikse või külma vastu, ma ei tea. Mõtlesin, et äkki siis ikkagi külma vastu. Joogipudelid olid minu koti külgedel. Arvake ära, kas need külmusid täitsa ära või mitte. Üks Coca-Cola pudel oli meil koti sees ja sealt saime juua. Vee osas tuli päikest oodata.

Muidugi oli kihvt niimoodi päikesetõusu ajal mägedes olla, aga ma ei jõudnud seda suurt nautida, sest mul oli tõesti külm. Ootasin väga, et päike särama hakkaks ja ometi soojendaks. Lõpuks ta tuli ja soojendaski. Tõeline elupäästja.

Mitu tundi me teel olime, ma jällegi ei mäleta. Ma arvan, et midagi liiga hullu polnudki, sest jaks otsa ei saanud. Füüsiliselt oli pigem mõõdukalt raske kui väga raske. Kui meie kõrgeim punkt (Larke Pass) lähenema hakkas, tulid mulle ja Erkile šerpad vastu. Üks võttis Erki seljakoti, Erki võttis minu oma ja saime kergema kandamiga tipu suunas rühkida. Teine tõttas koorma käest päästma Annet.

Kui kohale jõudsime, oli pea juba täitsa sooda. Nagu vati sees oleks olnud. Ei olnud hea tunne. Kiiresti kallistasime üksteist, sõime kõik ühe Snickersi, tegime pilti ja hakkasime kohe alla liikuma. 5100 m ei ole selline kõrgus, kus tahaks liiga palju aega veeta.

Mul meenusid hoiatused, mis meile juba varem öeldud oli. “Ostke kassid. Kindlasti on vaja kasse. Kassid on vältimatud, absoluutselt kõigil peavad olema kassid.” Veel viimases kohas, kust kasse osta sai, ütles Erki, et ah unusta ära, mingeid kasse pole meil vaja. Kuna ma ei teadnud, missugune kurupäeval laskumine on, siis oma peas muidugi kujutasin ette kõige hullemaid stsenaariume. Silme ette ilmusid pildid sellest, kuidas tuleme alla jälle mööda mõnd mäekülge, kus on tee umbes 20 cm laiune ja see on kindlasti jäiseks sulanud, nii nagu meil lumi kuskil märtsi ajal jääks formuleerub. Kujutlesin, kuidas sellel jäisel teel on raske püsti püsida isegi horisontaalsel pinnal, rääkimata sisse allamäge maastikust… Kartsin, et ilma kassideta ma seal siis kogu aeg libastun ja eks ühel hetkel ka alla kuristikku pudenen. Aga õnneks mitte midagi sellist polnud. Järsku laskumist tõesti oli, aga tee oli lumine, mitte jäine. Kui end matkakeppidega toestada, sai kõigega väga ilusti hakkama ka ilma kassideta. Kes läks julgeks, see käis mõned korrad tagumikule. Aga mina olin nii ettevaatlik, et ma ei kukkunud kordagi 🙂

Samas oli seda laskumist mehe moodi. Küla, kuhu ööbima jäime, oli 3590 m kõrgusel. Seega tuli pooleteise kilomeetri jagu laskuda. See võttis rohkem aega kui ma oleks osanud kujutleda.

Lõunaks oli tunda, et “on käidud”. Kõht oli juba parasjagu tühi ka. Saime kõik kuuma suppi ja see kosutas nii hästi. Rahvast muudkui vooris alla. Üks prantslanna oli end ka kuidagi vigastanud. Igatahes tassis teda üks šerpa seljas. Naisel ka polnud kasse 🙂 Ta oli libeduse vastu kasutusele võtnud vana kooli võtte tõmmata matkasokid saabaste peale. Aga paistis, et abi ei olnud, sest omal jalal ta enam ei liikunud.

Pärast lõunat jätkasime teekonda alla ööbimispaika. Giid oli välja kuulutanud, et ees ootab nagu väike paradiis. Mida muidugi ees ei oodanud 😀 Tavaline suvaline ööbimispaik, kus majakeses polnud isegi seinakontakti. Aga sooja duši alla siiski sai ja seegi oli suur asi.

Ja mis veel olulisem – me julgesime juba juua ka õlut. Jee!

Päev 14

Nüüd oli käes meie kõige viimane jala liikumise matkapäev. Kõigil oli veidi kurb, et see äge matk lõppema hakkab. Samas ootas ees järjekordsed 1,5 km laskumist. Kilometraaž ulatus sel päeval veidi üle 30. Ausalt öeldes oli seegi päev minu jaoks üks kõige lemmikumaid matkapäevi.

Tundsin end täiesti pingevabalt. Kuru on ületatud, enam ei saa see mulle kuidagi mingeid probleeme valmistada. Pealegi – matk on lõpukorral ja kõige hullem, mis saab juhtuda, on midagi, mida ma nagunii nende raskemate päevade jooksul juba kogenud olen. Seega no stress.

Tundsin, et mul on jaksu! Muudkui lippasime kiiremas tempos ja see kõik kuidagi töötas. Meie Erkiga olime sel matkapäeval juhtgrupis. Meiega olid veel John ja Tanel. Ja šerpad. Alles selle päeva jooksul suutsin ma enesele teadvustada, mida hõre õhk inimesega teeb. Kui eelnevatel päevadel olin end mõttes nahutanud, et ma olen nii halvas füüsilises vormis, sest väsin nii kiiresti ja hakkan kiiresti hingeldama, siis alles nüüd, viibides alla 3 km kõrgusel sain aru, et asi polnud minu kehvas vormis, vaid kõrguses. Nüüd olid kõik samasugused pingutused lihtsamast lihtsamad. Kõrgus on nii salakaval, et see ei mõju mingi välise tuntava häirijana, vaid mõjutab sind sisemiselt. Väga veider värk.

Tahtsin valges kohale jõuda. Oleks olnud ju variant rahulikumalt võtta ja käia aeglasemalt, aga ma tahtsin jõuda niimoodi kohale, et oleks veel aega restoranis istuda ja end mõnusalt tunda.

See matkapäev oli üsna mitmekülgne. Nägime kaunist loodust ja erinevaid külasid ning vaatamisväärsusi. Näiteks uhiuusi elektriposte, mis olid vana elektriliini kõrvale püsti pandud, aga kuhu polnud elektriliine endid veel jõudnud. Ega ilmselt ei jõuagi, sest osad neist ilusatest ja tugevailmelistest postidest olid juba maalihete poolt kõveraks väänatud. Maalihked olid ära hävitanud ka autoteed, nii et postidele polnud enam transporditehnikaga ka mingit ligipääsu.

Maalihked olid ära uhtunud ka ühe silla, mida meil oleks tegelikult olnud vaja kasutada. Kuna silda polnud, tuli meil teha 3 km ring, et oma ööbimispaika jõuda.

Meelde jäi ka üks külas nähtud vaatepilt. Läheneme meie siis küla veerel olevale rippsillale, kui sama teed liigub ka külanaine, kelle ühes käes on laps ja teises prügiämber. Viisakalt lasti turistid ees rippsillale. Naine tuli järel. Kui ta keset silda jõudis, siis keeras oma pürgipange tagurpidi ja oligi jäätmetest vaba. Nii efektiivne ju. Jõgi viib rämpsu minema ja probleem on lahendatud. Seda vaadates hakkas füüsiliselt natuke valus. Ja siis saame meie Euroopas mööda päid ja jalgu kilekottide eest, mida meil on kombeks prügisse visata, mitte looduses otsapidi kuuse otsa tõmmata vms.

Aga see selleks. Matkapäev õnnestus lõpuks suurepäraselt ja mul oli au olla see matkaline, kes lõpp-punkti kõige esimesena kohale jõudis. Lõpp-punktiks oli küla, kust Annapurna rajal liikujad alustavad. See tähendab, et küla pulbitses elust. Nii populaarne on Annapurna võrreldes Manasluga. Tänu sellele olid ka siinsed elamised natuke paremast mastist. Meie hotellitoal oli oma vets-vannituba, kus dušist tuli sooja vett! Kahjuks seda küll järgmistele matkalistele ei jagunud, aga meile jagus 😀

Üle saja aasta sai õhtusöögiks kanaliha. Oli see vast pidupäev. Kõik võtsid ka lõbusalt napsu ja isegi giidi-šerpade lauas lõbutseti sajaga. Ütlesime seal ka oma tänusõnad ja ma loodan, et meiega jäädi sama rahule nagu meie oma reisiga jäime. Väsinult ja rõõmsalt suundusime magama.

Järgmisel päeval ootas ees džiibisõit tagasi tsivilisatsiooni. Mäletate, ma enne ütlesin, et tundsin end täiesti pingevabalt, sest matk oli läbi ja midagi hirmsat ei saanud enam ees oodata? Nojah, nali oli minu kulul….

• Posted in: Uncategorized