Teate. Väsinud olen

Alles paar päeva tagasi tuli tööl üks päring tegeleda läbipõlemist vältida aitava kursuse turundamisega. Käisin kursuse kodukal uitamas ja leidsin sealt läbipõlemise tunnused. Üks oli see, et tahad justkui keskenduda, aga ei suuda enam. Eile ma tundsin midagi sarnast.

Vahtisin ekraani, ülesanne oli teada, aga kangestusin. Mul oli mingi kuus ülesannet vaja ühele kliendile teha, teisele kliendile samuti kaks ülesannet ja kolmanda kliendi asju ei jõudnud ma üldse avadagi. Rets surve igast suunast.

Mul on üks suur projekt praegu, mida ma üheaegselt nii juhin kui ka teostan. See mõistagi ei tähenda, et ma teiste asjadega tegelemata saaksin olla. Mul on ka püsikliendid, kes tuleb ära teenindada ja kelle soovid selguvad jooksvalt. Muuhulgas ka tähtajad. Enamasti on asjaga kiire. Ja mina siis muudkui nühkatan ette ja taha, nii et tulejutte lööb eest ja tagant välja.

Niimoodi pikalt ei ela.

Ma olen viimaste kuude jooksul läbipõlemisest siin-seal aina rohkem kuulnud. Üks hea tuttav näiteks on selle tõttu haiguslehel. Juba paar kuud. Ja tal ei ole töine eluisu ikka veel tagasi tulnud. Kuigi ta on meeletult töökas ja alati hästi kohusetundlik olnud. Selles see viga ongi. Läbipõlemise all kannatavadki vist tavaliselt töökad ja kohusetundlikud. Eks nende seljas on hea mugav sõita. Nad ei ütle ju kunagi ei. Tahavad alati püüdlikult kõik ära teha, ennetähtaegselt, kui võimalik. Aga mis hinnaga? Ainult oma tervise hinnaga. Neile võib ju aitäh öelda ja isegi raha maksta, aga kui see lõpeb sellega, et inimesel kaob igasugune motivatsioon ära, siis selle tagasi saamiseks võib kuluda kaua-kaua.

Sellepärast ma võtsingi mõnda aega tagasi vastu otsuse, mis loodetavasti aitab mul auku kukkumist ennetada.

Ma tulen töölt ära.

Ma ei ütle tööst lahti, aga ma ei taha enam palgatööd teha. Ma tahan töötada, aga ma tahan vabadust. Ma tahan seda tunnet, et ma ise otsustan, mida ma teen, millal ma teen ja kui palju ma teen. Palgatööl oled sa tahes-tahtmata siiski kellegi teise soovide ja ootuste teostaja. Isegi minu töökohal, mis on alati olnud umbes seitse korda vabam, chillim ja mõnusam kui paljudel teistel. Aga palgatööl on kuidagi raskem öelda konkreetset “eid”, sest vähemasti mina tunnen, et mul pole selleks õigust. Ettevõte kaotab ju raha, kui ma mingitest projektidest loobun. Või kui ütlen ära püsiklientidele, ei pruugi nad järgmine kord enam võib-olla pöörduda. Ma tunnen, et minul on vastutus hoolitseda selle eest, et neid negatiivseid stsenaariumi ei juhtuks.

Aga ma ei jõua enam.

Mul on käsil viimane kuu. See hakkab varsti läbi saama. Veel kaks nädalat tuleb pingutada ja läbi vedada ja pärast seda saab loodetavasti natuke kergemalt edasi liikuda. Saab nii, et kui ma tahan, siis ma tohin keset teisipäeva arvuti tagant püsti tõusta ja minna õue lund lükkama. Siis on mul kohustused ainult iseenda ja oma otseste klientide ees. Aga neid kohustusi ma ei karda, kuna ma tean täpselt, kui paljuks ma võimeline olen. Miski kolm viimast aastat olen ma oma võimeid suhtelise maksimumi lähedalt kombanud. Aga ma arvan, et inimene ei pea kogu aeg gaasi põhja vajutama. KUI seda üldse teha, siis ainult oma isikliku äri käimatõmbamiseks. Mina alustan kindlasti vaiksemas tempos. Sest ma ei taha ennast surnuks töötada.

Tööst väsimine on mind kindlasti mõjutanud ka muus vallas. Mul on vähem energiat sõpradega suhelda. Aega on ka vähem. Mina ei tea, kust teised inimesed aja võtavad, aga mina tunnen, et mul ei ole üldse aega.

Trennipäevadel mul muud elu lihtsalt polegi. On töö, siis kohe otse töölaua tagant trenni, sealt koju, söök, natuke telekat ja magama. Need päevad võib muu elu mõttes täiesti maha kriipsutada, neid ei eksisteeri muude tegevuste jaoks. Neid päevi on mul enamasti nädalas kolm. Kuidas teised inimesed trennipäevadel veel muu eluga tegeleda suudavad, mina ausalt ei mõista.

No ja minu puhul on veel vähemalt kaks korda kuus ka laupäeval kasiinos töö. Jälle täiesti muu elu mõistes nullpäevad. Järele jääb ainult kaks nädalavahetust, kus ma reaalselt saan nädalavahetust pidada. Kusjuures ühe sellest pühendan ma alati maal käimisele. Ja nii jääbki kuus ainult üks nädalavahetus, mil ma saan lihtsalt olla, ilma et ma peaks kuhugi kindlasti sõitma või kella pealt minema. Seda pole just palju.

Nüüd ma loodan, et see muutub. Et ma saan endale rohkem aega. Puhata ja kasvõi siin blogis kirjutada. Et sära silmisse tagasi tuleks.

Vot selline uudis oli täna. Võtmeisikud nagunii teavad, aga oma klientidele ei ole ma veel öelnud. Lähiajal nad kuulevad sellest 🙂

Ühel hetkel saan ma üles ka oma kodulehe, mille kaudu hakkan päringuid ootama ja oma isiklikku kliendibaasi kasvatama. Hetkel ma lihtsalt ootan, et saaks hinge tõmmata ja liikuda endale sobivas tempos. Niimoodi, et ei peagi iga päev 9-17 kohustuslikus korras arvuti taga olemas olema. Jaanuar, tule juba kiiremini!

• Posted in: Uncategorized