Võtan ka aasta kokku

Mul on veel reisist viimane postituski tegemata, aga et mitte maha magada aasta vahetumist, tuleks üks kokkuvõttev postitus praegu ära teha.

Ma nüüd ei teagi, kas on üldse kohane niimoodi öelda, aga kõigi maailma õuduste taustal oli minul väga hea aasta. Mul pole eelmisele aastale ette heita mitte kõige vähematki. Individuaalsel tasandil. Maailmas olid jah õudsed asjad.

Mina sain üle pika aja jälle mõnusalt reisida. Aasta alguses käisime Berliinis ja siis kohe Roomas. Mina käisin seejärel veel Brüsselis. Siis käisin veel kaks sutsakat Maltal. Ja siis Amalfil. Järgmine ja aasta viimane käik oli Nepaali. Samas täiesti piisavalt käimisi. Tööreise oli neist ainult üks. Kõik reisid olid täielikud õnnestumised ja kõigisse nimetatud kohtadesse tahan ma varem või hiljem jälle minna 🙂

Tegin tööd nagu ikka. Kuigi ühel hetkel minus juba küpses plaan selles osas mingid muutused ette võtta. Viimast tõuget lihtsalt polnud. Kuni ta tuli. Juba see teadmine enda sees, et ma töölt lahkumise sammu ära vormistan, lisas uut energiat.

Kui hästi töösuhte lõpetamine läks? Pigem läks hästi. Kuigi ma avastasin, et copywriter kliendile on nagu oma juuksur. Ma polnud enne sellele üldse mõelnud. Nüüd ma sain sellest hästi aru. Mind isegi üllatas see, kui väga juuksurina mu endised kliendid mind tunnetasid. Muidugi pole see hea uudis salongiomanikule, aga kas saab klienti ka selles süüdistada, kui tema juuksuriga kaasa tahab minna? Ütlen vaid nii palju, et ma olen naeruväärselt aus. Äris vajalik noa selga löömise oskus minus puudub. Vaatame, äkki ma oma äri saan ka teisiti käima.

Esimene tellimus mulle kui värskele isetegijale laekus 2. jaanuari hommikul kl 8.30. Seega ei saa tööpuuduse üle hetkel kurta 😀

Trenni osas oli sel aastal positiivset, aga on ka negatiivset. Positiivne on see, et kõikse suurimad rekordid tegin ja tõstsin ja tõmbasin just sel aastal. Aga negatiivne on see, et vorm läks ja tuli, tuli ja läks. Praegu ei ole ta tagasi tulnud ja ma ei tea ka, millal tuleb, sest trennis käimine on meie praeguse elutempo juures veidi hakitud.

Suve üle olen natuke nördinud. Mitte sellepärast, et suvi poleks ilus olnud. Suvi oli üks fantastilisemaid Eesti suvesid. Minul ei olnud lihtsalt võimalust seda nautida, sest olin arvutisse aheldatud. Mitte et tööd oleks hirmsasti olnud, aga minu kohusetunne ei võimaldanud ka ülesannete puudumisel randa minna vms. Sest ülesanne võis ju iga hetk laekuda. Palgalise värk. Kui sinu aja eest on makstud, siis nagu tunned mingit kohustust. Võib-olla on asi ainult minus. Igatahes suverõõme ma nautida ei saanud ja me vist justkui nagu ei käinudki mitte kusagil. See ei ole hea viis suve veeta. See peab muutuma.

Pidutsemist ka ei olnud. Aga see ei ole halb asi. Ma ei tunne puudust ka. Meil on ka kahekesi kodus väga lõbus. See annabki elule päris värvi. Et isegi mitte midagi tehes ilma seltskonnata on maailma kõige parem. Ja lausa läheb justkui kogu aeg aina paremaks.

Teatris sai sel aastal täitsa arvestatav arv kord käidud. Mitte et ma teaks, mis see arv oli, aga tundus, et üht-teist on nähtud ja nauditud ja selles tempos tuleks kindlasti ka jätkata. Kõige vingem etendus oli “Lehman Brothers”, kõige vahvam elamus aga “Osnap”, sest see oli minu jaoks esimene komöödia elus, mis oli minu meelest päriselt naljakas, mitte labaselt hale.

Kinos ja näitusel sai käidud vähem kui oleks tahtnud. Kinos pole eriti midagi vaadata olnud, aga näitus on jälle see asi, milleks tuleb aega leida. Äkki sellel aastal saan end parandada.

Tegelikult ma mingeid lubadusi anda ei tahakski. Ma arvan, et jätkan jälle nii nagu alati – vaatan jooksvalt. Kui tahan, siis võtan alla ja kui ei viitsi, siis ei võta. Kui tahan, õpin midagi uut, aga kui ei taha, siis ei õpi. Mulle ei meeldi ennast piirata ja seni on see lähenemine päris hästi töötanud 🙂

Ma soovin kõigile mõnusat uut aastat. Sellist, mida saaks nautida. Et positiivsed emotsioonid tuleks kergelt ja ilma pingutuseta, aga selliselt, et oskaks nende eest samal ajal tänulik olla, mitte neid iseenesest mõistetavalt võtta. Oleme positiivsed, rõõmsad ja üksteise vastu head. See juba loobki kõige muu toreda jaoks vajaliku pinnase.

• Posted in: Uncategorized