Väikelinna värk

Nii mõnus ja värskendav on olnud vahepeal väikseid linnu nautida. Nimelt olen saanud mitmeid kordi mõneks ajaks Rakverre emigreeruda (korraga paar päeva nädalas) ja just äsja sai käidud ka Viljandis lustimas.

Maailma mõistes ei ole Tallinn mingi suurlinn, aga Eesti mõistes on Tallinnal kõigi teiste linnadega suur vahe. Et kui lähed näiteks Rakverre, siis see on kohe 100% erinev võrreldes Tallinnas viibimisega. Milline mõnus rahu ja vaikus! Ei mingit kiirustamist ega trügimist. Liiklus on isegi kell 17 täiesti normaalne. Ja kui lähed näiteks Põhjakeskusesse, kus parklas paistab olevat ülipalju autosid, siis keskuses sees inimesi praktiliselt polegi. Miks seal nii palju pargitakse, ma aru ei saagi, sest šoppamas need inimesed küll ei ole. Aga mine sa näiteks suvalisel päeval suvalisel kellaajal Ülemiste keskusesse…käib selline trügimine, kiirustamine ja inimtroppides koperdamine, et hoia ja keela. Ei tahagi käia seal vastikus ülerahvastatud keskuses.

Rakveres käisin ma vahepeal mitmeid kordi raamatukogus töötamas. Sest kui me ööbisime tasulistes ööbimiskohtades, siis sinna ju enne kl 14-15 ei pääse ja hommikul tuleb 12 ajal lahkuda. Raamatukogus oli ka täiega mõnus atmosfäär. Sõbralikud töötajad ja mõnusalt uimane elu. Vahepeal käis inimesi ka, kusjuures enamasti otsiti elulooraamatuid. Väga põnev on niimoodi raamatukogus vaikselt istuda ja ümbrust jälgida.

Loomulikult oleme mitmeid kordi seal väljas söömas käinud. Jälle on olnud väga põnev avastada, kus tasub käia ja kus mitte. Kohalikud inimesed on soovitanud Berliini Trahtrit, aga me sellest kohast küll vaimustunud pole. Päris soolased hinnad (nt Caesari salat kanaga 14 eurot, burger oli sama vist) ja täiesti keskpärane pubitoidu kvaliteet. Väga on seevastu meeldinud Ocean Sushi, kus teenindus on täiesti suvaline, aga toit väga maitsev ja igati õiglase hinnaga. Viimane avastus oli Sarvik. Täitsa lõpp, kui tähelepanelik ja meeldiv teenindus. Teenindajaks oli üks noor poiss, kellelt ausalt öeldes midagi ei oodanud. Noored teenindajad on tavaliselt täielikud katastroofid. Aga tema oli nii püüdlik, käis vahepeal uurimas, kas meil on kõik hästi jne. Toit oli oma hinna kohta lausa ulmeodav. Nt kolme seene pasta ports oli hiiglama suur ja seal peal väga kvaliteetsed loomaliha tükid – hind 10 eurot. Uskumatu lausa. Kindlasti läheme sinna uuesti.

Mis on veel proovimata, on Rakvere teater.

Mis aga on korduvalt proovitud, on Ugala teater. Ja no ilmselt on asi minus, aga kõige halvemad teatritükid, mis ma näinud olen, on mängitud just seal. Me oleme käinud oma väga toreda seltskonnaga ja meie teatrireiside idee on tegelikult täiesti muus. Me teeme neid reise selleks, et saada kokku, käia söömas ja koos lahedalt aega veeta. Teater on seal nagunii minu jaoks umbes seitsmendajärguline, aga ikkagi teeb natuke nukraks, kui mitu teatrisaalis veedetud tundi on osutunud täielikuks aja raiskamiseks. Viimane kord ma jõudsin isegi mõtteni, et huvitav, kas näitleja teatris saab ka valida, millises etenduses ta mängida tahab ja millises mitte? Näiteks et kui talle tundub tükk ülihalb ja labane, kas tal on õigus öelda, et aitäh, aga see pole päris minu teema? Või on teatritöö kuidagi teisiti korraldatud? Keegi otsustab, et tükk on see, näitlema tahaks seda ja teist isikut ja nemad peavad kindlasti nõustuma?

Ma olengi loomulikult väga pirtsakas. Ja kui ma poleks näinud Lehman Brothersit ja Osnapit, siis ma arvaks, et teatris tehaksegi alati just ajuvabat ja täiesti mittenaljakat nalja. Aga eelnimetatud tükid on mu selles osas täiesti ära rikkunud, et nüüd ma tean, et nali teatris võib tegelikult ka päriselt naljakas ja maitsekas olla. Mitte niimoodi, et veere piinlikkusest tooli alla ja jää sinna looteasendis värisema. Kas selline värk on siis hoopis väikelinnadele omane? Et kui teatris komöödia, siis selline jalaga peesse ja kõik möirgavadki naerda? Ma tahaks väga Rakvere teatrisse minna, aga igaks juhuks peaks vist komöödiad välistama.

Viljandis on loomulikult ka väikelinna vaib täiesti tuntav, aga seal on see vürtsitatud tuntava boheemluse hõnguga. Rakveres seda üldse pole. Väga põnev, kui erinevalt kaks peaaegu sama suurt linna võivad tunnetuslikult mõjuda.

Viljandis on toidukohtadega vist veel kehvemini kui Rakveres. Kui varem on Fellin alati kindla peale minek olnud, siis seekord vedasid nad meid alt. Mitmel viisil. Aga eelkõige toiduga, sest mitu rooga olid täiesti arusaamatult kokku pandud ja veel nadilt teostatud ka. See, et nooruke ettekandja ühele meist džinntooniku kraevahele kallas, on andestatav. Ikka juhtub. Aga miks ta selle peale ei tulnud, et kannatanule maja kulul üks kokteil pakkuda, seda ma ei mõista – kas siin mängib rolli kehv ettekandjatreening või madal loomulik intelligents? Kui ma oleks ettekandja, siis sellise juhtumise peale ma muud lahendust ei näekski. Aga sealt ei tulnud peale vabandussõnade mitte midagi. Niisiis, mis toidukoht oleks alternatiiv? Schlossi restorani eelmisest halvast kogemusest olen vist juba kirjutanud, aga äkki on seal tänaseks parem seis?

Viljandi puhul oli tore avastus Aasa Külalistemaja. Umbes kaks korda soodsam kui Park hotell, aga headuselt ta oluliselt alla küll ei jäänud. Suvisel ajal oleks kindlasti veelgi kihvtim, sest toa aknast avanes vaade Viljandi järvele. Jällegi koht, kuhu läheme tagasi.

Mõlemad linnad on igatahes pakkunud hästi toreda emotsiooni. Kui ikka kogu aeg ainult Tallinnas aega veedad, siis kipub meelest minema, kui kosutav on vahepeal varvas väiksemasse linna pista. Soovitan!

Kommi

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: