Targutamisest
Millegipärast mulle tundub, et targutamine on tänapäeval hoogsam kui kunagi varem. Üks asi on arvamuse avaldamine, aga teine asi on targutamine. Mu meelest on ühest sujuvalt saanud teine. Aga las ma seletan lähemalt.
Kommenteerimine internetis. See on meie jaoks juba üle paarikümne aasta nii tuttav asi. Kui see tuli, siis oli see üleni lahe ja uus asi. Sündisid igasugused foorumid, kus käidi koos asju arutamas. Sündisid jutukad, kus saadi tuttavaks ja suheldi. Neid oli minu meelest ka veel erialaseid ja spetsiaalsetele teemadele keskenduvaid. Kuigi kõige populaarsemad olid ikkagi üldise teemaga jutukad. Ma hakkasin jutukates osalema kuskil 15-aastasena. Mäletan, et eks seal vahepeal läks omavahel inimestel ka ütlemiseks, aga enamasti tülli ikkagi ei pööratud. Vähemasti mitte intensiivselt tülitsedes. Toredat suhtlust oli palju, lõbus ja rahumeelsem oli mu arust.
Aga kommenteerimine võttis järjest kangemaid vorme. Alguses öeldi halvasti vist pigem nende kohta, kelle kohta artikleid avaldati. Anonüümsed tatipritsid kütsid ennast üles ja lasid sõrmedel käia. Ilmselt hakati ikkagi suht ruttu tüli norima ka kaaskommentaatoritega. Mäletate, et ühel hetkel läks asi nii hulluks, et anonüümne kommenteerimine keelati ära? Mingiks ajaks jahutas see kommentaariumi-sõimu ka maha. Kommentaare oli üldse vähem, peaaegu vist polnudki. Kuniks asi hakkas jälle tuure üles keerama. Kuigi ajaleheartikli kommenteerimiseks pidi (ja peab vist siiani) enda isiku tuvastama, sai ikkagi aliasena kasutada midagi umbmäärast ja sõim sai jätkuda. Ikkagi öeldakse kommentaarides halvasti nii kuulsuste kohta kui ka üksteisele. Minge kiigake üle, kui ei usu. Nüüd ei koti enam kedagi, et tema isik on tuvastatav. Ka kuulsustele ju üritatakse selgeks teha, et kui sa oled avalik figuur, siis tuleb teatavas osas paks nahk selga kasvatada. Iga solvangu peale ei jaksa keegi kohtusse joosta.
Näiteks Facebookis on aga asi nii hull, et seal sõimatakse juba päris avalikult oma nime alt. Inimestel on teiste tunnetest täiesti suva. Mul meenub kohe üks telesaade ühest minu jaoks täiesti tundmatust Eesti onlyfansitarist. Facebookis oli selle saate link üleval, aga päisefotoks oli valitud kuvatõmmis mingis eriti halvas valguses filmitud kaadrist, kus onlyfansitar ei näinud kõige parem välja. Ta näonahk ei olnud päris sile ja huuled tundusid natuke liiga suured (süstidest). Selle artikli lingi all lasti siis mõnuga klahvidel käia ja mõnitati-solvati seda naist ette ja taha. Oma nime all. Samamoodi saavad ju erinevad poliitikud üle tahi oma sõnavõttude all. Täiesti uskumatu tegelikult.
Aga lisaks tavalisele solvamisele on juurde lisandunud hullemat sorti targutamine. Perekooli foorum on ideaalne näide. Piisab lihtsalt sellest, et keegi algatab mingi teema ja küsib midagi, kui hiljemalt kolmandas vastuses käristab keegi ära, kui loll teemaalgataja on, et üldse sellise küsimuse küsinud on või üldse oma elu niimoodi elab, nagu ta elab. Siis võtab keegi teine sõnasabast kinni ja hakkab vastu vaidlema. Siis tuleb heal juhul paar-kolm vastust ka teemasse. Ja siis vastab keegi, kes teeb mingi kirja- või faktivea ja rohkem polegi vaja – nüüd hakatakse vaidlema grammatika ja silmaringi laiuse üle. Sageli jäävad vaidlema kaks inimest, vahel on osapooli rohkemgi. Tähtis on välja selgitada, kellel on õigus ja kes on loll. Algset teemat rohkem ei mainitagi. Saaks vaid kellelegi kuidagi ära panna ja näidata oma üleolekut. Näidata oma teadmisi. Targutada!
Nagu kombitsaid laiali ajav vähk, on targutamine sujuvalt maad võtnud ka neis suhtlusgruppides, mis peaks loomult sõbralikud olema. Näiteks blogides. Me ei käi ju üksteist lugemas selleks, et tuvastada mingeid faktivigu ja siis tehtult viisaka ja “sõbraliku” naeratuse saatel neid vigu parandada? Loeme ja kommenteerime ju ikkagi selleks, et mõnusalt omavahel suhelda ja arutleda. Keegi ei keela avaldada arvamust, mis erineb postitaja või kaaskommentaatori omast, aga miks peab hakkama üksteist kuidagi parandama? Olgu selleks parandamise objektiks siis trükiviga, grammatiline viga või faktiviga.
Näen sellist asja blogide kommentaarides üha rohkem ja rohkem ja ei suuda välja mõelda, mis on targutajate motivatsioon. Kas nad on tegelikkuses hullult madala enesehinnanguga inimesed, kes peavad ennast internetis välja elama ja tõestama, kui erudeeritud ja hea mäluga nad on? Või on nad lihtsalt ninatargad, kes ei saa üldse arugi, et nende torked ei ole hea toon? Mina mõtlesin, et blogide ringkond on sõbralik. Kommenteerimas käivad mõttekaaslased, mitte oponendid. Mulle üldse ei meeldi see üksteise paika panemine. Isegi mitte sõbraliku naeratuse saatel. Targutaja, su kommentaar ei mõju grammigi pehmemalt, kui sa torkele smaili järele paned. Lihtsalt teadmiseks.
Võimalik, et ma pole ise ka sellest patust puhas. Võib-olla olen ma ise ka targutanud. Aga selleks ma praegu kirjutangi, et see teema enda jaoks lahtisemaks mõelda ja rohkem tähele panna, et pole vaja käia teisi torkamas. Sellest ei võida mitte keegi. Mitte üks inimene.
Aga palju lihtsam on ju olla rahulolematu ja millegi üle vinguda. Selle asemel, et olla avatud ja anda võimalus. Võtame näiteks Kalevi oranži rebrändingu. Ma ei saa näiteks üldse aru, mis kollektiivne vihkamine nende oranžide pakendite suunas käib. Miks neid pakendeid nii koledaks ja eemaletõukavaks peetakse? Muutus on tõesti suur, aga mis selles imelikku on? Ajad ju muutuvad, tooted ka muutuvad ja disain tegelikult vananeb väga kiiresti. Kodulehti uuendatakse keskmiselt iga 5 aasta tagant, sest disain jääb ajale jalgu. See on normaalne eluring.
Kusjuures olen näinud inimesi kirjutamas, et neid teeks lausa äärmiselt kurvaks, kui Maiuspala kommikarbi kaant muudetaks. Annekese šokolaadi lokiline tüdrukuke on juba ära kaotatud ja ka see tegi inimesele haiget. Nüüd kurvastatakse sügavalt kollaste tibudega tüdruku pärast. Kas see südamevalu on ikka siiras? Või on leitud lihtsalt järjekordne objekt, mille suunas kriitiline ja sõrgu vastu ajav olla. Kuna paljud teised on öelnud, et oranž on kole, siis väga hea, hüppan ka vihkamise rongile ja sajatan kaasa. On see tegelikult soov kuhugi kuuluda? Või mõjutavad tõesti kommipaberid ja šokolaadide pakendid inimeste igapäevaelu nii suurel määral ja ma pole lihtsalt sellest teadlik? Mulle tundub, et see mure on pigem võlts. Prevaleerib siiski soov vinguda.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Ma olin ka eelmisel nädalal sügavas hämmingus, et kas tegelikult ka inimestele läheb korda, mis värvi on šokolaadi paber… Ju siis läheb ja mina olen lihtsalt väga ükskõikne ja hoolimatu inimene.
Jep, ka mina olen seni kommipaberitele häbematult vähe rõhku pannud. Luban end parandada 😀
Ok, KOMMIpaberite osas mul on arvamused täiesti olemas, aga need pole seotud paberi värviga, vaid sellega, kas neid on võimalik avada. Siin on küll Kalev end korduvalt liiga keerulistesse afääridesse mässinud.
Jah, avamise osas nõus. Kui pakend pole funktsionaalne, siis see on probleem ja selle üle vingumine on õigustatud.
See võib olla ka harjumus, et oled ühe toote tarbija ja tead, kuidas kiirelt üles leida. Ja siis nad muudavad pakendit ja inimene enam ei leia oma lemmikut kiirelt üles. Pakun, pole süvenenud ja pole nagu üldse ette tulnud, et Kalevi teema nii aktuaalne on.
Mulle jälle tundub, et on pigem positiivne kui avaldatakse arvamust, et muutus muutuse pärast, mis midagi paremaks ei tee, ei ole ok. Ma ei mõtle siin neid ülesköetud hulle, kes räuskavad roppude sõnadega, kuidas nemad enam iial Kalevi šokolaade suu sisse ei võta.
Seda ma ei teagi, kas Kalevi rebränding tehti lihtsalt muutuse pärast. Võib-olla oli eesmärk pakendid ühtlustada. Sest kui mitmed šokolaadid olid juba sarnase pakendiga (kõik need valge šokolaad mustikatükkidega jne), siis näiteks Anneke oli oma ümbrisega täiesti teisest ooperist. Võib-olla oli selliseid šokolaade veel.
Muidugi võib uus pakend kas meeldida või mitte, aga see praegune reaktsioon on kuidagi maru valulik. Nagu oleks keegi rahvusaarde kallale kippunud ja selle kirvega pooleks löönud. Ma poleks osanud oodata, et šokolaadiümbrised eestlastele nii hinge lähevad 😀
Raudselt need hetkel Kalevi šokolaadipaberite kaitsele viskuvad inimesed on tegelikult needsamad, kes kuskil teises teemas kirjutavad, et Kalev on täielik kräpp ja ei kõlba suu sissegi võtta.
Kuulun sellesse parteisse, mille liikmetele on maiustuse paberi värvusest tähtsam selle funktsionaalsus. Eelkõnelejate mainitud Kalevi kommide turvapakendid on hea halb näide, aga nt praegune oranž periood ei kõiguta mind sugugi.
Mitte targutamist pole juurde tulnud, vaid selle eksponeerimise kanaleid ja inimesed lihtsalt naudivad enneolematut võimalust oma Sõna kogu maailmale kuulutada. Selle ebameeldiva tonaalsuse yle on kahju, aga paraku näitab see inimese kui liigi loomust.
Viimase lõiguga väga nõus. Nagu siin meie pool öeldakse, “humans are not good people.”
Hea postitus. Mind kõnetas vägagi see: “Võimalik, et ma pole ise ka sellest patust puhas. Võib-olla olen ma ise ka targutanud. Aga selleks ma praegu kirjutangi, et see teema enda jaoks lahtisemaks mõelda ja rohkem tähele panna, et pole vaja käia teisi torkamas. Sellest ei võida mitte keegi. Mitte üks inimene.”
Ma ise siin viimased paar päeva olen enesaanalüüsiga tegelenud, tolle postituse tuules, kus kommentaator (kassivõtmise teemal) blogija isiklikku elu ja eluvalikuid korraldama hakkas. Väidetavald sooja SOOVITUST andes, SÕBRALIKULT tähelepanu juhtides, tegelikult aga nina teise inimese ellu toppides.
Ühesõnaga, hakkasin arutlema, kas ja kuivõrd ma ise olen sarnaselt käitanud. Paraku, enesaanalüüs näitab, et OLEN. Pean end hoolikamalt kõrvalt vaatama hakkama, hoolikamalt meeles pidama, et kui inimene pole nõu KÜSINUD, järelikult ta nõu ei taha. Ja kui tulebki jube tahtmine nõu anda, sest näed, et teine (teadmatusest) otsekursil hukatusse teel, siis saab ju sedasi, et esiteks ütled, et kuule, mul on rohkem (või teistsugust) infot, kas tahad kuulda?
ma mõtlesin muide esimese asjana, kas Kristallkuul peab mind silmas ja mu jauramist su viimase õmblusplaani-postituse all.
Kui jah, siis ma võin anda n.ö sisevaadet – ei ole mitte paikapanemise tahtmist (st muidu mingis kontekstis võib olla küll, lihtsalt sel puhul ei olnud), vaid mu sees on informatsioon ja sipleb, et välja pääseda ja ma ei suuda teda alati vaos hoida.
Kujuta ette, Nodsu, ka mul tuli esiteks mu värske postitus pähe (mis näitab, et me mõtleme sinuga vägagi ühes suunas), aga pigem selles võtmes, et eieiei, notsul oli täielik õigus mind selles konkreetses küsimuses harida, sest mu lisatud link oli tõepolest täitsa metsa.
Teiseks, nagu ka kommentaariumis ütlesin, ma konkreetselt ootasin sind taskuteemal kommima, sest sa oled rõivaajaloos asjatundja/oskad asjatundlikku infot leida.
Ning see, et sa oma teadmistes ja nende jagamises väga põhjalik oled, on ammu blogijate ringis teada, see on lihtsalt sinu võrratu eripära.
Iseasi, kui sa oleksid minu isiklikku taskute-alast seisukohta 🙂 väärata püüdnud, või mind paika panna üritanud, aga sellest polnud tolle postituse sabas lõhnagi.
Aga Nodsu, Sinu targutamine on hariv, kylluslik, huvitav ja vestlust laiendav, mulle meeldib.
Hehee, olen kõnealuse postitusega kursis, aga sealne arutelu mulle küll kuidagi ärapanev ei tundunud. Insipireeris hoopis üks Ritsiku juures olev arutelu ja muidugi Seiklusjutu Anu eelmise aasta postitus, kus talle tehti selgeks, et tema piparkoogid on koledad ja saanuks hoopis ilusamad teha…
ot mis? ma ei pannudki tähele, et Ritsiku juures midagi sellist oli, kus ja millal? tahan ka näha.
aga muidu on mul ärapanemise etalon vist keegi tegelane Kuue Sidruni kommentaariumis, kes käis kogu aeg seletamas, et ta on loll ja harimatu ja üldse elab valesti.
Jah, ma kah uudishmulik, et kus ja kes, Ritsiku juures?
P.S. Ma muide olen viimasel ajal sihukest nippi kasutama hakanud, et kui tekib soov nö. emotsiooni pealt blogida, samal ajal endale aru andes, et faktidega pole mu vahutamisel kuigipalju pistmist, või siis on mu avaldus sedasorti, et kindlapeale ärgitab vastu vaidlema, siis ma panen juba postitusse (poolnaljaga) kirja “ärge üritagegi mind ümber veenda.” Siianii on see taktika täitsa kenasti töötanud.
Ja kui tahan nõu, siis küsin otse (keelenõu näiteks.) Ühesõnaga, nagu koerakoolituses – üritan nö. mustvalgeid sõnumeid edastada, hoiab mu enda ja loodetavasti ka kommentaatorite närve ja aega kokku 🙂
Hmm, viimati mina isiklikult kihvatasin Ritsiku juures, kus Kaur kirjutas, kuidas ei suuda teha nostalgiamaitselist suppi, ma noogutasin kaasa ja siis keegi tuli ütlema, kuidas puljongikuubikust muidugi õiget suppi ei saa (puljongikuubikust polnud enne keegi rääkinudki) 😀 Ma ei tea, kas Kristallkuul seda sama mõtles.
No näete, see on Kristallkuulil ikka väga produktiivne postitus, me kõik tunneme end ühel või teisel moel ära, või vähemasti arvame tundvat 🙂
Aga targutamise (ja sellele vastuhakkamise) ekstreemsematest juhtudest meenub mulle, et ükskord KvB juures me mõlemad Kristallkuuliga viskusime kaasblogija kaitsele, kui üks kommentaator jaurama hakkas, et KvB lubas suhteteemadel enam mitte kirjutada, ja oh õudu, nüüd ilmutas taas selleteemaline postituse, miks ta küll lubadustest kinni ei pea. Mus lõi selle peale tsunftivaim välja, et mida paganat, 200% blogija enda vaba valik ju, millest blogib. Ütleme, et ma täna otsustan, et 5500s reisimisest enam ei blogi, aga homme tekib taas tahtmine, ja ilmutan reisikirja. Ja keegi võtab selle peale arvata, et tal on õigus tulla mult aru pärima, miks ma meelt muutsin?? Ja tulla mu kommentaariumisse ütlema, et tema lootis reisidest mitte enam lugeda, ja nüüd, näe, selline pettumus?
Jah, inimkond on ikka väga kirju, miskit pole öelda 🙂
kui ma kellegagi segi ei aja, siis minu arust on sama kommentaator ka Soodomajagomorra blogis üritanud blogijat elama õpetada või jätnud kommentaare, millega üritaks blogijat justkui… vahele võtta.
Jah, just, sama.
Jah, just, vahele võtta.
Elama õpetada?
Mul ei tule pähegi kedagi elama õpetada, olen praegu siiralt üllatunud.
Pealegi ei ole Soodoma üldse inimene, keda saaks elama õpetada.
Ta teab ise suurepäraselt, mis talle sobib.
Ja Katarina puhul oli mu esimese ligiastumise ja kommenteerimise ajendiks see, kui terve hulk negatiivseid kommentaare oli jäetud postitusele, mis (hiljem selgus, minu ligiastumise ajaks oli muudetud) mulle sugugi üle võlli ei tundunud. Asusin nö kaitsma ja pikalt jäingi sellele positsioonile. Kuni ühel hetkel kaasa lobisedes mõtlematult sellist infot jagasin, mis talle teretulnud ei olnud, ja sellega sai ka mu sarikommenteerijakarjäär otsa.
Loomulikult võib blogija 76 korda päevas ümber mõelda, millest ta kirjutada otsustab, ilma seda blogis näpuotsagagi mainimata. Selge see.
Aga mõni tubakas – st mitteblogija – ei saa sellest aru.
Ja kassivõtmise juures läksin taas kaitsma seda LiigaEttevaatlikku, kes söandas märkida, et kassipidamine võib kalliks maksma minna. Sest Soodoma on sageli juttu teinud oma eelarve piiratusest. Sellele järgnev arutelu andis häid mõtteid puhvri tekitamiseks, st minu jaoks olid need head mõtted. Aga tegelikult oli ju Soodoma küsimus hoopis muus, st tema blogi imagos.
Ma tõesti ka enam ei kommenteeri, aga loen ikka, sest on alles huvitavaid inimesi ja arvamusi siin päikese all.
Ega tegelikult polegi suurt vahet, milline kommentaar ja kus täpselt, aga fakt on see, et neid kommentaare lendub ringi nii ühes kui teises blogis, nagu siingi näidetes välja tuli. Ja see ei ole ilus.
Minu meelest on täiesti normaalne avaldada seisukohti, mis ei ühti blogija või kaaskommenteerija omaga, aga seda saab ju teha viisakalt ja argumenteeritult. Arutledes, mitte patroniseerivalt vaieldes, et mul on õigus ja sinul pole.
Eks mingid teemad löövad mul endal ka seieri punasesse. A la mingi mees viskab oma arust hästi muheda naisi pisendava repliigi, muhhahhaaa, küll on lõbus, eksju. Aga peaksin ka end taltsutama, et mitte selle peale salvama hakata, vaid mõttes rahulikult kümneni lugema, et siis kuidagi sõbralikumas toonis oma vastukäik teha.
Epp, mulle meeldis su ingliskeelne tsitaat. See IT crowdi sketš läheb samma rubriiki 😀 https://www.youtube.com/watch?v=eVSlE28hOgI
Hea, et sellest juttu tuli jah, juba seetõttu, et mina hakkan sageli kahtlema, äkki on asi hoopis minus ja ma tajun kuidagi vildakalt. Just selliste passiivagressiivsete kommentaaride osas. Hea teada, et ma siiski ei ole see ainuke imelik 😀 Patroneerijatel endil on ju alati hea osatada, et “ma ei mõelnud seda üldse nii, tahtsin aidata jne”.
Üks asi, mida ma ise olen märganud, on see, et mind ei ärrita, kui inimene kirjutab “minu arust on nii või mina arvan”, ärritab, kui lajatatakse “tegelikult on nii!”
Täpselt nii. Ka mina olen endas kahelnud, et äkki tajun valesti vms. Aga kui neid olukordi muudkui kuhjub ja kuhjub, siis ei saa see enam olla kokkusattumus.
Issake, nüüd ma hakkasin muretsema, sest Ritsik on üks väheseid, kelle blogis ma pikalt kirjutan ja kelle postitused on alati kutsuvad kaasa kommenteerima. Aga targutamine? Ma ei tea, teadlikult küll mitte. Mulle meeldib pigem see, et ma oleks nagu osaline, eriti kui postitus kuidagi haagib ja kommenteerima ajendab. Miskine kuuluvuse teema äkki, sest ma enamasti olen aktiivne nendes blogides, kelle omanikke ma reaalis (teoorias) tahaks ehk tunda ja kes tunduvad mulle toredad inimesed. Kes oma lemmiklooma, kes silmaringi, hobide, põhjalikkuse jne tõttu.(samas tean, et virtuaal petab rämedalt, reaalis oleme me kõik teistsugused :)).
Mis aga meenub, on üks nn suhteblogi, kus ma olen küll vist vastik olnud (meenub, et blogija solvus hingepõhjani), aga ma tegin endaga lepingu, et ei lähe sinna enam ega kommenteeri, sest see on mulle täiesti võõras maailm, milles blogija elab. Ei ole minu inimene, ei ole osa mu väärtustest ega arusaamadest. Ma ei ole sihtgupp ja polnud enda üle hiljem uhke, et ma üldse sõna võtsin. Ilmselt oli emotsiooni pealt mingi hämming, mis läks eetrisse ilma pikemalt analüüsimata.
Ma olen pigem mõelnud seda, et kas inimesed pole ise tundlikumaks muutunud selle süllesadanud sotsiaalmeedia paine tõttu, mis nii kergelt kätte tuleb. Need perekoolikad on ju aastaid olemas olnud. Ma olin seal aktiivne lugeja kui ristilaps sündis (sai just 21), juba siis käis seal ilge andmine. Modereerimine tuli perekooli foorumisse tunduvalt hiljem.
Ja teine mõte, mis kommeteerimisega seostub, on aeg. Paljud reaalselt võtavad pikalt aega mõtlemiseks ja vastamiseks? Kahtlustan, et pigem vähemus ja muidugi on nende kommentaarid väärtuslikumad siis kah.
Ma olen pikalt mõelnud sellele teemale. Et mina ju ka käin lugemas neid blogisid, mille autoriga mul on ühisosa. Keda ma mõistan ja kelle mõtted tunduvad huvitavad, kes isikuna on mulle sümpaatne. Aga vahel avastanud, et mitte kõik ei tee sama. Sest miks muidu mõni kommentaator autori suunas hammustab. Miks raisata aega keskkonnas, mis ei meeldi? Kui seda teha, siis ju peab olema mingi pahatahtlik motiiv vms.
Aga siis hakkasin mõtlema sellele, et ma olen mõnikord ilmselt salvanud ka nende blogide kommentaariumites, mis mulle meeldivad. Mitte blogi autorit, aga kaaskommenteerijat. Et tegelikult tuleb end taltsutada ka neis blogides, mis meeldivad, sest seal võib omakorda kohata inimesi, kes ei meeldi 😀 Nii et see on väga delikaatne kõik.
Kas oleme tundlikumaks muutunud? Hea küsimus. Ühest küljest kõik näiteks mäletame, et nõukaajal oli normaalne haiglas sõimu saada. See lihtsalt käis nii. Nüüd me kohe kindlasti ei soovi sellise kohtlemise osaks saada, haiglas või mitte haiglas. Ehk et midagi oleks justkui tsiviliseeritumaks läinud küll. Vähemasti ootused. Aga kas ka käitumine neile kasvanud ootustele järele on tulnud, on küsitav. Selles osas peame igaüks endale otsa vaatama.
Aga selle eelduseks oleks ju siis, et sulle meeldiv autor kirjutaks ainult meeldivatest asjadest, mis enamasti ei ole nii.
Ma olen vist suvalistesse blogidesse aja jooksul sattunud nii, et enne töökõnet on natu aega (nagu praegu, veel 3minutit), uudised loetud ja siis liigun Indigoaalase blogi servas olevast menüüst. Et kui talle meeldib, järelikult on seal midagi huvipakkuvat. Jääd randomly lugema ja mõni postitus haagib rohkem kui teine. Ma olen nii leidnud paar, mis on ka feedlysse tee leidnud. Nodsu nt ja Ritsik.
Targutamine ei ole ju sõim. Mul ema targutab nt siis kui ta kardab, et ma teen vigu, mis tema silmale on elementaarselt valed ja välditavad (lähen autoga sõitma kui lubab kiilasjääd nt :D) . Ajab marru vahel, aga no vanainimene on lihtsalt mures. Mis teha, inimest ei muuda.
Sõim on ikka täiesti teine teema.
Mkm, kassiteemakommija oli silmnähtavalt yleolev ja hammustav. Passiivagressiivsust jätkus.
Ma olen endale aastaid õpetanud, et NÕU antakse siis, kui seda on KÜSITUD. Nüüd vist on juba päris hea, aga aega on see võtnud :-).
Lisaks olen ka endaga kokku leppinud, et kui mul pole midagi head öelda, siis hoian suu kinni (sõrmed vaos). Mille üle eile just meespoolega vaidlesin. Et kui ma arvan, et miski on madal ja labane ja perverssne (konkreetselt oli juttu ühest kirjatükist, mis on naisi alandav ja tundlikule inimesele suisa kvalifitseerib vägistamisstseeni kirjeldamiseks), kas ma peaksin siis maailmale teada andma, et selle autor on pervo. Jah noh, aga samas … ta on perv ainult sõnades, kirjeldab ilmselt oma märgi unenägusid ja tervemõistuslikud täiskasvanud saavad ju ise otsustada.
Ma olen täiesti nõus selle väitega, et reeglina loen neid blogisid, mille autoriga on mul mingi ühisosa. Ja siis kommenteerin, kui tahan teemale midagi lisada või siis on otse küsitud, et kuidas teil selle asjaga on.
Kummaline, aga mulle kassikommentaator ei tundunud pahatahtlik, üleolev ega patroneeriv. Minu arust tahtis ta lihtsalt juhtida tähelepanu, et kassiga võivad kaasneda ettenägematud kulutused, millest inimesel , kel kassi varem pole olnud, pole aimugi. Kas me mõnikord ei näe tonti seal, kus seda tegelikult pole?
Tollest postitusest ja arutelust olen ma üksnes kuulnud, aga pole lugenud. Lähen nüüd viin end asjaga kurssi 🙂
Nonii, käidud ja loetud.
Kui ma seda kommentaari igasugust tausta ja isegi toda kassipostitust lugemata seirasin, siis esmapilgul ei jäänud mullegi pahatahtlikku muljet. Aga natuke pikemalt vaagides võib selle sealt välja lugeda küll. Isegi hästi leebel hääletoonil ja silmi pööritamata öeldes kõlab lause “see on sul üks kitsaskoht” natuke üleolevalt. Kusjuures ma ei tea, kas kellakäol on see kitsaskoht, aga isegi kui on, siis seda niimoodi öelda ei ole ilus.
Muidu kommentaari sisuga laias laastus olen nõus, et kassi võtmine tuleb kindlasti finantsiliselt läbi mõelda ja mitte sõbrannade näitel, kellel kass on terve kui purikas ja tarbib probleemideta kõige soodsamaid tarbeid, vaid silmas pidades potentsiaalselt kõige mustemat stsenaariumi. Et tuleb ravida, on probleeme toidu ja isegi liivaga jne. Loomulikult iga kass ei ole probleemne ja võib läbi saada väga odavalt, aga seda ei tea mitte kunagi ette ja kui siis ikkagi peaks sattuma loom, kelle ravimisele kulub palju, siis ei hakka ju magama panema või ära andma. Mina mõtleks ka selle asja enda jaoks esmajoones läbi. Kui looma võtmine eeldaks kokkuhoidu muu elu arvelt, siis jätaks võtmata. Kui igakuiselt on vaba raha piisavalt, siis võtaks.
Inimesed on erinevad jah. Mõni on selline, et tahab kõik eos läbi vaagida ja kaaluda, otsuses kindel olla. Teine on selline, et teeb ära ja pärast vaatab, kuidas saab… Kassikommentaatori poolt ei olnud potentsiaalse hoiatuse sisse toomine vale, aga see lisahinnang, et sul on ju rahaga probleeme, oleks pidanud välja jääma. Minu kaks senti.
Too algne kassikommentaator oli kokkuvõttes väga leebe, hiljem hakkas seal erinevate postituste all hullama hoopis keegi teine.
Mind konkreetselt alati selliseid asjad pigem jahmatavad ja….halvavad. Mulle tuleb kohe millegi pärast silme ette pilt, kuidas keegi kuskil istub ja siis lendab tal ühel hetkel katus nagu täiega ja ta kukub kiirelt klahve klõbistades oma viha ja raevu ja sappi ja mida kõike välja valama. Et mis inimesega ikka sellistel hetkedel toimub ja mis selle vallandab..
Need kommentaarid olid tõesti juba Perekooli tasemel
Ei olnud kogemata valesti mõistetavad, vaid täiesti otseselt ründavad. Jään samuti vastuse võlgu, milleks see kõik. Jälgida kellegi blogi praktiliselt 15 aastat ja siis niimoodi “suhelda”. Ei saa aru.
Saan aru, et Sa pole Soodoma blogi 15 aastat lugenud, seega ei ole selle postituste alt leidnud mu siirast aastatepikkust kaasaelamist ja toetust.
Eesti on väike, ja tutvusringkonnad kattuvad, ja teadmised sellega seoses asjadest, mis blogis kajastuvad … st olgu sellega nagu on. Ja veelkord, iga blogija õigus on kirjutada täpselt seda, mida ta soovib, ja sellega oma imago luua, kui selleks samuti soov on. Ja ongi kõik.
Nii et elagu kassid ja koerad ja võetagu neid varjupaigast või mujalt ja olgu neil kõigil palju rõõmu.
Mulle ikka tundus see kassikommentaar totakalt patroneeriv. Ok, ma räägin oma 22-aastasele tuulepeast tütrele, et kulla laps, arvesta, et kass elab 20 aastat ja kui sa tahad mujale kolida, välismaale minna jne … aga hakata küpsele viie lapse emale rääkima sellest, et kass, vaata, on kulukas kaubaartikkel, on minu maailmas ikkagi piiride ületamine. Ja kas Kellakägu küsis, et palju teie arvates kassile kulub? Ei küsinud. Seega – pole vaja tulla õpetama.
Tõsi ta on, et oma kogemust saaks ju jagada ka hoopis teises toonis. Näiteks alustades: “Üks asi, millega mina kassi võttes päris täpselt arvestada ei osanud, on igakuised kulud. Eeldasin, et on nii nagu teistel mu tuttavatel, aga kahjuks sattus mulle kass, kes on nõudlikum – mul kulub temale…” jne. Nii ei jää võimalust, et teine inimene tunneb, nagu peetaks teda ullikeseks, kes kindlasti ise kassiga kaasnevatele kuludele mõelnud pole, aga teemas saab ikkagi kaasa rääkida.
+1
SSPle samuti +1
Mõtlemapanevat lugemist sain hommikukohvi kõrvale neist kommentaaridest, mis siia ilmunud, sel ajal kui mina magasin.
Passiivagressiivsusest – hea teada, et ma pole üksi, et ka teised seda märkavad. Jah, ka minul tõstab see vererõhku, iseäranis kui end välja vingerdatakse vabandusega „aga ma tahtsin ju ainult aidata“ vms. Üks värske passiivagressiivsuse õpikunäide siitsamast: „Loomulikult võib blogija 76 korda päevas ümber mõelda, millest ta kirjutada otsustab, ilma seda blogis näpuotsagagi mainimata. Selge see. Aga mõni tubakas – st mitteblogija – ei saa sellest aru. “
Tundlikumaks muutumisest – nõustun Kristallkuuliga: hea, et ajad on muutunud, et inimesed nn. perekooli stiili vastu sõna võtavad. Mis puudutab teemat targutamine vs sõim (et esimene oleks justkui suhteliselt OK, teine aga mitte), siis näiteks mina ei tolereeri oma blogisabas kumbagi. Ma olen täisksvanud, elu näinud inimene, teen ise oma valikud, väljendan postitustes iseenda arvamusi, ja keegi pole teretulnud mu kommentaariumisse TARGUTAMA. Sõimust ma üldse rääkima ei hakkagi, seda pole 5500s õnneks ette tulnud.
Samas on mu meelest oluline meeles pidada, et PK ja blogisabad on kaks erinevat väljundit. PK on avalik foorum, kus kehtivad minu arusaamist mööda pisut teised reeglid kui blogikommentaariumis, mis on blogija isiklik ruum. Vana hea „linnaväljak/kodu“ võrdlus.
Ja veelkord rõhutan, et ka ma ise pole ülelnimetet pattudest puhas. Mul ikka veel kohati see vana viga küljes, et valin väljaütlemise selmet valida vaikiolemine, või karmuse selmet valida heatahtlikkus (st. tõeline, südamest tulev heatahtlikkus, mitte salvamine heatahtlikkuse maski taga.) Seetõttu ongi sarnased arutelud teretulnud, nagu siin sinu juures praegu. Toovad teema pinnale, panevad (vähemasti enamikku meist) peeglisse vaatama.
Ja last but definitely not least:
lõik Exercicedestyleennoiretivoire kommentaarist:
„Eesti on väike, ja tutvusringkonnad kattuvad, ja teadmised sellega seoses asjadest, mis blogis kajastuvad.“
Vot SELLE peale läksid mul ninasõõrmed puhevile ja turjakarvad tõusid turri. SEE on minu arvates täiesti selgelt punase joone ületamine, vägivaldne kaasinimese privaattsooni tungimine. Asjaolu, et kommenteerija teab blogijast rohkem, kui blogija ise oma veebipäevikus avaldada soovib, ei anna kommenteerijale vähimatki õigust noile teadmistele viidata või vihjata. Viitamine või vihjamine on väiklane, alatu ja madal.
Vähe sellest. “Eesti on väike, ja tutvusringkonnad kattuvad, ja teadmised sellega seoses asjadest, mis blogis kajastuvad … st olgu sellega nagu on” on minu arvates üksiti ka enam või vähem looritatud ÄHVARDUS. Stiilis “ma tean sinust rohkem, kui sa ise siin avaldad, aga jätan (sedakorda) enda teada.”
Õudne. Mulle isiklikult on eelnevalt vaid ÜKS sedasorti kommentaar blogimaailmas ette sattunud, see oli ammuaega tagasi vvni juures. Tänaseks, tundub, ta selle inimese kommentaare enam üles ei lase.
Mul ei ole ega saa iial olema vähimatki kavatsust öelda rohkem, kui blogist niigi teada. See ei olnud ärvardus, vaid selgituseks Kristallkuulile, vist oli tema, miks see nn jauramine blogisabas tekkis.
Kui inimene peab avalikku blogi, jagab selles äärmiselt isiklikke detaile, äärmiselt provotseerivaid detaile, on ise olnud väga hammustav ja okkaline, ja kohati ka ebaõiglane (ja selle kõige juures enesekindlalt seda endale lubab, ja iks ei peakski, kui tuju, tunne ja tahtmine on), siis minu isiklikul väärtusteskaalal tekib samasugune torm, nagu Sinul minu puhul praegu, ja ma ei saa suud pidada.
Aga ilmselt sellega seoses, et mul on olnud väga pikaaegseid kogemusi kooselust nartsissistiga, või mingeil muudel põhjustel, millel peatuda ei soovi, olen seda blogi lugema jäänud. Ja lugemis- ning mõtlemisainest ju on.
Praegu on just see aeg aastas, mil valgust ja lootust uuele ja värskele enim, ja teie toetuse tõttu ka, ei tee mu kommentaarid Soodomale liiga. Selles olen ma raudpoltkindel. Kui üldse milleski kindel saab olla muidugi.
Kui sa kolmanda isiku blogisabasse tuled niimoodi üksikasjalikult ja paljusõnaliselt oma isiklikke antipaatiad avalikustama, nagu seda oma kommentaari teises lõigus teed, lööb see pitseri nimelt sinu, mitte selle inimese otsaette, keda sa maha teed.
Häbi.
Roosamutt, roni oma pjedestaali otsast alla.
Vaatan, et kisub mudamaadluseks. Ma seda spordiala ei harrasta, mistap viskan rätiku ringi, lõpetan sinuga arvamuste vahetamise, Exercicedestyleennoiretivoire.
Epp, neiupõlvenimega Roosa.
P.S. Ma ei figureeri blogimaailmas oma neiupõlvenime all.
Niisiis, soodomajakomorra ja ka kõik teised blogijad, võtke teadmiseks: Exercicedestyleennoiretivoire ülalpool kirjas olev väide “mul ei ole ega saa iial olema vähimatki kavatsust öelda rohkem, kui blogist niigi teada” ei ole punast krossigi väärt.
P.P.S. Teate, ma olen teinekord üsna aeglase taipamisega 🙂
Hiljemalt peale “Roosamuti” kommentaari oleksin pidanud aru saama, et Exercicedestyleennoiretivoire nime taga ei peitu kommentaator, kellega minu arvamused ei ühti, vaid troll. Et ma ükskord ka ära ei õpi – trollidele reageerides üksnes toidad neid.
Exercicedestyleennoiretivoire, sinu puhul on see ikkagi probleemne, et sa kipud inimesi justkui paika panema. Et sina tead, kuidas on õige ja millisel viisil keegi valesti elab. Kusjuures sa ei väljendu isegi nii, et “sinu meelest” valesti elab, vaid lihtsalt valesti elab, punkt. See on aga selle arvamuse objektidele mitte lihtsalt häiriv, vaid isegi solvav. Ja halvav. Loe ise kellakäo ülemisest kommentaarist, kus ta selgitab, miks selline arvamusavaldus teda riivab või talle isegi haiget teeb.
Selles mõttes, et sa võid ju olla vanem ja kogenum ja võib-olla oma peas tahadki aidata, aga see ei tööta nii, et kui sa kedagi internetis nö elama õpetad, siis ta kohe kuulabki sinu manitsusi ja kõik muutub. Tegelikult mõistad seda ju isegi. Ja kui mõistad, siis saad lõpuks aru, et nende manitsuste lendu laskmine on mõttetu töö – sina ei saa soovitud tulemust (teise inimese käitumine ei muutu) ja teine inimene saab haavatud. Lose-lose olukord.
Epule oled sa selle viimase kommentaari tõttu vabanduse võlgu. Kusjuures mina olen Epuga suhelnud ka blogikommentaariumi väliselt ja isegi mina ei teadnud, mis tema neiupõlvenimi on. Nii et sa läksid üle piiri, tehes viite infokillule, mida Epp ise ei ole avalikult eksponeerinud.
Kokkuvõttes teeb mind kurvaks, et asi inetuks läks (halb üllatus mulle, kes ma õhtul arvutist eemal olin ja alles nüüd lisandunud kommentaare nägin). Aga võib-olla oli seda plahvatust vaja, et õhk klaariks lüüa ja edaspidi on üksteise salvamist vähem.
Tere hommikust!
Ah et värske passiivagressiivsuse õpikunäide?
See oli mul küll enam-vähem lajatamisena mõeldud, st isegi mitte niivõrd mõeldud, kui hetkel torust tuli. Mul on vahel lühike süütenöör.
Passiv-agressiivsus on minu arvates midagi muud.
Aga Kristallkuulile kindlasti tänu selle postituse eest, paljud asjad said selgemaks.
Hakkasin nüüd mõtlema, et ilmselt on asi ka temperamendis kinni, sest kui mina mõtlen lajatamisest, siis ma ütlengi otse ja nii, et trükimusta ei kannata. Selle pärast ma enamasti hoian üldse eemale kohtadest, kus lajatada tahaks. Ehk seetõttu peangi teiste lajatusi, mis minuni tasemeni ei küündi, pigem passiiv-agressiivsuseks. Niikuinii saab minu stiil rohkem puid alla a la fuih, milline ropu suuga taltsutamatu mutt! kui kaunisse vormi rüütatud sisuline solvang.
Ma niimoodi Sinu moodi lajatada ei oska.
Aga solvang on solvang, olgu ta mistahes rüüs.
Lihtsalt tajun praegu, et minu mõtted, mis solvanguna kuidagi mõeldud ei ole, nii siiski paistavad. Varem sellele ei tulnud.
Aga ma olen vana ka, ja kujunenud sellisel ajal, mil otseütlemist ilma kaalumise ja järelemõtlemiseta eriliseks surmapatuks ei peetud.
Aeg seega ehk uute standarditega kohaneda.
Aga see muidugi on ka hea mõte, et eemale hoida.