Märgatud Saksamaal
Käisime Berliinis. Kõik oli sama mõnus nagu ikka.
Või noh, päris palju asju olid sama mõnusad nagu ikka. Näiteks hinnad. Kui meie loeme iga kuu uudiseid selle kohta, kui palju kergitasid toiduainete ja teenuste jne hindade tõusud tarbijahinnaindeksit, siis Berliinis oli küll aeg nagu seisma jäänud. Käisime seal täpselt aasta tagasi ja külastasime seekord mitut sama restorani, kus ka eelmisel korral käisime. Menüüd olid samad, hinnad olid täpselt samad. Ei märganud, et miski oleks kallimaks läinud.
Kui käisime toidupoes mulli ostmas, avastasime sealt oma lemmik-Prosecco soodushinnaga 5,99 €. Eestis müüakse täpselt sama Proseccot soodushinnaga 7,99 €. Näiteks banaan oli hinnaga 1 € kilo. Ferrero Rocheri kommid (16 tk karbis) maksavad Eestis 6,69 €, me saime Berliinis sama kommikarbi hinnaga 3,69 €.
Ärge kartke, ma rohkem hindu ümber trükkima ei hakka. Me ei ostnudki poest mitte midagi muud, nii et ma ei teagi rohkem hindu võrrelda.
Üks number siiski veel. Keskmine aasta brutopalk Saksamaal on 47 700 € (see on 3975 € kuus, kätte jääb sealt pärast makse 2636 €).
Midagi oli siiski ka teisiti. Ma pole iial Berliinis nii palju vene keelt kuulnud kui seekord. Selline mulje oli, et ainult venelasi nägimegi. Küll olid nad restoranides söömas, küll tänaval jalutamas ja vestlemas, küll kaubanduskeskustes rõõmsalt šoppamas. Elu nigu lill. Tunnevad ennast seal väga mugavalt.
Riigipäeva hoone juures nägime mingit protesti. Trummid mürtsusid ja midagi hõigati välja. Suurele muruplatsile oli kogunenud hunnik protesteerijaid. Kohal oli palju politseipatrulle. Mille eest seisti, me esiti täpselt aru ei saanudki. Enamikul rahval olid käes lipud. Kusjuures vägagi Venemaa lippe meenutavad lipud. Osad lipud olid helesinise taustaga, peal kollane rahulind, oliivipuu oks noka vahel. Ahaa – rahu eest seistakse? Aga siis ju peaks teiste seas ka Ukraina lippe lehvima? Neid oli täpselt null. Küll aga nägime selliseid imelikke hübriidlippe, mis olid diagonaaliti kaheks jagatud: üks pool Vene lipp, teine pool Saksa lipp. Ahjaa, väike kirjake oli ka peal: družba.
Ausalt, selline viha tekkis, et tahtnuks jalaga perse virutada mõnele.
Ühtegi uudist ma hiljem guugeldades ei leidnud. Niigi hea – eetriaega neile ei anta.
Berliinis näeb vist alati mingit protestiaktsiooni. Kui ma viimati Brandenburgi väravate juures käisin, olid seal minu meelest Tiibeti vabastajad. Neid oli vähe, miski 10 ringis. Aga nad olid. Seekord oli seal kokku tulnud miski 20 inimest, kes nõudsid Julian Assange’i vabastamist.
Teisel pool väravat kogunesid jalgratturid. Neid oli ikka sadu. Minu meelest oli neil käsil sõit kliimateemade propageerimiseks. Täpseid lippe ja plakateid me lugeda ei näinud. Mingeid sõnumeid nad ei karjunud, neil oli hoopis suure kõlariga saatemasin, kust lasti tempokat technotümmi. Nad just alustasid oma sõitu, kui meie Brandenburgi väravate juures jalutasime. Mitu tundi hiljem nägime neid oma hotelli aknast, kui nad sõitsid mööda Kudammi. Kusjuures neilgi olid politsei saateautod ilusti kaasas, nii rivi ees kui taga. Väga hästi korraldatud värk.
Kodutuid oli, aga mulle tundus, et märksa vähem kui varem. Loodetavasti on nad leidnud peavarju ametlikes supiköökides ja varjupaikades, sest ilm oli tõsiselt krõbe. Selline niiske jälk õudus, mis kraadide järgi ei olegi hull (jäi sinna 0 ligi), aga mis poeb otse kontidesse ja on maksimaalselt ebamugav.
Üleüldine meelestatus ja meeleolu oli igatahes sõbralik ja meeldiv nagu ikka. Käisime hommikust söömas ühes kohvikus, kus oli supersõbralik pererahvas. Küsiti, kust me pärit oleme ja kuulnud, et Eestist, teadis mees kohe rääkida, et alles paar nädalat tagasi olid seal käinud kaks kuulsat Eesti klouni. Nimed ei tulnud tal kohe meelde. Piip ja Tuut? “JAH, JUST,” rõõmustas peremees. Olime vägagi ühel meelel, et tegemist on ülisümpaatsete inimestega.
Eesti keelt kohvikupidaja ei rääkinud, aga vene keelt küll. “Muide, teile võib-olla jääb mulje, et siin kohvikus ainult venelased käivadki. Tegelikult pole nii. Alati on just selline kokkusattumus, et kui ühed venelased juba tulevad, siis tulevad peagi teised ka,” rääkis peremees. Kes valdas ise väga heal tasemel vene keelt, tema kokast ema aga lausa aktsendita. Tõesti, peale enda nägime seal vaid kahte külalistepaari, mõlemad koosnesid venelastest.
Ühe täiesti uue kogemuse hankisime seekord ka. Käisime Wagyu loomaliha söömas. Me ei teadnud, mida täpselt oodata. Oleme muidu suured loomaliha sõbrad ja naudime head steiki rohkem kui ühtegi muud toitu. Wagyu oli aga hoopis midagi muud. Maru rammus nimelt. Seitsmekäiguline õhtusöök osutus minu jaoks lausa ületamatult raskeks. Mul jäi pool alles. Liha tekstuur oli mõistagi väga huvitav ja ainulaadne, aga see pole kindlasti igaühe jaoks. Eriti medium-rare küpsusastmes. Hullupööra tahtsime Wagyut proovida, aga seda hirmu, et enam midagi muud ei tahakski, kindlasti pole. Oleme vist matsid mis matsid 🙂 Üks kvaliteetne teraviljaga toidetud Uruguay lihaveise steik on meie maitsepaletile palju erutavam kui hinnaline Wagyu.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Käisin umbes aasta tagasi Berliinis ning ka siis oli Brandenburgi väravate ees mitmeid demonstratsioone – ma alguses arvasin, et üks suur, aga tegelikult ikka mitu väiksemat. Siis oli küll ka sõjavastane ja Ukrainat toetav demonstratsioon.
Aga hea teada, et seal hinnad samad on! Ma lähen aprilli lõpus Berliini ja juba vaikselt mõtlesin, kas saab restoranidesse sööma minna või tuleb ainult dönereid süüa 🙂 Mitte, et mul selle viimase vastu midagi oleks.
Vabalt saab minna. Me käisime kaks õhtut järjest ühes toredas Schönebergi restoranis, mis on sisult ja olemiselt hästi lihtne, aga toit oli aus. Hinnad jäid 15 € kanti (šnitslid), seakoot oli vist 17-18. Vein oli küll väga halb, aga selle eest odav 😀 (23 €). Seltskond Schönebergilikult kirju 😛 Samas hinnaklassis leidub seal palju kohti. Väga palju.
Ma olen hämmingus, et keegi üleüldse teab, mis kuskil asjad maksavad. Mul pole aimugi, mis hinnaga näiteks Eestis midagi müüakse. Muidugi mul on olematu numbrimälu ka (telefoninumbrid? autonumbrid? maja-ja korterinumbrid? tegelt ka keegi teab peast mõnda?)
Mõnda hinda ikka teatakse vast. Kui sa midagi väga sageli ostad ja sind huvitab, mis see maksab, küllap siis ka hinda tead. Näiteks Prosecco hinda ma tõesti tean, kuna joon just seda konkreetset marki ja ei ole just väga keeruline hinnakõikumisi märgata.
Banaani puhul ma tean hinda, kuna mu mees töötab puuviljaäris ja meil tuleb puuviljadest aeg-ajalt juttu. Väga hiljuti tuli just banaanidest 😀
Ferrero hinda ma tean sellepärast, et me sõime sõbra korteris olevad Ferrero varud tühjaks ja siis uurisin hiljuti poes, kui kallis oleks nende varude taastamine 😀 Huvi pärast vaatasin ka Berliinis toidupoes hinda, et äkki on see varude taastamine seal soodsam, ja võta näpust – oligi.
Üldiselt ei oska loomulikult minagi öelda, kui palju täpselt maksab piim, hapukoor, leib vms, mida ma ostan. Kui poes just mingi väga ulmeline anomaalia silma ei hakka. Siis lihtsalt jääb meelde.
Ma ostan mitu korda nädalas banaane, aga ma küll ei tea, mis nende kilohind on. Mul muidugi on selline komme, et ma ei vaatagi hinda, kui midagi ostan – kui on vaja osta, siis järelikult on vaja osta, pole ju vahet, mis ta maksab. Ma muidugi olen selles mõttes minimalist ka, et Proseccost ja Ferrerost isegi ei unista, seega mul polegi vaja teada, mis need maksavad 😀
Kui on VAJA osta, siis ei olegi hinna vaatamisel suurt mõtet. Aga näiteks Proseccot ei ole tingimata VAJA osta 😀
Banaani hinna osas on kaupmeestel mingi oma teooria. Kuna see on väga ostetav kaup, siis selle hind peab olema kogu aeg võimalikult madal ja soovitatavalt madalam kui konkurendil, sest siis tuleb inimene just sinu poodi. Ma tavalise inimesena arvan ka, et see ei pea paika. Ma ei tea, kui mitukümmend kilo peaks inimene banaane ostma, et seda poodidevahelist kümne-paarikümne sendilist hinnavahet tundma hakkaks… Aga väidetavalt see nii on.
Nojah, ma ei osta neid asju, mida pole VAJA osta (šokolaadi mõnikord on VAJA osta).
Ainuke hind, mida ma tean, on bensiini oma, sest seda ma näen sada korda päevas, aga no seda ju ka on VAJA osta, nii et ikkagi pole vahet, mis ta maksab (ma sõidan alati paagi tühjaks ja siis tangin) 😀
Ma tean inimesi, kes käivad pmst kõikides toidupoodides, sest ostavad igast poest erinevaid asju. Mina küll ei viitsiks, mis siis, et mulle jäävad kõik siinkandis olevad poeketid tee peale. Aga kui nad tunnevad, et nad sellega kokku hoiavad, siis miks mitte…
Raha ilmselt hoiavadki kokku, aega mitte. Mind kohutavalt väsitab poodides jõlkumine ja erinevate asjade erinevast kohast ostmas käimine. Olen valinud ühe poe, kus tundub üldine hinnatase kõige normaalsem ja seal käingi. Vanasti ei vaadanud üldse mingeid hindu. Siis käisin Selveris. Aga nüüd on asjad nii mõttetult kallid (eriti Selveris), et käin põhimõtteliselt ainult Rimis.
Jaa, sama siin. Mõnikord ma käin oma kodulinnas toidupoes ja ei saa kõiki asju, mida vaja, ja siis pean mitmes poes käima ja lõpuks ikka Pärnusse sõitma… tüütu.
ma käin hoopis sellepärast, et üheski poes ei ole kõiki neid asju, mis ma tahan. Ühes on hea leib, teises on hea porgand jne, kolmandas parim hummus, neljandas juustuvalik jne.
ma ostan alati erinevat proseccot, vaatan vivinost hinnangut ka, et päris orki ei lendaks ja väga põnev on. ühte ja sama veini, proseccot, mahla, praadi, vorsti on ju igav tarbida, vahepeal ikka midagi muud…. nii tundub see lemmik pärast alati parem. hindu ei võrdle ammu, itaalia omad tunduvad küll kasvavat, nii et mingi saksa eripära vast? ma lihtsalt märkan ostukorvi kogusummat, nüüd on eestis sama, mis itaalias 3a tagasi… st enne oli eestimaal odavam.
Üksikute hindade võrdlemine on äärmiselt ebaobjektiivne. Berliinis on elamiskulud kokkuvõtlikult umbes 40% kallimad kui Tallinnas. https://www.numbeo.com/cost-of-living/compare_cities.jsp?country1=Estonia&city1=Tallinn&country2=Germany&city2=Berlin