Next level nõiajaht?
Ma ei jälgi spordisündmusi ja selle valdkonna arenguid nii pingsalt, et teaks täpselt, kes, mis ja kus, aga kui Viru uudiseid peksab igast kanalist peale juba viimased kolm päeva, siis ei saa neid enam eirata.
Algul lugesin ainult pealkirju. Mõtlesin – issand, mingi treener on lapsi kiusanud. Algul jäi mulje, et pigem vaimselt, väikse vihjega, et võib-olla ka tutistanud või muul moel füüsiliselt nahutanud. Siis ilmus artikleid juurde ja ma hakkasin ka sisu lugema. Ahaa – paistab, et mitte päris lapsi, vaid noori tüdrukuid ja ikkagi viskab vahele ka seksuaalse alatooniga sobimatut käitumist, okei… Lugesin, et uurimisorganid suhtlesid mitmete endiste sportlastega, kes mehe all treeninud ja sealt koorus välja sobimatu käitumine, mis lõppes treeneri jaoks treenimiskeeluga. Tundus selline üsna arusaadav lugu.
Aga siis läks imelikuks.
Ilmus veelgi rohkem artikleid ja ma hakkasin aru saama, et põhiteema on siiski Bruus. Et Viru on ahistavalt ja sobimatult suhelnud temaga. Kõik need vanad aastatetagused ohvrite tunnistused on täiesti muu teema, need on välja otsistud lihtsalt käesoleva kaasuse toetavaks infoks. Kogu asja juures on ainult üks väike asjaolu – Bruusil endal pole ühtegi etteheidet. Ehk et meil on kaasus, mida on asutud innukalt lahendama, aga meil pole ohvrit ega ohvri ütlusi. Meil on kuritegu, meil on kurjategija, aga ohvrit meil pole. Ohver väidab koguni, et temaga on kõik korras. Ja üks asi, mis meil veel on, on muidugi karistus.
Kas teile ei kõla see väheke imelikult?
Ilmus ka üks artikkel mingi spordiajakirjaniku sulest. Seal oli öeldud, et on oioi kui palju materjali, mida spordiajakirjanikud kõik teavad, aga ma ei ütle teile mitte midagi. Keegi ei ütle. See mõjus nagu tähelepanunäljas teismeline Facebookis kirjutamas: Issand, kui halb mul praegu olla on, elu pani ikka sellise paugu praegu. Ja kui teised siis uurima hakkavad, mis juhtus, vastab teismeline: Ah, ma ei taha sellest rääkida.
Mine sa ka…. Mis sa üldse siis kirjutad, kui sa lähemalt rääkida ei kavatse? Et ma tean hullult palju asju, aga ma tahtsin lihtsalt artikli teha, et ma ei kavatse teile rääkida neist asjust.
Aga äkki oligi sportlase ja treeneri vahel mingi lähedasem mehe-naise suhe. Sportlane oli 17-aastane. Mitte küll veel kirjade järgi täiskasvanu, aga suht lähedal sellele. Oletame, et tal ongi treenermehe vastu tunded. Oletame, et neil ongi suhe. Kohe-kohe täiskasvanuks saaval noorel naisel ja ühel mehel. Mehel, keda tavaline teismeline vanuse poolest ilmselt ei valiks, aga no kuule – inimesed on erinevad, mõnele äkki hakkas meeldima endast nii palju vanem inimene. Kui ta ise sellega rahul on ja tema vanemad samuti, siis mis õigust on meil sinna vahele trügida? Kas puhtalt sellepärast, et “mina küll ei tahaks”?
Kui treenermees oleks näiteks 23-aastane ja treenitav 17, kohe 18 saamas, ja neil tekiks suhe, kas siis ka läheks nõiajaht lahti, et mis suhtlemine see selline on ja keelame mehel töötamise?
Ma leian, et sportlasi peaks kaitsma küll. Kui tuleks välja sportlane, kes ütleks, et talle on liiga tehtud, ta annaks selle kohta tunnistuse ja tunnistusi tuleks ka kõrvalt, et ma tõesti nägin ka, kuidas treener oma sportlast kiusas, ahistas või terroriseeris, siis peaks treenerit kindlasti karistama. Oleks olemas ohver, kurjategija, kuritöö ja karistus. Aga kui ohvriks tembeldatakse inimene, kes ei leia, et ta on ohver, aga kellel on lihtsalt mingid muud valikud siin elus tehtud, siis kas see pole nõiajahi tunnustega?
Millist vaimset stimulatsiooni ja naudingut pakub keskealisele mehele teismeline tüdruk, ma muidugi ei mõista. Aga pole minu asigi. Meil on maailmas igasuguseid imelikke suhteid, mida me oma peas võib-olla imelikuks peame, aga millises ulatuses meil on õigus neid hukka mõista ja vastu osapoolte tahtmist nende eest ära lahendama hakata? Elame ju nii liberaalsel ajal, kus peaks ometi olema õigus enda elu üle eelkõige ise otsustada.
Ma ei tea täit tõde, aga antud momendil ilmsiks tulnud faktide põhjal ma ei mõista küll, miks treener keelu sai. Ainus, kellel võiks mingeid tõsiseid etteheiteid olla, on treenermehe abikaasa. Aga neilgi võib olla mingi oma reeglite järgi üles ehitatud partnerlus, mille sisu üle kohut mõista pole meil mitte mingit õigust.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Ma mõtlen, et 18 ja 23 on ikka märksa võrsem ja ausam suhe. Ses osas, et vanem mees, kel on juba hulganisti kõpsust ning kogemusi, ka teadlikult manipuleerib noore tüdruku osas, seda oma huvides.
Lisaks jääb veel vastik küsimus, et mis muud huvi saab vanemal mehel alaealise plika vastu olla, kui pelgalt tema keha.
Ma ei ole proovinud ise vanema ja küpsema inimesena kedagi noort endaga suhtesse manipuleerida, nii et ma ei oska arvata, kui lihtne see võiks olla, aga kipun arvama, et liiga lihtne pole.
Välistada ei saa muidugi midagi. Lihtsalt antud tõendite puhul ei ole mu arust ka liiga täpset kinnitust sellele, et üldse mingi seksuaalne suhe oli. Läti treener arvas esiti, et tegemist on tütre ja isaga. Kuulnud, et ei ole, kahtlustas hoopis seksuaalset suhet. Minu jaoks on isegi see iseenesest imelik, sest kellel meist isaga oleks selliseid suhteid ja suhtlemisi, mis võiks kuidagi seksuaalsele läbikäimisele viidata (fui)?
Jällegi, kuna ma ise ei ole ühegi spordialaga tegelenud ja mul pole treenerit olnud, siis ma ei tea, kui lähedaseks ja soojaks treeneri-treenitava suhted muutuda võivad, ilma et oleks imelik. Samas terve mõistus ei välista seda, et treener, kes sind toetab, juhendab ja kaitseb, võib saada justkui teiseks isaks. Kelle õlale võibki lennukis toetuda. Ja keda kallistada, kui võistlusel hästi läheb.
Aa ja meenub veel kunagine Balta-Nazarovi juhtum. Seal oli ju kah vanem mees noore plika vastu huvi tundmas, kindlasti tekitas küsimusi, et mis värk siis see nüüd on, ei saa õige olla. Aga siiani on need kaks abielus ja elavad pereelu.
Ma tegelikult isegi ei arutleks selle üle, et mis edasi saab.
Minul on olnud treener, kes plikasid “kabistas”. Sellest on hiljem rääkinud ka praegune selle ala Eesti naiste rahvuskkoondise peatreener. Nimesid nimetamata, aga kõik, kes me oleme selle treeneriga kokku puutunud, mõistame kohe, kellest jutt.
Tagantjärele olen kuulnud, et sahinaid ta kohta ses ringkonnas olevat olnud juba siis, aga noh, kuna ta piirdus siiski sellise ilase näppijana, siis aeg oli selline ja ilmselt vaadati läbi sõrmede, sest treerenina oli ta tugev.
Noore tüdrukuna tekitas see peas tohutut segadust, kellegagi nagu rääkida ju ei söanda, sest isegi õieti aru mõista, alles täiskasvanuna hakkad asjadest õigesti aru saama ja oskad neid õigete nimedega nimetada.
Meenub, et kui õed Smigunid hakkasid maailmas nime tegema, üritati nende isal treenreritööd keelata ja tüdrukuid kellegi teise juurde tarida.
Lõppes see siis, kui nad kuulutasid, et on valmis riiki vahetama.
Bruus on ka maailmas juba mingi nimi.
Eks siingi ole huvilisi. Muide, et treener suhtub sportlasesse kui tütresse, on sagedane, Siin võis treener ka investeeringut kaitsta ehk tõkestada katseid tüdrukut üle meelitada.
Teada pole tegelikult midagi. Et teismelisi üritas treeneritepaar alati kontrollida, nii et sellest tüli tõusis, on teada. Ja mõnigi solvumine siit pinnalt võib kesta aastakümneid. Koos sooviga neile igaveseks ära teha.
Aga ei saa välistada, et kunagi oligi miski suhe ca 45-aastase treeneri ja 17-aastase sportlase vahel. Jääbki kõik õhku.
Loen ajakirjanikku, kes väidab, et talle rääkis seda toona pisarais neiu. Et tema teab ja on kindel tunnistaja. Ja see, siis 40-aastane täisjõus mees, ei teinud mitte midagi!!! Ei pärinud treenerilt aru. Ei andnud lõuga. Ei tõstnud lärmi.
Mida oli temal karta?
NSVL nimeka iluuisutreeneri vastu esitasid kaebuse kaks verinoort tüdrukut, teades, et nad võidakse igaveseks spordist eemaldada. Neile leiti uus treener, tüdrukutest liigselt huvitunud treener liigutati kõrvale ja võeti jälgimise alla. Üks tüdrukutest oli Kondrašova, meil tuntud kui Levandi.
Ma sellest polnudki teadlik, et ajakirjanikule tuli kord üks pisarais neiu midagi kurtma. Kui see nii oli, siis tõesti – miks midagi ette ei võetud? Pisarais neiu ei lähe võõrale ajakirjanikule muret rääkima lihtsalt sellepärast, et õudselt tahaks kellelegi rääkida ja muud mitte midagi. Ta ilmselt tegi seda appikarjena. Jälgime aga edasi, äkki juhib mõni arvamusliider avalikult sellele tähelepanu.
Väga huvitav oleks Anna arvamust kuulda. Ühest küljest on ta sel juhul ahistavat käitumist kogenud, teisest küljest aga ka ise profisportlasi treeninud ja teab hästi, kui palju nad karjääri nimel nooruses ohverdama peavad (ja ma ei mõtle siin süütust vms, ikka just seda, et pole aega sõpradega hängida ja vanaema sünnal ei tohi kreemitorti süüa jms).
Õhtulehes kirjutas nii Deivil Tserp.
Tema väidetu võib muidugi olla ka väljamõeldis.
Ega saa välistada ka, et Bruus ise oli ka sihtmärk. Kangesti üritatakse näidata, nagu oleks temal treeneriga mingi suhe.
Kui tema loobub, tõuseb koondisse keegi teine. Juhtumisi on tolle lapsevanem üks süüdistuse tunnistajaid.
Kusjuures ei saagi välistada, et Bruus oli ka sihtmärk. Igatahes on tänase seisuga pihtas-põhjas, sest Bruus teatas, et meistrikatel ei osale.
Pedofiilia sh tydrukute käperdamine on suurem probleem, kui sellest räägitakse, paraku on ka pukk ja tugev traditsioon plikad vaikima panna, et mitte toredate meeste elusid ära rikkuda. Kõik teavad selliseid lugusid ja minagi olen saunas sõbrannade lugusid kuulnud ja selle kõige taustal ei tunne ma treenerile sendi eestki kaasa.
Isegi siis, kui oled keskeas ja elukogemusega ning hakkad saama ootamatult tähelepanu uuelt juhtkonnalt, mis sulle ei meeldi. Ega siis ka ei oska käituda ega tea koheselt, kelle poole pöörduda, keda usaldada, rääkimata noorematest.
Kui on ilmselge võimusuhe, siis eelistan, et iga vihjet võetakse tõsiselt. See kõrvaltvaatajate rohkus on ikka hirmutav. Näitab kui normaalne elu osa ärakasutamine on?
Ja kui andekas sportlane teatab, et otsustab mitte võistelda, eelistame ikka teis(t)e türdurku(t)e vandenõud kahtlustada, aga mitte treeneri tegevusele otsa vaadata.
Click to access EKJL-distsiplinaarkomisjoni-otsus-2023-02-11.pdf
Andekas sportlane otsustas ilmselt mitte võistelda sellepärast, et temast on tehtud sportlaste ja treenerite sobimatu suhtluse kaanetüdruk. Terve Eesti teab Bruusi nüüd kui 60-aastase mehe armukest. Kusjuures ilma tõenditeta, kas see üldse paika peab või mitte. Kedagi ei huvitagi enam tõendid, sellest on tehtud fakt. Kedagi ei huvita, mida Bruus ütleb või ei ütle, teda ei usuta.
Me teame sportlasi A ja B ja C, kes tulid välja infoga, et neid on aastaid tagasi ahistatud. Omal ajal soovisid nad teema maha vaikida. Miks? Sest ei oleks tahtnud meeletut tähelepanu ja ebameeldivat menetlust. Ometi ei küsinud Bruusilt keegi, kas tema tahab või on selleks valmis.
Veelkord – nii palju kui ma olen meediast lugenud, ei ole veel ühtegi tõendit, mis annaks alust arvata, et Bruusil ja Virul oli seksuaalne suhe. Küll on tulnud välja teised sportlased, kellel on Virule etteheiteid. Ometi on meil keskmes Bruus kui kannataja ja tõenditeks ütlused, mis pärinevad teiste inimeste suust ja teiste juhtumite kohta. Minu jaoks ei ole see õige asi. Kui Bruusi kohta tõendeid pole, siis jätke tema mängust välja. Ja kui tõendid on, siis laduge välja, mitte ärge sügelege salaja nurgas, et ma tean, aga ma ei räägi. Praegu on täiesti arusaamatu puder ja kapsad.
Võimalik, et treener ongi libe tüüp, kes mõnda kasvandikku ära kasutab.
Kuid avalikustada tulnuks lugu viitega varasemale seksuaalvahekorrale, mis on ainus tõsine süüdistus. Väga tõsine sealjuures. Kriminaalne.
Bruusi nime polnud üldse vaja mainida, rääkimata “turteltuvidest” ja muust jamast. Pole tähtis, mida keegi arvas, pole tähtis, millest uurimine alguse sai. Oluline on, mida uurimine näitas.
Praegu seoti Bruusi nimi kompromiteerival moel, mis tekitab kahtlusi salaplaanides ja kui treener on süüdi, tuleb hoopis temale kasuks.
Täiesti nõus. Bruusi nime poleks olnud vaja üldse mainida. Seotagu juhtumid ikka vastavate tõenditega. Tõestada kuritegu X tõenditega kuriteo Y kohta on lihtsalt kentsakas.
Aga ma olen aru saanud, et keegi polegi öelnud, et neil oli seksuaalsuhe. Probleem tekkis sellest, et suhtlus ei mahtunud treeneri ja sportlase omavahelise suhtlemise piiridesse ja hakkas kõrvalseisjatele imelik tunduma. Tegemist on noore tüdrukuga, vanusega arusaamine muutub. Võimupositsioonil olev treener ja noor alluv tüdruk. Konflikti vältimiseks vajab piire, et liiga võimukaks ei muutu suhtlus. Ja ka mitte liiga leebeks või lähedaseks. Vanem mees ja noor naine. Konfliktikoht. Noored naised on ebakindlad ja saja muu hädaga. Võivad teha midagi, mida hilisemas elus enesekidlamana ja kogenenumana enam ei teeks. Reageeriks teisiti. Saaks asjadest aru teistmoodi.
Alles oli lugu, kuidas verinoorena treeneriga suhtes olnud sportlane alles hiljem mõistma hakkas, mis toimus. Ja häirima hakkas.
Ühiskonnas on suhtumine, et las olla. Ta ongi selline. Ikka kabistavad treenerid või teevad kahtlased märkuseid või viskavad nalju. Vaatavad noori poisse ja tüdrukuid. Ja kui kõrvalseisjad pilgu kõrvale pööravad siis see kõik jätkub. Sest nii on ju alati olnud. Pole minu asi. Sest lihtsam on mitte näha ja tunnistada.
Ei pruugi olla antud juhtumiga seotud, kuid see on päris levinud, et “ohver” kaitseb oma ärakasutajat. Asjast aru saamiseks tuleb väga laia pilti vaadata.
Muuhulgas on ka ära toodud, et toetajate seas polnud endiseid hoolealuseid, kellega oli intensiivne treeneriroll olnud. Just need, kes kõige lähemal olid. Kaugemal olijatele paistavad asjad teistmoodi.
Piire ja raame on vaja. Vabadus sisaldab endas ka piire.
Kindlad piirid, mille sisse jäädes on ok. Millal on hea tööalane suhtlus. Millal on hea sõprus. Millal on hea lähisuhe. Kõik see mahub mingite piiride vahele. Ja need piirid võivad sõltuvalt suhetest ja olukordadest olla väga erinevad. Aga neid on vaja. Sest mingil hetkel ei pruugi asjad olla enam ok. Meie jaoks pole enam ok, et mees võib naist lüüa. Kui ta tahab. Millal seda Eestis veel normaalseks pereeluks peeti?
Ja kui palju on veel neid, kes ka praegu seda ikka veel normaalseks peavad?
Üldistest kokkuleppelistest piiridest üle tulemine ja liiga lähedale tikkumine ja nõmedad naljad või käitumine meeste poolt ei ole meeldivad. Ebamugav on. Vastik tunne jääb sisse. Ja seda kõike täiskasvanud naisena kogedes. Ja olukordi hallates. Ja tänulik olles neile kokkuleppelistele piiridele.
Formaaljuriidiliselt pole öeldud, aga viis, kuis infot tilgutati ja avaldati, on kõnekas.
Kuu aja pärast mäletatakse, et olid Viru, Bruus ja seks. Kes enam mäletab, et seks oli kõne all 17 aastat tagasi.
Nii saab JOKK viisil inimese kohta avaldada igasugust soga.
Võimalik, et asi pandi suure kella külge, sest Viru eitas süüdistusi. Ja esitati Bruusi diskrediteerival moel, sest ta ei tunnistanud treeneri vastu.
Igatahes oleks tal imelik kuuluda koondisesse, kus iga sinu sammu jälgitakse, ollakse valmis esimesel võimalusel selja tagant äsama ja tehakse selle juures eetilist ning hoolivat nägu.
No ei ole ta veel maailma tipus ja ütlemata raske on sinna jõuda, kui selline ebakindel keskkond luuakse ja ega treeneritki siitmailt võtta ole. “Siit on hea edasi minna” 30. koha puhul tippu ei vii.
Siinkohal tasub igaühel, kes teadis, kellel oli kahtlus – peeglisse vaadata. Miks toimunud juhtumeid ei avalikustata, paljudel juhtudel, et mitte rikkuda suhteid, on ju tubli treener, viib tippu ja siis ohvrisuunas – mis sul häda on, ära pane tähele, ta ongi selline. Teadmine jõuab lapseealisele (st alla 18) kohale alles siis kui on täiskasvanud ja pisut elukogemust, arusaamist kogenud. Kellele siis rääkima minna? Kõige hullem ongi olukord, kus justkui teatakse, tõendeid napib, ohvrid ei julge rääkida või neil ei ole sel hetkel täit adumust olukorrast.
Olles lähedalt näinud ühte juhtumit, oli mul heameel, et noor inimene julges treeneri ebatervest huvist rääkida vanematele, kes kuulasid ja mõistsid ning tegutsesid. Ainus, mis selles loos jäi häirima, et üks klubi küll lõpetas treeneriga koostöö, kuid teine klubi teadmata tausta…alustas…ning kui häirekell veelkord kõlama lõi, tuli asi välja. Ehk liiga palju salastamist ei ole hea, ent ohvrite kaitse on oluline. Ahistavad juhtumid tuleb lõpuni käsitleda ja otsus teha – nii valus see kui ka ei ole. Niikaua kui inimene ise ei oma kokkupuutumust, saab kõrvaltvaatajana palju vahtu üles kloppida, ent kui ühe või teise ohvri rollis oleks teie lähedane…tajutakse olukorda hoopis teisiti.