Uugatšaka massöörid

Eile oli nii sürr massaaži kogemus, et mõtlesin selle ajaloo huvides kirja panna.

Sain emalt jõulukingiks massaaži. Kuna see oli ühe konkreetse (tema sõbranna soovitatud) massööri juurde, siis sain selle alles nüüd realiseeritud, kuna ta kogu aeg Tallinnas tööl ei käi. Ma ei teadnud taustast midagi. Ma teadsin, et on massaaž ja ma valmistusingi mõnusaks lõõgastavaks kogemuseks. Tavaliselt käin ma massaažis Tondi tänaval pimemassööride juures, kus mul on üks konkreetne lemmik. Seal on protokoll selline, et astud tuppa, massöör lahkub, kuniks sa riidest lahti võtad ja end lauale viskad ja alles siis tuleb massöör tagasi, et tekk peale panna ja asjaga alustada. Eilses kohas oli teisiti.

Mul paluti riidest lahti võtta, massöör ise jäi samasse tuppa. “Kui palju ma neid riideid eemaldama pean?” tundsin huvi. “Ainult aluspüksid jäävad jalga,” anti mulle korraldus. Noh okei, ju on ülekeha massaaž (ma tavaliselt võtan ainult seljamassaaži). Selili pidin ma lauale viskuma ja õnneks paljad rinnad kaeti siis rätikuga kinni.

Esimeseks võttis ta ette minu jalad. Reied. Need pidid olema väga kõvad. Nõutusin, et vast ongi, kuna ma teen palju jalatrenni ja venitamist liiga vähe. Need pidid olema lausa nagu kilesse pakitud viinerid, sain ma teada. Okei. Komplimendina see ei kõlanud. Eriti veider oli see arvestades tema märkust, mille ta tegi kohe kui ma olin riidest lahti võtnud: “Sa oled oma keha suhtes väga kriitiline.” Ma ei osanud sellisest märkusest esiti midagi arvata. Kuidas see üldse võimalik on, et mingi massöör selliseid kommentaare pillub? Lihtsalt imestasin.

Samal ajal kui ta kilesse pakitud viinerite lõdvestamisega tegeles, hakkas välja imbuma aina rohkem infot. “Sul on ju üks puus teisest kõrgem. Lausa 3-4 cm kõrgem. Sul on puusad ka täiesti kinni, mingit venivust pole. Tead, kui sa nii jätkad, siis varsti läheb “see” veel suuremaks,” osutas ta näpuga mu kõhu peale. Ma hakkasin vaikselt juba ebamugavust tundma. Mul on siis mingi suur kõht või? Sain teada, et vanemas eas saab mul sel juhul olema selline kõht nagu meeste õllekõht. Lisaks tuleb mulle selga küür. Ja ma käin ringi tugevate jõumehe reitega, ise küürus ja õlad sissepoole längu. Selg oli mul ka paigast, sest naisterahval peaksid abaluud ikkagi kenasti nähtaval ja väljaulatuvad olema. Mul pole.

Aga see kõik jätkus.

“Piimatooteid sa ei tohi üldse süüa. Need ei sobi sulle üldse. Sul on kehas palju lima. Sülg peab inimesel olema vedel nagu vesi, aga sul on selline paks. Hommikul kui ärkad, siis on selline veniv ja mullitav. Nisutooted sulle ei sobi. Paprikat ei tohi absoluutselt süüa.”

Selliseid nõuandeid tuli nagu kuulipildujast. Lihtsalt vaatab peale ja ütleb. Ühe reie sisekülje valus torkimine andis märku sellest, et mul on põis haige. Teise reie sisekülje torkimine viitab aga halvale toitumisele. Toitumist puudutavate nõuannete juurde käis veel see, et tema ise on ka ülekaaluline olnud, ta teab, mis ta räägib. Ka? Et mina olen siis ülekaaluline või? 😀 Ma saan aru, et te ei tea enamuses, milline ma välja näen, aga ma seda võin küll kinnitada, et ülekaaluline ma pole. Minu elu eesmärk ei ole kindlasti modellimõõtu olla, nii et ma luban endale rohkem toitu kui oma anoreksia perioodil, aga see pole ka kuidagi kontrolli alt väljunud, et peaksin teiste ülekaalulistega kogemusi vahetama vms.

Aga seegi polnud veel kõik.

Lisaks sain ma teada, et ma olen väga kriitiline inimene. Siis olen ma ka veel kontrollifriik lausa. Ja et mul on ühe teatud varba juures paksend (nüüd olin ma juba kõhuli kamandatud), siis see näitab, et ma olen väga süüdistav inimene.

Pealegi on suhe isaga väga nõrk. Ja see on sellepärast halb asi, et see paneb minus endas meheliku poole rohkem domineerima. Naiselikkust jääb vähemaks, mehelikkust tuleb juurde. Ma täpset sõnastust enam ei mäleta, aga point on see, et siis ma olen liiga iseseisev ja jõuline. Ta ei öelnud otse välja, et siis ma ei saagi enda kõrvale meest (sest ta ei teadnud, kas mul on mees või pole), aga mõte triivis sinna suunda. “Kõik ju tahavad, see tähendab, mina küll tahan, et kõrval oleks mees, kes ütleb, et kallis, ma ostsin teatripiletid, pane end ilusti riidesse ja lähme teatrisse,” lisas ta. “No õnneks on mul selline mees täiesti olemas,” sain naeratades tõdeda.

Kas massaaži ka üldse sai? Natuke sai. Aga suuremas jaos oli selline paras uugatšaka, kus võeti minu keha ette, seda vaadeldi siis igast suunast, arvustati ja jagati head nõu, kuidas vaja käituda ja talitada. Lisaks käisid vahepeal käes käärid, millega lõigati mingit kujuteldavat ma ei tea mida. Samuti haaras ta kätte küünlasüütaja, millega midagi põlema süütas. Midagi nähtamatut pluss natuke mu juukseid.

Lihtsalt mind paneb imestama, kelle jaoks sellised inimesed ja spetsialistid eksisteerivad? Kas tõesõnu on inimesi, kes käivad, kuulavad, imavad kuuldu švammina sisse ja viskavad järgmiseks külmkapi piimast-juustust-jogurtist tühjaks? Või noh, mis küsimus see on. Kindlasti on selliseid inimesi. Aga see teadmine natuke isegi hirmutab mind. Ilmselt ei jõua sellise massööri juurde inimesed, kellel on kõik korras ja kes tahaks lihtsalt massaaži. Ilmselt jõuavadki sellised, kellel on mingeid vaevusi. Ja inimene, kellel on vaevused, on kindlasti palju altim kuulama talle pandud diagnoose. Isegi mina, kellel mingeid vaevusi polnud, läksin massaažist minema tundega, et ma olen üks halb inimene. Ja milliseks ma kõik veel muutun, kui ma ei tee nii nagu proua soovitas! Jumal hoidku, kui ma veel vallaline oleks olnud – ma oleks siis kuulnud, mis kõik põhjuseks on, miks keegi mind ei taha.

Ma arvan, et selline värk on lausa ohtlik. See võib mõnele nõrgemale inimesele kergemat sorti trauma põhjustada. Endas ja oma otsustes kahtlema paneb aga kindlasti. Aga sellele annab ju üles ehitada terve äri. Kui ei tea, kuidas elada ja mida teha, tule uuesti, ma räägin sulle, juhendan sind ja masseerin su õigele teele. Lõikan kääridega seda ja teist eemale, põletan tikuga kolmandaid ja neljandaid halbu energiaid minema ja küll sinust ka varsti inimene saab.

Ta ei pakkunud ja ma ei küsinud ka, et paneks uue aja või muud sellist. Seansi käigus tuli massaažist juttu ja ma siis lahkelt rääkisin, et käin pimedate juures juba vähemalt 10 aastat. Kui ma siis seal tema nähes seansi lõpus jälle endale rinnahoidja ja muud riided selga ajasin, ütles ta lõpetuseks: “Eks sa käi siis seal pimedate juures edasi.” Eks ma siis käin jah. Pole lihtsalt uhhuu-teenuste sihtgrupp.

• Posted in: Uncategorized