Ära tegime!
Selliste sõnadega alustas täna telefonikõnet minu vanaema. Jess, tõesti tegime!
Eile õhtul tegin ka väikse ennustuse, et kui palju keegi hääli saab.
Reformile ennustasin ma 32% (tegelikult sai 31,2%).
Eesti 200-le pakkusin 14% (läks täppi).
Keskerakonna arvasin tegelikkusest edukamaks, eeldades, et nad saavad 19% (tegelikult said 16%).
EKREle pakkusin 13% (tegelikult 17%).
Isamaale ennustasin 7% (tegelikult 8%).
Sotsidele panin 9% (ja seegi läks täppi).
Nii vaadates olin ma väga edukas ennustaja.
Kui me õhtul restoranist koju jõudsime ja teleka avasime, polnud e-hääled veel tulnud ja me ehmusime ikka korralikult ära. Ma läksin isegi endast välja ja me korraks reaalselt hakkasime mõtlema, et kuhu kolida, kui EKRE peaks tõesti valimised võitma. Alguses me isegi ei saanud aru, et just e-hääled on need, mis lugemata. Aga kohe kui e-hääled olid tulnud, läks tuju paremaks ja saime rahulikult magama minna.
Noorkaabu nägu oli päris kõnekas. Esimehena nii kesine tulemus teha ja üldse reaalsuskontrollina tõdeda, et nende üliintensiivne ja kallis kampaania totaalselt vastu taevast lendas (eelmisest korrast kehvem tulemus teha on tegelikult läbikukkumine sõltumata sellest, et 17% ise ei ole liiga halb), oli mõru pill neelata. Minu usk eestlastesse on aga taastunud. Neid, kellega mul mitte kõige vähimatki ühist pole, ei olegi nii palju nagu ma kartsin.
Kõige hirmsam jäi igatahes juhtumata ja Keskerakonna vargapesa hakkab ka vist vaikselt laiali lagunema. Kuigi teisalt see, et mingi Stalnuhhin üksikkandidaadina sisse pääses, on täielik õudus. Inimene, kes lihtsalt irvitab ja kühveldab sirge näoga kuluhüvitist, saab üldse mõne hääle… Kuigi eks see vast ongi venalaste protestihääl, et näe, saadame ühe endi hulgast sinna sitta keerama ja meie kõigi nimel varastama. Muud selgitust ma asjal ei näe.
Kui nüüd nokkida, siis mida minu mõistus veel üldse ei võta, on näiteks provva Rõiva Riigikogusse saamine. Mis värk sellega on, kas keegi võiks selgitada? Mis ekspert või asjapulk ta selline on, et üldse peaks talle valimisnimekirjas mingi positsiooni andma? Ma isegi mõistan Bachelorette-Hendriku Riigikokku minekut, sest ta on asjalik ja tegus noor inimene, kes näeb oma karjääri poliitikas ja on selgelt sellele orienteerunud. Aga et täna laulan, homme teen seadusi… WTF? Sorry, aga see, et ta on naine, pole minu jaoks mingi argument. Ma ei tea temast poliitilises plaanis mitte vähimatki ja see veidi devalveerib Refi tõsiseltvõetavust minu silmis. Aga see selleks, lihtsalt minu arvamus.
Nüüd jääme põnevusega ootama, mis siis saama hakkab. Ma isiklikult loodan, et Ref+200+Sotsid tuleb.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Ma loodan sama koalitsiooni. Minu hääl läks sedapuhku sotsidele.
Mu oma Eesti 200-le. Aga ma väga loodan, et sotsid saavad ka valitsusse. Neid on sinna vaja.
oleks jah minu lemmik ka. Madis Kallas on olnud üle tüki aja esimene keskkonnaminister, keda nagu keskkonna olukord huvitaks ka.
Mu hääl ka Eesti 200-le, aga seal on nägusi, kelle peale ma teen tegelikult “öäk”: Tsahkna, Hussar, Reinaas, noor Terras.
Rõivas kandideeris ju enda kodukohas. Ja kui kedagi nagu ei oskagi valida, siis validki mingi tuntud näo/nime, äkki? Hetkel veel kõik võimalik ja kuna tal vanust/kogemust juba on, loodan, et täituvad Indigoaalase sõnad ka kandidaadi vaatest: “naised saavad aru, et noorte meeste prioriteet ei saa mitte kunagi olema üksikvanemad, omastehooldus, vägivald “. Tean, olen naiivne.
Mul samuti mõne E200 isiku osas samad tunded. Aga erakonnale tahaks anda võimaluse. Mul tundub, et E200 hääletavad pigem need, kellel üldiselt pole valitsuse praegusele kursile etteheiteid, aga tahaks mingil määral muutust ja on tunne, et üksi Reformikaid valides seda muutust ei tule.
Miks sulle Reinaas ei meeldi? 😀 Mina hääletasingi tegelikult just tema poolt. Olen temaga isiklikult kokku puutunud ja julgen öelda, et ta on tark inimene.
Aga seda ma nüüd küll ei oska öelda, kas Luisal on üksikvanemlusega rohkem kokkupuuteid kui võiks olla mõnel meesterahval. See on teistpidi minu meelest seksistlik mõtlemine, et kui naine, siis järelikult tunnetab üksikemade vajadusi jne. Naine, kes tuleb tavalisest perest ja elab ka ise traditsioonilist pereelu ei pruugi üksikvanemlusest mitte muhvigi teada. Mõni mees, kes on üles kasvanud üksikvanemaga, võib hoopis rohkem teada. Nii et mina isegi ei üldistaks. (Luisa tausta ma ei tea.)
lihtsalt info
https://menu.err.ee/1608150013/marek-reinaas-mul-on-siin-maailmas-juba-koik-olemas
Seda saadet ja intekat nägin.
Mul oli eile õhtul tulemusi vaadates sama tunne, kui sul, et oh sa vana per*e, EKRE on essa või!? Siis sain aru, et e-hääled on tulemata ja vererõhk läks tagasi normi 😀
Tükk aega ma veel mõtlesin sellele, et miks neid e-hääli nii kaua peab lugema, peaks olema ju lihtne 😀 Aga siis meenus, et mõni ilmselt käis pärast sedeliga ka hääletamas ja need kordused on vaja välja selgitada. Igal juhul korralik triller Eesti inimesele enne magama minekut.
Täpselt sama.
Stalnuhhin siiski sisse ei saanud, kuigi jah, iseenesest ikkagi võigas vaadata, kui palju hääli tema ja Vasakpartei tegelikult said.
Oh, siis läks küll hästi, kui ei saanudki 😀 Ma polnud kindel. Võigas on täpne sõna olukorra kirjeldamiseks.
samamoodi on mul küsimus, et miks on riigikogus Kristina ŠmigunVähi, sama “palju” poliitik kui pr Rõivas ja mees on paras susserdaja, siin tekib pigem küss, et kas hr Vähile on see kuidagi kasulik. Seepärast reffe ei valinud.
Hästi sageli jääb segaseks, miks peibutusparte üldse kasutatakse ja veelgi suurem on küsimus – miks neid valitakse? Sama hästi võiks siis ju ahvi ka parlamenti saata, peaasi, et oskab õigel hetkel nuppu vajutada. Minu eelistus oleks, et poliitikasse kandideeriks inimesed, kellel on reaalne huvi ja kompetents. Mitte et tuleb niisama kutse peale ja alles pärast hakkab vaatama, mis seal üldse tehakse ja kuidas kuidagi läbi saab (stiilis a la Maire Aunaste).
Valisin sotse, minu kandidaat (n) sai sisse, loodan, et pääsevad ka koalitsiooni. Seekord rekordarv naisi Riigikogus. Olen rahul 😉
Ma Indigoaalase juures juba kommisin, ei hakka sealset teksti kordama.
Aga Luisa osas olen sinuga 100% sama meelt. “Olgu kandidaat mis ta on, peaasi, et naine oleks, naised on kindlapeale hoolivamad jne” on minu arvates soovmõtlemine. Ja seksistlik pealegi. Poliitiku tegusid määrab isiksus, maailmavaade, mitte sugu, vähemasti minu meelest.
“Naised on kindla peale hoolivamad” mäh? Riigikokku läheb juba isik, kelle cv ja taust on valijale kättesaadavad. Naispoliitikud on silmapaistvamalt rohkem sotsiaalvaldkonnaga seotud olnud kui mehed, kellest enamus ettevõtja, rahanduse jms “mehise” taustaga. Ja ärikas ei tee hariduses häid otsuseid, vt nt kõrghariduses toimuvat, RKASi jamasid jm riigilypsimasinaid, samas, kui õpetajate (ja kes meil reaalselt õpetavad?) kirjeldatud probleeme ei peeta millekski. Sotsiaaliasse EI TOHI mehi laamendama lasta, selle kohta on meil terve ajalootäis näiteid.
Meditsiini teemadel võiks samamoodi jätkata…
Kaaren, sa tead, et ma sind armastan, aga selles küsimuses olen siiski täitsa teist meelt.
Fakt, et naised on sotsiaalvaldkonnaga rohkem seotud kui mehed (sest nad on sünnitanud ja imiku/raske haige eest hoolitsenud ja õpetanud jms), ei anna mu meelest garantiid, et naissoost rahvasaadikud valitsuses olles sotsiaalvaldkonda inimlikult ja hoolivalt arendavad.
Eesti kohta ei ole mul mõistlik näiteid tuua, pole asjaoludega piisavalt kursis, aga siin USAs on paari viimase valimistsükli jooksul arvestatav number (noorepoolseid) naisi Kongressi valitud. Noist valituist teevad mitmedki õde Ratchedile silmad ette. Külmad, kalkuleerivad, rahaahned mõrrad. Abordivastased, soovivad sotsiaaltoetusi vähendada, ei taha kuuldagi meditsiinisüsteemi viimisest teiste arenenud riikidega ühele pulgale, jne.
Ma saan aru, et sinul on teistsugused kogemused, aga minu kogemus ütleb, et naissoost rahvasaadikuks olemine ja valijate heaolust hoolimine ei käi tingimata omavahel kokku. Nagu ei käi tingimata kokku meessoost rahvasaadikuks olemine ja mittehoolimine.
Meessoost olemine ja MITTE hoolimine siiski käib kokku, ma pole oma elus muud näinudki.
Mõrd olemine tuleneb yhiskonnakorraldusest. Kui leebus viib sind silla alla pappkasti või kellegi rusikate alla elama, siis sa loomulikult seda ei vali. Meil on samamoodi oma “head tydrukud”, kes issidele meeldimiseks võistlejaid kiusavad, nagu jaksavad.
Mul on puudega laps, vaimuhaige ema, vennast ei taha ma yldse rääkida, ja peab ytlema, et nende kõigi asju lahendades on alati ja ainult naised tegusad olnud, asjassepuutuvad mehed on teise inimese elusse suhtunud uskumatult kylmalt ja jõhkralt. Jah, äkki mulle ka meeldiks oma elu elada, aga minu veri käsib mul oma rahvast hoolida ja neid elus hoida, mitte nõrgemaid nälga ja kylma jättes uttu tõmmata, sest ma tahan.
Kaaren, armas sõber, ma mõistan (ja mu süda valutab su pärast), et sinu elukogemus muudab su nägemise mustvalgeks. Naised head, mehed halvad.
Aga. Minu kogemuste kohaselt ei tulene mõrd olemine ühiskonnakorraldusest, või vähemasti mitte üksnes ühiskonnakorraldusest. Näiteks need konkreetsed Ühendriikide rahvasaadikud, kellest räägin, pole minu arusaamist mööda mõrrad selleks, et “issidele” meeldida, või et leebus neid silla alla viiks. Nad lihtsalt ON mõrrad. Mölakad. Niisamuti nagu meeste hulgas, on mölakaid ka naiste hulgas. Lisaks, ei saa ju ometi väita, et kõik naised, kes leebed, on sellised seetõttu, et muidu oleks nende koht rusika ja seina vahel?
Minu (elu)kogemused pole küll nii ekstreemsed kui sul (või noh, mõneti vast on kah, kuid mitte sarnased), aga võin öelda, et olen meestelt elu jooksul vägagi tuge saanud. Mõnes situatsioonis rohkemgi, kui naistelt.
Ja veelkord – mu eesmärk pole ekstra sinuga vaielda, ausõna. Sa oled mulle hästi armas inimene. Kuid läheksin oma südametunnistusega vastuollu, kui inimesed soo põhjal hoolivateks/hoolimatuteks liigitaksin.
Minu sydametunnistus käsib praegu kohutavatest asjadest mitte edasi vestelda, kuna see on yhiskondlik tabu, las ta jääda.
Ma valisin sotse, sest arvasin, et reffidel kõik niigi hästi ja mingi teise maailmavaate tasakaalustav jõud võiks ikka olla.
Eesti 200 Pärnu kandidaadid olid Kadri Tali ja Peeter Tali, mai osanud neist midagi arvata. Ma Kadrit olen pigem Kroonika piltidel näinud kui avalikke poliitilisi avaldusi tegemas.
see on ka üks põhjus, miks mulle mitmeparteisüsteem meeldib (hetkel vastandina kaheparteisüsteemile) – keegi ei saa valimisi niiviisi võita, et ei peaks teistega arvestama. Kui oleks küsimus, kas ref või EKRE, siis valiksin muidugi refi, aga mul on hea meel, kui neid keegi sotsiaalsema ja vähem turufundamentalistliku vaatega tasakaalustab.
Mhmh, ma ei oska ka kummastki midagi arvata ja poleks tahtnud valida. Kroonika staaride asemel ootan kandideerima spetsialiste, kellel on mingi oma eriala, mille arengu eest seista. Olgu nad naised või mehed, mul vahet pole.
Ma lõunaeestlasena valisin protestiks ekre vastu ja ei kahetse. Meil on paljude asjadega nii huvitavad lood, et täiesti lollide, kurjade ja ebapädevate vanameeste käes läheksid asjad ikka katastroofiliselt. Võtmesõnadeks siis haridus, meditsiin, puudega lapsed, riigikaitse.
Mina oma ööund valimistulemuste ootamise peale ei riskinud ohverdada. Hommikul muidugi esimese asjana vaatasin, kuidas läks. Hurraa! nii head tulemust poleks julgenud loota. Olime sõbrannaga juba kurvalt valmis selleks, et nagu eelmiselgi korral, valimised võidab reform, aga valitsuse moodustab EKRE oma vanade kamraadidega. Aga seekordsete tulemustega pole seda ohtu. Rahvas ikka mäletab, mismoodi nende valitsus oli.