Naised see ja naised too
Täna on naistepäev ja siis võib natuke naistest ja naiseks olemisest rääkida küll.
Aga ma panen kohe algusse põntsu ära. Naiselikkuse ülistamise asemel võiks minu meelest ülistada võrdsust. Sest minu jaoks ei ole nii, et naine=hea ja mees=halb.
Paljud on toonud välja, et neid rõõmustab see, et Riigikokku pääses seekord rohkem naisi kui kunagi varem. Mind jätab see fakt iseesesest täiesti külmaks. Mind küll ei huvita, mis soost inimesed Riigikogus on. Mind huvitab palju rohkem see, mis asja inimene seal ajab ja mis kasu temast seal on. Näiteks mismoodi peaks minule kuidagi see kasu tooma, et mingi Helle-Moonika on Riigikogus? Meil ei ole muud ühist kui ainult sugu. Või mida proua Kingo seal rääkida ja ära teha võiks, nii et ka mulle sellest tulu tõuseks? Istuvad seal saalis, kuulavad, kuidas Grünthal Kallast mõnitab ja kihistavad naerda. Solman on mulle isiklikult täiesti vastumeelne. Nende maailmavaade lihtsalt ei sobi mulle. Miks see, et need naised Riigikokku said, mulle kasulik on?
Mulle meeldib sisukus. Mulle meeldivad võrdsed võimalused. Kui inimene on arukas, siis võiks tal olla kõik võimalused end teostada ja oma nutikusega ühiskonnale kasu tuua. Milline suguelund tal parasjagu püksis on, ei puutu minu jaoks asjasse. See, et poliitikas on naisi vähem, on fakt küll. Traditsiooniliselt on see olnud meestemaailm – jah, on küll. See on hakanud muutuma – jah, on küll. Aga kas peaks väe võimuga täitma Riigikogu naissoost isikutega lihtsalt sellepärast, et “siis on naisi kah” – minu meelest siiski mitte.
Mulle meeldib, et naistel on järjest paremad võimalused karjääri teha ja ma toetan seda igati, aga ma küll loodaks, et see sooline võrdsus saabub Riigikokku aja jooksul orgaaniliselt. Nii, et järjest rohkem asjalikke naisi jääb silma ja tõuseb esile. Ma unistan sellest, et nad jääks silma oma mõtete ja vaadete ja plaanidega, mitte soengu, riietuse ja naiselikkusega. Et edu tooks see, mis on kahe kõrva vahel, mitte see, mis on särgi all. Ja võib-olla ma olengi loll (kindlasti paljude meelest olengi), aga ma usun, et toetades võrdseid võimalusi see kõik juhtub nagunii. Kunstlikult naisi püünele upitades, pööramata sellele, mis neil täpselt kahe kõrva vahel on, see asi minu jaoks isiklikult ei toimi. Sellepärast ma ei oskagi rõõmustada, et jälle pääses Riigikokku mõni naissoost peibutuspart, kelle poliitiliste teadmiste ja vaadete osas me päris kindlad ei saa olla. Kes, nagu Ritsik kenasti ütles, on meile tuttavad pigem Kroonika kaanelt. Aga ju ma ei näe suuremat pilti 🙂
Et kuskil meie keskel eksisteerib naiseks olemise osas mingi paralleeluniversum, sellele sain kinnitust ka eile telekat vaatades. “Laseris” tehti ülevaade noorest naisterapeudist, kes praegu Eestis ilma teeb. Tema raamatut on tabanud suur müügiedu ja ta viib 240 euro eest läbi ka teraapiaseansse.
Mis pärlid seal kõik pudenesid….seda peate ise järele vaatama. Aga see mõtteviis, et kui sul on meessõber, siis naise auto puhtaks pesemine on obviously mehe, mitte autot omava naise asi jne jättis mu üsna nõutuks. See on ju täielik pullipask. Mitte naise ja mehe suhe, vaid ülemuse ja teenri suhe on see, millele terapeut viitas. Miks peaks ükski mees mingit naist teenima ja ümmardama? Hoolimine, hoolitsus, armastamine ja hellus on kõik need märksõnad, millega oma tundeid teisele näidata. Aga armastuse väljendamine ei peaks minu arust käima läbi õhtusöögiarvete maksmise, igapäevaste olmetoimetuste enda peale võtmise ja teiste sarnaste tegevuste. Kellel on teenrit vaja, see palgaku endale teener. Milleks talle üldse mees?
Aga okei, inimesi on ju igasuguseid. Meil on sõnavabadus ja igaühel on õigus oma mõtteid väljendada, olgu need nii lollid kui tahes. Aga miks need mõtted nii suure jälgijaskonna saavad? Miks raha eest selliseid veidraid raamatuid ostetakse ja raha eest mingitel vestlusõhtutel käiakse? Vestlusõhtutel, kus minu meelest iga kolmas lause on nii piinlik, et minusugune seda kuuldes ei teaks, kuhu pilku pöörata, aga mis seal vestlusõhtul naerupahvaku ja võib-olla isegi aplausi osaliseks saavad….
Et jah. Naisel ja naisel on minu meelest SUUR vahe. Mõne naisega on mul kindlasti palju vähem ühist kui mõne mehega. Ju ma olen siis misogüün 🙂
Head naistepäeva!
- Posted in: Uncategorized
Mind ka alati riivab see soo ühe homogeense massina kujutamine. Miskipärast on nii, et naisi siiski puudutab endi hulgast lollide võrsumine rohkem kui mehi. Miskipärast too terapeut või su mainitud poliitdaamid kuidagi nagu määriks terve naissoo mainet, Grünthali puhul aga keegi ei üldista – näe, selliste pärast ei peakski mehi Riigikokku valima.
Mulle kuidagi tundub, et naiseks olemisest on tehtud rohkem roll, kui meheks olemisest. Kuigi ilmselt kuskil osside või ürgisaste kambas on “õige mees” olemine ka oluline, aga naiste puhul isegi nö “muidu normaalsed” naised nendivad tihti stiilis “ei saa juukseid maha lõigata, pole muidu naiselik”.
Ma nüüd ootaks järgmist postitust sellest, kuidas see “kõik orgaaniliselt muutub” 🙂
Ma hommikul mõtlesin, et peaks oma blogis kirjutama, aga tegelt ei viitsi. Eks me saamegi lihtsalt asjadest erinevalt aru.
Lihtsalt üks asi. Mass. Kuni me saame nimeliselt välja tuua Helle-Moonika, Helle, Malle, Lea, Kert . Kaja. Kersti. näitab seda, et me peame naisi üheks konkreetseks grupiks. Me ei kirjuta sellest, et omg, kuidas Mihkel, Raivo E., Stig vm muu riigikokku pääses, sest kroonika jne. Ei kirjuta sellepärast, et mehi on palju. Ja see, et mõni on loll ja teine tark, on normaalne. Kui naisi oleks pool, oleks samuti normaalne, et mõni on tark ja teine mitte. Kui naisi oleks pool, oleks võimalik rohkem eksida ning teha vigu. Kui naisi oleks pool, saaks tähelepanu ka need teemad, mis mehi ei kõneta.
Alati võid ju välja tuua, aga tema….. Mina olen naine. Mul puudub igasugune isiklik kokkupuude nt vägivalla, omaste hoolduse, üksikemanduse, abortide ja kultuuriga ( nt raamatukogud). Ning kindlasti sa leiad sada meest, kes on neil teemadel eksperdid. Aga vaata seejärel laiemat pilti. Nende teemade statistiline fookus on naised. + siia saab lisada veel mitu muud teemat.
Kõik praegu saadud eelised- haridus, valimisõigus, õigus otustada keha ning riietuse üle, on saadud väga pika võitluse tulemusena. Me oleme võlgu oma esiemadele, et nad viitsisid, vaevusid ja ei otsinud vabandusi. Niisama ei anna mitte keegi mitte midagi. Miks peaks, võim on magus.
Ja ei peaks ka kartma, et meestele liiga tehakse. Täna hääletab meeste poolt 75% valijatest. kui ühel päeval teevad seda 50%, ei juhtu ikka veel midagi traagilist.
Aga las jääb. see meediamull, kus mina liigun ja suhtlen, valib täna naisi. Ja las ma siis usun seda, et maailm muutub teadlikumaks ning paremaks. Rohkem naisi, mitte sellepärast, et naised oleks paremad, vaid sellesama tasakaalu pärast. Sellepärast, et naised-lapsed-eakad-jt vähemused saaksid samasugused võimalused.
Ilusat naistepäeva.
Minule isiklikult ei meeldi täpselt samamoodi, et valimiste kandidaatideks paisatakse Stigid, Raivod ja Mihklid. Oma eelmise postituse kommentaariumis kirjutasin: “Hästi sageli jääb segaseks, miks peibutusparte üldse kasutatakse ja veelgi suurem on küsimus – miks neid valitakse?”. Mu jaoks on see igatepidi vastumeelne. Ma näen seda soost sõltumatu fenomenina. Vastik, ei toeta, ei pea õigeks.
Arvan, et on väga tore, kui järjest rohkem naisi jõuab valitsemise juurde, aga kui pooled neist on peibutuspardid, siis see vähendab isiklikult minu rõõmu. See on lihtsalt minu arvamus 🙂 Teised arvamused on ka lubatud.
See on väga kõnetav teema. Mina olen Kristallkuuliga ühte meelt, aga saan aru ka sinu vaatenurgast, Indigoaalane. Ja kuigi minu kaks senti kõlab sulle vastuvaidlemisena, pole see mu eesmärk, eesmärgiks on enda seisukohta põhjendada.
Kõigepealt see esiemadele võlgu olemise asi. Jaa, nemad võitlesid meile, naistele, valimisõiguse välja. Samas on ju fakt, et oluline osa naisi (nagu ka mehi) kandideerivad tänapäeval valistus(te)se mitte selleks, et naiste/laste/vanurite/vähemuste huve kaitsta, vaid eelkõige omaenda VÕIMUjanu rahuldamiseks – võim on magus, nagu sinagi, Indigoaalane, märgid. Või siis kandideerivad ametiga kaasnevate hüvede tõttu. Mina küll ei tunne, et ma esiemadele sellega võlga tasun, kui nimelt NAISsoost peibutuspardi või poliitkarjeristi või diletandi poolt hääletan. Pimesi sookaaslasele hääle annan, et ehk läheb õnneks, ehk pole nõme ega ahne inimene. Ma ei arva, et naisi olgu valitsuses 50%, sel juhul saab eksimisvõimaluse kahjudesse juba ette sisse kirjutada, ja ülejäänutega läheb ehk õnneks. Mu meelest pole OK, et 50% olgu tasakaalu nimel täidetud, saavutatagu see % kuidas tahes, olgu või asjatundmatute, peibutuspartlike, halvemal juhul kuritegelike naissaadikute abiga. Mu meelest on selliselt saavutatud 50% ei taga tasakaalu, on lati allalaskmine, valijate huvide eiramine, ei too riigile kui tervikule vähimatki kasu, halvemal juhul teeb kahju.
Teiseks, kui me räägime tasakaalust, siis naispoliitikuid automaatselt nn. pehmetesse valdkondadesse suunav mõtteviis ei ole sugugi tasakaalustav mu meelest. Vastupidi, see on piire seadev, liialt ajaloolistes soorollides kinni olev. Miks naised ei võiks valitsuses meestega võrdselt rahanduses, transpordis jms tegijad olla? Ja miks meessoost sotsiaal- või haridusminister peaks neis teemades tingimata ebapädevam olema kui naine? Nagu sinagi, Indigoaalane, ütled, ei pea olema isiklikult X sündmusega kokku puutunud, et vastaval alal pädev juht olla. Kirurgide kõnepruuki kasutades: ei pea olema ise jalaluud murdnud, et osata kannatanut aidata, luud tagasi kokku panna.
Kolmandaks, ma ei ole kindel, et kui naisi oleks valitsuses pool, saaksid tingimata tähelepanu teemad, mis mehi ei kõneta. Ma ei arva, et poliitiku sugu määrab ta pühendumise ühele või teisele elualale. Selle määrab ametikirjeldus. Sotsiaalminister tegeleb ju sots. küsimustega, olgu ta mees või naine. Samuti nagu rahandus- või transpordiministri ametikohustused ei sõltu soolisest kuuluvusest.
Jaa, otse loomulikult, kui naine on oma alal pädev, aplodeerin ka mina, et ta valitsusse pääses. Samuti nagu aplodeerin pädeva meesisiku valitsusse pääsemisele. Aga nagu ma (vist sinu juures, Indigo?) juba kirjutasin, näiteks siinpool on naiste osakaal valitsuses paari viimatise valimistsükli jooksul oluliselt tõusnud, aga oluline osa neist naistest on otse öeldes mölakad. Nad ei ole isegi mitte neutraalsed %täitjad, nad on riigile (loe: oma sookaaslastele) kahju tekitajad, abordiküsimus hetkel muidugi eelkõige, pluss muud sotsiaal-, haridus-, tervishoiu- jne teemad sinna otsa.
Ja veelkord – ma ausõna ei ole vaidluse või kanakitkumise peal väljas, aga postitus kõnetas, ei tahtnud vakka olla. 🙂 Ning täitsa normaalne ju, et inimeste vaatenurgad on erinevad.
Palju, mida ma oma postituses ei sõnastanud (sest vist ei osanud), on siin Epu kommentaaris nüüd olemas. Ma arvan täpselt samamoodi. Aitäh, Epp.
Ma mõtlen, et äkki on konks selles ka, et võimule pürgivadki enamasti teatud tüüpi inimesed ja need, kes päriselt hoolivad nö pehmetest teemadest ei ole sellised inimesed? Olenemata soost siis.
Ma oleks kangesti meritokraatia pooldaja, aga ma ei kujuta ette, kuidas seda saavutada. See eeldaks teadlikku valijat, aga sellist pole väga võtta, kui ikkagi selgub, et valitakse enam-vähem näo järgi.
Kas nii saab, et ma olen kõigi eelkõnelenutega nõus? Valisin naise, aga mitte peibutuspardi. Sisse ta muidugi ei saanud.
Arvan, et sa oled tõele väga lähedal, kirjutades “võimule pürgivadki enamasti teatud tüüpi inimesed ja need, kes päriselt hoolivad nö pehmetest teemadest ei ole sellised inimesed”.
Ma usun ka, et oled õigel teel. Mõni inimene võib olla oma alal suurepärane ekspert, kelle puhul arvaks, et temast on palju kasu ka näiteks Riigikogus, aga tema ei taha sinna kandideerimisest midagi kuulda, kuna see asi lihtsalt ei huvita. Ja mõni punnitab Riigikokku pääsemiseks kogu hingest, samas kui anda pole tal tegelikult mitte midagi.
Hakkasin mõtlema, et ehk ei pea tingimata isegi ekspert olema, et riiki tüürides kaasmaalastele kasu tuua. Mõnel puhul võib kitsalt ühel alal asjatundjaks olemine lausa kahjuks tulla mu meelest, kui minnakse liig detailseks, ei nähta suurt pilti. Nö. organisaatori-tüüpidest on teinekord ehk rohkemgi kasu – aga ainult siis muidugi, kui see orgunnimisoskus on üldise hüvangu vankri ette rakendatud, mitte iseendale kohvimasina hankimiseks või oma lastele sohvri vms.
Ja siis muidugi veel see, millisesse kanalisse see orgunn suunatakse, progressiivsesse või tagurlikku – jällegi, usa näidet tuues, kas abordivastasesse või naiste otsustamisõigust toetavasse tegevusse.
Samas, abordivastane elektoraat näeb minu vaatekohta tagurlikuna, enda oma aga progressiivsena… ehh.
Ja me oleme ju näinud, kuidas väga head häälekad oma ala profid parteiga liitudes lihtsalt parteimassis alla jäävad, kahjuks. Nt Maire Forsel, tänu kellele on meil pisikenegi võimalus teatud tüüpi ettevõtluses lihtsamini, aga ausalt tegutseda.
Rõõm näha, et keegi mind veel mäletab 🙂 Mis aga Riigikokku kandideerimisse puutub, siis on Reformierakonnaga tõepoolest nii, et pink on väga pikk ja poliitikute võitlus algab juba sellest, mitmendaks õnnestub ringkonna nimekirjas saada. Mind pandi uustulnukana kuuendaks (kokku oli meid 8), aga tegin viienda tulemuse, kusjuures sain rohkem hääli kui Kranich või Aro, kes pärast ikkagi asendusliikmetena sisse said. Siin mängis rolli erakonnasisene hääletus, millega pannakse paika üldnimekirja järjestus ja kus ma jäin uustulnukana täpselt keskele. Mind ei tuntud selles erakonnas ja seepärast jäin seal ka Arost ja Kranichist palju kaugemale ja seepärast ka asendusliikme kohta ei saanud. See kõik oli mulle mõistetav ja ainuke, mis pani natuke solvuma, oli see, et Šmigunile selles nimekirjas kolmas (kui õigesti mäletan) koht loovutati. Tookord oli kaks uustulnukat, Šmigun ja Sutt, kes said kogenud poliitikute kohad nimekirjas ja seetõttu ka sisse ehk siis see oligi erakonnapoolne abi nendele. Solvusin tookord sellepärast, et ka mind oldi ju kandideerima kutsutud ja erinevalt Šmigunist oli mul magistrikraad, TÜ lausa cum laude lõpetatud ja lisaks elukogemus ja mind tunti mikroettevõtluse ja maaelu eestkõnelejana. Ja siis eelistati suusatajat. Kristiina on väga tubli ja teinud ka Riigikogus tublit tööd, lihtsalt see valik tekitas tookord küsimusi.
Seekord aga ei kandideerinud ma sellepärast, et teadsin, et Urve Tiidus kandideerib ja pannakse jälle nimekirjas teiseks, nii et ma oleksin jälle jäänud kuhugi tahapoole, mis oleks eeldanud tohutut enese promomist, tänavakampaaniaid ja lõputut aja ja raha kulutamist. Ma lihtsalt ei tahtnud seda, enesereklaam on olnud mulle alati õudselt vastumeelne, aga poliitik ilma selleta ei saa. Nii et ilmselt ei ole minus ikka piisavalt poliitikumaterjali, sest ma ei salli kõike seda välist, mis asja juurde käib. Lisaks ma tunnen, et tegelikult olen juba saavutanud selle, mille eest mõni aasta tagasi võitlesin – et on ettevõtluskonto ja km-kohustuslase piir alates 40000 käibest. Tunnen, et ega ma ei pea ju ise seal RKs olema, peaasi, et seal on piisavalt neid, keda usaldan ja arvan, et täna ongi.
PS. Luisa Rõivast ärge siiski alahinnake – samapalju kui ta on laulja, on ta ka ettevõtja, tal jätkub nii haridust kui ka tarmukust, et teha RK tööd nii mõnestki sealistujast paremini. Ega seal pole vahet, millise ala esindaja oled, sest seaduseelnõud on seinast seina. Tähtis on, et teeks oma tööd südamega ja oleks aus inimene ning hooliv oma riigi suhtes, küll siis tuleb ka kõik muu 🙂
Aga muidu ma olen täiesti kirjutatuga nõus. Arvasin siiralt, et “peibutuspardid” on 10a tagune teema, aga no ei ole.
Tänane Kroonika aitas sotti saada ka näiteks pr Rõivase ambitsioonidest. Kusjuures mainiti ära, et telefoniintervjuust ta keeldus ja nõustus vastama üksnes kirjalikult. Eks igaüks saab siis otsustada, kas see vastus on pardilik või saime endale juurde ühe selge nägemusega ja vähemuste eest võitleva amatsooni.
Kopeerin:
Millised teemad kavatseb aga vastne riigikogulane esimesena rahvasaadikuna ette võtta? „Riigikogu liikme töö ja teemade ring on päris lai, aga mulle on südamelähedane, et Eesti riik oleks kaitstud, iseseisev ja tulevikku vaatav riik. Seda nii majanduses kui hariduses. Tervise ja just vaimse tervise teemad on mind ka alati kõnetanud,“ räägib Luisa.
Oh jah, kas see oli avaldatud sõna-sõnalt või redigeerituna toimetuse poolt lugejaskonda arvestades?
Ma pakun, et kuna vastused saabusid kirjalikult, siis kasutati teksti algsel kujul.
Kena ümmargune jutt pr. Rõivaselt.
Ja… vabandust, järgnev kõlab küüniliselt, aga: märksõna “vaimne tervis” on praegusel ajal iga ambitsioonika (nais)poliitiku arsenalis, sest see müüb.