Jälle Itaalias

Olen nii tahtnud kirjutada igasugust asja, aga pole sellist aega olnud. Siiski ei saa jätta kirja panemata oma suusareisi muljeid.

Suusareis oli meeldejääv sellepärast, et see oli mu elu esimene suusareis. Ma pole kunagi varem käinud. Sellepärast oli samuti meeldejääv, et ma ei suusatanud. Mind lihtsalt ei huvita suusatamine, muud põhjust polegi.

Ma läksin ainult sellepärast, et see koht ja hotell olid lihtsalt nii suurepärased. Ja et mulle meeldib Itaalia igas asendis, põhjas, lõunas, keskel, igal pool.

Ma ei suusatanud, kuid ma matkasin. Mäed ju! Dolomiidid. Meie hotellist läks peaaegu iga päev ühismatk kuhugi toredasse kohta ja muidugi olin ma peaaegu igal matkal kohal. Need matkad olid väga mõnusad, ainult et kõik itaallastest matkakaaslased olid väga aeglased. Mõni oli tulnud selliste riietega, millega võiks hoopis šoppamas käia. Kallis karvane mantel ja ilusad peened nahksaapad. Mina olin paremini valmistunud. Mul olid matkasaapad kaasas ja sportlikud riided ka. Ma tahtsin koormust, tahtsin tunda, et ma olen mägedes ja rassin. Nii ma siis kimasingi kogu aeg esiotsas. Giidil ei jäänud see tähele panemata ja siis ta muudkui vabandas, et ma ootama pean ja tänas, et ma ootasin. Ma olin lihtsalt rõõmus, et natukenegi sai maha kulutada seda söögikoormat, mis meile hotellis sisse söödeti.

Nimelt oli see uhke viietärnihotell, kus lisaks hommikusöögile kuulus hinna sisse ka õhtusöök. Asi nägi välja nii, et ärkad hommikul üles, pesed hambad ja lähed hommikusöögile. Seal on sul igavesti valikuküllane külmlaud koos erinevate singikeste ja juustukestega. Saiu on valikus üle 10 kindlasti. Puuviljavalik on väga suur. Saad seal teha masinaga värsket apelsinimahla (ja mimosat). Samuti on kõrval see mahlamasin, mis pressib mahla üksikõik millest. Porgandid, sellerid – no kõik, kõik. Salatiasju oli ka veidi. Teesid kümneid erinevaid. Menüü on ka. Üks sektsioon on tervislikke hommikusööke, siis on eraldi munaosakond ja viimaseks krepid. Ettekandjalt siis tellid, mida iganes ja kui palju sa sealt menüüst soovid.

Hommikusöögi tipphetk on ajaleht. Värske ajaleht, mida hotellis igal päeval välja antakse. Seal on ilmateade, info sel päeval toimuvatest tegevustest (suusagiidide matkad, jalgsimatk, sporditunnid, saunarituaalid jmt), mingi tore retsept mõnele Lõuna-Tiroolile iseloomulikule toidule, mingid turundustekstid ja mis kõige tähtsam – õhtusöögi menüü. Õhtusöögiks valid ise, mitu käiku sa endale tellida soovid. Kuus rooga on sellised, mis vahelduvad igapäevaselt ja nendega saadki hommikusöögi kõrvale tutvuda. Tervisliku toidu sektsioon tegelikult vaheldub ka iga päev, aga sealt me reeglina midagi ei tellinud, ainult ühel korral kaheksajalga (väga hea oli). Kolmas menüü koosneb rahva lemmikutest, mis on iga päev samad. No tartar näiteks ja veel mõned asjad.

Siis sa söödki hommikul kõhu trummiks ja vaatad samal ajal üle, mida õhtuks pakutakse 😀

Lõunat praktiliselt keegi hotellis ei taha, sest kõik suusatavad. Need, kes ei suusata, saavad keha kinnitada (kui see kinnitamist vajab) rikkaliku puuviljavaliku abil. Seal on ka erinevaid jogurteid, pähkleid ja mingeid muid snäkke. Teises hotellimajas oli ka kooke, aga sinna ma kordagi maiustama ei jõudnudki.

Ja kui päev läbi, siis on kavas erinevad saunarituaalid, basseinides ja spaas lõõgastumine ja siis õhtusöök. Menüüd juba mainitud toidukoormad ja loomulikult ka külm snäkilaud, mille juustuvalik lõi lihtsalt pahviks. Fantastiline. Igal seltskonnal on restoranis oma laud. Koos nimesiltidega, et sassi ei läheks. Meil oli kuuene laud, vist kõige suurem seal. Sest me olime kuuekesi ja sõime igal õhtul koos õhtust.

Kes mida tellib ja mida sellest toidust arvab – sellega saab terve õhtu ära sisustada. Toidud on ju nii peened, mistõttu ei saa neid ka kommenteerida lihtlabaste “noh päris hea” ja “mulle ei maitse” kommentaaridega. Kui kolmas käik lauda jõuab, on sul juba ammu meelest läinud, mida selle kohta menüüs öeldi. Siis sa mekutad ja üritad ära arvata, kas püree on tehtud pastinaagist või juursellerist 😀 Ja kas see tuli kokal välja või on ebaõnnestunud. Ausalt, nii lõbus. Nagu mingis teises maailmas oleks käinud. Kõrvale jood hoolikalt valitud veini ja oskad isegi neil vahet teha, et mis ei kõlba kuhugi ja mis oli tõeliselt sinu maitse järgi.

Kui ma oleks rikas, siis ma veedaks kõik oma puhkused sellistes kohtades. Ja käiks seal palju sagedamini kui ma praegu reisil käin. Ausalt öeldes tahaks lausa iga kuu käia. Oeh. No mõnus oli, midagi ei saa öelda. Mulle väga palju meeldis.

Tuba oli ka täiesti mega. Just mõnusalt suur (Erki juhtis tähelepanu, et sama suur nagu meie korter :D), imelise vaatega mägedele ja mõnusalt avara rõduga, kuhu paistis soojendav päike terve päeva. Rõdul tuulevarjus istudes ja kokteili juues oli nii soe, et jopet ei pidanud selga panemagi. Lisaks oli meil vannitoas vann. Nii et kui ei viitsinud spaasse minna, siis ajas oma vann asja ideaalselt ära. Voodipesu oli maksimaalselt pehme ja mõnus. Isegi kosmeetikatarbed olid täiesti teine klass. Nii head ihupiima ei ole minu nahk varem tundnud. Šampoon ja palsam olid paremad kui mu enda salongikosmeetika. Headust õhkas igast detailist.

Minusugune viripill loomulikult tabas ka negatiivset. Näiteks müraisolatsioon. Sest hotell asus otse kiriku kõrval ja loomulikult peksid need kellad seal ette ja taha, paremale ja vasakule täiesti suvalistel aegadel. Näiteks hommikul kell 8.23. Alustasid üldse 7 ajal. Ka pühapäeval! See ajas mind nii närvi. Meie kohal toas oli ka mingi eriline imbetsill, kes lihtsalt trampis ringi. Tal olid vist suusasaapad jalas, kui ta seal kõndis. Õnneks läks normaalsel ajal magama, aga selline trampimine ei ole küll asi, mida nii heas hotellis kuulda tahaks.

Ja võib-olla olid mõned pisiasjad veel, aga ma olen need praeguseks ära unustanud.

Ma sain viimasel matkal tuttavaks ühe hollandlasega, kes oli ka normaalne matkamutt nagu ma isegi. Okei, mis ma valetan, ma pole mingi matkamutt. Tema oli hoopis kõvem matkamutt. Sain temalt kinnitust, et ka suvisel perioodil on Lõuna-Tiroolis hirmus kihvt matkata. Lisaks oli ta meeldiv matkakaaslane, kellega saime koos eest ära paarutada ja kord isegi suusatõstuki asemel jala mäest üles rapsida. Nii mõnus!

Erkiga kahekesi käisime samuti matkapäeva tegemas. See polnud ülearu pikk (15 km kokku), aga lihtsalt nii äge. Saadki liikuda omas tempos ja ka tõusu veidi kiiremini kui roomates võtta. Lõunaks jõudsime St Christinasse, väiksese külla, kus pole võimalik pärast kl 14 süüa saada. Enne kui siis õhtul alles. Vaid üks söökla pakkus toitu, kuid see ei kõlvanud mitte kuhugi. Poleks arvanudki, et oma elu kõige kehvema pasta söön ma Itaalias. Aga nii juhtus. Õnneks Aperoli oskasid nad teha ja õlu välja kallamine ei valmistanud ka probleeme.

Üldse see Aperol… See maksis kallimates kohtades 6,50 €, meie hotellis ehk üsna maksimaalselt kallis baaris 8 €. Kõige soodsama hinnaga nägime me seda selle reisi jooksul menüüs 4,50 € eest. 5,50 € oli tavaline. Aga palju Eestis maksab…

See oli üks ütlemata mõnus reis. Itaalia on ikka üks ütlemata mõnus koht.

Mäed on parimad. Ja elus esimest korda tundsin ma ka seda, et ma ei vihka enam lund. Muidu on lumi minu jaoks üks õudselt tüütu asi, mida ma sallin maksimaalselt 2 nädalat. Sest lumega kaasneb külm, niiske ja kontidesse pugev õhk ja ma ei taha seda. Val Gardenas ma seda ei tundnud ei mäejalamil, kus oli juba nii soe, et lumi oli praktiliselt kadunud, ega ka paari kilomeetri kõrgusel, kus lund oli küll ja veel, aga sellegipoolest oli hea ja soe olla. Tahan tagasi!

• Posted in: Uncategorized