Kas ma paningi tõesti mööda?

Valitsus ei ole veel tööle hakanud. Samas oleme saanud eelvaate mitmetest uuendustest. Näiteks maksud tõusevad rõveda raksakaga. Kõik on nüüd uus, eksole. Valisin minagi Eesti 200 ja olen selles mõttes “süüdi”, et see kõik tuleb. Aga mõni asi paistab siiski vana rada edasi minevat. Sellele ma küll hästi ei vaata. Hakkan vaikselt oma valikutes kahtlema.

Kas ma olen ainus, kellele tundub, et uue valitsuse puhul on kõige selgemalt ja andke andeks, et ma nii ütlen, aga ka hüsteerilisemalt esil ainult üks inimene. Kallase-nimeline, aga mitte Kaja. Tulevane haridusminister. Ta ei olnud vist isegi koalitsiooniläbirääkimiste alalise delegatsiooni liige, aga ometi on just tema nimi igasugustes artiklites kõige rohkem esil.

Viimane põletav teema muidugi 19-aastane kooliõpilasest nõunik. Ma alguses ei viitsinud sellesse teemasse süvenedagi, aga nüüd ma ikkagi sellest ei pääsenud. Lugesin pealkirja, et nõunik ei olegi palgatud nõu andmiseks. Tegemist on tegelikult hoopis sekretäriga. Kui tutvud selle noormehe töö sisuga, siis see on konkreetselt sekretäri töö. Helistada, kokku leppida kohtumisi, koostada prouale päevakava. Tavaline sekretäri ametikoht. Ainult et nimetus on nõunik.

Nõuniku definitsioon on nõuandja. Nõuandja annab nõu temale pädevas valdkonnas. Kui kooliõpilasest nõunik nõustaks ministrit gümnasistielu osas, siis ma saaks sellest aru, aga ka ainult juhul, kui see oleks mingi ajutine positsioon. Sest täistööajalise lepinguga ei ole ühel gümnasistil võimalik mingit nõu anda. Aga nüüd on gümnasist ka ise tunnistanud, et ta mingit nõu üldse ei annagi. Kui meil ajakirjandus viimasel ajal on pihtide vahele võtnud mõiste “terapeut”, mida võib igaüks endale sobival viisil ja kontekstis kasutada, siis valitsuse tasandil on see sõna “nõunik”, millega võib endiselt nimetada nii sekretäre kui lapsehoidjaid (meenuta Repsi). Sittagi pole muutunud. See valmistab tohutut pettumust.

Lisaks on tulnud signaale, et see 19-aastane poiss on proua ministri isiklik tuttav. Ehk et ametikohale ei korraldatud konkurssi, kus saanuks võita kõige parem ja ametisse sobivaim inimene, vaid rakendati lihtlabast onupojapoliitikat. Võtan tööle oma sõbrad ja tuttavad. Ma saan aru, et ministril ja sageli ka tippjuhtidel on õigus kokku panna oma tiim. Aga mis mulje see jätab, kui tiim koosneb haridusete inimestest? Kellel pole paberi peal ette näidata miinimumnõudeid, mis sellise ametikoha puhul tegelikult rakenduma peaksid. Või on tõesti mõnda riigiametisse võimalik tööle kandideerida ka ilma keskhariduseta? Ma kahtlen, kas sinna isegi ilma kõrghariduseta pääseb, sageli nõutakse suisa magistriharidust. Aga kui sul on õiged tutvused, siis paistab, et suletuks ei jää ükski uks. Minu jaoks on see mentaliteet väga halb. Erasektoris töötab see nagunii väga hästi, aga riik võiks olla teerajaja ja eeskuju, mitte tagurlik ja korruptsioonihõnguline.

Noormehe palk saab erinevate oletuste alusel olema 2025 eurot (bruto), mis peaks nõutuks (pun intended) tegema eelkõige õpetajad. Neil on väiksem või sama palk. Nemad on käinud juba ülikoolis ja teevad igapäevaselt rasket tööd, mis on praktiliselt terve nende elu sisu. Aga siis võtab minister endale tööle kooliõpilase, kes teenib rohkem kui temast targem ja haritum õpetaja. Ma oleks häiritud.

Poiss ise on öelnud, et raha teda üldse ei huvita. Tahtnuks ta raha, läinud ta erasektorisse tööle. Ja kui mingi start-up korraldab selliseid avantüüre, et võtab suure palga eest tööle kasvõi lasteaialapse, siis see mind ei häiriks. Tehku, mis tahavad, oma raha. Aga jällegi – riigi tasandil sellist asja korraldada ON veider. Maksumaksja raha paigutades tuleb arvestada sellega, kuidas see riivab rahva õiglustunnet. Rääkides haridusministeeriumi hariduseta töötaja palgast, võib see samale ministeeriumile alluvate haridusega õpetajate õiglustunnet päris korralikult riivata.

See siis ongi Eesti 200 stiilinäide?

Palju õnne mulle. Hea valik.

• Posted in: Uncategorized