Oh neid meie tööandjaid
Või peaks ohkama võtma hoopis koolitajad, kes tööandjatele imelikke ideid pähe istutavad?
Ma sattusin lugema üht pealkirja Õhtulehes. Mingi palganõustaja ja koolitaja hoiatab inimesi, et palgatõusu sooviga ei maksa ülemuse jutule minna argumendiga, et inflatsioon on. Ülemus ei tahtvat seda juttu kuulda. Ülemus tahab kuulda, kuidas sa vahepeal arenenud oled, kuidas sinust firmale rohkem kasu on ja mida sa suudad firmale rohkemat anda, et firma peaks sulle, junnkärakale, üle öö heast peast rohkem palka maksma hakkama.
Et inflatsioon pole mingi argument, kuna inflatsioon ei sõltu tööandjast. Nii et unusta ära see, et KOGU elu on vahepeal kõvasti kallimaks läinud, sh tooted ja teenused, mida see firma, kus sa töötad, oma tarbijale pakub. Sest palga puhul ei puutu inflatsioon ÜLDSE asjasse.
No kas pole loll jutt?
Kõik tõstavad hindu, sest sisendhinnad on läinud kallimaks. Tööjõukulud on läinud kallimaks. ELU on läinud kallimaks. Selliseid põhjendusi olen ma hinnatõusu jutu puhul kuulnud juba vähemalt aasta, kui mitte kauem. Aga kui sama juttu peaks rääkima töötaja oma ülemusele, siis peaks tööandjal justkui olema õigus inimene kukele saata. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta ei hakka kõvasti rohkem tööd tegema ja väärtust kasvatama. Kusjuures see idee, kuidas inimene firmale saaks rohkem väärtust luua ja milliseid töid hakata paremini tegema, et panus suurem oleks, peab ka töötaja ise välja mõtlema. See olgu tema strateegia, millega palgaläbirääkimistele tulla. Kõigepealt lood ise ettevõtte jaoks efektiivsust tõstva kontseptsiooni, siis lähed kaitsed seda ülemuse kabinetis ja alles siis on lootust 100 eurot palgale lisa saada.
I call bullshit!
Sellist õpetust saab anda ainult sellisel ajal, mil inflatsioon on võib-olla 2% protsenti. Kui see pole igapäevaelus tuntav. Kui jutt inflatsioonist on mingi töötaja abstraktne kiunumine, kuna ühtegi paremat põhjust ei ole suudetud välja mõelda. Praegusel ajal, mil inflatsioon anab ennast igas eluvaldkonnas tunda, ei ole selle palgaläbirääkimistel jutuks võtmine minu meelest üldse mitte tabu. Sest neiu koolitajale tuleb see võib-olla üllatusena, aga enamik inimesi käib tööl selleks, et elamiseks raha teenida. Mitte missioonitundest, et ettevõte X saaks eksisteerida, areneda ja kasumit teenida. Välja arvatud juhul, kui töötaja ise ei kuulu ettevõtte omanikeringi. Loomulikult on töötaja huvides see, et ettevõttel läheks hästi, sest siis on ka piisavalt raha palkasid maksta. Aga nõuda, et töötaja seaks isiklikud huvid ettevõtte huvidest tahapoole, on mu meelest väiklane ja ajast-arust mõtteviis.
Inflatsioon ei tohiks üldse mitte mingi teemagi olla. Ettevõte peaks palku pidevalt ise vastavalt korrigeerima. Nii nagu tegi minu kunagine tööandja, mille peakorter asus USAs. Seal oli meil igal aastal palga indekseerimine. Palk tõusis ilma et pidi kuskil nurumas käima ja enda efektiivsuse tõusu kohta Powerpointi esitama. Igas riigis võeti arvesse just selle riigi spetsiifilist elukalliduse tõusu ja selle jagu tõusis ka kõigi selles riigis töötajate palk. Punkt ja aamen. Vot see on asi, mida eeskujuks võtta ja mida koolitustel rääkida. Mitte tekitada üleüldine foon, kus töötaja on ebaoluline mutter, kes peab enda eksistentsi ikka väga põhjalikult ära põhjendama, enne kui ettevõte mõne palukese veeretab, mitte aga võrdne partner, kellega on sõlmitud vastastikust kasu toov leping.
Naljakas lihtsalt, et toota ja tegutseda ilma hinnatõusuta absoluutselt ei saa, kui inflatsiooni tõttu kõik kallimaks läheb, aga tavaline palgatöötaja, kes tarbib kõiki neid järjest kallinevaid asju, peab saama jätkata endise sissetulekuga. Mul oleks küll häbi sellist juttu suust välja ajada.
Elu on tõesti hirmus palju kallimaks läinud. Mul on väga hea meel, et ma omal ajal kodulaenu võttes mõtlesin selle peale, et kunagi võivad tagasi tulla need ajad, mil euribor ulatus kõrgele. Ma arvestasin sellega, et laenumakse võib suureneda. Ma küll ei teinud konkreetseid arvutusi, et kui euribor oleks näiteks 5%, kui palju siis minu laenumakse tõuseks, aga tunnetuslikult olin valmis ka laenumakse kahekordistumiseks. Samas ma ei mäleta, et pangas oleks see kunagi jutuks võetud. Laenu taodeldes vaadati hetkesissetulekut ja arvestati ainult seda, et igakuine laenukoormus ei ületaks 40% sissetulekust. Kordagi ei öelnud laenuhaldur, et kuumakse on selline, aga kindlasti arvestage, et euribor ei pruugi jääda selliseks nagu see täna on. Et 5 aasta pärast võib see muutuda. Seda riski justkui ei arvestatud.
Neist, kes võtsid laenu aasta või paar tagasi, on mul veel eriti kahju. Sest siis tundus ju kõik veel nii ilus ja hea. Kodu ostmisel vaadati, et saaks võimalikult uue ja uhke, olgu siis laenu kuumakse kõrge, vähemalt oli ilus kodune keskkond. Aga nüüd on need kuumaksed ikka üüratu kasvu läbi teinud. Olen kuulnud juhtumist, mil 700eurosest kuutasust on tänaseks saanud 1200eurone kuumakse. Kusjuures laenu põhiosa vist ei moodustanud sellest isegi mitte kolmandikku. Mul tilguks süda verd, kui peaks nii palju justkui tuulde maksma…
Ja siis paneme siia kõrvale palgaläbirääkijad, kellel keelatakse inflatsioonist ülemuse kabinetis juttu teha, sest “see ei puutu asjasse”…
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Noh, ma lugesin just seda https://www.err.ee/1608971317/eamets-palgakasv-veab-sel-aastal-hinnatousu-edasi ehk siis – see va töötajate kõrge palk ongi põhjuseks, miks hinnad tõusevad! Peaks äkki hoopis palga alandamist nõudma üldise hüve nimel? 😀
Väga hea ettepanek 😀
Mulle iseenesest tundub, et on küll palju inimesi, kellel on mõtteviis “ükskõik kui palju maksab, mina ostan ikka”. Need inimesed veavad hinnatõusu, sest kaupmees näeb, et lage pole – makstakse täpselt sellist hinda, mida küsid. Sellistele ei soovita tõesti palka juurde küsima minna argumendiga, et see hotell, kus ma käin, võttis varem toa eest 100 eurot, aga nüüd võtab 150, appi, inflatsioon.
Palju rohkem on ikkagi neid inimesi, kes saavad keskmist palka või alla selle. Mingit luksust ja mõttetust nad nagunii ei tarbi. Ma arvan, et neil on hinnatõusuga palju raskem toime tulla ja kui lähevad 100 eurot juurde küsima, siis on inflatsioon ja üldine elukalliduse tõus väga asjakohased põhjendused.
Minule meeldib see, et kogu ettevõtte eesmärk on maksineerida kasumit, sest kapitalism (ja ma ei vaidle sellele isegi vastu), aga mitte midagi omava reatöötaja eesmärk peab olema üllalt abstraktne ja raha mitte üldse meeldegi tulema.
Absoluutselt iga teise sisendi hind tõuseb põhjusel, et on inflatsioon, ainult tööjõu hind peaks mingeid teisi radu käima.
Viisakatel Ameerika firmadel on tõepoolest kombeks palka indekseerida aga ka pidada igaaastaseid arenguvestlusi, kus töötaja peab suutma põhjendada käesoleva palga saamist ehk mida tema olemasolu firmale pakub. Kui suudad põhjendata oma väärtust tõstetakse ka palka, vahel päris korralikult. Samas inflatsiooni või personaalsete kulude kasvu põhjendusega küll keegi palka küsima ei lähe. Eelnev ei kehti laiatarbeametite või riigitöötahate puhul.
Praegusel ajal soovivad (vähemalt Eestis) paljud palka juurde eelkõige sellepärast, et ei saa vana palgaga enam hakkama. Näiteks kui inimesel on palk 1200 eurot neto, siis ma tõesti ei oska talle kuidagi pahaks panna, kui ta läheb 100 eurot juurde küsima, sest inflatsioon on ja teisiti ei tule kuidagi välja.
Kui seesama inimene küsiks juurde näiteks 50%, siis võiks küll kõrval olla argumendid stiilis “võrreldes eelmise aastaga teeniti tänu minule x ja y võrra suuremat kasumit” vms toekamat. Normaalolukorras on inflatsioon nii vähetuntav, et see ei kõlba tõesti palgaläbirääkimistele. Aga minu point on see, et praegu me ei ela kahjuks normaalolukorras. Ka koolitaja võiks oma õppematerjale vastavalt ajastule uuendada.