Miks meile suhtejutud meeldivad

Katarina kirjutas täna, et erinevatel teemadel kirjutatud blogipostituste võrdluses on kõige kuumema minekuga eelkõige suhtejutud. Trenn ja raamatud inimesi samavõrra ei huvita. See väide peab paika. Kui ma mõtlen, et mis mind neist kolmest teemast kõige rohkem huvitab, siis kindlalt suhtejutud. Kuigi ma loen ka üldiselt raamatuid ja käin trennis. Nii lihtsalt on.

Mulle on see teema selles mõttes tuttav, et ma ise olen ka selline blogija, keda kunagi just ainult suhtejuttude pärast loeti. See oli küll hiiglama ammu, aga neil teemadel ma muudkui jaurasin ja suhetest tingitud uperpalle ka läbi tegin. Nii tekkis hulk ustavaid jälgijaid, kes tahtsid teada, mis edasi sai. Justnagu reality sarjad tänapäeval. Et on mingid sündmused, mis muudkui rulluvad lahti ja on põnevad, aga mis juhtuvadki päriselt kellegi elus, mitte ei ole mõne sujuva sulega fantasööri kirja pandud. Kui peategelane tundub sümpaatne, siis sa ju tahad talle head ja lihtsalt hakkad teda armastama. Mis selle juures mitte meeldida? Meil kõigil on ju üht- või teistviisi elu jooksul suhteid olnud ja huvitav on samastuda, kaasa tunda ja koos rõõmustada. Aga vähemalt üks põhjus, miks need jutud põnevad on, on veel.

Paljud, kes on tänaseks ise pikemas suhtes, lihtsalt ei mäleta enam, mismoodi need vallalise elu asjad käisid. Teame seda, mis elus praegu toimub ja kuidas asjad praegu käivad ja õiged tunduvad. See aeg, mil nad teisiti käisid, justkui enam ei meenu. On aga väga värskendav ja maa peale toov siiski lugeda, kuidas võiks elu teiste asjaolude korral olla. Lugedes tuleb palju meelde. Olgu see siis läbi tehtud areng, mis meenub, mingid mõtted, mis ennast kummitasid, kui samas olukorras sai oldud, või panevad teise mõtted lihtsalt ennast ka teri nokkiva kanana kaasa koogutama, et jaa, jaa, no täpselt!! Mõni võib-olla ka võrdleb, mis seis oleks siis, kui peaks ise praegu vallaline olema vs praegune olukord, kui ollakse suhtes. Kes ja mida sellest võrdlusest välja nopib, on väga individuaalne. Mõni rõõmustab, et on täna heas kohas. Mõni võib-olla õhkab igatsevalt, et oh, oleks minul tema probleemid. Aga köidab see ühtlaselt mõlemaid rühmasid. Ma usun.

Usun veel, et kui suhtejutte kirjutaks suhtes olev inimene, siis osutuks see sama populaarseks lugemiseks. Ainult et see eeldaks enese praktiliselt alasti koorimist. Lisaks endale kooritaks alasti ka partner. Aga seda üldjuhul teha ei taheta. Eks mingid probleemid, kui mitte suured, siis väikesed, on kõigis suhetes olemas. Iseasi, kas need tulenevad välistest faktoritest või on suhe ise logisev. Aga ma usun, et äratuntava isikuna ei taha keegi selliseid isiklikke asju maailma ees laiali laotada. Ehkki see tekitaks kindlasti huvi. Sellepärast ongi just vallaliste inimeste suhtejutud levinumad. Vallaline laotab laiali iseenda, peigmehed/pruudid tulevad ja lähevad, neid lugeja/jälgija nii tõsiselt tundma ei õpigi, et neil tekiks õigus mingile privaatsusele 🙂

Muidugi räägitakse, et ennast pole üldse mõtet kellegi teisega võrrelda. Sest nii võib lolliks minna. Alati on keegi kusagil ilusam, parem, targem ja rikkam. Mis sa siis võrdled – tahad endal tuju ära rikkuda v? Aga mina küll tunnistan ausalt, et ma ikka võrdlen. Mitte ilu ja rikkuse skaalal, aga sellel skaalal, kas ma olen sellega rahul, kes ja kus ma praegu olen, või tahaks, et midagi oleks teisiti. Kui jõuan vastuseni, et mul on põhjust rahul olla, annab see igapäevasele õnnetundele killukese juurde. See annab kindlust, et valikud, mis on elus tehtud, on olnud õiged. Või vähemalt viinud õiges suunas.

Mu meelest on väga äge, kui me leiame mingit materjali, mis paneb meid elu ja iseennast analüüsima. Mis annab inspiratsiooni ja avab uusi vaatenurki. Seda võib teha mõni hea raamat, hea film, aga miks mitte ka hea blogi! Ja hea blogi sabas aset leidev arutelu. Sellepärast ma loen suhtepostitusi hea meelega. Inspireerun ise, analüüsin, mõtlen kaasa ja kui saan anda mõne hea nõuande, mis mind ennast samast seisust välja on aidanud, siis selle ma ka annan, isegi kui ei küsita 😀

Kas teid kõnetab ka suhtejutt? Miks (mitte)?

Ilm ja tasuline

Lugesin Perekoolist teemat, mille pealkirjaks on “Ilma peale tulivihane”. Mu esimene mõte oli, et oo, keegi on terve ilma peale tulivihane ja küll on põnev teada saada, mis tema nii endast välja on ajanud. Aga teemat avades sai selgeks, et ei, terve ilma peale ta vihane pole, ta ongi konkreetselt õues valitseva ilma peale vihane. See tegi mulle palju nalja. Sest mis sa selle ilma peale ikka vihastud 😀 Muidugi ma ka veidi vingun mõni päev, et tuul tahab kõrvade kaudu aju kolba seest välja puhuda, aga vihastuma ma selle peale õnneks ei hakka. Ma olen rõõmus, et lund ei ole! See on meie kliimas juba suur asi. Kuigi talvesaapaid ega -jopesid ei ole siiani ära pannud, sest nii külm on. Teisest küljest – ehk pääsen ka sel hooajal nahktagi ostmisest. See on nii suur väljaminek, et hea meelega jätaks tegemata, nii nagu viimased….5 aastat?

Aga mitmed toredad blogijad on nüüdseks puudutanud blogi tasuliseks muutmise teemat. Mitte ähvardanud, et muudavad, vaid avaldanud arvamust. Kusjuures pigem toetavat. Mulle tundub, et ma varsti olen ainus blogi kirjutav inimene, kes seda mõtet ei toeta ega seda õigeks pea. Sest ma ei kirjuta ju selleks, et teadlikult kellegi meelt lahutada. Kirjutan ikka sellepärast, et mulle meeldib. Kui kellelegi meeldib lugeda ja ta ei pea paljuks kaasa arutleda, on see minu, mitte tema võit. Mina saan sellest nii palju, et pigem peaksin peale maksma neile, kes tulevad minu seltskonda minu mõtteid lugema.

Muidugi ma saan aru, et ajad on muutunud ja blogimisest on saanud raha teenimise viis. Kuigi selle mõttega on mul endiselt raske leppida. Aga ma tunnen, et orgaanilist levikut ei saa lihtsalt sellest valemist mitte kuidagi lahutada. Orgaaniline levik on see, mille abil blogija oma persoonibrändi üldse üles ehitab. Ja mina kohe mitte ei usu, et kui bränd üles ehitatud, siis see jääb edaspidi puhtalt maksmise pealt ka püsima. Superfänne on võimalik nii hoida, aga kas ka uusi jälgijaid juurde saada? Või polegi uusi enam vaja, kuna need, kes on, ongi igaveseks ega kuku ära? See on üsna julge lootus.

Siiani olen ikka arvanud, et blogi ülalpidamiskulud (kui neid on, mul näiteks ei ole) peaks tasutud saama läbi makstud postituste. Suvalised numbrid: teen kuus 5 tasulist postitust hinnaga 300 eurot tükk. Blogi ülalpidamiskulud on näiteks 500 eurot kuus. Siis arvestangi, et see 500 on minu püsikulu ja kasum 1000 eurot, mis tulust alles jääb. Kuidagi teistmoodi ma seda asja vaadata ei oska ja sellepärast ka päriselt ei saa aru, kui blogi tasuliseks muutmist põhjendatakse blogi ülalpidamiskuludega. Blogil, millega ei teenita reklaampostitustest tulenevat tulu, ei olegi ju ülalpidamiskulusid. Või kas Ritsik näiteks maksab oma blogi ülalpidamise eest? Või Epp? Või Anu? Või Kaamos? Mulle tundub, et võrdlemisi suure lugejaskonnaga on nad kõik.

On juttu olnud ka sellest, et blogi tehakse tasuliseks privaatsuse soovist. Sellest ei saa ma teistpidi aru. Kui pahatahtlik uudishimutseja tahab, siis on tema esimene, kes soovitud rahasumma välja käib, et pahatahtlikult uudishimutseda. Neid, kes raha välja käima ei soostu, blogija ilmselt nii palju üldse ei huvitagi, nagu blogija ise arvab. Seega välistatakse lugejate seast neutraalsed jälgijad, kes pole nii suured fännid, et maksta, kuid ka mitte piisavalt suured vihkajad, et seda teha. Ühesõnaga karistatakse kõige ohutumat kontingenti. Uute neutraalsete või kergelt fännavate lugejate lisandumine aga taas elimineeritakse, sest nemad ei ole nõus maksma ja neil kaob ka ära võimalus sisuga (aga ka blogija isiku, mõtteviisi ja vaadetega) tasuta tutvuda.

Ja noh, kokkuvõttes ongi tulemuseks väiksem klikkide arv ja sellest tulenevalt ilmselt ka väiksem võimalus reklaampostitusi müüa. Turundajaid ikkagi huvitab levik. Elu jääb blogis vähemaks, kommenteerijaid jääb vähemaks.

Õnneks ma sellepärast kunagi muretsema ei pea, sest raha ma blogimisega teenima ei hakka ja mulle meeldibki väga kammerlik õhkkond. Väike ringkond, kes üksteise mõtetest ja tegemistest huvitub ja üksteisel blogis külas käib. Ilma kohustuseta ukse peal piletiraha maksta 🙂

Kokkuvõtvalt

Eurovisioon saigi vaadatud. Mina olen tulemusega väga rahul. Kas hääli anti poliitiliselt või oli Ukraina laul ka päriselt võitu väärt? Minu meelest oli väärt, aga teisalt oli see võidu andmine ka poliitiline ja mu meelest lausa pidigi olema, sest saata välja sõnum, et oleme olemas, oleme toeks, seisame teie taga, oli vajalik. Sellepärast mind lausa häiris, et Eesti žürii ei andnud Ukrainale ühtegi punkti. Oleks siis laul väga kehv olnud, oleksin võib-olla mõistnud, et oleme rangelt musikaalsed jne. Aga et laul oli kõvasti parem kui nii mõnigi teine, pani mõtlema. Ma ei viitsi otsida ka, et kellele žürii siis hääli andis, praegu tean, et ainult Rootsi sai maksimumi. Mis on veelgi veidram mu meelest. Rootsi laul oli okei, aga mu meelest mitte võidule konkureeriv.

Üldmulje oli igatahes väga positiivne, sest sel aastal oli mitmeid laule, mis mulle tõesti meeldisid. Näiteks Tšehhi, UK, Soome, Belgia, Gruusia (mis küll finaali ei pääsenud) ja muidugi Ukraina. Päris mitut neist juba olen järele kuulanud ja kuulan tulevikuski.

Ja sel aastal ma esimest korda elus isegi hääletasin. Soome poolt, sest nad on meie naabrid ja laul oli tore. Ja UK poolt, sest see laul minu meelest vääris seda. Ukraina poolt ei hääletanud, sest uskusin, et nad võidavad ka minu hääleta. Ju mul siis hakkas rahast kahju, sest Eestis on teadupärast kõige kallim hääletamine üldse. Absoluutselt kõigis teistes riikides on odavam, kui ma ei eksi. Mingi artikkel või saatelõik oli sellest. Kusjuures selget põhjust, miks ja kes täpsemalt Eestis hääletamise eest nii kõvasti rulli kühveldab, jälle välja ei suudetud selgitada.

Rulli kühveldamisest rääkides. Eile käisin Selveris ja tahtsin osta kana kintsuliha. Toode, mida ma olen aastaid ostnud ja mis on alati mõistliku hinnaga olnud. Eile oli siis hind 5 eurot. Poolel kilol. Ma pidin šoki saama. Kanaliha on nüüd 10 eurot kilo! Tule taevas appi. Kusjuures eriti tobe oli see, et mõnda aega tagasi ma kirjutasin Selverisse kirja, et palun tellige minu kodupoodi rohkem kana kintsuliha, sest iga kord kui ma seal poes käin, on riiulis tühjus. Järelikult on tegemist kuuma kaubaga, mida ostetaks, aga mida lihtsalt ei ole piisavalt. Sain ka vastuse, et aitäh tähelepaneku eest, edastasime info poodi. Läksin siis poodi vaatama ja voila – riiulis tõesti oli seda nüüd rohkem kui enne. Kusjuures sattus ka veel kampaania olema, poolekilose paki hind oli alla 3 euro miskit. Aga et nüüd on see toode nii karmi hinnatõusu läbi teinud, siis… Kahtlen sügavalt, kas keegi seda enam ostab. Mina igatahes ei ostnud.

Mulle hakkab hinnatõus järjest rohkem närvidele käima. Taluvuspiiri ei olnud enne eilset see minu jaoks ületanud, sest kui lõhe maksab nüüd soodushinnaga 28 eurot kilo, siis ma lihtsalt ei pea enam lõhet ostma ju. Aga kui üle mõistuse kalliks lähevad juba ka täiesti tavalised toidukaubad, mida enne peeti pigem odavaks toiduks, siis… Hirm tuleb peale. Varsti kindlasti tõusevad ka kohvikutes ja restoranides lõunapakkumiste hinnad. Ja vähe sellest, et hinnad tõusevad, ka toit ise muutub kindlasti lahjemaks. Liha saab seal olema veelgi vähem kui täna. Nii et tuleb vist hakata kohvikuid täiesti vältima. Või siis teine variant – tuleb söömisega hakata kokku tõmbama, sest on muutunud liiga kalliks hobiks. Või hakata sööma odavamat toitu. Näiteks krevette. Külmutatud suured krevetid maksavad kah sinna 10-11 euro kanti kilo eest. Kui on valida, kas kana või krevetid, siis ikka pigem viimased…

Söömisest oleks lihtsam loobuda, kui ma trennis ei käiks. Aga trennis käies on jõudu vaja. Tühja kõhu ja närbi kehaga aga midagi ära ei tee. Mul läheb praegu trennis päris hästi. Mul on neli põhiharjutust, mida ma seal üldse teen. Muud eriti midagi ei teegi. Peamine on kükk, mida ma teen kangiga. Selle aasta rekord on mul praegu 72,5 kg. Sellega tegin eelmisel esmaspäeval, neli seeriat, ühes seerias kolm kordust. Mina nimelt teen ühe konkreetse treeneri põhimõtete järgi. Tema filosoofia on, et naised peaks tegema vähem kordusi kui mehed. Selleks, et muudkui jõudu juurde ammutada ja järjest raskemate raskustega teha. Tema näiteks ei teegi selliseid programme, kus ühes seerias on 10 kordust vms. Ja kui mul on kergem päev, mil ma tohin teha kergema raskusega, siis ma teen näiteks 65 kg kangiga ja korraga 6 kordust vms. Teine harjutus on õlg, mida teen ka kangiga. Hetkel olen 25 kg peal pidama jäänud. Üks MyFitnessi treener ütles õnneks, et muretsemiseks pole põhjust ja selle harjutuse puhul ongi areng maksimaalselt aeglane. Nagu ka rinnalihase puhul, kus ma hetkel toppan 30 kg peal. Võib-olla täna proovin 32,5 kg. Ja viimaseks jõutõmme, kus ma olen praegu 85 kg peal. Elu senine rekord on 92,5 kg, milleni ma jõudsin eelmisel kevadel. Aga unistus on kunagi saada 100 kg kätte. Mõelda vaid, kui uhke see oleks! Eks ma liigun sinna suunda. Paraku söömisest loobudes ma seda ei saavutaks. Nii et eks tuleb tengelpung valmis panna ja hinnatõus üle elada.

Lootus on elus

Ma ei ole veel päris vana, aga nii vana olen ikkagi, et eilseid hääletustulemusi ära oodata ei jaksanud ning sain uudisest, et Stefan viis meid Eurovisiooni finaali, teada alles hommikul. Nii tore! Mul on hea meel.

Vaatasin ma poolfinaali aga küll. Kusjuures sai nenditud, et mitmed lood olid isegi sümpaatsed. Loomulikult oli ka minu kõrvale täiesti vastuvõetamatut jauru ja eks pääses ka edasi lugusid, mis mulle absoluutselt ei meeldinud (Aserbaidžaan, Austraalia, Serbia – what the actual fuck???). Ja jäi edasi pääsemata paaril lool, mis oleks võinud kindlasti edasi pääseda (no näiteks Gruusia – niiii äge ja eristuv lugu, mulle tohutult meeldis). Eriti õudne oligi minu meelest Serbia, kes laulis maksaplekkidest. Üldse oli kogu lugu nii skisofreeniline, et see sai olla kirjutatud ainult LSD üledoosi all.

Stefani esitus meeldis mulle. Võib-olla natuke oli närvi sees ja ta ei laulnud nüüd nii superülipuhtalt nagu ta tavaliselt laulab, aga see ei häirinud ja kogu esitus ikkagi töötas. Jäi teiste seast silma ja eristus. Väga kihvt 🙂

Meil on nüüd televiisorile soundbar ostetud ja kui ma peaaegu aasta olen sõrgu vastu ajanud, et mõttetu junn, mida meil pole vaja osta ja ei osta, siis nüüd tundub, et see hääl, mis telerist välja tuleb, ei ole isegi hiirepiiksu vääriline. Võrdluses soundbariga on vahe üüratu. Seega igasuguste muusikaliste värkide vaatamine telekast on nüüd lausa nauding. Ma ei välista, et mõni laulgi kostis eile paremini kui ta tegelikult oli 😀

Või siis olin ma ära pehmendatud šampanjast. Eile oli Mulligaleriis üritus. Tähistati uue logo lansseerimist ja 5. tegevusaasta peatset täitumist. Ma sattusin sinna tegelikult täitsa juhuslikult. Kuna me sõbrannaga mõlemad elame lähedal, siis olime ammu seda asutust silmanud. Nüüd avastasime, et seal toimub üritus ja panimegi end juba tükk aega tagasi kirja. See osutus väga šikiks peenete daamide ürituseks. Oleks teadnud, oleksin ka pannud midagi peenemat selga. Prada käekotti mul kaasa võtta ei oleks olnud (samas kui vähemalt ühel proual oli), aga ma oleks vabaaja jalatsite asemel pannud kingad. Kleit mul vähemasti oli.

Siiski-siiski. Küsimus ongi, et kui hästi või halvasti keegi tunneb end keskkonnas, mis ei ole tema jaoks tavapärane. Tallinna koorekiht ei ole minu jaoks kindlasti tuttav. Aga ma ei tundnud ka seal end kuidagi halvasti. Peo perenaine oli äärmiselt sümpaatse ja siira olekuga. Ma olen varemgi ühe veinipoe üritusel käinud, aga sealne perenaine mõjus võltsilt ja külmalt. Eile seda tunnet ei tekkinud. Kõik tundsid end tegelikult lõpuks vabalt. Anna daamidele paar klaasi šampanjat ja lõpuks löödi ka tants lahti. Muusikalisi vahepalu pakkus üks noor saksofonist, kes mängib, teate küll, niimoodi fonole peale, et muu taust tuleb lindilt ja siis vokaali asemel mängib tema saksofoni. A la 25-aastane kompu mängimas keskealistele prouadele romantilist saksofonipilli oli minu jaoks ehk natuke way too klišee. Aga ikka oli tore jälgida. Daamidele meeldis väga.

Muidugi sai ka šampanjat, nagu ma juba mainisin. Lahti korgiti kokku kolm jooki, mis kõik maitsesid suurepäraselt, aga millest üks oli kohe ülim. See on ka Mulligalerii uus signatuurjook, mida saab osta alles suvel.

Muidugi pani see õhtu mõtlema, et kas ma tahaks ka sellist elu elada. Olla üks selline peen daam, kes sisustab õhtuid taoliste kohtumistega täis šampanjat ja tikuvõileibu. Paned kenasti riidesse, suhtled teiste sama peente prouadega ja oled tunnistajaks, kuidas Eesti üks hinnatumaid disainereid tutvustab samal õhtul mini kleidikollektsiooni, mille kangad on ta ise käsitsi maalinud ja mille kleidid näevad tõesti kihvtid välja. Ja noh, mida sa ka osta jõuaksid. Mina endale 700-euroseid kleite lubada ei saa. See oleks lihtsalt overkill. Aga sealsed daamid saavad. See disainer näiteks oli peoperenaise ihudisainer presidendi vastuvõttude ja muude oluliste sündmuste jaoks. Minu ihudisainer on….Calvin Klein siis v? Natuke nadi või mis? 😀

Kuna minul poliitikust meest ei ole ja ma ei näe ka, et president telliks minult veebitekstid ning kutsuks mind seejärel vastuvõtule, siis vaevalt ma sinna punkti oma elus kunagi jõuan. Aga ega kunagi ei tea, mis elul varuks on. Praegu pean leppima sellega, et saan vahepeal käia rikaste ja ilusate elu lähemalt piilumas. Ja pole sellelgi vahelduse mõttes viga. Eriti kui kõrvale pakutakse lonks šampanjat.

Ka vingumisel võiks mingi piir olla

Eelmises postituses kiitsin Eesti Ekspressi, et tehakse väga head ajakirjandust. Sel nädalal olen pettunud.

Mõnda aega tagasi oli Ekspressis artikkel sõjapõgenikest, keda vabatahtlikud aidata ei tohtinud, sest reeglid. Tundus tõesti absurd. Mulle tundus absurdne ka see majutusasutuste solgutamine, et lasti hangetel osaleda, kuulutati võitjaks, lubati põgenikke saata ja inimesed tegid ettevalmistusi, kuid järsku teatati, et põgenikke ei tule ja inimesed pidid need kulud, mis nad majade kütmiseks jms tegid, lihtsalt korstnasse kirjutama. Oli tõesti nõme. Või et põgenikele ei tohtinud vabatahtlikud tampoone tuua. Jah, üle piiri. Aga mis nüüd toimub? Minu meelest laotakse puid alla täiesti tühja koha pealt. See artikkel räägib sellest, kuidas riigil on väga halb kommunikatsioon ja põgenikud kaebavad, et reisilaeval on väga halb olla. Pea valutab, sest kajutil pole aknaid jne. Ajakirjaniku valitud tonaalsuse põhjal ei jää muljet, et põgenikele pakutakse riigi kulul kohta, kus elada ja süüa saada. Jääb mulje, et vaesed inimesed on loomavagunites Siberisse küüditatud, neid toidetakse läbihigistatud sokkidest keedetud supiga ja sunnitakse igal hommikul Siberist Nõmmele tööle käima. Veits üle piiri ei lähe?

Vahel on väike ving täitsa omal kohal. Kõigist maailma inimestest olen mina nr 1 sel teemal kaasa rääkima. Aga kas kuskil võiks ka piir ette tulla? Mida siis riigilt ikkagi oodatakse? Kusjuures ma ei usu, et põgenikud ise niiväga ootaks. Tundub, et ajakirjanik ootab. Ta räägib meile olukorrast, kus üht pere majutati Vanalinna hotellis ja kust nad siis 2-päevase etteteatamisega reisilaeva ümber paigutati. Oh häda! Ei pakutagi enam Vanalinna hotelli! Oleks inimesed tänavale kupatatud ja öeldud, et vaadake nüüd ise, kuidas saate, ma mõistaks seda hädakisa. Aga seda ju ei tehtud.

Loomulikult ei saa väita, et reisilaevas elamine oleks kuidagi ülimugav ja jätkusuutlik. Ei ole. Aga on seda keegi üldse väitnud? Üritatakse leida lahendusi võimaluste piires. Kõik on väga kallis ja minu meelest on arusaadav, et proovitakse kulusid kokku tõmmata, kus võimalik.

Eesti inimesed, kellel on võimalik aidata, ka aitavad. Ainult et otsuseid, kas ja millal aidata, tehakse oma valuläve põhjal. Ja see valulävi on väga erinev. Mõni peab äärmiselt raskeks elutingimuseks seda, kui majapidamises pole näiteks pesemisvõimalust või jooksvat vett. Teise jaoks tundub täiesti mõeldamatu, et elukoht on Tallinna kesklinnas, aga tööle tuleb sõita Nõmmele. Kusjuures bussiga! Ma ausalt ei oska selle peale mitte midagi kosta. Olen elu jooksul käinud kooli ka jala, nii sooja ilma kui pakasega. Tund aega kõndimist igal hommikul. Olen tööle käinud, kujutate ette, bussiga! Kusjuures jumala ebamugav oli. Kõigepealt trolliga linna, seal pidin veel transpordivahendit vahetama, ja sõitma tööle. Kokku 45 minutit. Tagasi sama. Ma arvasin, et see on ebamugav, aga ma ei leidnud, et see on midagi nii ebamugavat, et ma peaks lehte kurtma minema lootuses, et keegi selle teema minu jaoks ära lahendab.

Mis ma siin öelda tahan, pole see, et issand, misasja need põgenikud jauravad, olgu õnnelikud, et üldse elus on. Ma olen täiesti seda meelt, et nad vajavad meie abi, neid tuleb aidata nii peavarju kui toidu kui tööpakkumistega. Aga minu meelest lähevad sellised mustades toonides artiklid üle piiri. Täiesti tavalisi tagasihoidlikke elutingimusi kirjeldatakse dramaatiliselt, jäetakse mulje, justkui toimuks inimeste piinamine päise päeva ajal. Aga see pole ju nii. Luksust tõesti ei pakuta, aga kas peaks siis? Riigile ette heita seda, et põgenikel pole võimalik enda dokumente kiiresti korda ajada ja ei pakuta vajalikus koguses tugiteenuseid, on täiesti omal kohal. Aga ette heita seda, et ei pakuta luksust, on mu meelest küll kohatu.

Ausalt öeldes tahaks lausa teada, mismoodi Ukraina põgenikke koheldakse teistes riikides, kus nad praegu viibivad. Kas kõik pered on saanud endale 5 tärni hotellides sviidi ja neile öeldakse, et nad võivad seal viibida nii kaua kui kulub? Teab keegi, kust sellist infot leida?