Osad fotograafid on jobud?

Miks ma täna kirjutan, on vajadus anonüümselt räntida. Kusjuures fotograafide kallal. Äkki siia ka satub mõni.

Ma nimelt ei saa aru, mis valu on fotograafidel, kes avaliku elu tegelasi ja sündmusi pildistavad, internetti üles laadida fotosid, mis ei ole pildistatavat kaunistavad? Miks te teete seda??

Vabandan Kaia ees, et seda pilti nüüd ise veel levitan, aga mina ei saa aru selle fotograafi peas toimuvast. See on selgelt ebaõnnestunud pilt inimesest, kelle suu on kramp-naeratuse olekus ja kutsuge mind hullumeelseks, aga minu arust see pilt Kaiat ei kaunista. Kusjuures see foto on pandud veel ERR-i esilehele artiklit ilmestama. Kõigist 31-st valikus olevast pildist valiti see. Really??

Okei, ma mõistaks, kui fotograafi eesmärgiks ongi teha muuhulgas ka neid pilte, mis inimest ei kaunista. Kas on nii? Sest mina ei ole veel selliste fotograafidega koostööd teinud. Mina töötasin ajakirjaniku karjääri jooksul ainult selliste fotograafidega, kes inimestest hirmsaid pilte andmebaasi üldse üles ei laadinudki. Veel vähem valisin mina ajakirjanikuna sealt selliseid lugu “kaunistama”. Ja ka kujundaja ei oleks siukest jama talunud.

Kas see on mingi uus mood? Sest lisaks Kaia pildile oli Õhtulehe veebis alles hiljuti üks ütlemata inetu pilt ka Anu Saagimist, kellest hirmsa pildi tegemine on lause omaette kunst. Ma nägin seda fotot, sest Perekoolis keegi küsis, et kas Saagimil on proteesid või milles asi. Ja tõesti, see pilt oli väga ebaõnnestunud ega kaunistanud Anut üldsegi.

Samasuguseid näiteid kõvera näoga pildile jäänud inimestest olen märganud veel kümneid.

On see fotograafi kättemaks? Või teadlik provokatsioon, et paneme rõvedaid pilte üles, siis tuleb klikke? Või ei ole fotograafil ikkagi silma nägemaks, et see pilt, mida hakkan üles laadima, ei pruugi pildistatavale üldse meeldidagi? Või oleme kiirel online-ajastul jõudnud sinnamaale, et fotograaf laadib suvaliselt üles KÕIK pildid, mis tal vähegi õhtu jooksul klõpsida õnnestus, kus fookus paigas? Sest galeriid on sageli tõesti ca 200 pildi suurused.

Kas ma olen ainus, keda see häirib? Paneb mõtlema vähemasti. Miks on vaja avaliku elu tegelasi kolestada (iseleiutatud vastand sõnale kaunistama)? Kes sellest võidab? Või on osad fotograafid lihtsalt jobud?

Advertisements

Kuule. Sina kui kirjutaja inimene, kas sa saaks…

Blogilugejad, te olete suuremal või vähemal määral ilmselt ise ka kirjutajad inimesed. Kui asi puudutab seda, kuidas inimesed teie ümber kirjutamisse suhtuvad, siis mis te ütlete? Kas kirjutamist peetakse üldse mingiks tööks või vaevaks? Või tundub see paljudele lihtsalt miski tilulilutamine, mis toimub iseenesest ja igasuguse pingutuseta?

Ma olen seda juba ammu täheldanud, et kirjutamist peetakse taevast sülle kukkunud andeks, mille rakendamine on…ütleme välja, et põhimõtteliselt nagu lumme kusemine.

See, et keegi palub oma mingi töö “üle vaadata”, on väga tavaline. Millest aga alati aru ei saada, on see, et ühtegi tööd ei saa lihtsalt “üle vaadata”. Jah, ma võin seda vaadata ja seda lugeda, aga et sellest ilus tekst teha, on aeganõudev. Olenevalt raskusastmest (ehk sellest, kui halb kirjutaja selle teksti kirjutanud on) võib kujuneda isegi aeganõudvamaks, kui oleks sama teksti nullist kirjutamine.

Ma “vaatan üle” sageli kaaskirju, millega soovitakse kuhugi tööle kandideerida. No hästi, see formaat on üsna konkreetne ja kui see kirjutada algusest peale ettenähtud valemi järgi, ei saa väga rappa minna. Nende kirjade “üle vaatamine” võtab mul vast 10 minutit.

Keerulisem on see, kui keegi palub “üle vaadata” näiteks oma lõputöö. See ei ole enam 10 minutit. See on rohkem nagu 10 tundi. Kas selle teene paluja ise kunagi mõtleb sellele, kui kaua aega kulub, et tema töö üle lugeda ja keel korrektse(ma)ks parandada?

Sellest ma ei hakka üldse rääkimagi, et kirjutaja ei ole keeletoimetaja. Sellele ju ometi ei mõelda… Arvatakse, et üks kirjarahvas kõik. Mis kirjutaja sa siis oled, kui sa korrektselt kirjutada ei oska? Keeletoimetajal on siiski minugi kirjutistega võimalik üht koma teist peale hakata.

Kirjutamist justkui ei näha tööna. Mulle tundub. Ja ise me, kirjutajad inimesed, jätame vist vale mulje. Näed, käib siin internetis vabast ajast täiesti tasuta kirjutamas. Kui nii õudne vaev oleks, siis tahaksid ju raha saada selle kirjutamise eest, onja? Onja??

Täna ütles ajakirjanikust sõber, et talle saadeti ükskord 400-leheküljeline raamat. Reedesel päeval. Et kuule, sa oled kirjutaja inimene, vaata üle…sõbramehe poolest…kas on tekst normaalne. Esmaspäeval tahaks trükki saata.

Vabandust, aga WTF?

Minu poole pöördus hiljuti üks koostööpartner, kes palus, et ma kirjutaksin talle ühe lause. Ülesandepüstitus oli selline: Oleks vaja ühte lauset, mis panna hinnapakkumisega kaasa, mis tekitaks huvi edasi lugeda.

??

Inimestel on mulje jäänud, et kui neil on vaja ÜHTE lauset kuhugi, siis kui raske see ikka olla saab?! Kaua sul võtab siis selle ühe lause kirjutamine?? 20 sekundit vast võtab. Raske on tasuta ära teha v?

Kirjutajana pean mina aga teadma, kuhu täpselt see lause läheb. Mida sa selle lausega saavutada tahad. Ja mis on need ülejäänud komponendid sinu saadetavas kirjas. Ma pean nendega tutvuma, sest sa palud mul luua osa tervikust. Ja selleks, et see üks osa luua, pean ma ülejäänusse süvenema. Usu mind, 20 sekundi jooksul ma ei jõua sinult oma täpsustavaid küsimusi äragi küsida, rääkimata sellest, et vastuseid analüüsida ja asja üle natuke mõelda.

Ja üldse veel mainimata seda, et üks lause ei tule kirjutajal KOHE nagu kuul püstolist. Ma pean enne võib-olla paar salve tühjaks laskma, kuni tuleb see õige. Ehk et ühe lause asemel panen ma kirja 10 või 15, enne kui sulle lõplikust valikust 2 kõige paremat saadan. Mille vahel sa valida saad. Ja kui ma nüüd kirjutaks sulle selle ühe lause eest  mingi 40-eurose arve, siis sa kukuks toolilt pikali ja mõtleks, et ma olen kohutav inimene, ilmselt mõistuse kaotanud.

Ja siis sa ütleks mulle hapu, krampis naeratusega: “Õige ameti oled valinud”. Ja mõtleks, et no on vereimeja, raisk! Olgu see viimane, ptüi, kõige viimane kord, kui ma sellelt mutilt veel midagi palun.

Üldse suhtumist (vabandust, laadnat suhtumist) teksti näen oma töös nii mõnigi kord. Teksti peetakse näiteks mõnel pool veebilehel puhtalt ruumitäiteks. Võiks olla viisakas ja korrektne tekst, aga copywriterit pole selleks tingimata tarvis. Käib ka kabedama sulega naabrinaine, kes 50 euroga vast valmis viskab. Kui tasuta tõesti nõus ei ole. Aga korduvtellimuse puhul on ju imelik päris tasuta küsida kogu aeg (ja ma mõtlen kogu aeg, mõnikord harva ju ikka võib, onju?).

Mulle on jäänud mulje, et korrektset kirjakeelt ja mõnusalt loetavat teksti hinnatakse ühelt poolt väga kõrgelt – kõik tahavad, et nende välja saadetavad tekstid jätaks neist võimalikult hea mulje – aga teiselt poolt ei väärtustata seda ametit üldse. Kui mõnel on anne, siis ta võiks sõprade meelest seda annet kogu aeg teiste kasuks rakendada. Mis siis, et see on tegelikult tema töö ja leib. Et see nõuab ka pingutust, süvenemist ja aega.

Olen ma ainus, kes sellega kimpus?

Mis teeneid teilt palutakse, kui te just kirjutajana pole sõprade silmis nime teinud?

Täiesti igav sissekanne

Vahepeal olen avastanud, et üksi on hea elada, sest

  • saab magada, ilma et keegi nädalavahetuse hommikul kell 8, tööpäeva hommikul kell 7 espressomasinaga müristama hakkaks
  • siis ei pea kohvikusse minema, kui tahaks sõbrannaga rahulikult juttu ajada (mõnikord võib muidugi kohvikus ka)
  • siis on palju mõnusam koristada, kuna pole kedagi jalus
  • saab kõrvaklappidest kõvasti muusikat kuulata ja kaasa laulda + tantsida
  • keegi ei rokata su kööki ja vannituba ja elutuba ära
  • siis ei pea muretsema, et keegi su privaatsfääri trügida tahaks (jõllitades su arvutisse, et kellega sa ikka Facebookis räägid)

Üksi ei ole hea elada, sest

  • siis peab ise prügikasti välja viima.

Viimase nädala aja jooksul ei ole mul olnud võimalust nautida ühtegi ülal nimetatud hüve. Ega vältida ühtegi hüvedele järgnenud miinust.

Tore, onju!

Muus osas on elu päris hea energia sisse saanud. Mul on palju tööd ja ka üks huvitav projekt, kus kaasa saan lüüa. Tööd jagub nii põhitöökohal kui ka ettevõtjana (hö-hö, nii naljakas on seda niimoodi mainida). On päris mõnus tunne, kui keegi sinult ise midagi tellida tahab.

Tööst saadav raha on ka muidugi tore, aga ma kipun viimasel ajal veidi raha raiskama ka. Või noh, lennupiletite ostmine ei ole minu meelest raiskamine. Kui need on nii odavad. Täiesti arusaamatu, kuidas on tänapäeval võimalik umbes 50 euro eest lennata Belgiasse või Maltale või Šotimaale. Juba sellel põhjusel peaks Riiga kolima. Sest Tallinnast nii odavalt kuhugi ei saa.

Muud huvitavat mul elus ei olegi. Töö, sõpradega kohtumised ja reiside planeerimised – ootamised. Samas, mida muud siis nii väga vajagi oleks?

Mõnikord kui ma kasiinos tööl olen ja näen inimesi, kes on end ilusti riidesse pannud ja kuulen muusikat, mis mulle väga meeldib, siis ma mõtlen, et äkki peaks ka kunagi kuhugi välja minema. Päriselt kohe peole lausa. Võib-olla seal isegi natuke purju ennast juua ja puha. Aga siis üldse ei õnnestu. Kas on kellelgi midagi ees või pean mina tööks vormis olema. Ei ole ette nähtud vist.

Vot selline sissekanne praegu. Elan veel! Pole lihtsalt aega olnud kirjutada.

Mõrvar koolimajas!

Kuidas kasvatada inimest kirjutas Radaris olnud loost. Ma ei ole saadet vaadanud, aga ma lugesin teema kohta, sest see jäi mind terveks päevaks kummitama. Lugesin lehest ja lugesin muidugi Perekoolist.

Jutt käib naisest, kes on töötanud mitmetes koolides matemaatikaõpetajana, aga kes on tegelikult tapmise eest kohtulikult karistatud. Ta on oma aja vangis ära istunud. Pärast vanglast vabanemist omandas ta kõrghariduse ja hakkas õpetajaks.

Eestis ei ole tapmise eest karistatud inimesel õigust koolis õpetajana töötada. Tema sai töötada sellepärast, et osa koolidest tema tausta ei kontrollinud. Koolid, kes kontrollisid, karistuse kohta märget ei leidnud, sest karistusregistris on ainult karistusseadustiku alusel karistatute andmed, meie loo õpetajat karistati aga kriminaalkoodeksi alusel.

Ka õpetaja ise ei teadnud, et tal pole õigust õpetajana töötada, sest ka tema enda tehtud päring andis negatiivse tulemuse. Vähemalt nii sain ma aru.

Aga aitab taustast.

Mida mina asja kohta mõtlen, on see, et iga tapmine ei ole külmavereline mõrtsuk-tapmine. Ma saan aru, et naise enda versiooni kohaselt tappis ta enesekaitseks? Tema vastu tunnistasid vist kaks kuritegeliku taustaga inimest ja neist tunnistustest ilmselt piisas, et noor naine vangi panna.

Aga äkki ta tappiski enesekaitseks?

Ma mõtlen, et kui ma oleks olukorras, kus mind ründaks mees, kes on minust selgelt tugevam ja minu elu oleks ohus, ma ka tulistaks. Kas mul oleks aega enne tulistamist analüüsida, kuhu ma täpselt sihtima peaks, et inimene ellu jääks? Vaevalt.

Ma olen rünnaku läbi elanud ja selle jooksul ei olnud aega mitte millelegi mõelda. Kui jõuad tulistada, enne kui hilja, on isegi hästi läinud.

Kas sina tapaks enesekaitseks?

Kas inimene, kes on tapnud enesekaitseks, on sama väärastunud ja haige mõttemaailmaga nagu see, kes tapab teadlikult, kindla sooviga sellist asja teha?

Mina küll ei usu.

Muidugi olen ma alati selles osas esirinnas olnud, et seadus on täitmiseks. Kui seadus ikka ütleb, et inimese tapmise eest süüdi mõistetul pole õigust koolis töötada, siis ta ei tohiks koolis töötada.

Kuigi ikkagi jääb vastik maik suhu. Et kui ta tappis enesekaitseks, aga läbi ebaõigluse mõisteti süüdi, siis ütlemegi lihtsalt: shit happens? Et ebaõiglaselt pikk vanglakaristus (enesekaitseks tapmise puhul saab ju vähem aastaid või ei saa üldse) ei ole piisav?

Kas loo peategelane on meie ühiskonna vääriline liige, sellest räägib minu meelest elu, mida ta on pärast karistuse kandmist elanud. Omandas hariduse, läks tööle, probleeme seadusega ei ole olnud.

Miks ta valis just õpetaja ameti? Ei tea. Äkki tundis kohustust ühiskonnale midagi tagasi anda? Kuidagi heastada seda, mida ta tegi? Sest inimese tapmine on kandmiseks raske koorem ka siis, kui seda on tehtud enesekaitseks.

Pikad aastad rahumeelse kodaniku ja eduka õpetajana elamist ei ole, vähemalt nii tundub, mõnede inimeste meelest piisav, et endale täisväärtusliku ühiskonna liikme positsioon välja teenida.

Ilmselt peaks ta endale suure sildi otsmikule kleepima ja nentima, et ta ikkagi pole midagi väärt ega suuda oma headust mitte iial ära tõestada.

Kurjategija, siis kurjategija. Ehk kõlbab kuhugi tehasese tagaruumidesse tünne veeretama. Või midagi.

Vanglakaristuse küll kandis, aga kui võimalik, võiksime nüüd kõik edasi lintšida.

Minul on sellest naisest igatahes kahju.

Täiskasvanud naised ja traumad

Täiskasvanud naine ei pidavat suudlusest traumat saama, ütles Timmer üks päev ajaleheveergudel.

Kui siit edasi täiskasvanud naiste peale mõelda, siis ega nad seksi peale ka ju tohiks traumat saada? Või saavad?

Kui niimoodi võtta, siis on palju asju, mille peale üks täiskasvanud naine ei peaks traumat saama. Aga kui veidike kaugemale mõelda, siis asi ju rohkem traumades, mis saadud tegevustest, mis on naisele vastumeelsed. Selle pisiasja unustas Timmer ära. Või siis ei tohiks traumat saada ka suudlusest, milles osaletakse vastu tahtmist?

Kahtlemata on inimeste väärtushinnangud ja arusaamad erinevad. Ma isegi kohati enam ei tea, kas need ajas väga muutunud on. Prostitutsioon näiteks on ju juba iidne. Maailma vanim amet, nad ütlevad. Kuigi ma nüüd ei tea, kas prostituudid on läbi aegade oma ameti üle uhked olnud või mitte. Või kas nad tänagi on?

Pigem on tunne, et täna ei olda väga uhked? Ei kuulutata vist avalikult, et ollakse? Või see Instagramis jahi peal pildi tegemine on siiski kuulutamine, sest kes Instagrami beibede eluga kursis on, see teab?

Ma Instagrami ei kasuta, nii et mul pole õrna aimugi. Aga kui ma ei eksi, siis ühe naisterahva kunagistest vastavatest sidemetest selle Iraani ärimehega olen kuulnud. Tähendab, ma tundsin seda naisterahvast. Ma ei teadnud neist sidemetest, aga ma kuulsin neist tagantjärele. Seega tema oma prostituudi ametist avalikult ei rääkinud. Kas sellepärast, et amet on piinlik või sellepärast, et ta oli samal ajal kellegagi suhtes, ma täpselt ei teagi.

Aga mina ikkagi mõtlen, et kas me peaks neid Kõrgemäe prostituute hukka mõistma? Nad on valinud endale ameti, mida paljud teised ei valiks, aga kui nad ise rahul on, siis mis siin ikka kulmu kergitada. Ainus asi, mis mõtlema paneb, on prostituudi ameti järk-järguline normaliseerumine. Kas see ikka on hea? Sest kui noored tüdrukud sisenevad modellindusse ja saavad sealt vanematelt ja kogenumatel signaale, et ihuga raha teenimine on täiesti okei, siis võib juhtuda, et nad lähevad selle ameti peale ka siis, kui algselt see idee ise tundus neile vastuvõetamatu. Nad räägitakse ära. “Muidugi proovi, mis see siis ära ei ole, me kõik ju teeme!”

Või ehk mõtlen üle ja selles polegi midagi halba. Amet nagu iga teinegi, igaüks teab ise?

Neist Laura tüdrukutest on kahju, kes reisidele läksid, ega osanud oodata, mis täpselt juhtuma hakkab. Ei tea, kui palju neil taganemisteedki oli. Sinu sõit makstakse kinni. Olgugi et oled valmis vastutasuks tööd tegema, võib ikka noorele tüdrukule päris ehmatav olla, kui vanamees võtab poosi sisse ja palub pihta hakata. 

Arvatavasti enamik ikka suutsid endale kindlaks jääda ja loobuda, kuigi läbi käis ju ka infot juhtumite kohta, kus valik piirdus ainult vabatahtliku suguakti ja sunniviisilise sugualktiga. Need tüdrukud on ju ometi kannatajad. 

Ja lisaks võib olla veel üks grupp tüdrukuid. Need, kes teadsid küll, et tegemist on üpris tülgastava tööotsaga, kuid kes teiste tüdrukute julgustamise tõttu mõtlesid, et proovivad ära, äkki polegi hirmus. Ja pärast seda leidsid, et ikka on küll hirmus. 

Ma kardan nende tüdrukute pärast. Et nad ei julge oma eksimust tunnistada, neil on piinlik. Nad on seda saladust endaga kandnud, ennast sellepärast vihanud ja ehk ei julge siiani kellelegi tunnistada, kui rumalad nad olid. Kartes hukkamõistu. Mida ühiskonnal jätkub muidugi kamaluga. Ka neile, kes reaalse asja tegemiseni ei jõudnudki. Neid peetakse lihtsalt idiootideks, kes ei suutnud asja kohe läbi näha. 

Samas kaval plaan Kõrgemäel. Või pigem ärimeestel. Selle asemel, et ilusaid lihakehi tikutulega mööda glamuurseid ööklubisid taga ajada, mõeldi välja skeem, mille järgi neiud end ise pakkuma tulid. Modelliagentuur. Geniaalne! 

Maadam pukki, kirjade järgi kupeldamist ei toimunud. Inimesed viidi lihtsalt kokku. Küll äriasjad leppis igaüks eraviisiliselt kokku. Kogenud ärimehel on piisavalt läbirääkimisoskusi, et preilid pehmeks veenda või nad vaikima panna, kui asi vale pöörde võtab. Maadam kühveldas ilmselt arvete abil raha kokku ja kõik olid õnnelikud. A näed, ühel hetkel saadi ikkagi jälile. Põnev värk.