Ekstravert või lihtsalt hädapätakas?

Hiljuti oli Pealtnägijas lugu sellest, kuidas ajakirjanik vabatahtlikult karantiini läks ja nädalaga praktiliselt pöördumatu vaimse häire sai. Vähemalt nii traagiliselt ja dramaatiliselt meile seda serveeriti. Midagi nii absurdset ei olnud ma ammu näinud. Millest see üksi olemise talumatus siis tuleneb? Kas inimene, kes sellega toime ei tule, on ekstravert või lihtsalt saamatu hädapätakas ja lumehelbeke?

Mina olen ennast alati ekstraverdiks pidanud. Ma arvan, et põhikoolis meil käidi isegi vastavat testi tegemas ja tulemus näitas, et mulle meeldib inimestega suhelda ja elan oma emotsioone väljapoole. Näitas, et olen ekstravert. Viimasel ajal ringi vaadates olen kahtlema hakanud. Äkki ma ikka olen introvert? Sest lisaks inimestega suhtlemisele mulle vahel ka inimesed üldse ei meeldi. Suured massid ei tekita mulle otseselt ebamugavustunnet, aga need lihtsalt ei meeldi mulle, ma ei taha nende sekka ronida. Jah, on käidud elu jooksul suurtel kontsertidel, aga praegu ei ole see mu esimene valik. Lihtsalt ei viitsi. Ka laulupeole ei tahaks minna, sest inimhordid. Ja spordiklubi riietusruum – kui seal on palju inimesi, siis ma loomulikult ei jookse kiljudes ukse pealt tagasi ega vaja paberkotti, et paanika tõttu rütmist välja läinud hingamine jälle korda saada, aga mulle lihtsalt ei meeldi selline olukord. Eelistan vähe inimesi või üksindust. Kas ma siis olen ikkagi introvert, mis takistab mul mõistmast, KUI pagana raske on ühel ekstraverdil sisustada paar nädalat iseenda seltskonnas?

Minule isiklikult ei valmistaks mitte mingit probleemi ka nädal aega jutti üksi kodus olla. Ma leiaks kohe kindlasti tegevust. Internet on asju otsast otsani täis. Mulle tundub küll, et peab ikka totaalselt saamatu olema, kui ei suuda sealt vajalikku meelelahutust üles leida. Lisaks on internetis võimalik ka suhelda! Kes tahab, see saab suhelda kirjalikult – messengeris, skaibis…meili võid saata. Kes tahab just tingimata häält teha, see võib helistada! Kah läbi interneti või lausa telefoniga. Ohooo, vahi siis, eks! Ja kellele meeldib suheldes teisele inimesele otsa vaadata, see võib teha koguni videokõne! VAU!

Keegi võiks Pealtnägija ajakirjanikule vastava info edastada. Miskipärast leidis ta psühholoogi poole pöördumiseks videokõne võimaluse üles, aga lähedastega suhtlemise puudumise üle kurtis nagu väike plika. Vot, kasutanuks ta selleks videokõne võimalust, ehk poleks siis pidanud psühholoogile helistamagi…

Siis saab muidugi ka igasuguseid sarju vaadata. Kindlasti on kõigil kuskile unustatud kausta kirja pandud mingi 6-7 sarja, mida keegi on soovitanud, aga mida pole olnud aega vaadata. Jumala hea võimalus nendega nüüd algust teha. Ma kardan, et paarist nädalast jääks veel puudugi, et kõik hea ära vaadata.

Pealtnägijas näidati meile muide ka kaadrit aknast, mis avanes tänavale, ja ajakirjanik lisas juurde, et see on järgmiseks paariks nädalaks tema televiisor. Keegi võiks inimesele ometigi öelda, et iga tehnikaseade on tänapäeval televiisor. Näiteks nutitelefon. Avad sealt äpi (olemas nii Elisal kui ka Telial), valid soovitud kanali ja voila! Kui telefoni ei ole (kurat teab, eks), siis võtad arvutist brauseri lahti ja jälle – voila! Teleprogrammid avanevad. Kui vastavaid seadmeid ei ole, siis võib paluda mõnda lähedast, kes sulle kodust tooks. Annab aga läbi akna kätte ja ongi olemas. Maagiline, I know.

Siis on olemas raamatud meil siin maailmas. See, et sa ei saa neid füüsilisel kujul kätte (kuigi seegi pole võimatu, kui sul on mõni lähedane või sõber, kes ära toob), ei tähenda, et lugemisest loobuma peaks. Mina kasutan näiteks e-raamatukogu. Seal on väga palju lugemisvara. Kõik tasuta kättesaadav, kusjuures palju on ka uut kirjandust, mida kõike ise nagunii osta ei jaksaks. Muudkui aga ava jälle nutitelefon või arvuti ja loe terviseks.

Siis nuttis Pealtnägija ajakirjanik ka selle üle, et toitu ei saa koju tellida, sest pole lootustki kullerit samaks päevaks saada. Nojah, ei ole tõesti. Samas, võib-olla ikkagi on sul mõni lähedane, kes saaks sulle tuua poest paar asja? Kui tõesti pole, siis meil on päris mitu äppi, kust toitu tellida. Muide, toovad soojana kohale. Resturaanist. Täitsa tasub katsetada.

Mina olen muidugi suur üksi sööja. Mulle meeldib kodus omaette krabistada. Üksi restorani minejat minust pigem ei ole. Jah, ma olen käinud ja saan hakkama, aga esimene eelistus on mitte minna. Samas üksi kodus süüa ei ole mingi probleem. Inimesel, kellele see raskusi valmistab, võib küll väga keeruline elu olla. Mõtle, seni nälgid, kuni keegi lõpuks koju tuleb… Nii on jah raske.

Ühesõnaga, ma ei saa aru, mis depressioon? Mis paanika? Mis mentaalne närbumine ja psüühikahäired? Võta ennast kokku, inimene! Leia tegevust, tee aken lahti ja hinga sealt tulevat värsket õhku. Võimle! Loe. Vaata telekat. Räägi sõpradega juttu.

Geez! Ei saa aru lihtsalt.

norma

Elame huvitaval ajal

Ajaloo mõttes peaks nüüd ikkagi kirjutamise jälle kätte võtma. Praegu on ometigi täiesti erakordne olukord ja oleks ju hea aastaid hiljem lugeda, kuidas mina toime tulin, kui Eesti eriolukorra kehtestas ja poed vetsupaberist tühjaks osteti.

Kui see kõik algas, siis mõtlesin sellele, kuidas teatud sektorid meeletuid rahalisi kahjusid kannatavad. Mõtlesin sellele kuidagi distantsilt, miskipärast tundus, et mind see ei mõjuta. Aga siis tulid uudised, et mitu pokkeriturniiri, kuhu pidin tööle minema, on tühistatud või teadmata ajaks edasi lükatud. Minu jaoks tähendas see esmajoones seda, et ma ei saa tükk aega reisile minna. Teisena jõudis pärale mõte, et aga raha ka ju siis ei saa… Ehk et mõjutab see asi otseselt mindki.

Reisile ma tegelikult ei tahtnudki eriti minna, kui aus olla. Olgugi et ei Itaaliasse ega Hiinasse ma nagunii minema ei pidanud, tundus mulle ebameeldiv mõte igasugusest kokkupuutest lennujaamade ja ühistranspordiga. Võin ju lihtsasti sealt haiguse saada. Surma ei ole ma terve selle aja jooksul kordagi kartnud, aga haige ma lihtsalt ei viitsi olla. Kes see ikka tahaks palavikus väänelda ja valutada. Niisiis reiside ärajäämine mind ei morjendanud.

Mõned inimesed paistavad praegustest meetmetest aga väga häiritud olevat. Vannutakse ja sajatatakse Ratast ja riiki. Ma ei teagi, mind vist jätab külmaks. Ma katsun mõistusega võtta. Kui Aasia riikide näitel on kindlaks tehtud, et liikumise piiramine aitab ka haiguse levikut takistada, siis miks pahaseks saada? Haiguse leviku takistamine on kokkuvõttes meile kõigile hea. Rohkem vanaemasid ja vanaisasid jääb ellu.

Teisalt ei ole ma ka radikaalne sajataja, nagu praegu FB-s paljud on. Hashtagiga staythefuckhome. Ma ei mõista, miks nii endast välja minema peab? Kui haigestunud loll tahab oma last lasteaeda saata või kontoris läkastamas käia, mis sa tõesti arvad, et sinu sotsmeedia räuskamine teda takistab või? Ei usu hästi. Loll on lihtsalt loll ja ajab oma lolliasju samamoodi edasi.

Lolle on muidugi hordides. Vetsupaberi ostmine ja söögi koju kuhjamine on kõik nii veidrad ülereageerimised. Poodides on tühjad riiulid sellepärast, et käib mõttetu krabamine. Tegelikult võiksime kõik edasi ostelda täpselt nii nagu me seda igapäevaselt teinud oleme ja kõik oleks hästi. Ma ei ole tegelikult üldse neisse apokalüptilise väljanägemisega poodidesse sattunud. Olen käinud vaid poodides, kus lihaletid on tavapärasemast tühjemad olnud, pudrumaterjali on ka olnud tavalisest vähem, aga kõike muud on kenasti jagunud. Ju olen sattunud liikuma piirkonda, kus on vähem lolle.

Mingid lollid usuvad ka lolle “uudiseid” nagu Tallinna sulgemine jne. See teeb veel eriti nõutuks. Mina nägin oma FB voos ainult ametlikke allikaid, kes kinnitasid, et sellised uudised on valeinfo ja midagi ei sulgeta. Kusjuures algset uudist polnud ma ise näinudki. Järelikult on mul ka FB-s vähe lolle. Või on nad kõik juba ammu blokeeritud.

Pigem olen sotsmeedias näinud rahumeelseid postitusi ja muidugi ka nalja. Ütlen ausalt, et eelmisel nädalal sattusin isegi vetsupaberi ostu-müügi-vahetuse grupi postitusi lugema ja kohati naersin nii et vesi silmast väljas. Mulle meeldib, kui asja osatakse huumoriga võtta. Nali hoiab elus.

Naljast rääkides… Itaalias olevat lahutusavalduste sisseandmine järsult kasvanud. Et inimesed on nüüd sunnitud rohkem oma kaaslasega aega veetma, on hakatud massiliselt avastama, mis inimestega koos elatakse. Enne ilmselt polnud aega süveneda. Või avaldas mõju PornHubi hiljutine vastutulek anda itaallastele ligipääs tasuta sisule. Ma mõtlesin, et seda tehti põhjusel, et itaallased hakkaks kiiremas korras uusi inimesi tootma, kuna hulk vanu sureb eest ära. Aga võta näpust. Ei läinudki nii.

Usun, et need, kellel praegusel ajal kellegagi seksida on, seda ka tavalisest rohkem teevad 😀 Midagi muud tarka ju teha pole. Kinno ei saa, muuseumisse ei saa, kontserdid tühistatud, väljas baarides ka jaurata ei saa. Sõprade kogunemised on ju ka pigem mittesoovitatavad, sünnipäevad lükkab iga mõistlik inimene edasi. Nii jääbki üle vaid kallimaga kodus aega veeta. Või looduses käia. Sündivuse kasvu ma aga ei ennusta, majanduslik pinge selleks on liiga suur.

Ühest küljest on kõik toimuv traagiline. Aga õnneks on võimalik leida ka midagi positiivset. Eile nägin muusikust naabrimeest telekas rääkimas. Ütles, et ta pole viimase kolme aasta jooksul ka saanud lastega nii palju aega veeta kui viimase kolme päeva jooksul. Lahe 🙂

Mina vaatan hetkel rahulikult, mida elu toob. Kindlasti saab tööl olema vaiksem kui tavaliselt. Väljas ei saa nii palju ringi liikuda nagu enne. Tuleb vitamiine süüa ja trenni teha. Rohkem lugeda. Sõpradele helistada. Eks ikka veidike on ka tuleviku ees hirm. Kuid ennast lolliks mõtlemiseks ja paanika tekitamiseks ma põhjust ei näe.

Olgem terved! Ma arvan, et mitte kunagi varem ei ole selles hüüatuses nii palju siirust kui praegusel ajal.

Hälviku juttu

Ma pole jõudnud aastat kokku võtta. Ega ma ei saakski siia igasuguseid detaile kirja panna, sest ma juba ammu ei kirjuta enam niiiiii isiklikku blogi. Ma saan vaid öelda, et oli üks ütlemata äge aasta. Mul oli nii ägedaid momente. Oli ka natuke hingepiina ja kurvemaid momente, aga domineeris kõik see, mis mind õnnelikuks tegi. Ma arvan, et sellest kokkuvõttest piisab.

Eelmisele aastale ja elule üldse pani mind tõsisemalt mõtlema hoopis telefonikõne kalli sõbrannaga. Temaga vestlemine lihtsalt on iga kord täielik kvaliteetaeg. Üks olulisi põhjusi, miks mulle Maris nii väga meeldib, on see, et ta on üks väga tark inimene. Ta oskab näha süvitsi ja olulisi nüansse välja tuua. Me jõudsime oma jutuga eestlasteni.

Rääkisime filmist “Võta või jäta”, mida ka jõulude ajal telekast näha sai. Mulle väga meeldis see film, aga mind häiris see, et liiga palju vaikimist oli. Eesti filmilikku vaikimist. Näiteks et kui keegi küsib midagi, siis teine inimene ei vasta. Ma mõtlen, et kas see tõesti on päriselus meil ka nii? Tõesti küsitakse miskit ja teine ei vasta? Pärast ma hakkasin tagasi mõtlema oma eelmise suhte peale ja tunnistan, et tegelikult meil oli vist ka selliseid hetki. Mul jäid ka sõnad vahepeal kurku kinni, sest meil polnud kombeks rääkida omavahel. Ehkki suurema osa ajast üks lihtsalt ei küsinudki midagi ja teine veel vähem. Maris nimetas seda nähtust emotsionaalseks hälvikluseks. Ja tal on jumala õigus.

Emotsionaalne hälviklus on eestlastele väga omane. Jumala eest ei ole tarvis oma tunnetest rääkida. Seda lihtsalt ei osatagi. Või siis kardetakse seda nagu tuld. Sama fenomen ilmutab ennast ju ka “Tões ja õiguses”. Ja väga paljudes teistes Eesti raamatutes. Näiteks noorena ma arrrrrrmaastasin sellist raamatut nagu “Näkimadalad”. Just nimelt esimest osa ja üht konkreetset kohta. Nimelt oli selles raamatus kaks tegelaskuju, noor naine ja noor mees. Naine oli mehesse kõrvuni ja silmini armunud ja unistas, et hakataks kokku elama. Selles kohas, mis mulle hullupööra meeldis, toimus nende vahel siis lõpuks esimene aus vestlus. Selgus, et mehel olid ka tunded. Ma ei mäleta kumb, aga üks neist olla öösel isegi ükskord seisnud teise ukse taga, “lingunöör pihus”, aga ei julgenud sisse minna ja oma tundeid ära vormistada. Aga nagu te juba arvata võite, siis selle vestluse toimumise hetkeks oli liiga hilja. Mees oli juba ammuilma võetud, sest vahepeal oli pilti ilmunud vähe krapsakam naine, kellel oli rohkem enesekindlust ja kes oli mehe endale võtnud. Kooselu toimis ja sujus. Ma mäletan, et ma lugesin seda ja see läks mulle nii kuradi hinge. See võrdus mulle totaalselt eestluse põhiessentsiga – ära jumala eest tunnetest räägi ega ennast ava!

Ja kui need raamatud, mida ma mainisin, pärinevad juba ammusest ajast, siis “Võta või jäta” on ju väga uus film, täitsa tänapäevane. Mis on üks õõvastav teadmine, sest näeme sealt, et mitte midagi pole muutunud. Emotsionaalne hälviklus jätkub täie hooga. Omavahel ei räägita. Kui on mure ja lähed vanemate juurde, siis ainus, mis juhtub, on see, et isa joodab su garaažis täis. Ema võib-olla tänitab. Ega sa ise ka midagi vastu ütle, heal juhul saadad perse, halval juhul pakid asjad ja lahkud vaikides. Ja nii ongi.

Mõtlen oma elule ja näiteks suhetele vanematega. Õnneks tänasel päeval saan ma emaga küll kõigest rääkida, millest ma rääkida tahan. Aga isaga on elu jooksul küllalt olnud momente, kus ma olen end avanud ja südamest midagi küsinud ja saanud vastuseks – üllatus, üllatus – vaikuse! Kui keegi oleks need mõned vestlused üles filminud, siis saanuksime ka tüüpilise Eesti filmi, mida kriitikud pärast analüüsinud oleks ja maininud, et tüüpiline Eesti pask, kus käis vaikimine, ainult surnud koer ja 7-minutiline loodusvaade Lasnamäe raagus puule oli puudu. Ja ma olen päris kindel, et meil on palju inimesi, kellel on oma vanematega samasugune suhe. Asjadest ei ole kombeks rääkida.

See kõik on hästi traagiline, aga samas ka tragikoomiline. Kui uueks aastaks midagi lubada, siis äkki seda, et püüaks ise vähem emotsionaalne hälvik olla. Ja püüaks eemale hoida neist, kes seda on, kuid enesele ei teadvusta või keelduvad selle kallal töötamast. Elu oleks nii palju lihtsam ja nauditavam.

Ma arvan, et ka mina olen oma hälvikluse kallal ikka veel liiga vähe tööd teinud. Ilmselt on see olnud aastatepikkune kaitserefleks, mitte rääkida ja end avada, sest see võib lõppeda täieliku hävitustööga, kus teine inimene su lolliks teeb ja selgrooni maha põletab. Aga ma kavatsen vaeva näha ja sellest õudsest rutiinist läbi murda. “Kui sa tahad, siis me võime sellest rääkida,” on sõnad, millega ma varem mitte midagi peale poleks osanud hakata. Aga nüüd neid kuuldes ma mõtlen – vau. See on midagi uut! Mulle meeldib see 🙂

Soovin kõigile oma kallitele lugejatele head uut aastat.

Ma pole veel lõpetanud

Suure suuga lubasin annetamisele jätkupostituse teha. Seekord mõtisklen sellest, mis rolli mängib annetamises turundus, kes “tohivad” annetusi küsida ja kes mitte ning kui juba raha saadud, siis kas ja kuidas selle kulutamisest aru peaks andma.

Mine sa ükskõik millisele turunduskonverentsile ja sa kuuled, kuidas toonitatakse, et inimestele lähevad korda lood. Päris lood. Autentsed, siirad, südamlikud. Okei, ma pole tükk aega ühelgi konverentsil käinud, sest ma ühel hetkel tundsin, et ma ei kuule seal peaaegu mitte kunagi midagi uut ja kasulikku. Aga ma olen suhteliselt kindel, et jutt pole vahepeal muutunud, sest see trend ei ole vahepeal kuhugi kadunud.

Ettevõtetel soovitatakse inimeste hinge pugeda läbi loo rääkimise. Inimesed ei taha lugeda tühju loosungeid, kuidas miski on parim ning säästab aega ja raha. Või teksti, mis ütleb, et teenus on personaalne ja paindlik. Veel vähem tahetakse lugeda müügijuttu stiilis “ainult 50 euro eest saad nii palju rohkem”. Minu sisemine kompass on kogu aeg öelnud, et kui sa tahad midagi müüa, siis ära jumala eest lähene selliselt, et näe, osta, pakume praegu asja. Räägi parem, mis kasu mul sinu asjast on. Anna mulle argumente ja kui su jutt on mõistlik, siis ma ostan kah. Kui sul argumente pole, siis anna vähemalt lahe lugu. Tee nii, et mul tekiks sinu brändi või toote vastu soojad tunded. Heade lugudega on see võimalik.

Just lugudega kogutakse ka annetusi. Ainult et need pole head lood. Need on kurvad lood ja need lähevad hinge. Aga nad töötavad. Me kuulame neid lugusid, me hakkame mõtlema kas endale või oma lähedastele ja olemegi nõus midagi tegema, ilma et me tegelikult ise üldse midagi vastu saaks. Anname raha ja kogume sel viisil kokku üüratuid summasid. Mida selgemad ja konkreetsemad lood ning “nägu”, seda rohkem need meile korda lähevad ja seda suuremad summad kogunevad. Olgem ausad, kui me kuulsime Annabelist ja nägime selle imeliselt nunnu tüdruku pilti, siis meil tekkis looga side. Me tundsime talle kaasa, me tahtsime aidata just teda. Meie raha ei läinud kuskile anonüümsesse suurde potti, mille eest rahastatakse inimesi ja protseduure, kellest ja millest me midagi ei tea. Annabeli puhul me teadsime täpselt, kellele raha läheb, palju seda vaja on ja mis täpselt saama hakkab. Lihtne. Ja tõhus.

Ma ei mäleta, kus ma silmasin seda pealkirja, aga kuskil keegi ütles, et tegelikult on toetust vaja veel nii paljudel teistel lastel, aga nende lood on sageli nii spetsiifilised, et neid ei saa nime ja näoga avalikkuse ette rääkima tulla. Tõepoolest. Ma ei kujuta ette, et ühel päeval tuleb Ringvaate uksest sisse väike 9-aastane Elmo, kes prožektorite paistel räägib, kuidas kasuisa teda pilastas, samal ajal kui alkoholilembene ema Catryn kõrvalt pealt vaatas ja last ei aidanud. Stuudios istuks Elmo kõrval psühholoog, kes kirjeldaks väärastunud käitumist, millega Elmo juba lasteaiast saati kimpus on. Ja räägiks, mida Elmol abi saamiseks täpselt vaja on. See oleks ju mõeldamatu. Samas keegi meist ei vaidle, et ka Elmo-sugused vajavad abi ja neil pole üldse abi sellest “Oravakese” kommipakist, mille onu Jüri neile jõulude paiku Toiduabis oma väikeste kätega sisse pakib.

On lugusid, mida saab rääkida ja mida räägitakse. Ja siis on lugusid, mida ei saa rääkida, kuna need on delikaatsed. Annabelile koguneb 2 miljonit paari nädalaga, aga Elmole raha ei laeku. Võib-olla on Elmo ja teiste sarnaste kannatajate lood kuskil mittetulundusühingu veebis isegi üleval, kirja pandud natuke kuivalt ja oskamatult. Võib-olla loeks ja tunneks kaasagi, äkki saadaks isegi raha, aga pole võimalik, et me keegi nende lugudeni üldse kuidagi jõuaks. Kui just ise paaniliselt guugeldama ei asu. Aga vaevalt et me asume. Sest Annabeli ja pereisa Argo kontonumber on palju lihtsamini kättesaadav. Kui tahaks raha anda (ja ikka tahaks!), siis annamegi neile.

Võimalik, et kuskil on veel mõni Annabel. Tema lugu ei ole nii markantne ja tema vanemad ei ole osanud ka õigesse kohta pöörduda, et vajalikku kõlapinda saada. Neil ei ole ühtegi head tuttavat, kes oskaks loo hästi kirja panna. Pole lihtsalt kirjutajad inimesed. Veel vähem on tutvusringkonnas tehnilise taibuga tegelasi, kes suudaks kasvõi lihtsama veebilehe üles lüüa. Või löövadki üles, vanemad jagavad linki Facebookis, aga see saab 14 laiki ja 3 jagamist. See ei lähe viraalseks. Ongi kõik. Raha ei tule.

Nii et turunduse osakaalu ei saa selles teemas sugugi alahinnata. Ainult et enamasti me ei nimeta seda turunduseks. See on raising awereness.

Siis meenubki Cardo Remmel. Kunagine edukas ettevõtja ja kõrgetel positsioonidel töötanud mees. Oli aegu, kui keegi poleks osanud aimatagi, et kunagi tuleb hetk, mil mees on haiguse ees jõuetu. Nii füüsiliselt kui finantsiliselt. Mingi ravi annab lootust, aga see on nii kallis, et lihtsalt ei saa seda endale lubada. Või noh, kes ütleks, kust läheb piir? Mis hetkest ei saa enam lubada? Kas siis, kui iga viimne kui kinnisvara ja väärisese on müüdud? Või tohib abi küsida veel veidi enne seda? Näiteks nii, et lähedased, kes haigest maha jäävad, juhul kui kõige hullem juhtub, ka veel edasi saaks elada? Või ei tohi enne pöörduda, kui kõik on kodud ära pantinud, sest kammaan, pool Eestit elab üldse vaesuses ja ei jõua hambaarsti juureski käia?

Mina küll usun, et aidata tuleb ka neid, kes olid kunagi edukamad või kes ei ole end veel kodutuks “realiseerinud”. Eks seda piiri on raske defineerida, aga terviseprobleemide abil heausksete inimestega manipuleerimine on lihtsalt nii alatu, et üldjuhul me eeldame, et kui juba abi küsitakse, küllap selleks ka alust on. Keegi ei taha ju oma nõrkust eksponeerida. Seda enam, kui tegemist on tuntuma nimega. Eesti on ju nii väike. Kõik teavad pärast, tunnevad ära, hakkavad haletsevaid pilke heitma. Vaevalt see meeldiv on. Pöördutakse siis, kui tõesti enam muud üle ei jää. Ja noh, sellega peab nagunii arvestama, et mingi protsent elanikkonnast on aferistid. Küllalt on ju metroojaamades ja tänavatel jalutuskepile toetuvaid sante, kes pärast “tööpäeva” lõppu imeväel tervenevad. Nii et täielikult välistada ei saa, et abi võivad küsida ka need, kes seda tegelikult ei vaja. Aga meie ei pea sellepärast veel inimlikkust minetama. Nii igaks juhuks. Seda ei tohi kunagi juhtuda.

Ja see teema, et kui sa saadki inimestelt abi, siis kuidas edasi? Kaasneb avalik tähelepanu ja moraalne kohustus oma edusammudest aru anda. Inimesed tahavad teada, kuidas läheb. Kindlasti leidub ka neid, kelle uudishimu on pahatahtlik. Kas kõik kulud ikka on põhjendatud ja ega pole läinud tarbetuks laristamiseks, lausa pillamiseks? Kes ei usu, et pahatahtlikke urgitsejaid leidub, sellel soovitan külastada Perekooli foorumit. Igas teemas on mõni. Aga hästi sageli on soov teada, mis edasi saab, õnneks heatahtlik. Info edasiste edusammude kohta on järg sellele samale loole, mille abil inimesed annetama saadi. Ka siin tuleb meie lugudearmastus taas välja. Kõik loodavad, et nagu parimad lood ikka, on ka iga selline lugu õnneliku lõpuga.

Minule läheb see ka korda. Mitte et oleks pettunud, kui lõpp ei ole õnnelik. Aga hästi soojaks teeb südame, kui lõpp ON õnnelik. See säilitab lootuse, et ükskõik kui halvasti asjad ka poleks, alati on võimalus, et olukord laheneb.

Kas annetada, kuidas ja kellele?

KKI kirjutas täna annetamisest ja nagu tal ikka kombeks, läks teemaga laiemaks. Ma hakkasin kommenteerima, aga mõtteid sai nii palju, et sünnitasin hoopis oma postituse.

Mina ka annetan. Ei saa öelda, et jõuludel rohkem kui muul ajal. Lihtsalt annetan, kui tunnen, et tahan. Aga kõigile annetada ei jaksa. Ma usun, et me keegi ei jaksa kõigile annetada ja nii tulebki mingi valik teha.

Igaüks teeb valiku erinevate kriteeriumite alusel. Mõni annetab vaestele, täies elujõus vanematega suurperedele, sest ta ise on lapsena näiteks näljas olnud või on muu isiklik seos. Mis siis, et need vanemad võiksid ise rohkem pingutada. Ta ikka annetab, sest teab, mis tunne oli, kui enda joodikust ema ja/või isa raha laiaks lõi ja lapsed sellepärast nälgima pidid. Annetab, sest lapsed pole milleski süüdi. Mõni jälle ei taha sellistele annetada, sest tunneb, et mida enam sellist eluviisi toetatakse, seda enam saadetakse välja sõnum, et polegi vaja laste toitmisega ise tegeleda, küll vald või mõni organisatsioon toetust saadab. Probleem laheneb ajutiselt nende konkreetsete laste jaoks, kes sel jõulul süüa saavad, aga tervikuna võib-olla see probleem ühiskonnas hoopis süveneb? Kas need viimased inimesed, kes ei taha sellistele peredele annetada, on halvad inimesed, et nad nii arvavad-tunnevad? Siis ka, kui nad ei anneta suurperedele, aga näiteks annetavad hea meelega kellelegi teisele?

Teine annetab haigetele lastele, sest on näiteks ise mõnele haigusele oma lapse kaotanud vms. Kolmas annetab loomadele, sest tema meelest on loomadel rohkem abi vaja kui inimestel. Mina loomadele ei anneta. Minu meelest tundub isegi natuke veider mõne auto alla jäänud tänavakassi opereerimisele kulutada a la 2000 eurot, kui iseenesest võiks ka kassi kannatused kiirelt lõpetada ja selle raha eest hoopis ravida mõnda haiget inimest. Aga see on minu arvamus. Ma ei vaata ka viltu nendele, kes inimeste asemel loomi eelistavad.

Mina näiteks annetan raskelt haigetele inimestele, kellel on tervenemislootus, aga ei ole Haigekassa toetust. Isiklikku seost mul selle teemaga ei ole. Lihtsalt see tundub mulle nii õõvastav, kui ma tean, et inimesel on lootus terveks saada, aga pole seda raha, mis ravi tagaks. Minult said raha näiteks jääpurikaohver Milana, Agu Uudelepp, Annabel ja üks pereisa, kes oli ratastoolis. Äkki see, kes nüüd just Ringvaates oli. Ei mäleta enam. Lihtsalt tean, et need lood läksid mulle korda, kuna tundus, et neil jääb puudu rahast, aga mitte paranemislootusest.

Mis sugugi ei tähenda, et paranemislootuseta haigeid ei peaks toetama. Ma ei arva sugugi, et mõttetu raha raiskamine. Lihtsalt mina teen oma otsused mingi loogika järgi ja parajasti on minu loogika olnud selline.

Ma Haigekassat ja riiki ei süüdista. Nii nagu mina ei jõua kõigile annetada, ei jõua ka riik kõiki toetada. Kuskile lihtsalt tõmmatakse piir. See on üksikindiviidi tasandil traagiline, aga see on pragmaatiline ja ainuvõimalik. Millisel teisel viisil siis veel toetusi jagada? Kes ees, see mees põhimõttel? See, et kõigile ei jagu, on paratamatus. Aga see on tore, et need, kes saavad, panevad ka vahel rahad kokku ja aitavad, kus võimalik.

Kindlasti ei süüdistaks ma ka Jüri Ratast. Vähemalt mitte selles konkreetses asjas, et leidub vaeseid inimesi. Vaeseid on alati, igas riigis leidub neid. Vaesusse satutakse erinevatel põhjustel. Isegi kui mingid põhjused elmineerida, siis leidub põhjuseid, mille elimineerimiseks jäävad poliitikute käed nagunii lühikeseks. Ja noh, isegi kui poliitikas saaks nii, et piisab vaid otsusest ja probleem oleks lahendatud, siis üksi ei tee midagi ära. Isegi kui sa oled Jüri Ratas peaminister. Eriti kui sa oled peaminister Jüri Ratas.

See, et Jüri Ratas läheb füüsiliselt kohale ja komplekteerib Toidupangas pakke, on minu meelest veel isegi kõvem sõna kui see, kui ta kahe klikiga kuhugi mingi ülekande teeks.

Mõned aastad tagasi, kui ma töötasin veel firmas, mis kuulus USA emaettevõttele, sain ma konkreetse käsu korraldada oma töökollektiiviga mingi heategevuslik aktsioon. Meil oli kontsernis kohe selline päev, mis oli just selleks puhuks ette nähtud. Täielikult tasustatud tööpäev, aga vähemalt x arv tunde tuli sellest pühendada heategevusele. Ma isegi blogisin sellest tookord.

Mõte oligi see, et sa ei saa võtta välja rahakotti ja lihtsalt mingit nutsu visata, vaid sa pidid kontorist välja minema ja päriselt midagi füüsiliselt tegema, et teisi aidata. See oleks pidanud töötama kahel viisil. Esiteks oli see ettevõtte panus (maksis töötajatele palka aja eest, mil tegelikult tööd ei tehtud) ja teiseks pidi see sisaldama töötajate pingutust. Et mitte jälle minna kergema vastupanu teed, vaid astuda ka päriselt välja oma maast laeni klaasist, merevaatega kontoriseinte vahelt ja aidata teisi, endast kehvemal järjel inimesi. Miskipärast peeti USAs seda suuremaks väärtuseks kui lihtsalt pangaülekannet.

Ma räägin tingivas kõneviisis, sest lõpuks ei õnnestunudki mul seda soovitud viisil teostada. Eestis oli teine mentaliteet. Kui sa kuhugi pöördud ja küsid, kuidas ma aidata saan, on vastus üks – anna raha. Et meie raha anda ei saanud, siis nii ta läks. Mingi poolkõva lahenduse ma leidsin, aga see polnud päris see.

Nii et minu poolt Jürile hoopis respekt, et ta ka päriselt mugavustsoonist välja astub ja kuskil füüsiliselt abiks on. Mitte ei tee ülekannet, mis tema finantse arvestades on ilmselt kõvasti lihtsam kui näiteks meiesugustele tavalistele inimestele. Loodan vaid, et ta abistab seal Toidupangas ikka päriselt, mitte vaid fotograafi lahkumiseni.

Äkki ma kõlan liiga julmalt, aga ma olen veendunud, et on tõepoolest olemas ka selliseid vaeseid, kes on vaesusse sattunud omal süül. Ei maksa silma kinni pigistada, et kohe kindlasti selliseid pole. Ma kardan, et on. Me ei pea nende tõttu küll puudust kannatajate toetamist lõpetama, aga minu meelest on ka väga ebaõiglane, kui me süüdistame järjepidevalt mingit abstraktset riiki, kes inimeste vaesuses süüdi on, samas kui väga palju on ka inimeses endas kinni.

Veelkord, ma ei ütle sugugi, et vaeseid ei tuleks aidata ja parem oleks, kui kõik toetused kaotataks ära, sest mis see siis olgu… Aga ma siiski olen veendumusel, et kõikides oma hädades ei saa üks inimene lõpmatuseni süüdistada riiki ja teisi väliseid tegureid. Väita, et temast ei sõltu üldse mitte midagi, eriti veel tema enda elu….. No ma olen teisel arvamusel.