Mul veab

Üks huvitav arutelu läks heade kaasblogijate seas käima. Algul Madli kirjutas, et inimeste käest küsides, kuidas neil läheb, vastatakse liiga sageli, et maru kiire on.

Siis kirjutas Ebapärlikarp, et tal pole üldse kiire.

Siis pani Murca talle kommentaari, et sul pole kiire, sest sul on nii palju raha. Või midagi sarnast. Millele Ebapärlikarp vastas, et ta selleks teenibki raha, et elu oleks mõnus ja et aega oleks. Ning et see kõik on läbimõeldud, see pole kuskilt sülle kukkunud.

Ja siis oli mulle see kõik nii põnev. Sest ma olen just selline, kellest Madli kirjutab. Mul on hästi kiire kogu aeg. Kui keegi küsib, on see mu esimene vastus ja ma üldse ei valeta.

Aga ma ei kurda. Minu kiirustamine ja tõmblemine on samuti läbimõeldud ja planeeritud. Ainult et ma ei rassi ega raba selleks, et ots otsaga kokku tulla, vaid et oleks ka mõnusam ja kergem elu. Minu jaoks toob mõnusama ja kergema elu raha. Ma teiste kohta ei tea rääkida, aga mina ilma rahata elada ei saa ja mulle väga meeldib, kui mul on teda rohkem kui just parasjagu hädapärast tarvis. Selleks siis pingutangi rohkem kui keskmine inimene, kellel õhtul kell 5 pastakas käest kukub ja laupäev-pühapäev mõnusalt laiseldes möödub.

Mul on üks sõber, kes töötab iseenda heaks ja kes igal nädalal töötab pool päeva ka laupäeviti. Ma alati ütlen, et oh sa vaesekene, pead laupäeval töötama ja ei saagi puhata. Tegelikult ise olen samasugune ja vahel töötan lisaks laupäevale ka pühapäeval, nii et puhata ei saagi. Siis ma küll enda osas ei mõtle, et oh ma vaesekene. Mulle meeldivad kõik minu lisaotsad. Kui ei meeldiks, ma neid ei teeks.

Seda viimast asja saab ilmselt pidada küll vedamiseks. Mul on vedanud, et ma oskan hästi teha mingeid asju, millega annab raha teenida. Mul on väga vedanud, et elu on mind kokku viinud nende inimestega, kellega vaja, et ma kõigega, millega ma praegu raha teenin, tegeleda saaksin. Ei hakka maha salgamagi, et siin pole oma osa õnnel.

Minu õnn algas juba sellest, kuidas ma ülikooli ajal Autolehte tööle sain. See oli minu tolleaegne unistus ja see sai teoks. Pakkumine tuli mulle ise, ma ei pidanud selleks mitte midagi muud tegema kui üht kodutööd, mis meile eesti keele ja stilistika aines anti. Muidugi oli see vedamine, aga tegelikult mängis suurt rolli ka see, millise pühendumise ja entusiasmiga ma seda ülesannet täitsin. Ma tegin seda nii südamega, et see jäi ka õppejõule silma. Kes siis mind tööle soovitas, kui temalt küsiti, kas oskab sobivat inimest soovitada.

Ja siin ongi minu meelest võti. Lisaks vedamisele tuleb ka endast kõik anda, teha asju süvenemise ja südamega, sest teisiti pole võimalik kellelegi silma jääda. Inimene, kes arvab, et 50% pingutust või vähemgi käib küll, ongi see, kes loodab heale õnnele. Kes arvatavasti ka arvab, et neil, kellel läheb hästi, on lihtsalt vedanud.

Mina kui otsaga hasartmängumaailmas kõrvuni sees olev inimene mõistan järjest rohkem, et õnnel on sageli päris suur roll. Ka elus. On küll inimesi, kellel kõik lippab nagu lepase reega. Kellel oli sündides kuldlusikas suus ja kes surfafad ka pärast sündi mõnuga kõrgema klassi edu laineharjal. Kusjuures suurema pingutuseta. Sarnaselt Murcaga ma arvan, et tihti on selliseid inimesi tabanud privileegipimedus. Et mis te, rotid, halate, kobige tööle. Või midagi. Mis siis, et ise on oma hea töökoha või rikkuse saanud tänu peresidemetele või alustanud oma edulugu algkapitaliga, mis on kuskilt kellegi käest saadud. Selliste eneseimetlus ja põhjendamatu enesekindlus käib vahel närvidele küll. Aga mitte kõik edukad ei ole privileegipimedad. Ka selline edukas ja kuldlusikaga inimene saab olla väga sümpaatne. Endal läheb hästi, aga sellepärast veel teisi ei halvusta ega kedagi laisaks ei pea. Siis nagu ei häiri ka pidevalt sülle sadav õnn.

Mina pole üldse rikas. Päris rikkuritega võrreldes olen ma kohe väga vaene. Aga keskmise eestlase kõrval ei ole mul millegi üle kurta. Tulen endaga väga hästi toime. Kuid selle taga on rida pingutusi. Annan endast alati 100% ja usun, et see on mulle ka edu taganud. Head ja hoolikat töötajat hinnatakse ja sellistele pakutakse ühte koma teist. Võimalusi teenida raha, saada üha edukamaks ja kogeda ägedaid asju.

Teinekord tuleb mõnest asjast tuleviku nimel loobuda. Ma olen kordi ja kordi loobunud hetkelisest meelelahutusest töö kasuks. Tagasi mõeldes on see mulle oluliselt kasulikum olnud kui mõni sünnipäev või klubiõhtu. Meelelahutus on tore, aga igal asjal on hind. Vahel tasub mõelda kaugemale kui üks nädalavahetus.

Ja muidugi tuleb nautida ka väikseid rõõme, mida elu pakub. Mul näiteks on viimasel ajal mitu korda täiega vedanud. Ma kaotasin üks päev Selveris ühe kinda ära. Mõned päevad hiljem käisin infoletis küsimas ja minu kinnas oligi seal kaotatud asjade kastis. Bukarestis jätsin kogemata needsamad kindad ja kõrvaklapid hotelli konverentsisaali. Järgmisel päeval neid otsima minnes olid kindad olemas. Win! Klappe ei olnud ja ma juba kurvastasin. Aga mõne aja pärast selgus, et meilt töö tellinud tiimist keegi oli need saali jäänud klapid kaasa võtnud ja lubas Barcelona turnale ära tuua. Ei kaotanudki oma klappe ära! Kui see pole vedamine, siis mina küll ei tea, mis see on 🙂

Advertisements

Tervitan Rumeeniast

On laupäev ja see on mul vaba kuni kella poole 8ni õhtul. Olen Rumeenias. Võiksin minna hotellitoast välja, avastada maailma raskeimat hoonet (Parlamendihoone Bukarestis), mis paistab mulle lausa aknast kätte, sest on nii lähedal. Aga ma ei tee seda. Sest ma PEAN raamatut lugema.

Vot niimoodi mõjub mulle Jo Nesbo. “Soomussüda” oli teine raamat, mille ma Nesbo repertuaarist ette võtsin. Ja noh, tema raamatud on just nii lihtsasti mõistetavad ja nauditavad, nagu ühele labasele maamatsile, kes kultuurist tilligi ei jaga, parasjagu jõukohane on 🙂 Et noh, sügav ja tüüne kunst (Ojasoo & co) käib mulle üle jõu, aga selline lihtne krimivärk meeldib kohe hirmsasti.

Mulle tõesti meeldib. Ma olen täiesti vaimustunud Nesbo oskusest lugeja enda pihku haarata. Lausa füüsiliselt raske on peatükki pooleli jätta või järgmist peatükki mitte lugeda, sest põnevus on üleval. Ma äkki lihtsalt hindan seda oskust nii kõrgelt, sest ma püüan ise seda oskust oma töös iga päev üha enam omandada. Ja üritan leida endale kirjutajaid, kellel see oskus juba olemas on. Sest see ei ole selline asi, et anna aga kirjutajale märku ja ta oskab selle filigraanselt ära vormistada. KAUGEL sellest.

Ühesõnaga, loen mina ja naudin. Imetlen. Ja lähen siis Goodreadsi vaatama, et näha, kuidas leidub inimesi, kes selle raamatu täiega maha teevad. Nõme peategelane, läbinähtav ja klišee. Ja et odavad ja alatud võtted kirjanikul…

Üks põnevusromaan peabki ju panema end õhinaga lugema, neelama. Huvitav, miks mõni sellest toimest nii ärritub? Kas ta tunneb end kuidagi kehvema inimesena, et see tema peal toimis? Tunneb, et ta on selle võttega alandatud pööbliks? Et ta tahaks, et tema peal ei toimiks sellised labased võtted, mis toimivad ühtviisi hästi matside peal?

Ma ei saa sellest pahameelest aru.

Ega ma ise ka peategelast üleni ei armasta. Ta ei käitu alati nii, nagu tahaks, et ta käituks. Tundub, nagu ta valiks ikka ja jälle kõige raskema tee, nagu ise tahaks kannatada ja teised ka seeläbi kannatama panna. Ja see tundub osadele lugejatest ajuvabana. Miks sa ei hakka ükskord normaalseks inimeseks, ei käitu normaalse inimese kombel ja lased end sellise totra märtrina paista? Aga noh, ka päriselu on keeruline. Päriselu pole alati valgetest lippidest aiaga maja äärelinnas, kaks last ja Volvo. Või siis vastupidi, on küll, aga see pole see, mida hing päriselt ihkab. Nii et mina ei julge vist seisukohta võtta, kas Harry Hole käitub valesti või õigesti. Kas see, mida ta teeb, on ettearvatav või mitte.

Samas mina olen ka loll pööbel. Mina ei teagi kunstist mitte midagi.

Laupäev läks siis suuresti Nesbo nahka. Aga sellest ei ole midagi, sest homme on mul päris vaba päev ja küll ma siis turisti teen.

Suuri seiklusi pole sel reisil veel olnud, kuigi naerda on juba kõvasti saadud. Meie, kes me neljakesi siia kõige esimesena saabusime, kõige naljakam hetk oli vist see, kuidas kõik oma hotellitubadesse imbunud, leidis Kristjan enda voodist eelmiste külastajate jäetud tuubi libestiga. See poleks nii naljakas olnudki, aga kui me võtsime kokku neli hotellituba ja see libesti sattus olema just selles toas, kuhu pidid koos majutuma kolm noormeest, siis natuke ikkagi oli naljakas ka.

Osa meie seltskonnast tuli järgmisel õhtul Inglismaalt. Ilmaga on teatavasti nii nagu on ja ka Birminghami lennujaamas valitses segadus. Poisid istusid neli tundi lennukis, enne kui kõik maha kamandati ja hotelli ööbima kupatati, sest lend lõpuks ei väljunudki.

Kutid olid kõrvuti istuma sattunud mingite rikaste ärimeestega, kes pidid Rumeeniasse nädalavahetust veetma tulema. Selle ühise nelja tunni jooksul saadi sõpradeks ja ärimehed lubasid noored filmikooli poisid viia pärast reisi drinkidele. Stripiklubisse. Kus mitte näkkamise korral lubati tellida eskordid… Selle aja jooksul jõudis üks meestest välja lobiseda nii oma Rolexi väärtuse (20 000 naela, muide) ja näidata ka hulgaliselt pilte oma verinoortest “saavutustest”. Mees ise oli 50ndates, aga pruudid jäid napilt alla 20… Vot niimoodi elatakse. Samas imestada pole siin midagi, ka Eestis oli ju see Iraani vanamees, kes jõudis 10 aastaga ca kolmveerand Eesti noori daame läbi põrutada.

Sellepärast ma ütlengi, et meil siin, varem jõudnutel, ei olnud ühtegi sama huvitavat lugu vastu rääkida. Meil läks lendamisega hoopis ülihästi. Vaid paar tundi pärast meie lennu väljumist juhtus Tallinna lennujaamas see õnnetus, mis halvas veel pikaks ajaks kogu Tallinna lennuliikluse.

Rumeenia tundub tore. Taksojuhi väitel räägivad kõik inglise keelt. Räägivad jah kõik kenasti vastu, aga minu arust täristatakse tekst nii kiiresti ja raske aktsendiga välja, et aru saada on pigem keeruline.

Uberijuhid on kõik väga kõrgete hinnetega. Isegi üks bemmivend oli, mis siis et ta esimeseks kohe tagaistmele ronijaid hurjutama hakkas, et vaadaku me, et tema istmeid ära ei määri. Ja valgusfoori taga tuli muidugi demonstreerida oma auto kiirendust. Võeh.

Eks ma teen Rumeeniast põhjalikuma kokkuvõtte, kui seda rohkem näinud olen. Sest raamat on nüüd läbi 🙂

Midagi head ka öelda on või? Eeh…

Riigi sünnipäev selleks korraks peetud. Kellele suurejooneline, kellele aastapäev nagu ikka. Mõtlete, et huvitav, kellele siis küll suvaline aastapäev nagu ikka, mingile rahvavaenlasele või… Kui soovite, siis jah. Minule isiklikult see 100 ja vau-ou-jee-super-fantastiline emotsioon peale ei tulnudki.

Ma olen alati kehv patrioot olnud ja ei muretsenud endale lippu seegi kord. Sõitsin nädalavahetuseks maale ema juurde ja võtsin lihtsalt kaks veini kaasa. Tegime ka koogi, sest ikkagi pidulikum päev kui muidu. Ega me nüüd siis nii suured eestivihkajad ka pole. Aga muus osas….ei pingutanud. Hümni ei laulnud, õues mulda ei käinud suudlemas. Siniseks värvitud kooke ja võileibu ei söönud. Lihtsalt ei ole piisavalt patrioot.

Hümni mängis ERR küll ette ja taha, paremale ja vasakule. Emaga naersimegi, et ju Eikner nüüd korraldas seda kõigile ja kirssidega, sest muidu äkki keegi veel solvub, kui ei kuulegi iga tunni aja tagant…

ETV teleprogrammi jälgisime ka. Kõigepealt vaatasin Pealtnägija intervjuud Helle Meriga. Kuidagi ebamugav oli seda vaadata. Ei tekkinud mõnusalt kodust ja sooja tunnet. Helle jättis kahjuks veidi distantseerunud mulje. Natuke kibestumust kõlas mu meelest isegi läbi. Kui ta mainis, et tütar enam Eestis pole, sest talle meeldib nüüd see Soome inimene rohkem kui ema vms… Minu ema arvas, et see oli naljaga öeldud, aga mulle tundus kuidagi kole. Intervjuu oli üldse kuidagi puine. Ta pole selgelt enese väljendamises kuigi osav. Aga ka intervjueerija ei suutnud olukorda ära hallata. Tulemuseks oli mingi kramplik pooltund, mida ei olnud üldse hea vaadata. Kirsiks tordil veel proua Meri aastapäevapidustuste kätlemistseremoonial, kus ta ei suutnud endast naeratustki välja pigistada. Nagu oleks relva ähvardusel kohale veetud. Ära tule, kui nii ebameeldiv on…

Mis viibki mind siis ERMis toimunud peoni. Kui poleks teadnud, et ETV seda otselülitust teeb, arvanuks, et korraldatud on mingi riigihange ja võitis teistest 3 korda odavama pakkumise teinud ettevõte. Kas veel kehvemini saaks üht otselülitust teha? Kas veel rohkem apsakaid oleks võimalik teha olnud? Pidevalt kõlas mingi vale heli, saatejuhid ei teadnud, millal nad eetris on ja millal pole. Margus Saar sõitis kätlejate tutvustamisel igal võimalikul hetkel Anu Välba tekstile sisse (kuulge, otsustage ära, kes räägib ja millal), Anu ühmatab ärritunult. See kõik oli kuulda. Lisaks kohati täiesti vale heli, mingi saali suvalisest mikrofonist, mitte aga lava heli. Kätlemistseremoonia alguses oli heli kajaga. Lisaks ei mänginud kätlemise ajal muusikatki, õudne morbiidne vaikus ja õudus valitses seal. Ergma inetud grimassid ja… Oeh. See kõik oli nii halb.

Lisaks NO99 käkk, mida mina isiklikult ei suutnud vaadatagi. Hakkasin vaatama küll ja üritasin väga, aga minu jaoks oli see seosetu kräpp. Mingil hetkel otsustasime emaga, et meie aeg on väärtuslikum ja vaatasime selle asemel hoopis kiiruisutamise poolfinaalide kordust.

Presidendi kõne mulle meeldis. Ehkki see oli väga pikk ja mul oli kahju inimestest, kes seal terve aja seisma pidid. Nii kõne ajal kui muul ajal (eriti veel etenduse ajal). Nii neist, kes minestasid, kui ka neist, kes ei minestanud. Kõne sõnum oli tugev ja õige.

Aga jah, see kunst… Mina vist olen nii kergemeelne ja labane inimene, et mulle oleks midagi lõbusamat, lustakamat ja isegi naljakamat rohkem meeldinud. Ju ma olengi mats, sest selle kunsti mõistmine käis mul kaugelt üle jõu.

Intervjuudest meeldis mulle enim vist presidendi tütrega tehtud intekas, mis oli vahetu ja mõnus. Väga meeldis. Ja siis see jääpurjetamise maailmameister, väike poiss. Teda oli ka äge vaadata. Trad Attack oli ka kuidagi õige koha peal. Nad on kuidagi nii hea energiaga. Kodused, aga mitte kopitanud ja tagurlikud. Ma pakun, et kui tehniliselt oleks kõik olnud hästi teostatud, ilma apsakate ja selle 300 000 eurot maksnud kunstilise etenduseta, oleks sama hõngu kandnud ka kogu see pidu seal – kodune, aga mitte kopitanud.

Natuke tahaks homme olla kärbes ERR-i koosolekuruumides, kus on vaibad kindlasti juba lahti rullitud – neile kutsutakse ilmselt nii mõnigi käkkija.

Kasiino, imeline põrguvärav vol 3: Jälg on maas!

Kuna täna mind Kings of Tallinnal ei vajatudki, saan oma aega hoopis teile kirjutamiseks ära kasutada.

Kings of Tallinn on suur pokkerifestival. Seal mängitakse nädala jooksul üle 40 erineva turniiri. Kujutage ette, mis maht! Erinevaid mängijaid on kohale tulnud paljudest erinevatest riikidest ja nende seas ka rahvusvaheliselt tuntud mängijaid. Enamasti on need pokkerikuulsused küll soomlased, aga soomlaste seas on kõvasid tegijaid.

Mis seal siis toimub? Pokkerit mängitakse. Mingeid morne sõltuvusest loppis nägusid seal ei näe. Kuigi raha liigub kuhjadega. Turniiridel on mõistagi fikseeritud sisseostud, aga rahalaudadel keevitatakse mõnuga. Võidetakse ja kaotatakse. Aga kaasa kellelegi sellepärast tundma ei pea. Ausalt 🙂 Ma isegi ei tea, mis summad seal korraga laual on. No ikka kümned tuhanded. Nii need kuulsused seal siis madistavad ja lõbutsevad. Peenraha inimestele, kes harjunud pokkeriga miljoneid teenima.

Aga! Mitte sellest ei tulnud ma siia täna rääkima. Ma tahtsin ära õiendada vana võla. Ma lubasin kirjutada, miks peab kasiinosse minnes enda dokumenti näitama ja miks külastajad ära registreeritakse. Sellest on vaja rääkida, sest paljudel inimestel ei ole täit pilti, miks see vajalik on.

Mul oli kunagi üks sõbranna, kes ei olnud nõus kasiinosse sisenema isegi suitsu ostmiseks. Sest et tema oli nii öelda “kasiino-süütu”, polnud elus jalga kasiinosse tõstnud ja arvas, et siis on parem, kui seda märki, et ta on käinud, ei tekikski.

Väga imelik arusaam. Et kasiinos käimisest mingi jälg maha jääb. Kuhu see jälg jääb siis nende inimeste arvates? Kas nad arvavad, et riigistruktuuridel on kasiinodega mingi otse online-ühendust, kust iga 5 sekundi tagant infot läbi lastakse, kes uksest sisse astus ja mida seal tegi? Sest et loogiliselt mõeldes peaks ju aru saama, et see ei ole reaalne. Samuti ei saadeta seda infot kuhugi pankadesse ja veel vähem vanaemale, kes võiks südari saada, kui kuuleb, et lapselaps käis kasiino uksest sisse – ju on sõltlane.

Registreerimine on ainult selleks, et inimene ise, kui ta tunneb, et see on vajalik, saaks endale kasiinokeelu panna. Ilmselgelt enamik meist, tavalistest inimestest seda keelu panemise teenust kunagi ei vaja. Sest enamikul ei ole sõltuvust ja kasiinos käimine ei too endaga kaasa probleeme. Aga leidub inimesi, kellel on sellega probleemid. On probleemid sõltuvusega ja enesekontrolliga. Teavad ise, et kipuvad üle piiri minema ja sellepärast on neile parem, kui nad kasiinouksest üldse sisse ei astugi.

Vot selliste pärast ongi loodud kasiinodesse külastajate registreerimine. Kasiino kontrollib, kas sul on endale keeld peale pandud või ei ole. Kui sul keeldu pole, lastakse sind sisse ja selle kohta kuhugi infot ei edastata, et sa oled nüüd in da house.

Nii sa siis näitadki ette dokumendi, see skannitakse sisse ja kui soovid, saad vastu kliendikaardi. Kui kliendikaart olemas, siis iga kord dokumenti näitama ei peagi. Piisab, kui lased kliendikaardi läbi tõmmata (tead küll, nagu Partneriga Selveris tehakse).

Hästi range on see kontroll alati, sest kasiino peab silma peal hoidma, et külastajad, kellel puudub õigus kasiinos käia, sinna sisse ei saaks lipsata.

Kuidas see keelu peale panemine käib? See käib avalduse alusel, olen ma aru saanud. Ise ei ole juures seisnud, aga olen kuulnud, et ise peab avalduse tegema ja ära määrama perioodi, kui kaua keeld kestab.

Nii, käisin nüüd MTA lehel uurimas ja täpsemalt on asi nii, et keeld on tähtajatu, aga keelu panemisel pead ise endale ära määrama tähtaja, mille möödudes saad õiguse keelu tühistamist taotleda. Ja see tähtaeg on maksimaalselt 3 aastat. Ehk et kui tahad endale keeldu peale panna, siis ei ole määratud ära, kui kaua see keeld kehtib, aga sa saad ise öelda, mis aja möödudes võib sinu soovi keeld tühistada jälle kuulda võtta. Kui sa juba homme tahad tühistada, siis ei saa, aga kui sa tuled 3 aasta pärast, siis juba saab.

Keeld tähendab siis lihtsamalt öeldes seda, et iga kord kui sa selle aja jooksul (näiteks šnapsusena või ükskõik millises meeltesegaduses) lähed kasiino ukse taha manguma, siis sind lihtsalt sisse ei lubata.

Nüüd mõni mõtleb, et äkki riik või vanaema saab keelu osas kaasa rääkida. Ei saa. Keeldu saab inimene panna endale ainult ise. Elukaaslase või ema või riigi sunnil seda teisele inimesele panna ei saa.

Ma isegi ei tea, kas nende inimeste hirmudel, kes kardavad, et kohe kui nad kasiinos on end ära registreerinud, jookseb info Swedbanki ja MTA-sse ja kuhu iganes, on üldse mingigi alus või ei. Mulle tundub see absurdne. Aga isegi kui see info jõuaks Swedbanki, mis siis juhtuks? Või mida arvatakse, et juhtub? Ma tahaks seda teada.

Mina olen teatavasti kasiinodes jõlkunud juba 6 aastat ja pole see takistanud mul laenu saamast ega midagi. Isegi küsitud pole, et miks sa iga kuu vähemalt ühel ööl kell 2 või 3 kasiino baarist midagi ostnud oled? Joomas käid seal või? Sõltlane oled või? Mängid raha maha või? Ei. Pank ei ole küsinud ühtegi küsimust. Nii et hirm, justkui kasiinosse sisse astumine elu kohe totaalselt ära rikuks, ei ole õigustatud. Ma ei ütle, et palun minge kõik ja astuge kasiinosse sisse. Aga ma ütlen, et see põdemine kasiino uksest sisenemise üle, lihtsalt selleks et seal mingil üritusel käia, kohvi juua, kokteili juua või kasvõi suitsu osta, kõlab ajuvabalt ja jätab põdejast veits narri mulje.

Kas ma tean mõnda inimest, kes on endale kasiinokeelu pannud? Ma ei ole sellest kellegagi pikalt vestelnud. Ühel korral aga tuli küll ette. Nimelt olin ma sõbranna juurest kojuminekuks tellinud takso ja kui sisse istusin, nägin, et taksojuht oli tuttav nägu. Üks kutt, kes pokkerit mängis. Kusjuures ma polnudki teda tükk aega näinud. Ajasime juttu ja küsisin, miks teda nii ammu mängimas käinud pole. Ta ütleski ausalt, et pani endale keelu peale. Mängis oma bankrolli (see on raha, mis peab mängijal kogu aeg seemneks olema, seda elamise ja olemise peale ei kulutata, see on ette nähtud ainult pokkeri mängimiseks) maha ja otsustas, et aitab mõneks ajaks. Nii ta siis oligi eemal. Praegu käib küll aeg-ajalt jälle, aga mitte nii tihti nagu vanasti. Loodetavasti on oma elu korda saanud.

Vot ja nii see siis käibki. See registreerimine. See on tehtud selleks, et inimene saaks iseennast piirata, kui ta tunneb, et selleks on vajadus. Samamoodi on see isiku registreerimine nüüd ka Bingo Loto ja kõigi muude loteriidega. Välja arvatud kiirlotoga. Mis on minu meelest veel iseäranis napakas, sest kiirloto piletid on sageli palju kallimad kui Bingo Lotod ja teised sarnased.

Aga jah, ka tavalist lotot ei saa enam osta, kui dokumenti ei näita. Miks? Just selleks, et kui sa oled ise endale keelu peale pannud (ei tohi lotot osta, kuna ei oska enda loto ostmist enam piirata, tekkinud on sõltuvus), siis müüja saab ostmise katsel kohe vastava märguande ja ta sulle lotot ei müü.

Sai selgem?

Tee tööd, siis tuleb reisimine

Londoni seekordsed seiklused hakkavad läbi saama. Siia kirjutada pole jõudnud ei Londonist ega muust. No pole aega, noh.

Seekord viibisime Londonis tervelt nädala ja selle jooksul jõudis palju. Saabusime eelmise nädala teisipäeval. See oli meil täiesti vaba päev, aga tamp oli ikkagi taga, sest pidime oma kaks külaliskorterit vastu võtma. See tehtud, läksime sööma samma kaubanduskeskusse, kus asub kasiino, kus töötama hakkasime, ja päris mitu head söögikohta.

Ma kunagi kevadel kirjutasin, et ma pean naermise registrit, mäletate? Plaanisin hakata kirja panema kõik need korrad, kui ma südamest naeran. No nii kõvasti, et pisarad silmis. Ma olen üsna suur naerja nimelt, aga sellist huumorit, et ma täiesti ennastunustavalt naeran, nii et enam kuidagi olla ei saa, juhtub võrdlemisi harva. Seekord sain jälle uue intsidendi kirja.

Hakkasime söögilauas meenutama, kuidas me ikkagi neid Londoni kodusid vastu võtmas käisime. Algul maandusime meie kolme korteris ja panime kõik suured kohvrid sinna ära. Teise kohta pidi ööbima jääma esialgu Kristjan üksinda ja nii me läksimegi neljakesi seda vastu võtma, kaasas ainult üks seljakott. Arutasime, mida võis see keskealine paar mõelda seltskonnast, kes on nädalaks neilt maja rentinud ja tulevad kohale kolm meest, üks naine ja kogu pagasiks ainult üks seljakott. Kusjuures enne kui üürijad minema läksid, tegi Kristjan veel seljakoti pealt lahti ja sealt vaatas vastu kaamera (sest me teeme tööna kasiinos telelauda). Kogu see meenutamine oli nii naljakas, et ma reaalselt oleks laua alla veerenud suurest naerust.

Sellised tiimi bondimise hetked on kõige paremad. Kõigil on tuju hea ja nalja saab palju. Meil käibki 24/7 üks suur naermine. Näiteks Kristjani päev läks heaks juba Tallinna lennujaamas. Ta jäi juba eelmise reisi ajal silma kui hull telefoni laadimissõltlane. Igal võimalikul ja võimatul hetkel laadis ta telefoni, sest aku ei pidanud sugugi hästi vastu. Meestel jäi see meelde ja Tallinna lennujaamas andsid nad Kristjanile üle kingituse – uue telefoni. See oli väga emotsionaalne ja tore hetk, poeta või pisar.

Minu hetk tuli õhtul kaubanduskeskuses pärast õhtusööki, kui hüppasime läbi kohvrite poest. Mul on nimelt juba pikemat aega olnud plaan endale uus käsipagas osta. Selline ilus, mis oleks ka vastupidav ja mahuks mõõtudesse. Aga ega ma ise ju ometigi raatsi eriti kallist osta! Poes küsisid mehed minult, millise ma valiks ja kui ma olin oma eelistuse öelnud, ostetigi see mulle ära! Oehhh! No küll oli jälle tore ja emotsionaalne. Sain endale väga edeva türkiissinise ja tugeva kohvri, mis rullib moodsalt neljal rattal.

Edasi oli plaanis ka kasiinost läbi käia. Paluks kõigil kasiinovastastel nüüd eriti tähelepanelikult lugeda, sõltlane kirjutab asjast!

Vaatasime tööpaiga üle ja mõtlesime ära mängida ka oma 20 naela slottides, nagu plaanis oli. Panime raha sisse ja hakkasime kordamööda toksima. Proovisime erinevaid mänge ja kuidagi nagu ei edenenud. Kuniks hakkas järjest paremini edenema. Meil oli nii palju rõõmu ja kilkamist (seda tegin ilmselt mina üksinda), et meie ümber kogunes ühel hetkel juba pealtvaatajaskond. Ilmselt arvasid, et tõmbasime seal tuhandeid välja. Kuigi tegelikult ei tõmmanud. Me võtsime raha välja, kui olime 20 naelast 90 teinud.

Edasi otsustasin mina ennast kasiinos kasutajaks registreerida, sest siis saab ka tavaliselt mingit boonust. Nii oligi. Sain mingid kaks ümmargust kuldmünti, millega võis otse õnneratta juurde suunduda. Õnneratta juures ei pidanud isegi midagi kuhugi panustama või ära arvama. Diiler võttis mündid vastu ja ütles, et igal juhul saab midagi võita, kui ei keeruta välja valget värvi. Seda oli terve suure ratta peale ainult üks vahekene. Sama palju nagu mustagi, mis tähendas peaauhinda. Peaauhinnaks oli combo kõigist auhindadest, mida ülejäänud värvidega võita sai.

Ma tegin kaks ringi ja sain esimese hooga kaks 5-naelast söögikupongi, mis on väga praktilise väärtusega, sest kasiino tööpäevadel saab sealt kanatiibu või burgerit osta. Nii et kaks õhtusööki olid mul juba soolas. Teine keerutus tõi Bluetooth kõlari, mida mul samuti veel olemas polnud.

Nüüd mõtlesid mehed, et nemad ka siis registreerivad end ära. Said nemadki kõik oma kuldmündid kätte. Meile tuli veel söögikuponge, lisaks kaardipakk ja kaks korda keerutati välja ka valge 😀 Aga! Kristjanil õnnestus välja keerutada ka kõige suurem üksik auhind, mida üldse võita oli võimalik. 600 naela maksev šampus. See on uhkes sametkarbis, kuldne ilus pudel, väga elegantne värk! Kõik rõõmustasime hullult. Kristjan kinkis selle teistele meestele, tänutäheks telefoni ja no üldse kõige ägeda eest, mis meil kõik olnud on ja mis alles tulemas. Otsustasime selle šampuse ära juua siis, kui meie esimene oma üritus edukalt möödunud on.

Pole paha saak selle lühikese kasiinokülastuse kohta, haha.

Edasi läksime mingisse kohalikku pubisse õlut jooma. Pubi oli selline, kust oli kunagi tuule tiibadesse saanud Iron Maiden. Seal oli ka piljardilaud ja mina muidugi tahtsin mängida. Reeglid olid sellised, et oma nimi tuli tahvlile kirja panna ja mängida sai sellega, kes eelmise mängu võitnud oli. Ei mingit oma sõpradega mängimist! Selles mõttes oli väga lahe. Ma mängisin mingi mehega, kes poole mängu pealt musta sisse kupatas. See tähendas, et sain ühe mängu veel teha. Teiseks vastaseks oli mingi lätlane kusjuures. Ta jäi vahepeal kaotusseisu ja tema sõbrad eemal irvitasid kõva häälega. Lõpuks ma siiski kaotasin, sest ma pole nii ammu mänginud! Oleks paar mängu veel teha saanud, oleksin korralikult soojaks saanud ja küllap ka vääriline vastane olnud.

Ülejäänud päevadel päevasel ajal viibisin mina muidugi kogu aeg korteris arvutis, sest oma päevatöö tahab ju tegemist. Ärkasin kohusetundlikult kell 7 kohaliku aja järgi, et oleksin Eesti aja järgi 9 paiku tööhoos. Nii et kokkuvõttes oli see jälle üks intensiivne nädal.

Kolmapäeval sain aga Marisega kokku. Kui ma mõnikord mõtlen, et mu blogi toob mulle igasugust jama kaela, siis tegelikult on igasugust positiivset värki ka kaela toonud! Maris on kindlasti üks neist.

Kohtusime kesklinnas ja suundusime restorani nagu peened prouad muiste. Sõime ja jõime punast veini. Saime küll varakult kokku, aga mingil arusaamatul põhjusel heas seltskonnas kell lihtsalt tuiskab halastamatu kiirusega. Nii et kella 11ni restoranis jutustada ei olnud mingi küsimus.

Neljapäeval mängisime oma tiimiga pokkerit. Võitjale oli välja pandud 20 naela ja sellele pöörasin ma tähelepanu alles siis, kui avastasin end heads upist, vastaseks Koit, kes mängis elus esimest korda niimoodi päriselt pokkerit. Vedas mul 😀

Samamoodi tore oli laupäev, kui läksime päeval turisti tegema. Käisime Briti muuseumis, jõime Big Beni juures õlut, sõime lõunaks fish and chipsi, vaatasime kuninganna lossi ja jalutasime niisama vihmas. Ka raamatupoes käisime. Muretsesin sealt endale imenunnu Sherlock Holmesi Baskervillede raamatu. See on ainus Sherlock Holmesi raamat, mis mul mingil põhjusel veel lugemata on.

Õhtul sain Riinaga kokku. Tema on teine õnnistus, mis tänu blogile kaela sadas. Juba palju aastaid tagasi. Eelmisel korral Londonis käies mul temaga kohtuda ei õnnestunudki, aga seekord läksime välja. Üks tema sõber oli ka kaasas. Käisime kahes sellises veidras paigas. Mitte klassikalises pubis või baaris. Hoopis sellises urka moodi kohas, aga mitte ohtlikus, vaid lihtsalt sellises veits hipilikus asutuses.

Esimeses kohas vaatasime kahte bändi. Üks bänd koosnes prantslastest. Nad mängisid igasuguseid puhkpille ja kaks trummimeest olid ka. Üks mängis basstrummi või kuidas neid nimetataksegi, teisel olid taldrikud nahkrihmaga kaelas. Mind panid eelkõige need trummimehed mõtlema. Ärinaine minus hakkas kohe efektiivsusele mõtlema. Oleks neil korralik trummikomplekt, ei oleks kahte trummarit ju vajagi… Aga ega vist kõik asjad siin maailmas peagi maksimaalselt efektiivsed olema. Üritan ennastki viia sellele lainele, et kõike ei pea pidevalt nii pragmaatiliselt vaatama. Mõnda asja ei pea tegema või tegemata jätma sellepärast, et see on kallis või pole mõistlik. Mõnda asja võiks teha lihtsalt sellepärast, et see on lõbus. Jätku ma see endale meelde.

Teine asi, mida seda bändi vaadates mõtlesin, oli see, et üks kuttidest nägi välja nagu noor Bill Gates. Riina sõber Luke oli selline hästi äge ja põnev. Tal olid vahepeal mingid täiesti sürrid küsimused ja mõtted. Mu tähelepaneku peale vaagis ta, et aga mõtle kui see olekski Bill Gates… Jõudsime järeldusele, et siis oleks põhjendatud ka kahe trummariga priiskamine.

Mulle meeldis, et seekord Londonis on olnud inimestega suhtlema hakkamine kuidagi nii sundimatu ja lihtne. Eriti neil pidudel. Ma sain seal urka juures õues jutu peale ühe selle prantslaste bändi liikmega ja mingi itaallasega, kes ka seal hängis. Rääkisime pikalt ja laialt, tõeliselt tore oli. Kuidagi on nii, et Eestis juhtub selliseid vestlusi väga harva. Vähemalt minuga.

Teises kohas oli üldse huvitav. Seal oli ikka igasugust rahvast. Võis leida mingi mulletiga tüübi ennastunustavalt tantsimas. Mingeid selliseid vintage retrotsikke, kellel lohvakas nahktagi seljas. Valge maikaga veits Freddie Mercuryt meenutava pika mehe. Ühe teise pika mehe, kellel olid hästi suured ja uhked lokid ja hästi silmatorkav kaabu. Kusjuures nägu oli tal tervenisti kaetud mingi sädeleva kreemiga. Terve nägu sädeles. Ise oli hästi tõsine ja purjetas seal rahva vahel tähtsalt ringi. Samas olid seal ka pulksirge seljaga sakslased. No vähemalt üks, kes üritas oma sõbraga ka meie seltskonda imbuda, aga meil oli nendetagi lõbus. Ühesõnaga, seal võisid kõik olla sellised nagu ise tahtsid ja keegi ei vaadanud kedagi imelikult. Nii vaba ja chill. Sellisesse kohta viitsiks isegi veel välja minna.

Tööd teha oli ka tore. Mul õnnestus tööl olla sellise mängu juures, kus mängisid kohalikud kuulsused heategevuslikku ühelauaturniiri. Ega nad nägupidi mulle midagi öelnud. Aga kui Heimar tähelepanu juhtis, et kuule, kas mõni su jalkamees ka äkki siin on, siis ma hakkasin mõtlema, et oota….seda kaitsjat ma ju tõesti tean! Okei, ta pole küll selline mängija, kelle ma nägupidi ära tunneks, aga vähemalt kindlasti ma tean, kes ta on. Autogrammi ma küsida ei saanud ja ega poleks julgenudki vist. Aga ikkagi! Nii et selline kogemus saab ka kasti linnukese.

Ühesõnaga, üks väga mõnus tööreis saab kohe selja taha. Järjekordselt. Varem mulle pole London üldse meeldinudki, aga nüüd on ikka täitsa meeldima hakanud. Samas ma ei tea, millal ma siia jälle satun. Vähemasti enne novembrit mitte. Kuid selle eest on veel enne seda ees Bukarest, Malta, Bratislava, Barcelona, Brasiilia ja juba on juttu olnud ka USA-st. Vähemalt kaks reisi tahaks sel aastal ka väljaspool tööd teha ja kes teab, äkki on lisandumas siiski ka veel tööreise 🙂

Living the dream? Hell yeah 🙂