Räuskaja

Miks lahkuminekud mõnikord inetuks lähevad? Kas see oleneb pigem inimestest, kes suhtes osalevad, või põhjustest, miks lahku minnakse?

Näiteks ma saan aru, kui kedagi reedetakse. Siis võib juhtuda, et on sügav solvumine, petetuse tunne ja lendavad koledad sõnad. Aga kui pole. Miks siis peab teisele halvasti ütlema?

See vist on enese valju häälega veenmine, et “hea ongi, et sitast lahti sain”. Kuigi ega ma ei tea, kas oma partnerist lugu pidav/pidanud inimene päriselt nii mõtleks. See oleks ju päris inetu. Pealegi, kui on nii hea, et nõmedikust lahti saadi, miks siis sellest kõva häälega räuskama peab? Siis on ju tegelikult tõesti hästi läinud ja vihaseks sajatamiseks pole põhjust.

Mõni arvab, et inetu sajatamine on mingis mõttes enesekaitsemehhanism. Ollakse nii vihane, et enda viha on vaja kuidagi välja kanaldada ja mis sobiks paremini, kui teise mustamine. Mitte miski. Teine, keda mustatakse, peab siis “mõistma” ja ära kuulama sajatused, uskudes, et ah, ega ta ju ometi seda tõsiselt mõtle, mida ütleb, ta on lihtsalt vihane… Kuigi tegelikult ei pea keegi laskma endale solgipange pähe tühjendada. Isegi siis mitte, kui tema on lahku minemise otsuse teinud.

Mida halvasti ütlemisega veel taotleda võidakse? Ma ikka üritan aru saada ja mõista. Minu viga on see, et ma mõtlen enda seisukohast. Mida mina teeks. Kui asjad on läinud kehvasti, ma olen kurb ja soovin, et enam poleks nii kurb olla.

Viimane asi, millest ma mõtleks, on kättemaks. “Küll elu sulle selle eest kätte maksab.” Sellised sõnad on minu jaoks väga õõvastavad. Sest kättemaksu kontseptsioon on mulle tundmatu. Ma tean, et paljud inimesed soovivad teistele, kes neile on haiget teinud või nendega isegi halvasti käitunud, halba. Soovitakse kas ise kätte maksta, mõeldes selleks igasuguseid mahhinatsioone välja. Või jäetakse see elu hooleks. Kaasa sajatades, et “küll sa veel saad!!” Ei tea. Ei mõista.

Ei soovi ju keegi eos teisele inimesele haiget teha. Ka siis mitte, kui tahetakse lahku minna. See pole mingi kuri plaan, mida on pikalt haudutud ja eesmärgiga planeeritud. Mõni oskab selles näha aga aastatepikkust kurja plaani. See on minu jaoks midagi uut.

Aga milleni tige sajatamine ja kohati ka sõimamine viib? Mida see paremaks teeb? Või halvemaks? Sest mina võin öelda, et teeb halvemaks.

Tekitab mahajätjas tunde, et otsus oli igal juhul õige. Annab mõista, kui palju oli suhtes tegelikult mõistmist, austust ja kui palju puhast omandihimu. Tekitab vastikustunnet ja soovi edaspidi üldse mitte suhelda. Ka sõpradena mitte. Tekitab tunde, et koos käidud aastad on maha visatud aeg.

Kas see on mahajäetu tegelik taotlus või soov? Mina ei tea.

Advertisements

Kui ma kord uut kodu hakkan otsima

Pole midagi fantastilisemat, kui hakata endale uut kodupaika otsima kinnisvarabuumi tipus, kas pole!

Minuga just nii läheb. Umbes poole aasta pärast tuleb ilmselt välja kolida ja osta endale uus kodu. Ja teada ju on, et praegu on hinnad nii õhku täis, et paha hakkab. Õnneks on mul praegu natuke suurem eelarve, kui oli 2,5 aastat tagasi. Ent siiski – meeldiv tegevus see uue kodu otsimine ei ole.

Põhjuseks eelkõige see, et inimesed armastavad enda kodusid ikka täielikuks õudusunenäoks disainida. Lappasin üks päev kuulutusi ja kui asukoht ise tundub aktsepteeritav, maja ehitusaasta ka, siis korteri enda väljanägemine on üle mõistuse hull. Mitte seisukord, vaid just see, milliseks kodu kujundatud on.

Ühes korteris olid elutoa seinale värvitud mingid erinevat värvi paari cm paksused triibud. Ja see triibuvöö jooksis üle kõigi seinte. Natuke nagu selline, aga veel hullem!

triip

Kes küll arvas, et see on hea mõte ja ilus asi?

Okei, seinte värvimine on lihtne, sellega saaksin ma edukalt ise hakkama. Millega oleks juba raskem toime tulla, on vannituba. Ja osad vannitoad, mis inimesed endale teinud on… Oeh! Selline turske, suur, hõbedane, kõrge äärega ufo-dušinurk, teate küll seda. See, kus on igasugused massaažisurved ja muud värgid. Õudus! Ma ei suudaks sellisega elada.

Või vannituba, mille seinad ja põrand on kaetud samasuguste mini-kahhelplaatidega. Terve vannituba on nii kirju, et juba pilti vaadates tekib tunne, et laske mind karussellilt maha. Igapäevane migreen kindlustatud.

Alati on muidugi põnev ka teiste inimeste köökidesse kiigata. Kapipealsed ja riiulivahed on paksult asju täis. Lae alla kapi peale on tõstetud hunnik mingeid pudeleid ja muud kraami. Asjad igal pool. Kuidas see küll ahistavaks ei muutu? Mina ei kannata asjade üleküllust absoluutselt. Võib-olla ei käiks mulle teise inimese valitud köögimööbel ka nii raskelt pinda, kui see poleks pildil asjade koorma all lookas. Seni kuni on, ei saagi mul tekkida potentsiaalse korteriga sidet.

Ka tubades on asju hästi palju. Mõtlen alati, et ju sellepärast uut kodu otsitaksegi, et enam ei mahu ära oma killavooriga. Eriline kontingent on veel see, kes kirjutab kohe kuulutusse, et korter müüakse koos kogu sisustusega – koli aga kohe sisse ja hakka elama. Kena turunduslik võte küll, aga ma ei taha sinu hirmsat kola. Tahan oma mööblit. Pigem on see sinu vana rämps koormaks kui eeliseks.

Fakt on see, et sellist korterit, mis mulle 100% üleni meeldiks, ma oma eelarve eest ei saaks. Kas siiski saaks, kui eelarve oleks suurem… Alati on kusagil mingi asümmeetria või kole segisti, mis minu maitsele ei vastaks. Aga fakt on see, et raske saab uue kodu valimise tee olema.

Panen selle mõtte igatahes oma lugejatesse idanema. Umbes 6 kuu pärast otsin 2-toalist korterit. Kui keegi teab sel hetkel midagi sobivat müügil olevat, võib mulle soovitada.

Nõudmised:

  • ei tohi asuda Lasnamäel, Põhja-Tallinnas ka pigem mitte
  • peab olema vähemalt 45-46 ruutmeetrit
  • maja juures peab olema võimalik parkida
  • maja võiks olla ehitatud vähemalt 2000ndatel
  • peab olema keskküttega (mitte elektri- või ahiküttega)
  • hind ca 90 000

Zakinthos – inimesed on vist hullud

Kui ma üle poole aasta tagasi endale Zakinthosele reisi broneerisin, plaanisin jääda 2 nädalaks. Sest nii pikka puhkust ei ole mul juba ammu olnud. Paraku keeras Novatours mulle mõnusa käru maha, kui 2 kuud enne reisi teatas, et vähese huvi tõttu on septembri alguse lennud tühistatud. Need inimesed, kellel on vähene huvi, on küll rumalad!

Mina ei saanud kuidagi tühistamisega leppida, sest mina pidin pulma minema. Õnneks on soomlased targemad inimesed ja neil on Zakinthosel käimise vastu suurem huvi. Niisiis sai käidud Aurinkoga, mis siis, et pidin leppima vaid nädalase reisiga. Omal käel sinna Tallinnast lennata…no andke andeks, siit pommiaugust ei saa ju kuhugi normaalselt.

Ühesõnaga, mulle väga meeldis Zakinthosel. Ilm oli täiesti fantastiline. Iga päev 30 kraadi. Paaril päeval oli veidi ka pilvi näha, aga sellises kuumuses oli see vaid tervitatav. Nädala aja jooksul sain ma nii pruuniks, et päevitamise aega jäi kõvasti ülegi. Viimasel päeval istusin ma lausa varju all, sest polnud lihtsalt tarvis pruunimaks saada.

Toitu ma täiesti armastasin. Moussaka on lihtsalt maailma parim. Ühes restoranis oli see tõesti taevalik, aga ühe korra sain vastu pükse ka – ei olnud üldse maitsev. Siiski enamus ajast oli toit 100% super ja just minu maitse järgi.

Inimesed. No palju ma nende kohalikega ikka nii väga kokku puutusin. Olid seal mõned üsna hapu näoga teenindajad ka, aga üldmulje oli siiski hea. Ekskursioone müünud mees oli selline paras lõngus. Tundus, et ega tema peale küll loota saa. Sest nimelt tekkis meil väike probleem. Ma ei tea, kas ma ise või hotelli koristaja oli(n) minema visanud ekskursioonide tšekid. Käisin siis palumas, et kirjutataks ikka mingi lipik, millega meid bussi lastaks. Esimese päeva ekskursioonil sai käidud, aga teise päeva oma tühistati ära. Meil polnud võimalik enam ka muule päevale nihutada, sest aeg oli otsakorral. Seega vajasime refundi. Aga kas sellise käsitsi kirjutatud paberilipikuga saab? Õhtul ei saanudki, raamatupidaja ei andnud aktsepti. Müüjamees käskis hommikul tagasi tulla, et siis saab omanikuga rääkida. Ja hommikul läksin ja saingi raha tagasi. Vedas! Nii et ikkagi hästi lõppes see jant.

Kõige suurem rõõm oli mul kohata siiski oma Austraalia sõpru. Neljakesi kokku polnud me saanud juba 4 aastat. Internetis loomulikult oleme suhelnud. Kuid alati jääb ju hirm, et kui nii ammu pole näost näkku rääkinud, äkki ei ole enam taaskohtumine sama? Äkki ei ole millestki rääkida? Äkki on inimesed nii palju muutunud, et ühisosa on kadunud? Meil seda tunnet ei tekkinud. Meil oli koos täpselt sama tore nagu 7 aastat tagasi, kui me sageli koos aega veetsime. Keegi ei olnud muutunud.

Pulm oli samuti tore. Eks kellegi teise unistuste päeva nägemine tegi ka emotsionaalseks. Eriti veel nüüd, kui minu lootus kellegagi igavesti elu jagada on…kas just kadunud, aga kuhugi kaugesse tulevikku lükkunud. Mitte et mina ise pulma kui sellist tahaks. Ma tahaks küll abielluda, aga mitte seda pidu, kus kõik mind jõllitavad. Kuid jah. Kaks inimest on nüüd oma sideme sõlminud ja saavad kindlasti väga õnnelikuks. Nad mõlemad väärivad seda.

Inimesed pulmas olid fantastilised. Kõik need inimesed, kellega ma rääkisin. Oli meeldiv, et kokku oli tulnud inimesi igast maailma nurgast. Austraaliast, Ameerikast, UK-st, Saksamaalt, kindlasti kusagilt veel. Peigmehe ema arvas, et Eesti asub kusagil Horvaatia kandis, aga ma ei julgenud teda ka parandama hakata 😛 Noogutasin viisakalt. Ameeriklane ka ei teadnud, kus Eesti asub. Vähemalt talle sain ma õige asukoha selgeks teha.

Nii et kokkuvõttes oli see üks tore reis. Mulle Zakinthos meeldis. Ainus asi, millega nad võiks vaeva näha, on puhtus. Prügi vedeles liiga palju maas. Üks eestlaste Teeme Ära aktsioon kuluks neile sinna ära. Kui kõik prügi ära koristada, oleks kõigil meeldiv ja hea olla nende oliivisalude, mõnusate mängiteede ja mägise maastiku ning kristallselge veega randade (mida küll pole igas kandis, aga leidub) keskel.

Selle reisi vältel tõstis minus aga pead snoob. Mulle ikka üldse ei meeldi viibida sõidukites, kus peale minu veel 100+ inimest sama õhku hingab. Inimesed on nii tüütud. Alati on kusagil mingi tüüp, kes kisub jalatsid jalast, halvemal juhul ka sokid, et oma paljaid varbaid luftitada. Alati on keegi, kes sulle istmevahede kaudu kogu hingest ja kopsudest baktereid köhib. Alati on kuskil mingid lapsed, kes jooksevad ja lõugavad, aga kelle vanemad nende lõugamise vastu immuunsed on ega keela. Mulle ei meeldi lennukis ega laevas ega bussis! Kui saaks kuidagi reisida ilma nende sõidukiteta, oleks elu palju ilusam.

Nüüd on mul aga ka juba järgmised kaks reisi paigas. Oktoobriks kutsus mind külla mu kallis sõbranna Kaja Brüsselis. Veebruaris lähen aga Saksamaale Vali ja Eva juurde, sest nemadki kutsusid. Tunnen, et mu sõbrad armastavad mind ja see on hea tunne. Sest alles hiljuti arvas üks inimene, et mul ei ole mitte ühtegi päris sõpra, kes minust päriselt hooliks.

Minu aeg on tagasi

Mis siin ikka vaikida. Ükskord tuleb see välja öelda. Nimelt sai minu suhe otsa.

Tunnen, et kui ma seda siin praegu kirja ei pane, siis kes teab, millal ma uuesti blogilainele tagasi saan tuldud. Isiklikest asjadest blogimisega on see, et ühest küljest on mul mingid tartlastest kuulujutu-mutid teisel pool ekraani käsi hõõrumas. Ja ma tean seda. Siis mõtlengi, et kas panna puid alla või mitte. Teisest küljest on see ikkagi minu blogi ja minu elu ja mul on piisavalt palju sõbralikke lugejaid, kelle eest ma ei taha midagi nii suurt varjata. Ehk et kes keelt tahab peksta – jõudu teile. Ülejäänutele aga – vot läks nii elu.

Kuna oleme sellest nüüd mõned korrad rääkinud ja mõlemad samal meelel, et nii on kõige õigem, pole isegi oluline, kumb meist saatusliku sammu ära tegi.

Kõike pimestavat masendusse langemist ei ole. Just sel põhjusel, et asja tuleb võtta täiskasvanulikult ja mõistlikult. Kuna lapsi pole, siis selle võrra on kergem. Mis ei tähenda, et kogu sündmuste käik ongi üleni kerge. Ei ole. Raske on pöörata suurelt ja turvaliselt asfaltteelt võõrale teele. See võib viia väga ilusasse kohta, aga võib viia ka hirmsasse kohta. Teadmatuses peitub hirm, aga samas ka lootus.

Pikalt on saadud ju ette kujutada, mis ja kuidas tulevikus olema hakkab. Nüüd järsku tuleb kahel inimesel oma plaane revideerima hakata. Tuleb hakata uuesti julgeks ja navigeerida tundmatul pinnal. Mugav otsus ja lahendus juhtunu kindlasti pole. Kuid arvan, et ainuõige küll.

Mis nüüd edasi saab? Arvan, et suurem pühendumine tööle. Veel suurem. Sest ma olen viimase aasta jooksul nagunii üsna pühendunud olnud. Nüüd siis on veel rohkem aega sellele pühenduda. Ja kohtuda sõpradega, kellest osa on mingi aeg vähem tähelepanu saanud. Ja lugeda! Eile lugesin Sherlock Holmesi ja tundsin, et see on aeg minu enda jaoks. Ma võin nüüd teha, mida ma ainult ise tahan.

Lisaks tõmbasin endale telefoni hästi palju muusikat. Mul pole juba aastaid telefonis muusikat olnud. Läksin jalutama, panin muusika kõrvaklappides põhja ja…hea oli olla. Ausalt hea. Morrissey, kes on mu üks suurimaid lemmikuid, aitas mind 10 aastat tagasi ja aitab praegugi. Kui 10 aastat tagasi tundusid tema lood depressiivsetena ja aitasid mul iseendaga kaasa haliseda, siis nüüd kuulen ja tajun ma neis lugudes hoopis teistsugust nooti. Veider! Aga hea.

Et siis on jälle MINU aeg. Egoist, nagu ma olen.

Palju su pulmad maksid? Kust sa raha said?

Kas ma olen ainus, kellele tundub praegu ajakirjanduse nõiajaht Rõivaste pulmadele täiesti absurdsena?

Ma ei kujuta ette, et ma mõne inimese pulma üldse hindaks selle pilguga, et palju see maksma läks. Arvutaks pärast kodus, mis maksis liharull, mis tort ja teeks asutustesse või bändidele libapäringuid, et teada saada, kui palju raha kulutati. Selline käitumine tunduks lausa piinlikuna. Veidi isegi debiilsena.

Saan ma õigesti aru, et meie sopaajakirjandus umbes nii käitunud ongi? Kuulsin eile hommikul raadiost, et sel teemal on kirjutanud mitmed suured väljaanded. Ma ei uskunud oma kõrvu.

Pulmapidu on ikka midagi väga personaalset. See ei ole absoluutselt avalikkuse asi, kui palju keegi oma pulma, ämma sünnipäeva või vanaisa matuse eest maksnud on. Ma vajuks piinlikkusest maa alla, kui ma peaksin ajakirjanikuna Rõivasele helistama või kirjutama, et küsida, et õu, kust sa selle raha võtsid. Ja just selliseid küsimusi on Rõivasele esitatud, nagu ma täna ERR-ist lugesin. Ka sina, Brutus! Olin väga pettunud selles, kui madalale ERR langenud on.

Ma võib-olla hästi natuke saaks sellest urgitsemisest aru, kui Rõivas oleks rämedalt võlgu kõigile. Erakonnakaaslastele, teistele poliitikutele, riigile. No kui näiteks Viiol peaks uhke simmani maha. Siis oleks huvi natuke õigustatud. Stiilis – kohustusi ei suuda täita, aga pidu paneb nagu miška. Kuigi ajakirjanikuna ei tahaks ma sellestki kirjutada.

Kuid kas on kusagilt läbi käinud, et Rõivasel on võlad? Pangalaenud on meil kõigil. Ma ei arva, et pangalaenu pärast peaks elus midagi tegemata jätma. Kui ta suudab oma kohustusi täita, siis miks peaks tema rahakotis sobrama?

Ja üldse. Hinnanguliselt maksid pulmad 40 000 eurot? Mis raha see on? Kas see on mingi hüpersuur summa, mille pärast terve brigaad ajakirjanikke suurest ähmist tagurpidi saltosid hüppavad? See summa on ju suhteliselt tühine. Kui pulm maksaks mitusada tuhat eurot, siis saaksime rääkida millestki erilisest ja silmapaistvast. Aga ei olnud sedagi ju.

Ma ei hakka sinna üldse minemagi, et luubiga käiakse ainult Taavi Rõivase rahakotis. Luisa Värk, mis nüüd tema, eksole. Mis raha sellel klounil olla saab, eksole. Ega naised tavaliselt ju mitte millegi eest ei maksa, eksole.

Okse tuleb peale siin konnatiigis.