Või mis odav…

…ma siin paristan nagu mingi õudne kröösus, et Venemaal on odav. Samas kui võrreldes Brüsseliga on siin ikka väga kallis 😀

1 euro eest siin suppi küll ei saa. Natuke paneb imestama selle artikli tonaalsus, mis kõlas minu peas ironiseeriva häälega. Aga vahest on see vaid minu probleem.

Teisalt – sealse söökla hinnad on tõesti odavad. Paljud ei taha küll seal söömas käia, sest toit ei pidavat olema eriti maitsev. Ma ise olen vist käinud kaks korda, aga nii ammu. Siis oli küll toit hea.

Kes ei taha sööklas käia, läheb parlamendihoonest välja, kuskile lähedal asuvasse kohvikusse. Aga sealsed hinnad on juba hoopis midagi muud, ilmselt võib kõik hinnad kolmega korrutada. Või viiega.

Nii et mulle teeb küll selline protestimine nalja. Isegi see mind ei veena, kui kõrvale argumenteeritakse, et söömas käivad ka koristajad ja muud lihttöölised.

Meil Eestis on teistsugune suhtumine. Kui pole raha, et tööl kohvikus korralik lõuna süüa, siis teed kaasa. Võileiba või sooja toitu. Mikrokad ja pliidid on pea kõigis kontorites vist olemas.

Oleks üsna ennekuulmatu, kui meil survestataks mingeid äriühinguid hindu all hoidma, sest muidu ei saa x ametimees süüa osta. Aga et selline teema üldse Europarlamendi ja Komisjoni jmt asutuste puhul üles tuleb, on veel super ekstra naeruväärne.

Või mis te arvate?

Advertisements

Mulle meeldib Venemaa

Ma olen praegu elus esimest korda Venemaal. Mul puudusid igasugused ootused, üldse ei teadnud, kas oodata head või halba või mida. Aga nüüd panen mõned mõtted kirja. Mulle meeldib!

  • Sest minu esimeseks Venemaa sihtkohaks on Šotsi.

Ega ei tea, kas see nüüd on see päris Venemaa ikka. Seda peetakse ikkagi kuurortiks, aga et julgelt mingi 80-90% inimesi tundub olevat venelased, siis võiks seda Venemaa läbilõikeks ju pidada küll. Olgu, igapäevaselt need inimesed siin ei ela, aga venelased on nad sellegipoolest. Jumalast meeldivad veel pealekauba.

  • Siin on nii hea ilm.

Päike on iga päev paistnud, kraade on päeval 26-30, õhtuks läheb 20 peale. Päris öösel on ilmselt natuke külmem (ma ei tea, mul pole termomeetrit küljes olnud), aga soe on sellegipoolest. Ja me ei ole veel päris “all” Sotšis, vaid siin natuke kõrgemal (kohas nimega Eesti Aiake), kus on stabiilselt paar kraadi jahedam.

  • Siin on nii puhas!

Venemaa peale mõtled, siis pigem tulevad meelde ju prussakad ja räpasus. Sest elus on puhtusest tähtsamatki, mille peale mõelda. Ellujäämine ja värki. Aga ei, siin on kõik kogu aeg hästi puhas. Rämpsu maha ei loobita nagunii, aga isegi kui keegi midagi visanud on, koristab kojamees selle peagi ära.

  • Viin on maitsev (päriselt ka).

No minu jaoks ei ole vahet, kas viin on soe või külm, aga niimoodi viina juua, et võtad pitsi ja mitte midagi kiiresti peale ei joo, pole mul veel õnnestunud. Elus on ikka ette tulnud olukordi, kus tuleb pitsist viina juua. Aga siis on olnud niimoodi, et väga õudne on ja kiiresti on tulnud juua mahla või midagi. Siin tellisime pitsi Beluga viina ja mina muidugi tellisin pealevõtukat kah. Juhtus aga see, et jõin pool pitsi ära ja maitse oli nii sümpaatne, et midagi ei olnud peale vaja. Mingit mädarõika viina sai ka proovitud, tollega oli veel lihtsam.

(Ja loomulikult tuleb viinapeatükk üks pikimaid, kuidas siis muidu!)

  • Viin on odav.

Ma ei mäleta, mis see pits viina maksis. Ei olnud kallis. Ja kui mõnikord reisides olen tähele pannud, et standardne alkoholi kogus on 2 cl, siis siin antakse viina 5 cl. Selline tummine pits.

Poes (mu arust oli see veel mingi veidi kallim pood) oli pooleliitrine viin vist 300 rubla (4.30 eurot). Samas poes mingi väljamaa küpsisepakk 400 rubla (kallis, saadanas!).

  • Toit on ebareaalselt maitsev. Kõikjal.

Tähendab, olin kuulnud, et Venemaal on väga hea söök. Aga ma ei osanud sellest midagi arvata. Mis söök see siis nii hea on? Pelmeen või?

Ja oligi. Pelmeen oli hea. Siis strooganov oli väga hea. Searibi oli väga hea. Hotelli hommikusöök on ka suurepäraselt hea, valik suur ja on nii kergemat kui tummisemat. Erinevalt Eestist kõlbavad isegi viinerid süüa. Tõesti on Venemaal väga hea toit. Kvaliteet on suurepärane.

  • Riided, isegi turistikraam, on nii odavad.

Näiteks meie ostsime Siiriga ühest turistiputkast mõnsad T-särgid. Mul on siuke nunnu husky pildiga. Maksis 17 kulli (eurodes). Mujal maksaks selline kaks korda rohkem. Materjal on mõnus, mitte kiiresti välja veniv puuvill. Kvaliteetne särk on. Kaubanduskeskuse riidepoest sain ühe päris toreda kleidi 5 euroga.

  • Kõik on odav.

Eestlase jaoks on siin väga rahakotisõbralik. Keskmise venelase jaoks ehk on kallis isegi. Nii nagu meil teatud riikides. Et pakutakse mingeid atraktsioone ja värke ja saaks isegi endale lubada, aga tundub ikkagi liiga kallis enamasti. Siin nii ei ole. Tegelikult jaksab kõike osta, ilma et tunneks, et dääm, kallis on. Söö, joo, lõbutse.

  • Inimesed on sõbralikud ja hakkavad ise võõrastega rääkima.

Tõsijutt. Me saime Siiriga näiteks oma mägiekskursiooni tehes kohe sõbra. Meie plaanisime oma funikulööri kabiinis üksi sõita (sest me oleme eestlased ja olgugi et sinna kabiini mahub 8 inimest, siis…. ei nagu!), aga viimasel sekundil enne uste sulgumist kargasid sisse kolm täiskasvanut ja üks laps. Nojah, mis seal ikka. Ja kohe hakkas poiss rääkima. Et ahah, kahekesi olete, siis hakkame koos ringi käima ja jagame igat järgmist kabiini. Me lihtsalt mökitasime, et nojah. Tüüp oli siuke aktivist, tassis meid mööda mägesid seal ringi ja juhendas, kuhu lähme ja värki. Ühest küljest oli väga mugav (ei pidanud ise midagi mõtlema, giid omast käest võtta), teisest küljest ka veits tüütu. Ka neid turistisärke ostes hakkas meie ees olev mees minuga niisama rääkima. Tema küll inglise keelt ei osanud ja ma siis janepanimaajutasin. Aga tore on, kui ollakse omavahel sõbralikud.

  • Kõik on nii uus ja värske (alles hiljuti ehitatud).

Jah, kõik see ilu, mis siin on, on loodud puhtalt olümpiamängude pärast. Neist pole eriti palju aega möödas. Siis ongi kõik hotellide hooned tutikad jne. Ilmselt kogu see köisraudtee värgendus samamoodi. Kasiinost ei hakka rääkimagi – see on palee, mitte kasiino.

Eesti Aiake

Vaade linnale

  • Loodus on selline, et appi, ema!

Õudselt ilus. Vaatad õues ringi ja igal pool on ilus. Jõevesi on ilus ja helesinine, mitte mingi porine nagu meil. Päikeseloojangud on väga ilusad. Mõnusalt suur ja kergelt müstiline tunne on siin.

  • Mäed. Mäed. Mäed!

Ma nii armastan mägesid ja mul on südamest hea meel, et ma siin neid lähemalt katsuda saan. Meie hotell asub kohe köisraudtee alguses ja meie hotelli külalistele on esimene tase tasuta. Ehk et käi või iga päev sellises kohas nagu Gorki Gorod. Seal saab süüa (me oleme ühes restoranis seal juba püsikliendid) ja igasuguseid toredaid asju teha, sh matkata, kui aega on. Mul kahjuks pole nii palju kui tahaks.

67803621_524578378291054_3956848263365132288_n

Köisraudteel

Raha makstes saab kõrgemale minna. Nii ca 2300 m kõrgusele. Me käisime ka. Õudselt mõnus! Lõpus ei ole enam köisraudteed, vaid suusatõstukid. Neile on aga hirmsad järjekorrad, nii et osad teevad vähemasti ühe etapi jala. Meie ka tegime. Väike trenn ka ühtlasi.

68581756_515660055838801_2085624531115835392_n

Täitsa soliidne ju

Noh ja nii siin ongi selline meeldiv olemine. Pärast esimest õhtut (või peaks ütlema päeva, sest me olime seal ikka tunde ja tunde) restoranis nimega Valge Seen, tuntakse meid seal nägupidi. Mind väidetavalt sellepärast, et mida kauem me seal istunud olime, seda kõrgemaks mul detsibellid läksid. Mina olin oma arust täitsa tavaline. Kuigi nalja sai kõvasti ja lõbus oli meil täpselt sama palju nagu alati (ja meil on alati VÄGA lõbus).

On tore, kui restorani personal sind laia naeratusega vastu võtab. Lisaks ettekandjatele said meilt head jotsi ka pillimehed, kes laua juures laua juurde käisid. Aga see teeb olemise mõnusaks, kui saad ekstra tähelepanu ja oled oodatud külaline. Siin just nii on.

Nii et kes mõtleb järgmise puhkusesihtkoha peale ja ei ole veel Venemaal käinud, siis Sotši on väga hea variant. Nii suvel kui talvel. Otselennud peaks minema Riiast (ei, kahjuks AirBaltic ei maksa mulle selle liini reklaamimise eest).

Eesti ja teenindus

Epp kirjutas postituse sellest, kuidas teda ja tema ameeriklasest abikaasat Tallinna teenindusasutustes koheldi. Seda oli huvitav lugeda. Eriti arvestades teenindust, mida ma ise hiljuti Londonis kogesin.

Ma olen just viimasel ajal rääkima hakanud, kuidas mulle meeldib Tallinnas elada. Iga päevaga üha rohkem. Muidugi ei ole põhipõhjus selles, et siin on õudselt hea teenindus. Põhjused on mujal.

Näiteks normaalne elujärg, mida endale lubada saab, ilma et peaks ninast vere välja pongestama. Oma kodu, oma auto jne. Tervislikku toitu jõuab osta. Ei ole nii, et salat maksab 4 korda rohkem kui kiirtoit vms.

Ilm võiks muidugi parem olla, aga see on selline kõrvaline asi rohkem. Vahemaad on suhteliselt väikesed, seda nii üle riigi kui ka Tallinna siseselt. Saad käia autoga, kus iganes soovid. Välja arvatud suurürituste ajal.

Mulle meeldib, et Tallinnas on elu. Pole igav ja liiga uniselt vaikne. On mõnusalt energiline, kui soovid õhtul restorani minna või vanalinna jalutama. Aga ei ole liiga palju rahvast, et see häirima hakkaks. Vot sellised head asjad. Aga teenindus….nojaa…

Mul on mõned oma kohad, kus ma käin ja kus on teenindus imeline. Kodubaar nii öelda. Näiteks. See asub Pärnu mnt-l ja seda peavad mingid noored kutid. Parasjagu jutukad, neil on püsiklientide näod ja nimed ka meeles. Ja meie puhul isegi joogid, mida joome. Ma ei oska mitte midagi ette heita, nii mõnus!

Koht, kust käin lõunat ostmas, seal sama lugu. Mind teatakse, teenindajaga me oleme isegi tsau, mitte tere peal. “Sind pole ammu näha olnud,” uuritakse murelikult, kui ma jälle tükk aega kusagil reisil olen olnud. Täna küsiti, kas ma olin puhkusel. Olin jah, 2 nädalat. Neil olevat kohe tunda andnud, et mind pole. No ühesõnaga on kohti, kus on täitsa mõnus teenindus.

Aga see siiski ei küündi ingliskeelsete riikide tasemele. No ei 🙂

Käisin Londonis paaril päeval šoppamas, sest allahindlused, halloo! Hinnad on nii palju alla löödud, et jõuab isegi kvaliteetseid ja häid asju osta. Läksin minagi TK Maxxi, kus on palju kõiksugu brändikraami. Kassas oli müüja ülimalt sõbralik. Tegi minuga smalltalki. Kusjuures see polnud üldse tüütu. Vist sellepärast, et ma sellega eestlasena nii harva kokku puutun. Eestis ei küsi ükski müüja, kuidas mu šopingutiir edenenud on ja kust ma pärit olen ja mida Londonis teen. Selle müüjannaga saime kõik need ja mitmed teisedki jutud räägitud.

Sama kordus ka paaris teises kaupluses. Küll mitte igas poes. Ühes küsis kassas olev teenindaja, kas keegi ka mind saalis aitas, aga kui ütlesin, et mitte, siis rohkem küsimusi tal polnud ja jutt sellega lõppes.

Kõige ägedam oli aga see, mida ma õhtul metroojaamas kogesin. Läksime nimelt võileiba ostma. Sellisesse kohta nagu Pret a Manger (nende miniasutus Petit Pret, kui täpne olla). Ostsime Siiriga võileiba ja see kõlbas igati hästi süüa. Pärast võileiba tekkis minul mõte, et äkki peaks ikka mingi magusa ampsu ka ostma. Läksin tagasi.

Minu ees oli naisterahvas, kes küsis küpsiste kohta, et mida teenindaja soovitaks. Ta soovitas šokolaadiküpsist, et see olevat parim. Naine ostiski. Kord minu käes, küsis teenindaja sõbralikult: “Back already?” Mis siis, et tema mind üldse võileivaga seoses ei teenindanudki, ikka olin tal meeles. Uurisin, kas šokolaadiküpsis on tema meelest ka croissantidega võrreldes parim valik. Ta ütles, et tema meelest tõesti. Mina siis vastasin, et usaldan teda ja võtan küpsise. Mille peale tema uuris: “Is this your first time to taste it?” Tunnistasin, et nii see on. Millele tema vastas naeratades: “In this case it’s on the house.” Ja andis mulle küpsise täiesti tasuta.

Ma pidin sealsamas pikali kukkuma. Imestusest. Sest kuidas nii, et keegi annab midagi täiesti tasuta? Ma pole sellega küll üldse harjunud. Võib-olla antaks Eestis ainult siis, kui midagi valesti tehakse. Et näiteks pasta sees on kapsauss või midagi. Ükskord mul oli. Ainult et tookord ma ei saanud midagi tasuta, isegi allahindlust ei tehtud.

Igatahes olin täiesti positiivselt hämmeldunud ja mõtlesin, et vot on ikka teenindus.

Millega eestlastel jälle teistpidi väga hästi on, on külalislahkus. Seda sain ma samuti Londonis tunda. Maris, sa oled imeline võõrustaja, aitäh sulle! 🙂 Nimelt kostitas Maris mind eriti rikkaliku brunchiga. Ahjus muffinivormis tehtud muna-prosciutto ampsud, Kanadast toodud õige vahtrasiirupiga pannkoogid, mitmesugust võileivamaterjali ja saia… Sinna kõrvale põnevad vestlused ja kuum kohv. Kui õdusat pühapäeva pärastlõunat saaks näidispildina ajakirja panna, siis see pilt oleks just seal Marise juures tehtud olnud.

Maris ja tema mees rääkisid, et brittidelt sellist küllakutset oodata ei maksa, sest üksteise külastamine ei ole neil kombeks. See teadmine oli mulle täiesti uus. Ja kõlab teisalt uskumatult, et nii tugevas üksteisega kena olemise kultuuriruumis ei ole külaliste vastuvõtt kombeks.

Aga ehk on see uskumatu ainult minule, kellel mul iga päev inimesed külas käivad. Ehkki ma ei suuda alati võõrustada eestlasele vääriliselt. Näiteks kui ma olen terve päeva töösse süvenenud, nii et pole jõudnud meikigi näkku visata, rääkimata siis uhkete piduroogade ettevalmistamisest. Eks ma üritan siis loomuliku sarmi ja armastusväärsusega lüüa 😀 Aga külalisi ma väga armastan ja ei kujutaks ettegi elu, kui mul ei käiks külalisi…

Kes veel külalisi armastab? Kui tihti teil külas käiakse? Kas meenub mõni värvikas teenindusjuhtum Eestist või mujalt? 🙂

Lollid küsimused

Ütlevad küll, et pole olemas lolle küsimusi, on lollid vastused. Aga mina küll ärritun, kui suisa lollusi küsitakse.

Tänagi!

Nägin meiliboksis Bolti kirja. Olen nende rahulolev klient ja klõpsasin kirja lahti. Olgu siiski mainitud, et teemarida oli minu jaoks alandav. See sedastas: Võida 6 € Bolt krediiti. Ma võin kohe ära öelda, et ükskõik, mida te minult ka ei tahaks, siis 6 euro pärast ma seda kindlasti tegema ei hakka. Kui mul selle asja tegemiseks sisemist soovi pole. 6 euroga kedagi motiveerima? Ja mitte isegi, et näe, tee, me anname sulle 6 eurot, vaid et tee ja äkki võidad loosis 6 eurot… Teate, see on üks maailma kõige rumalamaid asju vist. Ma saaks sellest veidike paremini aru, kui nad loosiks 6 eurot välja näiteks 100-le tegijale, siis okei, kulu on märkimisväärne ja võiduvõimalus on ka olemas. Aga nemad loosivad viiele inimesele välja. VIIELE! Milleks inimesi mõnitama hakata? Ma ei ole nii halb klient, et mind näkku peaks mõnitama. Et hüppa ja karga 6 euro eest? Kelleks te mind peate?

Edasi. Mida siis teha tuli? Nimelt tahtsid nad, et ma vastaksin küsitlusele. Lojaalse kliendina ei ole mul muideks mitte midagi selle vastu, et võtta 3 minutit ja küsitlusele vastata. Sest Bolt soovib turule tulla toidukulleri teenusega. Ehk et oleks olnud väga palju paremaid mooduseid, kuidas mind vastama motiveerida. Näiteks et ma saan osaleda uue teenuse disainimises. Või et minusuguste vastustest sõltub uus teenus vms. Ehk et ära mõnita inimest päise päeva ajal, vaid motiveeri teda vastupidiselt – las ta tunneb end tähtsalt. Las ta tunneb, et temast sõltub midagi, et tema arvamus läheb korda… Aga ei. Selle asemel peetakse mind imbetsilliks, kes viieeurose peale leili läheb ja käised üles käärib.

Eniveis. Küsimustik siis. Küsimused laias laastus tavalised. Aga ühe küsimuse vastuste variantide osas kratsisin küll mõtlikult kukalt. Küsimus oli, et mis põhjusel sa äpist toitu tellid. Variant 1 oli, et mul pole aega, et minna välja või teha süüa. Noh, sõnastus on ikka väga niru. Mismõttes minna välja? Nagu õue, et süüa osta poest? Või välja nagu välja sööma? Hea küll, see oli vastus, millele ma mööndustega jaatavalt sain vastata.

Teine variant: Tunnen, et ei raatsi süüa teha. Eeh….mida? Mis on raatsimisel söögi tegemisega pistmist? Et ma ei raatsi poest süüa osta, aga siis äpist tellida raatsin? Või on silmas peetud aega? Et kodus kokkamine võtab aega, aga mul on iga minut arvel ja ma ei raatsi neid minuteid kulutada? Või on siin mingi filoloog üritanud leiutada sünonüümi sõnale “viitsima”? Sest just viitsimine oli vastus, mida ma nimistust otsisin. Ma sageli lihtsalt ei viitsi süüa teha ja sellepärast tellin Woldist. Antud vastust ma anda ei saanud, sest puudus ka lahtise vastuse lahter.

Aga kõige hullema nalja tegi Bolt küsimusega, kas ma oleksin valmis eriti meeldivale kullerile jootraha jätma 😀

Mille eest, kallis Bolt? 😀 Selle eest, et ta tuli lihtsalt oma tööd tegema? Milles see “eriti meeldiv teenus” seisneb, tahaks teada. Kas selles, et ta keerutas seda rooli oma peos kuidagi eriti sujuvalt? Sest mina seda nagunii ei näe. Või ta rattakett on erilise hoolega ära õlitatud? Või suutis ta toidukoti mulle ulatada eriti silmapaistva graatsilisusega? Või peaks tänapäeval juba selle eest premeerima, kui viisakalt teretatakse? Või peaksin temaga mingi tunnike vestlema, et selgeks teha, kui meeldiv ta on ja siis selle alusel raha viskama? Mille eest ma maksan jootraha inimesele, kellega ma puutun kokku 5 sekundiks? Ma nagunii maksan juba toidu transpordi eest, mille hea pärast ma peaks tahtma veel lihtsalt peale maksta?

Vot sellised lollid küsimused vihastavad mind. Nii lolle küsimusi ei ole mõtet üldse küsidagi. Sama hästi võiks ma ka endale sildi kaela riputada, et kui sa leiad, et ma olen meeldiv inimene, siis anna mulle raha.

Kindlasti pole kullerile jootraha andmine võrreldav näiteks ettekandjaga kohvikus. Tema teenuse kvaliteeti saan ma tõesti vähemalt pooletunnise külastuse vältel hinnata ja kui ta on väga hea võõrustaja, siis mul ei ole kaugeltki kahju talle jootraha jätta. Aga teenusepakkujatele, kellega ma puutun kokku 5 sekundiks, ei ole mul mitte kunagi plaanis mingisugust jootraha jätta ja mulle tundub väga imelik, et keegi üldse sellise jama peale on võimeline tulemagi. Absurd!

Niisama sotsmeedia tobedusi

Manjana blogis jõudsime kommentaarides kuidagi Facebooki õnnesoovide olulisuse üle arutlemiseni. Vaatasin, et nüüd on sama teema üleval ka Perekoolis. Ja täitsa huvitav on lugeda arvamusi, mis on inimestel FB-s õnne soovimise, aga ka üldise FB-s käitumise reeglistiku osas.

Mõnele on tõesti FB õnnesoovid olulised. Ta ootab neid ja tahab kindlasti sotsiaalmeedias õnnesoovi saada ka siis, kui ta on selle muus kanalis juba saanud. Näiteks kui talle on helistatud või kõrvaltoast juba käidud õnne soovimas. Kui kentsakalt see kõik mulle kõlab! Mulle olid vist FB õnnesoovid olulised miski 10 aastat tagasi. Siis oli küll hea jälgida, kes soovisid. Täitsa piinlik mõeldagi. Mingit tabelit ma muidugi ei pidanud, et kes soovis ja kes jättis soovimata. Pigem üllatusin, kui nägin soovi inimeselt, kellega juba ammu enam ei suhtle, näiteks mõni endine sümpaatia või midagi.

Praegu mul FB-s sünnipäeva polegi. Sest ma ei taha, et mulle kirjutavad chatti mingid inimesed, kellega ma ei suhtle. Ma ei viitsi nendega viisakusi vahetada. Ma ei saa aru, miks nad soovivad. On see lihtsalt käe sisse harjunud rutiin või mõeldakse ka kirjutamise jooksul korraks selle peale, kellele soovitakse? Ma pole enam kindel.

Sünnipäevaks õnne soovimise dünaamika on üldse aastatega vist muutunud. Näiteks kui sa paned sünnipäeva päeval üles foto, siis ma saan aru, et sellele laigi vajutamist tuleks tõlgendada õnnesoovina. Eelmisel aastal jäi selline mulje igatahes.

Mind Instagramis pole, nii et ma sellest ei tea eriti midagi, aga üks sõbranna rääkis, et tal oli mingi Story sünnipäeva päeval üleval olnud (oli reisil ja Storyst oli aru saada, et on sünnipäev) ja seda vaatas hulk jälgijaid, kes pärast vaatamist õnne ei soovinud. Vot see tundub teistpidi veider. Oled teinud pingutuse, et lahti klõpsata ja ära vaadata teise videoklipp, saades teada, et tal on sünnipäev, aga siis õnne ei soovi… Ehk lausa rõhutatult mittesoovimine 😀 Kah huvitav.

Veel üks huvitav asi on motiiv, kellel üldse FB-s sõbrad on ja mis printsiipide alusel siis tutvusi eemaldatakse. Kas sõpradeks lisatakse/võetakse vastu vaid need, kellega on igapäevane suhtlus? Kui sageli seda listi siis värskendatakse? Kas peab põhjalikult tülli minema, selleks et kustutatud saada? Kui kaua peab tülis olema? Või kui pikk on see ooteperiood, mille jooksul loetakse tutvus aegunuks? Sinuga pole ma juba kaks aastat sõnagi vahetanud, minu jaoks oled sa edaspidi surnud? Tean ka inimesi, kes kustutavad lihtsalt sellepärast, et mõne ühise tuttavaga on tülli mindud või suhtlus lõpetatud. Seal on terve teadus taga.

Mõni kasutab FB-d nagu ruuporina. Ma ei tea, kas tal on päriselus liiga vähe sõpru, kellega asju arutada või milles asi. Kui ma ei teaks, et tal/neil blogi on, siis ma pakuks, et neil pole blogi ja sellest ka suhtlemis- ja arvamisvaegus. Aga ma juhuslikult tean, et blogi on ka olemas. Sellegipoolest kirjutatakse igapäevaselt staatuseid, mis arvavad midagi mõne päevapoliitilise asja kohta või räägivad sellest, kui intelligentne nende 5-aastane laps juba on. Mis tuletabki meelde, et peaks sellele konkreetsele inimesele unfollow tegema, sest õudselt igavad ja tüütud on need avaldused.

Täiesti silmi pööritama panevad mind omakorda inimesed, kes erialastes gruppides näiteks pühapäeva õhtul kell 8 midagi postitavad. Kas päriselt muud teha pole, kui vabal päeval töötada? 😀 Ja kas häbi ei ole teisi inimesi keset puhkepäeva mingi tööalase pläraga häirida? Minu jaoks on vaba aeg püha. Ma üsnagi elan ja kavatsen ka edaspidi elada nii, et kell 5 pastakas kukub. Ja mitte sellepärast, et ma oma tööd vihkaksin või see ei meeldiks mulle. Sellepärast hoopis, et minu vaba aeg on tõesti püha ja ma ei luba seda kellelgi häirida. See on MINU aeg. Aga FB-s näen, et fanatte, kellele meeldib turundust elada ja hingata ka oma vabadel päevadel, ikka leidub. Ja ma isegi saan mõnikord a la kell seitse õhtul kolleegilt Skaipi sõnumi. Millele ma muidugi iial ei vasta, enne kui järgmise tööpäeva hommikul. Miks nad seda teevad, ma ei oska arvata. Mina ei suudaks.

Minule meeldib FB-s kõige rohkem nali. Kui nalja saab, siis see rahuldab mu sotsiaalmeedia vajadused täies mahus mõnusalt ära.

Erinevalt FB-s toimuvast on minu jaoks hoopis üks täiesti teine ajuvaba asi oluline. Uberi reiting. Ja ilmselt ka Bolti ja Yandexi oma, kui seal reiditakse, neid ma lihtsalt ei näe. See, kui ilus ma olen või kui populaarne ma olen, mind tõesti ei huvita. Seega igasugune sotsiaalmeedia võidujooks ja eneseimetlemine läheb minust mööda. Aga kui ma saan halva hinnangu justkui oma käitumisele, siis see häirib mind tohutult.

Ma olin väga pettunud, kui ma Uberis oma esimese nelja sain. Mis mõttes? Mida kurja ma sulle teinud olen, kallis taksomees?? Ma ei teinud talle üldse midagi kurja. Mul oli lihtsalt üks väike vahepeatus, kus tuli teist inimest umbes 1-2 minutit oodata. Ometigi ajatariif ju samal ajal tiksus, ta ei kaotanud sellega raha. Ka käitumine oli meie poolt igati viisakas. Aga näed, selline viha kees sees, et pärast virutas mulle nelja.

Kunagi Londonis ma sain vist üldse ühe. Sest ma ei osanud suure kaubanduskeskuse juures õigesse kohtumispunkti minna, ma ei suutnud ka telefonis taksojuhile selgitada, kus ma olen ja kuhu ta tulema peaks. Siis ta lõpuks tühistas mu sõidu ära ja pani ühe. Sellest ma saan isegi aru, mingi lollakas turist, mida sa raiskad mu aega. Aga et mu hinnang on praegu 4,86…see ikkagi tähendab, et ma olen kuskilt mujalt ka halbu hindeid saanud ja see häirib. Sest on olemas taksojuhte, kes on teinud a la 5000 sõitu ja kelle hinnang on 4,96 vms. Ehk et peaaegu täiuslikku hinnangut tuleb ette, lihtsalt mina selleks ei kvalifitseeru ja see ärritab mind!

Pole midagi öelda, igaühel omad kiiksud 😀