Kituda või mitte? Selles on küsimus

Mõni päev tagasi küsis üks venelannast tõlkija minult skaibis, mida tähendab sõna “kitukas”. Selgitasin ära ja millegipärast jäi see sõna mu külge rippuma. Jäi mulle pähe.

Arutlesin isekeskis, miks tal selline sõna võis üldse ette tulla. Kas kusagil tekstis tarvis tõlkida? Või on tal lapsed ja üks neist tuli õuest ja küsis, mida see tähendab. Kuni eilseni, mil ma mõtlesin, et kas hakata ka kitukaks või mitte.

Oli eile selline tobe situatsioon. Tekkis isu Chopsticksi nuudlite järele. Mõeldud-tellitud. Kuna kodule on kõige lähemal Magistrali Chopsticks, siis just sinna läksin toidule järele. Läksin koos sõbraga. Plaan oli selline, et võtame sealt toidu ja lähme tema juurde sööma. Me elame ühes majas.

Kui kohale jõudsime, tuli veel paar-kolm minutit oodata ja istusime sinna maha. Mingil viisil libises minu kampsuni taskust välja minu täiesti uus (poolteist kuud vana) telefon. Mina seda ei märganud ja kõndisin rõõmsalt koos toiduga minema. Alles kodu juures, kui olin auto ära parkinud ja teel sõbra poole, sain aru, et telefoni pole, aga arvasin, et ju jätsin autosse ja pärast lähen võtan ära.

Ainult et paar tundi hiljem tegin selgeks, et telefoni ei ole autos. Hääled sisse, põrutasin tagasi Magistrali juurde. Vaatasin oma teekonna üle, seal kusagil telefoni maas ei lebanud. Mõtlesin läbi käia ka Chopsticksist, et äkki jäi sinna. Läksin sisse ja oli väike järjekord. Teenindaja vaatas mulle ühel hetkel otsa ja ma olen kindel, et ta tundis ära, et see on see inimene, kes siin enne telefoni kaotas, aga ei kõnetanud mind.

Trügisin ühel hetkel siiski ette, kui üks mees alles menüüst valimas oli ja küsisin telefoni kohta. Neiu küsis ainult, et mida? Ja kui uuesti mainisin, et telefon, siis ütles, et aa jah. Ja ulatas mulle leti alt võetud telefoni.

Olin mudugi väga rõõmus ja tänasin. Aga kui avastasin, et minu telefon on välja lülitatud, tekkisid kahtlused. Mis põhjusel lülitatakse leitud telefon välja? Kes niimoodi teeks? Välja lülitamine ei aita leidmisele ju kuidagi kaasa. Hoopis vastupidi ju. Välja lülitatud telefonile ei ole võimalik omanikul helistada, et küsida, kust ta selle kätte saaks. Ega pole välja lülitatud telefoni võimalik ka gps-ga jälitada.

Kas ma oletan õigesti, kui ütlen, et sellel neiukesel oli plaan minu telefon ära varastada?

Tänutunne hakkas vaikselt lahtuma. Asendus pettumusega. Mis mõttes on keegi nii nahaalne? Mis õigusega?

Teisalt tekkis küsimus, kas mul üldse on õigust eeldada, et keegi leitud asja tagastaks? Kuidas kasvatada inimest kirjutas just hiljuti mentaliteedist. Et meil on levinud ju see “mis ripakil, see ära” arusaam. Ja inimest, kes on kogemata midagi kaotanud, peetaksegi pigem lolliks, kellele tuleks kirikus ka tappa anda. Sest mis ta siis on nii loll.

Kui ma eeldan, et leidja peaks esimese mõttena soovima kaotatud asja omanikule tagastada, kas see on vale mõte ja minul asja kaotanuna ei ole tegelikult õigust seda eeldada?

See neiuke oleks võinud ka telefoni jätte mulle tagastamata. Mõtlesin sellele. Aga ehk ta lõi ikkagi kartma? Kui poleks telefoni nõustunud tagasi andma, äkki ma oleks läinud nii kaugele, et palunud omanikul vaadata turvalindilt, kes telefoni leidis? Mingi kaamera seal vast on? Siis oleks ta vahele jäänud. Ehk et talle tundus parem mõte telefon siiski tagasi anda.

Ühtegi muud selgitust sellele, miks telefon oli välja lülitatud, ma leida ei oska. Sest telefon on täiesti uus ja sellist asja, et 85 % täis akuga telefon end ise välja lülitaks, ei ole veel juhtunud.

Mina nüüd mõtlen, kas kirjutada ka Chopsticksi FB lehele ja inimesi hoiatada selle eest, ühtlasi paisates juhtum ka juhataja-omaniku silme ette, või hoida suu kinni ja olla tänulik, et varas mulle nii lahkelt vastu tuli… Kituda või mitte?

Rahast ja säästmisest

Aitab naljast. Võtan lihtsalt praegu aja, et endale ka kirjutada, muidu kirjutan iga päev kõigile teistele.

Ebapärlikarp ja Ritsik on rahast kirjutanud ja Ritsiku kommentaarides ärgitati teisi inimesi ka rahast kirjutama. No ma siis ka kirjutan – nii hea põhjus korraks tagasi mõtlemiseks ja mõtete korrastamiseks.

Täna saan ma öelda, et olen koguja. Aastaid tagasi ma seda enda kohta öelda ei saanud. Umbes 10 aastat tagasi sain ma vanuse kohta vist päris okeid palka. Igakuine tasu oli 12 000 ja 14 000 krooni vahel. Sõltus sellest, kui palju ma kuus tööd tegin. Mõnikord tegin haltuurat ka, siis sain natuke rohkem. Tegelikult sain vanematelt ka tol ajal raha. Appi, ma ei taha mõeldagi, ilgelt piinlik on, sest ma ei pannud sentigi kõrvale.

Põhikuludeks oli tol ajal üür. Ma elasin südalinnas ja jagasin korterit. Elamisele kulus kokku umbes 3500 krooni kuus, ma arvan. Ülejäänud raha ma lihtsalt lõin laiaks. Pidutsesin ja käisin väljas. Söömas ja joomas. Ostsin riideid. Kusjuures mingeid kalleid firmariideid ma küll ei ostnud. Küll aga palju kingi. Mul oli ju korraga mitukümmend paari kingi…

/Äkki ikka polnud see meenutamine hea mõte, sest mul läheb süda pahaks./

Igatahes fakt on see, et ajad muutusid ja minust on saanud Inimene suure i-ga. Inimene, kes mõtleb tulevikule ja säästab raha. Ma ei ole maniakaalne säästja. Selline, kes kogub nõudepesuvett ja kasutab seda vetsus asjade allaloputamiseks vms. Või sööb kõige odavamat toitu, restoranis kunagi ei käi ja reisil ega kusagil samuti mitte. Ma teen ikka kõike, mida ma tahan, aga heast diilist ei ütle ma kunagi ära. Ma võin vabalt toidupoest osta -50% allahindlusega liha, et see kodus ahju visata. Aga võin vabalt ka restorani minna, sest lihtsalt ei viitsi süüa teha.

Ma ei võta reisile minnes kõige kallimat hotelli, aga kõige odavamat ka ei võta. Võtan sellise, mis tundub “hea diil”. Teen enne oma oste alati põhjaliku eeltöö, et veenduda, et ma ikka pügada ei saa. Kui ma valin välja mingi pesumasina või autorehvid, siis ma otsin, kust ma selle asja kõige odavamalt saan. Ma ei torma ummisjalu esimesse elektroonikapoodi või rehvimüüki end vigaseks maksma. Üks minu parimaid sõpru on Hinnavaatlus, kus ma alati enne surfan, et olla kindel, et maksan parimat hinda 🙂 See on kindel säästunärutaja mõtteviisi tunnus. Ja ma isegi ei tunne piinlikkust.

Säästmisel võiks ju seada endale mingi eesmärgi või piirid. Näiteks, et iga kuu panen kõrvale x eurot. Vot selliselt mina ei oska ja ei taha säästa. Mulle meeldib säästa niimoodi, et elan ja olen lahedalt ja pärast vaatan, palju alles jäi. Mõnikord jääb vähem, mõnikord rohkem. Ma ju tean, et napakaid oste ma ei tee, usaldan ennast. Ma ei pea raha enda eest ära peitma. Ja kui mul on arvel kuu jooksul normaalselt raha, tunnen ma ennast hästi. Alles kuu lõpus kannan ma jäägid eest ära, et uusi jooksvaid kulusid jälgida.

Mulle meeldib see üllatusmoment kuu lõpus, et palju siis seekord säästuarvele kanda saan. Kui ma hakkaks jõuga mingit summat välja punnitama, siis see piiraks mind ja ma ei tunneks enam end rõõmsalt. Ma arvan.

Üks väga oluline asi, mida säästmise jaoks ette võtta, on lisatöö. Kui kogu sissetulek on ainult palk töö eest, siis pole ime, et raha ei kogune. Ma olen veendunud, et kui on huvi tõeliselt säästa, peaks otsima võimalusi ka igapäevasest tööst väljaspool. Kui rahamuresid pole ja saab edukalt ära elada ka lihtsalt palgaga, siis muidugi. Aga kui on tarvis midagi suurt osta (kodu, auto), peaks pingutama ja otsima võimalusi lisasutsakaid teha.

Äkki mul on lisatöö osas lihtsalt hea sõna võtta, kuna ma saan lisaraha teenida kirjutamisega. Kõik ei saa võib-olla nii lihtsa vaevaga lisa teenida. Aga kui mul praegusi võimalusi poleks, siis ma ilmselt uuriks GoWorkaBiti ja selliseid võimalusi. Puhkamine on tore, aga kui raha on tarvis, siis ma pingutaks oma vaba aja arvelt. Mul ei ole praegu meeleheitlikult tarvis lisa teenida, aga ma ikkagi teen seda, ei oska teisiti.

Ma pole isegi aasta lõikes kokku löönud, kui suure osa ma oma sissetulekust säästan. Aga ma julgen oletada, et see jääb umbes 40-45 % vahele. Küll aga ei lase ma sellel rahal lihtsalt arvel istuda. Mulle (meile) meeldib kogutud raha mõistlikult ära kasutada.

Loomulikult kulub reisimisele üksjagu. Aga sellest mul pole kahju, sest see on üks suuri põhjusi, miks ma üldse säästan. Suur osa kulub ka kodulaenu enneaegsele tagasi maksmisele. Mulle ei meeldiks absoluutselt see, kui mu kodulaenu kuumakse oleks suur summa. Aga ma võin vabalt aasta lõikes nii palju laenu tagasi maksta, et kuude peale ärajagatuna tulebki selline kardetud suur summa.

Tundub, et ma vihkan kõige rohkem kohustust midagi teha. Et ma PEAN maksma iga kuu summa x sinna või summa y tänna. Ma võin selle kokkuvõttes tagantjärele kulutada, aga mulle ei meeldi kohustus seda teha. Seepärast kogun hea meelega auto ostmiseks mõnda aega raha ja ostan kohe välja, mitte ei võta seda liisingusse. Liisingu intress ei ole kokkuvõttes ju suur, aga mina ei talu seda tunnet, et ma PEAN iga kuu auto omamiseks maksma 200 või rohkem eurot. Ei, jääb ära.

Kogumisarvet päris nulli lasta ka ei taha. Isegi siis mitte, kui maksan pangale vabatahtlikult laenu tagasi. Oleme seda isegi teinud, aga kuidagi hõre tunne jääb. Hea on teada, et mingi kodumasina hingusele minek ei tähenda midagi muud kui kerget pahameelt, et kurat! Muidugi häirib, kui asi läheb katki ja peab uue eest maksma, aga ma ei taha seda väljaminekut kuidagi tunnetada. Et midagi muud selle tõttu tegema jääks. Seda ma ei taha. Just seepärast ongi mu meelest vajalik, et mingi varu alati olemas oleks. Ja ma olen nõus selle nimel tööd tegema. Ka oma vabast ajast.

Kas ma päeva pealt töö ja kõik muu kukele saaks saata? No ei saaks. Ei saaks, sest ma ei kujuta ette sellist asja. Mulle on kindlustunne tuleviku osas liiga oluline. Ja ma ei suudaks iial nautida normaalset elujärge, kui ma ei oleks tulevastes sissetulekutes kindel.

Säästurežiimile, kus ma tarbiks hästi vähe, midagi ei koguks ja sööks Valla viinereid, võiks ju ajutiselt minna. Kui muud üle ei jääks. Ja eks elaks ka aastakese ära. Aga ma ei taha mitte mingil juhul elada elu, mille kohta saab küsida, et “mis elu see on?”

Nii et juba sel põhjusel ei saadaks ma kedagi niisama kukele. Isegi kui on raske. Sest kellel too väga kerge on!? Kui on raske, otsiksin uue töö, aga kukele saadaks siis, kui uus töö (sissetulek) on kindlustatud. Ju ma siis olen raha ori. Aga ma ei taha teisiti. Ei oska teisiti.

On inimesi, kellele meeldib tööl KÄIA

Veel sügisel ma soigusin, kuidas ma vihkan tööl persetundide tegemist. Nüüd on mul töö, mille tegemise koht ei ole oluline. See tundus mulle ihaldusväärne ja ainuõige võimalus üldse tööd nautida. Mulle tuleb täieliku šokina, et leidub veel inimesi, kellele õudselt meeldib KONTORIS KÄIA!

Vana hea Perekool ei vea kunagi alt, kui soovid padukonservatiivide arvamust. Keegi oli teinud postituse, linkides artiklit, kus räägitakse Tele2 uuest kontorist. Selles uues kontoris ei ole enam klassikalisi töölaudu, kuhu asetada raamitud perepilt, lemmikkohvitass ja sünnipäevaks saadud kaktus. Seal saavad olema töö tegemise kapslid, kus, ma kujutan ette, on vaikus ja privaatsus. Seal saab kõrvaklapid pähe panna ja kuulata klappidesse kostuvat ülivaljut diskomuusikat, ilma et see naabreid segaks, ja ilmselt ka süveneda, ilma et peaks kuulama kohvipausi ajal pläravaid kolleege, kes keskendumist segavad.

Mida arvavad Perekoolikad? Et see on ikka uskumatult halb mõte. Sest kes see jaksab oma rasket läpakat tööle kaasa tassida iga päev. Või hommikul võidu joosta, et kellele jagub ruumi ja kellele mitte. Samuti on väga keeruline liikuda töökoha ja koosolekuruumi vahel nii, et kaasas on läpakas, läpakakott, pastakas, märkmepaber, kohvitass või veepudel hambus.

Kindlasti peab olema oma kindel töökoht, sest inimene vajab rutiini. Loen, hõõrun silmi, loen uuesti ja imestan. Inimene vajab rutiini. Et see on hoopis meeldiv, kui kontoris on oma laud, kus 8 ja pool tundi (sest lõuna ei lähe tööaja sisse) täis tiksuda! Konkreetne kindel koht, kuhu igal jumala hommikul tulla, kindel aeg, millal PEAB, nui neljaks, ärkama. See kõik on minu jaoks õlgu väristama panev. Aga on inimesi, kes leiavad, et see on PARIM ja ihaldusväärseim viis tööd teha.

OEH!

Oleme ka ise tööl arutanud, kas kontorit üldse on tarvis. Mina ütlen, et ei ole. Minul ei ole kontorit absoluutselt vaja. Ma arutan kolleegidega asju hea meelega, aga selleks ma ei vaja kontorit. Ma võin kokku saada ka kohvikus, näiteks lõunal. Või räägin telefonis. Skaibis. Vahet pole. Kontorisse minekut ma absoluutselt ei igatse.

Saan aru neist, kes ei taha kodus töötada. Näiteks on neil kodus väiksed lapsed, kelle kõrval ei ole võimalik süveneda. Kodus on pidevalt mingi action ja mäng. Või tundub kuidagi veider kõrvaltuppa pageda, kui lapsehoidja või abikaasa samal ajal lastega tegelema peab. Siis on tarvis kohta, kuhu minna vaikselt süvenema.

Või on inimesed, kes kipuvad kodus asendustegevusi otsima. Töö on viimane, mida tahaks teha. Küll on vaja nõusid pesta, siis oleks vaja pesu pesema panna, Delfi tahab lugemist, aknad tahavad pesemist, rõduklaasid on samuti häirivalt mustad, võib-olla tahavad ka villased sokid nõelumist…no kõik sellised möödapääsmatud tegevused, mis hakkavad töötamist häirima. Ja seetõttu eelistatakse töötada kontoris, kus polegi muud teha kui tööd.

Mõnel on ka suur sotsiaalne vajadus. Tahaks kellegagi rääkida, mitte vaikuses kodus istuda ja oma asja kallal pusida. Tahaks küsida, kuidas seal pulmas läks, kus kolleeg nädalavahetusel käis. Või kellegagi kohvi juua. Kellegagi lõunale minna, mitte kodus eileõhtuseid jääke närida. Tahaks põhjust linnariided selga panna, mitte pidžaamas diivanil konutada, juuksed mitu päeva kammimata (selline olen kodus töötades mina).

Kuid innovaatilised kontorid ei takista ju kuidagi lastega inimestel, asendustegutsejatel ega suhtlejatel oma vajadusi tööl rahuldada. Neid oodatakse kontorisse, kui neil on seal hea töötada, aga neid ei aheldata sinna kinni. Neile antakse vabadus tööaega ise valida. Kui on probleeme hommikuti ärkamisega, siis saan aru, et taoline kontor julgustab öökulle tulema hiljem ja lahkuma samuti hiljem. Juhul kui töökohti on tõesti vähem kui töötajaid, annab see ju selge signaali, et kes ei taha kontoris istumas käia, see ei ole selleks ka kohustatud. Kas tõesti on mõnel inimesel hirm, et ÄKKI ei leidugi ühtegi sellist, kes ei taha kontorisse tulla? Lubage naerust möirata!

Kui klassikalised töölauad ära kaovad ja inimesed hakkavad tööaega vastavalt enese soovidele valima, jääb ära ka visuaalne hinnang sellele, kes, kui palju tööl “käib”. Muidu ju ikka hea ülemustel silmadega üle kontori lasta, et kui palju kaadrit reedel kell 16.30 kohal on. Mis iseenesest on ajuvaba näitaja. Mida see näitab? Mitte midagi ju. Oluline on see, et inimeste töö oleks tehtud ja korrektne. Ja kehvi tulemusi on juba palju keerulisem peita kui füüsiliselt kohal olla, et enese eksistents ära põhjendada.

Kuidas on võimalik, et sellised uuendused kellelegi negatiivsed tunduvad? Või on see siiski kibestumus ja kadedus, et enesel tööl mitte mingit paindlikkust pole ja viinamarjad on hapud?

Et oh ei, ärge mulle küll mingit paindlikkust pakkuge, minule meeldib nii nagu viimased 50 aastat on olnud ja kuna nii olen hakkama saanud, siis ma ei soovi kindlasti ühtegi muud varianti proovidagi.

Või võtavad seal sõna hoopis sellised inimesed, kes tegelikult ise kontoris ei töötagi? Kuna teenindajana on raske kodust töötada, siis tundub ebaõiglane, et kontoriinimesed ei peagi varsti võib-olla kusagil tööd tegemas “käima” ja sellest kadedus?

Või on need hoopis isiklikku kabinetti omavad töötajad, kellel on hirm, et ehk võtab see uus epideemia tuule alla ja neil kaovad ära turvalised privaatruumid, kus tegeleda millega iganes, aga kus uksel on nende nimi, mis annab võimaluse enese üle uhke olla ja tunda, et nad on elus midagi saavutanud?

Mõtteid?

Leheorjus sai keelu peale

Ebapärlikarp kirjutas samast asjast, mis mul juba mitu päeva peas marineerib.

Lehelapsed.

Hakkasin kommenteerima, aga jube pikaks venib.

Üldiselt ei saa ma ka aru, miks on õudne maailmalõpp, et Ekspress Grupp ei saa enam lapsi orjastada. Kui ma ei eksi, siis konkreetset tunnipalka lastel pole ja tasu sõltub müügist, eks? Ja jootrahast. Minu meelest on see väga imelik. Ma täiskasvanuna ei oleks iial nõus töötama kohas, kus mitte mingit põhipalka ei ole. Tulemuspalk – jah, väga tore, jootraha on ka tore, aga põhipalk peaks ka ikka olema.

Veel vähem saadaks ma oma lapse sellisele kohale tööle (kui mul lapsi oleks), kus laps jõlgub terve päeva linna peal ringi, aga tasu pärast võib-olla üldse ei saagi. Kui keegi lehti ei osta, tähendab see lapsele 0 eurot sissetulekut, aga ometi ei tähenda see seda, et ta tööd poleks teinud – vedas lehti ja tuututas tundide viisi linna peal ju sellest hoolimata. See pingutus ei vääri mingit tasu? Mida selline suhtumine lapsele töötamise kohta õpetab? Teed tööd, näe vaeva, aga kui õnneks ei lähe, laku panni?

Edit: Kas töökasvatuse ühe osana ei ole mitte vajalik lastele õpetada, et töötajatena on neil alati kohustused, aga ka õigused? Isegi (kellegi meelest) lihtsat tööd tehes on töötajal õigus saada õiglast (või vähemalt mingitki) tasu. On alati kohustus teha tööd teatud arv tunde, aga KUI ületunde tehakse, siis selleks, et saada ROHKEM raha, mitte MINGISUGUSTKI raha. Või sisendame lastele, et neil pole mingeid õigusi. Kui tulemustasu pole, pole mingisugust tasu, sest nemad on kõigest lapsed. Ja nad räägivad siis, kui kana pissib?

Ma olen mitu korda lastelt lehti ostnud, aga kõige haigem asja juures on see, et ma pole kordagi ostnud, sest ma nii hullult tahaks seda ajalehte. Olen ostnud, sest lastest on kahju. Peavad täiskasvanutel bussides ja tänaval sabas käima ja nuiama “Osta ära”. Selle nuiamise peale oma müük (või reklaam, nagu Ekspress Grupp ise seda ettevõtmist nimetab) üles ehitada on ikka päris hale.

Tegelikult on imelik, et lehelaste positsioonile mingi utoopiline tung on. Vähemalt leheveergudelt on selline mulje jäänud. Et on sadu lapsevanemaid, kes võsukese järjekorda panevad ja ootavad, millal asjaks läheb. Töö õpetab last raha väärtust tundma ja annab üldise harjumuse tööd teha? Miks üks 7-aastane üldse peaks tööle mõtlema? Kas 7-aastane ei võiks lihtsalt lapsepõlve nautida ja suvel maal vanaema juures mängida, puu otsas ronida, järves ujumas käia ja onne ehitada? Mis hea pärast on nii õudne rutt talle töötamist tutvustada? Kas tal pole võimalik terve edasise elu jooksul veel piisavalt palju tööd teha? Tervenist 70. eluaastani. See teeb päris hea hulga aastaid ja seda ka ilma, et 7-aastaselt peale peaks hakkama.

Taskuraha saamiseks midagi tegemine peaks juba piisav õpetus olema, et raha ei kasva puu otsas ja raha ei jaga pangad kuu lõpus-alguses inimeste arvetele niisama lihtsalt. Peenarde rohimine, kodu koristamine, vanaema abistamine maal ja muud sarnased tegevused on ju piisav, et tekiks mõistmine, kuidas raha teenitakse? Seda aastaringselt. Või ei? Et kuna on suvi ja kooli pole, siis võiks lastele ikkagi suurema hunniku kohustusi peale panna, sest mida need volaskid vedelevad?

Oma lapsepõlvest mäletan, et sai igal suvel vanaema juures käidud. Seal tuli muidugi tööd ka teha. Rohida, marju korjata, nõusid pesta (see oli suur ettevõtmine, kuna vett meil majas kraanist ei tulnud, kuuma vett sai sauna katlast). Ma ei mäleta, et töö tegemist õudselt nautinud oleksin. See oli tüütu ja parema meelega tahtsin ma mängida, metsas käia või raamatut lugeda. Lehepoisi amet miski ihaldusväärse ja prestiižsena küll ei tundunud. Ehk on muidugi viga minus endas. Õnneks minu vanemad ei nõudnud, et ma 7- või 10-aastasena endale raha teeniksin. Taskuraha ma ilmselt hunnikutes ei saanud, aga kõht oli alati täis ja katus pea kohal.

Ebapärlikarp tõi väga hea näite selle kohta, kuidas laps saaks proovida inimestega suhtlemist ja töisemat olustikku läbi väga meelelahutusliku ja mõnusa viisi – laadal. Neid toimub ju Tallinnas söögi alla ja söögi peale. Müügu oma mänguasju või emaga-vanaemaga küpsetatud pirukaid. Suhelgu, kaubelgu. Vähemalt ei ole neil kohustust seal tundide viisi seista ja suvalistele inimestele ajudele käia, et kuule, osta ära, osta ikka. Minu meelest õpetab lehepoisilik pealetükkiv müük ainult ebameeldivalt nahaalne olemist. Ma näiteks ei naudi selliste laste ega täiskasvanutega suhtlemist. Aga see olen kõigest mina.

Ma ei käinud…

…blogiauhindadel. Ma eelmisel aastal juba kirjutasin, miks ma üldsegi ei kandideeri ega taha osaleda ja ka sellest, miks ma peole ei lähe / julge minna.

Sel aastal täpselt sama asi. Iseenesest mul ei ole mitte midagi selle vastu, et kohtuda inimestega, kellega blogides oleks juba nagu sõbraks saanud. Äge ju koos veini trimbata ja elust lähemalt rääkida. Aga minna avalikule väljanäitusele, kus sähvivad välgud ja kaamerad – nõup.

Vaadates, kuidas eelmine aasta sai Mallukas kommentaare, kuidas ta nägi välja nii või naa ja kuidas ta sel aastal lähenes teisiti, aga kriitikute meelest ikkagi “valesti”… Eih, mitte et ma ennast Mallukaga võrdleks – mina olen ju tema kõrval väike konnakene oma tiigis – aga ma ei ole nii vapper, et kellelegi julgeks ainest anda, et vaata milline see on, mingi paks, inetu ja koledasti riides… Nagunii mõni omakeskis nii arvaks. Ma ei tahaks seda mitte. Muide, minu meelest nägi Mallukas piltidel igati kena välja. Lihtne, tagasihoidlik. Kui isegi selline tagasihoidlikkus saab netipeksu, siis pole midagi öelda ja enda privaatsuse huvides ei ole taha ma ka tulevikus sellele üritusele minna.

Sellepärast käisin ma ennast täna erakohtumisel näitamas Ritsikule. Käisime koos Vabaõhumuuseumis. Jalutasime, nautisime head ilma ja muuseumi ja pingevaba õhustikku. Sai avameelselt juttu ajada, ilma et peaks kriitikat kartma.

Oli väga tore üle hästi pika aja mingi netitutvusega kohtuda. See on ju natuke nagu kohting. Vanasti, noorena oli mul netitutvustega kohtumisi väga palju. Ma olen alati suur netisuhtleja olnud ja päris paljude inimestega ka reaalis kokku saanud. Meestega oli omal ajal kohtudes ärev. Äkki ma valmistan pettumuse? Äkki mees valmistab pettumuse? Äkki ei ole omavahelist sümpaatiat? Ja muud hirmud. Kui üldiselt naistega kohtudes seda ei tohiks olla, siis stiili- ja glamuuriüritustele minnes oleks pinge ja hirmud mu jaoks täiesti võrreldavad. Täna seda ei olnud.

Ka muuseum ise oli meelt lahutav. Ma ei ole seal paar aastat käinud ja viimane kord kui käisin, jäi pool vaatamata, sest vihma hakkas sadama. Seekord jõudsin ka kaugemasse nurka ja jumala hea, et jõudsin. Seal oli lahe vanausuliste elamu ja hästi uhke Seto maja ka.

Neis uutes ja ilusates, puhastes majades tuli jalgade otsa torgata sinised sussid, et ei määriks maas olevaid kaltsuvaipu ära. Vanausuliste majas panimegi sussid jalga. Seto majas enam ei viitsinud ja mõtlesime ukse vahelt kiigata. Seal asjatav muuseumitöötaja soovitas tungivalt ikkagi sussid jalga ajada, sest kui me seda ei tee, jäävat me paljust heast ilma, sealhulgas pliinidest. Mulle polnud vaja kaks korda öelda – sussid jalga ja pannkoogile! Ja see oli väga õige teguviis, sest need pliinid olid tõesti maitsvad. Kes tahab samuti muuseumis pliinidest osa saada, siis neid küpsetatakse vaid neljapäevast kuni pühapäevani, teistel päevadel süüa pole.

Meelde jäi ka koolimaja, kuhu sattusime esiti jumala üksi, mitte kedagi teist seal vaatamas polnud. Poole vaatamise pealt tuli muuseumitöötaja ja asus meid surnuks rääkima. Väga huvitav oli teda muidugi kuulata, kust me muidu oleks kõiki neid asju teada saanud, mis ta rääkis! Aga kui inimesed ütlevad juba kaks korda aitäh ja nägemist, ise ukse poole nihkudes, võiks neil ikka rahus minna lasta 🙂 Aga sinna koolimajja tasub kindlasti minna. Saab proovida kitsas koolipingis istuda ja nurgas kuivanud herneste peal põlvitada. Muuseumitöötaja juhendab, kuidas õige asend on, et herned ikka vajalikul määral haiget teeks. Huvitav kogemus!

Tegelikult ongi lahe siis, kui on mingi giid või muuseumitöötaja kõigele tausta rääkimas. Okei, muidugi on huvitav ka ise mõistada, et vaata, seal on mingi madal laud, mille keskel on auk, huvitav, miks see auk seal on? Ja siis pakkuda erinevaid stsenaariume, miks see auk võiks kasuks tulla. Aga meelde jääks külastusest kõige rohkem ikkagi siis, kui oleks mingi lihast ja luust inimene heietamas ja küsimustele vastamas. Tegelikult piisakski sellest, kui on keegi, kellelt küsida ja kes kohe vastaks. Mingit pooletunnist loengut iga maja juures kuulata ei viitsikski, eriti kuna paljud majad (ja eriti aidad) on olemuselt identsed. Konkreetsed vastused konkreetsetele küsimustele oleks super! Ja õnneks päris mitme maja juures on see võimalus ka olemas, ise tuleb julge olla ja juttu teha.

Lisaks toredale pühapäevale oli minu nädalavahetuse üheks tippsündmuseks ka reedene jalgpall, kus V.-ga käisime. Üks tema sõber oli ka. No täiesti mõnus õhtu. Ilm ilus, jalgpalliväljak on täis Inglise liiga staare, kes küll Belgia eest mängisid, aga ikkagi – needsamad mehed, keda ma oma Fantasy tiimi mängult ostan ja oma meeskonnas pean, nüüd lihast ja luust minu silme all! Lisaks veel mõnus õlu, olematu turvakontrolli- ja vetsujärjekord – küll on alles hea olla naine jalgpallistaadionil! Oleks Eesti värava ka löönud, oleks olnud täistabamus. Õnneks oli elamus mõnus väravatetagi.

Laupäev möödus ema juures päikest nautides ja värsket õhku hingates. Mis ma oskan öelda – minu suvi on igatahes mõnusa alguse saanud! 🙂