Aga mis see sinu ***** torgib?

Tänane ajakirjandus on muutunud selliseks, et mina ei saa enam aru, kas seal ilmuvad kõik lood võimalikult intrigeerivas toonis, et püüaks ikka rohkem klikke, või on kätsatava tädi* stiilis arvamuslugu for real kellegi päris arvamus.

Ma Postimeest ei loe, aga käisin seal lehel täna töö pärast ja silma jäi üks kätsatava tädi arvamuslugu. Teemaks ikka see, et mõni naine ei taha lapsi. Kes pole kursis, siis teisipäevases “Radaris” uuriti teemat lähemalt. Ehk et selgub, et meil siin Eestis (ja kujutage ette, ka väljamaal) on naisi, kes on otsustanud lapsi mitte saada. Põhjuseid on mitmeid, aga normaalne oleks leppida lihtsalt vastusega “ei taha ja kõik”. “Radaris” näidati siiski kolme naist, kes oma nime ja näoga veidi pikemaid vastuseid andsid. Täitsa adekvaatse jutuga inimesed. Ma samastusin kõige rohkem vist selle kolmanda naisega, kes polnud hipi ega kunstiinimene, selline täitsa tavaline naine tundus.

Postimehe kätsatav tädi aga leiab (nii palju kui seda lugu tasuta lugeda sai), et seda pole ikka üldse võimalik mõista, kui keegi ütleb, et ta lapsi ei taha. Kuna TEMA KÜLL TAHTIS, siis on muidugi imelik, et leidub mõni, kes ei taha. Sest mismõttes? TEMA ju tahtis?! Halloo, te, teised, olete lollakad või?

Lihtsalt pead paneb vangutama, et sellise kitsa maailmapildiga inimene töötab ajakirjanikuna. Mulle tundub omakorda mõistmatu, kuidas see nii saab olla. Minu jaoks on ajakirjaniku amet natuke midagi püha. Sel positsioonil peaks töötama laia silmaringiga ja tolerantsed inimesed. Kes ei poogi näiteks lugudele või reportaažidele tonaalsust, mis lähtub tema personaalsest arvamusest. Arvamuslugudes on oma arvamus küll lubatud, aga minu meelest on ka neis (kui on avaldatud meedias) vajalik teatud kaste, mille sisse see arvamus on valatud. See on selline, mis kellegi teise valikuid ei halvusta. Mitte aga lugu, mille autor justkui halvakspanuga altkulmu kaugusest piidleb, nägu krimpsus, nagu oleks hammaste vahel hapu sidrun ja samal ajal ninas mädanenud heeringa hais…

Mahlases ja vänges kastmes arvamused, mis lähtuvad inimese isiklikest veendumustest ja tõekspidamistest, oponeerivaid seisukohti üldse mitte aktsepteerides, sobivad isiklikku blogisse. “Lapse sünd on ju püha. Kuidas saab üldse teisiti arvata?” stiilis röögatused näiteks. Blogisse – jah. Ajalehte? Eehmm…

Kätsatava tädi meelest on lapsi mitte saavate inimeste grupid sotsiaalmeedias lastevaba elu propageerimine. Kogunevad seal üksteist mõistvad inimesed, arutavad teemat, suhtlevad omavahel, aga kätsatava tädi meelest on see propageerimine. Kuulge, räme deja vu tuli praegu. Kas ekreiitide homopropaganda jutt pole mitte sama retoorika? Oled homo ja ei varja seda, järelikult plaanid minu lapsed ka pededeks muuta, jah? Levitad sõna, jah? Värbad, jah?

Tähendab, igast lolle on olemas. Ei kahtlegi. Aga miks selliseid arvamusi lehte lastakse? Ah õigus…Postimees.

*Ritsiku blogis räägiti tädist kui sõnast. Meil ühes väga tähtsas Londoni konsiiliumis oli sellest juttu ja otsustasime, et meie jaoks on tädi absoluutselt mõnus ja äge sõna, mida kasutame julgelt nii enda kui ka teiste kohta. Kätsatav tädi on siiski teistsuguse tonaalsusega sõnaühend.

Advertisements

Palun ilma seksita

Samas, natuke on ju naljakas ka, et Riigikogu liige Madis Milling ei saanud esmaspäeval oma põhitöökohal tööülesandeid täita, kuna pidi sõitma Tamsallu sutsakale, andma etendust “Kas hakkame seksima?”. Või ei? Või on ainult piinlik?

Londonis on peale hiirte ka Primark + kuulsused

Mina olengi see tarbimismaniakk, kes tarbib odavat riidekraami nagu hull. Primark, bring it on!

Sellele vaadatakse ju altkulmu, kui inimene ostab riidekraami sellisest lapsi ekspluateerivast ja kaltse müüvast poest nagu Primark, onju? Mina olen siin täiesti aus ja üldse ei hakka varjamagi, et on asju, mida ma Primarkist suurima heameelega ostan. Toetades seeläbi ilmselt orjust ja tarbimiskultust ja kõike muud. Aga kas need lapsorjad mõne teise brändi hilpe õmmeldes oluliselt rohkem raha teenivad….julgen kahelda.

Iga kord UK-s käies käin ma kindlasti läbi ka Primarkist. Seekord oli üks väga kindel plaan – osta sokke. Läksingi üks päev sokke ostma. Aga enne kui ma arugi olin saanud, lebas mu ostukotis kaks paari musti püksi, 7 paari trussikuid, kahed rinnahoidjad, ühed mustad retuusid ja ühed paksud sukapüksid. Kassas oodates meenusid ka need sokid, mida otsima olin tulnud. Läksid needki ostukotti, 7 paari. Kogu kupatus läks maksma 36 naela. Ja pokkerikeeles öeldes ma praktiliselt freerollisin selle riidekraami, sest võitsin kasiinos 33 naela.

Ma ei näe põhjust isegi piinlikkust tunda, kandes nii odavaid riideid nagu Primarki omad on. Sest minu meelest ei pea sokid, sukapüksid ja retuusid olema kallid. Milleks? Kui nad on materjalist, mida minu nahk kannatab, siis miks ma peaks maksma rohkem kui 2 naela? Mis ma Eestis sama raha eest saaksin? Ainult tassi kohvi.

Viimati ostsin Zarast mustad teksad, mille eest maksin 40 eurot. Pärast esimest pesu oli värv sündmuspaigalt lahkunud ja nüüd pean leppima tumehallide teksadega. Primarki kahed mustad püksid on sellisest materjalist, mille värv kohe ei luitu. Nii et vähem kui 20 euro eest olen saanud kaks paari pükse, mida veel väga pikalt kanda saan. Nii et minu jaoks ei ole Primark mitte raiskamine ja tarbimine, vaid mõistlik otsus, sest Eestist mitu korda kallimaid pükse kauem kui esimene pesu lihtsalt kanda ei kannatagi. Mõistagi ma tegelikult ei ole tarbimismaniakk, sest ma päriselt kannan need riided ka nulli (kui te vaid näeks ühtesid minu teksasid, mis on juba lõhki kulunud; ma lihtsalt keeldun neid minema viskamast, sest need on nii mugavad ja head).

Kui Primark võib olla nii mõnegi minu UK-külastuse tipphetk, siis mitte seekord 😛 Sel korral pean ma suurimaks õnnestumiseks seda, et võtsin julguse kokku ja küsisin ühelt võrdlemisi kuulsalt jalgpallurilt, kes meil heategevuslikul pokkeriturniiril mängimas käis, kas ma tohin temaga pilti teha. Mina, kes ma üldse ei salli pildistamist. Ja ta oli nõus! Väga lahkelt. Oi, ma olin õnnelik. Käed hakkasid kohe värisema. Tegin pildi ära ja panin Facebooki ja jäin laike ootama 😀 Sest need, kes vähegi Premier League’i jälgivad (ja minu sõbralistis on neid mitmeid), teavad täpselt, kellega tegu, ja loodetavasti olid hästi kadedad 😀

 

London ja hiired

Olen jälle Londonis üle pika aja. Istun hetkel üksi kodus ja ootan tööpäeva algust. Täiega pinges! Iga krõbin paneb võpatama.

See on see mööda ilma majutumine. Mida rohkem majutud, seda rohkem kõiksugu situatsioone ette tuleb. Miks minust mitte iial backpackerit ei saa, ongi see, et ma olen majutustingimuste osas väga tundlik. Ma ei saaks kuskil suvalises hütis külge maha visata, teadmata, mis elukad pragudest ja avadest sisse pääsevad jne. Tibi, mis tibi.

Maltal üllatasid meid prussakad ja lõpuks leidis situatsioon ka lahenduse. Londonis jagame maja hiirtega. Ega kohe aru ei saanudki, aga eile tegin vaikselt arvutis tööd, kui äkki kuulen imelikku krõbinat. Siin tuleb ikka hääli ette – öösel näiteks haukus mingi naabrite koer, vetsus vett peale lastes hakkab tööle mingi eriti vali hüdrofoor vms, mis möirgab niimoodi, et esimesel korral ehmatas ära. Mõtlesin siis, et küllap on ka see hääl midagi täiesti ohutut. Astusin paar sammu lähemale ja järsku märkan, et leivakott liigub kahtlaselt. “Ei ole nii…” mõtlesin samal ajal peas. Aga oligi. Hiir!

Mul ema tavatseb hiiri hirmutada mingi valju häälega. Togib seina-lage vms mingi toikaga vms. Maamajades ikka võib seinte vahel hiiri liikuda. See siin muidugi ei olnud seina vahel, vaid ikka köögileti peal. Päise päeva ajal. Mis häält ma siis kohe oskasin teha? Kolistasin veist toolidega jms, polnud ju parajaid vahendeid käeulatuses. Endal oli tilk püksi tulemas, sest ma ikka päriselt kardan hiiri. Kiiresti kirjutasin oma tiimikaaslastele, et kuulge, perse hiir on majas. Kristjan sai tungiva palve siia saabuda ja mind ära päästa. Seni jäin südame kloppides üksinda, panin muusika mängima, et ehk see hirmutab hiirt. Youtube lahti, klõpsisin suvalistel linkidel. Aga Ed Sheerani kiunumine hiirt ei häirinud. Ainus, keda see häiris, olin mina ise (ma ei kuula Edi muusikat). Kott krabises ja liikus väikeste intervallidega edasi. Ühel hetkel tõusin püsti ja liikusin köögi poole, mida hiir ka nägi ja pani siis hirmsa ajuga tagasi sinna, kustkaudu ta letile jõudnud oli.

Kui Kristjan jõudis, suundusime kohalikku kaubandusvõrgustikku kammima, et ehk leiame mingi hiirelõksu. Siin kandis on mingid väiksed poed ja kahtlesime sügavalt, kas sellised poed ikka nii põhjalikult varustatudki on, et oleks lootust lõksu leida. Aga ära sa ütle, igas poes oli mingit hiirevarustust. Lihtsalt mõnes oli kõik ära müüdud. Saime siis mingi veidra liimialuse, kuhu peale toitu panna ja kuhu hiir siis elusalt kinni jääb. Kui see juhtub, pead kaaned kinni lööma ja hiire minema viskama. Ma ei näe üheski universumis iseennast seda tegemas, aga meestel olevat suva. No okei.

Hilisõhtul jõudsime koju, aga lõks oli hiirevaba. Toit oli seal lõksus alles. Hiirepoiss (või tema mõni sõber-pereliige) olevat uuesti välja ilmunud alles öösel. Siis oli ta ringi jooksnud põrandal. Seda teadis rääkida üks tiimiliige, kes eile meie elutuppa ööseks magama jäi. Jällegi – ma ei oleks iial suutnud sellist asja välja kannatada. Mõned on aga tugevama närvikavaga.

Mis hääli siin veel on? Üks omapärane hääl muideks on. Ja see ilmneb siis, kui keegi läheb üleval duši alla. Veitsa aja pärast hakkab minu magamistoa laest vett tilkuma. Pats, pats, pats…niimoodi kõlas see, kui ma ei olnud vaipkattele veel asetanud ühte kastrulit, mis veetilgad kinni püüaks. Aga nüüd on see seal paigas ja tilkumisega kaasnev heli ka muutunud – plinn, plinn, plinn – kui pott alles tühi on, plärts, plärts, plärts – kui juba veidi rohkem vett kogunenud on.

Kui te arvate, et me peatume mingis odavas saras, lootes õudselt odavalt läbi ajada, siis nii see pole. Minu meelest on selle maja rent isegi soolane. Ja iseenesest nägid toad kenad välja, eriti fotodelt. Lihtsalt nii on – mida rohkem majutud, seda mitmekülgsemaid kogemusi läbi elada tuleb. Päris iga jumala kord meil probleeme pole, aga mõnikord on ikka mingi kala sees olnud 😀 Eriti just Londonis. Ma siin elada küll ei tahaks, sry.

Muus osas on kõik ikka sama hea nagu alati. Oleme saanud läbi teha mitmed Londoni-traditsioonid nagu Big Beni kõrval õlle joomine, Westfieldi food courtil mõnusalt vürtsika ja maitsva supi söömine, fish & chips (mis seekord oli iseäranis fantastiline) ja kamaluga tiimi bondimist. Ükskõik, kas teeme seda kusagil baaris või pubis või oma hotellis-rendimajas, ikka on täpselt sama meeleolukas. Lõpetame siis, kui vein või õlu otsa saab, sest tuju ja juttu jätkuks alati palju kauemaks.

Töö saab ka peatselt avapaugu. Lahe on näha, kuidas me enda setup järjest professionaalsemaks muutub. Telelauda üles sättides käivad kasiinokülastajad uurimas, et mis värk on, millal näha saab ja kust jne. Väga mõnusalt sõbralikud ollakse. Ja üldse see viisakus ja ilustamine olevat mingi Briti eripära. Nad jäävad selliseks ka siis, kui mingi probleem on. Mina ei oska. Mina pistan pröökama ja hakkan kohe kurje kirju kirjutama. Kuidas meie eriti nõudlikule pöördumisele selle maja väljarentija vastab, eks seda ole ka varsti näha. Igatahes kavatsen end lähipäevil üksi kodus olles oma tuppa sulgeda. Ehk hiired siia ei tule, sest süüa siin pole.

Tartu ja restoran

Käisime emaga sel nädalavahetusel Tartus restoranis Joyce. Ja see väärib minu blogis eraldi postitust.

Reede õhtuks oli meil laud broneeritud ja see oli hästi mõnusa koha peal. Akna all, mõnusalt privaatne. Lähedal oli veel üks laud, kus istusid kaks naisterahvast, kellest üks oli veidi häälekam ja siis pidime kuulma ka tema meeste-jutte, mida ta sõbrannale rääkis, aga midagi teha pole, seda ei saa restoranile süüks panna.

Ettekandja oli meil suurepärane. Minu jaoks on suurepärane ettekandja algul veidi reserveeritud – ei tea ju, millist suhtlust klient eelistab. Kui aga talle märku anda, et meiega võib nalja teha ja ka kaks sõna mõnusalt juttu rääkida, siis ta seda ka teeb. Lisaks räägib hea ettekandja veidi ka toidust (meie tellimuse puhul ka kokteilist). Ja muidugi on olemas, kui teda vajatakse, kuid ei käi iga viie sekundi tagant ajudele, et kas saan midagi veel tuua ja kas kõik on ikka korras ja kas kõik maitseb.

Muidugi ta küsis, kas meile maitseb. Ja oi, kuidas maitses! Eelroaks võtsime mõlemad kammkarpe, sest mulle oli Kaarel öelnud, et need on suurepärased. Olid ka. Sulasid suus! Fantastiline eelroog. Pearoaks võtsin mina sea sisefileed (ka soovituse peale), ema aga parti. Maitsesime ka üksteise toite veidike ja kõik oli 100% hea. Sea sisefilee on nagunii hõrk ja pehme liha, aga Joyce’is oli see küpsetatud just nii nagu vingetes kokasaadetes õpetatakse. Part oli aga veelgi pehmem ja hõrgum, mida ei ole pardi puhul üldse lihtne saavutada. Õhtu naelaks oli aga magustoit nimega karamellkreem. See oli kreembrülee tüüpi magustoit koos neljal eri viisil serveeritud pohladega. Kui hästi see kõik kokku kõlas ja kui kreemine ja õige magususesega… No ei ole sõnu. Väga meeldis!

Palusime endale laua broneerida ka laupäevaks.

Laupäeval saime istuma sama heasse lauda, kuid mitte sama ettekandja sektorisse. Ka seekord oli ettekandja tore, kuid mitte päris nii jutukas, toidu kohta ei rääkinud ta midagi.

Mina võtsin eelroaks bataadisalatit, ema taas kammkarpe. Road kohal, sõin ma oma salatit ja mõtlesin, et noh…okei on, aga ei pane vaimustusest laulma. “Roheline” ei olnud kuidagi maitsestatud või mingi kastmega kaetud, siuke kuiv. Ülejäänud komponendid olid samas head ja maitsed ideeliselt sobisid ideaalselt. Ema vaatas oma kammkarpe ja tõdes, et kahe kammkarbi asemel oli taldrikul üks pooleks lõigatud karp. Kaks korda õhemad olid need kammkarbid ja üldse mitte nii maitsekad ja hõrgud nagu eelmisel õhtul. Väike pettumus puges hinge. Ema avaldas kahtlust, et see ei saa olla sama kokk.

“Me rohkem ei söö,” viipas kõrvallauas istuv naisterahvas kohale ettekandja, kes kaugelt oli märganud, et lauas istujate taldrikud pole veel tühjad. Ma ei tea täpselt, millist eelrooga nad võtsid, aga tõepoolest oli pool eelrooga nii mehe kui naise taldrikul järel. Nüüd viidi ära ka meie taldrikud. Me sõime enda omad siiski tühjaks – nii halb ka polnud. Ettekandja küsimuse peale, kuidas maitses, olime ausad.

Pearoaks võttis ema koha. Mina tellisin Argentiina hiidkrevetid, mida oli mulle samuti soovitatud. Et ehkki neid krevette pidada taldrikul olema ainult neli, olla käsitööpasta ja kaste lihtsalt fantastiline.

Eeh…mitte minu ette jõudnud… Pasta oli selgelt liiga jäme ja ka maitsetu. Nagu klimbisupi sees olevaid klimpe oleks söönud, selline tunne tekkis. Ei olnud selline, nagu peaks üks pasta olema. Miks ma julgen sel teemal pröögata, võib lugeda eelmisest postitusest – olen liiga hiljuti liiga head päris pastat söönud. Kaste oli kuidagi liiga soolane või…intensiivne. Ma pidin mitu klaasi vett jooma, sest niimoodi ajas janu peale. Tõsiselt, ma ei saanud aru, mis oli selle roa ambitsioon, peakoka idee oli täiesti ära tapetud. Krevette oli tõesti neli ja nende küpsusaste oli õige, aga eriti hiiglaslikud need polnud. Sõin ära, aga pastat jätsin veidi järele. Tundus patt sellele oma kõhus ruumi raisata.

Ema kala oli aga maitsetu. Täiesti suvaline tükk kala, mille suudaks igaüks kodus valmis teha. Mingit elamust sealt ei saanud. Kui ettekandja selle käigu järel meie arvamust küsis, ütles ema, et ta jääks eilse valiku juurde. Ma siis küsisin otse, kas täna on sama kokk. Nüüd selgines ka ettekandja nägu – ei olnud sama kokk. Ta tõdes, et eile oli tööl olnud peakokk, täna mitte. Ja see seletas nii mõndagi.

Kuni meie magustoitu ootasime, toodi kõrvallauda part. Aga natukese aja pärast viipasid naabrid ettekandja kohale ja saatsid pardi kööki tagasi, sest see olla toores… Ettekandja vabandas korduvalt ja viis taldriku ära. Nii et probleem ei olnud kohe kindlasti meis kui eriti pirtsakates klientides.

Magustoiduks võtsime mõlemad emaga karamellkreemi, sest see oli eile ju nii suurepärane olnud. Loomulikult ma kartsin, et äkki täna on ka magustoit pettumus. Aga ei olnud. Magustoit oli sama hea nagu eelmisel päeval. Kui ma Tartus elaks, ma käiks kogu aeg seal seda magustoitu söömas, nii megahea on lihtsalt. Kui ettekandja küsis, kuidas maitses, olime jälle ausad ja ütlesime, et sama hea nagu eile. Mille peale ettekandja ütles, et vot magustoidukokk on täna sama. Kõlas loogiliselt.

Meie jaoks oli see igatahes väga huvitav kogemus. Käia kaks õhtut samas restoranis, süüa osaliselt samu toite ja üritada selle põhjal restorani hinnata. Nagu selgub, võib kaks kogemust samas restoranis täiesti totaalselt erineda. Kui ma oleks käinud ainult laupäeval söömas, poleks ma üldse aru saanud, mismõttes Kaarel mulle sellest restoranist niimoodi ülivõrdes rääkis. Miks ta soovitab mulle sellist krevetipastat, mis pole absoluutselt hea?! Kas sellise hinna eest läheks keegi pärast sellist kogemust tagasi?

Et ma aga reedel olin selle restorani tõelist kvaliteeti tunda saanud, siis mõistsin väga hästi, miks ta mulle kõiki neid toite soovitas. Õigel päeval minnes on kogemus lausa oivaline. Ma kavatsen kindlasti veel Joyce’i minna, aga ainult sellisel päeval, kui peakokk tööl on.

Ainus asi – miks ei ole Joyce’is amuse-bouche’i? See võiks küll olla!

Kes veel Tartus restoranides käinud on ja mis kogemusi teil ette tulnud? Kas Joyce’is olete käinud? Oleks hirmus põnev teada, kuidas see teil läks.