Mehelik või….inimlik?

Üks teema on mul veel meeltel mõlkunud. Mis on mehelikkus ja kas feministid üritavad kõiki ürgmehi ära kastreerida?

Sain Hundi ulu postitusest särtsu ja pika kommentaari asemel arutlen hoopis siin. Et mis on mehelikkus. Milline mees on mehelik ja kas võrdõiguslikkus üritab meestelt nende mehelikkust ära võtta.

Ega need sõnad “naiselik” ja “mehelik” mulle tõtt-öelda ei meeldi. Muidugi ma kasutan neid sõnu, sest need on eesti keeles nii juurdunud. Kui keegi paneb jalga kõrged kontsad ja selga seeliku, siis ma ütlen, et ta riietub naiselikult, see tundub kuidagi loomulik. Ma ei tunneta hinnangulisust selle sõna küljes. Ehkki see on sinna võib-olla peidetud. Naiselikult riietunud naine = rohkem naine kui need naised, kes ei riietu naiselikult? Rohkem naine = parem naine = tõeline naine? Aga see puudutab ainult riietumist.

Naiselikuks saab nimetada ka naist üldises mõttes, tema käitumist, isegi iseloomu. Milline siis on üks naiselik naine? Mul tulevad miskipärast negatiivse alatooniga sõnad pähe. Kaitsetu. Hädine. Rumaluke. Häbelik. Vait. Nõrk. Nii öelda positiivse poole pealt: hoolitsev, virk, kodu hoidev, süüa-teha-oskav?! Mul ei tule rohkem. Aidake.

Ausalt öeldes ajavad natuke suhu oksendama nii need negatiivse alatooniga sõnad kui ka näiliselt positiivsed. Ma ei taha mitte ükski neist olla. Järelikult ma ei taha olla naiselik. See ei tundu mulle midagi ihaldusväärset. Kellestki (meestest) erinemine puhtalt nende omaduste poolest ei tundu mulle väga atraktiivne.

Aga räägime mehelikkusest ka. Mis omadused kangastuvad mulle mehelikkusega? Tugev, kaitsev, abivalmis, otsusekindel, konkreetne, viisakas, lugupidav, hoolitsev (aa ei oota, seda ei saa, see on ju naiselik – kriips peale). Kõik tunduvad üsna positiivsed. Kas tuleb midagi negatiivset ka? Saamatu (oot, ups, ei, see on ka naiselik ju, sorry, ega vist aitaks ka täiend “köögis” seal ees). Rohkem ei tulnudki praegu. Imelik.

Noh ja siis ma vaatan neid mehelikuks peetavaid omadusi ja mõtlen, et mida perset? Miks on normaalse inimlooma omadused ära bränditud üldnimetusega “mehelik”? Ma ootan kõiki neid omadusi tegelikult igalt inimeselt, mitte ainult meestelt. Tähendab, ma tahaks, et kõik inimesed käituks lihtsalt inimlikult. Ma ei vaja mingit mehelikkust.

Oletame, et ma olen naine, kellel on laps. Ma lähen lapsevankriga linna peale seiklema. Linna saamiseks pean sisenema bussi. Aga lapsekäru bussi tõstmine on üksi raske. Küll oleks hea, kui keegi aitaks. Kui aitab mees, siis vaatab terve bussitäis – vot, on mees! Kohe tõttas appi. See on nii mehelik. Aga kui aitab teine naine? Siis me ei ütle ju, et vot on naine – tõeline daam! Või: Vot on naine, tõeliselt mehelik! Me mõtleme – normaalne, et aitas. Teisi peab ikka aitama, ma oleks ise aidanud, kui oleks lähemal seisnud. Normaalne inimlikkus, ei muud.

Oletame, et ma olen naine, kes viibib lennukis. Minu kõrval on teine naine, kellel on raske käsipagas ja ta upitab seda riiulisse tõsta. Ma näen, et tal on raske. Kas ma jään ootama, kuniks läheneb mõni mees? Sest mehed on ju need, kes raskeid asju tõsta aitavad! Teate, ma ei jää meest ootama. Ma aitan kohe seda naist. Ma ei suuda võib-olla üksinda temast raskemaid asju tõsta, aga ma tean, et me koos suudame selle kohvri ära menetleda küll. Huvitav, kas keegi kõrvalt vaatab, et vot, see on üks tõeliselt mehelik naine! Vinge! Või vaadatakse – näe, abivalmis tüdruk. Küll on tore, et selliseid abivalmis inimesi leidub.

Ehk et valgustage mind, milles seisneb mehelikkus, mis erineb totaalselt üldinimlikkusest ja abivalmidusest?

Eeldusel, et ma kõige tarvilikuga saan ise hakkama. Näiteks suudan:

  • auto ise rehvivahetusse ja ülevaatusele viia
  • poest uued kojamehed või käigukastiõli osta
  • ise endale uksi avada (ilma solvunud pilguta, et “ei aidatagi…”)
  • endale mantli selga ajada (ilma solvunud pilguta, et “ei aidatagi…”)
  • kindlasti veel midagi, mille olen unustanud.

Ainus teema, mis vajab minu meelest omaette postitust, on kohtingul maksmine. Ma ei ole selle osas veel 100% otsusele jõudnud. Olles oma pikaajalises suhtes kõige eest elukaaslasega pooleks maksnud, ei kujuta ma teistsugust elu ettegi. Tundub normaalne, et ühisesse ellu panustatakse võrdselt. Ainut et kohting – see nagu pole päris tavaline ühine elu. See on mingi eriolukord. Öeldakse ju, et džentelmen maksab naise eest ka. Ma ei vaidle vastu. Samas tundub kuidagi võigas jätta mehelikkuse, džentelmenlikkuse ainsaks tunnuseks arve kinni tagumine. Ma ei tahaks küll ühelegi mehele muljet jätta, et ma olen kindla rahakoti otsingul. Võib-olla juba selle mulje ennetamiseks oleks mõistlik ise enda eest maksta? No sellest ma pean veel pikemalt kirjutama millalgi.

Aga just need muud asjad. Kas mehelik käitumine on ikka midagi, mida reljeefselt rõhutada, tunnustada ja millele aplodeerida? Või peitub meheliku käitumise taga pelgalt normaalne inimlik käitumine, mida me ühiskondlike soorollide tõttu kuidagi eraldi sõnaga premeerinud oleme?

Mõtteid?

Advertisements

Peksame naisi edasi, see on okei

Olemegi jõudnud vist sellisesse punkti, kus tõesti pole enam mitte kedagi valida. Minu jaoks lasid sotsid ka ennast lõplikult täis.

Ma pole kunagi varjanud, et olen sotsiaaldemokraatliku maailmavaatega. Minu meelest on okei maksta veidi edukamana rohkem makse, et vähemedukate kaelus liiga kõvasti ei pitsitaks. Samuti pooldan ma võrdõiguslikkust ja teisisõnu humaansust üldises plaanis. Sellest tulenevalt ei pea ma ka enda kaasmaalasi kuidagi teistest inimestest maailmas kõrgemaks ja olulisemaks. Mistõttu ma ei ole üldse eriline patrioot ega rukkilillepurune (kui seda väljendit nüüd kasutada) sini-must-valge lipu(lehvi)taja. Marurahvuslus ja tänases Eestis leviv tugev patriotism on minu jaoks toksilise maiguga.

Teisisõnu – ma tegelikult olen Pärnitsaga kõiges nõus.

Kes seda lugu veel teistest tarkadest blogidest avastanud ei ole, lugegu läbi. Ropud sõnad? Jah, mõned on. Minestage siis. Aga ärgake elule ja lugege edasi. Sest ropud sõnad väljendavad tegelikult emotsooni. Loo on kirja pannud inimene, kellele läheb korda. Kes on viitsinud oma mõtted kirja panna ja keda ma selles püüdluses toetan.

Me kõik võiksime oma nokad rohkem lahti teha, kui näeme totaalset pornograafiat aset leidmas. Nii poliitikas kui eraelus. Kui keegi räägib ikka totaalset kaamliila, siis ole inimene ja ütle talle, et tead, mees, sinu jutt on nõme, ära räägi nii nõmedat juttu, sest sa jätad endast ilgelt nõmeda mulje.

Tagasi tulles nüüd selle juurde, et sotsid ei toeta Reinsalu umbusaldamist… Ma ei oska oma pettumuse väljendamiseks isegi mitte midagi öelda. See on nii tülgastav, millise signaali see välja saadab. Just sellesama, mida ütles ka Rents. Meie ühiskonnas on naistevastane vägivald lihtsalt nii tugevasti juurdunud norm, et mida me siin imestust teeskleme. Mitte sittagi ei muutu nii pea.

Korralik vähikäik jälle tehtud.

Mida öelda sotsidele (välja arvatud Hansole)? “Ka sina, Brutus…” Mõttetult toolist kramplikult kinni hoidev kamp. Kahjuks ei ole te oma siunatud Reinsalust grammigi paremad.

Mina enam valima ei lähe.

Ma polegi õige feminist

Mingil ajal olin ma FB-s femmarite grupis suurima heameelega liige. Ütleme, nii 95% seal liikuvaist mõtetest kattusid minu omadega ja ma sain kõigest aru. Tänaseks olen ma jõudnud arusaamale, et ma olen siiski üks seksistlik ja rõve siga. Ei olegi feminist.

Probleem on nimelt selles, et ma naeran seksistlike ja teisi inimesi solvavate naljade peale. Sest vaadates seriaali Friends ja pidades seda heaks sarjaks ja kõigele lisaks veel tänasel päeval seda armastades, olen ma feminismi tõed hüljanud ja igati reetnud. Lisage juurde Two and a half meni, Sex and the City, How I met you motheri ja The Big Bang theory armastamine ja oletegi templi otsaette saanud – bodyshamer, homofoob, naistevihkaja (ERITI naistevihkaja!!!!!!) ja kõik teised halvad sõnad, mis veel maailmas olemas on.

Mis värk on? Mõtlevad ilmselt mitmed lugejad praegu ahastusega. Et misasja? Kust selline teema välja karanud on ja mismõttes üldse? Ma ka ei saanud algul pihta, et milles seisneb kohutav naistevihkamine ja seksism. Mina mäletan Friendsi kui sarja, kus on positiivsete karakteritena olemas nii lesbid kui transvestiidid, isegi mustanahalisel naisel on suhe valgete meestega ja see on täiesti okei.

Aga siin on natuke sellest räägitud. 

Probleem on selles, et Monica oli paks kunagi ja selle üle tehakse nalja. Minust on väga lame ja labane selliste stseenide üle naerda. Ilmselt on korpulentsetele inimestele ka see solvav, et paksu ihu seostatakse nii labases võtmes ülesöömisega (meenutage Monicat, kes keset pidu pitsat tellis), kuigi need asjad pole ju ometigi omavahel ÜLDSE seoses.

Ka Chandleri üle tehtud geinaljad on väga kohatud ja selline asi on geide suhtes väga ülekohtune, sest see inimgrupp juba nalja ei mõista, nemad ei tea üldse, mis nali on ja mitte üks gei ei naera kohe kindlasti enda üle. Ei. See on välistatud.

Ja no Joey! Milline labane naistevihkaja. Õudne! Inimene konkreetselt vihkab naisi ja kohtleb neid nagu virtsa. Ja meie vaatame pealt ja naerame. See ei kõlba!

Lisaks Friendsile vihatakse naisi muidugi ka paljudes teistes sarjades. Ma isegi saaks aru, mis selle loogika taga on, kui me räägiks ainult Two and a half menist näiteks (ehkki ma ei nõustu ise naisena, et see kuidagi solvav sari on), aga The Big Bang Theory – really???? Terve tiraad on kirja pandud sellest, kuidas see sari on misogüünne. Muide, jutt käib siis sarjast, kus kolmest naispeategelasest kaks on doktorikraadiga. Ja kolmest kaks teenivad oma abikaasadest rohkem raha, kusjuures ühel neist ei ole PhD-d.

Ma tahaks küsida: kas te olete täiesti segi kamminud või?

Nõustun, et kohati tehakse nalja naiste üle, blondiinide üle, geide üle, vaimsete häirete üle (autism), maakate üle, paksude üle jne. Aga täpselt samamoodi tehakse nalja ka meeste üle, brünettide üle, heterote üle, vaimselt täiesti tervete inimeste üle, linnavurlede üle ja peenikeste üle.

Mis te tahate öelda, et nalja tohibki teha ainult nende viimaste üle, sest nemad on “normaalsed” ja nende üle naermine on ok? Või tahate öelda, et nalja ei peaks üldse tegema?

Või peaks nalja tegema ainult loomade üle? Või tohib loomade üle veel vähem nalja teha, sest nemad ei saa ennast kaitsta? Öelge seda mu ema koerale, kelle kõrvale ma kükitasin, et teda silitada, ja ta samal ajal minu pihta jalga hakkas tõstma, et mind täis lasta. Ma pakun, et tal oli naljakam kui mul. Ehkki mul oli ka päris naljakas, sest ma nimelt suudan iseenda üle ka naerda. Mitte ei jookse täie lauluga tuppa patja nutma.

Ausalt öeldes hakkabki selle grupi ekstremism tõsiselt närvidele käima. Tegelege PÄRIS probleemidega nagu Reinsalu, kes kahetseb, et naisepeksu hukka mõistis. Või nende inimestega, kes räägivad naistest, kes väidetavalt “tissid püsti” ise vägistamist anumas käivad. Täiesti süütute huumorisarjade süvaanalüüs, leidmaks potentsiaalseid inimgruppe, kes “hüpoteetiliselt võiks end solvatuna tunda”, on maailma kõige ajuvabam tegevus üldse.

I’m done. Leave group.

Jälle Marokos

Ma pole viitsinud enam igal sammul oma reisidest põhjalikke kokkuvõtteid teha, aga suur unustaja, nagu ma olen, on tegelikult hirmus tore aastaid hiljem postitus lahti lüüa ja lugeda, kuidas oli.

Näiteks lugesin enda eelmisest Marokos käigust ja päris muhe oli. Kes lugema läheb, siis hoiatan, et seal on natuke pokkerijuttu ka, aga põhiliselt siiski reisist.

Nüüd mõtlesin, et panen mõned seekordsed Maroko-muljed ka kirja. Seekord käisin tööd tegemas, ehkki jällegi oli seos pokkeriga olemas. Nimelt tegin oma lisatööd.

Reis oli lühike – reedel minek, esmaspäeval tagasi. Selleks et reedel minna, tuli startida juba öösel. Südaööl panin autole hääled sisse ja võtsin suuna Pärnu peale, sest just seal pidime seltskonnaga kohtuma ja ühte autosse istuma, et edasi sõita Riiga, kust väljus lend.

Arvasin, et kell 12 öösel sõita on igati mõnus, kuna liiklust ju pole ja asi see mul seal mõnusalt omas tempos kulgeda. Eksisin. Liiklust ei olnud, aga kohe pärast Tallinnat haakis ennast minu taha üks kaubik. Algul arvasin, et küllap tahab mööda sõita – miks ta muidu nii lähedale tuli. Autojuhid nimetavad seda, mida ta tegi, kellelgi perses sõitmiseks. Kui ta juba paarikümne kilomeetri jooksul minust mööda polnud sõitnud, sain aru, et tal pole seda plaanigi. Nii me siis seal kulgesime, tihkelt “käsikäes”, keset täiesti tühja maanteed. Minu jaoks muutus see ühel hetkel juba nii naljakaks, et ma isegi ei hakanud teepervele tõmbama, et tüüp mööda lasta. Ma nimelt kartsin, et äkki ta on selline pervert, kes tuleb peatub minuga koos ja ma ei oleks tahtnud temaga kontakti astuda. Lõpuks pani ta minust mööda 50 alas, kus ma keeldusin kiiremini kui 65-ga sõitmast. See ärritas teda ja siis ta tõmbles mööda. Aga see oli juba Pärnus 😀

Riiga jõudsime igati kenasti ja lennukile ka. Tuleb aga tunnistada, et Eestist Casablancasse saada on tõsine ajusurm. See koht pole nii kaugel, et reis sinna peaks kestma 12 tundi (ja seda ilma Tallinn-Riia sõitu arvestamata). Aga nii oli. Riiast lendasime Pariisi, kus tuli tunde oodata. Krsi just kirjutas, kuidas CDG lennujaam on ebameeldiv. Aga see oleneb terminalist. Seal, kus meie ootasime, oli ruumi hullult palju. Hästi palju istekohti, mitmed kohvikud ja Arcade mängud! Mina ei saanud mängimist nautida, kuna pidin arvutis oma päevatööga tegelema. Mis oli ka mugav, sest pistikuid olid kõik kohad täis. Mitte igas lennujaamas ei jagata elektrit nii lahkelt. 6 tundi möödus suhteliselt kiirelt.

Casablanca lennujaam oli kah omaette paik. Näiteks suitsetamiseks ei saanud õue minna, sest kui juba kord õue lähed, siis niisama sisse tagasi ei lasta (?!). Meil oli vaja sees olla, sest ootasime seal oma transfeeri väljumist. Lennujaamas sees suitsetada aga ei tohi. Seda, nagu ka kõike muud, kontrollivad püssidega turvamehed. Ainult et Marokos…käivad asjad omamoodi. Kui püssimehed suitsetamisplaanist kuulsid ja õue ei lasknud, juhatas lennujaama hotellilaua töötaja suitsetajad oma putka juurde, kus “omal riisikol” tohtis suitsetada, kui seda teha otse kaamera all, kuhu kaamerasilm ei ulatu 😀 Ju siis püssimehed pigistasid selleks ajaks silma kinni.

Samas ei saa öelda, et valitseks täielik korralagedus. Igal sammul tahab keegi su kotti läbi valgustada ja kui seal on midagigi imelikku, hakatakse pinnima, miks ja kuhu sa lähed ja milleks. Loomulikult tuleb nii riiki sisenedes kui ka sealt väljudes ära täita blankett, kuhu paned oma andmed, info selle kohta, kust sa tuled ja kuhu sa lähed ja muuhulgas ka oma ameti. Huvitav, mis neist tuhandetest blankettidest pärast saab? Kas need pannakse kohe samal päeval põlema või hoitakse enne kuskil?

Turvajärjekorras ei olnud peaaegu üldse inimesi. Viisakate eurooplastena ei roninud me ka eesolijatele kuklasse hingama. Mida panid tähele ka suur kamp noori kutte, kes lendasid jooksuga eemalt peale, pugedes labürindi-lintide alt läbi ja muist neist pressides end järjekorras otse meie ette. Mind ärritas see. Õnneks ei jäänud selline metslase käitumine märkamata ka turvakontrollile. Üks neist tuli järjekorda, sõimas näod täis ja kamandas oma korda ootama. Kõige suuremalt trügijalt võeti üldse pass käest ja ilmselt jäeti karistuseks sinna veel pikaks ajaks ootama. Nii et kord on mõnes asjas täitsa olemas!

Üks lennujaama hotellilaua meestest oli väga sõbralik. Hakkas minuga kohe rääkima ja rääkisime pikalt ja laialt elust ja olust. Nii pikalt, et mu reisikaaslastel tekkis hirm, et äkki tüüp unustabki end rääkima ja ühtlasi jätab meid õigeks ajaks transfeerile viimata. Väidetavalt olla tal kõik kontrolli all. Too tüüp oli väga agar mulle oma meiliaadressi andma, et ma kindlasti ühendust võtaks, kui jälle tulen. Siis tema organiseerib alles õige Marokoga tutvumise reisi, kus saab liigelda ka nii nagu kohalikud päriselt liiklevad, mitte mingi Mersu bussiga fancy-pancy värk. Ütles ta. Kui juhatas meid Mersu bussi.

Mulle tegelikult täitsa meeldib Mersu bussiga reisida. Ja 5-tärni hotellis ööbida.

Sue me!

Õnneks seda sai. Hotellikompleks oli tõeliselt uhke, palee mõõtu. Sambad, ülikõrged laed ja suured ruumid, kuninglikud koridorid. Oma tuppa jõudmine oli juba tõeline ettevõtmine, sest läbi tuli minna mitmetest pikkadest koridoridest. Toad olid mõnusalt avarad ja hästi ilusad. Ja vaiksed. Ühel päeval tehti mingis toas remonti. Trell mürises nii mis kole. Kui rõduuks paokil oli. Aga kui rõdu kinni panid, valitses toas selline vaikus, et võinuks vabalt magama keerata.

Endiselt tohib Marokos kõikjal suitsetada. Selleks peavad reisijad valmis olema, et kõigis avalikes ruumides on suitsuhais. See tundub natuke võigas. Eriti kui vaatad rasedaid neis ruumides ringi kõndimas.

Meie hotellikompleks oli turvaline ja kiivalt valvatud. Alale sisenedes küsiti autosolijate dokumente ja mõnel vaadati ka pagasnikusse. Ka üks koer oli seal pidevalt olemas, juhuks kui vaja keegi üle nuuskida. Vahetult hotelli ukse juures oli aga otseloomulikult aparaat, mis su koti läbi valgustas. Sest et kuidas siis ilma saaks!

Kompleks ise sisaldas kõike, mida võiks meele lahutamiseks tarvis olla. Golfirajad, kardirada, ATV-d, hobused, jalkaväljak, tenniseväljakud, surfilauad, spaa, kasiino, palju restorane jne. Kui raha on, siis igav seal ei hakka.

Me käisime ka ATV-dega sõitmas. Vägev oli. Mina oleks peaaegu külili kukkunud ühe järsu nõlvakese peal, aga õnneks ei kukkunud. Kimasime seal rannas ikka täie hooga. Künklikul liival oli tegelikult päris raske, sest tuli kõvasti kinni hoida ja paljukest mul neid lihaseid ikka on… Sõidu lõpuks oli ausalt öeldes isegi pöial valus. Gaasi all hoidmisest. Millegipärast ma Egiptuse kõrbesafarilt seda ei mäleta, et pöial valusaks oleks jäänud. Ju mul on pöidlad ajaga nõrgemaks jäänud.

Head vürtsi lisas reisile ka see, et Pariisi lennujaamas suudeti üks meie kottidest ära kaotada. Töö tegemiseks hädavajalik kott. See saadeti Casablancasse alles järgmisel päeval. Ja järele pidime ka ise minema. Õhtusel ajal tasuta transfeere enam ei liikunud, nii et pidime hotellist auto tellima, kuna vahemaa oli ca 100 km. See teenus läks 200 eurot – 100 eurot sinna ja 100 tagasi. Vahet pole, et autojuht nagunii pärast tagasi oleks pidanud sõitma, ikka kasseeriti tagasisõidu eest 100. Selle raha eest sai Škoda Superbi koos autojuhiga, kes reisijatele ukse avas ja kinni pani. Samuti anti kummalegi reisijale pudel vett ja kahepeale üks…karp Kleenexit (!?) Küsisin kolleegilt, kas ta plaanib seal tagaistmel nutma hakata. Aga ta ei plaaninud. Mis me selle Kleenexiga tegema oleks pidanud, me välja ei nuputanudki. Aga selle raha eest võtad vastu kõik, mis antakse.

Tööpäev oli alles pühapäeval ja olin selleks ajaks ausalt öeldes kohutavalt väsinud. Kui saad teha tööd, mis sulle meeldib, siis ei ole samas hullu. Millegipärast mulle pokker väga meeldib. Ehkki ise mängimisest ei ole ma grammigi huvitatud. Õnneks sai töö läbi juba kell pool 1 öösel. Pokkerimaailmas on see isegi väga normaalne lõpuaeg. Mis tähendas, et ma sain magama suunduda. Buss lennujaama väljus aga juba kell 5.30. Nii et väljapuhkamisest ei olnud mõistagi mingit juttu. Kokkuvõttes sain vast paar tundi sõba silmale.

Esmaspäev oli väga raske, sest magamatus andis järjest rohkem tunda. Lennukis magajat minust ei ole.

Muide, kes oskab soovitada kõige paremat ja mugavamat kaelapatja, see ärgu hoidku ennast tagasi!

Kõige raskem oli aga autoga tagasi Tallinnasse sõita, sest pikalt magamata ei ole öösel sõitmine tore. Jõudsin viimaks pärale kell 5 hommikul. Ja eile oli mul tööpäev. Nii et selline ebanormaalne magamisrütm on ilmselt ka põhjus, miks mul unega viimasel ajal probleeme on.

Kokkuvõtteks saan öelda, et käisin justkui Casablancas, ilma Casablancat üldse nägemata. Tõelist Maroko elu ei näinudki ma seekord mitte üldse. Ainult maanteesõitu nägin, mis oli võrreldes isegi minu Pärnu-sõbraga täielik hullumeelsus. Üksteisele sõideti nii lähedale, kiirusepiirangutele vilistati… 120 alas 140 sees ei olnud midagi erilist. Oeh. Pingeline! Aga mälestusena sellegipoolest tore 🙂

Oh, Swedbank, mu väike tobuke

Ma ei saa aru, miks pole veel ära keelatud laenude reklaamimine. Jah, sellisest lihtsast asjast ei saagi aru.

Alkoholi ja tubakat ei tohi reklaamida, hasartmängurlust ka mitte. Kuigi törts viina või pakk suitsu ei pruugi sugugi elu rikkuda sel viisil nagu üks napakas laenuotsus.

Täna saatis Swedbank mulle kirja teemareaga, mis lubab, et heade mõtete teostamiseks pakuvad nad mulle X eurot. No klõpsasin kirja lahti, sest kui keegi tahab härra Maurusele raha pakkuda, on härra Maurus alati kodus.

Aga mulle ei tahetud raha pakkuda. Mulle taheti pakkuda väikelaenu.

Noh okei, mulle pakutakse laenu. Mõtleme natuke sellele. Mul kulub raha, sul kulub raha, meil kõigil kulub mingite asjade peale raha. Aga miks tahetakse mulle pakkuda laenu, mis on kordades väiksem kui summa, mis mul sealsamas Swedbankis arve peal seisab?

Summa juures oli ka tärn. Kui kerida kirja lõppu, selgitab tärn, et pakkumine on tehtud, arvestades minu varalist seisu ja olemasolevaid kohustusi. Ahaa, et te väidetavalt olete vaadanud minu varalist seisu? Aga pakute mulle summat, mis mul olemas on? Tegelt? Miks?

Miks te üldse pakute mulle väikelaenu? See on ju selline rumala inimese laen. Ükski vähegi mõtlev inimene ei võta väikelaenu. Need intressid on ju nii kõrged.

Huvitav, milline üldse on see klient, kes vajaks ja kellel oleks mõistlik väikelaenu võtta. Ma kujutan ette, et see on inimene, kellel on suur probleem. Väikelaen on viimane võimalus, sest mitte ükski teine variant ei tule kõne alla. Kui põletavat probleemi ja nurkasurutu olukorda pole, siis mõistlik inimene ei võta mitte mingil juhul väikelaenu. Seda teeb ilma põletava vajaduseta ainult selline inimene, kelle enda majanduslik mõtlemine on pehmelt öeldes nadi.

Aga mida teeb Swedbank? Tuleb sajastega nina alla lehvitama ja napakaid ideid pähe panema. Selles kirjas on toodud mõned näited, mida väikelaenuna võetud summa eest teha saaks. Näiteks kodus remonti. Või osta mööblit, kodumasinaid. Või maksta ravikulusid. Guugeldasin, et näha, mida teised pangad soovitavad. LHV mainib näiteks ka ilukulusid ja reisimist.

Ma ei tea, minu jaoks kõlavad need ideed palju karmima halvale teele keelitamisena kui mõni reklaamkiri, mis ütleks näiteks: “Proovi seda uut Saaremaa viina!” Viina prooviks inimene ära ja paari nädala pärast on see lugu unustatud. Püsikulmude tätoveerimiseks  ja Tai reisi jaoks võetud väikelaenu maksab vaesem inimene aga tükk aega tagasi. Võib-olla mitu aastat. Tema elu ei oleks tegelikult kuidagi kehvem, kui ta neid kulme poleks tätoveerinud ega Tais käinud. Aga Swedbanki tobeda otsereklaami tõttu tegi ta idiootliku otsuse ja nüüd kannatab.

Ma ei näe rahakat inimest väikelaenu võtmas. Summa uue pesumasina jaoks on tal tõenäoliselt olemas. Seega peaks väikelaenu klient olema pigem vaene inimene. Kas on eetiline kutsuda vaest inimest üles laenu võtma, et osta uut mööblit või suurem telekas? Minu meelest mitte. Miks selline reklaam lubatud on, mina ei mõista. Tundub palju ohtlikum kui siidri või viina reklaamimine.

Olen kahevahel, kas kirjutada Swedbanki ja küsida, millise analüüsi põhjal jõudsid nad järeldusele, et mul võiks tarvis minna väikelaenu summas, mis mul mitmekordselt nende pangas arvel on, või unustada kogu lugu lihtsalt ära ja teha järeldus, et olen oma rahaasjad usaldanud puuduliku analüüsivõimega inimeste kätte. Et sellise laenu reklaamimine üldse eetiline pole, seda pole vist mõtet neile mainidagi. Aga miks seadusega sellist jama ära keelatud pole, ma küll aru ei saa.