On meil ikka tasuta tervishoid?

Tasuta tervishoid on Eesti üks au ja uhkusi. Räägime sellest ise ja imetletakse seda ka mujal maailmas. Võrreldes USA-ga on meil kindlasti olukord väga hea, sest kedagi ei jäeta rahapuudusel surema ja ei esita keegi ka pärast elu päästmist sellist arvet, mis paneks kahetsema, et elustamine üldse ette võeti. Aga ega see meil nüüd päris tasuta ka ei ole. Ja mis veel hullem – sõnad on peale loetud, et rahaliselt toetataks võimalikult väheste inimeste ravi. Jah, nii on.

On päris palju tervisega seonduvat, mis tuleb meil endil kinni maksta. Näiteks esimesena meenub hambaravi. See on superoluline ravi ja üldse mitte mingi vabatahtlik või esteetiline probleem, et noh, tuli tuju, et hakkaks õige hambaid ravima! Kui ravi on vaja, siis ikka kindlal põhjusel. Ravimata hammastest saavad alguse väga paljud probleemid. Ravimata jäänud hammaste mured võivad välja lüüa kusagil hoopis mujal. Ja ega see raviprotseduur ise ka just lõõgastav pole. Sinna keegi niisama nautimiseks ei lähe.

Hea küll, ortodontiline ravi on puhtalt esteetiline. Selle eest võiks tõesti iga inimene ise maksta. See, et sul on hambad risti ja rästi ja su nägu on selle tõttu moondunud, ei ole ilus vaadata, aga see ei ole eluohtlik situatsioon. Oma iluravi tambi ise kinni. Kõlab loogiliselt.

Aga kogu stomatoloogiline ja kirurgiline ravi ei ole ju vabatahtlik. Näiteks mulle rääkis tarkusehammaste välja tõmbamise vajadusest nii raviarst kui hügienist. See oli kõigile näha, kes minuga tegelenud on. Tarkusehambad tuleb välja tõmmata! Ainult et mõistagi pean ma seda tegema oma kulu ja kirjadega. Miks, ma ei saa aru? See ei ole ju enam minu vabatahtlik otsus. See ei käi nii, et keerutan ühel päeval pöidlaid ja mõtlen, et igav on. Teeks midagi. Läheks laseks õige hambaid välja tõmmata? Ja siis lähen ja lasen maksumaksjal see kinni maksta. Ei ole nii. Ma ei taha niisama nalja pärast ühiskonda koormata, vaid see on asi, millele on meditsiiniline põhjendus. Nii et minu meelest võiks see kuuluda meie tasuta tervishoiu hulka.

Tegelikult ongi olemas viisid, kuidas ka tarkusehamba eemaldamine nihverdada tasuta ravi hulka. Lihtsalt arstidel on keelatud sellest kõva häälega rääkida ja seda välja reklaamida. Miks? Ei tea! Ilmselt siis takistamast seda, mida ma just ülal kirjeldasin. Ajaviite hambatõmbajaid. Mis on ju täielik bullshit. Nagu leiduks tõesti mõni inimene, kes vabatahtlikult hea ajaviite nimel tuleks arsti juurde hambaid välja sikutama. Aga ma kuulsin oma kõrvaga arsti ütlemas, et “seda on meil keelatud välja reklaamida”.

Teine asi näiteks – ortopeedilised tallatoed. Tallad, mis käivad jalatsi sisse. Inimestele, kellel on mingeid probleeme, näiteks trauma järgselt on jalatallad deformeerunud või on tald ebastandardse kujuga või käib jalg kuidagi viltu, nii et inimene ei saa normaalses asendis kõndida, on tarvis spetsiaalselt nende jala järgi valmistatud tallatugesid. Need toed ei ole just odavad. Hind algab kusagil 50 eurost ja kasvab, sõltuvalt tallast. On teatud tingimused, mil Haigekassa seda finantseerib. Mis on täiesti normaalne, sest ka tallatugi ei ole selline asi, mida keegi endale heast peast, ilma igasuguse vajaduseta sooviks. Kui keegi neid vajab, siis asja pärast. Tal on valus kõndida või hakkab vales asendis kõndimine liigestele, kulutades neid valesti ja põhjustades hiljem juba muid vaevusi.

Aga jällegi on kusagilt tulnud kõrgem käsk (ise kuulsin asja sees olevalt eksperdilt), et ärge väga välja reklaamige, et neid tugesid saavad perearstid välja kirjutada, sest Haigekassale see ei meeldi. Pidavat tuldama isegi noomima, kui retsepti soovijaid liiga paljuks läheb. Mis on minu meelest jälle täielik huumor viiendas astmes. Need tallad ei kaunista kedagi mitte kuidagi ja ei paku ka muul moel mitte mingisugust kohatut rahuldust, et tekiks üldse oht, et keegi neid põhjendamatult küsib. Piirarv retseptidele inimese kohta on olemas nii ehk naa. Aga näed, keelud ja käsud on antud ja kes tugesid soovib, peab arsti väga veenvalt töötlema või lausa põlvili laskuma ja anuma. Muidu ei saa.

Ja need on ainult kaks näidet, millega ma personaalselt viimase kuu aja jooksul kokku olen puutunud. Kindlasti on sarnaseid näiteid veel. Ehk et meil ei ole ikka päris tasuta ja igati mõnusalt toimiv tervishoid. Muidugi on tore, et meil liiga lihtsalt surra ei lasta. Aga päris paljude terviseprobleemidega jäetakse meid siiski üksi.

Cat fight

Eile käisime sõpradega söömas. Nad elavad Uues-Maailmas ja rääkisid, kuidas iga-aastased traditsioonilised Uue-Maailma päevad ära jäid, kuid kuidas siis kogukond nende oma Facebooki grupis koopereerus ja endale väiksema skaala “päevad” korraldas. Jumala südant liigutav.

Mina kohe mõtlesin, et issand kui nunnu, ei tea, kas meie asumil ka oma FB grupp on, kus kogukonna juttu ajada ja virtuaalselt energiaringi võtta, et seal, pärjad peas, kitarri tinistada ja kätest kinni hoides Kumbayad laulda. Võtsin plaani, et täna kohe lähen asja uurima.

Meie asum on palju väiksem, mistõttu meil ei paista oma FB gruppi olevat. Variant oleks ju luua. Mõtle kui tore – saab seal arutada ja suhelda ja võib-olla mõne hea tuttavagi leida.

Otsingust tuli siiski välja, et on olemas meie kõrvalasumi, Veerenni grupp. Piilusin siis sinna, et saada väikest aimdust, kuidas üks tore ja aktiivne asumigrupp võiks toimida. Ja oh sa juudas, mis ma sealt avastasin 😀 Korralik ussipesa! Mingist käest kinni ürituste korraldamisest ei ole juttugi. Pigem käib seal virtuaalne kätš. Põhiprobleemiks on kassid!

Veerennis on palju eramaju ja see on üks üleütlemata kihvt asum. See on täielik kesklinn, nii palju nagu kesklinn olla saab, aga samas on seal idülliline vaikus ja aedlinna rahu. See tähendabki, et seal peetakse ka koeri ja kasse. Kasse, kellel lubatakse päeval õues omi asju ajada ja kes siis õhtuks koju tulevad. Aga see kassiasjade ajamine käib mingile hulgale inimestele räigelt närvidele. Siis pildistatakse kasse üles ja kirjutatakse juurde, et mis need on hulkuvad kassid v. Kommentaariumis läheb siis lahti. Kassi omanik mõistagi vastab, et see on minu kass nimega xxx ja kui ta on mingit pahandust teinud, siis ma palun tema nimelt vabandust ja olen valmis kõik kahjud korvama. Keegi kahjude korvamist raha ei taha. Sõimata, ära panna ja ähvardada tahavad aga küll. Üks on läinud lausa nii kaugele, et on kirjutanud kommentaari stiilis “blabla, aga ärge imestage siis, kui teie kass enam ühel päeval koju ei tule.” Ma ei saa sellest tigetsemisest üldse aru. Meil on ka kõrvalmajas kass, kes käib päeval õues. Muidugi käib ka meie hoovis. Pahandusi tegemas pole ma teda näinud. Aga näiteks ükskord sel suvel, kui meil välisuks lahti oli, nägin ühel hetkel, et ukse vahelt ilmus üks uudishimulik pea, kes kiikas tuppa sisse. Nii nunnu oli see 😀 Sisse ta siiski ei tulnud.

Loomulikult on grupis ette võetud ka koerad. Üks veerenlane on üles pildistanud lillepoti, kus on näha suured kusejoad, mis on ära kuivanud. Ahha, kellegi koer, raisk! Jälle põhjust teema teha. Pilt üles ja juurde pöördumine, et palun ärge kusetage oma koeri teiste lillepottidesse. Ja arutelu alaku! “Kilekotid junnide jaoks on olemas. Mis järgmiseks, hakkame kuse pesemiseks kanistreid kaasas kandma?” Üks meesterahvas olla saanud sõimata isegi selle eest, et tema väike taksikoer pargis murule pissib. Asi oli nii kaugele jõudnud, et mees küsis politseist, kus tema koer täpselt pissida võib ja oli saanud linnaloa – ehk et linnas võib koer kõikjal pissida ja seda ära koristama ei pea. Ja nii edasi. See on nagu Perekool, ainult et pärisnimede ja piltidega.

Teine terav teema, milleni ma jõudnud olen, on taskupargid. Taskupark on selline puukolakas, mis koosneb puupingist ja väikestest peenardest. See on eriliselt tüütu selle poolest, et see paigaldatakse otse sõiduteele, kus see hõivab ära terve auto jagu parkimiskohta ja lisaks raskendab ka tänaval manööverdamist.

Meid õnnistati Taskupargiga Sakala tänaval, millest ma kõndisin samal päeval, kui see sinna toodi, mööda ja mõtlesin, et tule taevas appi, kes nii tobeda idee peale küll tulnud on…

Sakala tänav on niigi hirmus kitsas, sest osad tahavad seal parkida, aga lisaks on seal liiklus kahesuunaline, kõnniteed on imekitsad, nii et sageli peab jalakäija sõiduteele astuma ja muidugi ületatakse seal igatepidi teed, jala ja jalgrattaga jne. Iga sentimeeter on arvel ja nüüd tõid tähtsad linnaisad sinna puukolaka, millest mitte kellelgi kasu pole. Võib-olla ainult mingitel parmudel, kellel on nagunii ükskõik, millise pargipingi peal nad joovad. Tavalised inimesed käivad istumas ikka päris pargis, mitte ülitiheda liiklusega linnatänava ääres, kus ei kuule oma mõtteidki.

Niisiis, üks headest linnaisadest pani Veerenni pildi üles ja uuris, kuidas veerenlastele taskupargid meeldiks. Ega kellelegi vist väga ei meeldinud. Aga kommentaare lugedes oli jälle lõbus 😀

Selle lühikese sissevaate järel ma arvan, et ma ikkagi ei tahagi endale oma asumi gruppi. Sest head nahka sellest suurest kaebusteraamatust ei tuleks. Oleks lihtsalt juures veel üks platvorm, kus tüli üles kiskuda ja mõnuga teistele ära panna. Võib-olla ma hakkaks ise ka taskuparkide teemal siis jaurama ja teistele, kes minuga samamoodi ei arva, halvasti ütlema?

Üleüldist kibedust on nii palju. Selle asemel et kasutada gruppi soojaks suhtlemiseks, on sellest saanud klooak, kuhu inetusi tulistada. Või on see kesklinna rahva eripära? Kõrgid, nina püsti ja peale iseenda mitte kedagi teist ei tunnistata…

Mulle igatahes loomad meeldivad. Eile käisime metsas ja nägime selle ühe RMK raja peal kokku kolme rihmata koera. Kaks neist olid nii toredad nunnud, et tulid ligi, tahtsid paitamist ja üks ka musitamist. Ma ei kujuta ette, et selle peale pahandaksin ja tigedalt kuhugi postitaksin. Aga jah, inimesed on väga erinevad.

Ärge helistage inimestele

Ekspressis kirjutati ühel põneval teemal. Helistamine. Nimelt tuli juttu sellest, kuidas noored ei taha helistada ja lausa kardavad seda. Aga isegi mitte ainult noored, helistamist jälestavad ka paljud suured inimesed. Ma natuke mõistan seda!

Mul ei ole helistamise foobiat. Et kui telefon heliseb, siis ma hakkaks higistama ja värisema. Kui helistab mõni sõber või lähedane, kellega mulle meeldib rääkida, siis ei ole helistamises mitte midagi imelikku. Mis kõned aga mulle absoluutselt ei meeldi, on töökõned. Kõlan nüüd kindlasti eriti nõmedalt. Mis mõttes töökõned ei meeldi, kas mulle ei meeldi siis tööd teha või? Tööd teha mulle meeldib küll, aga mulle ei meeldi, kui minu tööaega oma teemadega agressiivselt sisse sõidetakse. Minu arust on viisakas pöörduda meilitsi ja soovi korral kõne kellaajaliselt kokku leppida. Aga kui inimene eeldab, et kuna temal on praegu aega ja soovi rääkida, peaks soovi ja aega olema kohe automaatselt ka minul, on see mu meelest isekas. Helistamine tööasjus on isekas!

Mina pean töö tegemiseks süvenema. Niimoodi, et ma panen asjad samaks ajaks kinni. Ma ei taha näha, kui mulle samal ajal e-kiri sisse potsatab. Ma ei taha näha, et keegi Messengeris kirjutab. Viimane asi, mida ma näha tahan, on telefoniekraan, mis annab märku kõnest! Sellepärast on ka minul telefon väga sageli hääletu peal ja alati ma kõnele lihtsalt ei vasta. Või on alternatiivne variant see, et ma vastan, aga ma olen juba ette ärritunud, sest mind on segatud.

Kas see selgitus on loogiline?

Samamoodi ei meeldi mulle igasuguste tööalastes chattides osalemine. Juurdunud on uus loll komme, et iga ettevõte teeb oma kolleegidega info vahetamiseks chati ja kutsub siis sinna ka oma välised koostööpartnerid. Minu arust on see sajandi kõige kehvem idee. Sest välistel partneritel pole mitte kõige vähematki huvi päevad läbi erinevaid chatte jälgida. Et äkki kuskil käib läbi midagi, mis ka mind puudutab. No ei jaksa lihtsalt! Infot on niigi meeletult palju ja kui peab lahti hoidma korraga mitut keskkonda, kus keegi suvalisel ajahetkel pommitama võib hakata, siis see muudab mu lihtsalt närviliseks ja ei lase mul keskenduda asjadele, mis tegelikult olulised on. Pealegi ei ole ühel kliendil rohkem õigust oma asjadega sisse sõita kui teisel. Kõik ju tahavad, et nende asjadega tegeletaks esimesel võimalusel. Paraku tegeleb väline partner korraga rohkem kui ühe kliendi teenindamisega, mis tähendab, et väline partner ise otsustab, kuidas ta prioriteetsuse järjekorra koostab. Ja seetõttu piisab, kui saata e-kiri, millele vastatakse siis, kui selleks aega tekib. Nii et kui keegi sellise põhjendusega väidab, et talle helistamine ei meeldi ja ei sobi, siis mina mõistan sellist inimest 100%.

Veel mõistan ma ka seda, kui telefonitsi ei taheta mingile juhtumile või asjaolule kommentaare jagada. Või intervjuud anda. Selline live’is kommenteerimine on täielik bullshit, sest siis võibki välja öelda midagi, mis absoluutselt ei olnud nii mõeldud. Kui oma vastuseid ja kommentaare saab jagada kirjalikult, siis on aega oma sõnum läbi mõelda ja mõtet paremini formuleerida. Muidugi, eks ajakirjanikud sageli seda taga ajagi, et kui läbi mõelda ei saa, ehk on siis mahlasem kommentaar, aga vastaja seisukohast ma kõnede eiramist sellises situatsioonis igati mõistan.

Teisalt jälle suur respekt neile inimestele, kes suudavad kohe jooksu pealt mõistlikke kommentaare anda ja isegi podcastides ja raadiosaadetes esineda. Näiteks mina ei saaks, sest kui ma pean mõistlikku juttu ajama, tahan ma enne asja enda jaoks selgeks mõelda.

Eks seda eraeluliste kõnedega seotud ärevust mul ongi kõige raskem mõista. Seda, et sul pole isegi ühegi sõbra telefoninumbreid salvestatud, sest omavahel ei helistata ja omavaheline helistamine oleks osapooltele talumatu. See viitab ikka mingile sotsiaalsele häirele. Võõrastega suhtlemine siis vist üleüldiselt on raske. Ega mulle endale ka ei meeldi alati võõrastega rääkida. Ärevaks see mind ei tee, aga ma lihtsalt ei viitsi small talkida või niisama tühja juttu ajada. Aga paistab, et mõnel inimesel kaasneb ikkagi tuntav ärevus ja tohutu ebameeldivustunne. See on vanemale põlvkonnale ilmselt võõras.

Mõelda vaid, vanasti olid lausa sellised telefonid, et kui keegi helistas, polnud ettegi teada, kes! Mäletate ju lauatelefone? Minule meenub sellest ajast, et telefonikõned olid hoopis ägedad, sest kunagi ei teadnud, kas keegi soovib rääkida sinu või kellegi teisega teie perest. Pigem ikka lootsid, et kõne on sulle. Vähemalt niimoodi mina seda asja mäletan.

Nüüd on kõik muutunud!

Nii et pidage siis meeles, et kui meile, vanainimestele, olid kunagi telefonikõned ägedad ja oodatud, siis tänapäeva noortes põhjustavad need sageli külmavärinaid. Ja tööasjus ärge ka niisama heast peast kõnedega põmmutage – andke inimesele asu! 😀

Reede, hammas, saabas

Õige reede tunde annab see, kui ilm seda, mida tund edasi, aina ilusamaks hakkab keerama. Minul on kõik tööd tehtud ja päike on ka nüüdseks ilusti välja tulnud.

Tänase päeva highlight oli see, et nägin silmanurgast, et koer püherdab muru peal. Tavaliselt ta seda ei tee, nii et hakkasin nuputama, miks siis nüüd. Ja ikka nagu sihib kuidagi ühe koha peale. Miks, ei tea? Siis avastasin, et tal seal ikkagi mingi konkreetne asi või laik, kus ta püherdab. Liginesin ja tegin kindlaks, et ta oli kinni püüdnud muti, tollele otsa peale teinud ja nüüd püherdas laiba peal. Milleks, küsite? Vot seda minagi küsisin. Ta ei vastanud.

Eile helistas mulle hambaarst. Kirurg. Leppisime kokku, et lähen esmaspäeval jälle haava puhastama ja ravimit paigutama.

“Kas ma soojendamisest juba rääkisin?” küsis kirurg.

“Ei rääkinud.”

“Seestpoolt soojendage kummeliteega. Väljastpoolt lambiga.”

Kehitasin õlgu, sest mis lambiga? Mis soojenda? Pärast rääkisin emale ka ja ta teadis kohe, millest jutt. Vanasti olla igas kodus olnud siuke sinise kumaga lamp, millega sai soojendada, kui…something something. Põletik vist ja asju. Kusjuures ema olla just hiljuti avastanud, et mu vanaemal oli üks täiesti tutikas lamp olnud kõrvale pandud. Ära ütle, et vanu asju pole kunagi vaja. Täpselt nüüd oligi seda vanaema lampi vaja! Aitäh, vanaema! Õhtul panin lambi tööle ja soojendasin põske, nii nagu arst käskis.

Nii nagu Maarja käis sel suvel tarkusehambaid välja tõmbamas, on tulnud mul sama teha. Lihtsalt meil on natuke erinevad kogemused. Mul veel kaks teineteisest kardinaalselt erinevat kogemust.

Kui läheb hästi, siis tõmmatakse hammas niimoodi välja, et sa ei jõua oma nimegi öelda ja ei tunne mitte kõige vähematki.

Kui seis on keerulisem, aga ikkagi läheb hästi, siis veedad toolis tükk aega kauem, kui lihtsa juhtumi puhul, ning pead taluma suus töötavat saekaatrit. See ei pea tähendama, et valus on. Lihtsalt natuke õõvastav mõelda, mis seal sünnib. Siiski talutav.

Kui läheb nii nagu minul, siis süst täielikult ei mõju ja neil kõige hullematel saekaatri hetkedel, kui arst saele jõuga peale surub, on siiski valus. Muidugi sai siis süsti juurde tehtud. Aga lõpuks mul oli pool kaela juba täiesti tuim ja ma ei saanud enam rääkidagi. Tahtnuks ma öelda: “Ma ei saa rääkida,” kõlanuks see: “Ma ei haa häähiha.” Siis oligi ju eriti tore, kui õde, samal ajal kui tuimestuse lisamõju ootasime, ajaviiteks juttu tegi ja küsis, millest mul ülemised tagumised hambad tundlikud on (mul on), et kas valgendamisest?

“Ma ei haa häähiha,” vastasin.

Tähendab, ma tunnistan ausalt üles, et mul ühel hetkel pigistas ikka seal toolis pisara ka välja. Mõlemast silmast ühe. Lisaks ma muidugi värisesin hirmust, sest ikka on ju hirmus, kui sa ei tea, mis saab ja kas veel on valus ja millal on ja kui valus siis täpselt. Õde silitas mul põske ja kui pärast arst küsis, mitmeks päevaks valuvaigisti välja kirjutame, kas seitsmeks või kümneks, võttis õde vastamise kiirelt enda peale, et kümneks.

Kümmet päeva muidugi valuvaigistit võtma ei pidanud. Võtsin vast 3 päeva. Antibiootikume muidugi ka. Kuid selle haavaga jaman ma siiani. Olen juba kuus korda käinud arsti juures haava loputamas ja sinna ravimit panemas. See suur kraater lihtsalt keeldub terveks saamast. Nüüd esmaspäeval on seitsmes kord minna. Kui ma seni hoolikalt lambiga soojendan, äkki siis esmaspäeval on parem?

Ühesõnaga, ma ei taha kedagi ära hirmutada, aga kui ees on ootamas tarkusehamba eemaldamine ja on teada, et see tarkusehammas on valu teinud ning tõenäoliselt on selle all põletik, siis paluge enne tõmbamist endale antibiootikumide kuur välja kirjutada. Siis on põletik tõmbamise hetkeks maas ja kõik läheb valutumalt. Eks mina ka muidugi kannatasin kogu selle jama ära ja jäin ellu. Aga teades, kui valutult tänapäeval hambaarsti juures käimine käib, oleks lihtsalt rumalus end piinata ja jätta valuvastased meetmed kasutusele võtmata.

Ma ei hakka seda Sanna Marini teemat üldse pikalt arutama. Minu jaoks jätab pidutsemiste ülesfilmimine lapsiku mulje. Sellist inimest on lihtsalt raske tõsiselt võtta. Kaja Kallas ütleb ju ka, et ta pidutseb ja seda ei panegi keegi talle pahaks. Kuna ma ei ole Instas, siis ma ei tea, kui palju Kaja täis peaga stoorisid teeb, aga eeldan, et ei teegi. Nii et saab ka nii pidutseda, et kaamerasse ei twerki. Ja tisside paljastamise foto tekitab minus paralleeli Rüütli lapselastega, kes Kadriorus kräu käima tõmbasid. Mu arust sai ta selle eest korralikult pähe ja pidigi saama. Riigimehe ameti- ja ametlikud eluruumid ei ole mõeldud peo panemiseks. Sinna vastutustundetuid ja endast turvariske kujutavaid jõnglasi ei lasta.

Suvi on läbi saamas, aga mina ei kurvasta, sest ma tunnen, et ühest küljest pole mul suve olnudki. Kogu aeg olen tööd teinud. Teisest küljest on ilmad olnud vapustavad ja see kõik praegu veel jätkub. Mida on nuriseda? Mitte kõige vähimatki.

Matkasaapa update neile vähestele, keda see huvitab. Tellisin Hanwag Tatra II saapad, suurus 38 ehk number suurem kui mu jalatsid tavapäraselt. Väiksed olid. Hullult kitsad (mul on ka pigem lai labajalg) ja lausa õhukese sokiga olid kitsad. Matkasokiga oli lootusetu lausa. Kusjuures saapad olid ka praak. Ülemine metallist konks, kuhu taha pael läheb, oli nii kõver, et pael sinna ei mahtunudki. Saatsin tagasi ja tellisin Soomest uue paari, nüüd suuruse 39. Kui need ka ei sobi, siis pean otsima Eestist. Aga ikka paras kuradi jebla nende saabastega. Välimuselt olid saapad 5+.

Turundusekspert. Laudast

See hetk, kui sa oled tulnud maale ja teed tööpäeva mõnusasti aiamajakesest… Taamal askeldab Harvester – no tühja sellest, suva. Aga täpselt sel hetkel, kui sul on käimas 20-minutiline konverentskõne kliendi ja Google Adsi eksperdiga, otsustab kukk täiest kõrist kirema asuda…

Aitäh, kukk.