Ma siin mõtlesin

Käisin täna postkontoris ja hakkasin juurdlema, et mis on selle mõte, et järjekorraaparaadist saab välja printida pileteid, mis tähistavad erinevaid eesmärke, miks ma sinna tulnud olen. Et kas on filateelia või mis iganes muud variandid, ma enam ei mäletagi, mis seal veel oli. Järjekord liikus ikka ühena – ei tundunud, et näiteks filateelia rahvas saaks mingi oma spetsiaalse järjekorra. Võetaks kuidagi vahele. Või teenindataks viimasena vms. Iga laua juures käis erinevate järjekordade inimesi. Imelik.

Veel hakkasin ma üks päev mõtlema, et see oli ainult mõni aasta tagasi, kui ma kirjutasin siiasamma blogisse, et ma vihkan turundust ja ma ei ole sellest üldse huvitatud. Et see on täielikult igav ja nõme asi, mida ma iial ei teeks.

Hiljuti kirjutasin ma ka seda, et ma olen selline inimene, kes võib olla küll väga kardinaalne, aga võib ka oma arvamust ühel hetkel lambist muuta. Ja siis kuulutada, kui hea ja õige see arvamus on. Vot turunduse koha pealt just see ongi juhtunud. Ma olen juba mõnda aega naha ja karvadega selle sees. Ja mulle väga meeldib. Kohutavalt palju meeldib.

Et ma tegelen asjaga, mis mulle väga kohutavalt meeldib, siis ma mõtlen turundusele sageli ka vabal ajal. Märkan turundust enda ümber ja üritan osasid asju enda jaoks lahti mõtestada.

Võtame siis kasvõi blogid ja sisuturunduse. Sisu tootmise, nagu nad siin tänapäeval moodsalt ütlevad. Koostöö postitused. Raha eest blogis kirjutamine. Teate küll. Ma ei ole ausalt öeldes selle suurem fänn. Ma olen ise blogija ja mulle siin oma nurgas raha eest kirjutamine ei meeldiks. Raha mulle õudselt meeldib ja kirjutamine meeldib ka õudselt, raha eest meeldib vägagi kirjutada. Aga mitte siin. Mitte minu nurgas. Sellepärast vaatan ma ka teiste blogijate raha eest kirjutamisele…noh, mina ei tea, kas nüüd just viltu, aga vaatan kuidagi….et mina ei teeks.

Või siis loen ja mõtlen, miks see asi ei toimi. Turunduslikus mõttes. Sest nii vähe kui ma viitsin ka koostöö-postitusi lugeda (ka neis blogides, mida ma muidu loen, jätan ma selgelt reklaamist nõretava promojutu tuimalt lugemata, ei koti lihtsalt), ei ole need tavaliselt mu meelest niimoodi tehtud, et “vohhhhh, pöial üleval,” saaks öelda.

Aga täna sattusin ma sellise postituse peale, mis isegi minu kummardama pani. Suurepärane. Ei, isegi fantastiline sisuturundus. Täpselt see, mis toimib.

Müts maha sinu ees, Liivi.

Ma ei kujuta ette, kuidas antud teemat veel paremini avada saad. Mis toimiks veel paremini, kui see, et oma murest räägib üks tavaline noor naisterahvas, täiesti ontlik ja respekteeritud, ja paneks sellise massi naisi endaga kaasa noogutama. Sellise massi, et Tallinna laod ostetakse ca 24 tunniga antud tootest tühjaks. Sest just see vist juhtuski. Mina ei oleks turundajana osanud sellise käigu peale tulla.

Saan aru, et eks see suurepärane šedööver sündis ka poolkogemata. Oli naine, kellel oli mure, ta sai selle lahendatud ja ta pakkus ennast ise müüjale välja, et tavai, teeme koostööd, see võib toimida. Esmaklassiline enese müümine (selles heas mõttes siis ikka). Täiesti filigraanne.

Sisuturundus blogides ei saagi hästi toimida ühelgi teisel moel. Sa pead enne ikka väga hästi teadma, kes on auditoorium, kellele sa oma sõnumi suunad. Mina ei tea, kuidas üks sekspood oma auditooriumi defineerib. Võimalik, et nad teavad juba ammu, et lõviosa nende klientuurist moodustavad täiesti tavalised pereemad. Mitte mingid seksimaiad svingerid vms. Sest ilma pikemalt mõtlemata mina just nii mõtleks. Kui mulle tehtaks ülesandeks müüa maha a la 200 vibraatorit, siis ma ei tuleks selle peale, et kui asi õigesti sõnastada, lähevad need täiesti tavaliste naiste seas nagu soojad saiad. Kusjuures soojad, 100-eurosed saiad! Aga need läksid.

Meie turundajad ei süvene väga influencerite auditooriumi analüüsi. Kas nad üldse küsivad teilt, kes on teie lugejad? Või küsitakse ainult klikkide ja lugejate arvu? Sest olgem ausad, see, kas lugejaskond on potentsiaalne klient või ei, on ikka väga oluline. Veelgi enam – väga oluline on ka see, kas blogija oskab kirjeldada toodet nii, et ta paneb kõik, kes tunnevad nö sama valu, endaga samastuma? Väga sageli see nii ei ole.

Kui mina oleks näiteks autode maaletooja-müüja, siis mina ei üritaks oma autot turundada sellise blogija abil, kellel juhiluba ei ole. Muidugi saab ta seal autos istuda ja pärast kirjutada, et jube hea oli istuda. Aga kas ta suudab ära sõnastada need tugevused ja kasud, mida oskaks hinnata inimene, kellel päriselt on luba ja kes igapäevaselt sõidab? Kas tema kirjutis toob selle brändi lihtsalt pildile – lugejad näevad, et selline nimi käib tekstist läbi – või suudab ta oma kirjutisega ka lugejaid mõjutada?

See näide on umbes sama hea, kui oleks anda jalutule jalgratas testida. Jah, jalutu võib ju rihmadega paka külge kinni siduda ja teda mööda linna ringi sõidutada, aga kas ta oskab usutavalt sõnastada selle, kui lihtsalt selle mudeli pedaalid liiguvad ja kui kerge on seda viiendale korrusele tassida? Julgen kahelda.

Ehk et mis ma tahan öelda, on see, et meie turundus läbi blogijate on veel lapsekingades. Mulle tundub. Sageli ootab tellija, et tema toode kiidetakse lihtsalt üles. Aga see ei mõju usutavalt. Blogija võtab karbist välja järjekordse talle tasuta saadetud jupstüki, uurib seda ühelt ja teiselt poolt, kirjutab mingi teksti valmis ja avaldab ära. Töö tehtud. Linnuke kirjas. Lingid 4 korda sisse visatud. Käib küll.

Aga kellel sellest postitusest pärast kasu on? Kas lugejal, kes pole ka rumal ja saab aru, kui talle jälle midagi kunstlikult üles kiidetakse? Või tellijal, kes oleks sama tulemuse – oma brändi mingi auditooriumi silme ette kuvamise – saanud ka Delfi bänneriga?

Jääb vaid küsimus, miks siis blogijate poole pöördutakse ja miks Delfis ei reklaamita, seal on külastajanumbrid ikkagi suuremad? Vastus on lihtne. Sest kuigi sageli oskamatult, teevad meie blogijad oma asja odavalt. Tasuta jogurti või sandikopikate eest. Delfi saadaks jogurtikasti pakkuva koostööpalvega pöörduja kiirelt kukele.

Advertisements

Honey, I’m old

Meil pokkeritiimiga on kokkulepe, et tööajal riietume kõik musta. Oleks lihtsalt kole, kui keegi oma lõbusa Hawai peosärgiga telelaua kaadrisse jääks. Niisiis on meil alati kohustus tööle ilmuda üleni mustas.

Kõik on kena, aga ma olen oma ainsad süsimustad püksid juba nii heledaks pesnud, et seekord poleks kardetavasti tööeelsest inspektsioonist läbi lastud. Ehk et pidin ette võtma sammud Viru Keskusesse.

Ma tahtsin süsimusti pükse, mis ei peaks tingimata olema teksad, aga oleksid mugavad ja õhukesed. Lihtsad. See osutus võimatuks ülesandeks. Poes oli ainult teksasid ja mitte ühedki polnud õhukesed, kõik siuksed talvised ja tummised.

Mis seal ikka, eks ostan siis need paksud, mõtlesin. Hakkasin poes erinevaid pükse kaasa haarama, et midagi jalga proovida. Aga ei ole mina nende noorte rõivastega ikka üldse sina peal. Miks see värvel peab küll lõua alla ulatuma? Ja miks need püksid niiiii kuradi kitsad peavad olema, et jalga vinnamine võtab higi lahti? Ei, ma ei võtnud liiga väikest suurust. Ma võtsin isegi suuruse 36, mis siis, et tegelikult kannan 34.

Mingi leti juures oli veel silt, et retro. Miski sundis mind ka sealt ühe paari musti pükse kaasa haarama. Proovikabiinis selgus, et mõnusad ja sobivad olid just need retro-püksad. Vana inimene, retro kaup? Ja mida see retro tegelikult tähendas? Et värvel on võrdlemisi madalal, mitte lõua all ja pükstel puuduvad narmendavad ääred ja käristatud augud. Nojah, kui mina veel noor olin….siis sellised püksid moes olidki. Retro mai äss. Kui keegi ütleb mulle retro, siis ma mõtlen hoopis alt laienevaid 70ndate stiilis pükse. Aeg on edasi läinud. Nüüd on aasta 2000 juba retro.

Ajad on vahepeal muutunud muuski mõttes. Sellest, et meil töötavad teenindussektoris sageli inimesed, kes eesti keeles teenindada üldse ei suudagi, olen ainult lehest lugenud. Ma pole veel näinud, et teenindaja oleks nii välismaa, et eesti keelega hätta jääks. Täna sattusin esimest korda sellisesse situatsiooni.

Tahtsin süüa kaasa osta ja ainus teenindaja, kes mu vastu huvi tundis, oli üks indialane. Ta pöördus inglise keeles ja ega ma siis hakanud eesti keelega katsetama ka, sest saame hakkama. Aga suure tõenäosusega ei oleks ta mind eesti keeles ära teenindada suutnud. Kehakeeles jah (eee…ööö…see nuudel siin pildil, üks +  žestid 1-näpp-püsti ja reibas kott-käe-otsas-samm “kaasa!”), aga eesti keeles mitte. Mind kusjuures ei häiri. Kuigi mõne kohaliku vanainimese võiks see ära ehmatada küll.

Mis tekitaski küsimuse, et kas eestlased tänapäeval üldse käivadki Viru Keskuses? Ma kuulsin seal keskuses päris palju inglise keelt. On see nüüd täielikult välismaalastele keskenduv ostukeskus või satuvad ikka kohalikud ka sinna ostlema-sööma? Ma tean, et ma enne kesklinna kolimist ei olnud seal käinud väga kaua. Käisin ehk korra aastas Kaubamajas, kuna see on ainus pood Eestis, kust saab Estee Lauderi puuderkreemi osta. Omade seas vist nüüdsel ajal üsna mõttetu keskus?

Muus osas mul vist uudiseid ei olegi. Tundub, et hiir/rott on minema läinud – jee! Ja homme lähen mõneks päevaks mina ka. Kui keegi nüüd kohvri mu eest ära pakiks, küll see oleks alles meeldiv.

Mina, jänespüks

Täna hommikul kell 4 pidin ma püksi tegema. Mitte sellest, et oleks eile kohutavas koguses vedelikke joonud vms. Hirmust.

Ärkasin mingi hääle peale üles. Mõtlesin, et äkki külmkapp turtsatas ja sellepärast ma ärkasin. Kuni natuke aega läks mööda ja ma kuulsin mingit väikest krabistamist. Täpselt ei saanud aru ka, kust see tuleb. Igatahes tuli suhteliselt lähedalt. Nagu laest? Nagu seina seest? Või nagu põranda kandist? Ei saanud täpselt aru, aga tekkis mõte, et see võib olla kuskil asjatav hiir või rott.

Alustuseks panin tule põlema, et paremini kuulatada ja võib-olla ka näha, kui tõesti põrandal keegi ringi krõbistab ja lõbutseb (kuigi ma VÄGA lootsin, et nii pole). Õnneks ei olnud seal kedagi. Tundus ka uskumatu, et kell 4 öösel naabrid kuskil sabistaks. Pealegi, minu magamistoa kohal on mu enda koridor ja minu teada polnud seal kedagi.

Ehk et, persse, see peab olema hiir. Ja ma ei taha olla sel hetkel voodis, kui ta näiteks kõnnib ringi selles laekarbis, mille sisse on ehitatud kohtvalgustid, ja kukub sealt näiteks metallkaane kaudu välja. Sest seal on üks selline kaas, kustkaudu ilmselt juhtmetele või asjadele ligi pääseb. Jumal teab, et kontrollima ma seda ju ometi ei hakanud!

Põrutasin koos padjaga elutuppa ja jäin diivanile. Et magan seal. Aga kus sa ikka nii väga magad, kui süda peksab sees. Mingil ajal ma siiski suutsin uinuda, kuni kell pool 7 ärkasin uuesti. Siis oli krabistamist juba köögi seina juurest kuulda. Aga siis arvasin julmalt, et naabrid on ärganud ja ajavad oma asju.

Kell pool 9 ärkasin lõplikult üles ja hakkasin tööle. Vahelduva eduga käis krabistamine ühest seinast teise. No arvata on, et ma olin päris endast väljas. Äkki saab ta kuskilt sisse! Mida ma siis teen?? Süda trummeldas.

Mingi kella 11 ajal ei pidanud närvid enam vastu ja saatsin ühistu esimehele kirja. Et ma kardan. Ja kas hiired?

Vahepeal käisin ka lõunat ostmas ja nägin hoovis naabrinaist. Rääkisin temaga asjast ja ta ütles, et on küll seina sees erinevatel aegadel krabistamist olnud. Toas ei ole seni aga kellelgi ühtegi närilist nähtud, ka minu korteris mitte. Ja enamasti on nad ise ära kadunud, sest mürki, mida on keldrisse igaks juhuks pandud, närilised söönud ei ole ja üldse pole neid keldris tegutsemas nähtud. Ka junne pole keldris nähtud.

Pealegi pidi minu elutoast teisel pool seina olema üheks elanikuks kass ja see natuke rahustas mind maha, sest väga vabalt võis seal täna hommikulgi krabistada just tema. Eriti arvasin ma seda pärast ühistu esimehe vastust, et seesama kass olla täitsa pööraseks muutunud, kui nemad üleval remonti alustasid. Ju see remont sakutas mingid asunikud kuskil pragudes segamini ja nii nad võivadki ringi uidata. Kinnitas temagi, et tuppa ei ole seni keegi pääsenud.

Selles mõttes on hea uudis. Aga teistpidi – MA FUCKING KARDAN hiiri ja rotte 😦 Õnneks lubas ühistu esimees, et lahendame selle probleemi igal juhul ära.

Minu plaan täna õhtul ellu jääda on vist minna jooksma, et end väsitada. Ja enne magamaminekut hea kogus veini ära juua, et tuimestus oleks täielik. Asja tuleks mõistusega võtta ja tõesti uskuda, et ükski hiir ega rott ei pääse mulle ligi. Päris seinast nad ju läbi ei söö. Vaevalt nad üldse nii näljasedki siin linnas olla saavad. Süüa on üle linna vast laialt käes. Aga ikkagi on kõhe.

See oli nüüd jutt inimestele, kes mõtlevad, et mul on liiga hea elu ja muresid üldse ei ole 😀 On küll!

Murelikuks teeb ka sünnipäev, mis mul juba paari päeva pärast tuleb. Ma ei taha vanaks saada. Ma tahan olla noor ja sile.

Nii et loodame, et ma ennast alkohoolikuks ei joo selle sünnipäeva ja rottidega seoses.

Ma olen võlgu

Lubasin teile ju ükskord ammu, ca 100 aastat tagasi, kui ma kolisin, et ma panen paar pilti võib-olla. Klaarime ära siis.

Panen kaks pilti. Ühel pildil on näha minu köök. Teisel pildil elutuba. Sest mul on 2-toaline korter, millest üks on avatud köögiga elutuba.

20180522_201417

Köök

20180522_201513

Elutuba

Appi kui udused said. Üldse ei viitsi uuesti kah pildistada.

Aga muidu siuke siis ongi. Põhitoon on valge, mis on mulle alati väga oluline. Aktsenti annab siis ka muu värk. Puit ja asjad. Ehk et kõik, kes te mitmeid kuid tagasi ütlesite, et ma olen püstihull, kui ma kaalun moodsasse majakarpi kolimist, siis nüüd peaks teil mu pärast küll hea meel olema. Ei olegi igav eurokarp 🙂

Mulle meeldib see, et mul on täiesti oma välisuks. Astun õuest oma väiksesse esikusse ja puha. Maja on mul ka väga väike. Ei ole palju naabreid. Need, kes on, on vähemalt enamuses ülimuhedad. Julgen seda öelda, sest käisin just ühistu koosolekul. Tavaliselt on ühistu koosolekud sellised kohtumised, kuhu ei taha minna. Sest kes see viitsib. Lähed kohale ainult selleks, et äkki õnnestub mingi idiootsus ära hoida. Muul põhjusel mitte.

Meil oli väga lahe. Üks naabrimees tõi kodust küpsiseid. Päevakord oli ja seda me ka arutasime, aga jutt kiskus kogu aeg kuhugi mujale. Kes rääkis, et läheb homme Peterburi ooperisse, kes ütles, et käis saarel ja Tätte vedas üle mere ainult eeldusel, et kuuleb kolme roppu anekdooti. Lisaks kuulsin lõbusaid lugusid vanast ajast. Kuidas üks verise peaga soomlane meie ühistu esimeest linna peal jälitas, sest tahtis iPadi laenata, kuna ööseks kohale veetud prostituut oli ta paljaks varastanud. Ei, jutt ei käi mingist Kopli urkast 😀 Siin nimelt oli mingi korter ühele sommile välja üüritud. Arvake ära, milline korter.

Nii et minu naabritel tundus olevat väga hea meel, et lõpuks ostis korteri inimene, kes päriselt ka ise siin elab. Eelmised omanikud ei olevat tükk aega elanud.

Hästi huvitav on autoga enam peaaegu mitte kuskil käia. Auto seisab hoovis ja on olemas, kui teda vaja läheb, aga asi selles, et enam väga ei lähegi. Ma pole väga kuskil käima ka pidanud. Poes käin jala, tööl (kui käin) käin jala. Kasiinosse lähen autoga, kuna öösel pimedas ei julge ma jala kõndida, isegi mitte 1 km. Ema juurde lähen ka loomulikult autoga. Aga näiteks panka või Teliasse või Kaubamajja saan minna jala.

Täna käisin kontoris ja mõtlesin, et panen üle saja aasta kontsad jalga. See oli küll loll otsus. Isegi seda 1 km käia oli päris piin. Pikemat maad ei oleks mitte mingil juhul suutnud. Kuidas ma seda kõike noorena tegin, sellest ma aru ei saa. Võib-olla on lihtsalt jalad vahepeal suuremaks paisunud, sest kui koju jõudes kingad jalast võtsin, oli mul lausa meeletult valus. Eks ma proovin homme teisi kingi.

Ja vot selline elukene mul ongi. Uues kodus. Kus ma olen juba väga ilusti ära harjunud ja kus on igati mõnus olla. Kõik sõbrad, kes on külas jõudnud käia (ja neid ikka on juba olnud), on mu ostu heaks kiitnud 🙂

Nutt aitab

Mul on nii, et mõnikord tuleb ventiili järele anda ja vahepeal sisse kogunenud nutt välja lasta. Ma pole aega mõõtnud, et kui sagedaste intervallidega see käib, aga umbes paar korda aastas vist ikka tuleb ette.

Eelmise nädala lõpus tundsin rahutust. Et kuidagi nõme on olla. Mitte miski ei rõõmusta. Üritasin välja mõelda, mis võiks olla see, mis tuju veidikenegi parandaks. Mitte midagi ei tulnud pähe. Ei rõõmustanud mind koerad vajalikul määral ega suutnud ma ka end välja jalutama minema sundida. Mõtlesin, et äkki peaks siis kinno minema? Ei. Mõte sellest, et nüüd ma peaksingi elus esimest korda üksinda teiste inimeste sekka kinno minema – sellises olekus – tundus halb. Äkki midagi head süüa? Ei, mõttetu, ei koti.

Istusin siis kodus nagu vana konn. Ja mõtlesin, et kuidas see küll laheneb. Vaatasin telekast prints Harry ja Meghani filmi. Loomulikult hakkasin pillima. Sest ilus armastuslugu. Siis tulid muidugi mõtted, et näed, minul ei ole muinasjuttu…

Ja oligi hea ennast haletseda. Nii sellepärast kui ka igasuguste muude asjade pärast. Tundus, et ma olen üks suur sitt, kellel pole mitte midagi ette näidata. Muudkui niisutasin diivanil paberkäterätte ja kui film läbi ja rull otsa saanud, läksin magama. Teadsin, et pärast head nutumaratoni on järgmisel päeval hoopis teine tunne – hea värske olla, emotsioonid välja lastud.

Pühapäeval ärkasin aga üles ja tunne ei olnud kröömikestki parem. Hullem ka ei olnud. Sama õudne kivistunud tömp ja raske oli olla. Päeva saatsin mööda koristades. Küürisin ja möllasin, endal suu kriips.

Õhtul rääkisin ühe sõbraga juttu ja siis alles hakkasin taipama, milles asi. Ma olin nutnud valel põhjusel. Mul ei ole tegelikult mingit muret sellega, et mul pole muinasjutte. See on kõik väga okei ja tegelikult ei kurvasta mind. Mul oli sees üks teine tömp, mis tahtis analüüsi ja lahtimõtestamist. Samal ajal kui ma seda sõbrale rääkides lahti harutasin, viskas pildi ikka väga uduseks. Siis tulid õiged pisarad, mis voolasid ikka nagu multikas. Tuli ka see häälega nutmine. Mitte et tihud vaikides, pisaraid põselt ära kuivatades. Mkmm. Ikka niimoodi, et ööääääää-ööööööööööhhh….. Teate küll.

Kartsin, et nüüd tuleb äkki jälle psühholoogi juures hakata käima. See mõte ajas mind veelgi hullemini nutma. Ma ei karda psühholooge, aga ma tõesti ei taha mõelda, et ma pean aastatega sisse parkunud ja paakunud saasta hakkama välja koukima. Sellega tegelema. Võib-olla veel ka päris elus mingeid samme astuma. See mõte kohutas mind.

Õnneks läks aga nii, et kui ma järgmisel päeval ärkasin, olin nagu uuesti sündinud. Ei mingit pinget. Mitte mingit valu ja vaeva. Ma olin õige asja pärast ära nutnud. Nüüd on jälle tükiks ajaks rahulik. Olin väga rõõmus. Olen jälle endine. Olen huvitatud sõbraga jalutama minekust ja võib-olla lähen varsti ka üksi kinno. Nii hea on olla.

Kinoga on muidugi see asi, et kui satun seal vaatama kurba filmi (ja kõik draamad ju on), siis ma lasen seal ka pisara. Väga ei tahaks, sest silmavärv läheb laiali ja äkki mõni näeb. Ei ole vaja noh. Samas üks mu sõber tunnistas hiljuti, et tema küll nutab kinos. Sest siis pole muul ajal vaja. Ja minu meelest oli see kõige ägedam asi, mida keegi mulle mitme aasta vältel öelnud on.

Kui tihti teised inimesed nutavad? Kas seda tönnimist on lihtsalt vahel niisama vaja? Või peab teil ka olema õige põhjus, miks nutta. Sest muidu ei mõju sama efektiivselt.