Võlušvammid

Olen ikka siin blogis aeg-ajalt koristusnõu andnud. Robotist ju rääkisin, aurupuhastist ka. Oli ju hea nõu? Novot. Nüüd ma saan jälle head nõu anda.

Mulle meeldivad igasugused valged asjad, sh valged jalatsid. Nendega on kõik ju tore, välja arvatud see, et nad lähevad kohe mustaks. Aga valgete jalatsite efekt tuleb välja ainult siis, kui nad on puhtad. Nii et ühel heal päeval, kui sõbrannadega sellest juttu tuli, ütles üks, et temal on ostetud mingid imešvammid, millega saab jalatsite kummist ja nahast osad lihtsasti puhtaks, ilma puhastusvahenditeta ja puha. Kuulasin, kõrvad kikkis, ja tellisin pärast endale ka. Aliexpressist saab neid odavamalt kui võileiba (oleme jõudnud ajastusse, kus ei saa öelda “võileivahinnaga”, sest minge Subwaysse ja vaadake ise, mis võileib maksab). Mina näiteks ostsin 100 švammi 4 dollariga.

Eile käisin švammidel järel. Ja ehkki Noolani käsilased üritasid mind poolel teel takistada, sest käis ju suur ja tähtis filmimine, siis enne postkontori sulgemist sain ikka oma švammihunniku kätte. Kodus läks kohe katsetamiseks. Ja vahi hullu – töötas! Alustuseks hõõrusin puhtaks oma üleni valged tennised. Hõõrusin ja hämmeldusin, sest tundus nii sürr, et puhta veega märjaks tehtud švamm lihtsalt suudabki sellisest tolmust, mis läheb muidu maha vaid pesumasinas pestes, jagu saada.

Esimestest tennistest ma enne ja pärast pilti ei teinud, aga võtsin ette järgmised jalatsid ja tegin, kuigi väriseva käega ja pimedas koridoris, nii et ärge siit kvaliteetset fotograafiat oodake. Kõigepealt mustad tennised, mille tallad siiski sisaldavad natuke valget osa ka.

Nagu näha, siis üks tenna on puhastatud, teine veel mitte. Algupäraselt olid mõlemad sama määrdunud. Ausalt, ma ikka pesen ka oma jalanõusid, aga pärast uute tenniste ostmist pole nendega enam käinud ja nii nad on jäänud.

Siis urgitsesin kapist välja ühed veelgi vanemad tennised, millega ma pole juba ikka väga hirmus ammu käinud. Ma olin ära unustanud, et need jalatsid mul üldse olemas on. Ja kuna needki olid parasjagu määrdunud, siis tegin testi. Alustuseks olid sellised.

20190630_105946

Nagu näha, siis riidest osa siin peale paelte polegi, on nahast pealis ja kummist tallaosa. Nühkisin üht jalanõu ja tegin uuesti pilti.

Aastaid kantud tennisest ei saanud uut, aga palju puhtamaks läks küll. Loomulikult ei asenda švamm pesemist, sest aeg-ajalt tahab sisemus ka pessu. Aga et valge jalats võib mustaks minna juba pelgalt ühest kandmiskorrast, siis on selline võlušvamm väga hea abimees, sest puhastamine võtab aega kõigest mõne minuti ja pärast ei pea 24 h kuivama. Pealegi saab puhastada ka kontsakingi (näiteks lakk-kingi), mis on peale saanud musti kraapse. Kontsakinga ju masinasse ei pane? Pealegi ei lähe must kraaps tavalise lapiga maha. Imešvammiga läheb küll.

Siis proovisin švammi järele ka köögis. Sest pidi ta ju hakkama saama ka kõiksugu muu mustusega. Mul väga mustusi valida ei olnud. Olid vaid valged köögikapid, mille käepideme läheduses oli selline veider paakunud hall määrdumine. Mitte just maailma kõige silmatorkavam, aga kui lähemalt vaadata, siis oli näha, et midagi seal on. Ma olin seda üritanud puhastada juba kohe pärast sissekolimist, aga tavalise lapiga ega nõudepesušvammi kareda poolega sellest jagu ei saanud. Pihustatavate puhastusvahenditega samuti mitte. Arvasin, et ehk küürimispasta aitaks. Või Cif. Aga ma ei tea, mis värk on, ma sellist vana head Cifi enam poest ei leidnud, kõik vahendid olid pihustatavad. Nii oligi see hallikas mustus sinna kappidele jäänud. Imešvamm võttis maha. Ma olin šokis.

Tegelikult šokeeris mind ka see, et keraamilise pliidiplaadi peal olevaid sissekõrbenud kohti suutis see švamm puhastada. Kuigi see ei ole nüüd mingi lihtne töö, nõuab päris palju küürimist ja aega. Aga on võimalik lõpuks puhtaks saada. Kui hõõrud seda osa ja vaatad švammi, siis näed, et sellel on pruunikat mustust. Uskumatu, sest sellest kõrbejamast ei saa tavaliselt miski võitu.

Kujutan ette, et švammiga oleks hea nahutada ka määrdunud seinu. Mul oli ainult üks koht, mille peal seda proovida. Ja seal töötas hästi. Varsti üritan ilmselt veel mõnes kohas, sest mu kodu on tegelikult valgeid seinu täis.

Kuidas seda švammi leida? Aliexpressis magic sponge otsides tuleb igatsugu variante. Nagu öeldud, võtsin ma kohe suure, sajase paki. Sest siis jagub. Sest üks švamm ei ole igavene. Mida rohkem hõõrud, seda kiiremini kulub. Ta nimelt läheb pudedaks ja pehmeks, vormist ära. Näe, umbes selliseks (pildil uus vs kaks pool ketsi puhastanud švamm):

20190630_105922

Aga et need on nii odavad, siis ausalt öeldes ei kurda. Ma arvan, et saja švammiga tulen ma tükk aega toime. Ahsoo, ma nüüd guugeldasin, neid müüakse Eestis ka (melamiinist švammina), aga mõistagi liiga kallilt. Milleks maksta 12 švammi eest 6 eurot, kui Aliexpressist saab veelgi väiksema raha eest 100 tk?

Vot sellised reklaamiminutid siis seekord. Loodan, et nii mõnelgi puhtusfriigil on sellest teadmisest abi, sest mul oli täiega 🙂

Advertisements

Natuke on piinlik, aga laias laastus pole

Ma olen mõelnud varemgi sellest kirjutada, aga eks see üks tabuteema ole. Jõle lolli mulje jätab teatud inimeste silmis. Et näe, mingi ullike naiivik, oma peaga mõelda ei oska. Täna Marca hästi lühidalt käsitleb seda teemat oma postituses, aga kuna ma tean, et ta armastab mind, siis ma ei arva, et ta arvab, et ma olen idioot 😛 Ja kirjutan ikkagi sellest tabuteemast.

Eneseabiraamatud.

Tõstan käe üles, et olen mitut oma elus lugenud ja loen ka praegu ühte. Loen muidugi ka ilukirjandust, aga tõesti on mul kõrvalt käsil ka üks eneseabikas, mille nime ma siia surmaähvardusel ka kirja ei pane, sest see on fakin piinlik pealkiri. Siiski-siiski. Kui ma arvaks, et selle raamatu sisu on kokkuvõttes piinlik ja jura, siis ma seda raamatut ei loeks. Võtsin selle kätte, sest ema sõbranna tõi selle talle ja ma tahtsin vaadata, et kui rumalat juttu siis seal küll ajada võidakse. Võta näpust. Juba paar esimest peatükki olid sellised, et tundus täiesti mõistlik. Tänaseks on mul üle poole läbi ja pean ütlema, et see raamat tekitab minus tugevaid emotsioone, on pannud mind väga palju asjadele teisiti mõtlema ja aidanud mul tervemaks inimeseks saada.

Äkki siis kõik inimesed pole nii katki, et leiaksid eneseabiraamatutest enda jaoks mingi mõtte. Ma ka kõigist pole leidnud. Arvatavasti olen elu jooksul sisse kiiganud vast nii 5-6 erinevasse eneabikasse. Seega tegemist ei ole mingi minu totra sõltuvusega. Nagu ma ainult nende najal elakski. Sugugi mitte. Päris juhuslikult on need mulle kätte sattunud ja see üks, mille ma päriselt ise netist tellisin, tundus nii suur saast, et seda ma tõesti rohkem ei puutu, isegi see ca 30 lehekülge, mis ma lugesin, oli halb.

Kas eneseabiraamatut loetakse isikliku kasu pärast, nagu Marca arvab? Jah, kindlasti. Marcal on isikliku kasu vastu mingi tõrge. Minul ei ole ilmselt oma töö tõttu. Iga tööd tehes mõtlen mina sellele, kuidas see haakub lugeja isikliku kasuga. Sest reklaamsõnumeid või sisuturundust pakkudes ma ei saa eeldada, et inimene peab oma vaba aega (lugemiseks kuluv aeg) panustama selleks, et lugeda, mida MINA öelda tahan. Ei, ei, see kõik peab lähtuma sellest, mis kasu temal saada on. Kui mul midagi kasulikku öelda pole, siis ma olen vait (loe: kui tahetakse tellida toote/teenuse ülistuslugu, siis ma ütlen selle töö ära). Eniveis, see läks nüüd päris teemast liiga kaugele. Vast on siiski aru saada, miks kellegi isiklik kasu mu jaoks vastumeelne ei tundu. Ka mu enda kasu.

Mulle meeldivad eneseabiraamatud, mis aitavad mul oma mõtteid korrastada. Mitte selliseks, nagu “nemad soovivad”, vaid mis mu enda õnnelikuks teeks. Olen seda vist tuhat korda juba öelnud, aga ma usun tõesti, et see kognitiivse psühholoogia üks alustalasid, mis ütleb, et oma emotsioone saab ise oma mõtete abil juhtida, vastab tõele. Ma usun sellesse, ma rakendan seda ja see aitab mind. Sellega seoses usun ka sellesse, et elu ei ole lihtsalt sihitu siplemine stiilis “tuleb mis tuleb”. Ma usun, et meil endil on selle üle veidi rohkem võimu. Ka see, kui suudame oma lapsepõlvetraumad enda sees ära lahendada, aitab meid edasi. Näiteks isiklikke suhteid luues. Aga ka tööalaselt. Näiteks kui sa eluaeg oled olnud madala enesehinnanguga, pole endasse uskunud (sest su lapsepõlves ei usutud sinusse), pole end väärtustanud (sest lapsepõlves ei armastatud sind piisavalt) või näiteks tunned end pidevalt ebakindlalt (sest lapsepõlves ei pakutud sulle vajalikku turvatunnet), siis sa ei julgegi suuri asju teha, sest sa arvad, et pole vääriline ja võimekas. Armastame öelda, et lollidel on elus lihtsam, sest nad ei oska tagasilööke kartagi, panevad aga buldooseriga läbi seinte ja kui midagi pekki ei lähe, siis ütleme, et neil on lihtsalt vedanud. Äkki nad ikkagi ongi tugevamad isiksused, kes ei lase võimalikel tagasilöökidel ennast peatada? Äkki see sihikindlus ja endas mitte kahtlemine on siiski õpitav, parandatav? Mina usun, et on. Ja teisalt ma usun, et kui ma selle kallal töötan ja soovin enesekindlamaks inimeseks saada, siis see ei tähenda, et ma silendan enda aju läbi mingite triviaalsete mõttemallide pähe tampimise ning hülgan oma peaga mõtlemise.

Ma olen vist väsinud sellest nälgiva kunstniku klišeest. Et nälgiv küll, aga vähemalt pole loll. Et tema on kuidagi ülevam kui inimene, kes saavutab edu läbi selle, et ta näeb endaga vaeva läbi millegi nii väiklase ja madala nagu eneseareng eneseabiraamatute ja juhtimisõpikute abil. Minu meelest on just see tobe stigma. Tunnistan, et ka ise vaatan väikse muigega neile inimestele, kes ilukirjandust üldse ei loe, olles samas suur juhtimisõpikute ja erialase kirjanduse tarbija. Samas ma ei nõustu sellega, et üks välistab täielikult teise. Mu meelest võib vabalt lugeda mõlemat sorti kirjandust ja ikkagi olla respekteeritud inimene, mitte mingi loll, kes ise mõelda ei suuda.

Sellest eneseabiraamatust, mida ma loen, olen väga palju abi saanud oma lapsepõlvest tulnud puudustega toimetulekul. Tead, sa loed sealt mingeid asju ja saad aru, kui väga sealsed asjad kehtivad. Muidugi mitte kõik, sest ma ei ole kindlasti pärit perest, kus olid absoluutselt kõik võimalikud kasvatusvead. Kindlasti mitte. Aga need, mis jätsid jälje, on äratuntavad ja tahan anda endale võimaluse need iseendaga ära klaarida.

Käisin vaatamas Rocketmani filmi. Kaamos kirjutas häääästi lühidalt oma muljed ja talle tundus see iseenda kasvatamine ja kallistamine naeruväärne. Mina seevastu sain aru, et Elton tegi oma teraapia käigus täpselt seda, mida soovitataksegi teha. Kõike seda, millest sa lapsepõlves ilma jäid, pead sa oskama endale täiskasvanuna anda ise. Tagantjärele. Minu jaoks ei olnud see sümbol üldse naeruväärne. Ma usun, et enda terveks tegemiseks tulebki ennast kallistada, selle asemel et oodata, kuniks nurga tagant kappab välja prints valgel hobusel ja su ära päästab. Sest nii ei käi elus asjad. Aga veel enne kui sa oskad enda puudujääke täitma asuda, pead sa aru saama, mis sul täpselt puudu jäänud on. Ma ei tea, võib-olla oskab mõni selleni jõuda ka pelgalt ilukirjandust lugedes, aga mina ammutan vastavad teadmised just eneseabiraamatust. Võib ka psühholoogi juures käia, aga miks ma peaks ennast halvasti tundma, kui ma saan vastava info ka sellest raamatust kätte?

Keeldun end halvasti tundmast ja loobun ka piinlikkustundest 🙂 Las need naeravad, kellel endal kõik sees hästi on. Mina tunnistan, et mul pole ja tegelen sellega. Mis ei tähenda üldse, et ma ilukirjandust ei loeks. Loen hea meelega ja naudin täiel rinnal. Aga üks hea eneseabiraamat mahub minu riiulisse samuti ära.

Vot selle asja tahtsin hingelt ära saada. Ja kuulan hea meelega mõtteid, mis teil eneseabiraamatute kohta on. Olgu need siis negatiivsed või positiivsed.

Olen ma ikka nii zen?

Kirjutan siin juba mitmendat korda, kui zen ma ikka olen ja kuidas kõik hästi on. Kusjuures ongi. Aga sellest tulenevalt ma mõtlen aeg-ajalt, kas mul polegi õigust vahel vihastuda või häiritud saada. Et kas see tähendab, justkui liiga zen ikka pole?

Näiteks tööalaselt ma eile korraks snappisin. Ma olen sedasorti, et alati ikka sõbralik ja osavõtlik, abivalmis, aga kui asi võtab juba nõmeda pöörde, siis ma ei suuda reageerimata jätta.

Näide. Tegime kliendile raadioreklaami tekstid. Päris nunnud kukkusid välja, idee oli olemas, sisu oli päris korralikult välja nämmutatud (kes, millises keeles ja millise aktsendiga lugema peab jne), juures oli veel märkuski, et kui midagi arusaamatuks jääb, saab teksti autorile helistada ja ta loeb telefonis ette, kuidas peab. Klipp lõpuks sisse loetud, ei olnud see päris see. Hea küll, meil oli kaks varianti ja saanuks lihtsalt kasutada seda teist, aga klient soovis siiski mõlemat. Okei, viidi mind siis nii öelda raadio poolse projektijuhiga kokku. Selgitasin talle detailselt, mis valesti oli ja kliendi palvel uurisin, kas saab uuesti lugeda. Vastuseks sain kontaktid produktsiooni poolega, et arutage ise, mis ajal keegi tulla saab ja kuhu.

Mulle tundus veider. Ma suhtlesin juba oma arust vastutava isikuga. Küsisin veel sõbralikult, kus stuudio asub, sest kui see asunuks teises linna otsas, siis ma ei hakka oma copyt sinna minema sundimagi. Miks ta peaks, jumal issand küll. Vastuseks sain stuudio aadressi ja palve ikkagi produktsiooniga ise ühendust võtta ja sobiv aeg kokku leppida.

Nüüd mul jäi suu lahti juba. Milleks see vahelilleke siis üldse, kui mina pean hakkama tema projekti juhtima ja inimeste vahel aegu kokku leppima? Tundsin, et sealt jookseb minu piir ja raksatasin, et minu copyle sobivad x, y ja z aeg ja palun see info projekti juhtivale isikule edastada, oma koostööpartneritega võiksite ise suhelda.

Noh, see oli minu tavalist suhtlusstiili arvestades keskmisest järsem lause, aga ma tõesti tundsin, et iga inimene peaks ikka oma tööd ise tegema. Mina ei pea hakkama teiste inimeste projekte juhtima, sest mul on endalgi neid enam kui küll… eks asjad muidugi hakkasid ka kohe liikuma. Leiti sobiv aeg, saatsin copy kohale ja loodetavasti sai tulemus selline, nagu pidi. Aga oli mul õigust siin niimoodi enda eest väljas seista või käitusin ülbelt?

Teine olukord oli lennukis (kus ma olen praeugi). Minul on aknaalune koht ja minu kõrval istub üks lätlanna koos oma ca 8-9aastase pojaga. Järsku rokib kohale pereisa, kes küsib minult, kas ma parusskit gavarjuun. Vastasin, et njet. Siis jätkab ta inglise keeles: Do you want to change seats? Nohhh…ma siis olin aus, et ei taha, olen selle kohaga rahul. Siis ta läks ära ja ilmselt kurvastasin korraga tervet vahmiili, sest ei võimaldanud neil kõrvuti istuda. Aga…miks ma peaks oma koha loovutama? Esiteks, minult ei palutud, et a la mu naine/laps kardab lennata ja pean talle toeks olema vms, kas olete nõus vastu tulema. Teiseks, ta ei öelnud, et tema pakub näiteks vastu oma aknaalust kohta vms. Nagunii oleks mingi keskmine tool kahe paksu vahel… (just nägin – keskmine iste beebi kõrval – no, thanks) ja no ma reaalselt ei tahtnud. Kui küsitakse, kas ma tahan, siis ma võin ju öelda nii nagu asi on? Või olen siiski halb inimene?

Kolmaski situatsioon on värske, otse siitsamast lennukist. Täpselt minu taga juhtub olema üks eestlasest poiss, ka ca 7-8aastane. Ta on oma ema või vanaemaga, pigem vist ikka vanaemaga, aga ega ma täpselt aru saanudki. Mind lapsed ei häiri muidu, aga see tõmbas küll kohe tähelepanu. Nimelt on tegemist väga ropu suuga isendiga. Mõned suvalised kraaksatusnäited: Kevin, peksa pihku. Haista vi**u! Meil käib koolis üks pederast (laulvalt).

Noh, okei, teise Eesti seas on igasuguseid imbetsille, kes oma lapsi kasvatada ei suuda. Ei suuda ka see ema/vanaema, kelle ainus reaktsioon lapse rõvetsemisele oli tagasihoidlik “ah, ole lihtsalt tasa”. Või nii õpetataksegi lastele, kuidas avalikus kohas käituda?

Enivei, see polnud suurim probleem. Laps oli näljane ja arvas, et see annab talle õiguse nõmedalt käituda. Ta hakkas jalgadega togima minu istme seljatuge. Algul mõtlesin, et teen lihtsalt häiritud poolpöörde. Ema/vanaema ju näeb seda ja saab ehk signaali kätte, et asu oma tattnokka keelama. Aga väga suurt efekti see ei andnud. Rahulikul, sugugi mitte keelaval häälel selgitati poisile, et ees tädi on juba kuri. Noh, mõneks minutiks sellest oli ka abi. Kuigi pihku peksma saadeti meid kõiki ja seda ema/vanaema ikka edasi. Varsti kukkus inimene ka seljatoe küljes oleva lauaga lõgistama. Ja vot sealt jooksis minu jaoks järjekordne punane joon. Keerasin ennast poisi poole ja laususin kurjalt: “Teeme nii, et nüüd hakkad hästi kiiresti normaalseks, eks!” Vastuseks tulid punnis silmad ja vaevu aimatav noogutus. Aga mida vastab ema/vanaema? “Aga ta ilmselt ei hakka.”

Mis sellise inimese vigastus on? Selle asemel, et minu ees vabandada, annab ta mõista, et selline käitumine ei ole veel nii pea lõppemas? Jälle täiesti arusaamatu minu jaoks. Mis inimestel viga on?

Samas, minu sõim mõjus, sest edasi valitses vaikus. Kedagi kuhugi ei saadetud ja istmetega ei lõgistatud. Ilmselt ehmatasin lapse poolsurnuks. Aga mis teha, keegi pidi märku andma, et see tema nõmetsemine ei ole okei ja isegi kui sa arvad, et terve lennuk on täis välismaalasi, kes sinu keelest aru ei saa, tuleb alati olla valmis emakeelseks sõimuks, kui sa selle ära oled teeninud.

Ma nüüd ei teagi, kas minu närvid on läbi nagu politseikoeral või on mul ikkagi õigus ärrituda, kui nõmedat käitumist kohtan? Ja õigus teenete tegemisest loobuda, ilma et peaksin end hiljem süüdi tundma.

Mõtteainest mulle. Kas läbinisti õnnelik inimene ikka saab neist asjadest häiritud või neelab kõik alla, sest elu on nii ilus…

Aaaga ei, ma vist võtan oma kahtlused tagasi. Läti laps on asunud ennast unustavalt kõhugaase väljutama ja see on siiski tõsiselt rõve. Fuck zen, I’m done.

Veidi Barcelona-juttu

Olen mina jälle Barcelona kandis. Kandis sellepärast, et meie (töökamba) seekordne pesitsuspaik on linnast eemal ühes väikses kuurortlinnakeses. Ja üldse mõtlesin enda jaoks mõned muljed kirja panna.

Mul ei ole näiteks Barcelonaga mingit armastussuhet tekkinud. Mina ei tunne selle linna vastu mitte midagi. Ei mingit vaimustust. Ma ei ole seda ka tervenisti läbi kapanud (või tegelikult pole siin üldse kapanud), aga sellegipoolest ei ole tekkinud ka mingit suuremat huvi see armusäde süüdata. Minu meelest see linn meeldib paljudele väga hirmsasti, aga mina ei saagi aru, miks siis.

Mina kardan siin pätte näiteks. Et äkki tuleb keegi tänaval ja röövib mu paljaks. Igasuguseid hulle on ju suurlinnades. Varastamine olevat siin täiesti tavaline. Rand on liiga ülerahvastatud ja igal sammul tuleb seal ligi mingi tegelane sulle kas rannarätikuid müüma või koola-vaater-biir pakkuma. Kui pimedaks läheb, siis muidugi kogu narkotsivalikut samuti. Et pidevalt mingi kanepihais ümber heljub, seda ei maksa mainidagi. No ei tea, mul ei ole seda tunnet lihtsalt.

Muus osas mulle meie Barcelona ots meeldib. Töö on täpselt sama mõnus nagu alati. Kasiinos on kuidagi kodune tunne ja seal töötav kaader on adekvaatne (see tähendab, et ka meil on oma tööd head teha). Ilm on ilus (no seda ma loomulikult Barcelona puhul armastan) ja asjade hinnad on ka normaalsed.

Seekord me linnas ei peatu. Meil on hoopis renditud üks suur maja linnast väljas. Ja kui ma ütlen suur maja, siis ma mõtlen suurt maja. Üheksa magamistoaga. Lisaks veel elutuba, suur söögituba, koridori pind, siseõue moodi hängimisala ja päris palju terrassipinda. Maja ise on kivist, kõrgete lagedega ja õudselt kajav. Vaipu maas pole, seega võimendub iga naksatus, klõpsatus ja krapsatus praktiliselt pommitamist või möiret meenutavaks hääleks 😀 Esimesel ööl ma näiteks kuulsin mingeid imelikke tuhme põmakaid, mis meenutasid mulle seda häält, mis Näljamängudes kõlas, kui keegi surma oli saanud. Keegi surma ei saanud, aga mis põmakad need olid, ei tea ma tänaseni.

Aga need naksatused ja põmakad on veel väike asi. Kõige huvitavam on hoopis siin väikelinnas asuv kirikukell, mis reaalselt kõliseb iga 15 minuti tagant. Kui kell on “veerand midagi”, siis kõlab: tõõ-ta-tamm. Kui pool, siis kaks korda: tõõ-ta-tamm; tõõ-ta-tamm. Kui on täistund, siis vastavalt neli korda ja üksikute põmmidena veel ka number, palju kell on. Kas siin kohalikel inimestel pole kellasid käe peal/kodus, et neile on vaja üle terve küla seda kella kõmistada? 😀 Ma pole aru saanud, aga ütlen ausalt, et see häirib mind siin elamise juures enim. Mina olen lõunauinaku-inimene. Mina tahan vahepeal silma looja lasta, näiteks pärast tööd või nädalavahetusel näiteks keset päeva. Aga ma ei saa magada, kui mingi vali kirikukell mind iga 15 minuti tagant üles ajab. See on rohkem nagu inimese piinamine kui miski muu…

Ülejäänud osas on siin tore. Linnake on pisike, samas kõik vajalik on siin olemas. Kaasa arvatud rand! Vahemerele avaneb meie maja mitmest toast ka vaade. No ja muidugi ka rõdult. Rõdul saab lamamistoolidel päevitada, kui ei viitsi randa minna. Päike hakkab sinna paistma juba hommikul. Maja on, nagu öeldud, suur. Kõik leiavad siin piisaval määral privaatsust ja oma nurga, kus olla. Mis siis, et meid on siin kümme inimest. Kümme on päris palju inimesi. Aga siia mahume me ilusti ära.

Mainisin, et siin on head hinnad. Näiteks odavad päikseprillid, mis Maltal on 7-8 eurot, saab siin 3.50 eest. Ka söömas käisime üks õhtu ja hinnad olid uskumatult normaalsed. 15 euroga suur loomalihaga praad. Veinipudeli hinnaks näitas veiniäpp 15.50, aga seal restoranis küsiti 13.50… Teistes restoranides pidi isegi 11 euroga veinipudeli kätte saama.

Töö on ikka linnas. Kui teised liikusid eile tööle meie oma mikrobussiga, siis mina läksin hiljem järele hoopis ise. Rongiga. See oli ka omaette põnev kogemus. Rongi sõiduaeg oli ca 50 minutit. Pärast tuli edasi liikuda veel trammiga. Mingit normaalset eelinfot ma ei teadnud, et kust ja kuidas täpselt. Muidugi vaatasin Google Mapsist järele, aga kui juba rongipeatuses selgus, et need ajad, mida Maps pakkus, olid rohkem suvalised kui täpsed, siis mul oli korraks isegi kõhe. Õnneks on inimesed siin abivalmis. Piletimüüja aitas mul aparaadist pileti osta ja ütles, mis rongi peale ma minna võin.

Rongis väga palju istekohti polnud. Vist selles mõttes meie porganditega sarnased rongid. Ma algul seisingi püsti. Kuni ühs peatuses kargasid sisse kolm mingit skede-venda,  panid kõlarist muusika peale, üks haaras mikri ja kukkus üle vaguni räppima. Hispaania keeles, nii et aru ma suurt ei saanud, aga et mainiti sõna “politica”, siis eeldan, et eks see mingi ühiskonnakriitiline sajatamine oli. Teised ei teinud teist nägugi, aga mina korraks ei osanud kuidagi reageerida, sest ma sellist rongiräppi enne kohanud pole ja ta räppis kohe täpselt minu kõrval. Pidanuksin peaga kaasa lõngutama hakkama? Ma ei osanud kuidagi reageerida. Samas kui nad lõpetasid, siis ma ikka plaksutasin natuke, sest…teine ju laulis ja puha. Raha taheti ka, selles mõttes ei erinenud tegelased sugugi mingist metroos akordionit kääksutavast kerjusest, aga minul sularaha polnud, nii et minust jäi rahaline panus andmata. Ühtlasi sain pärast seda peatusevahet ka istuma.

Sõit jätkus, kuni läksin rongilt maha, et suunduda trammi otsima. Küsisin jälle abi piletimüüjalt ja ta ütles, kuhu minna. Ta arvas, et piletit saab trammile osta vaid müntide eest, aga nagu me tänu eelmisele lõigule teame, siis minul raha polnud… Kahjuks oli ka tramm täpselt ees, nii et ma ei saanud süveneda, kus see masin oli (piletimees ütles, et trammis) ja mis värk on. Trammis piletimasinat muidugi polnud. Ja kuna mul oli sõita 13 peatust, siis süda hakkas valutama, sest nii pikalt ma jänest sõita ei suuda. Guugeldasin kiirelt, mis aja pärast järgmine tramm tuleb ja piilusin ka peatuses aknast välja, et kas seal on pileti ostmise masin ja kas seal kaardiga maksta ka saab. Sai. Nii hüppasingi trammist välja, et korraliku ristiinimese kombel pilet osta ja järgmise trammiga minna. Olen väga kehv varas (piletita sõit on varastamine), midagi teha pole.

Õnneks jõudsin ilusti kohale. Aga jällegi – nähes neid inimmasse, mis Barcelonas liikusid, ei tekkinud minus kordagi tunnet, et äkki tahaks ka siin kunagi elada. Ei ole minu koht.

Teine väga oluline aspekt selle reisi juures oli minu jaoks päevitamine. Et meil sai ju suvi läbi, siis tundus, et see reis on mu ainus võimalus pruuniks saada. Õnneks sain ka. Ehkki kuulu järgi tulevat nüüd kohe Eestisse ka suveilmad tagasi. Sobib imeliselt.

Ja sünnipäev oli mul ka täna. Seega eile õhtul juba lõime klaase kokku ja võtsin õnnesoove vastu. Kristjan küsis, mis oli minu eelmise eluaasta suurim õppetund ja mul oli hea meel, et ta seda küsis. Ma arvan, et mu suurim õppetund oli enesele teadvustamine, et õnn on otsuse küsimus. Ja nii ongi. Täpselt nii lihtne. Ma võin ise otsustada, kas ma lasen ennast häirida sellest külakellast, mis kõmiseb ja mul magada ei lase. Või et juunis rohkem mitte ühtegi reisi ees polegi. Või naeran selle üle ja tunnen rõõmu kõigist neist headest asjadest, mis mul elus on. Ise valin. Ja nüüd, aasta vanemana, ma juba tean, kumma variandi ma valin 🙂

Üks väike mees on võimule saanud

Siin ei kirjuta saarlane või inimene, kes Saaremaaga tegelikult üldse kuidagi seotud oleks. Kirjutab tavaline liikleja.

Kui tuli välja uudis, et Saaremaale (või Muhu saarele või kus iganes see täpne koht on) paigutatakse õ- ja ö-tähe piirkonna lõppu ja algust tähistav märk, siis minu arust oli see nii tore. Emakeele aasta tähistamiseks. Kusjuures tegemist pole ju vaid väiksele ringkonnale teadaoleva fenomeniga – absoluutselt iga eestlane teab, et saarlastel on ö-tähega mingi oma värk. Ja see on nunnu!

Roheliste rattaretkelised tegid asja ära, märk pandi püsti, isegi uudistes näitas. Aga nüüd, paar nädalat hiljem on asunud oma võimu kehtestama keegi väike mees maanteeametist. Mees on võtnud nõuks, et see silt ei ole liiklusohutuse seisukohast primaarne informatsioon. 

Teate, ega ma vaidlegi vastu. Ei ole tõesti liiklusohutusele kaasa aitav. Samas, kas ta ka liiklusohutust just negatiivselt mõjutab? Ma ei usu. Ma isiklikult arvan, et aastaid linnapilti kaunistanud Hawaii Expressi (mäletate ju seda pepud püsti reklaamtahvlit Pärnu mnt-l?) poolpaljad naiste tagumikud mõjusid liiklusohutusele palju negatiivsemalt. Rääkimata igasugustest muudest meetritelaiustest reklaamtahvlitest, mis linnaliikluses meie pilku püüavad. Ma küll teiste kohta ei tea, aga mina isiklikult vajan just linnaliikluses palju rohkem tähelepanelikkust kui näiteks “tiheda liiklusega” Muhu saarel. Aga ehk on asi vaid minus…

Muide, ka mujal Eestis on maanteede ääres palju kõiksugu märke, mis liiklust otseselt ei reguleeri. Küsin, kuidas parandab liiklusohutust märk, mis teatab, et a la 2 km paremale sõites jõuad Tuhala nõiakaevu juurde? Või Tammsaare sünnikohta? Samuti ei ole minu isiklikku sõiduohutust veel kunagi paradanud silt, et Mäos asub Sämmi Grill. Aga ilmselt olen ma ikkagi ise debiilik…

Ei tea, mida need saarlased sellele väiksele maanteeameti mehele teinud on, aga midagi nii väiklast ja tühist ei ole ma juba väga ammu lugenud. Piinlik on selle mehe pärast.