Märgatud Saksamaal
Käisime Berliinis. Kõik oli sama mõnus nagu ikka.
Või noh, päris palju asju olid sama mõnusad nagu ikka. Näiteks hinnad. Kui meie loeme iga kuu uudiseid selle kohta, kui palju kergitasid toiduainete ja teenuste jne hindade tõusud tarbijahinnaindeksit, siis Berliinis oli küll aeg nagu seisma jäänud. Käisime seal täpselt aasta tagasi ja külastasime seekord mitut sama restorani, kus ka eelmisel korral käisime. Menüüd olid samad, hinnad olid täpselt samad. Ei märganud, et miski oleks kallimaks läinud.
Kui käisime toidupoes mulli ostmas, avastasime sealt oma lemmik-Prosecco soodushinnaga 5,99 €. Eestis müüakse täpselt sama Proseccot soodushinnaga 7,99 €. Näiteks banaan oli hinnaga 1 € kilo. Ferrero Rocheri kommid (16 tk karbis) maksavad Eestis 6,69 €, me saime Berliinis sama kommikarbi hinnaga 3,69 €.
Ärge kartke, ma rohkem hindu ümber trükkima ei hakka. Me ei ostnudki poest mitte midagi muud, nii et ma ei teagi rohkem hindu võrrelda.
Üks number siiski veel. Keskmine aasta brutopalk Saksamaal on 47 700 € (see on 3975 € kuus, kätte jääb sealt pärast makse 2636 €).
Midagi oli siiski ka teisiti. Ma pole iial Berliinis nii palju vene keelt kuulnud kui seekord. Selline mulje oli, et ainult venelasi nägimegi. Küll olid nad restoranides söömas, küll tänaval jalutamas ja vestlemas, küll kaubanduskeskustes rõõmsalt šoppamas. Elu nigu lill. Tunnevad ennast seal väga mugavalt.
Riigipäeva hoone juures nägime mingit protesti. Trummid mürtsusid ja midagi hõigati välja. Suurele muruplatsile oli kogunenud hunnik protesteerijaid. Kohal oli palju politseipatrulle. Mille eest seisti, me esiti täpselt aru ei saanudki. Enamikul rahval olid käes lipud. Kusjuures vägagi Venemaa lippe meenutavad lipud. Osad lipud olid helesinise taustaga, peal kollane rahulind, oliivipuu oks noka vahel. Ahaa – rahu eest seistakse? Aga siis ju peaks teiste seas ka Ukraina lippe lehvima? Neid oli täpselt null. Küll aga nägime selliseid imelikke hübriidlippe, mis olid diagonaaliti kaheks jagatud: üks pool Vene lipp, teine pool Saksa lipp. Ahjaa, väike kirjake oli ka peal: družba.
Ausalt, selline viha tekkis, et tahtnuks jalaga perse virutada mõnele.
Ühtegi uudist ma hiljem guugeldades ei leidnud. Niigi hea – eetriaega neile ei anta.
Berliinis näeb vist alati mingit protestiaktsiooni. Kui ma viimati Brandenburgi väravate juures käisin, olid seal minu meelest Tiibeti vabastajad. Neid oli vähe, miski 10 ringis. Aga nad olid. Seekord oli seal kokku tulnud miski 20 inimest, kes nõudsid Julian Assange’i vabastamist.
Teisel pool väravat kogunesid jalgratturid. Neid oli ikka sadu. Minu meelest oli neil käsil sõit kliimateemade propageerimiseks. Täpseid lippe ja plakateid me lugeda ei näinud. Mingeid sõnumeid nad ei karjunud, neil oli hoopis suure kõlariga saatemasin, kust lasti tempokat technotümmi. Nad just alustasid oma sõitu, kui meie Brandenburgi väravate juures jalutasime. Mitu tundi hiljem nägime neid oma hotelli aknast, kui nad sõitsid mööda Kudammi. Kusjuures neilgi olid politsei saateautod ilusti kaasas, nii rivi ees kui taga. Väga hästi korraldatud värk.
Kodutuid oli, aga mulle tundus, et märksa vähem kui varem. Loodetavasti on nad leidnud peavarju ametlikes supiköökides ja varjupaikades, sest ilm oli tõsiselt krõbe. Selline niiske jälk õudus, mis kraadide järgi ei olegi hull (jäi sinna 0 ligi), aga mis poeb otse kontidesse ja on maksimaalselt ebamugav.
Üleüldine meelestatus ja meeleolu oli igatahes sõbralik ja meeldiv nagu ikka. Käisime hommikust söömas ühes kohvikus, kus oli supersõbralik pererahvas. Küsiti, kust me pärit oleme ja kuulnud, et Eestist, teadis mees kohe rääkida, et alles paar nädalat tagasi olid seal käinud kaks kuulsat Eesti klouni. Nimed ei tulnud tal kohe meelde. Piip ja Tuut? “JAH, JUST,” rõõmustas peremees. Olime vägagi ühel meelel, et tegemist on ülisümpaatsete inimestega.
Eesti keelt kohvikupidaja ei rääkinud, aga vene keelt küll. “Muide, teile võib-olla jääb mulje, et siin kohvikus ainult venelased käivadki. Tegelikult pole nii. Alati on just selline kokkusattumus, et kui ühed venelased juba tulevad, siis tulevad peagi teised ka,” rääkis peremees. Kes valdas ise väga heal tasemel vene keelt, tema kokast ema aga lausa aktsendita. Tõesti, peale enda nägime seal vaid kahte külalistepaari, mõlemad koosnesid venelastest.
Ühe täiesti uue kogemuse hankisime seekord ka. Käisime Wagyu loomaliha söömas. Me ei teadnud, mida täpselt oodata. Oleme muidu suured loomaliha sõbrad ja naudime head steiki rohkem kui ühtegi muud toitu. Wagyu oli aga hoopis midagi muud. Maru rammus nimelt. Seitsmekäiguline õhtusöök osutus minu jaoks lausa ületamatult raskeks. Mul jäi pool alles. Liha tekstuur oli mõistagi väga huvitav ja ainulaadne, aga see pole kindlasti igaühe jaoks. Eriti medium-rare küpsusastmes. Hullupööra tahtsime Wagyut proovida, aga seda hirmu, et enam midagi muud ei tahakski, kindlasti pole. Oleme vist matsid mis matsid 🙂 Üks kvaliteetne teraviljaga toidetud Uruguay lihaveise steik on meie maitsepaletile palju erutavam kui hinnaline Wagyu.
Targutamisest
Millegipärast mulle tundub, et targutamine on tänapäeval hoogsam kui kunagi varem. Üks asi on arvamuse avaldamine, aga teine asi on targutamine. Mu meelest on ühest sujuvalt saanud teine. Aga las ma seletan lähemalt.
Kommenteerimine internetis. See on meie jaoks juba üle paarikümne aasta nii tuttav asi. Kui see tuli, siis oli see üleni lahe ja uus asi. Sündisid igasugused foorumid, kus käidi koos asju arutamas. Sündisid jutukad, kus saadi tuttavaks ja suheldi. Neid oli minu meelest ka veel erialaseid ja spetsiaalsetele teemadele keskenduvaid. Kuigi kõige populaarsemad olid ikkagi üldise teemaga jutukad. Ma hakkasin jutukates osalema kuskil 15-aastasena. Mäletan, et eks seal vahepeal läks omavahel inimestel ka ütlemiseks, aga enamasti tülli ikkagi ei pööratud. Vähemasti mitte intensiivselt tülitsedes. Toredat suhtlust oli palju, lõbus ja rahumeelsem oli mu arust.
Aga kommenteerimine võttis järjest kangemaid vorme. Alguses öeldi halvasti vist pigem nende kohta, kelle kohta artikleid avaldati. Anonüümsed tatipritsid kütsid ennast üles ja lasid sõrmedel käia. Ilmselt hakati ikkagi suht ruttu tüli norima ka kaaskommentaatoritega. Mäletate, et ühel hetkel läks asi nii hulluks, et anonüümne kommenteerimine keelati ära? Mingiks ajaks jahutas see kommentaariumi-sõimu ka maha. Kommentaare oli üldse vähem, peaaegu vist polnudki. Kuniks asi hakkas jälle tuure üles keerama. Kuigi ajaleheartikli kommenteerimiseks pidi (ja peab vist siiani) enda isiku tuvastama, sai ikkagi aliasena kasutada midagi umbmäärast ja sõim sai jätkuda. Ikkagi öeldakse kommentaarides halvasti nii kuulsuste kohta kui ka üksteisele. Minge kiigake üle, kui ei usu. Nüüd ei koti enam kedagi, et tema isik on tuvastatav. Ka kuulsustele ju üritatakse selgeks teha, et kui sa oled avalik figuur, siis tuleb teatavas osas paks nahk selga kasvatada. Iga solvangu peale ei jaksa keegi kohtusse joosta.
Näiteks Facebookis on aga asi nii hull, et seal sõimatakse juba päris avalikult oma nime alt. Inimestel on teiste tunnetest täiesti suva. Mul meenub kohe üks telesaade ühest minu jaoks täiesti tundmatust Eesti onlyfansitarist. Facebookis oli selle saate link üleval, aga päisefotoks oli valitud kuvatõmmis mingis eriti halvas valguses filmitud kaadrist, kus onlyfansitar ei näinud kõige parem välja. Ta näonahk ei olnud päris sile ja huuled tundusid natuke liiga suured (süstidest). Selle artikli lingi all lasti siis mõnuga klahvidel käia ja mõnitati-solvati seda naist ette ja taha. Oma nime all. Samamoodi saavad ju erinevad poliitikud üle tahi oma sõnavõttude all. Täiesti uskumatu tegelikult.
Aga lisaks tavalisele solvamisele on juurde lisandunud hullemat sorti targutamine. Perekooli foorum on ideaalne näide. Piisab lihtsalt sellest, et keegi algatab mingi teema ja küsib midagi, kui hiljemalt kolmandas vastuses käristab keegi ära, kui loll teemaalgataja on, et üldse sellise küsimuse küsinud on või üldse oma elu niimoodi elab, nagu ta elab. Siis võtab keegi teine sõnasabast kinni ja hakkab vastu vaidlema. Siis tuleb heal juhul paar-kolm vastust ka teemasse. Ja siis vastab keegi, kes teeb mingi kirja- või faktivea ja rohkem polegi vaja – nüüd hakatakse vaidlema grammatika ja silmaringi laiuse üle. Sageli jäävad vaidlema kaks inimest, vahel on osapooli rohkemgi. Tähtis on välja selgitada, kellel on õigus ja kes on loll. Algset teemat rohkem ei mainitagi. Saaks vaid kellelegi kuidagi ära panna ja näidata oma üleolekut. Näidata oma teadmisi. Targutada!
Nagu kombitsaid laiali ajav vähk, on targutamine sujuvalt maad võtnud ka neis suhtlusgruppides, mis peaks loomult sõbralikud olema. Näiteks blogides. Me ei käi ju üksteist lugemas selleks, et tuvastada mingeid faktivigu ja siis tehtult viisaka ja “sõbraliku” naeratuse saatel neid vigu parandada? Loeme ja kommenteerime ju ikkagi selleks, et mõnusalt omavahel suhelda ja arutleda. Keegi ei keela avaldada arvamust, mis erineb postitaja või kaaskommentaatori omast, aga miks peab hakkama üksteist kuidagi parandama? Olgu selleks parandamise objektiks siis trükiviga, grammatiline viga või faktiviga.
Näen sellist asja blogide kommentaarides üha rohkem ja rohkem ja ei suuda välja mõelda, mis on targutajate motivatsioon. Kas nad on tegelikkuses hullult madala enesehinnanguga inimesed, kes peavad ennast internetis välja elama ja tõestama, kui erudeeritud ja hea mäluga nad on? Või on nad lihtsalt ninatargad, kes ei saa üldse arugi, et nende torked ei ole hea toon? Mina mõtlesin, et blogide ringkond on sõbralik. Kommenteerimas käivad mõttekaaslased, mitte oponendid. Mulle üldse ei meeldi see üksteise paika panemine. Isegi mitte sõbraliku naeratuse saatel. Targutaja, su kommentaar ei mõju grammigi pehmemalt, kui sa torkele smaili järele paned. Lihtsalt teadmiseks.
Võimalik, et ma pole ise ka sellest patust puhas. Võib-olla olen ma ise ka targutanud. Aga selleks ma praegu kirjutangi, et see teema enda jaoks lahtisemaks mõelda ja rohkem tähele panna, et pole vaja käia teisi torkamas. Sellest ei võida mitte keegi. Mitte üks inimene.
Aga palju lihtsam on ju olla rahulolematu ja millegi üle vinguda. Selle asemel, et olla avatud ja anda võimalus. Võtame näiteks Kalevi oranži rebrändingu. Ma ei saa näiteks üldse aru, mis kollektiivne vihkamine nende oranžide pakendite suunas käib. Miks neid pakendeid nii koledaks ja eemaletõukavaks peetakse? Muutus on tõesti suur, aga mis selles imelikku on? Ajad ju muutuvad, tooted ka muutuvad ja disain tegelikult vananeb väga kiiresti. Kodulehti uuendatakse keskmiselt iga 5 aasta tagant, sest disain jääb ajale jalgu. See on normaalne eluring.
Kusjuures olen näinud inimesi kirjutamas, et neid teeks lausa äärmiselt kurvaks, kui Maiuspala kommikarbi kaant muudetaks. Annekese šokolaadi lokiline tüdrukuke on juba ära kaotatud ja ka see tegi inimesele haiget. Nüüd kurvastatakse sügavalt kollaste tibudega tüdruku pärast. Kas see südamevalu on ikka siiras? Või on leitud lihtsalt järjekordne objekt, mille suunas kriitiline ja sõrgu vastu ajav olla. Kuna paljud teised on öelnud, et oranž on kole, siis väga hea, hüppan ka vihkamise rongile ja sajatan kaasa. On see tegelikult soov kuhugi kuuluda? Või mõjutavad tõesti kommipaberid ja šokolaadide pakendid inimeste igapäevaelu nii suurel määral ja ma pole lihtsalt sellest teadlik? Mulle tundub, et see mure on pigem võlts. Prevaleerib siiski soov vinguda.
Väikelinna värk
Nii mõnus ja värskendav on olnud vahepeal väikseid linnu nautida. Nimelt olen saanud mitmeid kordi mõneks ajaks Rakverre emigreeruda (korraga paar päeva nädalas) ja just äsja sai käidud ka Viljandis lustimas.
Maailma mõistes ei ole Tallinn mingi suurlinn, aga Eesti mõistes on Tallinnal kõigi teiste linnadega suur vahe. Et kui lähed näiteks Rakverre, siis see on kohe 100% erinev võrreldes Tallinnas viibimisega. Milline mõnus rahu ja vaikus! Ei mingit kiirustamist ega trügimist. Liiklus on isegi kell 17 täiesti normaalne. Ja kui lähed näiteks Põhjakeskusesse, kus parklas paistab olevat ülipalju autosid, siis keskuses sees inimesi praktiliselt polegi. Miks seal nii palju pargitakse, ma aru ei saagi, sest šoppamas need inimesed küll ei ole. Aga mine sa näiteks suvalisel päeval suvalisel kellaajal Ülemiste keskusesse…käib selline trügimine, kiirustamine ja inimtroppides koperdamine, et hoia ja keela. Ei tahagi käia seal vastikus ülerahvastatud keskuses.
Rakveres käisin ma vahepeal mitmeid kordi raamatukogus töötamas. Sest kui me ööbisime tasulistes ööbimiskohtades, siis sinna ju enne kl 14-15 ei pääse ja hommikul tuleb 12 ajal lahkuda. Raamatukogus oli ka täiega mõnus atmosfäär. Sõbralikud töötajad ja mõnusalt uimane elu. Vahepeal käis inimesi ka, kusjuures enamasti otsiti elulooraamatuid. Väga põnev on niimoodi raamatukogus vaikselt istuda ja ümbrust jälgida.
Loomulikult oleme mitmeid kordi seal väljas söömas käinud. Jälle on olnud väga põnev avastada, kus tasub käia ja kus mitte. Kohalikud inimesed on soovitanud Berliini Trahtrit, aga me sellest kohast küll vaimustunud pole. Päris soolased hinnad (nt Caesari salat kanaga 14 eurot, burger oli sama vist) ja täiesti keskpärane pubitoidu kvaliteet. Väga on seevastu meeldinud Ocean Sushi, kus teenindus on täiesti suvaline, aga toit väga maitsev ja igati õiglase hinnaga. Viimane avastus oli Sarvik. Täitsa lõpp, kui tähelepanelik ja meeldiv teenindus. Teenindajaks oli üks noor poiss, kellelt ausalt öeldes midagi ei oodanud. Noored teenindajad on tavaliselt täielikud katastroofid. Aga tema oli nii püüdlik, käis vahepeal uurimas, kas meil on kõik hästi jne. Toit oli oma hinna kohta lausa ulmeodav. Nt kolme seene pasta ports oli hiiglama suur ja seal peal väga kvaliteetsed loomaliha tükid – hind 10 eurot. Uskumatu lausa. Kindlasti läheme sinna uuesti.
Mis on veel proovimata, on Rakvere teater.
Mis aga on korduvalt proovitud, on Ugala teater. Ja no ilmselt on asi minus, aga kõige halvemad teatritükid, mis ma näinud olen, on mängitud just seal. Me oleme käinud oma väga toreda seltskonnaga ja meie teatrireiside idee on tegelikult täiesti muus. Me teeme neid reise selleks, et saada kokku, käia söömas ja koos lahedalt aega veeta. Teater on seal nagunii minu jaoks umbes seitsmendajärguline, aga ikkagi teeb natuke nukraks, kui mitu teatrisaalis veedetud tundi on osutunud täielikuks aja raiskamiseks. Viimane kord ma jõudsin isegi mõtteni, et huvitav, kas näitleja teatris saab ka valida, millises etenduses ta mängida tahab ja millises mitte? Näiteks et kui talle tundub tükk ülihalb ja labane, kas tal on õigus öelda, et aitäh, aga see pole päris minu teema? Või on teatritöö kuidagi teisiti korraldatud? Keegi otsustab, et tükk on see, näitlema tahaks seda ja teist isikut ja nemad peavad kindlasti nõustuma?
Ma olengi loomulikult väga pirtsakas. Ja kui ma poleks näinud Lehman Brothersit ja Osnapit, siis ma arvaks, et teatris tehaksegi alati just ajuvabat ja täiesti mittenaljakat nalja. Aga eelnimetatud tükid on mu selles osas täiesti ära rikkunud, et nüüd ma tean, et nali teatris võib tegelikult ka päriselt naljakas ja maitsekas olla. Mitte niimoodi, et veere piinlikkusest tooli alla ja jää sinna looteasendis värisema. Kas selline värk on siis hoopis väikelinnadele omane? Et kui teatris komöödia, siis selline jalaga peesse ja kõik möirgavadki naerda? Ma tahaks väga Rakvere teatrisse minna, aga igaks juhuks peaks vist komöödiad välistama.
Viljandis on loomulikult ka väikelinna vaib täiesti tuntav, aga seal on see vürtsitatud tuntava boheemluse hõnguga. Rakveres seda üldse pole. Väga põnev, kui erinevalt kaks peaaegu sama suurt linna võivad tunnetuslikult mõjuda.
Viljandis on toidukohtadega vist veel kehvemini kui Rakveres. Kui varem on Fellin alati kindla peale minek olnud, siis seekord vedasid nad meid alt. Mitmel viisil. Aga eelkõige toiduga, sest mitu rooga olid täiesti arusaamatult kokku pandud ja veel nadilt teostatud ka. See, et nooruke ettekandja ühele meist džinntooniku kraevahele kallas, on andestatav. Ikka juhtub. Aga miks ta selle peale ei tulnud, et kannatanule maja kulul üks kokteil pakkuda, seda ma ei mõista – kas siin mängib rolli kehv ettekandjatreening või madal loomulik intelligents? Kui ma oleks ettekandja, siis sellise juhtumise peale ma muud lahendust ei näekski. Aga sealt ei tulnud peale vabandussõnade mitte midagi. Niisiis, mis toidukoht oleks alternatiiv? Schlossi restorani eelmisest halvast kogemusest olen vist juba kirjutanud, aga äkki on seal tänaseks parem seis?
Viljandi puhul oli tore avastus Aasa Külalistemaja. Umbes kaks korda soodsam kui Park hotell, aga headuselt ta oluliselt alla küll ei jäänud. Suvisel ajal oleks kindlasti veelgi kihvtim, sest toa aknast avanes vaade Viljandi järvele. Jällegi koht, kuhu läheme tagasi.
Mõlemad linnad on igatahes pakkunud hästi toreda emotsiooni. Kui ikka kogu aeg ainult Tallinnas aega veedad, siis kipub meelest minema, kui kosutav on vahepeal varvas väiksemasse linna pista. Soovitan!
Nepaal: täitsa viimane!
Mõtlesin selle asja ikka lõpule viia. Kasvõi lühidaltki 🙂
Mind natuke ajendas kirjutama lennuõnnetus, millest hiljuti lugeda saime. Pokharas (Nepaali suuruselt teine linn) kukkus alla reisilennuk, mis sõitis Kathmandusse. Oleme meiegi selle lennu läbi teinud.
Nüüd sellega seoses, et oli õnnetus ja paljud, kellel Nepaali asja ja plaanis seal ringi liikuda, on suuremat sorti paanika. Kas lendamine Nepaalis üldse on ohutu? Äkki peaksin eelistama hoopis bussiliiklust? Sellised küsimused ringlevad nüüd reisigruppides. Ja kõik, kes vähegi Nepaalis ringi on liikunud, vastavad, et vali lennuk igal juhul 100%. Kui hakata Nepaalis mööda maad reisima, oled garanteeritult ilma palju rohkematest närvirakkudest ja see, et sa elusalt sihtpunkti jõuad, on täpselt sama ebakindel nagu lennukiga reisides.
Kui meie oma viimase matkapäeva lõpetasime, olin mina mentaalselt juba kõik õudused ja ohud enda jaoks kokku pakkinud ja ära paigutanud. Ma ei osanud kartagi, et ma pean veel millegipärast kartma või muretsema, sest ees ootas ju lihtsalt üks džiibisõit Pokharasse. Mis seal siis ikka nii väga olla saab? Mõtlesin ma sinisilmselt. Aga sai!
Reisiseltskond pakiti hommikul kahte džiipi. Need olid mingid meile tundmatud automargi maasturid. A la Indiast pärit vms. Erki tegi kiire inspektsiooni, et kumma auto rehvid tundusid mustriga ja sinna siis sujuvalt ennast litsusimegi. Autojuhid olid meil välimuse järgi sellised 14-aastased poisid. Ma ei osanud selle kohta midagi arvata. Meie pagas pandi jälle džiipide katustele, ainult et seekord tõmmati ka mingi present peale. Ma veel vaatasin, et oo – seekord pannakse kate peale, et meie kotid tolmuseks ei saaks, issand kui armas. Aga kui sõit pihta hakkas, sai kiiresti selgeks, miks neid presente vaja oli…
Nimelt oli see tee, mida mööda me liikusime, täiesti…no kohati olematu, kohati täielik kuradi offroad! Me muuhulgas sõitsime läbi sõiduteele langevatest koskedest (selleks ka present katusel). Kusjuures mitme kose juures oli tee just mõnusalt olematuks lagunenud. No niimoodi, et ühe ratta all on tee, teise ratta all…ei ole. On lihtsalt auk või suur konarus, mis igal juhul auto tasakaalust välja viib. Džiibid on ju kõrged ja selline tunne on, et asi sellel džiibil siis nüüd külili kukkuda, kui ratta all tuge pole. Kusjuures külili paiskumine tähendaks kukkumist kilomeetri sügavusse jõesängi, sest otseloomulikult on tee ju kohe kuristikuserva äärekesel.
Lisaks on see tee seal äärekese serval hästi kitsas. Aga tegemist EI OLE ühesuunalise liiklusega. See tähendab, et igal suvalisel hetkel võib keegi teine vastu sõita. Ka kõige ohtlikumas kohas. Eks siis keegi tagurdab ja kuidagi ukerdatakse mööda, aga kui sa üldse suudad ette kujutada, kui närvesööv on selliseid stsenaariume oma peas läbi mängida ja mingitel teelõikudel ka läbi teha, siis… Fakk! Eriti arvestades, et autojuhid on a la 14-aastased (no tegelt ikka vanemad, aga välimus oli selline), kellel ei olegi väga suurt sõidukogemust. Selle sõidu jooksul ma tundsin ikka täiesti paanilist hirmu ja mõtlesin vaid üht mõtet – never again!
Algul tegime sõidus väikseid pause ka. Giid lohutas, et selline halb tee kestab ainult esimesed 3 tundi. Pärast läheb paremaks.
??!!!
Ja nii oligi. Esimesed kolm tundi ma lihtsalt lugesin e-raamatut ja ei pööranud telefoniekraanilt korrakski pilku eemale, sest ma olin täielikus kabuhirmus. Loomulikult teised autos vaatasid ringi ja rääkisid omavahel sellest, mis ümberringi toimus. Ma üritasin kõigest väest mitte kuulda, millest nad räägivad, sest ma lihtsalt ei tahtnud teada, kus me oleme. Tahtsin lihtsalt juba kohale jõuda.
Tee oli ju hästi konarlik ja kehv, mis tähendas, et me sõitsime kohutavalt aeglaselt. Meie sihtpunkti Pokharasse ei olnud kokkuvõttes isegi mitte 200 km minu meelest. Aga selle distantsi läbimiseks oli plaanitud 8 tundi. Etteruttavalt ütlen, et kulus üle 10 tunni. Sest isegi kui see õudne offroad läbi sai ja algas nii öelda maantee, siis see polnud külateest grammigi parem. Kujutle, et sa sõidad kusagil maal hästi halvas seisus kruusateel ja ootad, millal juba lõpuks maanteele välja jõuaks… Ja siis kujutle, et sa teed Google Mapsi lahti ja saad aru, et ei – sa juba oledki põhimaanteel. Siin polegi paremaid teid!
Liikusime kogu aeg kiirusel 25-30 km/h. Ilma naljata. Mõned üksikud kuni 100 m pikad asfalti lõigud olid ka. Sellised, et autojuht sai 3. käigu sisse panna. Siis oli korraks selline tunne, et ohoh, kus nüüd alles hakkas kihutama. Aga siis suunad pilgu spidokale ja näed, et ees on kiirus 45 km/h. Kõigest. Ma ei tea, kas Nepaali maanteedel on üldse kiiruspiiranguid, aga kui on, siis politsei kiirust mõõtmas küll ei pea käima, kuna kiiruse ületamine on füüsiliselt võimatu.
Muidugi suurel maanteel enam mingeid koskesid ega kuristikke pole. Selles osas on seis parem. Aga see lõputu loksumine hakkab pärast 5. tundi nii ajudele. Ma ei kujuta ette, et ma peaks selle läbi tegema veel liinibussis, mis on tavaliselt nii täis tuubitud, et kahele mõeldud istmel tuleb istuda kolmekesi ja halvemal juhul tuleb üldse seista. Selline on aga kohalike argielu…
Kui me lõpuks Pokharasse jõudsime, siis ootas meid muidugi ees hotell, mis erilist kriitikat ei kannatanud. Või noh, kui seal poleks olnud prussakaid, siis oleks võinud ju kuidagi selle ära kannatada. Aga just meie toas olid prussakad. Siuksed mõnusalt suured, mitte mingid Eesti päkapikud. Ma lõin esimese maha ja kohe kuulsin selja taga, kuidas Erki lõi järgmise maha. Tema pühkis oma laiba vannitoa ukse ees oleva vaiba alla. Minu oma jäi välisukse ette (muide, hommikuks oli minu laip minema tassitud). Kuna me olime just õhtusöögilt tulnud ja kell oli väga palju, siis me füüsiliselt ei suutnud lihtsalt enam uut hotelli otsida. Ma magasin terve öö liikumatult, kõiksugu hirmsad prussakamõtted peas ringlemas.
Hommik käes, oli minu jaoks uue hotelli otsimine vältimatu. Sest ma olen lihtsalt selline pirtsperse. Käisime hommikukohvi joomas ja uurisime ka lähedal asuvaid hotelle. Üle tee paistis üks tore peen hotell olevat. Seal olid kõik toad kinni, vaid juuniorsviit oli saada. Igaks juhuks otsustasime läbi põigata teisestki hästi lähedal asuvast hotellist ja seal oli ka tavalisi tube. Jess! Kinnitati, et prussakaid pole ja vastutulekuna meile tehti üks tuba sissekolimisvalmis juba kella 10.30ks. See tähendas, et me ei pidanudki ootama tavapärast check-ini aega, mis on reeglina kl 15.00. Lõime oma pagasi kiirelt teises hotellis kokku ja kolisime ringi. Saabudes sinna kõrgel korrusel asuvasse avarasse ja valgusküllasesse tuppa, kust avanes vaade nii mägedele kui ka Pokhara järvele, tekkis üle pika aja inimese tunne. Et vot selline on puhkus! Mul on mõnus olla ja ma tunnen end mugavalt. See hotell meeldis mulle lausa hullupööra, mis siis, et ta ei olnud eile avatud vms. Iga kell läheks tagasi.
Pokhara ise oli sümpaatsem kui Kathmandu. Sest seal olid näiteks kõnniteed, mis tegi liiklemise jalakäija jaoks mugavaks. Rahvast oli ka vähem. Nii et kui üldse Nepaalis mingit linnaelu kogeda, siis iga kell Pokhara Kathmandu asemel.
Süüa sai seal hästi ja jällegi päris odavalt. Kusjuures ka Euroopapärast toitu tehti väga hästi. Jäin väga rahule.
Tagasi Kathmandusse me lendasime. Eurooplastena olime natuke ärevil, et transfeer pidi meile järele tulema täpselt tund enne lennuki väljumist. Kusjuures see transfeer veel hilines mitu minutit. Aga probleemi polnud, sest Pokhara lennujaamas ei käi asjad niimoodi, et lend väljub sel kellaajal, mis piletil kirjas on. Lend väljub siis, kui ta jõuab! Sinu asi on oodata ja vaadata, et sa kogemata vale lennuki peale ei lähe. Kuigi seegi poleks mingi katastroof, sest kõik lennud, mis Pokharast väljuvad, sõidavad Kathmandusse. Mitte kuhugi mujale lennata ei saagi.
Me ka tiksusime seal mingi tund aega, enne kui meie lennuk ette tuli. Siis topiti meid ahvikiirusel lennukile ja sõit võis alata. Õnneks jõudsime me elusalt kohale. Lend käis kiirelt, see oli alla poole tunni mu meelest.
Kathmandus oli nüüd jäänud veel paar-kolm päeva. Käisime linnaekskursioonil, Nepaalipärasel õhtusöögil ja hängisime niisama. Osteti veel viimaseid suveniire ja meeneid. Ma oleks tahtnud tegelikult kašmiirist salli osta, aga ei usaldanud. Seal on nimelt nii, et kõik tänavad on täis salle, mis on väidetavalt 100% kašmiir, aga reaalsuses nad seda loomulikult ei ole. Meie linnaekskursiooni giid juhatas mind küll mingi väidetavalt väga õige venna juurde, kes küsis oma sallide eest ca 130 eurot (tänavalt maksab 4 eurot), aga minu jaoks olid need täpselt samasuguse välimusega nagu tänaval müüdavad ja mul käsi ei tõusnud lihtsalt ostma. Leidku mõni teine loll, kelle üle pärast irvitada.
Käisime muidugi ka laipade põletamist vaatamas ja kõiksugu maailmapärandi linnaosades jms. Aga ega need üksteisest millegi poolest ei erinenud. Kui ühes juba käid, siis sellest piisab. Ja noh, põnev oli vaadata, millised olid sealsed kuninglikud residentsid võrreldes sellega, mis on Euroopas. Suur vahe. Kuhugi templisse ega mujale me sisse ei pääsenud, kuna osadesse uskmatuid ei lubatagi ja osad olid pühade tõttu suletud. Money well spent.
Mulle tegi veel palju nalja see, et osad kohalikud ja osad (ilmselt) indialased vahtisid valget inimest nagu ilmaimet. Üks noormees pistis oma telefoni Erkile pihku ju palus endast koos minuga pilti teha. Ma ei saanud algul üldse arugi, mis värk on. Erki tegi siis pilti. Poiss vaatas pildid üle ja need ei sobinud. Siis tuli ta uuesti minu kõrvale ja tegi ise selfi. See pilt siis läks loosi. Kusagil templi juures kordus midagi sarnast. Üks vanem mees soovis nüüd valgete inimestega pilti teha. Minu jaoks esmakordne kogemus.
Ühesõnaga, ma pikemalt Kathmandul ei peatukski. Ütlen vaid, et ärge minge sinna reisile. See ei paku mitte midagi. Minge ainult sellise arvestusega, et see on alguspunkt, kust pääseb matkale. Mingeid vabu päevi sinna planeerida pole vähematki mõtet.
Ja niimoodi saabki see reisikiri otsa. Tagasilennu fiaskost ma juba kirjutasin. Siia vahemärkuseks, et kindlustus maksis pärast ostuse vaidlustamist selle juhtumi siiski kinni. Jei!
Kas ma soovitan Nepaali matkama minna? 100%. Ise läheme ka kindlasti veel. Lihtsalt tuleb üle vaadata, milline rada valida. Ei pea valima rasket, seal on nii palju erinevaid valikuid, et kui ei ole just mingi ekstreemihull või väga kogenud matkaja, võib vabalt piirduda millegi lihtsamaga. Meie lähme kindlasti järgmine kord lihtsamale rajale. Ja noh – ole valmis teatud ekstreemsusteks. Vähemalt selles osas, mis puudutab transporti. Sest sellega on seal väga halvasti. Kui eluga pääsed, siis ongi juba hästi läinud, aga muid mugavusi ära oota 🙂
Võtan ka aasta kokku
Mul on veel reisist viimane postituski tegemata, aga et mitte maha magada aasta vahetumist, tuleks üks kokkuvõttev postitus praegu ära teha.
Ma nüüd ei teagi, kas on üldse kohane niimoodi öelda, aga kõigi maailma õuduste taustal oli minul väga hea aasta. Mul pole eelmisele aastale ette heita mitte kõige vähematki. Individuaalsel tasandil. Maailmas olid jah õudsed asjad.
Mina sain üle pika aja jälle mõnusalt reisida. Aasta alguses käisime Berliinis ja siis kohe Roomas. Mina käisin seejärel veel Brüsselis. Siis käisin veel kaks sutsakat Maltal. Ja siis Amalfil. Järgmine ja aasta viimane käik oli Nepaali. Samas täiesti piisavalt käimisi. Tööreise oli neist ainult üks. Kõik reisid olid täielikud õnnestumised ja kõigisse nimetatud kohtadesse tahan ma varem või hiljem jälle minna 🙂
Tegin tööd nagu ikka. Kuigi ühel hetkel minus juba küpses plaan selles osas mingid muutused ette võtta. Viimast tõuget lihtsalt polnud. Kuni ta tuli. Juba see teadmine enda sees, et ma töölt lahkumise sammu ära vormistan, lisas uut energiat.
Kui hästi töösuhte lõpetamine läks? Pigem läks hästi. Kuigi ma avastasin, et copywriter kliendile on nagu oma juuksur. Ma polnud enne sellele üldse mõelnud. Nüüd ma sain sellest hästi aru. Mind isegi üllatas see, kui väga juuksurina mu endised kliendid mind tunnetasid. Muidugi pole see hea uudis salongiomanikule, aga kas saab klienti ka selles süüdistada, kui tema juuksuriga kaasa tahab minna? Ütlen vaid nii palju, et ma olen naeruväärselt aus. Äris vajalik noa selga löömise oskus minus puudub. Vaatame, äkki ma oma äri saan ka teisiti käima.
Esimene tellimus mulle kui värskele isetegijale laekus 2. jaanuari hommikul kl 8.30. Seega ei saa tööpuuduse üle hetkel kurta 😀
Trenni osas oli sel aastal positiivset, aga on ka negatiivset. Positiivne on see, et kõikse suurimad rekordid tegin ja tõstsin ja tõmbasin just sel aastal. Aga negatiivne on see, et vorm läks ja tuli, tuli ja läks. Praegu ei ole ta tagasi tulnud ja ma ei tea ka, millal tuleb, sest trennis käimine on meie praeguse elutempo juures veidi hakitud.
Suve üle olen natuke nördinud. Mitte sellepärast, et suvi poleks ilus olnud. Suvi oli üks fantastilisemaid Eesti suvesid. Minul ei olnud lihtsalt võimalust seda nautida, sest olin arvutisse aheldatud. Mitte et tööd oleks hirmsasti olnud, aga minu kohusetunne ei võimaldanud ka ülesannete puudumisel randa minna vms. Sest ülesanne võis ju iga hetk laekuda. Palgalise värk. Kui sinu aja eest on makstud, siis nagu tunned mingit kohustust. Võib-olla on asi ainult minus. Igatahes suverõõme ma nautida ei saanud ja me vist justkui nagu ei käinudki mitte kusagil. See ei ole hea viis suve veeta. See peab muutuma.
Pidutsemist ka ei olnud. Aga see ei ole halb asi. Ma ei tunne puudust ka. Meil on ka kahekesi kodus väga lõbus. See annabki elule päris värvi. Et isegi mitte midagi tehes ilma seltskonnata on maailma kõige parem. Ja lausa läheb justkui kogu aeg aina paremaks.
Teatris sai sel aastal täitsa arvestatav arv kord käidud. Mitte et ma teaks, mis see arv oli, aga tundus, et üht-teist on nähtud ja nauditud ja selles tempos tuleks kindlasti ka jätkata. Kõige vingem etendus oli “Lehman Brothers”, kõige vahvam elamus aga “Osnap”, sest see oli minu jaoks esimene komöödia elus, mis oli minu meelest päriselt naljakas, mitte labaselt hale.
Kinos ja näitusel sai käidud vähem kui oleks tahtnud. Kinos pole eriti midagi vaadata olnud, aga näitus on jälle see asi, milleks tuleb aega leida. Äkki sellel aastal saan end parandada.
Tegelikult ma mingeid lubadusi anda ei tahakski. Ma arvan, et jätkan jälle nii nagu alati – vaatan jooksvalt. Kui tahan, siis võtan alla ja kui ei viitsi, siis ei võta. Kui tahan, õpin midagi uut, aga kui ei taha, siis ei õpi. Mulle ei meeldi ennast piirata ja seni on see lähenemine päris hästi töötanud 🙂
Ma soovin kõigile mõnusat uut aastat. Sellist, mida saaks nautida. Et positiivsed emotsioonid tuleks kergelt ja ilma pingutuseta, aga selliselt, et oskaks nende eest samal ajal tänulik olla, mitte neid iseenesest mõistetavalt võtta. Oleme positiivsed, rõõmsad ja üksteise vastu head. See juba loobki kõige muu toreda jaoks vajaliku pinnase.
Kristallist elu 