Nepaal: Kohalik elu

Päev 6

Eelmine maalihke päev oli Anne nii ära väsitanud, et ta ei tulnud isegi õhtust sööma. Ka mitte õlut jooma. Kuigi mina tundsin küll, et olen pudeli õlut täiesti välja teeninud.

See majutus oli nüüd senistest küll kõige lihtsakoelisem. Isegi tekke ei olnud. Meie vinnasime oma kaks voodikest kõrvuti ja rullisime magamiskotid lahti. Ehk ikka ei hakka külm! Kusjuures ei hakanudki. Kuna ma nüüd kirjutan juba arvutist ja tsiviliseeritud internetis, hakkan vaikselt ka fotosid lisama 🙂

Järgmisel päeval viis tee meid jälle edasi. Kõigepealt ikka mäest alla jõe äärde. Sealt üle silla ja praktiliselt püstloodis taas üles. Pidi tulema lihtne ja lühike päev. Mitte mingi 7-8tunnine matk, vaid kõigest 4 tundi. Kõlab ju loogiliselt, et suht lihtne päev?

Jõudsime pisikesse külla, kus tegime šokolaadipeatuse. Ühiselt lepiti kokku, et sööma siin ei hakka, sest kõht polnud eriti tühi. Giid küll hoiatas, et järgmine asustatud punkt on Prok, meie sihtkoht, ja enne seda süüa ei saa. Aga uskusime, et see pole probleem.

Ma olin kohe päris rõõmus, et me ei söönud, sest kui matka jätkasime ja ma leidsin end peagi püstloodis üles kihutava tõusu keskelt, olin kindel, et täis kõhuga poleks ma sealt ennast üles vinnanud. Algus oli maru raske, sest päike lõõskas peale. Õnneks oli aga varsti vilu, sest see mäest üles liikuv rada läbis metsa. Vaikselt tiksusime sealt muudkui üles ja üles. Ühel hetkel võis arvata, et oleme kuhugi päris üles jõudnud ja tegime seal pausi. Riin tsekkas oma kella, mis kuvas rada ja ütles, et oh, midagi hullu enam tulemas ei ole. Tegelikult oli veel mitu ebamugavat tõusu ees 😀 Aga siis ka üks langus ja selle järel veel üks tülikas tõus. No ei tahtnud lõppeda see 4 tundi.

Viimaks jõudsime siiski Proki. See oli seni nähtutest hoopis teistsugune küla. Kuidagi armas nägi välja, õudselt vaikne ja üldse täiesti teise kujuga kui eelnevad külad. Muidu läks matkarada külast läbi ja selle tee ääres olid kõiksugu majutus- ja toitlustusasutused, kuid mitte Prokis. See küla Manaslu tavalise raja sekka ei kuulu, mistõttu ei ole see ka niivõrd turistidele orienteeritud. See on rohkem tavaline põllumajandusküla. Kõigil on oma maisipõllulapid ja mõnel ka mingid loomad.

Ööbima pidime seekord kodumajutuses. Tavapärases kodumajutuses seekord me peatuda ei saanud, sest tolles majapidamises oli hetkel lein. Majutuse peremehe vend oli ära surnud ning külla olid saabunud matusetalituse läbi viimiseks hulk munkasid, kes kõik selles kodumajutuses ööbisid. Õnneks oli külas veel paar kodumajutust, nii et ula peale me ei jäänud.

Majutusse kohale jõudnud, haarasid käed kohe õlle järele. No nii aitas juba neist tõusudest! Ainsana oli toss täiesti väljas Riinul, kes vajas toitu. Hommikusöögist oli nüüd juba ulmepikk aeg möödas ja ega seda sööki ka lähiajal tulemas polnud, sest šerpa alles suundus köögitoimkonda. Riin ei olnud isegi kõnevõimeline, sest keha nõudis nii väga kütust. Õnneks ta sai peagi mingi šokolaadi või muu ampsu ja tuli taas elule. Meie teised jõmisesime juba õlude taga.

Kodumajutus oli meie võimalus näha, kuidas kohalikud päriselt elavad. Õigemini elada ka ise nii nagu kohalikud. Kui võiks arvata, et turistidele luuakse elamiseks mingid minimaalselt talutavad tingimused, teenides selle pealt maksimaalselt head raha, samas kui kohalikud on enda eluks loonud maksimaalselt mugavad elutingimused, et endal hea oleks, siis tegelikult on täpselt vastupidi. Kõik, mis tehakse turistidele, on parim, mida on üldse võimalik saavutada. Ise elatakse hoopis tagasihoidlikumalt.

Kodu süda on köök. Selles köögis on ahi, mis kütab kuumaks pliidiplaadi ja mis annab sooja. Aga mis ajab ka hirmsasti suitsu sisse. Sest ahjul ust pole. August pistetakse sisse pikad toikad, mis otsast põlevad. Jao pärast lükatakse oksi muudkui edasi. See on ka põhjus, miks kõik külaelanikud hirmsasti vingu järele haisevad. Nad istuvad seal köögis soojas ja nende riided on vingust läbi imbunud. Samas – kas siis pesematuse hais parem oleks? Ei oleks. Ving matab hullema.

Kas ja kui sageli nad pesemas käivad, see on miljoni dollari küsimus. Mingit sauna, nii nagu vanadel eestlastel, neil pole. Duširuumi ka mitte. Pelleri kõrval oli pime ja kole pesuruum, kus ehk võib-olla pesti ennast mõnikord. Seal oli üks suur veetünn ja sealt tuli voolik, kust sai vett. Meie omad kasutasid seda dušitamiseks ja keha pesemiseks. Ehk siis teinekord ka kohalikud?

Riided olid neil seljas ühed ja samad ja need ei olnud sugugi puhtad. Ikka täitsa mustad ja määrdunud riided olid kohe. Sellest tingitult ei olnud väga puhtad ka need voodid, kus nad magasid. Mida nad meile magamiseks pakkusid. Kodumajutus ju.

Meie saime peretütarde toa. Seal oli kaks voodit ja seinad täis kõiksugu fotosid ja ingliskeelseid inspiratsioonilauseid stiilis “Stop trying to make everyone happy! You’re not tequila.” Mõlemas voodis olid padjad. Padjad kuju poolest. Reaalsuses olid need kivikõvad patakad. Ma ei teagi, mis nende sisu oli. Peale tõmmatud padjapüür oli igatahes…kõnekas.

Vaadake pilte. Proki küla. Lahe värviline uks, mis viis meie tuppa. Vaade siseõue, kus pikutab koer Sinki. Ukse vahelt vaade kööki, kus on roikad pliidi all, nats on vingu ka näha. Meie tuba. Padi.

Õhtul läks päris külmaks, sest olime juba 2400 m kõrgusel. Kõik otsisid joped välja, sest meie õhtusöögi ja tšillimise ala ei olnud otseselt siseruumides. Küll köögi kõrval, nii et hea õnne korral saime ahjusoojusest veidi osa, aga pererahvas ei olnud nii külmatundlik nagu külas olnud põhjamaalased – katusealuse välisuksest käidi edasi-tagasi ja see jäeti pidevalt lahti, nii et me lihtsalt lõdisesime ja üritasime sooja saada kuumast teest väikese Vana Tallinna või Strohiga.

Muide, tee on sealmaal põhiline, millega raha teenitakse. Suur termosetäis teed võib maksta vahemikus 8 eurot (must tee) kuni paiguti lausa 20 eurot (kõige kallim on ingveri-sidruni-mee tee). Tee ei ole ise midagi erilist. Vesi pole ju seal defitsiit, see voolab mägiojadest ise kätte ja ka teesegud pole midagi erilist – termosesse virutatakse kaks teekotti ja käib küll. Või siis pannakse piparmündilehti või ingverit-sidrunit. Lihtsalt võrdluseks, et näiteks kahene tuba tüüpilistes teemajades maksab 4 eurot. Ehk et suur termosetäis teed on kaks korda kallim kui ööbimine kahele inimesele. Selline on see eluke seal.

Öösel oli raske magada, sest Sinki haukus külakoertega võidu. Kõrvaltoas rögistas peremees. Köhis ka päris sügavalt. Hea, et Ülo tuba natuke eemal oli, raudselt oleks alateadlikult diagnoosima hakanud. Vastu hommikut helisesid eeslite ja/või lehmade kellad.

Päev 7

Kokku tuli meil kodumajutuses ööbida kaks ööd. Seitsmendat päeva sai sisustada kahel moel. Võis minna matkama kõrgele üles Musta järve äärde (matkapäev arvestuslikult 8 tundi pikk, neist 5 tundi jutti mäest üles rühkimist, seal kohapeal valmistatud nuudlisupp lõunaks ning seejärel 3 tundi sama rada mööda mäest alla) või võis jääda kohapeale, puhata, kõmpida külas ringi ja süüa mõnusat lõunat. Meie Erkiga ei hakanud endale illusioone looma ja otsustasime puhkepäevast kinni haarata. Leidus teisigi, kes tahtsid veidi lõõgastuda. Tublimad ja krapsakamad suundusid matkale.

Meie käisime kloostrites uudistamas. Vana asus poole mäe peal. Sisse sinna ei pääsenud. Uuem asus külas sees ja saime ka sinna sisse. Endiselt käisid seal matusetseremooniaga seotud tegevused, meie külastamise ajal oli paus. Kloostrisse sisenemiseks tuli jalatsid ära võtta. No kuidagi poleks tahtnud, sest kloostri põrand oli nii rõve ja räpane, et sokkidest hakkas kahju.

Mis värk neil selle räpasusega on? Miks puhtusest lugu ei peeta? Pole lihtsalt seal kombeks. Ka kapsaid ja muid saadusi külvatakse seal suvaliselt maha. Meil on peenrad, sümmeetria. Seal on lihtsalt siuh-säuh kuidagi-midagi. Koer käib kapsapeenarde vahel asjal. Kõigil on täiesti ükskõik.

Elu on selles mõttes lihtsakoeline, et aeg oleks nagu paarsada aastat tagasi keritud. Meil ei kasuta keegi rehepeksuriistu enam, ma eeldan. Seal on see tavaline. Ka maisi töödeldakse käsitsi. Tõlvikud on hunnikus ja neid pekstakse mingi nuudiga, et terad eemalduks. Elu on füüsiline ja raske. Mõelda vaid, et kui on maalihked või varingud, mis ühendustee ära lõikavad, siis on külade varustatus ka kohe häiritud. Pole ju mingeid autoteid vms, mille kaudu kaupa saab. Nii pidime meiegi üsna tagasihoidliku menüüga hakkama saama. Lihast ei unistanudki keegi, jumal temaga, aga juustu oleks küll tahtnud. Ei saanud, sest juustu polnud. Ka ketšupit ega moosi ega midagi sellist polnud. Õnneks ei saanud toidu üle viriseda. Lõunaks saime me praetud kartulit köögiviljadega. Kuidagi väga hea oli see lõuna. Väga.

Aga huvitav oli jälgida ja huvitav oli selline ajarännak teha. Oma silmaga näha, et niimoodi veel 21. sajandil elatakse. Need, kes käisid järve ääres matkamas, said teistsuguse kogemuse, nimelt tohutult kurnava ja väsitava matka. Anne oli pärast seda matka omadega väga läbi, ega Priitki rõõmust ei rõkanud. Kõva tööpäev. Meil oli hea meel, et sellest pääsesime 😛

Öösel tundsin, et keegi sööb mind. Hoidsin pöialt, et see oleks kirp, mitte lutikad :/ Õudselt ebamugav oli. Hommikul olidki kehal ridadena paiknevad hammustused. Ega saanudki loota, et sellises mustuses kuidagi lihtsamini pääseks…

Nepaal: hirmud vol 2

Päev 4

Nüüd olime jõudnud külla, kust tegelikult Manaslu rada alustatakse. Meie ring oli Manaslu ülemine rada, sellest ka paaripäevane esimene ots.

Kõik algas kenasti, isegi tõusu polnud kohe. Aga siis tulid järsku mitmed koskede ületused ja isegi sellised, kus vett selga purskas ja enda ette eriti ei näinudki. Püha Jeesus! Mõtlesin ma. Miks mind nuheldakse? Kuidagi läbi hirmuhigi sain üle. Aga üks koht oli maksimaalselt õudne. Teravatipulised kivid, mida mööda tuli oja ületada, olid täpselt ääre peal. Erki nägi seda, siis ütles kohe: sina kõnnid kividel ja mina lähen kõrval tossudega läbi vee, et sul käest kinni hoida. Märjad jalad pole mõnus, aga ikka parem kui oma elukaaslasest ilma jääda 😀 vot selline džentelmen on minu mees.

Üldse oli see koskede ületamine närvesööv ka sellepärast, et mitte alati pole ületamiseks korralikult läbi mõeldud kivisammude teekonda. Sa paned seal vabakavas. Vahepeal tuleb vette astuda, sest mingit kõrgemat kivi polegi. Aga kuidas sa vee sügavust hindad? Pole aegagi seista ja juurelda. Põmm põmm põmm üle ja tehtud. Mitte minu maitse järgi teema 😀 kosed rebisid hirmuhierarhias taas ette.

Aga edasi läks paremaks. Ikka rasked tõusud ja langused jne, aga õudsete koskedega oli ühel pool.

Siis jõudsime aga ühe suurema maalihkeni. No sellise, et muudkui kõnnid ja kõnnid ja teerada on hirmus kitsuke, kõrval otse alla sööstev kivilasu ja lõppu ei näegi. Kui jõuad nö kurvi tagant välja, siis avaneb järgmine vaatetäis maalihet. See võis olla ca 600-700 m pikkune lõik. Ma värisesin üleni seda ületades. Oma tasakaalu hoidmine on tehtav, aga 10 kg seljakott ju annab ka oma võnke sisse. Kui see lihe lõpuks läbi sai, siis mul lihtsalt pisarad voolasid. Mul läks mõni minut, et end koguda ja juhtunuga rahu teha. Et niimoodi reageerin siis mina kriisiolukorras – jään ellu ja pärast lähen endast välja.

See päev oli ka suhteliselt pikk. Aga kui giid meid õhtusöögilauas järgmise päeva osas briifis, siis see pidi tulema veelgi pikem ja…raskem.

Päev 5

Giid oli meile öelnud, et viiendal päeval ootab meid ees järjekordne maalihe. Tegelikult kaks. Üks hommikul ja teine pärast lõunat. Teine maalihe on pikem kui tänane ja ma tahan teile südamele panna, et kui keset maalihet tulevad vastu veoeeslid, siis palun hoidke kõik ühele poole, seina poole, sest muidu võib eesel su kogemata mäest alla lükata, rääkis giid. Kas see on vestlus, mille järel sa oled valmis magusalt magama heitma ja ootusärevusega uuele päevale vastu minema? Ma teiste kohta ei tea, aga minu jaoks mitte. Mu reisikaaslased seda ei teagi, aga ma reaalselt nutsin sel õhtul voodis ja Erki pidi mind tükk aega maha rahustama. Doktor Ülo tablett sisse ja jäin lõpuks magama. Sest mis see alternatiiv oleks? Tagasi minna ja läbida kõik need hirmsad kohad veel üks kord? Ei, aitäh 😀

Päeva alguses olin vapper. Esimene maalihe tuli nii ruttu kätte, et ma polnud jõudnud veel kartmagi hakata. Turnisin juba oskuslikult nagu vana šerpa ja ei kartnud. Eesleid ka vastu ei tulnud. Jess!

Tegime ühes külas pausi, et teed juua ja korra puhata. Üle saja aasta sai netti, nii et sain emale öelda, et olen elus ja kurta, kui hirmus on. “Kas teil julgestus ka ikka on?” päris ema. Ma naersin, et kle ega me ju mägironimist tee. Kõik ok, juba harjun.

Lõuna söödud, panime jälle ajama. Tuligi maalihe. Kalpsasin üle ja tundsin, et hakkan asjaga harjuma. Küsisin, et kas see maalihe oligi? Giid vastas, et ei….

Jõudnud tükk maad edasi, tulid meile vastu paar matkalist oma šerpaga. See, et keegi sulle vastu tuleb, ei ole tavapärane. Ringi käiakse ühtepidi. Mis lahti? “Maalihe on ja sealt edasi ei pääse. Kohalikud on mingi redelisüsteemi ehitanud, aga meie ei hakka eluga riskima. Liiga hull.” Öeldi meile. Mul polnud rohkem vaja, et ennast mentaalselt täis pissida. Ma ei taha edasi minna, loodetavasti me ei lähe edasi, mõtlesin. Aga giid tegi kõne teisele meie firma giidile, kes grupiga ees läks ja ütles torusse mhmh ja meile: edasi!

Esimene õudus oli üks pisike maalihe kose juures. Sinna olid pandud mõned saelauad, edasi tuli veits turnida. Teisel pool olid lehmad. Lõpetasid söömise ja jäid põnevusega vaatama, mis saab. Kas tulevad või löövad vedelaks?

Meie šerpa viskas koti maha ja talutas meid kõiki üle. Lehmad sõid nüüd huvitult edasi.

Adrenaliin oli maksimaalselt üleval. Mul polnud õrna aimugi, mis ees ootas. Ukerdasime edasi ja vastu tulevad järgmised mehed. Sorry, aga siit enam edasi ei saa. Redelid on ehitatud, neist veel kuidagi läheb üle, aga sealt edasi ei ole lootustki pääseda. Tüübid keerasid otsa ringi ja andsid Manaslu osas alla. Läksid vist Annapurna ringi tegema.

Meie giid haaras telefoni, kuulas teise giidi ära ja ütles: edasi, me proovime üle minna.

???????

Ja läksimegi edasi. Redeli juures võis oma koti ära anda, et šerpa toob ise üles, aga ma ei andnud. Vinnasin ennast redelist üles ja sain hakkama, jäin ellu! Siis tuli see raskem koht, kus tuli…. tegeleda kaljuronimisega. Miks ma enne ära sõnusin? Nüüd tõesti otsisid enda üles vinnamiseks kaljunukki, kust käega haarata ja kuhu jalg toetada. Oli siililegi selge, et kui siin midagi juhtub, ütleb kindlustus, et sa ei käinud rajal, seega kindlustus ei kehti. See maalihe kestis pikalt. See polnud selline kruusane ja lage. See oli tõeline loodusjõu demonstratsioon. Juured pahupidi, taimed ja puud katki, pinnas värske ja mullane. Tõesti põhjus, miks matk katkestada. Kuid meie murdsime läbi. Minu suurimaks päästjaks olid bambused. Pikki võrseid sai kasutada köiena, millest end üles vinnata või mille toel alla libiseda. Matšeetedega raiutud bambusetüükad olid samuti suureks abiks, et oleks millestki kinni hoida. Ilma nendeta ma ei tea, mis oleks saanud. Eks ma toetusin ka matkakepile ja kaljuseinale, aga bambus päästis mu päeva. Aitäh, bambus!

Saime giididelt ja šerpadelt kiita, et olime nii vaprad olnud. Hea tunne oli tõesti. Elus olla nimelt. Vot nüüd olid jälle maalihked minu jaoks kõige hirmsamad asjad siin maailmas 😀

Öö veetsime mingis majutuses, kus sai tasuta sooja duši all käia. See maius oli välja teenitud.

Päris põnev seiklus, mis? 😀 ärge muretsege igatahes, seni oli see päev kõige hirmsam ja seni pole hirmsamaks läinud. Samas mitu katsumust on veel ees. Näiteks 14-tunnine matkapäev kuru ületamiseks. Sinna on mõni päev aega, aga mina olen täna haige. Kõht lahti ja palavik. Hoidke pöialt, et ma saan terveks, sest nii glamuurselt kui see ka ei kõlaks, ei taha ma reisi lõpetada hädaolukorra kopterilennuga, vaid ikka omal jalal.


Nepaal: Hirmudest

Päev 2

Teine päev oli matkamise mõttes õigupoolest esimene päev. Ärkasime, sõime ja ajasime kotid selga. Küla asus kohe mäejalamil, nii et asusime kohe üles rühkima. Ei mingit sujuvat sissejuhatust. Minu ja Erki jaoks seni järsem ja pikem tõus oli Itaalias, aga nüüdse tõusuga see võrdlust ei kannatanud. Palju järsem ja palju pikem. Oli kiviastmeid, aga oli ka niisama maapinda. Tehniliselt igati ok, aga südamele hakkas. Pulss oli laes lihtsalt. Teised kablutasid rõõmsalt ees ära, meie olime grupi viimased koos giidiga. Tegime järjest rohkem väikseid pause ja üritasime ellu jääda. Erki kartis veel mitu päeva jutti, et süda ütleb üles sellisest koormusest.

Kui jõudsime mäkke (napilt alla 3000 m), imestasime silmad punni, kuidas teised tellisid õlut ja tundsid elust rõõmu. Taseme vahe tuli selgelt välja – me pole mingid matkamehed, aga teised on nii tublid. Õlust me ei tahtnud kuuldagi, sest polnud teada, kuidas asi edasi läheb.

Aga õnneks läks rada kergemaks. Lõunat sõime ühes huvitavas külas. See oli maavärinas täielikult hävinenud, kuid valge inimese poolt nüüd taas üles ehitatud. Identsed väiksed majakesed puntras reas. Kaugelt ilusadki. Aga need majad ei vasta mäeelanike vajadustele. Pole ruumi ei peenramaaks, loomadest rääkimata. Nii ongi küla praktiliselt tühi. Majad on, aga elanikke pole. Money well spent…

Lõunat tuli oodata ca 2 tundi. Sellest saigi traditsioon. Grupp ju suur, olgugi et kõik võtsid sama toitu – Dal bhati. Läätseleeme ja karriga riisi. Kuna kokkasid oli vaid üks, läks appi üks meie šerpadest. Seega see šerpa elu on ikka päris keeruline. Tuleb kanda raskeid kotte ja olla ka muul alal andekas, kui vaja. Turist lõunat oodates puhkab, aga tema asub ametisse. Toit sai hea. Ainult et vihma hakkas vahepeal natuke sadama.

Niisiis saime kohe ära testida oma vihmariided ja -varustuse. Kellel oli suur keep, mis tõmmata selga, nii et kotiküür ka sees. Kellel oli kotil vihmakate ja seljas vihmakindel kilekas. Mul oli koti sees vihmakindel kott ja seljas kilekas. Töötas küll. Edasi viis tee meid treppidest alla oma ööbimiskohta. Märjad ebakorrapärased ja libedad astmed ei olnud just unistuste kombo. Eks ikka oli hirm libiseda. Aga õnneks kõik laabus.

Ööbimiskoht oli askeetlik. Tekke sai eraldi kuurist, kus need hunnikus lebasid. Mitmeid kordi samade pesudega magatud oli, ei oska arvata, aga keha ligi ja näo lähedusse ei tahtnud tekki võtta. Üks läks meil alla ja teine siis poole keha peale, magamiskottide katteks. Külm polnud.

Vetsumaja oli õues, teises õue otsas lausa. Ja ikka see kohalik traditsiooniline – auk ja jalajäljed. Piss saab tehtud, aga muu asi ei kutsu eriti.

Õhtusöök valmis ka mitu tundi ja päeva lõpu tähistamiseks jõid nüüd juba kõik õlut, ka meie.

Päev 3

Hommikul õues hambaid pestes märkasin, et söögitoa ja köögi vahel oli üks panipaik. Ülemine riiul mingeid kaltse täis, all aga justkui mingi kast, millel kiht porolooni peal. See poroloon liigutas! Arvasin, et ehk mingi loom seal hoiul kuidagi, aga Reho arvas, et võib vabalt ka laps olla. Ja tal oli õigus. Väike käekene lükatigi porolooni kohendama. Ju siis lapse ase. Kuubikujuline kast. Oeh.

Edasi viis tee meid loomulikult jälle mäest alla, sest kui alla ei lähe, ei saa ka üles ronida ju. Meie rada pidigi olema üles-alla üles-alla. Ma ei tahtnud seda teatavaks võtta, aga tänaseks tean, et nii tõesti oli.

Me Erkiga jäime taas viimasteks, giid meid valvamas. Ukerdasime ja hingeldasime, aga tore oli! Mõnus loodus ja saime giidilt küsimusi küsida. Näiteks et need lehmad, kes siin mäeseljal ukerdavad, kas mõni neist alla ka on kukkunud. On! Giid ise olla isegi näinud.

Muidugi tundusid kohad, kus teerada üli kitsas ja kuristik kohe kõrval, maru hirmsad. Aga kui me jõudsime kose ületuse kohale, kus ma kividel ukerdades oleks peaaegu alla pudenenud, hindasin ma need jugade ületused palju hirmsamaks!

Siis jõudsime oma esimese maalihkeni. Maalihe on olukord, kus suured tulvaveed on osa mäeseljast endaga kaasa viinud. Teeraja mõistagi samuti. Teerada saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Kuna neid samu teeradu kasutavad ka kohalikud elanikud kauba hankimiseks ja omavaheliseks läbikäimiseks, siis tehakse tee alati võimalikult kiiresti läbitavaks. Ainult et kohaliku jaoks läbitav vs minu jaoks ohutu on kaks üksteisest väga kaugel asetsevat mõistet.

Ma juba mainisin seda vetsus käimise asja. Naistega oli varem jutuks tulnud, et see asi on pooleldi mentaalne. Sa pead saama õiged tingimused (pott ja normaalne vets) ja siis tuleb ka mentaalne osa järele, et akt läbi viia. Ütleme nii, et kui mul enne oli mentaalne osa paigast ära, siis pärast teise maalihke ületamist ütles keha peale: mentaalne-šmentaalne – mina olen valmis asja peagi ära tegema kus iganes… Nii hirmus oli see olematu raja läbimine. Seega maalihked rebisid minu hirmuhierarhias ette.

Lõuna osas proovisime uut lähenemist. Giid tellis toidu kaks tundi ette ära. Aga see lähenemine ei töötanud. Prantslaste grupp lidus meist mööda ja meie söök anti neile. Ehk et jälle läks lõunale kokkuvõttes paar tundi. Pausid on muidu head, aga see ootamine ka väsitab. Parem oleks energiat kõndimiseks kasutada.

Küsisin giidilt, palju veel käia ja sain ebameeldiva vastuse. Kolm tundi veel. Lootsin, et äkki ikka vähem. Aga polnud vähem. Kolm tundi jutti lippasime mööda treppe alla. Mingi 1500 m kõrguse vahet kindlasti. Ütlen ausalt, et ega seegi lihtne polnud. Kõikjal ju pole korrapäraseid astmeid. Oli ka nata külg ees libistamist. Niigi olime juba väsinud.

Kui lõpuks ööbimiskohta saime, olime rampväsinud. Kõik käisid külma duši all. Ma olin rõõmus kahe asja üle – et me neid treppe ei pidanud käima ülespidi ja et ei sadanud vihma. Jäime ellu ja õllepudelite korgid võisid lahti lennata.

Nepaal: Hakkan reisimuljetega pihta

Ma olen nüüd reisil ja pean muljetega algust tegema, sest muidu koguneb nii palju ja ma unustan osa ära.

Käes on matkapäev nr 5 ja ma istun kodumajutuse toas. Kell on 6 õhtul. Täna oli lühike päev, ainult umbes 5 tundi käimist. Sellepärast on jaksu veel 🙂

Ma kirjutan päevade kaupa, sest nii on vist lihtsam. Kathmandu kohta ma praegu ei kirjuta midagi, sest reisi lõpus on seal veel mõni päev ees. Kui poleks, siis ma ütleks, et ei olegi mõtet sinna reisida. Seal on must ja suhteliselt räpane ja midagi eriliselt ägedat ma ei saa soovitada. Toit – vat see oli maitsev. Ma eeldasin, et on mingi jama. Aga ei! Väga hea toit oli.

Matkapäev 1

Meid viis džiibisõit meie matka alguspunkti. Kusagil kõrgemal külas. Sõit kestis ise miski 8-9 tundi, ehkki me läbisime alla 200 km. Miks siis nii kaua läks? Sest seal käib liikumine teistmoodi. Võiks arvata, et linnast, kus elab mitu miljonit inimest, läheb välja vähemalt 3+3 sõidureaga maantee vms, aga ei lähe. 1+1 on. Ja edasi liigutakse teosammul. Liiklevad tegelikult ainult bussid, veokid, turiste tassivad džiibid ja mõned üksikud rollerid-mootorrattad, aga seda kõike on palju ja tee on halb. Kohati ikka nii, et hüpped ähvardavad suust hambad puruks plaksatada.

Alguses ajas närvid elevile see, et ruumi oli nii vähe ja kuidas siis saab… Aga kui jõudsime juba rohkem külavahele, algas keerutamine mägiteedel, mis olid kohati väga kitsad, porised ja lagunenud. Mõtled, et kas ikka pääseme läbi või ei. Mis saab, kui keegi vastu tuleb? Mõtled, et ei tea, kuidas need suured bussid siin veel liiklevad. Aga asi töötab kuidagi. Esimene ärev koht oli keset suurt tõusu. Mingi buss seisis keset teed, mööda ei saanud. Ees oli väike traktor tõstukiga, tõsteti välja mingit ehitusmaterjali, mis oli teelt välja pudenenud. Kuna mitte päris kuristikku, siis sai kätte. Liiklus seni seisis. Tulime autodest välja, et jala edasi minna, nii tundus mõistlik ja kuidagi…ohutum. Varsti oli asi klaar ja liiklus taastatud. Buss ohkis mäest üles. Uskumatu. Meie džiibid järel. Kui saime autosse, hoidsime kõik bussi nimel hinge kinni, sest raskuskese on ju hoopis teises kohas ja nii väga tundus, et kohe kohe vupsab teelt välja. Õnneks piirdus vupsamine ainult ühe katusele kinnitatud pambuga. Hopsati ja üle parda. Buss peeti kinni ja mindi vaatama, kas saab kätte, aga meie autod põrutasid mööda ja me ei saanudki teada, kas pamp saadi kätte või ei. Meie auto puhul tekkis mul hirm, et äkki kaotab ka suures mülkas juhitavuse ja vupsab välja. Eriti pimedas. Aga ei, õnneks kõik laabus. Samas närv oli ikka kogu aeg pingul. Nüüd tagasi on hea irvitada, et ah see ajas ärevaks või….kallis inimene, sa ei tea, mis kõik veel tulemas on 😀

Külas saime oma toad kätte. Väga viisakad. Toas oli oma vets (päris potiga) ja kraanikauss. Ka dušiotsikud, aga kas need ka töötasid, me ei proovinud. Tähtsam oli ennast kähku söögituppa vedada ja õlut osta. Toitu ootasime kaua, aga et päev oli meie jaoks lihtne, polnud probleemi.

Öögi möödus rahulikult. Meie reisiseltskonna doktor oli kõigile igaks juhuks unerohtu andnud. Kasutasin seda ja tropid kõrvas, ei kuulnud ma öösel midagi. Erinevalt Erkist, kes kuulis kedagi põrandal sibamas. See öö oli tal veidi rahutu, kuna ootusärevus oli sees. Aga päevasündmused ise olid rahulikud.

Ühesõnaga selle päeva suurim mure oli mure sellepärast, et kas ööbimiskohas ikka õlut on ja kas normaalse hinnaga. Oli ja oli. Nii et päev korras.

Edasi jätkan nii nagu jaksu ja netti on. Praegu ei olnud 3 päeva. Nii et püsige lainel 🙂

Peab kiitma

Kas te telekast seda saadet “Kodud rahaks” olete vaadanud? Kas teile ka nii väga hirmsasti meeldib see saade?

Jah, siit tulevad nüüd kauaoodatud Kristallkuuli teleminutid. Neid polegi ammu olnud.

Saate eesmärk on võtta üürikateks ostetud korterid, investeerida sinna 1000 eurot ja omaniku higi ning 2 nädala jagu töötunde ja vuntsida see korter niimoodi üles, et selle eest saaks maksimaalselt suurt üüri küsida.

Kui ma esimest saadet vaatama hakkasin, ehmusin ma sellest 1000 eurost ära. Mis mõttes nii olematu summaga peaks üldse midagi tehtud ja ostetud saama? Jälle mingi hale eestlaste odavsaade? Kui ma ise eelmisel aastal remonti tegin ja uusi asju ostsin, siis ma nägin, kui kallis kõik on. Muidugi pole mul ka mingit sisekujunduslikku annet. Minul pole niimoodi, et ma astun sisustuspoodi sisse ja leian sealt hunniku odavaid asju, mis mu kodule tõesti ilmet annaks. Ma astun poodi sisse, vaatan üksikuid asju ja mõtlen, et lahe jah, aga mis ma sellega peale hakkan ja kuhu see käib? Ma ei näe tervikut. Üldse! Ja kui keegi näeb, siis ma täiesti vaimustun sellest andest.

Antud saates kujunduskontseptsioone välja töötav Merlin Miido näeb. Ma ei teadnud temast enne seda saadet midagi. Saan aru, et ta on instagrammer, keda jälgivad tuhanded ja kes annab läbi oma konto palju head sisustusnõu. Kuna instas mind pole, siis ma ei saanudki temast midagi teada. Aga nüüd nägin ma saadet ja vau, kui andekas inimene! Teate, üks asi on minu meelest see, kui keegi suudab ägedat sisekujundust teha, kui tal on piiramatu või vähemasti priske eelarve. Tonn siia, tonn sinna, mingid vinged lühtrid, tugitoolid ja muud disainielemendid paar tonni tükk ja nii edasi. Hoopis teine asi on tulla tühja ja pimedasse (ja veel pisikesse) korterikarpi ning organiseerida see kõigest 1000 euro eest stiilseks, avaraks, superfunktsionaalseks ja koduseks. Minu meelest on Merlin fantastiliselt äge. Väga kihvtid ideed ja suurepärane võime tervikut näha.

Kindlasti suudaks ka Merlin veel kraadi võrra ägedamaidki asju teha, kui talle kätte anda kõvasti suurem eelarve, nii nagu sisekujundajatel tavaliselt on. Mind hämmastaski just see, kuidas ta olematu raha eest ägedaid lahendusi välja suutis pakkuda. See on see, mis minu meelest tegelikult annet näitab.

Ainus kriitika, mida ma saatele teeks, on see, et me ei saagi vaatajatena teada, kui kiiresti korter üürile anti ja kas saadi kätte ka see summa, mida arvati, et saadakse. Seda pean ma lausa totaalseks möödalasuks. Normaalne oleks saate lõpus kuvada info, et a la Triinu korter leidis üürilise juba kolm tundi pärast kuulutuse ülespanekut. Kokkuleppele jõuti üüris summaga xxx eurot. Või siis oleks normaalne olnud see info anda iga järgmise saate alguses. Aga et meile jäi osaks ainult see info, et kuulutus läks üles summaga xxx eurot kuus ja mingit kinnitust, et jah, see läks loosi, me ei saanud, on täielik jama. Kui muidu paneks saatele hindeks 10, siis selle puudujäägi tõttu alandan hinde 8 peale. Muus osas väga kihvt saade, soovitan!