Naised see ja naised too
Täna on naistepäev ja siis võib natuke naistest ja naiseks olemisest rääkida küll.
Aga ma panen kohe algusse põntsu ära. Naiselikkuse ülistamise asemel võiks minu meelest ülistada võrdsust. Sest minu jaoks ei ole nii, et naine=hea ja mees=halb.
Paljud on toonud välja, et neid rõõmustab see, et Riigikokku pääses seekord rohkem naisi kui kunagi varem. Mind jätab see fakt iseesesest täiesti külmaks. Mind küll ei huvita, mis soost inimesed Riigikogus on. Mind huvitab palju rohkem see, mis asja inimene seal ajab ja mis kasu temast seal on. Näiteks mismoodi peaks minule kuidagi see kasu tooma, et mingi Helle-Moonika on Riigikogus? Meil ei ole muud ühist kui ainult sugu. Või mida proua Kingo seal rääkida ja ära teha võiks, nii et ka mulle sellest tulu tõuseks? Istuvad seal saalis, kuulavad, kuidas Grünthal Kallast mõnitab ja kihistavad naerda. Solman on mulle isiklikult täiesti vastumeelne. Nende maailmavaade lihtsalt ei sobi mulle. Miks see, et need naised Riigikokku said, mulle kasulik on?
Mulle meeldib sisukus. Mulle meeldivad võrdsed võimalused. Kui inimene on arukas, siis võiks tal olla kõik võimalused end teostada ja oma nutikusega ühiskonnale kasu tuua. Milline suguelund tal parasjagu püksis on, ei puutu minu jaoks asjasse. See, et poliitikas on naisi vähem, on fakt küll. Traditsiooniliselt on see olnud meestemaailm – jah, on küll. See on hakanud muutuma – jah, on küll. Aga kas peaks väe võimuga täitma Riigikogu naissoost isikutega lihtsalt sellepärast, et “siis on naisi kah” – minu meelest siiski mitte.
Mulle meeldib, et naistel on järjest paremad võimalused karjääri teha ja ma toetan seda igati, aga ma küll loodaks, et see sooline võrdsus saabub Riigikokku aja jooksul orgaaniliselt. Nii, et järjest rohkem asjalikke naisi jääb silma ja tõuseb esile. Ma unistan sellest, et nad jääks silma oma mõtete ja vaadete ja plaanidega, mitte soengu, riietuse ja naiselikkusega. Et edu tooks see, mis on kahe kõrva vahel, mitte see, mis on särgi all. Ja võib-olla ma olengi loll (kindlasti paljude meelest olengi), aga ma usun, et toetades võrdseid võimalusi see kõik juhtub nagunii. Kunstlikult naisi püünele upitades, pööramata sellele, mis neil täpselt kahe kõrva vahel on, see asi minu jaoks isiklikult ei toimi. Sellepärast ma ei oskagi rõõmustada, et jälle pääses Riigikokku mõni naissoost peibutuspart, kelle poliitiliste teadmiste ja vaadete osas me päris kindlad ei saa olla. Kes, nagu Ritsik kenasti ütles, on meile tuttavad pigem Kroonika kaanelt. Aga ju ma ei näe suuremat pilti 🙂
Et kuskil meie keskel eksisteerib naiseks olemise osas mingi paralleeluniversum, sellele sain kinnitust ka eile telekat vaatades. “Laseris” tehti ülevaade noorest naisterapeudist, kes praegu Eestis ilma teeb. Tema raamatut on tabanud suur müügiedu ja ta viib 240 euro eest läbi ka teraapiaseansse.
Mis pärlid seal kõik pudenesid….seda peate ise järele vaatama. Aga see mõtteviis, et kui sul on meessõber, siis naise auto puhtaks pesemine on obviously mehe, mitte autot omava naise asi jne jättis mu üsna nõutuks. See on ju täielik pullipask. Mitte naise ja mehe suhe, vaid ülemuse ja teenri suhe on see, millele terapeut viitas. Miks peaks ükski mees mingit naist teenima ja ümmardama? Hoolimine, hoolitsus, armastamine ja hellus on kõik need märksõnad, millega oma tundeid teisele näidata. Aga armastuse väljendamine ei peaks minu arust käima läbi õhtusöögiarvete maksmise, igapäevaste olmetoimetuste enda peale võtmise ja teiste sarnaste tegevuste. Kellel on teenrit vaja, see palgaku endale teener. Milleks talle üldse mees?
Aga okei, inimesi on ju igasuguseid. Meil on sõnavabadus ja igaühel on õigus oma mõtteid väljendada, olgu need nii lollid kui tahes. Aga miks need mõtted nii suure jälgijaskonna saavad? Miks raha eest selliseid veidraid raamatuid ostetakse ja raha eest mingitel vestlusõhtutel käiakse? Vestlusõhtutel, kus minu meelest iga kolmas lause on nii piinlik, et minusugune seda kuuldes ei teaks, kuhu pilku pöörata, aga mis seal vestlusõhtul naerupahvaku ja võib-olla isegi aplausi osaliseks saavad….
Et jah. Naisel ja naisel on minu meelest SUUR vahe. Mõne naisega on mul kindlasti palju vähem ühist kui mõne mehega. Ju ma olen siis misogüün 🙂
Head naistepäeva!
Ära tegime!
Selliste sõnadega alustas täna telefonikõnet minu vanaema. Jess, tõesti tegime!
Eile õhtul tegin ka väikse ennustuse, et kui palju keegi hääli saab.
Reformile ennustasin ma 32% (tegelikult sai 31,2%).
Eesti 200-le pakkusin 14% (läks täppi).
Keskerakonna arvasin tegelikkusest edukamaks, eeldades, et nad saavad 19% (tegelikult said 16%).
EKREle pakkusin 13% (tegelikult 17%).
Isamaale ennustasin 7% (tegelikult 8%).
Sotsidele panin 9% (ja seegi läks täppi).
Nii vaadates olin ma väga edukas ennustaja.
Kui me õhtul restoranist koju jõudsime ja teleka avasime, polnud e-hääled veel tulnud ja me ehmusime ikka korralikult ära. Ma läksin isegi endast välja ja me korraks reaalselt hakkasime mõtlema, et kuhu kolida, kui EKRE peaks tõesti valimised võitma. Alguses me isegi ei saanud aru, et just e-hääled on need, mis lugemata. Aga kohe kui e-hääled olid tulnud, läks tuju paremaks ja saime rahulikult magama minna.
Noorkaabu nägu oli päris kõnekas. Esimehena nii kesine tulemus teha ja üldse reaalsuskontrollina tõdeda, et nende üliintensiivne ja kallis kampaania totaalselt vastu taevast lendas (eelmisest korrast kehvem tulemus teha on tegelikult läbikukkumine sõltumata sellest, et 17% ise ei ole liiga halb), oli mõru pill neelata. Minu usk eestlastesse on aga taastunud. Neid, kellega mul mitte kõige vähimatki ühist pole, ei olegi nii palju nagu ma kartsin.
Kõige hirmsam jäi igatahes juhtumata ja Keskerakonna vargapesa hakkab ka vist vaikselt laiali lagunema. Kuigi teisalt see, et mingi Stalnuhhin üksikkandidaadina sisse pääses, on täielik õudus. Inimene, kes lihtsalt irvitab ja kühveldab sirge näoga kuluhüvitist, saab üldse mõne hääle… Kuigi eks see vast ongi venalaste protestihääl, et näe, saadame ühe endi hulgast sinna sitta keerama ja meie kõigi nimel varastama. Muud selgitust ma asjal ei näe.
Kui nüüd nokkida, siis mida minu mõistus veel üldse ei võta, on näiteks provva Rõiva Riigikogusse saamine. Mis värk sellega on, kas keegi võiks selgitada? Mis ekspert või asjapulk ta selline on, et üldse peaks talle valimisnimekirjas mingi positsiooni andma? Ma isegi mõistan Bachelorette-Hendriku Riigikokku minekut, sest ta on asjalik ja tegus noor inimene, kes näeb oma karjääri poliitikas ja on selgelt sellele orienteerunud. Aga et täna laulan, homme teen seadusi… WTF? Sorry, aga see, et ta on naine, pole minu jaoks mingi argument. Ma ei tea temast poliitilises plaanis mitte vähimatki ja see veidi devalveerib Refi tõsiseltvõetavust minu silmis. Aga see selleks, lihtsalt minu arvamus.
Nüüd jääme põnevusega ootama, mis siis saama hakkab. Ma isiklikult loodan, et Ref+200+Sotsid tuleb.
Teiste üle pole ilus narda
Aga ma ei saa ennast peatada. Iga jumala aasta on sama asi ja endiselt on naljakas.
Ma räägin Perekoolist ja tulumaksutagastusest. Kui mõne jaoks on aasta spordisündmuseks suusamaraton või maijooks, siis suurema osa eestlaste jaoks on aasta hasart-sportlikeim sündmus tuludeklaratsiooni esitamine ja enammakstud raha tagastamine. Perekoolis siis arutatakse omavahel, et kes kui kiiresti ja kui palju. Seda on väga lõbus jälgida.
Ametlik deklaratsiooni esitamine algas 14. veebruaril, kui ma ei eksi. Aga tagastussportlane hakkab maksuameti lehel refreshima juba umbes neli päeva parem. Sest on teada, et deklareerimine ei alga kunagi õigel päeval, vaid alati mitu päeva varem. Ja just selle mitme varasema päeva jooksul jõuab oma deklaratsiooni esitatud julgelt üle 100 000 inimese. Võimalik, et isegi pigem 200 000. Ma ei usu, et meil ükski rahvaspordiüritus osalejate arvult siia lähedale küündib. Sellepärast ma julgengi öelda, et tuludeklaratsiooni esitamine on Eesti rahvussport.
Perekooli foorumi Tuluka teema elavneb. Vahetatakse infot, kes tegi ära ja küsitakse-vastatakse sisulistele küsimustele.
Nii, kui nüüd deklaratsioon on esitatud, saabub mõneks ajaks vaikus. Või tegelikult mitte vaikus, Perekoolis läheb teemaarendus edasi, aga see kulgeb nüüd lihtsalt üksteist sõimates. Kui loll keegi on, et ta midagi küsis jne.
Kuna deklaratsioonide esitamine algab alati mitu päeva varem, siis järeldavad sportlased, et ka tagastus, mis ametlikult algab 28. veebruaril, võiks alata mitu päeva varem. Nii ollakse 27. veebruari õhtuks, kui raha ikka veel laekunud pole, maksimaalselt pinges. Enda frustratsioon tuleb välja elada Perekoolis.
Teile ka tundub, et riik/valitsus/süsteemid/emta kiusavad meid kui ootajaid? /—/ Aga ma ootan meeleheitlikult oma 800 eurot tagasi. Ja EMTA venitab sel aastal mõnuga. – kurdab üks sportlane 27. veebruaril kl 19.30.
Samuti ootan raha, meeleheitlikult. Ehki pangaarvel on veel mõned sajad eurod ja sääste mitmeid tuhandeid, aga raha on alati tore saada, mida rohkem seda uhkem ja mida kiiremini seda parem. 😀 no tahaks tõesti juba seda piiksu oma telefonile ja tõesti sellel aastal venitavad, eelmisel aastal sain juba ennem vabariigi aastapäeva kätte😍 – sekundeerib teine 8 minutit hiljem.
Mis asi on EMTA? – küsib vahepeal üks lilleke, kes on internetiavarustesse lihtsalt ära eksinud.
Kui sa oled siin, ja küsid mis asi on EMTA, siis.. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (lühendina EMTA) – ei jääda võlgu.
Mulle tundub ka, et emta ajab kiusu see aasta. Aastaid pole nii hilja hakatud tagastust tegema. Viimased 6-7a on juba 20-25 veebruar esimesed maksed tehtud. Ja praegu pole isegi otsuseid. Riigil raha otsas, kui annetavad siia-sinna uisapäisa – visatakse vahele ka varasemate aastate statistikat, et jutul kaalu oleks.
Tõsi on, et viimased aastad on tulnud otsus ühel päeval ja rahaülekanne järgmisel päeval. Kahel viimasel aastal on ka esimene tagastus tulnud enne lubatud esimese tagastamise kuupäeva ehk siis enne 28. veebruari. Selles valguses ei saaks homme ühtegi ülekannet toimuda, kuna tänase tööpäeva jooksul pole tulnud ühtegi otsust. – pannakse kaks ja kaks kokku ja jõutakse summani, mis mitte ühelegi sportlasele ei meeldi…
Kuidas ei ole ühtegi otsust? Minul on otsus tehtud. Seega mina saan homme raha. – jääb üks optimistlikuks.
Peaasi et sa ise usud seda – visatakse talle pangetäis külma vett näkku.
Kõik kes varakult e-hääletavad ära, saavad esimestena raha tagasi 😉 – nii, esimene troll sekkub vestlusse 27. veebruari õhtul kl 23.11.
Siis laekub veel mõni üksik vastus ja minnakse magama, sest hommikul tuleb vara ärgata.
Uus päev. 28. veebruar. Kõigepealt logitakse sisse internetipanka, et vaadata, kas raha on tulnud. Ei ole. Persse! Siis võetakse suund kiirelt EMTA lehele. Kas otsus on tulnud? On? On! Aga raha ju ei ole? Ja kolmas sihtpunkt on muidugi jälle Perekool.
Mul otsus tehtud öösel ja raha ettemaksukontol – kannab esimene sportlane kl 4.52 ette.
Tegin esimese tunni jooksul 11.02 ja otsus olemas. Nii et tundub, et ikka kehtib see, et esimeste hulgas esitamine suurendab tõenäosust varem ka tagasi saada. – teatab keegi kl 8.02.
Ka tehtud 11.02 aga otsust ei ole endiselt. Tuttavad kellel ka 11.02 tehtud paar tundi varem, neil otsus olemas ja raha ettemaksukontol. – esineb siiski ka anomaaliaid.
Nüüd annavad mitmed sportlased teistele infot, kuidas neil läinud on. Kas finiš juba paistab ja kas “suusk libiseb”.
Jah, seda ma tean, mida EMTA tähendab. Ametlikult. Küll aga ei saanud aru, mis seos on sel tuludeklaratsiooniga. Mingi kägu ootab oma tagastust nagu valget laeva ja on suured ärevuses Teatriakadeemiasse ära eksinud. Sellest seosest tõesti aru ei saa. – on kl 10.33 tagasi ka lilleke, kes teab väga hästi, mis on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia. Küll aga jääb seos maksutagastusega häguseks.
Edasi jätkub statistika tegemine, et kes mis päeval ja kellaajal ikkagi deklaratsiooni esitas ja kas raha on juba tulnud või mitte. Tehakse nii öelda statistikat.
Statistika mõttes lisan ka, et 12 tehtud ja otsus siiamaani ootel 🙂 – vot niimoodi kogutakse statistikat.
Jällegi statistika huvides lisan, et deklaratsiooni esitasin 14.02 ja otsus on alles ootel. – hea teada!
See kõik on igatahes väga põnev, ma lisan siia, et elan Tartumaal ja perekonnanimi algab M tähega. 😀 – statistika läheb täpsemaks 😀
Tuludeklaratsiooni tagastus on see aaata seotud valimistega – teatud erakonna valijad saavad raha oktoobris. – Viskab nüüd järgmine irvhammas õli tulle.
Ühel suunati deklaratsioon järelkontrolli ja staatuseks on “ootel”. Mis see tähendab, küsib ta.
Sinu raha läks Ukrainasse, sellepärast ongi ootel seal. – teatatakse talle.
Ilgutakse, et mis valu see on raha nii kiirelt kätte saada, et peab, silmad punnis, internetipanka ja EMTA lehte värskendama.
Millegi pärast ei usu, et täna tagastama hakatakse. Mul seda raha nii vaja pole, aga kord aastas on väga põnev jälgida palju riik tagasi maksab. Igal aastal summa järjest suureneb. – oli üks vastus. Vot niimoodi. Inimesel põnev jälgida, igal aastal summad kasvavad. Kuidas ja kelle raha see on ning kust tuleb, seda küll ei tea.
Tulin praegu Selverist (loe: ühest kallimast poest). Uskumatu, mis möll käib! Ei ostnud need nälgimahakkavad midagi leiba ja piima – ikka head-paremat ja loomulikult ka alkoholi. – 1. märtsil kl 16.59, ju on rahad liikuma hakanud.
Kõigil hea ja parema ostjail oli silt laubal “Tuluka eest”? – küsitakse vastuseks.
Ei, aga tavaliselt 1.kuupäeval niisugust laristamist ei näe. – on vaatlusandmed kinnitanud.
Esimest korda käisid Selveris. Inimesed ostavad kogueg head ja paremat, sina seostad seda tuludeklaratsiooniga. Stockmannis ja Kaubamajas on sama lugu. – üritatakse teda maa peale tuua.
Mis vahe seal on? Tulukast saadud raha on ju inimese enda raha. Lastetoetused on maksumaksja annetus santidele. – pannakse pauk lastetoetuse saajatele 😀
Mõni nüüd kindlasti mõtleb, et miks ma irvitan vaeste üle. Aga ma ei irvita sugugi vaeste üle. Need inimesed ei ole vaesed, nad on lihtsalt tagastussportlased. Nende innukus ja hasart tõesti teeb mulle nalja. Neil võib-olla polegi üldse seda raha kohe vaja, aga soov jälgida oma raha liikumist ja laekumist on nende jaoks nii põnev, et sellele pühendatakse päris mitmeid tunde oma päevast. Eks Perekoolile omaselt saab igast neutraalse või isegi positiivse alatooniga teemast varem või hiljem sõim. Ja kuigi see on mõnikord kole, on minu meelest mõni sähvatus ka ikkagi väga naljakas. Just vaidluses selgub tõde. Nii ka selles teemas. Kes saab teada, mida nimetatakse EMTA-ks ja kes teab rääkida, et kaupmehed tõstavad just vahetult enne tulumaksutagastust hindu, et inimestelt rohkem raha kätte saada. Igal aastal on uued naljad. Ma luban endale selle guilty pleasure’i seal kõkutamas käia.
Uugatšaka massöörid
Eile oli nii sürr massaaži kogemus, et mõtlesin selle ajaloo huvides kirja panna.
Sain emalt jõulukingiks massaaži. Kuna see oli ühe konkreetse (tema sõbranna soovitatud) massööri juurde, siis sain selle alles nüüd realiseeritud, kuna ta kogu aeg Tallinnas tööl ei käi. Ma ei teadnud taustast midagi. Ma teadsin, et on massaaž ja ma valmistusingi mõnusaks lõõgastavaks kogemuseks. Tavaliselt käin ma massaažis Tondi tänaval pimemassööride juures, kus mul on üks konkreetne lemmik. Seal on protokoll selline, et astud tuppa, massöör lahkub, kuniks sa riidest lahti võtad ja end lauale viskad ja alles siis tuleb massöör tagasi, et tekk peale panna ja asjaga alustada. Eilses kohas oli teisiti.
Mul paluti riidest lahti võtta, massöör ise jäi samasse tuppa. “Kui palju ma neid riideid eemaldama pean?” tundsin huvi. “Ainult aluspüksid jäävad jalga,” anti mulle korraldus. Noh okei, ju on ülekeha massaaž (ma tavaliselt võtan ainult seljamassaaži). Selili pidin ma lauale viskuma ja õnneks paljad rinnad kaeti siis rätikuga kinni.
Esimeseks võttis ta ette minu jalad. Reied. Need pidid olema väga kõvad. Nõutusin, et vast ongi, kuna ma teen palju jalatrenni ja venitamist liiga vähe. Need pidid olema lausa nagu kilesse pakitud viinerid, sain ma teada. Okei. Komplimendina see ei kõlanud. Eriti veider oli see arvestades tema märkust, mille ta tegi kohe kui ma olin riidest lahti võtnud: “Sa oled oma keha suhtes väga kriitiline.” Ma ei osanud sellisest märkusest esiti midagi arvata. Kuidas see üldse võimalik on, et mingi massöör selliseid kommentaare pillub? Lihtsalt imestasin.
Samal ajal kui ta kilesse pakitud viinerite lõdvestamisega tegeles, hakkas välja imbuma aina rohkem infot. “Sul on ju üks puus teisest kõrgem. Lausa 3-4 cm kõrgem. Sul on puusad ka täiesti kinni, mingit venivust pole. Tead, kui sa nii jätkad, siis varsti läheb “see” veel suuremaks,” osutas ta näpuga mu kõhu peale. Ma hakkasin vaikselt juba ebamugavust tundma. Mul on siis mingi suur kõht või? Sain teada, et vanemas eas saab mul sel juhul olema selline kõht nagu meeste õllekõht. Lisaks tuleb mulle selga küür. Ja ma käin ringi tugevate jõumehe reitega, ise küürus ja õlad sissepoole längu. Selg oli mul ka paigast, sest naisterahval peaksid abaluud ikkagi kenasti nähtaval ja väljaulatuvad olema. Mul pole.
Aga see kõik jätkus.
“Piimatooteid sa ei tohi üldse süüa. Need ei sobi sulle üldse. Sul on kehas palju lima. Sülg peab inimesel olema vedel nagu vesi, aga sul on selline paks. Hommikul kui ärkad, siis on selline veniv ja mullitav. Nisutooted sulle ei sobi. Paprikat ei tohi absoluutselt süüa.”
Selliseid nõuandeid tuli nagu kuulipildujast. Lihtsalt vaatab peale ja ütleb. Ühe reie sisekülje valus torkimine andis märku sellest, et mul on põis haige. Teise reie sisekülje torkimine viitab aga halvale toitumisele. Toitumist puudutavate nõuannete juurde käis veel see, et tema ise on ka ülekaaluline olnud, ta teab, mis ta räägib. Ka? Et mina olen siis ülekaaluline või? 😀 Ma saan aru, et te ei tea enamuses, milline ma välja näen, aga ma seda võin küll kinnitada, et ülekaaluline ma pole. Minu elu eesmärk ei ole kindlasti modellimõõtu olla, nii et ma luban endale rohkem toitu kui oma anoreksia perioodil, aga see pole ka kuidagi kontrolli alt väljunud, et peaksin teiste ülekaalulistega kogemusi vahetama vms.
Aga seegi polnud veel kõik.
Lisaks sain ma teada, et ma olen väga kriitiline inimene. Siis olen ma ka veel kontrollifriik lausa. Ja et mul on ühe teatud varba juures paksend (nüüd olin ma juba kõhuli kamandatud), siis see näitab, et ma olen väga süüdistav inimene.
Pealegi on suhe isaga väga nõrk. Ja see on sellepärast halb asi, et see paneb minus endas meheliku poole rohkem domineerima. Naiselikkust jääb vähemaks, mehelikkust tuleb juurde. Ma täpset sõnastust enam ei mäleta, aga point on see, et siis ma olen liiga iseseisev ja jõuline. Ta ei öelnud otse välja, et siis ma ei saagi enda kõrvale meest (sest ta ei teadnud, kas mul on mees või pole), aga mõte triivis sinna suunda. “Kõik ju tahavad, see tähendab, mina küll tahan, et kõrval oleks mees, kes ütleb, et kallis, ma ostsin teatripiletid, pane end ilusti riidesse ja lähme teatrisse,” lisas ta. “No õnneks on mul selline mees täiesti olemas,” sain naeratades tõdeda.
Kas massaaži ka üldse sai? Natuke sai. Aga suuremas jaos oli selline paras uugatšaka, kus võeti minu keha ette, seda vaadeldi siis igast suunast, arvustati ja jagati head nõu, kuidas vaja käituda ja talitada. Lisaks käisid vahepeal käes käärid, millega lõigati mingit kujuteldavat ma ei tea mida. Samuti haaras ta kätte küünlasüütaja, millega midagi põlema süütas. Midagi nähtamatut pluss natuke mu juukseid.
Lihtsalt mind paneb imestama, kelle jaoks sellised inimesed ja spetsialistid eksisteerivad? Kas tõesõnu on inimesi, kes käivad, kuulavad, imavad kuuldu švammina sisse ja viskavad järgmiseks külmkapi piimast-juustust-jogurtist tühjaks? Või noh, mis küsimus see on. Kindlasti on selliseid inimesi. Aga see teadmine natuke isegi hirmutab mind. Ilmselt ei jõua sellise massööri juurde inimesed, kellel on kõik korras ja kes tahaks lihtsalt massaaži. Ilmselt jõuavadki sellised, kellel on mingeid vaevusi. Ja inimene, kellel on vaevused, on kindlasti palju altim kuulama talle pandud diagnoose. Isegi mina, kellel mingeid vaevusi polnud, läksin massaažist minema tundega, et ma olen üks halb inimene. Ja milliseks ma kõik veel muutun, kui ma ei tee nii nagu proua soovitas! Jumal hoidku, kui ma veel vallaline oleks olnud – ma oleks siis kuulnud, mis kõik põhjuseks on, miks keegi mind ei taha.
Ma arvan, et selline värk on lausa ohtlik. See võib mõnele nõrgemale inimesele kergemat sorti trauma põhjustada. Endas ja oma otsustes kahtlema paneb aga kindlasti. Aga sellele annab ju üles ehitada terve äri. Kui ei tea, kuidas elada ja mida teha, tule uuesti, ma räägin sulle, juhendan sind ja masseerin su õigele teele. Lõikan kääridega seda ja teist eemale, põletan tikuga kolmandaid ja neljandaid halbu energiaid minema ja küll sinust ka varsti inimene saab.
Ta ei pakkunud ja ma ei küsinud ka, et paneks uue aja või muud sellist. Seansi käigus tuli massaažist juttu ja ma siis lahkelt rääkisin, et käin pimedate juures juba vähemalt 10 aastat. Kui ma siis seal tema nähes seansi lõpus jälle endale rinnahoidja ja muud riided selga ajasin, ütles ta lõpetuseks: “Eks sa käi siis seal pimedate juures edasi.” Eks ma siis käin jah. Pole lihtsalt uhhuu-teenuste sihtgrupp.
Next level nõiajaht?
Ma ei jälgi spordisündmusi ja selle valdkonna arenguid nii pingsalt, et teaks täpselt, kes, mis ja kus, aga kui Viru uudiseid peksab igast kanalist peale juba viimased kolm päeva, siis ei saa neid enam eirata.
Algul lugesin ainult pealkirju. Mõtlesin – issand, mingi treener on lapsi kiusanud. Algul jäi mulje, et pigem vaimselt, väikse vihjega, et võib-olla ka tutistanud või muul moel füüsiliselt nahutanud. Siis ilmus artikleid juurde ja ma hakkasin ka sisu lugema. Ahaa – paistab, et mitte päris lapsi, vaid noori tüdrukuid ja ikkagi viskab vahele ka seksuaalse alatooniga sobimatut käitumist, okei… Lugesin, et uurimisorganid suhtlesid mitmete endiste sportlastega, kes mehe all treeninud ja sealt koorus välja sobimatu käitumine, mis lõppes treeneri jaoks treenimiskeeluga. Tundus selline üsna arusaadav lugu.
Aga siis läks imelikuks.
Ilmus veelgi rohkem artikleid ja ma hakkasin aru saama, et põhiteema on siiski Bruus. Et Viru on ahistavalt ja sobimatult suhelnud temaga. Kõik need vanad aastatetagused ohvrite tunnistused on täiesti muu teema, need on välja otsistud lihtsalt käesoleva kaasuse toetavaks infoks. Kogu asja juures on ainult üks väike asjaolu – Bruusil endal pole ühtegi etteheidet. Ehk et meil on kaasus, mida on asutud innukalt lahendama, aga meil pole ohvrit ega ohvri ütlusi. Meil on kuritegu, meil on kurjategija, aga ohvrit meil pole. Ohver väidab koguni, et temaga on kõik korras. Ja üks asi, mis meil veel on, on muidugi karistus.
Kas teile ei kõla see väheke imelikult?
Ilmus ka üks artikkel mingi spordiajakirjaniku sulest. Seal oli öeldud, et on oioi kui palju materjali, mida spordiajakirjanikud kõik teavad, aga ma ei ütle teile mitte midagi. Keegi ei ütle. See mõjus nagu tähelepanunäljas teismeline Facebookis kirjutamas: Issand, kui halb mul praegu olla on, elu pani ikka sellise paugu praegu. Ja kui teised siis uurima hakkavad, mis juhtus, vastab teismeline: Ah, ma ei taha sellest rääkida.
Mine sa ka…. Mis sa üldse siis kirjutad, kui sa lähemalt rääkida ei kavatse? Et ma tean hullult palju asju, aga ma tahtsin lihtsalt artikli teha, et ma ei kavatse teile rääkida neist asjust.
Aga äkki oligi sportlase ja treeneri vahel mingi lähedasem mehe-naise suhe. Sportlane oli 17-aastane. Mitte küll veel kirjade järgi täiskasvanu, aga suht lähedal sellele. Oletame, et tal ongi treenermehe vastu tunded. Oletame, et neil ongi suhe. Kohe-kohe täiskasvanuks saaval noorel naisel ja ühel mehel. Mehel, keda tavaline teismeline vanuse poolest ilmselt ei valiks, aga no kuule – inimesed on erinevad, mõnele äkki hakkas meeldima endast nii palju vanem inimene. Kui ta ise sellega rahul on ja tema vanemad samuti, siis mis õigust on meil sinna vahele trügida? Kas puhtalt sellepärast, et “mina küll ei tahaks”?
Kui treenermees oleks näiteks 23-aastane ja treenitav 17, kohe 18 saamas, ja neil tekiks suhe, kas siis ka läheks nõiajaht lahti, et mis suhtlemine see selline on ja keelame mehel töötamise?
Ma leian, et sportlasi peaks kaitsma küll. Kui tuleks välja sportlane, kes ütleks, et talle on liiga tehtud, ta annaks selle kohta tunnistuse ja tunnistusi tuleks ka kõrvalt, et ma tõesti nägin ka, kuidas treener oma sportlast kiusas, ahistas või terroriseeris, siis peaks treenerit kindlasti karistama. Oleks olemas ohver, kurjategija, kuritöö ja karistus. Aga kui ohvriks tembeldatakse inimene, kes ei leia, et ta on ohver, aga kellel on lihtsalt mingid muud valikud siin elus tehtud, siis kas see pole nõiajahi tunnustega?
Millist vaimset stimulatsiooni ja naudingut pakub keskealisele mehele teismeline tüdruk, ma muidugi ei mõista. Aga pole minu asigi. Meil on maailmas igasuguseid imelikke suhteid, mida me oma peas võib-olla imelikuks peame, aga millises ulatuses meil on õigus neid hukka mõista ja vastu osapoolte tahtmist nende eest ära lahendama hakata? Elame ju nii liberaalsel ajal, kus peaks ometi olema õigus enda elu üle eelkõige ise otsustada.
Ma ei tea täit tõde, aga antud momendil ilmsiks tulnud faktide põhjal ma ei mõista küll, miks treener keelu sai. Ainus, kellel võiks mingeid tõsiseid etteheiteid olla, on treenermehe abikaasa. Aga neilgi võib olla mingi oma reeglite järgi üles ehitatud partnerlus, mille sisu üle kohut mõista pole meil mitte mingit õigust.
Kristallist elu 