Kristallist elu

Mõtlesin vahelduseks midagi natuke teistsugust kirjutada. Nimelt tahaks kirja panna enda muljed seoses erinevate rahvustega, kuna ma siin nagunii ju absoluutselt igasugust rahvast koguaeg kohtan. Ajendas mind kirjutama üks Buduaarist loetud jutukene Austraalia kohta, kus siis oma kogemusi seoses reisuga jagas keegi tütarlaps Eestist ning muuhulgas mainis, et kõik sakslased, keda nemad kohanud on, hoiavad omaette ja on üldse vähe imelikud. Mul tuli kohe muie suule, sest tal on õigus. Niisiis sakslastest ma alustangi.

Sakslased – neid on laias laastus kahte sorti. Toredad, äärmiselt südamlikud ja abivalmis ning rõõmsameelsed ning avatud sakslased, kellega on lausa lust suhelda. Sellised on minu tutvusringkonnas Ina, Johanna ja Diana ning Marcus ja võib-olla veel mõni, kuid need hetkel tulid kohe meelde. Kohe alguses oli nendega suhtlemine lihtne, ei nõudnud mingit punnitustutvumist ega midagi. Väga armsad inimesed.

Teine osa fritsudest on aga kinnised, omaette hoidvad, kes kellegagi ei suhtle. Selle tõttu peetakse neid ka uhketeks, sest arvatakse, et neile ei kõlba teistega suhelda. Tihti liiguvad nad mööda ilma ringi oma sõpradega ning seetõttu ei näe lihtsalt vajadust teiste reisumeestega seguneda.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis on ka kolmas tüüp fritse, kes mu teele ette sattunud. Need on nimelt lihtsalt anaalsed inimesed. Nad arvavad, et kõik peab käima just nii nagu nemad tahavad ning ajavad tihtipeale juuksekarva lõhki. Selline suhtumine Austraalias aga kuidagi ei lähe, sest siin on kõik kohalikud ülisõbralikud ning semulikud. Nii ei ole imestada, et kui frits läheb riide- või kingapoodi, tahab ta sealt kohe teistpidi välja joosta, sest müüja hüppab kohe ligi, ütleb rõõmsalt tere ning küsib, kuidas läinud ning pakub igakülgset abi ostude sooritamisel. Sakslane tahab rahulikult ise vaadata, ilma et keegi “selga kargaks kohe”, nagu nad ise ütlevad. Samuti ootavad seda tüüpi sakslased igas söögikohas perfektset teenindust. Ühesõnaga neile meeldib, et klient on kohvikus kuningas ning teenindaja ongi lihtsalt teenindaja. Selline suhtumine pole neil ainult Austraalias, vaid ka Saksamaal ning kui nad ise juhtuvad ettekandjate või baarmanidena töötama, siis pole neil selle vastu mitte midagi, et ise peavad nii Saksas kui siin ette-taha koogutama. Kuid kui nemad lähevad sööma, siis peab omakorda neid koogutama, sest nemad maksavad. Siin nii kombeks ei ole. Teenindaja ja klient on siin võrdsed, visatakse nalja ja ollakse sõbralik, keegi kedagi koogutama ei pea. Fritsule see ei meeldi.

Inglased – mu lemmikud üldiselt. Eriti meessoost inglased. Sellepärast, et üldjuhul on nad nii sõbralikud ja armsad inimesed. Nendega on väga lihtne jutule saada ning üldse nendega suhelda. Arusaamad elust on neil meiega muidugi üpriski sarnased. Esineb törts negatiivsust ja enamasti on nemadki elus raskeid aegu näinud, kuid erinevalt eestlasest ei karga nad üksteisele kõrri. Ega ka teistele. Hea huumoriga ning alati abivalmis, kui kuidagi võimalus kedagi aidata. Suhteliselt vabameelsed ning chilli suhtumisega. Loomulikult käib sinna juurde maailma kõige ägedam aktsent, ükskõik siis, kust piirkonnast nad pärit on.

Inglise naised on siuksed…mina ei tea. Ei ole pöial all, aga kindlasti ka mitte pöial üleval. Pole mina veel ühtegi mulle meeldivat inglise naisterahvast kohanud. Eriti närvidele käib mulle nende hääl ja aktsent. Ometigi, sama aktsent nagu meestel. Kõlab aga nii tüütult. Enamasti on neil hästi vali hääl või siis lihtsalt nii piiksuv kõrge hääl, et ühel või teisel juhul on nendega rääkimine või nende kuulmine tüütu. Mäletan, et kunagi ammu üritasime mina ja Ollie meie toas hommikul magada, aga Emma rääkis koridoris telefoniga. Ollie tõusis siis vihaselt üles ja läks koridori ning ütles, et kui tahad telefoniga rääkida, siis mine õue, mina ja mu toanaaber üritame magada. Vot nii vali ja tüütu oli see hääl.

Šotlased – ma pole väga paljusid kohanud, kuid keda olen, on mulle meeldinud. Sõbralikud, nagu inglasedki. Joomises inglastele alla ei jää, vaat et ületavadki teinekord. Ainus paha asi on aktsent, sest nii kihvt kui seda ka kuulata poleks, jääb tihtilugu pool (või terve) juttu mõistmata. Nad räägivad lihtsalt nii kiiresti, et mina ei suuda aru saada, mis sõnu nad ütlevad üldse või mis keelt räägivad. Hääldus on neil täiesti teistsugune kohati. Võtame näiteks sõna “work”. Muidu hääldatakse seda ikka `wöök` või midagi sarnast, aga šotlane ütleb `voork`. See näide on eestlasele muidugi isegi mõnes mõttes halb, sest paljudele meeldib, kui sõna hääldatakse just nii nagu kirjutatakse, kuid nende puhul on asi siiski keerulisem, julgen ma kinnitada.

Iirlased – jah, see müüt, et iirlased joovad palju, polegi ainult müüt. Joovad küll. Muus osas on nagu inglasedki, ainult et naised on täpselt sama ägedad kui mehed. Mulle meeldivad. Pole mingi põdejarahvas. Kui on millestki juttu, et lähme ja teeme, siis iirlased ei löö kunagi põnnama ja lähevad ja teevad. Enamus kipub neist küll lohakad olema. Teve elu on toas pilla-palla laiali, kuid see on väike puudus. Nagu inglastegagi, on iirlastega väga kerge jutu peale saada. Lihtne sõber olla. halvad kogemused seni puuduvad. Aktsent on naljakas, kuid sellega harjub kiiresti ja nendest aru saamisega probleeme mul enam pole.

Austraallased – nagu sakslastest rääkides juba mainimisele tuli, on tõepoolest ka minu meelest austraallased väga “laid-back”. Asju võetakse rahulikult, keegi ei põe ega kiirusta ega tõmble. No on ka tõmblejaid, aga neid ikka oluliselt vähem. Reeglina on nad väga sõbralikud ning aitavad alati, isegi siis kui ei küsi. Eks see üleliigne riläksimine on muidugi mõnes mõttes ka halb. Võib laiskuseni välja viia. Samuti pohhuismini, ja seda mitte heas mõttes. Näiteks et ah mulle ei meeldi siin töötada, teen sääred ja teatan ülemusele täna hommikul, et vat mina ei tulegi enam tööle. Ning nad ei mõtle absoluutselt sellele, mis nad sellega põhjustavad ülemusele või kaaskolleegidele. Minu arust Eestis suurem osa meist ikka mõtleb. Ei lüüa jalaga ust kinni, mõeldes, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib-olla mõned teevad kah nii. Mina ei suudaks iial nii teha. Austraalias pole see aga mingi imeasi. Mõni vahetab töökohti nagu trussikuid ja ei pilguta seejuures silma ka.

Üldiselt on nad siiski head inimesed ja kõvad peoloomad ka. Peole minnes löövad naised end üles, selga läheb kleit, mis on rohkem nagu pluusi mõõtu ning jalga ülikõrged natuke liiga robustsed (enamasti rõvedad) kingad, mis hetkel moes. Moega käiakse vähemalt Melbournes väga innukalt kaasas. Teine õudne asi on see, kuidas nad retuuse kannavad. Niimoodi, et retuusid jalga ja särk selga. Kleiti või seelikut siin küll vaja pole, pannakse palja tagumikuga. Vähemalt minu jaoks on see paljas tagumik. Mina kannan retuuse ikka seeliku või kleidiga. Mäletan, et kunagi kandsin ma ka retuuse lihtsalt t-särgiga, aga see oli kõva 14 aastat tagasi, mil ma olin kümnene piilupardipluusi ning neoonvärvides viisnurkadega liibukatega. Ei enam.

Ameeriklased – neid on ka vist kahte sorti. Stereotüüp ütleb, et ameeriklane on ülbe ning ignorantne, kuid mul pole veel õnnestunud selliseid kohata. Ma olen kohanud väga sõbralikke ja armsaid inimesi. Anita, Brian, Milani, Matt – jumalast kihvtid inimesed.

Natuke ülbeks võis võib-olla pidada hobuste võiduajamise perioodil hostelis viibinud nelja usakat, kes pigem omaette hoidsid. Et nendega juttu ajada, tuli ise nendega juttu ajama minna. nemad ei tulnud, et hei, mis su nimi on ja kust pärit ja kuidas läheb. Kellegi juurde. Kui ise läksid, oli siiski okei, vestlusi sai muidugi maha peetud, aga juba nägudest oli näha, et suured inimestesõbrad need poisid polnud. Naeratasid nad vähe, kui välja läksid, nad kedagi hostelist endaga liituma ei kutsunud. Rumalad nad ei olnud, ega ole ma ka ühtegi teist ameeriklast kohanud, kes rumalusega hiilgaks. Kuulda on küll olnud. Üks näiteks olevat küsinud ühelt prantslaselt, mis Prantsusmaa pealinn on.

Kanadalased – sama toredad nagu toredad ameeriklasedki. Jällegi, rumalusega ei ole veel keegi suutnud hiilata. 19aastane Kym küll ükskord mainis, et nende geograafia õpik oli aastast 1990, nii et mis seal imestada, kui ta ei teadnud viimaseid uuendusi sellel kaardil. Muus osas võis täitsa rahule jääda. Sõbralikud ja suhtlemine nendegagi lihtne. Põdemist jällegi väga ei kohta.

Nii, aga ma jätan siinkohal pooleli ja luban, et kirjutan välimäärajat nii ruttu edasi, kui võimalik!

Ega nüüd ei teagi, et kuidas õige oleks. Lõpuks on siis minu ja Tomi agoonia lõplik. Täna teatas ta mulle, et ta on otsustanud kellegi teisega koos olema hakata.

Ütles, et ei plaaninud asju nii, aga kuidagi need siiski nii läinud on. Ta pidas paremaks minu vastu aus olla, kui valetada. Nii ta ütles. Mina ei oskagi selles osas seisukohta võtta. Loomulikult, olles äärmiselt emotsionaalne inimene, oli minu esmane reaktsioon viha, pettumus. Tema ütles, et tahab siiski edasi sõbraks jääda minuga.

Minu meelest ekside vahel sõprust ei eksisteeri. Eriti veel siis, kui algselt pole kunagi sõbrad oldudki, vaid suhe on alanud teistmoodi, just nagu meiega see oli. Ütlesingi siis nii, nagu asi on. Et ma ei saa sõpradeks jääda, sest minu jaoks oleks see liialt keeruline ning kõigele lisaks pean ma ta facebookist ära kustutama. Heh, eks see kõlab natuke lapsikult, kuid olgu ma siis lapsik. Minu jaoks on keeruline näha tema kõiksugu kirju ja asju ning lisaks ei taha ma näha, mil ta online on või et ta minuga rääkima hakkaks. Selleks, et keegi unustada, tuleb suhtlemine katkestada. Arvan mina. Kui ei soovita sõpradeks jääda. Ma ei soovi temaga nugade peale minna, aga endale haiget teha ka ei soovi. Nii et pikem paus suhtluses oleks minu jaoks see ainuvõimalik variant.

Tema muidugi palus, et ma ei kustutaks teda ära ning suhtleks edasi, sest muidu polekski tal põhjust enam Austraaliasse tulla. See kõlas jällegi minu jaoks kuidagi veidralt. Milleks siis minuga kontakt säilitada ja Austraaliasse üldse tulla, kui ta on eluga edasi läinud, kellegi uue leidnud ning võiks nüüd elu Inglismaal üles ehitada. Koos kellegi teisega. Ütlesin, et minu arvates on see isekas, et ta tahab, et mina oma emotsioonid alla suruks ja hambad ristis edasi suhtleks lihtsalt sel põhjusel, et temal oleks vähemalt üks tuttav nägu ees, kui ta siia tagasi peaks tulema. Mille peale tema omakorda vihastus. Kuid lõpuks jäi nii, et ma andsin talle oma meiliaadressi ja ütlesin, et ta võib mulle kirjutada, kui tal tahtmist peaks olema ja ma soovin talle ja tema uuele tüdrukule kõike kõige paremat. Ta ütles, et kavatseb mulle igal nädalal kirjutada. Isegi siis, kui ma talle ei vasta. Ning et tema jaoks on see sama raske kui minu jaoks, tema olevat ka kogu selle aja minust puudust tundnud ning tunneb praegugi ning ta ei unusta mind kunagi ja tahab mind sada protsenti veel näha. Kui mitte enne, siis aprillis, kui plaanin Eestisse minna ning Londonist läbi lendan. Mina ei näe sellel küll enam mõtet.

Selline on lugu ise. Mis mind aga mõtlema pani, oli see, et kuidas siis sellises olukorras õige käituda ja edasi minna oleks. Olukorras, milles me oleme. Üks ühel, teine teiselpool maakera. Tahaks nagu koos olla, aga ei saa. Võimalus, et ühte riiki veel satume, oleks nagu ähmaselt olemas, aga sajaprotsendiliselt nagu ei ole ka. Mida siis teha? Mulle teeb haiget see, et ta mulle täna ütles, et hakkab kellegi teisega koos olema, isegi kui ma mõistusega tean, et üksteisele truuks jääda me jumal teab mis aja vältel nagu ei saaks. Tegelikult olen ju minagi teiste inimestega olnud. Vahe tuleb sisse selles, kas sellest rääkida või mitte rääkida. Tema ütles, et tahab aus olla, aga mina ei taha. Ma saan aru, et tahes-tahtmata olen nii mina ja on ka tema teiste inimestega, aga jaanalinu kombel meeldib mulle parem pea liiva alla panna ja sellest mitte rääkida, sest see teeb haiget. Ei tahaks temagi kuulda, kellega mina olen lähedaseks saanud ja mis tingimustel. Selles olen ma kindel. Mina seega ei olegi talle sellest rääkinud. Tema otsustas rääkida. Ingrid ütles, et ma võtan elu liiga must valgelt. Kas võtan? Äkki on minu variant hoopis rohkem keskmistes toonides kui tema oma? Pole lihtne sellises olukorras valikut teha, mina aga olen oma arust läinud mingit keskteed. Kui see oleks kellegi teise olukord, siis arvatavasti ma oleks isegi Tomi poolel. Jah, sõbralikult tuleks see känguv-ägisev suhe lõpetada ja mõlemad peaksid oma eluga edasi minema. Kuid kuna see on minu olukord, siis on nii raske emotsioonid kõrvale heita ja külmalt hakata “õigesti” käituma. Loll lootus on minus, on koguaeg olnud. Olen ma ju terve selle aja lootnud, et ta ikkagi saab tagasi tulla või me saame midagi muud välja mõelda, et üksteisele võimalikult lähedal olla ning vaadata, kuidas see asi läheb. Ma isegi ei tea, miks ma sellesse olukorda nii palju energiat investeerin, polnud ma ju kunagi kõrvuni armunudki. Kas see on lihtsalt ikkagi jonn? Või on see hirm üksi jääda?

Peale seda pingelist vestlust oli mul põhimõtteliselt kolm varianti, kuidas olukorraga edasi tegeleda. Esimesena torkas pähe, et peaks purju jooma ja rokkima minema. Hea külg oleks olnud see, et saab ennast tühjaks tantsida, karata ja alkoholiga tuimestada. Halb külg see, et homme oleks olnud paha olla, dieet oleks rikutud ning homme oleks ilmselt veel suurem masendus olnud. Raha oleks ka mõttetult kulunud, mis jällegi omakorda masendust juurde oleks tekitanud.

Teine variant oleks olnud minna Annika töö juurde, oodata, kuni ta lõpetab, võib-olla isegi lasknud tal endale mingi maitsev võileib teha, siis temaga koos talle külla kõndida ning pool ööd õla peal ulguda ja kurta. Hea külg oleks olnud see, et saanuks olla kellegi sellise juures, kes hoolib minust ja sellest, kuidas mul läheb. Ta oleks mulle toeks olnud ja mind lohutanud. Halb külg oleks see olnud, et dieet oleks olnud rikutud. Ma oleksin tüüdanud teda oma ulumisega, lisaks väsitanud, sest ta on peale tööd nagunii väsinud. Pärast oleks kell jube palju olnud ning ma oleks kartnud koju kõndida.

Kolmas variant, mille ma valisin, oli jalga tõmmata püksid, kõrva iPod ning jooksma minna. Hea külg on see, et füüsiline tegevus ikka aitab, kui tuju on paha, dieedile tuli see ainult kasuks, pealegi sain omaette olla, oma mõtteid mõelda ja asja natuke analüüsida. Halba külge sellel valikuvariandil ei olnudki. Kuigi kõik ei läinud nagu õlitatult, kõigest 10 minutit jooksnud, sai mu iPod tühjaks ja ülejäänud 50 minutit jooksin vaikuses. Ma pole vist elus nii pikka ringi jooksnud nagu täna. Üldse ei väsitanud. Ma ei tea, miks. Kas kurbus andis nii palju energiat, või sobis minu enda valitu tempo nii hästi, et suutsin algusest lõpuni ilma sammugi kõndimata joosta. Kui olen Cassiega jooksmas käinud mõnikord hommikuti, siis tema jookseb kiiresti, vahepeal kõnnib ning siis jookseb uuesti, samal ajal kui mina siis tunnen ka vajadust sama kiiresti joosta, sest ei taha, et ta minu järel ootama peaks, ning seega punnitan ka kihutada ning pärast pean kõndima, sest jaks on otsas. Mulle ei meeldi nii. Seega tänasega seoses veendusin lõplikult, et kui joosta, siis ihuüksi. Nojah, oleks olnud ka neljas variant tegelikult. Minna oma tuppa ja voodis ulguda like no tomorrow.

Nüüd sai päris ausalt asjadest kirjutatud. Ingrid ütles veel, et ma ei tohiks nii aus olla ja meestele välja öelda kõike, mida ma mõtlen. Kuid siin lähevad meie arvamused lahku. Ma olen alati olnud selline, kes ütleb välja, mis meeles mõlgub. Ma ei saa asju endale sisse jätta, sest siis mul tekib hiljem tunne, et see välja ütlemata asi on minus mädanema läinud ja tekitab rohkem meelepaha kui välja öelduna. Selline ma lihtsalt olen. Aus ja otsekohene. Vähemalt senini, kuni tuleb mängu aususega kellelegi haiget tegemine. Vot siis on minu suu lukus. Niisiis, seni, kuni satun kokku meestega, keda minu ausus häirib, tuleb mul paraku üksi jäädagi. Paratamatu optimist minus aga ütleb, et üks päev kohtan ma kedagi, kes aktsepteerib mind täpselt sellisena nagu ma olen ja arvab, et just see ausus ja otsekohesus on armas ja tore. Kellegi teise pärast ma teiseks inimeseks muutuma ei hakka.

Nädalavahetusel müüdi meie maja lõpuks maha. See maja, kus praegu elan. Juba novembri algusest saati on siin nädalas kaks korda käinud igasugused inimesed, kes siis meie elamist inspekeerinud ning novembri lõpuks plaanitud oksjon on tänaseks läbi. Telekast olen ma ühte oksjonisaadet näinud ja hirmus põnev tundus ikka. Seega olid ka meie oksjoniks lootused üles kruvitud, et nüüd läheb suuremaks pakkumiseks, aga tuhkagi. Leaht teades ta loomulikult alghinnaga ka ei hellita. Ta on ikka tegelikult täielik vereimeja. Niisamuti läks ka majamüügiga – alghinnaks oli 850 000 dollarit, mis kroonides teeb siis jämedalt 8 ja pool miljonit, törtsu vähem, ütleme nii. Soolane hind. Arvestades seda, et maja on üle 100 aasta vana. Muidugi on seda aeg-ajalt renoveeritud, aga mingi imelise villaga küll tegu pole. pildid panen ka juurde, et mingigi mulje saaksite. Mingigi ütlen ma sellepärast, et piltide kallal on kõvasti photoshopi rakendatud. Kui neid pilte nägin, imestasin ise ka, et ohoh, nii ilusas majas elan või. Väljast tundub maja pisike, aga tegelikult on hullem lahmakas. Oksjonil siis juhtus nii, et paar hädaga pooleks pakkumist tuli, kuni hind 870 000 peal pidama jäi. Teadsin, et selle raha eest Leah ja David küll müüma ei nõustu. Peale oksjoni lõppu ilmusid kuskilt põõsast aga välja veel umbes kolm huvilist ning käima läks nende nelja ostja privaatoksjon, nii et maja müüdi lõpuks 910 000 dollari eest. Kui Leah maja müüki pani, ütles, et alla miljoni ei müü. Nojah, nüüd ikkagi müüs siis. Et siinkandis käib alati müümine, ostmine ja üürimine läbi maaklerite, siis oli meilgi oma maakler, kellega ma suht sinasõbraks sain. Ma olin justkui üürnikepoolne kontaktisik. Kui midagi oli, helistati alati mulle. Maakleri nimi on Phil. Tema arvas, et minu nimi on Mariliif. Ega ma enne aru ei saanudki, kui ta sellele nimele paar kirja oli kirjutanud. Telefonis ka aru ei saanud, mis ta täpselt ütles, sest ta räägib nii kiiresti, et hea kui põhiinfogi suudab ammutada. Hiljem oli juba aga piinlik parandada, et kuule, Mariliis on, mitte liif. Selline uus hüüdnimi. Kuid nüüd, mil maja müüdud, on meile antud teatis, et kahe kuu jooksul peame välja kolima, kuid uued omanikud juba ütlesid, et üürivad maja meile edasi ning pole vaja millegipärast muretseda.

Dieet edeneb mul täiesti mõistlikult. Kõik, kes tahaksid kilokese alla võtta, peaksid proovima. Päris hea enesetunne on lausa, kui nüüd päris aus olla. kui nüüd jooksma ka ennast sunniks…. Tükk aega oli mul jooksust pääsemise vabandus see, et polnud sobivaid pükse. Alati on ju hea vabandus, et ma ei saa trenni minna, sest mul pole trenniriideid. Selle mure lahendasin pühapäeval ära. Nimelt, eneselegi üllatuseks olen ma siinmaal hakanud rohkem kaltsmannis käima. Ma ei teagi, miks. Piiratud finantsid on medali üks külg, seda kindlasti, kuid samas ei tunne ma enam vastikustunnet kaltsmannist riideid ostes. Mitte nii nagu Eestis. Siin muidugi riideid ei haise rõvedalt. Samuti ei pea meeletult kuskilt tuhlama, need poed, kus ma käin, on mõnusalt hõredad ja kerge vaevaga saab selge ülevaate, ons midagi üldse võtta või mitte. Ja nii ma ostangi sealt aeg-ajalt üht-teist. Seni olen saanud sealt lühikesed mustad püksid, sellised viigikariidest, 6 dollarit. Kahed kõrvarõngad, 4 dollarit paar. Lisaks ostsin nüüd pühapäeval ühe kollase kleidi, 2 dollarit ning lühikesed püksid jooksmas käimiseks, 3 dollarit. Üldse pole piinlik. Siin jõuab osta tegelikult ka uusi riideid. Ükskord ostsin näiteks kaks paari teksaseid, kokku 40 dollarit. Kust sa Eestis 200 krooniga teksad saad? Ainult Cartinist võib-olla, aga jalga neid muidugi panna ei kannata. Odavatest kingadest, mis ma siin kõik ostnud olen, ei hakka ma üldse rääkimagi.

Nädalavahetus möödus vaikselt. Reedel hakkas kipitama küll, et tahaks hirmsasi peole minna, kuid suutsin ennast taltsutada ning jäin koju. laupäeval töö. Baaris on tegelikult väga huvitav töötada. Kõik kliendid ju on purjakil ning meie “big brotheri” majas, kus kõik päid-jalgupidi koos elavad, on äärmiselt põnev jälgida, kes kellega ja kuidas. Kohe on näha, kes kellest sisse võetud on ning mismoodi oma kaardid välja mängib, et õhtu kõigile osapooltele “õnnelikult” lõppeks. Naljakas on muidugi see, et naistepoolne huvi on oluliselt suurem kui meestepoolne. Nagu ma täna kuulsin, nii mõnedki kirelõõmad on paari nädala jooksul lõkkele löönud ja paarid kokku saanud. Paraku tähendab see lootusrikkaid nädalavahetusi ning pettunuid ilmeid esmaspäeviti. Mis sa teed, kui mehed suudetakse ära rääkida ainult nädalavahetuseks, mil need silmini purjus on ning vähe nalja tahavad teha. joomist on meil hostelis üldse praegu palju. Ei möödu ainsatki päeva, mil baaris haudvaikus oleks, nii nagu talvel alatihti juhtus, kui mina veel seal elasin. Polnud ime, kui terve õhtu peale käis kassast läbi ainult 20 dollarit. Nüüd alla 200 kassa peaaegu kunagi pole, nädalavahetusel on ikka üle 400 kindlasti. Nii et igav mul tööl kindlasti ei hakka, kui, siis ehk esimesed kaks tundi. Nii ma mõtlengi, et miks mitte endale püsivam baaritöö otsida, tegelikult on see ju päris äge. Ja nii see eluke mul veerebki. Tom pidi ka ikkagi vist saama tagasi tulla. Ainult et enam ei tea, kas uskuda, loota, või mitte uskuda ja loota. Läheb nii nagu minema peab.

Lõpuks siis pulgaga netis. Kodus, voodis. Aitab kohvikutest ja raamatukogus. Viimases ma pole küll juba mitu kuud käinud, aga ikkagi.

Nagu eelmine kord kirjutasin, ootasin ma meeletult ema saadetud pakki. Kätte ma ta saingi. Kaalus teine lausa viis kilo peaaegu. Saadetud oli mulle palju kommi (pralineesid, nagu ma soovisin), väga palju vaöget Kalevi šokolaadi, pudel viina, Vana Tallinna likööriga täidetud šokolaadipudelid, läätsed ning kaks raamatut. Raamatud olen muidugi juba nii öelda alla neelanud. Nastja 100 lk läksid samal õhtul kui pakk tuli. Teise raamatuga olen lõpust 3 lk kaugusel. Ma ei taha selle raamatu pealkirja siia kirjutada, sest ma ei taha, et google´I otsinguga igaüks minu “arvustuse” leida võiks. Nimelt mulle see raamat eriti ei meeldi. Või tegelikult, raamatul pole väga vigagi, aga mulje autorist ja tema mõtteviisist…no me kuidagi ei klapi. Tähendab, raamat on naisest, kes ühel hetkel otsustab enam mitte tööle minna ja hoopis reisida ja natuke puhata. Nagu arvata võib, satub ta mõneks ajaks ka Melbourne´i. Raamatu pealkiri on inglise keelne ja kaane peal on kontsaking, millele kriips peale tõmmatud. Nüüd peaks küll igale vähegi uue Eesti kirjandusega kursis olijale selge olema, mis raamatuga tegu. Kes lugenud ja teistmoodi arvab, võib mulle vastu vaielda. Mulle jääb autorist aga mulje kui kellestki, kes iseendale kohe hirmsamat moodi meeldib. Muidugi tohib inimene endale meeldida, selles pole midagi veidrat. Inimene peabki iseendale meeldima, sest ega enne ta teistelegi meeldida saa. Kuid osadel inimestel on miskipärast võime meeldivalt end armastada, samas kui teised oskavad oma enesekummardamisega teisi lämmatada. Ja seda mitte ainult päriselus, vaid isegi raamatus. Eksole imelik? Sellest raamatust kumab läbi hästi tugev tallinlik mentaliteet ja suhtumine. Just sellised on tallinlased, kes pole Tallinnas sündinud, vaid sinna peale ülikooli lõpetamist emigreerunud. Tugeva enesearmastuse katteks üritatakse ennast muidugi õudselt pisikesena näidata. A la “olen taimetoitlane, ehitan põhumaju, armastan hullult keskkonda ja lähen sellepärast lolliks” ning samal ajal “olen hullult tark, magister, võib-olla isegi mitmekordne, mul on fantastiline töökoht, kus mul on nii kiire, sest koguaeg on koosolekud ja nõupidamised ja pidevalt reisin ka, sest mul on koguaeg koosolekud välismaal ja nõupidamised, aga samas ma nutan õhtuti, sest ma teen arvukate lennureisidega loodusele nii palju kurja, aga ma kohe ei saa kuidagi teistmoodi, sest mul on koguaeg koosolekud ja nõupidamised, loenguid annan ka”. No ma ei tea, mulle tundub selline eneseimetlus ja samas tuha pähe raputamine kokkuvõttes nii võlts, et midagi võltsimat annab otsida. Äkki on tegemist muidugi õudselt toreda inimesega ja ma olen üleni ülekohtune, aga lugedes just selline mulje jäi. Raamatut nurka muidugi ei visanud ja ära ei põletanud, nagu juba öeldud, olen kohe lõpetamas, kuid tulihingelist austajat minust kindlasti pole. lugeda soovitan aga ikkagi, sest autor kirjeldab näiteks Melbourne´I suhteliselt autentselt ning võib-olla sellisest küljest, millisest mina oma lugejatele seda linna veel kirjeldanud pole. Ühesõnaga, lugege ikka.

Viimasel ajal hakkan kuidagi murelikuks muutuma. Ei tea, kus olla, mida teha, kuhu minna ning mida plaanida. Liiga kiiresti läheb aeg. Ma tean, et pean farmitööd tegema, et oma kolm kuud saada, aga samas tahaksin ikkagi veel linnas elada. Võimas Eileeni juurde samma farmi tööle saada on iseenesest õhus olemas, aga millal see juhtuda võib ja kas sada protsenti kindel on, et seda niimoodi oodata võiksin, ei tea. Vabatahtlikuks kuhugi farmi ka suure hooga kiirustada ei tahaks, sest nii palju raha mul kogutud pole, et lõbusalt lõdvaks lasta. Samas, kui minna üksinda kuhugi mujale farmi tööle, siis on võimalus, et on mingi õudne koht ning kust ma sealt siis kiiresti minema saaksin, ega ei saa ju. Kui Melbournes uus töökoht otsida ning oma ülemusele teatada, et ma tahaks ära minna töölt, läheks see kindlasti pööraseks ja laseks mu päevapealt minema ning lööks ka majast arvatavasti välja. Mis oleks väga kurb, sest mulle väga meeldib siin majas. Niisiis olen praegu natuke nurka surutud ega tea, mida teha ja kuidas teha. sellistes olukordades tuleb tavaliselt õnneks lahendus ise nagu välk selgest taevast ja seetõttu ma arvan, et ootangi, enne kui, pea seljas, midagi ise punnitama torman.

Annikaga otsustasime täna, et teeme väikese paastukuuri. Nädal aega ei söö õhtul peale kella 7 ning alkoholi ei joo selle nädala jooksul üldse. ta lubas, et nädalaga on tulemused näha. Ma ei jõua ära oodata, sest ma arvan, et nii raske kui see ka poleks, suudan ma ikkagi hakkama saada. Kapsasupidieediga ju sain. Sellise lootusrikka mõtteavaldusega lõpetangi, et varsti jälle naasta.

Lõpuks ometi kolis Annika ka Melbourne´i. ja üldse mitte kaugele minust, kõigest 25 min jalutuskäikgu kaugusele, minusugune, kes jalutada ei oska ja alati kiirkõndi harrastab, läbib vahemaa veel kiiremini. Näiteks täna saatsin Annika enda juurest koju ja see oli hoopis pikem jalutuskäik kui minu tagasitulek, jõudsin iPodist ainult mõned lood kuulata. Annika peiks oli muidugi väga lahke ja pakkus küüti, aga ma tahtsin kindlasti jalutada, et omi mõtteid mõlgutada ja noh, jalutamine tuleb alati kasuks. Nii ilusas linnas pole jalutamise vastu nagunii mitte midagi. Eriti veel kui iPod peas. Ilm on täna ainult kuidagi ära olnud, pisut tuuline. Esimest korda üle pika pika aja sai pikki pükse kanda. päeval polnud dressipluusi küll vaja, aga õhtul läks nii jahedaks, et tekkis ka selle järele vajadus. Siuke Eesti suveilm ühesõnaga, Austraalia kevade kohta natuke ebameeldivalt külm. Kuid eks paari päeva pärast läheb jälle paremaks.

Nädalavahetus oli suhteliselt sisutihe. Käisin Cassie ja tema sõbranna Taraga reedel ühel rokipeol. Victoria Marketi juures on üks hostel, kus iga õhtu baaris-klubis elav muusika mängib, enamasti punkroki bändid, vahel ka raegge ja mingid taolised värgid. Reedel mängis vist umbes kolm erinevat bändi. Peaesinejaks bänd, mille laulja oli Cassie ja Tara sõber Mike. Cassie juba hoiatas mind ette, et tõenäoliselt jõuab Mike ennast juba enne esinemist täiesti täis juua. Muidugi nii juhtuski, väänles seal põrandal mikrofoni otsas ja tegi muidu pulli. Mulle see eriti küll muljet ei avaldanud, aga pärast rääkisin ühe tüübiga, kes ütles, et eks arvatavasti pool sellest oli niisama show ja pool sellepärast, et Mike tõesti täis oli. mike oli nimelt ka tema sõber. See tüüp ise on pärit Uus-Meremaalt. Nimeks Rohan. Nagu Sõrmuste isandast, väitis ta ise, aga mina enam sellist karakterit ei mäletanud. Seetõttu ei jäänud  tema nimigi alguses meelde. Imelikud nimed seal Uus-Meremaal ja Austraalias ka tegelikult. Näiteks Cassiele ma selgitasingi, mida “tara” eesti keeles tähendab. Ja mida mu sõbranna Emma Putsi perekonnanimi tähendab. Nati piinlik lausa, et inimesele keegi siukse nime pannud on. õnneks hääldus on vähemalt teine. Aga jah, nüüd on pahasti see, et sellele imeliku nimega Rohanile ma meeldin, aga mina ei taha midagi enamat kui ainult sõprust. Ma avastasin, et ma pole valmis uute inimestega veel olema. Kohe üldse ei taha, natuke isegi oksele ajab see mõte. Ning kurvaks teeb loomulikult ka. Fakt, et ma Tomist veel üle pole saanud. Sest ega me ei saa ju arvatavasti enam koos olla. ei tea ju, kas ta saabki üldse tagasi tulla ja isegi kui saab, siis millal. Mõistlik oleks nii minul kui temal eluga edasi minna. ainult et mõistlikkus pole minu jaoks kunagi eriline argument olnud. Kellele üldse on? tunded on ju tunded. Kirjutasin talle kirja. Kui ta sellele vastab, peaks selge olema, kas teeme oma asjale ametliku lõpu või ei. Siiani oleme mõlemad seda teemat vältinud, silma kinni pigistanud.

Muidu laupäeval siis sai jälle peol käidud. Päeval käisin Cassiel külas. talle tohutult meeldib minu tehtud riis, paneeritud kanarind ning šampinjonikaste ning ta tahtis, et tema poole läheksin ja talle ka õpetaks, kuidas seda toitu teha. olgu öeldud, et retsept pärineb minu vanaemalt, kastme oma siis. Kana on sarnasel viisil alati praadinud mu isa naine ja riisikeetmise olen ma vast täitsa omal käel kunagi väiksena selgeks õppinud. Kuigi sedagi võib miljonil erineval viisil teha. cassie teeb näiteks nii, et paneb tassitäie riisi ja kaks tassitäis vett ja keedab seni kuni kogu vesi on riisi sisse imbunud. Soola muideks ei lisa. Aga mina teen nii, et panen riisi, siis nii palju vett kui võimalik ning keedan seni kuni riis valmis ja siis kurnan. Soola ka panen. Söögitegemisega on vist siiski nii, et mingi tunnetus peab enda seest tulema, muidu meisterkokaks kunagi ei saa. Päris kõike mõõtetopsikuga ei saa mõõta. Näiteks tahtis Cassie teada, kui palju jahu peab taldrikule panema, et kanatükke paneerida. Ja kui väikseks peab kana lõikama ning haamriga peksma. Ma ei saa ju õpetada, et peksa kümme sekundit või et lõika mingid 4 korda 5 cm tükid või midagi. Miski võiks loomulikust loogikast tulema. Ma mõtlen. Aga äkki ma ei tea ise hoopis, kuidas õige on. mul on söögitegemisega nii, et soola ja muid maitseaineid panen tunde järgi, riisi ja makaroni keetmisel panen vett ka tunde järgi. Ja kastme jaoks panen seeni ka tunde järgi, mitte et kastme jaoks on tarvis kuus seent või midagi taolist.

Aga ei ole viriseda midagi, kõik oli maitsev. Põhikomponent ongi tegelikult kaste, ning selle ma võtsin ikkagi suhteliselt oma kätesse, ainult et seekord rääkisin kõik üle ja näitasin täpselt, kuidas teha. lisaks on alati temaga see häda, et ta tahab toiduvalmistamisel kasutada kõike “light” asju. Aga igivana (täpselt nii vana, kui kõik light asjad) tarkus ütleb, et maitsev söök valmib ikkagi rammusatest algainetest, sest neil on maitse! Light on lollus, ütlen mina. Nii “skim” piim kui ka light rõõsk koor ning margariin. Okei, nüüd sai köögijuttu päris palju. Ühesõnaga, söök oli täitsa okei ja Cassie rõõmus, sest nüüd saab ta iga kell seda sööki endale ise teha.

Cassie korterinaaber Lauren oli parasjagu tööle sättimas. Ta töötab stripparina. Ma ei tea, kas ma olen temast varem kirjutanud. Hullult tore tüdruk on. viis aastat stripparina töötanud. Viimasel ajal tegi ta ainult ühe õhtu nädalas ja ülejäänud ajal käis normaalsel töökohal tööl, aga nüüd tuli sealt ära ja teeb täiskohaga strippi. Päris porgandpaljaks pidavat koorima, mitte et alukad on jalas. Ma mõtlesin, et stripp käib nii, et alukad jäävad jalga, aga samas ega ma kindel ka polnud, sest ei ole kunagi stripiklubisse ise sattunud. Selle tööga on Lauren ostnud endale auto ja maja. Maja investeeringuna, üürib välja praegu. Ja tänu stripile sai endale ka tissid – üks püsiklient ulatas talle ühel päeval tšeki 10 500 dollarile, nüüd peab ta talle iga kord tasuta tantsima, kui too soovib.

Peale õhtusööki vaatasime ka ühe filmi ja siis oli mul aeg koju minna, et peoks valmistuda. Külla tulid Gillian ning Marion, Jengel, Janno ja Maarit. Kõik läksime hiljem välja, aga Elevanti jälle ei lastud, sest liiga palju rahvast oli ja tund aega järtsis seista ei viitsinud. Lõpuks läksime teise kohta, aga see oli suht jama. Nii et väga ei õnnestunud laupäev.

Pühapäeval vaatasin Austraaliat, seda filmi. Pidevalt olen kuulnud, et õudne saast film on. ma ei tea, mulle küll meeldis. Miks see halb film on, ma arvata ei oskagi. Okei, mõned eriefektid olid liialt võltsid ja võinuks olemata olla, aga üldine mulje jäi mulle küll hea. Emotsionaalne nagu ma olen, sai ka mõni pisar valatud. Õigemini kõvasti. Poole filmi peal umbes juba valasin pisaraid ja see muudkui jätkus. Imearmas on see väike creamy poiss. “I sing you to me!” Väga armas.

Baaris töötan ka nüüd kaks laupäeva, ülemus täna palus. Kuna nädalavahetuse baaridaam küsis endale lisapäevi, mida ta kahjuks ei saa, siis on suur võimalus, et ta otsib endale teise töö ja kui see juhtub, saab minust uus nädalavahetuse baarman. Ma jään sellele lootma, oleksin väga õnnelik. Paul, baarman, ütles, et ma sobin sinna maru hästi tööle. pean ainult natuke õppima, kuidas sangriat teha, sest see on meie uus müügihitt. Tekkis väike võistlus hosteli poiste seas, et kes jõuab kõige rohkem kanne sangriat ära juua ühe õhtu jooksul. Alguses ruulisid sakslased Marcus ja Clemens, skoorisid viis kannu sangria avaõhtul. Ega see hästi lõppenud, Clemens oksendas öösel voodisse endale. Järgmisel päeval jõid inglane Marcus ja tema sõbranna kahepeale 7 kannu ära. Marcus oli küll pärast kergelt udune, aga tsikk ei teinud teist nägugi. Uue rekordiga said aga sel nädalavahetusel maha inglane Jim ja iirlane Eamonn, kes kahepeale 9 kannu suutsid ära juua. Olen kindel, et leidub veel uljaspäid, kes neid omakorda ületada tahavad. Ma peaksin kiiresti oma RSA ära tegema. See on väike kursus, mis õpetab vastutustundlikult inimesi jootma. Ehk siis ära tabama, millal on õige aeg hakata vett serveerima ning alkoholi müügist keelduma. Tahaks ju küll, et äri õitseks ja pudelid tühjeneks, aga siinmaal on kombeks inimeste tervisele ka mõelda ning nende eest ise vastutada, kui neil endil arukene enam ei tööta.

Meeleolu on nukker nukker nukker. Jube raske on leppida teatud faktidega. Kuidagi ei oska ennast aidata ka. Scott ütleb, et kõige parem ravi kellestki üle saada on uus mees. Isegi kui see minevikus minu jaoks töötanud on, see praegu kohe kuidagi ei tööta. Siin, ma kardan, parandab haavad ainult aeg. Enam küll ei tohi kedagi südamesse võtta.

Kõige rohkem ootan praegu emme teele pandud saadetist. Enim tahan kätte saada oma läätsi, aga samas tahaks juba hullult saadetud raamatuid ka lugeda. Selgeltnägija Nastja raamat ja siis üks veel, ainult et ma ei tea, milline. Nastja raamatu on muideks kirjutanud minu kallis sõbranna Krissu. Ootan põnevusega juba, et näha, kuidas välja kukkus. Kindlasti väga kergesti loetav ja sorav. Ning sisu muidugi on ka kindlasti omamoodi põnev. Ema vähemalt nii väitis.

Aga nüüd ma natukeseks jälle lõpetan. Selle nädala lõpus saan viimaks omale internetipulga, nii et taas on lootust mind tihemini msnis näha ning rohkem blogisissekandeid lugeda.

Möödunud nädal möödus täitsa toredalt. Töötasin, minu arust käisin mingil päeval isegi natuke peol, aga mis päev see oli, see küll ei meenu. Neljapäeval ja reedel jälle baaris tööl. Treenisin meie uut baarmani. Või noh, ei treeninud, sest mida on mul aastatepikkuse kogemusega mehele õpetada? Pigem näitasin, kus miski meie baaris asub ja mis süsteem toimib. Jällegi hullult lahe inimene, Paul nimeks. Ta on asutraallane, aga on töötanud nii Rootsis, Kreekas kui Inglismaal ja Iirimaal. Täna õhtul ongi tal esimene tööpäev üksinda, nii et lähen talle seltsi vast natukeseks. Nädalavahetus oli ka tore. Reede õhtul tulin peale tööd koju ega teinud midagi. Laupäeval puhkasin niisama, õhtul käisin Cassiega söömas. Läksime Mehhiko restorani sedakorda. Nautisime imeilusat sooja õhtut ja Soli õlut. Peale õhtusööki sõitsime linna, et külastada ühte kokteilibaari, mille Cassie paar nädalat tagasi avastas. Ilus koht oli, peen lausa. Kokteile oli valikus nii palju, et üks kümme minutit kulus vist lihtsalt selleks, et midagigi välja valida. baarman oli ka tasemel, minul kui baariamatööril oli kohe lust tema liigutusi jälgida ja ehk üht koma teist kõrvatahagi panna, jumal teab, ehk peab ise ka veel kunagi baaris töötama. Ma loodan, et peab. Peale seda käisime veel hostelist läbi ja siis koju, pidime end varakult magama asutama, sestpühapäeval ootas ees tihe päev. Lõpuks sai siis Great Ocean Roadi ekskursioon ette võetud. Oleme sellele juba ammu mõelnud, aga seni on tegemata jäänud, sest külma ilmaga pole tahtnud minna. Kaua oodatud, kaunikene ta pühapäeval oligi. Ei ainsamatki pilve, väljas üle 30 kraadi sooja. Väljasõit oli juba hommikul kella poole 8 ajal. Uskumatult ilus loodus on siin. Siin ütlen ma sellepärast, et see on meie osariigis, kõigest mõnesaja kilomeetri kaugusel. Nii ilusad rannad, nii ilusad väikesed kuurortlinnakesed, mägine maastik, helesinine meri. Mida veel ihata oskad! Vahepeal tuli päris paradiisi tunne peale. Lisaks merele ja randadele nägime mõnda looma ka. Üks känguru hüppas tee ääres ringi näiteks. Puu otsas tuvastasime mõned koaalad. Söötsime ka papagoisid peo pealt. Suurt valged kakduud näiteks, giid ütles, et pole enne näinud, et need tuleks peo pealt sööma. Täiesti plaaniväliselt roomas keset teed ka madu. Hästi mürgine, nii et igaks juhuks hoidsime sellest eemale. Vihmametsas käisime, aga seal peale geko kedagi ei näinud. Mägine maastik tekitas siukse tunde, nagu oleks Šveitsis või midagi. Täpselt sama ilus. Kojusõiduks anti igaühele väike playstationi mängukonsool, kust sai filme vaadata. Ma vaatasin Toystoryt, sest polnud enne näinud. Väga hea, muideks. Ning nii seepäev õhtusse veereski. Peaks ekskursioone tihemini tegema. Nii mõnusa tunde tekitab. Nagu oleks puhkusel või midagi. Turistitunne.

Tom ka helistas mulle laupäeval. Oleme mõlemad maha rahunenud ja mõtleme uusi plaane välja. Variant oleks, et ta skilled visat taotleb. Maksab mingi 2000 dollarit, aga vähemalt saaks ta tagasi tulla. Nii et päris kadunud veel kõik pole. Ning muid uudiseid hetkel ei olegi. Kirjutasin emale ja vennale pika kirja, nii et kõik on juba öeldud, hehe. Varsti jälle.

Tom ei tule tagasi. Just rääkisime telefonis. Firma, mis talle sponsorlust pakkus, otsustas, et hetkel neil põletavat vajadust uute töötajate järele pole ning seetõttu jääb tehing katki. Istun praegu toas oma voodil ja ulun vahelduva eduga. Ma juba nii väga ootasin teda ja olin õnnelik, et ta tuleb, aga nüüd on kõik läinud, viimnegi lootus. Hullult raske on sellega leppida. Ta ütles, et oli ka endast väljas kui teada sai, aga hakkab nüüd juba vaikselt maha rahunema ja uusi plaane välja mõtlema. Ütles, et tahab Uus-Meremaale ehk minna. Mitte küll kohe, aga mingil hetkel. Aga ikkagi see pole ju Austraalia, see on Uus-Meremaa, kolmetunnise lennu kaugusel. Ma ei tea üldse, mida nüüd teha. või noh, tean, aga ei taha. Ära peab unustama.

Terve tänane päev on kuidagi nukker ja kurb olnud. Pühapäev. Varemgi on pühapäevad vastikud olnud. Aga tänane oli justkui nagu ettevalmistus õhtuseks kulminatsiooniks. Ja just terve tänase päeva olen ma tema järele kõige rohkem igatsenud. Me polnud enne tänast kaks nädalat rääkinud. Ei kirjutanud, helistanud ega midagi. Mõtlesin, et ma ei hakka ise ka tõmblema ja kirju saatma, et ju ta siis lihtsalt ei tunne vajadust minuga suhelda. Aga tal on suhteliselt palju tegemist olnud. Täna ma istusin õhtul teleka ees, nagu igal pühapäeval, mil ma vaatan Australian Idolit. Ning poole Idoli ajal tahtsin ma facebooki minna telefoniga, aga poole tegevuse pealt sai telefonil aku tühjaks ja ma mõtlesin, et nojah, nagunii keegi ei helista, et vahet pole. ning nagu ikka Murphy seadus ütleb, keegi helistas. Tom. Pärast saadet lülitasin telefoni uuesti sisse ja läksin facebooki ja oligi ta mulle kirjutanud, et mul oli telefon väljas. Ta oli mulle voicemaili ka jätnud, aga ma ei saanud isegi seda kuulata, sest mul pole krediiti. Ainult netti saan hetkel telefoniga minna. Eriliselt totter olukord. Aga õnneks sai ta mu kirja kohe kätte ja saime rääkida.

Möödunud nädal oli kiire. Töötasin baaris kaks õhtut. Muidu poleks midagi, aga kuna hommikul pean ju koristama ka, siis väsitas päris korralikult ära. Hea külg on lool see, et ma olen alati unistanud baaris töötamisest. Kuidagi lahe on tundunud. Ainult et kuhugi suurde peenesse baari ma ei tahaks tööle kandideeridagi, sest mul pole kogemust ja liiga hirmutav oleks niimoodi. Meie hosteli väike kodune baar tundus seetõttu lausa perfektse võimalusena. Kusjuures ma sain väga hästi hakkama. Teenisin päris palju raha ja mu kliendid ütlesid, et ma olen väga tubli ja et nad polegi nii head teenindust meie baarist varem saanud. Tõstis kõrvust. Reede õhtul sain isegi jotsi, kuigi esiteks pole Aussis kombeks eriti jotsi jätta ja ning meie hostelis ei jäeta peaaegu kunagi jotsi. Ma sain kokku 14 dollarit, see tegi ka väga rõõmsaks. Piinlikke hetki oli muidugi ka. Sest ma ei tea ju mingeid kokteile ning polnud isegi aega end baaritööks ette valmistada, sest tööle võeti mind nii öelda päevapealt, eelmine baarman läks Leahga nii tülli, et läks minema ja kuigi oli kokku lepitud, et ta töötab veel ühe nädala, ta seda enam teha ei tahtnud. Aga jah, üks tüdruk ja poiss, kes seal erilist kraami tellisid, pidid mind siis õpetama lihtsalt ja ütlema, mida sinna sisse tahavad. Pole midagi teha, piinlik.

Lisaks sellele, et baaris pidin töötama, oli mul veel Annika Sydneyst külas. Tunnen nii halvasti ennast, et ma ei saanud korralik võõrustaja olla. ei saanud temaga koos neljapäeva ega reede õhtul väljas käia ja bände kuulata. Hea on see, et ta kolib uuel nädalal lõplikult siia ja minust mingi 15 min jalutuskäigu kaugusele, mis tähendab seda, et saame koguaeg kokku saada ja koos väljas käia. Ta ütles, et on heast sõbrannast ja sõbrannadega koos aja veetmisest puudust tundnud. Laupäeva õhtu oli mul vaba, nii et läksime koos välja. Meiega olid veel Scott, Kanada prantslane Cedric ja sakslane Marcus, lisaks veel kaks aussi, kellega me hosteli baaris tuttavaks saime. Nagu ikka, tahtsime Elevanti minna, aga kuna seal oli keegi kedagi katkise pudeliga näkku pussitanud, olid turvamehed pahas tujus ja enam inimesi sisse ei lasknud. Nii et läksime ühte teise kohta, mis on paraku parajalt jama. Samas teised kohadki paremad pole, nii et läkski meil jamasti. Annika tahtis suht ruttu sealt ära minna ja Scott samamoodi, mistõttu minulgi muud üle ei jäänud, kui ära minna. Läksime Archiesse, ostsime pitsat ja tulime taksoga koju. kodus istusime Scottiga veel natuke, jõime õlut ja ajasime juttu, aga siis tuli Michael oma toast välja ja nad hakkasid Scottiga ragbist ja jalgpallist rääkima, mistõttu mul nii igav oli, et ma läksin magama. Ja nüüd siis oligi pühapäev, mis oli nukker ja kurb, kulmineerudes veel eriti kurva uudisega. Pole just üks parimaid päevi, mis mul Aussis oleku jooksul ette tulnud.

Lõpuks on elu tuure maha võtnud. Suurem osa hostelirahvast kolis teise hostelisse, nii et nüüd on hea rahulik, draamat pole. osa ära kolinutest on toredad inimesed ja eks vahel saab ikka kokku saadud ja nii edasi, aga need, kes ei meeldinud, on ka läinud ja see on positiivne. Ise kolisin lõpuks ka välja lõplikult. Siiasamma majja, kuhu ennast algselt nädalaks pagendada mõtlesin. Aga siin on nii tore elada. Jagan tuba Scottiga hostelist. Nii et ei saa kurta. Scott on normaalne inimene. Ta on Verity sõber, aga ütles, et ei plaani teda külla kutsuda, nii et mind nende sõprus ei häiri. Veel elavad siin majas sakslased Johanna ja Ina, mehhiklane Mariana ning mingi mees Michael, kes arvatavasti on auss, aga kindel ma pole. ta on siuke veidrik, kellelegi tere ei ütle ega kunagi midagi ei räägi. Näeme teda ainult õhtuti, kui ta oma toast välja tuleb, et vetsu minna. See juhtub umbes iga 15 minuti tagant. Ei kujuta ette, miks. Ja kõigele lisaks käib ta selles vannitoas vetsus, kus tuli ei põle, sest lamp on katki. Pissib seal pimedas või meie ka ei tea, mis ta seal teeb. Igatahes paar nädalat tagasi käis politsei ukse taga meil ja küsis mingi mehe järgi. Me mõtleme, et see võis Michael olla. kopsisid ta ukse taga ka, aga ta ei vastanud. Või polnud teda kodus. Paar päeva peale seda olin ma köögis ja sõin hommikust, kui Michael kööki tormas ja ütles mulle, et kui ma siin mingeid juriste näen, siis tema ei taha sellest midagi kuulda. Ning tormas uuesti oma tuppa, ilma et ma oleks midagi kosta jõudnud. Ilmselt on tal mingid probleemid. Leah tahab seetõttu temast lahti saada. Tüdrukud on ülimalt toredad. Saame väga hästi läbi, pidutseme koos ja sööme koos näiteks. Sel nädalal plaanime mõned teemaõhtud teha. Homme teen mina neile eestipärase õhtusöögi. Ja sealt edasi Mehhiko road, Saksa omad ning Aussi omad.

Minu Tom teatas eelmisel nädalal, et ta kavatseb ikkagi Aussi  tagasi tulla. Ootab endiselt lepingut. Aga umbes pooleteise kuu jooksul peaks ta tagasi tulema. Nii et ühesõnaga kui ta tagasi on, siis me ikka oleme edasi koos. Mida päev edasi, seda kehvemini ma end tunnen, vaikselt hakkab süütunne tulema. Nagu oleks petnud teda või midagi. Ma ei teagi, kas ma siis petsin või ei. Me võtsime ju pausi. Kõlan nagu Ross Sõpradest: “We were on a break!”. Nii et tehniliselt ei tohiks midagi valesti olla. ainult et kindlasti talle ma sellest ei räägi, mis pausi ajal juhtus. Ma leian, et pole mõtet talle haiget teha. kui tema juhuslikult kellegi teisega on olnud, siis olgu mis on, aga teada ma seda küll ei taha. Olen ju vana armukadedus ise. Isegi facebookis ei saa rahus käidud, igasugused daamid, kes talle seal kirjutavad, ajavad mind närvi. Vana hea paranoia. Ta ütles, et ma ei pea nonde pärast muretsema, sest need on ainult sõbrad ja et teiste naistega suhtlemine on talle üha enam kinnitanud, kui hea tal minuga koos olla oli. mida on hea kuulda. Ma ei tea, ma ikka hoolin temast ja ootan teda tagasi. Kuigi ma ju tean, et suur põletav armastus see pole. natuke segadus on selle koha peal. Kirjutasin ükskord emale ka, et ma ei oska otsustada, mida sellises olukorras teha. mida üldse suhetes teha. kas leppida millegagi, mis sind oksele ei aja ja mugav on, või oodata ikka seda suurt ja põletavat. Lõppude lõpuks võib tegemist olla ju elutähtsa otsusega. Võib juhtuda, et jäädes pooliku variandiga kokku, magad maha selle suure ja põletava. Aga kui lähed lahku ja jääd suurt põletavat ootama, võib viimaks selguda, et sellist asja nagu suur ja põletav polegi olemas. Ema ei osanud mu küsimusele vastata. Ütles, et ta imetleb seda, kuivõrd kahe jalaga maa peal ning kaalutlev ma alati olnud olen. Ning et ta tunneb end pisut süüdi, sest on olnud kehvaks eeskujuks nii mulle kui vennale. Muidugi ei tohiks ta ennast iial süüdi tunda. Mul hakkas peale sellise asja lugemist kohe väga kurb. Ma ei süüdistaks kunagi oma ema halvas eeskujus. Elu on elu, kunagi ei tea ju ette, mis juhtuda võib ning isegi kui püüad kogu hingest parimat, võib alati välja kukkuda “nii nagu alati”. Ühesõnaga nii ma olengi pisut jännis, ega tea mis on õige, mis vale. Et ma praegu Tomiga kokku jäämise kasuks otsustan, äkki see on mul siuke kodumängimise jonn, mis on lihtsalt tavalisest pisut kauem kestnud. Ega ma ju ei tea, kas ma tüdinen temast ühel hetkel ära kui ta tagasi tuleb või ei. Kui jah, siis millal. Ära ka unustada teda ei taha. Oehh, küll on keeruline.

Sõpradest tunnen väga puudust. Ühekaupa näen kõiki unes. Unenäod on ainult viimasel ajal väga veidraks läinud. küll on mõned sõbrad prostituudid, küll teevad enesetappe ja muid veidrusi. Praegu oleks Freudi vaja, kes ära seletaks, miks ma selliseid asju küll unes näen. Nii et, kallid sõbrad, ärge arvake, et ma teid ei igatse, igatsen väga! Ainult et ma ei taha ikkagi tagasi tulla. Korraks jah, aga elama ei taha. Ma olen vist estofoob. Päris tõsiselt. Marion vahel ütleb, et ma räägin Eestist pidevalt halba. Kuid mis ma teha saan, kui ma nii mõtlen. Eks ole mõni üksik hea asi ka Eestis, mida ma igatsen. Pangandussüsteem näiteks. Et ülekande tegemine käib kiiresti. Aastaid tagasi oli meil ka nii, et kui ühest pangast teise raha kanda, siis kulub selleks üks päev või midagi taolist, aga nüüd pole juba päris mitu aastat nii olnud. Aussis on aga lausa nii, et kui samas pangas erinevale arvele raha kanda, kulub raha üle tulemiseks päev ning kui erinevad pangad, siis lausa mitu. Tšekkidest ma olen arvatavasti juba kirjutanud. Et kui annad tšeki panka, et palun see mu arvele kanda, siis peab kolm tööpäeva ootama, enne kui raha päriselt kasutada saab. Kolm päeva! Kui nende kolme päeva vahele juhtub ka nädalavahetus jääma, siis lausa viis. Andsin tšeki panka neljapäeval ning raha sain kasutada teisipäeval. Väga häiriv. Samuti tunnen puudust inetrnetist. Igas kohvikus on Eestis internet, siin on igas kümnendas. Ning muidugi see käib ka pisut närvidele, et klubidesse sisse pääsemine nii suur draama alati on. ma ise pole seda tundnud, aga meestel on sellega alati probleem. Eestis ei saadeta kuskil kedagi tagasi. Vähemalt pole kuulnud ega näinud. Kui jutt just Angelist ei käi, mil seal miljon inimest on ja naisi sisse ei lasta. Nojah, sellega mu igatsus vist piirdubki. Söögi suhtes pole muret. Vene poest saab hädavajaliku igatsuse kustutamiseks. Ning alati võib paluda kraami Eestist saata. Kuid on üks asi, mis mind austraallaste juures häirib. Ülim konventsionaalsus. Kohe mitte midagi ei taha nad teistmoodi, uutmoodi proovida. Ma ei ütleks, et see on rumalus just, kuigi vahel ma seda kuulnud olen, et nende kohta öeldakse. Nad pole rumalad, aga nad ei oska kohati eksperimenteerida ja kastist välja astuda. Toon labase näite. Näiteks toit. Siin on kombeks hommikusöögina süüa praemune või munaputru röstsaia peal. Vahet pole, mis kujul muna on, igatahes peab ta olema röstsaia peal. Veel on kombeks röstsaia peale määrida moosi, vegemite´I (õudne tavott. Soolase maitsega juurviljamöks, mille sarnast Eestis pole nähtud) ning pähklivõid. Uljamad aussid on üle võtnud ameeriklaste kombe määrida saiale kõigepealt pähklivõid ja siis natuke moosi. Väga maitsev, kusjuures. Aga muid asju röstsaia peale ei panda. Kui ma tegin endale võiku, röstsai tuunikalaga, vaatas Cassie mind nagu kummitust. “Miks sa röstsaiale tuunikala paned? Kuidas sa saad seda süüa?” Ma siis küsisin, et kas talle meeldib tuunikala (ma tean, et meeldib), vastas ta, et jah. Ma küsisin, kas sai meeldib, ta vastas jah. Ning siis küsisin, et mille kuradi pärast siis neid ei peaks koos söödama, kui mõlemad meeldivad? Tema jaoks oli see ikka nii veider, et kohe veidramast veidram. Kui ma tegin munaputru ja mõtlesin, et lisan sellele ka nati karrit, et maitse huvitavam oleks, põhjustas seegi suuri silmi. Alguses ei julenud ta maitstagi, et mismoodi tulemus siis ka on. Sama asi, kui ma munapudrule majoneesi pärast natuke peale panin. Jälle ei mõistnud ta, et kuidas ma selliseid asju kokku saan segada. Kui maitses lõpuks, siis tunnistas, et jõle hea on. Hullem paanika tekkis ka sellest, et ma nuggetseid mikros soojendasin selle asemel, et neid ahjus küpsetada. Ei suutnud ta uskuda, et tegemist on eelküpsetatud tootega, mis tarvis lihtsalt üles soojendada. Kuidas täiesti loogilisest asjast selline tuumafüüsika teha, minu mõistus ei võta. Siin on nii, et kui paki peale on kirjutatud, et ahjus küpsetada, siis ahju puudumisel jäetakse söömata, aga selle peale, et tegelikult võib ka pannil praadida või grillil teha, ükski auss ei tule. Vot see käib mulle iga natukese aja tagant närvidele. Leidlikkus ja loogiline mõtlemine, seda jääb siin mandril natuke vajaka. Mis võib ühest küljest positiivne olla – paneb loogilist mõtlemist omavad inimesed Einsteini seisusesse, kuid võib ka väga tagurlikuks osutuda, näiteks kui peaks sellisega koos äri ajama.

Ilmast ka väheke. No jubedalt käib närvidele. Väljas on juba suur oktoober, kevadkuu, aga ikka on nii külm. Täna on ainult 16 kraadi. Vihma pole veel tulnud, aga varsti kindlasti tuleb. Eile oli mingi 20 kraadi ja hommikupoole paistis ka päike. Võtsin maja ees päikest ja pidin üles sulama, nii terav on päike, kuid pärastlõunal läks kiirelt pilve ning õhtul sadas ladinal vihma ja oli uskumatult külm. Nii et Melbourne on ka üks neist linnadest, mille kohta öeldakse, et neli aastaaega ühel päeval. Räägivad küll, et suvel on hirmpalav ja tappev kuumus, aga ma ei näe seda küll kuskil. Varsti enam ei usugi, et on, hehe. Ühesõnaga, ma ei jõua ära oodata seda suve. Sain ju kaks talve üksteise otsa, nii et pisuke vingumine on õigustatud. Ei saa öelda, et ma oleks valge nagu vagel. Nii kui päike ennast näidanud on, olen ma kohe päevitanud. Kuid varsti varsti olen veelgi pruunim, nagu šokolaad, ma loodan.

Heakene küll, praeguseks lõpetan ülekande. Seekord polnud eriline seebiooper, aga loodetavasti ma suuremat norskamist ka ei põhjustanud, hehe.

Njaa, jälle on hirmuäratavalt palju aega möödunud minu viimasest sissekandest. Vahepeal on tegelikult ka nii palju igasugust värki toimunud, et kõige kirjapanekuks kuluks mul mingi kümme lehekülge või isegi rohkem. Ja et kuidas mul siis nüüd äkki aega kirjutada on? Vot jah, sest hetkel kolisin ma hostelist välja. Aga jällegi, algusest siis.

Kõigepealt tegelt tahaks rääkida Benist. Ben on üks inglane, kes on Shirley sõber. Shirley elas meie hostelis mõnda aega, ta on 31aastane Malaisiast pärit tsikk. Ma ei saa öelda naine, sest ta nagu pole päris naine, käitumiselt ja ka väljanägemiselt rohkem 21aastase moodi, ausõna. Ta on väga tore. Ühesõnaga, tema sõber Ben käis koguaeg meie hostelis. Baaris joomas ja piljardit mängimas. Ta ise elas ja töötas meie lähedal asuvas hostelis Chapel streetil ja kuna ta oli sealne receptionist, siis ta alati tõi mingeid oma sõpru ka kaasa. Hästi tore oli Ben, maailma kõige seksikama inglise aktsendiga. Väljanägemiselt mitte nii kuum. Aktsent selle eest…huuh. Nu ühesõnaga, kuna ta koguaeg meil käis, siis ta polnudki enam ainult Shirley sõber, vaid meie kõigi sõber. Kuna Beni viisa hakkas lõppema ja farmitööd ta teinud polnud, tuli ühel hetkel aeg, mil Ben lahkuma hakkas. Uus-Meremaa oli järgmine peatuspaik. Plaanib sinna kaheks aastaks jääda, sest sinna saab üheaastase WH viisa asemel kohe kaheaastase. Koju ei tahtnud ta üldse minna. Nii et olnud ära terve aasta, pole ta kodus vahepeal käinud ega plaani ka minna. Ärasaatmispidu siis pidi ühel laupäeval toimuma. Diil oli selline, et reedel keegi juua ei tohtinud, nii Ben mulle neljapäeval ütles, kui meil mingi pidu parasjagu oli, käisime Vineyardis, kus sai nalja rohkem kui rubla eest. Ma rääkisin enamuse ajast ühe Beni sõbraga, kes mu hiljem veel jalgsi koju ka saatis. Ta on auss, päris Queenslandist. Minevik selline, et narkodiiler. Kaks aastat oli vangiski. Vahele jäi kahe kilo kanepi ja ühe kilo kokaiiniga. Arvata on, et kerge hirm tuli korraks peale, kui sellise mehega kahekesi mööda pimedaid Melbourne tänavaid kõndida. Aga mitte sellepärast, et ta mingi kriminaal ja vägistaja oleks, vaid sellepärast, et tal siin Melbourneski kerged probleemid on olnud. Nimelt kui ta siin väikest viisi oma karjääri jätkas, hakkas vene maffia teda kimbutama, et vales kohas käib müümine. Ma ainult kuulasin ja imestasin. Aga enivei, samal õhtul siis Ben palus mind, et ma kindlasti ei jooks reedel ega kuhugi läheks ning veenaks teisi sama tegema, sest suur gränd finaale on laupäeval. Mulle plaan sobis, sest olin reedel lubanud Marionile ja Jenglile külla minna. Pidime pilte vaatama ja pudeli veini jooma või midagi. Põhipõhjus siis see, et Marionil oli sünnipäev olnud ja pidime tähistama natukene. Läksin poest läbi, võtsin pudeli šampust, sest ikkagi pidupäev. Mis siis, et endal olemine just kõige värskem neljapäeva tõttu polnud. Kui kohale jõudsin, rüüpas Jengel õlut ja meie Marioniga hakkasime šampust jooma ja pilte vaatama. Neil oli umbes miljon pilti, kokku kulus meil nende vaatamiseks mitu tundi. Kui minu toodud šampus otsa hakkas saama, kupatas Marion Jengli poodi ja käskis uue tuua. Vahepeal praadis Marion mulle pelmeene, mis nad vene poest ostnud olid ning pakkus ka küüslauguleibu, mis ta ema talle pakiga saatnud oli. oh seda söömaparaadi küll. Kui Jengel lõpuks poest tagasi oli, selgus, et ühe šampuse asemel oli ta toonud kaks. Mis polnud üldse mitte mingi hea plaan, sest kui meil peaaegu kõik kolm šampust ära joodud, küpses ühiselt plaan minna Elephanti. Jengel polnud väga vaimustunud, sest tema arust on Elephantis “vorstipidu”, mis tähendab, et kõik on mehed ja osad neist ajavad talle külge. Meie muidugi ainult naersime ja sundisime teda tulema. Kohale jõudnud, ei meeldinud neile eriti muusika ja rahvast oli ka kuidagi vähevõitu. Laupäevadega ei andnud võrreldagi. Mõned tantsud said siiski löödud. Mis kell ma koju jõudsin, mul hetkel ei meenugi, aga minu arust oli täitsa vägev pidu. Järgmisel päeval oli mul olemine veelgi hapram. Mõtlesin, et okouu…mis ma nüüd teen, täna on ju Beni pidu. Õhtuks tuli end siiski voodist üles ajada ja hakata mukkimise peale mõtlema. Alex ja Lara käisid poes šampust ostmas, kuniks mina ja Caroline duši all käisime ja ennast sättisime. Nii et menüüs oli taas šampus. Õhtu kujunes ülimalt toredaks, nalja sai nabani. Dan ei võtnud peost osa, sest pidi järgmisel päeval tööle minema. Nii et ta istus minu voodis ja vaatas dvd-sid. Vahepeal, kui me Alexiga toas teda vaatamas käisime, siis ta ikka kontakteerus ja käis suitsetamas meiega. Koos üritasime ühte suurt ämblikkugi tappa, kes laes konutas. Tema üritas ämblikku tappa õigemini, minu osa oli vaid oma king talle ulatada. Muidugi lõi ta mööda ja suurest hirmust jooksime rõdule ega teagi, kuhu see ämblik pärast jäi. Ühel hetkel kui ma tagaaias olin, nägin läbi akna, et Ben istub baarileti taga, pea norgus ega naudi oma pidu sugugi. Läksin sisse tema juurde ja märkasin, et ta käsi oli paistes, hoidis jääd käe ümber. Küsisin, mis juhtus. Ütles, et lõi rusikaga vastu seina. Käsi oli hirmus paistes tõesti. Ma jätkasin pärimist, et mis temaga ikka lahti. Üsna pea hakkas ta nutma. Või õigemini pisarad lihtsalt voolasid tal mööda nägu ja korralikult rääkida ta ei suutnud. Ütles, et ta ei taha Melbournest lahkuda ega ära minna, et ta ei saa isegi koju minna, kuigi ta võib-olla tahaks. Et ta ema vihkab teda ega taha temaga enam tegemist teha. Ma siis ütlesin, et okei, Ben, lähme istume väljas ja räägime törtsu juttu. Jätkasin pinnimist ja püüdsin teda lohutada ja talle toeks olla. pikema pinnimise peale ta ütles, et ta ei saa koju minna, sest ta tegi seal midagi väga õudset. Midagi väga väga hirmsat ja et ta pole sellest kellelegi terve aussis oleku jooksul rääkinud, välja arvatud Sophiele eelmisel õhtul. Sophie on üks prantsuse tüdruk, kellega Benil mingi teema vaikselt tekkinud oli. ühtlasi on Sophie minu sõbranna ka. Niisiis, polnud kellelegi seda õudset asja rääkinud peale Sophie ja kartis, et nüüd ei taha Sophie ka temaga enam tegemist teha. Kui ta lõpuks mulle tunnistas, misasi see kohutav õudne asi oli, pani see ausalt öeldes natuke mõtlema küll. Nimelt oli Ben Inglismaal elades diiler olnud ja ühel hetkel mingite valede meestega pahuksisse läinud. need võtsid ta kinni ja lukustasid ta kaheks päevaks kuskile kinni ja piinasid teda. Mismoodi see kõik välja nägi, ma ei tea, aga arvatavasti väga alandav ja kohutav kogemus, sest kui ta lõpuks sealt pääses, siis ta tappis need kaks meest ära. Vot selline lugu. Ja ilmselgelt ta ei saanudki seetõttu enam Inglismaale minna, sest kui see välja tuleks, võetaks ta kinni ja ta peaks eluks ajaks vangi minema. Või siis tapetaks ta ära. Rohkem ma infot ammutada ei suutnud, sest kogu kuuldu pluss šampus ajas mind oksendama. Välja ma tol õhtul ei läinud, läksin hoopis tuppa magama. Mul oli nii paha olla lihtsalt. Beni pean siiski endiselt sõbraks. Ta on väga hea südamega poiss. Noor. Kõigest 21. Mõelda vaid, mida kõike juba elus näinud. Need inglased, ma ütlen…seal on midagi valesti.

Tahaks väga mingite rõõmsamate teemadega edasi minna, aga paraku ei saa. Ainult et järgnev teema on hoopis midagi muud. Mehed. Nimelt üks päev räägin mina Cassiega hommikul juttu, see oli reedel hommik, kui meiega tuleb lobisema ka Verity, kes meie hostelis elab. Rääkisime parasjagu ühest Adelaidest pärit tsikist, Nyrast, kes just samal päeval lahkunud oli. miks me Nyrast rääkisime, oli see, et ta on üks üpriski inetu lõtvade elukommetega tüdruk. Temaga seoses meenuvad sellised sündmused: Mike ja Nyra istuvad telekatoas ühel hommikul, ajavad terve ennelõuna juttu. Ühel hetkel on Mike´I pea Nyra süles, samal ajal kirjutavad üksteisele sõnumeid telefonis, et teised ei kuuleks, mida nad üksteisele öelda tahavad. Mõni hetk hiljem tõuseb Mike püsti ja läheb toast välja. Kaks minutit hiljem teeb Nyra sama. Mõne aja pärast tahab Winston oma tuppa minna, ta elab Mike´ga ühes toas, aga kui ta tuppa sisse astub, peab peaaegu pimedaks jääma, sest seal toimub full on action. Muidugi tuleb ta tagasi allakorrusele ja räägib nähtust ka teistele. Mõni aeg hiljem tulevad Mike ja väga sassis juustega Nyra tagasi telekatuppa, ma ise ei näinud, aga kuuldavasti suhteliselt rahulolevate nägudega. Mõni päev hiljem, käesoleval reedel siis, käisin mina toas number 5 voodeid tegemas ja mõtlesin väikse vestluse maha pidada ühe tüdrukuga, kes seal toas elas, aga nüüd juba ettemakstud öödest hoolimata kindlasti hostelist lahkuda tahtis. Küsisin, et mis tunne oli kolme Walesist pärit mehega ühes toas elada, noh nii naljaga. Too vastas, et õudne, sest kaks neist tõid möödunud ööl mingid tüdrukud omale tuppa ja seksisid nendega hoolimata sellest, et toas teisigi inimesi oli. mistõttu seesama tüdruk magada ei saanud ja muidu suhteliselt rõvedalt ennast tundis. Ta ütles, et üks tüdruk oli ilmselt meie hostelist, aga teine oli kuskilt väljaspoolt, sest kui üks lahkus, kuulis ta välisust lahti ja kinni prantsatamas, aga teise tüdruku lahkudes mitte. No selge oli see, et üks neist oli Nyra, sest ta oli Cassiele päev varem midagi maininud, et üks nendest meestest on suht kobe või midagi. Põrandal maas voodi all olid muidugi kondoomi ümbrispaberid ka. Seda me seal receptioni juures igatahes itsitasime. Verity kuulas ka viimase gossipi ära ja lisas omalt poolt, et ta olevat Olliega ka maganud. Meie siis Cassiega mõlemad näost valged, et misasja??? Verity siis küsima, et mis te ei teadnudki või. Me vastasime, et ei teadnud ja palusime kogu loo ära rääkida. nimelt olid nad mingil õhtul Revolverisse peole läinud kahekesi, sest keegi teine seltskonnast ei tahtnud tulla. Olid kõrvuti seisnud ja juttu ajanud või midagi, neist pisut eemal mingi eriti purjus mees, kes meeleheitlikult üritas püsti seista ja mitte pikali kukkuda. Ollie vaatas meest ja ütles midagi taolist, et you know it´s gonna happen. Mille peale Nyra teda suudles, sest ta mõtles, et Ollie vihjas just sellele. Peale seda juhtumit ta ära ei hakanud ka ütlema ja nii ta läkski, et nad olid kellegi voodis kuskil lõpetanud. Ja kunagi peale seda paar korda veel mingitel päevadel. Me kuulasime loo ära ja olime endiselt šokeeritud. Verity siis uurima, et miks me nii šokeeritud oleme ja Cassie vastas talle, miks. Noh, et meie vahel see värk oli ja et mulle Ollie meeldis ja nii edasi. mille peale Verity kohe vabandama, et oi sorri, et ma niimoodi kohe välja prahvatasin selle loo, sorri sorri, ma ei tahtnud. Ja et ah ära põe sellise jorsi pärast, ta pole seda väärt, kui niimoodi käitub jne. Sama nädalavahetuse pühapäeval jõudsid minu ja Cassieni uudised, et Verity olla laupäeval Olliega maganud. Seda kuuldes käis mul küll peast läbi küsimus, et Jumal, sa näed, aga sa ei mürista? Ma ei osanud selle peale eriti midagi kosta. Muidugi oli see minu jaoks häiriv sündmuste käik. Ma polnud teda suutnud ju sada protsenti täiesti ära unustada ja Tomi ka enam minuga polnud. Esmaspäeval Verity natuke vältis mind ja ausalt öeldes mina teda ka. Mitte polnud huvitatud sellise silmakirjatseja larhvi nägemisest. Kui ta poleks minust ja Olliest teadnud ega ka sõpra mängima hakanud, oleks asi täiesti aus olnud – mis see minu asi on, kes kellega magab. Kuid antud hetkel oli olukord kuidagi piinlik. Päevapeale saatis ta veel Cassiele sõnumeid ka, et ta tunneb end väga halvasti ja küsis, kas ma tahaksin temalt näost-näkku vabandust. Ma ütlesin, et pole tähtis, vahet pole, ma olen pisut häiritud aga üldiselt on kõik okei, tehku mis tahab. Nii saigi olukorraga lepitud, et egas midagi. Esmaspäeva öösel ei tulnud Verity ööseks koju, nii ta Cassiele vajalikuks mainida pidas. Cassie küsis, et kus ta siis oli, mille peale ta ütles, et ühe mehe juures, kes polnud mitte Ollie, vaid mingi suvaline jorss, kellega ta kunagi St Kildas tuttavaks oli saanud ning kuna ta tundis, et jõle “isu” on, siis otsustas tema poole minna. Sama nädala lõpus kui väljas käisime, minu sõbrad White Charleys ja teised Bluebaris, kohtusime keset Chapel streeti, kui teised Revolverisse, meie KFC-sse teel olime. Verity pidas vajalikuks Olliet täpselt minu ees suudelda. Üritas vist midagi tõestada. Mõnus 15aastase tunne tuli peale. Selline asi teeb nalja, olgem ausad. Nii et nii nad siis koos olidki. Veetsid päevad koos ja said õhtuti kokku. Põhimõtteliselt mind see ei häirinud.

Ja nüüd siis hakkame kulminatsioonini jõudma. Ainult et enne seda pean veel paari karakterit teile tutvustama. Nimelt meie hostelisse tulid kolm kuud tagasi kolm inglise poissi Tom, Andy ja Sam. Andy ja Sam on vennad, Tom Sami parim sõber. Just meie hostelisse tulid nad sellepärast, et siin elas inglise tüdruk Izzy, kes oli Tomi eks. Nii pea kui nad siia tulid, hakkasid Tom ja Izzy uuesti käima. Kõik kolm poissi on suhteliselt hea väljanägemisega, ainult et Tom on kohe väga hea väljanägemisega. Seda panin ma tähele kohe, kui teda esimest korda nägin. Tal oli mu üle mingi imelik mõju. Mõnda aega ei suutnud ma talle korralikult otsagi vaadata, sest ma kartsin, et ma hakkan punastama, hahaaa. Sain nende kõigiga hästi läbi, nati kahju oli ainult, et Tom ja Izzy koos olid. Seetõttu ei saanud ma kunagi Izzyga väga lähedaseks sõbraks ka, sest salaja mulle meeldis ju tema poiss (sellist asja kirjutades tuleb ka muideks 15aastase tunne peale). Lisaks oli Izzyl väga häiriv hääletoon ning inglise aktsent, mida ma naisvokaalina absoluutselt ei salli. Aga ei midagi hullu, läbi saime hästi, lihtsalt suured sõbrannad ei olnud. Umbes paar nädalat tagasi läks Izzy ära. Inglismaale. Viisa sai läbi. Tom jäi siia. Izzy veel oli Cassiele öelnud, et kardab, et nende romaan saab suht kiiresti otsa, kuna kindlasti kõik tüdrukud hostelis hakkavad nüüd Tomi himustama. Mis ei olnud sugugi mitte vale. Mike ütles mulle, et Verity oli talle tunnistanud, et talle meeldib Tom ja eks ma nii mõnelt teiseltki olin kuulnud, et Tom on ilus ja nii edasi ja nii edasi. Kuna Tom ise ka tuleval nädalavahetusel Melbournest Canberrasse ja siis Alice Springsi kolib, siis pidi sel reedel midagi tema lahkumispeo sarnast olema hostelis. Mingil põhjusel ta aga otsustas välja mitte minna ja seetõttu oli meil suuremat sorti AFLi (jalgpall, mis Melbournes väga populaarne on) finaalõhtu tähistamine. Samal päeval tulid hostelisse ka mu kallid eestlased Mikk ja Moonika, nii et enamus õhtust olin ma nendega koos ja ajasin juttu, mistõttu ülejäänud tegelased mind nagunii suhteliselt külmaks jätsid. Samuti poleks mul plaani olnud teistega koos peole minna, sest pidin laupäeva hommikul kella 8ks restorani tööle minema. Nii ma läksingi umbes 2 ajal magama juba. Enne õhtupoolikul tuli Cassie hostelisse, et oma meest tutvustada. Ta käiski siis ringi ja tutvustas teda nii mulle kui teistele ning kuna nad Andrewga enne kanepit olid tegemas käinud ja ta igasuguse häbitunde kaotanud oli, tutvustas ta Verityt Travile sõnadega: “This is Verity, she´s our little whore.” Seda öelnud, ta isegi ei vabandanud pärast. Ma seda ise ei kuulnud, aga Cassie hiljem ise mulle koridoris rääkis. Naersime väheke selle üle, ainult et samal ajal oli Verity vetsus olnud ja meie pisukest vestlust pealt kuulnud. Teised rääkisid, et Verity oli pillima kukkunud ja üldse ma ei  tea….maapõhja neednud Cassiet. Ainult et minu arust ei öelnud Cassie midagi valesti, tõde olevatki ju valus kuulata. Mingil hetkel helistas mulle Marion ja ütles, et laupäeval, kui pidime koos välja minema, on linnas dnb pidu, dj Fresh. Olin temast kuulnud otseloomulikult ning ausalt öeldes on ta Club Tallinnaski esinenud Sin Cityl. Nendel aegadel, kui minagi seal tihe külaline olin. Nii et minu poolt oli roheline tuli. Rääkisin kõigile teistelegi, teadsin, et inglise poistele meeldib ka dnb ja et nad polnud ka veel ühtegi kohta leidnud, kus siuke pidu oleks. Kutsusin neid ka kaasa.

Laupäeva õhtul siis läkski peoks jälle. Alguses olime meie baaris ja plaan oli, et 11.30 paiku lähme rongiga linna ja pidusse. Olgu öeldud, et Jengel küsis iga viie minuti tagant kella 9st alates, et kunas me juba minema hakkame. Õige dnb sõltlane. Pidu oli ülihea. Nii hea muusika, et hoia ja keela. Kõige parem pidu, mis mul seni Melbournes olnud oli. enamus meie hostelirahvast võtsid muidugi pisikesi ümmargusi abivahendeid ka, nagu siinkandis kombeks. Mina olen aga korralik inimene ja piirdun alkoholiga. Tantsida sai ülimegapalju. Dutchie, Hollandist pärit tsikk, kes on hästi naiivne, oli ühel hetkel vetsus. Nägin, et ta nagu nutaks. Läksin tema juurde ja küsisin, mis lahti. Lugu siis järgmine. Nahktagis vanemat sorti väga kahtlase väljanägemisega naine oli talle öelnud, et ta peab ka narkotsi tegema, sest kui ta ei tee, siis ta ei teagi, mis elu üldse on ja et kõik teevad, tehku tema ka. Sõimasin kalkaril näo täis ja ütlesin Dutchiele, et loomulikult ei pea ta mingisuguseid narkootikume tegema ja et piisab ka täiesti tavalisest alkoholist, kui peol ollakse. Seepeale arvas ta, et lähme baarileti juurde ja joome mõned shotid. Kalkar tuli kaasa ning tellis endale Dutchie raha eest õllet. Kahtlase mammi saime kuidagi maha raputatud ja Dutchie ütles mulle, et oli tollele 50 dollarit andnud, kuna ta oli tahtnud. “Ma andsin talle selle raha, sest kes teab, äkki tal pole midagi süüa või kuskil elada ja ma tahtsin teda aidata,” kõlas põhjendus. Taevas halasta ikka mõne mõistust. Läksin suitsetama ja otsustasin, et vaatan Dutchie järele sel peol, sest kes teab, mis lollustega ta võib hakkama saada. Kui suitsetamast tagasi tulin, oligi mammi Dutchiele 50 doltsi eest tableti kohale toimetanud ja see oli selle ka juba sisse võtnud. Nii ma kartsingi. Ma ei osanud enam midagi teha, loll on ikka loll. Aga see selleks, otsustasin, et mina pesen oma käed sellest puhtaks ja tegelen oma asjadega. Mingitmoodi juhtus, et Tom hakkas minu vastu kuidagi kõrgendatud huvi tundma. Asjad läksid nii nagu nad läksid, nii et olimegi sellel peol siis kuidagi koos. Päris tore oli. ta tutvustas mulle ka ühte oma sõpra Simonit, kes kellegi eestlannaga mingi aja koos oli olnud. Nii et ta teadis mulle päris mitut fraasi ette kanda. tere, kuidas läheb ja tänan, hästi. Midagi oli veel, aga ma ei mäleta enam. Nii tore. Peol olime kokku umbes kella poole 6ni hommikul. Enamus olid juba varem ära läinud, näiteks Marion, Jengel, Mel, Emma ja tema õde, teine Emma, Ollie, Caroline, Mike, John ja Anita. Peol olime me veel siis kaheksakesi: mina, Tom, Alex, Dutchie, Amanda, Winston, Sam ja Andy. Uskumatu, et meid nii palju lõpuks peol kokku oli. Aga viimane sats siis kaks taksotäit. Kui ära hakkasime minema, oli Dutchie purupurjus ja Amanda samamoodi. Varem sel peol oli Amanda mulle ka südant puistanud, kuidas ta Kanadas elades narkodiiler oli olnud ja sellepärast Austraaliasse tuligi, et sellest elustiilist pääseda. Tom rääkis mulle samamoodi, kuidas Inglismaal elades narkodiiler oli ja kuidas ta vanemad ta kodust välja viskasid ja kuidas ta sellest elustiilist pääsemiseks Austraaliasse otsustas tulla. Varsti hakkan arvama, et Flight of the Conchordsis nähtud nali, et austraallased on tulnud alaarenenud pärdikutest ja kriminaalidest (criminals and retarded monkeys), on tõsi.

Hommikul või õigemini päeval ärkasime Tomiga kella 2 paiku. Selleks ajaks kui ta duši alla läks, oli kõigil juba teada, et oma toas ta ei maganud. Kui duši all käidud, tuli ta uuesti minu tuppa ja vaatasime Flight of the Conchordsi ja Two and a half meni, sest ei olnud meil kummalgi tuju minna alla, et kõik hakkaks kommentaare pilduma. Ometi mõtlesin ma endamisi, et issand, kuida see nüüd küll siis juhtus, uskumatu. Varsti läksime uuesti magama, sest hirmus väsimus oli. ärkasime selle peale, et Cassie tuli. Ma kartsin hirmsasti, et mida Cassie küll ütleb, kui teada saab, sest ta on Izzy hea sõbranna. Aga ta ei olnud pahane ega midagi. Ütles vaid, et kui see poleks olnud mina, oleks ta väga tigedaks saanud, aga kuna see olin mina, siis ta pole üldse tige. Õhtul käisime veel Tomiga piljardit mängimas ja mängisime minu toas kaarte ka. Ta kaotas kõik mängud. Piljardit mängimise ajaks ronis Verity ka baari meid pealt vahtima ja ma veel mõtlesin, et mida tema siin vahib, mingu minema. Kuid ei läinud ta kuskile. Nii et me läksime ise. Järgmisel päeval oli kõik okei kuni lõunani. Istusime lõuna paiku Cassie, Mike ja Amandaga telekatoas, kui Mike hakkas minu kallal võtma, et sul oli küll väga hea pühapäev, mis? Põhjus nimelt selles, et kui tema Nyraga igasuguseid asju tegi, siis nokkisin mina tema kallal samamoodi. Ja ega talle kasuks tulnud seegi, kui Dutchie hostelisse saabumise õhtul need kaks pesuruumis Neilile vahele jäid. “Tüdruk hüppas eemale ja meessoost isik hakkas kiiruga pükse jalga tõmbama,” kõlas üllatunud Neili kommentaar tookord. Nalja kui palju. Nüüd üritas Mike mulle tagasi teha. Kui jutt juba sinnakanti läks, ütles Amanda, et Verity olevat terve pühapäeva väga häiritud olnud. Huvitav, miks, mõtlesime meie Cassiega. Ja põhjuse avaldas Amanda meile ka kohe – reede õhtul olevat Verity Tomiga maganud. Oi püha müristust. Samal ajal oleks keegi võinud klaveriga mängida seda tõ-dõ-dõ-dõõ asja, teate küll, nagu seebikates on, kui keegi mingi hullu saladuse välja lobiseb. Täpselt selline hetk oli. Ja kuigi terve nädalavahetuse oli Verity virisenud, et Cassie teda hooraks nimetaks, olevat ta pühapäeval Carolinele tunnistanud, et nüüd ta tõesti ongi hoor. Reedest aktsiooni vürtsitab ka fakt, et samal ajal, kui Verity ja Tom kuueses toas asja tegid, istus vaene Ollie all telekatoas ja ajas Scottiga juttu. Üks teine Tom, kes Verityga samas toas elab, olevat asjale lausa peale sattunud ja kui Scott mängult sinna tuppa asja tegi, oli uks lukustatud ja seega oli selgemast selgem, mis seal toimus. Ma olin täiesti pahviks löödud ja Cassie samamoodi. Amanda arvas, et me teadsime, aga no ei teadnud. Nii me hakkasime välja hauduma plaani, kuidas see hoor hostelist välja kihutada. Niisiis asus Cassie arvuti taha ja trükkis omanikule Leahle kirja. Sisu oli umbes sedalaadi, et anna nõu, hostelis on meil üks tüdruk, kes igasugustega seksib, lukustades samal ajal toa ukse ning ei lase teisi inimesi tuppa, inimesi, kes seal toas elavad ja tehniliselt võiksid omada õigust oma tuppa minna täpselt siis, kui selleks soovi on. kas peaksin ta välja viskama või mida temaga teha? Kõlas küsimus. Kõiki detaile ei saanud ju avaldada. leah helistas Cassiele ja nad hakkasid asja arutama. Leah muidugi pinnis välja, et Verity oli Olliega maganud ja nüüd magas ühe teisega ja nii edasi ja nii edasi kuni oli nii üles krutitud, et ütles Cassiele, et põrutagu ta kohe samal õhtul majast välja. Me aga ei teadnud, et kuidas oleks parem. Kas põrutada kohe õhtul välja või oodata hommikuni, mil Leah ise Verityl koti käseb pakkida ja asja seega pisut lihtsamaks teeb. Lõpplahenduseks jäi, et Andrew ütleb õhtul Verityle ise, et ta peab hommikul lahkuma ja enam siin olekut pikendada ei saa. Nii oli välditud olukord, et ta minu musta pesu kapist välja tirib ja Leahle näitab. Jumal teab, mis ta otsustada võib, ta on ju hull nati. Hirm oli suur, et pärast viskab hoopis mind välja, hahaa. Andrew aga lõi nati vedelaks, sest ei tahtnud end sellesse olukorda kiskuda ning temal ju Verity vastu isiklikku vimma ei ole. Nii ta siis lihtsalt hoiatas, et hommikul võidakse ta hostelist välja lüüa, aga et kindlalt veel ei tea, oleneb, mis omanik otsustab. Ma istusin telekatoas arvutis ja nägin, kuidas Verity edasi-tagasi ringi tormas ja mõtlesin, et nüüd võib-olla tuleb kallale või virutab millegagi. Kuid ei miskit. Minuga kahekesi ta sinna tuppa jääda ei söandanud. Kui teisi toas peale minu polnud, tormas ta ka välja. Ma vahepeal aga märkasin, et Winston oli Mike´I peale vihaseks saanud. Nimelt oli eelmisel õhtul hostelisse tulnud keegi sakslane Laura, kellega Winstonil vedama oli hakanud, nad olevat vähe amelenud ja Winston hommikul oli mulle öelnud ka, et ta tahab enamat teha. Kuna Winston käib tööl, Mike aga mitte, on viimasel palju vaba aega, mida ta meelsasti mõne tüdrukuga koos veedab. Niisiis veetiski ta terve päeva Lauraga ja nüüd õhtul istusid nad jälle kahekesi telekatoas. Winston tormas ühel hetkel tuppa ja ütles Mike´le, et tavai, välja, meil on vaja rääkida. väljas olid nad siis kõvasti vaielnud, et kes kellega siin asju tegema hakkab ja külge lööb. Mike meenutas Winstonile, kuidas tema oli Winstoni palve peale “I wanna fuck her, let me have her” Dutchie ära andnud ja et nemad olevat Dutchiega enamatki teinud kui ainult suudelnud. “I had my dick in her mouth,” kui Mike´I tsiteerida. Tõesti ei taha sellist pornograafiat emakeelde panna. Ning nüüd oli siis Mike kord sama teha. Ning teda ei huvitavat fakt, et Winston Dutchiet ära ei suutnud tookord seebitada ja lihalikest rõõmudest ilma jäi. Ta proovis küll, nad käisid ükskord kõik koos klubis. Ainult et Dutchie oli end nii purju joonud, et läks ööseks mingisuguse neegri poole. Neegril ponud raha bensiini ostmiseks ja siis Dutchie pidi talle bensiini ostma.

Järgmise päeva hommik tõotas tulla hull, õhtul oli õhk pingest paks. Mingil hetkel varahommikul olime kolmekesi telekatoas. Kuldne trio – mina, Tom ja Verity. Köögis tegid võileibu Dutchie ja Winston, kes enne tööleminekut rääkisid, kuidas Leah hommikul Mike´I välja oli visanud. Põhjus see, et Mike oli telekatoa kaamera ette ajakirja pannud, et Leah ei näeks, mis seal toas toimub. Dutchie ütles, et tal on väga hea meel, et Mike välja visati, sest vastasel korral oleks tema tahtnud tube vahetada, et Mike´ga mitte enam samma tuppa jääda. Ma küsisin siis, miks. Põhjused siis sellised, et Mike masturbeerivat igal öösel oma voodis ja äratavat Dutchi sellega keset ööd üles ning kui too siis ütleb, et lõpeta ära, ma tahaks magada, paluvat Mike teda endale appi (ausõna, praegu kirjutades ma naeran nii et kõht kõver). Samuti olevat kord kui Dutchie telefonis oma peigmehega rääkis (ma olin ka imestunud, et ahsoo, tal on peigmees ka veel), Mike öelnud, et hei, vaata siia, ja siis paljast noksi näidanud. Nii et rõõm missugune, Mike on läinud.

Kui Cassie tööle tuli, teatas ta mulle, et Leah oli Verityle ainult hoiatuse andnud, sest ta ei saavat kahte inimest ühel ajal välja visata. Vot selline asi ajas mind küll kohutavalt närvi. Ütlesin Cassiele, et ma ei tea, kui nii, siis mina ei viitsi ise enam siin hostelis elada, sest kõik see, mis siin toimub, on lihtsalt vastuvõetamatu. Ta ütles, et räägib Leahga ja on kindel, et kui ma niisuguse veksli välja käin, teeb Leah ükskõik mida, et mind kinni hoida. Peale seda kui Cassie oli Leahga rääkinud, oli too öelnud, et kui ma tahan, siis loomulikult on ta nõus mulle tasuta majutuse asemel ka raha maksma, kui ma tõesti tahan, aga et kui ma tahan natukeseks välja kolida ja kogu draamast puhata, siis ma võin kolida Back of Chapel2, mis on see teine maja, mida ta omab ja kus tube välja üürib. Nii et ta oli nõus andma mulle toa, mille üürimine maksab 300 doltsi nädalas seniks, kuni siia üürniku leiab. Ma olin üliõnnelik ja võtsin pakkumise vastu. Leah veel küsis, kas minuga on kõik korras ja et mis lahti ja et ta loodab, et kõik saab korda ja et ta tahaks mulle nõu anda, ainult et ta ei tahaks end asjasse pühendada. Pakkus vabu päevigi, kui tahan. Uskumatult positiivne reaktsioon. Hiljem rääkis Cassie Leahle kogu draama ära, ainult selle jättis mainimata, mis minu ja Tomi vahel oli. Ning ütles ka selgelt välja, et minu peamine lahkumise põhjus on Verity. Mille peale Leah terve õhtu pead murdis, et kuidas leida põhjus, et see tegelane koheselt välja visata. Praeguse seisuga on tal lubatud nädal veel olla ja siis rohkem edasi mitte broneerida. Leah ütles, et ta on nõus kõik toad kas või 10 dollari eest ära andma, peaasi et selleks ajaks ühtegi vaba kohta enam poleks, mil Verity broneerida tahab. Vot siuke värk. Ja kuna mina ja Cassie oleme kogu sellest fiaskost nii tüdinenud, siis kõik pikaajalised elanikud on sunnitud oktoobri lõpuks hostelist välja kolima.

Noh, mis arvate? Päris sündmusterohke elu, mis? Värvikad kamraadid? Ma enne ei saanudki aru, kui koomiline see kõik on, kui alles nüüd, mil kõik mustvalgel kirjas. Aga tegelikult pole hullu, kõik inimesed on toredad. No mitte kõik, aga enamus. Ma saan alati kõigiga hästi läbi, aga vahel harva tekib mul ka vaenlasi, mis teha.

Eile õhtul käisin eestlastega väljas. Ainult korraks, ühte drinki joomas. Üllar, Kalev ja Andreas ja mina. Peale ühte drinki tulime minu uude koju ja jõime neli drinki, šampust. Tegelikult täitsa lõbus oli, peab tunnistama. Nalja ikka sai. Ja mis kõige positiivsem, Kalev, eesti mees, ütles mulle eile õhtul, et mul on lahedad kollased kingad. Ja mina mõtlesin, et eestlased ei tee üldse komplimente. Pean sõnu hakkama sööma.

Oih, oma Tomist unustasin üldse kirjutada. Ta ei tea, kas ta tuleb tagasi või mitte ja isegi kui tuleb, siis alles mõne kuu pärast. Nii et arvasime, et targem on lahku minna.

Ma tean! Kindlasti olete juba pahased, et ma nii kaua kirjutanud pole. Mis ma oskan öelda…pole siukest momenti olnud lihtsalt. Alati on asju teha olnud. Aga nüüd loodetavasti on jälle aega rohkem ja võtan end kokku ning kirjutan taas tihemini. Aga algusest.

Ollie tüdruk, nimetagem teda Hanahks, sest see on ta nimi. Ühesõnaga Hanah tuli siia teisipäeval tollel nädalal. Eks ma häiritud olin, aga mis ma ikka teha sain. Kolmapäevaks oli meil hostelirahvaga plaanitud minna bowlingut mängima. Cassie lasi kõigil tulijatel nimed kirja panna ja nii oli meid kokku umbes 25 inimese kandis. Loomulikult olid lisaks elanikele kutsutud ka töötajad, välja arvatud üks neist. Minu soovil. Aga ma olin veendunud, et ta ei tule nagunii hostelisse, kuna on Hanahga koos. Kolmapäeva pärastlõunal pidin ühtlasi Aureliaga kokku saama. Ta tuli umbes poole 7 paiku õhtul ning otsustasime sööma minna. Ühel hetkel helistab mulle Cassie ja küsib, kus ma olen. Ütles, et ärgu ma hostelisse praegu tulgu ja kui tahan siiski tulla, siis ärgu ma baari mingu, sest Ollie ja Hanah on seal. Ma sain nii vihaseks. Miks ta pidi sinna minema ise samal ajal teades, et ma võin ka seal olla? Nii jultunud ei saa üks inimene olla. Mind huvitas, kas tal endal poleks ebamugav olnud, kui me kolmekesi kõik ühes ruumis oleksime olnud. Igatahes rääkis Cassie temaga natuke ja teatas, et bowlingut mängima nad ei saa tulla. Ometigi tuli Ollie korraks bowlingusse, sest pidi Neilile kanepit tooma vms. Tüdruku jättis õue ootama. Õnneks. Peale seda oli mul tuju siiski rikutud. Tahtsin vaid koju. Kui mängud läbi, viiski Brendan mind autoga koju, teised jäid mõneks ajaks veel sinna. Telekatoas oli mingisugune tüüp, kes minuga rääkima hakkas. Sydneyst, austraallane. Ütles, et tahab Eesti siidrit Aussi tooma hakata, päris tõsine plaan oli tal. Edu talle selles. Igatahes suutis ta mul tuju natuke parandada. Varsti olid ka teised bowlingust tagasi ja Andrew avas uuesti baari. Läksime siidrimehega baari asju edasi arutama. Kokkuvõttes oli täitsa lõbus.

Järgmisel päeval tegin omi asju nagu ma iga teinegi päev teen. Kuulen, sõnum saabus. Vaatasin, et kes see siis on. Oli üks Tom, inglane, kellega kunagi kuu aega enne seda tuttavaks olin saanud Elephantis. Sõnum ise midagi taolist, et loodan, et mäletad mind veel, olen Tom, the english guy ja et võiks kokku saada täna. Pidasin Cassiega nõu ja jõudsime otsusele, et peaksin selle tüübiga igal juhul kokku saama, sest vaja kuidagi Ollie ära unustada ja millisel teisel moel see parim olla saaks kui mitte uue mehe abiga. Mõeldud-tehtud ja sõnumid teele saadetud. Õhtul saimegi kokku, ta tuli mulle järgi, sest sai auto laenata. Istusin autosse ja mõtlesin, et olgu mis ta on, aga mina tõesti absoluutselt ei mäleta, et me oleks kunagi tuttavaks saanud, täiesti võõras inimene. Mingil hetkel küsisin siiski, et kuidas me tuttavaks ikkagi saime. Ega ta ka hästi ei mäletanud, aga arvas, et suitsetades. Midagi mul häguselt meenub jah, et kellegagi ma seal rääkisin, ainult et miks ma oma numbri mingile suvalisele tüübile andsin, seda ma ei suutnud kohe mitte meenutada. Võib-olla ma siis arvasin, et ta on kena või muud taolist. Noh üldiselt ta ongi. Nati lühike. Minust pikem, aga mehe kohta siiski lühike. Muud pole nagu ette heita. Kuid edasi siis sündmustega. Läksime tema juurde. Olgu öeldud, et ta elab kuskil pärapõrgus. Polegi nagu päris Melbourne enam, rohkem eeslinn. Mis muidugi tähendas seda, et ma pidin tema poole ööseks jääma. Kuid kuna see nagunii üks kättemaksu-unustustripp oli, siis ma eriti ei põdenud. Pealegi suudan ma enda seisukohad päris selgeks teha, kui selleks vajadus on. Ostsime veini ja hakkasime Donnie Darkot vaatama. Filmi me lõpuni ei vaadanud. Õigemini, ega me seda suurt ei näinudki. Ühesõnaga, tundus, et me meeldime üksteisele. Kes arvab, et teab, mis me edasi tegime, see eksib. Ei teinud. Seda. Hommikul ärkasime kell 5. Jep, kell 5. Ma ju ütlesin, et ta elab pärapõrgus ning selleks, et õigel ajal hommikul tööle jõuda, peab ta kodust lahkuma kell 6 ning kaks tundi rongi-trammi-bussiga loksuma. Mina jõudsin enda koju mingi 7 paiku hommikul ning sain veel pool tunnikest magadagi, enne kui tööle hakkasin. Päris hea tunne oli. Ikka ju põnev kui on keegi uus, kellele mõelda. Pealegi pidime sel päeval, oli reede, uuesti kokku saama. Nii et oli midagi oodata. Ta saatis päeval veel armsa sõnumi ka ja puha. Õhtupoolikul otsustasime, et ma lähen tema juurde. Muidugi võttis see miljon aastat. Võtsin aega ja South Yarra peatusest, mis on minu kodust umbes 4minutilise rongisõidu kaugusel, kulus sinna jõudmiseks 45 minutit. Läksime koos ühte kohalikku pubisse natukeseks, sest ühel majanaabril (no kuidas sa tõlgid housemate? Pole korterinaaber, toanaaber ammugi mitte) oli peigmees külas ja siis me tahtsime nad natukeseks omaette jätta. Baaris olid muidugi kõik mehed, välja arvatud baaridaam. Seal oli siuke mänguaparaat, kus sai kes tahab saada miljonäriks mängida ja mingid jorsid muidugi mängisidki. Kui Tom vetsu läks, küsisid jorsid minult: are you with the welsh guy? Ma siis et jah. Ja kui Tom tuli, siis küsisid mingi küsimuse, mis puudutas Inglismaad, vastust. Miskipärast arvavad kõik kui nad Tomi näevad, et ta on Inglismaalt. Ta muidugi ongi, aga mismoodi see juba kaugelt välja paistab, mina küll avata ei oska. Ma mõtlesin, et kõik Inglise mehed on nagu prints Harry. Punase peaga ja tedretähnidega ja natuke kiitsakad. Või kumb printsidest see nüüd oligi. Kuid olen eksinud, Inglise mehed võivad ikka väga kobedad olla.

Kodus me jõime jälle veini, mängisime piljardit (jep, selles majas on piljardilaud) ja vaatasime mingit filmi. Piljardis olin mina vaieldamatult parim. Mul hakkas temast vahepeal lausa kahju. Lõppseis oli 3:1 minu kasuks loomulikult. Aga hästi lõbus ja tore oli. Laupäev oli meil mõlemal vaba, ei pidanud kella peale ärkama ega midagi. Sellegipoolest ärkasime suhteliselt varakult. Ainult et asjalikuks ei suutnud hakata enne kui õues juba pimedaks hakkas minema. Õhtuks oli ta kutsutud ühele grillpeole ning ta tahtis, et ma kaasa läheks. Pidu toimus tema endise bossi uues majas, ta oli sinna alles hiljuti kolinud. Nii ilus maja oli. Kahe elutoa, kahe magamistoa, ühe külalistetoa ja kahe vannitoaga. Majas elas see boss oma naisega kahekesi. Muidugi oli olemas ka suuremat sorti veranda ning aed. Ja suur garaaž kahele autole. See maja oli nii kena, et sellises elaks hea meelega isegi. Külalisi oli hästi palju, kõik austraallased. Tore oli vahelduseks viibida ka päris ausside grillil, tavaliselt veedan ju aega enamasti backpackeritega. Koju läksime suhteliselt varakult, sest saime autoga. Tore õhtu oli. Pühapäeval pidin mina restorani tööle minema ja Tom jalkat mängima, nii et tuli taas varakult ärgata. Kuid mis viga on varakult ärgata, kui tuju hea ega pea üksi ärkama. Nii meie väike romanss siis algaski. Kõik igati tore, kui välja arvata see, et meie taaskohtumisest alates oli meil koos olemiseks aga 3 nädalat, siis pidi ta taas Inglismaale minema.

Õnneks juhtus selline tore lugu, et talle pakuti tööd. Ta võttis selle töö vastu ja talle pakuti sponsorlust. See tähendab, et talle pakuti võimalust aussi tagasi tulla ja mõneks ajaks siia töötama jääda. Kui vapustav see küll on! Uskumatu vedamine. Sest palk, mida ta saab, polnud mitte väike. 30 dollarit tunnis, ehk siis kaks korda rohkem kui minu palk.

Edasi läks meil suhteliselt hästi. Helistasime iga päev ja juba mõne päeva pärast tekkis mul tunne, nagu oleksime sada aastat koos olnud. Veider, sest tavaliselt ei mõtle ju pärast nädalast deitimist, et nüüd on suhe. Aga temaga ma täpselt nii tundsingi. Ei olnud nii, et kui kellelegi temast räägid, nimetades teda my boyfriendiks, tuleks nädal hiljem silmad maha lüüa ja piinlikkust tunda, sest it didn’t work out. Kuidagi hea ja turvaline oli temaga.

Uue nädala neljapäeva öösel juhtus midagi naljakat. Olin Tomi juures, me juba ammu magasime, kui mulle tuli sõnum. Kell 2 öösel. Vaatasin telefoni – Ollie. Tom magas ega lugenud sõnumit minuga koos. Sõnum ise oli siuke: Hi, its Ollie. Are you still awake? We need to talk x. Mul tuli päris korralik muie suule. Panin telefoni rahulikult lauale tagasi ja magasin edasi. Hommikul Tom korraks mainis ka sõnumit lootes, et ma selgitan, kes see oli, kes mulle öösel sõnumeid saadab, kuid suutsin vastamisest kõrvale manööverdada. Ma lihtsalt ei taha valetada ning tõtt rääkida oleks olnud keeruline, aega nõudev ning kindlasti poleks ta seda kuuldes rõõmustanud. Päeval oli tarvis Olliele muidugi vastata. Saatsin sõnumi, et magasin jah, aga et kui rääkida tahab, siis võib rääkida. Muidugi ma teadsin, et ilmselgelt oli ta sõnumi saatmise hetkel purjus, kuid kes mul keelab surkida. Kui ta lõpuks ärganud oli, vastas ta, et ma oleksin pidanud ta sõnumit ignoreerima, sest ta oli purjus ja ei mõelnud selgelt. Vabandas ka muidugi. Raputasin paari kibeda sõnumiga haavale soola kuni ta vihastus ja midagi sama kibedat vastu saatis. Aga mina ei solvunud ega midagi, ma olin õnnelik, sest mul oli keegi teine. Muide, Hanahga läksid nad siiski lahku.

Järgmisel nädalal juhtus aga midagi häirivat. Peale toredat nädalavahetust, mis meil Tomiga oli, ei kuulnud ma temast pühapäeval midagi. Hommikul läks tema jälle jalkat mängima ja mina tööle, kuid õhtul ei saatnud ta sõnumit ega helistanud. Ei saa öelda, et ma oleks muretsenud, pigem tundsin isegi headmeelt, sest peale pidevalt ninapidi koos olemist oli mullegi väike distantsi hoidmine pigem kergenduseks. Esmaspäeval oleksin temast juba siiski kuulda tahtnud. Ta ei saatnud päeval sõnumit ega polnud ka peale tööd mulle helistanud. Tavaliselt ta alati helistas kui tööpäev lõppenud oli. Õhtul mõtlesin, et saadan siis ise sõnumi, äkki ta lihtsalt ootab, et mina ise ühendust võtaks. Panin sõnumi teele, kuid vastust sellele ei tulnud. Hakkasin juba kergelt paanitsema. Arvasin lõpuks, et no küllap tal pole krediiti lihtsalt ja ilmselt vastab teisipäeval, kui lõunapausil krediiti ostab. Peale teisipäeva lõunat arvasin, et no ju siis polnud aega lõunal ja ta saadab õhtul sõnumi vastu või helistab. Aga ei. Hilisõhtul otsustasin, et helistan. Helistasin, ning telefon teatas, et on välja lülitatud. Peale seda olin segaduses. Miks välja lülitatud? Mis lahti? Kolmapäeval otsustasin igaks juhuks õhtul uuesti helistada, kuigi tundsin ennast juba nagu mingi stalker. Jälle välja lülitatud. Ometi ei suutnud ma välja mõelda ainsamatki põhjust, miks peaks ta mind vältima või miks mitte helistama. Mõtlesin, et ju on ta telefoni ära kaotanud või on keegi selle ära varastanud. Samas, miks ta siis mulle facebookis kirja pole saatnud või hostelisse mind otsima tulnud, ta ju teadis, kus ma elan. Selline häiriv olukord siis. Kõiksugu põhjendused tundusid muidugi sama absurdsed nagu nad alati tundunud on, kui mingi jörm on otsustanud oma tõelist palet näidata ja täieliku kaabakana mind hüljanud. A la ta ei helista, sest ta on auto alla jäänud või mingil muul moel surma saanud. Kolmapäeva õhtuks olin alla andnud ja mõtlesin, et ah kurat tollega, ta ei meeldinudki mulle nüüd nii hirmsasti. Kahjuks oli kolmapäev ka selline päev, mil me ootamatult õlut ja muid asju hakkasime jooma ja lõpuks välja läksime. Et baarman Andrewl oli sünnipäev, siis ta kohustas mind välja minema. Alguses Electric Ladyland ja peale seda Bluebar. Bluebaris oli suhteliselt tore. Lõime tantsu. Alex ja Lara arvasid, et indialasest baarman on maru kobe. Ja ega siukest asja mulle kaks korda ütlema ei pea, ma ju lähen kohe esimese korra peale nalja tegema. Sain baarmani telefoninumbri, Jessie oli ta nimi. Ma ei oodanud mingit telefoninumbrit ega midagi, aga see oli lihtsalt nii koomiline, et ma naersin veel järgmisel päevalgi kõva häälega. Kui Bluebarist väljusime, ehmusin, sest ukse juures oli Ollie. Ta otsustas koos Scottiga, et tulevad ka meiega välja. Enne ma olin talle jõudnud juba mingi purjus inimese sõnumi saata. Päris piinlik oli nüüd talle otsa vaadata. Aga enne õhtu lõppemist jõudsin ma veel talle ühe purjus inimese sõnumi saata. Seega olime lõppkokkuvõttes tasa. Nädal varem oli tema mulle sõnumi saatnud ning mina olin terve mõistuse juures, sel nädalal oli täpselt vastupidi. Seega midagi ei juhtunud.

Neljapäeval oli mul hommikul hirmus halb olla. Kõige halvem Aussis oleku aja jooksul. Töötamine oli nii raske, et ma mõtlesin, et suren ära. Just sel päeval kolis meie tuppa uus inimene. Teadsin, et tegemist on inglasega ja et ta on meessoost. Viskasin veel Cassiele naljagi, et no pane see mees meie tuppa, aga hoia pöialt, et ta vähemalt ilus oleks. Kui Dan tuppa oli läinud, tuli Cassie minu juurde ja ütles, et tead, see tüüp, kes just sinu tuppa kolis, on extremely hot! Mul oli nii paha olla, et ma ei hoolinud mitte üks põrm. Nii pea kui kõik tehtud, kobisin oma tuppa ja keerasin voodisse magama. Dan oli samal ajal rõdul ja rääkis telefoniga, kuulsin küll tema häält, aga nägu ei näinud, sest ta seisis seljaga minu poole. Õhtupoolikul kui ärkasin, nägin, et Dan oli ka oma voodis uinakut tegemas. Ta ärkas suhteliselt samal ajal kui mina. Nüüd, kui mul mõitus selgem, mõtlesin, et tuleb kuidagi juttu teha ja tuttavaks saada, ikkagi uus toanaaber ju. Fakt, et tegemist oli ilusa mehega, ei aidanud jutuotsa lahti tegemisele muidugi sugugi kaasa, pigem olin piinlikus olukorras. Kuna ta magas ülemisel voodil, siis ta nägu ma polnud ikkagi veel näinud. Kuidagi saime ikka jutu valla päästetud ja kui ma lõpuks teda nägin, olin vaatamata kõrgetele ootustele ikkagi veel positiivselt üllatunud. Hehe.

Ühesõnaga, mul oli Bluebari baarmani telefoninumber, ülimalt kena toanaaber, pluss veel niigi hõivatud süda. Seega otsustasin, et ma ei viitsi enam Tomi pärast põdeda. Ollie saatis õhtul mulle veel mingi sõnumi et a la on parem kui me lihtsalt töökaaslased oleme, millele ma vastasin otse südamest, öeldes välja, et mulle tohutult meeldib temaga sõber olla, aga see on väga raske, sest ta meeldib mulle rohkem kui sõber ja et kui ma vahepeal sellepärast totakalt käitun, siis vabandan juba ette, aga et ma ei saa sinna midagi parata. Samal õhtul tuli ta ka hostelisse, sest meil oli piljardivõistlus. Ta suhtus minusse nii hästi ja oli toetav ja sõbralik. Ma ei tundnud piinlikkust ega midagi. Ta on hea poiss.

Neljapäeva õhtul oli samas ka Tanithi soolaleivapidu, kuhu olin tingimata lubanud minna. Otsustasin, et lähengi, aga ei joo tilkagi veini ega miskit muud. Vaid limonaadi. Olin ka hirmus väsinud. Jalutasime Abhiga sinna ja rääkisime kõiksugu põnevate inimestega kõiksugu põnevaid jutte. Tanithi üks majanaabreid (jälle!) oli üks indialane ja tema oli mu vastu kohe kuidag iseäranis sõbralik. Tahtis minuga piljardit mängida, kuigi ise polnud eelmist mängu veel lõpetanudki. Serveeris mulle veiniklaasist limonaadi, vabandades, et see on kõige peenem klaas nende majapidamises ning üldse hoolitses ette-taha. Kella 11 paiku õhtul tahtsin mina koju minna, liiga väsinud olin kõigest. Just enne minekut nägin seal veel ühte eriti ilusat meest, kes tahtis minuga piljardit mängida, kuid sellest hoolimata otsustasin ära minna. Samas hea oli teada, et mul siiski veel valikut on, hoolimata sellest, et üks mees just mu hüljanud on.

Reedel aga juhtus selline põnev lugu, et Tom helistas. Kui tema nime oma telefoniekraanil nägin, mõtlesin, et hohohoo, tore lugu küll! Kuid selgitus oli selline, et ta kaotaski telefoni pühapäeval jalkat mängides ära ning esmaspäeval komandeeriti ta tööasjus Sydneysse, kus ta ei saanud internetti kuidagi kasutada. Oli mulle möödunud öösel siiski saanud kirja saata, ma polnud seda muidugi veel lugenud, ning reedel sõbralt, kes ta telefoni leidis,selle ka tagasi saanud, mis tegi võimalikuks käesoleva kõne. Olin veits kahtlustav, aga samas tundus ta jutt paikapidav ja mõistlik. Andsin andeks ja nõustusin õhtul kokku saama. Tore oli jälle koos olla. Kuigi, pean tunnistama, kõrvuni armunud ma ei olnud. Aga kas olin alguseski?

Järgnev nädal möödus jälle täitsa ilusasti. Esmaspäeval vaatasime Daniga terve päeva Two and a half meni, teisipäeval käisime loomaaias, kolmapäeval botaanikaaias. Üldse, koguaeg tegime midagi koos, kui ma just parasjagu Tomiga polnud. Ja temaga olin ma suhteliselt vähe koos, sest ta oli koguaeg tööl. Kui töö lõpetas, oli tavaliselt liiga hilja juba, et kokku saada ja nii pidime vaid telefonikõnega leppima. Lähenemas oli viimane nädalavahetus, mis tal siin veeta oli, enne kui Malaisiasse sõitis. Ma natuke kartsin seda. Et kuidas see hüvastijätt meil siis mööduma küll hakkab. Kas ma hakkan nutma? Kui jah, siis kus ja kuidas ma end maha rahustan? Püüdsin sellele võimalikult vähe mõelda. Ning kuna Tomil oli kõiksugu viimaste asjadega kõikvõimalikult kiire, siis lõpuks me ei veetnudki nädalavahetust koos. Reede õhtul jah, aga laupäeval mitte. Mis ajas mind kohutavalt närvi. Pühapäeval pidin talle helistama, et kui ta jalka lõpetanud on, saaksime kokku leppida, mis kell näeme. Teadsin juba ette, et küllap kulub miljon aastat, enne kui ta oma asjadega valmis saab ning otsustasin Daniga randa jalutama minna. Jalutasimegi pika maa maha, käisime kail ja St Kilda laadal. Tagasiteel rääkisime kõiksugu tõsistel teemadel. Mis suhted kellelgi oma perega olnud on ja missugune lapsepõlv oli. Dani lood olid päris põrutavad. Enne arvasin, et küllap Lääne-Eurooplaste lapsepõlv on piimajõed ja pudrumäed, kuid peale tema ja ka Tomi lugusid ma päris nii enam ei arva. Karm.

Kell 7 õhtul oli aeg lõpuks nii kaugel, et sain Tomiga linnas kokku. Asi oli juba väga üle käte läinud. Vähe sellest, et me laupäeval koos ei olnud, ei saanud me ka viimast ööd koos olla, sest ta oli kogu oma kraami sõbra juurde kolinud, sest too elab kesklinnas ja sealt on oluliselt lihtsam hommikul lennujaama poole teele asuda kui pärapõrgus asuvast kodust. Muidugi ei oleks see võimalik olnud, et ma ka sinna tema juurde oleks jäänud. Käisime siis hoopis õhtust söömas ja väikest drinki joomas. Ma keeldusin igasugusest alkoholist. Suhteliselt varakult mõtlesime, et peaksime hakkama siiski koju minema, sest Tom oli väsinud ja pikk reis oli ees ootamas. Enne ukse juurde jõudmist ta peatas mu ja ütles, et kuule, nii ei saa, et me praegu ära lähme. Mõtle, see võib olla viimane kord, mil me üksteist näeme, kas sa tõesti tahad praegu koju minna? Nõustusin siis, et võtame ühe dringi veel ja siis lähme. Seni kuni ma vetsus käisin, tellis tema muidugi salaja pudeli veini. Selline ÜKS drink siis. Rääkisime avameelselt kõiksugu asjadest. Peamiselt sellest, kuidas ta ikka tahaks minuga koos olla ja kokku jääda. Et ma peaks Inglismaale minema temaga ja me peaksime sinna elama jääma Austraalia asemel. Püüdsin teda veenda, et ta peab ikkagi tagasi tulema, talle pakuti ju sponsorlust. Ta pisut kahtleb, et kas ta ikka tahab tulla, aga ma olen veendunud, et lõpuks ta ikkagi tuleb. Ta oli isegi oma emale minust rääkinud. Hehe. Ma olen ka oma emale temast rääkinud. Vahel on ainult selles, et tema ema ütles, et oi kui tore, tee temast kindlasti pilti minu jaoks, aga minu ema ütles, et vaata et sa ära ei armu, vara veel sellisteks asjadeks.

Kui ta mu rongijaama ära saatis ja lõpuks see paganama hüvastijätu hetk käes oli, hakkasin ma loomulikult pillima, kuidas siis muidu. Seisime keset Flinders stationi sissekäiku ja kallistasime, minul põsed pisaratega kaetud. Nii kurb oli, ma ei tahtnud üldse mingit hüvastijättu, ma vihkan neid. Teadmine, et ta tuleb varsti tagasi, ei aidanud üldse, sest ikka ja jälle mõtlesin ma, et aga mis siis saab, kui ta ei tule? Jah, ma pole kõrvuni armunud temasse, aga mulle meeldis temaga koos olla. Mulle meeldis, et mul oli keegi, kellele helistada. Keegi, kes mulle helistas. Keegi, kes mul olemas oli, kes mulle känguru liha praadis ja hommikul voodisse kohvi tõi. Keegi, kes mind kallistas ja öösel kaissu võttis. Ta oli mu vastu nii hea koguaeg. Ja mina tema vastu ka. Nii hea pingevaba oli tema seltsis olla. Kui oled koos kellegagi, kelle vastu meeletu kirg ja punastamapanev armastus, ei tea kunagi, mida tohid öelda, mida mitte, kuidas olla ja kuidas mitte, vaikushetked tunduvad nii piinlikud ja pingelised. Temaga oli mul isegi vaikides mugav. Mis see siis tähendab?

Nüüd ma ei teagi enam. Ma tahaks, et ta tagasi tuleks. Ma ei tea, kui kaua ma temaga koos tahan olla. Kas kuu aega või pool aastat või kaks aastat või kümme aastat. Mul pole õrna aimugi. Äkki ma tüdinen varsti temast nii väga ära, et ta muutub mulle vastikuks? Tavaliselt mehed muutuvad mulle vastikuks kui ma neist ära tüdinen. Kas ta on järjekordselt üks neist? Üle kolme nädala kellegagi koos olla, suhtes olla, samal ajal õnnelik olla, on minu jaoks suur asi (jumala eest kui haledalt see kõlab). Tavaliselt punnitan nädala välja, mitte rohkem. Aga temaga olin “lausa” üle kolme nädala. Praegu on pea nii sassis, et ma ei oska midagi kosta. Tahaks vaid, et ta tagasi juba tuleks. Ta kirjutas mulle eile, et käis Batu koobastes ja nüüd sõidab mingisse kohta, mille nime ma enam ei mäleta. Ja et ta igatseb mu järgi väga ega jõua ära oodata millal mind jälle näha saab. Ja palus, et ma ennast purju ei jooks ja meeles peaks, et ta on vaid e-maili kaugusel. Njah. Nüüd me kirjutame kirju seni kuni ta koju jõuab ja viisa asju hakkab ajama. Vot niuksed sündmused.