Raha ei ole üldse kellelgi
Lehes kirjutatakse täna laste vaesusest. On tore, et vaesuse teemasid üha rohkem käsitletakse. Just sellepärast on tore, et seda tehakse erinevate nurkade alt, siis ei tundu see niisama jauramise ja vingumise vaid tõsiseltvõetavana. Sest mina isiklikult ei näe vahet, kas laste vaesusest või täiskasvanute vaesusest on üks hullem kui teine. Olgem ausad, need käivad ju käsikäes. Pole nii, et lapsed on vaesed, samal ajal kui nende vanemad naudivad pillavat ja lahedat elu.
Arvamusartiklit, mille kirjutanud õigusklantsleri kantselei töötaja, lugesin ma teatava “äratundmisrõõmuga”. Mitte sellepärast, et ma ise räbalates oleks kunagi ringi käinud või tühja kõhtu kannatanud. Annaks jumal, et mu ema seda siin praegu ei näeks, ta arvaks siis äkki, et ma teda selles süüdistan, et ta mulle ja vennale paremat pole suutnud pakkuda. Sest see ei ole üldse nii. Aga tuleb tunnistada, et rahas supelnud ei ole ma küll kunagi. See, kui minu isa võis endale 7 seeria bemarit lubada, ei tähendanud veel seda, et mina ja mu vend oleks võinud kuidagi “tegijate” hulka kuuluda. Ma mäletan, et põhikoolis, mil ägedad riided ja jalatsid kõige suuremaks näitajaks olid (90ndate keskpaik kuni lõpp), ostis isa sügisel mulle ja vennale uue paari teksaseid, ühe teksapluusi, ühe lisapluusi ja uued tossud. Võib-olla lisandus sinna mõnel aastal talve tulles ka uus jope, aga siin saab see suur toetuste jada otsa. Kui ma ausalt ütlen, siis oli sitt tunne küll. Polnud tasemel.
Mina küll põhikoolis tegijate hulka ei kuulunud. Suurelt muidugi ka oma hea südame tõttu, sest minul kõlbas suhelda ka nohikutega, aga see ei ole ägedate seas kunagi aktsepteeritud. Näiteks pikalt oli minu pinginaabriks just see klassi suurim nohik, kes on väga helge peaga tüdruk. Samuti väga suure südamega tüdruk. Aga temalgi polnud teab mis uhkeid riideid ja võimalusi. Kokku vist neli last tema peres oli, ning ega finantsiliselt seal midagi kiita ei olnud, mille tõttu oli ta koolis pigem tõrjutud. Teda ei hinnatud põhikoolis kõvade tegijate vääriliseks, temaga ei suheldudki, kui just polnud tarvis midagi maha kirjutada. Tänaseks on ta ilmselt konkurentsitult kõige edukam ja hästiõnnestunum terve selle klassi peale. Lõpetanud Tartu Ülikoolis geenitehnoloogia, kuid avastanud, et see ei olnud ikka tema eriala, asus ta õppima hambaarstiks ja nüüdseks ilmselt edukalt selle ameti peal ka töötab. Olgu, tema on selline inetu pardipoja näide, õnneliku lõpuga lugu. Kuid kui palju on lugusid, mis samasugustel põhjustel nii õnnelikult ei lõpe? Arvamusloos on välja toodud rida näidustusi, mis vaesuse tõttu välja löövad ja inimese elu mürgitavad. Kui need kuritegelikule teele ei vii, siis hingelise trauma põhjustavad sellegipoolest ja täisväärtuslikust elust on asi kaugel.
Avameelselt rääkides ei ole ka mina kunagi enesekindel tegelane olnud. Ja ma ei usu, et enda välimusega mitte rahul olemine on ainus põhjus, miks mul enesekindlus puudub. Kindlasti suudaks sügavam psühhoanalüüs siin täpsemad vastused esile tuua, kuid mina julgen arvata, et küllap siin on just rolli mänginud poolikus perekonnas kasvamine ja melanhoolsus ning kurbus, mis mind lapsepõlves pea igapäevaselt saatsid. Kuna ma polnud teiste arust “tasemel” ega piisavalt vinge. Aga kes oskakski praegu välja mõõta või kaaluda, mis tänast enesekindluse puudumist rohkem on põhjustanud, kas isata kasvamine või rahata kasvamine… Nagu nad räägivad, et Jaguaris nutta olevat palju parem kui Žigulis… (Kuigi võimalus 7. seeria BMW tagaistmel nutta mul ju oli.)
Ühesõnaga, tegelikult ma tahtsin jutuga jõuda siia, et mitte ainult lapsed ei ole tänapäeval vaesed, vaid ka paljud täiskasvanud inimesed on vaesed. Lugegem siis kas või artiklit inimeste hirmust veebruarikuise kommunaalarve ees. Ida-Virumaal kardavad inimesed, et ei suuda küttearveid tasuda. Nagu mujal ei kardaks… Kardavad Tallinnas ja kardavad Tartus ja igalpool mujalgi. Elu on nii kallis ja palgad on lihtsalt nii madalad. Kui kommunaalmaksed on 100 euro ringis, aga palk 250 eurot, siis mina küll ei tea, kuidas selle eest terve kuu täisväärtuslikult ära peaks elama.
Mul õnnestus ükskord tülli minna ühe noormehega, kes töötas Reformierakonna jaoks kunagi. Teatavasti pooldan mina sotsiaaldemokraatlikku elu- ja mõtteviisi. Mis oli väga halvaks stardipakuks meie tutvusele. Tema, noor ja roheline (või peaks ütlema kollane?), väitis, et kõigil inimestel on võrdsed võimalused ja iga inimene on oma õnne sepp. Kui inimene on vaene, siis see on tema vaba valik ja ta võiks vabalt olla sama rikas nagu mõni teine, kui ta ainult oma perse kokku korjaks ja natuke vaeva näeks. Mina muidugi ei nõustunud. Sest minu meelest ei ole kõigil samad eeldused. Ja kui ühel inimesel ei ole eeldust hakata eraettevõtjaks või spetsialistiks (olgu need seotud vaimsete või rahaliste eelduste puudumisega), siis ei tähenda minu meelest see seda, et ta peakski vaesuses elama ja vaatama ise, kuidas saab – oma valik, oma asi. Ma isegi olen sarnaselt ühe PM kommentaatoriga arvanud, et kui inimene on koristaja, siis see ei tähenda, et tema ei tahagi süüa või et tema söök oleks kuidagi odavam või et tema lapsed tahaks vähem süüa, mistõttu on täiesti normaalne, et ta saab üliväikest palka. Miinimumpalka näiteks.
Sest kujutagem ette paarikest, kellest üks on koristaja. Mis te arvate, mis võiks siis teise amet olla? Kas kõrgepalgaline firma juhatuse liige? Miskipärast ma ei usu sellesse. Miskipärast ma arvan, et madalapalgalise kaaslane on samuti võrdlemisi madalapalgaline, seega ei aita üks teist järele, vaid rahasid kokku pannes elatakse väga kasinates tingimustes. Samas mina ei tahaks neid inimesi laiskuses või lodevuses süüdistada. Nemad võivad oma tööd teha usinamalt kui oma ahtrit laiaks istuvad ükskõik millised lihtsama taseme, kuid kõrgema palgaga kontoritöötajad. Ongi käes olukord, kus sinna perre sündivad lapsed peavad vaesuspiiril elama. Puulehti nad loodetavasti ei söö, aga huviringides osalemisest võivad nad ainult und näha. Kui huviringi ei korralda mõni valla/linna entusiast oma vabast ajast tasuta.
Seetõttu on mul hea meel, et seda teemat ääri-veeri puudutatakse ja selle üle arutletakse. Mitte ei ole üleüldine suhtumine selline, et kõik sujub, rikkus tuleb, ja kellel ei tule, see on ise loll ega väärigi paremat.
Aga ma rohkem ei tahagi selle üle tänasel ilusal südamlikul päeval vinguda. Parem tõmban omale fooliummütsi pähe ja istun vaikselt omaette edasi.
Nii vanaks kõik on jäänud
Nooremana ei ole ma kunagi pikemalt juurelnud selle üle, mis tunne see on, kui ühel päeval ise tunned, et oled vanemaks jäänud. Ma ei ütle vanaks, sest kui vana üks 26aastane ikka nüüd on. Ma ütlen vanemaks, sest enam ei ole see uljas nooruk, kes varasematel eluaastatel oldud. Nagu ma ikka tarvitsen öelda – noorus lõpeb siis kui Swedbank enam NPNK kaarti ei anna. Minu viimane NPNK aegus detsembris 2011.
Nädalavahetusel sai Tartus väljas käidud. Mina oma kahe parima sõbrannaga. Õues taksot oodates jõudsime koos tõdemuseni, et vanus juba hakkab meie puhul peale vaadates endast märku andma. Seal me seisime, kõik madalate saabaste, põlvini mantli ja mütsidega -25kraadises pakases. Eks omaette uljustükk oli juba see, et me üldse kodust välja läksime. Tõelised vanakesed sellise ilmaga kodust juba ei lahku. Aga meie läksime. Meenutades aegu, mil ilmastikuolud ei olnud takistuseks lühikeste-õhukeste riiete kandmisel ega palja peaga käimisel. Samuti olen ma isegi möödunud aastatel alati talvisel perioodil mitmeid kordi libedusega käntsa käinud, kuna kõrged kontsad on kiilasjääl liikumise keeruliseks teinud. Nüüd ma ei viitsi isegi pingutada, et kõrged kontsad jalga panna sellise libedusega, mis siin minu maja lähistel valitseb.
Ei tea, kas vanuse või millegi muu põhjustatud kibestumisega seoses ilmneb ka vingumist sagedamini. Näiteks tahaks ma alatasa mingeid kirju kuhugi kirjutada ja sõna võtta-nuriseda. Täna tööl toksisin pika kirja oma maja korteriühistu esinaisele, et nuriseda minu korteris juba mitu kuud valitsenud pakase üle. Nimelt ei olnud üks minu korteri kahest radiaatorist projekteerimisvea tõttu soe ning ma pidin elama sisetemperatuuriga mitte rohkem kui 16 kraadi. Probleem leidis küll eile lahenduse, aga ega sellepärast ma veel rahul ei ole. Nüüd tahaks tagantjärgi tasaarveldust nõuda, mis tähendaks seda, et möödunud kütteperioodi eest tasuksin kokkuvõttes ainult 50%.
Aga elukohaga seoses on veel mõned pretensioonid. Näiteks tundsin eelmisel nädalal, et keegi on trepikojas suitsetanud ning suitsuhais pressib ukse vahelt mulle tuppa. Vihastusin kohutavalt ja läksin ka trepikotta, lootuses et ehk õnnestub asjaosaline läbi sõimata. Mingi mees seal oligi, kellele siis paar kurjemat sõna käratasin, olgugi et ta väitis, et tema see suitsetaja ei olnud.
Kolmandaks elavad minu peal mingisugused kõrvavärdjad, kelle raadio sõna otseses mõttes möirgab. Ja nii iga päev. Teate seda kõlli, mis ERR uudistele täistunnil eelneb? See tekitab minus juba allergilist reaktsiooni, sest iga päev igal täistunnil, mis ma kodus veedan, ei kuule ma seda enda raadiost, vaid ülemiste naabrite raadio vahendusel. On see normaalne? Et ma tahan minna peale tööd uinakut tegema, aga ma ei saa magada, sest ülemiste naabrite raadio möirgab? Rääkimata veel öötundidest, mil ka seda raadiot alatasa kuulma pean.
Vot kõigi nende asjade kohta tahaks mingi kaebekirja kirjutada või kurja sildi üles panna. Mis omakorda tundub kuidagi vanamutilik käitumine. A la võta siis kass ja kasvata kaktuseid omaette, kibestunud moor, meie tahame raadiot kuulata ja trepikojas plotskeid imeda.
Ma tegelikult püüan ikka alati hea ja mõistev inimene olla. Ma tean, et nooremana olen olnud kohati eriti järsk ja eriti kindlate veendumustega, kuid nüüd, “vanadusega” on ka siin teatavad korrektuurid tehtud. Püüan teadlikult olla mõistvam ja aktsepteerida enda arvamusest ja harjumustest erinevaid lähenemisi ning käitumisviise. Püüan teadlikult olla sõbralikum ja positiivsust külvata. Kui muud asjad on muutunud, siis see minus muutunud ei ole, et ma endiselt usun seda new age “kräppi”, mis väidab, et positiivne tõmbab ligi positiivset ja meie elukvaliteet on selles mõttes enda kätes, et positiivse mõtlemisega võib ennast õnnelikuks mõelda. Õnneks see viimane ei olegi nii voodoo nagu skeptikutele arvata meeldiks. See on psühholoogias teada tuntud tõde, et meie emotsioonidele loob platvormi meie enda mõtlemine ja vaatenurk. Kui tahan asjast halba mõelda, siis tekivad halbade mõtetega ka negatiivsed emotsioonid. Aga kui leian sellise vaatenurga, mis põhjustab minus neutraalseid või positiivseid tundmusi, olengi automaatselt õnnelikum. Kuigi skeptikud ehk ei usu isegi psühholoogiasse kui teadusesse, seega…
Muidugi on palju negatiivset ka ümberringi. Asju, millel ma ei tahaks ei mõtetes ega eneseväljendusega tegeledes pikemalt peatuda. Näiteks sellised asjad nagu rahalised võimalused ja unistused-soovid, mis kõik esimeste puudumisel täide viimata jäävad. Kui minu austraallasest sõbranna kirjutas mulle täna, et ta tahaks broneerida piletid Londonisse minu sünnipäeva ajaks, saagem seal kokku ja pärast käigem ka Hispaanias, siis see kõik muidugi kõlab väga vingelt ja mulle need mõtted meeldivad, aga samas ma ju tean, et minu rahalised võimalused ei ole sõbranna omadega päris sarnased. Temale tähendab see jah paari kuu jooksul kokkuhoidmist, aga Melbournes ei ole kokkuhoid see, et ma söön kuus kaks nädalat makarone ja Valla viinereid. Samas kui Eestis ei ole see isegi mitte kokkuhoid vaid paljude igapäev.
Parem on mitte sellele mõelda. Nagu kõik mu targad abiraamatud kirjutavad, siis ei ole ennast vaja sellisele lainepikkusele üldse häälestadagi, et ma nagunii ei saa minna ja ei saa teha, mul ei ole raha. Peaksin hoopis korrutama justkui mantrat, et raha jagub, ma saan teha kõike, mida ma tahan, kuni seda ise ka uskuma hakkan, ning siis raha tulebki 
Teate küll.
Aga et mitte sellises naiiv-positiivses toonis lõpetada, märgin veel ära ühe asja, mis mind räigelt häirib. See on see, kui ajakirjanikud kirjutavad “tahaplaanil”. See peab olema “tagaplaanil”. Ja eriti häirib veel see, kui ühes ajakirjas esineb kaks erinevat versiooni. Tekib küsimus, kas sellel ajakirjal keeletoimetaja üldse eksisteerib ja kui, siis mis kasu temast üldse on? Kuigi äkki on jälle mingi uue aja keelemuudatus nagu pensjon jne. Näete, jälle üks selline koht, kus ma tahaks kaebekirja kirjutada. Vanamutt valmis
Feeling the hate
Jälle on pikalt paus sisse tulnud. Aga ma olen selline veidrik, kes tahab kirjutada just siis, kui midagi konkreetset öelda on. Või on aega arutleda. Halb on see, et tihti tekib kirjutamisind just siis, kui on vaja vinguda. Täna ka natuke.
Nimelt pean natuke vinguma selle kallal, kuidas mulle ei meeldi üks kolumnist, kes Eesti ajakirjanduses suud pruugib. Üllataval kombel ei ole tegemist Sami Lotila või kellegi taolisega. Räägin PM naistelisas sõna võtvast portugallasest Jaoaoaoaoaoaoaoaoaost või mis ta nimi nüüd oligi. Täna on portaalis üleval temaga tehtud intekas. Natuke sirvisin seda lugu, aga absoluutselt ei viitsi süveneda. Mitte sellepärast, et Marina oleks selle igavalt kirjutanud, vaid lihtsalt see Jaoaoaoaoaoaoao on mulle ebameeldiv tegelane. Eile juhtusin lugema tema arvamusavaldust käest kinni kõndivatest inimestest. Härra ekspert siis julges need inimesed, kes käest kinni hoiavad, jagada mingi seitsmesse hälbelisse gruppi, kuhu siuksed inimesed kuuluda võiksid. Üks gruppidest polnud hälbeline, sinna kuulusid iluuisutajad. Kust võtab see jobu endale õiguse käest kinni hoidvaid inimesi niimoodi solvata? See, et tema ei taha käest kinni hoida, sest see on talle ahistav, ei tähenda seda, et inimesed, kes siiski naudivad taolist lähedust, oleksid ebakindlad või muidu vaimuhaiged. Mulle küll meeldib käest kinni käia. Minu arust on selle žesti näol pigem tegemist kiindumusavaldusega. Või lihtsalt armsa harjumusega, mille tagant ei olegi vaja vaimuhaiguse- või muid ilminguid otsida.
Sarnaselt käest kinni käimise teemaga on Jaoaoaoaoaoaoao ennast arvamusliidriks upitanud absoluutselt igal muulgi teemal. Ta on oma arvates kõva pleiboi, kellel on naisi, eriti just Eesti naisi, jalaga segada ja kellest kõik Eesti naised kodus teki all pahupidi silmadega ohkides unistavad. Newsflash – minu arust ei ole Jaoaoaoaoaoaoa üldsegi ihaldusväärne. Minu puhul võiks arvata, et põhjuseks on see õõvastav bareti ja lilla salli ja lokkide kooslus, aga nii see ei ole. Kellegi teise küljes võiks need kolm asja täitsa meeldivad olla. Kuigi sel juhul oleks eelduseks, et selleks inimeseks oleks mõni naine. Aga ei, põhjuseks ei ole need kolm asja. Antipaatiat tekitab just selle inimese wannabe-kõiketeadvus. Tema teab, tema ütleb, tema kirjutab ja teeb kunsti, tema on diip. Öäkk! Ma olen alati vihanud kirjutisi, mis toodavad võlts-diiplust. Et kui ma annan oma tekstile siukse hüpliku vormi, kuhu pikin sisse võõrsõnu ja “värvikaid” võrdlusi, siis ma olen hästi diip. Kindlasti ei tohi kirjutisest puududa ilukirjanduslik lõpp. Jaoaoaoaoaoaoa puhul on selleks tavaliselt justkui noaga lõigatud lõpp. See peaks lugejas siis salapära tekitama, andma ainest ise edasi mõelda. Et Jaoaoaoaoaooaoa hõljub pehmelt varvastel keksides minema. Minu jaoks nii võlts ja okse. Seetõttu ma lihtsalt enese mitte närvi ajamiseks tema kirjutisi ei loegi. Vot nii.
Aga elust üldiselt nagu midagi kirjutada ei olegi. Midagi äärmiselt põnevat ei ole toimunud. Või olen ma siis täielikuks põdejaks muutunud, kes enam ei raatsi isiklikku infot välja käia. Ma kustutasin oma pildi ära profiilist. Lihtsalt selleks, et äkki siis mul tuleb julgus isiklike kogemuste kirjapanekuks. Proovime. Kuidagi peab selle kirjutamise rütmi tagasi saama.
Üllatus!
Nonii. Maili täna küsis, et kas ma olen alla andnud elus ja blogi enam ei kirjutagi üldse, või kirjutan kusagil uues kohas. See andis mulle siukse idee, et läheks õige vaataks, mida ma kunagi ammu kirjutasin. Lugesingi siis pisut ja nii mõnus oli – mul on ikka sulg päris mõnusalt libisenud ja olen tootnud teksti, mida endalgi täitsa meeldiv tarbida. Võib-olla nüüd, kui ma sunniviisiliselt ennast tagant utsitan ja ühegi postituse kirjutan, saab rutiini sisse harjutada ja jälle aktiivselt kribama hakata. Tunnistan, et enda välja elamise kohta oleks samas tarvis, ainult et mida vanemaks saan, seda vähem tahaks võõrastele eraelulisi fakte paljastada. Ilma eraeluliste faktideta on aga nii kuradi igav.
Võtan eelneva elu siis lihtsalt natuke kokku, juhuks kui satub lugema keegi, kes mind ei tunne. Elasin 2 aastat Austraalias ja mõned mahlakad seiklused sellest ajast on ka siin blogis juba kirjas. Siis sai viisa läbi ja olin sunnitud naasema isamaale, millest ma pehmelt öeldes vaimustatud ei ole. Tänaseks tagasi olnud üle 8 kuu – krt, seda on päris palju. Töötan büroojuhina. Ei ole enam ajakirjanik. Natuke tahaks, aga natuke ei tahaks ka. Büroojuht tahaks ka ainult natuke olla, suuremalt jaolt ei taha olla. Kuigi selle viimase ma panen kontori mikrokliima arvele, mis teatud inimese tõttu päris mürgine on. Kui seda häirivat faktorit mu töö hulka ei kuuluks, siis ma ei nuriseks. Mulle väga meeldib oma töö ja töökaaslased ja ülemus. Seda ma ei ütle üldse pugemiseks, vaid mulle päriselt meeldibki. Lahedad inimesed, kes ei põe üleliia ja kes ei ole anaalsed ja kurjad, vot need mulle meeldivad.
Elan Tallinnas, unustasin mainida. Aga kus siis veel elama peaks? Tartus ei taha elada, aga tahan väga seal käia küll, seal on endiselt mitmed mu väga kallid sõbrad ning isapoolne pere ja vanaema. Tartus on väga lahe pidutseda ja niisama aega veeta. Aga Tallinnas on ka. Siin on mul ka palju lahedaid ja kalleid sõpru. Kui ma vanasti Eestis elades jagasin korterit oma endise kursavenna Rainiga, siis nüüd ma elan üksi. Nagu üks suur inimene elama peakski. See pead-jalad koos jagamine, sellest peab välja kasvama. Raha kulub küll rohkem, aga vähemalt on privaatsus ja minu puhul veel üks hea asi – üksi elades ma koristan rohkem.
Eraeluline update ka. Vallaline. Punkt. Tegelt ei ole punkt, koma on. Ei, kolm punkti on hoopis.
Mitmed on minult peale aastavahetuse pidustusi uurinud, et kas mul uueks aastaks lubadusi ka on. Ei ole. Ei olnud, õigemini. Ma ei ole viitsinud üldse sellise asja peale mõtlemisele aega raisatagi, aga tegelikult võiks. Näiteks praegu tuli idee, et minu uue aasta lubadus võikski olla see, et hakkan uuesti blogi kirjutama. Seeläbi kirjutan enda elust mõnusalt kroonikat ja kunagi tulevikus on hea lugeda. Nagu ma tänagi lappasin kolme aasta vanuseid sündmusi. Ma märkasin, et ega väga palju selle ajaga ma muutunud ei olegi. Vähemalt tekstist kumas niimoodi läbi. Ma arvan endast võib-olla natuke vähem kui siis. Ja kõiksugu eesmärgid ja visioonid ja unistused on palju hägusemad. Jällegi, see on laiskuse viga. Seda kõike annaks parandada. Ning ma südamest loodan, et blogi aitab igati kaasa
Ühesõnaga, juhul kui on veel keegi jäänud, kes vahel siia kiikab, siis minu poolt jälle soojad tervitused ja kui vähegi huvi, siis võib minu seltsis tulevikus jälle mõne minuti veeta!
Tagasi
Pole nyyd v2ga kaua kirjutanud. Olen tegelenud otsade kokku t6mbamisega. Eks igasuguseid asju ole juhtunud, aga peale selle, et nyydseks Austraalia pinnalt lahkunud olen, ei ole midagi v2ga m2rkimism22rset. Asjad, mis olid 2revad ja mis algasid, said sama kiirelt ka otsa.
Hetkel viibin Kuala Lumpuri lennujaamas ja ootan lendu Amsterdami. Muidu mul oli reisiplaan v2ga kenasti koos. Et Melbournest tuleb lend Kualasse, v2ljub 15.00 ja j6uab kohale 21.30 kohaliku aja j2rgi, ning lend Amsterdami v2ljub 23.45 ning j6uab millalgi sinna ja sealt kohe paari tunni p2rast lend Tallinnasse. Nyyd on aga k6ik sassis. Lend Malaisiasse j6udis 6igel ajal, aga miskip2rast on Amsterdami lend edasi lykatud umbes viie tunni v6rra. Esialgu. Jumal teab, ka see v6ib ju muutuda. Eks nad mulle uue lennu Eestisse muidugi orgunnivad, aga millal see v2ljub ja mis saab, seda ei osatud veel 6elda. Anti ainult s66gitalong. Kuigi mul ei olegi k6ht veel tyhi, sest siia lennul s66deti meile p2ris palju asju sisse. Lendasin Malaysia Airlinesiga, mis ei olegi k6ige hullem. Ega ma plaaninudki lennukis hullemalt kaanima hakata, aga yhe veintsu ikka v6tsin. T2itsa m6nus oli. Melbourne aja j2rgi on kell juba 1 66sel ja ma hakkan 2ra v2sima. Nii igav on lennujaamas passida. Yksinda. Seekord mul ju pole Mikku, kellega 66 l2bi Eestit v6i kaarte m2ngida.
Ma avaldan selle postituse viivitusega, sest ma teen kodustele yllatuse. Mul oli selline plaan, et kui saabun, k2in vanast kontorist l2bi ja yllatan K2tit, kes seal t66tab. Peale seda pidin minema ema juurde, kes arvab, et ma saabun Suurel Reedel. Ning kui seal paar p2eva oldud, siis Tartusse isa ja Inxi yllatama. P2rast siis j6uaks ringiga Tallinnasse j2lle tagasi. Aga nyyd on jumala jama. Ei teagi, kuidas j6uan ja mis saab. Sellistel hetkedel m6tlen, et oleks v6inud ikka niimoodi lennata, et olen p2eva Kualas ja siis p2eva Amsterdamis, et ei oleks t6mblemist v6i siis vastupidi – munemist. Nojah, teine kord targem.
Melbournes muidu k6ik sujus, aga vot raha ei 6nnestunud kuidagi vahetada. Kujutate ette, et seal ei olegi nii, et l2hed panka ja ytled, tere, tahaks raha vahetada. Esiteks pead sa olema panga klient. Kui ei ole, siis peab pass kaasas olema. Reisijale on see suva, tal nagunii pass kaasas, aga tavainimesel ju ei ole. Ning kui l6puks j6uad leti juurde, et nyyd paluks eurosid, vaadatakse sind sellise n2oga, nagu Soome marku oleks kysinud. V6i kui neil isegi neid on kunagi sees olnud, siis nyydseks loomulikult enam yhtegi kupyyri ei ole. Mul polnud aega rohkemates pankades kui kahes k2ia, mist6ttu olengi nyyd ainult dollaritega. Lennujaamas on teatavasti sellised putkad, mis seitse nahka koorivad.
Meeleolu on mul loomulikult kurb. Tegelikult ma arvasin, et asi saab olema umbes 40 korda hullem. Et nutan hysteeriliselt ja vajan rahunemiseks Xanaxit, aga tegelikkuses polegi ma veel pisaratki poetanud. Muidugi j6uga tagasi hoides, aga siiski. Hea tulemus. Eks n2is, mis saama hakkab, kui Eestisse j6uan. Osaliselt on veel k6ik tore ja uus, teadmatus on ju. Aga kui Eestisse j6uan ja mingi reaalsuspauk mulle kohe n2kku 2ra virutatakse, eks siis tuleb ka Austraalia-pohmell. Midagi tuleb v2lja m6elda, et saaks sinna tagasi minna. K6ik v6ib juhtuda.
Ehk on osaliselt “syydi” ka minu viimased emotsioonid, millega Melbournest lahkusin. Mitmeti negatiivsed. Esiteks oli minu 2rasaatmispidu suur l2bikukkumine. Absoluutselt k6ik l2ks valesti, mille tagaj2rjel olin nii pettunud, et ei oska seda 2ra kirjeldadagi. Seda pettumust ei jagunud mitte ainult laup2eva 6htusse, vaid ka terve pyhap2ev oli v2ga nukker olla. Lisaks ka yks l6rri l2inud suhtealge. Ei, mitte et ma oleks arvanud, et viimastel n2dalatel mingi lavstoori areneb. Aga lihtsalt ei l2inud see fling ilusa l6puni, vaid sai enne otsa. Kusjuures p6hjused on ebaselged. Nii et ka see tegi mind nukraks. Pluss veel kogu see suur paine, mis kaasneb teadmisele, et minu elu senised kaks parimat aastat on nyyd l2bi ja suure t6en2osusega elu samas positiivses v6tmes ei j2tku. Kuigi minu ainus plaan on see, et nii pea kui ma Eestis
pettun ja ma tunnen, et seal ikka kohe mitte midagi ei ole, teen s22red.
Lennukis oli muideks isegi mugav. Lugesin algul raamatut, aga siis hakkasin vaatama filme ja sarju. Nii v2ga olin ma n2ha tahtnud filmi “King’s speech”, nyyd saingi selle 2ra vaadata. Olin n2ha tahtnud ka “The little Fockers” ja ka see sai vaadatud. Olen kuulnud vastakaid arvamusi selle filmi kohta. Aga ma ytleks, et ei olnudki nii hirmus nagu ma arvasin. Mina sain paaris kohas t2itsa naerda. Manopause. Hahaha. Jessica Alba oli kyll mu meelest v2ga halb. Samas, 2kki oli asi rollis. Ei tea. “King’s speech” meeldis v2ga. Ja kolmanda filmina vaatasin “The Fighter”, mis ka v2ga meeldis. Just viimane matsh oli nii p6nev, et ise hakkasin ka nagu t6mblema pingis. Seriaalidest yks osa “How I met your mother” ja yks osa “Two and a half men”, kumbagi neist polnud ma n2inud. Yhes6naga j2in repertuaariga suhteliselt rahule. Eks n2is, mida pakutakse j2rgmisel lennul, kuigi seal ma loodan enamuse ajast magada, et poleks Eestisse j6udes v2ga v2sinud.
Loodan, et nyyd hakkab j2lle tihemini postitusi tulema.
Hiljem
Eilne 6htu ei saanudki sellega l2bi, et ootasin oma lennu 2ra ja lendasin Amsterdami. Juhtumisi l2ksin lennujaama peale uurima, et mis toimub, ja v2ga hea, et l2ksin, sest selgus, et lend on veelgi m6ned tunnid edasi lykatud ning meid saadetakse hotelli magama. Minuga hakkas juttu ajama yks Malaisia tydruk, tuli v2lja, et tema lendab Ukrainasse vanematele kylla, isa olevat seal diplomaat. Selgus, et hotell, kuhu meid saadetakse, on Marriott. Kohe oli elevus sees, et peaks siis ju eriti peen hotell olema, kohe p6nev n2ha, milline siis on. Aga Aasia standardid on hoopis teised, mis Euroopa omad. Isegi Egiptuses on parem. Marriotis oli koristus kuidagi poolik, sisustus hakkas amortiseeruma, aga oli n2ha, et kunagi oli tegemist v2ga suursuguse kohaga olnud. Maja ise oli lossi suurune. Sambad ja k6ik. Aga sees olles oli ikka siuke tunne nagu oleks Taru hotellis. Magada sai ka ainult 2.5 tundi, sest kell oli l6puks v2ga palju ja lend v2ljus juba 8 ajal hommikul. Hommikus66k algas kell 5. Meeletu. Viskasin kaks kohvi sisse, aga ikka oli jube uni. Lisaks valutas vasak k6rv, mis t6estab mulle, et stjuardessina t66ada vist ei saaks, mul on alati lendamisega k6rvad hellaks l2inud. Ostsin siis valuvaigistit, mis isegi aitas. Alguses.
Lend Amsterdami m66dus normaalselt. Anti syya ja juua ja sai telekat vaadata j2lle. Kahjuks oli “telekamenyy” t2pselt sama, mis eelmiselgi lennul, aga ikka leidsin yht-teist, mida vaadata. Seekord oli k6rvavalu maandumisel juba nii hull, et valuvaigisti ei aidanud kyll yldse ja isegi pisarad pigistas v2lja. Maandumisel 6elda ka, kuhu need minema peavad, kellel j2rgmine lend ees ootamas, aga kuus nime h6igati v2lja, kes pidid enne v2ljumist mingi Malaysia Airlinesi h2rraga r22kima. Muidugi ka mina nende hulgas. Ja see Malaisia tydruk. Selgus, et meie m6lema lend on alles j2rgmisel p2eval ja j2lle saadetakse hotelli. Seekord oli parem see, et kell oli alles 2 peval, nii et oli aega lasta end rahulikult hotelli toimetada, k2ia dushi all ning ka linna vaadata. Seekord paigutati meid hotelli nimega NH Hotel. Tegemist oli kohe lennuv2lja kylje all asetseva hotelliga, mis n2gi v2lja nagu vangla. V2ljast. V6i siis koolimaja. Yhes6naga, suht nadi. Seest oli v2ga kena. Just selles m6ttes kena, et v2ga puhas. Vannituba l2ikis ja kogu sisustus oli uus ja v2rske. Toad olid kyll 3 korda v2iksemad kui Marriotis, aga sellest polnud midagi. Otsustasime minna linna. Selleks pidime hotelli transfeeriga lennujaama s6itma ja sealt rongiga linna. Ostsime rongi jaoks p2evapileti, mis maksis tsipa alla 8 euro. Tegelikult isegi okei, Melbournes maksab bussipilet lennujaamast kesklinna 17 dollarit (yks ots).
Kesklinnas hakkasime siis kuhugipoole astuma. Esimene vaatamisv22rsus oli rongijaama ees tuima n2oga kusev mees. V6i no mis ta n2gu nyyd nii tuim oligi, irvitas veel n2kku mulle. Yldse oli seal kuidagi veider olla. Kanepihais k2ib yle pea koguaeg, ka 6ues t2naval. Mehed ja poisid on k6ik siukse vastiku ilmega, nagu t6mbaks sind silmadega l2bi sel hetkel kui neist m66da k6nnid. Koguaeg k2ib hull j6llitamine. Syda l2ks pahaks. K6ik suveniiripoed olid yhesugused, tuuleveskid, tulbid, puukotad ja igasugused vidinad, mille kyljes neid kasutada sai, pluss k6iksugu dressipluusid Amsterdami logodega ning mingi eriti veider kraam – noksi- ja tissikujulised tassid ja jullad. Mina muidugi kehitan selliste r6veduste peale 6lgu ja m6tlen lihtsalt, et kuidagi kohatu ja maitsetu, aga moslemiusku malaile tuli Hollandi vabameelsus yllatusena.
K2isime s66mas ja kolasime poodides. Nojah, ikka oli natuke sydantsoojendav n2ha neid poode, mis Eestiski on, ja mida ei Aasias ega Austraalias ei ole, aga k2si midagi ostma ka ei t6usnud, sest esiteks, allahindlusi nagu polnudki, teiseks, Eestis on sama kaup t2pselt sama hinnaga, juhul kui t6esti peaks tekkima soov endale midagi soetada, ning kolmandaks, mul polnud pagasis nagunii enam ruumi. Tagasi hakkasime liikuma kuskil 9 paiku. Kerge vaevaga leidsime tee rongijaama, kuid siis hakkas j2lle pihta see jamamine, et milline rong ja kust l2heb lennujaama. Tablood ju pole inglise keeles. Midagi oma arust isegi leidsime, kuid m6lemad silmi kissitades ja tabloolt midagi v2lja lugeda yritades (mul polnud prille ega l22tsi, see teine tsikk ka ei n2inud t2pselt), kuulis meie vestlust pealt yks kohalik, kes ytles, et hetkel lennujaama poole yhtegi rongi ei l2hegi, k6ik need on tyhistatud. Meie muidugi shokis, et kuidas siis nii. T2nasime ja jooksime tagasi informatsioonipunkti. Onkel teatas, et lennujaama t6esti hetkel midagi ei s6ida, sest seal oli kuskil tulekahju olnud, mist6ttu r66pad suletud. Kyisime, kas ta oskab ehk aidata meid ning 6elda, mil teisel viisil saaksime lennujaama, aga tema kehitas 6lgu ja ytles, et ei tea, kuidas saab, n2oilme lisas omalt poolt: “pole minu asi”. Yks teine infotegelane saatis meid metroo kassasse ja soovitas proovida metrooga minna. Seisime j2rjekorra 2ra, aga vaid selleks, et kuulda – ka ykski metroo ei l2he rongijaama. 6nneks soovitas too daam meil s6ita Haarlemi jaama ning sealt bussiga lennujaama s6ita, myys piletid ja puha, vastava rongi peale tuli juba joosta. 6nnestus 6iges peatuses maha minna, leida ka bussipeatused, kuid seda, millise bussiga lennujaama saab, ei 6nnestunud tuvastada. Yks bussijuht ytles siis l6puks, millise bussi peale peame minema, ning 6nneks see buss ka kohe tuli. Me olime ju lausa surnuks kylmumas, v2ljas oli p2eval vaid 10 kraadi sooja olnud ning 6htuseks ajaks ju veelgi v2hem. Bussis hakkas m6lemal uni peale kippuma. Olime yleval olnud 24 tundi j2rjest, eelneval 66l maganud vaid paar tunnikest, lennul Amsterdami ei olnud kummalgi meist tukastada 6nnestunud. Buss venis nagu tatt, nii pikk tundus see s6it. Yhel hetkel aga j2i hoopiski seisma ja hakkas tagurdama. Siis selgus, et oli kuskilt valesti s6itnud, nii et otsetee asemel tuli v2ike ringi sisse teha. Yhel hetkel, seda ringi tehes, n2gime me 2kitselt omale tuttavat vanglahoonet. See oli meie hotell. Milline vedamine, palusime bussijuhil peatuda ja kargasime bussist v2lja, ilma et oleks pidanud lennujaamani kaasa s6itma ning seal veel hotellitransfeeri ootama.
Uni oli oi kui magus. Kui hommikul poole 7 ajal 2rkasin, oli siuke tunne, nagu oleks 12 tundi magada saanud. Nii m6nus ja v2lja puhanud. K2isin pesemas ja olingi valmis j2lle lennujaama poole teele asuma. Ega lennuni v2ga palju aega j22nud polnud, aga arvasin, et kyllalt laabub, kaua ei pea ju seal check-inis istuma, sest Estonian Airi lennukid on tavaliselt nii v2ikseid, et suuri horde rahvamasse sinna ei mahukski. Check-ini lauas teatab t2di aga mulle, et mul ei ole bookingut yldse olemaski. Lubas m6ned k6ned teha ja asja uurida. Mul tuli juba v2ike v2relus sisse. Umbes 10 minutit hiljem oligi selge – Malaysia Airlines polnud mulle bookingut yldse teinudki (kuigi mul oli vastav paber n2pus) ning keegi teine vastutust enda peale ka v6tta ei kavatsenud, sest piletid olid ostetud eraldi (kuigi ma ostsin nad yhtse paketina), seega Estonian Airil oli sygavalt yksk6ik, nemad polnud milleski syydi, ning keegi teine ei kavatse ka midagi kosta. Ainus v6imalus mul oma kannatusterada l6petada, oli minna Air Agencies leti juurde ja oma raha eest endale uus pilet soetada. Tormasin otsima nimetet letti, ja k6ndisin edasi-tagasi vast kokku maha oma paar kilomeetrit, enne kui paiga leidsin. Ei olnud sinna kirjutatud, et Air Agencies. Lihtsalt mitu firmanime koos yhes letis. Hakkasin juba 2rrituma, nutt oli ka juba kiire tulema. 6nneks suutsin end nii palju tagasi hoida, et lasin voolata m6nel pisaral, aga p2ris t6nnima keset lennujaama ei hakanud. Lisaks hakkas mind painama mure, mis minu pagasist saab. Kus see yldse olla v6is? Pidi ju olema nii, et Austraalias annan 2ra ja Eestis saan k2tte. Aga nyyd, kui mu pagas on kuskil lennujaamas ja mul lennule isegi kohta pole, mis saama hakkab? Soetanud 220 euro eest uue pileti, algas tormijooks tagasi check-ini, et kas nyyd j6uab peale v6i mitte. 6nneks 6eldi, et pagasi saan endale sellele lennule siiski registreerida, n2idaku ma check-inis vaid sildikest ning nad teevad selle minu eest 2ra. Halvimal juhul juhtub see, et mu pagas tuleb Tallinnasse homse, mitte t2nase lennuga (p2evas on vaid yks lend). Check-in sai ikkagi tehtud, mis mind natuke rahustas, aga n2inud seda metsikut j2rjekorda, mis turvakontrolli viis, hakkas syda j2lle kiiremini taguma. Pardale minekuni oli aega vaid 25 minutit. Loomulikult asus see v2rav, kust lend v2ljub, ka k6ige kaugemal lennujaama otsas. Tormasin nagu segane, yleni higine, kuigi seda ma olin olnud juba Air Agencyt otides. J6udsingi t2pselt nii, et sain p6randale istuda ja yhe raamatu kotti toppida, kui juba algaski lennukisse laskmine pihta. Sain elusalt lennule ja praegune tekst on ka seal trykitud.
Isegi v2ike s66gipoolis anti. Kaks miniv6ileiba. Yks leiva ja juustuga, teine saia ja tuunikalaga. P2ris meeldiv, sest m6ned aastad tagasi Brysselist lennates ei saanud midagi peale yhe tassi mahla v6i vee, kuigi Amsterdami lend on t2pselt sama pikk. Leib maitses h2sti, pole Eesti leiba ju juba kaua saanud. Joogiks v6tsin lisaks kohvile tomatimahla, Aura tomatimahla, ka seda pole juba tervelt kaks aastat juua saanud.
Peamised t2helepanekud, mis siiani teinud olen, on olnud see, et mida p6hja poole sa tuled, seda kylmemad ja ebaviisakamad on inimesed. Klienditeenindajad on olnud suhteliselt kivin2od k6ik. Hollandis. Keegi ei naerata ega ole abivalmis. Kui midagi kysid, siis suure t6en2osusega kuidagi saad ka abi, aga vaid sel juhul, kui kysid mitmetelt inimestelt. Kui juba Hollandis nii on, mis siis veel Eestis olema saab? Sellega on raske harjuda. Ma loodan, et ma ei k6la nagu mingi hull proua, kes eriservissi n6uab. Vastupidi, mulle meeldiks m6nus meeldiv suhtlus, tema naeratab, mina naeratan ja koos viskame m6ne nalja ja k6igil hea olla. Aga ei, eriti ei julge enam nalja teha, vaadatakse nagu imelikku. Tallinnas oli vanasti samamoodi, kui Tartus siiski oli naljatamine lubatud. No elame n2eme, mis siis nyyd saab.
Minu praegune ainus lootus on see, et ma oma pagasi k2tte saan ja et ma ka kohe Tartu bussile saan ja et mu ema veel Maamessil on, et ma saaks teda sinna yllatama minna. Eks ma kohe kirjutan, millised on mu koduste muljed, kui ma niimoodi ootamatult v2lja hyppan.
