Kristallist elu

Saabusin siis lõpuks farmi nüüd. Asukohaga on nii, et Sheppartoni kandis Mooropna linna lähistel. Cassie tuli eile mind rongile saatma. Peaaegu jäin muidugi hiljaks, sest me ei leidnud parkimiskohta alguses ja liiklus oli ka nagu ta oli, kuid võib-olla oli see isegi hea, et ei jäänud muigutamiseks aega. Ma kogesin juba päev enne seda, mis juhtub, kui on aega pikalt mõelda sellele, et nüüd kohe ma peangi minema ja ei tea, millal tagasi saan käima. Teisipäeva päeval just nii oli. ühel hetkel tabas see mind nagu välgunool ja meeleolu oli kohe 25 pügala võrra alanenud. Nutsin nagu meeletu ja ka Cassie hakkas nutma. Istusime hosteli ees ja mõlemad nutsime. Rongisõiduga läks aga nii, et kui Cassie oli mu kohvriga rongile aidanud ja ise pidi välja minema, siis aknast ma nägin, et tal silmad märjad ja automaatselt hakkasin ka mina nutma. Inimesed võisid küll vaadata, et mis siis nüüd lahti on, mida see ulub seal. Kuid ei saanud midagi parata. Istusin seal koos aasialastest pinginaabritega ja olin üldiselt häiriv, sest mul oli spordikott ja suur kohver, mis kõigile jalgu jäi ja põlveruumi vähendas. Peale suuremat nutmist ja vahetult enne piletikontrolli läksin ma vetsu. Kui vetsust tagasi tulin, kohvrit enam seal polnud. Imestunult ja segaduses vahtisin ringi, kui hiinlasest vanamees näpuga osutas ja ma sain aru, et ju viis piletikontrollimees mu kohvri kahe vaguni vahele või midagi. Istusin, lugesin raamatut, kuulasin muusikat ja saatsin sõnumeid. Aknast välja vaadates nägin kena maastikku ja miskipärast tekkis siuke tunne, nagu oleksin küüditatud või midagi. Et rong, pisarad, sõit maale, kuhu ei taha minna… Linnakesed, kus peatusime, muutusid üha pisemaks. Lõpuks hakkas kätte jõudma minu peatuse aeg. Suure vaevaga sain kätte oma akna kohale riiulile paigutatud spordikoti. Natuke enne peatust mõtlesin otsima minna ka kohvrit. Vaatan kahe vaguni vahele – no ei ole. Vaatan meie vagunisse – ikka ei ole. Nüüd tekkis juba paanika, et kus siis on? kõndisin edasi-tagasi, endal süda juba rinnus peksmas, et mis nüüd saab. Üks naine minu pingireast ütles, et vist viis piletikontrollimees mu kohvri kuhugi teise vagunisse. Ma siis kiiruga jooksin sinna, et kas on. oligi. Ainult et rong juba seisis ja ma kartsin, et iga sekund lüüakse uksed kinni ja adjöö. Mida teha? kas visata õlakott ja spordikott uksest välja ja tormata kohvri järele? Või panna need ukse kõrvale maha ja joosta kohvri järele? Kiirelt nii tegingi. Ja siis vinnasin kiiruga oma suurt musta kohvrit järgi. Õnneks oli Val, kes mulle vastu tuli, mind märganud ja juba aitas mind koos kraamiga rongist maha. Ma olin ikka täiesti hulluks vahepeal minemas. Kartsin, et tuleb oma pakkidega Sheppartoni välja sõita. Siiski, kõik laabus.

Edasi algas sõit farmi poole. Ega seal pikka sõitu polnud. Kui kohale jõudsime, näitas Val mulle minu hüti kätte. Hütt number 18. See on hästi pisike, nagu nad kõik. Ainsaks sisustuseks on kaks voodit seina ääres ning nelja riiuliga kapp. Voodite kohal on ka nagikonksud, aga see ongi kõik. Uks käib hütil küll lukku, kuid see on siuke kipakas. Fakt, et ma pean oma arvuti siia jätma ja kõik muu, eriti ei rõõmusta. Toanaabriks on mul jaapanlanna Yoko. Ta ei oska eriti inglise keelt. Räägib, kui tarvis, aga ise ühtegi küsimust ei esita ega vestlust arendada ei soovi. Hoiatas mind varaste eest, küsis ainult, kust ma pärit olen ja teatas, et siin peaks veel eestlasi olema. Kuulsin tõesti, et ongi. Priit, keda ma juba tunnen, üks kutt veel ja siis kolm tüdrukut. Ühtegi nimetatuist ma eile õhtul ei kohanud. Ma ei julgenud telekatuppa ja kööki tutvumisringile minna. korra ma seal käisin, kui Val näitas, kus külmkapp on, aga kindlasti vaatasid kõik siukse pilguga, et mis enda meelest suur proua siia siis küll laekus, valgete pükste ja roosade kauboisaabastega. Küllap ma oleks ka maariideid leidnud või nii, aga kuna kauboisaapad on kõige suuremad esemed minu jalanõuderepertuaarist, siis ma lihtsalt pidin neid kandma. Ning peale valgete teksade polnud ükski teine paar pükse puhtad. Vot selline huumor siis.

Voodi on mul tavaline vedrupõhjaga voodi, madrats suht õhuke ja ma ei teagi, kumb täpsemalt, aga üks neist on väga ära vajunud, nii et kui ma voodil olen, siis vajun kuskile auku ning öösel hakkab selg sellest valutama. Voodipesusid ei anta. Täna sain voodilina, aga ei patja, tekki ega muud luksust küll mitte. Õnneks on mul magamiskott, mille Eestis enne lahkumist ostsin, et no igaks juhuks, iial ei tea. Yoko ütles, et öösel võib päris jahedaks minna meie onnis. Eks ta loogiline ole, soojustust ju pole. Nii et no näis, õnneks on suveaeg.

Hommikul lähevad kõik 7ks tööle. välja arvatud muidugi mina täna hommikul, sest ma ei pidanud täna veel tööd alustama. Igapäevane rituaal näikse olla see, et vahetult peale 7 tuleb oma ringile üks vanamees, kellel on käes katkine puumalakas, ning kes koputab selle nuiaga hästi kõvasti igale uksele ja siis kostub: kopp-kopp-kopp hellõõuu. Kopp-kopp-kopp hellõõuu. Kopp-kopp-kopp hellõõuu, kamin in. siis ta teeb ukse lahti ja veendub, et tuba ikka on tühi. Mina kargasin voodist püsti, tegin ukse lahti ja vastasin siis küsimustele, kes ma olen, mida ma siin teen ja kas ma olen ikka tööline või tulin niisama magama siia, sest ööbida tohivad ainult need, kes siin töötavad. Arusaadav, 35 doltsi või mis see nädal siin maksabki, on ikka väga soodne. Melbournes saab selle eest ühe öö ainult.

Nüüd siis on mul kontoris käidud ja andmed sisse antud. Homme lubati lõuna paiku öelda, kunas treening toimub, tööle hakkan pühapäeval. Olgu öeldud, et täna on neljapäev, ega ma ei tea, millal selle postituse netti alles üles saan, sest oma kambris mul netilevi ei ole.

Muidu ärasaatmispidu kui sellist mul ei olnudki. Kaks õhtut järjest sai hostelis pidutsetud aga küll. Esmaspäeval tuli hostelisse Mikk oma sõbra Pepega. Pepe pidi järgmisel päeval Austraaliast lahkuma, nii et see oli nagu kergelt tema ärasaatmine. Samuti oli viimast ööd Aussis minu endine majanaaber Ina. Mikk arvas, et peaksime hakkama tekiilat jooma. Nagu tal kombeks, ega ta ei küsinud, et kas te tahate, vaid tellis 8 pitsi lauale. Õnneks olin mina sel hetkel Pauliga juttu ajamas ja kui ma tagasi tulin, oli 8ks järel ainult 2 pitsi. Nii et Mikk tellis uued. Õhtu lõpuks olin mina ära tarbinud 4 pitsi, teised kõik 6. Lisaks veel palju õlut ka. Järgmisel päeval oli Australia Day, mis kõigil tööinimestel muidu vaba oli, aga mina isegi töötasin. Õnneks vaid kaks tundi baaris. Mikk küpsetas grillil vorste ja kana ja nii me siis tähistasime seda päeva barbequega. Õhtul tulid hostelisse Eileen ja Rob ja Miku algatusel läks jälle tekiilatamiseks. Äärmiselt tore ja lõbus oli. kahju, et siuksed Melbourne õhtud nüüdseks otsas on. hea on muidugi veel see, et tegelikult on Mooropna Melile lähemal kui Tartu Tallinnale, nii et ma saan juba õige pea sinna külla minna. mida ma kohe kindlasti plaanin teha.

Aeg Melbournes hakkab lõpuni tiksuma. Kuna ma viimasel ajal pole oma tavanormi täis pidutsenud, siis mõtlesin sel nädalavahetusel ikka korralikult ette võtta. Neljapäeval käisin ma ühes poes, kus mu sõber Christian töötab. Pood on siukene pood, et Christiani sõber, taanlane, mõtles ühel heal päeval, et prooviks õige rõivaäris kätt ja otsustas teha poe, kus müüb Taanist pärit kaupa. Mõeldud, tehtud. Hästi ilus ja hea pood on, kõik asjad ainult nii kallid, et minusugusel ei ole sinna väga asja. Kui niisama imetlemine välja arvata. Kuid neljapäeval juhtus selline nali, et müügil olid seemisnahast kauboikad, siuksed ilusad, pika säärega. Umbes sellised, milliseid ma juba kolm aastat tahtnud olen. Mõtlesin, et lükkan jalga, vaatan, kuidas tundub. Väga hea tundus. Lõheroosat värvi ja puha, täpselt minulik. Ning kuna tegemist oli näidisega, saapad polevat veel tootmissegi läinud, kehtis neile ulmeliselt odav hind. 100 dollarit, kuid tänu faktile, et ma olen Christiani sõber, ütles ta, et saaksin need 70 dollariga. Kuna ma olin möödunud nädalal hullumeelse kombel tööd rabanud, siis rahakest ka natuke oli, nii et ma otsustasin need saapad endale ära osta. Nagu väike preemia või nii. Selline tore kogemus. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida   Tahtsin seda öelda, et neljapäeval Christian ütles, et tal on reedel plaanis poe uutes ruumides väike pidu teha, lahkumisdringid või nii, sest ta sõidab veebruari alguses koju, ning et tulgu ma ka läbi, kas või natukeseks. Nii ma siis otsustasin minna. Väga hea otsus oli, sest ma nägin seal nii palju tuttavaid, keda tükk aega näinud polnud. Lõbus lõbus lõbus pidu. Eileen ja Rob olid tädi juurest teel linna, et me kõik koos siis välja saaksime minna. Läksimegi siis hiljem Iiri pubisse Bridie O´Reillysse. See on siuke rõve koht tegelikult, kus saab vastu pidada ainult juhul, kui väga purjus oled. Ma polnud. See selgus hetkel, kui oli tarvis tantsupõrandale minna. No kohe kuidagi ei tulnud tants. Muusika oli ka õudne. Varem mängis seal reedeti siuke bänd, kus laulja oli ikka superhea ning kõik bändipoisid silmale head vaadata olid. Seekord aga oli laval väga imelik koosseis ning kogu värk kõlas kokku nagu õudusunenägu. Laulja pani meile kohe silma peale nii pea kui Eileeniga olime tantsima läinud ja see häiris. Inimene lihtsalt jõllitab ja siis laulab näkku. Vastik. Pärast, kui bänd lõpetanud oli, tuli see laulja lavale pille pakkima ja hakkas meiega veel rääkima ka, kuid mina eemaldusin sealt kohe. Too olevat meid veel kuhugi kutsunud edasi pidutsema, tema poole või nii. Eileen korraks vist isegi mõtles selle peale, aga mina teatasin resoluutselt, et mind selline asi üldse ei köida. Rob ka ilmselgelt vaimustuses polnud. Nii et seadsime sammud kodu poole. Muidu oli tore.

Laupäeva hommikul helistas mulle Cassie, küsis, kas ma magan. Muidugi magasin, kell oli kõigest 10, aga ma ütlesin, et tule ikka läbi muidugi. Asi kujunes nii, et läksime koos hommikust sööma. Terve nädala oleme olnud suured dieedigurud ja mittesööjad, et kaalus kõvasti alla võtta. Paraku sündis kellegi peas (minu vist) ebaterve otsus minna mäkki. Mis päädis otsusega sel päeval rohkem mitte süüa. Kusjuures nii läkski. Päeval tegime me mõlemad ühed uinakud, ning õhtu kulus enese sättimisele, sest plaan oli koos klubisse minna. Ühendust võtsid ka Marion ja Jengel ning ütlesid, et nemad ka tahavad välja minna ja siis otsustasime, et lähme kõik samma kohta, et lõbusam oleks. Meie istusime Cassiega tema juures. Ühel hetkel helistas Cassie uus peigmees ja teatas, et nemad tulevad sõbraga ka sinna. Natuke piinlikuks tegi asja see, et juba terve nädala on nemad Cassiega mõelnud, kuidas mulle mõni Pascali sõber sokutada. Sedasama sõpra, kellega ta tulema pidi, sokutada püütigi. Õnneks kujunes asi normaalseks. Tunnikese nad seal olid ja siis läksid edasi oma pidu pidama. Meie tellisime takso, helistasime Marioni ja Jengli tänavanurgale, et nad sealt üles korjata, ning võtsime suuna klubi poole. Klubi nimi on Motel, mina seal enne käinud polnud. Tegemist on sellise peene kohaga, kuhu igasuguseid sisse ei lasta. Ainus võimalus sisse saada oli teatada, et me oleme Dani sünnipäevalistis. Dan on Cassie sõbranna sõber, keda ta nägupidi teab. Turvamehed sahistasid mingeid pabereid selle peale ja käisid küsimas kuskil midagi, ning palusid siis Jenglil dressipluus seljast võtta, et näha, kas riided ka kõlbulikud on. Jengel tegi luku lahti ja näitas siis, millist t-särki ta kannab. Turvamees muigas ja ütles, et jumal tänatud, et Ed Hardy pole (vahemärkusena ütlen, et Moschino oli). Siis lisas turvamees muuseas, et järgmine kord pane midagi paremat selga, sest muidu ma sind enam sisse ei lase, ning põrnitses rahulolematult Jengli dressipluusi. Mille peale Jengel süütult teatas: But it´s Armani. Selle peale purskasime kõik kooris naerma. Sisse me saime ja armaaninalja jätkus kauemaks.

Klubi ise oli nagu tavaline klubi ikka. Midagi väga peent ja üleloomulikku seal polnud. Muusika keskpärane, inimesed ka suht keskpärased. Nii me ei jäänudki sinna väga kauaks. Kaks tundi järjest lõime neljakesi tantsu, tegime pilti, naersime, ning asutasime kodupoole minema.

Ja nii hakkabki üldse mu aeg siin otsa saama. Esmaspäeval tuleb majast välja kolida, nädala keskel pean pakkima ennast kokku ja farmi sõitma. Ma ei oota seda absoluutselt. Paul ütles, et tema arvab, et farmitöölist minust ei saa. Ma sobivat baari paremini. No ma tean seda ise ka, aga samas olen ma ju laudas ka igasuguseid asju teinud, kui vaja on olnud. Päris siidikäpp pole. Kuid eks näis. Kui kuidagi välja ei mängi, olen arvatavasti linnas tagasi. Ja ruttu.

Küll on pahasti. Vist on nii, et peangi nüüd lõpuks oma kodinad kokku pakkima ja hakkama end farmi asutama. Vähemalt selliseid uudiseid on kuulda olnud, kuigi farmist pole mulle keegi helistanud. Eileen ütles, et olevat lubatud helistada ning nimi on tööliste nimekirja juba üles märgitud. No näis. Kui ma seda esimest korda kuulsin, siis läks tuju kohe nii ära. Ma tean, et tegelikult peaksin rõõmus olema, et töö on olemas ja iseenesest on mul seda kohta hirmsasti tarvis. Muidu ju teise aasta viisat ei saa. Ning samuti mängib suurt rolli fakt, et seal on võimalik ka head raha teenida, kui vaid kätel käia lased. Kuhugi raha eriti kulutada pole, sest elupaik asub linnadest tublisti eemal ning ega aegagi nii laialt käes poleks nagu mul praegu on. Praegu on lihtsalt nii mugav elu. Kui ainult oleks nii, et minema ei peaks. Oleks ja oleks.

Ega muus osas on elu rahulik. Midagi põrutavat toimunud pole. Eileeni ja Robiga käisime Great Ocean Roadi tegemas siin mõnda aega tagasi. Jälle. Mina ja Rob olime seda enne teinud, Eileeni jaoks oli esimene kord. Otsustasime, et mingit ekskursiooni me ostma ei hakka, rendime auto ja vaatame ise, otsustades ise, kus peatuda, kus mitte. Mõeldud-tehtud. Või no hakkasime siis tegema. Kui ma kell 12 töö lõpetasin, lippasin kiirelt koju, pakkisin kiiruga asjad ning olimegi umbes kella poole 1 paiku valmis kesklinna poole startima, et auto rentida. Eelmisel päeval olid Rob ja Eileen käinud juba autosid hiilimas, et nii umbkaudu oleks teada, mis see nali maksma läheb. Kõige soodsamat diili pakuti firmas, mille nimi mul hetkel meelde ei tule. Läksime siis sinna. Küsisime, mis maksab kõige odavama auto (kolmeukselise Hyundai Getzi) rent. Aasialasest klienditeenindaja teatas, et 45 dollarit päev. Eileen ja Rob siis oma brožüürilt uurisid üle, ning selgus, et eelmisel päeval oli hinnaks teatatud 39 dollarit, täpselt sama ütles ka suur reklaamplakat aknal. Onkel aga teatas, et see võib-olla oli eile, täna on 45 dollarit. Kui Rob plakatile viitas, polnud ka sellest abi, onkel teatas tagatipuks, et tema hind on igal juhul 45 dollarit, rääkigu meie, mis tahes.

Häirituna läksime me kontorist välja ja jäime maja ette passima ja plakatit lugema. Tuli idee, et vaja ikka onule oma brožüüri näidata ja küsida, kus see tädi on, kes selle numbri eile sinna kirjutas. Vahepeal olid kontorisse tulnud juba uued kunded, kes, samuti nagu meie, kaheks päevaks kõige väiksemat autot soovisid rentida. Üllatusena tuli meile see, et nemad said ilma igasuguse sõjata auto, üllatus-üllatus, 39 dollari eest päevas. Nüüd hakkasime meie lamenti lööma, nõudsime juhatajat ning õiglast kohtlemist. Juhatajaproua tuligi lõunalt tagasi ja lõpuks saime kaubale. Edasi oli probleem see, et ei Robil ega Eileenil polnud krediitkaarti. Ega minulgi õiget krediitkaarti polnud, oli ainult krediitkaardi võimalustega deebetkaart, mis tähendab seda, et raha ma miinusesse võtta ei saa, kuid turvaelementidelt on minu kaart võrdne krediitkaardiga. Selliste kaartide puhul aga kehtivad lisanõuded. Nimelt tuleb 200 dollari külmutamise asemel nädalaks tagatisena ära broneerida 500 dollarit. Sellist raha minu kaardil loomulikult polnud. Tuli minna panka, võtta Eileeni arvelt sularaha, panna see minu arvele ning siis tagasi autorenti kõmpida. Ega siin ju selliseid sularahaautomaate ometi pole, kuhu saad raha niimoodi hoiustada, et see automaatselt sinu arvele kantakse. Veelgi enam, siin ei saa üldse sularaha masinasse anda. Kogu see toimingute jada hakkas meid vaikselt juba frustreerima. Tagatipuks viskas pangas teller nalja. Eileen küsis, kui raha minu arvele panime, et millal see raha konkreetselt siis arvele jõuab. Sest ega siin pole nii nagu Eestis, et kui teed ülekande, siis 5 minutiga on see arvel. Nii ei osanudki arvata, kuidas sularaha sisse andmisega on, äkki peab ka seda ühest pangast teise hobusega vedama või mingeid muid aeganõudvaid transaktsioone ette võtma. Teller vastas surmtõsise näoga, et kulub umbes nädal. Eileen läks liimile ning muutus korraks näost valgeks, aga ma ikka tabasin nalja ära ja keegi südamerabandust ei saanud.

Niisiis, läbi suurte sünnitusvalude saime auto lõpuks renditud. Siis võtsime suuna St Kilda poole, kus asus hotell, kus Eileen ja Rob ööbinud olid ning viimane oma iPodi kõlarid unustanud. Eks paar korda sai õigest teeotsast möödagi sõidetud, kuid suure vaevaga jõudsime ikka sihtpunkti. Kõlareid paraku kätte ei saanud. Kella 4 paiku pärastlõunal olime lõpuks linnast väljas ning sõit Geelongi poole võis alata. Olime autole muidugi soetanud ka kindlustuse. Sellise, mis kõige kallim ja võimalikult paljude juhtumite vastu kaitset pakkus. Küll aga ei kuulunud kindlustatu alla auto katus ega ka vist meie vaesed hinged. Noh, hää küll. Esimese peatuse tegime enne Geelongi ühes tanklas, et süüa ja plaani paika panna. Kui olime autost välja tulnud ning kohviku poole kõndisime, kuulsime seljataga matsu – keegi tagurdas kuskil kellelegi tagant sisse. Korraks käis vist kõigil valus jutt kehast läbi. Õnneks aga polnud see meie auto. Kõigest meie auto kõrval manööverdav auto.

Edasine plaan nägi ette, et alustame oma roadtripiga Torquay kandis, esimese peatuse teeme Bells Beachil ning siis sõidame edasi Lorne´I poole, kuhu plaanisime ööseks jääda. Peale kuulsaimat surfiranda hüppas meile teele ette känguru pojaga ning oleksime tahtnud turisti kombel ka fotod üles võtta, kuid Robi reaktsioon jäi aeglaseks ning seni kuni fotokas kotist väljas ja laskevalmis, olid loomad juba taldade välkudes minema pannud. Ka kauni maastiku taustal ei saanud pilti teha minust ja Eileenist, sest aku sai tühjaks. Tegime jälle kuskil väikelinnas peatuse, et fotoka akut laadida ning esimesed õlled libistada.

Põnevaks läks Lorne´is, kus siis ööbida tahtsime. Kell oli juba vist rohkem kui 9 õhtul ning kõigest paarituhande (kui nii paljugi) elanikuga Lorne´is asub ei rohkem ega vähem kui kaks hostelit. Ühes olid saadaval kolmene privaattuba ning mõned voodid kaheksastes tubades, teine, nagu selgus kohapeal, oli rahvast täis. Arutelu tulemusena jõudsime konsensusele, et võtame selle kolmese toa. Eks ta natuke kallim tule, aga paar dollarit siia-sinna, ning lõppude lõpuks saame oma toa, kus on oma luba. Läksimegi tagasi tuba üürima. Paraku teatas omanikuhärra, et just kolm minutit tagasi anti see tuba ära. Ning nüüd ei jää meil muud üle, kui leppida kahe voodiga kaheksases toas, või kolme voodiga kaheksateistkümneses! toas. Ma polnud nii suurtest tubadest enne kuulnudki ja ausalt öeldes võttis vähe kõhedaks. Küsisime siis, et ehk saaksime enne seda suurt tuba näha, kuid omanik teatas, et ei saa. Poeg tal veel kõrvalt ütles, et kuulge, saage aru, pikk päev on olnud, isa pole veel õhtust söönud. Huvitav, kas ta arvas, et meie olime? Nii pidimegi põrsa kotis ostma ja maksma 30 dollarit voodikoha kohta, et ööbida kaheksateistkümneses toas, kus õnneks siiski peale meie veel ainult neli norrakat oli.

Tuppa sisse astudes tervitas ninasõõrmeid kohe kibe kusehais. Tekid olid villased ja õhukesed ning ilma tekikotita. Voodil, mille ma endale valisin, lebas padi, mille padjapüür oli räpane. Ühesõnaga tekitas kogu see paik jälestust. Ainus variant seal ellu jääda ja öö üle elada, oli end viskiga tuimestada. Seadsime end poodi minekule, süüa oli ka tarvis. Poes selgus, et kuna me kõik oleme nii väsinud ja meile ei meeldi üldse üks ja seesama toitki, oli kogu kauba valimise protseduur väga naljakas ning aeganõudev. Suure vaidlemise peale me muidugi midagi ostetud saime ning piinlikul kombel sõime õhtust sealsamas poe parkimisplatsil autos. Tagasi “kodus”, hakkasime viskit jooma. Kuna meie tuba oli hiiglama suur, oli selle keskele mahutatud piljardi- ja pinksilauad ning seni kuni Eileen duši all käis, pidasime meie Robiga ühe tulise pinksiturniiri maha. Edasi istusime kõik kolmekesi väikesel rõdul lauas, meiega ühines ka üks peruulane, kes ennast night-time manageriks pidas. Kasu oli temast nii palju, et muidu suitsuvabal hosteli territooriumil lubas tema meil suitsetada. Just samal päeval oli ta muidu omanikult saanud volituse suitsukeelust üle astuvad kunded otsemaid minema kupatada.

Mida rohkem viskit, seda vaidlushimulisemaks meie Eileeniga muutusime. Arutlusele tulid kõik need teemad, mis meil tavaliselt Eestiski väga valulisi debatte põhjustavad. Tagantjärele on muidugi lõbus naerda. Ega me tülli muidugi ei läinud, niisama lärmasime. Ühel hetkel lõppes viski otsa, ning Robil oli lahendus varrukast võtta – ta olevat külmkapis kellegi Jim Beami miksereid näinud ning pani ette, et kui me need homme hommikul asendame, ei tohiks nende ära joomisest probleemi tekkida. Nii saatsimegi Robi viskivargile. Magama saime alles kell 3 midagi öösel.

Hommikul kohe poodi, et osta ja tagastada varastatud viski. Samuti pisut toitu. Hommikusöögi otsustasime valmistada rannas oleval grillil, see läks täitsa korda. Peale söömist, kui tahtsime grilli enda järelt puhastada ning valasime sellele kõvasti vett, võis mõnel muidugi korraks mulje jääda, et paavst on surnud, sest valge suitsusammas, mis sealt tõusis, oli hiiglama suur, kuid puhtaks me ta saime ja võis rahulikult randa lamasklema minna. ilm oli suurepärane. Päike kuum ning meri mõnusalt jahe ning ikka päris suurte lainetega. Tekkis väga mõnus puhkusetunne. Pärast käisime vaatamas koske ja siis võtsime suuna apostlite ja muude vaatamisväärsuste peale. Näiteks käisime vihmametsas. Tegime ka pilti sellest, kuidas me puid kallistasime. Andsime nii öelda ära halba energiat ja võtsime vastu head. Midagi, millesse ma ei usu, aga nalja võib ikka teha. kui kusagil ilus vaade oli, peatasime auto ja vaatasime siis korraks vaadet. Või tegime pilti. Kuid aeg läks kiirelt, nagu ikka, ning ei olnud enam kaugel see moment, kui tuli taas peavarjule mõtlema hakata. Kaardilt tuvastasime paar asulat, kuid keegi meist ei teadnud, kui suurte asulatega parasjagu tegemist. Eriti suurtega polnudki. Princetown oli näiteks selline koht, kus asus üks pisike toidupood, postkontor, kaks tankimisautomaati (oleks natuke liiga palju öelda “tankla”), söökla-baar-hotell aga õnneks ka kämpinguplats ning hostel. Viimane oli kohe päris kaunis. Uus maja, väga puhas ja õdus. Saime enda valdusse neljase toa, ning et kedagi teist seal peale meie polnud, oli justkui privaattuba.

Enne kui hostelisse maandusime, käisime ja vaatasime ära ka apostlid. Oleks veidi enam jaksu olnud, jäänuks päikeseloojangut vaatama, eesmärgiga näha koju tõttavaid pingviine, kuid väsimus sai võitu ja läksime tagasi hostelisse.

Kõigil duši all käidud, istusime veel pisut rõdul, nautisime kena vaadet, kuniks veel päevavalgust jagus ning kui läks kottpimedaks, siis miljoneid tähti taevas eesotsas Milkywayga. Õhtule tegi lõpu keegi kole ämblik. Kõigepealt ukerdas ta suitsupaki peal, siis läks põranda alla, et siis naasta ning Robi jala all lömastatud saada. Kuna oli pime, siis ei olnud näha, kas tegemist on punase seljaga ämblikuga või mitte. Suur oli, saadanas, küll. Ämblik tapetud, läksime tuppa magama.

Hommikul suund kohe London Bridge´I peale. Sellest pidi saama ka kõige kaugem punkt, kuhuni välja läheme, kuigi see pole mitte veel Great Ocean Roadi lõpp. Lihtsalt meil nappis aega, pidime juba samal pärastlõunal auto tagasi viima ning samuti ei oleks me tohtinud rendiautoga osariigi piiridest väljuda. London Bridge ja Loch Ard Gorge vaadatud, võtsime suuna tasakesi tagasi Melbourne suunas. Eileen teatas, et tema otseteed sõita ei kavatse, sest on üks majakas, kus meil on käimata ja seal tuleb tingimata ära käia.

Viimaseks pikemaks peatuseks jäi Johanna Beach, kus olid suured sildid, mis teatasid kõiksugu surmaohtudest. Et pole vetelpäästjat, samuti on lained surmavad ja kõigele lisaks on siin ka Euroopa parmud. Ainsad Euroopa parmud, keda me seal nägime, olid Lorne´I hostelis kohatud toanaabrid norrakad.

Muidugi me majakat vaatama ei jõudnudki. Liiga palju aega kulus sõitmisele, sest käänuline ookeaniäärne tee on kitsas ning aeglane. Uni tikkus ka kõigil silma. Linnas tagasi olime me lõpuks kuskil kella 4 paiku. Mis tähendas, et auto tagasiviimise tähtaega olime ületanud juba tunni võrra. Õnneks oli aga nädalavahetus ning kontor oli nii ehk naa suletud. Auto tuli tagasi parkimisplatsile sõidutada ning võtmed kuhugi postkasti lasta, nii ei teagi keegi siiani, et me auto tagasi viimisega lõpuks kolm tundi hilinesime.

Hästi tore reis oli. siukseid asju tahaks tihemini teha. ehk oleks tore, kui tulevikus oma ekskursioone vähe rohkem ette planeerime. Aga võib-olla ei oleks ka. Nii on ka tore, et teeme, mis tahame täpselt siis, millal tahame.

Täna läheme näiteks St Kilda kaile pingviine vaatama. Rob ja Eileen olid Robi tädilt küsinud, kas see on võimalik, et St Kildas pingviine näeb, mille peale tädi oli vastanud, et oleneb sellest, kui täis olla. Mina aga tean kindlasti, et seal pingviinid on. Nii et kui mõni hea pilt õnnestub teha, siis ma äkki isegi panen siia üles.

Lisaks otsustasin ma veel midagi. Nimelt tahan ma ise kirjutada artikli Austraalias reisivatest – elavatest Eesti noortest. Intervjueerin alustuseks oma sõpru, aga kui kellelgi lugejatest on mõni sõber siin elamas, siis ma paluks, et mulle sellest teada antaks ning kokku viidaks, iga lisaallikas oleks rohkem kui teretulnud!

Lugesin just Ekspressist Krister Kivi artiklit. Eks ikka Austraaliasse pagenud eestlaste kohta. Juba teist korda on see siis Ekspressil õnnestunud – kirjutada välismaale kolinutest selline mõrumaiguline “tegelt-on-suht-sitasti” artikkel. Kord varem sai samasuguse tükiga maha minu endine kursaõde, kui õigesti mäletan. Aga olgu, asjast siis.

Kui artiklit lugesin, ega siis nagu polnudki midagi eriti arvata. Kui vaja iroonilis-mõnitavalt kirjutada glamuurikuningannast Maret Soomist, kes nüüd restoranilaudade vahel susse sahistab, siis ju on vaja. Ma ei tea, kas sellepärast, et endal hakkas parem, või sellepärast, et siis on eestlased lugedes rõõmsad. Mõeldes, et “printsess” on nüüd ori, hähäää, jess. Või midagi taolist. Näpp hakkas mul kibelema aga siis, kui kommentaare lugema hakkasin. Neid on seal üle 200, aga mulle piisas umbes esimese 20 lugemisest. Ikka et kõik, kes ära lähevad, on lollid ja minge muidugi minema, saamegi teist lahti, argpüksid ja reeturid. Ei ütleks, et ma solvun, kui mu kohta nii öeldakse, aga natuke tekitab jõuetust. Jälle see negatiivsus, jälle sõim ja vigin. Patrioodid ei saa aru, et just nendesuguste inimeste pärast minema minnaksegi. Sellise suhtumise pärast. Ma võib-olla olen ise ka pool elu olnud vale suhtumisega. Eks aastaid on see minu jaoks õige suhtumine olnud, kuid umbes aasta tagasi see muutus. Kas ma üldse olen kirjutanud, miks? Kas ma kirjutasin kunagi, kuidas ma emaga veebruaris Egiptuses hotellist välja kõndisin kesklinna poole. Tuul oli soe, õues oli hämar, tulukesed paistsid ja kohutavalt mõnus oli olla. Ütlesin emale: “Kuule, see Francesco, kes siin töötab, tead, ta ütles mulle, et tal on siin nii hea elada. Ütles, et nii lihtne on. Mingeid muresid pole. Tal on alati ketsid jalas, ühes ketsis on veel auk. Aga ta on rõõmus. Ta ütles, et ta ei teeni väga palju raha, aga et tal polegi väga palju vaja. Kas ma saaks ka kunagi niimoodi elada? Kas ma saaks kõik praeguse minema heita ja nii elada?”. Ma ei tea, mis ema vastas, sest see polnudki oluline. Oluline oli see, et selle küsimuse endale esitasin, sest just tol hetkel ma otsustasin, et proovin. Kaks kuud hiljem olin juba Austraaliasse saabunud.

Täna, üheksa kuud hiljem, tahan ma kirja panna, mida ma olen selle otsusega võitnud, mida kaotanud ning kas ma leidsin selle, mida otsisin.

Üks kaotatud asju on kindlasti töö. Terve elu olen ma selles vaimus elanud, et inimesel peab heatöökoht olema. Peab respekti olema. Ei saa töötada poemüüjana, sest see tähendab, et äkki sa oled nii rumal, et paremaks pole võimeline ning siis ei austa sind keegi. Raha? Noh, raha on ka tore asi, ilma ju ei saa, aga ma tean, et terve elu olen ma rohkem tahtnud töökohta valida selle järgi, kuivõrd austusväärne üks või teine amet on. Isegi kui raha saab vähem, peaasi, et positsiooni oleks. Nüüd vist ei ole probleemi isegi sellest, kui ma ütlen, et oma ajakirjanikukarjääri alustasin ma 6500kroonise palgaga. Ja mis siis, et see raha oli sandikopikas, olin ma ikkagi üdini õnnelik, sest minu kauaaegne unistus oli täide läinud ning pealegi oli uhke öelda, et ma olen toimetaja. Hea tunne oli ka vanemate pärast, sest kui keegi neilt küsis, mis tööd su lapsed teevad, siis neil ka ju uhke öelda, et tütar on ajakirjanik. Enam pole seda privileegi ei neil ega mul endal.

Aga nüüd on ka minu väärtused hoopis teised. Enam ma ei taha elada töö nimel. Võib-olla olin ma varem lihtsalt tõeline eestlane. Otse Tammsaare raamatust. Mõtlesin, et muudmoodi polegi võimalik elada. See oli täiesti loogiline, et elama peab töö jaoks. Nüüd ma mõtlen natuke teistmoodi. Nüüd ma mõtlen, et töötama peab selleks, et raha oleks. Töö ei pea moodustama kolme neljandikku sellest, mis inimese elus üldse toimub. Töö võiks olla umbes üks neljandik. Ülejäänud aja peaks pühendama muudele väärtustele. Nagu näiteks perekond, sõbrad, reisimine, lugemine, õppimine, hobid ja kõik muu, milleks, enamus ajast tundub, et pole aega ja võimalust. Töö peaks minu arust olema lihtne. Või vähemalt mitte kurnav. Selleks, et oleks energiat muude asjadega tegeleda. Muidugi peaks töö olema ka nauditav. Või vähemalt võiks olla nauditav. Näiteks mina naudin baaris töötamist. Mulle kohe meeldib. Klienditeenindus on üldse tegelikult laias laastus tore. Ma olen muidugi tundnud korduvalt, et see on nõme ja ma olen vist korra isegi välja prahvatanud kunagi, et ma ei tee seda enam iial. Ainult et see töö oleneb täielikult ka sellest, milliseid kliente tuleb teenindada. Kui ise oled tore ja sõbralik, siis väga harva satub fuuriatega kokku. Eestis muidugi alatihti. Siin mitte. Nii ongi võimalik isegi klienditeenindaja tööd nautida.

Nii et ainus suur asi, mille ma Eestist lahkumisega kaotasin, oli positsioon. Mingeid muid hüvesid, mida ma praegu nautida ei saaks, mul seoses töökoha kaotamisega ära anda pole tulnud. Olenemata sellest, et karjääriredelil astusin ma allapoole, mõni vist ütleks, et hüppasin redelilt sootuks maha, ma ei saa nuriseda. Raha teenin ma rohkem, aega on kõvasti rohkem, stressi pole. Vahel on tööga seoses ka stressi, aga pigem on tegemist erandjuhu kui normiga. Seega, kuna mu väärtused on muutunud ning sellega kaasnevalt minu praegune tööelu rahuldab mind, kas saaks üldse öelda, et ma olen midagi kaotanud? Ma pakun, et ma olen kõvasti võitnud hoopis. Ja see on miski, mida “asja uurimas käivad” ajakirjanikud meie, “ettekandjate” elukvaliteedi kohta lihtsalt ei mõista. Neil on positsioon ning respekt, aga tegelikult on neil hoopis suurem stress, hoopis väiksem palganumber ja hoopis vähem vaba aega. Seda muidugi Krister Kivid ise ei mõista, ei taha tunnistada, ega oskagi hinnata, enne kui pole omal nahal tundnud. Kui ei tahagi tunda, siis mina mõtlen, et seda otsust peab austama. Loomulikult, kui sina oled selle eluga rahul, siis mina ei ütle midagi halba. Ütlen vaid, et võib juhtuda, et on paremaid võimalusi ära elada. Ja seda ütlen ma täiesti ilma sapi ja irooniata. Sellepärast ongi kahju, et kui neid artikleid loed, siis Krister Kivid ei suuda ega taha meid, “ettekandjaid”, mõista ega meie valikuid kui ka täiesti aktsepteeritavaid tunnistada. Ikka kumab neist artikleist läbi üleolev muie, mõru maik ning kibe sarkasm. Kahju.

Kui teha siin oldud ajast vahekokkuvõte, siis ma olen elu senise kulgemisega rahul. Ma tulin Austraaliasse natuke nagu ennast otsima. Nagu ma juba kirjutasin, olin avastanud, et minu vaated on ajaga muutunud ning nüüd ongi peal justkui katseperiood. Kas jääb nii, või liigun ma vana juurde tagasi. Ning ega ma praegu veel teagi, kumb see siis on. Nii et ma loodan, et ajaga leian enda seest ka need vastused. Ehk siis – päriselt ma ennast leidnud veel pole. Lõplikult pole. Natuke rahutuks muudab fakt, et aeg läheb liiga kiiresti. Ma ei taha mõeldagi, et ma pean Eestisse tagasi minema. Viidatud artiklis lausus keegi eestlane, et ta on nii paha inimene, et ei taha isegi külla minna. Seda lugedes valdas mind kergendus, sest ma juba mõtlesin, et ma olen ainus. Ma ka tegelikult ei taha küllagi minna. Ei viitsi eriti. Ma muidugi tahaks näha perekonda ja sõpru, aga kui ma ausalt ütlen, siis ega mul poleks midagi viga, kui ma ei tuleks kahe viisa vahel üldse koju. Tõsiselt. Nii et teadmine, et kunagi, juhul kui midagi ei õnnestu välja mõelda, tuleb tagasi minna, hakkab juba kuklasse hingama ja vaikselt morjendama. Ülejäänud elu on aga ikka veel nii mõnus. Hea on olla kohe. Hea on elada.

Ma loodan, et minu kirjatükk kumab läbi rohkem positiivset energiat kui Ekspressi artikkel. Tegelikult ma kardan, et minugi kirjatükk võib tunduda natuke nukker, aga sellel on ainult üks kindel põhjus – ma kardan seda eestlaslikku kriitikat. Et mind ikka veel ei mõisteta ja minu lihttöö tegemist hakatakse alavääristama ning minu üle irvitatakse. Hoolimata sellest, et ma ise rahul olen.

Samal päeval kui Paul minuga piljardit ei nõustunud mängima, rääkisin ma ka Gillile, et mul selline sümpaatia on. enne ma ju ei julenud, sest ta elab Pauliga ühes toas, kartsin, et äkki tuleb välja. Siis hiljem kuulsin, et Paul oligi jubedalt pinninud, et kes see tüdruk siis ikka on ja ei lasknud pool ööd Gillil magada sellepärast. Kuid Gill ei rääkinud. Hoopis ütles mulle, et ära muretse selle piljardi pärast, tal pole õrna aimugi, et see sina oled. Ning küsis, kas ma tahan, et ta ütleks Paulile, et see mina olen. Ma siis mõtlesin natuke ja ütlesin, et teeme siis nii, et ilmneb väike võimalus tal teada saada, kes see on. palusin Gillil Paulile öelda, et ta tohib arvata. Ta tohib öelda kaks nime, ühe, keda ta tahaks kõige rohkem, et see oleks, ning teise nime, keda kõige vähem. Kui minu nime ütleb, siis tohib Gill öelda, et jah, tema, aga kui ei ütle, siis ei tohi. Neljapäeva õhtul ma juba hirmsasti lootsingi, et no nüüd äkki võib juhtuda, et ma ka talle meeldin ja siis saab kõik kohe selgemaks. Aga kui ei, siis ma vähemalt tean, et talle meeldib keegi teine. Reedel läksin hommikul tööle, nägin Gilli ka, kuid ta ei rääkinud midagi selle kohta, et mis siis toimunud oli ja kuidas arvamine läks. Ma ei hakanud küsima ka, arvasin, et ju siis ei räägitud sellele teemal.

Ühel hetkel kutsub Cassie mu endaga õue ja ütleb, et Paul tuli tema juurde ja teatas, et ta teab, kes see on. cassie oli siis küsinud, kas ta oleks huvitatud, ning Paul oli vastanud, et on küll. Cassie oli maru rõõmus, et näed nüüd. Mina aga jäin umbusklikuks. Mõtlesin, et ma oleks tahtnud Gillilt teada, mis siis sai ja kuidas ta ära arvas. Gilliga mul rääkida ei õnnestunudki, sest hostelis oli tõeline jõulumöll lahti, suure kambaga mindi Kareni poole lõunale ja jooma, ning kõik oli rahvast nii paksult täis, et ei oleks õnnestunud kellegagi salajutte rääkida. pauli nägin ma ise ainult köögis korra, ta soovis mulle häid jõule, aga pikemalt me ei rääkinud. Sel hetkel ma veel ei teadnud ka, et ta teab. Kui sain teada, et ta teab, tahtsin kiirelt minema minna, sest natuke piinlik ja ebamugav oli. cassie uuris Gillilt, enne kui nad kõik ära läksid, et kuidas Paul ära arvas. Gill siis oli öelnud, et Paul ei tahtnud öelda, kes talle endale meeldib ning seega tegi ta niisama arvamist. Gill andis vihje. Kuid vihje oli umbes selline, et appi. Iga loll oleks ära arvanud. Midagi selles laadis, et ta ei ela siin, aga ta käib siin koguaeg. Muidugi ütles Paul siis kohe, et see on Mariliis.

Nii mulle väga ei meeldinudki see värk. Saatsin veel Gillile sõnumi, et ma tahtsin, et ta saaks teada ainult juhul, kui mina ka talle meeldin, ning tunnen ennast nüüd imelikult. Mille peale Gill ütles, et ära põe, ta paistab selle variandi üle õnnelik olevat ja nüüd on võimalus, et midagi juhtub.

Õhtul kui Eileen oli saabunud, otsustasime minna hostelisse väikseid drinke võtma, kõik muud kohad olid ju suurel jumalapühal kinni. Hostelis oli päris palju rahvast õhtul, ainult et enamik neid, kes seal kunagi peatunud, kuid nüüd minema kolinud. Tulid lihtsalt tagasi pidutsema. Päris tore oli. mängisime piljardit ja lobisesime rootslastega. Rääkisime neile isegi Ruotsi kunnist ja Peeter Ojast, väga naljakas oli.

Öösel kella 1 paiku tuli koju Paul. Tuli ka siis baari sinna meie juurde. Minul muidugi puna juba kergelt näkku tõusmas. Ta ütles, et tahab piljardit mängida ja küsis, kas keegi tahab temaga mängida, ise vaatas muidugi minu poole, aga üritas välja mängida, et ta küsib niisama suurelt ringilt. Üks rootslane ütles, et tema tahab, enne kui ma jõudsin suugi üldse lahti teha. aga siis panin ette paaris mängida. Tüdrukud nende vastu. Oldi nõus. Me oleks peaaegu võitnudki, kui rootslane poleks poole mängu pealt minema kõndinud ja Paul üksi meie vastu poleks mänginud. Kaotasime napilt. Järgmise mängu otsustasime kahekesi teha. teised läksid minema ka baariruumist, nii et jäime kahekesi. See siis hakkab vaikselt: “Ma rääkisin täna Cassiega.” Ma vastasin, et ma tean. Ise punnitades punastamist tagasi hoida. Ning siis ta muutus üha julgemaks ja päris tore. Läksime tagaaeda, et asju selgeks rääkida, kuid siis tulid baarman Paul ja Eileen ka ja me istusime seal niisama kõik koos ja ajasime juttu, mitu tundi. Ma ütlesin talle, et ma ei tahtnud, et ta niimoodi teada saaks, sest ma ei viitsi mingi neljas valik olla. mille peale ta ütles, et ma polegi ja et ma meeldin talle. Seda, mida Gillil teha palusin, Gill ei teinud. Ega palunudki Paulil öelda, kes talle meeldib jne. Kuid ta ütles, et ta oleks minu nime öelnud. Ning et vihje, mille Gill andis, ei kahandanud valikut ainult minule, sest olevat veel mingisuguseid tsikke, kes käivad seal koguaeg. No heakene küll. Olgu.

Hommikul rääkisime veel asju. Muuhulgas tuli välja, et ta ei taha teha “coupley” asju. Ütles, et ei taha. Mina ütlesin, et mina ei taha, et mind aga ära kasutataks. Mind tegi kurvaks, et ta ei taha “coupley” asju teha, sest mulle väga meeldib, isegi kui ma pole ametlikult paar. Ikkagi on tore neid asju teha. miks Paul ei taha, ma ei hakanud uurima. Kui ei taha, siis ei taha. Ju siis minuga ei taha. Sest kui keegi väga meeldib, siis tahad. Me mõlemad küll teame, et ma lähen varsti ära ja siis nagunii enam ei näe. Nii et nüüd ma ei teagi, mida lõppkokkuvõttes ette võtta. Kas asjale kohe kriips peale tõmmata või võtta sellest kõik, mis võtta annab. Ma lootsin natuke, et kogu see tõmme tema poole on jällegi jonn, mis läheb üle nii pea “eesmärk” saavutatud. Kuid ei läinud üle, hoopis hullemaks läks. Oeh.