Kristallist elu

Kui juhtub mõni selline isik lugema, kes teab, kuidas saab wordpressis endale etremetracking trackerit lisada, siis ma oleks jube tänulik, kui mulle ka öeldakse Ma nimelt jännis, aga tahaks ikka, et oleks ülevaade oma lugejatest. Tänud!

…ei ole rasvane, haavleid täis hoopis. Paljudele olen ma juba rääkinud, aga paljud ei tea, et mulle meeldib üks Paul, kes elab hostelis. Ma mäletan, et ta kolis hostelisse just siis, kui mina olin sealt välja kolinud. Kui ma teda esimest korda nägin, siis ma vaatasin siukse pilguga, et kas ka keegi huvitav poiss või mis. Mulle nimelt meeldis, kuidas ta riides käis. Püha taevas, mõtlete kindlasti. Ega ma isegi. Ta nägi korrektne välja. Siis ma tookord ikka otsustasin, et ah ei ole midagi erilist, tavaline mees, pole mingi eriline eyecandy (kuidas ma peaks tõlkima, kui ma tahaks eesti keeles öelda, aga ei leia sõnu, ah? Nii et vabandage mind). Siis jäi see asi kuidagi unustusterüppe ja ju oli mul muudki meelel, polnud aega Pauli analüüsida. Pealegi, ega ma teda ei tundnudki üldse. Me ei rääkinud sõnagi juttu, sest polnud absoluutselt mingit põhjust, miks mina ja Paul omavahel rääkima peaks. Ühelegi ühisele peolegi me minu arust kunagi ei sattunud. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et kui Paul kuskil kellegagi midagi räägib, siis ei saa mina mitte sõnakestki aru, sest ta on šotlane. Ükskord ma tegin tema toas seal mingit voodit ja rääkisin Daniga juttu, kui tuli Paul ja ütles mulle midagi. Ma küsisin, et misasja. Ta ütles uuesti. Ma küsisin uuesti, et oota mida? Ta jälle ütles uuesti, mille peale ma tegin lolli nägu ja ei osanud midagi kosta, sest ma ei julgenud kolmandat korda enam küsida, mida ta ütles, jõle piinlik.

Tolle sama nädala lõpul juhtus, et hostelirahvas läks pidusse ja ma läksin nendega ühes. Paul oli muidugi ka. Rääkisin juttu Lauraga, ühe tüdrukuga, kes ka Šotimaalt, juttu ning ütlesin, et mina teie aktsendist üldse aru ei saa, et kui näiteks Paul midagi räägib, siis mina ei saa sõnakestki aru. Aga Paul, kes teisel pool lauda istus, kuulis seda. Pärast ma tahtsin temalt midagi küsida, aga ta küsis viis korda, et misasja, mida..ja ütles, et tema ei saa sõnakestki aru, mida ma räägin. Tegi mulle tagasi, hehe. Aga rohkem ei olnudki meil midagi rääkida. Uuesti rääkisime alles järgmisel õhtul, kui ma baaris tööl olin. Küsisin, et miks nad kõik minema läksid reedel. Mille peale tema ütles, et igav oli. ma siis, et no miks ei tantsinud, mina küll tantsisin ja mul oli lõbus. Mille peale tema ütles, et heteromehed ei tantsi. Nad ei oskavat tantsida. Ma ütlesin, et muidugi oskavad. Tema ütles, et tema ei oska ja ei tantsi kunagi. Ma küsisin, et kas tal siis kunagi ei tule isu, et tahaks tantsida, kui ta peol on. ta tunnistas, et tuleb küll vahel, aga sellegipoolest ta ei tantsi kunagi. Mille peale ma viskasin nalja, et, Paul, ma veel panen su tantsima. No siukse ihhahhaa-hahhahhaa tooniga. Selle peale ta vaatas mulle kuidagi häbelikult otsa, umbes et oi, appi, ema, see tüdruk lööb mulle külge. Kui ta ära läks, hakkasin ma isegi mõtlema, et oota, misasja ma nüüd ütlesin? Ja sellest hetkest saati ta ongi mulle järjest enam meeldima hakanud. Miks, pole teil mõtet küsida, sest ma ei tea ise ka. Mulle meeldib, et ta on siuke häbelik, tundub olevat hea poiss, nalja oskab teha ja mõnusalt teravaid märkusi õhku visata. Mitte et me nüüd suured südamesõbrad oleks ja ma temast kõike teaks. Vastupidi. Ma ei tea temast mitte midagi, aga jubedalt tahaks teada, ta tekitab minus väga suurt huvi. Nonii, selline proloog siis. Aga asjast.

Nii ma siis igal hommikul ja päeval teda jõllitanud olengi ja salaja austanud. Selge see, et ta ei tea ise, et ta mulle meeldib. Mina jälle ei oska arvata, kas mina talle meeldin või mitte. Ma olen vast varemgi kirjutanud, kuidas mul mõistus peast ära kaob ja kogu naiselik intuitsioon streikima hakkab, kui mulle endale keegi meeldib. Kui ei meeldi, näeb kohe ära, kui ise kellelegi meeldid. Tema puhul on mul suur tühimik. Cassiele ma olen loomulikult rääkinud, et Paul mulle meeldib. Aga ega Cassie tunneb teda veel vähem, nii et ei tea temagi midagi. Pealegi tundub Paul olevat selline, et isegi kui talle keegi meeldib, siis ta suure hurraaga sellest kellelegi teatama ei torma. Meil on olnud mõned toredad lühivestlused muidugi. Ning ta on alati mu vastu hästi hea. Ja kui tänaval vastu kõndisime üksteisele ükskord, siis ta ei oska kuhugi vaadata ega kuidagi olla. nii et iseenesest võiks arvata, et päris ükskõikne ta mu suhtes siiski pole. kuid selline oleks siis ainult üks oletus.

Kõik mu sõbrannad on öelnud, et võta ise midagi ette. Tee midagi. Küsi telefoninumbrit. Kutsu sinna, kutsu tänna. Mina olen alati vastuseks öelnud vaid üht: lolliks oled peast läinud või? Ma ei julge. Ükskord käisin rannas Diana ja Gilliga. Gill liitus meiega hiljem ning oli rannas näinud ka Asyat, Jimi, Pauli ja Eamoni ning ütles, et poisid olevat meid endaga liituma kutsunud. Ma oleks muidugi tahtnud minna, sest Paul ju. Ainult et ma ei öelnud midagi, sest Gill on Pauli toanaaber ja ma kartsin, et minu sümpaatia võib välja tulla. Järgmisel hommikul ajasin Pauliga juttu ja ta küsis, kas ma käisin eelmisel päeval siis rannas. Ma vastasin, et jah. Ta ütles, et ei näinud mind. Ma siis et nojah, ma ka sind ei näinud, olin teises kohas. Ta siis et ja mis täna teed, kas lähed jälle randa. Mina, pange tähele, viskasin väikse konksu kohe vette: tahaks minna küll, aga pole kellegagi minna. Paul selle peale, et aga üle-eile käisid küll üksi ju. Mina (tagasihoidlikus piinlik-paanikas) kogelesin, et eee…jah, käisin tõesti, aga ma ei taha enam üksi minna, sest jube igav on. Ning jälgede segamiseks pidasin maha ka monoloogi sellest, kuidas Diana ja Gilliga möödus kolm ja pool tundi rannas nagu eimidagi, samas kui üksi olles oli kaks tundi terve igavik. Kuid selle asemel, et kala oleks konksu otsa hakanud, sain hoopis haavel number ühe rindu. Tema ei kõssanud midagi selle kohta, et ma tulen sinuga koos või miskit. Küsisin veel igaks juhuks lausa, et kas ta läheb randa, mille peale ta vastas, et jätab vahele, sest kardab ära põleda.

Möödus paar nädalat. Cassie otsustas mängu astuda. Ilma minuga konsulteerimata loomulikult. Üks päev ütles Paulile, et teab kedagi, kellele Paul meeldib. Mille peale Paul muidugi pärima, et kes. Cassie vastas, et ei saa öelda, kes. Kuid küsis, kas Paul oleks muidu huvitatud üldse mingist sellisest asjast, mille peale sai vastuse, et no ikka. Cassie veel lisas, et mõelgu ta siis natuke, kes see võiks olla. Küsis, kas Paulile ka keegi meeldib, kuid mingit konkreetset vastust ei saanud. Kui väga loogiliselt mõelda, siis poleks raske arvata, et see, kellest Cassie kõneles, olen mina. Me oleme nimelt parimad sõbrannad ja kellegi teisega Cassie nii lähedane polegi, et keegi talle rääkima läheks, et mul on sümpaatia selle või tolle vastu. Seda, kas Paul sellise järelduseni jõudnud on, kahjuks ei tea.

Eile õhtul siis mõtlesin, et aitab naljast, lähen õhtul hostelisse ja vaatan, kuidas annab asju sättida. Läksin Dianaga. Mängisime piljardit ja jõime õlut. Paul oli ka seal olemas muidugi, istus maja ees teistega. Diana ütles, et ta olevat aknast meie mängu pingsalt jälginud. Mina ei tea midagi, sest ega ma ei julge tema poole vaadatagi. Oh seda õudust, kui peaksin talle otsa vaatama, äkki veel arvab, et ta meeldib mulle! Sellised mõtted käivad peas ringi. Tere jälle, 15. eluaasta!

Hiljem tegi ta ise ka paar mängu Dave´iga. Võitis, muidugimõista, sest ta on väga hea mängija. Ma siis mõtlesin, et peaks talle väljakutse esitama, kuid muidugi ei julgenud ma seda teha. Mingil hetkel otsustasin, et nüüd on mul mõõt täis, vaja asi ära teha. Nii kaua olin juba ennast kogunud. Istusin siis tema kõrvale toolile korraks ning küsisin temalt, et kui need poisid lõpetavad, kas ta mängiks minuga piljardit. Ning pange hästi tähele nüüd, vastus kõlas: Ei! Ma siis kergelt hämmingus, et misasja? Ei? Miks? Vastas, et ta ei viitsi. Mina olin veel rohkem hämmingus. Küsisin, et miks siis ometi? Vastas, et lihtsalt ei viitsi. Et mängi nende poistega. Mina siis et ahah, selge. Niisugused haavlid paugutati jälle rindu. Ma kardan, et mu näotoon oli järgneva 5 min jooksul kordamööda tulipunane ja lumivalge. Nii piinlik oli kuidagi. Olukorda kainelt analüüsides jõudsin ma muidugi selgusele, et tegemist on kõigest piljardiga, miks ma peaks ennast piinlikult tundma? Aga kuna see oli minu jaoks nii suur ettevõtmine ja pingutus, siis eks ta tundub lihtsalt ülepaisutatult piinlik. Mida tema eitavast vastusest välja lugeda? Noh, eks ikka seda, et minu vastu tal siiski mingit huvi pole. Kujutage ise ette, et teile meeldib keegi. Ta kutsub piljardit mängima. Ei viitsi nagu eriti küll, aga ikkagi mängiks ju. Lihtsalt sellepärast, kes mängima kutsus! Mina küll mängiks. Tema aga ei mänginud. Samas ta ei läinud minema ka. Terve aja, mil mina  siis Dianaga edasi mängisin, istus ta seal ja rääkis minuga juttu. Kuna mul oli igasugune motivatsioon ja entusiasm üle läinud, ei suutnud ma isegi enam võita. Võib-olla olin purjus. Mille peale Paul muidugi, et kuule ma oleks pidanud ikka mängima vist, sa oled oma oskused minetanud. Ja niisama nokkis seal. Kuid jah, selline haavli-lugu siis eilsest õhtust.

Täna hommikul ta küsis, kuidas mul läheb ja mis toimub ja pidasime viisaka vestluse maha, nii et kõik on korras. Kuid ikkagi. Mina ei tea.

Kui keegi nüüd mõtleb, et aga mis Tomiga siis on või pole, siis vastuseks nii palju, et mina ei tea! Ma ei viitsi küll teda oodata ja uluda, vaid üritan ikka eluga nii palju edasi minna kui võimalik. Tal on ka uus tüdruk ju.

Kuradi interneipulgaga olid väikesed jamad, mistõttu ei saanud ma postitada ammu valmis kirjutatud sissekannet. Teen seda nüüd, väikese hilinemisega siis:

Muidugi oli mul plaanis kirjutada ka kaasmaalastest, keda siin olles kohanud olen. Ning kuna juba lugejate poolt on ka selline soov sisse antud, siis alustangi järge kohe eestlastega.

Eestlased – siin olles olen kohanud kokku seitset eestlast, keda ma enne siiatulekut ei tundnud. Üldiselt tuleb öelda, et tegemist on kinniste inimestega, ülla ülla. Ma mäletan, et kui minu internetituttava (kellega me Austraaliat arutasime) tuttavad tulid meie hostelisse, siis nad vaevalt ütlesid mulle tere. Ma ei tea, kas minu tuttav oli neile öelnud, et üks Eesti tüdruk on hostelis veel või mitte, kuid mind nähes ei rääkinud nad minuga sõnakestki. Väljanägemiselt olid nad tüüpilised jõmmid. Seega oli minugi esmamulje nendest selline nagu ta oli. Ülbed jõmmid.

Kuid järgmisel päeval hakkas asi juba üles soojenema. Minuga räägiti natuke juttu ja küsiti, kuidas mul siin läinud on ja muud viisakat. Väga pikalt jällegi ei saanud rääkida, mina töötasin ja nemad olid lahkumas. Kuid kui minu tuttaval viimane õhtu oli Aussis, kutsusid poisid mind endaga väiksele dringile ja ma otsustasingi minna, et hea üle pika aja emakeelt rääkida. Kokkuvõttes kujunes see õhtu täitsa lahedaks. Nüüd oli asi juba nii üles soojenenud, et sai omavahel täitsa mõnusalt juttu vestetud ja eluolu arutatud. Tuli välja, et tegemist on väga toredate poistega. Kogu see jõmmiaura on hoopis koorik, mis endale ümber kasvatatud, sest pole sünnitud just hõbelusikas suus. Väga hea huumoriga poisid. Nad tunnistasid ise ka, et on siin palju avatumaks muutunud võrreldes Eestis oldud ajaga ning asi järjest paraneb. Tõesti tore oli neid kohata, väga meeldivad inimesed.

Paar naissoost eestlast, keda kohanud olen, on olnud samuti kinnisemat laadi. Vaiksed. Või siis kergelt üleolevad. Üks konkreetne tuleb just meelde, keda sai kohatud ühise tuttava kaudu. Alguses muidugi ei vahetanud me sõnagi. Hiljem, kui ühel ajal suitsetama sattusime, hakkas ta rääkima, et noh..sina ka siin, eestlane ja värki. Kuid kogu tema suhtumisest kiirgas ikkagi mingi aimatav üleolek. See sõprus oli kuidagi teeseldud. Tema sõbranna, kes ühtlasi ka minu tuttav, ega asi temaga nüüd oluliselt parem pole. Oleme koguaeg hästi läbi saanud, aga meie sõpruses pole midagi sooja, südamlikku. Klapp puudub. Muidugi ei ole selle põhjuseks fakt, et oleme mõlemad eestlased, temaga lihtsalt ei ole meil õiget keemiat ja midagi pole parata.

Njah. Pole parata. Sellised mõtted siis eestlastega seoses.

Uus-Meremaalased – nad on umbes täpselt nagu austraallased, ainult et nende inglise keel on teise aktsendiga. “Ten” ei häälda nad `ten`, vaid `tin`, “dead” pole `deed`, vaid `diid` ja nii edasi. Naljakas on.

Prantslased – natuke sakslaste moodi. Selles mõttes, et neid on kahte sorti. Sellised, kes teiste inimestega suhtlevad (enamasti reisivad üksi), või sellised, kes teistega üldse midagi rääkida ei viitsi, hea kui tere ütlevad (kambaga). Kes rääkida viitsivad, need on sõbralikud ja südamlikud inimesed. Ega see inglise keele oskus enamikul kiita ei ole, aga ometi nad püüavad ja seetõttu saadakse üksteisest aru ka. Pigem on nad vaiksed, juttu pead ise alustama.

Teise osaga, kes üldse rääkida ei taha, pole mõtet juttu alustadagi. Nad vastavad su küsimusele, kui aru saavad, ning elavad kohe oma elu isekeskis edasi.

Aktsent on väga hull. Mõne inimese puhul on nii, et ta võib rääkida grammatiliselt perfektset inglise keelt, kuid mitte ainsatki sõna ei saa aru. Vahel saab nalja ka. Sõna “beach” hääldavad nemad nagu sõna “bitch”. “There are some nice bitches in Australia.” Samuti ei tule väga hästi välja “h” hääldamine. “I hate it” kõlab nagu “I ate it”.

Itaallased – olen täiesti kindel, et olen kohanud rohkem kui ühte, kuid peale Andrea ei meenu nimepidi hetkel kedagi. Mulje neist on siiski positiivne. Soojad ja sõbralikud, lihtne suhelda, üritustest (pidudest) osavõtt korralik. Purjakil pole neid kordagi näinud, pidutsevad ikka mõistlikkuse piirides. Ei ole libedad, ei aja külge. Täiesti normaalselt annab suhelda. Inglise keelega muidugi on nii nagu on, aga vähemalt nad püüavad.

Soomlased – arvatavasti tunnen mina nende suhtes suuremat vennalikkust kui nemad minu suhtes. Mul on alati hea meel soomlasi kohata, sest tundub, justkui tõesti naabrinaist-meest näeks. Nende suhtumine on suhteliselt külmaks jäänud. Võib-olla naeratavad, aga võib-olla mitte. Kui tahad nendega rääkida, siis peab kõvasti pingutama. Selline pingutus aga ei tasu ennast ära. Mis sa ikka punnitad, kui ei taha suhelda eriti, no siis ei taha. Nii et kinnised jällegi.

Kuna ma pole väga palju rootslasi kohanud, siis sujuvalt panen siia lahtrisse kirja ka muljed rootslastest. Jälle suhteliselt kinnised. Püüad rääkida, aga ei ole ma seni veel seinast väga läbi murdnud. Õhtul võib-olla räägivad sinuga juttu ja on nalja kui palju, aga hommikuks alustaks nagu tutvust jälle otsast peale. Ei jõua. Mõnega, kes on hostelis peatunud, pole ma näiteks sõnagi rääkinud.

Venelased – neid on ka ainult paari nähtud. Üks oli Saksa venelane, teine oli Ukraina venelane ja kolmas oli mingi muu venelane, ma enam ei mäleta, kust kandist. Väga hea läbisaamine, hästi lihtne suhelda. Natuke vaiksevõitu alguses, aga kui juba jutu käima saab, on raske lõpetada. Peole just risti ette ei löö, aga mingid laaberdajad ka pole. Samas ei saa öelda, et nad oleks täpselt samasugused nagu Eestis kohatud venelased. Eestis on ikka igasuguseid.

Aga sellega ma vist tõmbangi välimääramisele joone alla. Olen kohanud muidugi ka teistest riikidest pärit inimesi, kuid lausa ühe inimese põhjal ma ei tahaks mingeid järeldusi teha. Või väga põgusa tutvuse põhjal. Väga toredad on olnud hollandlased, mehhiklased (õudselt valjud ainult, see küll käib närvidele), taanlased ja paljud teised.

Natuke muust elust ka. Nagu Videviku-saaga, ei saa kuidagi otsa lõppeda ka minu ja Tomi saaga. Eile sain temalt kirja, kus ta teatab, et kaugelt Austraaliamaalt on temani lõpuks jõudnud tööleping sellelt firmalt, mis teda sponsoreerida lubas, alt vedas ning siis uuesti sponsoreerida lubas. Niisiis tuleb ikkagi tagasi. Kuna me pole veel rääkida saanud, et mis, kuidas, millal ja miks, ei ole mul ka rohkem detaile. Eile õhtul kui magama läksin, nägin, et telefonil on aku tühi. Mõtlesin, et ma ei viitsi minna adapterit otsima, las olla tühi, keegi nagunii öösel ei helista ja äratust pole vaja ja parem lülitan siis kohe välja. Nagu ikka, jälle Tom oli helistanud. Eks püüame täna rääkida siis.

Muidugi on mul hea meel. Samas natuke on segadus ka. Mis siis meist saab lõpuks? Või ei saa. Noh hea küll, eks ma annan teada, kui selgub.

Hiljem: nüüd on Tom juba mõned korrad helistanud ja olen selgust saanud selle kohta, mis toimuma hakkab. Leping on neljaks aastaks. Nii et nii kauaks tuleb ta siia. Ütles, et leping on hullult hea, makstakse väga hästi. Nüüd peab ainult viisaavalduse sisse andma ja umbes neli nädalat ootama, kuniks positiivne vastus saadetakse ning ta saab pileti ära osta. Ning siis peakski olemas olema. Mis meist saab, me ei ole rääkinud. Tegelikult ma ei viitsi väga muretsedagi sellepärast. Mitte et mul nüüd miskit muud põnevat käimas oleks… aga eks aeg annab arutust.

Tore uudis on veel see, et Eileen tuleb jõulupuhkuseks minu juurde! Ajee

Mõtlesin vahelduseks midagi natuke teistsugust kirjutada. Nimelt tahaks kirja panna enda muljed seoses erinevate rahvustega, kuna ma siin nagunii ju absoluutselt igasugust rahvast koguaeg kohtan. Ajendas mind kirjutama üks Buduaarist loetud jutukene Austraalia kohta, kus siis oma kogemusi seoses reisuga jagas keegi tütarlaps Eestist ning muuhulgas mainis, et kõik sakslased, keda nemad kohanud on, hoiavad omaette ja on üldse vähe imelikud. Mul tuli kohe muie suule, sest tal on õigus. Niisiis sakslastest ma alustangi.

Sakslased – neid on laias laastus kahte sorti. Toredad, äärmiselt südamlikud ja abivalmis ning rõõmsameelsed ning avatud sakslased, kellega on lausa lust suhelda. Sellised on minu tutvusringkonnas Ina, Johanna ja Diana ning Marcus ja võib-olla veel mõni, kuid need hetkel tulid kohe meelde. Kohe alguses oli nendega suhtlemine lihtne, ei nõudnud mingit punnitustutvumist ega midagi. Väga armsad inimesed.

Teine osa fritsudest on aga kinnised, omaette hoidvad, kes kellegagi ei suhtle. Selle tõttu peetakse neid ka uhketeks, sest arvatakse, et neile ei kõlba teistega suhelda. Tihti liiguvad nad mööda ilma ringi oma sõpradega ning seetõttu ei näe lihtsalt vajadust teiste reisumeestega seguneda.

Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis on ka kolmas tüüp fritse, kes mu teele ette sattunud. Need on nimelt lihtsalt anaalsed inimesed. Nad arvavad, et kõik peab käima just nii nagu nemad tahavad ning ajavad tihtipeale juuksekarva lõhki. Selline suhtumine Austraalias aga kuidagi ei lähe, sest siin on kõik kohalikud ülisõbralikud ning semulikud. Nii ei ole imestada, et kui frits läheb riide- või kingapoodi, tahab ta sealt kohe teistpidi välja joosta, sest müüja hüppab kohe ligi, ütleb rõõmsalt tere ning küsib, kuidas läinud ning pakub igakülgset abi ostude sooritamisel. Sakslane tahab rahulikult ise vaadata, ilma et keegi “selga kargaks kohe”, nagu nad ise ütlevad. Samuti ootavad seda tüüpi sakslased igas söögikohas perfektset teenindust. Ühesõnaga neile meeldib, et klient on kohvikus kuningas ning teenindaja ongi lihtsalt teenindaja. Selline suhtumine pole neil ainult Austraalias, vaid ka Saksamaal ning kui nad ise juhtuvad ettekandjate või baarmanidena töötama, siis pole neil selle vastu mitte midagi, et ise peavad nii Saksas kui siin ette-taha koogutama. Kuid kui nemad lähevad sööma, siis peab omakorda neid koogutama, sest nemad maksavad. Siin nii kombeks ei ole. Teenindaja ja klient on siin võrdsed, visatakse nalja ja ollakse sõbralik, keegi kedagi koogutama ei pea. Fritsule see ei meeldi.

Inglased – mu lemmikud üldiselt. Eriti meessoost inglased. Sellepärast, et üldjuhul on nad nii sõbralikud ja armsad inimesed. Nendega on väga lihtne jutule saada ning üldse nendega suhelda. Arusaamad elust on neil meiega muidugi üpriski sarnased. Esineb törts negatiivsust ja enamasti on nemadki elus raskeid aegu näinud, kuid erinevalt eestlasest ei karga nad üksteisele kõrri. Ega ka teistele. Hea huumoriga ning alati abivalmis, kui kuidagi võimalus kedagi aidata. Suhteliselt vabameelsed ning chilli suhtumisega. Loomulikult käib sinna juurde maailma kõige ägedam aktsent, ükskõik siis, kust piirkonnast nad pärit on.

Inglise naised on siuksed…mina ei tea. Ei ole pöial all, aga kindlasti ka mitte pöial üleval. Pole mina veel ühtegi mulle meeldivat inglise naisterahvast kohanud. Eriti närvidele käib mulle nende hääl ja aktsent. Ometigi, sama aktsent nagu meestel. Kõlab aga nii tüütult. Enamasti on neil hästi vali hääl või siis lihtsalt nii piiksuv kõrge hääl, et ühel või teisel juhul on nendega rääkimine või nende kuulmine tüütu. Mäletan, et kunagi ammu üritasime mina ja Ollie meie toas hommikul magada, aga Emma rääkis koridoris telefoniga. Ollie tõusis siis vihaselt üles ja läks koridori ning ütles, et kui tahad telefoniga rääkida, siis mine õue, mina ja mu toanaaber üritame magada. Vot nii vali ja tüütu oli see hääl.

Šotlased – ma pole väga paljusid kohanud, kuid keda olen, on mulle meeldinud. Sõbralikud, nagu inglasedki. Joomises inglastele alla ei jää, vaat et ületavadki teinekord. Ainus paha asi on aktsent, sest nii kihvt kui seda ka kuulata poleks, jääb tihtilugu pool (või terve) juttu mõistmata. Nad räägivad lihtsalt nii kiiresti, et mina ei suuda aru saada, mis sõnu nad ütlevad üldse või mis keelt räägivad. Hääldus on neil täiesti teistsugune kohati. Võtame näiteks sõna “work”. Muidu hääldatakse seda ikka `wöök` või midagi sarnast, aga šotlane ütleb `voork`. See näide on eestlasele muidugi isegi mõnes mõttes halb, sest paljudele meeldib, kui sõna hääldatakse just nii nagu kirjutatakse, kuid nende puhul on asi siiski keerulisem, julgen ma kinnitada.

Iirlased – jah, see müüt, et iirlased joovad palju, polegi ainult müüt. Joovad küll. Muus osas on nagu inglasedki, ainult et naised on täpselt sama ägedad kui mehed. Mulle meeldivad. Pole mingi põdejarahvas. Kui on millestki juttu, et lähme ja teeme, siis iirlased ei löö kunagi põnnama ja lähevad ja teevad. Enamus kipub neist küll lohakad olema. Teve elu on toas pilla-palla laiali, kuid see on väike puudus. Nagu inglastegagi, on iirlastega väga kerge jutu peale saada. Lihtne sõber olla. halvad kogemused seni puuduvad. Aktsent on naljakas, kuid sellega harjub kiiresti ja nendest aru saamisega probleeme mul enam pole.

Austraallased – nagu sakslastest rääkides juba mainimisele tuli, on tõepoolest ka minu meelest austraallased väga “laid-back”. Asju võetakse rahulikult, keegi ei põe ega kiirusta ega tõmble. No on ka tõmblejaid, aga neid ikka oluliselt vähem. Reeglina on nad väga sõbralikud ning aitavad alati, isegi siis kui ei küsi. Eks see üleliigne riläksimine on muidugi mõnes mõttes ka halb. Võib laiskuseni välja viia. Samuti pohhuismini, ja seda mitte heas mõttes. Näiteks et ah mulle ei meeldi siin töötada, teen sääred ja teatan ülemusele täna hommikul, et vat mina ei tulegi enam tööle. Ning nad ei mõtle absoluutselt sellele, mis nad sellega põhjustavad ülemusele või kaaskolleegidele. Minu arust Eestis suurem osa meist ikka mõtleb. Ei lüüa jalaga ust kinni, mõeldes, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib-olla mõned teevad kah nii. Mina ei suudaks iial nii teha. Austraalias pole see aga mingi imeasi. Mõni vahetab töökohti nagu trussikuid ja ei pilguta seejuures silma ka.

Üldiselt on nad siiski head inimesed ja kõvad peoloomad ka. Peole minnes löövad naised end üles, selga läheb kleit, mis on rohkem nagu pluusi mõõtu ning jalga ülikõrged natuke liiga robustsed (enamasti rõvedad) kingad, mis hetkel moes. Moega käiakse vähemalt Melbournes väga innukalt kaasas. Teine õudne asi on see, kuidas nad retuuse kannavad. Niimoodi, et retuusid jalga ja särk selga. Kleiti või seelikut siin küll vaja pole, pannakse palja tagumikuga. Vähemalt minu jaoks on see paljas tagumik. Mina kannan retuuse ikka seeliku või kleidiga. Mäletan, et kunagi kandsin ma ka retuuse lihtsalt t-särgiga, aga see oli kõva 14 aastat tagasi, mil ma olin kümnene piilupardipluusi ning neoonvärvides viisnurkadega liibukatega. Ei enam.

Ameeriklased – neid on ka vist kahte sorti. Stereotüüp ütleb, et ameeriklane on ülbe ning ignorantne, kuid mul pole veel õnnestunud selliseid kohata. Ma olen kohanud väga sõbralikke ja armsaid inimesi. Anita, Brian, Milani, Matt – jumalast kihvtid inimesed.

Natuke ülbeks võis võib-olla pidada hobuste võiduajamise perioodil hostelis viibinud nelja usakat, kes pigem omaette hoidsid. Et nendega juttu ajada, tuli ise nendega juttu ajama minna. nemad ei tulnud, et hei, mis su nimi on ja kust pärit ja kuidas läheb. Kellegi juurde. Kui ise läksid, oli siiski okei, vestlusi sai muidugi maha peetud, aga juba nägudest oli näha, et suured inimestesõbrad need poisid polnud. Naeratasid nad vähe, kui välja läksid, nad kedagi hostelist endaga liituma ei kutsunud. Rumalad nad ei olnud, ega ole ma ka ühtegi teist ameeriklast kohanud, kes rumalusega hiilgaks. Kuulda on küll olnud. Üks näiteks olevat küsinud ühelt prantslaselt, mis Prantsusmaa pealinn on.

Kanadalased – sama toredad nagu toredad ameeriklasedki. Jällegi, rumalusega ei ole veel keegi suutnud hiilata. 19aastane Kym küll ükskord mainis, et nende geograafia õpik oli aastast 1990, nii et mis seal imestada, kui ta ei teadnud viimaseid uuendusi sellel kaardil. Muus osas võis täitsa rahule jääda. Sõbralikud ja suhtlemine nendegagi lihtne. Põdemist jällegi väga ei kohta.

Nii, aga ma jätan siinkohal pooleli ja luban, et kirjutan välimäärajat nii ruttu edasi, kui võimalik!

Ega nüüd ei teagi, et kuidas õige oleks. Lõpuks on siis minu ja Tomi agoonia lõplik. Täna teatas ta mulle, et ta on otsustanud kellegi teisega koos olema hakata.

Ütles, et ei plaaninud asju nii, aga kuidagi need siiski nii läinud on. Ta pidas paremaks minu vastu aus olla, kui valetada. Nii ta ütles. Mina ei oskagi selles osas seisukohta võtta. Loomulikult, olles äärmiselt emotsionaalne inimene, oli minu esmane reaktsioon viha, pettumus. Tema ütles, et tahab siiski edasi sõbraks jääda minuga.

Minu meelest ekside vahel sõprust ei eksisteeri. Eriti veel siis, kui algselt pole kunagi sõbrad oldudki, vaid suhe on alanud teistmoodi, just nagu meiega see oli. Ütlesingi siis nii, nagu asi on. Et ma ei saa sõpradeks jääda, sest minu jaoks oleks see liialt keeruline ning kõigele lisaks pean ma ta facebookist ära kustutama. Heh, eks see kõlab natuke lapsikult, kuid olgu ma siis lapsik. Minu jaoks on keeruline näha tema kõiksugu kirju ja asju ning lisaks ei taha ma näha, mil ta online on või et ta minuga rääkima hakkaks. Selleks, et keegi unustada, tuleb suhtlemine katkestada. Arvan mina. Kui ei soovita sõpradeks jääda. Ma ei soovi temaga nugade peale minna, aga endale haiget teha ka ei soovi. Nii et pikem paus suhtluses oleks minu jaoks see ainuvõimalik variant.

Tema muidugi palus, et ma ei kustutaks teda ära ning suhtleks edasi, sest muidu polekski tal põhjust enam Austraaliasse tulla. See kõlas jällegi minu jaoks kuidagi veidralt. Milleks siis minuga kontakt säilitada ja Austraaliasse üldse tulla, kui ta on eluga edasi läinud, kellegi uue leidnud ning võiks nüüd elu Inglismaal üles ehitada. Koos kellegi teisega. Ütlesin, et minu arvates on see isekas, et ta tahab, et mina oma emotsioonid alla suruks ja hambad ristis edasi suhtleks lihtsalt sel põhjusel, et temal oleks vähemalt üks tuttav nägu ees, kui ta siia tagasi peaks tulema. Mille peale tema omakorda vihastus. Kuid lõpuks jäi nii, et ma andsin talle oma meiliaadressi ja ütlesin, et ta võib mulle kirjutada, kui tal tahtmist peaks olema ja ma soovin talle ja tema uuele tüdrukule kõike kõige paremat. Ta ütles, et kavatseb mulle igal nädalal kirjutada. Isegi siis, kui ma talle ei vasta. Ning et tema jaoks on see sama raske kui minu jaoks, tema olevat ka kogu selle aja minust puudust tundnud ning tunneb praegugi ning ta ei unusta mind kunagi ja tahab mind sada protsenti veel näha. Kui mitte enne, siis aprillis, kui plaanin Eestisse minna ning Londonist läbi lendan. Mina ei näe sellel küll enam mõtet.

Selline on lugu ise. Mis mind aga mõtlema pani, oli see, et kuidas siis sellises olukorras õige käituda ja edasi minna oleks. Olukorras, milles me oleme. Üks ühel, teine teiselpool maakera. Tahaks nagu koos olla, aga ei saa. Võimalus, et ühte riiki veel satume, oleks nagu ähmaselt olemas, aga sajaprotsendiliselt nagu ei ole ka. Mida siis teha? Mulle teeb haiget see, et ta mulle täna ütles, et hakkab kellegi teisega koos olema, isegi kui ma mõistusega tean, et üksteisele truuks jääda me jumal teab mis aja vältel nagu ei saaks. Tegelikult olen ju minagi teiste inimestega olnud. Vahe tuleb sisse selles, kas sellest rääkida või mitte rääkida. Tema ütles, et tahab aus olla, aga mina ei taha. Ma saan aru, et tahes-tahtmata olen nii mina ja on ka tema teiste inimestega, aga jaanalinu kombel meeldib mulle parem pea liiva alla panna ja sellest mitte rääkida, sest see teeb haiget. Ei tahaks temagi kuulda, kellega mina olen lähedaseks saanud ja mis tingimustel. Selles olen ma kindel. Mina seega ei olegi talle sellest rääkinud. Tema otsustas rääkida. Ingrid ütles, et ma võtan elu liiga must valgelt. Kas võtan? Äkki on minu variant hoopis rohkem keskmistes toonides kui tema oma? Pole lihtne sellises olukorras valikut teha, mina aga olen oma arust läinud mingit keskteed. Kui see oleks kellegi teise olukord, siis arvatavasti ma oleks isegi Tomi poolel. Jah, sõbralikult tuleks see känguv-ägisev suhe lõpetada ja mõlemad peaksid oma eluga edasi minema. Kuid kuna see on minu olukord, siis on nii raske emotsioonid kõrvale heita ja külmalt hakata “õigesti” käituma. Loll lootus on minus, on koguaeg olnud. Olen ma ju terve selle aja lootnud, et ta ikkagi saab tagasi tulla või me saame midagi muud välja mõelda, et üksteisele võimalikult lähedal olla ning vaadata, kuidas see asi läheb. Ma isegi ei tea, miks ma sellesse olukorda nii palju energiat investeerin, polnud ma ju kunagi kõrvuni armunudki. Kas see on lihtsalt ikkagi jonn? Või on see hirm üksi jääda?

Peale seda pingelist vestlust oli mul põhimõtteliselt kolm varianti, kuidas olukorraga edasi tegeleda. Esimesena torkas pähe, et peaks purju jooma ja rokkima minema. Hea külg oleks olnud see, et saab ennast tühjaks tantsida, karata ja alkoholiga tuimestada. Halb külg see, et homme oleks olnud paha olla, dieet oleks rikutud ning homme oleks ilmselt veel suurem masendus olnud. Raha oleks ka mõttetult kulunud, mis jällegi omakorda masendust juurde oleks tekitanud.

Teine variant oleks olnud minna Annika töö juurde, oodata, kuni ta lõpetab, võib-olla isegi lasknud tal endale mingi maitsev võileib teha, siis temaga koos talle külla kõndida ning pool ööd õla peal ulguda ja kurta. Hea külg oleks olnud see, et saanuks olla kellegi sellise juures, kes hoolib minust ja sellest, kuidas mul läheb. Ta oleks mulle toeks olnud ja mind lohutanud. Halb külg oleks see olnud, et dieet oleks olnud rikutud. Ma oleksin tüüdanud teda oma ulumisega, lisaks väsitanud, sest ta on peale tööd nagunii väsinud. Pärast oleks kell jube palju olnud ning ma oleks kartnud koju kõndida.

Kolmas variant, mille ma valisin, oli jalga tõmmata püksid, kõrva iPod ning jooksma minna. Hea külg on see, et füüsiline tegevus ikka aitab, kui tuju on paha, dieedile tuli see ainult kasuks, pealegi sain omaette olla, oma mõtteid mõelda ja asja natuke analüüsida. Halba külge sellel valikuvariandil ei olnudki. Kuigi kõik ei läinud nagu õlitatult, kõigest 10 minutit jooksnud, sai mu iPod tühjaks ja ülejäänud 50 minutit jooksin vaikuses. Ma pole vist elus nii pikka ringi jooksnud nagu täna. Üldse ei väsitanud. Ma ei tea, miks. Kas kurbus andis nii palju energiat, või sobis minu enda valitu tempo nii hästi, et suutsin algusest lõpuni ilma sammugi kõndimata joosta. Kui olen Cassiega jooksmas käinud mõnikord hommikuti, siis tema jookseb kiiresti, vahepeal kõnnib ning siis jookseb uuesti, samal ajal kui mina siis tunnen ka vajadust sama kiiresti joosta, sest ei taha, et ta minu järel ootama peaks, ning seega punnitan ka kihutada ning pärast pean kõndima, sest jaks on otsas. Mulle ei meeldi nii. Seega tänasega seoses veendusin lõplikult, et kui joosta, siis ihuüksi. Nojah, oleks olnud ka neljas variant tegelikult. Minna oma tuppa ja voodis ulguda like no tomorrow.

Nüüd sai päris ausalt asjadest kirjutatud. Ingrid ütles veel, et ma ei tohiks nii aus olla ja meestele välja öelda kõike, mida ma mõtlen. Kuid siin lähevad meie arvamused lahku. Ma olen alati olnud selline, kes ütleb välja, mis meeles mõlgub. Ma ei saa asju endale sisse jätta, sest siis mul tekib hiljem tunne, et see välja ütlemata asi on minus mädanema läinud ja tekitab rohkem meelepaha kui välja öelduna. Selline ma lihtsalt olen. Aus ja otsekohene. Vähemalt senini, kuni tuleb mängu aususega kellelegi haiget tegemine. Vot siis on minu suu lukus. Niisiis, seni, kuni satun kokku meestega, keda minu ausus häirib, tuleb mul paraku üksi jäädagi. Paratamatu optimist minus aga ütleb, et üks päev kohtan ma kedagi, kes aktsepteerib mind täpselt sellisena nagu ma olen ja arvab, et just see ausus ja otsekohesus on armas ja tore. Kellegi teise pärast ma teiseks inimeseks muutuma ei hakka.