Kasiino, imeline põrguvärav vol 3: Jälg on maas!

Kuna täna mind Kings of Tallinnal ei vajatudki, saan oma aega hoopis teile kirjutamiseks ära kasutada.

Kings of Tallinn on suur pokkerifestival. Seal mängitakse nädala jooksul üle 40 erineva turniiri. Kujutage ette, mis maht! Erinevaid mängijaid on kohale tulnud paljudest erinevatest riikidest ja nende seas ka rahvusvaheliselt tuntud mängijaid. Enamasti on need pokkerikuulsused küll soomlased, aga soomlaste seas on kõvasid tegijaid.

Mis seal siis toimub? Pokkerit mängitakse. Mingeid morne sõltuvusest loppis nägusid seal ei näe. Kuigi raha liigub kuhjadega. Turniiridel on mõistagi fikseeritud sisseostud, aga rahalaudadel keevitatakse mõnuga. Võidetakse ja kaotatakse. Aga kaasa kellelegi sellepärast tundma ei pea. Ausalt 🙂 Ma isegi ei tea, mis summad seal korraga laual on. No ikka kümned tuhanded. Nii need kuulsused seal siis madistavad ja lõbutsevad. Peenraha inimestele, kes harjunud pokkeriga miljoneid teenima.

Aga! Mitte sellest ei tulnud ma siia täna rääkima. Ma tahtsin ära õiendada vana võla. Ma lubasin kirjutada, miks peab kasiinosse minnes enda dokumenti näitama ja miks külastajad ära registreeritakse. Sellest on vaja rääkida, sest paljudel inimestel ei ole täit pilti, miks see vajalik on.

Mul oli kunagi üks sõbranna, kes ei olnud nõus kasiinosse sisenema isegi suitsu ostmiseks. Sest et tema oli nii öelda “kasiino-süütu”, polnud elus jalga kasiinosse tõstnud ja arvas, et siis on parem, kui seda märki, et ta on käinud, ei tekikski.

Väga imelik arusaam. Et kasiinos käimisest mingi jälg maha jääb. Kuhu see jälg jääb siis nende inimeste arvates? Kas nad arvavad, et riigistruktuuridel on kasiinodega mingi otse online-ühendust, kust iga 5 sekundi tagant infot läbi lastakse, kes uksest sisse astus ja mida seal tegi? Sest et loogiliselt mõeldes peaks ju aru saama, et see ei ole reaalne. Samuti ei saadeta seda infot kuhugi pankadesse ja veel vähem vanaemale, kes võiks südari saada, kui kuuleb, et lapselaps käis kasiino uksest sisse – ju on sõltlane.

Registreerimine on ainult selleks, et inimene ise, kui ta tunneb, et see on vajalik, saaks endale kasiinokeelu panna. Ilmselgelt enamik meist, tavalistest inimestest seda keelu panemise teenust kunagi ei vaja. Sest enamikul ei ole sõltuvust ja kasiinos käimine ei too endaga kaasa probleeme. Aga leidub inimesi, kellel on sellega probleemid. On probleemid sõltuvusega ja enesekontrolliga. Teavad ise, et kipuvad üle piiri minema ja sellepärast on neile parem, kui nad kasiinouksest üldse sisse ei astugi.

Vot selliste pärast ongi loodud kasiinodesse külastajate registreerimine. Kasiino kontrollib, kas sul on endale keeld peale pandud või ei ole. Kui sul keeldu pole, lastakse sind sisse ja selle kohta kuhugi infot ei edastata, et sa oled nüüd in da house.

Nii sa siis näitadki ette dokumendi, see skannitakse sisse ja kui soovid, saad vastu kliendikaardi. Kui kliendikaart olemas, siis iga kord dokumenti näitama ei peagi. Piisab, kui lased kliendikaardi läbi tõmmata (tead küll, nagu Partneriga Selveris tehakse).

Hästi range on see kontroll alati, sest kasiino peab silma peal hoidma, et külastajad, kellel puudub õigus kasiinos käia, sinna sisse ei saaks lipsata.

Kuidas see keelu peale panemine käib? See käib avalduse alusel, olen ma aru saanud. Ise ei ole juures seisnud, aga olen kuulnud, et ise peab avalduse tegema ja ära määrama perioodi, kui kaua keeld kestab.

Nii, käisin nüüd MTA lehel uurimas ja täpsemalt on asi nii, et keeld on tähtajatu, aga keelu panemisel pead ise endale ära määrama tähtaja, mille möödudes saad õiguse keelu tühistamist taotleda. Ja see tähtaeg on maksimaalselt 3 aastat. Ehk et kui tahad endale keeldu peale panna, siis ei ole määratud ära, kui kaua see keeld kehtib, aga sa saad ise öelda, mis aja möödudes võib sinu soovi keeld tühistada jälle kuulda võtta. Kui sa juba homme tahad tühistada, siis ei saa, aga kui sa tuled 3 aasta pärast, siis juba saab.

Keeld tähendab siis lihtsamalt öeldes seda, et iga kord kui sa selle aja jooksul (näiteks šnapsusena või ükskõik millises meeltesegaduses) lähed kasiino ukse taha manguma, siis sind lihtsalt sisse ei lubata.

Nüüd mõni mõtleb, et äkki riik või vanaema saab keelu osas kaasa rääkida. Ei saa. Keeldu saab inimene panna endale ainult ise. Elukaaslase või ema või riigi sunnil seda teisele inimesele panna ei saa.

Ma isegi ei tea, kas nende inimeste hirmudel, kes kardavad, et kohe kui nad kasiinos on end ära registreerinud, jookseb info Swedbanki ja MTA-sse ja kuhu iganes, on üldse mingigi alus või ei. Mulle tundub see absurdne. Aga isegi kui see info jõuaks Swedbanki, mis siis juhtuks? Või mida arvatakse, et juhtub? Ma tahaks seda teada.

Mina olen teatavasti kasiinodes jõlkunud juba 6 aastat ja pole see takistanud mul laenu saamast ega midagi. Isegi küsitud pole, et miks sa iga kuu vähemalt ühel ööl kell 2 või 3 kasiino baarist midagi ostnud oled? Joomas käid seal või? Sõltlane oled või? Mängid raha maha või? Ei. Pank ei ole küsinud ühtegi küsimust. Nii et hirm, justkui kasiinosse sisse astumine elu kohe totaalselt ära rikuks, ei ole õigustatud. Ma ei ütle, et palun minge kõik ja astuge kasiinosse sisse. Aga ma ütlen, et see põdemine kasiino uksest sisenemise üle, lihtsalt selleks et seal mingil üritusel käia, kohvi juua, kokteili juua või kasvõi suitsu osta, kõlab ajuvabalt ja jätab põdejast veits narri mulje.

Kas ma tean mõnda inimest, kes on endale kasiinokeelu pannud? Ma ei ole sellest kellegagi pikalt vestelnud. Ühel korral aga tuli küll ette. Nimelt olin ma sõbranna juurest kojuminekuks tellinud takso ja kui sisse istusin, nägin, et taksojuht oli tuttav nägu. Üks kutt, kes pokkerit mängis. Kusjuures ma polnudki teda tükk aega näinud. Ajasime juttu ja küsisin, miks teda nii ammu mängimas käinud pole. Ta ütleski ausalt, et pani endale keelu peale. Mängis oma bankrolli (see on raha, mis peab mängijal kogu aeg seemneks olema, seda elamise ja olemise peale ei kulutata, see on ette nähtud ainult pokkeri mängimiseks) maha ja otsustas, et aitab mõneks ajaks. Nii ta siis oligi eemal. Praegu käib küll aeg-ajalt jälle, aga mitte nii tihti nagu vanasti. Loodetavasti on oma elu korda saanud.

Vot ja nii see siis käibki. See registreerimine. See on tehtud selleks, et inimene saaks iseennast piirata, kui ta tunneb, et selleks on vajadus. Samamoodi on see isiku registreerimine nüüd ka Bingo Loto ja kõigi muude loteriidega. Välja arvatud kiirlotoga. Mis on minu meelest veel iseäranis napakas, sest kiirloto piletid on sageli palju kallimad kui Bingo Lotod ja teised sarnased.

Aga jah, ka tavalist lotot ei saa enam osta, kui dokumenti ei näita. Miks? Just selleks, et kui sa oled ise endale keelu peale pannud (ei tohi lotot osta, kuna ei oska enda loto ostmist enam piirata, tekkinud on sõltuvus), siis müüja saab ostmise katsel kohe vastava märguande ja ta sulle lotot ei müü.

Sai selgem?

Advertisements

Tee tööd, siis tuleb reisimine

Londoni seekordsed seiklused hakkavad läbi saama. Siia kirjutada pole jõudnud ei Londonist ega muust. No pole aega, noh.

Seekord viibisime Londonis tervelt nädala ja selle jooksul jõudis palju. Saabusime eelmise nädala teisipäeval. See oli meil täiesti vaba päev, aga tamp oli ikkagi taga, sest pidime oma kaks külaliskorterit vastu võtma. See tehtud, läksime sööma samma kaubanduskeskusse, kus asub kasiino, kus töötama hakkasime, ja päris mitu head söögikohta.

Ma kunagi kevadel kirjutasin, et ma pean naermise registrit, mäletate? Plaanisin hakata kirja panema kõik need korrad, kui ma südamest naeran. No nii kõvasti, et pisarad silmis. Ma olen üsna suur naerja nimelt, aga sellist huumorit, et ma täiesti ennastunustavalt naeran, nii et enam kuidagi olla ei saa, juhtub võrdlemisi harva. Seekord sain jälle uue intsidendi kirja.

Hakkasime söögilauas meenutama, kuidas me ikkagi neid Londoni kodusid vastu võtmas käisime. Algul maandusime meie kolme korteris ja panime kõik suured kohvrid sinna ära. Teise kohta pidi ööbima jääma esialgu Kristjan üksinda ja nii me läksimegi neljakesi seda vastu võtma, kaasas ainult üks seljakott. Arutasime, mida võis see keskealine paar mõelda seltskonnast, kes on nädalaks neilt maja rentinud ja tulevad kohale kolm meest, üks naine ja kogu pagasiks ainult üks seljakott. Kusjuures enne kui üürijad minema läksid, tegi Kristjan veel seljakoti pealt lahti ja sealt vaatas vastu kaamera (sest me teeme tööna kasiinos telelauda). Kogu see meenutamine oli nii naljakas, et ma reaalselt oleks laua alla veerenud suurest naerust.

Sellised tiimi bondimise hetked on kõige paremad. Kõigil on tuju hea ja nalja saab palju. Meil käibki 24/7 üks suur naermine. Näiteks Kristjani päev läks heaks juba Tallinna lennujaamas. Ta jäi juba eelmise reisi ajal silma kui hull telefoni laadimissõltlane. Igal võimalikul ja võimatul hetkel laadis ta telefoni, sest aku ei pidanud sugugi hästi vastu. Meestel jäi see meelde ja Tallinna lennujaamas andsid nad Kristjanile üle kingituse – uue telefoni. See oli väga emotsionaalne ja tore hetk, poeta või pisar.

Minu hetk tuli õhtul kaubanduskeskuses pärast õhtusööki, kui hüppasime läbi kohvrite poest. Mul on nimelt juba pikemat aega olnud plaan endale uus käsipagas osta. Selline ilus, mis oleks ka vastupidav ja mahuks mõõtudesse. Aga ega ma ise ju ometigi raatsi eriti kallist osta! Poes küsisid mehed minult, millise ma valiks ja kui ma olin oma eelistuse öelnud, ostetigi see mulle ära! Oehhh! No küll oli jälle tore ja emotsionaalne. Sain endale väga edeva türkiissinise ja tugeva kohvri, mis rullib moodsalt neljal rattal.

Edasi oli plaanis ka kasiinost läbi käia. Paluks kõigil kasiinovastastel nüüd eriti tähelepanelikult lugeda, sõltlane kirjutab asjast!

Vaatasime tööpaiga üle ja mõtlesime ära mängida ka oma 20 naela slottides, nagu plaanis oli. Panime raha sisse ja hakkasime kordamööda toksima. Proovisime erinevaid mänge ja kuidagi nagu ei edenenud. Kuniks hakkas järjest paremini edenema. Meil oli nii palju rõõmu ja kilkamist (seda tegin ilmselt mina üksinda), et meie ümber kogunes ühel hetkel juba pealtvaatajaskond. Ilmselt arvasid, et tõmbasime seal tuhandeid välja. Kuigi tegelikult ei tõmmanud. Me võtsime raha välja, kui olime 20 naelast 90 teinud.

Edasi otsustasin mina ennast kasiinos kasutajaks registreerida, sest siis saab ka tavaliselt mingit boonust. Nii oligi. Sain mingid kaks ümmargust kuldmünti, millega võis otse õnneratta juurde suunduda. Õnneratta juures ei pidanud isegi midagi kuhugi panustama või ära arvama. Diiler võttis mündid vastu ja ütles, et igal juhul saab midagi võita, kui ei keeruta välja valget värvi. Seda oli terve suure ratta peale ainult üks vahekene. Sama palju nagu mustagi, mis tähendas peaauhinda. Peaauhinnaks oli combo kõigist auhindadest, mida ülejäänud värvidega võita sai.

Ma tegin kaks ringi ja sain esimese hooga kaks 5-naelast söögikupongi, mis on väga praktilise väärtusega, sest kasiino tööpäevadel saab sealt kanatiibu või burgerit osta. Nii et kaks õhtusööki olid mul juba soolas. Teine keerutus tõi Bluetooth kõlari, mida mul samuti veel olemas polnud.

Nüüd mõtlesid mehed, et nemad ka siis registreerivad end ära. Said nemadki kõik oma kuldmündid kätte. Meile tuli veel söögikuponge, lisaks kaardipakk ja kaks korda keerutati välja ka valge 😀 Aga! Kristjanil õnnestus välja keerutada ka kõige suurem üksik auhind, mida üldse võita oli võimalik. 600 naela maksev šampus. See on uhkes sametkarbis, kuldne ilus pudel, väga elegantne värk! Kõik rõõmustasime hullult. Kristjan kinkis selle teistele meestele, tänutäheks telefoni ja no üldse kõige ägeda eest, mis meil kõik olnud on ja mis alles tulemas. Otsustasime selle šampuse ära juua siis, kui meie esimene oma üritus edukalt möödunud on.

Pole paha saak selle lühikese kasiinokülastuse kohta, haha.

Edasi läksime mingisse kohalikku pubisse õlut jooma. Pubi oli selline, kust oli kunagi tuule tiibadesse saanud Iron Maiden. Seal oli ka piljardilaud ja mina muidugi tahtsin mängida. Reeglid olid sellised, et oma nimi tuli tahvlile kirja panna ja mängida sai sellega, kes eelmise mängu võitnud oli. Ei mingit oma sõpradega mängimist! Selles mõttes oli väga lahe. Ma mängisin mingi mehega, kes poole mängu pealt musta sisse kupatas. See tähendas, et sain ühe mängu veel teha. Teiseks vastaseks oli mingi lätlane kusjuures. Ta jäi vahepeal kaotusseisu ja tema sõbrad eemal irvitasid kõva häälega. Lõpuks ma siiski kaotasin, sest ma pole nii ammu mänginud! Oleks paar mängu veel teha saanud, oleksin korralikult soojaks saanud ja küllap ka vääriline vastane olnud.

Ülejäänud päevadel päevasel ajal viibisin mina muidugi kogu aeg korteris arvutis, sest oma päevatöö tahab ju tegemist. Ärkasin kohusetundlikult kell 7 kohaliku aja järgi, et oleksin Eesti aja järgi 9 paiku tööhoos. Nii et kokkuvõttes oli see jälle üks intensiivne nädal.

Kolmapäeval sain aga Marisega kokku. Kui ma mõnikord mõtlen, et mu blogi toob mulle igasugust jama kaela, siis tegelikult on igasugust positiivset värki ka kaela toonud! Maris on kindlasti üks neist.

Kohtusime kesklinnas ja suundusime restorani nagu peened prouad muiste. Sõime ja jõime punast veini. Saime küll varakult kokku, aga mingil arusaamatul põhjusel heas seltskonnas kell lihtsalt tuiskab halastamatu kiirusega. Nii et kella 11ni restoranis jutustada ei olnud mingi küsimus.

Neljapäeval mängisime oma tiimiga pokkerit. Võitjale oli välja pandud 20 naela ja sellele pöörasin ma tähelepanu alles siis, kui avastasin end heads upist, vastaseks Koit, kes mängis elus esimest korda niimoodi päriselt pokkerit. Vedas mul 😀

Samamoodi tore oli laupäev, kui läksime päeval turisti tegema. Käisime Briti muuseumis, jõime Big Beni juures õlut, sõime lõunaks fish and chipsi, vaatasime kuninganna lossi ja jalutasime niisama vihmas. Ka raamatupoes käisime. Muretsesin sealt endale imenunnu Sherlock Holmesi Baskervillede raamatu. See on ainus Sherlock Holmesi raamat, mis mul mingil põhjusel veel lugemata on.

Õhtul sain Riinaga kokku. Tema on teine õnnistus, mis tänu blogile kaela sadas. Juba palju aastaid tagasi. Eelmisel korral Londonis käies mul temaga kohtuda ei õnnestunudki, aga seekord läksime välja. Üks tema sõber oli ka kaasas. Käisime kahes sellises veidras paigas. Mitte klassikalises pubis või baaris. Hoopis sellises urka moodi kohas, aga mitte ohtlikus, vaid lihtsalt sellises veits hipilikus asutuses.

Esimeses kohas vaatasime kahte bändi. Üks bänd koosnes prantslastest. Nad mängisid igasuguseid puhkpille ja kaks trummimeest olid ka. Üks mängis basstrummi või kuidas neid nimetataksegi, teisel olid taldrikud nahkrihmaga kaelas. Mind panid eelkõige need trummimehed mõtlema. Ärinaine minus hakkas kohe efektiivsusele mõtlema. Oleks neil korralik trummikomplekt, ei oleks kahte trummarit ju vajagi… Aga ega vist kõik asjad siin maailmas peagi maksimaalselt efektiivsed olema. Üritan ennastki viia sellele lainele, et kõike ei pea pidevalt nii pragmaatiliselt vaatama. Mõnda asja ei pea tegema või tegemata jätma sellepärast, et see on kallis või pole mõistlik. Mõnda asja võiks teha lihtsalt sellepärast, et see on lõbus. Jätku ma see endale meelde.

Teine asi, mida seda bändi vaadates mõtlesin, oli see, et üks kuttidest nägi välja nagu noor Bill Gates. Riina sõber Luke oli selline hästi äge ja põnev. Tal olid vahepeal mingid täiesti sürrid küsimused ja mõtted. Mu tähelepaneku peale vaagis ta, et aga mõtle kui see olekski Bill Gates… Jõudsime järeldusele, et siis oleks põhjendatud ka kahe trummariga priiskamine.

Mulle meeldis, et seekord Londonis on olnud inimestega suhtlema hakkamine kuidagi nii sundimatu ja lihtne. Eriti neil pidudel. Ma sain seal urka juures õues jutu peale ühe selle prantslaste bändi liikmega ja mingi itaallasega, kes ka seal hängis. Rääkisime pikalt ja laialt, tõeliselt tore oli. Kuidagi on nii, et Eestis juhtub selliseid vestlusi väga harva. Vähemalt minuga.

Teises kohas oli üldse huvitav. Seal oli ikka igasugust rahvast. Võis leida mingi mulletiga tüübi ennastunustavalt tantsimas. Mingeid selliseid vintage retrotsikke, kellel lohvakas nahktagi seljas. Valge maikaga veits Freddie Mercuryt meenutava pika mehe. Ühe teise pika mehe, kellel olid hästi suured ja uhked lokid ja hästi silmatorkav kaabu. Kusjuures nägu oli tal tervenisti kaetud mingi sädeleva kreemiga. Terve nägu sädeles. Ise oli hästi tõsine ja purjetas seal rahva vahel tähtsalt ringi. Samas olid seal ka pulksirge seljaga sakslased. No vähemalt üks, kes üritas oma sõbraga ka meie seltskonda imbuda, aga meil oli nendetagi lõbus. Ühesõnaga, seal võisid kõik olla sellised nagu ise tahtsid ja keegi ei vaadanud kedagi imelikult. Nii vaba ja chill. Sellisesse kohta viitsiks isegi veel välja minna.

Tööd teha oli ka tore. Mul õnnestus tööl olla sellise mängu juures, kus mängisid kohalikud kuulsused heategevuslikku ühelauaturniiri. Ega nad nägupidi mulle midagi öelnud. Aga kui Heimar tähelepanu juhtis, et kuule, kas mõni su jalkamees ka äkki siin on, siis ma hakkasin mõtlema, et oota….seda kaitsjat ma ju tõesti tean! Okei, ta pole küll selline mängija, kelle ma nägupidi ära tunneks, aga vähemalt kindlasti ma tean, kes ta on. Autogrammi ma küsida ei saanud ja ega poleks julgenudki vist. Aga ikkagi! Nii et selline kogemus saab ka kasti linnukese.

Ühesõnaga, üks väga mõnus tööreis saab kohe selja taha. Järjekordselt. Varem mulle pole London üldse meeldinudki, aga nüüd on ikka täitsa meeldima hakanud. Samas ma ei tea, millal ma siia jälle satun. Vähemasti enne novembrit mitte. Kuid selle eest on veel enne seda ees Bukarest, Malta, Bratislava, Barcelona, Brasiilia ja juba on juttu olnud ka USA-st. Vähemalt kaks reisi tahaks sel aastal ka väljaspool tööd teha ja kes teab, äkki on lisandumas siiski ka veel tööreise 🙂

Living the dream? Hell yeah 🙂

Kasiino, imeline põrguvärav vol 2: Pokker

Mõtlesin järgmiseks kirjutada sellest, miks peab kasiinosse minnes ennast uksel ära registreerima, aga otsustasin ringi. Räägime hoopis pokkerist.

Oma eelmises postituses seda teemat ma peaaegu ei puudutanudki, sest see on lihtsalt nii lai teema ja vajab eraldi postitust. Eelmises postituses kirjutasin sellest, mis asutus kasiino on ja üritasin mõtiskleda selle üle, miks osadel külastajatel hasartmängurlusest sõltuvus võib tekkida, samas kui teised suudavad sellesse suhtuda nagu meelelahutusse, milleks kasiino tegelikult loodud on.

Üritasin pehmelt mõista anda, et kõik need inimesed, kes kasiinodesse by default jäägitu jälkuse ja põlgusega suhtuvad, on valel teel. Kasiino ei ole mängusõltlaste nukker kohtumispaik, kus kõigil on paha tuju ja silmad punased. Ma tahaks, et sellest napakast valearusaamast üle saadaks. Või kui kellelgi olnuks konkreetseid argumente, miks kasiino ikka kindlasti 100% läbi ja lõhki nii õudne paik on, siis oleks neid kuulda tahtnud. Kasiino on õudne, sest kasiino on nii õudne – sorry, see ei ole minu jaoks tõsiselt võetav argument. See on emotsionaalne purtsatus.

Kasiinos kindlasti on sõltlasi ka, aga sugugi mitte nii palju, nagu võiks arvata. Minge käige kasiinos ära, kui ei usu. Minge vaadake korra. Ja alles siis arvake midagi.

Te üllatuksite, kui teaksite, kui palju täiesti tavalisi koduperenaisi ja lugupeetud inimesi kasiinodes käib. Ja ei, nad ei ole sinna sattunud juhuslikult, vihmase ilmaga varju otsides vms. Nad tulevad sinna selleks, milleks kasiino on ette nähtud – mängima.

Näiteks pokkerit.

Pokker ei ole oma olemuselt üleni õnnemäng. Pokker on väga suures ulatuses strateegiamäng. Male on ka strateegiamäng. Male on ühtlasi paljude inimeste hobi. Ja samamoodi on paljude hobi ka pokker. Muide, mõnele auhinnatud maletajale meeldib ka pokker ja ta käib seda kasiinos mängimas. Kujuta ette, maletaja! Arvaks ju, et normaalne inimene. Aga ei. Käib kasiinos – oi, õudust! Eks.

Aga reaalsus on see, et paljud inimesed, kes harrastavad pokkerit hobina, tulevadki kasiinosse mängima. Nad tahavad oma oskusi ja mõtlemist üha arendada, õppida uusi nõkse ja arvestada üha paremini tõenäosusega. Ja taaskord – anda võimalus ka õnnele. Sest väita, et õnnega ei ole pokkeril mitte midagi pistmist, on ka vale.

Pokkeril on väga palju nüansse, mis teevad selle mängu nauditavaks. Kuna mina ise kirglik mängija ei ole, siis ma ei hakka neid kõiki kirjeldama. See ei saaks ehk üldse nii põnev kirjeldus. Kuigi rahva tungival nõudmisel olen sellekski valmis, sest mängu ma tunnen. Võin intervjueerida blogipostituse jaoks mõnd oma sõpra. Veel parem – äkki sõbrannat. Kas tahate? Kui tahate, öelge. Nad võivad anonüümselt välja astuda ja öelda, mis neile selle mängu juures nii väga meeldib. Miks nad käivad kasiinos ikka edasi, aga näiteks varjavad seda ema või vanaema eest. Seda ma võin muidugi natuke ka avada – nimelt nood ei küündi selleni, et mõista pokkeri kui mängu ilu ja jätta kõrvale hüsteeriline hirm sõltuvuse ja muude kasiinondusega kaasas käivate stereotüüpide ees. Nad ei taha ilmselt oma nime ja näoga iga Google’i otsinguga välja tulla, sest nad kardavad mõistmatute kaaskodanike poolset surnuks nokkimist. Osad muidugi sülitavad vilistavad selle peale ega varja kunagi oma nime ega nägu. Ja õigesti teevad.

Aga natuke harrastajatest lähemalt. Hobimängija. See kodune pereema või edukas karjäärinaine või tavaline mees – ükskõik, kes. Mingil põhjusel on pokker tema ellu tulnud ja meeldima hakanud. Seda võib käsitleda hobina nagu iga teistki hobi. Kas see on väga kulukas hobi? Kuidas võtta. Kui näiteks turniiri sisseost maksab 50 eurot või näiteks 100 eurot, aga turniir toimub vaid korra kuus, siis kas see on kallis? Oletame, et ta ei võida ühelgi turniiril. Investeerib pokkerisse kuus 100 eurot, aga saab selle eest näiteks 6 h pokkerit mängida (oleneb, kui hästi mängib ja kui kaugele jõuab). Kas see on kallis? On see ohtlik? Mõjutab see kuidagi tema pere eelarvet? On taunimist väärt ettevõtmine?

Mõni armastab näiteks suusatamas käia. Igasuguseid hulle on! Ostab endale mõnesaja euro eest suusad ja sõidab korra aastas reisile mägedesse, pannes sellesse päris suuri summasid magama. Muul ajal suusatab näiteks Kuutsemäel. Palju see lõpuks kokku maksab? Tallinnast autoga kohale sõita, see on juba märkimisväärne summa. Mäele ka tasuta ei lasta, muudkui maksa. Kokkuvõttes kulub raha rohkemgi kui pokkeri hobimängijal 🙂 Kas keegi tuleb nina alla rusikatega vehkima küsimusega, palju sa elu jooksul raha maha suusatanud oled? Ega vist mitte.

Aga erinevalt suusatamisest on pokkeriga võimalik kulusid ka tagasi teenida. Kui näiteks turniiril edukaks osutud, võib sellest investeeritud 100 eurost saada 2500 eurot. Muide, selliseid inimesi, kes tulevad turniirile mängima selge soovi ja ettekujutusega, et täna teenin raha, ei ole väga palju. Enamasti ei tulda oma viimase x euroga, eesmärgiga end turniirile sisse osta ja lisaraha teenida, et kuu lõpuni välja vedada. Mina olen 6 aasta jooksul näinud ainult üht sellist mängijat, kes oli juba üsna lähedal finaallauda jõudmisele ja kui tal läks vahepeal kehvasti, siis ta vandus nagu metsaline ja andis oma kõnega mõista, et tal “on VAJA seda raha”. See kõlas väga õõvastavalt. Mul oli temast kahju. Selliseid inimesi ma reeglina kasiinos pokkerit mängimas ei näe. Enamasti on tegemist ikkagi inimestega, kes saavad selle 100 euro kulutamist endale lubada.

Väga paljudel mängijatel on rahasse isegi kergelt leige suhtumine. Jah, võidan, lahe, aga ma ei lähe paarisaja euro pärast lolliks. Peaaegu iga kord lõpeb 12-tunnine turniir kolme viimase mängija rahakokkuleppega. See tähendab seda, et kolm viimast ei viitsi lõpunigi mängida. Kolme parima auhinnarahad jagavad nad omavahel võrdselt kolmeks või mõtlevad mingi muu endale sobiva õiglase jaotuse välja. Sest nad on väsinud ja mäng ei ole unise peaga enam nauditav. Mis siis, et lõpuni mängides oleks võimalik esikohale jäänul endale rohkem raha saada. Seda 500 eurot siia-sinna lihtsalt ei peeta eluliselt oluliseks. Kas see kõlab sõltlasele omase käitumisena?

Hästi sageli tullakse pokkeriturniirile reede või laupäeva õhtul lihtsalt lõbu pärast. Plaan on välja minna, aga võetakse kätte ja tullakse enne pidutsemist pokkerit mängima. Neil mängijatel on üsna ükskõik, kas nad rahadesse jõuavad või ei. Neile meeldib kaardimäng kui selline. Alles paar kuud tagasi oli üks selline juhus. Mingi soomlane osutus väga edukaks. Järel oli kolm mängijat. Soomlasel kõige rohkem žetoone ehk siis päris hea šanss turniir ära võita. Tüüp oli kella vaadanud ja öelnud, et tema tahaks nüüd klubisse minna, sest muidu saab “jagamise aeg” läbi. Küsis, kas teised kaks mängijat on kokkuleppega nõus ja raha läkski kolmeks. Teised kaks meest olid üsna rõõmsad, sest oma väiksemate žetoonide hulgaga oleks neil olnud keeruline rohkem raha võita.

Muidugi pole kõik naljamehed. Leidub ka nii öelda tõsiseid pokkerimängijaid. Võib-olla on tegemist elukutseliste pokkerimängijatega, kes on sellest endale karjääri teinud. Kui ma ütlen elukutseline pokkerimängija, siis ma mõtlen seda tõsiselt. Kui teie nüüd mõtlete kasiinole ja võrdsustate kasiino nende kirsse keerutavate slotimasinatega, siis teil on muidugi raske mõista, et mismõttes võib keegi kasiinos elukutselisena raha teenimas käia. Sest slotimasin on õnnemäng ja selle mängu kulgemises on mängijal endal täiesti olematu roll. Aga pokkerimängus on inimesel endal päris suur roll. Ja seetõttu on võimalik seda mängu ka elukutsena harrastada.

Elukutselised mängivad kas füüsilises kasiinos või internetis. Kui enne oli juttu turniiridest, siis lisaks turniiridele on võimalik mängida ka rahapokkerit. Vahe on selles, et turniiril mängimiseks on konkreetne rahasumma, mille maksad sisse ja mille eest antakse mängužetoonid, millel päris rahas väärtust pole. Võidab see, kes viimase mängijana kõik žetoonid enda kätte on saanud. Rahapokkeris mängid sa žetoonidega, millel on päris eurodes rahaline väärtus. Kui žetooni peale on kirjutatud 1 või 2 või 25 või mis iganes, siis see tähistab seda, kui mitu eurot sa selle žetooni saamiseks kassas maksid. Või palju sulle pärast antakse, kui mängus võidetud žetoone rahaks lähed vahetama.

Niisiis, elukutseliste mängijate jaoks on “kontoriks” kasiino rahalauad. Nemad ei tule kasiinosse meelt lahutama, kokteili jooma ja teiste inimestega tutvuma. Nemad tulevad tööle. Istuvad lauda ja mängivad.

Elukutseliste pokkerimängijate töö seisneb selles, et nad oskavad mängu paremini kui harrastajad ja nad tahavad neilt, kes on tulnud lõbu pärast mängima, raha enda kätte saada. Kas seda võiks pidada tülgastavaks? Mina ei pea. Mõlemal on võrdsed võimalused ja kasumisse jääb lõpuks see, kes paremini mängida oskab. Let the best man win.

Ka elukutseline pokkerimängija ei ole kasiinosõltlane, kellele peaks kaasa tundma. Kas mängija võib oma võimeid üle hinnata ja ennast puupaljaks mängida? Võib küll, kui ta asja mõistusega ei võta. Selliseid leidub. Nende jaoks on välja töötatud teatud mehhanismid, kuidas ennast iseendi eest kaitsta. Räägin sellest lähemalt järgmises postituses. Aga paljudel on täiesti arvestatav enesedistsipliin ja hästi kaine mõistus, mis teeb nad antud ameti jaoks väga sobivaks. Nii nagu igaühest ei saa kellasseppa või raketiteadlast, ei ole igaüks ka pokkerimängijaks sobiv. Aga kes on, ei vääri mitte mingil juhul kõveraid pilke, kaastunnet ja arvustamist. Ta EI OLE kasiinosõltlane.

Kasiino, imeline põrguvärav vol 1: Sõltuvus

Mõtlesin, et ma räägin kõik asjad ühe postitusega ära, aga nii ei saa. Pean tegema mitmes osas 🙂

Alustame sellest, et minu postituste eesmärk ei ole lugejat kasiinosse meelitada. Lauseke, mis väidab, et hasartmängurlus ei ole sobiv viis finantsprobleemide lahendamiseks, peab 100% paika. Minu postitused on lihtsalt väiksed sissevaated kasiino elule ja klientuurile. Olen selles keskkonnas juba 6 aastat viibinud, ma tean, millest ma räägin 🙂

Niisiis. Kasiino. See sõna hirmutab paljusid inimesi. Küljes on tugevalt negatiivne maik ja paljudele tundub, et sellest kohast tuleks võimalikult kaugele hoida. Miks? Ma ei tea. Kardetakse, et hasartmängude maailm võib endasse imeda ja hukutavaks osutuda? Seda võrreldakse enda peas ehk narkootikumidega. Korra proovid, juurde soovid? Ega ma ei tea enam. Valgustage mind parem ise 🙂 Mis see on, mis kasiino nii hirmuäratavaks paigaks teeb?

Räägime sellest, miks need inimesed, kes kasiinot hirmutavaks ei pea, seal ikkagi käivad. Kasiinod ei ole loodud selleks, et inimestelt võimalikult kiiresti ja põhjalikult kogu raha käest võtta. Kasiino on meelelahutusasutus. Täpselt nagu baar või ööklubi. Või restoran. Seal teenindatakse kliente, pakutakse neile meelelahutust ja võetakse selle eest raha. Lihtne.

Kasiino ei ole enam ammu isegi Eestis mingi nurgatagune läppunud urgas, kus ligased ja punaste silmadega inimesed sõltlaste kombel zombistunud pilkudega “kangi tõmbavad”. Kasiino on üha kindlamalt muutumas glamuurseks paigaks, nii nagu mujal maailmas. Rõhk sõnal glamuur. Ehk et pole nii, et tehakse kõik, mis võimalik, saaks ainult kliendilt leivaraha käest võetud. Mkmm. Väga paljudesse maailma kasiinodesse ei lasta sind ketsides sissegi. Liputa oma rahaga, palju tahad.

Hasartmängurlus. Mis see on? Kõlab väga hirmuäratavalt. See kõlab nagu miski, mis su varem või hiljem põhja viib, kas pole? Tegelikult on hasartmängurlus lihtsalt õnnemängude mängimine. Nagu loterii. Loteriid mängides me ju teame, et võiduvõimalus on väike. Ometigi ei pane vast keegi inimesele pahaks, kui ta endale paarieurose lotopileti ostab ja kolmapäeva õhtul Rooside sõda vaatama asub. Sest mis see siis on? Kerge meelelahutus, mis annab väikse adrenaliinisööstu – ÄKKI võidan!

Minu meelest on kasiinos hasartmängude mängimine sama asi, ainult et intensiivsem. Sa saad KOHE teada, kas sa võitsid või ei. Sa ei pea kolmapäeva ootama.

Et see kõik käib nii kiiresti, siis on lihtsam ka piiri kaotada. Paarieurone lotopilet saab kasutatud alles kolmapäeval, võib-olla pead mitu päeva ootama, kuni see päev saabub. Kasiinos on teisiti – paar eurot on võimalik magama panna umbes 3 sekundiga. Ja kui põnevus on kadunud, aga võitu ei tulnud, siis tahaks veel proovida, sest see põnevus oli tegelikult mõnus.

Kõige kurjajuureks kasiinos peetakse slotimänge. Need on need aparaadid, kuhu paned raha sisse ja kus püüad a la kolme kirssi kõrvuti. Mõistagi on need aparaadid ajaga edasi arenenud ja kolme igavat kirssi ei viitsi keegi püüda. Mänge on nüüd sadu erinevaid. Pead kokku saama, mida iganes eelistad – kõik võimalused on olemas. Peibutavad kõiksugu boonusmängud, kus saad tasuta spinne jne. Ma isegi ei tea, mis võimalused kõik on, kuna ma olen väga vähe slotte mänginud.

Miks need slotid nii ohtlikud on? Sest, ma tunnistan jumala ausalt, mingi imelik võlu selles on, kui sa seal aparaadi taga istud ja nuppu vajutad. Ma ei tea, kas see on lihtsalt adrenaliin või põnevus. Või mingi ihalus sümmeetria ja korrapära järele (minu meelest pakub samasugust rahuldust Candy Crushi tüüpi mängude mängimine). Või on see midagi muud. Aga midagi, mis oma olemuselt on nii kuradi igav – nupu toksimine – muutub slotiaparaadi taga nauditavaks. Olen seda tundnud!

Kas slottide mängimine mõjub nagu tulevase narkomaani esimene süstlatorge ja sellele järgnev kaif? Mitte päris. Ma ei usu. Sinust ei saa ikkagi niimoodi mängusõltlast. Kuigi nii nagu me filmist Deemonid nägime, siis kui sul korra võita õnnestub, ei ole see välistatud. Tahaks ju jälle võita. Kui ühe korra juba võitsid, siis ei tundu ka võitmise tõenäosus enam nii väike, nagu ta statistiliselt tegelikult on. Ja nii ta võibki käest minna. “Mängin ainult 5 eurot maha.” Raha otsas, suurendad summat 10-le ja siis võib see veelgi suureneda, kui hoogu lähed.

Eks ta ole ruletilaua taga samamoodi. Kuigi ruletti ma olen vist veel vähem mänginud kui slotte. Ja eks teiste mängudega samuti. Sa annad õnnele võimaluse, aga sul ei ole raske piiri kaotada.

Ainult et mille poolest see joomisest erineb? Ka alkohol on teatud piirini meeldiv. Kui piir ületatud, on tagajärjed ebameeldivad. Teame, et alkoholism on haigus. Ometi ei pea me neid, kes mõnikord trimpsutavad, automaatselt alkohoolikuteks ja ühiskonna kõntsakihiks.

Täpselt samuti ei ole alust arvata, et inimesed, kes vahel kasiinos käivad, on automaatselt mängusõltlased. Ei ole!

Kas sinust saab sõltlane või mitte, on suuresti sinu enda kätes. Kui sa oskad kõige muu hukutava ja hullutavaga piiri pidada, ei ole mingit põhjust, miks sa seda kasiinos suutma ei peaks.

Kui sa mõtled, et sa oled räige Candy Crushi sõltlane ja sina sel juhul kindlasti slotte proovida ei tohiks, siis see ka ei ole päris õige. Ma ei ütle, et mine proovi ikka! Ma ütlen, et see ei ole nii jälestusväärne ja hirmutav asi, nagu see kaugelt tundub. Mina armastan väga igasuguseid mänge. Candy Crushist sattusin ma ka algul sõltuvusse. Seda ma mängisin ikka nii, et silmad punased peas, tunde järjest! Lõpuks ütlesin endale, et aitab küll, kurat. Mingi mäng ei hakka sinu elu dikteerima. Ja lõpetasin ära. Nüüd mul on üks teine sarnane mäng, mida ma telefonis ajaviiteks mängin. Aga minust ei ole kunagi slotimängusõltlast saanud. Olen slotimänge huvi pärast proovinud, aga see proovimine pole mind kuidagi ära rikkunud 🙂 Uskuge, 6 aasta jooksul oleks see kindlasti juhtunud, kui minus Avo Viioli geen sees oleks. Ju siis pole. Aga mõnikord harva seltskonnaga 10 eurot masinasse panna ja kambaga mängida, et äkki läheb õnneks – seda teen ikka edasi, sest meil on alati väga lõbus 🙂

Nii et ma oma tänase pika lobaga tahan öelda seda – inimesed, kes käivad kasiinos, EI OLE automaatselt sõltlased, kelle peale peaks haletseva pilguga vaatama, et….sa, vaeseke, oled oma elu ikka täiesti ära rikkunud. Kaasa tunda pole vaja. Kasiinos käivad inimesed, kes tahavad oma meelt lahutada ja ei pea paljuks õnnele võimalus anda 🙂 Ent nad oskavad seda teha mõistlikes annustes.

Järgmises postituses räägin sellest, miks peab kasiinosse sisenedes end ära registreerima ja mis nende andmetega edasi saab – kas need saadetakse reaalajas Swedbanki ja maksuametisse, sinu ema, isa ja vanaema meiliaadressid CC-s või on sellega natuke teised lood 🙂

Esitlen oma beebit

Rahu, inimlast ma saanud ei ole ja ei hakkagi saama. Mõne inimese “lapsed” ei ole inimlihast tehtud.

Minu oma on mu projekt, mille kohta olen siin aeg-ajalt vihjeid pillanud ja rääkinud, kuidas ma olen tööga koormatud olnud ja kuidas olen ka närvikõdi tunda saanud.

Palun lubage esitleda – pokkeriürituste sari Cash Tour 2018. Saime veebi lõpuks üles.

Sellesse projekti ongi minu aeg ja vaev läinud ja lõpuks on paistmas ka viljad. Meie esimene üritus toimub juba märtsis Maltal ja kõik on oodatud 🙂 Kõik, kes mängivad pokkerit, sest kui sa pokkerit ei mängi ja kasiinos ka ei käi, siis jääb see üritus vast su jaoks natuke kaugeks ja ebahuvitavaks. Kui sa aga pokkerit mängid ja pokkeriüritustel käia tahad, siis meie üritus tõotab tulla väga meelelahutuslik ja põnev.

Huvitav, kas ma peaks kasiinoelust ja pokkerist ka lähemalt kirjutama? Selles võtmes, et kui ma korraldan pokkeriüritust, siis see ei tähenda, et ma tekitan juurde hasartmängusõltlasi. Või jääb kellelegi selline mulje ja tekivad just taolised assotsiatsioonid, kui kuulevad sõnu “pokker” ja “kasiino”?