Ma pole veel lõpetanud

Suure suuga lubasin annetamisele jätkupostituse teha. Seekord mõtisklen sellest, mis rolli mängib annetamises turundus, kes “tohivad” annetusi küsida ja kes mitte ning kui juba raha saadud, siis kas ja kuidas selle kulutamisest aru peaks andma.

Mine sa ükskõik millisele turunduskonverentsile ja sa kuuled, kuidas toonitatakse, et inimestele lähevad korda lood. Päris lood. Autentsed, siirad, südamlikud. Okei, ma pole tükk aega ühelgi konverentsil käinud, sest ma ühel hetkel tundsin, et ma ei kuule seal peaaegu mitte kunagi midagi uut ja kasulikku. Aga ma olen suhteliselt kindel, et jutt pole vahepeal muutunud, sest see trend ei ole vahepeal kuhugi kadunud.

Ettevõtetel soovitatakse inimeste hinge pugeda läbi loo rääkimise. Inimesed ei taha lugeda tühju loosungeid, kuidas miski on parim ning säästab aega ja raha. Või teksti, mis ütleb, et teenus on personaalne ja paindlik. Veel vähem tahetakse lugeda müügijuttu stiilis “ainult 50 euro eest saad nii palju rohkem”. Minu sisemine kompass on kogu aeg öelnud, et kui sa tahad midagi müüa, siis ära jumala eest lähene selliselt, et näe, osta, pakume praegu asja. Räägi parem, mis kasu mul sinu asjast on. Anna mulle argumente ja kui su jutt on mõistlik, siis ma ostan kah. Kui sul argumente pole, siis anna vähemalt lahe lugu. Tee nii, et mul tekiks sinu brändi või toote vastu soojad tunded. Heade lugudega on see võimalik.

Just lugudega kogutakse ka annetusi. Ainult et need pole head lood. Need on kurvad lood ja need lähevad hinge. Aga nad töötavad. Me kuulame neid lugusid, me hakkame mõtlema kas endale või oma lähedastele ja olemegi nõus midagi tegema, ilma et me tegelikult ise üldse midagi vastu saaks. Anname raha ja kogume sel viisil kokku üüratuid summasid. Mida selgemad ja konkreetsemad lood ning “nägu”, seda rohkem need meile korda lähevad ja seda suuremad summad kogunevad. Olgem ausad, kui me kuulsime Annabelist ja nägime selle imeliselt nunnu tüdruku pilti, siis meil tekkis looga side. Me tundsime talle kaasa, me tahtsime aidata just teda. Meie raha ei läinud kuskile anonüümsesse suurde potti, mille eest rahastatakse inimesi ja protseduure, kellest ja millest me midagi ei tea. Annabeli puhul me teadsime täpselt, kellele raha läheb, palju seda vaja on ja mis täpselt saama hakkab. Lihtne. Ja tõhus.

Ma ei mäleta, kus ma silmasin seda pealkirja, aga kuskil keegi ütles, et tegelikult on toetust vaja veel nii paljudel teistel lastel, aga nende lood on sageli nii spetsiifilised, et neid ei saa nime ja näoga avalikkuse ette rääkima tulla. Tõepoolest. Ma ei kujuta ette, et ühel päeval tuleb Ringvaate uksest sisse väike 9-aastane Elmo, kes prožektorite paistel räägib, kuidas kasuisa teda pilastas, samal ajal kui alkoholilembene ema Catryn kõrvalt pealt vaatas ja last ei aidanud. Stuudios istuks Elmo kõrval psühholoog, kes kirjeldaks väärastunud käitumist, millega Elmo juba lasteaiast saati kimpus on. Ja räägiks, mida Elmol abi saamiseks täpselt vaja on. See oleks ju mõeldamatu. Samas keegi meist ei vaidle, et ka Elmo-sugused vajavad abi ja neil pole üldse abi sellest “Oravakese” kommipakist, mille onu Jüri neile jõulude paiku Toiduabis oma väikeste kätega sisse pakib.

On lugusid, mida saab rääkida ja mida räägitakse. Ja siis on lugusid, mida ei saa rääkida, kuna need on delikaatsed. Annabelile koguneb 2 miljonit paari nädalaga, aga Elmole raha ei laeku. Võib-olla on Elmo ja teiste sarnaste kannatajate lood kuskil mittetulundusühingu veebis isegi üleval, kirja pandud natuke kuivalt ja oskamatult. Võib-olla loeks ja tunneks kaasagi, äkki saadaks isegi raha, aga pole võimalik, et me keegi nende lugudeni üldse kuidagi jõuaks. Kui just ise paaniliselt guugeldama ei asu. Aga vaevalt et me asume. Sest Annabeli ja pereisa Argo kontonumber on palju lihtsamini kättesaadav. Kui tahaks raha anda (ja ikka tahaks!), siis annamegi neile.

Võimalik, et kuskil on veel mõni Annabel. Tema lugu ei ole nii markantne ja tema vanemad ei ole osanud ka õigesse kohta pöörduda, et vajalikku kõlapinda saada. Neil ei ole ühtegi head tuttavat, kes oskaks loo hästi kirja panna. Pole lihtsalt kirjutajad inimesed. Veel vähem on tutvusringkonnas tehnilise taibuga tegelasi, kes suudaks kasvõi lihtsama veebilehe üles lüüa. Või löövadki üles, vanemad jagavad linki Facebookis, aga see saab 14 laiki ja 3 jagamist. See ei lähe viraalseks. Ongi kõik. Raha ei tule.

Nii et turunduse osakaalu ei saa selles teemas sugugi alahinnata. Ainult et enamasti me ei nimeta seda turunduseks. See on raising awereness.

Siis meenubki Cardo Remmel. Kunagine edukas ettevõtja ja kõrgetel positsioonidel töötanud mees. Oli aegu, kui keegi poleks osanud aimatagi, et kunagi tuleb hetk, mil mees on haiguse ees jõuetu. Nii füüsiliselt kui finantsiliselt. Mingi ravi annab lootust, aga see on nii kallis, et lihtsalt ei saa seda endale lubada. Või noh, kes ütleks, kust läheb piir? Mis hetkest ei saa enam lubada? Kas siis, kui iga viimne kui kinnisvara ja väärisese on müüdud? Või tohib abi küsida veel veidi enne seda? Näiteks nii, et lähedased, kes haigest maha jäävad, juhul kui kõige hullem juhtub, ka veel edasi saaks elada? Või ei tohi enne pöörduda, kui kõik on kodud ära pantinud, sest kammaan, pool Eestit elab üldse vaesuses ja ei jõua hambaarsti juureski käia?

Mina küll usun, et aidata tuleb ka neid, kes olid kunagi edukamad või kes ei ole end veel kodutuks “realiseerinud”. Eks seda piiri on raske defineerida, aga terviseprobleemide abil heausksete inimestega manipuleerimine on lihtsalt nii alatu, et üldjuhul me eeldame, et kui juba abi küsitakse, küllap selleks ka alust on. Keegi ei taha ju oma nõrkust eksponeerida. Seda enam, kui tegemist on tuntuma nimega. Eesti on ju nii väike. Kõik teavad pärast, tunnevad ära, hakkavad haletsevaid pilke heitma. Vaevalt see meeldiv on. Pöördutakse siis, kui tõesti enam muud üle ei jää. Ja noh, sellega peab nagunii arvestama, et mingi protsent elanikkonnast on aferistid. Küllalt on ju metroojaamades ja tänavatel jalutuskepile toetuvaid sante, kes pärast “tööpäeva” lõppu imeväel tervenevad. Nii et täielikult välistada ei saa, et abi võivad küsida ka need, kes seda tegelikult ei vaja. Aga meie ei pea sellepärast veel inimlikkust minetama. Nii igaks juhuks. Seda ei tohi kunagi juhtuda.

Ja see teema, et kui sa saadki inimestelt abi, siis kuidas edasi? Kaasneb avalik tähelepanu ja moraalne kohustus oma edusammudest aru anda. Inimesed tahavad teada, kuidas läheb. Kindlasti leidub ka neid, kelle uudishimu on pahatahtlik. Kas kõik kulud ikka on põhjendatud ja ega pole läinud tarbetuks laristamiseks, lausa pillamiseks? Kes ei usu, et pahatahtlikke urgitsejaid leidub, sellel soovitan külastada Perekooli foorumit. Igas teemas on mõni. Aga hästi sageli on soov teada, mis edasi saab, õnneks heatahtlik. Info edasiste edusammude kohta on järg sellele samale loole, mille abil inimesed annetama saadi. Ka siin tuleb meie lugudearmastus taas välja. Kõik loodavad, et nagu parimad lood ikka, on ka iga selline lugu õnneliku lõpuga.

Minule läheb see ka korda. Mitte et oleks pettunud, kui lõpp ei ole õnnelik. Aga hästi soojaks teeb südame, kui lõpp ON õnnelik. See säilitab lootuse, et ükskõik kui halvasti asjad ka poleks, alati on võimalus, et olukord laheneb.

Kas annetada, kuidas ja kellele?

KKI kirjutas täna annetamisest ja nagu tal ikka kombeks, läks teemaga laiemaks. Ma hakkasin kommenteerima, aga mõtteid sai nii palju, et sünnitasin hoopis oma postituse.

Mina ka annetan. Ei saa öelda, et jõuludel rohkem kui muul ajal. Lihtsalt annetan, kui tunnen, et tahan. Aga kõigile annetada ei jaksa. Ma usun, et me keegi ei jaksa kõigile annetada ja nii tulebki mingi valik teha.

Igaüks teeb valiku erinevate kriteeriumite alusel. Mõni annetab vaestele, täies elujõus vanematega suurperedele, sest ta ise on lapsena näiteks näljas olnud või on muu isiklik seos. Mis siis, et need vanemad võiksid ise rohkem pingutada. Ta ikka annetab, sest teab, mis tunne oli, kui enda joodikust ema ja/või isa raha laiaks lõi ja lapsed sellepärast nälgima pidid. Annetab, sest lapsed pole milleski süüdi. Mõni jälle ei taha sellistele annetada, sest tunneb, et mida enam sellist eluviisi toetatakse, seda enam saadetakse välja sõnum, et polegi vaja laste toitmisega ise tegeleda, küll vald või mõni organisatsioon toetust saadab. Probleem laheneb ajutiselt nende konkreetsete laste jaoks, kes sel jõulul süüa saavad, aga tervikuna võib-olla see probleem ühiskonnas hoopis süveneb? Kas need viimased inimesed, kes ei taha sellistele peredele annetada, on halvad inimesed, et nad nii arvavad-tunnevad? Siis ka, kui nad ei anneta suurperedele, aga näiteks annetavad hea meelega kellelegi teisele?

Teine annetab haigetele lastele, sest on näiteks ise mõnele haigusele oma lapse kaotanud vms. Kolmas annetab loomadele, sest tema meelest on loomadel rohkem abi vaja kui inimestel. Mina loomadele ei anneta. Minu meelest tundub isegi natuke veider mõne auto alla jäänud tänavakassi opereerimisele kulutada a la 2000 eurot, kui iseenesest võiks ka kassi kannatused kiirelt lõpetada ja selle raha eest hoopis ravida mõnda haiget inimest. Aga see on minu arvamus. Ma ei vaata ka viltu nendele, kes inimeste asemel loomi eelistavad.

Mina näiteks annetan raskelt haigetele inimestele, kellel on tervenemislootus, aga ei ole Haigekassa toetust. Isiklikku seost mul selle teemaga ei ole. Lihtsalt see tundub mulle nii õõvastav, kui ma tean, et inimesel on lootus terveks saada, aga pole seda raha, mis ravi tagaks. Minult said raha näiteks jääpurikaohver Milana, Agu Uudelepp, Annabel ja üks pereisa, kes oli ratastoolis. Äkki see, kes nüüd just Ringvaates oli. Ei mäleta enam. Lihtsalt tean, et need lood läksid mulle korda, kuna tundus, et neil jääb puudu rahast, aga mitte paranemislootusest.

Mis sugugi ei tähenda, et paranemislootuseta haigeid ei peaks toetama. Ma ei arva sugugi, et mõttetu raha raiskamine. Lihtsalt mina teen oma otsused mingi loogika järgi ja parajasti on minu loogika olnud selline.

Ma Haigekassat ja riiki ei süüdista. Nii nagu mina ei jõua kõigile annetada, ei jõua ka riik kõiki toetada. Kuskile lihtsalt tõmmatakse piir. See on üksikindiviidi tasandil traagiline, aga see on pragmaatiline ja ainuvõimalik. Millisel teisel viisil siis veel toetusi jagada? Kes ees, see mees põhimõttel? See, et kõigile ei jagu, on paratamatus. Aga see on tore, et need, kes saavad, panevad ka vahel rahad kokku ja aitavad, kus võimalik.

Kindlasti ei süüdistaks ma ka Jüri Ratast. Vähemalt mitte selles konkreetses asjas, et leidub vaeseid inimesi. Vaeseid on alati, igas riigis leidub neid. Vaesusse satutakse erinevatel põhjustel. Isegi kui mingid põhjused elmineerida, siis leidub põhjuseid, mille elimineerimiseks jäävad poliitikute käed nagunii lühikeseks. Ja noh, isegi kui poliitikas saaks nii, et piisab vaid otsusest ja probleem oleks lahendatud, siis üksi ei tee midagi ära. Isegi kui sa oled Jüri Ratas peaminister. Eriti kui sa oled peaminister Jüri Ratas.

See, et Jüri Ratas läheb füüsiliselt kohale ja komplekteerib Toidupangas pakke, on minu meelest veel isegi kõvem sõna kui see, kui ta kahe klikiga kuhugi mingi ülekande teeks.

Mõned aastad tagasi, kui ma töötasin veel firmas, mis kuulus USA emaettevõttele, sain ma konkreetse käsu korraldada oma töökollektiiviga mingi heategevuslik aktsioon. Meil oli kontsernis kohe selline päev, mis oli just selleks puhuks ette nähtud. Täielikult tasustatud tööpäev, aga vähemalt x arv tunde tuli sellest pühendada heategevusele. Ma isegi blogisin sellest tookord.

Mõte oligi see, et sa ei saa võtta välja rahakotti ja lihtsalt mingit nutsu visata, vaid sa pidid kontorist välja minema ja päriselt midagi füüsiliselt tegema, et teisi aidata. See oleks pidanud töötama kahel viisil. Esiteks oli see ettevõtte panus (maksis töötajatele palka aja eest, mil tegelikult tööd ei tehtud) ja teiseks pidi see sisaldama töötajate pingutust. Et mitte jälle minna kergema vastupanu teed, vaid astuda ka päriselt välja oma maast laeni klaasist, merevaatega kontoriseinte vahelt ja aidata teisi, endast kehvemal järjel inimesi. Miskipärast peeti USAs seda suuremaks väärtuseks kui lihtsalt pangaülekannet.

Ma räägin tingivas kõneviisis, sest lõpuks ei õnnestunudki mul seda soovitud viisil teostada. Eestis oli teine mentaliteet. Kui sa kuhugi pöördud ja küsid, kuidas ma aidata saan, on vastus üks – anna raha. Et meie raha anda ei saanud, siis nii ta läks. Mingi poolkõva lahenduse ma leidsin, aga see polnud päris see.

Nii et minu poolt Jürile hoopis respekt, et ta ka päriselt mugavustsoonist välja astub ja kuskil füüsiliselt abiks on. Mitte ei tee ülekannet, mis tema finantse arvestades on ilmselt kõvasti lihtsam kui näiteks meiesugustele tavalistele inimestele. Loodan vaid, et ta abistab seal Toidupangas ikka päriselt, mitte vaid fotograafi lahkumiseni.

Äkki ma kõlan liiga julmalt, aga ma olen veendunud, et on tõepoolest olemas ka selliseid vaeseid, kes on vaesusse sattunud omal süül. Ei maksa silma kinni pigistada, et kohe kindlasti selliseid pole. Ma kardan, et on. Me ei pea nende tõttu küll puudust kannatajate toetamist lõpetama, aga minu meelest on ka väga ebaõiglane, kui me süüdistame järjepidevalt mingit abstraktset riiki, kes inimeste vaesuses süüdi on, samas kui väga palju on ka inimeses endas kinni.

Veelkord, ma ei ütle sugugi, et vaeseid ei tuleks aidata ja parem oleks, kui kõik toetused kaotataks ära, sest mis see siis olgu… Aga ma siiski olen veendumusel, et kõikides oma hädades ei saa üks inimene lõpmatuseni süüdistada riiki ja teisi väliseid tegureid. Väita, et temast ei sõltu üldse mitte midagi, eriti veel tema enda elu….. No ma olen teisel arvamusel.

Epu blogimeem riiete teemal

Äh, kõik teevad Epu blogimeemi ja mina tahan ka 🙂

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute?

Sellega on väga lihtne. Ma riietun ainult iseenda rõõmuks. Kuna ma töötan kodus, siis enamasti istun ma diivanil lihtsalt pidžaamas. Õhtupoole olen juba suutnud koduriided selga ajada. Ja selleks puhuks, kui keegi külla tuleb. Nii et kui leidub päevi, mil ma pean end kodust välja ajama, siis ma hea meelega panen jälle inimese riided selga 🙂

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse?

Vat väljakutse võiks see olla mõnele invaliidile. Või inimesele, kes on endal käe kipsi saanud. Või kellel on hästi pikad küüned, aga tal on vaja kinnitada terve hunnik hästi pisikesi nööpe, kusjuures riietusese on hästi ümber kere, nii et tuleb veel samal ajal kinni ka hoida. Vot see oleks väljakutse! Aga tervele inimesele, kellel käed ja jalad küljes, ei tohiks see väljakutse olla.

Sinu stiili-iidol(id)?

Neid mul pole. Ma olen selline üsna moekauge inimene tegelikult. Kedagi ei jälgi ega matki. Ostan asju, mis mulle meeldivad.

Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…?

Vot ma ei teagi. Pärast viimast nädalavahetust ma julgen öelda, et laske ma lähen Harrodsisse ja vaatan. Pigem tekib neid eelistusi seal rohkem kui vähem 🙂 Meile Marisega meeldisid seal igasugused naaritsanahkse kraega mantlid. Õhemad ja paksemad. Mõne sellise ma sealt ilmselt ka kaasa haaraks.

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid?

Olen korduvalt üritanud mõttes oma jalanõusid üle lugeda, aga alati olen mingid jalavarjud unustanud. Seda võiks päriselus teha. Et vaatan üle, mis jalanõud mul üldse on. Mul võib seal olla selliseid jalanõusid, mille eksistentsi ma olen juba ammu ära unustanud. See oli alles suvel, kui ma avastasin auto pagassist kolm paari kingi, mis ma oma arust olin ära visanud. Kaks aastat olid kadunud. Polnudki minema visanud, ma olin nii õnnelik.

Näiteks praeguse seisuga ma kohe 100%-lise kindlusega tean, et mul on kaks paari selliseid jalanõusid, mida ma kordagi kandnud pole, aga mida ei ole ära ka visanud ega andnud. Ma ei tea ise kah, miks ma neid hoian. Ja suve algul tellisin netist ka ühed väga ilusad kingad, millega sobiks pulma minna. Kuna pole pulma sattunud, siis ei ole ka neid kingi kanda saanud. Ilmselt on mul täiesti uhiuusi jalatseid veelgi. Kogu jalavarjude arsenal kipub sinna 40-50 paari kanti jääma vast. Ilma susside ja plätudeta.

Aga mitu paari kontsaga kingi?

Võimatu öelda, sest ma lihtsalt ei tea. Aga 10 paari kindlasti.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?

Mul ei olegi midagi kallist. Kui ma 10+ aastat tagasi ostsin Ivo Nikkolo talvemantli, mille eest käisin välja 3000 krooni, siis vot see oli väljaminek. Täishind oli üldse 5000 krooni, nii et tegemist ei olnud mitte 3000-kroonise mantli ostuga, vaid 2000 krooni säästmisega! Mantel on klassikalise lõikega ja täisvillane. Ilmselgelt kannan ma seda ka praegugi ja kannan veel palju aastaid, sest see on imelises korras. Igat senti väärt.

Täna pole 200-eurone asi nüüd küll teab mis kallis ese. Aga minusugune päevavaras tahab asju saada soodushinnaga, seega ega kallimalt ma midagi ostma ei nõustugi 😀

Sinu garderoobi kõige odavam ese?

Kuna ma pole eriline pursui, siis mul on odavaid asju ka. Need pärinevad Primarkist. Sokid vast? Neid ma olen ikka kokku kahmanud niimoodi, et sokisahtlisse jagub ka selliseid paare, mida veel kanda pole jõudnud. Ja muidugi on teatud asju saadud ka tasuta. Ja olen aegade jooksul ostnud ka eBayst kasutatud asju, mis jube hea hinnaga kätte tulnud. Praegu ma enam kellegi teise kantud riietega jahmerdada ei viitsi. Kaltsukas ei kohta mind mitte kunagi. Pole lihtsalt minu teema.

Mida kannad öösiti?

Pidžaamat. Millegipärast on see vastus mitmeid inimesi naerma ajanud. Ma ei tea siis, mida nad ette kujutavad. Et mul on mingi löntis vanaisa pidžaama, peas öö-tutimüts ja voodi kõrval pissipott? Ei, see ei käi nii. Pidžaama on selline nunnu ikka. Lühike.

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad?

Needless to say: jalanõud 🙂

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?

Mul on selektiivne mälu ja ma kustutan sellised asjad arvatavasti mälust. Kõik mainivad liibukaid. Mis neil liibukatel siis häda oli? Mul olid musta värvi, neoonvärvides tähekesed peal. Muidugi ma neid praegu enam ei kannaks. Aga ma olin ka mingi 10-aastane vms. Mis sa siis tahad saada sellises eas?

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha?

Crocse ei kannaks ma avalikus kohas ka mitte surmaähvardusel. Ega ka krõpsudega sandaale, sorri! Siis haaremipüksid on minu jaoks kindel ei. Sellised, et tagumiku koht on põlvede juures. Mitte mingil juhul! Aga neid on veel. Traksipüksid näiteks. Ja siis sellised hästi laiade säärtega õhukesest materjalist kukepüksid, mis praegu jube moes on.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?

Musta. Roosat.

Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Sinepikollast. Ilmselt on palju kärtsvärvides riideid, mida ma kindlasti ei kannaks.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks?

Ausalt öeldes ei taha ma loobuda ühestki sellisest asjast, mida ma kannan. Ja kui ma olen ikka mingi jube hea diiliga saanud asja, mida ma ei kanna, siis ei ole mul mingit huvi ka sellest loobuda 😀 Võib-olla kunagi kannan. Näiteks ühed teksad on kapis suurus nr 25. Need ei ole mulle veel kunagi jalga läinud. Aga ma ei kavatse neid ka ära anda. Küll ükskord lähevad 😀

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud?

Ei ole, sest mul on õnneks ema, kes seda oskab. Kui midagi vaja, palun teda. Ta tegelikult teeb küsimata ka asju mulle. Koob või heegeldab. Ja ikka väga ilusaid asju!

Räägid ehetest ka?

Pole suurt rääkida. Mingeid kõrvarõngaid mul on, aga väga vähe. Päris kullast ehteid ei ole mul mitte ühtegi. Päris hõbedast vast mõne sõrmuse leiab, mis on a la 18 aastat ehtekarbis istunud. Üldiselt ma unustan ära, et ehted on ka olemas. Võiks rohkem rõhku panna neile.

Räägime hoopis pesust! (Minu lisatud vestlusteema)

Räägime jah! Räägime Victoria’s Secretist. Nagu how awesome is that? Maailma kõige mõnusam pesu. Maailma kõige ilusam ka minu meelest. Ma mõtlesin, et äkki see on mingi mõttetu haip. Umbes nagu Apple, et on bränd ja siis maksad mitte millegi eest ca 50% rohkem. Aga ei. Täiesti kohane. Tõsiselt hea pesu ja jällegi oma hinda igati väärt, see on lausa käega katsudes tunda. Kuigi kui saab soodukaga, siis on ekstrasuperhea! Ma muid brände ei kavatse enam ostagi. Calvin Kleini vaid, aga muud küll mitte. Soovitan.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad?

Puuderkreemi, pealispuudrit, highlighterit, põsepuna, ripsmetušši, silmapliiatsit ja kulmuvärvi. Huulepulga ostsin ka ja suvel sõbrannad kinkisid ka ühe. Kuna mul on hästi peenikesed huuled, siis ma olen alati mõelnud, et mõttetu on neid rõhutada, parem siis juba silmi, mis mul on muideks väga ilusad. Aga nüüd on igaks juhuks olemas. Lauvärve on mul ka, aga ma ei oska nendega eriti midagi peale hakata. Pean harjutama.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus?

Riietega seotud imagomuutust mul ei meenugi. Muidugi on see aja jooksul muutunud ja järjest tagasihoidlikumaks ja natuke kallimaks. Aga drastilist muutust toimunud pole. Suurim muutus oli 3 aastat tagasi see, et ma lõikasin juuksed lühikeseks. Õlgadeni (minu puhul on see lühike). Aga see on nüüd minevik. Mul on praeguseks vaat et pikemadki juuksed kui mul enne lõikamist olid.

Vot selline lugu ongi minu riietumisega. Aga kirjutage ka, mida rohkem arvamusi, seda uhkem 🙂

Täitsa mõtetega

Kurat, ma olen igavaks läinud. Mõtlen, et kirjutaks blogi, aga kõik tundub nii mõttetu. Ma ei hakka päevapoliitilisi sündmusi ometi analüüsima. Milleks? Kõik teavad, mis toimub ja kõik, mis peaks olema ridade vahele kirjutatud, analüüsitakse juba artiklites ja telesaadetes nagunii risti ja põiki läbi. Nii et mul lihtsalt pole midagi lisada.

Viskan siis lihtsalt fragmente siia. Näiteks üks päev sattusin segadusse. Vanasti ma teadsin kindlalt, mismoodi ma suhtun viisakuspöördumisse. Võõrastega teietan. Kes on tuttavam, temaga sinatame, kui kõik osapooled nõus on. Tööalaselt pigem teie, kus vähegi võimalik. Nüüd ma enam ei tea. Või noh, ma ei ole kindel, milline minu roll on.

Näiteks lähed hambaarsti juurde. Ma olen hull kartja, ma kardan hambaarsti. Nii igaks juhuks. Mul ei meenu, et mulle seal juba ammu haiget oleks tehtud. Aga see on kuidagi veres. Muidugi ma ütlen ka seda alati ja arst teab. Ja sinatab mind. Ilmselt ta mõtleb, et see rahustab mind ja nii tunnen end mugavamalt. Kusjuures see ei häiri mind absoluutselt. Ainult et tekib küsimus, mismoodi mina vastama peaks? Kas ma peaks vastu sinatama? Või kas see sõltub arsti vanusest? Kui ta on minust ainult veidi vanem, kas ikkagi oleks minust viisakas teietada? Või peaksin ma temalt otse küsima? Või peaks tema ise ütlema, et võid vabalt sina öelda? Ma ei tea!

Naistearsti juures täpselt sama värk. Mina teietan, arst sinatab. See arst on minust vanuse poolest küll vanem, aga sellest hoolimata – ega mina ju ka enam mingi keskkooli õpilane pole, keda õpetaja kui kõrgem seisus tuimalt sinatab, olgugi et vastu teietatakse. Kas ma peaks tundma, et ta on minu suhtes lugupidamatu? Ta on veel sellise range olemisega, natuke nagu robot. Ma ei julgeks omaalgatuslikult küll sinatama hakata.

Mingi arstide värk?

Siis lisaks selliste mõttetustega pead vaevamisele vaevan ma loomulikult pead igasugu muude mõtetega ka. Eneseanalüüsiga. Üritades välja juurida sundmõtteid. Näiteks üks päev meenutasin, kuidas ma kuskil teismeea lõpus võtsin endale pähe, et kui ma kunagi tööalaselt inimesi juhiks, siis ma tahaks olla selline ülemus, et ma suudan teha absoluutselt kõike, mida suudavad mu alluvad. Et kui ma olen autoremonditöökoja omanik, siis ühe remondimehe puudumisel suudaksin ma ise tema töö tollel päeval ära teha. Või kui mul on restoran, siis ma suudan kokata, nõud pesta ja ette kanda, kui väga vaja on. Ühesõnaga, ma olin võtnud omaks mõtte, et minust peab saama väga mitmekülgne imeinimene.

Positiivne on see, et nüüd ongi mitmeid asju, millega ma hätta ei jää. Elu jooksul on igasuguseid asju tehtud. Aga negatiivne on see, et mul on vist raske inimesi tööalaselt usaldada. Kokkuvõttes olen külgetõmbeseaduse enda kasuks negatiivselt tööle pannud. Väga sageli leian ennast olukorrast, kus ma astungi ise pidevalt asendaja rolli. Kas on mind siis alt veetud ja töö tegemisest loobutud või ei õnnestugi mul sobivat tegijat leida või on tulnud lihtsalt kõik ringi teha. Ma ei arva, et mind ümbritsevad totaalselt kehvad tegijad. Pigem ma tõmban ise ligi valet energiat ja olukordi, kus mul tuleb jälle mehe eest väljas olla. Ja siis ma olen kurnatud ja tige. Kõigega küll hakkama saades, just nii nagu ma 15 aastat tagasi unistasin. Kuid mida ma sellega lõpuks saavutanud olen? Kas ma olen mõne kartulist medali saanud (laen Rentsi blogist, see oli nii hea kujund)? Et ma saan tunnustust oma ülemuselt ja kiita ka emalt, on küll väga tore. Aga seda ma saaks siis ka, kui ma ei üritaks terve maailma tööd üksinda ära teha. Millal ma seda mõistma hakkan, ei tea.

Sellises eneseanalüüsis püherdan ma päevast päeva ka oma eraelu revideerides. Nähtavasti on mul veel terve tagumikutäis õppetunde, mida ma ei suuda endale lahti mõtestada. Kuskil on mingi sõlm, mis mul on lahti harutamata. Sest need suhted, mis mind vähemalgi määral huvitavad, on umbes alates esimesest hetkest poolvõimatud. Olgu teine inimene siis teises riigis või abielus. Või emotsionaalses mõttes teises universumis, kuhu ei pääseks isegi kosmoselaevaga ligi.

Liiga tihti vist teen võllanalja. Ja korrutan pettumusest nõretavat mantrat, kuidas minu jaoks vist lihtsalt pole ette nähtud. Et minu suhted lihtsalt ei õnnestu. Ja täpselt nagu kunagi tööalaselt lausutud “pean alati olema kokk-kondiiter-keevitaja”, olen vist end ise ära nõidunud ka eraeluliselt vale energiaga.

Ma tean jah, ma ajan mingit täiesti lolli energiajura, aga mis siis, kui see vastabki tõele? Tänapäeval on iga nurga taga keegi energiast rääkiv ravitseja, kes ajab siukest raha kokku, et hoia peast kinni. Ega ma ise ka ei tea, kas uskuda neid või mitte. Nii palju ma ei usu, et olla ise üks neist, kes aiakäru garaažist välja ajaks, raha täis kuhjaks ja nõustamisele kolistaks. Kuid mingeid seoseid ma näen küll ja ma ei tea, kas tavaline psühholoog kui tunnustatud nõustaja minu energiajura tõsiselt võtaks…

Niimoodi ma siis siin kõiksuses ripun. Ikka veel suunatajuta. Mul on vahepeal päris lõbus ja põnev ja palju asju, mille eest elus tänulik olla, aga on ka oma mured, mille üle ma pead murran. Nagu isegi loete. No näiteks et kas ma tohin hambaarsti sinatada. Ja miks mu suhted ei õnnestu.

Mis on jäänud välja ütlemata

Mitte ükski blogija pole vaevaks võtnud välja öelda mõnda asja. Ja kui ühest asjast vähemalt leht kirjutab, siis teisest asjast ei ole keegi midagi kirjutanud ja see ajab mind nii närvi.

1. Riina Solman. Päriselt ka või? Mingi terminoloogilise demagoogitsemise abil keeratakse konkreetselt virtsa üles. Kusjuures ma ei teagi, kes konkreetselt demagoogitseb. On see Solman ise, kes ajab lolli juttu ja mängib tähelepanu tõmbamiseks sõnastusega väga piiripealset mängu. Või on see ajakirjandus, rebides sõnu kontekstist välja ja kleepides neid oma suva järgi pealkirjadesse?

Natuke mõlemat vist. Ma ei tea, mind ajab see igatahes närvi. Koduvägivald on piisavalt tõsine teema, et seda ei tohiks terminoloogilise segadusega lörtsida. “Iga peretüli ei ole veel perevägivald.” “Iga füüsiline kokkupõrge pole perevägivald.” Kuidagi nii see lause kõlas. Sõnavõttu asus kaitsma keegi Kriisiabi psühholoog. Kelle jutust sain ma nii aru, et üksik või harv füüsiline kokkupõrge ei kvalifitseeru kroonilise perevägivallatsemise alla. Et perevägivald on mõiste, mille all mõistame süstemaatilist kiusamist ja vägivalda, millest tegija tunneb haiglast naudingut. Aga harv peks, emotsiooni pealt panduna – ei, see ei ole. See on lihtsalt tüli.

Teate, kebige kukele oma jutuga. Jagage neid nimetusi nagu tahate, kodus üle tahi saada ei ole okei. Olen täiesti ühte meelt kriitikutega, kes ütlevad, et mõistetesse takerdudes ajame sogaseks üldpildi, mille järgi peaks igasugune peres esinev vägivald üheselt hukka mõistetama. Aitab juba igasuguse lolluse normaliseerimisest.

Mäletan, et Urve Palo sai omal ajal meediapeksu, et oi, maailma kõige lollim minister. Miks keegi seda Solmani juba maha kangutama ei asu? Minu meelest on ta palju kehvem variant kui Urve.

2. Uus Eesti film “Ühemeheshow” on müstiliselt halb film. Miks keegi seda välja ei ütle?

Võib-olla ma olen ise loll, et ma ei ole käinud seda koomikut, kes stsenaariumi on kirjutanud, kunagi vaatamas. Oleks käinud, äkki oleks teadnud, et mulle tema huumor ei istu ja ma poleks kinno oma aega raiskama läinudki? Või noh, isegi kui ta nalja teha oskab, siis sorri, aga stsena ta kirjutada ei oska.

Viimati sain ma nii halva kinokogemuse osaliseks aasta alguses, kui käisin vaatamas järjekordset Eesti paska nimega “Naljakas perekond” või mingi perekond. Ei mäleta enam, mis perekond see oli. Siis kõndisin poole filmi ajal kinost välja. Ja täpselt sama tegin munandifilmi vaadates. Nii halb oli lihtsalt. Minu elu on liiga lühike, et seda halva loomingu peale raisata.

Ainus (ja minu jaoks tuli see avastus üllatusena), kes mulle seal filmis meeldis, oli Genka! Ma ei tea, kas tema rolli kirjutamine tuli siis paremini välja või ta lihtsalt oli kõigist teistest parem näitleja, aga ausalt – kõige parem asi selles filmis oli Genka. Ja ma nägin “Klassikokkutuleku” I filmi, seega mul olid tema suhtes väga tugevad reservatsioonid.

Ülejäänud näitlejatöö – piinlik!!! Piinlik ja piinlik ja veelkord piinlik. Halb stsena ja kohutavalt halb näitlemine.

Tundub, et Eesti filme ikka vaatama minna ei tohi. “Tõde ja õigus” ja “Ükssarvik” lihtsalt lõid mu oma headusega peast lolliks, nii et läksin suure hurraaga peale, aga ei…see on kaotatud lahing. Enam ei taha tükk aega ühtegi Eesti pläusti näha. Olge targemad kui mina ja ärge minge seda filmi vaatama.