Vingun raha pärast

Üritan mina, mis ma üritan, aga ikka satun siia korra saja aasta jooksul. Andestage.

Ega mul midagi tarka öelda ei olegi. Lihtsalt niisama vahepeal mõtlen asjadele. Näiteks rahale mõtlen teinekord. Et ma ei saa aru, kuidas kõik nii pööraselt kalliks on läinud. Hea küll, asjade hind veel, aga kõik inimesed on ka hirmus rikkad. Vähemasti meil siin Tallinnas. Kui muul ajal veel mõtled, et elul pole ju ka finantsilises mõttes väga vigagi, siis loed Ekspressi ja tuju läheb täiesti ära. Tuleb välja, et kõik teenivad hirmus palju. Või noh, üsna palju. Vanasti oli Perekoolis see põhinali, et “teenin kolm tonni kätte” oli perekoolika soovunelm, millega muudkui laiati, samas kui kõik teadsid, et see pole tõsi. Nüüd on see juba tõsi. Kõik teenivadki kolm tonni ja jõulude ajal saavad veel ühe palga preemiaks ja kes ei saa, siis need saavad iga kuu teise kolm tonni tulemustasu. Seda lugedes mõtlen küll, et mida mina, vana könn, siin üldse kargan, nii et ninast veri väljas, pea huugab reaalselt iga õhtu ja aega pole ninagi nuusata. Kus on minu kuus tonni iga kuu? Ah?? Ma ei jõua lihtsalt rohkem töötada. Nagu päriselt. Ma ei suuda praegu oma päristööle lisaks isegi haltuurat teha, sest õhtuks tahab pea plahvatada reaalselt. Ja kui mõni sõber veel ütleb, et “kle vaata mul see tekst üle, ole hea,” siis ma mõnikord tahaks karjuma hakata, sest jälle see “vaata üle”, mis reaalsuses tähendab minu jaoks x arvu minuteid või tundi korralikku pea murdmist. Tasulisi lisaasju ma ei jaksa praegu üldse teha, lööge või maha. Ja nii ma ei teenigi iga kuu kuut tonni. Kas ma olen siis nii palju kehvem ja vähem võimekas? Närvi ajab!

Nii, see sai nüüd välja puhistatud. Häiris 😀

Aga asjad on kallid ka, sest rikkad tahavad oma raha ju millegi peale kulutada. Kinnisvarast ei hakka üldse rääkima, seda mul õnneks pole võimalik praegu osta ja ega hädavajalik ei ole ka. Me mahume ilusti praegusesse koju ära, asukoht on okei, naabrid väga okei. Soe on. Aga see soojus viibki järgmise murekohani. Eesti Gaas saadab mulle nüüd iga kuu teavitusi, et hind tõusis. Hind jälle tõusis. Uuesti tõstame. Mul, lollikesel, pole kuhugi kurta. Sest asi pole selles, et ma maksa ei jõuaks. Eks ma ikka jõuan. Aga närvi ajab lihtsalt, kui iga kuu järjepidevalt hinda tõstetakse ja mul pole selles osas mitte midagi ette võtta. Vahetad teenusepakkujat, siis see hakkab ilmselt täpselt samasuguseid teavitusi saatma. Või teab keegi firmat, mis müüks praegu niimoodi gaasi, et hind päris iga kuu ei tõusegi? Antagu teada sellest.

Valitsusrahvas muidugi ütleb, et vaesed mingu küsigu abi. Vald annab küttearveks raha. Aga teadupärast peab vaene olema ikka päris vaene. Ma ei tea, kuidas see vaesus üldse ära tõestatakse. Ehk ainult siis oled vaene, kui keskmist palka teenides tuleb ülal pidada elukaaslane ja 4 last. Et siis on sissetulek per naase piisavalt madal. Aga võib-olla ei piisa sellestki. Igatahes see 4 eurot, mis mul igakuiselt nüüd elektriarvet kompenseeritakse, võiks küll vabalt olemata olla. Mingu neile, kellel on küttearve iga kuu sadades eurodes. Kui ma nooremana vaatasin väga kõõrdi Ansipi lausele, et pole vaja “raha lennukiga üle maa külvata” (või mis ta oligi), siis praegu tunnen küll, et just niimoodi selle toetusega tehakse. Igaüks saab mingi näruse 4 (või natuke rohkem) eurot soodustust, aga abi pole sellest absoluutselt mitte kellelgi. Ei neil, kes jaksavad oma arved ise maksta ja on lihtsalt häiritud ja jonnivad täiesti põhjendamatult (nagu mina), ega ka neil, kellel päris tõsiselt olekski abi vaja, sest kõrgemad kommunaalkulud tuleb katta kõhu arvelt. Lauslollus on see toetus.

Samal ajal toimuvad meil kõiksugu mustad reeded ja muud ostupühad. Viimastel nädalatel ajab postkast erinevatest kirjadest üle. Igaüks määrib midagi pähe. Ma ei jaksa osta iga jumalama päev! Päriselt ka! E-smaspäev, must reede, küberesmaspäev olid kõik üksteise järgi riburadapidi. Kas tõesti käib nii hirmus kulutamine, et ostetakse ööd ja päevad läbi mingisugust tavaari kokku? Huvitav, mul küll ei ole nii palju raha, et iga päev midagi tellida kuskilt.

Ühesõnaga, selline underachieveri tunne tuleb peale, kuna ei saa palka nii palju nagu teised edukad ja ei jaksa osta ööpäev läbi. Võib-olla hakkan lihtsalt vanaks jääma. Kõik vajalik on olemas ja jura ostmiseks pole lihtsalt ruumigi enam, sest see ei mahu enam kuhugi. Või on korter liiga väike? Jälle jama! 😀

Nii et täna sai selline vingupostitus. Ma tahtsin veel mingi päev rääkida ilukliinikus käimisest (jaa, ma nüüd käin ja teen asju!), aga ei jõudnudki. Siis mõni teine päev.

Veelkord vaktsineerimisest

Ritsik viskas õhku küsimuse ja ma hakkasin vastama. Vastus venis nii pikaks, et ma otsustasin eraldi postituse teha.

Küsimus: Tean, see on isiklik küsimus, aga ma siiski küsin, millised on teie kogemused vaktsiiniga? Kas olete tänu sellele püsinud terve või vaatamata sellele? Lähete tõhustusdoosi järele? Või pigem püüate end hoida väheste kontaktide ja testimisega?

Olen seni püsinud terve, aga kogu vaktsineerimise temaatika on tekitanud teravaid vastasseise.

Mina läksin oma emaga vaktsineerimise pärast konkreetselt raksu. Kui ma poleks tolleks hetkeks juba veini jõudnud juua, oleksin autosse istunud ja minema sõitnud. Võite ise arvata, kui keevaliseks see vaidlus minema pidi. Aga ma ei kannata lamemaalisust üldse ja kahju on tõdeda, et see mõtteviis on kätte saanud ka mõned minu lähedased. Ei oska neid ka kuidagi sellest udust välja tuua. Võin ju karjuda ja tülitseda, vaielda ja lõputuid vastuargumente esitada, aga nende inimestega ei olegi võimalik diskuteerida. Pole ühtegi asja, mida sa saaks neile öelda, et nad varronduses kahtlema hakkaks. Null argumenti! See, et sajast arstist üks uhhuu tuleb vabakale rääkima, kuidas vaktsineerimine on halb, või keeldub ise vaktsineerimast ja saab töölt kinga – see on neile täiesti loogiline. Järelikult ülejäänud 99 arsti eksivad, sest on ravimitööstuse poolt kinni makstud. Ahah. Kuidas ma tõestan, et EI OLE kinni makstud?

Külajutte selle kohta, kuidas keegi kuskil vakstineerimise tõttu suri, aga meedias sellest ei kirjutata, sest sellised asjad lihtsalt vaikitakse maha, ma ei usu. Ma ausalt usun, et kui keegi oleks surnud, siis sellest ka kirjutataks ja räägitaks. Lamemaalased aga ütlevad, et selliseid juhtumeid on palju olnud, nemad on mitmetest kuulnud. Aga meil ei lahata selliseid inimesi ja juhtumid pühitakse kalevi alla. No ma ei tea, ma arvan, et pigem oleks just kõrgendatud huvi lahata ja teha selgeks, mis konkreetselt inimesel sellise reaktsiooni tekitas, et ta suri. Need on teadlaste jaoks siis ju kõik raisatud andmed, ma ausalt ei usu, et teadlased laseks sellise uurimismaterjali raisku. Minu mõistusele see ei tundu lihtsalt loogiline.

Mina ise sain Pfizerit, ühtki kõrvaltoimet ei tekkinud. Olin valmis nii palavikuks kui väsimuseks. Kavatsen vastu võtta ka kolmanda doosi. Mõistan, et ravimid tekitavadki vahel kõrvaltoimeid ja kui need pole eluohtlikud, siis tuleb lihtsalt ära kannatada, sest saadav kasu on suurem kui hetkeline ebamugavus. Ma ei soovi mitte mingil juhul koroonasse haigestuda, sest kardan tõsiselt pikaajalisi tüsistusi. Kardan keha nõrkust, nii et pärast ei jaksa pikalt kõndida ega trenni teha. Kardan maitsemeele kadumist. Kopsukahjustustest ja muust rääkimata. Mulle piisab neist lugudest, mida ma meediast tüsistuste kohta lugenud olen, et kaoks ära igasugune soov seda haigust ise põdeda. Minu uskumus on, et koroona on palju ettearvamatum kui vaktsiin. Surm ei ole üldse välistatud. Ja haigestumise tõenäosus on suur.

See on minu jaoks natuke nagu tõenäosus ihualasti 0-kraadise ilmaga õue minek. On väga suur tõenäosus külmetuda. Jah, sa võid õue mitte minna mõnda aega ja oodata, et ehk läheb soojemaks ja saab uuesti turvaliselt paljalt õues käia. Aga suure täenäosusega jääb ilm veel pikaks ajaks külmaks ja aeg-ajalt tekib siiski vajadus korraks õue minna. Siis võib juhtuda muidugi, et jooksed ihualasti üle õue ja loodad, et ei haigestu. Aga kindlam oleks minna riietega. Vakstineerimine võrdubki minu jaoks siin riietega. Jah, nendeks riieteks ei pruugi olla lambanahkne kasukas ja suusapüksid. Võib-olla on nendeks hoopis üks sünteetiline dress, mis võib ihu sügelema panna korraks. Või tekitada eriti tundlikes löövet. Aga hoolimata sellest, et need riided ei pruugi kaitsta 100% ja on mõnele võib-olla veidi ebamugavad, pakuvad need külma vastu siiski mingit kaitset ja need riided on mõistlik vastu võtta. Niimoodi näen mina seda asja.

Lähemas ringis on üks sõbranna, kes ei ole vaktsineeritud. Hiljuti ta haigestus ja põdes kergelt läbi. Ütles, et ta lausa ootas, et jääks haigeks ja saaks selle läbi põetud… Minu jaoks on see palju suuremalt riskimine kui vaktsineerimise kõrvaltoimeid karta.

Nagu juba öeldud, siis õnneks ma ise haigestunud ei ole. Ma ei käi ka igapäevaselt kodust väljas. Poes käin, trennis käin (aga mitte avalikus spordiklubis). Käin ka teatris ja restoranis. Ja sel nädalavahetusel käisin isegi kasiinos tööl. Kuid kannan kogu aeg maski ja kuigi see on vahel ebamugav, siis ma kannatan selle ära. Ka maskil pole 100%-list kaitset. Aga vähemasti hoiab see kinni suuremad tatipritsmed, kui keegi räägib (kaasa arvatud ma ise) või aevastab vms. Ka see on juba midagi!

Mulle meeldiks, kui ühiskond jääks lahti ja me kõik saaks kohtades käia. Nii teatris kui restoranis, kinos ja näitusel. Peod võiks ehk mõneks ajaks pausile panna. Aga vaktsineerimist pooldan ma igal juhul ja mul päriselt on raske mõista neid, kes kategooriliselt sõrgu vastu ajavad.

Yin ja yang

Teate, mis mind vahel närvi ajavad? Igasugused Facebooki feedi ummistavad topakad ostu-müügi grupid. Keegi müüb autorehve, keegi laste vanu raamatuid, kolmas Tommy Hilfigeri sokke, neljas kogub grupitellimust kokku, et saaks Hiinast 35-euroseid võlts Nike’i tosse tellida… Fuika!

Miks ma nendes nõmedates gruppides siis olen, kui ma ise neist asjust ei huvitu? Sest kui sa Marketplace’is midagi müüa tahad, pead oma kuulutust ka neisse gruppidesse jagama, sest muidu ei näe keegi teine su kuulutust ja asjad jäävad müümata. Ja mul oli vahepeal vaja müüa. Ma ei ole teile rääkinudki, aga ma tegin vahepeal remonti kodus ja vahetasin mööblit ja asju välja. Selle asemel et vanale mööblile tellida äravedu või viia ise raha eest kuhugi prügimäele, on mõistlikum asi hoopis müüki panna, et keegi selle minema tassiks ja selle eest veel sulle raha ka maksaks! Soovitan kõigile.

Sest te ei kujuta ette ka, mida kõike inimesed osta tahavad. Minu suurim üllatus oli vana siseuks, mis tundus mulle endale väga käägats ja mille demonteerimise eest tahtis ehitusfirma 85 eurot. Saate aru, ukse eest ära võtmise eest 85 eurot! Panin ukse müüki ja paari tunni pärast oli ostja olemas. Saatis järgmisel päeval mehe ust eest ära võtma 😀 Kuna ma müüsin ukse 35 euro eest, siis kokkuvõttes võitsin 120 eurot.

Veel müüsin maha oma vanad toolid, mis mul köögis olid. Suvalised Home4You toolid, mille eest nüüdsel ajal küsitakse 129 eurot tükk. Ma ise ostsin 79 eest. Olgugi et mul oli ainult kolm tooli, läks kõvaks madinaks ja mul oli toolidele mingi kolmest inimesest koosnev järjekord. Et kui esimene ostja ei taha, siis nemad ootavad. Täitsa ulme.

Nüüd on mul järjekorras veel diivanilaua müük. Ma enne ei pane müüki, kui ei ole enda diivanilauda kätte saanud. Aga sellega läheb veel umbes kuu. Kui vana laud müüdud, siis saan lõpuks gruppidest lahkuda ega pea enam sellist jura nägema. See kõik on seal FB-s sama tüütu nagu koroonaginad. Ikka ja jälle teeb ju keegi postituse ja siis läheb vaidluseks. Neist aruteludest olen minagi palju targemaks saanud. Näiteks mina ei saanud üldse aru, mis pahategija see Bill Gates nüüd järsku on. Aga tuleb välja, et Bill oli kunagi öelnud, et rahvastikku peaks vähendama hakkama ja kõik need mürgisüstid, mis meisse nüüd tehtud on, seal on ühtlasi 5G kiibid, mis toovad ka just Billile raha sisse. Vot mina ei teadnud seda. Ja seda sain ka teada, miks ivermektiini hobuseravimi tootja ise ütleb, et see ravim koroona jaoks ei sobi. Seda siis ainult seetõttu, et juba olevat nad ise tootnud samasuguse ravimi, mis on hästi palju kallim ja nad soovivad hoopis seda kallimat müüa, mitte odavat hobuseravimit, mis lamemaalaste meelest imehästi toimib ja tuleks viivitamatult kasutusse võtta.

Ma ei tea, kas ma muidu üldse hakkan oma remondist rääkima. Lihtsalt sellepärast, et kokkuvõttes ma pettusin ehitusfirmas ja mulle ei jäänud kogu asjast head emotsiooni. Ma just nimelt ei valinud kõige odavamat firmat. Valisin märkimisväärselt kallima, sest olin kuulnud usaldusväärsetest allikatest, et spetsialistid teevad head tööd. Aga tulemuseks oli kiirustamine ja tunne, et mulle tahetakse igal sammul kotti pähe tõmmata. Väga vastik. Alguses tundus kõik nii normaalne. Mõtlesin veel, et kui remont lõpeb, ostan ehitusmehele mingi kallima pudeli ja kingin tänutäheks. Selleni me ei jõudnud. Asi lõppes nii, et kui ma küsisin, mis saab põrandakütte termostaadist, mille nad p*rse keerasid, siis vastas ta mulle sõnumiga, et uus termostaat tuleb panna – hind 35 € + km ja paigaldamine 25 €. Sellele ma ei vastanud enam midagi, sest ma lihtsalt ei jaksanud rohkem vaielda. Parem elan elektripõrandakütet sisse lülitamata. Parem ongi, sest elekter läks nii kalliks.

Samas hästi positiivseid emotsioone tõi remont ka. Mööbli ostmine õigemini. Suvel käisime Iskus, sest tundus, et kõigis teistes poodides oli juba käidud ja ainus võimalus endale diivan leida oli OOTOOT mööbel. Kus maksis diivan…hästi palju. Iskus avastasime diivani, mis meeldis meile palju rohkem ja mis oli poole odavam. Kui mulle pakkumine saadeti, oli seal 20%-line soodustus ja ma hiljem tellima minnes küsisin, et kuidas nii. Müüja selgitas, et kuna sooduskampaania oli mõne päeva pärast algamas, siis ta tegi meile juba ette sooduka ära. Tõsiselt armas suhtumine.

Peale diivani ei olnudki plaanis rohkem Iskust midagi osta, aga lõpuks läks nii, et ostsime sealt ka toolid, diivanilaua ja köögilaua plaadi. Olime seal juba nägupidi teada, kusjuures isegi nimepidi. Just paar päeva tagasi käisime jälle, et vaipu vaadata (sest taas on soodukas). Uurisin veel võimaluse kohta vaiba eest ära maksta ja see koju prooviks võtta, et kui ei sobi, kas ollakse nõus tagasi võtma. Ja müüja ütles, et saab, teile ma annan niisamagi, te ei pea isegi raha maksma! No mida teenindust. Ma olin nii liigutatud. Seega kui keegi vajab mööblit ja soovib head teenindust, siis Isku on koht, kuhu minna. Ja ei, see ei ole makstud postitus.

Kui nüüd igapäeva juurde tagasi tulla, siis tahaks näha, kuidas pärast tänast minema hakkab. Lõunal käisime kõrvalmajas kohvikus. Teenindaja lihtsalt küsis, kas me oleme vaktsineeritud, kuid passe näha ei tahtnud. Ju ta arvas, et oleme talle juba näidanud, sest oleme ju seal palju kordi käinud. Peale meie oli veel kliente, seega vaikust ja uluvat tuult seal polnud. Hetkel ei saa öelda, et midagi oleks muutunud. Õhtul tuleb poes käia, eks siis ole näha, mis seal saama hakkab – kas murrab keegi maskita uksest sisse või mitte.

Uudiseid lugedes pani muigama, et Lätis hakatakse tõsimeeli arutama võimalust, et vaktsineerimata inimesed peavad oma koroonaravi ise kinni maksma. Kui Kaja Kallase poolt raadioeetris möödaminnes pillatuna tekitas see veeklaasis korraliku tormi, siis Lätis jõuab vastav ettepanek tõsise aruteluni. Väga huvitav. Mitte et ma ise seda ideed toetaks. Sest suitsetamine on ka riskikäitumine aga isegi kui suitsetaja saab kopsuvähi, siis ravita me ju teda ei jäta. Isegi narkomaan saab ravi, kuigi on kõigis oma tervisehädades ise süüdi. Lihtsalt väga huvitav on nüüd kõrvalt jälgida, kuhu see arutelu viib. Kui viibki kuhugi, siis kas see on eestlastest mässajatele mingiks hoiatuseks, kuhu ükskord see kõik jõuda võib…? Või jätab ka siis ükskõikseks? Vist ikkagi viimane. Sest raskelt haigestumine teadupärast antivakseri meelsust ei muuda (loe Ekspressist).

Eilne päevanali pärineb aga Facebookist, ma enam ei mäleta, kes kirjutas. Point oli selles, et lisaks igapäevasele koroonastatistikale hakatakse nüüd edastama ka EKREst lahkujate arvu. Lol.

Kirjavärki

Nii palju on kirjutamata jäänud vaheapeal. Sest mul on tõesti kiire olnud. Näiteks viimase kolme nädala jooksul olen ma nii kõvasti töötanud, et võiksin terve järgmise nädala lihtsalt kivinäoga arvuti ees istuda, ise pöidlaid keerutades ja igale uuele päringule vastates: EI SAA!

Aga praegu ma võtsin endale aega, sest ma tahan päriselt uuesti kirjutama hakata. Ma tunnen puudust oma lugejatest ja kommentaaridest ja sellest tundest, et ma saan oma mõtteid ja mälestusi kirja panna ning teiega jagada. Vahepeal ma mõtlen, et kui elada täisväärtuslikku elu (sul on hea töö, kus sa saad end teostada; sul on elukaaslane, kellega absoluutselt kõike mõnusalt jagada; sul on vabaajategevused, mis elu ilusti täis sisustavad, nt trenn, hobiüritused, matkamine, reisimine jne), siis ei tekigi üleliia suurt motivatsiooni blogi jaoks aega leida. Kõik tassid, mida muidu blogimise abil täita, on justkui täis. Samas oleks nii pagana tore vahelduseks vabatahtlikult kirjutada. Niimoodi, et keegi ei maksa mulle selle eest mitte midagi 😀

Isegi sõpradega pole enam aega suhelda. Ja jah, see ei ole nii, et ma ärkan hommikul kell 8 üles ja siis iga sekund minu elust on nii täis planeeritud, et ma ei jaksa isegi sõbraga paariks tunniks kokku saada või telefonis juttu ajada. Lihtsalt elus on seda lösutamise aega ka tarvis. Et ma lihtsalt vaatan telekat ja olen, ei pea kuhugi jooksma ega ekraani ees tippima. Selline isekus lihtsalt on viimasel ajal.

Vahepeal muidugi tahaks blogida küll. Kihvatab kohe, kui oled Facebookis ja näed, kuidas keegi planeerib meeleavaldustele minekut või kritiseerib valitsuse rumalaid koroonaotsuseid vms. Siis tahaks küll anonüümselt sajatada, et kas on siis nii kuradi raske see vaktsiin ära teha? Misasja sa oled nagu puuslik ja kiusu ajad. Kuid inimestel on üksteist väga raske mõista. Antivakserid ei saa aru, miks mina oma peaga ei mõtle ja, nagu lammas, ravimitööstuse kasumiahnusele allun, samas kui mina ei saa aru, mis kuradi vandenõuteooriaid on vaja ajada, kui võiks lihtsalt selle vaktsiini ära teha ja haiguse levik kontrolli alla saada. Vaktsiin on mürk, mida enda verre ei taha, samas suitsu kimuda ja viina juua on okei….

Mul on endal ka perekonnas lähedasi, kes ei kavatsegi vaktsineerida. Ma ei taha enam nendega sellest teemast üldse rääkida. Mu ema ütles hästi: nii kõrini on sellest, et inimesed lähevad omavahel tülli. Ja kusjuures lähevadki. Kõik me arvame, et vastaspool on üdini loll ja ei suuda ära imestada, KUI loll saab üks inimene olla. Ma ju ka mõtlen, et miks see Sarro Mooglaid nii loll on. Või Mõnis Fägi. Mis abi sellest sõnikuharkidega Vabaduseväljakule ronimisest on? See pole muud, kui üks järjekordne rahva üles kütmise üritus. Mul on igasugu rahvuskonservatiivide vastu nii kõva vastumeelsus, et ma ei suudaks nende juttu sekunditki kuulata. Huvitav, kas peavoolumeedias kahtlejatel on sama tunne, kui nad kogemata AK uudiseid kuulma juhtuvad?

Eks see vaktsineerimata inimeste kiusamise otsus pani mindki imestama. See ju on otsene kius, et teatrisse ja restorani ei pääse, kui pole vaktsineeritud ja negatiivne test ei päde. Aga minu meelest kasutati juba ammu sellist väljendit nagu mõistuse persest pähe peksmine. (Võib-olla muidugi ainult minu peres, ma ei tea :D) Ja antud hetkel see meede samasse kategooriasse ka langeb. Kui Lätis mõjus, miks siis meil ei peaks mõjuma? Kuulume ju suhtumiselt mõlemad Ida-Euroopa puuslike hulka. Loodame siis, et mõjub.

Võib-olla see tülitsemine ja vastandumine ongi ainus, mis mind praegu elus kõige rohkem segab. Ma ei tunne ennast kuidagi ahistatuna ei vaktsineerimise soovituse ega Covid passi näitamise kohustuse tõttu. Ma saan käia, kus iganes ma tahan. Minu töö ei ole koroona pärast kuidagi kannatanud. Haige pole ka õnneks olnud ja lähiringis ei ole ka õnneks kedagi koroona tabanud. Ehk et isiklikul tasandil ma isegi ei saa öelda, et “tahaks, et asjad jälle endised oleks”. Sest mis siis nii väga teistmoodi on? Minu elus pole. Reisiplaane teen endiselt ja eks väike hirm muidugi on, et äkki selleks ajaks, kui minek, enam ei saagi minna. Aga küll siis leiab lahenduse.

Ja siin ma siis olengi. Olen vist õppinud koroonaga elama, kuna ma olen kiire kohaneja. Kui tuleb vakstineerida, et haigus ei vohaks ja haiglad ei ägaks, siis ma vaktsineerin. Kui tuleb maski kanda, siis ma kannan. Kui tuleb vaktsineerimispassi näidata, siis ma näitan. Ja kui tuleb mõnda aega rohkem kodus püsida, siis püsin, see ei morjenda mind. Ja elan nagu miška. Olen ma kuulekas sõdur või lihtsalt mõistlik inimene? Võta siis kinni…

Minu tätoveeringu lugu vol 2

Vot, täpselt kuu aega on möödas ja saame looga edasi minna, sest vahepeal käisin mina oma teisel sessioonil.

Läks õnneks, sest koroona sulges hiljuti kõik muu, aga mitte tätoveerimissalonge. Nagu ma uudistest nägin, ei ole see kõikjal nii olnud. Näiteks Belgias olid tätoveerimissalongid vist juba kevadest saati kinni ja nüüd, kui need avati, plahvatasid järjekorrad automaatselt mitme kuu pikkuseks. Minul on vedanud, sest olen terve olnud ja õnneks asub salong Pärnus, kus viibimine on turvalisem kui kodulinnas, sest seal on nakatumist palju vähem. Ehk et mõtlesin, et kui ma Tallinnas ellu olen jäänud, ehk õnnestub ka Pärnus jääda.

Läksin siis teisele sessioonile, valmis valu kannatama sama palju nagu eelmisel korral, aga seekord ei olnudki nii valus! Ise ka üllatusin. Tätoveerijal oli ka hea meel, sest ta ütles, et kui valus pole, saame sel korral pildi peaaegu valmis teha. Esialgne plaan nägi ette varjutamist ning selle ühe üksiku jupi, mis eelmisel korral tegemata jäi, lõpuni tegemist. Töö valge tindiga ning detailid pidid jääma kolmandaks korraks. Läks aga nii, et ka valge tindiga saime kõvasti möllatud.

Ma olin nii elevil, et huvitav, mida see valge tint üldse teeb. Minu vana tätoka tegemisel valget ei kasutatud. Seega mul polnud aimugi, kuidas valge töötab. Aga nüüd näen, et valge täitsa töötab. Annab väga palju vajalikku kontrasti ja jääb isegi ka näha. Väga huvitav! Valge tint pidi pärast paranemist küll heledamaks ja märkamatumaks kuluma, aga kas ma siis maldan oodata.. Muidugi mitte. Ma tahan kohe dokumenteerida 🙂

Nii et pikema jututa panengi oma teise sessiooni tulemuse teie silme ette. Minule endale meeldib hirmsamat moodi, aga tätoveerija kordas mitu korda üle, et see ei ole veel valmis ja siin on natuke veel vaja tegutseda. Kuigi ta tunnistas, et talle endale ka hakkab see nüüd lõpuks meeldima 😀

Pärast teist sessiooni

Ma ütleks, et pildile on sügavust ja reaalsust terve suur ports juurde tulnud. See on tõepoolest muutunud detailsemaks ja võrreldes varasemaga on päriselt märgatav edasiminek. Nii äge!

Kindlasti teen ma uue pildi, kui tätokas on ära paranenud. Ehk et kui koorik on eemaldunud. Suures tuhinas mul muidugi ununes enne uut sessiooni uus pilt teha. Muidu oleks hea võrrelda olnud, et kuidas mõjub värske tindiga pilt juba paranenud pildi kõrval. Aga katki ei ole midagi. Seekord katsun meeles pidada.

Seekord oli ka tätoveerijaga lõbusam juttu ajada, kuna juba sai minna justkui tuttava juurde. Nii ma sain jälle igasugu küsimusi küsida. Näiteks sain lahenduse müsteeriumile, miks tätoveerijad liiga sageli tehtud töödest pilte üles ei pane. Üks põhjus on see, et kui teha mingi hästi lahe ja hea töö, siis tekib mitmeid huvilisi, kes soovivad endale praktiliselt samasugust asja, sest see töö nii väga meeldis neile. Eriti karm pidi lugu olema tiigrite ja lõvide tellijatega. Nii kui ägeda pildi paned, kohe hakatakse nõudma 😀 Eks ma ise oma leopardiga lähen ka sinna kategooriasse. Õnneks siiski sain mina leopardi, mida minu tätoveerija seni kordagi teinud ei olnud. Tätoveerijad nimelt ei viitsi kogu aeg ühte ja sama asja teha. Nad tahavad ka vaheldust ja võimalust luua midagi tõeliselt vinget, midagi arendavat. Iga päev sarnaseid lõvisid vorpides ei pidavat see võimalik olema.

Teine asi on kliendid nagu mina. Kes tahavad cover uppi. Teed hästiõnnestunud cover upi, paned pildi üles, ja kohe tulev päringuid inimestelt, kes soovivad ka cover upi. Aga nagu eelmine kord juba kirjutatud sai, siis keegi ei viitsi cover upi tegelikult teha, sest see on lihtsalt nii tülikas ja raske, paljudel see ei õnnestugi. Tänase seisuga saan ma öelda, et ega see cover up pole mingi lapsemäng ka kliendile endale, sest see on valus. Kui lasta teha puhtale nahale, siis ei ole asi üldse nii hull.

Arutasin ka tätoveerijaga, et mingil hetkel tahaks tegelikult veel mõnda tätokat, ainult et ma ei ole veel otsustanud, kuhu. Mainisin, et muretsen valu pärast. Tema aga ütles, et kui sa enda cover upi juba selles kohas ära oled kannatanud, siis ei ole enam vahet, kuhu sa uue teed (eeldusel, et ei vali muidugi ribide piirkinda vms), muu pidi olema igati kannatatav. Nii et kõik eelmise postituse kommentaarides kahtlust ja hirmu väljendanud – kui ikka tätokas tundub huvitav ja ahvatlev mõte, andke tuld, sest see ei olegi valu mõttes nii väljakannatamatu.

Kui eelmisel korral oli mul järgmisel hommikul nahk ikka veel päris punane ja kiskus kuivusest, siis seekord on ka paranemine nõksa kiirem olnud. Ehkki ka eelmine kord paranes mul kokku umbes nädal ja kaks päeva, siis olid kõik koorikud ka juba maha tulnud. Nii et tõesti, asi ei ole üldse hull! 🙂

Järgmine ja viimane kord (selle tätoka pärast minna) on juba kuu aja pärast. Olen täiega põnevil, et kuhu siit veel edasi minna on! 😛