Vabandust, et hingan

Seekord läks mul Marca juures kommentaar liiga pikaks. Kirjutan siis siin veidi lahti.

Jutt on reisimisest ja tarbimishullusest ja keskkonnasäästlikust mõtlemisest.

Marcat intrigeeris kallutatud küsimus (või mõttekaktke), mille intervjueerija intervjueeritavale, nullkulu elustiili pooldavale inimesele esitas.

Mina jälle arvan, võibolla liiga idealistlikult, et kui inimesele tekib vabadus, kui ta pole enam mingis nüris oravarattas, kus ta peab palju tegema asju, mida ta teha ei taha, siis ta lõunamaasüste ja ostuhulluseid varsti enam ei vajagi. See võib muidugi olla pikem protsess. Mingil hetkel inimene rahuneb maha ja väärtused tulevad koju.

Siit nähtub, et kui sa armastad käia lõunamaal, siis sa oled orav rattas ja sul pole väärtusi. Väärtused tulevad koju, kui sa saad vabaks. Vabaks siis millest? Tööst? Siis, kui oled rikkaks saanud? Või siis, kui oled tööelu pikalt saatnud ja keskendud minimaalse rahaga ellujäämisele? See jäi siin täpsustamata.

Mina ei tea, miks ikkagi on vaja tingimata silte välja mõelda, et kes on halb ja kes on hea inimene? Kes normaalne.

Mõnele lihtsalt meeldib reisida. Lõunamaal ja šnõunamaal. Põhjuseid võib olla igasuguseid.

Ja mõnele ei meeldi reisida, sest – …reasons.

Sama nõme, kui pommitada reisida mitte armastavaid inimesi küsimustega “Mis mõttes ei meeldi? Kuidas see võimalik on?”, on minu meelest arvamus, et inimene, kes tahab palju reisida, viljeleb tingimata eskapismi oma nõmedast ja vääritult tühjast reaalsusest.

Kas üks inimene on teisest halvem? Et kui tahad ringi käia, siis oled kindlasti suurte silmaaluste kottidega perssekukkund karjääriinimene. Ja kui ei taha reisida, siis elus kõrgemaid väärtusi hindav intelligent ja keskkonnaarmastaja?

Marca arvab, et pakettreisist pakettreisini elamine on iseäranis kole. Tema ise õnneks kasvas sellest välja.

Ma loen siit välja, et pakettreisiga reisimine on see kõige õudsem asi, mida vältida. Aga kas siis need, kes ei oska/julge/taha ise reisimarsruute kokku panna ja otsustavad pakettreiside kasuks, on tingimata jopskid?

Mina olen mitu korda pakettreisil käinud. Samas panen meeleldi ka ise oma reisiplaane kokku. Vahel on pakettreis odavam alternatiiv. Tõsiselt on. Kas siis peaks loobuma, sest jumal teab, mida teised muidu arvavad? Et ma olen mingi madalaubaline ja kindlasti ka raha ori?

Eriti kui ma julgen tunnistada, et kui ühel reisil ära käin, hakkan kohe põnevusega ootama järgmist. Sest see ju ongi see reisist reisini elamine?

Mina tunnistan, et ma tõesti väga ootan oma reise. Mulle kohutavalt meeldib jälle kuhugi minna. Ja nii nauditav on seda järjekordset sõitu oodata. Ootusärevus ja ootusnauding on minu jaoks lausa üks reisielamuse osa. Mida pikemalt reisi ette planeerida, seda kauem saab ootust nautida! 🙂 Mul on praegusel hetkel näiteks neli ootusnaudingut korraga käsil.

See ei tähenda, et elu kodus oleks väljakannatamatu.

Vahel tunnen, et ma olen hoopis liiga vaene, et kodumaal ringi käia. Kuulsin just sõbralt, kuidas tema sugulane käis perega Pärnus nädalavahetusel spaas ja seal kulus päris märkimisväärne summa raha. Mul hakkab kahju kuskil kodumaises spaahotellis ööbimisele sadu eurosid raisata. Ma saan sama raha eest kusagil hoopis kaugemal käia.

Ma mõtlen, et las inimesed teevad, mis tahavad ja mis neid õnnelikuks teeb. Kõigile ei jaksa meele järgi olla.

Keskkonnasäästjad tahavad, et keegi midagi ei tarbiks ega kuskil käiks. Kui tahad minna, mine jalgrattaga. Aga jalgratas võiks ka tehtud olla puust ja sõita tahtejõust kokku pressitud rehvidel.

 

Raha teenida ei tohi, sest see on lihtsalt väga madal. Kas sa tõesti millestki muust elus rõõmu tunda ei oska kui asjadest? Mis reisimine? See saastab loodust, tobuke.

Tööl ei tohiks üldse käia. Eriti kui sinna jalgrattaga minna ei saa. Sest transport saastab. Ja nagunii aitab sinu töö otseselt või kaudselt kaasa tootmisele, seeläbi tarbimisele, mis põhjustab ületarbimist ja aarfiklaste ning vaalade surma.

Kõige parem on see, kui sa elad mullast onnis. Kas üldse juurviljugi kasvatada tohib, ma ei tea, sest see kurnab maad. Söö seeni, need kasvavad ise metsa all. Loomi kasvatada ei tohi kindlasti. Loomad saastavad õhku ja nende söömine on julm.

Tegelikult on parem, kui sa üldse ennast seal onnis ei liigutagi, sest siis kulub vähem energiat ja nii ei pea sa üleliia palju sööma. Söömine – see on tarbetu ressursi raiskamine ja keskkonna rüüstamine.

Kuna sa tööl ei tohi mingil juhul käia, sest see reostab, siis ei saa sa ka raamatuid lugeda. Mis oleks ainus aktsepteeritav aja veetmise viis üldse. Sest see harib ja on ainus tõeline vaimutoit. Aga et sa raamatuid osta ja seeläbi lugeda ei saa, siis ei ole su elul üldse mingit mõtet. Kõigile oleks vähem kurnav, kui sind ei oleks üldse maailmas olemas. Loomad oleks õnnelikud, puud oleks rohelised ja lilled õitseks.

Ühesõnaga – vabandage, et julgesin sündida 🙂

Advertisements

Ennast veendes

Kui on hästi palju tööd, kas see on hästi halb või hästi hea?

Mul praegu on kuidagi hästi palju tööd. Töö ajal ja töövälisel ajal ka. Mul on üks päris oma klient ja siis mul on kolme sorti koostöid ja lisaks tuleb võib-olla veel üks tööajaväline asi juurde.

Miks hea on, kui palju tööd on?

  • Tunned end väärtuslikuna – järelikult leitakse väljastpoolt, et sul on midagi panustada. Sinus on tuuma.
  • Raha saab. Millegipärast rikkaks ma pole veel saanud. Aga ma tõesti usun, et see on ainult aja küsimus 😀
  • Igav ei hakka. Mingit lakke sülitamist ei toimu. Kuigi ma leian, et päevas (eriti õhtus) peab olema ka selliseid momente, mida saab ainult iseenda tarbeks kulutada. Peab olema “minu aega”.
  • Areneda saab. Eriti kui tuleb teha asju, mida enne teinud ei ole. Äkki isegi asju, mis tunduvad esiti hirmutavad. Sest mõtle, kui hirmutava asja ära teed ja osutud edukaks!
  • Energiat saab ka. Kui asju üksi ei tee, vaid oled kellegagi pundis. Oluline on saada tuge. Et poleks tunnet, et sa lased ennast tühjaks pigistada, vaid et kõik pingutavad.

Kindlasti oleks midagi veel.

Miks halb on, kui on palju tegemist?

  • Stress tuleb natuke. Kas ma jõuan, kus ma jõuan, kuidas oskan, mis toimub, appiiii? Nõmedad endas kahtlemise hetked võivad tulla. Hirm. Tahaks olla kohusetundlik ja kõike jõuda. Aga tahaks puhata ja mängida ka.
  • Pinge. Aeg ajaks. Aga kui ma kardan näiteks üksinda koosolekule minna ja seal esitlust teha? Sest ma päriselt natuke kardan 😦
  • Muuks eluks ei jää aega. Aga see on täiesti okei.

Mul on ju pea otsas. Ma tean väga hästi, et emotsioonid algavad mõtetest. Minu kätes on see, kas ma näen (vaatan) seda ülemist nimekirja, kus on kõik head asjad, mis rakkes olemisega kaasnevad, või ma keskendun alumisele listile ja lasen endal selles marineerida.

Miks ma peaks selle alumise valima? Kas ma olen loll või?

Ma võib-olla ei teadnud veel nädal tagasi, mida tähendab “efemeerne” ja ma polnud iial näinud ega kuulnud sõna “tupruma”, aga nii loll ma ju ometi pole, et peaksin vabatahtlikult, iseenda piinamiseks mõtlema mõtteid, mis mind õnnetuks ja hirmunuks teevad!

Ehk et ma PEAN keskenduma esimesele nimekirjale ja võtma hirmsaid asju kui põnevaid väljakutseid, mitte kui hirmutavaid ebamugavustsooni buldoosereid, mis minust armutult üle tahavad sõita, et mind ära lõhkuda.

Miks see elu siis niimoodi peab tegema kogu aeg, et nii kui sa kuskil midagi tunnistad, et asi x või asi y sulle üldse ei meeldi ja sa pole selles üldse hea, tuleb õige pea olukord, kus tuleb endale “paar” kasvatada ja asi ära teha? Iga kuradi kord. Kas teistel on ka nii?

Tahan ma või mitte, aga jänesed šampust ei joo. Mina tahaks aga hirmsasti šampust juua. Elus tuleb ikka võimalused ära kasutada. Kui sellised ühest küljest ägedad, aga teisest küljest hirmutavad võimalused tulevad, siis peab need avasüli vastu võtma. Onju?!

Mõtlen vahel, et viimase aasta jooksul olen ma tööalaselt teinud päris palju asju, mille üle ma rõõmus olen ja mille üle uhkust võib tunda. See on tegelikult nii vinge. Seda peab hindama lihtsalt. Sest kui nii on, ei tule keskeakriisi. Ei tule mõtteid, et mis ma siis oma eluga üldse saavutanud olen? Kas keegi mind üldse hindab? Mis mul ette näidata on?

Vaata oma väikseid saavutusi ja tunne, kurat, rõõmu! Kui keegi tuleb sulle ise mingit tööotsakest pakkuma, tunne, kurat, rõõmu, et sind kellelegi vaja on! 🙂 Sa oled tegija ju!

Ma käisin eelmisel nädalal ühel hästi toredal kohtumisel ühe kliendi juures. Me istusime seal kolmekesi – mina ja kaks klienti esindavat töötajat. Mingi poolteist tundi jutustasime ja tõsiselt tore oli. Täna saatis üks neist mulle kirja, et sinuga oli nii tore tutvuda ja sa tundud väga lahe inimene olevat. Jummel, ma oleks kohe kallistada tahtnud seda inimest. Midagi enamat ei oska ma tööst tahtagi, kui lisaks sellele, et mina saan positiivse laengu, saab selle minuga kokku puutudes ka mõni teine inimene.

Siinkohal ma lõpetan endale seljale patsutamise tänaseks ära. Te peate aru saama, et ma elan üksi ja mulle ei patsuta keegi seljale. Keegi ei tõsta mind poriloigust üles, kui ma sinna näoli kukkuma hakkan, et mudas ja jonnis püherdada. Ma pean seda ise tegema. Ja teie peate seda siit lugema. Aitäh, et mu välja kannatate.

Raske on neil, kes kunsti ei mõista

“Nende” all pean silmas eelkõige iseennast.

Käisin täna teatris. Ootasin seda ettevõtmist juba tükk aega. Umbes kuu vist. Sest mõtle kui tore – saab teatrisse minna. Polnud ammu käinud.

Valituks osutus Draamateatris etenduv “Bella figura”. Ega väga pikalt eeltööd ei teinudki. Pakkusin sõbrannale mingid paar-kolm varianti välja ja lasin tal otsustada. Ja ta valis selle.

Mina mõtlesin, et no – Ivo Uukkivi – mul on pooleldi ükskõik, mis sealt tuleb, sest – Ivo Uukkivi. Eks ma’s vahin niisama, mokk töllakil, juhul kui hea etendus pole.

Ma ei saa öelda, et polnud hea etendus. Kes ma siuke olen, et mõnda etendust heaks või halvaks nimetada? Aga mulle ei meeldinud 😦

Ilmselgelt ma poole pealt minema ei kõndinud. Pärast esimest vaatust (mis sai küll üllatavalt ruttu läbi, alles nigu sai maha istutud…) oli tunne, et võib veel head asja tulema hakata. Aga siis tuli teine vaatus ja ma avastasin end mitu korda mõttelt, et kui ma koju jõuan, siis ma praen endale muna…huvitav, mitu muna praeks…kas kolm oleks palju? Üldjuhul ma teatris selliste asjade üle ei juurdle.

Tükk rääkis abielurikkumisest, armuke olemise frustratsioonist ja täiesti tobedalt argises situatsioonis kõrvalsuhtega vahele jäämisest. Ma ei tea, teema tegelikult ise tundus intrigeeriv. Tõotas tulla etendus, mis paneb mõtlema igasugustel asjadele, sh sellele, mida ise sarnases olukorras teeks.

Paraku ei suhestunud ma ühegi tegelasega. Ei hakanud kellelegi neist kaasa elama, kaasa tundma ega neist hoolima. Näitlejate võimekuses ma ei kahtle, näitlejatena nad kõik meeldisid mulle. Lihtsalt see tükk ise oli minu jaoks täielik jamps.

Kahju! Sest ma iga kuu teatrisse ei satu. Kõik viimase paari-kolme ja ehk isegi rohkemate aastate jooksul vaadatud tükid on meeldinud. On tekitanud emotsioone, mida tahaks jagada ja kaaslasega tükkideks lammutada.

Sest lisaks kleidi selga panemisele (just nii vanamoodne olengi, et panen teatrisse minnes ilusti riidesse, mitte ei loiva kohale teksades) ja klaasi punase veini joomisele (see meeldib mulle teatris käimise juures hirmsasti!) on minu jaoks alati tähtis olnud ka see etendusejärgne emotsioonide jagamine. Täna polnud midagi jagada.

“Ma tellin Uberi.” “Ahah, ma võtan Taxify.” “Tsau.” – nii lõppes see õhtu.

Petmise teema on tegelikult huvitav. Kuna ma eeldan, et see toob mängu mitu kihti. Millega petja ise petmist põhjendab? Ei ole ju normaalne, et mõni lihtsalt petab, ilma et tal selleks ühtegi põhjendust oleks. Midagi kindlasti on!

Etenduse puhul ma tahan näha ja kuulda seda lugu teada. Et miks. Ja võib-olla ma tahan, et see lugu oleks just piisavalt keeruline, nii et ma ei saaks kohe kahe sekundi järel anda hinnangut, et petja on loll ja jälk. Ma tahan, et see oleks natuke mitmetahulisem. Sest ma olen elus rääkinud mitme petjaga ja kunagi pole olnud päris nii, et ühtegi põhjendust pole.

Siis ma tahan armukese lugu. Miks tema seda kannatab? Mis tema mõtted on? Kas ta loodab midagi? Mida ta loodab? Kui ta on lihtsalt madala enesehinnanguga, et kogu seda jama taluda, siis ma tahan teada, miks tal see madal enesehinnang on. Mis juhtus?

Ja kui selles loos on veel osapooli, siis ma tahan ka neist rohkem teada. Mis on nende lugu? Miks nad siin etenduses on? Nende eksistentsil on mingi eesmärk ja ma tahan teada, mis see on.

Võimalik, et see kõik oli sealgi loos olemas. Vähemalt mingid pisikesed fragmendid olid. Jah, neid ma märkasin. Aga suurt ja terviklikku lugu polnud. Nii nagu päriselus on.

Päriselu on põnev, aga ma tean, et ka teatris võib olla põnev. Kui seal räägitakse päriseluga sarnaseid lugusid. See lugu ei olnud üldse hea. Ärge teie selle looga oma aega raisake.

Maksupaanika

Mitu blogijat on täna sel tähtsal teemal kirjutanud ja ma ei hakka oma suurte kommentaaridega rohkem risustama.

Kirjutan ka ise, mõtisklen kaasa.

Manjana juures lugesin, et inimesed kardavad maksude arvestamisega puusse panna, sest kardavad, et vahepeal võivad selga sadada mingid ootamatud sissetulekud.

Oot, mis ootamatud sissetulekud? Rääkige mulle ka, kust võib ootamatu sissetulek välja karata ja kogemata oimetuks lüüa? Ma teaks ka siis oodata 😛 Hetkel ma ei suuda küll välja mõelda ühtegi ootamatut sissetulekut. Ehkki ma olengi väga fantaasiavaene inimene.

Siis räägitakse ettevõtliku ja hakkaja inimese karistamisest. Selles mõttes ma ettevõtliku inimese karistamise jutust aru ei saa, et kui sa teenid kõrgemat tulu – ükskõik, mis huvitavate vahendite või mitmete töökohtadega korraga, siis sa oledki juba rahakas inimene, kes peaks rohkem makse maksma. Kas sa saad selle suurema sissetuleku ühel töökohal vastutusrikkal või muidu hästi tasuval koha töötades või põhikohaga lihtsamal, vähem tasustataval tööl teenides, aga samal ajal ka muude asjadega lisaks rapsides, pole ju tegelikult oluline.

Kui saad kokkuvõttes piisavalt suurt tulu, et kvalifitseeruda “rikkaks”, siis millest küll see paanika ja karistamise jutt. Sissetulek on sissetulek. Või ei ole v? Et kui põhipalk juhtub olema väiksemat sorti, aga rikkus tuleb muudest allikatest, siis peaks seaduse silmis sind ikkagi kohtlema kui vaest inimest ja sulle peaks pakutama samu hüvesid, mida pakutakse sellele vaesele inimesele, kellel täiendavaid tulusid pole? Või kuidas seda asja nähakse? Mul on raske mõista 🙂

Austraalias näiteks maksin kõrgemaid makse kui tegelikult oleks pidanud. Tuludeklari täitsin aga ära (oli oluliselt keerulisem kui Eestis, paljud palkasid spetsialisti seda nende eest tegema ja seda ilma kiunuta) ja pärast kanti ülemakstud papp arvele. Lihtne.

Kas sel kevadel mitte ei makstud madalapalgalistele ka toetust alles pärast tööaasta lõppu, kui maksud olid ammu riigile nii öelda ette tasutud? Viskas keegi sellepärast sussid püsti? Minu meelest mitte. Võeti raha vastu ja kõik olid rõõmsad.

Mu meelest on palju mõistlikum raha mitte ette kulutada ja pärast “sülle sadanud” ootamatust (aga samal ajal ka palavalt oodatud) maksutagastusest rõõmu tunda. On ju selline võimalus ka olemas, et hakkad makse maksma nagu “rikas” inimene ja pärast saad riigilt liigselt makstud summa tagasi?

Jube raske on mul siiski aru saada sellest kiunust, et näed, olen ettevõtlik, teenin raha, aga nüüd riik keeldub mind vaesena nägemast, kuna järsku muutuvad olulisteks faktoriteks ka igasugused muud sissetulekud. Enam ei saa vaest mängida ja see ajab endast välja. Kui saad suuremat tulu, järelikult sa pole vaene. Lõpeta teesklemine ja lõpeta lootmine, et ehk õnnestub ikka kuidagi riigi eest varjata, et ma tegelikult olen rikkam kui seni arvati.

Fakt on see, et kuskilt peab piir jooksma. See piir, kust alates kvalifitseerud teistest suurema sissetulekuga inimeseks. Mina ei tea kah, kas see piir on praegu kõige õigemini arvestatud.

Ma ise ei tunne, et ma oleks mingi ropult rikas ja edukas inimene. Aga samas ma tean, et leidub inimesi, kelle sissetulek on väiksem ja ma leian, et see on täiesti okei, et ma neist rohkem makse maksan. Kusjuures ma ei tunne, et riik mind sellega karistab. Mina ootan riigilt teatud teenuseid ja olen selle eest nõus ka makse maksma.

Miks mõni arvab, et talle peab iga kell, igal ajal ja igas kohas kõik tasuta tulema, ilma et ta ise midagi panustama peaks – no ma pole sellistest kunagi aru saanud.

Tegus nädalavahetus

Ma olen suur magamise sõber, nii et kui nädalavahetusel see võimalus antakse, magan kaua ja rõõmuga. Aga ma olen ka suur kõndimise sõber. Nii et kui sõbranna kutsus elamusretkest osa võtma, siis ohverdasin ühe pühapäeva hommiku ärkamisele, et minna – Narva!

Panime ennast elamusretkele kirja juba mingi 2 kuud tagasi. Kuna selle retke kirjeldusest jäi kuidagi mulje, justkui kohti oleks piiratud arv ja mõistlik oleks varakult reageerida. Suur oli mu üllatus, kui eile kohale jõudes leidsime eest 200 inimest, kes kõik retkele olid tulnud. Nii et nii piiratud need kohad ikkagi polnud. Kui üldse olid piiratud.

Meid jagati nelja gruppi ja meid kõiki pidi ees ootama sama programm, lihtsalt erinevas järjekorras. Meie grupp alustas Kreenholmi tööstusest. Kuulsime selle ajaloo ja tegemiste kohta, saime esitada meid huvitavaid küsimusi ja vahtida üle jõesängi Venemaale. Sest jõesängis asus piir. Selle ekskursiooni abil sai targemaks küll, sest ega ma Kreenholmist enne küll midagi ei teadnud. Seda, et see oli täiesti omaette eraldunud linna ja mõnes mõttes ka ühiskonna laadi moodustis, ma ei teadnud. Aga sinna tehakse hooajal või tellimise peale ekskursioone (Narva muuseum teeb), nii et kes tahab seal ära käia, enne kui seda ala meelelahutuslinnakuks arendama hakatakse (tuleval suvel), see käigu ära.

20171119_113253

Üks Kreenholmi tehasehoone paistab. Jõesäng.

lüüsid

Narva veehoidla Eesti poolt vaadates. 11 lüüsi, mille avamist-sulgemist reguleerib Venemaa pool. Ka nende lüüside avamist-sulgemist, mis kuuluvad Eestile.

Järgmiseks ootas meid ees jalutuskäik linnas. Kui Kreenholmi territooriumil uitamine oli aeglases tempos ja kõndimine ülearu palju rõhku ei saanud, siis linnatuuril võtsime tempo üles. Ma olen kiire kõndija ja mulle see tempo sobis. Kes minuga kõndides tavaliselt ägiseb, et kuhu sa jooksed, sellel oleks olnud raske. Kõik retkelised olid sportlikud inimesed, seda oli näha. Nii et nende jaoks oli see ilmselt tavaline tempo. Kuigi, ütlen ausalt, et sellise tempoga uhades ei olnud just palju võimalusi ringi vahtida ja Narvat endasse imada.

Rääkimata siis pildistamisest. Muidugi ma midagi klõpsisin, aga ma pakun, et need fotod on kõik suht udukogud, kuna enamus olid hoo pealt tehtud.

Vahepeal viis meie teekond kergelt maastikulisele rajale ka. Kõnniteed looklesid kõrval, aga meie grupijuht viis meid mururadu mööda küngaste otsa ja kui see oli veel iseenesest okei, siis künka otsast laskumine oli juba….elamus! Mul võttis korduvalt südame alt õõnsaks, sest olin mures, kuidas tulla järsust laskumisest mööda libedat, savist ja märga muru alla nii, et pikali ei käiks. Õnneks ma pikali ei käinud, aga oleks jalas olnud libedama tallaga jalanõud, siis oleks see juhtunud. Vähemalt ühte tüdrukut ma ka nägin pikali käimas. Nii et tema sai meist kõige suurema elamuse.

Linnatuur oli hästi pikk ja see jalutuskäik väsitas lõpuks täitsa ära. Tagasi oma baasis, anti teed ja kommi-küpsist. Juba varsti tuli aga aeg edasi liikuda ja võtsime jalad selga. Natuke jama oli see, et ega meie grupijuht öelnud, et nüüd liigume kohta x vaatama asju y ja z. Ta hakkas ees lihtsalt minema ja meie põrutasime sabas. Käisime mööda ainult Narvale omastest paadikuuridest, mis olid üksteise kõrval reas, nagu me muudes linnades oleme harjunud nägema garaažibokse. Pikad rodud, kümned kuurikesed üksteise kõrval. Aga nende rodude vahel ei olnud mitte asfalt, vaid vesi. Selle järgi nimetatakse seda vist Narva Veneetsiaks. Kahjuks ei õnnestunud seal ühtegi pilti teha, sest nüüd oli tempo läinud veelgi kiiremaks ja mulle ei meeldi maha jääda.

vesi

Vesi tuleb otse ukse alla või aiamaa äärde. Suvel hea ujumas käia!

Sealt edasi viidi meid Narva venelaste suvilarajooni. Ma tõesõna ei usu, et ühelgi eestlasel seal suvila on. Sest eestlane armastab privaatsust ja puhtust, korda. Reeglina. Seal suvilarajoonis ei olnud väga kumbagi. Muidugi leidus puhtamaid krunte, kus oli kõik rohitud, riisutud ja kõpitsetud, aga samas leidus ka kolahunnikuid, autoromusid, kipakaid kasvuhooneid ja igas mastis suvilahooneid, igaüks isevärki.

maja

Uhke ju!

Värvikasutus oli mitmete majade puhul julge. Kärtsroosa, kriipivalt helesinine, kiiskavalt kollane… Sellised meenuvad kohe, aga neid oli veel. Krundid olid kõik üksteisel seljas. Tõsiselt väiksed olid need krundid enamasti. Oeh. No seda on raske kirjeldada, seda peab ise nägema 🙂 Nii et kindlasti oli elamus seal ringi jalutada. Kuigi pildistamiseks eriti mahti polnud, sest tempo!!

pilt

Kui Vasja ei saa plamisaare juurde minna, tuleb palmisaar Vasja juurde. Palmid on tehtud plastpudelitest. Taaskasutus!

Kell pool neli pidi meid peale võtma buss, et viia helesinise laguuni juurde. Pidi olema seal üks selline veekogu, mis sarnaneb natuke Rummu karjääriga. Helesinine ja ilus. Meie olime kokkulepitud kohas paar-kolm minutit pärast õiget aega, aga mida polnud, oli buss. Mingil põhjusel oli ekskursioonikava omadega pekki läinud ja buss asus laguuni juurest alles teele, et ära viia eelmine grupp. Jäime siis seda bussi ootama, et see meie grupile järele tuleks. Aga külm hakkas. Ja hämardus ka. Üheskoos võeti vastu otsus, et meie grupp laguuni juurde ei lähegi, sest pimedas ei oleks helesinist elamust nagunii kätte saanud. Ja nii me hakkasime üldsegi jala vantsima, sest nii oli soojem. Bussi oodates külmunuks me seal lõpuks kringliteks. Mis siis, et selleks hetkeks oli kõnnitud juba üle 17 km ja kõik olid väsinud.

Mingil hetkel korjaski meid buss peale ja saime tagasi oma baasi, kus meid ootas supp ja pirkukas. Supp kindlasti elamust ei pakkunud, sest oli täitsa maitsetu lurr. Aga kõhtu täitis veidi küll.

Nüüd olid kõik võrdlemisi väsinud ja meie sealhulgas. Kobisime autosse ja alustasime sõitu koju. Sest Tallinnasse tagasi oli ju veel üle 200 km sõitu.

Kokkuvõttes oli vääääga tore. Oleks teatud osas saanud paremini korraldada, aga raha tagasi küsima ei lähe 😀 Üldjoontes olen väga rahul ja kindlasti tahaks tulevikuski sarnastele retkedele minna.

Ainult et täna annavad mul põlved tunda. Minu põlved ei ole mõeldud 20 km läbimiseks. Päris valus on kohe täna. Aga ma tean, et see valu möödub mõne päevaga.

Lisaks pakkus mulle sel nädalavahetusel elamuse Sarapuu kirbukas. Nimelt viisin sõbranna mahitusel sinna asju müüki. Olen väga põnevil, et kas keegi ka midagi minult ostab!! Viisin sinna ainult normaalseid asju, mitte üldse prügikastikaupa mõttega, et äkki keegi tahab 1 euro eest. Nii et kui keegi satub sinna järgmise 2 nädala jooksul minema, siis palun külastage ka boksi nr 107 🙂 1/3 asju on seal minu omad.