Üks väike mees on võimule saanud

Siin ei kirjuta saarlane või inimene, kes Saaremaaga tegelikult üldse kuidagi seotud oleks. Kirjutab tavaline liikleja.

Kui tuli välja uudis, et Saaremaale (või Muhu saarele või kus iganes see täpne koht on) paigutatakse õ- ja ö-tähe piirkonna lõppu ja algust tähistav märk, siis minu arust oli see nii tore. Emakeele aasta tähistamiseks. Kusjuures tegemist pole ju vaid väiksele ringkonnale teadaoleva fenomeniga – absoluutselt iga eestlane teab, et saarlastel on ö-tähega mingi oma värk. Ja see on nunnu!

Roheliste rattaretkelised tegid asja ära, märk pandi püsti, isegi uudistes näitas. Aga nüüd, paar nädalat hiljem on asunud oma võimu kehtestama keegi väike mees maanteeametist. Mees on võtnud nõuks, et see silt ei ole liiklusohutuse seisukohast primaarne informatsioon. 

Teate, ega ma vaidlegi vastu. Ei ole tõesti liiklusohutusele kaasa aitav. Samas, kas ta ka liiklusohutust just negatiivselt mõjutab? Ma ei usu. Ma isiklikult arvan, et aastaid linnapilti kaunistanud Hawaii Expressi (mäletate ju seda pepud püsti reklaamtahvlit Pärnu mnt-l?) poolpaljad naiste tagumikud mõjusid liiklusohutusele palju negatiivsemalt. Rääkimata igasugustest muudest meetritelaiustest reklaamtahvlitest, mis linnaliikluses meie pilku püüavad. Ma küll teiste kohta ei tea, aga mina isiklikult vajan just linnaliikluses palju rohkem tähelepanelikkust kui näiteks “tiheda liiklusega” Muhu saarel. Aga ehk on asi vaid minus…

Muide, ka mujal Eestis on maanteede ääres palju kõiksugu märke, mis liiklust otseselt ei reguleeri. Küsin, kuidas parandab liiklusohutust märk, mis teatab, et a la 2 km paremale sõites jõuad Tuhala nõiakaevu juurde? Või Tammsaare sünnikohta? Samuti ei ole minu isiklikku sõiduohutust veel kunagi paradanud silt, et Mäos asub Sämmi Grill. Aga ilmselt olen ma ikkagi ise debiilik…

Ei tea, mida need saarlased sellele väiksele maanteeameti mehele teinud on, aga midagi nii väiklast ja tühist ei ole ma juba väga ammu lugenud. Piinlik on selle mehe pärast.

Advertisements

Kui ma tahan öelda PERSE, siis täna juba võin

Pärast valimisi oleme kõik (liberaalsed sotsiaalperverdid ja teised nõmedikud) mures olnud sellepärast, mida EKRE meie väärtustega teeb. Kõigest muust ma isegi ei hakka rääkima. Aga sõnakasutus on see, mis viimasel ajal muutunud on. See, kuidas inimestega suheldakse. See ON muutunud. Toon paar näidet.

Mina töötan copywritingu valdkonnas, seega ilmselgelt jälgin ma pingsalt, mismoodi copyt kirjutatakse ja analüüsin isekeskis, kui hea või halb see on. Näiteks kui mulle satuvad ette mingid reklaamid, siis ma huviga vaatan, kuidas need sõnastatud on ja mida see tervik mulle öelda tahab.

Üks reklaam oli hiljuti väga veider. Seal oli pikkade lokkis juustega väike poiss, kellel käes mingi kivikestega kaunistatud naiste king. Ees oli kikilips ja kehastas ta seal asjalikku poemüüjat. Reklaami copy oli: Tee lapsepõlveunistus teoks. Või midagi sellist. Minus tekitas see segadust. Mis lapsepõlveunistus? Et üks väike poiss unistas kunagi naistekingade müümisest? See ei ole sugugi võimatu, aga kui suurt sihtrühma see reklaam kõnetab? Kui palju on täna neid täiskasvanud mehi, kes 7-aastasena unistasid naiste kingade müümisest ja tahaks seda unistust nüüd teoks teha? Või oli see väike poiss stiliseeritud nimelt poiss-tüdrukuna (pikad lokkis juuksed), et kõnetaks ka kunagisi väikseid tüdrukuid? Tüdrukute hulgas oli poemüüjatööst unistajaid tõenäoliselt rohkem. Ma ise olin ka kindlasti üks neist. Miks siis kohe tüdrukut ei kasutatud? Selle poisiga ma igatahes ei samastunud.

Aga okei, see on kõrvalepõige praegu. See oli lihtsalt üks moment, kus ma veel rohkem nähtud reklaamide üle pead murdma hakkasin.

Sellest olen kunagi varem juba kirjutanud, kuidas väga sageli otsitakse töökuulutustes taga imeinimesi. Haldjaid, võlureid, superstaare ja kõikvõimalike alade häkkereid. Tavalisi spetsialiste ei taha keegi. Oma vanas postituses seadsin hüpoteesiks, et ehk otsitakse võlureid sellepärast, et neile tahetakse üleloomulikke tööülesandeid kaela sättida? Vot ei tea, olukord selles osas muutunud ei ole. Kohati on vaat et hullemaks läinud.

PJ

Näiteks mind väga huvitaks, mis mõtted liikusid selle reklaamteksti kirjutanud inimese peas. Kas ta tõesti arvas, et selline “cool” paralleel tõmbab ligi potentsiaalseid projektijuhte? Mina olen ka projektijuht ja ausalt öeldes on selline reklaam vägagi eemaletõukav.

Mina küll ei tahaks põrgus töötada. Ma tahaks töötada kuskil, kus mul on hea. Kus mul on toetavad kolleegid, mitte suurte sarvedega vanapagan, kes ühe käega töötajaid piitsaga peksab, teises käes on aga kolme haruga hark, millega alamaid takka torgib. Ma ei taha, et töö juures oleks kogu aeg täielik segadus, kõik keeravad midagi nässu ja mina pean olema sees, kes üritab kõik korda teha. Minu ettekujutus heast planeerimisest ja korraldamisest on teistsugune. Aga kui tööandja (või personaliosakonna) ettekujutus oma ettevõttest on teistsugune ja nad üritavad lihtsalt ausa kommunikatsiooniga endale mingit lolli leida, siis mis mul ikka öelda. Good luck.

Teine näide on kraadike hullem. See hakkab juba korralikult ekreiitliku “me ei ole ebaviisakad, me oleme lihtsalt otsekohesed” filosoofia mõõtmeid võtma. Toon selle näite teieni kahes osas.

Visuaal:

visull

Otsitakse kompleksivabu praktikante. Aga olgu veel täpsustuseks öeldud, et reklaam on selle ettevõtte veebis eraldi alamlehel, mille pealkiri on: Sibi

Ehk et otsitakse kompleksivabu sibisid. Ma ei hakka seda pilti ennast analüüsima, sest kellel silmad peas on, see näeb isegi.

Aga lähme teksti juurde:

kuulutus

Mis ma siit välja loen? Et sibi küll, aga ehk on kuus talve ikka koolis ka käidud. Või midagi. Öh-öhö-hööhööö….

Teha tuleb kõike ja risti ette lüüa ei või (palun ärge unustage, et samas tuleb olla kompleksivaba, sellest alustati juba pealkirjas). Mina loen siit päris palju välja.

Muidugi ei tehta saladust ka palgast. See on 500 eurot, mis minu teada peaks olema täna miinimumpalk. Ehk et sellest vähem maksta ei tohiks nagunii. Aga otsitavale sibile serveeritakse asja nii, nagu oleks tegemist mingi ulmesummaga, mis tuleb välja teenida, rügades mitme mehe eest ja pühendudes täiskoha vääriliselt. Nädalavahetused on kinni ja kaasneb väidetavalt veel mingeid jubedaid asju, mida ei täpsustata.

Kas see inimene, kes antud kuulutuse kirjutas, ise ka pärast kuulutuse üle luges? Kas mitte ükski kolleeg, kes seda kuulutust luges, ei tulnud selle peale, et öelda, et hei, see ei ole väga kutsuv kuulutus…see jätab mulje, nagu me otsiks orja. Kusjuures assistendid-ettekandjad-festivalide toidu- ja joogiputkade müüjad kipuvad olema just noored inimesed. Muide, needsamad noored inimesed, kes unistavad 1500-eurosest palgast esimesel töökohal. Keda hüütakse lumehelbekesteks, kellele ei meeldi isiklikud solvangud, alandamised ja valjud sõnad. Kas te ikka saate aru, et need lumehelbekesed on teie potentsiaalsed töötajad? Just nemad, mitte keegi muu. Keda te loodate sellise sõnastusega kõnetada?

Aga lähme edasi, sest mul on üks näide veel. Ja see ei ole sugugi noortele suunatud kuulutus. See on täiskasvanutele mõeldud.

rekka

Siit saame teada, et kui inimene tahab kirjutada töökulutusse sitt, kusi, perse, loll jne, siis tänases kultuuriruumis on see täiesti okei. Põhimõtteliselt on täna okei oma tulevasele töötajale näkku sülitada, jalaga tagumikku anda ja vaadata, kuidas reageerib. Kui surub silmad maha ja palub vabandust, et on halb ori olnud, siis võib tööle võtta küll. Kui tegemist on isendiga, kes otsib inimväärset kohtlemist ja teab, et olgugi palgatöötaja, ei ole ta ori, vaid võrdne partner, kellel on ka mingid õigused, siis hoidku parem eemale.

Mina ei mäleta, et ma kunagi varem oleks midagi sellist näinud. Sellist otsekohesuseks tituleeritud labasust. Või ebaõnnestunud püüdeid otsekohesusega naljakas olla. Minu meelest on see väga kurb ja isegi traagiline. Tere tulemast, uus reaalsus.

Ka II poolfinaal vaadatud

Ütlen kohe ära, et selle poolfinaali tulemuste ennustamine läks mul natuke kehvemini. Üritasin liigselt keskmise hääletaja mütsi pähe tõmmata, aga midagi läks valesti.

Kusjuures kui poolfinaali esimesed neli lugu olid ära esitatud, hakkasin ma mõtlema, et kas see poolfinaal mitte oluliselt tugevam pole kui esimene. Mulle tundusid need lood isegi väljakannatatavad. Armeenia osas pigem, et mulle isiklikult ei meeldi, aga see võib inimestele peale minna. Iirimaa samas meeldis mulle. Jah, veits titahäälega oli, aga laul kui selline ikka oluliselt parem kui keskmine solk. Millegipärast keskmine inimene nii ei arvanud lõpuks.

Taani oli mu jaoks veidike igav. Hääl kohati meenutas Lily Allenit ja loo tüpaaž ka, aga ei väärinud mu meelest edasipääsemist. Rootsi esinemise eel ütles Marko Reikop, et see sai nii rahva kui žürii poolt Rootsi eelvoorus maksimumpunktid. Eeldasin, et tuleb midagi väga head, aga pettusin. Muidugi olin kindel, et pääseb edasi, aga Rootsi suudab nii palju paremini. Meie lugu on mu meelest parem.

Uus põhi saabus minu jaoks Austria looga. Kes vaatas, siis siniste juustega naisterahvas laulis seda laulu. Ma mõtlesin, et Poolast hullemaks ei saa enam minna, aga Austria näitas, et saab küll. Midagi nii halba…. No ausalt. See oli ikka maksimaalselt halb.

Ja noh, Malta riigina mulle ju väga meeldib, seda teavad kõik, kes mind tunnevad. Aga nende laul oli ka saast, mis saast. Kuidas see kellelegi meeldida saab, see käib minu mõistusest ja loogikast üle. Selle loo edasisaamine oli vast minu jaoks kõige mõistetamatum.

Albaania puhul sama. Laval on inimene, kes kolm minta jutti kütab täiesti viisist mööda ja siis pääseb edasi. Really?

Venemaa oli selline tehtult võimsusele apelleeriv. Muidugi arvasin, et pääseb edasi, aga mind see lugu ei puudutanud. Hollandi puhul oli internetis haip kõva, lugu oli nagu okei, aga jällegi jalust mind ei rabanud. Panin enda paberilipikul kõrged punktid, aga mingit vau-momenti ei tekkinud. Kuulan stuudioversiooni, äkki veel tuleb.

Aserbaidžaan seevastu – vau! Korralik vau-moment ja lugu meeldis vaat et sama palju nagu Kreeka oma. Selle poolfinaali kindel parim minu jaoks ja arvatavasti figureerib ka finaalis liidrite seas.

Väga suure üllatuse pakkus ka Norra. Et te nagu päriselt tulete välja looga, millel on identne refrään Soome looga, mida esitati alles aasta tagasi? Pidin diivanilt pikali kukkuma, kui ma seda refrääni kuulsin. Kui ma tavaliselt videolinke postitada ei viitsi, siis nende kahe loo võrdluse ma küll siia praegu panen (keegi on õnneks selle ära teinud juba). Kuulake ise.

Ja kui Soome sai eelmisel aastal poolfinaalist edasi, siis miks ei peaks samasuguse looga edasi saama Norra? Muidugi sai.

Aga kokkuvõtteks siis Malta, Albaania, Makedoonia ja Taani olid lood, kelle edasipääsu mina ära arvata ei osanud, teised läksid täppi. Pöialt hoian Aserbaidžaanile.

Edit: Kuulasin nüüd ära ka Aserbaidžaani stuudioversiooni ja see on nüüd ikkagi minu kõige lemmikum kõikidest lugudest. Kreeka langes troonilt. Kui see ei võida, siis ma hakkan märatsema. Kui seda kuulata, siis tekib tunne, et tahaks KOHE tantsima minna.

Mina hoiatasin, kuulamine omal vastutusele 😛

Mina küll vaatasin

Kristallkuuli “mida eile telekast näidati” rubriik on tagasi! Eurovisiooni I poolfinaali näidati ja mina vist ainsana vaatasin, sest keegi teine pole midagi kirjutanud.

Vaatasin jah. Meil oli naistega ühisvaatamine lausa üle nädala tagasi kokku lepitud. Et sööme midagi head, joome veini ja hoiame Eestile pöialt. Neile kahele meeldis Eesti võidulaul juba Eesti Laulu ajal (vaatasime ka seda koos), mina olin see ainus, kes tookord turtsus, sest kolmest võimalikust variandist oli võitnud lugu minu kõige vähem lemmik, aga ega ma sellepärast veel Eestile kaasa elamata jäta. Turtsusin ära ja nüüd ikkagi fännan ja lootsin, et saame edsi.

Süüa võtsime muideks väga hea hinna ja kvaliteediga Tai toidukohast Nuudel. Hullult soodne ja väga hea maitsega toit, mida julgen soovitada. Kevadrullid on ilma igasuguse kahtluseta linna parimad. Veini sai Selverist, kui kedagi huvitab. Aga vaevalt huvitab.

Kui võistlus käima läks, andsin kõigile tüki paberit ja pastaka, et saaks märkmeid teha. Algul olid teised ka valmis märkmeid tegema, aga siis avastasid, et pole midagi kirjutada ja panevad ainult siis riigi kirja, kui lugu meeldib. Lõpuks oli mõlemal kirjas 3 lugu.

Mina tegin muidugi rohkem märkmeid. Panin isegi hinde, kui palju ma sellele kümnest punktist annaks. Et pärast teaks paremini võrrelda. Enamus sai 4/10. Aga mulle mõni laul isegi täitsa meeldis. Näiteks Kreeka oli mu kõige lemmikum, teiseks Tšehhi ja endale väga suureks üllatuseks Serbia. Miks mulle peaks Serbia meeldima, tavaliselt tuleb sellistest riikidest ju ainult suht halba muusikat? Aga võta näpust. Minule meeldis see laul.

Oli ka selliseid laule, mille ajal tahtnuks kõrvad juustu täis toppida. Poola lugu näiteks, mis oli minu jaoks täpselt sama halb nagu omal ajal Tii. Tii on minu jaoks läbi aegade kõikide kõige halvemate eurolaulude ema. Siiani ei tea, mis aineid neid inimesed teinud olid, kes selle loo poolt hääletasid ja kui sellisel puhul tavatsetakse öelda, et ma tahaks ka neid aineid proovida, siis vot NEID aineid mina kindlasti proovida ei taha. Sõnaga, Poola lugu oli täpselt sama õudne.

Teine maksimaalselt halb laul oli Portugalil. No kui halba laulu saab üldse teha? See oli õudne. Mingi määgimine oli veel. Gruusia. Ka väga halb. Montenegro – halb. Austraalia mulle samuti ei meeldinud. Valgevene laulja oli ilus tüdruk, aga hääl kahjuks kehv.

Eesti laulu ajal hoidsime kõik hinge kinni ja noh, natuke põhjusega, sest oli kohti, mis ei tulnud välja. Mööda läks hääl. Aga lootsime ikkagi, et ehk kõigest muust ikka piisab.

Kui kõik lood kuulatud said, oli tarvis ennustada, kes edasi pääsevad. Kõik, kes said minult vähemalt 6 punkti, panin kohe edasisaajateks. Nende seas ka Islandi, mis oli küll väga huvitavalt negatiivse sõnumiga laul (ja ma ei tee nalja, sõnad olid stiilis: mul on pohmell ja ma ei viitsi mõelda, miski ei huvita mind vms), aga millegipärast täitsa sümpaatne. Ja siis need, kes mulle ei meeldinud, aga arvasin, et kindlasti saavad. Siis oli 4 kahtlast. Et ei osanud seisukohta võtta, kas saab edasi või ei. Mulle ei meeldinud, aga et võib-olla ikka pääsevad. Belgia, Valgevene, Sloveenia ja San Marino.

Kokkuvõttes panin ma kolmega puusse, aga ülejäänud ennustasin õigesti. Jäin arvamuse juurde, et Sloveenia ja Austraalia ei saa, aga mõlemad said. Ja lisaks arvasin, et Ungari saab, aga selle asemel sai hoopis San Marino. Ka teistel oli täpselt sama tulemas – kolm kümnest mööda, ülejäänud täppi. Nii et tegelikult oli õnnestumisprotsent väga kõrge, arvestades, et Euroka tulemused on tavaliselt mu jaoks ettearvamatud. Eesti edasisaamise peale me kolmekesi kohe kraaksatasime rõõmust. Siiras reaktsioon.

Huvitav, et ma ei ole gei, aga mulle see Eurovärk meeldib 😀 Ma tahan kuulata ja vaadata, tahan ennustada ja arvata ja tahan isegi, et mõni lugu mulle meeldiks. Sest see pole võimalik, et mulle kohe kindlasti mitte ükski lugu ei meeldi. Iga aasta on vähemalt üks meeldinud. Praeguse seisuga on see Kreeka laul, sest stuudioversioon on veel palju parem, kui ta laivis oli. Aga kes teab, ehk toob teine poolfinaal veel mõne lemmiku.

Näete, sellise lühikese postituse kirjutamiseks leian aega küll, kui vaja. Sügavasisulisi asju (mis on elu mõte ja muud põletavad ksimused) olen nüüdsel ajal rohkem sõpradega näost näkku arutanud. Imelik.

Kui ma poleks paks, siis mul oleks mees

Ei, ma ei räägi endast tegelikult. Räägin hoopis filmist, mida Ritsiku blogisoovituse põhjal vaatasin. Seda näidati hiljuti ETV-s ja selle nimi oli “Üksilduse ajastu”.

Hea film oli. Rääkis üksildusest ja selle erinevatest vormidest. Mõni on vana, kõik sugulased ja sõbrad on ära surnud ja sellepärast tunneb end üksikuna. Mõni on vana, aga lapsed ei käi külas ja sõpru pole. Mõni on noor, aga elab koduriigist eemal ja tunneb end pärast lahkuminekut üksildasena. Mõni pole juba sada aastat suhtes olnud ja tunneb end üksildasena. Tähendab, seal on väga palju erinevaid variante, vaadake kindlasti ise, kui teema kõnetab.

Minu pealkirja lause käib selle naise kohta, kes on sada aastat vallaline olnud ja tunneb end nüüd väga kurvana. Tunneb, et keegi ei taha teda, ta ei kõlba kellelegi. Kui muudel päevadel suudab ta sirge näo ette manada ja eluga kenasti toime tulla, siis raskematel päevadel hakkab ta mõtlema, et asi on ilmselt selles, et ta on liiga paks. Sest enesehaletsussööstude jooksul tuleb ikka selliseid tobedaid mõtteid pähe.

Ta oli tõesti veidi ülekaaluline, aga selles küll põhjus olla ei saa. Maailmas on palju kogukaid mehi ja naisi, kes kehakaalust hoolimata suhtes on. Muidugi oli mul sellest naisest kahju, sest ta polnud absoluutselt mingi koll või kohtlane. Tundus tegelikult ilus naine ja sümpaatne ka. Aga ta oli selle mõtte, et keegi teda ei taha, kuidagi liiga külge endale pookinud. Enese mittermastamine oli liiga sügaval kontides sees. Isegi kui ta sellest parajasti ei räägi, ei jää see teistele märkmata. See aura ja sisemine hoiak ning hirmud ei kao ära ja tõukavad seetõttu inimesi eemale. Ma targutan, sest ma olen ise samasugune olnud.

Mäletan, et kui ma olin 20ndate alguses, siis ma olin samamoodi meeleheitel. Ma arvasin, et mul on mingi väärtus ainult siis, kui keegi mind tahab. Mingi mees. Kui ma oleksin suhtes, siis ma oleksin nii õnnelik…mäletan ma end mõtlemas. Nii väga oli vaja väljastpoolt kinnitust, et ma päriselt olen midagi väärt. Et ma olen ilus ja mul on maailmale ja teistele inimestele midagi anda. Ja mitte anda ümmardamist (a la teen mehele süüa, korjan sokke kokku, pesen pesu), vaid päriselt midagi. Inspiratsiooni, tuge, intellektuaalset stimulatsiooni. Ma tõesti arvasin, et ma olen midagi väärt ainult siis, kui keegi mulle selle selgeks teeb. Kusjuures kui mulle seda ütleski inimene, kelle vastu mul oli aastaid suur armastus olnud, siis ma lihtsalt ei uskunud seda. Ehk et ise ma endasse ei uskunud, arvates, et see on võimalik ainult siis, kui keegi teine seda ütleb. Kui keegi teine seda ütles, siis ma seda ei uskunud, sest ei pidanud seda võimalikuks… Kõlab nagu ummik?

Kuhu see mõttemall mind viis? Veel sügavamasse üksindusse. Keegi ei taha tegelikult sellise inimese kõrval olla. Keegi ju ei taha, et tema külge klammerdutakse. Et ta oleks kellegi päästerõngas. See tundub nii õudne koorem ja kohustus. Võib-olla mõni psühhopaat tunneks sellest ka mõnu, kui ta saaks olla kellegi terve maailm. Aga üks terve inimene tõenäoliselt seda ei soovi. Mina küll ei soovi.

Ise ma sellest muidugi aru ei saanud. Kui mulle öeldi, et sa pead ennast enne ise armastama, siis armastavad sind ka teised, tundus see mulle mingi tobe klišee. Lihtsalt midagi, mida öeldakse, aga millel tegelikult tähendust pole. Ma ei mäletagi, mis ajal ma seda päriselt uskuma hakkasin. Ikka aastaid hiljem. Kusjuures selle mõistmine ei andnud veel tulemuseks seda, et ma ennast armastama hakanud oleksin. See protsess on alles praegu käimas ja ma ei julge väita, et lõpule jõudnud. Õnneks saan ma vähemasti aru, kuhu suunda liikuda ja see on juba mu meelest pool võitu.

Mitte et ma tegeleks selle protsessiga eesmärgil saada mehele. Ma arvan, et kui suudad iseennast armastada ja õnnelik olla, siis pole suhte olemasolu kohustuslik osa elust. Tähtis on end hästi tunda, ükskõik, mis elus parasjagu toimub.

Nii et seda filmi vaadates mul ühest küljest oli nii kahju inimestest, aga teisest küljest tekkis tunne, et meie üksildustunne on meie endi kätes. Me ei pea end üksildasena tundma, kui me ei taha. Seda on võimalik muuta.

Võib-olla see, et “mul pole piisavalt palju sõpru, kellega rääkida” ei ole tegelikult algpõhjus, mis üksildustunnet põhjustab. Sest uusi tutvusi on võimalik ju leida, kui selleks vaeva näha. Mul on terve elu palju sõpru olnud, aga sellegipoolest olen end suhte puudumise tõttu haletsenud. Võib-olla ma ei nimetanud seda toona üksilduseks, aga sama tunnet antud filmis mõned inimesed just kirjeldasidki. Nende jaoks oli üksildustunne see, et polnud kellegagi a la õhtul koos jõude istuda. Vaikida. Telekat vaadata. Tunda, et keegi on nende jaoks olemas. Raske kirjeldadagi, mis tunne see on, sest mina tunnen praegu väga suurt rõõmu, kui ma saan mõnel õhtul kodus üksinda jõude istuda, telekat vaadata ja näiteks kaks päeva järjest vaikida 😀 Tõeline õnnistus. Kusjuures ma ei tööta kuskil lärmakas tehases ega veeda oma päevi karjuvate laste seltsis vms. Ma saan vaikust ja rahu nautida üsna tihti. Ent sellegipoolest ei põhjusta sellised olukorrad minus üksildust. Kuid mõnedele end üksildaseks nimetavatele inimestele on taoline olukord talumatu.

Pakun, et rohkem kui üksildusest, rääkis see saade tegelikult depressioonist. Kui inimene tunneb end jõuetuna, et enda ebameeldivat olukorda kuidagi muuta, siis on tal lihtsalt depressioon. Minu mõistus tõrgub vastu võtmast fakti, et inimene on vaimselt täiesti terve ja sellest hoolimata tunneb ta end kohutavalt üksildasena, oskamata selle vastu mitte midagi ette võtta. Et ajastu on selline, kus ongi rohkem üksildust. Mina ei usu, et ajastu on süüdi. Süüdi on ikkagi depressioon ja muud vaimsed häired nagu ärevus jms, mis rohtudele ei allu. Mina usun, et kui tegemist pole vaimse häirega, on õnnetu olemine vabatahtlik valik. Vaid haigus suudab minu jaoks välja vabandada motivatsioonipuudust, mis takistab jalgu tagumiku alt välja löömast ja endaga tööle hakkamast. Maailm on psüholoogidest ja eneseabiraamatutest pungil. Ja neist on päriselt abi, kui inimene ise soovib enda elu muuta.

Mida teie arvate?