Mõtted värskesse aastasse

Mõtlesin nüüd järele, et miks ma siis ikkagi blogimise olen unarusse jätnud. Sest mulle tegelikult ju meeldib kirjutada, mulle meeldib oma lugejatega suhelda ja mõtteid vahetada. Teisi, kes te blogite, ma tegelikult olen kogu aeg lugemas käinud, ma lihtsalt ise ei ole kirjutanud. Miks siis?

Sest mul on nii palju muid tegemisi olnud, esiteks. Ja sellepärast, et mul on vahepeal tulnud tööl nii palju kirjutada, et mu kirjutamise karikas on täis olnud. Muidu on ju ikka nii, et kui tööl tuleb kirjutada tööasju, siis vahel tahaks veidi loomingulist kirjutamist kah, et oleks lõbus. Mina olen aga töö tõttu pidevalt sunnitud käsu peale naljakas või loominguline olema. Ja see täitsa kurnab ära. Vaba aja saabumiseks olen kirjutamisinnust tühi olnud. Lihtsalt ei ole kütust jagunud.

Eelmise aasta kohta pole mul muidu mitte midagi halba öelda. No kohe mitte poolt sõnagi. Minul oli üks imeline aasta, võib lausa öelda, et elu parim. Mul oli nii palju kvaliteetaega. Nii palju matkamist ja looduses käimist. Nii palju lahedaid kohti, kuhu sai väljasõite tehtud ja kus ma varem käinud polnud. Päris mitmeid põnevaid ja uusi üritusi, kus oli väga lõbus ja kus sai uusi tuttavaid. See on ju alati värskendav, kui on võimalik uute inimestega suhelda. Kui oled ise lahke ja avatud, võetakse kohe omaks. Mina muidugi olen alguses natuke kinnine, aga ma soojenen üles tavaliselt ja siis olen kõige suurem sõber üldse.

Tegelikult ma olen mõelnud teemale mina ja inimesed. Te ju teate, introvertsusest on varemgi juttu olnud. Jaajaa, mulle ei meeldi väga võõrad inimesed. Ainult et mida aeg edasi, seda enam kahtlen ma ka selles, kas ma tegelikult sobin inimestega koos töötama. See on midagi uut. Alati olen arvanud, et ikkagi sobin. Aga vaadates oma kalduvust mikromanageerida (sest kõik peab olema nii nagu MINA tahan), olen oma meeskonnatöö oskustes tõsiselt kahtlema hakanud. Tähendab, ma saan meeskonnas hakkama küll, aga ma pole ehk kõige efektiivsem. Palju aega ja energiat läheb musta auku. Kõigi aega, aga enamasti just minu energiat.

Eelmise aasta kirjalikke kokkuvõtteid ma ei tee. Mul pole ausalt öeldes plaanis ka lubadusi anda, ma pole neid kunagi andnud. Teisalt, mingi eneseanalüüsi võiks ju teha ja mõelda läbi, kuidas paremuse poole liikuda. Või kuidas sättida enda töö- ja muud elu just sellega sobivaks, milline ma praegu olemuselt olen. Inimesed ju ikka ajas veidi muutuvad, sest nad arenevad. Nii et mis tundus mulle keskkoolis või isegi 25-aastasena õige suund, sest sobis mu olemusega kokku, ei ole täna tõenäoliselt enam üldse see, kuhu liikuda. Ma kindlasti olen täitsa teine inimene kui 10 aastat tagasi. Äkki siis selleks uusaastalubadusi antaksegi, et iga-aastaselt oma suund ümber defineerida?

Näiteks trenn on küll mu selle aasta üheks fookuseks. Kõlab ilmselt üllatavalt, sest sellist üles-alla kõikumist nagu mul, on vähestel. Üldjuhul on ju nii, et kas trenn meeldib või ei meeldi. Kas tehakse, sest nii mõnus on, või tehakse, mis siis, et rõve piin on, aga peab, ühiskond survestab, või siis ei tehta üldse. Ma olen kahtlemata see piinleja olnud. Mulle ei ole ükski trenn meeldinud. Mõnikord harva jooksmas käimine on meeldinud, aga ainult siis, kui mul kuidagi ekstra palju energiat on olnud. Nüüd ma esimest korda elus proovin natuke jõutrenni. Midagi sellist nagu sina, Klari, vist. Et kükid kangiga ja jõutõmbed ja asjad. Pean tunnistama, et esimest korda mulle täitsa isegi meeldib. Mul pole pidevalt keel vestil. Pingutus muidugi on ja mitte väike, aga see käib lühiajaliselt ja vahepeal saab puhata. Kas ma tund aega järjest metsas joostes saan vahepeal puhata? No väga ikka ei saa küll, häbi hakkab. Kui jooksed, siis jookse, onju. Jõusaalis aga teed oma asja, punnitad mis kole, ja siis vahepeal kõnnid ja lõdvestud. Kalorikuluks näitab pulsikell igati meeldivaid näitajaid ja kuigi ma olen alles nii vähe teinud, siis tegelikult on ka kehakujule juba hästi mõjunud. Pealegi läheb aeg väga kiirelt. Poolteist tundi jõusaalis hängimist möödub lennates. Nüüd ma plaaningi sellel kursil jätkata ja loodetavasti saada tugevamaks ning paremasse vormi. Mõõdulindiga on strateegilised piirkonnad ka üle käidud. Niipea kui hakkab mingi härjakints alla tekkima, kavatsen sekkuda ja midagi ümber korraldada. Aga mulle on kinnitatud, et ära muretse, mingeid lihaseid sulle ei teki 😀

Lubaduste osas ma rohkem ei teagi, kas on mõtet midagi välja käia. Üks asi on, aga sellest ma kirjutan siis, kui asi tehtud on. Kevadine asi on see.

Samas nii palju tähtsaid otsuseid seisab ees. Et kas osaleda abielureferendumil või ei. Kui ma osalen, siis loomulikult vastan EI, ükskõik kui napakalt see küsimus ka formuleeritud pole. Mul on juba ammu sõnad otsa lõppenud, kirjeldamaks meie oksele ajavat valitsust. Üks piinlik skandaal ajab teist taga, aga me oleme juba immuunsed. Näed ise, mis Leedu skandaaliga oli. Esmaspäeval möllas torm, mis kole. Tänaseks ei mäleta keegi, et selline asi oli (täna on teisipäev, juhuks kui unustasid). Ehk et Jüri võib oma feissi seinal kirjutada lõvišokolaadist nii palju kui ta tahab. Kui ta järgmisel päeval jälle härra Kaabude ees püksid rebadele laseb ja selja ette keerab, siis millest me räägime. Mitte midagi ei muutu, ainult hullemaks läheb.

Teiseks tuleb otsustada vakstineerimise asi ära. See teema on laias laastus kolm leeri tekitanud. Lamemaalased, kellel on kohe kategooriline EI. Inimesed, kes pole lamemaalased, aga kes ei usalda vaktsiini, sest see kõik tundub nii uus ja testimata. Pole teada, milliseid pikaajalisi mõjusid vaktsiin kaasa toob, sest pole veel inimest, kellele tehti näiteks 3 aastat tagasi. Ja on need, kes usuvad, et vaktsiinist on meile kõigile abi, see on igati turvaline valik ja last but not least – ühtki kiipi need vedelikud meie kehasse ei ujuta. Mul on otsustamiseks veel nagunii aega maa ja ilm, aga jään ilmselt kolmandasse gruppi ja lasen ära teha.

No sellised uue aasta mõtted saidki. Täna veel tohib, mistõttu soovin kõigile inspireerivat uut! 🙂

Eesti Laul 2021 – mina kommenteerin (II osa)

Mis seal ikka, teeme teise osa ka ära 🙂

  1. Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – Ma olen siin

Kui ma nägin Ifi nime, siis ma kartsin, et äkki tuleb mingi pensionäripop. Siis ma nägin, et koos pojaga tehtud lugu ja julgesin juba enamat oodata. Pärast loo kuulmist oli selge, et pensionäripopist on asi kaugel. Väga meeldiv ja nauditav lugu. Eurovisioonile ei sobi, Eesti Laulule väga hästi. Hullult mõnus vabastav vaib on sees, sobiks filmimuusikaks.

2. Jüri Pootsmann – Magus melanhoolia

See on ka üks paganama moodne lugu. Algul kõlab igati viksilt ja viisakalt, aga kui refrään kätte jõuab, on esimene mulje, et mingi pill kriiskab. Ärge laske end eksitada – see on tegelikult Jüri ise, kes hästi kõrge häälega laulab. Tõtt-öelda oleksin eelistanud refrääni laulmas kuulda mõnda naisterahvast, seda hoolimata faktist, et Jüri enda hääl ka nii kõrgele tõuseb. Mul oleks lihtsalt sisemiselt mugavam kuulata, kui naine laulaks, Jüri puhul ma kramplikult kardan, et midagi võib veel sassi minna. Ma ei ole suurem asi selle laulu fänn, kuigi midagi seal on.

Jüri on vahepeal ka 10 aastat nooremaks jäänud. See on vist poisulik soeng, mis meeli petab.

3. Helen – Nii kõrgele

Noh, eks üks lugu peab ka see kõige nõrgem olema. See on kindlasti kõva konkurent. Eile ma vast nii halbu lugusid ei kuulnudki. Halb selles mõttes, et nii tühi ja nõrk, et isegi halbuse kategoorias ei suuda ta silma paista. Ja et lausa neli inimest on selle loo kallal tööd teinud… Njah. Päevatöölt ma nende asemel ära ei tuleks.

4. Hans Nayna – One By One

Julgelt 4++ laul. Peamine tugevus seisneb laulja vokaalis. Tõsiselt kõva potentsiaaliga laulja mu meelest. Ei jää neile kuulsatele väljamaa ukulele plönnijatele mitte grammigi alla. Ja väga kõva sõna, et selline tegija on meie lauluvõistluse taset kõrgemale kergitamas. Minu respekt sellele lauljale. Tahaks väga temalt veel midagi kuulda, ainult et natuke vähem mesist. See on muidugi puhtalt minu probleem. Igatahes on see laul igati edasipääsu vääriv. Võitjaks päris ei ennusta.

5. Rahel – Sunday Night

Ehh, ma ei mäletanudki, et mingi selline laul ka olemas oli. Kahjuks tugevalt unustamisväärne pala. See võiks olla midagi sellist, et peol dj mõtleb, et nüüd on juba keevitatud ka, hakkame tuure natuke maha võtma. Paneb loo peale ja järsku tuleb kõigil joogijanu või siblitakse laiali pissipausile. Edasi see laul kindlasti ei pääse.

6. Redel – Tartu

Mina sellist lollitamist pahaks ei pane, las teevad nalja 🙂 Siuke tõmbame trussikud traksidega õlale-Borat. Vähemasti ei ole see lugu igav.

7. Uku Suviste – The Lucky One

Kõigepealt ütlen seda, et video sõnum oleks parem olnud, kui Uku oleks lõpus ukse lihtsalt kinni virutanud. Nüüd jäi mulje, et kui naine ühel õhtul teise mehega minema kihutab ja järgmisel päeval ukse taga kurbi silmi teeb, siis kõik see, millest Uku laulis, ei omanud mitte mingit tähtsust. Sült mees ju! Enivei, laulust kah. Ütleme, et igal teisel aastal oleks see väga kõva võistleja olnud, aga tänavu on konkurents liiga kõva. Uut võitu siit ilmselt ei tule. See ei ole kehv laul, sest need lood, mida Uku igapäevaselt laulab, on pigem nigelad. Aga ta ei ole ka selline, et vauvauviivao. Finaali pääseb muidugimõista täiesti kindlalt.

8. Sissi – Time

Sissil on oma stiil välja kujunenud. Moodne gospel. Aga eelmise aasta lugu oli palju parem. Selle aasta lugu jääb varju, jääb nigelaks, aga EI jää meelde. Kahju. Tema hääl mulle meeldib, aga seda lugu ma rohkem kuulata ei viitsi.

9. Wiiralt – Tuuled

Kui sulle meeldib kantri ja sulle meeldib rokk, siis sulle meeldib ka see lugu. See on igati soliidne lugu, mis sobib uhkusega mõlemasse kategooriasse. Eurovisioonile ta ei jõua, aga rõõmu toob ikkagi. Mulle meeldib. Sest ma olen selline inimene, kellele meeldib kantri ja kellele meeldib ka rokk.

10. Koit Toome – We Could Have Been Beautiful

Ma tegin sohki ja tegelikult kuulasin selle laulu juba eile ära. Mitte ühe korra. Mitte ka kaks korda. Ma arvan, et mingi neli. Sest ma olin pärast esimest korda täiesti hüpnoosi all. Mul on NIIIIII hea meel, et Koit Toome on üle pika aja nii hea laulu teinud. See on täiuslik. Lihtsalt täiuslik, ma ütlen! Produktsioon on naelapea pihta. See naelapea on nii kõva paugu saanud, et ta on esimese löögi peale 100% õigesse kohta liikunud. Koit meeldib mulle juba ammu-ammu just oma fantastilise hääle pärast. Tema lood liiga sageli minu maitse olnud pole, aga mul on ka oma soft spot ja seda Koit antud looga nüüd hoolsasti rammibki. Mulle meeldivad sel aastal väga mitmed lood, aga see on lihtsalt mu lemmik. LEMMIK!

11. Andrei Zevakin & Pluuto – Wingman

Noorte muss. Mõminaräpparite fännide jaoks on see kindlasti väga kaasakiskuv ja lõbus laul. Võib-olla saavad noored mehed ka naiste sebimise kohta üht-teist kõrva taha panna. Minu kummardus selle eest, et sõnad on reaalselt arusaadavad. Ma ei pea nuputama, mida mikrofoni pudistatud on. Ei ütle midagi halba selle laulu kohta. Minu esimene eelistus ei ole, aga omas nišis igati soliidne.

12. Tuuli Rand – Üks öö

Copy-paste ühest teisest loost, mida ma eile juba kuulasin. Jah, ma võin puusa nõksutada selle järgi mingil hetkel, aga see lugu ei jää mulle meelde.

Ja ongi kõik!

Kes võidab? :))

Eesti Laul 2021 – mina kommenteerin (I osa)

Mul on vähemalt üks lugeja, kes iga aasta ootab pikisilmi minu Eesti Laulu analüüsi. Kui sa veel oled mu lugeja, siis – ma mäletan sind küll!

Kes aga mu lauluanalüüse just kõrgelt ei hinda, see peab ära kannatama, sest siit see lihtsalt tuleb. Ma isegi ei küsi luba, teen ära ja kõik.

Mõistagi läks tänavu ka nii nagu alati on läinud. Kohe kui lood kõlanud olid, kargasid kuskilt kivi alt välja vinguviiulid, kellel oli öelda vaid üht: issand, jälle on kõik lood nii halvad, et mitte midagi ei ole valida. Mina sellesse kontingenti ei kuulu. Ma olen praeguseks kuulnud ainult neid väikseid fragmente, mis laupäevases saates lasti ja mul tekkis juba mitme loo osas positiivne arvamus. Nüüd kuulan ma nad kõik otsast lõpuni läbi ja avaldan oma arvamust teilegi.

Teeme siis kahes osas, et teil oleks lisaks tänasele postitusele veel üht oodata 😉

  1. Heleza – 6

Ma ei taha üldse negatiivses toonis alustada, aga kahjuks pean. See konkreetne lugu ei suutnud paraku mind üldse liigutada. Meloodia oli amatöörlik, sõnad (need eestikeelsed siis) klišeesid täis, ma ei saanud üldse pihta, millest see laul rääkis. Oleks olnud siis üleni prantsuskeelne, poleks ma mitte üritanudki mõista, aga kahes keeles, siis tahes-tahtmata hakkasin nuputama. Kuidas see video mõttele kaasa pidi aitama, ka seda ma läbi ei hammustanud. Ühesõnaga, te ei jää millestki ilma, kui seda lugu ei kuula, edasi ei pääse see kindlasti.

2. Alabama Watchdog – Alabama Watchdog

Ma sain nipi kätte. Kõiki laule tuleb ilmtingimata kuulata kõrvaklappidega ja mingite normaalsetega, kui vähegi on. Sest alles siis tulevad kõik vajalikud helinüansid välja ja laulust saab päriselt rõõmu tunda. Kui ma selle loo klipikest nägin, siis tundus, et muusikas midagi nagu isegi on, aga meeslaulja jääb äkki tibakene nõrgaks. Üldiselt, hindele 4 lugu täitsa. Mingi mõnus Ameerikalik moodsa kantri lõhn on küljes. Ja minule hea kantri isegi meeldib. Kas edasi pääseb, seda ma ei teagi, aga minu poolest võiks täitsa saada.

3. Tanja – Best Night Ever

Tead, super meeleolukas ja meelelahutuslik. Loos on positiivset särtsu. Tanja koos oma gängiga on võtnud selle aega täis aasta ja loonud selle jooksul midagi, mis lihtsalt sünnitab head tujud, 100%. Mehed sellest aru ei saa, aga naisena tunnetan ma täpselt seda, mida videogi edasi anda püüab. On naisteõhtu, meel on rõõmus, kõik tunnevad ennast vabalt ja tants käib. Minu saaks selle loo saatel peol hüppama ja kargama küll. Seal videos peetaval peol tahaks isegi väga olla. See lugu on tõeline sõbrannade hümn. Kardan, et see laul on üks minu suurlemmikuid!

4. Nika Marula – Calm down

See oli nüüd selline lühike lugu. Ma ei jõudnudki midagi arvama hakata. Selles mõttes, et pole minu maitse. Eks ta ole tüüpiline raadiohitt, aga mina ei kuula raadiot. Eriti. Need jaamad, mida kuulan, seda lugu ilmselt ei mängiks. Nii et…mõnele võib-olla meeldib, mulle pigem mitte. Selliseid laule on hästi palju juba maailmas.

5. Kadri Voorand – Energy

Kuigi Estonian Voices mulle ei meeldi, olen ma kindlal veendumusel, et Kadri Vooranna hääl on imeline. Tõeliselt imeline ja tõeliselt eriline. See laul on nii mõnusalt hingestatud, tõeliselt ilus laul. Aga minu meelest ei ole ballaadi kohta liiga mesine ja nõretav. Kadris on pauerit ja seda on ta ka siia loo sisse pannud. Äkki te peate mind nüüd nats hulluks, aga ma ausalt öeldes isegi natuke tahaks, et ta võidaks. Mitte pääsu finaali, vaid nagu päriselt võidaks. Lihtsalt sellepärast, et paljude heade diskolugude kõrval jääks ta meelde. Kui kuulaja võtab süveneda. Samas, kui enamik publikust on tähelepanuhäirega tiinekad, siis võib-olla ei maksa aega raiskama minnagi. Igatahes minule läks hinge see laul, isegi video on väga ilus. Väga meeldib!

6. Kristin Kalnapenk – Find a way

See ei ole mitte mingil juhul eurolaul. See ei sobi selleks. Mis aga ei tähenda, et see pole hea laul. See on VÄGA mõnus laul, aga kontekstis, kuhu ta sobib. See on selline laul, et ma lähen mehega heasse restorani, me sööme head toitu ja joome head veini ja vahepeal käib laval bänd ja siis lauldakse seda laulu. Ideaalne, super. Aga eurokaks ta ei sobi. Umbes samamoodi nagu ma ei läheks kokteilikleidis spordiklubisse, nii ei peaks ka see lugu Eurovisioonile minema. Aga mahedaks taustamussiks – ideaalne.

7. Egert Milder – Free again

Kohe ei saanudki rütmile pihta. Läks natuke aega. Aga kui lugu käima sai, siis VÄGA sümpaatne. Soe ja südamlik, mitte ainult sõnades, vaid seda peegeldab ka meloodia. Minu meelest hullult professionaalne lugu. Veelgi sümpaatsem kui Egerti eelmise aasta lugu, mis mulle ka iga kuulmiskorraga üha rohkem meeldima hakkas. Nüüd ma olen sellesse loosse täiesti ära armunud ja kuulan seda kindlasti kordi ja kordi veel ja veel. Video on ka äge, sest seal on lugu ja seal on emotsioon. Ja selle filmimisel on kaasa teinud üks meie pokkeritiimi poiss, kui teda näen, kohe kiidan.

PS! Kui see lugu edasi ei saa, siis ma hüppan aknast alla. (Õnneks ma elan esimesel korrusel.)

8. Suured tüdrukud – Heaven’s not that far tonight

Algus, salmiosa oli väga paljutõotav, minu meelest sobivad nende naiste hääled lihtsalt suurepäraselt kokku. Aga refräänist alates läks lugu nõrgaks mu jaoks. Liiga trullallallaa. Ja lõpp hästi klišeelik eurolaulu lõpp. Tegelikult sellist lõppu ei ole vaja. Saab ka ilma. See ju peaks ka olema tõeliselt sõbrannade hümni hõnguline lugu, aga pole seda üldse. Eurorosolje. Tüdrukud ise mulle väga meeldivad ja ma tahaks neilt veel midagi kuulda.

9. Kea – Hypnotized

Hästi ajastutruu lugu. Mingi tuttavlik päu-päu oli sees. Selliseid laule meil praegu maailmas tehakse ja palju. Aga näe, ma ütlesin maailmas, seega rahvusvaheliselt aktsepteeritav mõõde on siin minu meelest täitsa olemas. Ma arvan, et see on selline laul, et kui sul on juba mõni klaas mulli ära joodud ja tuju sees, siis tantsuplatsilt selle laulu pärast minema ei jookse. See isegi tõmbab sinna. Ainult viga on selles, et kui see laul läbi saab, siis sa unustad ta kohe ära ja ei oska temast enam puudust tunda. Muidu hästi välja tulnud ja täitsa nõksutama panev. Aga see mingi võrgutav „miski“ on siit puudu.

10. Uku Haasma – Kaos

See oli selline…igav. Video algus oli huvitav. Aga siis vajus see kah ära. Lugu ei ole minu maitse, kuigi paberite järgi võiks olla, sest mulle selline kidra tinistamine meeldib. Lihtsalt jääb lahjaks. Kui ta kuskil mingiks taustaks kusagil on, no las ta siis olla, aga ta ei hakka elama ja kontuure välja joonistama, ta hajub laiali täiesti.

11. Karl Killing – Kiss me

Terve laul on sissejuhatus. Ootan, et nüüd hakkab kohe pihta midagi. Aga seda ei hakka pihta. Kolmanda kolmandiku pealt midagi korraks nagu tuleb, aga see on ka umbes nii 50% volüümiga. Ja siis tõmbab kohe alguse sarnaseks tagasi. See poiss vist saates loo sissejuhatuseks ütles, et talle on see väga tähtis laul ja see on pühendatud kellelegi konkreetsele jne. Aga laiemale publikule ta vast ei sobigi. Mõjub kahjuks igavalt. Selle poisi hääl paistab olema piisavalt võimekas, et laulda nõudlikumat laulu kui selline kahest noodist koosnev joig.

12. Gram-Of-Fun – Lost In A Dance

Mingi unustatud-taasleitud tänapäeval hästi populaarne biit siingi loos olemas. See kõlab mulle mahaviksitult. Et on mindud tegema mingit valemi järgi poppi laulu. Aga kui ma sellest esimesest pettumusest üle sain, siis oli lugu üsnagi okei. Seda peab kindlasti laivesitusena kuulma, enne kui midagi arvata saab, sest ükskord juba oli nii, et Kristeli loo stuudioversioon oli äge, aga otse ei kõlanud mitte. Videos oli mingi põnev siblimine, vist ka mingi mõte oli seal sees, aga mina kahjuks läbi ei hammustanud esimese hooga.

PS! Lahe bändi nimi!!!

PS! Kristel näeb videos välja nagu Carrie Bradshaw. Mitte ainult ühe soenguga, teisega ka. Nagu kaks tilka vett.

Vot, aga see ongi tänaseks kõik. Kuidas saab keegi öelda, et pole häid laule?? Jumala mitu tükki on. Esimesena kuulan uuesti ära Tanja, siis panen Egerti ja võib-olla ka Kadri kohe otsa.

Kuidas teile need lood tundusid?

Aga mis siis lastetutest saab, kui nad vanad on?

Mõtlesin täna sõprusest. Või noh, mõtlema pani mind üks Perekooli teema (nagu see sageli on). Üks naine kirjutas, et ta ei taha vist lapsi ja küsis, kes veel sama otsustanud on ja kas kahetseb otsust. Talle vastas üks inimene, kes väitis, et seni, kuni oled noor ja sul on huvitav töö ja sõbrad, on elu lasteta ilus, aga kui jääd vanaks ja need eelmised asjad kaovad, jäävadki vaid lähedased.

Mul oli lugedes, et oota! STOPP! Mismõttes kaovad? Okei, töö võib tõesti kaduda, kui otsustad jääda pensionile või pead seda tegema, sest lihtsalt ei jaksa enam töötada. Aga sõbrad. Aga sõbrad? Kuidas need kaduda saavad? Kas ta mõtles seda, et kõik surevad järsku ära või?

Mina ei kujuta praegu ette, et mul ühel hetkel kõik sõbrad ära kaovad. Loomulikult elu jooksul on sõpru, kellega mingil hetkel enam ei suhtle või suhtled vähem. Aga võib juhtuda, et mingil perioodil sõprus jälle taaselustub. Näiteks sellepärast, et sõprade jaoks on jälle rohkem aega. Sest vahel võib sõprade jaoks ka aega vähemaks jääda, ma üldse ei eita.

Üldse on minul, internetiajastu inimesel praegu keeruline mõista, kuidas saaks mind vanaduses mingi totaalne üksindus piinama tulla. Oletame, et mul näiteks on mees, kes sureb enne mind, ja meil pole lapsi. Mulle jäävad sellegipoolest alles mitmed lähisugulased, kellega suhelda. Kui ma nendega mingil põhjusel suhelda ei taha või ei saa, siis ongi ju veel ka terve trobikond sõpru. Sest ega ma ainult oma mehega läbi ei käinud – me tundsime ikka rohkemaid inimesi, ma eeldan. Kusjuures need sõbrad ei pea elama isegi kõrvalmajas mitte. Ma usun, et nii palju ma ikka vanaduses veel suudan, et haarata telefon ja helistada või võtta arvuti ja kirjutada. Suheldes inimestega, kes elavad teises linnas või teises riigis, ei saa jah iga päev koos kohvikus käia või nalja pärast trammiga sõita, et aega sisustada. Aga suhelda ju ometigi saab.

Või on mind vananedes ees ootamas nii suur muutus, et ma ei soovi enam enda praeguste sõpradega suhelda? Samas kui ma ei soovi, siis on ju oma viga, et üksildane olen. Või kuidas?

Arvestades seda, et praegu 35-aastasena tunnen ma end olevat laias laastus täpselt sama inimene, kes ma olin 10 aastat tagasi, ei oska ma kõige hullemaski unenäos ette kujutada, et ma vanurina totaalselt teistsugune oleks. Esiteks ei plaani ma mingiks põduraks erakuks üldse hakatagi. Ma kavatsen täie elurõõmuga oma sõpradega edasi suhelda ja käia ja olla nii nagu elujõuline inimene muiste.

Miskipärast ma kahtlustan, et mure vanaduses üksikuks jääda on pigem neil, kes ise tahavadki vanuriks hakata. Et juba siis, kui 60 kukub, heidetakse kuskile maamaja voodisse siruli, tõmmatakse tekk peale, ja hakatakse ootama lapsi külla, sest “mitte keegi mind enam ei vaja, armasta ega salli”. Kusjuures sellise elava muumiaga võib-olla tõesti ei tahetagi suhelda, sest see ei paku midagi. Suhelda tahetakse inimestega, kellega koos on mõnus aega veeta, kellel on huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Kes ei isoleeri ennast majaseinte vahele ja kelle ainus jututeema ei ole haigused, mis vaevasid, vaevavad ja on ilmselt varsti vaevama tulemas. Kui ise selliseks muutuda, siis ei aita ka nooruses laste tegemine, sest sellise vanuriga suheldaksegi ainult kohusetundest. Kas sellist elu need tahtsidki, kes tegid nooruses lapsed, et “ei peaks vanana nii üksi olema”?

Olen ma naiivne, kui arvan, et saab ka teisiti? Et kui lapsi ei tee, siis on ka võimalik lahedat ja mõnusat elu elada, ilma et üksindus 24/7 kuklas ei vasardaks? Sest mind näiteks jubedalt tüütab ära antud “ähvardus”, millega lastetuse vastu argumenteeritakse. Ma tõesti usun, et kui ma olen vana ja mul on igav, siis ma võin lihtsalt Facebookis kellelegi kirjutada. Et kuule, mäletad, kui me 2009. aastal nagu sukk ja saabas olime, aga siis ma kolisin Austraaliast minema ja me ei suhelnud enam nii tihti? Kuidas sul läinud on? Mis elu sa elad, mis värk on? Ma võin ju niimoodi pöörduda ja vana tutvuse üles soojendada, kas pole? Võib juhtuda, et see vana sõber ei viitsi enam minuga suhelda. Kuid siis saab alati mõne järgmise ette võtta. Mul on õnneks FB-s sadu sõpru 😀

Kogu seda juttu räägin mina, kes ma olen introvert. Ehk et ma ei tea, kui palju lihtsam veel ekstravertidel on/saab olema.

Või miks tänapäeval nii palju vanurite üksildusest räägitakse? Kas tõesti on üksildased need vanurid, kes südames väga suhelda tahaksid, aga absoluutselt kõik sõbrad ongi ära surnud? Sest see kõlab lausa apokalüptiliselt. Et kohe absoluutselt kõik sõbrad on surnud. See on reaalne ainult siis, kui sul elu jooksul ongi mingi…ma ei tea, neli sõpra?

Täiesti teise põlvkonna vanurid ei oska arvuteid kasutada, internet on neile samuti võõras. Mistõttu on uute sidemete loomine ehk raskendatud. Aga meie põlvkond, kes me oskame arvutit kasutada ja peaks olema suutelised internetist uusi sõpru leida – meid siis ideeliselt ei peaks see kohutav üksindus ju ähvardama?

Ma arvan, et mina seda ei karda, et ma lastetuna vanaduses üksikuks jään. Lihtsalt ei usu selle võimalikkusse. Saan kirjutada blogi ja suhelda läbi selle. Või käia kasvõi kuskil välja idee, et tehke vanainimeste jututuba. Nii nagu vanasti jututoad olid. Lihtsalt logid sisse ja ajad seltskonnaga “eestoas” juttu või tutvud kellegagi eraldi ja vestled privaatselt. Isegi kokku ei pea saama, kui ei viitsi või kui käid karkudega. Ehk et jah, ma ei ole kohe kuidagi selle argumendiga nõus.

Lihtsalt selgituseks veel, et ma tean, ma tean, seda laste saamise või mitte saamise teemat olen oma blogis korduvalt lahanud ja mõni võib arvata, et kui sa sellel teemal nii palju jaurad, siis järelikult see läheb sulle salaja korda, sa oled tegelikult kibestunud, et sul lapsi pole. Aga ma võin kinnitada, et mingit kibestumist pole. Absoluutselt nõustun, et see teema on mulle oluline, sest ühiskondliku surve tõttu ikka tekib vahel kahtlus, et aga äkki siis ikkagi peaks saama mingid lapsed, sest kui räägivad, et mõtle kui õudne pärast, kui pole ühtegi…

Kuid sisemist soovi lapsed saada pole mul ikka veel tekkinud. Mulle nii väga meeldib see elu, mis mul ilma lasteta on. Ma vaatan vahel aknast välja ja näen inimesi, kes lastega mänguväljakul konutavad, ja mõtlen täiesti sügava kergendustundega, et ma kohe 100% päriselt ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. No lihtsalt ei viitsi. Kuid mõistan ka neid inimesi, kellel juba on lapsed. Loomulikult ei kujutaks nad elu ilma oma lasteta ettegi. Räägime ju päris inimestest, kes on end oma iseloomu ja armastusväärsusega vanemate ellu päriseks sisse seadnud. Mõte, et neid järsku enam poleks, on kahtlemata kohutav ja teeb võib-olla isegi haiget. Aga ärge muretsege – lastetutel lihtsalt ei ole selliseid lihast ja luust inimkehastusi, kelle “kadumisest” hirmu- ja õudusmõtteid mõelda. Sellepärast meile tundubki täiesti vastuvõetav lapsi mitte saada.

Nii et mõlemal poolel on õigus oma otsustega täiesti rahul olla, ilma et peaks teist ilmtingimata ümber veenma.

Kas mul on ka tubli keha?

Ritsik kirjutas nii kenasti ihust. Ja tegelikult vist mõnede influencerite käes on ka see kehateema pall hiljuti käest kätte käinud, kui ma ei eksi. Ja teadupärast on see teema minul ka olnud…alati teema.

Ma neid blogidraamasid üldjuhul ei jälgi, aga hiljuti jälle oli üks. Perekool annab alati linnulennult kiirülevaate. Sain aru, et üks influencer, kes varem oli hästi pisike ja peenike, on nüüd paar kilo juurde võtnud. Ta käis teles ja ega see paar kilo blogimaailma jälgijatele märkamata jäänud. “Murelikult” küsiti, kas inimene on juurde võtnud. Mille peale ta läks kaitsepositsiooni ja hakkas kehapositiivsusest rääkima. Ning mõjus oma sõnavõttudega mõnele teisele justkui kõigi maailma paksude eestkõneleja. Mis ajas harja punaseks, sest paksude eestkõneleja võiks ometigi ka ise paks olla.

Ma saan isegi aru sellest paar kilo juurde võtnud tüdrukust. See paar kilo paneb ta lolli olukorda. Peenikesena teda enam ei näha, sest võeh, sa oled juurde võtnud. Paksud omakorda ei taha enda sekka võtta, sest “vaata kui peenike sa oled”. Nii ta jääbki kuhugi eikellegimaa limbosse, kus ta pole enam peenike, aga ka mitte paks. Sellistelt oodatakse vait olemist, pole justkui õigust kaalutõusust rääkida, sest see kaalutõus on rääkimiseks liiga väike.

Kuna teema avalik arutamine tegi talle haiget, siis järelikult lähevad need paar kilo talle korda, talle meeldis vana keha rohkem. Aga nii vananemine mõjubki. 18-aastaselt elada, süüa ja juua on üks asi, aga 28-aastaselt täpselt samamoodi elades, süües ja juues lihtsalt ei püsi kehakaal enam sama.

Ma ei hakka üldse valetama, et mulle pole see teadmine raske. On küll. Tahaks ka endiselt 50 kg kaaluda. Aga kaalun 58-59 kg. Ja palun mitte valesti aru saada – ma ei arva, et ma olen paks. Ma lihtsalt ei tunne ennast nii mugavalt nagu näiteks 5 kg kergemana tunneksin. Tugevas ülekaalus inimeste arust pole mul ilmselt õigust üldse sõna võtta, sest mida on piiksuda inimesel, kes pole ülekaalus. Aga tahes-tahtmata ei jäta see teema ükskõikseks. Olgu ideaalkaaluni minna 20 kg või 2 kg – kellele kehakaal oluline on, selle jaoks jääb teema õhku.

Hullult nõme, et mida vanemaks saad, seda raskem kaalu langetamine on. Noorena piisas üks päev söömata olemisest ja juba andis see positiivselt tunda. Praegu käin ma kolm korda nädalas jooksmas (jooksen 9 km), aga kasu ei ole sellest mitte kõige vähematki. Ma ei võta sellest alla. Mis on kohutavalt hirmutav, sest mis kuradi päevane kaloraaž mul siis küll on, kui 600-700 kulutatud kalorit mitte midagi ei mõjuta 😀 Söön ma siis tõesti nii palju või? Oma arust ei söö ju…

Aga noh, näiteks restorani sööma minnes ei sõltu portsjoni suurus sellest, kas tellib 90-kilone meesterahvas või 50-kilone naisterahvas. Portsjon on alati üks. Seega on suur tõenäosus, et see 50-kilone naine sööb taldrikut puhtaks kraapides üle, vajades tegelikult vähem kaloreid. Paljud meist ikka pool alles jätavad, eriti kui toit maitseb? Mina enamasti ei jäta.

Internetis kaunite trennitüdrukute pilte vaadates hakkavad naised ju samuti iseendaga võrdlema. Et minu jalad ei ole üldse nii sihvakad (mis siis, et pildil olev inimene võib näiteks olla 20 cm pikem, seega tal ongi pikemad jalad, mis tunduvadki sihvakamad), minu kõht ei ole nii lame ja minu tagumik pole nii trimmis. Ega tänapäeval ei oska inimeste vanust ka enam hinnata. Võib-olla meie, 35-aastased (ja vanemad) mutid, võrdlemegi ennast sageli 22-aastaste või nooremategagi. See pole ju juba eos aus.

Ja noh, ega pingutada ka ei viitsi. Mina näiteks ausalt ei viitsi iga päev trenni teha. Mulle ei meeldigi trenn üldse nii palju. Mulle meeldib jooksmas käia, aga iga päev ma seda tegema ei hakka. Ilus keha oleks tore küll, aga ju ta nii oluline siis pole, et sunniks rohkem pingutama. Sest ka toitumise grammi pealt jälgimine (tean, et see mõjuks) oleks liiga suur pingutus. Söön praegu korralikult kolm korda päevas, salatit ja juurvilju täiesti piisavalt, puuvilju vitamiinide hankimiseks samuti. Aga ei midagi. Kaal on sama, mis oli ebakorrapäraselt süües, juurviljadele ja salatile suuremat tähelepanu pööramata. Meenub, et omal ajal, kui ma Fitlappi hakkasin tegema ja sellest ka siin blogis ülevaate andsin, oligi mu algkaal 59 kg 😀 Ehk et jah… No vähemalt ei ole see aastatega suuremaks läinud.

Eks ma siis tunnengi pigem rõõmu sellest, kui suurem osa riideid selga mahub ja keha funktsioneerib nii nagu peab. Et selg ei tee valu, põlved kannatavad jooksmist ja arstide vahet pole vaja siblida. Ka see on tegelikult suur väärtus.