Ei saa üle pagulastest

Vaatasin jälle ETV esmaspäevast dokumentaali. Teemaks Assad ja massiline meeleavaldajate vangistamine, piinamine, tapmine.

Kuidagi eriti hinge läks see film. Mitte et teised filmid poleks läinud. Aga see läks eriti. Pisarad voolasid.

Seal näidati muidugi väga võikaid fotosid ka. Surnud inimestest, kes läbi pekstud, keda elusast peast põletatud, keda surnuks näljutatud, kellel silmad peast välja lõigatud (ei tee nalja).

Seal rääkis üks mees, kes ise vangistusest mingi ime läbi vabanes ja ellu jäi. Kirjeldas täiesti avameelselt piinamist, mis tal läbi tuli elada. Selle võikust ja rõvedust. Imetlusväärne, et ta seda suutis. Enamasti on ohvritel piinlik ja nad ei taha meenutada, emotsioone uuesti läbi elada.

Aga kui nad seda ei teeks, siis muu maailm ei saakski teada. Ja siis muu maailm arvakski, et ah, süürlased, kebige koju tagasi, pole teil seal tilligi häda, tahate siia Euroopasse lihtsalt kerge elu peale tulla, paksud noored mehejurakad. Me saaks aru, et naised ja lapsed tulevad. Nemad jah. Sest naised ja lapsed on abitumad. Aga mehed, mida teie ronite? Istuge kodumaal, võidelge, nii nagu meie esiisad kunagi vabaduse eest võitlesid. Rahvuslane tuleb olla, isamaad armastada! Kurat võtaks…

Ja mina mõtlesin selle filmi ajal, et huvitav, kas EKRElased ka seda filmi vaatavad. Huvitav, kas Yana Toom seda filmi vaatab. Või paneb teisele kanalile? Või ikkagi vaatab?

Aga kui ta ikkagi vaatab, siis millega ta oma sõber Assadi enda silmis välja vabandab? Kas samuti nagu Assad ise selles filmis? Öeldes, et see kõik on propaganda, tõenäoliselt Photoshopitud pildid?

Küsimusele, kas ta on kõnealustes sõjaväebaasides ja haiglates käinud, vastas Assad, et ei ole, ta on presidendipalees istunud. Samal ajal purtsatas naerma, justkui oleks oma arust nalja teinud. Küsimuse küsinud ajakirjanik ei nakatunud sellest naerust. Kuidas saaks see naljakas olla, et samal ajal kui sinu alluvad piinavad ja tapavad sinu juhitava riigi kodanikke, istud sa oma mugavas ja soojas palees? Mida on siin naerda puristada?

Ja kas need miljonid inimesed, kes Süüriast põgenevad, kas need inimesed on sealt ära tulnud lihtsalt sellepärast, et….teeks pulli, põrutaks Saksamaale või Rootsi õige? Läheks hea elu peale?

Või põgenevad nad sellepärast, et kõik see jubedus, mida meile dokumentaalfilmidest näidatakse, on siiski tõsi? Hirm oma elu pärast on päris. Et kui sa üritad elujõulise täismehena oma riigi demokraatiaks midagi rahumeelselt (läbi meeleavalduste, mitte sõdimise) ära teha, ootab sind piinamine ja/või kindel surm? Sinu ainus võimalus kuidagi ellu jääda, oleks enese täielik mahasurumine, diktaatori režiimiga kohandumine, pidev hirm.

Kas sina, Eesti tuline patrioot ja rahvuslane, suudaks enda isamaa-armastuse maha suruda ja taluda pidevas hirmus ja repressioonis elamist? Kogedes alandusi ja elades täielikus lootusetuses, et kunagi midagigi paraneks. Kusjuures teades, et on võimalik ka teisiti. Et pool ülejäänud maailmast elab hoopis teisiti. Kas sa suudaks elada iga päev selle ängiga, et vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on inimestel päris elu, millest sa oma kodumaal kunagi osa ei saa?

Kui vastasid, et ei suudaks, siis on sul pagulastega rohkem ühist, kui sa arvad.

Lastetu pröökab

Nagu me teame, siis mul lapsi pole ja kes teab, äkki mul polegi sõnaõigust. Aga siiski. Mis värk sellega on, et nüüd võetakse juba seminarilegi kilkav 3-aastane kaasa?

Koerad tööle kaasa! Kassid tööle kaasa! Emad-isad tööle kaas! Vanavanemad tööle kaasa! Lapsed tööle kaasa! Kõik tööle!

Liigume sinnapoole või?

Käisin täna ühel seminaril. Või noh, selline startupperite väike üritus. Teemaks oli läbipõlemine ja üritus ise puhtalt ingliskeelne. Jõudsime sõbrannaga kohale ja näeme, et üks mees on kohale tulnud u 3-4-aastase lapsega. Mõtlesin juba alguses, et väga huvitav, mis imelaps see selline on, kes suudab õhtul kella 18.00 ajal kaks tundi järjest liikumatult toolil istuda ja kuulata mingit igavat suurte inimeste plära.

Polnud mingi imelaps, sest loomulikult ei suutnudki. Juba esimese 10 minuti jooksul hakkas isaga juttu ajama. Ja mitte sosistama, vaid ikka valju häälega. Olgu öeldud, et mees oli istet võtnud ikka kohe esimeses reas, et ettekandjal võimalikult ebamugav oleks.

Kulus mitmeid minuteid ja mitu korraldaja tsssss-itamist, enne kui noor papa lapse kaenlasse võttis ja ta saalist eemale toimetas.

Öelge nüüd, kas see ongi suund, kuhu moodne maailma liigub? Et nüüd veetakse lapsed kaasa absoluutselt igale poole, vahet pole, kas konverentsile või kasiinosse, ja see ongi täiesti normaalne?

Mõistan, et näiteks noortele emadele tehakse eraldi kinoseansse, kus on lubatud väike tittede nutt ja muu lastega seotud sagimine, sest ka emad tahavad kinos käia ja kui seansile tuleb keegi ilma lapseta, on ta vähemalt ette hoiatatud. Kindlasti on veel erinevaid suurte inimeste üritusi, kuhu saab lapse kaasa võtta, sest selleks on vastavad tingimused loodud (palgatud lastega tegeleja, püsti pandud mängunurk vms), aga et keegi tuleks seminarile või konverentsile või muule mingi esinejaga üritusele, vat seda ma polnud veel näinud.

Hea küll, üks kahest tänasest esinejast oli nii nõrk, et kokkuvõttes polnud vahetki, kas laps lalises seal taustal või mitte. Aga kui esineja oleks olnud tugev ja tema sõnum hea, mõjuks vahele segamine ja soovimatu taustamüra ju lugupidamatult. Või ei? Kommidega krabistamine esireas, et valju häälega rääkivat last vaigistada, on päriselt täiesti ok?

Võib-olla olengi lihtsalt vanaks jäänud ja ei suuda moodsaid kombeid enam mõista. Kuid tõesti ei mõista.

Palju maksab telefoniga rääkimine

Sain paar päeva tagasi müügikõne Elisast. Mul aega oli, mõtlesin, et eks ma kuulan siis ära, mida huvitavat räägitakse.

Viimase sarnase kõne Elisast sain vast aasta tagasi. Tookord sai meil jutt suhteliselt ruttu otsa, sest selgus, et minu 10-eurone pakett on juba piisavalt hea ja tuntavalt odavamat paketti neil seekord menüüs ei olnud. Pakkumise maasikas seisnes mingis nutitelefonis, mida tasuta sokutada taheti. Elu on näidanud, et inimesele, kellel on iPhone, ei ole võimalik midagi alternatiivset, mida tasuta pakutakse, kuidagi pähe määrida. Mitte et ma õuna nii hirmsasti fännaks, aga ma pole huvitatud tasuta telefonist, mis on näitajatelt kindlasti kehvem kui minu olemasolev. Ja tasuta pakutavad telefonid reeglina on. Nii et tookord helistanud meesterahvas tänas mind meeldiva vestluse eest ja tõdesime mõlemalpoolselt, et meil pole millestki rääkida.

Aasta möödas ja Elisa on oma strateegiat vist muutnud. Seekord helistanud müüginaine arvas, et meil on põhjust rääkida küll.

Tema: Kuidas Teil üldse läinud on?

Mina: …??

Tema: No selles mõttes, et millal viimati üldse oma teenuspaketti vahetasite või üle vaatasite?

Mina: Ei mäleta, vast paar aastat tagasi…

(vahepeal muud juttu)

Edasi umbkaudu mälu järgi:

Tema: Kas Te telefonis internetti tarbite?

Mina: Jah, iga päev.

Tema: Kindlasti on Teil tulnud ette ka sellist olukorda, et internetimaht saab otsa?

Mina: Ei ole.

Tema: Ahaa… Kas Te teate, kui suurt mahtu pakett sisaldab?

Mina: Jah, 5 GB minu meelest. See pole veel kunagi otsa saanud.

Tema: Aga kas tohib küsida, palju Te paketi eest maksate?

Mina: Maksan 10 eurot kuus.

Tema: Vau! Sellist numbrit ma poleks küll oodanud!!

Mina: …? Millist numbrit Te siis ootasite?

Tema: Ma arvasin, et vastate, et umbes 5 eurot või midagi sellist.

Mina: Noh, ei vastanud. Vastasin 10 eurot. Ma ei ütleks, et see summa väga suur tasu oleks.

Tema: 10 euro eest kuus saaksite Elisast palju rohkem. Näiteks suurema internetimahu.

Mina: Aga mul ei ole mitte midagi rohkemat vaja. Minu vajadused on täielikult kaetud, internet ei ole mul kunagi otsa lõppenud, kõned ja sõnumid saan ka saadetud. Mul pole oma praegusele paketile mitte midagi ette heita, ma olen rahul.

Tema: Te maksate siiski liiga palju.

Mina: Minu meelest ei maksa. Ütlen ausalt, et ma ei hakka selleks, et kuus 5 eurot (või mingit veel väiksemat summat) säästa, pakette vahetama ja jändama. Mina olen oma paketiga rahul.

Ja siis lõpetasime viisakalt kõne.

Hakkasin pärast mõtlema, et oota, misasja? Kui palju inimesed siis telefoniteenuse eest maksavad? 5GB internetti, 1000 minutit kõneaega, 1000 sõnumit on mul 10 euro eest juba paketis.  Kas vähem maksta on üldse võimalik?

Otsustasin kiigata Elisa enda lehele. Selgub, et 10 euro eest ei ole võimalik saada isegi samaväärset paketti kui see, mis mul praegu Telias on. Isegi paar eurot kallim, peaaegu samaväärne pakett oleks Elisas aeglasema internetiühendusega. Ehk et kogu see ohkimine, kuidas ma maksan naeruväärselt üle ega saa oma raha eest üldse seda väärtust, mida peaksin, oli puhas müügistrateegia ja puru silma ajamine. Sest oma kliente, kes tahaks nendega kodulehelt leitud info põhjal liituda, kotivad nad ise veel räigemini.

Et teha enda jaoks statistikat, oleks põnev teada, kui palju teised inimesed telefoniarvele kulutavad. Kas 10 eurot on tõesti liiga palju?

Natuke küll kripeldab, et mida Elisa mulle 10 euro eest veel lisaks pakkuda tahtis. Äkki oleks selle raha eest näiteks korra kuus mul auto käsitsi ära pestud ja kauba peale visatud tasuta Samsung Galaxy S7. Ja pakutud suveks muruniitmis- ning talveks lumelükkamisteenust. Kui nii, siis oleksin küll nende juurde üle läinud. Alla selle ei näe lihtsalt pointi.

Usun, et hea müügiinimene teab, millal lõpetada. Nagu see eelmine müügimees, kes mulle aasta tagasi helistas. Kui ainus, mida saad pakkuda, on suurem internetimaht, mille vastu antud kliendil kohe mingit huvi ega vajadust ei ole, ära suru. Lõpeta kõne viisakalt ja luba tagasi helistada, kui tekib võimalus pakkuda midagi tõeliselt erilist ja elumuutvat. Palju parema mulje jätaks.

 

Aitäh, Roald Johannson!

Ma ei tunne Roaldit ja see sõnum ei jõua ilmselt kunagi temani, aga ma olin tema tänasest saatest pisarateni heldinud. Aitäh sulle, Roald.

Mina olen “hulludest” varemgi kirjutanud. Tänast Roaldi nädala saadet vaadates tulid meelde kõik samad mõtted, mida korra juba mõelnud olin. Lisaks nägime rohkeid “hulle” oma naturaalses habitaadis. Nägime selliseid hooldekodu elanikke, kes on raskemalt haiged, aga ka neid, kellel on kergem häire ja kes ajasid täiesti mõistlikku juttu.

Mul on isegi hea meel, et näidati neid, kes on raskemini haiged. Kindlasti leidub madalalaubalisi Aikusid ja Petse, kes vaatasid kodus, näitasid teleriekraani suunas näpuga ja irvitasid, et äähhhähähähäääää…vaata, lollakad on telekas, ääähähähäähähä. Aga loodan, et veelgi enam oli tavalisi empaatilisi inimesi, kes vaatasid ja veendusid, et kui me räägime psüühilise häirega inimestest, siis me ei räägi rihmadega voodi külge aheldatud ohtlikest olenditest, kes on rahusteid täis pumbatud, silmis hullupilk, vaid me räägime diagnoosiga inimestest, kes on pigem lihtsakesed ja natuke omas maailmas, aga mitte teistele ohtlikud.

Mõned kuud tagasi oli meil ämmaga kahekesi vestlus. Et mu mehe vend oma naisega olid kunagi sattunud just neid kurikuulsaid Laseri 4 kortereid vaatama (sooviga ehk osta), oli ämmal nüüd varjamatult hea meel, et korter ostmata jäi, sest kujutad ette… Kui keegi arvab, et mina olen malbe minia, kes diivaninurka kössi vajub ja noogutab, silmad maas, siis mul on uudiseid – ma ei ole selline. Ma ütlesin oma arvamuse välja ja jõuliselt. Sest minu jaoks on võõristav suhtumine ja valehirm, et “appi, seal elavad ju noored pered väikeste lastega” nii kuradi lame, et arvaku nii ükskõik kui lähedane inimene, mina seda vaikides pealt ei kuula.

Vastik tunne tekkis ka tänase saate kuressaarlaste minimeeleavaldust vaadates. Vastikud väikesed inimesed. Tõsiselt vastikud. Olematud argumendid, napakas jutt piirkonna väikestest lastest ja tihedast liiklusest. Tihe liiklus Kuressaares! PALUN LUBAGE NAERDA!

Praegune 361 elanikuga maja jääb tühjaks. Jah, jääbki. Mitte midagi ei hakka elus muutuma, kui mitte midagi ei muudeta. See nõuab raha? Jah, nõuabki. Aga ka need inimesed väärivad nende heaoluks tehtud investeeringuid.

Tartumaalt pärit mees ei pea jääma elama saarele, kus ta on oma lähedastest 300 km kaugusel. Ka tema tahab suhelda oma perekonnaga ja olla oma tutvusringkonnale lähemal. Sest kujutate ette, ka temal on selleks õigus.

Inimene, kes tegelikult saaks endaga ka peaaegu iseseisvalt hakkama, olles võimeline isegi tööl käima, ei peaks olema ära peidetud metsade vahele, kus puudub igasugune lootuski, et ta saaks ühiskonnas normaalilähedalt funktsioneerida ja nautida elu seda osa, mille nautimiseks ta vägagi võimeline oleks.

Kes tunneb, et tema enda närv ei pea vastu ja ta mitte mingil juhul ei soovi enda ümber teistsuguseid elanikke ega asunikke kui tema ise, see mõelgu hoopis ise sügavasse metsa pagemisele. Nii hea, mitte keegi ei tülita ja lapsed saavad rahus ringi silgata. Meil Eestis ruumi on. Head teed.

Töötamisest

Toidust kirjutamise asemel kirjutaks ma hoopis tööst.

Krsi loeb Tõde ja õiguse kõik osad läbi ja on nüüdseks, pärast neljandat osa, töö osas mingile seisukohale jõudnud.

“Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus” on tsitaat, mida peaks iga viimnegi kui eestlane teadma. Irvhambad on kunagi selle tsitaadi ümber teinud kujule: “Tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus”. Krsi kirjutab, et ei ole välistatud, et töötegemine ongi eestlasele mingi eskapismi vorm.

Depressioon hakkab tulema? Parem ei mõtle sellele, teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.

Mis on elu mõte? Parem ei juurdle selle üle ja teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.

Suhted lähedastega on nässus? Parem ei mõtle sellele, teen kõvasti tööd, siis pole aegagi mõelda.

Sellel teoorial on jumet!

Mulle on ka töö üsna tähtis. Aga põhiline kannustaja on minu jaoks soov midagi ära teha, jõuda mingi tulemuseni, mis on hea. Ja soov asjad kiiresti valmis saada. Kui miski jääb tööde järjekorda ootama, on mul kohutavalt raske olla. Sees võbeleb ja väriseb, sest asi on tegemata ja ma ei teagi, kas see üldse õigeks ajaks valmis jõuab, kui ma sellega kohe pihta ei hakka.

Elu näitab, et mitte kõik ei mõtle samamoodi. Mul on vahel raske mõista neid, kes asju pidevalt edasi lükkavad ja tähtaegadest üle lähevad. Kuidas neil on närvi asjadel minna lasta? Kas see nende igapäevaelu ei sega? Kui kell kukub, visatakse tööasjad täiesti peast ja lülitatakse end täiesti teisele sagedusele?

Kas inimese võime seda teha ikka on lõpuni hea? Tähendab, ma sugugi ei arva, et inimene peakski olema 24/7 programmeeritud töölainele, aga kui oskus end täiesti välja lülitada transleerub hulgas kuhjunud ülesannetes, mis jäävad õigeks ajaks lahendamata, on see ju kokkuvõttes ikkagi negatiivne? Või ei tohiks tööd elus nii üle tähtsustada, elus peaks olema suuremaidki asju, mille pärast muretseda?

Minu jaoks on see võimatu. Mida enam asju on tegemata või ootel, seda hullemini ma vabal ajal tööasju peas ketran ja parim viis painest vabanemiseks on asjad lihtsalt ära teha. Kas ma olen sellepärst töönarkomaan või tööd ületähtsustav inimene? Pühendun ma tööle liiga palju? Ma usun, et kuniks see on sisemine tung ja viis rahuloluni jõuda, mitte aga piitsaga ülemus, kes sunnib, on selline pühendumus siiski positiivne. Kuigi küsimus, kas ka selliselt on võimalik läbipõlemiseni üle töötada, jääb õhku.

 

Huvitav, millist laadi ületöötajaid veel on? Ma oskan ju ainult endast rääkida. Kui lugema satub mõni teistsugune, kuulaks hea meelega erinevaid vaatenurki. Sest töötamisest tingitud läbipõlemist on palju. Ja vaevalt keegi mõtleb, et oh, töötaks õige ennast lolliks, töötaks end õige haiglasse! Ikka on ju läbipõlemiseni viinud töötamise taga mingi enam-vähem normaalselt kõlav selgitus. Või ei?