Ma puhkan

Huuh, nagu kui mõnus on puhkus? See on üks parimaid leiutisi üldse. Ma pole korralikult puhanud juba tükk aega ja kui see sügisene puhkuseplaan tuli, siis ma ootasin seda nagu hull.

Tähendab, ma olen siin seda Tinderit laitnud paremale ja vasakule, aga vähemalt midagi on see mulle siiski andnud. Nimelt reisikaaslase. Kõlab veits creepylt onju. Et mis mõttes ma tulin jumala võõra mehega reisile? Aga tulin jah. Me teadsime tööalaselt üksteist ja suhtlesime Tinderis ja kuna temal polnud kellegagi reisile minna ja mul ka mitte, siis mõtlesime, et lähme koos. Mitte pruut-peigmehena, vaid täiesti neutraalsete sõpradena ja see mängis jumala hästi välja.

Me polnud Tinderi sõpradena kokku saanudki, saimegi lihtsalt lennujaamas kokku ja that’s it 😀 Suhelnud olime enne peaagu 3 kuud.

Me tulime Maltale. Temal elab õde siin ja talle meeldib siin ja pole mingi üllatus, et mulle ka siin hirmsasti meeldib. Mu jaoks neljas kord Maltal käia ja ei jää viimaseks. Juba kuu aja pärast tulen töö pärast taas, aga kindlasti tulen ka omast vabast tahtest veel.

Mingi väike saar, et mida ma siin nii palju siis käin? Kõik saab ju ühel hetkel vaadatud ja miks mitte anda mõnele teisile, veel avastamata kohale võimalus? No mulle ausalt meeldib Malta. Ma võiks siin vabalt eladagi. Meeldib kliima. Ilmselgelt! Meeldib siinne vaib. Hästi mõnusad inimesed. Rahvusvahelist seltskonda on terve hunnik. Natuke nagu Austraalias, et sa ei tea kunagi, mis inimestega sa siin tuttavaks võid saada. Mingite teiste eestlastega, kes siin elavad (ja neid on siin palju), välismaalastega ja kohalikega. Eile näiteks sain ma kõike seda.

Käisime mu reisikaaslase õe sünnipäeval. Esimene megalahe moment oli see, kui minu kõrvale istus üks Hispaania tüdruk ja me tõdesime, et oleme varem kohtunud. Jep, märtsis. Minu sõbra naaber on tema boyfriend ja jämmisime tookord varaste hommikutundideni naabri pool. Kuulasime Red Hot Chili Peppersit, kuni alt naabrid keelama tulid, rääkisime pokkerist ja kõigest muust. Järsku selgus selgus, et sünnipäevalapse boyfriend oli ka tookord seal, me kumbki ei tundnud lihtsalt üksteist ära. Ja mu sõbra naaber, kes on soomlane, jõudis ka lõpuks peole – hullult lahe tüüp. Ta elas veel enne Maltale kolimist Eestis. No ja veel sünnipäevale tulnud inimesed – ahh, kui lahedad inimesed. Eestlane Mariliis – täiega äge inimene, tema boyfriend samuti. Ja mitmed teisedki, no ideaalne seltskond.

Kuskil baaris oli kamp kohalikke kutte. Mingil põhjusel saime baari järtsus tuttavaks. Nad läksid pärast mingisse klubisse ja meie seltskonnast mingi osa siis ka. Klubis rääkisime pikemalt. Ta on maltalane, kes kolib peagi Londonisse. Usklik. Mitte küll paduusklik, aga selline katoliiklane, kes käib igal pühapäeval kirikus. Peale vaadates ei oleks arvanudki. Lisaks täiesti veendunud abordivastane. Sellel teemal peatusime ikka tükk tükk aega. Ma küll üritasin, aga ümber veenda mul teda ei õnnestunud ja ta arvas, et see on ka okei, kui me jääme eriarvamusele. Jah, mõistlik. Aga äärmiselt huvitav kuulata kellegi argumente ja vaadata, kuidas ta reageerib minu omadele. Eestis ma vaevalt mõne sellise inimese leiaks, kes oleks abordivastane – see on meie jaoks ikka liiga kiviaeg. Poliitikast rääkisime. Mul polnud õrna aimugi, kui palju on Maltal korruptsiooni ja kuidas see elanikele paistab. Nüüd tean rohkem, väga hariv kogemus.

Ühesõnaga jube lõbus pidu. Täpselt see, mida ühelt puhkuse nädalavahetuselt oodata oskaks. Lisaks pakuti mulle vanuseks 27. Millisele 33-aastasele naisele see ei meeldiks? Ma olin väga rahul.

Muidu oleme oma esimesed puhkusepäevad veetnud mõõdukalt päevitades. 30 kraadi sooja ja hästi mõnsa merevesi on just see, mis mu elust hetkel puudus. Mängime kaarte, räägime juttu, sööme head toitu, jalutame ja elame ülivinges korteris. Kui ma seda korterit nägin, siis ma täiesti armusin sellesse. Suurepärase asukohaga, megasuur (3 magamistoaga), mõlemal on oma vannituba. Minu magamistuba on oma eraldi vannitoaga, kuhu pääseb otse toast, reisikaaslane kasutab siis üldvannituba. Igas toas on konditsioneer, nii et megakuumast ilmast tuppa astumine on alati tõeline õnnistus. Meil on suur rõdu vaatega sisehoovi, mis on kinnises korterikompleksis, ehk et suvalist rahvast siin ei liigu. Hoovis on palmid ja purskkaevud, hästi puhas ja hoolitsetud on kõik. Ma ei oskaks enamat soovidagi.

Esmaspäeval ja teisipäeval rendime auto ja sõidame saarel ringi, mõned kohad on meil juba välja vaadatud. Gozole lähme kindasti, mis siis, et mõlemad seal käinud oleme. Lihtsalt niiiiii hea on jälle üle pika aja lihtsalt lõdvaks lasta ja puhata, ilma et peaks mõtlema tööst või millest iganes. Pea ei ole veel tühi, aga ma olen sinna teel. Keha on jumekas, mitte veel raskelt pruun, aga olen sinna teel. Tuju on hea ja elu on ilus 🙂 elu ON ilus 🙂

Advertisements

Suhetest

Rääkisin täna sõbraga, kes juhtus vaatama mingit saadet monogaamiast. Küsisin, et mis sellest üldse nii palju rääkida on, et lausa saate saab teha? Kas tänaseks on monogaamia näol tegemist kurioosumiga?

Ta siis selgitas, millest see saade rääkis. Teemaga alustati aastate tagusest ajast, kui inimesed veel kommuunides elasid. Ma ei usu, et siin peeti silmas 70ndate hipikommuune, ehkki sarnasused on ilmselt olemas. Nimelt peeti silmas kommuune, kus mehed käisid jahil ja naised kasvatasid lapsi. Kusjuures kasvatasid lapsi, kes ei olnud kellegi omad. Selles mõttes, et oli teada, kes on selle lapse ema, aga kes on isa…seda ei olnud võimalik kindlaks teha. Sest kõik seksisid kõigiga. Naised olid kõigi naised ja mehed olid kõigi mehed.

Kuna ma saadet ise ei näinud, siis ma kindlalt ei tea väita, aga ma usun, et mehed olid kõigi mehed sellepärast, et nemad tahtsid, et kõik naised nende omad oleks. Ehk et see ei olnud tõenäoliselt mingi girlpoweri ühiskond, kus naised said vastu võtta otsuse, et nad tahavad seksida mitme mehega. Pigem läksid nad asjaga kaasa, sest mehed otsustasid niimoodi.

Aeg läks edasi ja ka ühiskond arenes edasi. Mingil hetkel ei olnud ellujäämiseks enam tarvis kommuune, kus mehed pidid karjaga mammuteid nottimas käima. Söögi suutis koju tuua ka mees üksi. Ja lapsed suutis üles kasvatada ka naine üksi, ilma et mitme põlvkonna jagu abiemasid võtta. Puudus vajadus suure kogukonna järele ja pered muutusid aina väiksemaks. Noh, nii kahe täiskasvanu suuruseks. Mees ja naine asusid kahekesi elama. Millega kaasnes ka monogaamsus. Ei tea, kelle soovil sellise kokkuleppeni jõuti. Naiste survel?

Miks ma kohe sellise seksistliku järelduse teen, on see, et meeste suurt seemendamisjanu olla seal saates põhjendatud sellega, et uusi seemnerakke valmib neil iga päev. Samas kui naistel saavad munarakud küpseks ainult korra kuus. Mistõttu olevat naistel väiksem paljunemissoov (ja sellest tulenevalt ka seksiisu?). Seda hüpoteesi toetavat minu sõbra sõnul ka näiteks see, et kui vaadelda geimeeste ringkondi, siis monogaamset paarielu elavat väga väike protsent. Enamus olla kas üldse vallalised või siis avatud suhtes või siis lihtsalt petmist täis suhtes. Tema hinnangul esineb monogaamsust geipaaride seas igatahes vähem kui heteropaaride hulgas. Mis võib iseenesest ka tõele vastata, ametlikke andmeid pole, seega täpselt ei tea.

Igatahes jätkus pikka aega kahest täiskasvanust koosneva pere mudel. Peamiselt on see kestma jäänud taaskord majandusüksusena. Kahekesi on kergem kui üksi. Abikassa Abikaasa ja nii, tead küll. Kuid saates kõneisikuks olnud inimesed väitnud, et monogaamsus ei ole siiski inimesele omane. Paralleel toodi veganlusega. “Sa võid veganiks hakata, aga ega liha sellepärast teisiti maitse,” olevat kõlanud üks mõtlema panev tsitaat. Mnjaa. Tõetera tundub seal ju sees olevat.

Mul oli raske asjast aru saada eelkõige sellepärast, et mulle tundub armukadeduse kontseptsioon midagi nii loomuomast ja automaatset, et ma ei kujuta ette, et see võiks olla mingi moodsa eluga kaasas käiv kunstlik konstruktsioon. Õpitud. Mulle tundub küll, et see tunne tuleb inimese seest kuidagi täiesti iseenesest ja isegi tahtmatult. Sest kes tahaks armukadedust tunda? See on ju ebameeldiv, ärritav ja häiriv. Kuid võimalik, et ma ei oska lihtsalt näha seda, kuidas mõtleks inimene, kelle mõttemaailm ei ole minuga sarnane. Mitte et ma oleks armukade kreisipsühh, aga ma tunnistan, et suhtes olles ma ei tahaks, et minu partner teisi naisi ihaldaks. Aga just õpitud ja uudne nähtus see olema peab, sest miks muidu sai kommuunides elada nii nagu kunagi elati?

Veel olevat seal saates välja toodud, et hetkel elame ka mingis mõttes murrangulisel ajal. Kahe inimese vaheline monogaamne suhe kui kõige levinum suhtemudel pidavat olema muutumises. Enam ei vaja paljud enda kõrvale kaaslast lihtsalt selleks, et siis on kergem majandada. See on minevik. Hakkama saab ka üksi. Saavad nii mehed kui ka naised. Ja see kõlab jumala loogiliselt. Kuhu see kõik viib? Tagasi kommuuniühiskonna eluviisini, kus kõik seksivad läbisegi kõigiga, kellega tahavad, ainult et majandavad üksi ja monogaamsusega ka enam pead ei vaevata?

Pole kaaslast, pole lapsi, pole…tulevikku? Inimkond vaevalt välja sureb, selle eest hoolitseb kolmas maailm, kes on arengus piisavalt taga. Aga kui nii jätkub, siis eestlaste kadumisele väga kaua vist ei kulu…

Need mõtted tundusid huvitavad. Tahaksin ka seda saadet vaadata. Pani mõtlema. Et inimsuhete taga on tegelikult lihtsalt numbrid, instinktid, ajalugu ja olme. Armastus, tulevärk, muinasjutt… Kas need üldse on olemas?

Kui sina oled suhtes, siis mis sa ütled – kas sinul on tulevärk ja muinasjutt? Alguses vähemalt oli? Kas sa tunned, et sa said kokku selle inimesega, kes on sinu jaoks ideaalne kaaslane? Ma ei küsi, kas sa vahetaks ta välja, kui sulle täna võimalus antaks, sest see kõlaks lihtsalt hirmsasti. Aga kas sa said selle, millest sa vallalisena unistasid? 🙂

Ja kui sa oled vallaline, siis kas sa usud tulevärki ja muinasjuttudesse? Mis peaks juhtuma, et sa suhtesse astuksid? Kas piisab lihtsalt toredast inimesest, kellega tundub keskmiselt mõnus klapp olevat või ei lepi sa vähema kui muinasjutuga? 🙂

Mina olen parandamatu romantik. Mina usun muinasjuttudesse. Praegu veel. Nii huvitav oleks teada, mida sina arvad.

Ma olen veel olemas

Noh, suvi hakkab läbi saama ja vahelduseks võiks ju mõne rea ka siia maha visata, mis?

Mitte et ma midagi tarka vahepeal teinud oleks. Ei ole. Aga vähemasti ei ole ka ära surnud, mida vaikiva blogi põhjal muidu kahtlustada võiks, eksole.

Olen terve suve tööd teinud. Mis on äärmiselt kurnav olnud, sest tööd on olnud palju. Nüüd ma olengi pealaest jalatallani tööväsimust täiesti täis ja loen päevi 18 päeva kaugusel oleva puhkuseni (tänane sisse arvestatud). Ja kui need päevad nulli on tiksunud (need tiksuvad kiiresti nulli, sest aeg lendab), siis ma lähen ja puhkan kohe tead…mitu päeva! Vot.

Mõni kindlasti on arvanud, et kuna suvine aeg ja minul oli ju Tinder tehtud, et küllap ma kuskil võrkkiiges, roosa armuuduga ümbritsetuna suurt romantikat naudin. Ei ole nii, kullakesed!

Tinder on muidugi endiselt olemas, aga mida see mulle 2,5 kuu jooksul siis ka pakkunud on? Ainult pettumusi 😀 Nuta või naera, aga nii on.

Tähendab, viga on kindlasti minus endas. Mina ei oska lihtsalt selle äpiga opereerida. Ma pole siiani aru saanud, missuguse loogika alusel seda kasutama peaks. Mina olen loll. Sest mina mõtlen, et kui ma seal äpis olen, siis mina tahaks teiste inimestega rääkida. Suhelda. Mõtlen, et selleks on see äpp tehtud. Aga mina eksin. See ei ole kaugeltki mitte suhtlemiseks. Ja isegi kui keegi seal suhtleb, siis kõige olulisem on Tinderit kasutades meeles pidada, et MITTE MISKI ei tähenda ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI.

Seda on oluline silmas pidada, sest kui sa ise oled sedasorti inimene, kellel lähevad asjad elus korda, siis sinul sinna äppi ei ole asja. Üldse mitte.

Aga võtamegi algusest peale läbi need asjad. Mis siis ei tähenda mitte midagi?

Näiteks laigid (ja matchid) ei tähenda mitte midagi. See, kui keegi sinu profiili paremale svaibib, see ei tähenda absoluutselt mitte midagi. Kui sa arvad, et see tähendab, et ta arvas, et sa oled suht okei ja miks mitte tuttavaks saada, siis palun mine häbene nurgas. Siin pole sellega mitte kõige vähematki pistmist.

Kui nüüd keegi sinuga rääkima hakkab, siis sa võid eksklikult arvata, et see võib midagi tähendada. Näiteks seda, et ta tahaks sinuga suhelda. WRONG! Ei taha. Ta ütleb sulle tere või isegi näiteks on mingi avanglause välja mõelnud (tulenevalt sinu mõnest pildist või sellest, mis sa profiili kirjutanud oled), aga siis sa vastad talle ja sinna see väga sageli jääbki. Ma ei räägi siin isegi sellisest “kõrgintellektuaalsest” vestlusest nagu on “Hei” ja vastus “Hei”. Sest selline sisukas vestlus võib tõesti üsna kiiresti umbe joosta. Ma räägin ikka konkreetselt sellisest asjast, et keegi kirjutab ja küsib, sa vastad ja küsid vastu, ja sellega on kogu suhtlus läbi. Edasi läheb nii, et see match jääb alles ja kumbki midagi ei ütle. Või siis üks teist kustutab teise ära.

Nii. Aga lähme edasi. Oletame, et omavahel hakatakse rääkima ja siis jutt isegi läheb päris lõbusalt käima. Nalja saab, tore on rääkida. Võimalik, et see kestab isegi mitu päeva. Siis võib ju tekkida tunne, et häh, päris tore tutvus, võimalik, et see inimene on suhtlusest huvitatud. Aga siin sa ei saakski veel rohkem eksida. Ei ole nii! Muretsemiseks pole põhjust, sest õige pea ikkagi see vestlus vajub ära 😀 Selle peale võid mürki võtta.

Ehkki see kõik pole veel midagi. Võib vabalt ka nii juhtuda, et sa räägid kellegagi ikkagi tunde ja tunde ja iga päev. Ja ikka päris pika perioodi. Siis mõtled, et kui mitte midagi muud see ei tähenda, siis vähemasti oled leidnud endale toreda sõbra, kellega suhtlema jääda. Kuid jälle oled oma arvamusega täiesti puusse pannud. Päeva pealt lõigatakse see sõprus läbi, sest – üllatus, üllatus – see ei tähenda mitte midagi 😀 Nada. Nichts.

Kõike seda teadmiseks võttes üritad mõelda ühtepidi, üritad mõelda teistpidi, üritad analüüsida, et miks see kõik nii on? Miks siis tullakse sinna Tinderisse üldse, pannakse neid laike, alustatakse vestlusi ja hoitakse neid vestlusi? Miks? Ja vastust ei ole. Lihtsalt ei ole olemas vastust. Loogika puudub. Kui sa oled seda tüüpi inimene, et sulle ei ole asjade taha loogikat vaja ja sind ei häiri, et sa kohtad mingeid imelikke anomaaliaid kogu aeg ja sul on üldse kõigest täiesti pohui, siis Tinder on sulle ideaalne paik. Miks sa sinna minna peaksid tahtma, seda ma ei tea 😀 Aga ega seal keegi teine ka ei tea. Ja vist polegi vaja teada. Mine ja ole omasuguste seas. Normaalsed on sealt vist juba ammu ära läinud.

Mina olen igatahes nii palju selgeks saanud, et mina ei oska nii elada, et kõigest on pohui, miski korda ei lähe ja kõik on iizi-briizi-suva. Ja nii ma sealt tulema tulengi 🙂

tin

See on siis suve highlight. Mitte midagi muud põnevat mul tõesti ei ole toimunud. Vähemalt mitte midagi sellist, mille üle tahaks blogis lõuata ja sajatada. Ma üritan siis vahepeal veel emotsioone koguda ja tulen varsti jälle 🙂

Sünnituskoha katsumise hind nüüd teada

Kui mõni mees ei olnud varem päris kindel, kui palju läheb maksma ühe naisterahva sünnituskoha katsumine, siis nüüd on summa selgunud – see on 96 eurot ja maksta saab tagantjärele.

Ütlen ausalt, et tigedaks teeb. Nii odav siis Eestis ahistamine ongi. Ma isegi ei imesta, et rohkem naisi politsei poole ei pöördunud. Milleks käia kogu seda draamat emotsionaalselt uuesti läbi elamas, kartes veel, et ehk info lekib ja pärast oled veel oma näoga kuskil häbistamisel, lihtsalt selleks, et politsei saaks konkreetselt napakat mängida. Ma ei oska muudmoodi nimetada seda, kui ahistamise eest määratakse 96 euro suurune trahv. Ja siis veel räägitakse sirge näoga sellest, kuidas trahvi eesmärk on see, et antud isik tulevikus selliseid rikkumisi enam toime ei paneks. Kas piinlik ei ole? Mis raha on tänapäeval 96 eurot???? See on täiesti mõttetu ja olematu summa, mille Mangisugune maksab irvitades ära ja hõõrub käsi, mõeldes, kui palju aega peaks mööda laskma, enne kui uusi sünnituskohti hõõruma võib hakata.

Minul on sellepärast piinlik, kui leebelt Eestis naiste ahistamisse suhtutakse. Me oleks nagu endiselt kiviajas või siis kuuluks mingisse eriti tagurlikku Idabloki riiki. Lingitud artikli kohaselt on mingite ahistamisjuhtumite trahviks määratud ka 20 eurot… Kui ma ei eksi, siis määratakse trahvi vaid juhul, kui ollakse täiesti veendunud, et juhtum ka aset leidis. Võib-olla on kurjategija isegi tunnistanud, et ta tõesti katsus sünnituskohta (või imetamiskohta või kurat teab mida). Ja sellest hoolimata saab ta 20 eurot trahvi. 20 eurot! Äkki oleks siis üldse 1 euro trahvi teinud? Et ohvrit veelgi tugevamini mõnitada.

Ma ei ole kättemaksuhimuline inimene. Isegi kui keegi on mulle käru keeranud, siis ma ei veeda kogu oma järgnevat elu kättemaksule mõeldes ja kõiksugu plaane haududes. Ma liigun lihtsalt edasi. Aga vot sellise kuriteoliigi puhul ma lihtsalt ei saa leppida mõttega, et värdjas ei saa väärilist karistust (kättemaksu, kui soovite). Ma ei ütlegi, et kui mingi karvane rõve mees naist ahistab, siis peaks ta karistuseks kongi pistma ja kohale tellima mõne veel karvasema ja rõvedama mehe, kes kurjategijat vastu hakkab ahistama. Aga noomitus võiks olla ikka kõvasti krõbedam, nii et jääks meelde. Et poleks võimalik KOHE täna ära maksta, nii et arugi ei saa, et midagi makstud oleks. Minu meelest võiks selline väärastunud käitumine maksma minna minimaalselt 15 000 eurot. Palun väga. Selline trahv. Ma usun, et siis enamik inimesi ikka märkaks ka, kui selline summa nende kontolt kaoks või tuleks kokku koguda.

Millal lõpeb meil siin Eestis pervertide hell pea silitamine?

Lihtsalt enda jaoks. Pärast hea meenutada

Korra ma juba olen Bulgaarias käinud. Tookord ei tekkinud sellist tunnet, et läheks tagasi. Aga mõnikord keegi ei küsigi – töö on töö. Ja nii oligi, et mul tuli jälle Bulgaariasse sõita.

Eks ma tegelikult juba ootasin ka seda reisi, sest sel suvel saab see olema puhkusele lähim ajaveetmise vorm. Päike ja paar vaba päeva. Ühe päeva siiski võtsin töölt vabaks ja kasutasin selle ka otstarbe kohaselt rannas päevitades.

Sunny Beach tundus suurem ja elavam kui Golden Sands. Seekord sattusin muidugi ka tipphooajale, aga sellegipoolest tundus, et elu käis kuidagi rohkem. Hotell ei olnud oluliselt parem kui Golden Sandsi oma – üsna lihtne, aga puhas ja korralik. Toit, mida all inclusive sisaldas, oli vägagi maitsev. Valik hullult lai, nälga ei pidanud keegi kartma. Juua anti ka tasuta, aga peale õlle mu arust miski juua ei kõlvanud. Kokteil on hea ainult siis, kui ta on tehtud päris mahlaga. Ma saan aru, et tuntud importjookide asemel pakutakse kohalikku kärakat ja see mind ei häirikski, aga kui ka mahl on asendatud kontsentraadist tehtud siirupijoogiga, siis sealt läheb minu piir. Olgu või tasuta, aga ma pigem loobun 🙂

Seekord mind ei häirinud Bulgaaria juures miski. Mu meelest on seal vägagi hästi võimalik üks lõõgastav ja lõbus puhkus maha pidada. Kuna me lendasime kohale tšarteriga, siis nägime paljusid inimesi, kes just selleks sinna minemas olidki. Erinevalt eelmisest korrast ei tuvastanud ma kedagi veidrat või piinlikult käituvat inimest. Keegi ei joonud ennast ülearu purju ega käitunud nagu mats.

Pidu pandi kõvasti. Terve pokkeriturniiri korraldusmeeskond pidutses vist iga jumala päev. Lõpuks olid ka kõige tugevamad väsinud ja kõigil oli hea meel, et koju sai, sest inimesed lihtsalt ei jaksanud enam. Meist läks õnneks hommikul kella 6ni pidutsemine täiesti mööda. Vastasel juhul oleksin ka mina reisi jooksul laibastunud, sest unepuudus mõjub mulle viimasel ajal laastavalt.

Aga meie viimane õhtu oli väga lõbus. Kui ma olin oma päevatöö kella 5 ajal lõpetanud ja arvuti kinni pannud, ütles Heimar, et täna võtame õhtust viimast. Kui keegi nii ütleb, siis tavaliselt ei lähe õhtu sugugi plaanipäraselt. Sa ei saa ju ägedaid õhtuid ette planeerida. Sa sõnud ju ära, kui ütled, et vot täna tuleb räigelt äge pidu. Tavaliselt kunagi ei tule. Aga meil tuli küll. Oleks teadnud, oleksin isegi juuksed ära pesnud ja meigi teinud. Mitte tulnud hotellist välja suvalise kaltsakana.

Minu kaltsaka välimus ei takistanud pidutsemist. Leidsime ühe live-bändiga baari ja istusime sinna maha Jack Danielsi jooma. Bänd oli selline tavaline kavereid laulev bänd, nagu ikka. Ainult et see bänd oli reaalselt jube hea! Naissolisti hääl oli täiesti hämmastav. Ka kaks meest laulsid. Üks oli sellise ooperirokkari häälega. Meat Loafilik. Teiseks meeslauljaks oli soolokidra mees, kes nägi välja nagu Ain Varts. Ainult et juukseid oli tal veidi rohkem. Bändis puudus basskitarrist ja meil tekkis sellega seoses vaidlus. Mehed arvasid, et bassi polegi ja asja ajab ära basstrumm. Mina kuulasin väga tähelepanelikult ja olin täiesti veendunud, et bass tuleb sündi pealt või kuskilt, sest see lihtsalt oli olemas. Pausi ajal läksin laulja käest küsima ja tuli välja, et ma kuulsin õigesti. Küll mul oli hea meel 😀 Mul on alati hea meel, kui mul on õigus, aga seekord rõõmustasin ma iseäranis selle üle, et ma suutsin muusikat taibata. Klappidest muusikat kuulates meeldib mulle väga tuvastada iga erinev pill ja siis hämmastuda selle üle, kui ägedalt nad kõik kokku kõlavad.

Kui bänd oli täiskasvanute meelelahutus, siis lapsi käis lõbustamas mustkunstnik. Tunnistan ausalt, et see mustkunstnik suutis lõbustada ka mind, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas trikid käivad ja see ärritab mind. Tahaks teada, kuidas trikke tehakse. Ma tunnen ennast kuidagi ebamugavalt, kui ma ei saa aru, mismoodi trikk käib. Nii ma siis ahmisin seal õhku ja muigasin mõttes enda üle, et olen ikka lollakas…

Kolmas ja vaat et kõige vägevam komponent selles õhtus oli karaoke. Ei, mina ei laulnud ja mingeid purjus somme ja muid enda võimeid ülehindavaid inimesi oli ka minimaalselt. Küll aga laulis meie oma Kristjan, keda me varemgi korduvalt utsitanud oleme. Bratislavas oli ta isegi peaaegu valmis asja ära tegema, aga seal oli karaokemasin, kust pidi ise endale laulu tellima ja kuskilt mikrofoni haarama ja kuna seal masina taga majandas mingi siniseks löödud silmaga mees, kes pidevalt oma laule kuidagi ette sai suruda, siis Kristjani “Riptide” lihtsalt ei jõudnudki kunagi kõlama. Ma olin juba ammu maha matnud lootuse, et Kristjanit kunagi karaokel laulmas kuuleme.

Aga seekord oli ta täiesti valmis, lugu oli olemas ja läkski asjaks! Püha jeesus, kui hästi see kõik kõlas. Kuku või pikali! Ta laulis lisaks sellele ühele loole veel mitu laulu. George Ezra “Budapest” näiteks. “Hey there Delilah”. Midagi oli veel, aga ma täpselt enam ei mäleta.

Peale Kristjani oli seal ka üks britt, kellele elevant kõrva peale polnud astunud. Temalgi olid päris arvestatavad vokaalsed võimed ja eks nende vahel läkski natuke nagu battle’iks ära. Üks laulis, siis läks teine pulti ja tellis omale loo. Siis jälle esimene jne. Väga vinge. Selle briti perekonnaga kohtusime ka tantsuplatsil ja ta ema rääkis mulle heldimusega, kuidas poiss õpib näitlejaks. Ma oleks ka tahtnud käsi kokku lüüa ja öelda, et näed, minu poeg käis meil kohalikus superstaari saates, aga ma ei saanud 😀 Pole poeg. Pole isegi vend mitte. Aga tunne oli küll siuke, nagu oleks. Nii uhke tunne oli!

Meie grupi omavaheliste suhete kohta arvas järgmisel hommikul taksojuht hoopis seda, et Madis on meie kõigi isa 😀 Nüüd on vist küll kõik variandid ära arvatud, et kes kellega millistes suhetes on. Et me oleme neljakesi lihtsalt kolleegid ja sõbrad, seda ei ole samas mitte kunagi pakutud.

Mis mul sellest reisist veel meelde jääb?

Minu vana hea klassika, et ma üritan mingi teise riigi rahaga maksta, tuli ka jälle ära. Rumeenias ja Londonis üritasin kogemata maksta Maroko rahaga ja seekord siis Türgi rahaga. Õudselt piinlik 😀 Nüüd on rahakotis veel üks Bulgaaria kümnekas ka juures. Huvitav, kus ma sellega järgmiseks maksta üritan?

Pokkerit sai mängida. Ma mängin ju väga harva. Seekord arvas turniiridirektor pärast lõppu, et staff võiks oma mängu teha. 10 euri nägu ja ka meie ostsime end sisse. Kokku alustas meid vist 11 ja kõik pressisime end ühe laua äärde. See oli võimalik, sest sealses kasiinos olid väga suured ja uhked kosmoselauad. Igal mängijal oli ülimugav oma tugitooli moodi tool ja lisaks topsihoidjale ka tuhatoos, sest seal kasiinos võis suitsetada. Lisaks voolas õlut ojadena. Lihtsalt telli, maksma me ei pidanud. Mäng oli meil nii pagana lõbus, et kõrval teisi turniire mängivad inimesed kindlasti kuulsid meid karjumas ja mõtlesid, et mis seal siis nüüd toimub…

Ja muidugi jäävad meelde jalkaõhtud. Ma olen üks väheseid eestlasest Inglismaa fänne. Ja Inglismaa-Rootsi mängu ajal sulandusime me brittide sisse ära. Mul oli jube hea meel, kui Inglismaa võitis. Päris paljudes baarides terves kuurordis oli õnnelikke inglasi õhtul tantsu löömas. Möll oli kõva.

Samas hoopis meeleolukam oli Horvaatia ja Venemaa mängu vaadata. Terve baar oli täis venelasi ja kohalikke, kes olid Venemaa poolt. Me otsustasime oma grupis, et pooled on Venemaa poolt ja pooled Horvaatia poolt. Mina ja Heimar olime Horvaatia poolt ja ühtlasi siis ka ainsad Horvaatia fännid terves baaris. Niisiis pidime me kõva häälega karjuma, kui Horvaatial hästi läks, sest mitte kedagi meid toetamas polnud. Õudselt lõbus oli jälle.

Minu jalkarõõm sai teatavasti eile otsa. Tegelikult ma arvasin, et kogu jalka MM jätab mind täies mahus külmaks ja ma ei vaata ühtegi mängu. Juhtus aga see, et ma vaatasin kõiki mänge, mida vähegi sain. Ja mulle meeldis! Eilne õhtu oli mu jaoks kurvastav, aga samas kui ikka nii halvasti mängida nagu Inglismaa mängis, siis ei olnud ükski muu lõpplahendus mõeldavgi. Ise nad käkkisid ära.

Finaali vaatan ma sellegipoolest ja ilmselt vaatan ka pronksimängu, ehkki mu meelest on jalkas nagu pokkeriski – kui sa just ei tule 1. kohale, siis oled sa kotti saanud ja ükski teine tulemus ei rõõmusta sind. Aga võib-olla on see minu isiklik traagika.

Kuna jalka saab kohe läbi, siis tuleb hakata enda ülejäänud suve millegi muuga sisustama. Aga millega? Mina küll ei tea.