Kinoprobleemid

Sa saad aru, et sul on tegelikult elus kõik hästi, kui üle pika aja üks enim ärritavamaid asju on see, et AirBaltic saadab sulle enne järjekordset lendu 8 (sic!) e-kirja, millest 6 soovitavad enne lendu pagasit kaasa osta. Hea AirBaltic, lolliks oled läinud või? Samas, go me! Kui see ei ole esimese maailma probleem, siis mina ei tea, mis veel on.

Mitte et mind ei kurvastaks poliitikas toimuv. Sellist sündmuste arengut ma küll ette ei näinud. See, et tavalised inimesed on lollid, mind ei üllatanud (100 000 häält EKREle), aga et Ratas on nii võimuahne ja üle laipade mineja, tuli küll üllatusena. Seni oli ta mulle pigem sümpaatse mulje jätnud. Nüüd ei erine Savipätsist mitte millegi poolest.

Pikemalt sellel teemal ei peatukski, sest päris palju on juba erinevate inimeste poolt öeldud. Kui kuskil korjataks protestimiseks mingeid allkirju, siis ma selle ka annaks. Aga hanguga Toompeale lärmama ei lähe. Ega aerosoolvärviga Keskerakonna kontoriseinu haakristidega sodima. Samas tunne on küll siuke, et tahaks ometigi midagi teha, sest jõuetuna pealt vahtimine on hirmus. Mulle meeldis üks Kauri kommentaar Ritsiku blogis, kus ta ütles, et ta mitte ei karda, vaid ta jälestab. Ma tunnen sama. Natuke kardan ka. Mitte neid ebaolulisi pisiasju, milles tänaseks entusiastlikult pead noogutades kokku on lepitud, vaid üldist meelestatust, mis hakkab meie riigi väärtusi esindama. Igasugune  kitsarinnalisus ja oma villastes mõtetes kinniolek pole minu jaoks konservatism, see on mu jaoks puhas tagurlus. Ma ei taha elada tagurlikus riigis, sest mul pole tagurlastega mitte midagi ühist. Väkk.

Samas, kui nüüd juba vingumiseks läks, miks mitte sama liini jätkata. Käisin kinos üks päev. Kui juba Eesti filmide vaatamiseks on läinud, siis tahtsin vaadata ka filmi “Mehed”. Ma ei tea, mida ma mõtlesin. Ärge küsige, miks selline valik. Üks märtsi jooksul tehtud halvimaid otsuseid, peaks mainima. Jaanuari halvim otsus oli filmi “Lõbus perekond” vaatama minek, sel kuul siis sedasi.

Poole filmi pealt ma minema ei kõndinud, aga turundusinimesena seda filmi vaadates oli oksemaik suus. Ma ei saanudki kohe aru, kas ma olin tulnud filmi või reklaami vaatama. Product placement, kui see on stiilselt tehtud, ei ole sugugi häiriv. Kui see on odavalt ja saamatult teostatud, siis on see maksimaalselt piinlik. Tekib tunne, et filmi sisu on täiesti teisene, vaja oli lihtsalt mingit reklaamvideot, mida kinos inimestele näidata ja see on siis filmiks maskeeritud. Sealjuures väga halvasti.

Näitlejate nimed kõlasid minu jaoks paljulubavalt. Peaks ju olema head tegijad. Aga kas olid? No ei olnud. Arvestades, et neil tuli kehastada iseennast. Ehk siis kõik oleks pidanud olema väga loomulik. Millegipärast esitati päheõpitud teksti, milles puudus igasugune loomulikkus ja seda oli tõsiselt halb kuulata. Kui rumal oli stsenaarium, sellest ma ei hakka üldse rääkimagi.

Kui film läbi sai, nägin, et üks naine oli filmi vaatama tulnud oma ca 7-8aastase tütrega. Väga halb mõte. Mida pakub lapsele film, kus räägitakse keppimisest ja tehakse hulgaliselt kepi”nalju”, mis pole üldse naljakadki?

Ühesõnaga, ärge seda filmi mitte mingil juhul vaatama minge. Ma enne kinno minemist üritasin netist infot leida, aga kiiruga ei leinud. Oleks arvutusi lugenud, siis poleks ma ka läinud.

Järgmine asi, mida ma tegelikult tahaks kinos ära vaadata, on Ott Tänaku film. See treiler tundub mulle üsna tore. Pärast Tõde ja õigust on muidugi üleni riskantne Eesti filme vaatama minna, sest need kõik tunduvad selle kõrval odavad ja nõrgad. Puudub tunne, et siia on läinud vaeva ja raha.

Miks ma seda raha nimetan, on see, et minu kui kinokülastaja jaoks maksab pilet alati sama palju. Toidupoes ma tean, et kui ma ostan vorsti, millest 70% moodustab saepuru ja vahtplast, siis ma ei hakkagi ootama, et seal liha ka on. Kui ma maksan kaks korda rohkem, siis tekib juba õigustatud ootus, et äkki on ikka söödav ka. Kinos käies seda luksust pole. Maksad aga pileti kinni ja kas see ajaline ning rahaline investeering end ka ära tasus, selgub alles pärast. Ehk et ma oleks võib-olla vähem pettunud, kui mingi odavsaasta vaatamise eest küsitaks vähem raha ja kvaliteetselt tehtud filmid, kuhu on läinud mitu korda rohkem vaeva, on vastavalt kallimad. Võimalik, et ma käiks vähem kinos, aga vähemasti ei peaks ma sealt tagasi tulema tundega, et viskasin just 7 eurot vastu maad ja kinkisin mingitele klounidele oma elust poolteist väärtuslikku tundi, mida ma enam mitte kunagi tagasi ei saa.

Sellega ma vingumise praeguseks lõpetan. Küllap varsti jälle.

Advertisements

Nii palju siis MJ armastusest

Ritsik vaatas hiljuti saadet “Alasti ahvatlus” ja šokeerus natukene. Ma olen ka vaadanud ja šokeerunud. Aga täna sain palju suurema šoki, kui vaatasin ära Michael Jacksoni poistearmastusest rääkiva dokumentaali “Leaving Neverland” I osa…

Ma olen Michael Jacksonit armastanud sellest hetkest alates kui mu kõrv tema muusikat esimest korda kuulis. “Black and White” oli see lugu, mis mulle nii kohutavalt meeldis, sest selle videos oli Macaulay Culkin, kes oli nii bad ass. Ja laul oli ka nii hea. Nagu kõik MJ laulud. Seda ei arvanud ma ainult lapsena, ma olen selles veendunud olnud ka kuni tänaseni.

Muidugi olin ma ka kuulnud kunagi jutte, et Michael tegi oma Neverlandis poistega asju. Aga ma ei uskunud neid jutte. Sest ma polnud neisse süvenenudki. Ja eks igasuguseid jutte võib rääkida. Pealegi ma ei mäleta, et seda teemat nii laiapõhjaliselt käsitletud oleks. Nii kõva nimi ja nii keskpärane skandaal…ma ei tea, tavaliselt tõmmatakse selliste asjade peale saag nii kõvasti käima, et pole võimalik asja detailsusteni mitte teada. Mingil põhjusel oli see minust igatahes mööda läinud. Kuid alles hiljuti valmis HBO-l 2-osaline dokk, mida saab Youtube’ist täiesti vabalt täispikkuses vaadata.

Ma ei tea, kas ma hakkan siin kõike ümber rääkima või tahate ise vaadata? Vaatamine oli päris häiriv 😦 Sest sa saad oma armastatud artisti kohta sellist infot, mis lööb pahviks ja valmistab pettumust.

Kõik taandub lõpuks sellele, et kas mehed, kes dokumentaalis rääkisid, valetavad või mitte. Kes ei suuda/taha uskuda, eks see vabandab enda jaoks välja, et mehed valetasid. Kes on valmis uskuma, see saab aru, miks taoline saade juba 25 aastat tagasi ei ilmunud. Ja mina vist saan aru, miks.

Esiteks on kohutavalt uskumatu, kuidas sellised asjad juhtuda said. Praktiliselt laste emade silme all. Karm, kui suur faktor ikkagi raha on. Kui tegemist on rikka ja kuulsa inimesega, siis ta päriselt saabki endale osta, mida iganes ta tahab, sest tema suhtes ollakse pimedad. Tahetakse lihtsalt tema läheduses olla, omamata vähimatki kahtlust, kas kõik, mida see inimene teeb või kes ta on, on ikka hea ja õige.

Kas keegi kutsuks endale külla suvalise võõra täiskasvanud mehe, kes tunneb huvi sinu 7-aastase pojaga sõbraks saamise vastu? Vaevalt küll. Kas keegi lubaks sellel täiskasvanud mehel oma 7-aastase pojaga üksi ühes ruumis viibida? No vaevalt küll. Veel vähem siis ühes toas (voodis) magada ja niimoodi ikka päevi ja nädalaid… Aga kui see mees on kuulus, tema raha toob “kasu” tervele perele (kallid hotellid, reisid, kingitused, kontserdid ja muud VIP-hüved), siis palun väga… Tundub ju uskumatu?

Imestan, et need filmis rääkivad mehed on tänaseks veel terve mõistuse juures. Ma ei tea, kui palju tunde teraapiat raviks kulunud on, sest mul on II osa veel vaatamata. Aga ise kahtlustan, et väga palju tunde. Nad olid ju tol ajal alles kujunemisjärgus lapsed. Ja kui keegi täiskasvanu õpetab sulle asju, olgugi et need on imelikud, siis laps ei pruugi kahtlustadagi, et need asjad ebanormaalsed on.

Kui mina laps olin, siis ma näiteks mingis vanuses ei teadnudki, et mu isal on pärisnimi ka. Mina arvasin, et tema nimi on Issi. Olin väga üllatunud, kui selgus, et nii see polnud. Ja ma olin lausa 2. klassis (7-aastane), kui ma teada sain, et isade vendasid ei nimetata kaupodeks, vaid see on päriselt ikkagi inimese nimi. Kuna minu isa venna nimi on Kaupo ja minu klassiõe onu nimi on ka Kaupo, siis ma olin veendunud, et isade nooremaid vendi kutsutaksegi kaupodeks. Et see on samamoodi üldine nagu nimetus issi – kõigile üks ja üldine. Laste loogika töötab teistmoodi, paljusid täiskasvanutele elementaarsena tunduvad asjad ei pruugi lastele sugugi nii elementaarsed olla. Maailmapilt kujuneb selle põhjal, mis on lapse enda elus toimumas ja mida ta omal nahal kogeb. Nii et mina ausalt öeldes ei imesta, kuidas suhted nii hästi ja probleemideta Michaeli ja poiste vahel toimida sai.

Kõige rohkem jäid kummitama ühe mehe öeldud sõnad: aga kõik armastasid teda, seega oli ta üleni justkui heaks kiidetud. Muidugi oli seda inimest turvaline armastada, sest miljonid armastasid teda, jumaldasid teda. Enda ema ju ka kiitis kõik heaks. Kust laps pidanuks teadma, et midagi valesti on?

Ah et siis pidanuks aru saama, kui asi seksuaalseks kiskus? Kusjuures need mehed räägivad täiesti ausalt ära, kuidas see kõik mitte lihtsalt normaalne ei tundunud, vaid isegi meeldis neile. Loomulikult ei ole lapsed seksuaalsed olendid, kes teaks, mis seks on ja oskaks seda tahta. Aga kui neile seda vähehaaval tutvustama hakatakse? Kui selgub, et füüsiline puudutus, kui keha selleks bioloogilises mõttes valmis on, on tegelikult meeldiv? Kui seda tutvustab lapsele inimene, keda ta jäägitult usaldab? Ja armastab? Sest lapsed kiinduvad kergelt. Mu endagi käest on üks väike laps kunagi küsinud, kas ma saaksin tema emaks hakata. Ja palun nüüd mingeid paralleele mitte tõmmata – tegemist oli grillpeoga, mitte minu ebaterve huviga väikeste poiste vastu. Fakt on see, et lapsed on usaldavad ja nende armastus ja kiindumus on siiras. Kui mõelda sellele, et keegi on võimeline selle puhta armastuse ja siiruse segama seksuaalse lähedusega, et selle peal oma haigeid kihke välja elada…see teadmine teeb vihaseks, jõuetuks ja kohutavalt kurvaks. Valus on nende laste pärast.

Täna räägivad need mehed asjast kuidagi stoilise rahuga. Ma ei tea, äkki nad olid enne intervjuude andmist mingeid rahusteid võtnud. Või on nad lihtsalt väga tugevad inimesed. Või on see ikkagi väga hea teraapia, mida nad on saanud. Ma ei tea, mis see on. Aga see on kokkuvõttes üks võigas vaatamine, mis raputab korralikult läbi.

Vaadake seda filmi. I osa siin. II osa siin. Ja rääkige oma lastele, millised suhted sõpradega on normaalsed ja millised mitte.

Mis tundega ma pärast seda filmi MJ muusikat kuulan, ma ei tea. Pean selle kõige üle tõsiselt järele mõtlema. Talenti oli tal rohkem kui kellelgi teisel, keda me staariks nimetame. Aga mis hinnaga me seda sära nautinud oleme… Liiga kõrge hinnaga.

Tõde ja õigus

“See on parim Eesti film, mida ma elus näinud olen,” õhkasin ma sõbrannale pärast filmi lõppu. Vau. Vau. Vau!

Olgu öeldud, et “Tõde ja õigus I” on minu kõige lemmikum raamat üdse. Ma olen seda lugenud küll ainult kaks korda, aga neist kahest korrast piisas, et jätta minusse tugev mälestus. Nii mõnusalt raskemeelne ja käsitleb teemat, mis mullegi väga oluline on (ma olen suur oma õiguse tagaajaja). Ehk siis üks väga tugev eeldus heaks filmiks oli olemas. Sama põhjus küttis ka ootused väga kõrgeks. Küllap on võimalik ka väga hea lugu p***** keerata, kui valed inimesed asja kallale lasta.

Selle filmi kallale olid lastud täpselt õiged inimesed. Muide, ka Armin Karu nimi vilksatas kaasprodutsentide nimede seast läbi. Kas ta toetas filmi valmimist ainult rahaga või tegi midagi muud – vahet polegi, sest tulemus on täiesti vaimustav.

Sõbranna arvas, et kui mu lemmikraamat, siis kindlasti on mul tegelaskujudest mingi oma pilt kujunenud ja nähes nüüd neid mingi võõra näoga, võib see mu elamust varjutada. Õnneks seda ei juhtunud mitte ühegi karakteri puhul. Milline näitlejavalik…mul pole sõnu. Minu jaoks tegid kõik täiskasvanud näitlejad sellised rollid, et ma uskusin neid igal sekundil jäägitult. Nad suutsid mu kaasa elama panna, nad tegid 100% kõike seda, mida neil vaja teha oli. See tase ikka täiesti üllatas mind. Lapsnäitlejad…nendega oli asi pigem nii ja naa. Aga arvestades nende rollide marginaalsust, see ei häirinud.

Loodusvaated. Appi, ema, kui ilus on Eestimaa. Kes iganes neid võttepäevi valis – ilma arvestades ulmeliselt hea valik. Talvekaadrid olid ikka väga talvekaadrid, kevadised-suvised jällegi omas mahlas kaunid. Kui õues oli pakane, siis see oli läbi ekraani tunda ja samas oli see kõik visuaalselt nii ilus, et ilusam ei saakski olla.

Emotsioonid. Vahepeal oli selline tunne, et olen vaatama sattunud komöödiat – nii palju nalja sai. Aga see pole klassikokkutulekulik oih-till-jäi-püksiluku-vahele-ihihihi-munad-ka tüüpi labasus. Need naljad on just sellised muhedad palakesed, et sa neelad need alla ja muheled oma toolis mõnust, sest see huumor on nii täkesse. Mõned kohad on naljad, mis on mõeldudki naljaks, teised kohad ei ole mõeldud naljana, aga mõjuvad nagu naljad. Imeline. Ja nutta saab ka. Minul olid silmad vett täis, mu sõbrannal olid ka, nii minu kui sõbranna kõrval istuvad nimesed pühkisid pisaraid. Nii et emotsioonidegagi oli selles filmis hästi.

Inimeseloomad, kui te üldse siin ilmas grammikestki kultuuri hindate, minge kinno. Leidke see 2 tundi ja 45 minutit ja te ei kahetse. Kui lähete kohe ruttu, jõuate võib-olla veel ühe või paar korda vaadata, enne kui kinokavast välja läheb. Ma olen 99% kindel, et mina lähen vaatan seda vähemalt korra veel.

Blogimeem

Ritsik kirjutas, et teised võiks ka teha ja kuna ma täna juba nagunii sule tindipotti kastsin, siis miks mitte.

Kui sa peaksid loobuma oma bloginimest/domeenist, millega sa selle asendaksid?

Ma ei tea, mis nimi see oleks, aga kindlasti jätkaksin ma edaspidi 100% anonüümselt, ilma oma isikut kuidagigi paljastamata. Mulle ei meeldi, et mind loevad mitmed inimesed, keda ma ei taha siia lugema. Ainus võimalus neist vabaneda oleks alustada puhtalt lehelt. Üldse, siis saaks kirjutada südamest rohkem asju ära. Praegu ei saa.

Kuigi need, kes mind juba veidi teavad, tunneksid mu arvatavasti ära ka puhtalt teksti põhjal. Mul alles hiljuti oli selline juhus, et üks kolleeg, kellega oleme ühe konkreetse kliendi jaoks palju kirju teinud, sai tollelt ettevõttelt ise nende kliendina kirja ja lugedes arvas, et see on minu kirjutatud. Nali selles, et kiri ei olnud minu kirjutada, aga too konkreetne lause, mis talle minulik tundus, oli tõepoolest minu kirjutatud. Ma pidin tooli pealt maha kukkuma, kui see välja tuli. Samas äge 🙂

Keda tahaksid oma blogi sponsoriks/koostööpartneriks, kes veel seda ei ole? 

Ma ei ole “koostööst” huvitatud.

Nimeta mõni blogija, kes sind inspireerib? Kuidas? 

Keda ma loen, see järelikult ikka kuidagi inspireerib. Sest miks ma muidu loeks. Mul on Feedlys 30 blogi, WordPressiga loen ilmselt mõnda veel.

Ta kirjutab veelgi harvem kui ma ise, aga krsi on kindlasti mulle üks neid blogijaid, kelle moodi tahaks olla. Ta tundub seltskondlik, edukas, tark, emotsionaalselt tugev, huumorisoonega, armastab reisida, armsa perega, tundub õnnelik. Mitu joont meil inimesena kattuvad. Aga kõike, mis (veel) ei kattu, ma tahaks, et kattuks 🙂

Mis on kõige naljakam blogipostitus, mis sa viimasel ajal lugenud oled?

Rents suudab mind alati naerma ajada, kui ta kirjutab postituse, mille eesmärk on lugeja naerma ajada.

Kelle blogi kujundus sulle kõige rohkem meeldib? Kas üldse jälgid teiste kujundusi või on suva? 

Mul on täiesti suva. Ma ei käi blogisid lugemas silmailu pärast. Seega mind ei huvita pildid ega midagi. Ma tahan sisu. Ainult sisu 🙂

Kui sa peaksid valima ühe blogija, kellega sa saaksid päevaks kohad vahetada, siis kellega ja miks? 

Epp. Ma arvan, et tal on päris tore elu ja miks mitte ka ise nautida vahelduseks õnne ja armastust täis elu. Mida temal on palju, on mul vähe.

Kas oled mõni blogijaga, keda loed, ka kohtunud? Kellega sooviksid kohtuda?

Olen ikka kohtunud. Ritsikuga, Marise ja Riinaga Londonist, Lendavaga, Marcat nägin ju suisa lennukis alles eelmisel aastal. Kirjalikult olen suhelnud palju rohkematega, ma mõtlen siis e-mailides või chatis, mitte kommentaariumis. Usun, et elu viib kokku veel nii mõnegi blogijaga. Kui aeg küps, küll see juhtub.

Kas ja kui palju mõtled blogi sulgemise peale?

Ma olen aastate jooksul aadressi vahetanud vist kolm korda. Hüpanud eest ära, kui on tundunud vajalik. Jah, mõtlen praegugi vahel. Tunnen vahel, et mu privaatne nurk on ära võetud. Aga siis löön jälle käega ja mõtlen, et see on minu elu ja ma ei pea teiste inimeste pärast tegema midagi, mida ma südames teha ei taha. Mulle meeldib blogida. Ja seda rõõmu veel valmistada mõnele, et oh jumal tänatud, pani kinni – bitch, please. Ei iial.

Mida arvab sinu pere blogimisest? 

Päriselt lähedane pere – no kindlasti nii ja naa. Keegi ei taha siin enda kohta midagi halba näha. Aga elus ei ole ainult suhkur ja lillelõhn, vahel on ka negatiivseid emotsioone. Ma selline pole, kes läheb näkku röökima. Elan kuskil vaikselt omaette välja ja pärast parem edasi minna. Tegelikult pole see ette nähtud, et kui ma parasjagu ventileerin, siis tulevad need siia lugema, kelle üle ma ventileerin. Vahel satuvad. Aga kui ise ei satu, kuid nähakse võimalust kellegi teisega seoses pask üles keerutada, siis seda võimalust kasutatakse mõnuga. Lühidalt…mis siin öelda. Ma ei pea iga veresugulust enam perekonnaks. Sellega las jäädagi see küsimus.

Kui su mehele ei meeldiks, et blogid, kas lõpetaksid? Miks? 

Ma olen nüüd juba nii vana inimene, et kui ma kunagi peaks jälle suhtesse sattuma, siis ainult sellise inimesega, kes aktsepteeriks mind sellisena nagu ma olen. Kellele ma isegi meeldiks sellisena. Blogimine on osa minust. Ühegi teise inimese pärast ma seda lõpetada ei kavatse.

Kas kadestad mõnda teist blogijat ja miks? 

Heas mõttes ma loomulikult kadestan mõndasid blogijaid. Neid, kes on õnnelikus suhtes. Vahel tundub, et kõik teised peale minu siin maailmas on 🙂 Aga tegelikult on mul nii palju vedanud, et mul on ka selliseid sõpru, kes on vallalised. Mitte et ma teistele halba sooviks, aga seltsis ikka lihtsam vabu momente veeta, seiklusi arutada ja üksteisele toeks olla.

Lisaks… ma tahaks olla ka selline, kes kõigile meeldib. Näiteks Marca ei kuule kunagi kelleltki ühtegi halba sõna. Isegi Kaur ei sõima teda kunagi. Ritsik samamoodi – alati armastatud. Ma tahaks ka.

Teised blogijad, tehke ka meemi! 🙂

Miks nii vaikne on

Näitan vahepeal siia ka nägu. Miks pole vahepeal näidanud? Sest kiire on. Ja ei tee üldse nalja. Olen vahepeal natuke elust lausa ära väsinud. Ei, valetan. Töötamisest. Elu on ilus. Lihtsalt tööl on nii kiire, et kui ma pean samamoodi jätkama, järgneb sellele läbipõlemine.

Sellepärast ma ei ole jaksanud olla ka nii palju seltskondlik, nagu ma tahaks. Ehkki mul endal on tunne, et selliseid vaikseid päevi ja õhtuid, kus ma olen lihtsalt üksi ja omaette, tuleb ette haruharva. Tegelikult tulebki. Mul ikka ja jälle käib keegi külas või olen ma ise kuskil. Ja see kõik on väga tore. Mul on lihtsalt aja ja elu planeerimise probleemid. Ma olen nende probleemide lahendamise kallal 🙂 Seega loodetavasti läheb peagi paremaks.

Ja kui läheb paremaks, siis ma jõuan blogi ka rohkem kirjutada. Sest näiteks üks lugeja tundis puudust minu Eesti Laulu põhjalikust analüüsist. Nii nunnu! Ma oleks tahtnud seda teha ka, aga lihtsalt ei jõudnud. Käisin välismaal tööl, tagasi jõudsin teisipäeval, pärast mida tegin päevatööd ja siis magasin 3 tundi uinakut, ärkasin korraks ja siis uuesti magama. Kolmapäeval käis sõber külas, pärast seda vaatasin MKRi osi järele. Neljapäeval haigestusin õhtul ja läksin kell 10 õhtul magama, lootuses halb enesetunne ära magada, aga see ei õnnestunud. Tunni pärast hakkasin oksendamisega pihta ja lasin hommikuni välja. Vahepeal sain magada ka. Kas pole mitte tihe graafik?!

Reedel võtsin esimest korda 2,5 aasta jooksul haiguspäeva. Muidugi oli arvuti lahti ja aeg-ajalt üritasin sinna ka piiluda, aga olin füüsiliselt nii läbi, et no ikka täiesti läbi. Nädalavahetuseks olin aga lubanud ema juurde minna ja seda ma ei saanud tühistada, sest poleks läinud, ei oleks saanud enne aprilli uuesti minna. Jah, mul on kuni aprilli keskpaigani kõik nädalavahetused kinni. Oi, ei ole aprilli keskpaigas ka tegelikult vaba. Ühesõnaga, mais on vaba alles. Vot niimoodi ma elan. Ja ärge arvake, et need nädalavahetused on kõik mingid suured lustimised. Neist kaks on vaba aja alla arvestatud, ülejäänud on töö.

Nii et kui ma siin blogis ei jaksa kirjutada, siis andke andeks, eksju. Ma igatsen teid ka.

Eesti Laulu ma eile siiski vaatasin. Minu lemmik oli Uku laul. Superfinaali pääsesid muidugi täpselt need kolm, kellel ainsana sinna asja oli. Aga võitis mulle neist kolmest kõige vähem meeldinud laul. Ma tahtsin Uku võitu, sest ma panin 5-eurose panuse tema võidu peale. Aga mõtlesin, et kui Stefan võidab, siis see on ka tore, sest ta ise on tore ja laul ei ole kaugeltki halb. Aga Stig Rästa laul mulle seekord ei meeldinud, ilmselt tean liiga mitmeid teisi Stigi laule, mis mulle rohkem meeldinud on. Ehk et minu jaoks müstika, et omal ajal “Eliisele” ei võitnud, aga nüüd see laul võitis…Nagu…nalja teete v?

Aga see on tüüpiline. Kui Eesti Laul mulle pettumust ei valmista, siis on midagi mäda kuskil. Mõni üksik aasta on ka mäda olnud. Kahjuks sel aastal ei olnud. Kui üldse nüüd nendest lauludest midagi arvata, siis ma tahaks mõne loo kohta öelda, et vot see oli tõesti pask. Aga ma ei taha siia internetti kirja panna. Sest ma vaatasin #vihkaüksi Radarit ja noh…inimesed ise ju arvavad, et on väga hea lugu. Mis ma siis hakkan nüüd.

Mis mulle aga absoluutselt ei meeldinud, olid vaheklipid. Sorry, selle pean välja ütlema. Need olid sellised, et vaatad ära, kortsutad kulmu ja mõtled, et wtf? Mis see oli? Kus see nali oli? Millest ma aru ei saanud? Väga mage. Et neegrinaljad on juba kulunud, seda ei hakka mainimagi. Et naljad nii läbimõtlemata ja ajuvabad olid, see oli lihtsalt kurb. Hea küll, ma saan aru, kui mõnikord nali välja ei tule. Siis mõeldakse edasi, kirjutatakse uued naljad. Aga need olid kelleltki juba heakskiidu saanud!? Ilmselt mitmelt inimeselt. Ehk et ahh?!?

Näe, tuleb üle 49 aasta internetti ja kukub kohe vinguma, onju. Õudne inimene.

Positiivset? Teen trenni endiselt, kujutage ette. Ema tegi komplimendi: “Sa oled nii peenikeseks jäänud, et hirmus on.” 😀 Tegelikult ei ole hirmus. Väga hea on! See tunne, et sa lähed poodi ja proovid riideid ja KÕIK sobib… Hindamatu. Kapp hakkab teksadest juba üle ajama. Sest ei ole võimalik minna poodi, kus on hirmkallid teksad piinlikult soodsa hinnaga, need passivad jalga nii hästi, et nutt tuleb peale, ja sa jätad ostmata. Ei jäta ju ometi. Täna katsetasin ühtede teksadega, mis ma ostsin ajal, kui ma veel vanasti trenni tegin. Ma ostsin netist, nii et ma ei teadnud, et need mulle jalga ei mahu. Aga ei ole raatsinud ka maha müüa. Ühesõnaga, mõtlesin, et proovin, kaugele mul veel keha voolimisega minna. Ja püksid läksid eest kinni. Esimest korda elus. Umbes 2 kg maha võtta ja siis saab neid juba ka kanda. Lihtsalt see, et võimalik, et ma saan varsti oma elu parimasse vormi, on üks õudselt hea tunne.

Nüüd kukkus kekutama…

Aga saage aru, mul ei ole elus praegu väga palju muud rõõmu kui trenn 😀 Tunnen, et see on ainus asi, mida ma teen täiesti iseendale. Mitte keegi teine ei saa sellest kuidagi kasu, see on ainult mulle. Muidugi on töö ka tore, aga see on ikkagi teine asi. Klaverit ka õpin nii palju kui vähegi aega on. Kui te tahate teada, mis pala mul hetkel käsil on, siis vaadake Youtubest. See siin on küll teises helistikus, sest mul on üks veidi lihtsustatud versioon, aga lugu on sama. On ju mõnusalt sünge? Mulle ka meeldib. Raske on, aga ma punnitan.

Ja rohkem mul polegi. On kohutavalt kiire, tean, nii ei tohi jätkuda. Tegelen. Ja üritan varsti siin ka rohkem olemas olla.