On inimesi, kellele meeldib tööl KÄIA

Veel sügisel ma soigusin, kuidas ma vihkan tööl persetundide tegemist. Nüüd on mul töö, mille tegemise koht ei ole oluline. See tundus mulle ihaldusväärne ja ainuõige võimalus üldse tööd nautida. Mulle tuleb täieliku šokina, et leidub veel inimesi, kellele õudselt meeldib KONTORIS KÄIA!

Vana hea Perekool ei vea kunagi alt, kui soovid padukonservatiivide arvamust. Keegi oli teinud postituse, linkides artiklit, kus räägitakse Tele2 uuest kontorist. Selles uues kontoris ei ole enam klassikalisi töölaudu, kuhu asetada raamitud perepilt, lemmikkohvitass ja sünnipäevaks saadud kaktus. Seal saavad olema töö tegemise kapslid, kus, ma kujutan ette, on vaikus ja privaatsus. Seal saab kõrvaklapid pähe panna ja kuulata klappidesse kostuvat ülivaljut diskomuusikat, ilma et see naabreid segaks, ja ilmselt ka süveneda, ilma et peaks kuulama kohvipausi ajal pläravaid kolleege, kes keskendumist segavad.

Mida arvavad Perekoolikad? Et see on ikka uskumatult halb mõte. Sest kes see jaksab oma rasket läpakat tööle kaasa tassida iga päev. Või hommikul võidu joosta, et kellele jagub ruumi ja kellele mitte. Samuti on väga keeruline liikuda töökoha ja koosolekuruumi vahel nii, et kaasas on läpakas, läpakakott, pastakas, märkmepaber, kohvitass või veepudel hambus.

Kindlasti peab olema oma kindel töökoht, sest inimene vajab rutiini. Loen, hõõrun silmi, loen uuesti ja imestan. Inimene vajab rutiini. Et see on hoopis meeldiv, kui kontoris on oma laud, kus 8 ja pool tundi (sest lõuna ei lähe tööaja sisse) täis tiksuda! Konkreetne kindel koht, kuhu igal jumala hommikul tulla, kindel aeg, millal PEAB, nui neljaks, ärkama. See kõik on minu jaoks õlgu väristama panev. Aga on inimesi, kes leiavad, et see on PARIM ja ihaldusväärseim viis tööd teha.

OEH!

Oleme ka ise tööl arutanud, kas kontorit üldse on tarvis. Mina ütlen, et ei ole. Minul ei ole kontorit absoluutselt vaja. Ma arutan kolleegidega asju hea meelega, aga selleks ma ei vaja kontorit. Ma võin kokku saada ka kohvikus, näiteks lõunal. Või räägin telefonis. Skaibis. Vahet pole. Kontorisse minekut ma absoluutselt ei igatse.

Saan aru neist, kes ei taha kodus töötada. Näiteks on neil kodus väiksed lapsed, kelle kõrval ei ole võimalik süveneda. Kodus on pidevalt mingi action ja mäng. Või tundub kuidagi veider kõrvaltuppa pageda, kui lapsehoidja või abikaasa samal ajal lastega tegelema peab. Siis on tarvis kohta, kuhu minna vaikselt süvenema.

Või on inimesed, kes kipuvad kodus asendustegevusi otsima. Töö on viimane, mida tahaks teha. Küll on vaja nõusid pesta, siis oleks vaja pesu pesema panna, Delfi tahab lugemist, aknad tahavad pesemist, rõduklaasid on samuti häirivalt mustad, võib-olla tahavad ka villased sokid nõelumist…no kõik sellised möödapääsmatud tegevused, mis hakkavad töötamist häirima. Ja seetõttu eelistatakse töötada kontoris, kus polegi muud teha kui tööd.

Mõnel on ka suur sotsiaalne vajadus. Tahaks kellegagi rääkida, mitte vaikuses kodus istuda ja oma asja kallal pusida. Tahaks küsida, kuidas seal pulmas läks, kus kolleeg nädalavahetusel käis. Või kellegagi kohvi juua. Kellegagi lõunale minna, mitte kodus eileõhtuseid jääke närida. Tahaks põhjust linnariided selga panna, mitte pidžaamas diivanil konutada, juuksed mitu päeva kammimata (selline olen kodus töötades mina).

Kuid innovaatilised kontorid ei takista ju kuidagi lastega inimestel, asendustegutsejatel ega suhtlejatel oma vajadusi tööl rahuldada. Neid oodatakse kontorisse, kui neil on seal hea töötada, aga neid ei aheldata sinna kinni. Neile antakse vabadus tööaega ise valida. Kui on probleeme hommikuti ärkamisega, siis saan aru, et taoline kontor julgustab öökulle tulema hiljem ja lahkuma samuti hiljem. Juhul kui töökohti on tõesti vähem kui töötajaid, annab see ju selge signaali, et kes ei taha kontoris istumas käia, see ei ole selleks ka kohustatud. Kas tõesti on mõnel inimesel hirm, et ÄKKI ei leidugi ühtegi sellist, kes ei taha kontorisse tulla? Lubage naerust möirata!

Kui klassikalised töölauad ära kaovad ja inimesed hakkavad tööaega vastavalt enese soovidele valima, jääb ära ka visuaalne hinnang sellele, kes, kui palju tööl “käib”. Muidu ju ikka hea ülemustel silmadega üle kontori lasta, et kui palju kaadrit reedel kell 16.30 kohal on. Mis iseenesest on ajuvaba näitaja. Mida see näitab? Mitte midagi ju. Oluline on see, et inimeste töö oleks tehtud ja korrektne. Ja kehvi tulemusi on juba palju keerulisem peita kui füüsiliselt kohal olla, et enese eksistents ära põhjendada.

Kuidas on võimalik, et sellised uuendused kellelegi negatiivsed tunduvad? Või on see siiski kibestumus ja kadedus, et enesel tööl mitte mingit paindlikkust pole ja viinamarjad on hapud?

Et oh ei, ärge mulle küll mingit paindlikkust pakkuge, minule meeldib nii nagu viimased 50 aastat on olnud ja kuna nii olen hakkama saanud, siis ma ei soovi kindlasti ühtegi muud varianti proovidagi.

Või võtavad seal sõna hoopis sellised inimesed, kes tegelikult ise kontoris ei töötagi? Kuna teenindajana on raske kodust töötada, siis tundub ebaõiglane, et kontoriinimesed ei peagi varsti võib-olla kusagil tööd tegemas “käima” ja sellest kadedus?

Või on need hoopis isiklikku kabinetti omavad töötajad, kellel on hirm, et ehk võtab see uus epideemia tuule alla ja neil kaovad ära turvalised privaatruumid, kus tegeleda millega iganes, aga kus uksel on nende nimi, mis annab võimaluse enese üle uhke olla ja tunda, et nad on elus midagi saavutanud?

Mõtteid?

Leheorjus sai keelu peale

Ebapärlikarp kirjutas samast asjast, mis mul juba mitu päeva peas marineerib.

Lehelapsed.

Hakkasin kommenteerima, aga jube pikaks venib.

Üldiselt ei saa ma ka aru, miks on õudne maailmalõpp, et Ekspress Grupp ei saa enam lapsi orjastada. Kui ma ei eksi, siis konkreetset tunnipalka lastel pole ja tasu sõltub müügist, eks? Ja jootrahast. Minu meelest on see väga imelik. Ma täiskasvanuna ei oleks iial nõus töötama kohas, kus mitte mingit põhipalka ei ole. Tulemuspalk – jah, väga tore, jootraha on ka tore, aga põhipalk peaks ka ikka olema.

Veel vähem saadaks ma oma lapse sellisele kohale tööle (kui mul lapsi oleks), kus laps jõlgub terve päeva linna peal ringi, aga tasu pärast võib-olla üldse ei saagi. Kui keegi lehti ei osta, tähendab see lapsele 0 eurot sissetulekut, aga ometi ei tähenda see seda, et ta tööd poleks teinud – vedas lehti ja tuututas tundide viisi linna peal ju sellest hoolimata. See pingutus ei vääri mingit tasu? Mida selline suhtumine lapsele töötamise kohta õpetab? Teed tööd, näe vaeva, aga kui õnneks ei lähe, laku panni?

Edit: Kas töökasvatuse ühe osana ei ole mitte vajalik lastele õpetada, et töötajatena on neil alati kohustused, aga ka õigused? Isegi (kellegi meelest) lihtsat tööd tehes on töötajal õigus saada õiglast (või vähemalt mingitki) tasu. On alati kohustus teha tööd teatud arv tunde, aga KUI ületunde tehakse, siis selleks, et saada ROHKEM raha, mitte MINGISUGUSTKI raha. Või sisendame lastele, et neil pole mingeid õigusi. Kui tulemustasu pole, pole mingisugust tasu, sest nemad on kõigest lapsed. Ja nad räägivad siis, kui kana pissib?

Ma olen mitu korda lastelt lehti ostnud, aga kõige haigem asja juures on see, et ma pole kordagi ostnud, sest ma nii hullult tahaks seda ajalehte. Olen ostnud, sest lastest on kahju. Peavad täiskasvanutel bussides ja tänaval sabas käima ja nuiama “Osta ära”. Selle nuiamise peale oma müük (või reklaam, nagu Ekspress Grupp ise seda ettevõtmist nimetab) üles ehitada on ikka päris hale.

Tegelikult on imelik, et lehelaste positsioonile mingi utoopiline tung on. Vähemalt leheveergudelt on selline mulje jäänud. Et on sadu lapsevanemaid, kes võsukese järjekorda panevad ja ootavad, millal asjaks läheb. Töö õpetab last raha väärtust tundma ja annab üldise harjumuse tööd teha? Miks üks 7-aastane üldse peaks tööle mõtlema? Kas 7-aastane ei võiks lihtsalt lapsepõlve nautida ja suvel maal vanaema juures mängida, puu otsas ronida, järves ujumas käia ja onne ehitada? Mis hea pärast on nii õudne rutt talle töötamist tutvustada? Kas tal pole võimalik terve edasise elu jooksul veel piisavalt palju tööd teha? Tervenist 70. eluaastani. See teeb päris hea hulga aastaid ja seda ka ilma, et 7-aastaselt peale peaks hakkama.

Taskuraha saamiseks midagi tegemine peaks juba piisav õpetus olema, et raha ei kasva puu otsas ja raha ei jaga pangad kuu lõpus-alguses inimeste arvetele niisama lihtsalt. Peenarde rohimine, kodu koristamine, vanaema abistamine maal ja muud sarnased tegevused on ju piisav, et tekiks mõistmine, kuidas raha teenitakse? Seda aastaringselt. Või ei? Et kuna on suvi ja kooli pole, siis võiks lastele ikkagi suurema hunniku kohustusi peale panna, sest mida need volaskid vedelevad?

Oma lapsepõlvest mäletan, et sai igal suvel vanaema juures käidud. Seal tuli muidugi tööd ka teha. Rohida, marju korjata, nõusid pesta (see oli suur ettevõtmine, kuna vett meil majas kraanist ei tulnud, kuuma vett sai sauna katlast). Ma ei mäleta, et töö tegemist õudselt nautinud oleksin. See oli tüütu ja parema meelega tahtsin ma mängida, metsas käia või raamatut lugeda. Lehepoisi amet miski ihaldusväärse ja prestiižsena küll ei tundunud. Ehk on muidugi viga minus endas. Õnneks minu vanemad ei nõudnud, et ma 7- või 10-aastasena endale raha teeniksin. Taskuraha ma ilmselt hunnikutes ei saanud, aga kõht oli alati täis ja katus pea kohal.

Ebapärlikarp tõi väga hea näite selle kohta, kuidas laps saaks proovida inimestega suhtlemist ja töisemat olustikku läbi väga meelelahutusliku ja mõnusa viisi – laadal. Neid toimub ju Tallinnas söögi alla ja söögi peale. Müügu oma mänguasju või emaga-vanaemaga küpsetatud pirukaid. Suhelgu, kaubelgu. Vähemalt ei ole neil kohustust seal tundide viisi seista ja suvalistele inimestele ajudele käia, et kuule, osta ära, osta ikka. Minu meelest õpetab lehepoisilik pealetükkiv müük ainult ebameeldivalt nahaalne olemist. Ma näiteks ei naudi selliste laste ega täiskasvanutega suhtlemist. Aga see olen kõigest mina.

Ma ei käinud…

…blogiauhindadel. Ma eelmisel aastal juba kirjutasin, miks ma üldsegi ei kandideeri ega taha osaleda ja ka sellest, miks ma peole ei lähe / julge minna.

Sel aastal täpselt sama asi. Iseenesest mul ei ole mitte midagi selle vastu, et kohtuda inimestega, kellega blogides oleks juba nagu sõbraks saanud. Äge ju koos veini trimbata ja elust lähemalt rääkida. Aga minna avalikule väljanäitusele, kus sähvivad välgud ja kaamerad – nõup.

Vaadates, kuidas eelmine aasta sai Mallukas kommentaare, kuidas ta nägi välja nii või naa ja kuidas ta sel aastal lähenes teisiti, aga kriitikute meelest ikkagi “valesti”… Eih, mitte et ma ennast Mallukaga võrdleks – mina olen ju tema kõrval väike konnakene oma tiigis – aga ma ei ole nii vapper, et kellelegi julgeks ainest anda, et vaata milline see on, mingi paks, inetu ja koledasti riides… Nagunii mõni omakeskis nii arvaks. Ma ei tahaks seda mitte. Muide, minu meelest nägi Mallukas piltidel igati kena välja. Lihtne, tagasihoidlik. Kui isegi selline tagasihoidlikkus saab netipeksu, siis pole midagi öelda ja enda privaatsuse huvides ei ole taha ma ka tulevikus sellele üritusele minna.

Sellepärast käisin ma ennast täna erakohtumisel näitamas Ritsikule. Käisime koos Vabaõhumuuseumis. Jalutasime, nautisime head ilma ja muuseumi ja pingevaba õhustikku. Sai avameelselt juttu ajada, ilma et peaks kriitikat kartma.

Oli väga tore üle hästi pika aja mingi netitutvusega kohtuda. See on ju natuke nagu kohting. Vanasti, noorena oli mul netitutvustega kohtumisi väga palju. Ma olen alati suur netisuhtleja olnud ja päris paljude inimestega ka reaalis kokku saanud. Meestega oli omal ajal kohtudes ärev. Äkki ma valmistan pettumuse? Äkki mees valmistab pettumuse? Äkki ei ole omavahelist sümpaatiat? Ja muud hirmud. Kui üldiselt naistega kohtudes seda ei tohiks olla, siis stiili- ja glamuuriüritustele minnes oleks pinge ja hirmud mu jaoks täiesti võrreldavad. Täna seda ei olnud.

Ka muuseum ise oli meelt lahutav. Ma ei ole seal paar aastat käinud ja viimane kord kui käisin, jäi pool vaatamata, sest vihma hakkas sadama. Seekord jõudsin ka kaugemasse nurka ja jumala hea, et jõudsin. Seal oli lahe vanausuliste elamu ja hästi uhke Seto maja ka.

Neis uutes ja ilusates, puhastes majades tuli jalgade otsa torgata sinised sussid, et ei määriks maas olevaid kaltsuvaipu ära. Vanausuliste majas panimegi sussid jalga. Seto majas enam ei viitsinud ja mõtlesime ukse vahelt kiigata. Seal asjatav muuseumitöötaja soovitas tungivalt ikkagi sussid jalga ajada, sest kui me seda ei tee, jäävat me paljust heast ilma, sealhulgas pliinidest. Mulle polnud vaja kaks korda öelda – sussid jalga ja pannkoogile! Ja see oli väga õige teguviis, sest need pliinid olid tõesti maitsvad. Kes tahab samuti muuseumis pliinidest osa saada, siis neid küpsetatakse vaid neljapäevast kuni pühapäevani, teistel päevadel süüa pole.

Meelde jäi ka koolimaja, kuhu sattusime esiti jumala üksi, mitte kedagi teist seal vaatamas polnud. Poole vaatamise pealt tuli muuseumitöötaja ja asus meid surnuks rääkima. Väga huvitav oli teda muidugi kuulata, kust me muidu oleks kõiki neid asju teada saanud, mis ta rääkis! Aga kui inimesed ütlevad juba kaks korda aitäh ja nägemist, ise ukse poole nihkudes, võiks neil ikka rahus minna lasta 🙂 Aga sinna koolimajja tasub kindlasti minna. Saab proovida kitsas koolipingis istuda ja nurgas kuivanud herneste peal põlvitada. Muuseumitöötaja juhendab, kuidas õige asend on, et herned ikka vajalikul määral haiget teeks. Huvitav kogemus!

Tegelikult ongi lahe siis, kui on mingi giid või muuseumitöötaja kõigele tausta rääkimas. Okei, muidugi on huvitav ka ise mõistada, et vaata, seal on mingi madal laud, mille keskel on auk, huvitav, miks see auk seal on? Ja siis pakkuda erinevaid stsenaariume, miks see auk võiks kasuks tulla. Aga meelde jääks külastusest kõige rohkem ikkagi siis, kui oleks mingi lihast ja luust inimene heietamas ja küsimustele vastamas. Tegelikult piisakski sellest, kui on keegi, kellelt küsida ja kes kohe vastaks. Mingit pooletunnist loengut iga maja juures kuulata ei viitsikski, eriti kuna paljud majad (ja eriti aidad) on olemuselt identsed. Konkreetsed vastused konkreetsetele küsimustele oleks super! Ja õnneks päris mitme maja juures on see võimalus ka olemas, ise tuleb julge olla ja juttu teha.

Lisaks toredale pühapäevale oli minu nädalavahetuse üheks tippsündmuseks ka reedene jalgpall, kus V.-ga käisime. Üks tema sõber oli ka. No täiesti mõnus õhtu. Ilm ilus, jalgpalliväljak on täis Inglise liiga staare, kes küll Belgia eest mängisid, aga ikkagi – needsamad mehed, keda ma oma Fantasy tiimi mängult ostan ja oma meeskonnas pean, nüüd lihast ja luust minu silme all! Lisaks veel mõnus õlu, olematu turvakontrolli- ja vetsujärjekord – küll on alles hea olla naine jalgpallistaadionil! Oleks Eesti värava ka löönud, oleks olnud täistabamus. Õnneks oli elamus mõnus väravatetagi.

Laupäev möödus ema juures päikest nautides ja värsket õhku hingates. Mis ma oskan öelda – minu suvi on igatahes mõnusa alguse saanud! 🙂

Kas seksism hoogustub täiskuu ajal?

Ma olen viimastel päevadel väga palju kirjutanud. Igasuguseid asju. Ainult et tööasju.

Oleks nüüd ometi aega vahelduseks ka oma asju kirjutada, küll oleks kena!

Tahtsin välja puristada oma nördimuse, mida sel nädalal tundsin. Käisin ühel koosolekul. Koosolekul olime neljakesi: kliendi esindajad, üks teenusepakkuja, kellega ühe ja sama projekti kallal töötame, ja mina. Neli meest ja mina. Teine teenusepakkuja hakkas otsaga meie tööd kritiseerima. No üldjoontes on see okei, igaühel ju oma arvamus. Aga et ta serveeris seda kuidagi nii, et tema kui “vanem mees” arvab x moodi, ja samuti arvavat teised “vanemad mehed” (kliendi esindajad), ja mina kui “noor naine” (vähemalt välimuse järgi pidi selline mulje jääma) võib-olla tunnetangi asja teisiti.

Seksism otse näkku, päise päeva ajal, kliendi silme all. Kusjuures neljast mehest kaks olid 60+, üks ca 40 ja neljanda vanuseks pakkusin peas 36-37. Arvake ära, milline mees sellise avalduse tegi? Just, see kõige noorem. Hiljem guugeldasin, ta on 37. Mina olen 32.

Minu feminismivulkaan hakkas sees mõistagi purskama. Valus oli. Sest laava põletas seestpoolt, aga ma ei saanud seda endast välja lasta. Ma olen tegelikult päris nõutu selle koha pealt. Eraelus olen ma inimene, kellel pole mingit probleemi enda arvamuse väljaütlemisega. Eriti veel siis, kui keegi mind sooliselt diskrimineerima hakkab. Ma saadaks otse perse sellise inimese. Aga tööelus? Sellises olukorras ei ole see ju võimalik? Ma pean jääma viisakaks, väljapeetuks, ma pean alla neelama sellise kohatu märkuse. Pean ju? Või toidan ma sellega lokkavat šovinismi üha edasi? Et jaa, see suhtumine on väga okei, lase edasi, mulle võib kõike öelda, sest ma olen kõigest “noor naine”?

Või on sellises olukorras ikkagi mingi kuldne kesktee? Mingi viis, kuidas peenelt “ära panna”? Et ütlen: “Jüri, ma siiski esindan siin meie ettevõtte seisukohta, mis ei ole tingitud sugugi sellest, mis mul püksis on või kui vana ma olen.”?

Ilmselgelt ma ei tule taolises stressiolukorras sobiva ütlemise peale. Kõik me teame, et pärast kodus on hea ennast juhtunule tagasi mõeldes üles kütta, nii et veen otsaees tuksub ja nägu värvub kärtsroosaks ja sajatada: “Oi, kuidas oleks võinud lajatada. Oi, ma oleks talle öelnud.” Mis sest tagantjärele rusikatega vehkimisest kasu. Vana peab kontoris peenikest naeru ja mõtleb, et ah, mingi mõttetu eit, ma ei kavatsegi sõnu valida.

Kuidas feministid tööelus seksismiga toime tulevad? Kui häälekalt on õigus märku anda, et oponent läks üle piiri?

*Seksismiga tööelus olen korra kokku puutunud varemgi. See oli Autolehes. Olin just kirjutanud artikli sellest, kuidas bussipiletite hinnad on nii kõrged, et kahekesi (mõnel juhul isegi üksi) on odavam Tallinna ja Tartu vahet sõita autoga.

Toimetusse helistas ärritunud meesterahvas, kes soovis peatoimetajaga rääkida. Pärast telefonikõnet selgus, et tüüp karjus end tühjaks ja kui peatoimetaja tema argumentidega stiilis “Ei saa arvestada ainult kütusekuluga, rehvid ka kuluvad!” ei nõustunud, lajatas tüüp: “Polegi imestada, selle artikli on kirjutanud mingi naine, kes ei tea asjast midagi.”

Peatoimetaja võttis tookord asja kokku nii: “Vist on täiskuu. Hullud on aktiveerunud.”

Telefoniga

Mõtlesin toksida telefoniga ühe postituse, kuna mul reisil arvutit kaasas pole. 

Üle väga pika aja sai tuldud pakettreisile. Mõtlesin, et tahaks kogeda seda mugavust, et ei pea lennujaamast hotelli ise pongestama, saab ka süüa ja pakutakse giidi teenuseid. Olgu siis nii, et tuleb tiba rohkem maksta kui siis, kui paneks täpselt samadest komponentidest reisi ise kokku. 

Kas ma kahetsen? Ei kahetse. Kas ma tunnen, et vohh, see on üks hea ja mõnus viis reisida? No ei tunne. 

Bulgaarias basseini äärest kirjutan seda postitust. Päike on pilve taga, aga küll välja tuleb. Kuldsetel Liivadel oleme. 

Naljakas on see, milliseid inimesi sellisel reisil näeb. Ma olen nüüd vaikselt inimvaatlusega tegelenud. Lennujaamast startides jäid silma mingi kamp maapoisse, kellest vähemalt üks polnud elus kunagi lennukiga sõitnud. Kas talle sellestki lennust midagi meelde jäi, ei julge arvata, sest ta oli juba enne lendu maani täis. Samuti ei teadnud ta sugugi, kuhu üldse reisib ja mis toimuma hakkab, keegi sõber juhendavat. 

Lennuki pardale minemise järjekorras olid meil selja taga neiud. Täpselt ei kuulnud, aga mingite tingimuste täitudes lubati kellelegi kohe molli sõita. Kui lend maandus, oli üks tüdruk hästi paanikas ja nuttis lennujaamas. Võis olla ka purjutamise segadusnutt, sest temagi oli täiesti täis. 

Üldsegi on joomine Bulgaarias üks põhitegevusi vist. Sest see on nii odav. Pudel õlut poes on 50 eurosenti, veinid algavad 1 eurost vms. Kokteilid baaris on 2-3 eurot. All inclusive paketiga hotellis teatavasti jumala muidu. Õlu hotelli baaris on 1 euro väikse, 1.50 suure õlle eest. 

Ekskursioonid eestlastele ei ole just hea hinnaga. Giidid soovitavad hästi kiiresti oma ekskursioonid ära osta. Juba järgmise päeva hommikul käidi hotellides külakorda käimas, et kõik kohe oma reisid ära ostaks. Mitte selleks, et siis jõuab rohkem. Ikka selleks, et ei jõuaks käia tänaval pakkujate hindu kuulamas. Sest need on ca kolmandiku odavamad. 

Meil pole vahet, kas reis on eesti või inglise keeles. Kalal käisime üldse venekeelsete grupiga. Ekskursioonimüüja kinnitas, et kalad inglise keelt ei räägi ja ega nad vene keeleski suhtle. V. oskab vene keelt, seega olime nii ehk naa mäel. 

Kalastustripp tundus alguses kangesti joomatripi moodi. Laeval olid kaetud suured 6 inimest mahutavad lauad. Võtsime ühte neist istet, laual olid suur 2,2-liitrine pudel külma õlut, pudel vett ja limonaadi, kõrsikud ja vahvlid. Kuo laevale hääled sisse aeti, korgiti lahti ka veinid. Keegi ei küsinud, KAS te veini soovite. Küsiti, kas punast või valget. Kell oli 10 hommikul. 

Õngi ei näinud me kusagil ja tekkis hirm, kas, kurat, kala üldse püüda saabki. Õnneks olid õnged olemas ja mingi hetk laev peatus ja sai õngitsema minna. Esimese 10 minuti jooksul püüti välja 4 kala, neist ühe püüdsin mina. Rohkem sel päeval kala ei saadud. Mul vedas! V. oli suht pettunud, aga eks vein leevendas kõigi pettumust. 

Anti süüa ja algas reis tagasi kaldale. Kui laev end parkis, kallas üks venelanna viimase veini endale klaasi, see sai peaaegu täis, ja kummutas kohe reispassiks ära. Pärast seda jätkus tal meeskonnale ainult kiidusõnu. Kõik said kallistuse, kapten ka plaksuva musi. 

Bulgaaria taksojuhid on üsna pealetükkivad. Õigemini müügile orienteeritud. Oled bussipeatuses või kõnnid sinna, tuleb sulle hulgaliselt pakkumisi. Me olime otsustanud bussiga sõita, kuna giid väitis, et buss Varnasse läheb iga 20 min tagant. Taksojuht, kes meid piiras, parkis end peatusse ootama – küll ta oma tahtmise saab. Pärast 30 min ootamist tuli peatusse veel 2 inimest, meile ja ühele Kasastani daamile lisaks, ja nüüd oli taksojuhi hetk käes. 3 leevi nägu lubaduse eest viia meid, kuhu iganes soovime. Kaup koos, sest päike lõõskas ja ca tunni jooksul, mil me kõndinud ja oodanud olime, polnud ühestki bussist haisugi. Liiatigi ei teadnud me, kummas suunas üldse sõitma peaks või kas soovitud number buss üldse antud peatuses peatub, sest bussipeatuse märk on täiesti tühi – pole seal ei peatuse nime ega seal peatuvate busside numbreid, sõiduaegadest või sõiduskeemist rääkimata. 

Tagasi saime küll kenasti. Infopunktist öeldi, et buss väljub korra tunnis ja et jäime just maha. Õnneks just buss väljus peatusest, aga ootas foori taga, nii et kui bussijuht meid viipamas nägi, tegi uksed lahti ja saime peale. Kui üljenäänud linnaliinibussid olid halvad meenutused minevikust, siis turistidele mõeldud Golden Sandsi buss oli tutikas ja korralikult konditsioneeritud. 

Veel üks põnev hetk on toidukorrad. Õhtusöögil seistakse buffee järjekorras tihedas hanereas, nii et selja tagant torkab vastu nõudlik taldrikuäär, justkui noomides: “Tee eluga, ma tahan ka seda, mida sa ette tõstad.” Kõigile ju jätkub, milleks trügida!? 

Paraku on mõnel see buffee õhtusöök katuse sõitma võtnud. Kohvimasina järjekorras haaratakse peoga hunnik teepakke, mis reisivad otse taskusse, kohvimasina juures töristatakse endale hoopis tass kohvi. Magustoidulaua juures näpitakse läbi 8 virsikut, milles 4 läheb taldrikule. Neli! Kes jõuab üldse süüa nelja virsikut!? Ega need vanuridki jõudnud, pooled võeti käekotis restoranialalt kaasa…

Ega siin linnas suurt midagi teha pole. Peale päevitamise ja ujumise. Isegi päevitamisega on nii, et mere ääres tuleb tooli ja madratsi kasutamise eest maksta. Ja minu meelest päris palju. 4-5 eurot tooli eest, 1-2 madratsi eest juurde. Kahe inimese peale päris krõbe. Me eelistame hotelli territooriumi, sest nii on mugavam ka. Kuigi siingi tuleb nobe olla. Kui ilm vähegi ilus, pannakse käterättidega enamus toole kinni, ise minnakse magama või sööma vms. Nii võib osa toole tunde tühjana, aga reserveerituna seista… kui ei tule just venelannat, kes iga õhtu joob. Tema vaatab tooli, kuhu särk pandud, võtab särgi kätte, lennutab selle järgmisele toolile ja okupeerib tooli.  Njah. 

Kultuurireis see just pole 🙂 

Homme koju. Praegu aga viskan riided seljast ja asun päevitama, sest päike on nüüd väljas.