Natukest õnne saab küll osta

Öeldakse, et õnn ei peitu rahas. Minu meelest peitub päris suur osa õnnest rahas. Kuid ma ei väida, et ainult rahast piisab. Ma tahaks kirjutada ühest õnne fragmendist, mida saab edukalt osta, kui raha on.

Olen nüüd mõne reisukese oma elus teinud. Kui nii võib öelda. Eelmisel aastal arvutasime oma töötiimiga minu meelest isegi kokku, kui mitu ööd sai Eestist eemal viibitud ja see arv jäi veidi üle 80, kui ma ei eksi. Selle aasta statistikat veel pole, aga oluliselt väiksem see number ei ole. Ehk et päris palju öid ja päevi on tulnud veeta eemal kodust, kus valitsevad igaühel just sellised elutingimused, nagu talle meeldivad. Noh, seda eeldusel, et elatakse kodus, mis meeldib. Mul õnneks just nii on.

Kui minu käest küsida, et kui õnn oleks heli, siis kuidas ta kõlab, oleks minu jaoks väga ühene vastus kohe varnast võtta. Ei, see pole beebi naer, ema laul ega armastatu lausumas ilusaid sõnu. See on vaikus! Küll ma olen ikka pragmaatiline ja ebaromantiline, onju? Aga just vaikust hindan ma tohutult kõrgelt. Mina ei saaks ilma vaikuseta teha tööd ega ka magada. Mis suuresti mu elu sisu ongi, mis siin salata 😀

Miks ma sellest vaikusest üldse niimoodi jauran, on see, et kui sa pidevalt kuskil kodust eemal oled, puudub sul sageli keskkonna üle igasugune kontroll. Näiteks hotelli valides sa täpselt ei tea, mis ümber maja toimub. Kui sa sihtkohas enne käinud pole. Võib-olla on kõikjal hotelli ümbruses parasjagu kraanad ja kell 8 hommikul alustatakse ehitustöid, millega kaasneb ennastunustav lärm. Nii nagu siin Maltal, kus ma praegu olen. Võib-olla kostab hotellini peotänava möll. Nii nagu siin Maltal päris mitmel pool on. Võib-olla on Airbnb korteri akna taga lasteaed. Nii nagu siin Maltal võib juhtuda. Ja nii sa võidki ööbimisega täiesti puusse panna, taludes edaspidi väga suuri ebamugavusi.

Enamasti juhtub see siis, kui üritatakse raha säästa. Ma olen ise korduvalt selle reha otsa astunud. Eriti just varem, kui ma reisisin vähem ja mõtlesin, et olen juba kaval, kui leian hästi mõistlikuna tunduva hinna ja kvaliteedi suhtele vastava lahenduse. Reaalsus on see, et minusugune inimene ei saa “jube hea diil” tüüpi majutuses end mõnusalt tunda. Kui tahan end hästi tunda, siis tuleb raha välja käia – selles peitubki reisil õnnetunde ostmine. Hotell PEAB olema hea. Ja hea, see on tavaliselt kallis.

Jah, loomulikult ma tean, et paljudele inimestele ei ole see üldse oluline. “Issand, ega ma reisile magama ei sõida, ma lähen ikka ringi vaatama.” “Nagunii ma käin seal hotellitoas ainult magamas, mõttetu ju selle peale raha raisata.” Kes siis selliseid lauseid kuulnud poleks… Minu jaoks on need mõttetud laused. Magamine on mulle lihtsalt liiga oluline.

Näiteks veel mõned ööd tagasi tuli ööbida 3 tärni hotellis. Algul tundus tuba enam vähem okei. Mööbel veidi vananenud, aga mis siis. Puhas oli. Tõelised miinused avaldusid alles öösel. Toas oli väga palav. Loomulikult ei saanud mingist teki kasutamisest rääkidagi, peale kannatas võtta vaid lina. Aga konditsioneer külma õhku ei puhunud. Algul ma ei saanud arugi, mis selle konditsioneeri funktsioon on. Alles hiljem mõtlesin välja. Külma õhku ta ei puhunud, aga valjusti undas küll. Kui sa lähed magama ja mõtled, et teed rõduukse lahti ja lased tuppa 21-kraadist ööjahedust, siis see toob endaga kaasa peotänavalt kostvad hõiked, möirged ja karjatused. Kergema unega inimene seda välja ei kannata. Minusugusele oli monotoonselt huugav konditsioneer suureks abiks, sest see põrises nii kõvasti, et summutas peohelid ära. Ja monotoonse huugamise saatel on mul palju lihtsam magama jääda kui ebaregulaarsete karjatuste saatel.

Ent ööga kannatused ei lõppenud. Hommikul kell 8 hakkas õues ehitustöö. Mina pidin nagunii 8 ajal juba arvuti taga tööle asuma, seega hullu polnud midagi. Kuigi ka keskenduda on raske, kui pole vaikus. Aga need, kes oleks veel magada tahtnud, seda teha ei saanud. Kirsiks tordil olid 7 ajal koridoris kilekottidega sahistavad koristajad. Sest odavas hotellis ei maksa lootagi, et koridoris on vaipkattega põrand, mis heli summutaks, või heliisolatsiooniga uksed, mis sahistamise kinni püüaks.

Ega see eelkirjeldatud hotell ei olegi veel kõige hullem kogemus, mis meil Maltal ööbides olnud on. Kõige hullem oli hotell nimega St George’s Park. Kes Maltale tulemas, ärge te jumala eest sinna hotelli oma jalga tõstke. Midagi hullemat ei ole võimalik välja mõelda. Seest näeb see välja vananenud nagu mingi pioneerilaagri tegevuspaik, ainult narid on puudu. Kuna see asub põhilise peotänava taga, siis jätkub lärmi öösel kella 4ni või kauem. Magada ei saa, kui aknad just basseinile ei avane, see on sisehoovis. Aga ka sellest ei pruugi abi olla, sest lärmata meeldib ka teistele hotelli elanikele. Lisaks kubiseb hotell prussakatest. Meie sattusime sinna täpselt aasta tagasi, sest sinna paigutati terve Battle of Malta pokkerifestivali personal. Ma käisin kaks korda tuba vahetamas, enne kui keeldusime seal ööbimast ja meid keset ööd paremasse hotelli ümber koliti.

Lisaks vaikusele ja prussakavabadusele on oluline ka hommikusöök. Mitmed hotellid üritavad hommikusöögil mingeid mõnusaid asju välja pakkuda. On selleks siis pannkooke küpsetav kokk, vastavalt soovidele omletti praadiv kokk, võimalus ise vahvleid küpsetada vms. Meie eelmises hotellis oli kah atraktsioon, mis kahjuks hoopis valesti välja kukkus. Nimelt tuli seal endale ise muna keeta… Keedupoti asemel oli kuuma veega nõu, kuhu said vastava hoidjaga oma muna küpsema uputada. Oleks tegemist keeva veega, siis teaks arvestada, kaua muna keeb. Aga et vesi ei keenud, siis ühel hommikul oli 10 minutist ligunemisest küll, teisel hommikul sai sama ajaga täiesti toore muna. Ehk et hommikune üllatus garanteeritud…

Heas hotellis saad enamasti ka head hommikusööki. Ehkki ka 5 tärni hotell võib pettumuse valmistada. Praegu on meil hommikusöök igati tore, aga kohv on näiteks lahustuv. Seda tuleb küll valama igati viisakas kelner, aga kena teenindus kohvi maitsele kuidagi kaasa ei aita…

Aga söök söögiks. Kõige olulisem on vaikus. Ja puhtus. Ja seda suudavad enamasti pakkuda vaid kallimad hotellid, midagi teha pole.

Mis nõudmised sinul reisides ööbimisele on?

Advertisements

Good thoughts first

Pole juba tükk aega üksi lennujaamas istunud ja oodanud. Tavaliselt lendame ju seltskonnaga. Aga täna pidin mina üksi Tallinnast Riiga lendama. Nii et sisustan siin aega.

Vahel mõtlen, et mul on Tallinnas sadu tuttavaid inimesi, aga väga harva jooksen ma kellegagi juhuslikult kokku. Tõesti, ma kas siis ei käi mitte kuskil või juhtub nii, et ma ei käi seal, kus teised inimesed, keda ma tean või tunnen. On ainult üks inimene, keda ma olen päris mitu korda näinud. See on üks tuttav ca 7 aasta tagusest ajast. Me saime omal ajal väga hästi läbi, aga kõige rohkem on mul sellest ajast ja suhtlusest meelde jäänud üks lause, mis ta ütles. See kõlas kuidagi nii, et ta ei suhtle mitte ühegi inimesega, kellest tal mingit kasu pole. Küsisin, et kui ta minu sõbrannaga enam ei semmi, kas me siis enam sõbrad polegi. Vastus oli, et just nii. Ja nii tegelikult läkski 😀 Aga nüüd, aastaid hiljem, oleme korduvalt juhtunud üksteist kusagil nägema.

Nii ka muidugi täna lennukis. Ja mitte lihtsalt niisama, et oi tsau, sina ka siin, vaid me juhuslikult olime paigutatud kõrvuti istuma. Mida kokkusattumust. Kuna lend Riiga kestab väga lühikest aega, siis ei ole nagunii kohustust väga pikalt vestelda. Kui lend läheb aga hommikul kell 5.45, siis on täiesti normaalne, et üks tahab magada ja teine inimene lihtsalt oma mõtetes ise vaikselt ärkamisega tegeleda. Nii et ebamugavat small talki ajama ei pidanud. Aga mõne sõna ikka vahetasime ja lihtsalt naljakas, kuidas me niimoodi kokku satume.

Seoses selle tuttavaga meenub mul lisaks ainult kasulike inimestega sõbrustamisele veel midagi. Nimelt LHV pension. Sest tema alustas oma tänaseks üliedukat müügimehekarjääri just sellest. Plaan oli tal selge – lähengi seda kohutavalt tüütut ja rasket pensionimüüja tööd tegema, sest sellest paremat kooli ei ole olemas. Kui ma õpin pensionit müüma, suudan ma müüa mida iganes. Tal oli 100% õigus. See leib oli raske, aga ta ajas selle tööga metsikut raha kokku, sest ta oli kuradi osav.

Nii et vahet pole, kas ma näen teda ja mulle meenub LHV pension või on vastupidi – ma näen LHV pensionimüüki ja mulle meenub kohe tema jutt selle töö kohta. LHV pension oli vahepeal kohutavalt agressiivselt absoluutselt kõikjal. Nüüd minu meelest nagu vähem. Aga Kristiine Keskuses on see endiselt olemas. Avastasin selle õudusega sel nädalal, kui läksin jopet keemilisse puhastusse viima. Kõigepealt astud keskuse uksest sisse ja sind asuvad piirama Telia poisid, kes tahavad sulle tulevikuinternetti müüa. Ma tuhisen alati kiirelt mööda ja ütlen, et ei, aitäh. Järgmine takistus ongi LHV poisid, kes on end sisse seadnud peaaegu Euronicsi ette. Natuke agressiivsemalt astutakse ligi. Ma ütlesin, et ei aitäh, aga ikka ta üritas vestelda. Ma suures tuhinas kütsin Euronicsistki mööda, olgugi et sinnagi oli tegelikult asja. Kolmas koll tee peal on Elisa putka, mis on üles seatud Prisma sissekäigu juurde. Ka sealt lendavad kohe kärbsed peale ja tahavad midagi pähe määrida.

Kohutavalt ebameeldiv! Ma otsustasin, et see jääb viimaseks korraks, kui ma õhtusel ajal Kristiinesse lähen. Sest sama takistusrada tuleb läbida ju ka poest väljudes. Kui oled jalamees, siis võib muidugi esiuksest väljuda ja oledki pääsenud, aga kui tahaks tagasi parklasse, siis mine või ümber maja ringiga… Haige ju. LHV poiss muidugi veel tagasiteel tegi nalja, et näe, tulidki tagasi. Ma ütlesin, et mul on juba pension olemas ja ma ei vaja midagi. Aga ega nad jäta, siis tahavad ju teada, kus see pension on ja isegi kui ütled, et LHV-s, siis kiidavad hea valiku eest. Ühesõnaga, iga võimaliku võttega tahavad nad su kinni pidada ja sinuga jutu peale saada, sest juhul kui sa neile midagi luisanud oled, hammustavad nad selle ruttu läbi ja enne sind minema ei lase, kui oled kuhugi alla kirjutanud. Nii et tähtis on kindlasti mitte seisma jääda.

Teisalt, ma mõtlen sellele, et tänapäeval pidi olema hirmus palju üksikuid inimesi, kellel pole kellegagi rääkida. Selliste jaoks on LHV poisid ju täielik õnnistus. Mine ja räägi, nii et pea pärast huugab. Ja kui LHV poiss ära väsib, siis sul on veel Elisa ja Telia poisid-tüdrukud. Käi või iga päev suhtlemas…

Aga see selleks. Minu lend jõudis peagi kohale ja lennulik oli buss vastas. Istusin, plärtsti, toolile. Inimesi muudkui tilkus. Järsku ütleb jälle mulle keegi tsau. Ehk et lennukis oli juhuslikult veel üks tuttav inimene. Seekord sõbranna, kellega Austraalias väga tihedalt läbi käisime, aga kes on pärast seda igal pool üle maailma elanud ja kellega pole väga ammu näinud ega suhelnud. Kusjuures alles hiljuti FB-d skrollides veel mõtlesin tema peale, et peaks kirjutama, tahaks temaga kokku saada.

Kui ma sellele mõtlema hakkasin, et vat mis juhuslikud kohtumised, tuli muidugi meelde ütlus, et juhuseid pole olemas. Et iga asi juhtub ikkagi justkui mingi põhjusega, teadvustad seda endale või mitte. Ja võib-olla see polegi vale. Võib-olla ka see kohtumine sõbrannaga oli märk mulle, et tegelikult polegi vaja midagi muud kui mõelda ja asi juhtub! Arvestades mu hiljutisi jonnimõtteid olgu see mulle hoiatuseks ja vihjeks. Mida rohkem lolle asju mõtled, seda suurem tõenäosus, et nii ongi. Või nii lähebki. Seega note to self – palun mõtle rohkem häid mõtteid.

Sügisplära

Kas mõni normaalne inimene fantaseeriks sellest, mis saaks, kui maja põlema läheks? Ilmselt mitte. Mis tähendab, et mina ja mu ema pole normaalsed.

Istusime meie õhtul söögitoas laua taga ja jõime veini. Sügisene aeg, kärbsed on suuresti juba ära kadunud, aga mõni üksik ikkagi veel tiirles toas ringi. Üks oli veel eriti suur jurakas ja eriti uimane. Nii uimane, et põrutas teine järjekordsel ülelennul otse küünlaleegi sisse. Käis kerge srrrssss ja tüüp maandus põrandale. Tiivad põlesid tal kohe ära, nii et edasi lennata ta enam ei saanud ja ma ütlesin emale, et ta vaesekese kiiresti maha lööks. Mida ema ka tegi.

Nalja pakkus meile aga järgnev mõttelõng sellest, mis oleks saanud, kui maja sellisel viisil põlema oleks läinud. Lendab küünlaleegist läbi kärbes, süttib ja kukub näiteks paberist lambivarjule, mis omakorda kiirelt süttib. Sealt saanuks tuli juba kergesti levida kardinatesse, põlema süttida ka antiikne puidust kummut, söögilaud, toolid, lambanahast vaip… No ühesõnaga, palju ei ole vaja. Kuid mismoodi seletaks ära selle olukorra, kuidas maja süttis, näiteks kindlustusele? Kusjuures minu ema seda kärbse situatsiooni ise tähele ei pannudki, seda nägin vaid mina. Kui kärbes oleks lambivarju põlema süüdanud, võinuks ema sama hästi arvata, et tegemist on poltergeistiga, sest mismoodi sa seletad olukorda, kus laual põlevad rahulikult kaks küünalt, kuid järsku süttib 2 meetri kaugusel lambikuppel…

Kujutasime juba ette, kuidas me poleks kindlustuselt mitte mingil juhul raha saanud, sest lisaks kõigele jõime me ju parasjagu veini. Meile oleks tehtud kainuskontroll ja ehkki me polnud purjus, oli ju aru saada, et veini joodud. Küllap oleks meid peetud mingiteks jotadeks, kes keset napsutamist ärplema hakkasid, nii et küünlajalg lendas ja lambikupli põlema pani. Kuulnud selgituse ära, oleks ehk peetud lausa deliiriumis hulludeks, kellel fantaasia väga hästi töötab.

Või kui me kumbki kärbest näinud poleks, oleksime üldse mõlemad mõelnud, et mängus on kõrgemad jõud ja võib-olla oleks tulnud selgeltnägijate saatesse minna oma looga 😀 Kujutlege siis, et eksisteeriks mõni päris selgeltnägija, kes oleks lagedale tulnud kärbse-looga. Kas keegi oleks seda uskunud? Kas me ise oleks? Tunduks nagu kuidagi labane selgitus, mis eemaldaks loost kogu müstika ja ei pakuks ilmselt selgitust, mis läinuks mitmeid kuid, võib-olla ka juba aastaid omas mahlas marineerinud kujutlustega kokku. Ilmselt oleks see selgeltnägija tol nädalal saatest välja hääletatud 😀

Öelge veel, et elus ei saa nalja! Osati must huumor, aga no täiesti haige situatsioonikoomika, meie saime küll kõvasti naerda.

Muus osas on elu jälle kiireks läinud. Tööd on palju, kogu aeg keegi tahab midagi. Seetõttu oli vahelduseks tore ka üks väiksemahuline maatöö ära teha. Võtsime emaga porgandeid üles. Porgandid olid aga kasvanud sellised jurakad, et vaata ja imesta. Nii suuri porgandeid pole ma varem näinudki. Vagusid ei olnud palju, kuid porgandisaak oli sel aastal igatahes kõvem kui kartulisaak. Täitsa veider kohe. Seda rõõmsamad uudised hobusele, kes terve ülesvõtmise aja meie juures seisis. Tegelikult ta isegi ninaga nügis mind selja tagant, kui ma hargiga kaevasin. Ehmatas täitsa ära, kui ei oska oodata, et keegi järsku seljale tonksab, kui sa tead, et rohkem inimesi läheduses ei ole. Oodatud porgandid ta ka kätte sai. Igal juhul on vahelduseks tervistav maise eluga kontaktis olla.

Sest nüüd järgmised kaks kuud on iseäranis intensiivsed. Täiesti vabu nädalavahetusi mul enne novembri lõppu polegi, kõik on ühel või teisel viisil tööga täidetud. Aga kurta ma ei saa, sest minu lisatöö tähendab mõnusat seltskonda ja millegi sellise tegemist, mis mulle väga meeldib ja mis pealegi mul mitte kuidagi konti ei murra. Ja et peaaegu paar nädalat oktoobrist möödub Maltal, kus on veel ilm soe, ei tule ka just kahjuks. Rääkimata sellest, et töö, see on raha 😀

Hiljuti õnnestus osaleda ka väikesel koolitusel, mis tegi sissejuhatuse mindfulnessi. Ma ei teadnud sellest enne midagi. Päris uinamuina see ei tundu, ehkki esialgu võiks nii arvata. Olen täiesti nõus, et mõistusele tuleb vahepeal mingi paus anda, seda ei tohi üle koormata. Üldse, kehaga kontaktis olemine ja selle mõistmine ja seoste tähtustamine läheb mul vanusega üha aktuaalsemaks teemaks. Kas pole mitte Hiina meditsiin sellele keskendunud, et haigus, see on lihtsalt mingi sisemise probleemi sümptom vms. Ma hakkan ka järjest rohkem seda uskuma.

Olin hiljuti ka ise haige ja kuigi lihtsaim oleks sellele nimetuseks anda külmetus, siis kas see seda ka tegelikult on… Võib-olla on see keha reaktsioon hoopis mingile muremõttele, täitmata vajadusele või lihtsalt kogunenud stressile. Tobe tundub, et tänapäeval üritatakse kõike justkui stressiga põhjendada. Aga kas see siis pole nii, et leida praegu inimest, kellel EI oleks stressi, on….väga raske, praktiliselt võimatu ülesanne?

Nii ma siis siin olen. Üritan oma külmetusele või keha reaktsioonile seletust leida. Kõvasti analüüsides. Mingid asjad mõtlen ma ka välja, aga mingid asjad käivad justkui üle jõu. Väga raske on lahendusi leida. Teades ennast kui inimest, kes tahaks kohe täna kõik vastused kätte saada. Kas teiselt poolt ei tule neid vastuseid sellepärast, et need ei sünni nii kiiresti, või sellepärast, et polegi midagi sünnitada… Vist on lihtsam igat enda jaoks ebamugavat olukorda tõlgendada kui järjekordset kastumust, millest tuleb üle ronida. Aga passiivne ootamine pole lihtsalt minu moodi. Ma olen see, kes arvab, et elu ei ole lihtsalt paratamatus, mis kuidagi üle pea voolab, nii et tuleb leppida sellega, mis pudeneb, vaid ma usun, et palju sõltub iseendast. Kuidas aga käib läbi iseenda teiste inimeste seisukoha võtmise aktiveerimine, seda ma vist välja ei mõtlegi.

Minu Šveits

Kuidas võtta kokku mingi rahvuse identiteeti ja olemust? Niimoodi üldiselt, et kehtiks laias laastus kõigi kohta. Ma ei tea…ma ei tea, kas seda üldse tegelikult saabki teha. Ma vaatan näiteks sageli oma kaasmaalasi ja mõtlen, et nii põhjalikult ei olegi võimalik kellestki erineda. Mis vahel paneb mind kahtlema Minu-sarja raamatutes kui sellistes. Et mida ma sealt üldse siis tegelikult teada saan. Aga uudishimust loen ikka.

See, et ma pole tükk aega ühestki raamatust kirjutanud, ei tähenda, et ma midagi ei loeks. Loen ikka. Ja eile võtsin kätte “Minu Šveitsi”, sest mul oli tarvis see läbi lugeda, et Šveitsi kui riigi ja seal elavate inimeste kohta infot saada. Esimese u 30 lk põhjal mõtlesin, et ma ei ole paremat minukat lugenudki – nii ladus stiil, mõnus huumor, sümpaatne peategelane. Mõtlesin lugedes, et selle autoriga tahaks ka päriselus sõber olla. Mingist hetkest hakkas raamat siiski muutuma.

Vahepeal lugesin ka mõnda Goodreadsi arvustust ja nägin, mis sellele raamatule ette heidetakse. Mae kirjutas, et ta tahaks ühte Šveitsi raamatut siiski veel lugeda ja poole raamatu peal ma nõustusin, mõeldes: “Jah, teise raamatu võiks kirjutada keegi, kellele Šveits MEELDIB.” Ma olin väga üllatunud, kuivõrd vähe raamatu autorile Šveits meeldivat näis. Isegi nüüd, aastaid hiljem, sest raamatu tegevus algab 90ndate keskel, aga kirjutatud on see u 2 aastat tagasi. Tavaliselt moonduvad ammused mälestused ju rohelisema rohuna ilusamaks, sel puhul näis, et aset on leidnud vastupidine areng. Või siis ongi Šveits üks üsna ebameeldiv riik.

Teisalt, siin tulebki mängu inimeste erinevus. Anule paistis väga vastukarva olevat Šveitsi korra- ja reeglite armastus. Kusjuures mulle ei jäänud muljet, et Anu oleks mingi pea pilvedes hõljuv hipi. Loodust armastav eestlane, jah, aga mitte mingi uinamuina kukeseen. Pigem tundus väga arukas ja asjalik! Seda enam hakkasin endas kui eestlases kahtlema. Kas kõik eestlased peavad olema varbad samblas kukeseened? Tähendab, mulle meeldib ka loodus ja mõte metsas seenel käimisest jne. Aga kui ma elaks riigis, kus selline loodusega ühinemine nagu Eestis, ei toimiks päris samal kujul, siis ma ei oskaks sellest niimoodi puudust tunda, et hinge mingid haavad tekiks. Ma elan praegu Eestis, kus võiks käia iga päev mände kallistamas, aga palju ma seda teen? Korra aastas teen, siis on isegi väga hästi läinud 😀

Või noh, just Šveitsile ette heita loodusega seonduvat tundub mulle raskesti hoomatav. Minu jaoks on mäed pühad. Meri VÕIB olla, aga mäed…. Kui need mulle anda, siis ma oleks küll juuksejuurteni õnnelik.

Korraarmastusest ja reeglitest ka. Mulle tundub, et mul ei ole iseenesest reeglite vastu vist midagi. Kui ma ennast olen vahel kõrvalt analüüsinud, siis märkan, et teatud olukordades on mul reeglitest väga raske kõrvale astuda. No näiteks, et kui ma sõidan bussi või trammiga kasvõi kaks peatust, siis mul peab olema pilet. Ma ei saa jänest sõita. Või kui hotellis on hommikusöök kellast x kellani y ja ma seal juba ära olen käinud, siis mina ei saa minna hiljem koos sõpradega uuesti hommikusöögialale. Isegi kui keegi sööjate toanumbreid ei kontrolli ja isegi kui ma sealt midagi võtta ei plaani, ja ma kohe kindlasti ei suudaks uuesti võtta, see oleks nagunii kindlalt välistatud. Selliseid näiteid oleks mul tuua hulgim, lihtsalt ei meenu kohe. Minus on kohati väga vähe rebelit. Mulle on reeglid täiesti okei.

Igaks juhuks toon ka näite, mida reeglite teemal raamatus käsitleti. Maja kuue korteriga, kus autor koos abikaasaga korterit üürisid. Korterites pesumasinaid ei ole, ei pidavat mahtuma. See-eest on maja ühisruumides pesuruum, kus pesumasinad ja kuivatid. Igale korterile on määratud konkreetne aeg nädalas, mil neil lubatud pesuruumi kasutada, kusjuures pesuruumi kasutamisele on ka kindel kord määratud (koristad enda järelt ära jne). Sain aru, et kuna 6 korterit, siis iga korter sai ühe päeva ja reeglite järgi pühapäeviti pesuruumi kasutada ei tohtinud. Miks? Sest selline on reegel. Anule tundus see täiesti totter. Minule tundus pigem normaalne. Sest minu jaoks tundub ainuvõimalik, et ühise ruumi kasutamisele kehtestatakse mingi kord. Kui seda korda ei ole, siis käiks ju igaüks pesemas, millal jumal juhatab ja ehkki see on võimalik, et üheaegselt riideid pesta soovijaid ei tekiks, on võimalik ka täpselt vastupidine – mitmed soovivad ühel ajal pesta. Sama siis selle õnnetu pühapäevaga. Kui see päev vabaks lasta, hakkakski ehk igaüks käima nii nagu ise tahab ja sellega seoses ei teaks enam keegi, kes peaks päeva lõpus ruumi ära koristama jne. Anu käis oma mehega ikkagi ka pühapäeviti salaja riideid pesemas. Mis on minu jaoks just siuke tobe üleastumine, mida mina ei teeks. Sest mis privilegeeritu siis mina olen, et mulle reeglid ei kehti? Või mis häda mul on üldse üle astuda sellest reeglist ja oma mustade trussadega niimoodi majas salaja hiilida? Ma ei vaja selliseid ekstreemsusi 😀 Või teeksin enda elu pigem muul moel põnevaks.

Eks see pesuruumi värk ole eestlasele lihtsalt üleni võõras. Meil pestakse riideid oma kodus, millal iganes, ilma et peaks kelleltki luba küsima.

Üldiselt jah, igas riigis on oma omapärad. On teatud asjad, mida ja kuidas tehakse, sest on selline komme. Miskipärast kipuvad autorid Minu-raamatutes riikide kombeid kuidagi naeruvääristama. Sageli pole tegemist siira imestamisega, vaid ikkagi asjale kerge üleolukoga vaatamine. Isegi kui see on maskeeritud huumori taha, jääb ikkagi mõru maik juurde. See on läbiv joon väga paljude Minu-raamatute puhul. Üks põhjusi, miks paljud Minu-raamatud minu silmis punkte kaotavad.

Ei saa öelda, et Šveitsi-raamat negatiivsusest nõretas. Kuigi vahepeal ma lausa ehmusin. Ühel hetkel rääkis Anu sellest, kuidas ta tundis end võõrana ka Eestis. Ja see osa raamatust oli kuidagi täiesti haakumatu minu jaoks, ka stiililt. Mõtted ja sajatamine läksid väga tumedatesse toonidesse ja tundus, et lisaks Šveitsile on tõeline sitt ka Eesti ja kartsin juba, et autori näol on tegemist järjekordse lillekesega pasameres, mis on tuttav motiiv samuti juba mitmest Minu-raamatust. Õnneks läks see kiiresti üle.

Raamatu teises pooles saame teada, et lisaks kõigele halvale on Šveitsis ka natuke head. No hea seegi, et siis natukenegi head on 🙂

Ma ei heidaks Anule ette, et raamat lõpeb järsult ja paljud otsad jäävad lahti. Kui palju autor meile iseennast avada tahab, peaks jääma tema enda otsuseks. Ju ta ei tundnud vajadust meile teada anda, mis temast tänaseks täpselt saanud on ja kus ja kellega ta elab. Mina austan seda otsust ja olen tänulik sellegi avamise eest, mille ta vaevaks võttis. Viimane foto võib-olla isegi natuke annab aimu, mis tänaseks võis saanud olla. Mul tekkis küll oma teooria.

Kokkuvõttes mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Kirjandusliku poole pealt lähevad minult Anule maksimumpunktid. Kallutatuse eest võtan ühe punkti maha. Ehkki seegi on minust ilmselt ebaõiglane, sest igaüks, kes kirjutab raamatu, mille pealkirjas on sõna “Minu”, võib selle kirjutada täpselt nii kaldu kui ise soovib. Aga siin ma astun siis järelikult oma just praegu välja mõeldud reeglist üle 🙂

Kodukohvikud

Küsin targematelt inimestelt – mis värk nende kodukohvikutega siis ikkagi on? Milles nende mõte seisneb ja kuidas nendega toimetatakse?

Ma saan kohvikute mõttest üldjoontes aru, kuna külastan taolisi asutusi kogu aeg. Koht, kus saab kõhu täis süüa, jah, selge. Aga kodukohvikud. Kas pole nende mõte mitte see, et kohvikuid on terve suur rodu ja kui külalised nende vahel ekslevad, võiks neil olla võimalus igas kohvikus väike nokatäis midagi osta ja miskit maitsta? Noh, mingi mõistliku hinna eest, sest reeglina seal vist palgalisi töötajaid pole ja ruume ka ei rendita, mistap ei tohiks tegemist olla üüratute tegevuskuludega, mida röögatud hinnad kuidagi katma peaks…

Äkki ma muidugi lihtsalt ei tunne asja, kuna ma ei ole suur kodukohvikute päevaline kunagi olnud. Ma ei tea, kas ma üldse kuhugi “päevadele” sattunud olen. Nüüd nädalavahetusel käisime ringi sõitmas ja sai kiigatud Peipsi Toiduteele. Selles asulas, kus me käisime, oli kolm kohvikut. Üks neist vist ka selline päris restorani mõõtu hoov, kuhu oli üles seatud ka puhvet. Teised kaks olid päriselt koduhoovid vist. Aga toit, mida seal pakuti, oli selline…keretäis sööki tüüpi. Või siis hoopis imelikult kallid snäkid?

Okei, ma saan aru, et süüa üks kausitäis kohasuppi, see ei ole nii suur keretäis toitu, et ma midagi muud enam süüa ei jaksaks. Aga kui tahaks lihtsalt mingit snäkki võtta, siis väga valikut ei olnudki. Või noh, kuidas võtta. Olid mingid koogilõigud hinnaga 2.50-3 eurot tükk. Isegi tassitäis rabarberijooki oli 2.50. Mingid sigurisaiad samamoodi 3 eurot. Kuidagi krõbedad hinnad mu meeles. Või ei?

Suitsurääbis oli märgitud maksma 5 eurot. Kas see tähendaski ühte rääbist või oli portsjonis mitu, seda ei täpsustatud. Olgu öeldud, et kui nurgataguse kalapoe ise üles leidsid, maksis kilo suitsurääbist 12 eurot (kilos oli u 20 kala). Kalakotletid sai kätte koos mingi kartulivärgiga, selle eest küsiti 7 eurot. Hinna järgi otsustades peaks tegemist olema mingite rikkalike portsjonitega, millest kõhu korralikult täis saab. Ja ilmselt olidki (ma loodan, sest sellise hinna eest ma küll ühestki KODUkohvikust midagi ostma ei hakka).

Ma ei pea ennast nüüd maailma kõige vaesekemaks inimeseks, aga need hinnad kõlasid suht ulmekalt. Kindlasti mitte nii, et jalutan ühte kohvikusse, võtan tassi kohvi ja kolm väikest tikuvõileiba, vantsin teise, maitsen suppi, siis liuglen kolmandasse ja mekin suitsukalakest jne. Minu peas oleks kodukohvikute teema olnud midagi sellist. Aga nii vist ei ole?

Rääkige inimesed, kuidas need kodukohvikud toimivad ja kas tõesti on normaalne, et kodukohvikus millegi ostmiseks tuleks eelnevalt üks neer maha müüa, sest hinnad on lihtsalt absurdsed? Või tähendab kodukohvik ikkagi täiesti tavalist palgatööjõuga opereerivat asutust, mis täidab toiduohutus- ja euronõudeid, maksab riigile makse ja on ka kõiges muus ametlike toitlustusasutustega igati samal pulgal?