Tööst ja palgast

Palgateema on üks asi, mis mul pidevalt meeles püsib. Eile sai ka paari sõbrannaga sellel teemal vestelda ja tahtsin oma mõtteid siingi jagada.

Küsisin sõbranna käest, mis oleks minimaalne summa, mille eest ta praegu tööle läheks. Kuna ta on lapsehoolduspuhkusel, ei ole ta mõnda aega tööturul tegev olnud, kuid varsti võib see teema kõne alla tulla küll. Ta vastas, et kui talle töö väga meeldiks, oleks ta nõus isegi 1000 euro (neto) eest tööle asuma. Mis siis, et eelmisel töökohal teenis ta rohkem. Mina hakkasin teemale kohe mõtlema, et mis summa oleks minu jaoks vastuvõetav siis, kui töö väga meeldiks, ning milline summa siis, kui ma läheks lihtsalt asja “ära tegema”. Huvitaval kombel ei tööta minu mõtlemine selliselt, et kui mulle töö väga meeldib, oleksin seda nõus tegema ka väiksema palga eest. Mul on vastupidi. Kui töö on tõeliselt meelepärane, tahaksin ma seda rohkem palka saada, et tean, et teeksin seda tõeliselt pühendunult ja südamega. Miks peaksin ma sel juhul hinnaalandust tegema ja oma kvaliteetset teenust odavamalt pakkuma? See tundub mulle isegi loogikavastane. Mina, kes ma teen midagi, milles olen hea, mis paneb mul silma särama, oleksin tööandjale täielik võit, jackpot. Kas sellist tööd vastu võttes peaksin tundma, justkui mulle oleks tehtud teene? Peaksin olema ekstra tänulik, alandlikult tänulik?

Ma näen töösuhet kui kahepoolselt kasulikku tehingut. Äritehingut. Mina pakun teenust ja saan selle eest tasu. Tööandja ostab teenust ja käib selle eest tasu välja. Mitte midagi emotsionaalset ma selles ei näe, kui ma päris ausalt välja ütlen. Loomulikult on töökohti, mis pakuvad tehtud tööst rahuldust. On positsioone, mis ei ole otseselt rahalise väljundiga seotud. Näiteks õpetaja amet. Muidugi on see õpetaja jaoks töö, mille eest ta ootab tasu, ta ei pea käima õpetamas ainult selleks, et oma laiu teadmisi noorema generatsiooniga jagada. Aga tema töö tulemust ei saa mõõta rahas, nagu näiteks turunduse ja müügi puhul. Seega rahuldustunne, mida õpetaja tunneb, võiks olla seotud laste harimisega, nendele eluks vajalike oskuste ja teadmiste sisendamisega, nende heade tulemustega(?). Ometigi soojast käepigistusest ju ei piisa. Elada tuleb ka! Kas pühendunud ja oma tööd nautivale õpetajale peaks vähem maksma, sest seda tööd tehes saab ta muuhulgas ise naudingut? Mina nii ei arva. Heale ja pühendunud õpetajale tuleb maksta just rohkem, sest ta näeb rohkem vaeva ja suudab pakkuda kastist väljas tegevusi, mõtlemist, on sageli loovam. Vähemalt nii mõtlen mina. Ja toon sama paralleeli ka teistele positsioonidele üle.

Teine olukord on siis, kui tööd otsiv inimene on sundseisus. Tal pole tööd ja sääste, millest elada, ehk enam samuti mitte. Kiiresti on tööd vaja! Kindlasti on sellised inimesed leplikumad. Töövestlusel ütlevad oma palgasoovi ja tulevad tööandjale vastu, kui see kauplema asub. Ja päris sageli hakatakse kauplema, sest ka tööandja tunneb, et vajab “head diili”. On vist üldtuntud tõde, et küsida tuleb natuke rohkem kui tegelikult sobiks, sest nagunii hakatakse kauplema. Sama psühholoogia nagu poes allahindlusega – pane aga silt juurde, et ostja saab miinus x protsenti allahindlust ja ta ostab hoopis parema meelega kui täishinna puhul, kui summa oleks sama.

Minus ei ole kauplejahinge. Ma ei tea, miks. Ei meeldi mulle lõunamaa turgudel ega meeldi ka autot ostes kaubelda. Enda autot müüki pannes jätsin sinna loomulikult õhku sisse, sest nii on kombeks, aga vähehaaval alandasin müügihinda, kuni olin jõudnud enda jaoks aktsepteeritava miinimumini välja ja saingi müüdud, ilma et ostja oleks hakanud kangutama ja kauplema. Nii meeldiv. Töövestlusel tunnen ma sama. Tahaks nii, et ma ütlen ausalt hingepõhjast selle numbri, mis mind õnnelikuks teeks ja tööandja vastaks ausalt, kas see summa sobib või mitte. Ilma et ta üritaks mind mutta kaubelda, olgugi et tegelikult oleks võimalik maksta ka küsitud summa. Ehk on see kauplemine muidugi järjekordne test. Kui kõva kivi sa oled! Kas suudad enda eest seista või lepid. Ma ei tea. Igatahes mulle meeldiks töötada kohas, kus mul ei üritata vaipa alt ära tõmmata, vaid kus minusse suhtutakse inimlikult ja õiglustundega. Eks ma ole selles osas naiivne kah🙂

Teine väga tähtis asi, millele sageli samuti mõtlen, on töö koht. Koht, kus tööd peab tegema. Tänapäeva maailm liigub ju ikkagi selles suunas, et töö tegemise koht ei ole enam kõige olulisem. Vähemalt ideaalis. Koha võiks saada ise valida. Seda juhul, kui töö iseloom seda võimaldab. Mõnel pole töövahendeid mujal kui seal, kus ettevõte asub. Mõne töö on klientide teenindamine ja kui see ei toimu telefoni või interneti teel, on füüsiline kohalolu ikkagi vajalik. Aga väga paljude tööde iseloom lubab neid teha kus iganes. Paraku on palju asutusi, kus kohalolule pööratakse ebaproportsionaalselt palju tähelepanu. Kui on tööaeg, istu kontoris. Kas sa tööd teed, see on teisejärguline. Eks ikka eeldatakse, et sa teed, aga olgem päris ausad, kas leidub tõesti kontoriinimesi, kes päeva jooksul mitte kordagi ei ava uudisteportaali, Facebooki ega vestle sõprade ja lähedastega? Mina ei ole selliseid inimesi veel näinud. Ma pole väga pingsalt jälginud ka, aga mulle tundub üsna iseenesestmõistetav, et 8 tundi järjest ei tee mitte ükski kontoriinimene järjekindlalt tööd. Sekka jäävad ikka nii kohvipausid, internetipangas maksete tegemine, töökaaslastega vestlemine, lõunapaus, uudiste lugemine ja skaibis/Facebookis vestlemine. Me teeme seda kas ülemusele märkamatult või avalikult, olenevalt sellest, kuidas on lubatud, aga me teeme seda. Kui selle asemel oleks võimalik lubada töötajal teha oma asjad ära kodukontoris, kohvikus või kus iganes ta end kõige mugavamalt tunneb, on muidugi selge, et töötaja päevaplaanis avaneb momente, kus ta saab tegeleda ka eraeluliste asjadega. Panna pesu pesema, valmistada toitu, käia pangas, lapse lasteaias emadepäeva pidustustel jne. Ometigi on jäänud mulje, et paljud tööandjad taunivad seda, et töötajal on keset tööpäeva võimalus ka oma asjadega tegeleda. Kui töö tegemine sellest ei kannata, miks see neid nii hullusti häirib? Kui töö saab tehtud, peaks see ju kõige tähtsam olema. Sageli ei ole.

Minagi unistan praegu, täna nii kohutavalt vabadusest teha oma tööd kodust. Ma ju tean, mis asjad on vaja ära teha ja mul pole mitte midagi selle vastu, et neid asju teha. Aga kohutavalt ahistav on see, et ma pean kontorisse istuma tulema. See nüristab mind. Seega vabadus tööaega ise planeerida ja töö tegemise kohta ise valida, on minu jaoks samuti väga oluline. Oma elu järgmises töökohas peab see nõue vist kindlasti täidetud olema. Ma tahaks, et mind usaldataks. Ja vot see on koht, kus ma olen nõus mingil määral tegema rahalisi järeleandmisi, sest sellisel juhul säiliks mul võimalus endale lisaraha teenida. Teenida see summa, mis ihaldatud numbrist puudu jääb, sest mul oleks selleks aega. Sellega muutuks tööaeg efektiivsemaks ja tööandja teaks, et maksab tõesti vastu saadava töö eest, mitte minu füüsilise kohalolu eest tema kontoriseinte vahel.

Vot selline heietus sai täna. Huvitav, kas mu loogika on väga vigane?

Asjaarmastaja

Sain eile lõpuks enda auto müüdud. Hea uudis ju, kas pole? Aga mind valdab mingi nukrus. Tõin ta töölt tulles viimast korda maja ette, et panipaigast rehvid peale laadida ja…kurgus kipitas. Et nüüd peab hüvasti jätma. Igaveseks. Ja see kurvastas. Haige inimene?

Mäletan, et kui ma olin varateismeline, ostis isa mulle jalgratta. Ma olin mitu aastat endale jalgratast tahtnud ja lõpuks see juhtus. Uhke, lillat värvi Scotti naistekas. Ilmselgelt oli see kõige kallim asi, mida ma kunagi omanud olin. Vanemaks saades võtsin selle isegi vanaema juurest korterisse kaasa, aga ei sõitnud sellega enam, kuna elasin neljandal korrusel ja ei viitsinud seda kogu aeg edasi-tagasi tassida. See ratas vist oligi minu esimene kiindumus mingi asja vastu.

Järgmine asi oli kindlasti minu esimene värvilise ekraaniga telefon. Ostsin selle 18-aastasena sünnipäevaks saadud raha eest. Maksis 4000 krooni, mis oli tol ajal päris krõbe raha. Mul oli selleks ajaks mobiil juba ammu olemas, aga see polnud värvilise ekraaniga ja polüfooniliste helinatega, järelikult mingi mõttetu junn ja tuli välja vahetada. Oh, küll ma olin rõõmus oma telefoni üle. Kuniks kukkusin ükskord peolt ära minnes pikali, telefon käes. See telefon sai siis natuke maad künda, nii et korpus sai vigastada ja veidike nupud ka. Vihastasin tookord ennast konkreetselt seaks. Möirgasin, nutsin ja karjusin sõbranna peale, kelle järel ma üldse algupäraselt jooksma hakanud olin (ja komistanud), muidugi oli tema minu silmis telefoni vigastuses süüdi. Poleks ees ära kiirustanud, poleks ka mina jooksma hakanud ega kukkunud. Vot nii vildakalt töötas mu loogika tol hetkel, sest olin niivõrd endast väljas. Teine juhtum sama telefoniga oli siis, kui see kaduma läks. Ka see oli täielik tragöödia, ma olin rivist väljas. Ei teadnud ju, kuidas telefon ööklubis kaduda sai ja kaotasin ka igasuguse lootuse see tagasi saada. Muidugi läksin möirapullina järgmisel päeval politseisse ja tegin avalduse – minu kallis varandus on kadunud! Kuu aega hiljem sain politseist kõne, et telefon on leitud ja tulge järele. Selgus, et see oli varastatud, vargaks üks kutt, kes sellel peol mulle oma telefoni laenas, kuna mul oli aku tühi. Ka tema peale karjusin ma pärast, kui talle helistasin, täiest kõrist, sest olin nii vihane. MINU telefon! Huvitav, kordagi ei tulnud pähe mõtet, et ah, telefon, see on ju kõigest tarbeese.

Vihmavarjust ma juba kirjutasin. Jälle mingi seletamatu kiindumus asja vastu. Nii väga meeldis see mulle ja nii kallis oli.

Nüüd siis auto. Nagu jalgrataski omal ajal, oli auto pikka aega kõige hinnalisem asi, mis mul kunagi olnud on. Mis siis, et võrreldes teiste inimeste autodega odav pann. Mulle siiski väga kallis. Lisaks teenis ta mind hästi ja on minuga päris paljudes kohtades kaasas käinud. Imelik hakkas mõelda, et nüüd ma annan ta ära ja ei näe teda enam kunagi, keegi teine saab ta endale. Uue auto vastu mul selliseid “tundeid” (veel) pole. Nagu oleksin eile koduloomast loobuma pidanud. Ma tean, et imelik, aga nii ma tõesti tunnen.

Õhtul muidugi mõtisklesin veel selle üle, et miks on mõne asja vastu mingi eriline kiindumus. Millest see põhjustatud võib olla? Ja siis lugesin Ritsiku postitust. Mis viis mind mõttele, et lapsepõlves kogetud puudus võib olla põhjuseks, miks ma mingeid väga ihaldatud asju armastama olen hakanud.

Minu lapsepõlv ei möödunud samuti jõukas peres. Ema kasvatas mind ja venda, isa raha ei andnud. Isa ostis korra aastas mulle ja vennale kooli alguse puhul komplekti riideid. Uued teksad, kaks uut särki, jope, tossud. Midagi sellist. Mingeid asju saime, aga väga jao pärast. Mingid ideed käisid ka ringi, et peaks meile kaltsmannist riideid otsima, aga see oli minu jaoks välistatud, enne olin valmis palja tagumikuga käima. Kindlasti mõtlete nüüd, et ma olen snoob, paljud käisid 90ndatel kasutatud riietega ja sageli olid need paremadki, kui poodidest saadav. Aga minu jaoks oli see vastumeelne, sest ma ju nägin, milline elustandard oli minu isal (ja tema uuel naisel). Tundus ebaõiglane, et isa sõidab kalli autoga, elab ilusas kodus, mis on täis ilusat mööblit, reisib, ostab endale ja naisele kalleid riideid selga ja naudib uusrikka elu, samas kui lastele tahetakse minna kaltsukast riideid otsima. See tekitas trotsi. Võib-olla isegi tunnet, et isa ei hooli meist, sest isegi omades võimalusi meile ilusamat elu pakkuda, ta lihtsalt ei teinud seda.

See kõik korraks kõrvale jättes olen ikkagi kasvanud ju emaga, kes ei ole iial asju väärtustanud. Loomulikult tore, kui eluks vajalikud asjad on olemas, aga mingit erilist obsessiooni ei ole tal kunagi olnud. Seega peaksin ka mina ideeliselt samas vaimus kasvanud olema. Ja eks ma olengi. Aga! Oma osa mängib ka see, et vajadus, soov ja eesmärk rikkalt elada, rikkaks saada ja uhkeid asju lubada, on mind teiselt poolt terve elu ümbritsenud. Vanavanemad olid edukad, isa suutis samas jäljes käia. Tänaseni on mu vanaemal palju kalleid asju, mida ta samuti väga armastab ja mida uhkustundega esitleb. Näiteks tema telekas maksab peaaegu kaks korda rohkem kui see auto, mille ma eile maha müüsin. Ka kodumasinad on tal kõik kõige vingemad, mikser samasugune, mida kasutatakse televiisoris nähtavates kokasaadetes (ja kokkamisriistad on mu vanaema puhul väga olulised, sest söögi valmistamine on terve elu olnud osake tema olemusest).

Lastel on kombeks ennast teiste lastega võrrelda. Arvatakse, et kadedus ja soov ilusaid asju omada on tingitud just sellest, et kellelgi teisel need asjad on. Ei jäänud minulgi algkoolis märkamata klassivend, kes pärit rahakast perest. Tal oli alati raha, et endale iga päev pärast kooli midagi head osta. Küll hamburgerit (seda polnud iga mats tol ajal maitsnudki), küll Coca-Colat. Mina käisin samas poes ja palusin nii palju lutsukomme kui 10 sendi eest sai (sai kas 1 või 2). Aga ma ei usu, et minu kiindumus asjade vastu sellest tingitud on.

Mäletan, et kui isa naisega USAs käis, siis toodi meile kah paar-kolm asja. Mis vennale toodi, seda ma ei mäleta, aga mina sain mingi dressika ja nahast, väikse kontsaga kingad. Need kingad ei olnud mulle parajad (mul on jalalaba üsna kõrge), lausa pigistasid verevarustuse kinni, aga see ei takistanud mind nende kingadega käimast – ikkagi issi kaugelt Ameerikast tõi.

Kõike ülaltoodut arvestades olen vist isegi normaalne inimene välja kukkunud. Ei ela ega hinga ma ju selleks, et muretseda endale kiiskavaid autosid, firmariideid ja muud ersatsi. Ei ela väljapoole, püüdes maalida fassaadi, mille taga tegelikult midagi erilist ei ole. Kuid usun, et armastus mingite asjade vastu on just minu viis endale kuidagi tõestada, et kui ma suudan need asjad endale muretseda, olen ma järelikult neid asju väärt. Olen vääriline. Tunne, mida ma lapsepõlves ei tundnud.

Privaatsusest ja viisakast pähe määrimisest

Minuga juhtus nädalavahetusel kentsakas asi. Nimelt käisin Haapsalu külje all tanklas (Statoilis) ja ostsin sealt süüa. Maksin pangakaardiga. Järgmisel päeval kukkus minu Gmaili meilboksi kiri. Uuemõisa Statoil – tere tulemast vastama kliendiküsitlusele. Ehk et tänu minu pangakaardimaksele oli Statoil teavitatud sellest, et just klient see ja teine on käinud selles ja tolles tanklas ning midagi ostnud, tahtes nüüd tagasisidet. See oli minu jaoks väga võigas olukord. Nagu Suur Vend jälgiks mind. Käin kuskil ja pärast saan selle kohta emaili – me teame, kus sa liigud. Õudukas!

Läksin kohe logisin end Statoili kontole sisse, kuna tean, et kasutan ema kunagist Statoili kliendikaarti. Selgus, et olen kunagi (ilmselt mingi soodustuse saamiseks) selle kontoga sidunud ka oma pangakaardiga. Milline lollus! Kustutasin selle kaardi andmed sealt koheselt. Ma ei taha, et Statoilil oleks andmed minu pangakaardi kasutamise kohta, ilmselgelt Swedbank neile vastavat infot aga jagab. Väga, väga vastik. Eks ma olen ise ka täiesti napakas, et sellise info vabatahtlikult kusagile sisestasin, aga ma ei mõelnud tollel hetkel, et mind sellega seoses ahistama ja jälitama hakatakse. Kusagil ühtegi märget selle kohta tehtud ei olnud. Nüüd olen aga targem ja soovitan teistelgi mõelda, ega te sama viga teinud pole.

Mis puutub veel Statoili teenindusse, siis saan aru küll, et üritatakse piltilikult öeldes kliendi ees kandikuga kõhuli maha visata, pakkudes kõiksugu lisandeid, jooke ja teab mida veel, et jumala eest raisataks sees paar eurot rohkem, kui plaanis oli, aga minu meelest on see endale jalga tulistamine. Eesti klient ei taha pealetükkivat müüki. Kui ma tahan oma hamburgeri sisse peekonit ja muna, siis ma sellist burgerit ka küsin, menüüs on selline täitsa olemas ja peaaegu tervel Eesti elanikkonnal on lugemisoskusega ka kõik korras. Ja kui mul kurk kuivab, siis ma oskan ise ka riiulist pudeli vett või Coca-Colat võtta, ei pea iga jumala kord üle küsima. Selline imbetsill-teenindus on mulle vastik ja alandav.

Käisin pulmas vol 1

Üks kahest pulmast, kuhu ma sel suvel kutsutud olen, on nüüd peetud. Mõtlesin oma muljeid jagada.

Pulma peeti Haapsalus. Registreerimine lossihoovis, pidu ise Kuursaalis. Ma ei osanud mitte midagi arvata, et mis seal pulmas täpselt toimuma hakkab. Kuulun ühe abielluja hõimkonda, aga väga tihedalt ma nendega läbi käinud pole, nii et ei saa öelda, et ma neid inimesi isiklikult nii hästi tunneks, et oskaks midagi oodata. Nii et oligi põnev.

Ööbimine oli ühes hostelis, kus saime kohe imestada. Selgus, et mitmed paarid olid majutatud tubadesse, kus oli vaid üks üheinimesevoodi (laius 90 cm). See tundus meile väga imelik, aga kuidagi veider kurtma ka hakata. Läksin registratuuri ja maksin juurde, õigemini mitte juurde, vaid minult võeti terve uue toa raha (kuigi ideeliselt oleks võinud ju pakkuda, et makske ühe voodi eest juurde, teise eest teil ju pulmaga seoses juba tasutud. Kuid, kes minu blogi eelmist postitust lugenud on, teab hästi, et minu meelest ei olegi osadel inimestel loogilist mõtlemist ega piisavalt nutti, nii et ma ei hakanudki midagi ootama. Tahtsin lihtsalt veenduda, et saan öösel kusagil magada, ilma et peaks oma mehe kõhu peale kerra tõmbama. Hiljem muidugi selgus, et administraator oli kõva pange maha pannud. Loomulikult oli makstud kõigi eraldi voodite eest, kuid jah…see mõistus, nagu juba mainisin… Raha maksti mulle hommikul tagasi.

Kuid pulmast. Registreerimisel ei mängitud pulmamarssi. Hoopis Helen Adamson oli laulma kutsutud. Laulis oma kurkuulsat (ja ainust?) lugu. Väga ilus oli ja sobis. Pruut nägi täiesti fantastiline välja. Meeletult ilus kleit, mis ei olnud ühestki otsast ülepakutud, meik tagasihoidlik (ilusale inimesele ei olegi palju vaja) ja peigmees – mees, nagu mees ikka, muidugi nägi ka tema hea välja. Üldse oli pulmas väga palju ilusaid inimesi koos. Kohe vaata ja imesta. Õnnitlemise ajal kaverdas Adamson mingit lugu, aga see ka sobis väga kenasti. Fotograafi nime ma ei tea, aga kiidusõnad temalegi – kui hästi ta suutis rahvast paigutada, neid juhendada, naeratama panna. Nii professionaalne ja nii meeldiv! Mingi blond pikk naisterahvas, tõesti super töö.

Inimesed ära laulatatud ja pildid tehtud, liikusime peopaika. Ilmaga muideks vedas ja rohkemgi kui oleks loota julgenud. Enne pulma algust sadas veel vihma, kuid kui meie üritus peale hakkas, tuli välja päike ja paistis õhtuni, vihma ei tulnud enam piisakestki. Peopaigas käis alles asjade paika sättimine. Olime igaks juhuks Haapsallu jõudes Statoilist läbi käinud ja midagi söönud. Kunagi ei tea ju, millal süüa saab. Kuid lisaks vahuveinile pakuti ka suupisteid. Ma ei soovinud, aga teiste sõnul maitsesid hästi. Nii et keegi nälga ei tundnud.

Siis lasti tuppa. Võtsime istet ja selgus, et pärast pruutpaari, vanemaid ning lapsi võis endale toitu tõstma minna just meie laud. Jess! Toit – no see ületas ootusi. Pakuti lõhet, kana, veisepõske, mitut sorti salateid, röstitud köögivilju, kuskussi, kartulit. No kõik, mida ma proovisin, maitses lausa jumalikult. Kuna mul on toitumiskava peal, on mu magu mõistagi piiratud mahuga, aga kõik see vaba ruum sai igatahes sobivalt täis pargitud. Tunnistan, et ruumi jäi puudu, sest oleksin väga tahtnud veel süüa ning õhtu edenedes ka külma lauda proovida ning süüa ühele torditükile lisaks veel teisegi, kuid ruumi lihtsalt polnud. Sündmustest ette rutates tuleb ka mainida, et tort oli otsekui ajakirjast. Uhke, suur, ilus. Ma ei tea, kuidas ajakirjatordid maitsevad, aga see tort oleks kiita saanud isegi Carlo’s Bakery pagar Buddylt. Tõsiselt hea!

Edasi. Pulmaisaks keegi mees nimega Vahur. Guugeldasin kodus ja sain teada, et täisnimeks Vahur Jüris. Minu blogi pikemaaegsed lugejad on ilmselt juba aru saanud, et kui ma siin maailmas millegi suhtes tundlik olen, siis see on labane huumor. Enamikku komöödiafilme, mida ma elus näinud olen, pean ma labaseks, sest huumor neis on lihtsalt hale ja piinlik. Seega olen alati krampis ka igasuguste pulmaisade suhtes, sest olen kuulnud, et needki kipuvad üle pingutama ja labaseid mänge ning nalju korraldama. Aga see pulmaisa – teate, müts maha. Mina saan temale lüüa oma äärmiselt range kvaliteedikontrolli pitseri, sest nii muhedat, kihvti, toredat ja head pulmaisa ei oleks ma osanud unes ka näha. Täiesti kümnesse valik. Nalja sai piisavalt ning korraldatud olid ka mõned mängud. Ma kardan üldiselt mänge nagu tuld. Ka need on minu meelest enamasti piinlikud ja täiesti mittevajalikud. Kuid mängud, mida selles pulmas mängiti, olid täiesti 100% kohased. Neid oli huvitav jälgida ja need olid läbi viidud täpselt õigel ajal. Selles mõttes õigel ajal, et on mänge, mille mängimiseks on vaja enne paar pitsi võtta. Ja Vahur juhtis seda kõike väga eeskujulikult. Tõesti väga hea töö.

Edasi. Laval oli näha muusikariistu. Noh, oli selge, et ei piirdutud ainult dj-ga, pidi olema ka mingi bänd. Bändiks Koit Toome. Milline hästi hoitud ja äge saladus! Keegi ei osanud just teda oodata. Aga ta tuli ja tegi oma asja jällegi nii hästi, et mine või nurga taha õnnepisaraid valama. Minu kõige lemmikumaks esituseks Koidult on see Maarja-Liisi laul, mida ta “Laula mu laulu” saates laulis ja seda ta laulis pulmas ka. Jessssssver, kui ilus! Kokku tehti kolm setti, mille jooksul sai tantsida nii vanainimesetantsu kui ka ihu seljas märjaks karata. Which I obviously did. Jällegi, maksimumpunktid nii pruutpaarile selle valiku eest kui ka Koit Toomele ja tema bändile.

Joogiks pakuti viina, valget veini ja punast veini, vett ning morssi. Punast veini ma proovida ei saanudki, sest valge oli nii pagana hea, et ei tekkinud mõtetki teist proovida. Ja ma olen tegelikult punase veini jooja! Oli näha, et veinivalik on tehtud hoolikalt ja see õnnestus 200%. Kiita tuleks veel ka pruutpaari esimest tantsu. Sedagi oli harjutatud ja see lõppes väga efektse tõstega. Midagi, mida pruutpaari meespoolelt pigem oodanud ei oleks, aga ta tegi asja ära ja südamega.

Kui üldse millegi kallal nokkida, siis mu meelest kõige lahjema esituse tegi dj. See muidugi ka puhtalt minu arvamus. Muusika oli retro, mida meievanustelt muidugi eeldakski. 80ndate ja 90ndate parimad palad nii Eesti kui välismaistelt artistidelt. Samas kui ikka on näha, et kõige paremini paneb rahva rokkima Tanel Padar & The Sun 2000ndatest, võiks sellele ju reageerida ja miskit sarnast rohkem lasta. Mitte mängida mingit labast popurriid. Võeh, ma jälestan popurriisid. Aga mis seal ikka, ega kogu aeg kah tantsima pea, vahepeal võib ju istuda ja juttu ajada. Kuigi enamuse ajast ma ikka tantsisin. Nii et kokkuvõttes ei saanud ka plaadikeerutaja üle nuriseda.

Ma olen elus käinud vaid kahes pulmas ja need kaks on olnud ka suurepärased pulmad, kuid see pulm rebis nüüd esimesele kohale. Midagi pole öelda, see oli lausa ideaalne. Kõigil järgmistel pulmadel on tõsiselt raske seda üritust üle trumbata.

Mõtlemine erineb

Ma ei tea, kuidas teistel on, aga kui ma satun mingisse situatsiooni, mis hõlmab teisi inimesi ja nendepoolset tagasisidet, vastust, mõtlen ma alati, kuidas MINA käituks. Ja kui käitutakse kuidagi teisiti, ma imestan. Vanusega tuleb muidugi juurde mõistust ja järeldusvõimet, et ahhaa…kõik ei mõtlegi sarnaselt. Mis on küll väga imelik!

Eriti suudavad mind üllatada insenerid oma mõttekäikudega. Varem, eelmises töökohas töötades ma muidugi mõnikord imestasin, et kuidas nii targad inimesed vahel nii veidralt mõtlevad. Minu arust nii lihtne situatsioon, aga vastaspool on kuidagi kimbatuses. Kuna tööalaselt oli nendega kontakti ka vähem, see lõpuks siiski ei häirinud. Nüüd on rohkem ja mõtteradade erinevused tulevad eriti selgelt välja. Üks situatsioon, mis pakkus mulle palju nalja ja hämmingut, oli just paar päeva tagasi. Nimelt meie Tehnopoli majas oli varem koridoris printer, mida terve korrus kasutada sai. Lähed oma paberiga, torkad printerisse, avad kõrvalolevas läpakas Gmaili ja prindid asja välja. Noh, pole mingi superlahendus, aga käib küll. Meil endal printerit pole. Paar kuud tagasi andis see koridoriläpakas aga otsad. Printeriga ühendust ta igatahes enam ei saa ja kui eriti segadusse sattus, pani ennast üldse kinni. Okei, suvine aeg, paljud on puhkusel, väga suuri printimisi ehk ette ei tulegi, aga et seda probleemi on nüüd juba 2 kuud (mitte)lahendatud, see näitab küll administreerimise “meistriklassi”.

Enivei. Tekkis mul vajadus siis printida. Tähtis asi, FedExi saateleht, ilma milleta kuidagi ei saa. Kuna printer asub minust kaugel ja teadsin, et meie töökaaslaste kontorituba on sellele lähemal, otsustasin enne printima minekut kolleegidelt uurida, kas nad teavad, mis seisus printer on. Küsin skaibis, et hei, kas sa tead, kas printida saab. Vastab arendajast kolleeg, et T. sõnul on printer endiselt rivist väljas. Ohkasin kirjalikult ja tänasin. Mis seal ikka, kui majahaldur soovitas alternatiivina kobida mõnesaja meetri kaugusel olevasse hoonesse raha eest printima, eks ma siis pean seda tegema. Käisin, printisin, probleem lahendatud. Aga järgmisel päeval tuli juhuslikult jurttu teise kolleegiga, kes töötab teises kontoritoas ja ta mainis, et ostis nende tuppa hiljuti uue printeri. Mina: “?” Rääkisin, et olin just sealt toast poistelt küsinud printimise kohta ja mulle ei pakutud välja varianti minna sinna printima. Kuidas see võimalik oli? Aga jah. Oh, häda! Ma ju ei küsinud, et tere R., kas ma teie toas printida saaks. Ma küsisin küsimuse seoses koridori printeriga ja sain sellele vastuse – milles probla? Minu jaoks täiesti arusaamatu olukord. Ise sarnases olukorras oleksin kohe öelnud, et koridori printer ei tööta, aga meil on nüüd toas samuti printer, tule prindi siin. Ükski teine variant ei tule minu maailmas kõne allagi. Ent kõik ei mõtle nii.

eggs

Teine olukord juhtus Selveris. Otsin ma siis Fast pudingut ja pannkoogijahu, mis minu toitumiskavas on lubatud, pakkudes laiskadele inimestele väga head alternatiivi juhuks, kui nad ei viitsi süüa teha või pannkoogitainast ise kokku keerata. Suur pood, no üsna väike tõenäosus, et neil neid pulbreid pole. Ise torman riiulite vahel, ei oska kusagilt otsida. Jahude juurde vaatasin, isegi aasia toitude juurde vaatasin, pähklite juurde (kus tavaliselt mandlijahu on, jahude juures seda pole) vaatasin. Ei teadnud enam, kust veel otsida. Näen müüjat, kes paneb kaupa välja. Palun abi. Müüja vaatab siukse näoga, nagu ma oleks küsinud pileteid Amsterdami pornoteatrisse. Oeh, okei, ilmselt ta ei saa aru, millest ma üldse räägin. Ei aidanud ka see, et tegemist venelannaga. Kutsub appi teise müüjanna, kes soovitas vaadata piimaletti. Selgitused, et tegemist ei ole külmutamist vajava tootega, kuna tegemist pulbriga, ei kandnud vilja. Oma peaga leidsin veel üles tervisekaupade riiuli, kuid ei, mitte midagi. Tegin ostud ära, maksin iseteeninduskassas ja suundusin infoletti. Kust mujalt peaks siin poes infi saama? Guugeldasin välja pakendi ja näitasin seda infoleti töötajale. Palusin uurida, kas sellist toodet siin kaupluses müüakse. Teatab mulle neiu, et kui tootekoodi pole, ei saa tema midagi uurida. Ehk et ma oleks pidanud leidma sama toote poest, minema sellega letti, paluma lüüa sisse triipkoodi ja siis saanuks neiu mulle öelda, kas neil sellist toodet on või mitte? Või pidanuksin tulema kodust võetud tühja pakendiga? Inf mai ääss. Õnneks oli kõrval sahmerdamas teine töötaja, kes silmanurgast nägi ja kõrvanurgast kuulis, millest jutt ja oskas kohe juhatada jookide sektsiooni. Jookide. Pannkoogipulbri järele. Jookide!

Jookide juurest leidsin oma pulbrid üles ja saaga lõppes õnnelikult, aga siiski. Ma ei ole rahul Selveri töötajatega, kui neljast ainult üks suudab mulle adekvaatse vastuse anda. Ka “Ei, meil ei müüda selliseid asju” oleks olnud adekvaatne vastus, sest oleks olnud vähemalt vastus. “Mina ei tea” ei ole vastus. “Ma ei tea, aga ma kohe uurin välja,” oleks olnud adekvaatne vastus. Aga mitte kõigi inimeste peanupp ei noki niimoodi. Ma olen vägagi selline inimene, kes arvab, et ka poemüüja peaks saama inimlikku palka, et eluga hakkama saada, aga sellistel hetkedel turgatab pähe, et ehk mõni inimene siiski ei olegi enamaks võimeline kui riiulite täitmiseks. Ja kui pole, ehk tõesti ei peakski selle eest väga palju maksma? Või ollakse lihtsalt väga vales ametis. Sest klienditeenindaja peaks siiski suutma kliente abistada. Mina näiteks ei kujuta ette, et mulle helistab kontorisse mõni klient, küsib midagi, aga ma vastan tuimalt “ma ei tea”. On täiesti ilmselge, et KUI ma ei tea, uurin ma selle välja.

Vot niimoodi võib mõtlemine inimestel erineda.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 42 other followers