Sünnituskoha katsumise hind nüüd teada

Kui mõni mees ei olnud varem päris kindel, kui palju läheb maksma ühe naisterahva sünnituskoha katsumine, siis nüüd on summa selgunud – see on 96 eurot ja maksta saab tagantjärele.

Ütlen ausalt, et tigedaks teeb. Nii odav siis Eestis ahistamine ongi. Ma isegi ei imesta, et rohkem naisi politsei poole ei pöördunud. Milleks käia kogu seda draamat emotsionaalselt uuesti läbi elamas, kartes veel, et ehk info lekib ja pärast oled veel oma näoga kuskil häbistamisel, lihtsalt selleks, et politsei saaks konkreetselt napakat mängida. Ma ei oska muudmoodi nimetada seda, kui ahistamise eest määratakse 96 euro suurune trahv. Ja siis veel räägitakse sirge näoga sellest, kuidas trahvi eesmärk on see, et antud isik tulevikus selliseid rikkumisi enam toime ei paneks. Kas piinlik ei ole? Mis raha on tänapäeval 96 eurot???? See on täiesti mõttetu ja olematu summa, mille Mangisugune maksab irvitades ära ja hõõrub käsi, mõeldes, kui palju aega peaks mööda laskma, enne kui uusi sünnituskohti hõõruma võib hakata.

Minul on sellepärast piinlik, kui leebelt Eestis naiste ahistamisse suhtutakse. Me oleks nagu endiselt kiviajas või siis kuuluks mingisse eriti tagurlikku Idabloki riiki. Lingitud artikli kohaselt on mingite ahistamisjuhtumite trahviks määratud ka 20 eurot… Kui ma ei eksi, siis määratakse trahvi vaid juhul, kui ollakse täiesti veendunud, et juhtum ka aset leidis. Võib-olla on kurjategija isegi tunnistanud, et ta tõesti katsus sünnituskohta (või imetamiskohta või kurat teab mida). Ja sellest hoolimata saab ta 20 eurot trahvi. 20 eurot! Äkki oleks siis üldse 1 euro trahvi teinud? Et ohvrit veelgi tugevamini mõnitada.

Ma ei ole kättemaksuhimuline inimene. Isegi kui keegi on mulle käru keeranud, siis ma ei veeda kogu oma järgnevat elu kättemaksule mõeldes ja kõiksugu plaane haududes. Ma liigun lihtsalt edasi. Aga vot sellise kuriteoliigi puhul ma lihtsalt ei saa leppida mõttega, et värdjas ei saa väärilist karistust (kättemaksu, kui soovite). Ma ei ütlegi, et kui mingi karvane rõve mees naist ahistab, siis peaks ta karistuseks kongi pistma ja kohale tellima mõne veel karvasema ja rõvedama mehe, kes kurjategijat vastu hakkab ahistama. Aga noomitus võiks olla ikka kõvasti krõbedam, nii et jääks meelde. Et poleks võimalik KOHE täna ära maksta, nii et arugi ei saa, et midagi makstud oleks. Minu meelest võiks selline väärastunud käitumine maksma minna minimaalselt 15 000 eurot. Palun väga. Selline trahv. Ma usun, et siis enamik inimesi ikka märkaks ka, kui selline summa nende kontolt kaoks või tuleks kokku koguda.

Millal lõpeb meil siin Eestis pervertide hell pea silitamine?

Advertisements

Lihtsalt enda jaoks. Pärast hea meenutada

Korra ma juba olen Bulgaarias käinud. Tookord ei tekkinud sellist tunnet, et läheks tagasi. Aga mõnikord keegi ei küsigi – töö on töö. Ja nii oligi, et mul tuli jälle Bulgaariasse sõita.

Eks ma tegelikult juba ootasin ka seda reisi, sest sel suvel saab see olema puhkusele lähim ajaveetmise vorm. Päike ja paar vaba päeva. Ühe päeva siiski võtsin töölt vabaks ja kasutasin selle ka otstarbe kohaselt rannas päevitades.

Sunny Beach tundus suurem ja elavam kui Golden Sands. Seekord sattusin muidugi ka tipphooajale, aga sellegipoolest tundus, et elu käis kuidagi rohkem. Hotell ei olnud oluliselt parem kui Golden Sandsi oma – üsna lihtne, aga puhas ja korralik. Toit, mida all inclusive sisaldas, oli vägagi maitsev. Valik hullult lai, nälga ei pidanud keegi kartma. Juua anti ka tasuta, aga peale õlle mu arust miski juua ei kõlvanud. Kokteil on hea ainult siis, kui ta on tehtud päris mahlaga. Ma saan aru, et tuntud importjookide asemel pakutakse kohalikku kärakat ja see mind ei häirikski, aga kui ka mahl on asendatud kontsentraadist tehtud siirupijoogiga, siis sealt läheb minu piir. Olgu või tasuta, aga ma pigem loobun 🙂

Seekord mind ei häirinud Bulgaaria juures miski. Mu meelest on seal vägagi hästi võimalik üks lõõgastav ja lõbus puhkus maha pidada. Kuna me lendasime kohale tšarteriga, siis nägime paljusid inimesi, kes just selleks sinna minemas olidki. Erinevalt eelmisest korrast ei tuvastanud ma kedagi veidrat või piinlikult käituvat inimest. Keegi ei joonud ennast ülearu purju ega käitunud nagu mats.

Pidu pandi kõvasti. Terve pokkeriturniiri korraldusmeeskond pidutses vist iga jumala päev. Lõpuks olid ka kõige tugevamad väsinud ja kõigil oli hea meel, et koju sai, sest inimesed lihtsalt ei jaksanud enam. Meist läks õnneks hommikul kella 6ni pidutsemine täiesti mööda. Vastasel juhul oleksin ka mina reisi jooksul laibastunud, sest unepuudus mõjub mulle viimasel ajal laastavalt.

Aga meie viimane õhtu oli väga lõbus. Kui ma olin oma päevatöö kella 5 ajal lõpetanud ja arvuti kinni pannud, ütles Heimar, et täna võtame õhtust viimast. Kui keegi nii ütleb, siis tavaliselt ei lähe õhtu sugugi plaanipäraselt. Sa ei saa ju ägedaid õhtuid ette planeerida. Sa sõnud ju ära, kui ütled, et vot täna tuleb räigelt äge pidu. Tavaliselt kunagi ei tule. Aga meil tuli küll. Oleks teadnud, oleksin isegi juuksed ära pesnud ja meigi teinud. Mitte tulnud hotellist välja suvalise kaltsakana.

Minu kaltsaka välimus ei takistanud pidutsemist. Leidsime ühe live-bändiga baari ja istusime sinna maha Jack Danielsi jooma. Bänd oli selline tavaline kavereid laulev bänd, nagu ikka. Ainult et see bänd oli reaalselt jube hea! Naissolisti hääl oli täiesti hämmastav. Ka kaks meest laulsid. Üks oli sellise ooperirokkari häälega. Meat Loafilik. Teiseks meeslauljaks oli soolokidra mees, kes nägi välja nagu Ain Varts. Ainult et juukseid oli tal veidi rohkem. Bändis puudus basskitarrist ja meil tekkis sellega seoses vaidlus. Mehed arvasid, et bassi polegi ja asja ajab ära basstrumm. Mina kuulasin väga tähelepanelikult ja olin täiesti veendunud, et bass tuleb sündi pealt või kuskilt, sest see lihtsalt oli olemas. Pausi ajal läksin laulja käest küsima ja tuli välja, et ma kuulsin õigesti. Küll mul oli hea meel 😀 Mul on alati hea meel, kui mul on õigus, aga seekord rõõmustasin ma iseäranis selle üle, et ma suutsin muusikat taibata. Klappidest muusikat kuulates meeldib mulle väga tuvastada iga erinev pill ja siis hämmastuda selle üle, kui ägedalt nad kõik kokku kõlavad.

Kui bänd oli täiskasvanute meelelahutus, siis lapsi käis lõbustamas mustkunstnik. Tunnistan ausalt, et see mustkunstnik suutis lõbustada ka mind, sest ma lihtsalt ei saa aru, kuidas trikid käivad ja see ärritab mind. Tahaks teada, kuidas trikke tehakse. Ma tunnen ennast kuidagi ebamugavalt, kui ma ei saa aru, mismoodi trikk käib. Nii ma siis ahmisin seal õhku ja muigasin mõttes enda üle, et olen ikka lollakas…

Kolmas ja vaat et kõige vägevam komponent selles õhtus oli karaoke. Ei, mina ei laulnud ja mingeid purjus somme ja muid enda võimeid ülehindavaid inimesi oli ka minimaalselt. Küll aga laulis meie oma Kristjan, keda me varemgi korduvalt utsitanud oleme. Bratislavas oli ta isegi peaaegu valmis asja ära tegema, aga seal oli karaokemasin, kust pidi ise endale laulu tellima ja kuskilt mikrofoni haarama ja kuna seal masina taga majandas mingi siniseks löödud silmaga mees, kes pidevalt oma laule kuidagi ette sai suruda, siis Kristjani “Riptide” lihtsalt ei jõudnudki kunagi kõlama. Ma olin juba ammu maha matnud lootuse, et Kristjanit kunagi karaokel laulmas kuuleme.

Aga seekord oli ta täiesti valmis, lugu oli olemas ja läkski asjaks! Püha jeesus, kui hästi see kõik kõlas. Kuku või pikali! Ta laulis lisaks sellele ühele loole veel mitu laulu. George Ezra “Budapest” näiteks. “Hey there Delilah”. Midagi oli veel, aga ma täpselt enam ei mäleta.

Peale Kristjani oli seal ka üks britt, kellele elevant kõrva peale polnud astunud. Temalgi olid päris arvestatavad vokaalsed võimed ja eks nende vahel läkski natuke nagu battle’iks ära. Üks laulis, siis läks teine pulti ja tellis omale loo. Siis jälle esimene jne. Väga vinge. Selle briti perekonnaga kohtusime ka tantsuplatsil ja ta ema rääkis mulle heldimusega, kuidas poiss õpib näitlejaks. Ma oleks ka tahtnud käsi kokku lüüa ja öelda, et näed, minu poeg käis meil kohalikus superstaari saates, aga ma ei saanud 😀 Pole poeg. Pole isegi vend mitte. Aga tunne oli küll siuke, nagu oleks. Nii uhke tunne oli!

Meie grupi omavaheliste suhete kohta arvas järgmisel hommikul taksojuht hoopis seda, et Madis on meie kõigi isa 😀 Nüüd on vist küll kõik variandid ära arvatud, et kes kellega millistes suhetes on. Et me oleme neljakesi lihtsalt kolleegid ja sõbrad, seda ei ole samas mitte kunagi pakutud.

Mis mul sellest reisist veel meelde jääb?

Minu vana hea klassika, et ma üritan mingi teise riigi rahaga maksta, tuli ka jälle ära. Rumeenias ja Londonis üritasin kogemata maksta Maroko rahaga ja seekord siis Türgi rahaga. Õudselt piinlik 😀 Nüüd on rahakotis veel üks Bulgaaria kümnekas ka juures. Huvitav, kus ma sellega järgmiseks maksta üritan?

Pokkerit sai mängida. Ma mängin ju väga harva. Seekord arvas turniiridirektor pärast lõppu, et staff võiks oma mängu teha. 10 euri nägu ja ka meie ostsime end sisse. Kokku alustas meid vist 11 ja kõik pressisime end ühe laua äärde. See oli võimalik, sest sealses kasiinos olid väga suured ja uhked kosmoselauad. Igal mängijal oli ülimugav oma tugitooli moodi tool ja lisaks topsihoidjale ka tuhatoos, sest seal kasiinos võis suitsetada. Lisaks voolas õlut ojadena. Lihtsalt telli, maksma me ei pidanud. Mäng oli meil nii pagana lõbus, et kõrval teisi turniire mängivad inimesed kindlasti kuulsid meid karjumas ja mõtlesid, et mis seal siis nüüd toimub…

Ja muidugi jäävad meelde jalkaõhtud. Ma olen üks väheseid eestlasest Inglismaa fänne. Ja Inglismaa-Rootsi mängu ajal sulandusime me brittide sisse ära. Mul oli jube hea meel, kui Inglismaa võitis. Päris paljudes baarides terves kuurordis oli õnnelikke inglasi õhtul tantsu löömas. Möll oli kõva.

Samas hoopis meeleolukam oli Horvaatia ja Venemaa mängu vaadata. Terve baar oli täis venelasi ja kohalikke, kes olid Venemaa poolt. Me otsustasime oma grupis, et pooled on Venemaa poolt ja pooled Horvaatia poolt. Mina ja Heimar olime Horvaatia poolt ja ühtlasi siis ka ainsad Horvaatia fännid terves baaris. Niisiis pidime me kõva häälega karjuma, kui Horvaatial hästi läks, sest mitte kedagi meid toetamas polnud. Õudselt lõbus oli jälle.

Minu jalkarõõm sai teatavasti eile otsa. Tegelikult ma arvasin, et kogu jalka MM jätab mind täies mahus külmaks ja ma ei vaata ühtegi mängu. Juhtus aga see, et ma vaatasin kõiki mänge, mida vähegi sain. Ja mulle meeldis! Eilne õhtu oli mu jaoks kurvastav, aga samas kui ikka nii halvasti mängida nagu Inglismaa mängis, siis ei olnud ükski muu lõpplahendus mõeldavgi. Ise nad käkkisid ära.

Finaali vaatan ma sellegipoolest ja ilmselt vaatan ka pronksimängu, ehkki mu meelest on jalkas nagu pokkeriski – kui sa just ei tule 1. kohale, siis oled sa kotti saanud ja ükski teine tulemus ei rõõmusta sind. Aga võib-olla on see minu isiklik traagika.

Kuna jalka saab kohe läbi, siis tuleb hakata enda ülejäänud suve millegi muuga sisustama. Aga millega? Mina küll ei tea.

Kõik on perverdid

Vist eile või millalgi ringles artikkel sellest, kuidas tallinlased oma autolembusega järjest suuremaid ummikuid põhjustavad. Ma lugu ennast ei lugenud, aga mõnda reaktsiooni õnnestus küll lugeda. Näiteks Perekoolis.

Mitmed tunnistasid, et viivad jah oma lapsi igapäevaselt autoga kooli. Tunnistan, et minugi jaoks on see veidike kentsakas. Sest siis kui mina veel….. Ja kõik see muu värk. Eksole. Ei kukkunud mul jalad otsast ära ega sattunud ma ka pervertide küüsi. Ma olen jala ja/või bussiga kooli käinud nii Põlvas kui Tartus. Tartu on ju piisavalt suur linn, kus võiks perverte ette tulla. Kusjuures tuli ka. Ma mäletan küll ühte valgete trussikute ja mustade võrksukkadega liputajat. Ma isegi kartsin seda meest. Mis siis, et tema ainsaks huviks oli mantli tagant oma valged trusparid paljastada, kallale ta ei tulnud. Aga ikkagi. Ellu jäin. Inimeseks kasvasin. Hariduse sain.

Tundub, et põhimureks, miks inimesed Tallinnas ja mujal lapsi autoga kooli veavad, on just suur hirm, et keegi pervert nende maimukeste kallal perverdiasju tegema hakkab. Nühib bussis vastu või kes teab, mis kõik veel. Samas selliseid asju võib juhtuda ka igal suvalisel muul ajahetkel, selleks ei pea just bussiga kooli või trenni sõitma. Seda aga kardetakse ja üritatakse ära hoida. Kas siis loodetaksegi, et suudetakse oma lapse läheduses olla 24/7 esimese 18 eluaasta jooksul? Sest mine tea, mis pervert kuskilt ligi võib hiilida….

Veel üks põhjus lapsi autoga vedada on see, et koolikott on raske ja kui peab veel kuhugi huviringi minema, mis asub teises linna otsas, siis lapsel on raske. Kahe bussiga sõita. Eks ta ole. Ruutjuur tuleb selgeks saada, aga kahe bussiga sõitmine… See on raske. See nõuab juba tänavatarkust, eksju.

Ja veel üks põhjus, mis mul pähe torkab, on soov pakkuda oma lapsele sama elustandardit nagu endal on. Vanematele tundub vist veider ise soojas autos tööle sõita, teades, et samal ajal peab laps vihmase ja tuulise ilmaga kooli poole rühkima, nii et ketsid lirtsuvad ja kõrvad on pea küljes külmast hõõgumas, sest müts ei ole cool. Tuntakse end süüdi, kui antaks lapsele võimalus väheke iseseisvust harjutada ja see 500 meetrit jala minna. Tundub julm. Kui peres on auto, saagu kõik selle hüvedest osa! Ja sellele ongi tegelikult raske vastu vaielda. Ega lapse suu ei ole seinapragu.

Kuigi ma ikkagi arvan, et lapsed võiks suuta ise kooli minna ja sealt koju tulla, ilma et sellest suurem paanika sünniks. Ja võiks suuta bussidega liigelda, sest see ei ole nii keeruline, suured numbrid on bussidele peale kirjutatud. Vahest ei suuda vanemad lihtsalt sellega leppida, et nende lapsed ei ole enam imikud, kes ise hakkama ei saa. Kunstlikult tahetakse neid imikumaks teha, kui nad tegelikult on. Olla vajalik. Kuidagigi.

Kui räigelt see tittede sõidutamine liiklust mõjutab, eks seda teab iga inimene, kes Tallinnas elanud ja liigelnud. Kõik teavad, mis juhtub liiklusega koolivaheaja ajal. See pilt, mis avaneb, on mõnikord isegi veidi apokalüptiline. Aga mis mul sellest. Pole lapsi, pole probleemi 😀 Ja pole vajadust tipptunnil liigelda, pole veel iseäranis üldse probleemi.

Selle pervertide teema osas on pelglikel lapsevanematel vist õigus. Ongi palju perverte liikvel. Ei ole nende eest kaitstud ka rahumeelsed täiskasvanud, kes Tinderis “liiklevad”. Ma juba üks päev mõtlesin, et sain mingi normaalse mehega jutu peale. Ta väitis, et on tõsiste plaanidega ja ei otsi lihtsalt seksi. Aga pool tundi hiljem tahtis teada, kui suured tissid mul on. No ma ei tea.

Või siis on vestlused, mis mitte kuhugi ei vii. On sellised pinnapealsed, ei lähe sügavaks. Ma ei tunne, et ma saaks mingit teist inimest lihtsa vaevaga tundma õppida. Ega tunne, et teine tahaks süvenenud huviga minu kohta kõike teada saada. Ma ei tea, milles asi on. Kas see äpp lihtsalt ei soosigi sellist suhtlust? Käivad seal mingid teistsugused inimesed hoopis?

Või ei soosi tänapäeva elutempo enam sellist süvenemist. Et võtaks kohe aega, et teise inimesega rääkida. Tõsiselt ja huviga. Mitte niimoodi, et üks silm vaatab jalkat, teine teeb tööd, kolmas loeb uudiseid ja neljas siis vaatab vahepeal telefonile/klaviatuurile, et mingi sõnum valmis tippida. Sellest ma ei hakka rääkimagi, et kui küsid midagi, mis eeldab pikemat vastust, saad hoopis teada, et “ma ei jõua telefonis trükkida”. No mida sa siia Tinderisse siis üldse ronid, kui sa ei jõua rääkida? 😀 Mis me teeme siis nüüd? Vahime üksteise nelja pilti ja kõik on selge?

Mis teil viga on? Miks te ei taha kirjutada?

Kui ma vanasti netis tutvusin, siis oli hoopis lihtsam. Sai kuidagi kergemini inimestega jutu peale. Sai kuidagi lihtsamini nendega sügavasse vestlusse langeda. Probleemid algasid sealt, kus tuli kokku saada. Mõnel juhul isegi pilte vahetada. Tundus õudne ja hirmuäratav. Aga kõik see eelnev – see oli äärmiselt nauditav. Tekkis inimene, kellega tahtsidki tundide viisi netis rääkida. Kelle kirju või sõnumeid ootasid. Kellega suhtlemine tõi naeratuse näole. Kellega oli huvitav! Kellega rääkimine tõusis päevastes prioriteetides esimeste sekka.

Aga nüüd? Nüüd ei ole mitte midagi ligilähedastki. Inimestelt tuleb sõnu tangidega välja kiskuda. Mingist meeldivast kirjalikust kuramaažist ei ole juttugi. Kohe hakatakse tisside kohta uurima.

Närvi ajab. Ma ootasin hoopis midagi muud Tinderist. Ma ootasin, et see on sama, nagu vanasti oli jutukas tutvumine. Ainult et pildiga. Aga on selline, et tekib match, siis nuusutatakse üksteisele korra saba alla, et kas kõlbab ja pärast vaatame edasi. Vastik.

Ilusate inimeste kohtumispaik

Põrgu otseselt jäässe ei ole läinud, aga mina tegin endale lõpuks Tinderisse konto. Jep. Andsin alla. Survele järele. Võtsin otsuse vastu. Olen nüüd üks neist.

Alguses oli hästi hirmutav. Ma polnud seda äppi kunagi proovinud ja ei teadnud täpselt, kuidas asi töötab. Otsustasin ära katsetada, sest kõik ütlesid, et pole vaja valehäbi tunda, väga paljud inimesed kasutavad seda äppi ja selle kasutamises ei ole midagi piinlikku. Mõtlesin siis vähemasti siduda konto Facebookiga, et saaks ära blokeerida need inimesed, kes mul Facebookis sõbrad, aga telefon ei teinud koostööd. Nii et mulle on nähtavad ja mina olen nähtav kõigile Facebooki sõpradele, kes seal on. Tore siis.

Algul oli raske otsustada, et millisele inimesele ma peaks panema JAH ja millisele EI. Iga otsus tundus nii suur ja oluline, et pidin äpi sulgema, kui jänni jäin. Tundus traagiline mingile inimesele EI visata, kui ta kohe esimesel pilgul südant ei sulatanud. Aga see, võin tänaseks öelda, läheb mõne päevaga üle. Mida kauem kasutad, seda tuimemaks muutud ja seda lihtsamaks otsused lähevad. Kui alguses saab laigi ehk 25% meestest, siis mõne päeva pärast heal juhul 10%.

Enne eilset ma konkurentsisituatsiooni üle väga palju pead polnud murdnud. Kuid sõbranna eilsed sõnad panid mõtlema. Ta ütles, et Eestis on ju nii palju ilusaid naisi ja et siin on Tinderist kellegi leidmine väga raske. Et tema küll teab, et mõne mehe puhul ei ole mõtet laiki pannagi, sest kindlasti jääd tema liigast välja. Ja seda ütles naine, kes ise on ülikaunis! Palju ilusam kui mina.

Need sõnad panid mu mõtlema ja ma soovisin näha, kellega siis nii öelda võistlus käib. Võtsime sõbra Tinderi ette ja hakkasime sealseid naisi läbi lappama. Ossa püss, millised nukud siis ette hakkasid ilmuma :/ Tõelised modellimõõtu naised. Hea küll, enamik on sellised edevamat sorti, kõik pildid on selfid või on pilt tehtud rannas, kus naisel seljas bikiinid, aga siiski… Ma ei usu, et nad seetõttu väga palju EIsid saavad. Sest mehed on mehed. Kui sa paned nad valima peletise ja ilusa vahel, siis saab peletis EI.

See põhjendus, et aga äkki need ilusad naised on seesmiselt väga tühjad, ei päde. Siin äpis on kõik võrdsetel alustel reas. Valik tulebki ju tegelikult teha välimuse põhjal.

Ega ma ise kah patust puhas pole. Mina ju ka sellisele mehele JAH ei pane, kes minu meelest pole ilus. Okei, mõni piiripealne juhtum võib ka saada JAHi, kui ma heas tujus olen. Aga mitte alati. Ehkki kõik ilusad mehed minult ka kohe kindlasti JAHi ei saa.

  • Näiteks sellised, kellel on kõik pildid selfid. Mul on sellise asja vastu allergia. Kui sul ei leidu ühtegi sõpra, kes sinust pilti teeks, siis ma ei taha sinust midagi teada.
  • Või kui mees paneb endast palja ülakehaga pildi. Mis sa teed nalja või? Mul pole huvi suhelda mehega, kes on edevam kui mina.
  • Või kui üleval on ainult 1 pilt. See on see ainus õnnestunud pilt sinust? Arvatavasti ka 7 aastat vana, eks?
  • Või kui pildid on väga udused. Asi on siis nii hull, jah?
  • Või kui mees on enda kohta kirjutanud kirjelduse (väga harv nähtus), kus ta ütleb, et ta ei viitsi trükkida, pane EI, kui sa ei nõustu kohe kokku saama. EI. Ma kindlasti ei nõustu kohe kokku saama.

Äkki ma nüüd unustasin midagi, aga umbes selliselt ma seal opereerin.

Pärast eilset eksperimenti, mille käigus sai vaadatud konkurente, olen ma õnnelik, et mul üldse mingeid matche on 😀 Ausalt. Sest ma arvan, et ma olen 10 punkti skaalal kuskil number 6. Mitte päris troll, aga kaugelt mitte ka mingi iludus. Aga 9 ja 10 oli seal ikka palju. Hea küll, need ilusad tüdrukud jäid kõik vanusesse ca 25. Vanemate seas läks pilt veidi helgemaks, aga ikkagi! Ma olin oma matchide üle rõõmus 😀

Vahepeal juhtub Tinderis ka nii, et tuleb match, aga õige pea kaob ära. See näitab, et tegemist oli inimesega, kes ei otsigi võimalust kellegagi tutvuda. Ta tahab lihtsalt näha, kui palju ta laike saab.

Siis on seal ka hunnik perverte. Kui ta kohe avapildiks oma riista pole pannud, siis ega sa kohe ei saagi teada, et ta pervert on. Vestlusest tuleb muidugi välja. Kui inimene avab mingi seksijutuga, siis minu jaoks on lool kriips peal. Ja kui ta alustab vestlust kell pool 2 öösel, siis ka. Sest no ei, see ei sobi.

Kas mul siis midagi positiivset ka seal olnud on? Paar vestlust on. Üks on isegi väga tore vestlus. Aga see on inimesega, kellega me päriselus tegelikult juba kohtunud oleme. Nii et vahel töötab Tinder justkui täiendava meetmena. Võib-olla nii ongi kõige ideaalsem?

Mida kauem ma seal olen, seda enam ma näen, kui välimuse põhine ja pinnapealne see kõik seal on. Terve hunnik matche istub passiivselt, kumbki kummagagi rääkima ei hakka. Mina ei hakka, sest… 😀 Ei, mina ei hakka. Ja need mehed ka ei hakka.

Aga inimesed räägivad, et seal ikkagi võib kellegi lahedaga kohtuda. On olemas ka mõned päriselulised näited. Tuleb lihtsalt rämps läbi sõeluda. Ehk on seal siiski ka mõni teemant peidus 🙂

Kes veel Tinderis on? Mis tähelepanekuid olete teinud? Kuidas läinud?

Usk ja ebausk

Ma ei ole usklik inimene. Üldse. Kirikuusu kohalt. Tegelikult on raskusi ka muude uinamuinade uskumisega. Et hõõru kristalli, siis tuleb x ja y. Või mine ennustaja juurde, ta räägib, mis sa tegema pead.

Mulle meeldib ise otsustada ja vastutada. Ei ole minu jaoks jumalat, kes dikteerib ja kellele meele järgi olla. Ei ole mul ka ennustajate kaardipaki järgi tantsimist plaanis.

Ometigi keskmisele eestlasele kohaselt ma mõne uinamuina asja osas olen niimoodi kergelt avatud (väikse muigega muidugi).

Mul käisid sõbrad soolaleival ja jõudsime jutuga sinnamaale, et välisukse kõrvale tuleks välja panna mündid, sest siis hakkab majja raha voolama. Täiendava meetmena tuleks vetsupoti kaas alati suletud hoida, sest siis ei põruta raha teistpidi majast välja. Ma olin midagi kuulnud, aga polnud kunagi viitsinud selle järgi talitada. Ei uskunud sellesse. Nüüd mõtlesin, et suva ju, see pull ei maksa mulle ju midagi, teeme ära.

Sättisin oma 2-eurosed instruktsioonide järgi välisukse juurde ja ise unustasin juba äragi, et need seal on. Aga ei läinudki väga kaua aega mööda, kui mõju end ilmutama hakkas. Nimelt ütles minu ülemus mulle ühel ilusal päeval, et tead, ma tõstan sul palka. Tahan tõsta, juba varem olen tahtnud, aga enne polnud võimalust. Nüüd on.

Ma olin nagu puuga pähe saanud. Ehh? Polnud ma ju küsinudki palka juurde. Või olin? Sest mündid!

Ma ei tea veel täpselt, mida siit järeldada, aga igaks juhuks soovitan kõigil ukse ette mündid välja panna. See läheb teile maksma ainult 4 eurot 😀 Veits topakas ju tundub, aga mis teil kaotada on?

raha

Vale: münt vaiba all keset põrandat. Õige: kummaski nurgas üks münt (vt punaseid ringe).

Nüüd on mul plaanis veel paar uinamuina asja käiku lasta. Kas need soovitud tulemuse toovad, ma veel ei tea, aga äkki toovadki!? Kes siis lolli seisu jääb, ah? 😀

Vahepeal käisin Barcelonas ja seal jäin küll korraks veits lolli seisu. Nimelt tuli meie telelauda uus mängija. Enne me teda istuma ei saanud lasta, kui ma polnud arvutisse sisestanud tema nime, stäki suurust ja päritoluriiki. Sattus olema selline hetk, kus kõik tahtsid minust midagi ja oli õudselt kiire. Nime sain, stäki sain, aga päritoluriigi unustasin vaadata. Läksin mina siis mehe juurde, et vabandust, kust sa pärit oled. Mees vastab, et Hispaaniast. Ok, cool. Tänks.

Tükk aega sügeles minu selja taga üks mees, kes just samale tüübile kaasa elas. Jälgis, kuidas tal läheb. Lõpuks ta naeratas mulle ja ma küsisin, et kas see mees kohal nr 5 on sinu sõber. Ta vastas, et ei ole, vend on. Ja et see mees 5. kohal on muideks jalgpallur, mängib Barcelonas. Ma korraks ehmusin, et oota… ära ütle, et see Barcelona, mida ma mõtlen, et on. Noogutasin lihtsalt ja naeratasin nagu kohtlane. Lootsin, et äkki siis mingi tiim a la Barcelona linna 4. liigast. Pärast guugeldasin. Ja oligi siiski SEE FC Barcelona. Ups 😀 Ta ei ole küll Messi, kelle kõik inimesed ilmselt ütlematagi näo järgi ära tunnevad, aga kui ta on toodud pokkeriturnale kui kuulsus, siis ei ootaks, et keegi tuleb ja küsib, et a kes saa siuke oled.

Vähemasti ma saan nüüd öelda, et olen rääkinud Barcelona mängijaga 😀 Tänaseks küll endisega. Aga asjaolusid ma ei hakka täpsustama lihtsalt. Ma olen küll jalkafänn, aga AINULT Inglise liiga fänn. Tunnistan jumala ausalt, et kogu muu maailma jalgpall jätab mind täiesti külmaks. Meistrite Liiga, La Liga, MM… see kõik võiks minu poolest olemata olla. Mind ei liiguta see mitte üks gramm. Premier League’i aga jälgin aplalt. Kahju, et David Silvat seal turniiril polnud. Siis ma oleks küll 45 korda minestanud ja palunud terve oma ihu autogramme täis kritseldada ning kogu asja veel linti võtnud. Seekord siis aga just niimoodi.