Kallis, kas sa teed odava meedia tuleproovi?

Olen siin meediast nüüd mitu korda kirjutanud, aga üks teema on veel jäänud puudutamata. Tahaks veidike analüüsida, miks on TV3-l täiesti ebaõnnestunud kahe potentsiaalselt huvitava saateformaadi teostamine.

Ei ole ma kunagi varjanud, et kaalusaated mulle väga meeldivad. Näiteks TLC pealt vaatasin 300-kiloste ülekaaluliste katseid maovähendusoperatsiooni abil alla võtta. Samal kanalil oli ka saade “Ülekaalukas võimalus” või midagi sarnast, kus poole aastaga üritati trenni ja toitumise korrigeerimise abil maha võtta nii palju kui võimalik. Ülekaalulisi abistas seal saates ainuisikuliselt eratreener, kes kogu protsessi vältel kätt hoidis ja vähemalt iganädalaselt kaalulangetajaga trenni tegi. Oh wait, kõlab ju täpselt nagu see, mida TV3 on üritanud käesoleval hooajal teha saates “Kallis, sa oled kosunud”? Ei?

Ehk et pole ime, et ma kodumaist saadet vaatama hakkasin, kui Ameerika versioon mulle meeldis. Paraku on meie kodumaisest hooajast välja koorumas tõeline fiasko. Mitte ükski osaline ei ole suutnud alla võtta rohkem kui 2-3 kg, halvemal juhul on osalised hoopis juurde võtnud. Hea küll, põrujaid on edulugude hulgas alati ja ei ole need lood näitamata jäänud ka USA paksusaadetes, aga et KÕIK saated räägivad põrujatest?

Mis mulje see saade vaatajatele jätab?

  • Me ei näe saatest, kui palju osalejatele tervislikust toitumisest üldse räägitakse ja millised tööriistad neile kätte antakse, et senist toitumist muuta. Kas neile ikka toonitatakse, et viiner ei ole kaaluandaja jaoks sobiv toit ja kaalualandamise perioodil oleks kõige ohutum süüa valkudest ainult kana, loomaliha ning kala? Kas neile antakse toitumiskava, kus on puust ja punaselt kirjas, milliseid toiduained ning millises vahekorras peaks sööma? Et tervislik toidukord ei koosne kapsast, porgandist ning salatist ja värskest kurgist? Vaid et lisaks värskele peaks olema ka õige kogus valke, rasvu ning süsivesikuid? Sest kui nad sellist infot osalejatele ei anna, võibki viimastele jääda mulje, et tervislik toit ei täida kõhtu ning kui lapsele (ja endale) igapäevaselt makarone ei sööda, sureb terve suguvõsa nälga.
  • Treener sõidab Tallinnast musta mersuga provintsi (antud hooajal Tartu või Pärnu) spordiklubi ette, kus kohtub kaalualandajaga ja teeb talle õige koormusega treeningu. Väga tore. Aga vägisi jääb mulje, et rohkem spordisaalis ei kohtutagi. Näidatakse harjutused kätte, visatakse spordiklubi liikmekaart ja soovitakse edu edaspidisel iseseisval treenimisel. Kaalualandaja on algul entusiasmi täis ning käibki trennis, rassib. Paraku tuleb õige pea rutiini tekkimise teele mõni takistus – antud hooaja puhul külmetushaigus, mehe töökohavahetus, enda töökohavahetus, lahkuminek, reis Soome, Rootsi vms – mis lööb rütmi sassi ja korrast-paarist puudutud trennist saab nädalaid vältav paus, mis ei lõppegi, sest pole kedagi utsitamas. Mis viga on trennist puududa, kui sind saalis tegelikult kedagi ootamas polegi…
  • Kahe kuu möödumisel tulevad treener ja teine saatejuht (toitumisnõustaja rolli täitev kokk?) osalisele külla ning peetakse ühine lõuna. Tore! Aga miskipärast ei ole peaaegu üheski saates pakutud külalistele toitu, mis vastaks tervisliku toidu nõuetele. Vaid esimeses saates oli see nii (grilliti ja kõrvale söödi salatit), aga nurga taga kallas kaalulangetaja kerre magusat siidrit, nullides igasuguse võimaluse, et kaal langeda võiks. Nähes laual sobimatut toitu, vaatavad saatejuhid üksteisele silmi pööritades otsa ning peavad maha üsna piinliku epistli, mis ei julgusta osalisi ega anna neile mingeid uusi teadmisi. Saate vaataja ei näe toe pakkumist, vaid tugevaid hinnanguid ja mõnitavaid kommentaare.
  • Viimane lootus, et äkki ikka pole terve hooaeg luhtunud, vaid eetrisse on lastud eelmiste hooaegade ebaõnnestunud katsed, kustub peagi. Kes eelmisi hooaegu näinud, see mäletab, millises saalis filmiti viimast kohtumist ja vitamiinide üleandmist. Käesoleva hooaja viimased kohtumised on kõik filmitud teistes paikades, olenemata sellest, kas kaalulangetaja üldse kohale tuli või mitte. Kui tegemist pole uskumatu kokkusattumusega, et kõik saated filmiti ühel ajal, ent kõik ebaõnnestujad juhtusid elama just väljaspool Tallinnat, loen ma siit välja, et sel hooajal näeme teles siiski täiesti uue seeriana filmitud osi.

Kindlasti on suurim süü kaalulangetamise ebaõnnestumisel langetajatel endil. Kui nemad rohkem pingutanuks, oleks ka kaal alanenud. Jah, kõik ju täiskasvanud inimesed ja peaksid mõistusega sellest aru saama, millest neile räägitakse ja järgima juhiseid, mis neile antud, kuid kui tegemist oleks nii tahtejõuliste ja hakkajate inimestega, kes pidevat tuge absoluutselt ei vaja, poleks nad tõenäoliselt ülekaalulisuseni jõudnudki või õnnestunuks neil juba ammu alla võtta ka saatejuhtide abita. Paraku on tegemist inimestega, kes vajavad suuremat tuge, utsitamist, kui soovite. Miks seda ei pakutud?

Ma arvan, et asi on rahas. Saade on ilmselt toodetud minimaalsete kuludega ja osalejate ning saatejuhtide kohtumiseks polegi planeeritud rohkem kordi kui kolm (esimene külaskäik/trenn, vahepealne visiit ühiseks sardellisöömaks kaalulangetaja kodus, lõppkaalumine ja vitamiinikoti üleandmine).Kas tõesti võiks nii minimaalse suhtluse läbi paremaid tulemusi üldse loota?

Ajakirjanduses on samuti sellest saatest juttu tehtud ning Orgut hurjutatud, et stabiilselt kehvad tulemused ei räägi mitte lodevatest osalejatest, vaid saate tootmise kaheldavast kvaliteedist. Tule alla on sattunud ka personaaltreeneri ja toitumisnõustaja imidž. Kas Orgu on enda kaitseks kusagil välja astunud ja jaganud selgitusi selle kohta, kuidas asjad tegelikult on? Ei ole. Vähemalt ei näe ma seda ei tema kodulehe blogist ega avalikult Facebooki profiililt. Ju siis pole vabandusi?

Ka TV3 ei ole arvamust avaldanud. Ilmselt on säästukanali maine neile mokkamööda. Mida väljendab ka “Selgeltnägijate tuleproovi” viimane hooaeg.

Ma olen Vene selgeltnägijate saate suur sõber. Minu meelest on see tehtud nii põnevalt ja kvaliteetselt, tõeliselt mõnus on seda saadet vaadata. Ei tea, kas kõik seal näidatu on 100% tõsi või mitte, see mind ei huvitagi, meelelahutuslikust aspektist on see lihtsalt nii rahuldust pakkuv. Ootasin suure põnevusega ka Eesti uut hooaega. Arusaadav, et me ei saa igal aastal uut hooaega korraldada, sest meil ei jätku selgeltnägijaidki, aga pärast nii pikka pausi filmitud hooaja osas olid mu ootused hoopis kõrgemad.

Mis me siis sellel hooajal saime? Mitmeid põnevaid kujusid, kellel näis üleloomulikke võimeid olevat. Aga kuidas meile neid võimeid esitati? Läbi labaste äraarvamiskatsete. Arva ära, kus kastis on ämblik! Arva ära, millises kastis on sõrmus! Arva ära, milline foobia käib kokku millise inimesega! Arva ära, kelle veri see on! Jeesus, kui igav!

Kuhu jäid põnevad ja müstilised juhtumid? Terve hooaja peale oli neid müstilisi juhtumeid ainult kaks. Ühel juhul oli üks noor poiss surma saanud ja selgeltnägijatel paluti avada tagamaid selle kohta, mis juhtus. Teine juhtum oli TV3 kontoris aset leidnud surmajuhtum, millele samuti selgitust otsiti. Miks ei olnud taolisi sündmusi igas saates? Miks raisati aega ja energiat ehete mättast otsimisele ja muule sarnasele lollusele? Kas meil Eestis ei ole kadumisjuhtumeid ja imelikke surmajuhtumeid? Või ei viitsinud saatemeeskond neid välja otsida?

Õudne, kui kuradi igav see hooaeg oli. Iga sekund ja minut lausa karjus sellest, kui vähe vaeva ja pingutust oli saatesarja ettevalmistusse panustatud. Ootasin ja lootsin veel viimase saateni, et äkki läheb paremaks, aga mõttetuks ajaraiskamiseks see saade jäigi. Isegi viimane osa oli juba ammu valmis filmitud, kuigi seda reklaamiti kui otsesaadet. Otse oli ainult üks hetk, siis kui paar sekundit pärast hääletamise lõppemist ilmus kaadrisse saatejuht, kes teatas, et võitja on selgunud. Kurat teab, võib-olla oli seegi klipp juba ammu valmis filmitud, nüüd lihtsalt lasti eetrisse. Rumal rahvas lihtsalt hääletas ja kui selgus, kes võitjaks osutus, lükati lihtsalt õige valmisklipp eetrisse ja kogu muusika.

Ma vean kihla, et kui küsida TV3-lt, miks teie saade võrreldes Vene saatega nii igav on, saaks vastuseks selle, et meil pole nii palju raha nagu venelastel. Nojah, mis seal ikka. Enne võiks siis jätta mingi odava käki käkerdamata ja panustada ühe, aga korraliku omasaate tootmisse. Või osta hästi tehtud saated lihtsalt sisse. Sest, kallis, su odav toodang kõlab juba tuttavalt. Ja hakkab ära tüütama.

Aga minul on Repinskist kahju

Mul hakkas iga päevaga Repinskist üha enam kahju. Ausalt kohe.

Täna lugesin Maalehe artiklit ja mul hakkas temast veelgi rohkem kahju. Võib-olla ma olen naiivne, aga ma kaldun uskuma kõike seda, mida ta Maalehe intervjuus ütleb. Kõigele kahtlasele ja räpasele on seal selgitus ju olemas.

Arutasin seda asja täna oma emaga, kes on aastaid loomakasvatuses töötanud (sh teadis Repinskit isiklikult) ja lugenud Maalehe artiklit ning arutanud seda ka teiste loomakasvatuses tegevate inimestega, leidis ka tema, et mõistab Repinskit. Skandaalse paljastusloo kirjutanud ajakirjanik kinnitab (Facebookis, ta on mu endine kursaõde), et loo allikaid on mitu ja nad kõik rääkivat kui ühest suust, kui halb inimene ja tööandja on Repinski. Ma pole kindel, kas ma nende endiste töötajate sõnu usun.

Ma olen aastaid emalt kuulnud jutte sellest kaadrist, kellega loomakasvatuses opereerida tuleb ja kuuldu ei ole loonud pilti usaldusväärsest kontingendist. Loomulikult ei väida ma, et kõik eestlased, kes põllumajandussektoris töötavad, on joodikud ja eluheidikud, aga väga paljud paraku küll ja ma ei imestaks absoluutselt, kui mingi osa neist, kellel pole lastud oma lodevaid ja aktsepteerimatuid elukombeid tööandja (näiteks Repinski) juures viljeleda, korraldaks võimaluse avanedes “ülestõusu”. Kiuslike töövõtjatega, kes ei ilmu õigel ajal tööle, kelle töökvaliteet on alla igasugust arvestust ja kes kukuvad alatasa paarinädalasse tsüklisse…ptui…haiguslehele, on kokku puutunud väga paljud tööandjad ka väljaspool põllumajandust, kuid kõige sagedamini ilmneb seda just põllumajandussektoris. Ja loomulikult on seesama kontingent hiljem kõige suurem oma õiguste tagaajaja, ähvardades tööandjat küll Tööinspektsiooni, küll Maksuametiga, eriti aga Võsapetsi-laadse ajakirjandusega. Nii et andke andeks, aga puhta kullana ma antud sopa keerutamist ei võta. Ei üllataks, kui kogu asja taga on Reformierakonna spinn.

Nagu teada, olen mina ju tolerast. Ei vihka ma neegreid ega Tartu Laseri tänava hulle. Samuti püüan tolerantne olla nende inimeste suhtes, kes kunagi mõne vea teinud, kuid on hiljem võtnud nõuks kurssi muuta ja eluga edasi minna. Ehk on mulle teenäitajaks olnud enda suguvõsas ja tuvusringkonnas leiduvad inimesed, kes kunagi seadusega pahuksisse sattunud. Jah, tunnen mitut inimest, kes on kunagi vanglas viibinud. Ja teate mis? Ma ei suhtu neisse põlgusega, ma pole neid maha kandnud. Keegi neist pole ka mingi paadunud kurjategija. On hoopis tavalised pereisad/mehed, kes võivad teil praegu sama hästi kõrvalkorteris elada ning te ei oskaks kahtlustadagi, et nende minevikku on jäänud mingid kriminaalsed tegevused. Kuid need tegevused on tõesti jäänud minevikku, nende tegude eest on karistus kantud.

Minu meelest väärivad inimesed elus teist võimalust. Eriti kui vead on tehtud nooruses, mil mõistus ei ole päris selge ning puudub võime adekvaatselt hinnata, mida ebaseaduslik tegevus hilisemas elus endaga kaasa võib tuua. Sel nädalal selgus, et taolise mõtlematu teo on korda saatnud ka Repinski. Üritas 15-aastasena kelmust teha ja inimestelt annetusi koguda. Tähismaade kerjakampaaniast erineb see ettevõtmine vaid seeläbi, et annetusi sooviti mitte enda nimele, vaid kloostrile. Ei mäleta täpselt, kuidas 15 aastat tagasi need asjad käisid, aga nähes, kui edukalt Tähismaad oma puudust kannatavatele lastele on pappi välja meelitanud, oleks vist ka Repinskit raha kogumisel suurem edu saatnud, kui ta oleks seda teinud ausalt enda nime alt.

Kloostri-skandaali puhul ei ole mitte väheoluline ka fakt, et nende endiga on Repinski sotid ammu selgeks teinud. Vabandus on vastu võetud ja omavahel ollakse juba aastaid tihedas kontaktis ning heades suhetes. Kui juba “kannatanu” on suutnud vana asja andeks anda ja unustada, miks peaks meiegi juhtunut üle tähtsustama? Ma ei ütle, et see pidanuks täielikult kalevi alla jääma, aga suhetkorralduslikust aspektist oleks ma soovitanud see juhtum KE-l endil jutuks võtta ning ära klaarida, just nii nagu Repinski ise soovis. Et selline asi oli, see on kahetsusväärne ja suur viga, kuid nii nagu kannatanu on seda teinud, palub minister andestamist ka rahvalt.

Nüüd veel see hariduse teema, mis paljudele pinnuks silmas. Kui ma ise seda esimest korda kuulsin, ei osanud samuti seisukohta võtta. Minister, kellel pole kõrgharidust. Samas kui enamik riigiametite töökuulutusi nõuavad absoluutselt ja eranditult kõrgharidust. Veits imelik ju? Ent siis kõlas veel hulk nimesid, kes on töötanud või töötavad praegu ministrina, ilma et endal kõrgharidus olemas oleks, ning kes saavad sellega hakkama. Et mis siis ikkagi maailma kõige olulisem on? Kas see, et inimesel oleks ette näidata paber või see, et ta teeb oma tööd hästi? Kaldun töö poole. Ja enne kui hakkate mulle vastu vaidlema, lubage mul veel öelda, et ma ei tea tegelikult Repinskist mitte midagi, ma ei oska absoluutselt hinnata seda, kui hea minister ta on või oleks, sest minu jaoks on ta täna “mees metsast”. Aga ma tahaks, et ta saaks võimaluse. Sest sarnase võimaluse on minu tutvusringkonnas saanud mitmed inimesed, kes töötavad kõrgharidust nõudval positsioonil, ise seda paberit omamata. Ja saavad kuradi hästi hakkama. Kui see oleks minu teha, saaks ka Repinski võimaluse.

*Kes on siin blogis esimest korda, siis ma ei ole KE valija. Olen SDE paadunud valija. Seda lugu kirjutan aga kui inimene.

Kui on kuulus, ju teab

Üks päev viskas V. mulle Facebookis ühe lingi, et näe, üks tema sõber laikis ja talle jäi see link silma, mine loe kah.

Läksin ja lugesin. See oli mingi lugu kusagilt portaalist mustaduudised.ee või mingi sarnane rassistlike sugemetega veebiväljaanne ja vahendati seal raadiohääle K. Timmeri sõnu. Refereeriti Naistelehte, sest lausa seal olla Timmer oma arvamuse välja öelnud. See arvamus oli stiilis “ma pole rassist, aga pagulased ahju / tolerastid, miks te ei tolereeri neid, kellel teistsugune arvamus on?”. Teate küll selles stiilis sõnavõtte.

Ma ei saa aru, miks on sageli nii, et kui sõna võtab keegi vähegi tuntum inimene, võib ta suust välja ajada ükskõik kui kahtlast juttu, ikka suhtutakse temasse kui arvamusliidrisse. Kusjuures pole vahet, millega ta tuntuks on saanud. Mingit seost sellega, mis teemal sõna võetakse, ei pea olema. Kuulus See ja kuulus Too ütles, vohh kurat, jõle hästi pani! Inimesed muudkui laigivad ja jagavad ja mõtlevad, et on nüüd endale eestkõneleja leidnud.

Täna õhtul ETV-st Välisilma dokki vaadates leidsin end mõtlevat sellele, et ei tea, kas Timmerid ka neid saateid vaatavad? Ja kui vaatavad, siis mida nad neid saateid vaadates mõtlevad? Need saated nämmutavad informatsiooni vaatajatele tunni aja jooksul üsna selgeks. Nii selgeks, et kui see saade vaadatud, ei tohiks kellelgi tekkida kahtlasi küsimusi selle kohta, miks inimesed kodumaalt põgenevad, mitte ei astu uljalt isamaa eest sõtta. Vabandust, aga kelle vastu täpsemalt need õnnetud tsiviilisikud sõdima peaks? Kui isegi Lääne valitsusjuhid ei tea, kelle toetamine rahvusvaheliselt ja konkreetset riiki silmas pidades kõige kasulikum on. Inimesi hukatakse vasakule ja paremale ilma igasuguse põhjenduseta, naisi ja lapsi vägistatakse. Ja Timmerid istuvad oma mõnusates kodudes oma meeste-naiste-laste juures ja puistavad suust välja pabulaid, mis erinevates väljaannetes trükki lastakse.

Aga kui juba sõjateemadel jätkata, siis mingi paanika on viimasel ajal minus ka maad võtnud. Ei olnud see ammu, kui Ritsik kirjutas samal teemal oma blogis. Ma lugesin toda postitust just päev pärast enda tädil külas käimist ja selle visiidi käigus tuli meil täpselt samadest asjadest juttu. Rääkisime sellest, kuidas Ringvaade tutvustas ellujäämisvarustust. Et mis emotsioonid sellega seoses tekkinud on? Nojah, huvitav, põnev, mõtlemapanev….imelik? Kas see on see koht, kus inimesi suunatakse ilma suuremat paanikat ja kära tekitamata neile asjadele mõtlema? Või on see kokkusattumus? Mu tädipoeg olevat öelnud, et kui tal nii palju raha oleks, oleks tal 24/7 Haapsalus paat valmis…

Kunagi ma lugesin kusagilt ühest nähtusest. Et kui kusagilt mingi konkreetse asja kohta loed või kuuled ja see mingil põhjusel su teadvusse kerkib, hakkad seda asja järsku justkui igalpool märkama. Küll on kahju, et see nimetus praegu meelde ei tule. Aga selle sõjateema puhul minuga just nii ongi juhtunud. Kõigepealt mõtlesin isekeskis, et kas peaks tangaineid varuma ja poest patareidega raadio ostma… Siis võtab tädi sama teema üles. Siis Ritsik kirjutab. Siis näen ERR-is kogu aeg teemaga haakuvaid artikleid. Et hübriidsõja ohu korral langeb esimene löök politseile. Kusagil piiri lähedal tassivad NATO ja Venemaa võidu relvastust paika. Sõda see, sõda too, oht siin, oht seal… Kõhe….on.

Et hakkan hulluks minema või saadetaksegi meile meedia kaudu pehmeid sõnumeid, valmistatakse millekski ette? Huvitav, mis Timmer arvab.

Mustad ajad on ees

Löön Facebooki lahti ja mis ma näen – musti uudiseid. Rasked ajad on ees… Tulevikuprognoos on hämar, seltsimehed.

Majandus hakkab kohe-kohe kiratsema, KÕIK kaubad lähevad poes järsku õudselt kalliks, inimeste ostujõud kuivab kokku, mitte üks turist meie isamaa tolmust pinda enam puudutada ei taha, rääkimata meie endi võimalusest kuhugi väljapoole minna.

Head inimesed, kaugel see katkki enam on!

Teiega oli tore…

Ja kogu paanika sellepärast, et….õlu hakkab poes maksma 1,50 eurot. 

Mul oli nagu et

what

Ma ei teadnudki, et kogu Eesti majandus ja heaolu seisab õlle õlul. Et kui Eestis ei saa enam normaalselt juua, siis vajub KÕIK kokku. Või mis juua. Odavalt juua! Odavalt peab saama.

Ma mäletan selgelt, et kui ma 2011. aastal Austraaliast tagasi tulin, tundsin oma nahal, kui kohutavalt odav Eestis joomine on. Eriti õlle joomine. Õlu ja siider ei maksnudki nagu mitte midagi. Toidupoes ei ole ausalt öeldes tänagi vahet, kas ostad pooleliitrise pudeli vett või õlut, hind on samma kanti. Eriti kui veel mingi lisatud maitse on. Klubis oli vanasti hinnavahe olemas, aga marginaalne. Ma ei tea, kuidas täna. Igal juhul on see alkoholi odav hind minu meelest lausa naljakas.

Mõnda aega tagasi tuli ühes seltskonnas alkoholi hinnast juttu ja teised inimesed minuga ei nõustunud. Arvasid, et Eestis on võrreldes teiste Euroopa riikidega ikkagi kallis alkohol ja et see võiks odavam olla. Veel odavam? Mismõttes? Pudel viina maksab ca 5 eurot. Kus veel peale Tšehhi, Slovakkia ja teiste odavama elatustasemega riikide nii odavalt juua saab? Minu meelest on meil ainult vein kallis. Kui me võrdleme Hispaania, Itaalia ja teiste veinimaadega. Ja importalkohol. Aga miks ta peakski odav olema? Tegemist on kaubaga, mis kahjustab tervist ja mida ei peaks sugugi mitte iga päev tarbima.

Kas odav alkohol on eestlase jaoks inimõigus? Et kui odavalt juua ei saa, siis kerige üldse kõik põrgusse? Mis napakas mentaliteet see selline on ja miks seda kultiveerida? Üldse, kui palju peab üks inimene küll jooma, et pooleliitrise pudeli õlle eest 1,50 välja käimine on nii suur krahh, et tuleb rekkaga Lätti sõita ja seeläbi oma varusid täiendada? Need kogused jäävad mulle vist hoomamatuks.

Minul on väga hea meel, et alkohol kallimaks läheb. 1,50 jõuan ma õllepudeli eest vabalt maksta. Kui tihti ma ikka õlut joon? Vast paar korda kuus. Hädaga suudan pika õhtu peale paar pudelit hinge alla valada, rohkem küll mitte, vastu hakkab. Olen vist nooruses oma kvoodi täis joonud, et ei oska ohjeldamatust joomisest puudust tunda. Isegi kui mahuks rohkem, oleks ka õlle hinna kahekordistumine täiesti talutav sündmus, lihtsalt nii odav on see praegu.

Ja üldse. Austraalias elades oli alkohol väga kallis, kuid sellest hoolimata ei jäänud peod pidamata ja õlled joomata. Küllap jõin mõnikord vähem kui oleks sisse mahtunud, aga see on ju ometi hea? Alkoholi tarbimise vähenemine on aktsiisist tekkinud tulu kõrval see palju ihaldusväärsem, kuid pigem püüdmatuks jääv eesmärk.

1,50 õlle eest on tegelikult väga vähe. Piinlik, et mõni selle üle pisaraid kiskuda üritab.

Miks üldse uusi postitusi ei tule

Tahtsin teada anda, et ma pole ära surnud või midagi. Töötuna peaks olema ju aega maa ja ilm ja võiks tihedamalt blogi kirjutada. Aga see on osutunud täiesti võimatuks, sest ma hakkasin vaatama sarja Orange Is the New Black ja ma kardan, et uusi põnevaid postitusi ei tule enne, kui ma olen selle sarja lõpuni vaadanud. Sest see on nii äge!

Magan kella 9-ni, vaatan sarja, teen süüa ja hoian end veel paari asjaga tegevuses ja…toetus jookseb. Living the dream😀