Till tuleb pika ilu peale*
*See on laenatud tsitaat. Selliselt kommenteeris üks lugeja FB-s Kroonika artiklit, mis rääkis Rammsteini järelpidudest.
Niisiis, rokkstaaridel tuleb kontsert. Teadjamad noored naised on kursis, et kui tahad kontserdil pääseda nn nullritta, peab sellest enne kontserti teada andma ja hea õnne korral valitakse sind välja ja saad kontserti nautida kõige esimesest reast ning sul on õigus ka minna pre- ja afterparty’le. Till ise valib, eelistades ainult kõige ilusamaid. Selline võimalus on avanenud tänaseks ilmselt tuhandetele naistele, kellest 99,98% on selle üle väga rõõmsad olnud. Aga nüüd on välja ilmunud ka see 0,02% naisi, kes ütlevad, et neid sunniti peol jooma ja siis neil sõitis katus nii ära, et nad ei tea enam, mis nad seal peol korda saatsid. Kas nad tegid Tilliga seksi või ei teinud. Ja kui tegid, siis see küll nende soov polnud.
Inimeste tunded on kahetised. Ühed ütlevad, et täiskasvanud inimene peaks ise end kontrollima ja valima üritusi, kuhu minna. Et see Rammsteini nullrea teema on juba eos kahtlane ja kõik peaks teadma, millised kirjutamata reeglid selle seltskonnaga ühinedes kohalduvad. Et kui sa sinna juba kandideerid, siis sa justkui vaikimisi annad märku, et sa soovid Tilliga seksida. Teised ütlevad, et Rammsteini kontsert on avalik üritus, kus peab valitsema mingi kontroll. Naisi peaks selliste ebatervete seksiorgiate eest kuidagi kaitsma, sest need on naistele ohtlikud. Neid sunnitakse jooma, võib-olla ka narkootikume võtma ja pärast kasutatakse neid ära.
Paras pähkel, kas pole!
Kellel siis õigus on? Mul on FB-s üks sakslasest tuttav, kellele meeldib kõiksugu teemadel avalikult arutada. Tal on ka sellised sõbrad, kes rõõmuga diskussioonides osalevad. Ma haarasin mõttes popcorni ligi, vajutasin FB-s nuppu “translate all comments” ja asusin muheledes lugema. Minu tuttav kuulub sellesse parteisse, kes arvab, et need naised pidid ise teadma, millesse end segasid. Üldine aura, mis nullrealistega seoses kaasas käis, olla avalikult teada ja ei saa kellelegi üllatusena tulla. Aga üks inimene asus seal aktiivselt oponeerima, sest Rammstein olevat olemuselt publicly listed enterprise, mitte privately listed enterprise ja kuna tegemist on avaliku üritusega, siis kohalduvat sellele ettevõtmisele teistsugused (rangemad) reeglid. Reeglid, millega on võimalik noori naisi kaitsta. Hetkel siis iseenda lollide otsuste, mitte Tilli eest. Tundub mulle. Sest rokkaritega pidutsema minek võiks juba eos kõlada kergelt kahtlase ettevõtmisena. Või mis?
Ka selle minu tuttava kommentaarides arvasid inimesed, et ei tea, mis eeldusega nullrea neiud järelpeole lähevad – ega nad ometi arva, et seal juuakse teed ja räägitakse kliimasoojenemisest? Kas seda, et pakutakse kärakat ja läheb seksiks, peaks neile kirjalikult ette teatama?
Elame vabas maailmas, kus kõigil on lubatud seksida kellega nad iganes soovivad. Rammsteini või Puuluubiga, igaüks valib ise. Ühest küljest on kõik hästi vaba ja mittetabu. Aga teisest küljest alustatakse uurimisi, kahtlustatakse sundseksi ja vaadatakse kõõrdi alkoholi pakkumisele. Kui samas on teada, et kedagi millekski ei sunnita, nii üritusel osalemine kui erinevate jookide joomine (ja tõenäoliselt ka narkootikumide manustamine) on täiesti vabatahtlik.
Kes peab vastutama, kui noor naine läheb peomeeleolus üle endale kainena seatud piiridest? Kas Till? Kas Saksamaa, kust Rammstein tuleb? Kas riik, kus kontsert aset leidis? Või siiski täisikka jõudnud ja end peole kirja pannud naine ise?
Groupie’d, kes soovivad kuulsate ja seksikate bändimeestega semmida, on alati olemas olnud. Aastakümneid juba. Nende naisterahvastega on alati kaasas käinud teatav maine. Nad ise pole sellest hoolinud, sest kuulsustega pidutsemine ja neile lähedal olemine on kõik muu üles kaalunud. Aga nüüd järsku on tehtud sellest probleem. Ehk on groupie’deks sattunud noored inimesed, kellele see mõiste on tundmatu ja kes reaalselt ei teagi, mida groupie’ks olemine tähendab? Äkki aitaks, kui see koolides õppekavasse võtta?
Muidugi tunnen ma kaasa inimesele, kes tunneb, et teda on ära kasutatud ja on sattunud olukorda, kus ta olla ei soovi. Aga mööda ei saa vaadata ka faktist, et ohtlikku olukorda on ta pannud ennast ise. Kui sul on reisikindlustus, siis see ei kata kulusid juhul, kui ära varastatakse läpakas, mis lebas lukustamata ustega autos. Sest sa pole ise elementaarseid turvameetmeid rakendanud ja see läheb sinu enda hooletusena kirja. Seda mõistavad kõik ja kindlustusega vaielda pole võimalik. Huvitav, miks see elementaarne hoolsus siis Tilliga pidutsemise puhul mõne meelest ei rakendu?
Minu meelest ei ole siin alust kahtlustada sunnitud prostitutsiooni ega võimupositsiooni kuritarvitamist. Aga moodsaks kohendatud vanasõnal on tõetera igati sees. Tõepoolest, Till tuleb pika ilu peale.
Suhtlemisest. Inimeste ja robotitega
Mõnikord ma ikka imestan seda eestlaste suhtlemist. Mõtlen selle üle ja arutlen, et kas välismaal näiteks saaks sellised inimesed klienditeenindaja või klientidega suhtleva isikuna töötada 😀
Käisime meie siin hiljuti pidulikke riideid otsimas. Kauplustest. Käisime Stockmannis vast paar-kolm korda. Ei midagi. Siis Kaubamajas üks hea neli korda. Neljandal korral, kui olime juba täitsa meeleheitel, saime teenindajaga jutule. Erki proovis viigipükse. Teenindaja teenindus kui selline oli ideaalne. Sisu poolest. Ta oli olemas, oli valmis abistama lisanumbrite ette tassimisega ja aitas kaasa mõelda. Kuid see teeninduse toon oli….no külm. Raske iseloomustada. Selline, et teeb justkui nalja, aga need naljad on selline kuiv huumor, mille peale naerma ei hakka. Midagi, mida võiks lubada endale sõprade-tuttavate seltskonnas, aga mitte võõrana ja veel vähem teenindajana.
Kaup oli praktiliselt koos, kuniks suundusime korrus kõrgemale meesteosakonda. Sealgi saime teenindajaga jutule. Algul ta justkui ei võtnudki meid tõsiselt. Jälle kumas läbi selline veider jahedus. Kui talle tundus, et “need siin” ei tulnudki niisama aega raiskama, vaid plaanivad ka midagi osta, teenindus paranes ja elavnes. Aga suhtumine oli ikkagi täpselt sama nagu allkorrusel. Ei mingit soojust, sõbralikku naeratust ja tunnet, et sa oled oluline klient ja meil on hea meel, et sa meie juurde tulid.
Ostud saime sooritatud ja kahjuks mul pole edasi anda konkreetseid tsitaate, mis selle õhkkonna temperatuuri kokku võtaks, aga tunne, mis tekkis….no see ei olnud soe.
Minule käisime kleiti muuhulgas vaatamas ühes väikses butiigis. Müüjanna, keskealine proua, oli abivalmis ja klientidest huvitatud, tahtis aidata. Väga positiivne. Esimest kleiti proovides see läks küll selga, kuid ei istunud just lahedalt. Kitsas oli. Müüja kommentaar: “No see näeb küll välja, nagu oleks seebiga selga aetud.” Mitte just kõige õnnestunum kommentaar minu meelest 😀 Või on mul teenindusele liiga kõrged ootused? Ma tema asemel oleks piirdunud lihtsalt sellega, et pole kõige parem istuvus, vaatame edasi. Või midagi sarnaselt neutraalset. Pani mõtlema, et huvitav, kas näiteks Austraalias või kusagil mujal, kus teenindusel on hoopis teine maik, oleks müüjale nii laetud kommentaarid lubatud või mitte. Tegelikult saime me kõik korda, juba järgmine kleit sobis ja kaup oli koos, mina sooritasin ostu, tänasin müüjat ja ei käi ringi, rusikas taskus. Sest ma ka olen eestlane ja suudan toime tulla sellise sarkasmiga. Aga korraks küll pani mõtlema, kuivõrd kentsakas kogemus see oli.
Nädal hiljem jõime ühes tuntud vanalinna pubis õlut. Meie laua juurde tuli üks noormehest teenindaja: “Kas soovite süüa ka või joote niisama?” Vot et jah…ma ei tea, kas nii on ikka viisakas küsida? 😀
Pool tundi hiljem külastasime ühe vanalinna restorani terrassi, kus teenindavad indialased ja muud välismaalased. Eesti keelt nad üle paari sõna ei oska, aga teenindus on soe. Meie puhul lausa nii soe, et restorani kas omanik või juhataja või keegi kõrgemal positsioonil olev isik tunneb Erki ära nägupidi ja isegi siis, kui me terrassist lihtsalt mööda jalutame, ilma et terrassile endale üldse asja oleks. Alati levitab ja naeratab. Loomulikult on sellisel personaalsel suhtumisel ka oma mõju. Lähme sinna kokteilile aeg-ajalt ka siis, kui üldiselt polnud plaanis. Sest nii tore on, kui keegi sind püsikliendi ja oodatud külalisena kohtleb. Kusjuures seal kehtib Erkile alati ka soodushind – Aperoli kokteil 6 eurot. Muu rahvas maksab rohkem. Ja see teeb meile alati nii nalja, kuidas ta igal kevadel täpselt mäletab, et see on see mees, kellelt ma võtan 6 eurot, mis siis, et ta pole Erkit sügisest saati näinud. Sel aastal saime kinnitust, et isegi kui ta enda vahetus lõpeb, aga meie ikka veel terrassil istume, siis hinnasoodustuse juhised annab ta meie osas oma alluvatele edasi. Näis, mitu aastat me selle hinna eest seal kokteilitada saame, hetkel jookseb kolmas.
Veel üks hiljutine teeninduskogemus meenub paar päeva tagasi veinidegustreerimiselt. (Vabandust, ega ma iga päev ka nüüd ei joo, lihtsalt need näited on sattunud kõik seotud alkoholiga). Ürituse tutvustuses oli kirjas, et maitsmisele tuleb 9 erinevat jooki. Aga kuna üht planeeritud veini sommeljee ei olnud kätte saanud, pakuti 8 jooki. Üks osalistest siis sõbralikult uuris, et kas see ka kuidagi kompenseeritakse, et me 9 asemel 8 jooki saime. Mille peale sommeljee üsna jõuliselt reageeris, veidi nagu nähvates, et mitte midagi kompenseerima siin küll keegi ei hakka, sest te olete oma raha eest niigi saanud juba küll ja veel. Sommeljee ise tormas kohe kaupluse poolele tegelikult uut pudelit välja tooma, mis iseenesest oli ju õiglane lahendus. Keegi ei oodanudki, et ta pakub välja mingi kalli šampanja magnum-pudeli avamise või hakkab raha tagasi maksma. Ka 5-eurone pudel oleks asja ära ajanud, ilma et keegi oleks midagi pahaks pannud. Aga välja kukkus nii nagu kukkus…kõigil oli korraks ebamugav.
Ja samal ajal suheldakse järjest enam masinatega. Robotitega. AI-dega. ChapGPT-ga. Mis pidavat varsti poolel inimkonnal töö käest ära rabama.
Hakka või uskuma, kuna robotiga suheldes selliseid emotsionaalseid konarusi ilmselt ette ei tuleks. Kõik oleks lilled ja liblikad. Ainult et ilmselt ka täiesti igav ja kohati sisutühi. Indigoaalane palus robotilt soovitusi, mida isale sünnipäevaks kinkida (vastuseks sai: „Oluline on valida kingitus, mis väljendab teie isa ja tema isiksust ning näitab, kui oluline ta teile on. Mõelge tema huvidele, hobidele ja isiksusele ning valige kingitus, mis talle meeldib ja südamelähedane on.“) ja mulle väga meeldis, kuidas Epp AI vastust kommenteeris: “No shit, Sherlock. Ja aitäh, et hädast välja aitasid. Ma ise oma lolli peaga mõtlesin midagi sellist kinkida, mis isale EI meeldi ja südamelähedane POLE.” Täpselt sama reaktsioon on mul olnud pea iga kord, kui ma näen AI koostatud teksti. See kõik, mida ta pakub, on kuidagi nii basic ja iseenesest mõistetav, et selle teksti lugemine rohkem väsitab, kui innustab. Vähemasti mind. Võib-olla siis peaks küsima nende asjade kohta, millest endal mitte kõige õrnemat aimugi pole (minu puhul a la kosmos, füüsikaseadused ja programmeerimine), sest vesteldes teemadel, mis endale juba tuttavad, ühtegi uut infokildu küll ei paista saavat.
Soome üle on hea meel
Saigi selleks korraks läbi Eurovisioon. Mina olin naha ja karvadega Soome poolt ja natuke kurvastasin, et nad ei võitnud. Aga ainult natukene!
Tegelikult saavad soomlased ennast igatepidi võitjana tunda, sest nii kõva edu publikuhääletusel on ikka päris märkimisväärne. Tahaks nagu žüriid kuidagi sarjata ja õiendada, et on ikka lollid, aga ei saa mitte, sest ka meie saime seekord žüriilt päris palju punkte. Eks arvamusi on erinevaid ja osad eestlasedki olid väga nördinud, et meie poolt läks võistlema just see laul, mis läks, ja neile üldse ei meeldinud, aga minu meelest oli Alika kõiki neid žürii punkte täiega väärt. Olli laul oli muidugi väga efektne ja kihvt, aga täna ma pole enam kindel, kas ta oleks teiste rokipalade keskel silma jäänud.
Igal aastal veidi virisetakse, et nii poliitiline on see Eurovisioon, kõik annavad sõbramehe poolest totakalt punkte, aga sel aastal oli mu arust eriti selgelt näha, et ega ei antud ikka küll. Eesti sai punkte Itaalialt, Azerbaidžaanilt ja a la Sloveenialt. Me ei ole sealt kunagi midagi saanud. Aga nüüd saime. Järelikult žüriile tõesti see laul meeldis ja nad kohe ei saanud punkte andmata jätta.
Nalja pakub mulle ka see, kuidas ühest küljest vingutakse, et kõik on nii poliitiline ja osad annavad halvale laulule punkte lihtsalt selle eest, et ollakse naabrid, aga teisalt siis vingutakse, kui Soome näiteks Eestile üldse punkte ei anna. Nii nagu seekord juhtus. See peaks ju just näitama, et Soome žürii jäi oma eelistustele truuks ega lasknud poliitikal sisse sõita. Soomega on meil head suhted ju igal juhul, seda teame me kõik. Ja mul on südamest suur rõõm, et meie inimesed Soomele maksimumpunktid andsid. Žürii andis need Rootsile (ja Soomele 10), aga mis teha. Õnneks riisus Soome ikkagi meilt koore ja oli seda ka täiega väärt.
Ülimalt soojaks tegi mul südame see, kuidas Eurovisiooni publik punktide andmisel Cha Cha Cha karjus. Mitmeid kordi. Elati täiega kaasa. Ja kuidas õhtujuht Hannah sellele nii delikaatselt reageeris. Hannah on üldsegi meie pere lemmik. Sest Ted Lasso! Kes pole seda sarja veel vaadanud, siis vaadake kindlasti.
Kokkuvõttes oli minu meelest igati õnnestunud Eurovisioon. Palju toredaid laule, mis võtsid nõksuma. Mitmeid minu jaoks mõttetuid muidugi ka, aga sellega tuleb arvestada. Oma vabast ajast võib-olla nii paljusid laule ei kuulaks nagu möödunud aasta Eurovisiooni omalt, kuid hästi positiivse emotsiooni sain kokkuvõttes küll.
Miks ma Rootsi üle suurt rõõmu ei tunne? Sest mu arust oli see laul lihtsalt hea ja haarav, aga mitte nii selgelt eristuv ja kaasakiskuv nagu Käärijä oma. Erilise üllatusena tuli mulle info, et “Tattoo” on rip off ühe Ukraina artisti loost. Tänud Notsule, kes seda avastust Indigoaalase juures jagas.
Panen selle lingi siia ka. Äkki kedagi huvitab veel.
Oh neid meie tööandjaid
Või peaks ohkama võtma hoopis koolitajad, kes tööandjatele imelikke ideid pähe istutavad?
Ma sattusin lugema üht pealkirja Õhtulehes. Mingi palganõustaja ja koolitaja hoiatab inimesi, et palgatõusu sooviga ei maksa ülemuse jutule minna argumendiga, et inflatsioon on. Ülemus ei tahtvat seda juttu kuulda. Ülemus tahab kuulda, kuidas sa vahepeal arenenud oled, kuidas sinust firmale rohkem kasu on ja mida sa suudad firmale rohkemat anda, et firma peaks sulle, junnkärakale, üle öö heast peast rohkem palka maksma hakkama.
Et inflatsioon pole mingi argument, kuna inflatsioon ei sõltu tööandjast. Nii et unusta ära see, et KOGU elu on vahepeal kõvasti kallimaks läinud, sh tooted ja teenused, mida see firma, kus sa töötad, oma tarbijale pakub. Sest palga puhul ei puutu inflatsioon ÜLDSE asjasse.
No kas pole loll jutt?
Kõik tõstavad hindu, sest sisendhinnad on läinud kallimaks. Tööjõukulud on läinud kallimaks. ELU on läinud kallimaks. Selliseid põhjendusi olen ma hinnatõusu jutu puhul kuulnud juba vähemalt aasta, kui mitte kauem. Aga kui sama juttu peaks rääkima töötaja oma ülemusele, siis peaks tööandjal justkui olema õigus inimene kukele saata. Välja arvatud muidugi juhul, kui ta ei hakka kõvasti rohkem tööd tegema ja väärtust kasvatama. Kusjuures see idee, kuidas inimene firmale saaks rohkem väärtust luua ja milliseid töid hakata paremini tegema, et panus suurem oleks, peab ka töötaja ise välja mõtlema. See olgu tema strateegia, millega palgaläbirääkimistele tulla. Kõigepealt lood ise ettevõtte jaoks efektiivsust tõstva kontseptsiooni, siis lähed kaitsed seda ülemuse kabinetis ja alles siis on lootust 100 eurot palgale lisa saada.
I call bullshit!
Sellist õpetust saab anda ainult sellisel ajal, mil inflatsioon on võib-olla 2% protsenti. Kui see pole igapäevaelus tuntav. Kui jutt inflatsioonist on mingi töötaja abstraktne kiunumine, kuna ühtegi paremat põhjust ei ole suudetud välja mõelda. Praegusel ajal, mil inflatsioon anab ennast igas eluvaldkonnas tunda, ei ole selle palgaläbirääkimistel jutuks võtmine minu meelest üldse mitte tabu. Sest neiu koolitajale tuleb see võib-olla üllatusena, aga enamik inimesi käib tööl selleks, et elamiseks raha teenida. Mitte missioonitundest, et ettevõte X saaks eksisteerida, areneda ja kasumit teenida. Välja arvatud juhul, kui töötaja ise ei kuulu ettevõtte omanikeringi. Loomulikult on töötaja huvides see, et ettevõttel läheks hästi, sest siis on ka piisavalt raha palkasid maksta. Aga nõuda, et töötaja seaks isiklikud huvid ettevõtte huvidest tahapoole, on mu meelest väiklane ja ajast-arust mõtteviis.
Inflatsioon ei tohiks üldse mitte mingi teemagi olla. Ettevõte peaks palku pidevalt ise vastavalt korrigeerima. Nii nagu tegi minu kunagine tööandja, mille peakorter asus USAs. Seal oli meil igal aastal palga indekseerimine. Palk tõusis ilma et pidi kuskil nurumas käima ja enda efektiivsuse tõusu kohta Powerpointi esitama. Igas riigis võeti arvesse just selle riigi spetsiifilist elukalliduse tõusu ja selle jagu tõusis ka kõigi selles riigis töötajate palk. Punkt ja aamen. Vot see on asi, mida eeskujuks võtta ja mida koolitustel rääkida. Mitte tekitada üleüldine foon, kus töötaja on ebaoluline mutter, kes peab enda eksistentsi ikka väga põhjalikult ära põhjendama, enne kui ettevõte mõne palukese veeretab, mitte aga võrdne partner, kellega on sõlmitud vastastikust kasu toov leping.
Naljakas lihtsalt, et toota ja tegutseda ilma hinnatõusuta absoluutselt ei saa, kui inflatsiooni tõttu kõik kallimaks läheb, aga tavaline palgatöötaja, kes tarbib kõiki neid järjest kallinevaid asju, peab saama jätkata endise sissetulekuga. Mul oleks küll häbi sellist juttu suust välja ajada.
Elu on tõesti hirmus palju kallimaks läinud. Mul on väga hea meel, et ma omal ajal kodulaenu võttes mõtlesin selle peale, et kunagi võivad tagasi tulla need ajad, mil euribor ulatus kõrgele. Ma arvestasin sellega, et laenumakse võib suureneda. Ma küll ei teinud konkreetseid arvutusi, et kui euribor oleks näiteks 5%, kui palju siis minu laenumakse tõuseks, aga tunnetuslikult olin valmis ka laenumakse kahekordistumiseks. Samas ma ei mäleta, et pangas oleks see kunagi jutuks võetud. Laenu taodeldes vaadati hetkesissetulekut ja arvestati ainult seda, et igakuine laenukoormus ei ületaks 40% sissetulekust. Kordagi ei öelnud laenuhaldur, et kuumakse on selline, aga kindlasti arvestage, et euribor ei pruugi jääda selliseks nagu see täna on. Et 5 aasta pärast võib see muutuda. Seda riski justkui ei arvestatud.
Neist, kes võtsid laenu aasta või paar tagasi, on mul veel eriti kahju. Sest siis tundus ju kõik veel nii ilus ja hea. Kodu ostmisel vaadati, et saaks võimalikult uue ja uhke, olgu siis laenu kuumakse kõrge, vähemalt oli ilus kodune keskkond. Aga nüüd on need kuumaksed ikka üüratu kasvu läbi teinud. Olen kuulnud juhtumist, mil 700eurosest kuutasust on tänaseks saanud 1200eurone kuumakse. Kusjuures laenu põhiosa vist ei moodustanud sellest isegi mitte kolmandikku. Mul tilguks süda verd, kui peaks nii palju justkui tuulde maksma…
Ja siis paneme siia kõrvale palgaläbirääkijad, kellel keelatakse inflatsioonist ülemuse kabinetis juttu teha, sest “see ei puutu asjasse”…
12 vihast meest ja 1 vihane naine
Käisime eile teatris. Nagu arvata võib, oli tükiks “12 vihast meest”. Mu meelest oli see üsnagi hea tükk, aga reaalsuses võis olla ka väga hea. Ma lihtsalt ei saanud seda nautida, sest mind segas viha.
Meie selja taga istusid nimelt kaks naisterahvast, kes omavahel mõnuga lobisesid. Sosistades küll, aga andke andeks, see on väga hästi kuulda, kui keegi vaikses saalis lobiseb. Algul ma lihtsalt nihelesin ebamugavusest. Pulss muudkui tõusis. Erki vaatas korra isegi tagasi, et “mis teil viga on?” pilguga inimesi korrale kutsuda. Aga sellest polnud kasu. Möla jätkus. Kuniks mul tõusis pulss korralikult üle 100 ja ma ei suutnud ennast enam talitseda. Keerasin ringi ja ütlesin häiritult: “Vabandust” Palun lõpetage lobisemine.”
Pulss tõusis veel rohkem, sest ma ei tundnud end absoluutselt mugavalt. Miks ma pean täiskasvanud inimesi korrale kutsuma? See on tohutult ebamugav ja vastik. Ma olin nii häiritud, et ma ei suutnud mõnda aega etendust üldse jälgidagi. Kuniks maha rahunesin. Siis suutsin taas jälgida ja nautida, sest mutid olid selleks vaatuseks vait jäänud.
Vaheajal ma veel mõtlesin, et õudselt vastik, kui nad mulle kusagil koridoris vastu peaks kõndima. Mina tundsin end halvasti, et neid keelasin. Kuniks mõtlesin, et aga miks mina pean ennast piinlikult tundma, kui nemad olid need, kes elementaarse viisakusnormi vastu eksisid? Nemad olid need, kes häirisid teiste inimeste teatrikogemust. Või ei olnud peale minu mitte keegi häiritud? Keegi teine neid ju ei keelanud!?
Teise vaatuse ajal enam pikki vestlusi ei olnud. Oli lühemaid repliike. Näiteks kui laval kõlas “Ta provotseeris mind,” siis kostus selja tagant: “Provotseeris jah!” Lisaks pidin pidevalt kuulma selliseid emotsionaalseid pupsatusi:
“Mhmh!”
“Ohooo.”
“Aaaa.”
“Ähäh.”
“Oih!”
Ehk et mulle ei antud üldse asu oma sisemisi emotsioone kuulata, kuna ma olin sunnitud kuulama kellegi teise omi.
Miks ma nii kuradi endast välja läksin, oli ilmselt see, et mul oli “põhi” all. Eelmisest nädalast, kui käisime kontserdil “Ühega miljoneist” ja meie selja taga istus kunagine raadiohääl, tänane kuulus kaardimoor, kes samuti pidevalt sõbrannadega vestles. Kusjuures nad isegi ei sosistanud. Pillimeeste soolod olid nende meelest nii mõttetud kontserdi osad, et kuna nad ise ei tahtnud neid kuulata, siis arvasid, et ega keegi teine ka ei taha. Siis täideti neid mõttetuid pause omavahel vesteldes. Et kes miks mootorratta ostis jne. Siis ma suutsin end vaos hoida ja keelama ei asunud. Eile lihtsalt enam ei suutnud.
Ma tegelikult oleks eile tahtnud keelata kaks korda, kuna mu taga istus veel üks imelik. Tal oli kaasas köhatableti lehekene, millega ta siis plõgistas ja krõbistas. Ei, mitte tableti välja võtmiseks keset köhahoogu. Lihtsalt niisama oli näpuvahel, et seda mudida ja krõbistada, nagu mingi kompulsiivse häirega vaimuhaige. Miks sa tuled teatrisse, kui sul selline häire on? Kas sa ei tea, et see ei sobi teatri käitumisetiketti? Muidugi ma ei hakanud keelama, sest tundsin, et ma niigi olin pidanud end keelamisega väga ebamugavasse olukorda panema. Ma ei tahtnud seda teist korda enam teha. Aga see krõbistamine häiris tohutult.
Võib-olla on see mingi tagumiste ridade teema? Ma olen tavaliselt ikka esimestes ridades olnud. Esimestes ridades oled rohkem laval toimuvaga üks. Seal on inimestel vast keerulisem lobiseda, kuna see loba kostuks ju lausa näitlejateni, nad näeks seda. Aga 9. reas möliseda tundub nagu täiesti okei. Siit mulle tänavatarkus, et ära mitte iial enam istu kaugemale kui 5. rida. Mitte iial. Pole vaja riskida.
Ja alati on muidugi selline võimalus, et mina olen lollakas. Et teatris ongi tänapäeval nii, et kõik võivad vahetuid emotsioone väljendada ja vajadusel vestelda. Teistest inimestest enam hoolima ei pea. Samuti ei käida teatris enam süvenemas. Kõik etendused peavad olema “kerged”, kus lased aga lõugadel lõgiseda, hirnud kõva häälega labaste naljade peale ja lülitad endal mõistuse üldse välja, sest tavaelus on niigi palju mõtlemist. Nii või?
Ma saan aru, et ma olen endast viimaste postitustega õudselt kibestunud inimese mulje jätnud. Et kõik on sitt ja paha, kõik häirib. Aga tegelikult on mu elus ka palju ilusat. Ma lihtsalt ei kirjuta sellest, sest see on teile igav 😀 Negatiivse pean ma aga välja valama, sest see rõhub mind. Tänan kuulamast.
Kristallist elu 