Vihmavarju lugu vol mitmes

Mõni inimene elab terve elu niimoodi ära, et vihmavarju(de)ga seoses ei ole ühtegi seika. Selle eest on mõnel teisel rohkem kui üks.

Kõigi kaasaelajate rõõmuks siis veel üks lugu.

Käisin mina esmaspäeval lõunapausil Balti Jaama turul. Võtsime tänavatoitu, mingit burgerit. Et väljas oli ilus päikesepaisteline ilm, istusime õue sööma. Hommikul nii ilus ilm polnud, nii et ma haarasin autost vihmavarju kaasa. No selle uue, millesse ma pärast vana purunemist investeerisin üle 50 raha. Aga päikesepaistelise ilmaga ei tohi vihmavarju tavalisest hoiukohast üldse välja võtta! Sest see jääb kuhugi maha. Kindel see.

Täpselt nii muidugi juhtuski – unustasin oma kalli vihmavarju, mida tegelikult vaid paar-kolm korda päriselt kasutada olen saanud, Balti Jaama turule.

Oeh.

Eile lootsin veel, et see vihmavari on kas kontoris või kliendi juures, kellega kohtumisele pärast lõunat jooksin, aga täna hommikul kontorisse jõudes nägin, et seda seal pole ja meenus, et ei…pidi jääma siiski turule.

Mõtlesin end kokku võtta ja otsida välja turu kontaktid, et ehk on mingi infolaud, kuhu kaotatud ja leitud asju tuuakse-viiakse. Loota ju ikka võib. Leidsin klienditeeninduse väga lihtsasti üles ja saatsin murekirja ära. Kirjeldasin, kuhu vihmavari jäi ja palusin härdalt endaga ühendust võtta, juhul kui keegi hea inimene selle leidnud on.

Paar tundi hiljem sain vastuse – Teie vihmavari on leitud, võite järele tulla. Ma ei uskunud oma silmi. Kas tõesti on see võimalik? Kaotad asja ja saad selle tagasi… Olin positiivses šokis.

Pärast tööd hüppasin Raekoja platsilt läbi ja ostsin paki magusaid mandleid ja viisin vaevatasuks administratsiooni töötajale, kes minu vihmavarju leidnud oli. Küll on alles häid inimesi olemas!

Aga vihmavarju ennast….ma ei ole enam kindel, et ma julgen autostki välja võtta 😀 Kindlam on, kui teda ei kasuta.

Ametihaigus

Töötades nüüd turunduse valdkonnas, on mu turundusradar 24/7 töös.

Vaatan reklaame teise pilguga. Näiteks kõnnin tänaval ja loen prügikastidele paigutatud reklaame. “Muru tärkab, golf ärkab” – heh, muhe lahendus. “Island, kui hea jogurt” – heh, see Skyri reklaam kõlab nii hästi ja tekitab mõnusa meeleolu. Isegi minus, kes ei huvitu jogurtist absoluutselt. Või jälgin telekast tulevaid reklaame. See Volkswageni reklaam, kus hobused hirnuvad mehe üle, kes ei suuda haagisega parkida – appi, kui hea idee ja milline vinge teostus, tahaks ka kunagi sellisel tasemel ideemeister olla. Või siis suutsin selle reklaamiga iseäranis hästi samastuda, sest parkimine on kahtlemata minu sõiduoskuse kõige nõrgem koht 😀 Et mitte öelda täiesti olematu…

Loen kodulehti täiesti teise pilguga. Mõnikord vaatan, kui õudseid asju tehakse. Kui õudseid veebe üleval hoitakse, ilmselt on need muutumatud juba aastaid. Kogu info üksteisele selga topitud. Halb lugeda, halb vaadata. Või teinekord vastupidi – kui ilus ja puhas disain, mis laseb tekstil esile pääseda. Sellisele lehele jõudes ma saan aru, mida pakutakse ja ma jaksan ka sisusse süübida. Lahe!

Mõtlen oma kliendisuhetest kõiksugu asutustega hoopis teisiti. Kas ja milliseid võtteid keegi kasutab, et kliendiga mingi side tekiks. Sest lõpuks on väga raske pakkuda midagi nii eksklusiivset, et ükski konkurent sellega kuidagi võistelda ei jaksaks. Kaup on laias laastus kõigil valdkonna kaupmeestel ju sama. Laias laastus, rõhutan…

Kunagi poolteist aastat tagasi või millalgi mõtlesin oma iidvanade prillide asemel uuesti kasutusse võtta läätsed. Mu silmanägemine on võrdlemisi hea, miinust ainult 0,5 jagu. Aga see tunne, kui vaatad kaugusse ja näed selgelt, on piisavalt hea, et oma 10+ aasta jooksul ära kriibitud prilliklaaside asemele mingi alternatiiv leida.

Tellisin suvalisest veebipoest, mille olin guugeldades leidnud ja ma ei tea, ostsin vist alustuseks 1-päevaseid läätsi. Tõsine raha raiskamine, sest niimoodi läks läätsede kasutamine mõttetult kalliks. Ma ei tundnud ka seda, et lääts silmas kuidagi uskumatult mugavalt istuks. Pärast 8-tunnist kandmist oli vaja kas silmatilku panna või läätsed silmast ära võtta, täpselt nagu pooleaastastegagi.

Kui sõbranna Miia soovitas veebipoodi Head Läätsed*, otsustasin prooviks osta kuuajalised. Hind tuli alla 25 euro 3-kuulise varu eest, minu meelest täitsa mõistlik. Ka saatmiskulusid ei olnud. Kui paki kätte sain, oli seal Lioni šokolaad. Mõtlesin, et oot…misasja? Tellin läätsed ja pakis on maiustus. Kas midagi on sassi läinud? Arvasin, et mingi tore žest, millega uusi kliente tervitatakse. Kuid ka kõigi järgmiste tellimuste juurde on lisatud midagi magusat.

Kujutan ette, et ökoemmed võiksid sellise soovimatu mürgibatooni peale pahandada, aga minusugustele mõjub see žest küll väga armsalt. See on äri, kus tahetakse klienti rõõmustada. Ja see ei ole ühekordne meelitus, mind peetakse meeles ka siis, kui minust on saanud püsiklient. Mitte nagu kõiksugu telekomide puhul, kus uutele liitujatele pakutakse igasugu head ja paremat, aga kord juba kliendiks saanud rapitakse korralikult rahast tühjaks.

 

Ostu sooritanutele saadab Head Läätsed pärast tellimuse täitmist palve teenusepakkujat ja teenust ennast hinnata. Võtsin täna kätte, et täidan siis ära. Ja lugesin huvi pärast ka teiste hinnanguid. Kõik need leheküljed, mis ma läbi viitsisin lapata, olid täis positiivseid hinnanguid. Paljud kirjutasid, et on siit läätsi tellinud juba aastaid ja ei plaanigi kusagilt mujalt kunagi tellida. Toodi välja, et teenindus on kiire, viisakas ja pakist leitud üllatus teeb alati tuju heaks. Milline geniaalne idee tegelikult. Allaeurone maius, mis on ilmselt muidugi hinna sisse arvestatud, aga mille väärtus tegelikult ei huvitagi kedagi. Huvitab see, et minu peale on mõeldud ja mu heaks on tehtud see üks samm rohkem… Väga kihvt.

Selliseid asju võiks rohkem olla. Kõik teenusepakkujad ja kaupmehed peaksid sellele teemale rohkem mõtlema. Kuidas teha väikseid žeste, mille abil klient endasse armuma panna. Sest žesti rahaline väärtus ei ole kõige olulisem, oluline on emotsioon.

Kas kellelgi on jagada mõni tore lugu, kuidas ta on saanud rohkem kui palus / mille eest maksis? Või pakub keegi ise oma klientidele midagi erilist? Mida?

 

*Lisaks sadadele tugevatele kliendisuhetele tekkis praegu internetiavarustesse ka üks täiesti siiras soovituspostitus, mida pole keegi tellinud ega kinni maksnud.

Introvert konverentsil

Käisin täna konverentsil. Ja päris tore oli. Aga pani mitmele asjale mõtlema.

  • Ma ei kannata ikka üldse seda, kui konverentsi esineja on rahvast kaasav. Teate küll seda “Kes teist on viimase paari aasta jooksul kinnisvara ostnud, tõstke käed? Nii, jaa, väga hea. Kirjeldage palun paari sõnaga kinnisvaramaaklereid. Mis inimesed need on. Nii, keegi, palun. Muidusööjad? Jah. Aga veel.” Ja siis veel otsa 259 küsimust. Võehhhh! Ma tulin konverentsile kuulama, mitte ise rääkima. Ärge küsige minult midagi. Kui ma teaks vastuseid (või tahaks rääkida), ma oleks seal lava peal teie, esinejate, asemel. Ma olen eestlane, ma tahan vaikida, ma väldin silmkontakti ja kindlasti ei taha ma üle saali asju karjuda. Sest mõtle kui ma midagi valesti ütlen. No ei, ei, aitäh. Miks esinejad seda nii hullusti teha tahavad? Kas neil on siis hästi mõnus seal rahva ees seista, käes nähtamatud suured tangid, millega häbelikelt, lakke passivatelt eestlastelt sõnu välja kangutada? On tõesti mõnus? Kas välismaal on ka sellised konverentsid? Esinejad muudkui küsivad ja rahva seast kõlab vastuseid ja kõik on hästi interaktiivsed, lõbusad ja rahul?
  • Juutuuberid. Ma ei teadnud neist midagi ja kui nägin, et juutuuberite esindaja teeb väikse ettekande, mõtlesin, et see on mõttetu jamps. Üllatusin. Ei olnud mõttetu. Väga huvitav oli kuulata noort inimest. Rääkis väga asjalikult ja hästi. Kasutas vahepeal sõnu, mida ma ei teadnud. Rääkis sellisest asjast nagu flash mob, mille nad Tallinna päeval korraldasid ja mina…mina vaatasin ringi, et kas ma olen ainus, kes ei tea, mida see tähendab. Oleks nagu kuulnud, aga kohe paugust küll ei tea. Õnneks jutu sees tuli välja. Kuid et noored täna enam telekat ei vaata, sest saavad kogu oma vajaliku info kätte Youtubest ja muust sotsiaalmeediast…ma selle kohta ei oskagi kohe midagi arvata. Uudiseid peaks ikka telekast vaatama või lehest lugema. Või on neil oma uudistesaated ka, kus kuiv uudiste inf söödavaks hekseldatakse? Igal juhul tundsin end seal nagu vanamutt, kes, märkmeplokk käes, suure tähelepanuga märkmeid teeb, et mis elu noored elavad ja kuidas asjad tänapäeval käivad.
  • Bliss kui söögikoht on ikka täiesti jumalik. Tänast lõunat nautisin ma kohe väga. Umbes poole taldriku peal sai kõht täis, aga see ei takistanud mul edasi lammutamast. Ma võiksin isegi vegan olla, kui keegi mulle iga päev sellised road valmistaks.
  • Mihkel Raud oli tore. Tema saadet ma ei viitsi vaadata, sest see ei meeldi mulle. Aga konverentsil kuulata nagu esinejat – väga sümpaatne oli. Jutt oli asjatundlik, mõnus kuulata, piisavalt naljakas ja ei mingit upsakuse või ülbuse signaali.
  • Seksistlikud naljad on nii pöial all. Üldse mingid vana kooli humoristid, kes elavad teiste kulul nalja tegemisest ja nõmedast aasimisest, on kohutavalt ebameeldivad inimesed. Kui sa ei oska mõnusat nalja teha, siis ära teegi nalja, räägi tõsist juttu ja katsu asjalik olla. Kui su naljad käivad naiste kulul või on võõra inimese suhtes aasivad, siis jätab ka kogu su ülejäänud jutt väga nõmeda mulje.
  • Konverentsid ja seminarid on osaliselt ka üritused, kus uusi tutvusi sõlmida. Hakkad kellegagi juhuslikult rääkima, arutad asju, istud ühes lõunalauas ja vahetad kontakte…see pole võimatu, eksole? Välja arvatud minu jaoks. Ma ei suuda niimodi tutvusi sõlmida. Natuke tunnen end sellepärast ka pahasti. Et äkki ma peaks kontakte sõlmima, rääkima meie firma tegevusest, äkki saab niimoodi kliente? Muidu on konverentsil osalemise tasu nagu natuke maha visatud? Minu õnneks on paljud teised ka samasugused. Lõunal oli isegi natuke naljakas, kuidas konverentsile üksinda tulnud inimesed jahtisid igal juhul laudu, mis oleks täiesti tühjad. Isegi siis, kui suures, kuut inimest mahutavas lauas istus keegi ihuüksinda. Mina ise hiilisin samamoodi, ei hakka varjamagi. Ja ainus võõraste inimeste vahel aset leidnud kontakt, mida ma nägin, oli see, kui minu kõrval istunud naine kutsus korrale kedagi meie selja taga istunud naist, kes sattus läpaka klaviatuuri klõbistamisel nii hoogu, et see hakkas segama… Minu vestlused piirdusid sellega, et “Jah, need kohad on vabad.” ja “Ei, see seal maas ei ole minu pastakas”. Millal minust küll selline introvert sai….

Saigi laupäev vabaks

Hea uudis on see, et nüüd ei pea laupäeval visioonile aega raiskama. Kuigi natuke kahju on ikka ka.

Millised laulud mulle eilsest meelde jäid?

Mulle meeldisid kõige rohkem Hollandi ja Makedoonia laul.

Holland sellepärast, et sõnad olid väga kurvad ja tüdrukutel suurepärased hääled, mis kõlasid nii hästi kokku, et suu jäi lahti. Natuke meenutas La La Ladiest, aga et see oli ikkagi oluliselt parem, siis ei häirinud.

Makedoonia meeldimine oli mulle endalegi üllatuseks, sest polnud ma seda lugu enne kuulnud ega miskit. Kõlas selline mõnus natuke vana elektrobiit…võib-olla äratas vanainimeses mingi 2000ndate nostalgia, kes seda teab. Igal juhul see lugu meeldis.

Malta laulja oli ju ka väga võimekas ja laul ise ilus, kuid sellisel võistlusel jääb tagaplaanile. Soome keiss.

Bulgaaria poiss – meh. Kohati oli väga ilus, kohati täiesti igav. Ja need “mul on midagi püksis ja ma pean silmas tagumikuosa” püksid on mulle vastuvõetamatud.

Valgevene sai edasi – üllatav. Ei meeldinud.

Horvaatia sai edasi – üllatav. Ei meeldinud.

Ungari sai edasi – nii ja naa lugu. Mehel oli ilus ja hea hääl, laul oli selline so-so.

Taani – see sai minu meelest õigustatult edasi.

Iisrael – pole meeleski. Ju ei avaldanud muljet. Või oot, see oli see võistluse kauneimaks meheks hääletatu? Ma ütleks, et laul oli täiesti klassikaline geidisko, mees….mees oli okei, aga võistluse ilusaim küll mitte. Mulle meeldib näiteks Koit rohkem. Ja Rootsi laulja.

Rumeenia – sellega saigi minna nii, et kas inimesed lüüakse veidrusega pahviks ja nad millegipärast hääletavad selle edasi või ei meeldi see absoluutselt. Naisterahva hääl on mudugi võimas ja võimekas, aga see joodeldamise ja räpi kompott oli minu kõrvale ikka päris halb.

Norra – vot see üllatas mind samuti halvas võtmes. Norrast oleks oodanud enamat. Kas see on üldse lubatud, et refrään tuleb lindi pealt? Okei, seal on mingi masin vist, mis lindistab kohe refrääni motiivi üles ja siis saab seda miksida ja korrata keset lugu, aga see väljus mu jaoks võistluse piiridest. Vahepeal läks lugu kuidagi…tahaks leida sõna, aga ei tule eesti keeles, inglise keeles on incohesive. Minu jaoks ei väärinud edasipääsu.

Austriat ei mäleta üldse.

Iirimaa, kes ei pääsenud edasi, oli samas omaette vaatepilt. Poiss, kellel polekski nagu häälemurret veel olnud. Ühest küljest ju päris huvitav. Teisalt natuke nõrgaks jäi häälekene. Huvitav oli sellegipoolest.

Ja siis Eesti. Meie loo jaoks ununesid alustuseks mikrofonid sisse lülitamata. Küllap see lõi lauljad verest välja. Mida ei saa pahaks panna. Kuidagi väga punnitatud oli kogu esinemine. Tundus, et lauldakse läbi värina ja kogu krempel ripub juuksekarva otsas. Ilmselt rippuski, ei tea ju, kas mikrofongi lõpuni välja veab. Minu jaoks oli ka muusika liiga vaikne ja tagaplaanil, nagu oleks vaiksemaks keeratud, kui proovide ajal oli. Üks tuttav, kes igal aastal viiskudel kohal käib, pani teise proovi video Facebooki ja see oli tõesti hea. Muusika oli jõuline, vokaal kõlas hästi, keegi ei olnud pinges. Kahjuks ei saa eilse esinemise kohta sama öelda.

Väiksed vead tulid ka sisse. Pool tooni siia-sinna, õige rütmis püsimine… Kõik maru väiksed asjad. Eestlasena annad need kõik iga kell andeks, aga viiskudel tuleb arvestada, et sul on ainult üks võimalus ja päris suur hulk inimesi kuuleb su laulu esimest korda. Kui see kohe ei võlu, siis on kellad. Eile olid kellad.

Ja laupäeval nüüd finaali vaadata ei viitsigi. Võitjat ennustada ei oska ka absoluutselt. Võib-olla panebki see Portugali tüüp kinni. Ma ei imestaks. Igal juhul peab see olema midagi, mis mulle mingit muljet ei avaldanud. Muidu oleks midagi nihkes 🙂

Visioon

Oot, visiooni siis ei vaadanud mitte keegi või?

Vähemalt üks inimene vaatas – mina. Ei, kaks. Ma sundisin ka oma meest vaatama.

Ma ühekaupa ei hakka lahkama, aga mulle meeldisid Rootsi, Austraalia ja Island. Esimesed kaks said edasi – tore. Et Island ei saanud edasi, oli mulle üllatus.

Aserbaidžaan tekitas küsimusi. Et mis kuradi värk see nüüd oli? Osaliselt kuidagi nii halb, aga osaliselt kuidagi tülgastavalt hea!? Ma ei taha tunnistada, aga midagi selles loos mulle imponeerib.

Montenegro oli siuke pealetükkiv geidisko, et ollallalaa. Ma olen väga geisõbralik inimene, aga ma kujutasin juba ette, kuidas mu geist sõber teleka ees piinlikkusest läbi põranda vajuks, kui ta seda nägema oleks sattunud. Väga hull!

Täitsa meh on minu jaoks Portugal. Oskab keegi selle fenomeni mulle lahti rääkida? On seal taga mingi lugu, mida ma ei tea, aga miks Portugali suureks favoriidiks peetakse ja miks kõigile see lugu meeldima peaks? Mu meelest täiega igav.

Moldova, Armeenia ja Küpros ei jäänud absoluutselt meelde.

Poola – tissid. Midagi muud meelde ei jäänud. Mu mees üritas küll väita, et tema meelest on sellel naisel võimas hääl ja sellepärast on tema lemmik, aga – bitch, please! 🙂

Belgia – mulle isegi meeldib see lugu. Meenutab veits Florence and the machine’i vist. Ja natuke Lana del Reyd. Laul on hea, aga Eurokale täiesti sobimatu. Selline mõnus tapeedi-muss, täpselt nagu meie Ariadne. Hea laul, aga vales kohas. Ja laivis esinemine oli selle laulja puhul ka ikka tõsiselt halb.

Kokkuvõttes – usk Veronasse üha kasvab 😀

Ja näed, saingi kõigi kohta midagi öeldud…