Aga mis siis lastetutest saab, kui nad vanad on?

Mõtlesin täna sõprusest. Või noh, mõtlema pani mind üks Perekooli teema (nagu see sageli on). Üks naine kirjutas, et ta ei taha vist lapsi ja küsis, kes veel sama otsustanud on ja kas kahetseb otsust. Talle vastas üks inimene, kes väitis, et seni, kuni oled noor ja sul on huvitav töö ja sõbrad, on elu lasteta ilus, aga kui jääd vanaks ja need eelmised asjad kaovad, jäävadki vaid lähedased.

Mul oli lugedes, et oota! STOPP! Mismõttes kaovad? Okei, töö võib tõesti kaduda, kui otsustad jääda pensionile või pead seda tegema, sest lihtsalt ei jaksa enam töötada. Aga sõbrad. Aga sõbrad? Kuidas need kaduda saavad? Kas ta mõtles seda, et kõik surevad järsku ära või?

Mina ei kujuta praegu ette, et mul ühel hetkel kõik sõbrad ära kaovad. Loomulikult elu jooksul on sõpru, kellega mingil hetkel enam ei suhtle või suhtled vähem. Aga võib juhtuda, et mingil perioodil sõprus jälle taaselustub. Näiteks sellepärast, et sõprade jaoks on jälle rohkem aega. Sest vahel võib sõprade jaoks ka aega vähemaks jääda, ma üldse ei eita.

Üldse on minul, internetiajastu inimesel praegu keeruline mõista, kuidas saaks mind vanaduses mingi totaalne üksindus piinama tulla. Oletame, et mul näiteks on mees, kes sureb enne mind, ja meil pole lapsi. Mulle jäävad sellegipoolest alles mitmed lähisugulased, kellega suhelda. Kui ma nendega mingil põhjusel suhelda ei taha või ei saa, siis ongi ju veel ka terve trobikond sõpru. Sest ega ma ainult oma mehega läbi ei käinud – me tundsime ikka rohkemaid inimesi, ma eeldan. Kusjuures need sõbrad ei pea elama isegi kõrvalmajas mitte. Ma usun, et nii palju ma ikka vanaduses veel suudan, et haarata telefon ja helistada või võtta arvuti ja kirjutada. Suheldes inimestega, kes elavad teises linnas või teises riigis, ei saa jah iga päev koos kohvikus käia või nalja pärast trammiga sõita, et aega sisustada. Aga suhelda ju ometigi saab.

Või on mind vananedes ees ootamas nii suur muutus, et ma ei soovi enam enda praeguste sõpradega suhelda? Samas kui ma ei soovi, siis on ju oma viga, et üksildane olen. Või kuidas?

Arvestades seda, et praegu 35-aastasena tunnen ma end olevat laias laastus täpselt sama inimene, kes ma olin 10 aastat tagasi, ei oska ma kõige hullemaski unenäos ette kujutada, et ma vanurina totaalselt teistsugune oleks. Esiteks ei plaani ma mingiks põduraks erakuks üldse hakatagi. Ma kavatsen täie elurõõmuga oma sõpradega edasi suhelda ja käia ja olla nii nagu elujõuline inimene muiste.

Miskipärast ma kahtlustan, et mure vanaduses üksikuks jääda on pigem neil, kes ise tahavadki vanuriks hakata. Et juba siis, kui 60 kukub, heidetakse kuskile maamaja voodisse siruli, tõmmatakse tekk peale, ja hakatakse ootama lapsi külla, sest “mitte keegi mind enam ei vaja, armasta ega salli”. Kusjuures sellise elava muumiaga võib-olla tõesti ei tahetagi suhelda, sest see ei paku midagi. Suhelda tahetakse inimestega, kellega koos on mõnus aega veeta, kellel on huvitavaid mõtteid ja vaatenurki. Kes ei isoleeri ennast majaseinte vahele ja kelle ainus jututeema ei ole haigused, mis vaevasid, vaevavad ja on ilmselt varsti vaevama tulemas. Kui ise selliseks muutuda, siis ei aita ka nooruses laste tegemine, sest sellise vanuriga suheldaksegi ainult kohusetundest. Kas sellist elu need tahtsidki, kes tegid nooruses lapsed, et “ei peaks vanana nii üksi olema”?

Olen ma naiivne, kui arvan, et saab ka teisiti? Et kui lapsi ei tee, siis on ka võimalik lahedat ja mõnusat elu elada, ilma et üksindus 24/7 kuklas ei vasardaks? Sest mind näiteks jubedalt tüütab ära antud “ähvardus”, millega lastetuse vastu argumenteeritakse. Ma tõesti usun, et kui ma olen vana ja mul on igav, siis ma võin lihtsalt Facebookis kellelegi kirjutada. Et kuule, mäletad, kui me 2009. aastal nagu sukk ja saabas olime, aga siis ma kolisin Austraaliast minema ja me ei suhelnud enam nii tihti? Kuidas sul läinud on? Mis elu sa elad, mis värk on? Ma võin ju niimoodi pöörduda ja vana tutvuse üles soojendada, kas pole? Võib juhtuda, et see vana sõber ei viitsi enam minuga suhelda. Kuid siis saab alati mõne järgmise ette võtta. Mul on õnneks FB-s sadu sõpru 😀

Kogu seda juttu räägin mina, kes ma olen introvert. Ehk et ma ei tea, kui palju lihtsam veel ekstravertidel on/saab olema.

Või miks tänapäeval nii palju vanurite üksildusest räägitakse? Kas tõesti on üksildased need vanurid, kes südames väga suhelda tahaksid, aga absoluutselt kõik sõbrad ongi ära surnud? Sest see kõlab lausa apokalüptiliselt. Et kohe absoluutselt kõik sõbrad on surnud. See on reaalne ainult siis, kui sul elu jooksul ongi mingi…ma ei tea, neli sõpra?

Täiesti teise põlvkonna vanurid ei oska arvuteid kasutada, internet on neile samuti võõras. Mistõttu on uute sidemete loomine ehk raskendatud. Aga meie põlvkond, kes me oskame arvutit kasutada ja peaks olema suutelised internetist uusi sõpru leida – meid siis ideeliselt ei peaks see kohutav üksindus ju ähvardama?

Ma arvan, et mina seda ei karda, et ma lastetuna vanaduses üksikuks jään. Lihtsalt ei usu selle võimalikkusse. Saan kirjutada blogi ja suhelda läbi selle. Või käia kasvõi kuskil välja idee, et tehke vanainimeste jututuba. Nii nagu vanasti jututoad olid. Lihtsalt logid sisse ja ajad seltskonnaga “eestoas” juttu või tutvud kellegagi eraldi ja vestled privaatselt. Isegi kokku ei pea saama, kui ei viitsi või kui käid karkudega. Ehk et jah, ma ei ole kohe kuidagi selle argumendiga nõus.

Lihtsalt selgituseks veel, et ma tean, ma tean, seda laste saamise või mitte saamise teemat olen oma blogis korduvalt lahanud ja mõni võib arvata, et kui sa sellel teemal nii palju jaurad, siis järelikult see läheb sulle salaja korda, sa oled tegelikult kibestunud, et sul lapsi pole. Aga ma võin kinnitada, et mingit kibestumist pole. Absoluutselt nõustun, et see teema on mulle oluline, sest ühiskondliku surve tõttu ikka tekib vahel kahtlus, et aga äkki siis ikkagi peaks saama mingid lapsed, sest kui räägivad, et mõtle kui õudne pärast, kui pole ühtegi…

Kuid sisemist soovi lapsed saada pole mul ikka veel tekkinud. Mulle nii väga meeldib see elu, mis mul ilma lasteta on. Ma vaatan vahel aknast välja ja näen inimesi, kes lastega mänguväljakul konutavad, ja mõtlen täiesti sügava kergendustundega, et ma kohe 100% päriselt ei viitsiks sellise asjaga tegeleda. No lihtsalt ei viitsi. Kuid mõistan ka neid inimesi, kellel juba on lapsed. Loomulikult ei kujutaks nad elu ilma oma lasteta ettegi. Räägime ju päris inimestest, kes on end oma iseloomu ja armastusväärsusega vanemate ellu päriseks sisse seadnud. Mõte, et neid järsku enam poleks, on kahtlemata kohutav ja teeb võib-olla isegi haiget. Aga ärge muretsege – lastetutel lihtsalt ei ole selliseid lihast ja luust inimkehastusi, kelle “kadumisest” hirmu- ja õudusmõtteid mõelda. Sellepärast meile tundubki täiesti vastuvõetav lapsi mitte saada.

Nii et mõlemal poolel on õigus oma otsustega täiesti rahul olla, ilma et peaks teist ilmtingimata ümber veenma.

Kas mul on ka tubli keha?

Ritsik kirjutas nii kenasti ihust. Ja tegelikult vist mõnede influencerite käes on ka see kehateema pall hiljuti käest kätte käinud, kui ma ei eksi. Ja teadupärast on see teema minul ka olnud…alati teema.

Ma neid blogidraamasid üldjuhul ei jälgi, aga hiljuti jälle oli üks. Perekool annab alati linnulennult kiirülevaate. Sain aru, et üks influencer, kes varem oli hästi pisike ja peenike, on nüüd paar kilo juurde võtnud. Ta käis teles ja ega see paar kilo blogimaailma jälgijatele märkamata jäänud. “Murelikult” küsiti, kas inimene on juurde võtnud. Mille peale ta läks kaitsepositsiooni ja hakkas kehapositiivsusest rääkima. Ning mõjus oma sõnavõttudega mõnele teisele justkui kõigi maailma paksude eestkõneleja. Mis ajas harja punaseks, sest paksude eestkõneleja võiks ometigi ka ise paks olla.

Ma saan isegi aru sellest paar kilo juurde võtnud tüdrukust. See paar kilo paneb ta lolli olukorda. Peenikesena teda enam ei näha, sest võeh, sa oled juurde võtnud. Paksud omakorda ei taha enda sekka võtta, sest “vaata kui peenike sa oled”. Nii ta jääbki kuhugi eikellegimaa limbosse, kus ta pole enam peenike, aga ka mitte paks. Sellistelt oodatakse vait olemist, pole justkui õigust kaalutõusust rääkida, sest see kaalutõus on rääkimiseks liiga väike.

Kuna teema avalik arutamine tegi talle haiget, siis järelikult lähevad need paar kilo talle korda, talle meeldis vana keha rohkem. Aga nii vananemine mõjubki. 18-aastaselt elada, süüa ja juua on üks asi, aga 28-aastaselt täpselt samamoodi elades, süües ja juues lihtsalt ei püsi kehakaal enam sama.

Ma ei hakka üldse valetama, et mulle pole see teadmine raske. On küll. Tahaks ka endiselt 50 kg kaaluda. Aga kaalun 58-59 kg. Ja palun mitte valesti aru saada – ma ei arva, et ma olen paks. Ma lihtsalt ei tunne ennast nii mugavalt nagu näiteks 5 kg kergemana tunneksin. Tugevas ülekaalus inimeste arust pole mul ilmselt õigust üldse sõna võtta, sest mida on piiksuda inimesel, kes pole ülekaalus. Aga tahes-tahtmata ei jäta see teema ükskõikseks. Olgu ideaalkaaluni minna 20 kg või 2 kg – kellele kehakaal oluline on, selle jaoks jääb teema õhku.

Hullult nõme, et mida vanemaks saad, seda raskem kaalu langetamine on. Noorena piisas üks päev söömata olemisest ja juba andis see positiivselt tunda. Praegu käin ma kolm korda nädalas jooksmas (jooksen 9 km), aga kasu ei ole sellest mitte kõige vähematki. Ma ei võta sellest alla. Mis on kohutavalt hirmutav, sest mis kuradi päevane kaloraaž mul siis küll on, kui 600-700 kulutatud kalorit mitte midagi ei mõjuta 😀 Söön ma siis tõesti nii palju või? Oma arust ei söö ju…

Aga noh, näiteks restorani sööma minnes ei sõltu portsjoni suurus sellest, kas tellib 90-kilone meesterahvas või 50-kilone naisterahvas. Portsjon on alati üks. Seega on suur tõenäosus, et see 50-kilone naine sööb taldrikut puhtaks kraapides üle, vajades tegelikult vähem kaloreid. Paljud meist ikka pool alles jätavad, eriti kui toit maitseb? Mina enamasti ei jäta.

Internetis kaunite trennitüdrukute pilte vaadates hakkavad naised ju samuti iseendaga võrdlema. Et minu jalad ei ole üldse nii sihvakad (mis siis, et pildil olev inimene võib näiteks olla 20 cm pikem, seega tal ongi pikemad jalad, mis tunduvadki sihvakamad), minu kõht ei ole nii lame ja minu tagumik pole nii trimmis. Ega tänapäeval ei oska inimeste vanust ka enam hinnata. Võib-olla meie, 35-aastased (ja vanemad) mutid, võrdlemegi ennast sageli 22-aastaste või nooremategagi. See pole ju juba eos aus.

Ja noh, ega pingutada ka ei viitsi. Mina näiteks ausalt ei viitsi iga päev trenni teha. Mulle ei meeldigi trenn üldse nii palju. Mulle meeldib jooksmas käia, aga iga päev ma seda tegema ei hakka. Ilus keha oleks tore küll, aga ju ta nii oluline siis pole, et sunniks rohkem pingutama. Sest ka toitumise grammi pealt jälgimine (tean, et see mõjuks) oleks liiga suur pingutus. Söön praegu korralikult kolm korda päevas, salatit ja juurvilju täiesti piisavalt, puuvilju vitamiinide hankimiseks samuti. Aga ei midagi. Kaal on sama, mis oli ebakorrapäraselt süües, juurviljadele ja salatile suuremat tähelepanu pööramata. Meenub, et omal ajal, kui ma Fitlappi hakkasin tegema ja sellest ka siin blogis ülevaate andsin, oligi mu algkaal 59 kg 😀 Ehk et jah… No vähemalt ei ole see aastatega suuremaks läinud.

Eks ma siis tunnengi pigem rõõmu sellest, kui suurem osa riideid selga mahub ja keha funktsioneerib nii nagu peab. Et selg ei tee valu, põlved kannatavad jooksmist ja arstide vahet pole vaja siblida. Ka see on tegelikult suur väärtus.

Armastus

Kas kõik juhtusid mai lõpus nägema dokumentaalfilmi “Armastus”? Või kunagi siis, kui see alles välja tuli? Ma vaatasin selle alles nüüd ära ja…oli see alles vaatamine!

Päris algul ei saanud ma arugi, millega tegemist. Mulle oli öeldud, et see on dokumentaal. Aga nähes peaosaliste grotesksust, ei olnud ma enam päris kindel, kas tegemist on näitlejatega, kes kannavad ette mingit tõestisündinud lugu, või on see päriselt päris dokumentaal, kus filmitakse päriselu. Ma arvan, et mingi paarkümmend esimest minutit ei olnud ma selles päris kindel. Kui peaosalise last näidates tema nägu kaetud oli, alles siis sain aru, et oota, sellised inimesed on päriselt olemas ja elavad siinsamas Tallinnas!

Ei osanud ma mitte midagi arvata ka hoiatusest, et nõrganärvilistele pole see film soovitatav. Aga see tõepoolest pole. Seal ei näe verd ja soolikaid, tapmisi, peksmisi ega midagi sellist. Seal näeb sügavalt jõhkrat elu, mille nägemine teeb haiget.

Ütleme nii, et kui tavaliselt tekitab minus nii tugevaid emotsioone ainult mõne väga kurva haiguse käes kannatava inimese lugu või midagi sellist, siis esimene reaktsioon on mul alati, et kuhu ma annetada saan, et seda inimest/peret aidata. Esimene mõte on kohe see, et neil on raha vaja, et nad saaksid osta vajalikke ravimeid või vahendeid vms. “Armastust” vaadates tekib samasugune reaktsioon, et tahaks hullupööra neid inimesi kuidagi aidata, aga samal ajal sa tead, et raha siin ei aitaks. Järgmiseks tekib peas kohe küsimus, et kas miski üldse aitaks? Sest tõenäoliselt ei aitagi mitte miski. Ja see on nii kohutav tõdemus, milleni jõuda.

Mul hakkas südamest kahju absoluutselt kõigist, keda selles filmis näidati. Inimestest, kes on oma elu nii valesti elanud. Inimestest, kellel on lähedasi, kes endaga nii hädas on. Inimestest, kes on sündinud sellisesse perekonda. Õigemini sellisele emale.

Ei ole ma ka (õnneks) iial pidanud nägema sellist joomist nagu selles filmis näidati. No toores alkoholism ja narkootikumide tarbimine. Kuidas see inimeste kehadele mõjub, alates hammaste lagunemisest kuni paksuks minekuni. Või siis kõrendiks nälgimiseni. Ka seda oli kohutav vaadata.

Mis mulle veel kohutavalt haiget tegi, oli üks väga hästi tabatud stseen, kus meespeaosaline Fred läheb külla oma vanaemale (või oli see keegi teine sugulane vms), kellele ta üritab enda muredest rääkida. Rääkida oma tsüklist, millega ta on hädas, rääkida narkootikumide tarbimisest. Tundus, et tal on lihtsalt vaja end tühjaks rääkida. Aga mida teeb vanaema? Ta ei kuula. Ta räägib kõva häälega Fredist üle, keskendudes lauakattele, mida ta eemaldada soovib. See oli lihtsalt nii valus, et mul hakkasid pisarad jooksma. Kui sul on siin maailmas oma arust ainult kaks inimest, kes sinust üldse hoolivad, aga üks neist on su hiljuti maha jätnud ja teine ei taha su muresid kuulata, sest lauakate on tähtsam, siis… Pole midagi imestada, et sa oled omadega põhjas ja sul puudub igasugune motivatsioon sealt välja ronida, mitte keegi ei toeta sind. Samast osalisest filmitud stseen surnuaias pani mind lausa nutma.

Tavaline inimene vaatab seda filmi ja mõtleb, et kuidas nii elada saab…kuidas… Aga see film on nii kuradi hästi tehtud, et see annab vastused. Peaosaline Veronika ei ole pururumal. Ta tegelikult suudab natuke isegi analüüsida ja leiab mingid seosed, miks miski on läinud nii nagu on läinud. Aga ta suudab sellest kõigest üle olla. Ta suudab seda valu ja õudu nii edukalt ignoreerida. Ta suudab iseendaga kõigest hoolimata rahul olla, enda üle isegi uhke olla. Hämmastav enesekaitsemehhanism. Suudaks ma veeranditki endaga nii rahul olla nagu tema, läheks elust läbi purjetamine väga edukalt. Inimene on otsustanud, et tema elab ja võtab elust kõik, mis võtta on. Mitte grammigi pingutades, talle piisab täiesti ka neist asjadest, mis ise kätte tulevad. Selline sõna nagu “piinlikkus” selle inimese sõnastikus ei eksisteeri. Ja see teeb ta elu tegelikult oluliselt lihtsamaks. Seda on ühest küljest ebamugav vaadata. Teisest küljest paneb ka mõtlema, et kas äkki tema oma elus pole kokkuvõttes õnnelikumgi kui mina enda omas olen?

Kas Veronika lähedaste sõnastikus sõna “piinlikkus” eksisteerib? Jah, eksisteerib küll. Aga film portreteerib imeliselt hästi ka seda, kuidas lähedased Veronika olemusega leppinud on. Nad on käega löönud. Nad ei ürita teda enam ammu muuta. See rong on nagunii juba läinud. Seda, mis abi Veronika lähedastelt siis sai, kui poleks veel hilja olnud, me ei tea. Kes teab, võib-olla kohtas ta samasugust suhtumist nagu Fred ülal kirjeldatud stseenis. Aga võib-olla ei osanud ta abi küsida või seda vastu võtta. Sellepärast ongi see film nii hea, et on nagu on, kõik osalised on olukorraga leppinud ja see fakt iseeneses on vaataja jaoks nii traagiline, et lihtsalt teeb jõuetuks.

Ka filmi nimi minu meelest on nii tabav. “Armastus” võtab kõik nii hästi kokku. Toores ja lihalik (selliselt seda ka näidatakse) armastus peaosaliste vahel, armastus alkoholi vastu, armastus kunsti ja loomingu vastu, armastus sõprade vastu, jutumärkides “armastus” peresuhetes, Fredi tohutu armastus kadunud ema vastu… Seal on nii palju kihte. Ma arvan, et ma mõtlen sellele filmile veel mitu päeva, siiani ei ole ma seda veel peast saanud.

Kes seda filmi näinud ei ole, soovitan soojalt leida viis, kuidas seda näha. See on lihtsalt liiga hea, et sellest ilma jääda. See on nii sügavalt naturalistlik, et mõjub tavalisele inimesele karikatuurina. Selles filmis avanevad meile uksed, mille vahelt me oma tavalises elus mitte kunagi sisse ei saaks piiluda. Väga silmiavav.

Klaas peab pooltäis olema

Mõni päev on kohe selline, mil keegi peaks mõne eneseabiraamatuga lagipähe taguma, et ometi meelde jääks, et väike viril bitch olemine tõmbab ligi negatiivsust. See tähendab, et kui alustad päeva, olles väike viril bitch, siis õhtuks vaatab peeglist vastu suur tõre bitch.

Mul näiteks eile oli nii. Juba hommikust alates oli meeleolu kehv. Kuna kedagi raamatuga pähe peksmas polnud, ei vaevunud ma rakendama ühtegi võtet, mis aitaks klaasi pooltäis näha. Okei, isegi tegelikult oli keegi, kes ettevaatlikult ja tasakesi rahustada üritas, aga kui ma olen jonni täis, siis ma olen jonni täis ja arvatavasti ei aitaks ka raamatuga peksmine.

Imestan, et tööalaselt midagi tuksi ei läinud. Tavaliselt kaasneb negatiivsusega ka mingi tööalane pornograafia. Õnneks sellest pääsesin. Vinti keeras aga korralikult peale see, kui ma pidin Waze’i järgi sõitma, aga ma õigest teeotsast mööda panin. Kahes kohas. Loomulikult oli minu arust süüdi kõrvalistuja, kes pidi juhendama. Süüdlane ei saanud olla ju mina, kes ma roolis olin ja auto üle kontrolli omasin. Mkmm, lollid olete või?

Kusjuures see hämmastab mind aina enam, KUI VÄGA ma selle peale ärritun, kui juhtub, et ma navigatsiooniseadme järgi sõita üritan ja õigest kohast mööda panen. See mõjub mulle nagu punane rätt härjale. Ei tea, mis mul peas logiseb, et sellel nii tugev mõju on, aga mõju on muljetavaldav.

Ühesõnaga, valedest teeotstest püha viha täis, tuli mul pissihäda. Mõeldud, tehtud. Bensiinijaama. See oli loomulikult autosid täis, sest ega minu jaoks ju saa kohta olla, kus sa sellega! Okei, leidsin ikka ühe koha. See polnud niivõrd parkimiseks, kuivõrd auto rehvi pumpamiseks ja tolmuimeja jaoks vms. Ja see oli selline värd-koht, et justkui oleks kõrvuti kaks kohta, aga tutkit, Vasja, tegelikult ei olnud. Korraliku kodanikuna ma üritasin siis ruumi säästa, et kui tuleb mingi rehvipumpaja, siis ta minu peale ei pahandaks, et mida sa laiutad siin, ise tulid pissile, mitte pumpama. Aga sellest tulenevalt parkisin liiga lähedale kõrvalseisvale taksole. Mõtlesin, et ah, käime ju kiirelt ära, äkki ei juhtu midagi, et ei hakka uuesti selle autoga saagima siin parkimisplatsil. Kuid sellises meeleolus, kas keegi tõsimeeli võis arvata, et nii hästi läheb?

Asi kiskus hapuks juba vetsuukse taga. Keegi oli sees. Ootasin kuulekalt ja ühel hetkel käiski klõpsakas, uks avanes. Välja tuli üks paks mees. “Raudselt see taksojuht, ma söön oma mütsi ära, kui see ei ole see taksojuht….,” oli minu esimene mõte. Noh, kähku pissile, kakao kätte ja auto juurde ja – palun väga. See oli see taksojuht.

Okei, sain ise ka aru, et paksul mehel oli suhteliselt ebamugav autosse ronida. Mida ta loomulikult polnud teinudki. Jõudsime auto juurde ja siis ta näitas mulle seal kahe käega laiust. Mul olid päikseprillid ees, nii et ta ei näinud, kuidas ma talle silmade kaudu surmavaid kiiri saatsin. Umbes, et misasja sa siin “laiutad”, loll, mul on niigi halb päev ja ma lähen kohe ära ju. Oleks ta ära näidanud ja maha rahunenud, olekski see asi nii lõppenud. Aga ei, tal oli vaja jätkata oma käte laiutamist. Ja siis see juhtus. Ma tagurdasin, keerasin auto nina teisele poole ja näitasin taksojuhile keskmist sõrme. Ma pole veel kunagi oma elus nii jultunud olnud! Aga ma ei saanud, kõik see päevaviha kerkis mulle pähe ja paremasse kätte. Praktiliselt kummivilina ja ühe neljasõnalise roppuse saatel paarutasin ma sealt bensiinijaamast välja. Ma olin päeva jooksul väiksest virilast bitchist moondunud suureks tõredaks bitchiks. Vähe sellest, et mul endal halb tuju oli, ilmselt rikkusin ära ka taksojuhi oma.

Õnneks läks edasi vaikselt paremaks. Käisin õhtul isegi jooksmas ja tundsin end taas inimesena. Magama läksin juba täiesti normaalses tujus. Ning ärkasin täna samuti heas tujus. Mis tõi kohe muutuse. Klaas on jälle pooltäis! Ja mõjugi ei andnud end kaua oodata. Mul käis täna gaasikatla hooldusmees ja veidike katla kallal toimetanud, teatas ta, et katel oli nii heas seisus, et täishooldust ei ole vaja tehagi ja et ta esitab mulle arvena ainult pool kokkulepitud summast. Näed siis. Ole ise normaalne ja inimesed sinu ümber on ka normaalsed. Kokkuvõttes on sul endal parem tuju ja teistel sinu ümber kah. Miks see vahepeal meelest läheb? Kuidas vaigistada enda sisemist jonni?

Note to self: Palun ära ole väike viril bitch. Palun!

Käsi püsti, kes tahab nunnusid põrsaid õgida?

Inimesed, kes telekat vaatavad, on vahest märganud reklaami, kus vudivad roosad põrsad ringi ja kus pärast kuvatakse miski sõnum, et eelista kodumaist vms. Reklaamitakse seahakkliha, kui ma ei eksi. Reklaam on palju tähelepanu saanud, sest arvamused lähevad lahku. Ka mind ei jätnud see reklaam külmaks. Nii lihasööja kui ka turundusinimesena arvan, et see reklaam on ebaõnnestunud.

reklaam

FB-st pätsatud kuvatõmmis

Mis mul siis viga on? Kas ma ei tea siis, et liha ei tule tegelikult poest? Mingi lollakas lumehelbeke, ise matsutab kahe suu poolega liha, aga kui näidata põrsa pilti, siis minestab ära?

Noh, päris nii ei ole. Minu jaoks on reklaamis loodud side antud kontekstis võigas. Muidugi ei pea ma õigeks, et seda, kust liha päriselt tuleb, peaks eitama. Samas ma ei mõista, keda selline reklaam antud brändi ostma kannustaks. Mis on see sõnum, mis tekitab ostjas tunde, et vohh, jess, just seda ma tahan!? Ainus sihtrühm, kelle ma suudan välja mõelda, ongi ehk need ekrelikud “tõearmastajad”. Seesama inimene, kes viskab sulle näkku mingi eriti räige solvangu ja kui sa sellest kohkud, ütleb, et mis siis on, ma olin ju lihtsalt aus. Saate aru, keda ma silmas pean?

Kunagi aastaid tagasi oli mul endal üks sarnane juhtum. Nimelt kasvatas mu ema lihaveiseid. Täpsemalt limusiini tõugu veiseid. Oli kari koos pulliga, kes oli karja au ja uhkus. Tema nimi oli Mart või Märt, ma enam ei mäleta. Kui aeg oli küps, viidi Mart või Märt tapamajja ja ema lasi temast vorsti teha. Seda vorsti sai tellida. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt käis. Ema ilmselt pakkus seda ainult tuttavatele, sest sellisele kallile ja kvaliteetsele kraamile ei saanud mingeid suvalisi käppasid külge lasta. Ja oma loomakasvatusinimeste seas vorstibisnest tehes näitas ema ka juurde Mardi või Märdi fotot. Et vot selline uhke pull oli see Mart või Märt. See foto oli emal auto pardatšokis, ma mäletan. Ja kui ma seda ka oma parimale sõbrannale näitasin, siis tema ütles, et see on väga hirmus, et niimoodi Mardi või Märdi pildiga vorsti müüakse. Üritasin talle siis selgitada, et foto mõte peitub selles, et kes lihaveistest midagigi teab, selle jaoks on see foto müügiargument ja näitab vorsti kvaliteeti. Aga tema jaoks oli see lihtsalt võigas ja rõve, eriti veel seetõttu, et foto taha oli kirjutatud Mart või Märt. Mäletan, et tookord mul oli sõbrannat raske mõista, ma samamoodi kasutasin temaga väideldes argumente, et pole mõtet silmi kinni pigistada ja teeselda, et liha tuleb kuskilt puu otsast vms. Aga nüüd täna seda põssaga reklaami vaadates valdavad mind ennast samad tunded. Ma ei saa aru, kus on see peidetud link või seos, mis peaks reklaamis müügiargumendina mõjuma.

See oleks minu silmis üks väga hästi teostatud reklaam, kui reklaami oleks välja andnud veganid või taimetoitlased, kes tahaks teadlikkust tõsta. Väikse tagamõttega “…hei, kuule, kas sa oled ikka kindel, et sa tahad väikseid nunnusid põrsaid süüa? Mõtle sellele, sest täpselt seda sa tegelikult teed.” Sellise teavituskampaania puhul ma tunneks, et vajutatakse õigetele nuppudele ja pannakse üks suur sihtrühm mõtlema. See grupp inimesi, kes armastavad nunnusid väikseid loomi ja võib-olla söökski vähem liha (vähemalt mõnda aega), kui nende südametunnistusele koputada.

Lihtsalt, miks peaks sellise sõnumiga välja tulema lihatööstus, see käib mul kaugelt üle pea. Ma ei suuda mõista selle mõtte välja pakkunud reklaamiagentuuri ja ei suuda mõista ka reklaami heaks kiitnud klienti. Mulle mõjub see reklaam küll eemaletõukavalt. Kui ma ostan eestimaist liha, siis eelkõige sellepärast, et ma tahan toetada kohalikku ettevõtjat ja kohalikku talunikku. Ma ei osta sellepärast, et see Eesti põrsas on õudselt nunnu. Vastupidi – kui sa presenteerid mulle õudselt nunnut põrsast, siis ma tahan teda söömisest säästa ja ma justnimelt välistan sinu toote.

Muide, ma täiesti mõistan ka seda, kui reklaamiga tahetakse šokeerida. See on väga hea võte, millega tähelepanu tõmmata. Aga on väga peen kunst õige piir ära tunda ja teha seda maitsekalt, nii et keegi ei ärritu ega tunne end puudutatuna. Ja keegi ei hakka oksele, sest sinu loodud seos on lihtsalt võigas ja vastumeelne. Sellist heas mõttes šokeerivat asja on täiesti võimalik teha ja ma kahtlustan, et seda üritati ka antud reklaamiga. Paraku laseb Maks & Moorits seekord minu meelest märgist korralikult mööda.

Aga võib-olla olengi ma lihtsalt üks loll lumehelbeke. Loll, kes ei saa millestki õigesti aru. Loll, kes kohe solvub iga asja peale. Mulle ju ei meeldinud ka kunagine ABC Kinga reklaam, mis ütles, et kui sa ilusaid kingi ei osta, siis sa jäädki igavesti lihtsalt sekretäriks (ja see oleks ju KO-HU-TAV!!!!). Andsin lubaduse, et ABC Kingast ma enam mitte kunagi ei osta ja siiani olen sellest ka kinni pidanud. Minu black list sai igatahes taas täiendust.