Südamest head soovitused

Viimasel ajal olen ma paljude asjade üle inimesenud. Et restoranis oli liha kõvaks praetud, teatrikohvikus sai ülikehva teenindust ja pidevalt on asjadega mingi häda olnud. Hakka või arvama, et viga on minus! 😀

Õnneks on mul nüüd mõned head kogemused olnud ja ma tahan jagada neid ka teiega, et jääks jälg maha, et mõnikord on mulle ikka võimalik meele järgi ka olla.

Söögihuvilistele

OlyBeti restoran, mis hiljuti uksed avas. Reklaamivad end nimetusega Bar & Grill. Mis sa oskad asjast arvata? Et eks mingi spordibaar, kus antakse ka süüa. Ilmselt mingi kehvakene toit. Aga mina kasiinoinimesena pean ikkagi ära proovima. Erilisi ootusi mul sinna minnes polnudki. Nüüd olen kaks korda käinud ja – VAU!

Nii hea toit. Ilma naljata. Oleme seal ära proovinud krevettidega eelroa. Ideaalse küpsusastmega krevetid. Juures Teriyaki kaste. Selline kaste ei vääri reeglina mainimistki, serveeritakse paljude toitude juurde ja so what. Aga see konkreetne kaste oli nii maitsev, et väärib äramärkimist.

Veel oleme proovinud kanavardaid ja ma ütlen teile, kallid inimesed, et need on parimad kanavardad, mida ma elus saanud olen. Nii hõrk liha, hästi küpsetatud ja jälle see Teriyaki kaste ja salat ka juures. Lisaks on vardasse aetud ka paprikat ja suvikõrvitsat. Pealegi on 5-euroses portsus kaks lihavat varrast. Sellist väärtust ei saa te mitte ühestki söögiputkast ega veel vähem restoranist Tallinna linnas.

Ka searibid ja veiselihaburger väärivad kiidusõnu. Seda viimast pakutakse praegu avamispakkumise nime all. Burger ja pudel Heinekeni 10 eurot. Hind on väga hästi paigas ja just kliendi vaatest. Burgeriga serveeritakse ka friikad, mis ei ole need peenikesed kartulipulgad poe sügavkülmast. Need on sellised mõnusad kartulid hoopis. Kõht saab väga täis isegi nii suure söömaga inimesel nagu mina.

Ausõna, ma soovitan soojalt. Ka teenindus oli väga tore.

Miinuseid on ka paar tükki. Kui sa tahad sinna päriselt sporti vaatama minna, siis sellel pole mõtet. On ainult paar-kolm lauda, kust terve seltskond päriselt ka midagi näeb. Sisekujundus restoranis on ilus, aga selle on teinud inimene, kes ei ole spordibaari kontseptsioonist üldse aru saanud ja on selles osas ülesande lahendamisega puusse pannud. Väga ebafunktsionaalne on see sisustus spordi jälgimise seisukohalt. Lisaks on laudu liiga palju ja need on üksteisele selga pressitud. Eestlane ei taha niimoodi võõra inimese kukil istuda. Praegu sellega probleemi pole, sest rahvast seal nii palju ei käi. Aga kui restoran oleks täis, siis oleks võõraste laudade lähedus väga häiriv. Pealegi on seal natuke kõle. Hubasust vähe.

Aga kui keskenduda ainult toidule ja teenindusele, siis see on paigas!

Romantikutele

Kui on vaja planeerida mõnusat väljasõitu, siis väga tore on Sagadi mõisa romantikapakett. Ma olen nüüd kaks korda käinud ja mulle väga meeldib. Mõisa asukoht on hea, sest läheduses on mitmeid häid RMK matkaradu. Hea minna kas enne või pärast mõisa suundumist.

Paketis on tervitusjook (mullivein) toas, õhtusöök kahele ja majutus. Ideaalne oleks võtta saunaga tuba (siis on hind 150 eurot), aga see on populaarne valik ja napsatakse eest, kui kiire pole. Meie näiteks ei saanudki. Ka aiamaja (mis on privaatne, seal sauna pole, aga on mullivann ja kamin, hind 170 eurot) on pidevalt kellegi poolt bronnitud, nii et me leppisime seekord lihtsalt vanniga toaga (hind 130 eurot) ja ega see on ka väga ok. Vannituba on suur ja vanni mahub kahekesi ära küll, kui ei ole väga suurte inimestega tegemist.

Veidi muretsesime toidu pärast, et see ei saa sellises perifeerias asuvas restoranis üleliia hea olla. Esimene kord käisime (2020. aastal), siis ei olnud. Aga seekord üllatusime! Romantikapaketis on fikseeritud menüü, vaid pearooga saab valida. Nii me siis valisime ettekandja soovitusel kala ja see oli suurepärane praad. Kiitsime ette ja taha ja sõime taldrikud täiesti puhtaks. Magustoit süüa ei kõlvanud (ülikuiv porgandikook valusalt magusa toorjuustukreemiga), aga see ei vähendanud positiivset emotsiooni. Jällegi oli teenindus väga armas ja kokkuvõttes selle raha eest on paketis väärtust rohkem kui küll. Soovitan!

Kodukorrastajatele

Juhtus hiljuti mul selline hirmus asi, et ajasin tassi kohvi oma valgele täisvillasele vaibale. Elasin vist läbi kõik leina seitse faasi (või palju neid ongi). Sain enda peale vihaseks, eitasin oma süüd, nutsin nagu pöörane, nii et nuuskasin täis mingi 10 köögisalvakat jne. Ainus, mida ma oskasin peale hakata, oli kirjutada oma koristusfirmast kliendile. Õigemini nende müügimehele, kes on koristuse alal täielik spets. Pole probleemi, mida tema lahendada ei oska. Nii et teadsin, et ainus koht, kust abi saab, on see inimene.

Kirjutasin läbi pisarate kirja valmis ja sain ka hästi kiire vastuse. Selge ja põhjalik õpetuse, kuidas käituda, kui ajad tumedat vedelikku tekstiilile (kes soovib õpetust, kirjutagu kommentaaridesse, seal jagan) ja üks väga väga väga mõistlik soovitus – ENNETA!

See käib nii, et tellid internetist nanokaitsevahendi ja töötled sellega kõik tekstiilid, mida sa kardad ära rikkuda. Diivan, vaip. Võib-olla veel midagi. Näiteks ka välisjalatsid. Vahend sobib kõigile tekstiilidele ja nahale, välja arvatud mõningad kunstnahast pinnad. Usaldasin soovitajat 1000% ja tellisin liitrise vahendi ära. Siis me pritsisimegi oma diivani enne mõisareisi üle ja jätsime 24 tunniks kuivama. Ma tegin veel paar paari saapaid ka (seemisnahast + tugevast nahast). Ja kui me taas koju jõudsime ja proovima hakkasime, et kas töötas, siis – VAU!

Panin alustuseks saapa kraani alla. Vesi langes peale ja voolas sealt niimoodi maha, nagu oleks mingi magic toimunud. Mitte tilkagi naha sisse ei läinud. Kuigi ma olen oma hoolimatuses neid seemisnahast saapaid korduvalt õues retsinud. Igaks juhuks tõin ka teise saapa kraani alla. Sama.

Siis võtsime tassi vett diivani juurde ja valasin diivanipadjale. Mitte grammigi sisse ei imanud! Vesi lihtsalt voolas sinnapoole, kus madalam oli. Proovisime mitmes kohas mitu korda ja no efekt just selline nagu lubatud.

Maailma parim aine! Nanomaxi oli see, kust meie ostsime. Nüüd ma muudkui mõtlen, mida lisaks vaibale veel üle saaks teha. Valged joped, valged tennised ja no kõik jalatsid tegelikult. Täielik imevahend ja ma ei saa aru, miks ma sellest varem midagi kuulnud ei olnud. Nüüd teie vähemalt ka kuulsite, pole tänu väärt.

Telesõpradele

Soovitan teile ka seriaali, mis on nii pagana hea, et no kohe on hea! “Ted Lasso” sellel nimeks. Räägib ameeriklasest treenerist, kes on kutsutud Londonisse jalgpallitreeneriks. Ted ei tea meie jalgpallist mitte midagi. Teadupärast on aga inglastele jalgpall surmtõsine asi. Mis siis saama hakkab, seda peab ise nägema.

Peaosa mängib Jason Sudeikis, kelle kohta mul polnud enne seda sarja ühtegi head sõna öelda. Minu jaoks tundus mingi kloun, kes mängib halbades Hollywoodi komöödiates ja kuhugi mujale teda ei kutsutagi. Siin sarjas on ta megahea! Absoluutselt armastusväärne.

Seriaal ei ole mingi action, et pommid lendavad, käib kaklus, tapmine ja kuritegevus. Ka ei ole see seep, et mii iho ja keegi lükatakse trepist alla ja tal on seetõttu nurisünnitus. See pole ka mingi naistekas ega seks ja linn. See on südamlik, huvitav, naljakas ja mõtlema panev sari. Sobib nii meestele kui naistele.

Kaks hooaega on väljas ja need mõlemad on väga head. Jällegi – soovitan!

Vot sellised soovitused teile. Keegi mulle nende teemade eest midagi maksnud pole, seega võite kindlad olla, et need on otse südamest.

Kas rahaliselt on hästi?

Indigoaalane kirjutas, et praegu läheb meil väga hästi. Me elame hästi. Me oleme üsna jõukad, et saame elada sellist elu nagu elame. Muidugi on tal õigus. Ega ei saa nii, et ainult palgad kasvavad ja kulud üldse ei kasva, need kasvud käivadki käsikäes ja keskmisi numbreid vaadates on kõik okei. Kusjuures temal on olemas ka must valgel hinnavõrdlus, palju maksid asjad varem ja palju maksavad nüüd. Ning vahe on väiksem, kui arvata võiks.

Aga selle postituse lugemine pani mind ennast minevikku meenutama. Võrdlema, kuidas eluolu on ajas muutunud. Mulle tuli meelde aeg, mil ma just Austraaliast tagasi Eestisse kolisin. Aasta oli siis 2011. Kevad. Jaanuaris oli tulnud euro ja asjad olid värskelt kallimaks läinud. Mind ootas pooleldi töökoht juba ees. Minust pidi saama sekretär ettevõttes, kus üks lähisugulane raamatupidajana töötas. Muidugi pidin läbima ka vestluse, sest tulevane ülemus tahtis ilmselt veenduda, et ma pole päris šimpans. Ehkki ausalt öeldes oleks selle tööga hakkama saanud ka keskmine ahv. Nii lihtne oli see töö lihtsalt ja nii vähe oli seda tööd. Vestlus läbitud, oligi töökoht olemas. Palk oli mul sel ajal 1000 € bruto. See tähendas, et kätte sain 750 €. Lisaks maksti meil korra kvartalis tulemuspalka, mis minu puhul oli 300 €. Seega sain kokkuvõttes justkui 850 € kuus.

Arvestades ametit, ei olnud mul tegelikult põhjust nuriseda. Miks ma seda ütlen, on see, et ühel hetkel ma tegelikult üritasin ametit vahetada. Ma arvan, et see võis olla juba samal aastal. Kuna õhkkond selles firmas ei olnud minu jaoks tol hetkel hea, siis ma lihtsalt otsisin väljapääsu. Mitte midagi muud peale kirjutamise ma ju ei osanud. Seega sihtisin ajakirjandust. Leidsin kuulutuse, mis teatas, et Postimehe Naisteleht otsib ajakirjanikku. Mõtlesin, et sellega peaksin ju ometi hakkama saama! Mind kutsuti vestlusele, käisin isegi proovitööd tegemas ja meeldisin portaali peatoimetajale. Aga tööle ta mind ei võtnud, sest ma tahtvat liiga kõrget palka. Olgu öeldud, et ma küsisin 750 € kätte, sest ma olin tõesti meeleheitel ning olin valmis palgas isegi 100 € kaotama, lihtsalt et saaks minema. Aga erioskusi nõudva töökoha puhul peeti seda liiga kõrgeks!

Kas ma siis elasin nagu mingi pursui, meri põlvini? Muidugi mitte. Ma üürisin üksinda 1-toalist korterit Kristiine ja Mustamäe piiril. Kui ma korterit otsisin, siis käisin ühte veel vaatamas. See oli Magdaleena haigla kõrval, Pärnu mnt-l. Mul oleks sealt tööle olnud 10 minutit jalutada, võib-olla vähemgi. Korter oli normaalne, mulle meeldis. Ja mina meeldisin maaklerile. Maakler ise oli selle korteri omanik, seega otsis üürnikku endale. Ta tahtis nii väga, et mina selle korteri üüriks, et oli nõus loobuma vahendustasust ja pakkus mulle 20 € madalamat kuuüüri (oleksin saanud hinnaga 220 € kuus). Aga mina ei saanud seda valida, sest ma ei saanud seda endale lubada! Teise korteri üür oli 170 € kuus. See vahe oli minu jaoks tol hetkel liiga suur. Niisiis võtsin Kristiine korteri ja kulutasin iga päev 45 minutit, et tööle jõuda. Sõitsin trolli ja bussiga või kõndisin jala, tegi sama aja välja.

Tollest ajast meenub veel märgilisi hetki. Näiteks see, kuidas mul ei olnud mõnikord kuu lõpus üldse raha. Mu emal ka olid parasjagu kehvemad ajad. Siis me telefonis rääkisime, et kle, ma pean täna Valla viinereid ostma, sest lihtsalt pole raha kallimate jaoks. Siis teine ütles, et mul sama. Nii me ostsimegi Valla viinereid, et paar viimast päeva enne palga laekumist elus püsida. Pärast seda aega pole me elus enam Valla viinereid ostnud 😀 Sest need ei kõlba ju süüa, seal pole liha. Aga vot see oli minu jaoks põhi. Nii madalal pole ma enam kunagi elus olnud kui tol ajal, u 10 aastat tagasi. Hädavaevu sain talvel üüri ja kommunaalid ära maksta ja osta süüa. Muidugi ma käisin ka väljas, nagu üks noor inimene ikka. Aga kohati oli rahaliselt ikkagi raske.

Nüüd ma olen muidugi elujärge oluliselt parandanud. Kui ma lõin KV-sse sisse, siis samasuguse korteri nagu toona, saaks täna üürida 400 € eest kuus. Üürihind on kasvanud veidi üle 2 korra. Kommunaalide osas ma tõesti ei tea. Ma lihtsalt ei mäleta, mis ma ise tol ajal maksin ja ma ei tea, kui palju tänapäeval kommunaalid viiekordses paneelikas on. Eeldan, et mingi kasv on ikkagi toimunud.

Samas kindlasti on Tallinnas veel sekretäre, kelle palk on alla 1700 € neto. Ma ei tea, kas neid on vähe või palju, aga ma usun, et neid on pigem palju.

Mis ma tahan öelda, on see, et minul isiklikult ei ole ka põhjust viriseda. Ma saan oma kohustustega hakkama. Aga mind ikkagi häirib, et elektri ja gaasi hind on nii palju kasvanud. Mina maksin detsembri eest 265 € gaasi ja elektri arvet. Gaas on minu küte. Gaasipliiti mul üldse pole, gaas on ainult toasooja ja sooja vee jaoks. Nii et seda kulub palju rohkem kui neil, kes kasutavad gaasi ainult pliidi tarvis. Pliidi jaoks kulub inimestel vist u 10 € ringis. Nende jaoks polegi gaasi hinna märgatav tõus nii tuntav. Et maksad 10 või 25, suures plaanis see midagi ei muuda. Aga kui sa oled muidu harjunud külmal ajal maksma 70, aga nüüd maksad 200, siis… Ajab närvi lihtsalt. Tee või tina, aga ajab närvi!

Ma ei taha mõeldagi, mis tunne oleks, kui peaks maksma 1000 €. Sest külmas toas värisemist ma välja ei kannataks. Mul on kodus 23-24 kraadi ja alla selle mulle ei meeldiks. Mina tahan toas olla lühikeste varrukatega, mitte vammustesse pakitud. Alla 23 kraadi peaks mul villased sokid konstantselt jalas olema, ma ei suudaks muidu eladagi. Elaksin ma nüüd elektriküttega korteris-majas, siis… Sotsiaalmeedias on palju fotosid arvetest, mis ongi 1000 ringis. Elektri eest. Ja need ei ole miljonäride arved. Kui sul on 600 ruutmeetri suurune maja, siis muidugi on sulle raske kaasa tunda, suuremad jooksvad kulud olid sul juba ennegi. Aga selliseid arveid saavad täna ka tavalised pered, kellel on tavaline elamine, mitte häärber. Kui nad on piisavalt vaesed, et riigilt abi küsida, siis ilmselt nad seda ka küsivad. Aga kui ei ole piisavalt vaene, siis ollakse oma murega ju üksi.

Ma ei usu, et need pered nüüd hoogsalt oma vara hakkaks maha müüma, et elektriarvet tasuda, aga hullu põntsu paneb see neile ikkagi. Mõtle ise, et oled püüdlik ja teenid näiteks leibkonna peale 5000 €, aga järsku hajub viiendik sellest lihtsalt kuidagi õhku. Sa ei saa selle eest mitte midagi rohkem, kui sa varem said 300 € eest, sa pead lihtsalt sama asja eest nüüd kolm korda rohkem maksma. Ei ole ju mõnus tunne? Mina mõistan selliste inimeste pahameelt. Meie kliimas ei ole küte valikuline või luksuskaup, millest suvalisel hetkel kokkuhoiu mõttes loobuda. Kuna see on eluks vajalik, siis peaks riik leidma viisi, kuidas oma rahvast aidata. Ja see, et toetuse saamiseks peab olema puruvaene, ei ole hea lahendus. Sellise loogikaga ei peaks ju Norra ka oma elanikke aitama, seal on ju kõik võrreldes meiega rikkad. Ometi aidatakse. Leitakse viis aidata. Me võiks eeskuju võtta.

2021. aasta kokkuvõte

Teate, ma ka võtan selle aja ja vastan 😊

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Kohe ei tule pähegi. Aa, tünnisaunas käisin (jah, ma polnud kunagi varem käinud). Mootorratta ostsin (kuigi juhiluba mul sellega sõitmiseks ikka veel pole). Kindlasti oli mingeid asju veel, aga need kaks tulid kohe meelde.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et ma oleks neid varem andnud. Aga ma ei väida ka, et kindlasti pole, sest ma kipun asju unustama. Selleks aastaks ei ole ka midagi konkreetset kirja pannud, aga kodus oleme arutanud, et peaks trenni veidi tõsisemalt suhtuma ja sööma paremini ja kaalust mõne kilo alla võtma. No näis!

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Nii tõesti oli. Minu venna peres on nüüd üks armas tüdrukutirts juures ja üks lähedane sõbranna sai 1. jaanuaril emaks. Kuna ta tähtaeg oli detsembris, siis läheb see minu jaoks arvesse eelmise aastana.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei. Jumal tänatud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

Kindlasti tahaksin rohkem reisida ja natuke tahaks uut autot ka.

6. Mis riike külastasid?

Hästi lihtne – Lätti tõstsin korra jala ja Madeiral käisin. Seoses Madeira reisiga olime ühe öö ka UK-s.

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Heh, sellist kuupäeva küll pole.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma ei taha kekutada otseselt, aga mul oli igati hea aasta, mis kätkes endas mitmeid toredaid asju. Võib-olla siis on kõige märgilisem oma elukaaslasega lõplikult kokku kolimine, kuigi tegelikult me juba nagunii elasime koos.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ühtegi asja, mis mind põhjalikult kahetsema paneks, ei juhtunud. Isegi see, et ma motika luba ära teha ei jõudnud, kokkuvõttes ei morjenda mind. Võib-olla ma natuke ikka veel kardan seda mootorratta teemat ja südames on isegi hea meel, et ma ise sõitma ei pea 😀

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Vigastusi ei saanud, haiguse kohalt ma ei mäleta. Kaks korda oli väike külmetus, nii et olin nohune ja tegin igaks juhuks koroona kiirtesti, et olla kindel. Mõlemad korrad olid need negatiivsed, nii et tõesti oligi külmetusega tegu. Aga suurematest jamadest pääsesin.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kui ma motikaga sõidaks, siis ma ütleks, et motikas. Aga kuna ma ei sõida, siis see ei ole mulle nii oluline. Uue teleka ostsime! Arvestades, et mul enne oli kodus 32“-tolline telekas, siis see üleminek oli kindlasti suur 😀

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Oma elukaaslase.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Jonnijate, protestijate ja põhimõtteliste kõigevastaste käitumine. Mul on raske neid mõista.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Remondi ja kodu nahka läks väga palju raha sel aastal. Remont on ikka nii kuradi kallis asi, et…. Eriti praegu.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ilmselt remont jällegi. Olgugi et kallis, oli ju põnev ka kodu muutumas näha. Ja Madeira reis. Sest ma olin sellest kohast varem kuulnud ja see oli kohe huvipakkuv. Seega ma väga ootasin seda reisi ja see ka väga meeldis mulle.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2021 meenutama?

Muusika mõttes mitte ükski. Ma ei kuulanud eriti eelmisel aastal raadiotki.

Või siis Superstaari saadet ju tegelikult vaatasin. Nii et päris muusikata see aasta ei möödunud. Sõbra 8-aastane poeg vaatas ka saadet ja tema suurimaks lemmikuks oli Diana-Maria, see käreda rokihäälega tšikk. Üks lauludest, mis ta seal saates laulis, oli Aerosmithi „Dream on“. Väike sõber lindistas selle katke endale telefoni ja ei teadnud päris täpselt, mis loo pealkiri oli. Nii lasi ta oma fantaasial lennata ja pani lindistuse nimeks „Triin one“. See oli minu meelest päris muhe „lugu“.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

I õnnelikum või kurvem: Hahaa, see on raske küsimus, sest ma olin ka juba eelmisel aastal väga õnnelik. Aga ilmselt sel aastal siis veel õnnelikum.

II kõhnem või paksem: Kuidas võtta 😀 Kaal kõikus. Mingi hetk olin peenem, mingi hetk paksem. Aasta lõppes pigem suuremas kaalus, aga õnneks on need ainult mõned kilod, midagi katastroofilist pole.

III vaesem või rikkam: Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud

Reisinud, olgugi et ma seda enne juba ütlesin. Aga kuna raha kulus remondile ja kodule, siis nagunii liiga palju üle ei jäänud, et see reisile viia. Küll jõuab.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud

Pole ühtegi kahetsust.

20. Kas sa armusid aastal 2021

Õnneks ma olin juba enne 2021. aastat armunud olekus ja see sel aastal ei muutunud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ei ühtki.

22. Mis oli su lemmiksari?

Me vaatasime mitut sarja. „Ozark“ oli hea ja kindlasti „Bodyguard“, see viimane riisus minu jaoks koore. Kui vaid nii haaravaid ja häid sarju veel tehtaks, küll siis alles vaataks.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei vihka. Kõik on jäänud samaks 😀

24. Parim raamat, mida lugesid?

Ma ei lugenud sel aastal vist isegi 20 raamatut. Mitu raamatut jätsin pooleli, sest ei köitnud. Kõik „Shetlandi“ sarja raamatud lugesin läbi ja need meeldisid mulle, aga viie tärniga ei ole ma sel aastal Goodreadsis hinnanud mitte ainsamatki teost. Selles mõttes väga nigel lugemisaasta.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kuna minagi vaatasin Superstaari saadet, siis kindlasti Alika. Hästi andekas noor laulja, kellele ma väga pöialt hoian. Ma ei tea, kas ta hakkab tegema muusikat, mis minu maitsele vastab, aga ma loodan väga, et tal läheb hästi. Mulle tundub, et nii häid lauljaid kohtab meil Eestis harva.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Oli küll üks asi, aga sellest ma ei hakka kirjutama blogis.

27. Mis oli selle aasta parim film?

„Vee peal“ oli tegelikult väga armas film. Mulle meeldis.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 36, aga midagi suursugust me sel päeval ei teinud. Käisime söömas „Sardiinides“ ja mina võtsin kaheksajalga, mis oli väga hea. Eestis tavaliselt head kaheksajalga ei saa. Lisaks sain tööandjalt kingiks kuumaõhupallisõidu, aga selle realiseerimiseks pidime natuke ootama. See oli päris kihvt kogemus.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Aasta oli niigi väga hea 😊

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nooruslik klassikaline. Aga väga vähe kontsa. Ainult mõni üksik kord. Märksõna valged kossid. Neid ma ostsin kohe mitu paari.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Oli väga vähe asju, mis minu mõistust kõigutas. Tööl oli palju kiireid hetki, aga õnneks see ei hakanud kokkuvõttes mõistusele. Kuna mul on väga hea ja hooliv ülemus, siis ta alati ütleb mulle, et kuule, me ei pea kõiki töid vastu võtma ja ütle julgelt ära, kui ei jaksa. Mina oma kohusetundlikkuse juures muidugi ütlen harva ära, aga see teadmine, et sa võid, kui tahad, aitabki juba mõistuse juures püsida.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Minule meeldis Jesper Parve! Sest ta ostis minult diivanilaua ära. See oli väga rõõmustav, sest ma tahtsin juba ammu sellest vabaneda.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Koroonapiirangud ja vaktsineerimise korraldamine. Olin korduvalt ja korduvalt vihane, et vaktsiini nii kaua ootama pidin, samas kui paljud riskirühma kuulujatest selle tagasi lükkasid ja vaktsiinid tolmu kogusid.

34. Keda igatsesid?

Õnneks olid mul kõik olemas.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Ma ei kohanud kedagi sellist, kes oleks mulle uus ja kellega ma oleks lähedaseks sõbraks saanud. Tutvusi muidugi tuli juurde, aga sõpru mitte.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Et mõnikord peab inimene päris kaua ootama, enne kui ta ellu õnn ja päris armastus tuleb. Ja kui see tuleb, siis see võib ka püsida. Ei ole nii, et armumine läheb ruttu üle ja saabub argipäev. On võimalik ka nii, et sa ärkad iga päev ja mõtled, et sa oled päriselt õnnelik, siin ja praegu. See on väga võimas ja äge. Mul on hea meel, et ma seda lootust ei kaotanud.

Lisaküsimus: Mis sündmused ja kohad sel aastal veel meelde jäid?

Kõik väljasõidud, mis me tegime. Käisime Pärnus tätokat tegemas. Käisime sõpradega Viljandis teatris. Käisime Vihulas kontserdil. Käisime suvel sõpradega Haapsalus, Saaremaal, Valgas. Käisin emaga Saaremaal veist toomas (jumala õudus, oli see üks närvidemäng).

Käisime balletti vaatamas. Käisime metsas ja matkaradadel.

Kui uus aasta tuleb pooltki sama hea, kui oli 2021, siis pole minul küll nuriseda mitte millegi üle. Ilusat uut kõigile 😊

Ainult snoobidele

Kunagi ammu, kui ma veel 20ndates olin, käisin sõbrannaga Pärnus suvitamas. Hästi toredaid hetki oli, aga oli ka tobedaid hetki. Neist üks kusagil pubis söömas käies, kui sõbranna tellis endale kahtlase kirjeldusega toidu ja siis selle tagasi tahtis saata, sest “talle ei maitsenud”. Ma mäletan, kuidas mul oli kuidagi piinlik tunne, sest ma olin ikka veendunud, et asju saadetakse tagasi siis, kui miski konkreetselt valesti on. Tema tellis mingi salati, mis oli soe ja mis koosnes riisist ja lõhest ja veel millestki. Jah, ilmselgelt väga halb kombinatsioon, aga kui sa selle juba tellinud oled, siis kas sul on õigus tagasi saata lihtsalt põhjendusega, et sulle ei maitse?

Ma käin päris sageli väljas söömas ja eks tänu sellele on ka mingi nõudlikkuse tase kujunenud. Nii ongi aegade jooksul päris mitmeid olukordi esinenud, kui ma tõesti saadangi toidu tagasi, sest midagi on tõsiselt valesti. Näiteks liha toores (on juhtunud mitu korda, toorest kanaliha aga süüa ei tohi), liha on liiga külm (sous vide tehnikas eelvalmistatud liha on serveerimiseks üles soojendatud, aga ebaõnnestunult). Sellised näited meenuvad kohe. Isegi kokteile olen ma tagasi saatnud. Aperol Spritz on olemuselt väga lihtne jook. Lihtsalt pane õiges vahekorras osiseid ja voila. Aga mõned ei saa ka sellega hakkama. Vot selline saamatus ei ole vastuvõetav, saadan kohe tagasi ja palun õigesti teha.

Minu meelest on normaalne, kui on mingid nõudmised. Sageli panevad nõudmised paika ka koht ise ja hinnad. Kui ma lähen lõunarestorani sööma ja saan 6 euro eest kalaluid täis räimekotleti (kuigi menüüs oli nimetus “kalakotletid”, mitmuses) ja mullamaitsega salati, siis ma jätan toidu järele ja samma kohta sööma enam ei lähe. Ma ei kutsu söökla köögi kokka aru andma vms, isegi allahindlust ei oota. Aga kui ma lähen restorani, kus praad maksab 20+ eurot, siis on ka ootused sellele teised. Ja reaktsioon, kui neile ootustele ei vastata.

Ma tegelikult ei pea ennast tüütuks kliendiks, kes iga pisiasja kallal norib ja nõuab ei tea mida. Selliseid inimesi vaatan ka ise pigem natuke altkulmu. Et tõesti kogu aeg on midagi halvasti, küll ei kõlba vein, siis on salatilehed märjad või tulid suupisted lauda üks minut kiiremini kui kokteil. Ma ei ütle, et väikseid vigu märgata ei võiks, sest kui neid koguneb kokku suur hulk, siis võib seegi kogemuse ära rikkuda, aga stseeni kindlasti ei peaks tekitama ja väiksed eksimused saab andestada. Eriti andestusväärne on see, kui vead kohapeal professionaalselt parandatakse ja kõigil jääb juhtunust kokkuvõttes positiivne mulje. Aga reaalsuses alati nii ei lähe.

Vahel mulle isegi tundub, et eestlane on liiga leplik. Mina ise sealhulgas. Sest miks muidu on meil nii sageli praaki? See praak läheb ilmselt paljudel juhtudel läbi ja kasvatab teenindajate ning restoranide enesekindlust, justkui kõik oleks jube hästi ja üle jala lastud kvaliteet käib küll, keegi ju ei kaeba? Mistõttu mina arvan, et peaks rohkem kaebama või vähemalt lihtsalt aus olema. Mitte üldse selleks, et kuidagi tasuta asju nuiata või ennast kui väikest inimest nõrgemate peal kehtestada (vms ebatervet), vaid selleks, et kvaliteet püsiks ja vajadusel ka paraneks. Sest ka mina ise väga sageli valetan teenindajale. Küsitakse, kuidas maitses, ja ma lähen näost punaseks ja ütlen, et täitsa hea oli, kuigi tegelikult oli sooritus nõrk. Miks ma aus ei ole? Ise ei saa ka aru. Ennast saab väljendada ju ka väga viisakalt ja aupaklikult. Miskipärast mulle tundub, et ma julgen suu lahti teha alles siis, kui asi on väga-väga valesti. Vastust: “Kahjuks polnud midagi erilist” ei ole minu huultelt veel kuulnud. Võib-olla peaks selle enda tagasiside arsenali lülitama?

Mul sügeleb meeltel paar värsket juhtumit, mis ei ole veel päriselt lahendust saanud. Aga mind väga huvitaks, kuidas käituvad teised inimesed. Kas sina annad ausat tagasisidet? Mis sa ütled, kui küsitakse, kuidas maitses, kui sulle tegelikult väga ei maitsenud? Mis peaks juhtuma, et sa toidu või joogi tagasi saadaks?

Või olen ma lihtsalt mingi äratõusnud snoob, sest normaalne viisakas inimene ei saada kunagi midagi tagasi?

Jaga minuga oma arvamust!

Niisama ei saa aru

Paar asja, millest ma aru ei saa.

  1. Miks kasutatakse tänapäeval “ja” asemel tähte x? Näiteks kui kontserdil on kaks esinejat, siis ei ole enam Padar ja Padar, vaid on Padar x Padar. Mis siis sõnal “ja” viga on? Või sümbolil &, mis vist eesti keele reeglite järgi pole korrektne (kuigi võib-olla elan ma eelmises sajandis ja nüüd juba on), aga mis on üsna laialt tuntud. Ja vana hea pluss, miks see ei kõlba? Mina tean, et x saab kasutada korrutusmärgi asemel, aga teatada, et homme esineb Padar korda Padar, on minu meelest lihtsalt kentsakas.
  2. ERR-i koroonauudiste lõpus on nüüd uus lause: Kõik genotüpiseeritud proovid kinnitatakse sekveneerimise käigus. Mida hekki see tähendab? Mis selle lause mõte on, kui suur enamus (okei, hästi julge oletus minu poolt, vb on KÕIK teised targemad kui mina) sellest aru ei saa? On vaja tähemärgid täis kirjutada?

Praegu saigi ainult kaks asja, mille üle ma imestan.