See tundlik teema, mida mul on NII raske mõista

Sai Netflixis tuhlatud, et mida vaadata. Jäi silma üks huvitav sari nimega “Keep Sweet. Pray and obey”. Ma olin 9GAGis näinud küll mingit referentsi Warren Jeffsile ja ma üritasin tookord isegi guugeldada, et aru saada, mida kurja ta teinud on, aga sain lihtsalt pealiskaudselt teada, et mingi usumees, kes on tervele hulgale inimestele mütsi pähe tõmmanud, aga kuidas täpsemalt, seda mitte. No ime kah, kui materjali on nii palju, et seda jagub mitmeosalise seriaali jaoks. See seriaal nüüd Netflixis vaatamiseks ongi.

Ma olen korduvalt tunnistanud, et mul on raske lugeda raamatuid, mille karakterid mulle ei meeldi ja kellele ma kaasa ei ela. Enamasti jätan raamatu siis pooleli. Mul nimelt ei ole mingit probleemi raamatute pooleli jätmisega. Aga sarjadele ma annan rohkem võimalust, eriti kui tegemist on dokumentaaliga ja ma tahan teema kohta rohkem teada. Selles sarjas on ka palju inimesi, keda ma ei mõista absoluutselt, sest religioon on minust ülikauge teema. Mina ise ei usu usku. Ja see teeb mu jaoks raskesti mõistetavaks ka selle, et leidub inimesi, kes usuvad. Ja mõni usub ikka nii kõvasti, et on nõus ennast 100%-liselt ohverdama. Või kas üldse teistmoodi saabki uskuda, kui mitte ennast ohverdades?

Anyway. Sarjas räägivad siis FLDSi (the Fundamentalist Church of Jesus Christ of Latter-Day Saints) kunagised liikmed ja ohvrid oma elust selles sektis ja Warren Jeffsist, kes kuulutas ennast jumala asemikuks maa peal ja valitses kõiki neid tuhandeid inimesi.

Millest ma ikka absull aru ei saa:

  • Üks inimene lihtsalt heast peast hakkab jumalaks ja teda kuulavad ja järgivad tuhanded täiskasvanud inimesed. Kui loll peab selleks olema, et mitte vastu hakata või sealt sektist välja astuda või põgeneda? Lihtsalt see üks inimene hävitada, ta pukist maha tirida, sest ta on endale liiga suured volitused võtnud? Ma saan aru, et lapsed ja noored ei julge, ei saa, ei taha. Aga täiskasvanud inimesed, kellel peaks olema ju oma mõtlemisvõime… No hullult raske on mõista. Isegi pärast seda sarja.
  • Emad on usu nimel valmis oma lapsi ohverdama. Kuidas täpselt, vaadake sarjast, ma ei spoili. Aga for real – kuidas üks ema suudab seda teha? Ja see, kui sa nüüd sarjas pisarsilmi räägid sellest tagantjärele, ei tekita minus ikkagi veel mingit kaastunnet. Sellist asja, et sa lapse ära annad, seda ei tohiks lihtsalt juhtuda. Sa peaksid kõigi küünte ja karvadega vastu hakkama ja see laps tuleks sinult füüsilise väevõimuga ära võtta. Siis ma mõistaks. Aga et sa vaatad lapsele silma, pühid pisara, aitad tal kohvri pakkida ja saadad teele sõnadega “Be good”? Ei, ei mõista.
  • Mitmenaisepidamine. No ikka selline, et mingil mehel on 40 naist. Või no vahet pole, juba 2 naist on üks liiga palju. Aga et on mingi rõve 80-aastane mees, kes muudkui võtab naisi juurde ja need naised on ikka noored, 20 ringis….? Kuidas sellisel asjal lastakse juhtuda? Kuidas ikkagi need mehed, kes on antud naiste isad, selle alla neelavad? Lihtsalt teadmises, et kui ma lasen enda tütreid võtta, siis saan äkki hiljem ise ka mõne noore tibi külje alla lisaks? OKSE! OKSE! Ausalt, totaalne okse.
  • Naiste totaalne maha surumine. Ühe endise liikmega (mees) tehti intekat ja küsiti, et mis see suurem eesmärk teie usklikkusel oli. Taevasse pääsemine. Et mida rohkem naisi, seda kõvem krediit taevasse (või teise ellu vms) pääsemisel. Intervjueerija küsis, et aga mida naistele lubati? Vaikus. Kriketite sirin. Ebamugav. Kuni lõpuks vend kehitas õlgu, et ega ma ei teagi. Eks vast siis mehe kõrvalt kah taevasse pääsemine? Naine oli mittekeegi selles sektis. Null. Teenija. Auk lihtsalt.
  • Kuidas ei lahkunud sellest ebanormaalsest elust rohkem inimesi? Sest lahkunuid leidus. Leidus väljavisatuid ja leidus natuke ka põgenenuid. Aga kui filmis nüüd nuuksuvad mitmed inimesed, et näed, oli nii õudne ja blabla, siis miks sa varem ise ära ei läinud? Mitmetel oli näiteks vend või õde lahkunud. Nende lahkunutega ei lubatud mõistagi suhelda, aga nende telefoninumbrid olid tegelikult olemas. Nendega oli võimalik kontakti võtta. Ma ei suuda mõista, miks ei mindud lahkunud sugulaste toel ja abil minema. Hilisemas faasis oleks neid füüsiliselt takistatud, aga küllalt oli perioode, kus neid ei oleks füüsiliselt takistatud. Põgene ja mine ela normaalset elu. See on ühe bussisõidu kaugusel. Aga nad ei läinud… Vabatahtlikult istusid oma vanglas ja elasid seda ulmeromaani õuduselu. Ei mõista.
  • Ja no üleüldises mõttes see ususekti reeglite järgi ja religiooni järgi joondumine ja oma elu sellele pühendamine. Miks vabatahtlikult seda soovitakse? Et terve see elu, mida siin praegu elatakse, on ettevalmistus millekski muuks. Mingiks eluks pärast surma. Mille kohta mõistagi on null tõendit. Aga isegi ilma nende tõenditeta ollakse veendunud, et see, mis ma siin praegu elan, on täiesti tähtsusetu ja teisejärguline, kõik, mida ma täna teen, on mingi muinasjutu elu nimel. Ma tõesti olen raskustes, et seda mõista…

Ma olen vist mingi friik. Sest mind absoluutselt ei huvita, mis saab pärast surma. Aga seda sarja vaadates mul lõi pirnikese põlema, et väga paljusid inimesi see ilmselt tõsiselt huvitab. Nad mõtlevad sellele, on uudishimulikud ja peavad seda oluliseks. Ja võib-olla see ongi usklikuks hakkamise põhiline eeldus. Olla mures surmajärgse kulgemise pärast?

Isegi kui sel suvel nüüd 50 küsimuse meem ringles, siis ma panin üht asja tähele. Seal oli küsimus, et kui saaks päris vastuse ühele sind huvitavale küsimusele, siis mida sa küsiksid. Ja päris mitmed vastasid, et küsiksid seda, mis saab pärast surma. Ma lugesin ja olin alati tõeliselt üllatunud, sest minu jaoks ei ole see asi absoluutselt oluline. Iga kell küsiks ma enne midagi praktilist. Näiteks et kuidas oleks minusugusel võimalik rikkaks saada vms. Midagi sellist, millest mul kasu oleks. Kuigi ehk need, keda surmajärgne elu huvitab, peaksid ka seda vastust enda jaoks praktiliseks. Äkki juba puhtalt sellest küljest, et kuidas siis oma tänane elu vastavaks korraldada?

Ühesõnaga, ma saan väga hästi aru, et inimesed on erinevad. Aga KUI erinevad, see üllatab mind jätkuvalt. Vaadake seda sarja ja saate ka doosi midagi täiesti teistsugust. Ma ei garanteeri, et see vaatamine ei ärrita ega tekita küsimusi, kuidas saab keegi nii hullusti enda ajud ära pesta lasta. Aga see on inimvaatluse seisukohalt väga põnev.

Ja ma vabandan, kui ma kedagi ususooja inimest riivasin. Minu poolest võivad inimesed olla usklikud, kui nad tunnevad, et neil on seda vaja ja neile on sellest kasu. Aga nii kõvasti kui ma ka olen püüdnud mõista, siis ma lihtsalt ei mõista seda teemat üldsegi. Ei halvusta, aga ei mõista.

Mis on lihtsamaks, mis raskemaks läinud

Mõned asjad on nüüd lihtsamad.

Näiteks tankimas käimine. Jaa, muidugi teeb Circle K uus äpp ka asja lihtsaks. Et sõidad platsi ja juba teab tanklaäpp ise, kus tankuri ees sa seisad ja paneb raha bronni. Aga vot just see bronn on kõige suurem elu lihtsaja. Meil jäävad ära sellised tarbetud omavahelised infovahetused, et “kui palju võtame”. Paned vooliku sisse ja siis jooksebki seni kuni bronnitud 100 eurot täis saab. Lihtne! Kusjuures äge on see, et paaki jääb tühja ruumi veel ülegi. Ei pea mõtlema, et äkki ei mahu ära.

Siis kindlasti on nüüdsel ajal lihtsam välja arvutada, kui palju maksab üks telekavaatamine või supikeet. Vaata, vanasti oli elekter nii odav, et mingite mõõtmatult väikeste suurustega arvutamine oleks olnud jõle tüütu. Mingi null koma null null something. Nüüd on hea lihtne. Võtad elektriarve, võtad lahti tunnipõhise elektritarbe ja siis muudkui arvutad. Näiteks meie saime teada, et juulis kulus meil teleka vaatamisele mingi 20 eurot. Lihtsalt elektri eest. Pane sinna juurde veel Telia pakett ja nii võttes on tegemist täitsa kõva investeeringuga.

Ega näiteks ahju ka nüüd käsi enam nii väga kasutama tõuse. Kahju hakkab kuidagi. Pärast mõtle, kui palju koogi küpsetamine maksma läks. Soovi korral saab selle ka välja arvutada. Õudselt vastik kuidagi. Kusjuures vahel mõtlen, et äkki tuleb kodust eemal viibimine kokkuvõttes soodsamgi. Näiteks kui on valida, kas ostad poest punast kala, küpsetad seda kodus ahjus ja vaatad samal ajal telekat, või lähed kuskile soodsate hindadega restorani ja sööd seal midagi. Nii võib õhtusöök väljas odavamgi tulla.

Näiteks praegu ma mõõdan, kui palju külmik ja gaasikatel elektrit võtavad. Sest meil justkui oleks mingi imelik anomaalia elektritarbes, aga aru ei saa, mis see on. Nüüd üritangi tuvastada.

Egas midagi, sügisel tuleb see valitsuse organiseeritud vaese inimese pakett võtta. Ilma häbita. Sest kui juba juulis nii suur arve oli, siis mis siis veel sügisel saab, kui on vaja kõik tuled kogu aeg põlemas hoida jne 😀

Kas midagi raskemaks on ka läinud? No võib-olla siis rahakotirauad ainult. Neid on nii raske avada. Sest kõik on nii kallis ja meil on tarvis niiiiiiii palju asju osta. Meid ootab ees matkareis, kuhu on vaja mingi sada paari sooja pesu, matkasärke, matkasaapaid ja -sokke, -pükse jne. Vähe sellest, et need kõik nii kallid on, on väga paljud neist ka totaalselt rõlge välimusega. Näiteks matkasandaale ma ei kavatsegi osta, sest need on lihtsalt nii hirmsad. Ühtegi ilusat matkasokki ma ka näinud pole veel. Nendega on muidugi suht suva, neid ei ole nähagi. Aga kui ma lihtsalt juba mõtlen mingitele beežidele matkavärvi matkapükstele, taskutega ja a la lukuga eemaldatavate säärte peale, siis sorri, sõbrad, aga see jääb kindlasti ära. Õnneks leidub ka ilusaid asju, aga nendega on jälle häda, sest ilus asi on veel kallim kui hirmus asi.

No ja niimoodi siis elu kulgebki. Tegelen elektritarbe täppismõõtmisega ja üritan langetada elu otsust, millised matkasaapad ikkagi osta, sest kui sellist raha välja käia, siis peaksid nad eluks ajaks kestma jääma.

Turnin ohtlikul piiril

Nii huvitav ja põnev arutelu kujunes Epu postituse kommentaariumis. Minge ja lugege kindlasti!

Valukohaks siis uue ajastu tolerantsus, mis külvab paljude (ka minu) meelest nii palju segadust, et kas sellest segadusest keegi lõpuks ka midagi võidab, ei ole päris selge.

Minu jaoks oli kõige huvitavam teema transsoolisus ja selle praktiliselt plahvatuslik kasv USA-s. Nii huvitav oli lugeda Epu ja Anu mõtteid ja andmeid. Mulle, tavalisele heteroseksuaalsele juba keskeale lähenevale inimesele on see tegelikult võõras teema. Mina ei tea, mis tunne see on, kui sa tahad sugu vahetama asuda. Mina ei tea, mis vanuses see tunne peale tuleb. Ja mina ei tea, mismoodi selle teema fookusse tõusmine oleks mind ja minu eakaaslasi mõjutanud, kui see kõik leidnuks aset minu lapsepõlves.

Kohe alguses tahan ära mainida, et ma olen väga tolerantne inimene. Minu poolest võivad kõik seksida selliste inimestega, kellega nad tahavad (ja kes sellega nõus on). Kes on muutnud sugu ja kelle see õnnelikuks teinud on, väga super, elan kaasa ja olen rõõmus ja tolereerin igal juhul. Kui spordiklubi riietusruumis on end naiseks lõiganud kunagine mees, siis mind see ei häiri. Ma ausalt öeldes ei vaatagi teisi naisi seal, võib-olla on neist pooled praegugi tilludega, mul poleks sellest õrna aimugi, sest ma ei jälgi riietusruumikaaslaseid absoluutselt.

AGA! See teema, et äkki lubatakse USA-s soovahetust ette võtta juba liiga noorelt ja võib-olla seda propageeritakse kuidagi liiga agressiivselt, see teema intrigeerib mind küll.

Nagu öeldud, on soovahetuse teema minust väga kaugel. Mul ei ole lähiringis ühtegi inimest, kes oleks soovahetuse läbinud või kellega ma sellel teemal üldse rääkinud oleks. Seega saan ma oma mõtete ja hoiakute kujunemisel toetuda ainult sellele infole, mis meedia kaudu minuni on jõudnud. Eestis soovahetust kuidagi üle ei kästileta (vähemasti ma ei ole seda märganud), aga aeg-ajalt tuleb jutuks küll. Näiteks ma mäletan, et millalgi oli saade, kas Pealtnägija või miski muu, kus rääkis oma loo üks tüdrukuna sündinud inimene. Ma enam suurt ei mäleta, mis ta seal rääkis, aga kõik tundus loogiline ja elasin talle kaasa. Tema mure oli see, et ta tahtis, et teda kutsutaks uue nimega, mille ta endale ise valinud oli. Mel.

Mulle tundus normaalne, et kui inimene ütleb, et ta tahab, et teda kutsutaks uue nimega, siis kõik teda übmbritsevad seda ka teevad. Pole ju liiga suur palve?

Epp viitas ühele ajakirjaartiklile, kus oli (ameeriklasest) peategelaseks naisena sündinud inimene, kes ei soovi ennast sooliselt identifitseerida. Mina siin kirjutasin meelevaldselt naisena sündinud, aga tema seda üldse rõhutada ei taha, mis ta sugu on. Tema soovib, et temast kirjutades kasutataks asesõna they/them. Mitmuses. Mis võimaldab soole tähelepanu pööramata jätta. Noh, mis seal ikka. Jälle ju selline soov, et ega ta mul tükki küljest ei võta. Las ta olla siis identifitseerimatu, kui see talle nii hirmus oluline on. Saame hakkama ja nimetame teda siis mitmuses.

Aga Epp tõi välja veel ühe artikli, kus oli intervjuu andnud lauljanna Demi Lovato. Temaga on asi juba keerulisem, sest kui ma õigesti aru sain, siis tema mõnikord tunneb ennast naisena, mõnikord aga ei soovi soost üldse numbrit teha. Ja võib-olla mõnikord ta tunneb ennast üldse mehena, siis tuleks temale ilmselt viidata asesõnaga he.

Ja ausalt öeldes siin hakkab mul nüüd järg käest minema. Mul on Mel, kes tahab olla Mel ja kelle soost ei tohiks juttu teha. Siis on Corrin, kes tahab olla they. Ja siis on Demi, kelle puhul tuleb enne Insta Biost üle vaadata, kelleks ta end täna update’inud on ja siis kasutada seda sõna.

Kas see asi veidikene käest ei hakka meil minema? Sest kui iga inimene tuleb välja oma spetsiaalse erisooviga, mis võib isegi päevade lõikes muutuda, siis me teised, kes me ei tohi teist solvata, peame tõsist vaeva nägema, et end kogu selle krempliga korrektselt kursis hoida. Kas tulevikus saavad inimestel olema kaustad, kus on tutvusringkonna inimeste kohta märkmed, kelle kohta tohib mida öelda ja keda kuidas identifitseerida? See kõik ei saa ometi meelde jääda, eeldusel, et tuntakse rohkem kui kümmet inimest. Kellel selle jaoks aega on?

Loomulikult ma ei taha kedagi solvata, aga nii nagu üks teine kommentaator Epu blogisabas tõdes, siis kui mina pean hakkama inimese veidruste pärast ennast muutma (pidama registrit/jälgima veebibio update’e), siis see tungib juba minu isiklikku ruumi ja muutub justkui minu probleemiks. Ei tundu õiglane mind sellega tegelema sundida. Või kuidas?

Anu tõi samas blogisabas välja, et soovahetuse teema on USA-s muutunud erakordselt kuumaks. Kuumaks tähenduses populaarseks. Ja see võib juba suuremaid probleeme põhjustada. Sest mingis mõttes saame rääkida juba transsoolisuse propageerimisest. Terve internet on täis nii öelda kapist välja tulemisi ja kogemuslugusid. Youtube’i video siin, Youtube’i video seal, kus sugu vahetanud inimesed jagavad oma mõtteid ja julgustavad teisi, kes samade murede ja kahtlustega kimpus. Ainult et kustmaalt hakkab Youtube’i videotes omasuguste toetuseks lausutud sõnad ja julgustamine üle minema influentsimiseks? Sest me teame ju, et ka mõjuisikud töötavad Youtube’i ja Instagrami ja muude platvormide vahendusel. Ühest küljest jagavad nad oma elu ja pakuvad enda tegemiste meelelahutuslikku jälgimist. Aga teisest küljest müüvad nad ju jälgijatele maha ka tooteid ja teenuseid. Kuidas me teame, et nad täpselt samal viisil ei müü maha ideid? Näiteks ideed soo vahetamisest. Kellele selles osas vastutus panna? Kas järgijate vastuvõtlikkusele või influentsijale-kõneisikule endale? Kui influentsija teeb video ägedast tolmuimejast, mis talle jubedalt meeldib ja mis ülihästi töötab, siis ta ei peagi jälgijatele ütlema selge sõnaga, et mine sa osta ka see tolmuimeja. Jälgijad ostavad niigi, sest neile müüdi see toode juba pelgalt kirjeldava videoga maha. Kuidas saab olla kindel, et järgmiseks ei osta ta samamoodi ära ideed soo vahetamisest? Keegi ei pea talle ütlema, et mine sa ka vaheta ära. Ta saab influentsitud lihtsalt sellest, kui sugu vahetanu oma kogemust kirjeldab. Kes selles pärast süüdi on, kui vale noor sai influentsitud, selle asemel et saada lihtsalt oma valikutes toetatud?

Nüüd üks väga piiripealne mõte, mis tuli mulle eneselegi üllatusena. Mulle vaikselt hakkab tunduma, et võib-olla süva-ekreiidid näevad “homopropagandat” samas valguses. On mingi paraad, kus käiakse ennast näitamas ja kõvahäälselt ütlemas, et teie, kapihomod, me toetame teid ja võitleme ka teie õiguste eest ja tulge kapist välja! Mõte on ju jah selles, et toetatakse neid, kes päriselt on homod, kuid kes ei julge seda kõvahäälselt tunnistada. Aga ega ei saa välistada, et mõni saab sellest tõepoolest hoopis influentsitud, minnes “moodsa” mõtteviisiga kaasa ja leides geiinimeste näol kogukonna, kuhu kuuluda? Võib-olla see ongi see, mida konservatiivid hirmsasti pelgavad ja sellepärast homoõigusi vaenavad, paraade keelata tahavad. Huvitav, et ma ise selle peale üldse polnudki mõelnud. Sinu kavatsused võivad kõik olla head, aga see ei tähenda, et neid kavatsusi ei saaks valesti tõlgendada…

Nii et siin on minu jaoks küll üks suur mõttekoht. Kuidas ja mil viisil teemat niimoodi käsitleda, et sellest ei saaks üks ajastu suurimaid veenmiskampaaniaid. Noored on alati vastuvõtlikud olnud, vaevalt nad seda praegu kuidagi rohkem on kui vanasti. Aga info levik ja selle kontrollimatus on küll praegu kõvasti suuremad kui vanasti. Samuti räägitakse vaimsetest probleemidest palju rohkem kui vanasti. Paljud noored, kes paarkümmend aastat tagasi end otsisid ja sellega kimpus olid, elasid selle raske aja lihtsalt kuidagi üle ja kasvasid eneseotsingutest välja. Aga praegu pakutakse koheselt igasuguseid võimalusi probleemidega tegeleda. Olgu selleks ravimid, teraapia või siis ka võimalus end ümber lõigata. Ainult et alati on võimalus, et reageeritakse üle ja hakatakse ravima probleemi, mida tegelikult ei eksisteerigi.

See on päris hirmutav…

Pa-pa-pa-parim

Kõik, kes parasjagu Eestis elavad, said kohe aru, millest postitus tuleb. Aga neile, kes te elate välismaal, selgitan. Nimelt sisenes meie toidukaupluste turule sel aastal Lidl, kes on võtnud ette muskelkampaania, et bränditeadlikkust kasvatada. See hõlmab reklaame söögi alla ja söögi peale, teles ja raadios. Üks neist pidevalt kedratavatest reklaamidest on lustakas laul, mille sõnad ütlevad: “Pa-pa-pa-parim suvi…”. Ja sealt läheb laul veel edasi. Viisina kasutatakse hispaaniakeelset lugu “La Bamba”. Kõik teavad seda.

See reklaam on palju tähelepanu pälvinud. Lastele see vist meeldib, täiskasvanutel tahavad aga kõrvad veritsema hakata, sest meie ajusid on sellega loputatud juba kaks kuud. Loomulikult on sellest sündinud palju meeme ja teema on aktuaalselt üleval. Isegi veebikonstaablile olla sel teemal kirju tulnud ja väga murettekitavaid. Mis muresid see siis täpselt tekitab, ma ei tea, ma ei viitsi nii lolle artikleid lugeda, nägin lihtsalt pealkirja. Aga minu lemmikmeem on see:

Minule see reklaam muresid tegelikult ei valmista. Ma pigem imetlen, kui hea turundus see on. Tehti reklaam, mis jäi kõrvu kumisema igale viimasele kui inimesele ja kui mõni inimene nüüd arvab, et vat Lidlisse tema selle lollaka reklaami pärast küll iial ei lähe, siis ma kardan, et siin ta eksib. Kohe ta võib-olla ei lähe, aga kunagi ta ilmselt ikkagi satub sinna. Sest tal on teadlikkus, et selline kauplus on olemas. Ilma reklaamita oleks olnud oht, et see teadmine on temast kuidagi mööda lipsanud. Aga nüüd pole kahtlustki, et iga viimane kui eestlane on kursis, et Lidl on Eestis ja ootab ostlema 🙂

Inimesed on internetiavaruses seda reklaami võrrelnud Carglassi “Carglass paigaldab, Carglass parandab” viisijupiga. Ma vean kihla, et seda lugedes sa mõttes praegu laulsid kaasa 😀 Ja jah, see võib olla hirmus tüütus, aga see on reklaam, mis töötab, sest KÕIK teavad Carglassi ja KÕIK oskavad seda laulu kaasa laulda. Laul lihtsalt aitab sõnadel paremini meelde jääda, meile õpetati seda muideks ülikoolis. Töötab!

Ehk et midagi, mis on tüütu, võib tegelikult väga hästi toimida ja oma eesmärki täita.

Aga ma tahtsin veel paarist reklaamist rääkida. Kes paar nädalat tagasi rallit vaatas? Sest ma juhtusin paar korda vaatama ja pidin silmad punni imestama, missugune väga kahetisi tundeid tekitav reklaam läbi on lastud. Nimelt oli ralli üks peasponsoreid CityAlko. Kärakapood. Ja päise päeva ajal ja prime time’il lasti aga rahus alkopoe reklaami, mis oli lahendatud ralli võtmes. Kaardilugeja luges kaardilugeja häälega ette alkopoodide aadresse. Kas ma olen ainus, kelle meelest see on kohatu?

Autosõit ja alkohol ei käi kokku. See lihtsalt ei sobi minu meelest, et autosõitu reklaamitakse käsikäes alkoholiga. Moraalselt on see täiesti vale ja mu meelest ei ole õige rallikorraldajatel sellist peasponsorit üldse endale võtta. Ma saan aru küll, et raha räägib, aga ehk oleks ikkagi leidunud alternatiive? Praegu jäi mulle suht halb maik sellest asjast. Oleks reklaamis siis kasvõi korragi mainitud, et tähelepanu, autosõit ja alkohol ei käi omavahel kokku või et ralli kohale ainult kainelt või mis iganes selline väike remark. Aga seda ei olnud. Oli hoopis vastupidine efekt. Võis pigem mõelda, et roolis istuja on nii täis, et vajas kodulinnas joogi järele sõites kaardilugeja abi, sest nii hädasti oli tarvis järgmine pudel kätte saada. Propageeriti vale asja.

Kolmas asi, millest tahtsin kirjutada, ei ole otsene reklaam. Seda võiks äärmisel juhul pidada väga halvaks sisuturunduslooks, aga ma ei usu, et Eesti Lotos nii lolle turundusinimesi leiduks, kes sellist jama telliks. Kroonikas oli äsja artikkel trummar Peeter Jõgiojast, kes võitis 10 000 eurot. Artikli pealkiri oli “Peeter Jõgioja võitis lotoga suure summa: Eesti Loto päästis mu elu!” Nii, mida teie esimesena mõtleks, kui te seda pealkirja näeks? Võib-olla oli Jõgiojal haigus, mis nõudis kalleid ravimeid ja juhuslikult tuligi mehe õuele õnn, ta võitis sadu tuhandeid ja sai seetõttu vajalikku ravi? Noh, mitte et see väga eetiline oleks nii kirjutada, aga okei, saaks veel aru. Reaalsus on hoopis midagi muud. Nimelt oli tuul Jõgioja trummitelgi ära lõhkunud ja uue telgi ostmiseks raha polnud. Mõelnud siis mees, et aga mismoodi rahalisi probleeme veel lahendada saaks? Oo, ostaks lotot! Mõeldud, tehtud. Ja voila! Järgmisel päeval saigi mees teate, et on võitnud 10 000 eurot.

Minusugused ja kõik teised, kes hasartmängurluse valdkonnaga lähemalt või kaugemalt seotud on, näevad iga päev kurja vaeva, et laiemale üldsusele rõhutada, et hasartmängude mängimine EI ole viis rahaliste probleemide lahendamiseks. Ja mida teeb Kroonika? Ta konkreetselt roojab sellele põhimõttele ja kirjutab artikli, mis just seda väärastunud mõtteviisi toetab. Miks sellise asja eest vastutusele ei võeta? Sest mu arust ei ole see absoluutselt normaalne. Ajakirjanik ei ole julgenud artikli alla oma nimegi kirjutada. Aga võiks, sest sellise artikli eest võiks teda lausa karistada. Eesti Loto ise võiks Kroonikaga ühendust võtta ja paluda selline jama eemaldada, sest elu on näidanud, et inimesed on rumalad ja sellise vildaka mõtteviisi promomine võib kaasa tuua väga halbu tagajärgi.

Enne juba iga kell Pa-pa-pa-parim suvi kui sellised kõverad promod, millest kokkuvõttes kellelegi kasu ei tõuse.

Teistest inimestest blogimine

Seda teemat on aegade jooksul ette tulnud varemgi. Aga nüüd uuesti tuli Katarina blogis, kui üks tundlik troll plärtsatas miskit stiilis “ei julgegi midagi rohkem öelda, siis sõimatakse kohe seaks”. See väike lõim jõudis otsaga postituseni, mis arutles teemal, kui normaalne või ebanormaalne on oma kaaslasest blogis kirjutamine.

Mulle tundub, et selle tundliku teema osas reageeritakse räigelt üle. Kas tõesti siis keegi arvab, et kui oma kaaslasest midagi kirjutatakse, siis see võrdub räige alasti kiskumise ja teise kõige intiimsemate mõtete avaldamise ja analüüsimisega? See ei ole ju kaugeltki tõsi. Ma ei tea ausalt öeldes ühtegi inimest, kes seda teinud oleks. Samas ei tee paljud blogijad saladust, et neil on kaaslased ja aeg-ajalt poetatakse ka nende kohta mõni sõna. Ma isegi ei tea ühtegi blogijat, kes sellega kuidagi piinlikult üle piiri oleks astunud ja kelle kaaslase asemel ma olla ei tahaks. Te teate? Sest kui te ei tea, siis ma ei oska arvatagi, kust võtavad kaaslased, kes endast kirjutamise ära on keelanud, üldse ettekujutuse, et neist blogimine on kindlasti üks õudne, hirmus ja alandav asi.

Me oleme blogide vahendusel teadlikud päris paljude blogijate kaaslaste nimedest, sageli ka ametitest. Me saame lugeda, kuidas mõni kaaslane mõnikord midagi naljakat ütleb. Või teeb. Ja ma hästi ei kujuta ette, kas kõik need blogijad, kes on saanud kaaslaselt veto, käivad iga rida, kus elukaaslasest/abikaasast poole sõnagagi juttu tuleb, enne kooskõlastamas?

Imelik ju?

Need inimesed, kelle blogi mina loen, on kõik nii normaalsed inimesed, et ma hästi ei kujutaks ettegi, et nad võiksid oma lähedasest kirjutades niimoodi liiale minna, et lähedane vihastuda võiks. “Minu poeg käis Tartu Ülikooli sisseastumiskatsetel ja teda ei võetud vastu.” – kas see lause on juba poja privaatsuse rikkumine ja poeg võiks selle peale pahandada? Või kas lause “Pidin eile õhtul ise sünnipäevalt koju sõitma, sest mees oli juba kaks õlut ära joonud” on ka selline õudselt kole ja mõnitav, et seda ei tohiks kirjutada? Või lause “Mul on selja taga raske lahutus, sest mu abikaasa pettis mind”, eeldusel, et see vastab tõele?

Minu elukaaslane mulle vetot pannud ei ole. Ta ei ole kordagi öelnud, et kle ära minust siis kirjuta, eksju. Ta teab, et ma olen piisavalt normaalne, et mind ei pea keelama. Meie sügavisiklikke teemasid ma nagunii avalikus blogis ei lahka. Kuigi kui miski minu hinge suhte teemal kriibiks, siis üldarutlevaid postitusi ma kindlasti teeks. Aga lahkaks seal oma mõtteid, hirme ja probleeme, mitte kellegi teise omi. Mulle tundub, et see on kirjutamata reegel, mida ei pea isegi eraldi välja ütlema.

Deitimise perioodil kellegi blogisse sattumine saab ju nagunii juhtuda täisanonüümselt. Mis erilist salajast siseinfot annab mulle see, kui ma loen näiteks Katarina blogist, et ta käis kohtumas ekreiidist tüübiga, kes ütles, et naised on meeste alamad ja neegrid ahju? Ma muidugi mõistan, et kui see mees ise teab, kes ta on ja kus ta käis ja mis ta ütles, ning avastab hiljem sellise postituse ja tunneb oma sõnade pärast piinlikkust, siis ta saab jah vihaseks, et wtf, miks sa kirjutad minust, ma pole lubanud. Aga see on abstraktne jutt ja juhtumikirjeldus, mis ei anna üldse võimalustki meil, lugejatel, ekreiidile päriselus nägu ja nime külge pookida, mis tähendab minu jaoks seda, et antud postitus ja tekst kuuluvad 100%-liselt Katarinale ja tal ei ole kohustust teiselt poolelt mingit luba küsida. Seni, kuni tegelased ei ole reaalselt äratuntavad, ei tohiks ühelgi inimesel, kellest kirjutataks, kobinat olla. Jah, ma saan aru, et kui kirjeldatakse juhtumit, kus tegelane käitus naeruväärselt, inetult, labaselt vms, põhjustab see talle piinlikkust, aga see tema sisemine piinlikkustunne ei peaks andma alust teksti internetist eemaldamist nõuda.

Mul oli ka vanasti selline blogi, kus ma kirjutasin oma kohtingukaaslastest ja huviobjektidest lähemalt, aga mitte kunagi pärisnimega kujul “Martin Maasikas”. Ma panin üldisemad nimetused. Et tekiks lugu ja narratiiv. Kui ma oleks sel ajal kohanud printsi valgel hobusel, kes oleks mu jalust niitnud, mind austusväärselt kohelnud ja käitunud nagu üks täiesti normaalne soliidne inimene, siis poleks tal olnud kordagi põhjust kahelda, et ma võiks temast midagi kohatut kirjutada. Kahtlema kipuvad ikka need, kes pärast oma nõmedust must valgel välja ei kannata. Seetõttu paneb mind isegi imestama, kui väga normaalse blogija väga normaalne mees/naine endast kirjutamise kategooriliselt ära keelab. See on ju selge, et midagi kohatut nagunii kirja ei läheks – kirjutajal endal on ju ka filter olemas.