Kehapostitus. Igav (teile)

Kuna ma hakkasin nüüd trennis käima ja ma tahan, et sellel mingi tulemuslikkus ka oleks, siis ma käisin kehakoostise mõõtmises. Sellel puudub igasugune seos faktiga, et ma sain selle mõõtmise liitumisel tasuta, mkmm, pole seotud.

Ja no üldiselt minu ihust ja trennist see postitus räägibki. Seega teile ei pruugi see huvitav olla. Mulle on aga väga oluline, et olukord fikseerida ja mõõtmise tulemused enda jaoks ära arhiveerida.

Et ma olen samasuguse riistapuuga oma kehale varem analüüsi teinud, siis oli nüüd eriti põnev teada saada, mis muutunud on. Ma olen kolm korda käinud ja kõige mõistlikum oleks võrrelda kõige varasema korraga. Olin siis mõned kuud juba treeninud, aga ikkagi suhteliselt trenni tee alguses, sest polnud varem kunagi nii tõsiselt trennis käinud. Numbrid tookord sellised.

Tänased numbrid on sellised.

kehakoostis2019

Laias laastus on muutunud see, et raskem olin nüüd mõõtmise hetkel. Rasva oli 1 kg rohkem, aga lihast oli ka 400 g rohkem! Nii et päris nii pole, et sel hetkel kui treenimise lõpetad, kärbuvad lihased nädalaga nulli. Õnneks. Midagi mul ikka on säilunud.

Lisaks lihase algetele on säilinud ka oskus trennis õigesti kaasa teha. Täna hommikul käisin BodyPumpis. Treener küsis, kas keegi on esimest korda ja ma ütlesin, et mina olen. Kusjuures BodyPumpi nimelises (Les Millsi omas) trennis olin veel täitsa esimest korda elus! Pärast trenni tuli treener rääkima, et sa tegid nii ilusti kõike, sa vist ikka pole esimest korda. Siis ma avaldasin, et olen, aga varem olen teinud lihtsalt mingi teise kava Pumpi, Spartas. Tegi meele rõõmsaks, et ma ikkagi andsin välja sellise inimese mõõdu, kes on varem ikkagi spordisaali sattunud.

Tore on ka see, et keha bioloogiline vanus on päris vanusest endiselt aasta maas. Ja noh tore on ka seal normaalsete kastis olla, ehkki ma tahaks olla seal kasti alumise joone juures, mitte keskel. Nii nagu vanasti olin. Aga see ongi hea, et on, kuhu pürgida. Kui kõik oleks nii nagu vaja, siis oleks poole igavam trenni teha 🙂

Rutiin on mul hetkel kujunenud selliseks, et ärkan kell 6.50 ja lähen spordiklubisse. Esmaspäeviti hakkan BP-s käima (pärast tänast katsetust sai see selgeks), neljapäeviti on mul üks teine rühmatrenn. Ülejäänud päevadel teen jõukas omaloomingu kardiot. Nädalavahetusel ei käi nii vara hommikul, siis lähen päeval. Trennis käin max 6 korda nädalas. Võib ka 5, kui 6 ei mängi välja. Seni on plaan igatahes pidanud. Loodan väga, et ma vahepeal laisaks ei lähe ja järge käest ei kaota.

Muus osas on elu endine. Klaver leiab praktiliselt iga päev kasutust. Eile sain tunnis uue loo, mida õppida ja täna tegin pool sellest endale selgeks. Homme tulevad sõbrad pokkerit mängima minu juurde ja no ilmselgelt on mul vaja neile midagi ette mängida 😀 Ja ikka mingit sellist meloodiat, mida nad ka teavad. Muidu arvavad, et ma ei oskagi midagi.

Ja kaks tööpäeva veel, siis saab sõpradega Berliini minna. Ma nii kohutavalt väga palju ootan seda, sest olen natuke tööst kurnatud, iga vaba päev kulub hetkel marjaks. Miskipärast tellitakse praegu nii metsikult igasuguseid asju, nagu oleks viimnepäev lähenemas… Unistan sellistest tööpäevadest, kus tekiks korrakski hetk, kus mitte midagi pole teha. Mingi pool aastat pole ma selliseid päevi küll näinud.

Advertisements

Mäletate, kui minuga veel nalja sai?

Madli algatas minu meelest palju lahedama asja kui on see algupärane #10yearschallenge. Oma foto asemel avalda hoopis 10 aasta tagune blogipostitus!

Läksin siis minagi vaatama, et mis mu elus toimus tol ajal. Tähendab, ma teadsin küll, aga ma pidin üle kontrollima, ega juhtumisi selline postitus 2009. aasta jaanuari jää, mis trükimusta enam ei kannata. Noh so-so 😀 Aga mul tegi kohe tuju heaks. Mul oli toona vähemalt kolm-neli korda vähem lugejaid kui täna, aga ma usun, et mul oleks kolm-neli korda rohkem, kui ma endiselt selliseid postitusi avaldaks 😀

22. jaanuar 2009 (muutmata kujul):

Eile juhtus üks tore lugu. Suurem osa mu sõpradest, kes siin lugemas käivad ilmselt juba teavad, aga osad ei tea kah. Nimelt oli meil jälle lehe jaoks üks test vaja teha. Autosalongides. Ülesanne pandi minule. No ega ta midagi väga rasket pole, ainult erinevate paikade vahel sõelumine ajas närvi ja võttis palju aega ka, ega Tallinn mingi väike pole. Aga tihe päev lõppes väikse maasikaga. Nimelt hakkas ühe salongi müügimees mulle meeldima. Ta oli nii nunnu ja tore ja armas kuidagi. Viskasime nalja ja hästi tore oli temaga asju ajada. Pärast salongist lahkumist oli mul naeratus suul. Esinesin sõbranna nime all, sest sedasama autot olin ma seal varem juba oma nime all “ostmas” käinud. Ühesõnaga, kui koju jõudsin, oli ta mu sõbrannale meilile kirjutanud. Saatis mulle koostatud pakkumised ja kirjutas siuke muheda kirja ka juurde. Ma ütlesin endale, et tavai, tee nüüd nii, et sul oleks piisavalt “mune” midagi ette võtta. Nii võtsingi end kokku ja kirjutasin talle kirjakese vastu, teatades et ma ei kavatse autot osta, aga samas pean teenindust väga kiitma ning uurisin, kas ma seetõttu pole enam proovisõidule oodatud, et ma päris ostja pole. Õhtul hilja, viissada korda enne põdenud, panin kirja teele. Hommikul juba enne kella 9 oli ta mu kirjale vastanud. Tänas toredate sõnade eest ja nentis, et ka mina olin vägagi meeldiv klient. Ning proovisõidule olen veelgi enam oodatud. Ning kui tulen, andku ma vaid ette teada ning tema tangib auto ära ning nühib seest ja väljast läikima.

Tal on sellised omamoodi kirjad. Nagu natuke luulevormis. Anule ja Erlele juba avaldasin arvamust, et see pole siuke roos hambus luule, vaid selline muhe humoorikas, mis ei häiri. Ma olen ju suur romantika-skeptik. Mulle väga ei meeldi. Tema kirjutatu on igatahes täitsa talutav. Niisiis saatsime veel mõned kirjad päeva jooksul ja jaurasime selle proovisõidu ümber. Lõpptulemus on see, et ma tunnistasin üles, et mul pole lubegi, aga proovisõitu tahaksin ikka teha, ainult et sel juhul peaks tema sõitma. Ning ta oli nõus. Homme kell 4 siis. Nüüd on väga põnev. Oodata. Eks ma panin tööle ka oma nuhimootorid ja väga täpselt näpuga järge ajades õnnestus mul välja nuhkida, et ta on 21aastane. Jaa, ma ise ka ehmusin alguses, kui see välja tuli. Algselt ma arvasin, et ta on ikka vanem ja leidsin tema nimekaimu ka, kes ongi vanem. Kuid nüüd on selge mis selge, et ta on 21. Mul on endast paar aastat noorematega varemgi kogemusi olnud, hehe. Aga noh…eks näis. Ta tundus igatahes väga lahe. Ja ma olen enda üle täitsa uhke, et ma suutsin niimoodi midagi ette võtta.

Näide sellest, kuidas ei mina ega Eileen ei suutnud midagi ette võtta, pärineb teisipäevast, kui me trammiga bussijaama juurest minu juurde sõitsime. Nimelt trammis oli üks nunnu poiss, kes ilmselgelt oleks tahtnud meiega paar sõna vahetada, tegi lausa suugi lahti, aga me ei osanud talle võimalust anda. Kõigepealt ta tahtis ära komposteerida minu piletit, mille olin Eileenile ulatanud, sest ise olin komposteerijast liiga kaugel. Eileen haaras pileti enda kätte ja tegi tsõk-tsõk ise ära. Siis mingil hetkel võttis tramm hirmus järsult kohalt ja Eileen oleks peaaegu pikali kukkunud. See kutt tahtis Eileenist siis kinni haarata ja teda püsti hoida. Aga polnud vaja. Vahepeal vajutas poiss oma mp3-mängijagi kinni, et ehk tuleb kuulatada ja rääkida. Siis hoidsin mina ühest torust kinni, tema kogemata pani oma käe minu käe peale. “Oih,” kõlas sealt. Siis kukkus trammijuht hirmsasti tilistama. Jalakäijatele ja autodele ja kõigile. Siis me kõik vaatasime üksteisele muiates otsa. Jutu vestmiseni kohe kuidagi ei jõudnud. Peatusi sõita oli ju ainult kolm. Maha läksime samas kohas ja kui poiss trammist maha hüppas ja kaks sammu astus, vaatas ta veel meie poole tagasigi. Kuid kahjuks pidime vastassuunas liikuma. Nii et tollest kompust jäime ilma. Ega ma saanud siis kaks päeva järjest samal asjal juhtuda lasta.

Ega muud polegi. Siuksed ärevad sündmused ainult 😛

Mis värk nende lilledega nüüd on?

Küsimus suurele ringile. Rääkige, inimesed, millal ja kus otsustati, et enam ei viida sünnipäevale minnes lilli? Ja kui see ära otsustati, siis kus sellest otsusest teada anti? Sest mina olen sellest infost kuidagi ilma jäänud.

Nimelt olen ma juba pikemat aega tähele pannud, et peale minu on vaid mõni üksik inimene, kes sünnipäevale minnes lilli viib. Pole vahet, kas tegemist on laste või täiskasvanute sünnipäevaga. Ma arvan, et vähemalt ühe korra olen ma ka reaalselt ainus isik olnud, kes lilli viis.

Ma ei saa aru, mis värk sellega on. Ma olen kasvanud üles teadmisega, et sünnipäevale minnes tuleb alati lilli viia. Naistele muidugi ilmtingimata, meestele nii ja naa (olen ka lilled pudeliga asendanud), lastele aga ka igal juhul, piisab ju millestki väiksest ka. Mu jaoks tundub see isegi ebaviisakas, kui lilli ei vii. Sest mis mõttes ma ei vii? Vanasti alati viidi, nüüd aga on see komme justkui täiesti ära kadunud. Kurb. Mulle lilled meeldivad. Aga ma ise seda kommet üle ei võta, viin lolli järjepidevusega lilli edasi.

Iseendale ma pole ammu lilli kinkinud. Ühe kingituse aga tegin küll. Või noh, ma teen endale pidevalt mingeid kingitusi 😀 Vahepeal juhtub, et pean mingile pakile järele minema ja pole enam kindelgi, mida ma tellisin.

Reedel oli korralik kaubapäev. Kõigepealt helistas mulle kuller, kes tõi ära tooli, mille ma juba Mustal Reedel ostsin. Siis helistati, et tere, teie klaver ja statiiv on kohal. Sest ma tellisin nädala alguses endale digiklaveri. Pidin kätte saama 2 nädala pärast, aga juhtus nii, et kulus ainult 4 päeva. Fantastiline. Ja natuke naljakas ka, sest eelmisel õhtul tõi mu klaveriõpetaja oma esinemispilli minu juurde, et ma saaksin seni tema omaga harjutada, kuniks enda oma kätte saan. Ma ostsin täpselt samasuguse pilli nagu tema esinemisklaver ja nii oligi mul reedel kodus kaks identset klaverit. Nii nunnu.

Siis sain õhtul sõnumi, et kappi on kohale jõudnud ka näokreem, mille ma mingi hetk tellisin. Näokreemi võiks ju ka poest osta, aga kui ta maksab seal 32 eurot, aga netist tellides on 23, siis minusugune ihnuskoi ootab ja tellib netist.

Ja õhtu lõpetas teine sõnum, mis teatas, et ka minu aktiivsusmonitor on nüüd kohal, tule järele. Sest ma plaanin nüüd trenni teha korralikult, mitte oma keha lõhkudes. Tahaks jälgida pulsi vahemikku, et mitte tervislikku piiri ületada. Saame näha, kuidas see õnnestub. Vajalik tööriist on nüüd olemas. See on veel selline nõudlik tööriist, mis vahepeal mind sakutab, et kle, liiguta ennast. Esmaspäevaks on mul kirjas ka kehakoostise mõõtmine, mis peaks andma selge pildi sellest, kui rasvunud ma olen. Mõnus, et mul on olemas ju vana kehakoostise mõõtmise tulemused ajast, mil ma veel trenni tegin. Nüüd saan uute tulemustega kõrvutada ja vaadata, kuidas lodevus mu keha vahepeal muutnud on.

Täna tahtsin filmi vaadata. “Seltsimees last”. Ma pole ikka veel näinud. Millegipärast ei suuda ennast kokku võtta, et see ära vaadata. Teades ette, et see on kurb film, ma kuidagi väldin selle vaatamist. Ma ei taha ellu kurbi emotsioone praegu. Millegipärast pole nagu sellist tunnet. Positiivset ja lõbusat emotsiooni tahaks küll. Seda otsides käisin eelmisel nädalal kinos. Et vaatan ära selle Eesti filmi “Lõbus perekond” vms. Jumal auta, kui halb see oli. See oli ikka nii kuradi halb, et ma kõndisin poole filmi pealt kinost välja. Õnneks on Apollo kinos käies see hea asi, et iga kümnes kinoskäik on tasuta. Ja just seda tasuta korda ma ära kasutamas olingi. Kui ma selle saasta eest veel ise maksma oleks pidanud, oleksin ekstra-special vihane olnud. Nii et ärge teie sama viga tehke, tegemist on väga halva filmiga.

Vot ja ega rohkem polnudki midagi.

Mul on hästi

Ma polegi kirjutanud mingit aastat kokku võtvat postitust. Vist sellepärast, et ma ei tee erilisi lubadusi ega pea hiljem ka vaatama, mis ma lubasin ja mis ma tegelikult tegin. Umbes nagu ma raha kogun – ma ei sea eesmärke, lihtsalt elan ja pärast vaatan, palju järele jäi. Kui jäi palju, siis väga hea, aga kui ei jäänud, siis ma ei põe ka.

Kõige rohkem jäid mulle ilmselt meelde jõulud. Muidugi sellepärast, et need alles olid ju ja oleks imelik, kui juba meelest oleks läinud. Aga ka sellepärast, et see oli lihtsalt maksimaalselt tore aeg. Ma olin ennast muidugi täiesti tühjaks töötanud. Vajasin kohutavalt neid vabu päevi. Sõitsin ema juurde ja hakkasin nautima. Paks lumi, mida aina juurde sadas, koerad, hobune, lume lükkamine, kvaliteetaeg emaga… Ja klaver!

Jah, ma pole teile jõudnud veel öeldagi, aga ma hakkasin klaverimängu õppima. Kuna mu tädipoja ekspruut mängib klaverit ja õpetab kodus lapsi, siis ma küsisin, kas ta oleks nõus mind ka õpetama ja ta on nõus. Olengi kaks korda tunnis käinud ja kuna mu ema ostis ka klaveri, siis sain terve jõuluaja harjutada. Mul oli kaasas laste klaveriõpik ja ega seal kahe käega mängimiseks palju lugusid polnud. Mõned siiski. Näiteks Aisakell. Kui mu ema armastaks muusikat vähem kui ta armastab, siis ta oleks tõenäoliselt mu juba esimesel päeval välja visanud, sest kaua sa jaksad kuulata… Õnneks ei visanud ja ma sain harjutada nii et maa must. Ja lisaks Aisakellale ma õppisin ka ühe teise loo peaaegu ära. Peaaegu, sest mingid rütmid on kindlasti valed, aga ära mängisin ma igatahes puhtalt. Lõpuks. Mul on ka lindistatud telefonis. Nüüd ma peagi lihtsalt lähen ja ostan endale koju klaveri. Sest muudmoodi ei ole võimalik edasi areneda.

Aga jaa. Jõulud. Mul ei olnud otseselt plaanis, aga kuidagi läks nii, et ma rääkisin emale ära midagi, mida ma 10 aastat tema eest varjanud olin. Hiljem rääkisin ka vennale. Sest see nii öelda peresaladus on asi, mida ka temal lõpuks on õigus teada. Tegemist on põhjusega, miks ma oma isaga mõned aastad tagasi suhtlemise lõpetasin. Vend teadis rääkida, et kui nad nende aastate jooksul isa perega isekeskis mingeid üritusi on pidanud, siis tuleb teema, miks Mariliis isaga ei suhtle, ikka üles. Ja siis isa naine laiutavat imestusest käsi, et huvitav, MIKS küll…et EI TEA. Tõesti või? 😀 Ei tea või? Kas ma tuletan meelde?

Vend nüüd teab. Ja üldse ei imestanud, et ma ei suhtle isaga. Ta sai minust aru. Võib-olla olid selle aasta jõulud esimene kord, kui me üksteisest aru oleme saanud. Lapsepõlves oli helgemaid hetki, aga täiskasvanueas pole neid enam olnud. Pole osanud neid hetki isegi enam oodata. Aga tänavu jõuludel tuli lootus tagasi. Ma pärast alles hakkasin mõtlema, et augustis ma käisin psühholoogi juures konstellatsiooni tegemas. Muuhulgas oli minu “välja” peal ka minu vend, kellele psühholoog soovitas mul asju öelda. Ma algul arvasin, et ma ei oska talle midagi öelda, sest nagunii see midagi ei muuda. Aga psühholoog ütles, et muudab küll, isegi kui sa talle päriselus midagi ei ütle, siis siin konstellatsioonis teraapia käigus öeldud asjad panevad energia ise muutuma. Ma siis ütlesin talle midagi sellist, et mul on kahju, et me ei suhtle ja ma tunnen sinust puudust. Ja siis jäi see asi sinnapaika. Ma ei uskunud, et see mingi muutuse toob. Aga selle aasta jõuludel ma nägin, et see vist tõesti on mõjunud. Nali naljaks, aga on. Mul on selle üle väga hea meel.

Üldse nägin jõulude ajal paljusid endale olulisi pereliikmeid ja muid tuttavaid inimesi. Ja veetsin lahedalt aega. Vaatasin oma vennapoega, kes on ikka üks tõsiselt lahe tegelane. Mulle meeldib tema siirus ja heatahtlikkus, aga samamoodi tema hea kasvatus. Ja andekus. Tõesti lausa lust vaadata kõrvalt. Või no mis lust, heldima paneb. Tahaks pisara poetada umbes iga ägeda asja pärast, mis ta teeb.

Mõtlesingi elu üle järele ja tundsin, et mul on küll praegu põhjust õnnelik olla. Ma olen sellises vanuses, et mingid hingevaevad, mis piinasid mind 10 või rohkem aastat tagasi, täna enam mind ei mõjuta. Olen piisavalt küps ja enda psüühikaga tegelenud. Mul on töö, mis mulle meeldib ja milles ma olen päris hea. Mul on lisatööd, mis mulle ka väga meeldivad ja millega saab normaalselt lisa teenida. Nüüd on mul ka hobi. Lisaks plaanin ma hakata uuesti trenni tegema, mis lisab hobide lahtrisse veel ühe hea asja. Uksuge või mitte, aga ma 2 päeva tagasi käisin juba esimeses trennis ka. Väga raske oli ja eile ma olin sisuliselt liikumisvõimetu, aga ma tean, et see on alles algus ja varsti läheb kõik palju lihtsamaks.

Et mis mul siis nii väga häda on? 🙂 Mul on hästi. Seda on nii tore endale tunnistada. Ehkki aasta lõppemine ei tähenda mu jaoks midagi, sest 1. jaanuar on täpselt samasugune päev nagu iga teinegi, on võib-olla tore sellise tõdemusega see aasta kokku võtta. Mul on praegu hästi ja ma naudin seda.

Tööl karjumine

Mul on selektiivne mälu teatud asjus. Kipun halba unustama. Kuulnud oma sõpradelt lugusid situatsioonidest, mis on tööl ette tulnud, tahaks öelda, et mul küll nii pole kunagi olnud, aga tegelikult olen lihtsalt ära unustanud. On ka minul olnud tööl kiusamist. Lihtsalt olen jätnud kirjutamata.

Sest teatavasti ma kirjutan ju siia blogisse kõik üles. Uskuge, mul on mitmeid sugulasi, kes käivad siin hinge kinni pidades lugemas, higi seljalt alla voolamas, et ega täna ole minu kohta midagi halvasti kirjutatud. Khiihihiiiihhiihihii. Head higistamist, you never know, millal tuleb 😀

Tegelikult ma muidugi päris kõike ei ole kirjutanud. Näiteks mingid aastad tagasi talusin ma päris sageli kiusamist töises keskkonnas. Oli üks selline töökaaslane, kes osalt nagu oli, aga osalt ainult pidas ennast minu otseseks ülemuseks ja suutis väga sageli minus tekitada sellise tunde, et ma teen absoluutselt kõike valesti ja olen oma töös väga halb. Ma olen vist keskmisest õrnakesem kah, mulle sugugi ei meeldi põhjendamatu kriitika. Ma pole selline, et aahh, las haugub, mina teen ikka oma asja. Mind ärritab, kui keegi põhjendamatult kellegi kallal võtab. Minu või kellegi teise, vahet polegi. Konkreetseid näiteid… No näiteks ükskord ma plaanisin kohvi tellida bürootarvetest. Tellimuse kinnitamise asemel ta lükkas selle tagasi ja saatis muidugi ka kirja põhjendusega, et poest ostes tuleb odavam. Justkui ma oleks plaaninud just terve ettevõtte oma arutu kulutamisega põhja lasta. Jah, tuli tõesti paar eurot odavam, mingi 7-8 paki peale. Ainult et minul polnud tol ajal autot, et poes kohvi ostmas käia. Ja ma ei usu, et ühelegi sekretärile on ka ülesandeks tehtud mööda linna kõige odavamat kohvi taga ajamas käia. Ettevõtte rahavoogudes ei oma see 3 eurot poole aasta peale erilist mõju.

Seda tunnet, mida taoline kohtlemine minus tekitas, ma muidugi pole unustanud.

Igatahes läks asi selleni, et ma hakkasin uut tööd vaatama. Erialast, kiikasin ajakirjanduse poole. Käisin töövestlusel, tegin isegi jupi proovitööd. Ja sain tagasiside, et oleksin sobiv kandidaat, kui vaid nii palju raha ei tahaks. Ma küsisin vestlusel muide vähem, kui tol hetkel teises kohas sain, sest töövahetuse motivatsioon ei peitunud rahas, vaid lootuses pääseda keskkonda, kus mind ei kiusataks. Veel väiksema palgaga (sest tol ajal ei saanud ma küll mingit eriti inimväärset palka) poleks ma mitte mingil juhul välja tulnud, nii et jäin vanasse kohta. Või noh, ega mulle seda reporteri kohta ei pakutudki, sest minu küsitud summa oli ilmselt pakutavast nii palju kaugel. Seega jäi ainsaks võimaluseks ülemusega rääkimine.

Mingit rääkijat minust muidugi pole 😀 Küll aga kirjutajat. Panin kõik oma mõtted kirja ja lõppu küsimuse stiilis üleskutse mulle otse välja öelda, kui ma tõesti olen oma töös nii kehv nagu mulle mõista on antud. Et kui lugu tõesti nii on, leian mingi võimaluse lahkuda ja anda neile omakorda võimalus leida parem töötaja. Kirja panin ülemusele teele.

Ülemus vastas mu kirjale ja kinnitas, et ma teen väga head tööd ja lubas kiusajaga rääkida. Mida ta vist ka tegi. Nii et olukord läks mingil määral paremaks. Lõpuks lahenes üldse kõik minu kasuks ja nagu näha, siis sügavaid arme mulle juhtumist ei jäänud. Kuid sarnast töökiusamist ei ole mul hilisemate aastate jooksul ette tulnud.

Seetõttu on mu jaoks täiesti müstiline kuulda juhtumitest, et keegi on kellegi peale tööl karjunud (!) ja kuskil avalikus meililistis mõnitanud või alandanud. Kaks sõbrannat on sellisest olukorrast mulle rääkinud, kuidas on osutatud mingile täiesti mikroskoopilisele veale, mis ühel juhul juba ammu parandatudki oli, ja tehtud sellest avalik afäär. Kirja mõte polnud mitte midagi muud kui ainult veale osutamine ja vea teinud inimese häbistamine.

Veelgi üllatavam on, kui kergekäeliselt suhtuvad sellesse ülemused. Ma näeks ainsa normaalse lahendusena seda, et mõnitaja-karjuja kutsutakse vahetult pärast vahejuhtumit vaibale. Millele järgneb tema vabandus, mis on täpselt sama avalik nagu oli ka mõnitamine.

Mis on aga reaalsus? Reaalsus on see, et enne ei liiguta ülemus lillegi, kui mõnitatav pole ise oma rahulolematust väljendanud. Minus tekitab see küsimusi. Kas eeldatakse, et alandus tuleb alla neelata? Või et asi klaaritakse omavahel ära, ülemus siia sekkuma ei peaks? Mismõttes sa ei sekku? Kui sinule on pandud ülesanne inimesi juhtida, siis peaksid sa seda tegema. Juhtimine kätkeb endas ka alluvate konstruktiivse koostöö saavutamist ja hoidmist. Pole võimalik, et juht peseb käed puhtaks või ütleb, et ah, tollel oli täna halb tuju, ära pane tähele. Tähendab, nähtavasti ON võimalik, aga pole ju normaalne.

Minu praeguses töökohas ei ole kunagi ühtegi karjumist ette tulnud. On olnud mõni labiilsem klient, aga see on ikka väga erandlik. Ma ei kujuta ette, mis olukord see peaks olema, kus üks täiskasvanud inimene võtab endale õiguse karjuda teise täiskasvanud inimese peale. Isegi kui tegemist on alluvussuhtega. Ja kui pole alluvussuhe, siis kellele ja mida head saaks teha veale osutamine ja häbistamine, selle asemel et pakkuda konkreetseid lahendusi, mis kõiki ühiselt edasi aitaks?

Ilmselgelt olen ma lihtsalt moodsa aja lumehelbeke. Sest töötajatega halvasti käitumine ei ole mitte lihtsalt aktsepteeritav, vaid isegi premeeritav. Lood sellest, kuidas haridusministeeriumis on väidetavalt töötajatega halvasti käitutud ja selle eest pärast preemiaks lausa 2 kuu palk välja mõistetud, jahmatasid mind. Töö juures pole kiusamist olemas, see on “reljeefne juhtimisstiil”, bitches!