Tahaks ära panna. Räigelt, noh!

Kui vastakaid emotsioone võivad kaasmaalased minus tekitada. Vaid nädala jooksul.

Käisin Londonis. Tegin tööd ülivinges tiimis. Ma teadsin viiest inimesest enne kahte, kolm olid täiesti võõrad näod. Sain ka neid kolme tundma ja mõtlesin, kui vedanud mul on, et ma sellises lahedas seltskonnas saan tööd teha.

Kõik olid nii hoolitsevad. Kas sulle meeldib see magamistuba, mis me sulle jätsime? On sul seal ikka soe ja kõik hästi? Kas sa süüa tahad? Kas töö osas on kõik selge? Kas saan aidata? Kas sa õhtul ikka saad ilusti koju või tellime sulle Uberi järele?

Ma ei tea. Kõik ootused olid ületatud. Reis ise vinge, mis siis, et väsitav. Töö vinge, mis siis, et väsitav. Uued töökaaslased vinged. Ei olnud väsitavad 🙂

Lisaks kohtumine blogija Marisega, mis ületas samuti igasugused ootused. Mõne inimesega lihtsalt on nii, et tunned temaga esimest korda kohtudes, justkui oleksite juba vanad sõbrad. Temaga oli just nii. Ei mingit ebameeldivat kohmetust või vaikust. Me oleks võinud juttu ajada varaste hommikutundideni. Täiesti ebastandardne eestlane! Aitäh, Maris, et sa minuga kokku tahtsid saada 🙂

Noh ja siis teed tagasivaates Londoni reisist enda jaoks kokkuvõtte ja hakkad mõtlema, et pagan, need eestlased ei olegi nii hullud inimesed, kellega päritolu jagada!

Aga siis algab uus päev ja saad hoopis vastupidise kogemuse. Kui ärapanevad võivad eestlased olla, jumala tühja koha pealt ja pahatahtlikult.

Meie ettevõttel on Facebookis oma lehekülg, mille abil me enda loodud sisu levitame. Vahel laekub linkide alla kommentaare, vahel mitte. On palju inimesi, kellele loetu meeldib, aga kes selle kohta kommentaari jätma ei hakka. Pole tahtmist ja pole ka otsest vajadust. Kuigi mõnikord jäetakse.

Aga leidub ka inimesi, kes tahavad sulle ära väänata! Kes kohe tunnevad, et tahaks midagi halvasti öelda. Põhjust, miks sinu vastu vastik olla, neil mõistagi pole.

Mulle kangastub umbes selline paralleel. Sa näiteks paned enda maja ette tänava äärde ilusa lillepoti. Ise nautisid selle lille kasvatamist ja möödakäijatel ka tore vaadata. Kellele ei meeldi, see muidugi ei pea vaatama. Lill lihtsalt on seal. Ja siis tuleb mingi säga, libistab lahti oma püksiluku, kougib ettevaatlikult tilli välja ja lihtsalt kuseb sinu lillepotti.

Miks?

Ei tea. Siuke tahtmine tuli järsku! Kõndis mööda, parajasti oli häda ja….miks ka mitte?

Selliseid põiekortsutajaid on viimasesse päeva mahtunud kolm. Kusjuures alles hiljuti kortsutas sarnaselt põit üks minu vana kursaõde. Ei olnud mingit nähtavat põhjust, miks seda teha, aga näpud sügelesid ja till kougiti välja.

Nüüd siis ühes erialases grupis, kuhu paljud enda toodetud sisu linke postitavad. Mingil põhjusel oleme hambusse jäänud. Me oleme vaeva näinud ja kokku pannud tekstid, kuhu on läinud arvukalt töötunde ja mis on reaalselt lugejale kasulikud. Aga mõned inimesed lihtsalt kõnnivad mööda ja annavad sulle jalaga perse. Sest – tunne on siuke.

Uskuge, ma olen VÄGA kriitiline, kui asi puudutab meie loodud tekste. Samamoodi minu ülemus. Mingit poolkõva jampsi me ei postita. Nii et asi pole selles, justkui ei oskaks konstruktiivset kriitikat taluda.

Asi on konkreetselt ärapanemises. Ja see üllatab mind. Kuigi ei peaks. Sest väga paljud kaasmaalased lihtsalt on sellised. Ma, lollakas, olin oma Londoni positiivsusest lihtsalt pilves. Või purjus. Ja nüüd lajatab karm reaalsus pohmelliga näkku.

Miks on inimestes nii palju kibestumust, et seda piserdatakse ja väljutatakse täiesti tühja koha pealt ka teiste inimeste peale ja sekka?

Või on lihtsalt täiskuu?

 

Advertisements

Veel telesaadetest

Minusuguseid friike, kes suudaks nutma hakata, vaadates kokasaadet või “Armastuse saart”, rohkem vist küll pole…

Suhteliselt piinlik, aga mina selline olengi. Mina olen taolisi saateid vaadates nutnud nii rõõmust kui kurbusest. Juba see on piinlik, et ma üldse “Armastuse saart” vaatan. Aga ükskord hakkasin vaatama ja enam ei saanud vaatamata jätta. Midagi seal on, mis mind köidab.

Võib-olla meenutab see saade mulle Austraalia aegu. Sest me polnud seal küll saarel, aga me elasime (ja/või töötasime) hostelis, mis oli täpselt samasugune armupesa. Seal ei olnud kellelgi kohustust kellegi teisega paari võtta, aga neid paare tekkis seal paremale ja vasakule. Suhted tekkisid, said läbi. Oli valu, petmist, pettumust, aga ka suuri tundeid ja tõelist armastust. Mina tean tänaseks vähemalt 4 paari, kellest just selles hostelis paar sai ja tänaseks abielus (neist 3) või pikaaegses suhtes on (1).

Ma arvan, et selles ongi asi, et see kõik meenutab mulle seda aega. Sest “Armastuse saares” on samuti noored inimesed, kes veel elada ei oska. Täpselt nagu mina ja teised, kes seal majas elasid. Või peaks ütlema, et nagu mina, kes ei osanud elada ja tegin valesid valikuid. Ja teised, kes oskasid ning tegid õigeid valikuid…

Seda saadet vaadates olen ma nii paljudel kordadel iseennast ära tundnud. Vaadates noori naisi, kes tunnevad end ebakindlalt ega ole elus veel oma kohta leidnud. Naisi, kes vajavad väljastpoolt kinnitust, et nad on piisavalt ilusad ja head. Mina olin ka selline. Võib-olla olen veel praegugi.

Hapude viinamarjade ütlust teame ju kõik. Kui mingi teema ikka kuidagi väga hinge peale käib, siis järelikult on sellega mingi sisemine trauma või probleem. Minu puhul on selleks alati välimus olnud. Ma ei taha hinnata teisi inimesi välimuse põhjal. Miks? Sest ma ei taha, et keegi mind samadel parameetritel hindaks. Sest ma tean, et siis ma oleks juba eos läbi kukkunud.

Vaatasin täna järele eilset osa ja nägin seal ühte tüdrukut, kellel oli samamoodi enesehinnangu ja välimusega probleeme. Kuigi ta on saarelt oma armastuse leidnud, tegi teda kurvaks, et ükski teine mees ei pööra talle piisavalt tähelepanu. Ei tekita temas tunnet, et ta on ihaldusväärne. Loomulikult on see tobe. Elu mõte pole ju see, et mingid mehed pidevalt sinu järele ilastaks ja külge lööks. Aga mingis mõttes sain ma temast nii hästi aru. Igaüks tahaks ju vahel tunda, et ta on ka midagi väärt, paistab millegagi silma ja on meeldiv. Või ei? Ega see alati peagi otseselt välimus olema, mis teist inimest köidab. Kui suhelda ja koos aega veeta, võib veetlevaks ja sarmikaks osutuda ka selline inimene, keda missivõistlusele just ei saadaks. Ainult et kui välimus absoluutselt ei kütkesta, siis on raske ka muude veetlustega silma jääda… Ja tihedas konkurentsis välimuse poolest pidevalt tagaplaanile jäämine võibki lõpuks kurvastada.

Kui selline ebakindlus sees on, ei kõla mõte minekust vallaliste saatesse, kuhu kutsutakse 100% tõenäosusega piltilusad inimesed, just väga mõistlikuna. Mina ei läheks, sest see võimendaks hirme ja tundeid, mis päriselus nagunii kollitavad, mitmekordseks. Oma ilusate sõbrannade keskel olen seda tunnet nooremana ikka väga palju tundnud. Muidugi ma pole arvet pidanud, kellega, mis situatsioonis soovitakse rohkem tutvuda jne. Aga tunnetus on selle koha pealt ju igal naisel olemas.

Ma ei ole väga ammu selliseid tundeid pidanud tundma, kuna olen olnud pikalt (minu jaoks pikalt) suhtes. Võõraste meeste komplimente või tähelepanuavaldusi on mõnikord harva muidugi olnud, aga ma ei ole neist selle aja jooksul ka puudust tundnud. Mis mina, vanamutt, enam… Ausalt öeldes tuleb hirm peale, kui mõtlen, et kunagi, kui ma olen jälle valmis vallaliste maailma sisenema, võib see meeletu ebakindlus ja hirm olla mitte piisavalt hea, tagasi tulla. Ei pruugi, aga võib. See on päris hirmutav. Tunne, et äkki sa pole piisavalt ilus ja kõlblik, ei ole üldse meeldiv.

Võib-olla sellepärast olengi keskmisest emotsionaalsem, kui taolistes saadetes noorte naiste nõrkushetki näen.

Ma vaatan endiselt telekat. Mõnikord

Indigoaalase rõõmuks ei ole mul plaanis päriselt ära killida oma vaatasin-eile-telekat postitusi 😛

Vaatasin eile telekat. Näosaadet muidugi. Ükski teine inimene sellest üldse kirjutada ei taha. Ma mõtlen päris inimene, mitte ajakirjanikud, kes on poroloonpersetest juba mitu lugu valmis treinud.

Mina tahtsin hoopis rääkida sellest, et minu meelest oli eile üle pika aja üks selline saade, kus kõik osalejad suuremal või vähemal määral parodeerisid. Kas see hooaeg tababki märki? Et etteasted polegi püüdlikult korrektsed järele laulmised? Mida pärast esimest saadet karta võis, sest üks väheseid, kes seal parodeeris, sai pärast iniseda, et oli üle võlli ja üle hea maitse piiri. Muidugi räägin ma Marta Laanest Länikuna. Mina isiklikult kõkutasin täiega. Võib-olla mul on halb maitse lihtsalt.

Selles saates oli üle võlli panemist rohkem ja selle võrra ka põnevam vaadata. Nautisin sajaga Dvinjaninovi etteastet Sal-Sallerina. Täiega hea! Nautisin Hannat, kes lisaks täiesti hullu panemisele suutis veel laulda ja karjuda. Ülihea! Nautisin ka Valtrit, kes tegi Tamrat. No seda vaadates ma ikka naersin kõva häälega, sest nii naljakas oli. Nicki Minajid jätsid mind isiklikult külmaks. See on ilmselt tingitud ka faktist, et see muusika ei meeldi mulle mitte grammigi.

Väga suurelt on mind juba üllatanud ka Daniel Levi, kelle etteasted siin saates ei ole küll mind läbi raputanud, aga kelle hääl on nii ilus, et selle eest väärib ta väga sügavat kummardust. Vapustav hääl lihtsalt.

Saadet ennast ma mõistagi vaadata ei viitsi. 4 tundi või mis ta kestab – kuulge, andke andeks, aga see on täiesti välistatud, et üks terve mõistusega inimene on nõus nii palju oma ajast ühte saatesse investeerima. Mina vaatan järelvaatamisest ja kerin praktiliselt kohe esituseni, eile vaatasin ära ka intekad Avandiga, mis tehakse enne lifti minekut. Aga mingit kohtunike pläma, reklaami ja loosimisi-hääletamisi ma vaadata ei suuda. Mõttetu. Endiselt.

Kas mõni veel vaatab seda saadet ja kui, siis kellele pöialt hoitakse? Indigoaalane? Sa ju ei jäta mind nüüd üksinda?

Lisaks telekajutule on mul ka üks sotsiaalmeedia jutt. Nimelt lasin mina endast laupäeval kasiinos pilti teha. Selle mõttega, et fotograaf, kes seal pildistas, on asja õppinud ja omab väga head fotovarustust. Mõtlesin, et kui tema ka minust normaalset pilti välja ei suuda pigistada, siis ei suuda seda mitte keegi. Ta tegi pildi ja see tuligi päris viisakas.

Panin mina siis Facebooki uue profiilika. Kujutate ette, mina, kes ma mitte kunagi seal midagi ei postita ja kelle profiilikaks on juba vähemalt paar aastat olnud mingi suvaline jura. Ma olin arvestanud, et paar laiki ma saan. Kindlasti ema laigib ja võib-olla mõned veel. Aga ma sain üle 100 laigi! Ma olin täiesti šokis. Miks nii palju laike? Kas sellepärast, et ma olen nii kole inimene, et nüüd järsku ilmus enam-vähem okei pilt ja inimesed vaatasid, et awww – Quasimodost on ka üks pilt välja tulnud, panen talle kingituseks laigi. Või sellepärast, et ma ei postita endast mitte kunagi midagi ja kui ma nüüd postitasin, pööritasid kõik imestusest silmi ja mõtlesid, et tunnustavad seda teguviisi?

Kui tegemist oleks mingi modellipildiga, et ohhhhh, vot see on üks fantastiliselt kaunis naine, ma saaks aru. Aga see pilt on rohkem siuke heatahtlik naabritüdruk istub tooli peal pilt. Võib-olla siis üllatuti, et ma olen nüüd vanadusega pehmeks läinud ja ilmelt sõbralikuks muutunud. Mis tundus laiki väärt. Aga mind suudeti sellega päris ära ehmatada. Sest ma pole sellise tähelepanuga harjunud.

Lõpetuseks veel tõdemus, et ma ei saa olla halb inimene, sest minuga juhtuvad head asjad. Täna tuli mulle ukse taha naabrimees, kes oli garaažist leidnud minu rahakoti. Mul on haruharva sularaha, aga vot just praegu oli ja natuke rohkem kui piima ja saia ostmiseks vaja on. Raha oli kõik alles. Ja see rahakott oli seal vedelenud juba eilsest õhtust saati, sest ma pole vahepeal majast väljunudki. Kui ma oleks halb inimene, siis oleks mind paljaks varastatud ja dokumendid ka prügikasti visatud. Aga ma sain selle rahakoti tagasi kogu oma hiilguses. Jee, ma olen hea inimene!

Mõtisklen, et kuidas mul läheb

Täna kirjutas mulle sõbranna ja ütles, et ta on juba mõnda aega tahtnud küsida, kuidas mul läheb. Ta teab võtmesündmusi, ta loeb mu blogi. Aga et kuidas mul PÄRISELT läheb parasjagu. Nagunii mõtlevad mõned mu lugejad ka sama.

Kirjutamine on hea teraapia ja hea mõtete korrastamise meetod. Nii et miks mitte kirjutada välja, kuidas mul läheb ja mida ma mõtlen.

Kas ma vahepeal kahetsema pole hakanud, et selline elumuutus vahepeal toimus? Teate, muidugi keerlevad vahepeal peas mõtted, et kas ikka oli õige otsus ja mis edasi. Vahepeal on kurb olla. Ennast haletseda ja nukruse nõiaringi sattuda on ju nii lihtne. Siis ma sõnastan kogu asja enda jaoks uuesti ära ja mõtlen läbi ja jõuan järeldusele, et raske aeg tuleb lihtsalt üle elada. Selline asi ei saagi kunagi lihtne ja ilus ja mõnus olla. See peabki olema raske.

Vaatan sõbrannasid ja sõpru ja tunnen, et mu elu on nagu tagasikäigu teinud. Sellel sõbrannal, kes küsis, kuidas mul läheb, on juba kolm last. Üks sõbranna ootab teist last. Üks sõber ütles, et varsti tahaks küll lapsi, sest kaua sa ikka iseendale elad. Mida mina teen? Elan iseendale. Elan, nagu ma elasin siis, kui me kõik veel noored ja ilusad olime.

Natuke on selles tagasikäigus ikka head ka. Näiteks avanes mul võimalus teha ühte teist pokkeritööd, millega seoses saab veidi reisida. Et lähed mõneks päevaks ära, reis makstakse kinni ja natuke saab veel rahagi. Kusjuures tehes asja, mis ei ole eriti töö maiguga, kuna pokker ju meeldib mulle nagunii ja olen harjunud sellega seotud olema. Ainult et tavapärasest blogimisest, mida ma Eestis teen, peaks see uus asi veel lihtsamgi olema. Nüüd ma lähen järgmisel nädalal Londonisse sellega seoses. Ja ma ei pea kusagil seletama, kauaks ma lähen, mis inimestega ma lähen ja mis seal täpselt saama hakkab. Paljud inimesed kindlasti ei unistagi sellisest asjast, et saaks reisile ja ilma kellegi teisega arvestamata. Aga need, kes unistavad, neil võib küll kade meel olla 😀

Üksi kodus olemine on mulle tegelikult alati meeldinud. Ma ei vaja seltsi isegi telekat. Muidugi veedan sõbrannadega hea meelega aega ja kutsungi neid külla ja nad tulevad ka. Küll on hea. Nad tulevad, nad ei häiri kedagi ja mina ei tunne, et minu tahtmised oma sõpradega aega veeta äkki käivad kellelegi närvidele. Ausalt, sellised väiksed asjad on ka asjad, mille üle rõõmu tunda.

Töö on nüüd vastu sügist hoo üles tõmmanud. Nii palju asju on teha. Ja kui ma väsin ära ja tahan uinakut teha, siis vahet pole, mis kell on – üksi olles on kodus alati vaikne, maga terviseks.

Süüa teed, kui ise tahad. Kui ei taha, ei tee. Kui ei taha, ei söö. Ja kui teed süüa, siis võid teha sellist sööki, mida sa ise tahad. Kusjuures kuulda pole ühtegi kommentaari stiilis “nii ruttu saigi söök valmis või?” Sellised kommentaarid on muidu alati olnud minus kahtlusi tekitavad. Et kui ma ei tee toitu, mille tegemine võtab 2 tundi, kas see tähendab, et ma olen laisk inimene? Siis võib mulle pilduda etteheitvaid kommentaare ja imestada, kulmud juuksepiiril? Õige toit on ainult see, mis valmib 2 tundi. Või kauem. Phäh! Kui tahan, söön kasvõi, kurat, tead, võileiba! Ja keegi ei kommenteeri!

Mulle meeldib üksi elada. Tõesti meeldib. Ilmselt ma olengi egoist, milles mind korduvalt süüdistatud on. Ma naudin neid asju, mida pakub üksinda elamine ja teistega mitte arvestamine. Jah, ma mõnikord kahtlen endas. Ehk olen ma ebaküps? Pole ju võimalik, et üks inimene tahabki üksi elada ja täiskasvanute kohustustest, eluraskustest vaba olla. Täiskasvanud peavad tavaliselt arvestama oma lastega või elukaaslasega. Mina ei taha seda praegu. Lehtsaba?

Kellega ma siiski mõningal määral arvestan, on ema. Üks minu hea sõber ütles mulle hiljuti, et temale ei tundu, et ma peaksin Eestis elama. Ta ise pole eestlane. Ilmselt olen oma kodumaast ja eestlastest liiga musta pildi maalinud (vabandan kõigi ees). Kuid ta ütles, et tema meelest ma peaksin elama kusagil välismaal. Ma tegelikult tahaksingi seda proovida. Sellel, miks ma aga ikka veel Eestis olen, on kaks põhjust.

  1. Ema. Ma ei taha jätta teda üksi Eestisse elama kogu oma majapidamisega. Äkki tal on vaja Tallinnasse tulla? Ta kardab siin liikluses sõita ja kes teda siis sõidutab, kui mind pole? Kes talle nädalavahetusel külla läheb? Kes aitab vahel mingite töödega? Kellega ta siis pikalt telefonis lobiseb, kui mina viibiksin kusagil, kus on suur ajavahe? Kes temaga seenele siis läheks ja kes veini jooma läheks? Ma ei saa oma tädide peale loota. Venna peale ammugi mitte. Onutütrel on oma elugagi nii palju tegemist, et ta ei jõuaks lihtsalt piisavalt sageli külla. Ma ei tunneks end mugavalt, kui ma jätaks ema üksi.
  2. Ma kardan üksi minna. Ilmselt ma olen nii mõnelegi suutnud jätta mulje kui väga tugevast inimesest. Tegelikult ma nii kõva mutt ka pole. Ikkagi põen ka. Ei saa vist nii, et võtan kohvri selga ja rullin kusagile Taisse, kus ma enne kunagi käinud pole. Ma ei tea sealsest elust midagi. Kus kandis ma peaks elama ja kas mul ikka raha jätkub? Elatustase peaks ju tegelikult olema natuke madalam? Ma tahaks ikka inimlikus majas elada, mitte prussakate ja muldpõrandaga hütis. Jah, ma läksin Austraaliasse ka suhteliselt ootamatult ja hullumeelse tembuna. Aga mul oli reisikaaslane vähemalt (võõras inimene, kelle ma foorumist leidsin)… Esimesel kuul.

Ma ei teagi, mida teha. Ma tegelikult väga tahaks mõneks kuukski minna kuhugi sooja ja rannaga kohta elama. Lihtsalt selleks, et ära proovida. Ei pea ju jääma kohe aastateks. Võib minna ju proovima algul. Kui paari kuu pärast tagasi tulla, ega siis ema ka ju väga kurvastaks. Töö iseloom ju lubab. Korterilaenu ka varsti enam pole… Äkki ongi kõige mõttekam minna Aasiasse pakku, kuniks kinnisvara hinnad langema hakkavad? 😀

Kas Rootsi kruiis saab kedagi hämmastada?

Käisin üle pika aja jälle pokkerikruiisil. Kes ei tea, siis Pafi pokkerituba korraldab igal sügisel pokkerikruiisi Stockholmi (või Peterburi), kus toimub põhiturniir ja kõrvalturniir. Kes mängivad, kes käivad niisama kaasa elamas ja chillimas. Ma olen see viimane.

Sain seekord eriti hea hinnaga kajuti, sest jäin broneerimisega lihtsalt väga hiljaks. Mõistagi ei tulnud see pakkumine Tallinkilt, sain selle muul viisil. Ei osanud arvatagi, et samal päeval väljuvale kruiisile maksab reedeti kajut minimaalselt 104 eurot – täiesti hämmastav hind. Minu meelest ajuvaba. Neljakesi võiks veel, aga kahekesi mitte. Mul lihtsalt tõrgub mõistus seda infot töötlemast, et Rootsi kruiisi eest võiks nii palju raha välja käia. Aga ma olen õudne koonerdaja ka.

Teine asi, mis laeval hämmastas, on see, kui kallis ja mõttetu on õhtusöögibuffee. Hommikusöögibuffee muidugi ka. 35 eurot õhtusöögi eest, kus lõhe maitseb nagu vana kalahaisune kuiv plönn. Ja midagi väga erilist ei pakutagi. Olgu, veini ja õlut pakutakse küll, aga ma ei jaksaks nii palju juuagi, et 35 eurot õiglaselt ära kulutatud saaks. Ei soovita kellelegi seda õhtusööki endiselt. Hommikusöök on küll 3 korda odavam, aga pole seegi hinnaga korrelatsioonis.

Kolmas asi, mis hämmastas, on jätkuvalt see, kui odav on tax-free poes alkohol. Liiter rummi (ja mitte kõige odavamat) maksis 15 eurot. Absoluti viin oli minu meelest veel odavam. Mis seal siis imestada, et kruiisil joomas käiakse ja laev alati purjus inimesi täis on. Sellised hinnad ei ole joomise soodustamine, see on konkreetselt jooma suunamine 😀

Neljas asi, mis mind hämmastas, on selline asi nagu silent disco, ehk olete kuulnud? Pidu, kus muusika tuleb kõrvaklappidest, aga saalis on vaikne. Mulle tundus see mõte ise nii ajuvaba ja totter, et olin peaaegu loobunud uudistama minekustki. Sõbranna ei tahtnud sellest aga midagi kuulda, et me sinna ei lähe. Ja teate, kui läksime, siis avastasin, et see on üks hullult lahe üritus.

Laval oli kolm dj-d, kes kõik mängisid erinevat muusikat. Kõrvaklappidel oli kolm kanalit, mille vahel nupukesega navigeerida, et kuulata just seda muusikat, mis endale kõige rohkem meeldib. Ja vastavalt kanalile, mida kuulasid, muutsid värvi ka kõrvaklappide küljes olevad tulukesed. Nii et kohe oli näha, mis muusikat keegi kuulas. Ja kuulajaid jagus pidevalt kõigile kanalitele.

Mhmh, natuke imelik tundub mõte, et lugudel on ju erinevad rütmid ja mismoodi seda kõike vaadata on – igaüks lõngutab oma suunas ja rütmis. Aga sellisel asjal ise osaledes ei ole see mingi probleem. Või määrab probleemsuse astme ära rummi sisaldus veres?

Põhimõtteliselt silent disco ongi põhjus, miks ma selle postituse üldse kirjutasin. Tahtsin endasugustele kahtlejatele kinnitust anda – kui vähegi võimalik, minge mõnele silent disco üritusele, hullult lahe on 🙂