Naine? Selge, siis ahistame!

Siit teile üks väike #metoo lugu. Las ma arvan. Kui sa oled naine ja selle lugemise lõpetad, siis mõtled, et jah, ma saan temast aru, mul on ka midagi sarnast olnud. Kui sa oled mees, siis sa nii mõelda ei saa. Aga katsu mõista, mismoodi naised iga päev elama peavad, sest sellised juhtumid ei ole üldse harvad.

Mul toimub kodus vannitoa remont. Ma võtsin ehitama päris firma. Ei ole mingi Vanja, kes teeb mustalt ja hõlma alt ja on mingi kahtlane pervert. Projektijuht käis pakkumist tegemas, väga soliidne ja asjalik mees. Töödejuhataja väga asjalik ja professionaalne mees. Ehitajad? Njaa. Sõnagi eesti keelt ei räägi, aga pole ka venelased.

Mis iseenesest ei ole ju probleem – kui sa oled hea töömees, ole sa ükskõik kust pärit. Aga probleemid hakkasid sealt, et mina töötan kodus. Ja mul ei ole mingit tagavarasõrmust, mis selleks puhuks sõrme pista, kui ma tahaksin probleemide vältimiseks teeselda, et ma olen abielus.

Elab siin tütarlaps üksinda, teeme juttu, mõtlesid mehed. Väga raske on muidugi juttu teha, kui mina vene keelt ei räägi ja nemad ei räägi omakorda eesti keelt. Üks natuke inglise keelt pursib, aga halvasti. No stiilis: “Where’s the magazine?” Mina: “Ahh?” Tema: “Where’s magazine?” Mina: ?? Teine kõrvalt vene keeles: “Magazin.” Alles siis sain aru, mida küsiti… Kõige hullem on see, et ma tegelikult vene keelest saan natuke aru küll. Ma lihtsalt ei oska vastata mitte midagi muud kui et tere, ma ei räägi vene keelt, ma saan hästi natukene aru, orav, ma mängin tennist, muidugi, väga meeldiv, eestlane, sakslane. No ehk natuke veel peale. Aga täislauseid ma ei oska moodustada. Noja siis ongi, et inimene räägib, ma saan aru, oskan naeratada, öelda ühe sõna ja kõik.

Aga mida päev edasi, seda isiklikumaks hakkasid küsimused minema. Mingi päev rääkisin emaga feissis juttu ja ema arvas, et olgu ma nüüd ikka viisakas ja pakkugu meestele kohvi. Mõtlesin, et emal on õigus, loomulikult on viisakas töömeestele kohvi pakkuda. Pakkusingi siis. Ja oligi pekkis.

Siis läksid küsimused juba päris isiklikuks ja lisandusid ettepanekud. Lähme sööma, mis värvi veini sulle juua meeldib, kas sulle tantsida ka meeldib, kas sa Pirosmanis oled käinud?

Tähendab, ma ei otsi meest. Ma tahan uut dušinurka. Ma ei taha Pirosmani minna. Ma ei ole huvitatud “sellistest” tutvustustest, ausalt. Teie olete minu ehitajad, kes teevad mulle ilusa vannitoa, see ongi kõik. Muid suhteid ma ei otsi. Ma olen lihtsalt sõbralik inimene ja pakkusin kohvi, sest nii on viisakas. See ei tähenda, et ma olen millestki muust huvitatud. Vot seda kõike ma oleks tahtnud öelda, aga ma ei saanud, sest ma ei oska vene keelt! Ja see mägäzin oli ka juba toast läinud. Kehitasin siis õlgu, et ja ne panimaaju ja ootasin, et ehitaja minema läheks. Lõpuks läks ka.

Terve nädalavahetuse ma värisesin, et appi, varsti on esmaspäev ja siis tulevad jälle Pirosmani plaanid ja küsimused stiilis “kas mulle meeldib suudelda habemega või habemeta mehi, kas tema peaks ära ajama oma habeme või ei”.

:/

Esmaspäev tuligi kätte ja mina olin nii rõõmus, et pidin ülemusega täna koos töötama. Et saan kodust ära põgeneda. Jess. Aga siis teatas ülemus, et kle ärme täna ikka tee, homme saame nagunii kokku. Noja kuulen mina telefonis neid uudiseid, ise juba meigi teinud ja linnariided selga pannud. Saate aru. Linnariietes ja meigiga oleksin ma pidanud jääma nüüd siia koju diivanile istuma ja tööd tegema, et ehitaja saaks tulla ja vaadata – oo, ta on ennast juba üles löönud, helistan kohe Pirosmani ja panen laua kinni!

Mind tabas paanika. Kiiruga kirjutasin sõbrannale, et kas ta tuleks minuga täna lõunale, et mul oleks jumala eest põhjust kodust välja minna, sest muidu ehitaja mõtleb, et ma tema jaoks ennast sättinud olen. Sõbranna oli nõus ja nii kui ehitajad jõudsid, panin suurte ajudega majast välja. Suures ähmis unustasin muidugi ka telefoni maha ja pidin veel tagasi sõitma, et see ära tuua. Töödejuhataja oli juba minema läinud, pidin hirmust püksi tegema, et nüüd pean üksinda tuppa astuma ja telefoni võtma, teine ehitusmees ka parajasti tõstab õues rämpsukotte… Õnneks oli ehitaja vannitoas ja ma sain telefoni probleemideta kätte.

Kui lõuna söödud, pidin välja mõtlema, kuhu edasi minna?? Koju ma ju ei saanud tulla. Pagesin siis raamatukokku. Et eks ma siis olen seal kuni kella 5ni. Pärast lähen koju ja vast on ehitajad selle aja peale ikka ära läinud. Naabrinaine ka helistas, et kuule kas sa ikka tead, et sul siin mingid kahtlased ehitusmehed käivad korteriukse vahet. Teadsin ja rääkisime ja lõpuks kurtsin talle ka muret. Ta ütles, et teab täpselt, mis tunne see on. Kunagi mõned aastad tagasi käis tal kodus mingi gaasimees remontimas. Ja näinud naabrinaist rattaga sõitmas, küsis, et kas see ratta iste sind ei eruta sõitmise ajal? Naabrinaine ei olevat ka julgenud enam koduski olla, kui ehitus käis ja pages minema.

Mul soovitas naabrinaine töödejuhatajaga rääkida. Pole mõtet hakata oma ajusid peenestama sellepärast, las probleemiga tegeleb see, kelle vastutus see on. Ma ei taha ju otseselt pealekaebaja ka olla, mõtlesin. Aga samas ma ei taha ka oma kodu vältida. Karta oma koju tulla. Sest äkki hakatakse ligi ajama ja Pirosmani vedama.

Kell 5 hakkasin raamatukogust tulema. Jõudsin kodutänavale ja lähenesin kodule. Süda hakkas järjest kiiremini lööma. Persse, minu hoovi väravad läksid just lahti ja sealt tagurdas välja mu ehitusmeeste auto! Fakk, mida ma nüüd teen?? Ma ei teadnud, kummale poole nad keeravad. Võtsin vastu otsuse, et varjun naabermaja seina taha ja loodan südamest, et nad pööravad teisele poole. Pliis, pliis, pliis!

Õnneks pöörasid teisele poole. Kiiruga vupsasin väravast sisse ja panin koduukse poole ajama. Uks lukku. Mis siis, et ehitajatele jäid võtmed. Telefon kähku laadima ja helistasin töödejuhatajale. Rääkisin loo ära ja ütlesin, et ma tunnen ennast väga ebamugavalt, kui ma nendega kokku pean puutuma ja kas me ei saaks nii, et minu korteri võtme haldajaks jääks tema.

Ta kuulas, vabandas, tunnistas, et see on väga ebaprofessionaalne käitumine ja nentis, et mitte sugugi esimene kord… Ma ei tea, kas probleeme on ka teistega või on see üks ehitaja eriline tegelane, aga ega seal suurt vahet polegi, fakt on see, et ma pole ainus, kes sellist ebameeldivat ligiajamist ja sellest tingitud ebamugavust, kerget ohutunnetki taluma pidi. Töödejuhatajaga leppisime kokku, et kui mina kodus olen, siis töömehed siia ei tule ja kui ma tean, et töömehed on siin, siis ma sel ajal koju ei tule.

Ema arvas algul, et ma peaks ise nendega sotid selgeks rääkima ja töödejuhatajat asjasse mitte pühendama. Ma algul mõtlesin, et aga äkki tõesti, ei taha ju teistele otseselt käru keerata. Aga siis hakkasin mõtlema, et oota, mida ma neile võlgu olen, et ma pean ennast alla suruma, leidma mingi tõlgi, kes mu mõtte viisakalt kohale suudaks viia ja jääma lootma, et sõnum ka salvestus? Ma ei pea seda taluma. Mul on õigus sellega enda pead mitte vaevata.

Ma küsin, kas see on normaalne? Lihtsalt sellepärast, et ma olen üksi elav naine, ei saa ma ennast oma kodus turvaliselt tunda, kuna juhuslikult olen ma kalli raha eest tellinud koju remondi? Ma maksan ja saan selle eest veel ahistamist. On see normaalne?

Üks sõbranna, kellele asjast rääkisin, ütles, et ka tema koges ehitusmehe kohatuid ettepanekuid. Teine sõbranna töötab kinnisvarabüroos ja ütles, et selline pehme ahistamine on tema igapäev. Üks pikantne seik oli tal vaid mõned kuud tagasi, kui meessoost klient tegi ettepaneku, et sõbranna võiks tema armukese kohale kandideerida, see olevat hetkel vaba… On see normaalne?

Mehed, on see normaalne? Kas te teate, mis tunne on iga päev tööle minna, teades, et iga suvaline klient võib mingi perverssusega lagedale tulla? Või on see normaalne, kui sa pead oma kodu juures peitust mängima?

Süda läheb pahaks. Aga nii naised elavad. Iga päev.

Advertisements

Kas uut filmi ka keegi vaadanud on?

Täna juhtus niimoodi, et sattusin kinno vaatama filmi, millest ma mitte midagi kuulnud polnud. Eesti filmidega on ju ikka nii, et enne puhutakse üles suur mull ja tehakse promo ja kõik eestlased teavad uuest filmist juba ammu enne kui see päriselt üldse linastub. “Õigus õnnele” puhul on olnud kas teisiti või olen mina lihtsalt kivi all elanud. See viimane on jumala tõenäoline.

Igatahes just seda filmi ma vaatama sattusin. Eesti filmi vaatama minnes tuleb valmis olla kõigeks. Tutvustuses oli esile toodud, et film pärineb samadelt tegijatelt nagu ka “Pilvede all. Neljas õde”. Mina seda seriaali kunagi näinud pole ja seetõttu puudus mul vähimgi huvi selle filmi vastu, nii et vaatamas ma seda ei käinud. Seoses selle filmiga oli mu jaoks teada ainult see, et režisööriks on Kirss, kes ühes saates ütles, et naised käivad, tissid püsti… Ehk et mitte just eriti positiivne taustateadmine. Kuid tolle pilvede filmi kohta oli hiljem kuulda, et Eesti filmi kohta tempokas ja täiesti vaadatav – ei jää kunstisümboleid enda jaos lahti dešifreerides tukkuma.

Täpselt selline oli minu jaoks ka “Õigus õnnele”. Üllatusin vägagi positiivselt. Mulle meeldis, et ma sain naerda (mõni koht oli nii naljakas ja üldse mitte labane, vaid ikka mõistliku inimese huumor). Mulle meeldis, et ma uskusin karaktereid. Tõesti ka seda naiivset peategelast, kes on hästi positiivne ja heatahtlik inimene, aga veidikene ka ohmoon. Sergei arvas, et selliseid ei ole olemas, aga mina annan kaaskodanikele lolluse osas kahjuks veidi rohkem krediiti. Kindlasti on. Igatahes oli see roll väga hästi mängitud. Eva Püssa ei ole minu jaoks tuttav nägu, aga ta meeldis mulle selles filmis väga.

Täitsa hästi ja usutavalt mängisid ka teised näitlejad. Kusjuures isegi Getter Jaani, kelle näitlemisoskuse kohta ei osanud ma enne filmi midagi arvata. Aga ära sa ütle – väga tubli! Minu jaoks oli kohe filmi alguses natuke rabe Kärt Krossi roll, sest see tema sõim ei olnud kuidagi sujuv…justnagu ta oleks pidanud keset sõimu sõnu meelde tuletama. Aga see oli nii ainult alguses ja ülejäänud filmi jooksul pani mu meelest väga hästi. Mingit teleteatri või Õnne 13 hõngu selles filmis minu jaoks igatahes ei olnud.

Veel meeldisid mulle kõik droonivõtted. Nii ilusad ja kihvtid. Suvine Eestimaa on väga ilus ja selle filmi põhjal võikski arvata, et meil siin päike kogu aeg paistab.

Lugu ise ka meeldis. Filmi süžee oli selline, et üks väikelinnas elav keskealine naine võidab lotoga 10 miljonit eurot ja noh, peab otsustama, mida selle rahaga peale hakata. Ilmselgelt loodavad paljud sealt oma piskut või suuremat tükki kätte saada. Aga miinimumpalka teeniv, väheste nõudmistega koolikokk ei tea raha kulutamisest ja planeerimisest midagi. Mismoodi lugu lahti rullub, eks seda peab igaüks ise vaatama, kui teada tahab saada, spoilima ma ei hakka.

Kaks asja ei meeldinud ka. Film oleks võinud mingi 15 min lühem olla. Mõnes kohas kiskus õige tsipa igavaks. No ei ole vaja näidata 15 sek järjest kaadrit Balti jaama Tallinn sildist ja siis kohe otsa Eesti Loto majasildist. Näita ainult loto oma. Me saame ju kõik aru, et see Eesti Loto peakontor ei asu Paldiskis. Ja üldsegi. Kui sa tuled Paldiskist Eesti Lotosse, siis sa lähed arvatavasti maha Tondi peatuses, mitte ei sõida Balti jaama… Ühesõnaga siuksed väiksed asjad ja mõnes kohas oli tarbetut venitamist. Õnneks siiski mitte rohkem kui ca 15 min terve filmi peale.

Ja üks Anne Veskiga seotud fakt valmistas mulle samuti pettumust, aga seda ma ei tohi kirja panna, sest ma lubasin mitte spoilida.

Filmi lõpp mulle meeldis 🙂

Nii et kes tahab kogeda toredat meelelahutust ja vaadata Eesti filmi, mis ei uinuta magama, siis soovitan kinos “Õigus õnnele” ära vaadata. Piletiraha te ilmselt pärast tagasi küsima ei lähe, sest see on piisavalt hea film.

Mina kui restoranikriitik pean muidugi ühe asja veel hingelt ära saama. Nimelt sai proovitud täna sellist toidukohta nagu Kalamajas Kopli tänaval asuv Ülo. Tundus uus ja viisakas ja tore koht, ettekandjad moodsalt sõbralikud ja soojad. Aga….

Alustuseks tuli ettekandja meile menüüsid tooma. Ma olin Sergeiga, 30-aastase meesterahvaga. Küsib ettekandja siis alustuseks: “Kas te tulite ka väikestviisi isadepäeva tähistama?” Ma olin hetkeks pahviks löödud, aga ütlesin siis, et ei tulnud. Et nagu…ahh? Kas Sergei näeb nii vana välja, et mind võiks tema tütreks pidada? Või näen mina välja, nagu ma võiksin Sergei isa olla? Sest kui meil oleks koos lapsi, kas me mitte poleks neid lapsi tähistamisele kaasa võtnud? Täitsa ajuvaba küsimus sellelt ettekandjalt. Ehk et liiga agaraks ei maksa minna.

Kuid see ei olnud Ülo suurim probleem. Suurim probleem oli minu meelest see, et menüüs on jaotus, mille nimi on miski stiilis “Kui piisab väiksest portsust…” mis mu arvamise kohaselt oleks pidanud toimima eelroa sektsioonina. Lisaks olid pearoad (ka muu nime all) ning eraldi Liha ja kala. Loogika ütleb, et seal liha ja kala sektsioonis olev toit on ka pearoaks mõeldud. Aga ei ole. Veisetaco pidi olema ettekandja sõnul nii väike, et sellest jääb nälga ja tegemist on pigem eelroaga. Aga miks nad seda siis eelroogade hulka ei pane?? Igatahes võtsime siis kahepeale krõbeda bataadi kimchiga lisaks. Ja kui need toidud lauda tulid, oli see väikeste portsude jaotusest pärit bataadifriikate hunnik palju suurem kui see liha ja kala osakonnast pärit tacokene…

Maitse? Noh, mina ei tea. Kirjeldamiseks sobib ainult üks sõna – hapu. Kõik oli hapu. Tacosöök oli hapu. Majoneesid olid hapud! Nii tacosöögi sees olev suitsumajonees (suitsumaitse oli täiesti olemas ja meeldis, aga hapusus killis kõik meeldiva ära) kui ka bataadiga serveeritud ürdimajonees, mida oli ohtralt. Ärgem unustagem, et ka kimchi on hapu. Nii et ka bataadi loomulik magusus oli hapususe poolt täiesti ära tapetud.

Tee oli hea. Which is nice. Aga tagasi ma ei läheks.

Head emotsioonid

Pole väga pikka aega olnud sellist asja, et ma käin kinos ja mitu filmi järjest avaldavad sügavat muljet. See tundub nii sürreaalne, et ma ei pea seda võimalikukski enam, tavaliselt paneb film heal juhul õlgu kehitama, hoopis sagedamini valmistab aga pettumuse.

Aga nii A Star is Born kui ka Bohemian Rhapsody tekitasid minus vaimustustunde. Mõlemad minu meelest kohutavalt head filmid, mida ma tahaks kindlasti veel vaadata ja mida ma absoluutselt kindlasti soovitan kõigile inimestele, kes tahaks kinno minna. Esimese filmi ajal sain nutta löristada, teise ajal suutsin end tagasi hoida, aga mis täiesti hinge soojaks tegi, oli see, et inimesed filmi lõpus plaksutasid. Suur saal Solarises rahvast, vabandust, eestlasi täis ja plaksutati – vau. Pole enne näinud.

Ühe väga mõnusa söögiemotsiooni sain ka paar päeva tagasi. Tellisin Woltist süüa ja mõtlesin proovida mingit kohta, kus ma kunagi söönud pole. Tahtsin Tai toitu ja jäi silma selline restoran nagu New Thai. Polnud kuulnudki. Ei asu mu kodust kuigi kaugel, nii et häda pärast oleks võinud ju ise järele minna, aga ei, kui on laisk päev, siis on laisk päev ja nii ma tellisin ikkagi koju. Paberkotile oli minu meelest lausa käsitsi joonistatud nunnu elevant. Nende logo. Ja mitte ei olnud seal koti peal lihtsalt minu nimi, vaid oli kirjutatud: Head isu, Mariliis 🙂 Ahhh, nii nunnu! Ja toit ise (tellisin mingit nuudlirooga) oli nii kuradi hea, et kohe oli! Miks ma sellest restoranist enne mitte midagi kuulnud polnud, ei oska küll kuidagi arvata, sest toit maitses tõsiselt hästi ja tundus, et on ka autentne. Kindlasti tellin sealt veel.

Aga kui juba soovitamiseks läks, siis soovitan ka midagi, mida KINDLASTI MITTE TEHA.

Ärge kunagi minge Sikupilli Basiilikusse sööma.

Sain seal täna halva kogemuse osaliseks ja ei saa mitte vaiki olla. Lõunapakkumiseks oli riis mingi kanaasjaga – kõlas hästi, teeme ära, mõtlesin ma. Toit tuli lauda, nägi ka hea välja. Aga riis! Jumal küll, palun õpetage keegi sellele kokale riisi keetmist! See oli kõva nagu kruus. Ma ei ole suurem asi iniseja ja seda ma ettekandjale ka ütlesin, aga kui ma tulen siia raha eest süüa ostma, siis ma ei kavatsegi nõustuda kõva riisi söömisega.

Tegelikult ei ole ju iseenesest probleem, kui mõni asi on mõnikord natuke valesti või halvasti valmistatud – juhtub ka parimates peredes. Enamasti vabandatakse ja parandatakse viga. Mis aga on täiesti andestamatu, on hapu suhtumine. Ja just seda ma ka tunda sain. Ettekandja kuulas mu mure ära ja lippas kööki. Ja tuli tagasi teatega, et koka sõnul peabki see riis kõva olema, kuna see on selline eriline riisisort, nimelt basmati riis. Kui seda rohkem keeta, pidavat tulemus meenutama hommikust riisiputru. Anna kannatust! Ma tegin basmati riisi eile kodus ise ja see ei olnud ei pudrune ega meenutanud ka hobustele söögiks pakutavaid kaerateri, nii nagu tänane lõunasöök… Ettekandja tunnistas, et maitses ka ise ja tema meelest oli samuti kõva, aga kokk oma sõnadest ei taganenud. Okei, mulle pakuti alternatiiviks riisi asemel tatart ja selle pakkumise ma ka vastu võtsin. Kuid maksta lõunasöögi eest 6 eurot sentidega ja saada selle eest alustuseks kõva riis, millele järgnes sitt suhtumine, siis andke andeks…sinna ma rohkem sööma ei lähe. Ega soovita ka kellelgi teisel. Minge parem kuhugi sööklasse, kus lõuna maksab 4 eurot ja on söödav. Sikupilli Basiilik – pöial all.

Unest ja tööst

Inimestel on erinevad arusaamad sellest, mis on püha. Väga tihti ma sellele ei mõtle, mis minu jaoks püha on. Aga kui see üks asi, mis tõesti on püha, häiritud saab, märkan ma seda teravalt. UNI! Pole pühamat asja kui uni. Minu jaoks.

Ma armastan magada. Aastate jooksul olen hakanud vähem magama. Ei pane nädalavahetusel enam 10-12 tundi jutti. Ehkki seda ma ei tea, kas see on peamiselt tingitud ajapuudusest või lihtsalt enam ei jaksa. Igatahes ma nii kaua enam ei maga, aga ma pean ikkagi normaalselt magada saama, see on minu funktsioneerimise jaoks eluliselt oluline.

Uni on minu jaoks nii oluline, et see on üks põhjus, miks ma pole laste saamisestki erilist puudust tundnud. Ma ei hakka valetamagi, aga nii see on. Ma ei tahagi lapsi praegu, sest ma tahan magada. Ma ei taha ärgata, et kellelegi süüa teha või kellegagi mängida. Ma tahan magada. Samuti ei taha ma loomi. Seal on veel põhjuseid, aga magamine on üks väga oluline aspekt. Ma ei taha kedagi pissitamas käia, sest ma tahan magada.

Minu töökoormust arvestades ei saa ma niigi piisavalt magada. Olen sellega osalt oma tegemisi planeerides arvestanud, sest tean, et sellised perioodid on ajutised, aga mõnikord läheb asi üle piiri. Nagu näiteks praegu.

Kõik algas Turkish Airlines’i tasuta ööbimisest. Kui kahe lennu vahele jääb 10+ tundi, saad Istanbulis tasuta ööbimise. Kõik tore, aga kui kahe lennu vahe on tõesti a la 11 tundi, kuid juba lennu maandumisest hotellituppa jõudmiseni kulub 3 tundi ja sind tuuakse ka ca 3 tundi enne lennu väljumist lennujaama, siis palju magamiseks aega jääb? Arvestades, et tahaks ka pesemas käia. Mul jäi 4 tundi. 00.30 sain magama ja äratus pidi olema kell 4.30. Üldjuhul on äratus siis, kui su telefon äratuslaulu hakkab laulma. Peenes ja abivalmis töötajaid täis hotellis tehakse sulle ka äratuskõne. Sai kokku lepitud, et see tehakse 4.30 Aga säga vaatas midagi valesti ja helistas meile kõigile hoopis 3.40. No kas sa saad aru? Peaaegu tund varem! Loomulikult pidi telefonile vastamiseks voodist välja kobima ja ega kohe aru ka ei saanud, mis värk on. Vaatad kella, mõtled, et viga on sinus endas. Siis guugeldad ajavahet, vaatad käekella, kui sul see on ja uurid veel mõnest kanalist, kust võimalik, ja selleks ajaks, kui oled suutnud järeldusele jõuda, et see türklane on idioot, on uni rikutud ja uuesti magama jääda ei suuda.

Mis seal ikka, lühemaid öid tuleb ikka elus ette. Käid siis ringi nagu peksa saanud öökull. Üritad kõrist kohvi alla kallata, et äkki see ergutab kuidagi mõistust ja lubab töö jaoks siiski vormis olla. Aga miski ei näi mõjuvat.

Lõpuks saad lennukisse, aga ega seal ka magada ei saa, sest süüa tuuakse ja süüa on vaja. Ja kohvi. Mida sa võtad kohe 2 tk, et äkki hakkab parem. Aga ei hakka.

Lõpuks jõudsime oma mansaga sihtpunkti ja hotelli. Hotelli, mille oli meile broneerinud klient. Ma arvan, et ingliskeelne sõna “hellhole” oleks seda hotelli kirjeldades…puhas hellitamine. Ma arvan, et see hotell sarnaneb piinakambriga. Spioone ehk piinatakse selliselt. Et ei lasta magada. Sest minu jaoks oli põhiprobleem just selles, et magada ei saa. Alguses oli see põhiprobleem.

Asusime peopiirkonna naabruses ja alates sellest kui pimedaks läks, hakkas muusika mürtsuma. Ta tuli mõnekümne meetri kauguselt. Sa ei kuule täpselt, mis laul see on, aga see ihu läbistav tümm…see on selline, et ei lase magada. Mul on aktiivse mürasummutusega kõrvaklapid ja need aitavad sellisel puhul natuke, aga täielikku vaikust nad kahjuks ei taga. Ja kas keegi üldse on proovinud kõrvaklappidega magada? See ei ole üldse mugav!

Ma nüüd ei tea, kas kahjuks või õnneks, aga järgmisel päeval ilmusid välja ka prussakad. Hotellis. Muidugi käisin ma receptionis lõugamas, et palun uut tuba. Kaks korda. Kolmandasse tuppa mõtlesime siis paigale jääda, aga kui ööpimeduse saabudes tulid välja veel suuremad prussakad kui need, keda me hommikul näinud olime, siis me enam vastu ei pidanud. Nüüd olid prussakad põhiprobleem. Nõudsime kliendilt tube uude hotelli. Too oli kordi parem ja seal peatudes oli inimese tunne. Normaalne hotell on ikka nii oluline reisi osa. Ma sain jälle magada!

Üldiselt, ma olen vahepeal õudselt tahtnud siin blogis targutamas ja jauramas käia. Pole lihtsalt aega olnud. Oktoober oli maksimaalselt intensiivne. Lisaks oma põhitööle tegin ma ju ka lisatööd. Ma ütlen kohe, mitu tundi kokku. 184 normtundi tavatööl, siia lisandus 12+9+3+31+u 20 lisatööd. Kokku 259 tundi tööd. See on päris palju tööd, kas pole? Minu meelest on. Nii et pole imestada, et ma ei jõudnud blogi kirjutama.

Võib-olla töö on mulle nagu lapsed on teistele. Miski, mis toob ellu ühe lisakohustuse ja piirab magamisaega, aga on rewarding. Lapsed toovad ellu armastust ja toredust, aga mulle tuleb selle asemel raha. <pühib sotastega pisaraid> On väsitav, aga jumalast mõnus on ka. Kui ma peaks kõik need 259 tundi kuskil lehmalaudas sõnnikut viskama, siis ma ilmselt räägiks teist juttu, aga ma saan õnneks tegeleda tööga, mis mulle nii väga meeldib.

Vahepeal siin blogosfääris ju arutati ka selle üle, mis tööd on mõttekad ja mis on mõttetud. Mina teen teiste silmis ilmselt täiesti mõttetuid töid. Ma sain aru, et mõttekaid töid teevad ainult sellised inimesed, kelle töö tagajärjel jääb keegi maha suremata. Näiteks arst või hooldaja. Ülejäänud ametid on selline mõttetu tilulilu.

Ma ei ole sellega nõus. Mina usun, et iga amet on mingil põhjusel vajalik. Hea küll, kui inimene teab, et ta tööl olles tõesti mitte midagi ei tee ja kõlgutab ainult jalga, siis ta tõesti saab öelda, et temast ei sõltu mitte midagi ja temast ei ole mitte kellelegi kasu. Aga kui päris nii ei ole, siis on mu meelest ebaõiglane pidada oma tööle pühenduvat inimest mõttetu tegevuse harrastajaks.

Ma lähen isegi nii kaugele, et ma keeldun turundust mõttetuks pidamast. Kui te vaid teaks, kuidas te peaks näiteks toodete silte või mingite ettevõtete saadetud kirju lugedes pead murdma, mida kuradit teile öelda tahetakse… Ilma turundusinimesteta oleks maailmas mitu korda vähem lihtsasti mõistetavat ja väga olulist teksti. Te mõtlete ehk küll, et turundus, see võrdub tampoonireklaam ja vilkuv Delfi bänner, aga tegelikult hõlmab turundus väga palju muudki. Tarbijale tundub see iseenesest mõistetav, et kõik tekstid on lihtsasti arusaadavad. Aga need tekstid ei kasva puu otsas. Tihtipeale ei oska teenuse osutaja absoluutselt arusaadavalt kirjutada ja “tõlki”, kes selle kõik loetavaks teeb, on väga tarvis. Aga mis ma siin ikka… Igatahes ma keeldun arvamast, et ma teen mõttetut tööd. Ei tee! 🙂 Ma teen väga olulist tööd ja olen selle üle väga uhke.

Kuidas meeldida Margus Vaherile?

See pole mingi raketiteadus. Ta on sellest lausa raamatu kirjutanud. „Tee mehe südamesse“ on vist selle nimi.

Meil tuli täna naistega juttu tõe kuulutamisest. Sest see on ju nii populaarne. Tuleb Margus Vaher või Villu Parvet, paneb jala maha ja ütleb, kuidas elus asjad käivad.

Marguse raamat räägib naistele, kuidas mehed mõtlevad ja käituvad ning mida sellest välja lugeda. Võib-olla on seal teemasid veel. Minu meelest oli neil oma pundiga samal teemal ka mingi stand-up. Ise näinud pole, ei tea kommenteerida. Nüüd on asi must valgel kaante vahel.

Ma ei ole lugenud, ütlen ära. Lugesin katkendit. Aga mulle tundub, et see kõik on juba ammu tehtud. Ammu-ammu on naistele selgitatud, kuidas mehed mõtlevad ja kuidas nende käitumise põhjal on võimalik lihtsaid järeldusi teha. Tahab või ei taha. Ongi kõik. It’s that simple.

Margus kirjeldab ühes avaldatud katkendis, et on põmst 5 asja, mille järgi aru saada, kas mees sind tahab või ei. Toon need siinkohal ära:

  1. Deidil lepib ta kas kohe uue kohtumise kokku või saadab sulle pärast deiti sõnumi ja lepib läbi sõnumi.
  2. Tal pole sinu jaoks kunagi liiga kiire. Alati leiab aega, ükskõik kui busy mees ta ka poleks.
  3. Ta pingutab! Ta sõidab sulle…krt…taksoga Õismäele järgi, kui vaja! Ja saadab lilli näiteks.
  4. Ta tutvustab sind sõpradele ja perekonnale. Kohe. Ilma kõhklusteta.
  5. Ta chatib! Oi, ta chatib sinuga! Tunde ja tunde.

Algul loed ju läbi need asjad ja noogutad kaasa. Nojah, ilmselt küll. Vähemasti kui hakkad mõtlema neile meestele, kes sinust kunagi huvitatud on olnud. On küll mõningaid sarnasusi märgata. Kas nüüd kõik 100% just täpselt alati nii on olnud, aga midagi nagu ikka on ka. Kuigi mulle tundub, et sama hästi võiks nende 5 punkti asemel olla ka mingeid teistsuguseid punkte. Mille sügavam mõte on selles, et kui mees sinust huvitatud on, siis sa näed seda. Sa ei kahtle, sest oma käitumisega ei anna ta sulle mingit põhjust selles kahelda. Sa lihtsalt tead. Seda on kaugele näha, et ta on huvitatud. Vähemalt juhul kui tegemist on Marguse moodi mehega.

Ehk peab sellised asjad üle kordama noortele naistele. Tüdrukutele. Nii 19-aastastele. Meeste käitumise valesti tõlgendamine on probleemiks eelkõige selles vanuses. Ei saa kokku saada, sest vanaema kass just suri ära ja kodus jäi triikraud sisse. Või midagi sama napakat. Või kui mees ei helista või kõnet vastu ei võta, siis noore inimese pea mõtleb, et nüüd on küll midagi hullu lahti. Ilmselt on ta kas auto alla jäänud või on temalt just 2 sekundit tagasi telefon ära varastatud. Nii lihtsalt tulevad vabandused ja ettekäänded, millega enda silmis meest välja vabandada. Et miks ta ikka ei tee nii nagu parajasti vaja oleks.

Samas, kas see Marguse raamat ikka aitab neid noori naisi? Sest igasuguseid õpperaamatuid võib kirjutada, aga inimene kipub kõige paremini õppima oma vigadest. Ta teeb need prohmakad ise läbi ja õpib läbi haiget saamise, milliseid situatsioone elus ette tuleb.

Mida veel elu jooksul õpitakse? No ma julgen öelda, et näiteks seda, et kõik inimesed ei ole ühesugused. Mõni käitub ja mõtleb nii nagu Margus, aga mõni ei mõtle. Kujutage ette. Nii lihtsalt on. Mõni mees mõtleb hoopis teistmoodi ja käitub ka teistmoodi. Kui juhinduda Marguse raamatust, siis oleks ju päris error. Mis ma nüüd teen? Katkestan päeva pealt suhtluse? Võtan ette „we need to talk“ vestluse? Pettun mehes ja elus üleüldiselt?

Vanad naised nagu mina (ja veel vanemad) on mõnda suhet juba elus näinud. Kui nad võtavad need Marguse kriteeriumid ette ja mõtlevad tagasi praegusele või endistele suhetele, mille puhul nad on täiesti veendunud olnud, et mees armastas teda, kas nad saavad öelda, et jah, kõik Marguse välja toodud punktid pidasid paika? Kui päris kõik ei pidanud, kas see tähendab, et ta tegelikult ei armastanudki? Noh, kui suhe sai läbi, vabalt võis olla, et ei armastanud… aga kui tegelikult ikka armastas?

Mina vist ikkagi usun, et maailmas on olnud ka selliseid suhteid, mis kohe esimesest sekundist nii heleda leegiga põlema ei lahvata. Kuid jõuavad sellest hoolimata faasi, kus mees on armunud ja tunneb tugevaid tundeid. Aga see Marguse teooria tema puhul lihtsalt üks ühele ei kehti.

Lisaks on igasuguseid mehi, kes võivad kohati Marguse teooria järgi küll käituda, aga lõpuks pole naisest ikkagi huvitatud. Mul meenub üks vana klassivend, kes kunagi mulle tunnistas, kuidas ta kavatseb ühe konkreetse naise voodisse saamise nimel kõik vajaliku teha ja kohe ikka mitme kuu jooksul (nii kaua kui vaja, ütles ta). Kui seks käes, siis adjöö. Ja ta täpselt nii tegigi. Ma ei uskunud veel. Olin kindel, et annab veel alla, sest too tüdruk tundus üsna meelekindel. Aga ei. Ei andnud alla. Tegi kõike seda, mille Margus heaks kiidaks, ja siis jättis tüdruku ikkagi maha. Nii et too tüdruk poleks isegi sellest raamatust abi saanud. Sest mina väidan, et igasuguseid teooriaid võib välja käia, aga lõpuks peksab igaüks ikka isemoodi segast. Või mõtleb täiesti suvalisel hetkel ümber.

Ei kehti mingeid konkreetseid reegleid, mida teha tohib, mida ei tohi ja mida peab. Elu läheb ikka nii nagu läheb ja inimeste peadest mingit ratsionaalsust otsida muutub järjest suuremaks lolluseks. Eriti kui üritada üldistada või rääkida terve inimkonna nimel. Ma juba ammu ei suuda mingeid mustreid tuvastada. Tundub, et neid lihtsalt ei ole.

Mis aga ei tähenda, et järjest rohkem teooriaid ei ilmuks. Igaüks tahab ikka oma tõde kuulutada. Jälle kraamitakse mingid käsulauad välja, kraabitakse aga reeglid sisse ja kukutakse lehvitama. On ju hea, kui sellega veel pappi ka teenib. Ja inimesed loevad, mõni noogutab innukalt kaasa ja mõni asub veel järgimagi. Aga tegelikult? Ei tea… 🙂

Kindlasti on see raamat tore lugemine. Nagu paljud raamatud on. Aga kas see päriselt teeb sind suhete alal targemaks? Saad sa nüüd teada, mismoodi peab käituma, et oma süda usaldada sellele, kes seda ka päriselt väärt on? Tõenäoliselt ei saa. Aga sa saad teada seda, kuidas Margus Vaherile meeldida. Või kas sa juba meeldid. Asi seegi.

*Ma olen Margusega ainult mõne üksiku korra kokku puutunud ja ma teda läbinisti ei tunne. Aga tundus tore inimene.