Ma olen võlgu

Lubasin teile ju ükskord ammu, ca 100 aastat tagasi, kui ma kolisin, et ma panen paar pilti võib-olla. Klaarime ära siis.

Panen kaks pilti. Ühel pildil on näha minu köök. Teisel pildil elutuba. Sest mul on 2-toaline korter, millest üks on avatud köögiga elutuba.

20180522_201417

Köök

20180522_201513

Elutuba

Appi kui udused said. Üldse ei viitsi uuesti kah pildistada.

Aga muidu siuke siis ongi. Põhitoon on valge, mis on mulle alati väga oluline. Aktsenti annab siis ka muu värk. Puit ja asjad. Ehk et kõik, kes te mitmeid kuid tagasi ütlesite, et ma olen püstihull, kui ma kaalun moodsasse majakarpi kolimist, siis nüüd peaks teil mu pärast küll hea meel olema. Ei olegi igav eurokarp 🙂

Mulle meeldib see, et mul on täiesti oma välisuks. Astun õuest oma väiksesse esikusse ja puha. Maja on mul ka väga väike. Ei ole palju naabreid. Need, kes on, on vähemalt enamuses ülimuhedad. Julgen seda öelda, sest käisin just ühistu koosolekul. Tavaliselt on ühistu koosolekud sellised kohtumised, kuhu ei taha minna. Sest kes see viitsib. Lähed kohale ainult selleks, et äkki õnnestub mingi idiootsus ära hoida. Muul põhjusel mitte.

Meil oli väga lahe. Üks naabrimees tõi kodust küpsiseid. Päevakord oli ja seda me ka arutasime, aga jutt kiskus kogu aeg kuhugi mujale. Kes rääkis, et läheb homme Peterburi ooperisse, kes ütles, et käis saarel ja Tätte vedas üle mere ainult eeldusel, et kuuleb kolme roppu anekdooti. Lisaks kuulsin lõbusaid lugusid vanast ajast. Kuidas üks verise peaga soomlane meie ühistu esimeest linna peal jälitas, sest tahtis iPadi laenata, kuna ööseks kohale veetud prostituut oli ta paljaks varastanud. Ei, jutt ei käi mingist Kopli urkast 😀 Siin nimelt oli mingi korter ühele sommile välja üüritud. Arvake ära, milline korter.

Nii et minu naabritel tundus olevat väga hea meel, et lõpuks ostis korteri inimene, kes päriselt ka ise siin elab. Eelmised omanikud ei olevat tükk aega elanud.

Hästi huvitav on autoga enam peaaegu mitte kuskil käia. Auto seisab hoovis ja on olemas, kui teda vaja läheb, aga asi selles, et enam väga ei lähegi. Ma pole väga kuskil käima ka pidanud. Poes käin jala, tööl (kui käin) käin jala. Kasiinosse lähen autoga, kuna öösel pimedas ei julge ma jala kõndida, isegi mitte 1 km. Ema juurde lähen ka loomulikult autoga. Aga näiteks panka või Teliasse või Kaubamajja saan minna jala.

Täna käisin kontoris ja mõtlesin, et panen üle saja aasta kontsad jalga. See oli küll loll otsus. Isegi seda 1 km käia oli päris piin. Pikemat maad ei oleks mitte mingil juhul suutnud. Kuidas ma seda kõike noorena tegin, sellest ma aru ei saa. Võib-olla on lihtsalt jalad vahepeal suuremaks paisunud, sest kui koju jõudes kingad jalast võtsin, oli mul lausa meeletult valus. Eks ma proovin homme teisi kingi.

Ja vot selline elukene mul ongi. Uues kodus. Kus ma olen juba väga ilusti ära harjunud ja kus on igati mõnus olla. Kõik sõbrad, kes on külas jõudnud käia (ja neid ikka on juba olnud), on mu ostu heaks kiitnud 🙂

Advertisements

Nutt aitab

Mul on nii, et mõnikord tuleb ventiili järele anda ja vahepeal sisse kogunenud nutt välja lasta. Ma pole aega mõõtnud, et kui sagedaste intervallidega see käib, aga umbes paar korda aastas vist ikka tuleb ette.

Eelmise nädala lõpus tundsin rahutust. Et kuidagi nõme on olla. Mitte miski ei rõõmusta. Üritasin välja mõelda, mis võiks olla see, mis tuju veidikenegi parandaks. Mitte midagi ei tulnud pähe. Ei rõõmustanud mind koerad vajalikul määral ega suutnud ma ka end välja jalutama minema sundida. Mõtlesin, et äkki peaks siis kinno minema? Ei. Mõte sellest, et nüüd ma peaksingi elus esimest korda üksinda teiste inimeste sekka kinno minema – sellises olekus – tundus halb. Äkki midagi head süüa? Ei, mõttetu, ei koti.

Istusin siis kodus nagu vana konn. Ja mõtlesin, et kuidas see küll laheneb. Vaatasin telekast prints Harry ja Meghani filmi. Loomulikult hakkasin pillima. Sest ilus armastuslugu. Siis tulid muidugi mõtted, et näed, minul ei ole muinasjuttu…

Ja oligi hea ennast haletseda. Nii sellepärast kui ka igasuguste muude asjade pärast. Tundus, et ma olen üks suur sitt, kellel pole mitte midagi ette näidata. Muudkui niisutasin diivanil paberkäterätte ja kui film läbi ja rull otsa saanud, läksin magama. Teadsin, et pärast head nutumaratoni on järgmisel päeval hoopis teine tunne – hea värske olla, emotsioonid välja lastud.

Pühapäeval ärkasin aga üles ja tunne ei olnud kröömikestki parem. Hullem ka ei olnud. Sama õudne kivistunud tömp ja raske oli olla. Päeva saatsin mööda koristades. Küürisin ja möllasin, endal suu kriips.

Õhtul rääkisin ühe sõbraga juttu ja siis alles hakkasin taipama, milles asi. Ma olin nutnud valel põhjusel. Mul ei ole tegelikult mingit muret sellega, et mul pole muinasjutte. See on kõik väga okei ja tegelikult ei kurvasta mind. Mul oli sees üks teine tömp, mis tahtis analüüsi ja lahtimõtestamist. Samal ajal kui ma seda sõbrale rääkides lahti harutasin, viskas pildi ikka väga uduseks. Siis tulid õiged pisarad, mis voolasid ikka nagu multikas. Tuli ka see häälega nutmine. Mitte et tihud vaikides, pisaraid põselt ära kuivatades. Mkmm. Ikka niimoodi, et ööääääää-ööööööööööhhh….. Teate küll.

Kartsin, et nüüd tuleb äkki jälle psühholoogi juures hakata käima. See mõte ajas mind veelgi hullemini nutma. Ma ei karda psühholooge, aga ma tõesti ei taha mõelda, et ma pean aastatega sisse parkunud ja paakunud saasta hakkama välja koukima. Sellega tegelema. Võib-olla veel ka päris elus mingeid samme astuma. See mõte kohutas mind.

Õnneks läks aga nii, et kui ma järgmisel päeval ärkasin, olin nagu uuesti sündinud. Ei mingit pinget. Mitte mingit valu ja vaeva. Ma olin õige asja pärast ära nutnud. Nüüd on jälle tükiks ajaks rahulik. Olin väga rõõmus. Olen jälle endine. Olen huvitatud sõbraga jalutama minekust ja võib-olla lähen varsti ka üksi kinno. Nii hea on olla.

Kinoga on muidugi see asi, et kui satun seal vaatama kurba filmi (ja kõik draamad ju on), siis ma lasen seal ka pisara. Väga ei tahaks, sest silmavärv läheb laiali ja äkki mõni näeb. Ei ole vaja noh. Samas üks mu sõber tunnistas hiljuti, et tema küll nutab kinos. Sest siis pole muul ajal vaja. Ja minu meelest oli see kõige ägedam asi, mida keegi mulle mitme aasta vältel öelnud on.

Kui tihti teised inimesed nutavad? Kas seda tönnimist on lihtsalt vahel niisama vaja? Või peab teil ka olema õige põhjus, miks nutta. Sest muidu ei mõju sama efektiivselt.

Öised mõtted

Näete, üldse ei ole jõudnud teile pilte teha ega mitte midagi. Sest ma töötan kogu aeg. Eelmisel nädalal tegin lisaks tavatööle 33 tundi lisatööd ja sel nädalal kõigest 20 tundi lisatööd. Nii et saan vast andeks.

Just praegugi tulen kasiinost ja kuna und ei ole (ma jõin liiga hilisel kellaajal kohvi), siis panen paar sõna blogisse hoopis.

Nii raske on, kui ei ole saanud isegi korralikku Eurovisiooni reportaaži teha. Vaatasin mina ikka mõlemad poolfinaalid ära, aga finaali ei saanud vaadata, sest olin kasiinos. Niivõrd-kuivõrd ma muidugi nägin, sest ühel hetkel pandi seal ka kogu värk suurele ekraanile. Nii et ma nägin, kuidas Eesti laul välja kukkus.

Puhtalt kukkus välja, selle osas ma ei saa midagi halba öelda. Aga minu isikliku maitse jaoks jäi kuidagi uimaseks. Tempo oli nii aeglane ja veniv. See laul tundus mulle päriselt pikem kui ühegi teise esitaja lugu. Selles valguses on 8. koht väga hea tulemus ja nuriseda ei ole küll millegi üle.

Üldsegi. Mis lood mulle siis meeldisid? Meeldis Soome, kui ma ausalt ütlen. Kuulsin seda esimest korda poolfinaalis ja pärast saadet ikka kummitas tükk aega. Järgmisel päeval kummitas ka ja ma pidin lausa Youtube’ist kuulama, sest noh…meeldis miskipärast.

Ja kui nüüd täiesti ausalt hingelt ära rääkida, siis selle Iisraeli loo refrään mulle ka meeldib. Poolfinaalis esimest korda kuuldes oli see rampa-pa-pauu ää-tšiki-öö-üü-ää veits võõras, aga refrään oli nii mõnus eurolaululik hullus, et see hakkas sümpatiseerima. Homme kindlasti kuulan kodus Youtube’ist ja tantsin kaasa.

Mu arust parem valik kui Küprose seksitantsija. Ilusa kehaga naine ja huvitav kostüüm, aga ma oleks eelistanud, et kostüümi kõhuosa on ka kinni. Siis oleks asjas mingit stiili olnud. Ilma kõhukatteta oli veidi liiga porno.

AGA!

See porno ei saa ligilähedalegi teisele seksishow’le, mida täna näha õnnestus. Kasiinos esines täna Liis Lemsalu. Ma pole teda varem esinemas näinud ja ma pidin šoki saama. Mitte kriiskavast häälest, mis veidi mööda oli, ei, selles polnud asi. Jutt siis ikkagi laval toimunud erootilisest ettekandest. Tantsutüdrukud riietati teiseks setiks siukestesse strippari kostüümidesse, et minul hakkas saalis viibijana piinlik. Tants oli loomulikult ka vastav. Jalad harki ja väänlemine. Eks ma ole muidugi kade, nagu ikka öeldakse, kui ilusa naise puhul midagi öelda julged. Aga andke andeks…see oli päris jube.

Kindlasti oli saalis palju mehi, kellele see kõik meeldis. Ja purjus naisi, kellel oli kõigest juba päris suva. Ent oli ka mehi, kellele ei meeldinud. Ma ise rääkisin ühega. Kui turniiril paus hakkas, tuli ta õue, et mitte viibida selles kõrvulukustavas kisas ja labase seksishow keskel.

Ta mainis, et isegi pokkerilauas istuvatele vanameestele käis kogu see värk närvidele. Tahaks ju mängida ja rahulikult mõelda. Aga ei saa, kui müra on nii vali, et ainus asi, mida teha tahaks, oleks žetoonid all-ini lükata ja pageda, kus kurat. Ei leevendanud asja ka laval välkuvad poolpaljad, rihmades tagumikud.

Kui ma reede öösel tööl olin, siis esines Koit Toome. Ja Koit ei teinud seksi-etendust. Ta laulis. Ta on täiesti teine klass. Ta on päriselt laulja. 100% puhtalt lauldud lood ja üldse mitte piinlik esitus. Ka publik hindas teda rohkem. Koit plaksutati lavale tagasi lisalugu tegema, mida ei saa öelda tänase esineja kohta. Eks see räägib enda eest.

Mida kibestunut mul siis veel öelda on? Võib-olla mõne euroloo kohta ikkagi oleks? Näiteks Tšehhi laul oli minu meelest nii halb, et mina ei saa üldse aru, miks see laul poolfinaalist edasi sai. Vot nüüd sai küll kõik 😀

Mis laule te siis eurokatest uuesti kuulaksite?

Kuidas ma sõnu söön

Ma lubasin kirjutada lähiajal sellest, kuidas ma oma sõnu söön. Ideeliselt võiks oodata veel nädalakese selle kirjutamisega, aga ei suuda 😀

Ma olen üldiselt kogu aeg olnud selline inimene, kellel on väga tugev enda arvamus. Vähe sellest, ma leian, et see arvamus on ka üks õigemaid ja paremaid arvamusi üldse, sest kui see nii poleks, siis mis hea pärast ma niimoodi üldse arvaks! Aga et sellestki veel vähe poleks, siis ma kipun oma raudkindlat arvamust mõnikord ka muutma. Ja kui ma uue arvamise omaks olen võtnud, arvan jälle, et teistmoodi ei ole võimalik arvatagi ja võib-olla olen sisimas üldse äragi unustanud, et varem ma nii ei arvanud. Olen selline, midagi teha pole. Sõbrad on harjunud.

Üks viimaseid väga kindlaid arvamusi oli mul seoses kinnisvara soetamisega. Minu sõber müüs mõnda aega tagasi korteri maha ja hakkas mõtlema, kuhu ja milline uus osta. Ta kiikas kesklinna kortereid ja mina muidugi ütlesin, et ära ole loll, mis sa sinna kesklinna ronid! Seal on kõik nii ülehinnatud ja mõttetu seal autode vingu sees istuda. Lärm on ja palju inimesi, väkk. Õudne mõte, vaata ikka midagi muud ja kuhugi mujale, kesklinn on jama. Tal oli kindlasti häid argumente, miks kesklinnas elada, aga ma arvatavasti ei võtnud teda kuulda, mistõttu ma ei mäleta tema vastuväiteid. Võimalik, et ta ütles, et siis ei pea autot olema ja selle peale ma naersin ta nii kõvasti välja, et ei suutnudki edasi kuulata.

Aga siis ma hakkasin ise kodu otsima. Piirkonna osas ma teatavasti välistasin ainult Lasnamäe. Kuigi ega ma neid kesklinna piirkonna kuulutusi ei sirvinudki. Mõtlesin, et kõik on hirmsad urkad, kui need minu eelarvele vastavad ja kui ei vasta, pole mõtet vaadatagi.

Üks päev ma kirjutasin ju ka blogis, et hea lahendus kodu osas võiks tulla näiteks homme. Päris homme ei tulnud, tuli hoopis üle-ülehomme. Close enough. Üks mu sõber pani mulle Skypes lingi ühele korterile. Vaatan mina pilte ja mõtlen, et jaaaa, see mulle küll meeldib. Ainult hind oli veits kõrgem kui ma algselt olin plaaninud korterile kulutada. Aga pildid olid ju nii nunnud. Otsustasin vaatamise kokku leppida.

Kesklinna osas hakkas vastumeelsus hajuma. Et mis ta siis hea variant pole!? Mõtle, kui ma tahan seda välja üürida, mis raha ma labidaga kokku ajama hakkan! Kui ma müüa tahan, ma saan ju selle endiselt väga hea hinnaga maha müüa, sest südalinna korterid on alati hinnas (jah, just, südalinn on see). Pealegi on kuidagi normaalne tsiviliseeritud tunne, kui saab edaspidi inimestega kesklinnas kohtuda, ilma et peaks tüütult autoga kohale ronima. Ja veini saab juua. Kodust hea isegi teatrisse või baari jalutada. Kesklinna kolimine tundus….parim mõte, mis mul iial tulnud!

Käisin ka ühte mitte-kesklinna-korterit vaatamas ja seal ei tekkinud mingit tunnet. Kuskil Mustamäe taga otsas oli see korter. Üldiselt vastas minu nõudmistele, aga sees ei olnud üldse õiget tunnet. Oli ainult tunne, et jama – pliit on siin mingi vana kärakas ja nõudepesimasinat ka pole. Pealegi tundus, et see on linnast nii kaugel, et sinna ei tule mulle mitte ükski inimene isegi külla. Omanik üritas muidugi asja ilusaks rääkida, et kohe akna taga on loodus ja loomad. Loodus-šmoodus. Ei taha sinna kaugele 😦

Siis läksin seda kesklinna korterit vaatama ja tunne oli hoopis teine. Tunne oli siuke, et oh kui mõnsa siin on – põrandad soojad (põrandaküte!) ja kõik on olemas ja…mis see nõudepesumasin mul siis muretseda pole! Teine suhtumine kohe, eksole.

Saatsin teisele maaklerile kirja, et kahjuks ei ole ma nõus ostma, kuna hind, mida küsiti, oli absurdne ja tunnet mul ka ei olnud. Olgu, temale ütlesin lihtsalt, et tunnet pole. Ta tänas viisakalt. Siis rääkisin kiiresti pangaga juttu ja sain vastuse, et jah. Siis ütlesin teisele maaklerile summa x ja sain vastuse, et jah. Siis ajasime pangaga asja ametlikuks ja nad vastasid uuesti jah. Ja siis täna ütlesime kõik pidulikult notari juures jah. Nii et mina ei ole enam kodutu 🙂

Paar tähtsat kokkuvõtet viimase aasta sündmuste kohta:

  • sain pangast laenu, mille intress on väiksem kui oli eelmisel laenul
  • sain endale korteri, mis on väärtuslikum kui see, kus enne elasin

Lõpp hea, kõik hea 🙂

Sisse kolin ma vähem kui nädala pärast ja siis ma võib-olla teen teile mõne pildi ka 🙂

Politseis saab sõimu

Aeg-ajalt tuleks ikka lugeda enda vanu blogipostitusi, et saaks infot selle kohta, kuidas asjad käivad. Sest on asju, mis nelja aastaga näiteks ei muutu.

Mina ja riigistruktuuridega asjaajamine… Käisin ID-kaarti tegemas. Ükskord varem käisin passi tegemas.* Mitte midagi muutunud ei ole. Ikka saab sõimu, vahet pole siis, mis sa seal teed.

Kuna selles asutuses on kogu aeg palju rahvast, tuleb mõistagi hommikul vara juba kohale minna. Ma jõudsin mõned minutid pärast avamist ja selleks ajaks oli Tammsaare esinduse juures juba eeskujulik saba looklemas. Sisse lasti jao pärast ja järjekorra-aparaati opereeris politseiniku kostüümis tädi.

“Mida Teile?” kõlas väga konkreetne ja veidi tõre küsimus.

“Sooviks ID-kaarti teha.”

“Tulite järgi või soovite teha?”

“Teha.”

“Foto on tehtud?”

“Ei ole.”

“No siis fotojärjekorda, palun.” Ikka sellisel etteheit-neurootilisel toonil. Et NoSiisFotoJärjekorda on öeldud kõrgel kiledal häälel ja palun on madalal toonil.

 

Ootan mina seal fotojärjekorras oma korda. See kah ju liiga kiiresti ei liigu. Samal ajal jõuab mingi mees järjekorra-aparaadi ette.

“Mida Teile?”

“Dokumendile tulin järgi.”

zzzzzt (laseb numbri välja)

“Mul on see….aeg kinni pandud.”

“No miks Te kohe ei öelnud? Siis pole numbrit ju vaja. Andke tagasi! Mina ju ei tea, et Teil aeg oli…”

“Aga küsige siis… Mina ju ka ei tea, kuidas siin asjad käivad, olen esimest korda…”


“Mida Teile?”

“ID-kaarti tahaks teha.”

“Foto on tehtud?”

“Ei ole.”

“Siis fotojärjekorda! Aitäh. Head aega.”

Hea et veel vanaprouale selja tagant kätega hoogu ei lükanud…

Muahhahahaha… vähemalt ei saanud mina õiendada. Vedas.

Kuigi ma polnud veel dokumenti kätte ka saanud, alles tegema tulin ju. Ulatan teenindajale juhiloa, küsides, kas see sobib. Ja see sobib. Tore. Ajame asjad korda, maksan oma kiirdokumendi riigilõivu (#absurd) ära ja komberdan minema. Ainult 2 tundi läks.

Juba paar tööpäeva hiljem tuleb e-kiri, et dokustaat valmis, võite järele tulla. Vau, nii kiiresti, olin üllatunud. Uuesti Tammsaarde läinud, on kell nii palju, et juba tohib ise nuppe näppida ja endale järjekorranumbrit võtta.

Oma korda tuleb aga ikka suht kaua oodata.

Liginen lauale ja ulatan juhiloa. Võetakse vastu, uuritakse nime jne, ühe käega juba klaviatuuril asjatades.

“Teil DOKUMENTI pole või?”

“Mis mõttes dokumenti?”

“No ID-kaarti või passi või?”

“Ma tulin ID-kaardile ju järele, kuidas mul olla saab?”

“No vana ID-kaarti või midagi.”

“Aga see ei kehti ju enam.”

“Ja mis siis?”

Ulatan siis ID-kaardi, ise suht hämmingus. Ei teadnudki, et juhiluba nii mõttetu plasttükk on, et seda isegi dokumendiks ei arvata. Ja seda ma ka ei teadnud, et kehtetu dokument üldse kaubaks läheks. Eeldasin, et seda ulatades saan sõimu, et miks ma pakun dokumenti, millel puudub igasugune väärtus ja mis ei tõesta mitte midagi, sest see on kehtetu? Vean kihla, et oleks kohe ulatanud, oleks just nii öeldud. Oleks passi andnud, küsinuks ta: “See on reisidokument. Kas Te olete oma arust reisil?”

Fakt on see, et PPA-s saab sõimata. Või mingi märkuse. Et sa saad seal käia ilma vingumist kuulamata, see on tõenäoliselt välistatud. Nüüd mõnda aega ei peagi ma sinna minema, kuigi pass tuleb ühel hetkel ikkagi ära uuendada. Õnneks siis on 5 aastat rahu.

Aga mis muidu uut? Varsti postitan loo sellest, kuidas ma oma sõnu pean sööma 🙂 Aga enne veel varugem natukene kannatust. Varsti.

*Seal vanas postituses on kirjas, et minu juhiloa pildil justkui poleks Miss Universumit. Ma ei tea, olen aastatega pehmemaks läinud või hakkab silmanägemine hägustuma, aga täna vaatasin, et raskelt ilus naine oli seal peal. Võta nüüd kinni.