Sisekujunduse kursus

Paar kuud tagasi avanes mul võimalus minna kursusele. Sain valida midagi, mis tunduks hinge kosutav ja samas praktiline. Täpselt nõuetele vastas Õpetajate Maja huvikursus Kodukujundaja ABC.

Nagu tükk aega tagasi Karjala piruka õpitoas, pidin seegi kord kursusele minema üksi. Polnudki õudne! Enamik olid üksi, vaid mõned olid tulnud sõbrannadega koos.

Kursus pidi koosnema kaheksast kohtumisest, üks kohtumine kestma 2 tundi. Olin väga põnevil, et mida siis räägitakse. Esimesest tunnist ei jäänud peaaegu mitte midagi meelde, hästi üldine ja abstraktne oli kuidagi. Kujutasin ette, et ülikooli sisekujundust õppima läinud alustavad sellest A-st ja B-st ja abstraktsetest seostest, aga huvikursusele tulnuna ajas see mind veits toolil nihelema – ma tulin ju ikkagi väga praktiliste teadmiste järgi.

Kursust andis üks hästi armas ja tore naine, kes tunnistas, et ta pole enne ühtki kursust juhendanud ja selles mõttes oli see õppeprotsess ka talle. Ja ta läkski iga korraga üha paremaks.

Esimesel kahel tunnil oli tal probleeme ajast kinni pidamisega – mõlemad kohtumised venisid pikemaks kui 2 tundi, mis osadele ei sobinud. Oma aeg kulus ka tutvumisringile, kus igaühel paluti öelda, mis ametimees ta on, kuidas ta kursusele sattus ja millised ootused tal on. Olgu öeldud, et rääkima pidi 20 osalejat, ehk et sellele kulus kokkuvõttes ilmatu aeg.

Samas oli põnev ka. Näiteks üks naine ütles nii: “Ma mõtlesin, et milleks maksta 1000 eurot ja võtta sisekujundaja, kui ma saan maksta 100 eurot ja tulla siia.” Geniaalne! 😀 Sest tõepoolest, sisekujundaja palkamine on kallis lõbu. Samas kui kursusel saad ise targemaks ja võid juhendajalt, kelleks on professionaalne sisekujundaja, iga kord erinevate teemade kohta tasuta nõu küsida.

Ega tõeliselt põnevaks läkski alles siis, kui meie kohtumised ei toimunud mitte Õpetajate Majas, vaid erinevates salongides ja keskustes, kus meile räägiti teooriat, aga demonstreeriti ka ette või lasti käega katsuda.

Esimesel visiidil külastasime Tikkurila Värvikeskust. Vot seal istudes ja kuulates tundsin, kui kuradi kehvasti ikka oli, et ma seda kursust polnud enne kodu ostmist võtnud. Kuulsin seal struktuurvärvidest ja ka nägin, kuidas neid paigaldada. No jumalast vinge asi, millest ma enne kohe mitte midagi ei teadnud. Oleksin remonti alustades sellistest võimalustustest teadnud, oleksin surmkindlalt ühel seinal struktuurvärvi kasutanud. Näiteks elutoas. Nii ägedaid võimalusi on tänapäeval. Aga oma teadmatusest tegin lihtsalt igavad tavalised värvitud seinad…

Teine ahhaa-moment oli valgustite poes, kus meile räägiti LED pirnidest ja valgustitest üldisemalt. Kui enne olin ma täielik LEDi vastane, siis nüüd, teades rohkem LEDi omaduste kohta ja osates paremini hinnata pakendil olevat infot, ei ole mul LEDi vastu mitte midagi. Kui hästi otsida, leiab ka halogeenlambile võrdväärse LEDi, see ei ole sugugi võimatu.

Lisaks tutvustati meile LED pirne, mis on tavalise lülitiga dimmerdatavad. Kujutate ette, on olemas sellised pirnid, mille võid keerata lambi sisse ja täiesti tavalist lülitit plõksutades ise valida, kas toas on valge või veidi pimedam! Vot selliseid pirne meile valgustite poes näidati ja ilmselgelt tormasin ma kohe sellele järgneval nädalavahetusel Bauhofi pirne otsima 😀 Sain ka!

Küastasime ka köögisalongi ja tekstiilikauplust, millest ma põgusalt juba ühes eelmises postituses kirjutasin. Viimases oli metsik hulk erinevaid kangaid, seal võib täitsa hulluks minna. Aga ilmselt orienteeruvad poes töötavad nõustajad kõigis neis kangahunnikutes hästi ja usutavasti leiab midagi ka mõistliku tasu eest. Sest palju, mida seal nägin, oli minu jaoks selgelt liiga kallis. See-eest kohutavalt ilus!

Viimaseks tunniks tuli ikka ise kah käsi mustaks teha. Nimelt oli soovitatav, et viimaseks tunniks panevad kõik enda kodu või vabalt valitud projekti põhjal sisekujunduse plaani kokku. Plaani võis joonestada paberkandjale või arvutisse. Mitmed tegid paberile, aga mina näiteks nikerdasin arvutis. See oli ka paras huumor, sest ega keegi mulle ju vastava programmi kasutamist õpetanud ei olnud. Pusisin iseseisvalt ja tegin valmis mingi eriti varesejalgse joonise, aga vähemalt tegin midagi! Panen teile ka naermiseks välja 😀

korteri plaan

Nagu 10-aastane oleks Paintis soperdanud, eksole 😀 Aga tegelikult läks sinna hulk vaeva ja vähemalt ruumide suurused vastavad päriselulistele mõõtmetele (vähendatud kujul siis). Ja imelikult vildakas on see sellepärast, et programm lubab joonistada kolmemõõtmeliselt, aga mina tahtsin kahemõõtmelist ja kuna oskusi polnud, ei jäänud mul muud üle kui kruttida pealtvaatele nii sirgelt kui võimalik. Mingeid päriselus kasutatavaid sümboleid ma loomulikult ka ei leidnud ja tegin kõik vaba käega ise.

Mõned inimesed ei olnud midagi valmis teinud. Saan ka neist aru, sest kõigil on ju kiire elutempo ja ehk tõesti ei leitud aega nikerdamiseks. Kuigi vahel on ju tore lõigata ja kleepida, võttagi endale meisterdamiseks aega. Lapsena meeldis meile kõigile ju liimida ja meisterdada, vaevalt see kihk igaveseks kadunud on. Kõiki ettekandeid kuulati põnevusega ja kui kellelgi oli ideesid vaja, pakuti neid üksteisele lahkelt välja. Nii tore grupp oli meil tegelikult!

Mul on väga hea meel, et sellel kursusel osalesin. Tunnen, et sain tõesti sisekujunduse teemadel targemaks. Hea küll, praeguses kodus ma väga põhjalikke muudatusi tegema ei hakka, aga samas kes teab. Kui ma siia pikemaks jään, võiks ju köögi välja vahetada ja teha midagi tõeliselt ilusat.

Praegu on ainus konkreetne plaan tellida mingil hetkel elutuppa kardinad. Sain kursuse juhendajalt hea soovituse, kuidas oma topakas nurgaaken kardinaga katta, nii et see toale ka midgi juurde annaks ja ma usun, et kui see tehtud, muutub kodu kohe palju kodusemaks.

Nii et kõik, kes te pole veel kodu ostnud või remontinud, aga plaanite seda mingil ajal teha – olge targemad kui mina ja võtke väike sisekujunduse kursus, see annab teile juurde hästi palju põnevaid ideid ja julgust need ka pärast ellu viia.

Aga kes ta päriselus on?

Väga harva, kui WordPressi statistika otsingsõnu näitab. Tavaliselt näitab otsinguga blogisse jõudmiste arvu, aga mis sõnadega jõuti, seda mitte. Ükskord siiski nägin, et keegi oli guugeldanud: kes on kristallkuul?

Huuh, pean tunnistama, et suhteliselt kõhe hakkas. Ma ei varja kiivalt oma isikut, aga samas ma ei pea vajalikuks ka end igal võimalikul viisil eksponeerida. Kes teab, see teab ja kes ei tea, sellel ei olegi vaja teada.

Miks on mõnel nii hirmus tung teada saada, kelle blogi ta loeb? Kui ta loeb blogi ja see pakub talle mingit naudingut, miks ta ei võiks leppida lihtsalt selle infoga, mis avalik on? Mida see paremaks teeks, kui ta saab kirjutajale näo ja nime? Eeldusel, et tal pole tungivat põhjust autori poole mingi pakilise küsimusega otse pöörduda. Ma ei mõista seda. Sest reeglina on ka blogides mingi meiliaadress üleval, soovijad kirjutagu sinna.

Hakkasin nuputama, kui paljusid loetavate blogide autoreid ma ise tunnen/tean. Võtsin Feedly ette ja selgub, et enamiku blogijatega olen suhelnud ja tean neid nimepidi. Kas ma olen nime teda saanuna kohe guugeldama asunud ja perverssel moel jälitanud? Ei ole. Ma ei tea, millised need inimesed välja näevad (juhul kui nad pole endast blogisse pilte postitanud või me pole päriselus kohtunud) ja ma ei tea, kus nad keskkoolis/ülikoolis käisid jmt.

Neid, kelle nime ma ei tea, ei ole ma ka ööund kaotades meeleheitlikult guugeldanud* ja üritanud otsi kokku viia. Ma leian, et see tegevus on pisut haiglane isegi.

Blogijad ja lugejad, kas teile on oluline teada (teise) blogi taga olevat isikut nime- ja nägupidi? Kui jah, siis miks?

*Ühe erandiga. Üks blogija tegi ühes postituses enda nimest anagrammi ja vot see vallandas küll otste kokkupaneku. Ja ma tunnistan, et see oli minust perversne. Õnneks me saame hästi läbi ja mul pole plaanis tema isikuandmeid kuidagi koledasti kasutada.

Käärid

Liiga tihti kipun ennast teistega võrdlema. Mingi napakas tung on aru saada, kuhu ma kuulun ja milliste tunnuste alustel.

Raha on tunnus, mille alusel lihtne inimesi kihtidesse jagada.

Sellega seoses mõtlen vahel meie riigis valitsevatele “suurtele kääridele”.

Lugesin jälle Perekooli. Miks ma seda loen? Sest kuidas ma muidu teaks, et on olemas inimesi, kelle jaoks on 5-eurone ootamatu väljaminek kuu eelarvet kõigutav. Või naistest, kes saavad palka 3000 neto ja kelle mees teenib iseenesestmõistetavalt 4000 neto. Ma ei tunne päriselus selliseid inimesi. Vähemalt enda teada.

Seekord sattusin lugema inimeste säästunippidest ja elementaarsetest asjadest, mida endale lubada ei suudeta.

Oli palju huvitavat infot. Arvamusi, millele kaasa noogutada, aga ka mõtteid, mis läksid nii sügavasse koonerdamise ja kokkuhoiu maailma, et mõjusid kentsakalt. Kujutate ette, et mõni ütleb, et voodipesu võib vabalt olla auguliseks magatud, sest vahet pole ju? Et augud saab ju kinni õmmelda… Või tehakse süüa pottides-pannides, mille teflonkiht ammu maha kulunud (sisse söödud), aga minema ei visata, sest uusi ei jaksa osta… Üks kirjutas, et laeb telefoni ainult töö juures, kodus vaid nädalavahetusel 😀 😀

Eriti võõralt mõjus palju loetust seepärast, et ma käin ühel sisekujunduse kursusel (millest varsti ka kirjutan), mille raames oleme külastanud mitut sisustussalongi. Viimane kord käisime kodutekstiilide salongis. Meile tutvustati kohutavalt kauneid kangaid ja tapeete. Mingi kanga (või oli see tapeet?) kohta küsiti hinda ja vastus kõlas, et see ei ole meie kõige kallim toode….maksab 200+ eur meeter.

Samas räägitakse juurde kardinatest, mis paigaldatud kuhugi x kohta ja mis olid 7 meetri kõrgused (materjalikulu juba mitutuhat eurot…). Või luksuslikust seinakatte materjalist, mille ruutmeetri hind on 1000 eurot. Ehk et meil Eestis on elutube, mille kardinate maksumuse eest saaks mitu minu autot 🙂 Ja tavalises mõõdus seinu, mille kattematerjalile kuluva raha eest saaks maksta aasta jagu minu kodulaenumakseid…

Paneb mõtlema, kui erinevates maailmades me siin ühes Eestis koos eksisteerime.

Ka inimeste mõttemaailmad on nii erinevad. Ühes mainitud Perekooli teemadest kurtis keegi naisterahvas, et teda ajab nii närvi, et ta ei suuda täiskohaga tööl käies endale elementaarseid eluks vajalikke asju osta. Asjad, millest ta unistas, olid (mõttetult) kallid. Nii liikusid elementaarseteks inimõigusteks 600-eurone madrats, kallis ihupesu, kallis voodipesu ja veel mõned asjad.

600-eurone madrats… Minu jaoks kõlab see lausa ülima rumalusena. Miks peaks ühe madratsi eest nii palju maksma? Olgu, kui sul tõesti raha nii palju on, et lausa uputab, siis muidugi. Aga kui sul ei uputa sugugi. Kui sa ei saa iga kell poodi minna ja osta endale näiteks 200-eurost voodipesukomplekti. Või isegi 70-eurost. Mis vägi sunnib siis unistama 600-eurosest madratsist kui eesmärgist, mille poole püüelda? Kas tõesti ei leidu raha kasutamiseks ühtki paremat moodust?

Pole minu asigi, selge see, aga tahes-tahtmata ma loen ja mõtlen, et kas minu mõttemaailmas on mingi nihe, et ma ei saa aru. Kas ma mõtlen liiga väikselt…väikekodanlikult? Minusugusel madalalennulisel, kes magab juba kuuendat aastat 100-eurosel IKEA madratsil, ei ole ilmselt lootustki kunagi jõuda 1000-euroste seinakaunistusteni, ega vist?

 

Verona klaperjaht

Kurat, ma ju lubasin, et rohkem laulust ei kirjuta. Aga ei saa lihtsalt!

Lugesin Niineste Sirbi üllitist ja ärritusin. Mis teema on, et Verona võidu pärast nüüd selline klaperjaht lahti läks ja kõik nii kohutavalt pettunud ja haavunud on? Loe ka Normeti haput arvamusavaldust ja Piheli “erapooletut” ekspertarvamust.

Viinamarjad on nii hapud, et valugrimassid paistavad kaugele ära.

Kes ei viitsi artikleid lugeda, siis teen lühidad kokkuvõtted:

Verona võitis? Phäh, Eesi Laul on nagunii nii mõttetuks ürituseks läinud, seal ei saagi ükski normaalne bänd esineda, ei lasta lihtsalt. Ja üldse, Eesti muusikast ei hoolitagi seal, mõeldakse ainult oma euroks sobiva tehispopi peale. Mõttetu konkurss, mõttetud tegijad. Mingil garaažis tinistaval tundmatul senikuulmata hobimuusikul pole oma toore demoga võimalustki. Ma olen pettunud ja mul on valus, kallis Eesti Laul! Mööhhhöööhöhööööö… <nuttes vasakule ära>

Verona võitis? Phäh, mõttetu vanaaegne laul.  Tegelikult pole see lugu võitu väärt, lõppvooru jõuti ju teisena, Kerli jõudis esimesena! Räägivad küll paarikümnest tuhandest häälest rohkem kui Kerlil, aga see pole mingi näitaja, mõelge parem üle-eelmisele aastale, kui Stig ja Elina alles tegid mäekõrguse vahe… Aga Verona paarkümmend tuhat häält…mõttetu. Aga oleks Kerli… Oeh. Eks me hakkame rootslastega nüüd seda sitta sepikuks vorpima.

Verona võitis? Phäh, mingi vanainimeste lemmik. Loodame siis, et kõik Euroopa vanainimesed on ilusti telerite ees, muidu pole meil võimalustki. Oleks Kerli… Jaa, vot see on moodne ja eriline lähenemine, teistest peajagu üle. Kerli on parim! Aga Verona? Eestlane on loll. Eestlane ei suudagi mõista, millist kunstilist väärtust pakub pingutatud äärmus…ta ei suuda seda lahti mõtestada. Ahh, kõik on seda Verona lugu juba sada korda kuulnud, see saabki meeldida ainult mingile seniilsele vanainimesele, kes ei suuda enam uut infot töödelda. Suva, las olla siis.

Milles täpsemalt probleem on? Et Kerli ei võitnud? Kahju küll, aga rahvas ei soovinud tema võitu. Saage üle ja lõpetage rahvale enam meeldinud artistide vaenamine.

Tuntud artist ei ole selles süüdi, kui tema karjäär on kulgenud edukalt ja ta inimestele meeldib. Või peaks teda selle eest kuidagi karistama ja konkursilt välja arvama, kuna ta on nii populaarne?

Misasja te ulute, ma ei saa aru? Saite ju sel aastal haldjakeelse loo ja päris mitu täiesti tundmatut artisti, kes jõudsid poolfinaali, osad isegi finaali. Esitati oma lugu ära ja rahvas sai neid tundma, sai neile kaasa elada ja läheb kindlasti tulevikus kontserdilegi. Kas see ei ole lõpuks Eesti Laulu kui konkursi eesmärk? Või peab kohe kindlasti haldjakeelne tundmatu plära võitma, muidu on ebaaus?

Laulu muljed. Viimast korda. Ausõna!

Kas see on juba viies kord, kui ma Eesti Laulust kirjutan? Ei mäleta, et varasematel aastatel nii palju oleksin jauranud 😀

Samas ootasin seda võistlust põnevusega ja panen ikkagi muljed kirja.

Mulle meeldis see show. Oli kohe täitsa tore. Avandi ja Sepp olid õhtujuhtidena omal kohal ja neid oli meeldiv vaadata. See on hea, kui suudetakse jääda kuidagi vabasse olekusse, ei olda kramplikud ja liiga püüdlikud, nii et ühe sõna ununemine kukutaks kogu kaardimaja kokku. Ma ei ütle, et ma alati selle tandemi õhtujuhtimist fännanud olen, aga seekord kõik klappis. Nende meeste tõeline talent tuleb välja siiski näitlemisel. Õnneks saime ka seda nautida, sest reklaamklipid!

Reklaamklipid oli meeldiv üllatus. Ma ei osanud seda oodata. Läbi aegade kõige ebaõnnestunumad vaheklipid Eesti Laulul on minu meelest see vanamehe teema. Vot nood naljad olid liiga sürrid ja kuidagi…labasekoelised. Mind ei kõnetanud. Erinevalt eilsetest humoorikatest vahelõikudest.

Mõned klipid olid sellised keel põses muigeid tekitavad. Juhiti tähelepanu asjadele, mis on ühiskonnas hetkel olulised ja tekitavad diskussiooni. Mõned klipid olid kõva häälega naerma ajavalt vaimukad. Minule meeldisid, ei tekitanud ebamugavust ja ei olnud kohatud.

Klippidega seoses – Facebooki feedis nägin jagatavat mingit Õhtulehe artiklit, mille pealkiri küsis: Kuidas meeldisid Ott Sepa ja Märt Avandi reklaamikalambuurid? Kas ma olen ainus, kellele tundub, et Õhtulehe ajakirjanik ei ole päris täpselt aru saanud, mida tähendab sõna “kalambuur”? Kalambuur ei ole sketš teise sõnaga.

Esitustest. Lenna esinemise ajal vaatasin, et ei tea, mis imeliku kosmose pommivöö ta endale ümber tõmmanud on. Alles loo lõpus sai selgeks, mis see oli. Kuigi ausalt öeldes meenutas lae all hõljumine mulle esmajoones lastefilmi “Hocus Pocus“. Siuke nõiad-lendavad-kaltsud-lehvivad tunne tekkis. Nagu juba öelnud olen, on lugu ise minu jaoks liiga igav, ei päästaks seda ka nööridega lae alla tõmbamine.

Laura ei võtnud kõrgeid noote välja. Hääl jäi sisse kinni, ema ütles ka, et nagu aia vahele jääks kinni vahepeal. Ma ei ole selle loo fänn kunagi olnud, aga eile püüdsin leida vähemalt mingeidki elemente, mis meeldiks. Kõige rohkem meeldis see osa, kus hästi palju bäkki on. Hiljem sain aru, miks. Bäkilauljad Dagmar Oja, Kaire Vilgats ja Rolf Roosalu – no need inimesed lihtsalt teevad kõik heaks. Sellest hoolimata meenutab see lugu midagi. Modern Talkingu asemel kangastub mu silme ette Mitch Buchanon (või David Hasselhoff, okei), kes laulab mingit Saksa šlaagrit. Aga sellest pole midagi, ma üritan seda laulu üha rohkem armastama hakata ja ausalt öeldes ongi see mind juba terve päeva kummitanud.

Elina Borni esitus oli minu jaoks, nagu juba Ebapärli blogi kommentaarides kirjutasin, erootilise, et mitte öelda pornograafilise alatooniga. Kui võtta elemente nagu paljas tagumik, seksinäod, ihu hööritamine, suur O laval (O nagu mis? Orgasm?), jalad harkis O seljas ratsutamine ja loo sõnum “sisse” ja “välja” eraldiseisvatena, ei ole hullu. Pane need kõik kokku ja turskest vihjest allapoole vööd toimuvale pole võimalik mööda vaadata. Mul hakkas piinlik. Vaatajate hulgas oli nii saalis kui telerite ees palju lapsi. Viimane koht andis loodetavasti ka stilistika ja lavalise liikumise autoritele mõista, mida rahvas sellest arvas.

Kerli. Tore, et seekord olid kvaliteetsemad kostüümid selga saadud. Kõikide suurte pepu-fännide rõõmuks saime lisaks Elina omale veel ühte näha. Perekoolis on juba nädalaid räägitud Kerli loost kui ägeda lavashowga esitusest, aga mina ei saa aru, mida silmas peetakse. Tantsivad poisid on lavashow? Pelgalt tantsivad poisid ei too kellelegi võitu. Lugu peaks ka ikka olema. Minule see lugu ei meeldi ja eile oli minu ainus soov see, et Kerli lugu ei võidaks. Oleks võitnud, oleksin olnud sügavalt pettunud, umbes sama pettunud nagu aastatel, kui võitsid “Tii” ja “Leto svet”, mäletate ikka veel neid möödalaske? Kerli ei võitnud ja minu õhtu oli sellega juba korda läinud.

Ramuse laul – selle poolt olin mina. Alles eile märkasin, et loo autorite hulgas on Ewert Sundja ja seda on tegelikult väga hästi tunda. Õudselt mõnus laul ja väga vinge esitus. Kolmas koht auga välja teenitud. Ilmselgelt oleksin võitu soovinud, aga ei hakanud isegi lootma. Et Eesti Laulu võidab just see lugu, mis mulle kõige rohkem meeldib, juhtub haruharva. Juhtus vaid siis, kui Vaiko Eplik visioonil käis 🙂 Mind ei huvitanud üldse, et ta viimaseks jäi, laul ise oli lihtsalt täpselt minu maitse järgi.

Natuke lootsin Ivo Linna võitu ka. Seda täiesti isekal põhjusel – ma olin Triobetis panuse pannud. Ma ei arva, et see laul kohutavalt võitu väärinud oleks, seda mitte. Aga igaks juhuks tuli ka selliseks tulemuseks valmis olla, sest mine sa seda Eesti rahvast tea… Vähemalt oleksin sel juhul natuke rahagi teeninud.

Muljet avaldas muidugi ka Rootsi eurolaulja. Mul tuli deja vu eelmise aasta lõppvõistlusega, kui lavale astus Timberlake ja näitas, kuidas tegelikult üks artist peaks esinema ja milline popmuusika tegelikult hea on 🙂 Rootslane oli kõigist üle, mis teha. Lood läbilõikavalt raadiohitikad, aga samas üldse mitte ebameeldivad. Miks meie nii ei oska? 🙂

Teised laulud…ei tulegi nagu meelde, kes veel esinesid. Ülejäänu jäi mu jaoks tapeediks. Hugod ja Ariadned ja värgid. Tugevat emotsiooni ei tekitanud.

Aa ja kui veel vinguda, siis žürii häälte ettelugemine oli õudselt tüütu. Miks ei saa nii, et kui on žüriiliikme kord, siis ta ütleb, et aitäh vägeva show eest ja siis loeb oma punktid lihtsalt ette? Miks peab alati üle aja minema ja jaurama sada aastat mingitel muudel teemadel? Inimesed on ikka nii edevad, nii ebameeldiv oli seda vaadata.

Mis muud, kui nüüd tuleb hakata Laura ja Koidu loosse sügavalt armuma ja palavalt armastama. Siis on lõppvõistlust põnevam vaadata.