See elektrikatkestuse värk

Eilne peaministri pöördumine oli mu meelest vajalik. Kui Venemaa teatab mobilisatsioonist ja Eesti kohe selle järel sõjaväelisest õppusest, siis paned ju tahes-tahtmata kaks ja kaks kokku. Pevkur mulle muidu meeldib, aga mokaotsast lausutud “ei ole omavahel seotud” ei kõlanud kuigi veenvalt. Võib-olla mu isiklik probleem? Peaminister minu meelest ka oma pöördumises välja ei öelnud, et tegemist oli eelnevalt pikalt planeeritud õppusega. Ütles ainult, et pole põhjust muretseda. No tore, me siis ei muretse.

Aga ta ütles ka, et tuleb valmis olla elektrikatkestusteks. Muidu poleks nagu midagi, aga elektrikatkestusel ja elektrikatkestusel on vahe. Üks on see, kui kodupiirkonnas tunniks ajaks vool ära läheb. Samas mobiiliga saan ma siis helistada ikka. Kraanist saan vett ka võtta mu arust. Telefonist saan raadiot kuulata. Kodu mul ka selle ajaga külmaks ei jõua minna. Kõrvalmajja poodi saan ka võib-olla isegi minna – ilmselt ostu eest tšekki ei saa ja maksma pean sularahas, aga midagi hullu pole.

Aga mis siis saab, kui terves riigis elekter ära läheb ja mitte ainult tunniks, vaid näiteks 5 päevaks? Kui terves riigis läheb elekter ära, ega siis pole vist enam ka sellest patareidega raadiost kasu, sest pole selliseid raadiojaamu, mis ilma elektrita toimida saaks? Helistada ma vist ka ei saaks, sest mobiilimastid on kõik maas? Või on võimalik ikkagi helistada? Mismoodi, kui elektrit terves riigis ei ole?

Mind ajas närvi, et pole öeldud, kui pikkadeks katkestusteks me valmis peame olema. Oleks võinud selgitada, mis siis ikkagi täpselt juhtub, kui Venemaa meid elektrisüsteemist välja ühendab. Kas siis ei taastugi elekter seni, kuni ta meid tagasi ühendab või kuniks on ehitatud mingi muu lahendus? Või tekivad mingid “augud” lihtsalt, aga ülejäänud ajal elekter siiski toimib?

Mina olen küll segaduses sellest. Info, mis tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, ei ole väga hea info. Võib-olla oleks parem, kui see jäänuks üldse jagamata. Või väärinuks see hoopis omaette saadet, kus minusugustele lollidele kõik lahti seletatakse. Ma saan aru, et täpset infot, kuidas Venemaa meid huiama hakkab, ei ole. Aga kõige mustemad ja kõige tõenäolisemad stsenaariumid võiks lahti seletada, et teaks, milleks siis ikkagi valmis olla. Hetkel ma ausalt öeldes ei tea. Okei, autol tuleb paak ääreni täis hoida kogu aeg. Kappi võib kuivikuid ka osta, et suures hädas nälga ei jääks. Aga praktilistest taustateadmistest jääb mul praegu vajaka.

Imesta või siis ära imesta

Ma vihastan ennast spordiklubis alati seaks, kui keegi ennast liiga minu kapi lähedusse pressib. Meil on klubis tervelt 160 kappi (ükskord spetsiaalselt vaatasin üle, mitu on). Saate aru – 160. Naisi, kes korraga trennis on, ei ole kunagi üle 15. Ja ausalt, see number 15 on ka minu poolt tõsiselt üle paisutatud, sest meil lihtsalt käib väga vähe inimesi, eriti naisi. Reaalsuses on enamasti 6 naist korraga trennis. Aga sellest hoolimata ronitakse sulle sülle! Mul on kapp, kuhu ma olen oma asjad pannud, tähistamiseks on seal ees lukk ja kapi all on jalanõud. Väga hästi on näha, et siin on inimene oma asjadega. Ja mõni siis mõtleb, et hei, kuule, siin on veel 159 kappi vaba, aga ma panen ikka sinu kõrvale. Viisakusest jätan ühe või kaks kappi vahele ja panen siia kohe sinu kõrvale, tore ju!

Ma olen jõuga sundinud end sellises olukorras vaikima. Sest reaalsuses ma tahaks küsida, et vabandust, aga mis valu sul on mulle kaissu ronida? Kas sa ei näe, et ruumi on siin issandast? Miks sa tahad, et meil mõlemal halb ja ebamugav on? Tõsiselt, ma nii väga tahaks inimeselt küsida. Aga ma tean, et vastust sealt ei tule. Et mis inimese nööbiajus toimub. Sest minu jaoks selline käitumine viitab konkreetselt intelligentsi probleemidele. Mitte isekusele! Just sellele, et inimene on nii loll, et ta ise selle peale ei suuda tulla, et ruumi on palju, laiali jagunemine on ainus loogiline variant ja teisele inimesele sülle pressimine ei ole lihtsalt okei.

Huuuuuuh! Sain välja elatud.

See oli siis asi, mis mind väga intensiivselt välja vihastab. Mõni asi paneb lihtsalt imestama. Näiteks eile oli trennis nägusid, kes seal tavaliselt ei käi. Mingid noored tüdrukud, kaks tükki. Olid nemad tulnud rühmatrennist. Üks ütleb teisele: “Kuule, pessu küll ei lähe, onju?” Teine vastab: “Äkää. Pesemine? Iuuuuu.” Kõige hullem on see, et olukord ongi iuuuu. Aga sellepärast, et sa võtad trenniriided seljast, paned higise ihu peale oma tavalised riided ja siis lähed inimeste sekka ringi kõndima (ma tean, sest tuli välja, et trennist liiguvad nad edasi poodi banaani ostma). Ma kuidagi ei mõista inimesi, kes pärast trenni ennast ei pese. Kui elad kõrvalmajas ja eelistad kodust dušši, siis on arusaadav, et sa lähed otse trennist trenniriietega koju ja pesed seal. Aga vahetada riided higise ihu peale ära ja minna veel poodi kooserdama ja siis jumal teab, millal alles pesema… Keegi on kuskil nende laste kasvatamisel vea teinud. Ja see paneb mind imestama.

Ja siis kolmas asi, mis ka mind täitsa kaasa mõtlema pani. Ritsik jagas feissis eile postitust, mis käsitles nende loodusmaja kukke ja nende naabreid, kes olid algatanud petitsiooni, et järgmisel suvel linnas kukke enam ei peetaks. Mul elab üks vana kursavend ka Pärnus ja temagi jagas seda postitust, ise ironiseerides. Valdav osa ironiseeribki. Aga ma pakun, et need ironiseerijad ei ole ise kuke läheduses kunagi magada üritanud.

Näiteks mul emal on ka kukk ja kui ma suvel tema juures olen, siis see kuradi kukk hakkab röökima kell 4 hommikul. Ja lihtsalt hakkabki röökima. Ta ei ole isegi õues, ta on laudas. Aga majja on kuulda, kui aken lahti on. Kinnise aknaga on seal toas, kus ma magan, täielik põrgu. Suvel oli mitu ööd, mil ma üritasin magada, aga pärast kiremist haudusin isiklikult plaani, kuidas see kukk mõrvata, sest no ei ole normaalne. Kuna see pole minu valdus, siis mina seal muidugi midagi otsustama ei hakka ja panin akna kinni ja sain läbi häda ära magatud. Sest lõpuks oli see ju ainult üks nädalavahetus, ega ma seal korraga pikemalt ei olnudki. Aga et iga jumala päev selline olukord valitseks, vot see oleks ka minu jaoks väljakannatamatu. Mõnele inimesele võib-olla uni nii oluline ei ole, aga mulle on VÄGA oluline. Niigi olen ma sageli väsinud ja kui ma oma und kätte ei saa, siis see on lihtsalt kohutav. Seega mina isegi mõistan neid kuke naabreid, kes ei taha seda olukorda enam välja kannatada, sest see tõesti ongi väljakannatamatu.

Lahtiselt ringi rändavad kassid on palju väljakannatatavamad kui olukord, kus sul oma kodus viibides tehakse magamine võimatuks. Pole vahet, kas seda teeb naaber tümpsu kuulates või kell 4 hommikul kirema hakkav kukk. Magamine on häiritud nii ehk naa. Kellel on väga raske uni, teda see loomulikult ei häiri. Aga paljud siiski kuulevad ja ei saa müra keskel magada. Kes ei usu, et magamatus võib olla tõsine piin, sellele tahaksin meelde tuletada, et magamise takistamine on ju isegi üks piinamisvõte. Vaata mõnda sarja, näiteks Homelandis vist isegi oli mingis osas, et vangi võetud inimest, kellelt on vaja infot välja pressida, hoitakse lihtsalt ülivalju rokkmuusika saatel ärkvel. Lõpuks inimene murdub, kuna magamatus on tohutu piin. Ehk et jah. Kõlab naljakalt, et suured inimesed on kuke vastu petitsiooni algatanud. Aga kui see tõesti neid niimoodi häirib, nagu mind ema juures käies meie kukk, siis mina mõistan neid 100%.

Marju film

Märkasin täiesti juhuslikult, et Marju Länikust on film tehtud ja linastumas teleris. Oh, panime lemmikutesse, et esimesel võimalusel ära vaadata.

Minu teadmised Marjust ei olnud ülearu põhjalikud. Loomulikult ma mäletan teda lapsepõlvest kui üht kuulsaimat lauljat. Mõned laulud mulle isegi väga meeldivad (“Ikka jälle” on eriti äge mu arust) ja mõned on lihtsalt sellised, mida ma ei fänna otseselt, aga mille olemasolust tean. Juba lapsena oli teadmine, et Eestis on kaks vinget naislauljat – Anne ja Marju – aga mingist rivaliteedist või omavahelisest kemplemisest ma ei teadnud midagi.

Mina olen Marjuga ühe korra telefonis rääkinud. Tegin Autolehte pisikest rubriiki ja palusin Marjul ka küsimustele vastata. Väga kenasti saime hakkama. Foto osas palus ta, et saadab ise sobiva. Saatiski. Töö kiire ja korralik. Ilmselgelt sain aru, et talle meeldib olukorda kontrollida (ei usaldanud mind fotot valima), aga ei jäänud ka mingit diivatsemise muljet.

Nüüd see film… Kõige kurvem on see, et ma vaatasin filmi ära, aga ma ei saanud mitte midagi uut teada. Olime vaadanud veel enne filmi vaatamist “Hommik Anuga”, kus ka Marju intervjuud andmas oli. Ma väidan, et see intervjuu oli palju sisukam kui film. Naljakas, eksju!? Üks ajakirjanik suudab inimese avada juba 15 minuti jooksul niimoodi, et vaataja õpib intervjueeritava kohta midagi uut. Teine filmib üles tundide kaupa materjali, monteerib selle siis pooleteisetunniseks filmiks ja sisu on praktiliselt null.

Ma ei ütleks, et teda kuidagi halva külje alt näidati. A la väsinud staar, keda enam kuhugi ei kutsuta või kui kutsutakse, siis mingile mõttetule külapeole. Esiteks. Mu arust ei ole külapeod mõttetud. See on väga tore, et pidusid toimub ja need on palju väiksema rahvamassiga üritused kui need tuhandetest ja tuhandetest inimestest täis topitud esinemispaigad, kus trügi, oota ühes järjekorras, oota teises järjekorras ja trügi veel natuke. Miks mitte tulla kokku veidi väiksemas seltskonnas ja nautida muusikat, nii et noored ja vanad on koos. Kõik ei pea olema Rammsteini kontserdi mõõtu üritused. Teiseks. Osa materjali oli filmitud koroonaajal, mil pidusid ei toimunudki või siis toimusid, aga keegi ei teadnud neist või ei julgenud kohale minna. Mind küll ei kutsunud peole, isegi siis, kui klubid juba lahti olid. Sest viiruseoht ju oli kogu aeg olemas. Kuigi jah, milleks siis üldse filmida sellist pidu, kui on teada, et sinna palju rahvast tulla ei saagi? Võib-olla tõesti oli selle peo üles võtmine üldsegi inetu, kuna võib jätta mulje, nagu staar ei suudaks enam publikut kohale tuua. Aga ma vaidleks sellele kategoorilisels vastu. Ma ei usu, et viga oli Marjus.

Millega sisustab Marju oma tavalisi päevi, kui tal ei ole esinemisi, seda me teada ei saanud. Meid ei viidud temaga kohvikusse, kus Marjul käia meeldib. Ega näiteks riidepoodi, kus teda oleks juba tuttavalt tervitatud, et aidata esinemiseks kostüüme ja vabaajarõivaid välja valida. Ei viidud meid tema mõnele sõbrannale külla. Ei saanud me teada, kui lähedane on ta oma pereliikmetega. Ta oleks ise lapsi tahtnud, aga tal neid pole. Kas ta oma õdede-vendade järeltulijatega suhtleb? Käiakse tal mõnikord külas?

Mis teadmisi ta seal ülikoolis vahepeal omandas? Kas see oli puhas hobiharidus või muutis see tema erialaseid tegemisi kuidagi? Kuidas ta üldse ajaga kaasas käia on suutnud? Muidu on staaridel mänedžerid ja abipersonal, aga Marjul suurt tiimi pole. Miks? Kas ta on teadlikult inimesed eemal hoidnud või tal lihtsalt ei kliki ära kellegagi?

Kahju, et ei tekkinud Marju kui portreteeritavaga sooja sidet. Mis mulle väga meeldis, oli see, kuidas inimesed tulid pärast kontserti autogrammi küsima ja pildistama. Üks oli vana vinüüli kaasa võtnud. Nii soe ja mõnus emotsioon. Seda oleks tahtnud rohkem saada. Aga kui Marju ongi üks maru külm inimene (sest film kukkus välja külm), siis oleks sedagi teemat veidi võimendatud kujul tahtnud. Niimoodi, et vaatad ja tunned intensiivsust, mõte hakkab kerima ja tekivad mingid emotsioonid. Aga mitte ühtegi ei tekkinud. Välja arvatud see koht, kus Marju Saaremaal spaas harjakappi magama pandi. Siis mul tekkis küll tugev reaktsioon. Hotelli pärast oli häbi. Aga kõik muu – null.

Võib-olla olen ma ka hea vaatamisega ära hellitatud. Sest hiljuti avastasime sellise ägeda Netflixi minifilmiseeria nagu Untold. Iga osa on eraldi dokumentaal mingi teema või inimese kohta. Kõige suurepärasem vaatamine on Untold: Deal with the devil. Aga häid osi on veel. Kõik küljed said kajastatud ja rohkemgi veel. Soovitan!

Ka Eestis ollakse võimelised VÄGA häid dokke tegema. Marju film ei olnud paraku üks neist.

On meil ikka tasuta tervishoid?

Tasuta tervishoid on Eesti üks au ja uhkusi. Räägime sellest ise ja imetletakse seda ka mujal maailmas. Võrreldes USA-ga on meil kindlasti olukord väga hea, sest kedagi ei jäeta rahapuudusel surema ja ei esita keegi ka pärast elu päästmist sellist arvet, mis paneks kahetsema, et elustamine üldse ette võeti. Aga ega see meil nüüd päris tasuta ka ei ole. Ja mis veel hullem – sõnad on peale loetud, et rahaliselt toetataks võimalikult väheste inimeste ravi. Jah, nii on.

On päris palju tervisega seonduvat, mis tuleb meil endil kinni maksta. Näiteks esimesena meenub hambaravi. See on superoluline ravi ja üldse mitte mingi vabatahtlik või esteetiline probleem, et noh, tuli tuju, et hakkaks õige hambaid ravima! Kui ravi on vaja, siis ikka kindlal põhjusel. Ravimata hammastest saavad alguse väga paljud probleemid. Ravimata jäänud hammaste mured võivad välja lüüa kusagil hoopis mujal. Ja ega see raviprotseduur ise ka just lõõgastav pole. Sinna keegi niisama nautimiseks ei lähe.

Hea küll, ortodontiline ravi on puhtalt esteetiline. Selle eest võiks tõesti iga inimene ise maksta. See, et sul on hambad risti ja rästi ja su nägu on selle tõttu moondunud, ei ole ilus vaadata, aga see ei ole eluohtlik situatsioon. Oma iluravi tambi ise kinni. Kõlab loogiliselt.

Aga kogu stomatoloogiline ja kirurgiline ravi ei ole ju vabatahtlik. Näiteks mulle rääkis tarkusehammaste välja tõmbamise vajadusest nii raviarst kui hügienist. See oli kõigile näha, kes minuga tegelenud on. Tarkusehambad tuleb välja tõmmata! Ainult et mõistagi pean ma seda tegema oma kulu ja kirjadega. Miks, ma ei saa aru? See ei ole ju enam minu vabatahtlik otsus. See ei käi nii, et keerutan ühel päeval pöidlaid ja mõtlen, et igav on. Teeks midagi. Läheks laseks õige hambaid välja tõmmata? Ja siis lähen ja lasen maksumaksjal see kinni maksta. Ei ole nii. Ma ei taha niisama nalja pärast ühiskonda koormata, vaid see on asi, millele on meditsiiniline põhjendus. Nii et minu meelest võiks see kuuluda meie tasuta tervishoiu hulka.

Tegelikult ongi olemas viisid, kuidas ka tarkusehamba eemaldamine nihverdada tasuta ravi hulka. Lihtsalt arstidel on keelatud sellest kõva häälega rääkida ja seda välja reklaamida. Miks? Ei tea! Ilmselt siis takistamast seda, mida ma just ülal kirjeldasin. Ajaviite hambatõmbajaid. Mis on ju täielik bullshit. Nagu leiduks tõesti mõni inimene, kes vabatahtlikult hea ajaviite nimel tuleks arsti juurde hambaid välja sikutama. Aga ma kuulsin oma kõrvaga arsti ütlemas, et “seda on meil keelatud välja reklaamida”.

Teine asi näiteks – ortopeedilised tallatoed. Tallad, mis käivad jalatsi sisse. Inimestele, kellel on mingeid probleeme, näiteks trauma järgselt on jalatallad deformeerunud või on tald ebastandardse kujuga või käib jalg kuidagi viltu, nii et inimene ei saa normaalses asendis kõndida, on tarvis spetsiaalselt nende jala järgi valmistatud tallatugesid. Need toed ei ole just odavad. Hind algab kusagil 50 eurost ja kasvab, sõltuvalt tallast. On teatud tingimused, mil Haigekassa seda finantseerib. Mis on täiesti normaalne, sest ka tallatugi ei ole selline asi, mida keegi endale heast peast, ilma igasuguse vajaduseta sooviks. Kui keegi neid vajab, siis asja pärast. Tal on valus kõndida või hakkab vales asendis kõndimine liigestele, kulutades neid valesti ja põhjustades hiljem juba muid vaevusi.

Aga jällegi on kusagilt tulnud kõrgem käsk (ise kuulsin asja sees olevalt eksperdilt), et ärge väga välja reklaamige, et neid tugesid saavad perearstid välja kirjutada, sest Haigekassale see ei meeldi. Pidavat tuldama isegi noomima, kui retsepti soovijaid liiga paljuks läheb. Mis on minu meelest jälle täielik huumor viiendas astmes. Need tallad ei kaunista kedagi mitte kuidagi ja ei paku ka muul moel mitte mingisugust kohatut rahuldust, et tekiks üldse oht, et keegi neid põhjendamatult küsib. Piirarv retseptidele inimese kohta on olemas nii ehk naa. Aga näed, keelud ja käsud on antud ja kes tugesid soovib, peab arsti väga veenvalt töötlema või lausa põlvili laskuma ja anuma. Muidu ei saa.

Ja need on ainult kaks näidet, millega ma personaalselt viimase kuu aja jooksul kokku olen puutunud. Kindlasti on sarnaseid näiteid veel. Ehk et meil ei ole ikka päris tasuta ja igati mõnusalt toimiv tervishoid. Muidugi on tore, et meil liiga lihtsalt surra ei lasta. Aga päris paljude terviseprobleemidega jäetakse meid siiski üksi.

Cat fight

Eile käisime sõpradega söömas. Nad elavad Uues-Maailmas ja rääkisid, kuidas iga-aastased traditsioonilised Uue-Maailma päevad ära jäid, kuid kuidas siis kogukond nende oma Facebooki grupis koopereerus ja endale väiksema skaala “päevad” korraldas. Jumala südant liigutav.

Mina kohe mõtlesin, et issand kui nunnu, ei tea, kas meie asumil ka oma FB grupp on, kus kogukonna juttu ajada ja virtuaalselt energiaringi võtta, et seal, pärjad peas, kitarri tinistada ja kätest kinni hoides Kumbayad laulda. Võtsin plaani, et täna kohe lähen asja uurima.

Meie asum on palju väiksem, mistõttu meil ei paista oma FB gruppi olevat. Variant oleks ju luua. Mõtle kui tore – saab seal arutada ja suhelda ja võib-olla mõne hea tuttavagi leida.

Otsingust tuli siiski välja, et on olemas meie kõrvalasumi, Veerenni grupp. Piilusin siis sinna, et saada väikest aimdust, kuidas üks tore ja aktiivne asumigrupp võiks toimida. Ja oh sa juudas, mis ma sealt avastasin 😀 Korralik ussipesa! Mingist käest kinni ürituste korraldamisest ei ole juttugi. Pigem käib seal virtuaalne kätš. Põhiprobleemiks on kassid!

Veerennis on palju eramaju ja see on üks üleütlemata kihvt asum. See on täielik kesklinn, nii palju nagu kesklinn olla saab, aga samas on seal idülliline vaikus ja aedlinna rahu. See tähendabki, et seal peetakse ka koeri ja kasse. Kasse, kellel lubatakse päeval õues omi asju ajada ja kes siis õhtuks koju tulevad. Aga see kassiasjade ajamine käib mingile hulgale inimestele räigelt närvidele. Siis pildistatakse kasse üles ja kirjutatakse juurde, et mis need on hulkuvad kassid v. Kommentaariumis läheb siis lahti. Kassi omanik mõistagi vastab, et see on minu kass nimega xxx ja kui ta on mingit pahandust teinud, siis ma palun tema nimelt vabandust ja olen valmis kõik kahjud korvama. Keegi kahjude korvamist raha ei taha. Sõimata, ära panna ja ähvardada tahavad aga küll. Üks on läinud lausa nii kaugele, et on kirjutanud kommentaari stiilis “blabla, aga ärge imestage siis, kui teie kass enam ühel päeval koju ei tule.” Ma ei saa sellest tigetsemisest üldse aru. Meil on ka kõrvalmajas kass, kes käib päeval õues. Muidugi käib ka meie hoovis. Pahandusi tegemas pole ma teda näinud. Aga näiteks ükskord sel suvel, kui meil välisuks lahti oli, nägin ühel hetkel, et ukse vahelt ilmus üks uudishimulik pea, kes kiikas tuppa sisse. Nii nunnu oli see 😀 Sisse ta siiski ei tulnud.

Loomulikult on grupis ette võetud ka koerad. Üks veerenlane on üles pildistanud lillepoti, kus on näha suured kusejoad, mis on ära kuivanud. Ahha, kellegi koer, raisk! Jälle põhjust teema teha. Pilt üles ja juurde pöördumine, et palun ärge kusetage oma koeri teiste lillepottidesse. Ja arutelu alaku! “Kilekotid junnide jaoks on olemas. Mis järgmiseks, hakkame kuse pesemiseks kanistreid kaasas kandma?” Üks meesterahvas olla saanud sõimata isegi selle eest, et tema väike taksikoer pargis murule pissib. Asi oli nii kaugele jõudnud, et mees küsis politseist, kus tema koer täpselt pissida võib ja oli saanud linnaloa – ehk et linnas võib koer kõikjal pissida ja seda ära koristama ei pea. Ja nii edasi. See on nagu Perekool, ainult et pärisnimede ja piltidega.

Teine terav teema, milleni ma jõudnud olen, on taskupargid. Taskupark on selline puukolakas, mis koosneb puupingist ja väikestest peenardest. See on eriliselt tüütu selle poolest, et see paigaldatakse otse sõiduteele, kus see hõivab ära terve auto jagu parkimiskohta ja lisaks raskendab ka tänaval manööverdamist.

Meid õnnistati Taskupargiga Sakala tänaval, millest ma kõndisin samal päeval, kui see sinna toodi, mööda ja mõtlesin, et tule taevas appi, kes nii tobeda idee peale küll tulnud on…

Sakala tänav on niigi hirmus kitsas, sest osad tahavad seal parkida, aga lisaks on seal liiklus kahesuunaline, kõnniteed on imekitsad, nii et sageli peab jalakäija sõiduteele astuma ja muidugi ületatakse seal igatepidi teed, jala ja jalgrattaga jne. Iga sentimeeter on arvel ja nüüd tõid tähtsad linnaisad sinna puukolaka, millest mitte kellelgi kasu pole. Võib-olla ainult mingitel parmudel, kellel on nagunii ükskõik, millise pargipingi peal nad joovad. Tavalised inimesed käivad istumas ikka päris pargis, mitte ülitiheda liiklusega linnatänava ääres, kus ei kuule oma mõtteidki.

Niisiis, üks headest linnaisadest pani Veerenni pildi üles ja uuris, kuidas veerenlastele taskupargid meeldiks. Ega kellelegi vist väga ei meeldinud. Aga kommentaare lugedes oli jälle lõbus 😀

Selle lühikese sissevaate järel ma arvan, et ma ikkagi ei tahagi endale oma asumi gruppi. Sest head nahka sellest suurest kaebusteraamatust ei tuleks. Oleks lihtsalt juures veel üks platvorm, kus tüli üles kiskuda ja mõnuga teistele ära panna. Võib-olla ma hakkaks ise ka taskuparkide teemal siis jaurama ja teistele, kes minuga samamoodi ei arva, halvasti ütlema?

Üleüldist kibedust on nii palju. Selle asemel et kasutada gruppi soojaks suhtlemiseks, on sellest saanud klooak, kuhu inetusi tulistada. Või on see kesklinna rahva eripära? Kõrgid, nina püsti ja peale iseenda mitte kedagi teist ei tunnistata…

Mulle igatahes loomad meeldivad. Eile käisime metsas ja nägime selle ühe RMK raja peal kokku kolme rihmata koera. Kaks neist olid nii toredad nunnud, et tulid ligi, tahtsid paitamist ja üks ka musitamist. Ma ei kujuta ette, et selle peale pahandaksin ja tigedalt kuhugi postitaksin. Aga jah, inimesed on väga erinevad.