Minu tätoveeringu lugu vol 2

Vot, täpselt kuu aega on möödas ja saame looga edasi minna, sest vahepeal käisin mina oma teisel sessioonil.

Läks õnneks, sest koroona sulges hiljuti kõik muu, aga mitte tätoveerimissalonge. Nagu ma uudistest nägin, ei ole see kõikjal nii olnud. Näiteks Belgias olid tätoveerimissalongid vist juba kevadest saati kinni ja nüüd, kui need avati, plahvatasid järjekorrad automaatselt mitme kuu pikkuseks. Minul on vedanud, sest olen terve olnud ja õnneks asub salong Pärnus, kus viibimine on turvalisem kui kodulinnas, sest seal on nakatumist palju vähem. Ehk et mõtlesin, et kui ma Tallinnas ellu olen jäänud, ehk õnnestub ka Pärnus jääda.

Läksin siis teisele sessioonile, valmis valu kannatama sama palju nagu eelmisel korral, aga seekord ei olnudki nii valus! Ise ka üllatusin. Tätoveerijal oli ka hea meel, sest ta ütles, et kui valus pole, saame sel korral pildi peaaegu valmis teha. Esialgne plaan nägi ette varjutamist ning selle ühe üksiku jupi, mis eelmisel korral tegemata jäi, lõpuni tegemist. Töö valge tindiga ning detailid pidid jääma kolmandaks korraks. Läks aga nii, et ka valge tindiga saime kõvasti möllatud.

Ma olin nii elevil, et huvitav, mida see valge tint üldse teeb. Minu vana tätoka tegemisel valget ei kasutatud. Seega mul polnud aimugi, kuidas valge töötab. Aga nüüd näen, et valge täitsa töötab. Annab väga palju vajalikku kontrasti ja jääb isegi ka näha. Väga huvitav! Valge tint pidi pärast paranemist küll heledamaks ja märkamatumaks kuluma, aga kas ma siis maldan oodata.. Muidugi mitte. Ma tahan kohe dokumenteerida 🙂

Nii et pikema jututa panengi oma teise sessiooni tulemuse teie silme ette. Minule endale meeldib hirmsamat moodi, aga tätoveerija kordas mitu korda üle, et see ei ole veel valmis ja siin on natuke veel vaja tegutseda. Kuigi ta tunnistas, et talle endale ka hakkab see nüüd lõpuks meeldima 😀

Pärast teist sessiooni

Ma ütleks, et pildile on sügavust ja reaalsust terve suur ports juurde tulnud. See on tõepoolest muutunud detailsemaks ja võrreldes varasemaga on päriselt märgatav edasiminek. Nii äge!

Kindlasti teen ma uue pildi, kui tätokas on ära paranenud. Ehk et kui koorik on eemaldunud. Suures tuhinas mul muidugi ununes enne uut sessiooni uus pilt teha. Muidu oleks hea võrrelda olnud, et kuidas mõjub värske tindiga pilt juba paranenud pildi kõrval. Aga katki ei ole midagi. Seekord katsun meeles pidada.

Seekord oli ka tätoveerijaga lõbusam juttu ajada, kuna juba sai minna justkui tuttava juurde. Nii ma sain jälle igasugu küsimusi küsida. Näiteks sain lahenduse müsteeriumile, miks tätoveerijad liiga sageli tehtud töödest pilte üles ei pane. Üks põhjus on see, et kui teha mingi hästi lahe ja hea töö, siis tekib mitmeid huvilisi, kes soovivad endale praktiliselt samasugust asja, sest see töö nii väga meeldis neile. Eriti karm pidi lugu olema tiigrite ja lõvide tellijatega. Nii kui ägeda pildi paned, kohe hakatakse nõudma 😀 Eks ma ise oma leopardiga lähen ka sinna kategooriasse. Õnneks siiski sain mina leopardi, mida minu tätoveerija seni kordagi teinud ei olnud. Tätoveerijad nimelt ei viitsi kogu aeg ühte ja sama asja teha. Nad tahavad ka vaheldust ja võimalust luua midagi tõeliselt vinget, midagi arendavat. Iga päev sarnaseid lõvisid vorpides ei pidavat see võimalik olema.

Teine asi on kliendid nagu mina. Kes tahavad cover uppi. Teed hästiõnnestunud cover upi, paned pildi üles, ja kohe tulev päringuid inimestelt, kes soovivad ka cover upi. Aga nagu eelmine kord juba kirjutatud sai, siis keegi ei viitsi cover upi tegelikult teha, sest see on lihtsalt nii tülikas ja raske, paljudel see ei õnnestugi. Tänase seisuga saan ma öelda, et ega see cover up pole mingi lapsemäng ka kliendile endale, sest see on valus. Kui lasta teha puhtale nahale, siis ei ole asi üldse nii hull.

Arutasin ka tätoveerijaga, et mingil hetkel tahaks tegelikult veel mõnda tätokat, ainult et ma ei ole veel otsustanud, kuhu. Mainisin, et muretsen valu pärast. Tema aga ütles, et kui sa enda cover upi juba selles kohas ära oled kannatanud, siis ei ole enam vahet, kuhu sa uue teed (eeldusel, et ei vali muidugi ribide piirkinda vms), muu pidi olema igati kannatatav. Nii et kõik eelmise postituse kommentaarides kahtlust ja hirmu väljendanud – kui ikka tätokas tundub huvitav ja ahvatlev mõte, andke tuld, sest see ei olegi valu mõttes nii väljakannatamatu.

Kui eelmisel korral oli mul järgmisel hommikul nahk ikka veel päris punane ja kiskus kuivusest, siis seekord on ka paranemine nõksa kiirem olnud. Ehkki ka eelmine kord paranes mul kokku umbes nädal ja kaks päeva, siis olid kõik koorikud ka juba maha tulnud. Nii et tõesti, asi ei ole üldse hull! 🙂

Järgmine ja viimane kord (selle tätoka pärast minna) on juba kuu aja pärast. Olen täiega põnevil, et kuhu siit veel edasi minna on! 😛

Minu tätoveeringu lugu vol 1

Paljudel on tätoveeringud, aga väga paljudel ei ole. Mõtlesin, et üks tätoveerimislugu võiks huvitav olla mõlemale poolele lugeda. Kellele endal tätokad on, see saab nüüd enda lugu minu omaga võrrelda. Ja kellel pole, see saab lihtsalt aimu, mismoodi see värgendus käib. Teen kolmese postituste sarja, siis saate jooksvalt kaasa elada 🙂

Ühesõnaga, ma lasin enda vana tätoveeringu üle teha. Mitte üle teha selles mõttes, et vana tätoka jooni värskendada, vaid ma lasin vana tätoka uuega katta. Miks? Sest kuulu järgi olla see minu vana tätokas lihtsalt kole vaadata. Ta asus mul alaselja peal, seega mind ennast ta ei häirinud – ma ei näinudki seda kunagi. Aga ega ma väga vastu ei vaielnudki, tõepoolest oli ta ajast ja arust. No vaadake ise!

Minu vana tätokas

Selle tätoka tegin ma 17 aastat tagasi. Saate ikka aru, kui palju aega tagasi see on! Kas ma 17 aastat tagasi mitte imik ei olnud, kes alles püksi lasi? Nii pikk aeg tundub see. Aga ei, olin juba siis täiskasvanud inimene, kes sai endale tätoveeringu teha. Uskumatu. Töötasin sel ajal oma isa ilusalongis ja seega sain tätoka tasuta. Mul polnud tol ajal mingit üleliigse raha raasugi, seega olin ise jube õnnelik. Ainult et mingit huvitavat ideed mul polnud. Oli mõte, et PEAN saama tätoveeringu, aga mis see olema hakkab, see oli teisejärguline. Mul polnud mingit sügavat hingelist sidet oma tätokaga, et see peaks sümboliseerima rahu, minu kannatusi ja katsumusi või jumal teab mida. Minu jaoks oli see lihtsalt üks kaunistus ja punkt. Seega tegin ma midagi, mida peetakse väga halvaks tooniks – ma lappasin sellist tätokajooniste ajakirja ja valisin pildi sealt välja. Õudne! Ükski enesest lugupidav tätoveerija sellist jama heaks ei kiidaks, aga minu tätoveerija Urmas oli selline chill, et tee mis tahad, oma asi, mina teen sulle ära, mida iganes soovid. Nii ma selle pildi siis lõpuks välja valisin, sest mu isa ütles, et lubab mul enda salongis tätoka teha ainult juhul, kui tätokas sisaldab tribali mustrit. See on see tiigri pead ümbritsev moodustis siis. Nii et sellise kompromissini me jõudsimegi. Mina valisin välja pildi, kus tegelikult oli leopardi pea, aga Urmas tegi minu soovil sellest tiigri.

Mul ei ole mingit erilist mälupilti sellest, kuidas mulle tätokat tehti. Ma tean vaid seda, et ma istusin ja natuke valus oli. Kui kaua see protsess kestis ja kas vahepeal oli ka väga valus, seda ma ei mäleta. Liiga ammu oli see. Ju on see nagu sünnitamisega, et valu läheb meelest ära. Igatahes tehtud ta sai, ühe korra lasin veel hiljem üle ka teha ja nii ta mulle siis jäi.

Tänapäeval selliseid vanamoodsaid plönne enam ei tehta. Tänapäeval on hoopis uued suunad ja kui ma hakkasin vaikselt Instagramis vaatama, mida tehakse, siis ma olin täiesti hämmingus. Positiivses mõttes. Nii pagana kihvte asju tehakse, et nüüd ma tundsin juba ise ka, et ma PEAN uue tätoka saama.

Valisin välja selle artisti. Mitte keegi teine ei tekitanud minus sellist emotsiooni nagu selle tätoveerija tehtud tööd. Just täpselt see stiil, mis mulle kohutavalt meeldib. Stiili nimi on realism. Ja Instas on näha cover uppe, mis ta varem teinud on. Vaadake ise, kui hirmsaid õudusi ta on suutnud niimoodi ära peita, et ei teki mingit aimdustki, et uue ägeda pildi all võis üldse kunagi mingi vana õudus olla.

Võtsin siis tätoveerijaga ühendust ja ega seegi lihtne ei olnud. Ütlen ära, et temaga tuleb ühendust võtta läbi Pärnu stuudio Eye Candy Tattoo. Seda muidugi juhul, kui sa oled vanainimene ja kasutad feissi. Kui sa oled noor ja moodne, siis kirjuta otse Instas. Aga et mina olen vanamoodne, siis mul oli algul raskusi. Lõpuks saime aja kokku lepitud ja ma võtsin lausa töölt vaba päeva, et Pärnusse tätoveerima sõita.

Pildi osas leppisime me kokku, et tuleb leopard, kes lamab puunotil, ümber mingid lehed või asjad, et hajuks, mitte ei jääks tugevate piirjoontega vms. Nii oli ainus variant, et saame tribali kuidagi ära kaetud. Sest see ei ole lihtne asi. See on nii keeruline asi, et ta ütles mulle kohe alguses, et nii suurt cover up tööd nagu minu oma, ta enam vastu võtta ei kavatsegi, sest ei taha enda elu enam nii keeruliseks elada. Muide, nii ongi, et tätoveerijad ei taha vanade piltide katmise töid tegelikult teha. Palju lihtsam on toimetada puhta nahaga, ei mingit ajude väänamist ja muretsemist, kas ikka tuleb välja. Ja vot sellise teadmisega ma siis kõhuli pingile lamasingi ja ootasin, kuniks mind piinama hakatakse.

Mis siin salata, ega see tätoveerimine ei ole mingi pehme silitamine. See tegelikult on ikkagi päris valus asi. Alguses on see kenasti talutav. Tunned, et veidi valus on, aga ei midagi katastroofilist. Mida tunde edasi, seda ebamugavamaks asi muutub. Esiteks sa kuidagi ei tunneta ära, kas see koht, kus ta parasjagu töötab, on juba enne töödeldud või ei. Ja et kas ta on juba selja keskosani jõudnud või teeb alles vasakul ääres. Pauside ajal sain pilgu peale heita, et kaugel omadega oleme ja no kuramus! Ma alguses arvasin, et pool on tehtud, samas kui tehtud oli alla neljandiku 😀

Küsisin igasuguseid huvitavaid küsimusi. Et kas keegi nutma ka on hakanud valust. Selgus, et on naisi olnud, kes on valust nutnud. Mehed nutnud pole, aga mõned on teatud asjaolude kokkulangevusel (nt pohmell, haigushoog vms) ära minestanud. Küll aga on mõni ka magama jäänud (sic!). Kui minu selja kallal oli juba neli tundi töötatud, ei soovinud ma mitte midagi muud kui vaid seda, et ma oleksin olnud üks neist, kes magama jääb. Aga sellest oli asi kaugel, sest haava kratsimise tunne läks järjest hullemaks. Ma arvasin, et ma olen valu suhtes üpris vintske sell, aga nüüd ma enam ei tea. Alaselg tegelikult ei ole kõige valusam koht, aga ta ei ole ka kõige mittevalusam koht. Ma küsisin tätoveerijatelt selle kohta ka. Kõige vähem valus pidi olema käevarre esikülg ja õlg. Nii et soovitus kõigile, kes tahaks esimest tätokat teha ja soovivad valida kõige mittevalusama koha. Kõige valusam on seevastu kontide peal (sõrmenukk, varvas, roided, sääre esiküljel see kondi osa jne).

Ma üsnagi vaevlesin seal lõpus, ei hakka üldse salgama. Ja ma teadsin ette, et mul tuleb kokku KOLM sessiooni. Esimesel sessioonil üritas ta ära teha kõik suuremad värvimised. Ehk et pildi saime tehtud, ainult üks väike auk jäi veel teha. Ma ei teagi, miks ta lõpetas. Vist minu keha oli igatepidi juba valust krampis ja krimpsus ja ta tunnetas seda. Ja tema enda selg ja kael olid ka valusad juba, sest tätoveerima pidi ta minu kohal küürutades. Nii et umbes 95% pildist on olemas. Nüüd see siis tuleb!

Minu uus tätokas pärast esimest sessiooni

Nagu näha, on see veel täitsa pooleli. Meie tegevusplaan näeb ette seda, et järgmisel korral läheb varjutamiseks. Mõnes piirkonnas on ta varjutamisega juba algust teinud, aga näiteks leopardi turjal ei ole veel varju raasugi. Kolmandal sessioonil tuleb mängu valge värv (pole õrna aimugi, mida see teeb või kuidas sellega midagi muutub) ja viimane lihv. Aga veel enne peab tätokas korralikult paranema ja mina pean end uuteks valutundideks mentaalselt ette valmistama 😀 Õnneks kaasneb sellega mõnus väljasõit Pärnusse ja see leevendab veidi asja.

Nagu pildilt näete, on vanast tätokast mingid jooned täitsa näha. Need peaks lõpuks palju suuremal määral hajutatud saama. Kuidas täpselt, seda ma ei tea veel isegi. Aga usaldan tätoveerijat ja usun, et lõpuks tuleb igati äge asi, mida ma ei pea ka 20 aasta pärast häbenema.

Vot selline kokkuvõte praegu. Kuu aja pärast on teine sessioon ja pärast seda teen kindlasti uue postituse. Kus kirjeldan, kas oli valusam või vähem valus kui eelmisel korral ja saame ka pilte võrrelda, et mis vahepeal muutus.

Kommentaarides võite jagada enda tätoveerimislugusid. Minul nüüd värske kogemuse võrra rikkama on küll põnev lugeda 🙂

Mulle läheb paksude teema korda

Midagi teha pole, läheb jah. Ma ei ole ise kunagi raskelt ülekaaluline olnud, aga minu jaoks on huvitav kaalulangetussaateid jälgida ja üleüldiselt kehakaalu teemadega kursis olla, neid arutada.

Ma ei ole ise ülekaaluline olnud (seni suurim kaal 63 kg aastal 2009; infoks, et mu pikkus on 163 cm), aga sellegipoolest olen kehakaalu üle pead murdnud ja selle kallal vahelduva eduga tööd teinud juba aastaid. Anorektiliste kalduvustega olin ma noorena küll, nii vanuses 18-20 (täiskasvanuea rekordkaal, see alumine siis, oli 47 kg). Sel ajal oli peenike olemine kuidagi lihtsam. Nälgimine oli lihtsam ja kui tuligi kilo juurde, siis sai kahe päevaga selle kontrolli alla. Seepärast ma noorena kunagi trenni ei teinudki, polnud sellist harjumust ega kasvatust. Polnud vajagi.

Nüüdsel ajal kaalun ma ise 59 kg, aga kuna ma teen ka trenni, siis see ei ole midagi visuaalselt hirmsat. Eks natuke on lihast juba tekkinud, aga mingi piitspeenike ma pole, sest söön normaalselt, aga kuidagi ekstra end tagasi ei hoia. Mulle tundub, et kui kõht on lame, siis sellest tegelikult juba piisabki. Ja kõht on mul täiesti normaalne praegu. Tegelikult mul puuduvad ka mingid ülikõrged standardid. Ma ei arva, et kui naine ei kanna suurust 32, siis on asi halb ja tuleks midagi ette võtta. Normaalkaal on minu meelest täiesti okei, ei olegi vaja olla alakaalus, nagu tänapäeval pigem moes on.

Kas ma üldse siis tohiks ülekaalu teemal sõna võtta? Sest praegu on populaarne rääkida ikka kehapositiivsusest ja seda tohivad teha ainult need, kes ise ülekaalulised on, muidu süüdistatakse silmakirjalikkuses. Et mida sina, normaalkaallane, ka tead. Aga mind on natuke häirima hakanud see kehapositiivsus sellisel kujul, nagu teda propageeritakse.

Las ma selgitan. Vaatasin mina siis hiljuti filmi “Rasvarinne”. ETV pealt seda lasti, kes pole näinud, aga tahaks vaadata. See dokumentaal oli noortest Põhjamaa naistest, kes olid korralikus ülekaalus. Nad rääkisid oma elust, kaalust ja muidugi kehapositiivsusest. See film natuke tahtiski olla nagu ood ülekaalule. Aga minu meelest ei ole päris õige sellisele põhjalikule rasvumisele hosiannat laulda. Mitte üldse sellepärast, et teistel inimestel on pakse inimesi rõve vaadata ja puht visuaalsetel kaalutlustel tuleks paksud kuhugi pimedasse ära peita. Ei, mitte seda. Pakse inimesi ei tohiks kindlasti keegi mõnitada ega alandada ega ka kuidagi teistmoodi halvasti kohelda, aga kindlasti ei ole minu meelest õige eluohtlikku rasvumist normaliseerima hakata.

Minu jaoks on ülekaal tundunud puhtalt psüühilise probleemina. Inimesed on ennast ülekaalu söönud mingi mentaalse mure tõttu. Midagi on peas valesti, kui hakatakse toiduga endale midagi kompenseerima. Kes seda ei usu, võiks TLC pealt ära vaadata mingi 40 osa paksusaadet (600 pound life) ja saab sealt päris hea pildi ette. Muidugi on seal saates väga äärmuslikud näited. Ma ei taha öelda, et kõiki ülekaalulisi on kindlasti lapsepõlves pilastatud või vägistatud vms. Aga mingi probleem igatahes inimesel peas on, kui ta sööb nii palju, et jõuab raskesse ülekaalu.

Ka tänases Ringvaates olid Pontšikud. Mingi sõpruskonna meeste grupp, kes on ülekaalus ja kes nüüd üksteisele kaalualandamise käigus tuge pakuvad. Ka selle grupi kokku kutsunud mees tõdes, et ülekaalu algpõhjused on mentaalsed ja need ulatuvad lapsepõlve. Mis peamine – nendega tuleb tegeleda. Inimene peab enda terveks ravima ja siis saab ta lahti nii ülekaalust kui ka sellest algpõhjusest, mis ta ikka ja jälle paksuks sööma sundinud on.

Ehk et kui me väidame ette ja taha seda, et paksud võiks rahus paksud edasi olla, mis see teiste asi on, siis ma arvan, et kokkuvõttes kannatavad need ülekaalulised inimesed edasi. Neid painab psüühiline mure ja lisaks sellele on neil endil väga raske olla. Füüsiliselt raske! Sest suure keha kaasa tassimine ei ole kindlasti mingi meelakkumine. Pealegi tuleb hulgast tegevustest üldse loobuda, sest pole võhma ja liigne pingutus võib lausa ohtlik olla. Sellest, et ülekaaluline end sisemiselt koleda ja ebaihaldusväärsena tunneb, ei hakka ma üldse rääkimagi. See on vast enesest mõistetav. Hästi kurb, et keegi selliseid emotsioone läbi peab elama.

Ma olin “Rasvarinnet” vaadates tegelikult pidevas hämmingus. Sest mul oli osade sealsete peategelaste mõttemaailma raske mõista. Üks neist laadis pidevalt Instagrami üles endast tehtud alasti fotosid. Ütleme, et strateegilised kohad olid enam-vähem kaetud, aga kannikas oli küll igal võimalusel täies mahus eksponeeritud. Juurde käisid loomulikult kõiksugu räuskavad fraasid, et fakkjuu kõik inimesed, paks on ilus, sööge sitta. Umbes nii, ma enam täpset sõnastust ei mäleta. Tähtis oli see, et oleks hästi agressiivne ja röökurlik sõnum. Selle noore naise konto pandi üsna pea kinni. Põhjuseks kasutustingimuste rikkumine. Ta ise oli sellest väga häiritud, sest mismõttes tema kui paksu konto kinni pandi, kas paks ei tohigi arvamust avaldada, ennast armastada ja enda nahas julge olla… Aga mina sain küll väga hästi aru, et konto pandi kinni seetõttu, et ta tegi seal pornograafilisi postitusi päise päeva ajal. Kui mina endast selliseid fotosid üles laeks, siis ma saaks ka bänni, sest mingi sündsustunne võiks keskkonnas, kus on ka palju lapsi, ikka alles jääda. Üldse mulle tundus, et see naine oli liputaja kalduvustega. Sest see ei saa päris normaalne olla, et on mingi vastupandamatu soov enda paljast taguotsast ja tissidest pidevalt pilte üles laadida. Ühtlasi kasutas see naisterahvas alasti koorimise võimalust ära kõigil muudel puhkudel. Näiteks käis kunstiringis alasti modelliks ja mingitel muudel pildistamistel. Ole sa paks või peenike, selline enese eksponeerimise vajadus ei ole päris okei. Nagu Rents hiljuti ütles – sellised võiks kolida Onlyfansi ja oma tissipiltidega raha teenida.

Paksuteema on meil tegelikult kuum ka pühal Eestimaal. Eile oli Orgu uue kaalualandussaate esimene osa. Või noh, ma ei teagi veel, kas see ongi kaalualandussaade, sest esimeses osas mitte kellegi kaalu alandamisega ei tegeletud. Ausalt öeldes oli tegemist ühe vägagi piinliku saatega, millel kodumaise telesaate odav mekk man. Mul oli lihtsalt tohutult kahju vaadata inimesi, kes olid nii noorelt juba nii suure ülekaalu saavutanud. Kahju just sellepärast, et ma ei usu, et see rasv on kogunenud naeratuste ja elurõõmu saatel. Selle taustal on depressioon, alaväärsuskompleksid ja muud pained. Ja see teeb väga kurvaks. Kas Orgu saates pannakse paksud lihtsalt käetkõverdusi pumpama või pakutakse neile kaalu langetamisel ka moraalset ja psühholoogilist tuge? Selles viimases julgen tõsiselt kahelda, kuuldavasti ei ole ühegi tema varasema saate puhul nii olnud. Aga ma tõesti usun, et lihtsalt toitumiskava ja treeningkava pihku pistmisest ei piisa. Tegeleda tuleb esmajoones sellega, mis kahe kõrva vahel, ja seejärel juurutada tervislikumat, sh sportlikumat eluviisi. Vähehaaval saavutatud edusammud mõjuvad kindlasti motiveerivalt ning ei tekitaks arvatavasti ka trenni vastu trotslikku vastumeelsust. Ütlen ausalt, et kui mind sunniks keegi trennis rahmeldama nagu neeruhaiget jänest, eriti juhul, kui mu keha oleks täiesti treenimata, siis ma hakkaks trenni konkreetselt vihkama. Ja seetõttu ei süüdistaks ka Orgu saate osalisi, kui nendega nii läheks. Eelvaadete põhjal ei tundunud, et neile mingit armu antakse.

Orgu saate üks väga ebanormaalne asi on veel see, et saatesse on ülekaaluliste kõrvale võetud naisterahvas, kes on normaalkaalus. Jah, ta ei ole piitspeenike ja ülisportlik, aga ta kohe kindlasti POLE ülekaaluline. Muidugi mõistetav, miks ta saatesse võeti – tegemist on bravuurse naisterahvaga, kellel on erootiline taust ja see ometigi põhjustab furoori, toob vaatajaid. Aga millise signaali saadab normaalkaalus inimese paksusaatesse võtmine noortele, mõjutatavas eas tüdrukutele? Sellele muidugi ei mõelda. Ja vot see on minu meelest lausa kuritegelik. Näitab ära, et saatetiimil puudub igasugune moraal ja on mindud lihtsalt raha tegema. Väga kurb ja lame.

Ühesõnaga, mina usun, et ülekaalust vabanemine ei ole laiskuse asi. Kui asi oleks ainult laiskuses, siis poleks ju üldse probleemi. Tuleks lihtsalt ära oodata, millal vaim peale tuleb, teha üks korralik dieet, üleliigsest rasvast vabaneda ja elu oleks lust ja lillepidu. Aga nii see ju pole. Sest kui inimese sisemist probleemi ära ei lahendata, tulevad kaotatud kilod ludinal tagasi ja neid koguneb järjest juurdegi. See on aga tohutult ebatervislik. Täpselt sama õudne nagu need kehapositiivsuse jutlustajad “Rasvarinde” filmis, räusates oma Insta kontodel: “Söö üks jäätis, söö või neli, paks on ilus!” Kas paks siis on ilus või mitte, see jäägu igaühe enda otsustada, aga ebatervislikkuse propageerimine on minu meelest lihtsalt vale. Neli jäätist süüa EI ole okei! Kui keegi soovib neli jäätist süüa, siis minu meelest tuleks tal soovitada seda mitte teha. Ja mitte sellepärast, et mul on tema paksu keha kole vaadata, vaid sellepärast, et tal on selgelt mingi sisemine probleem ja ta vajab abi. Abi, mida jäätis ei suuda pakkuda.

Mõtted värskesse aastasse

Mõtlesin nüüd järele, et miks ma siis ikkagi blogimise olen unarusse jätnud. Sest mulle tegelikult ju meeldib kirjutada, mulle meeldib oma lugejatega suhelda ja mõtteid vahetada. Teisi, kes te blogite, ma tegelikult olen kogu aeg lugemas käinud, ma lihtsalt ise ei ole kirjutanud. Miks siis?

Sest mul on nii palju muid tegemisi olnud, esiteks. Ja sellepärast, et mul on vahepeal tulnud tööl nii palju kirjutada, et mu kirjutamise karikas on täis olnud. Muidu on ju ikka nii, et kui tööl tuleb kirjutada tööasju, siis vahel tahaks veidi loomingulist kirjutamist kah, et oleks lõbus. Mina olen aga töö tõttu pidevalt sunnitud käsu peale naljakas või loominguline olema. Ja see täitsa kurnab ära. Vaba aja saabumiseks olen kirjutamisinnust tühi olnud. Lihtsalt ei ole kütust jagunud.

Eelmise aasta kohta pole mul muidu mitte midagi halba öelda. No kohe mitte poolt sõnagi. Minul oli üks imeline aasta, võib lausa öelda, et elu parim. Mul oli nii palju kvaliteetaega. Nii palju matkamist ja looduses käimist. Nii palju lahedaid kohti, kuhu sai väljasõite tehtud ja kus ma varem käinud polnud. Päris mitmeid põnevaid ja uusi üritusi, kus oli väga lõbus ja kus sai uusi tuttavaid. See on ju alati värskendav, kui on võimalik uute inimestega suhelda. Kui oled ise lahke ja avatud, võetakse kohe omaks. Mina muidugi olen alguses natuke kinnine, aga ma soojenen üles tavaliselt ja siis olen kõige suurem sõber üldse.

Tegelikult ma olen mõelnud teemale mina ja inimesed. Te ju teate, introvertsusest on varemgi juttu olnud. Jaajaa, mulle ei meeldi väga võõrad inimesed. Ainult et mida aeg edasi, seda enam kahtlen ma ka selles, kas ma tegelikult sobin inimestega koos töötama. See on midagi uut. Alati olen arvanud, et ikkagi sobin. Aga vaadates oma kalduvust mikromanageerida (sest kõik peab olema nii nagu MINA tahan), olen oma meeskonnatöö oskustes tõsiselt kahtlema hakanud. Tähendab, ma saan meeskonnas hakkama küll, aga ma pole ehk kõige efektiivsem. Palju aega ja energiat läheb musta auku. Kõigi aega, aga enamasti just minu energiat.

Eelmise aasta kirjalikke kokkuvõtteid ma ei tee. Mul pole ausalt öeldes plaanis ka lubadusi anda, ma pole neid kunagi andnud. Teisalt, mingi eneseanalüüsi võiks ju teha ja mõelda läbi, kuidas paremuse poole liikuda. Või kuidas sättida enda töö- ja muud elu just sellega sobivaks, milline ma praegu olemuselt olen. Inimesed ju ikka ajas veidi muutuvad, sest nad arenevad. Nii et mis tundus mulle keskkoolis või isegi 25-aastasena õige suund, sest sobis mu olemusega kokku, ei ole täna tõenäoliselt enam üldse see, kuhu liikuda. Ma kindlasti olen täitsa teine inimene kui 10 aastat tagasi. Äkki siis selleks uusaastalubadusi antaksegi, et iga-aastaselt oma suund ümber defineerida?

Näiteks trenn on küll mu selle aasta üheks fookuseks. Kõlab ilmselt üllatavalt, sest sellist üles-alla kõikumist nagu mul, on vähestel. Üldjuhul on ju nii, et kas trenn meeldib või ei meeldi. Kas tehakse, sest nii mõnus on, või tehakse, mis siis, et rõve piin on, aga peab, ühiskond survestab, või siis ei tehta üldse. Ma olen kahtlemata see piinleja olnud. Mulle ei ole ükski trenn meeldinud. Mõnikord harva jooksmas käimine on meeldinud, aga ainult siis, kui mul kuidagi ekstra palju energiat on olnud. Nüüd ma esimest korda elus proovin natuke jõutrenni. Midagi sellist nagu sina, Klari, vist. Et kükid kangiga ja jõutõmbed ja asjad. Pean tunnistama, et esimest korda mulle täitsa isegi meeldib. Mul pole pidevalt keel vestil. Pingutus muidugi on ja mitte väike, aga see käib lühiajaliselt ja vahepeal saab puhata. Kas ma tund aega järjest metsas joostes saan vahepeal puhata? No väga ikka ei saa küll, häbi hakkab. Kui jooksed, siis jookse, onju. Jõusaalis aga teed oma asja, punnitad mis kole, ja siis vahepeal kõnnid ja lõdvestud. Kalorikuluks näitab pulsikell igati meeldivaid näitajaid ja kuigi ma olen alles nii vähe teinud, siis tegelikult on ka kehakujule juba hästi mõjunud. Pealegi läheb aeg väga kiirelt. Poolteist tundi jõusaalis hängimist möödub lennates. Nüüd ma plaaningi sellel kursil jätkata ja loodetavasti saada tugevamaks ning paremasse vormi. Mõõdulindiga on strateegilised piirkonnad ka üle käidud. Niipea kui hakkab mingi härjakints alla tekkima, kavatsen sekkuda ja midagi ümber korraldada. Aga mulle on kinnitatud, et ära muretse, mingeid lihaseid sulle ei teki 😀

Lubaduste osas ma rohkem ei teagi, kas on mõtet midagi välja käia. Üks asi on, aga sellest ma kirjutan siis, kui asi tehtud on. Kevadine asi on see.

Samas nii palju tähtsaid otsuseid seisab ees. Et kas osaleda abielureferendumil või ei. Kui ma osalen, siis loomulikult vastan EI, ükskõik kui napakalt see küsimus ka formuleeritud pole. Mul on juba ammu sõnad otsa lõppenud, kirjeldamaks meie oksele ajavat valitsust. Üks piinlik skandaal ajab teist taga, aga me oleme juba immuunsed. Näed ise, mis Leedu skandaaliga oli. Esmaspäeval möllas torm, mis kole. Tänaseks ei mäleta keegi, et selline asi oli (täna on teisipäev, juhuks kui unustasid). Ehk et Jüri võib oma feissi seinal kirjutada lõvišokolaadist nii palju kui ta tahab. Kui ta järgmisel päeval jälle härra Kaabude ees püksid rebadele laseb ja selja ette keerab, siis millest me räägime. Mitte midagi ei muutu, ainult hullemaks läheb.

Teiseks tuleb otsustada vakstineerimise asi ära. See teema on laias laastus kolm leeri tekitanud. Lamemaalased, kellel on kohe kategooriline EI. Inimesed, kes pole lamemaalased, aga kes ei usalda vaktsiini, sest see kõik tundub nii uus ja testimata. Pole teada, milliseid pikaajalisi mõjusid vaktsiin kaasa toob, sest pole veel inimest, kellele tehti näiteks 3 aastat tagasi. Ja on need, kes usuvad, et vaktsiinist on meile kõigile abi, see on igati turvaline valik ja last but not least – ühtki kiipi need vedelikud meie kehasse ei ujuta. Mul on otsustamiseks veel nagunii aega maa ja ilm, aga jään ilmselt kolmandasse gruppi ja lasen ära teha.

No sellised uue aasta mõtted saidki. Täna veel tohib, mistõttu soovin kõigile inspireerivat uut! 🙂

Eesti Laul 2021 – mina kommenteerin (II osa)

Mis seal ikka, teeme teise osa ka ära 🙂

  1. Ivo Linna, Robert Linna ja Supernova – Ma olen siin

Kui ma nägin Ifi nime, siis ma kartsin, et äkki tuleb mingi pensionäripop. Siis ma nägin, et koos pojaga tehtud lugu ja julgesin juba enamat oodata. Pärast loo kuulmist oli selge, et pensionäripopist on asi kaugel. Väga meeldiv ja nauditav lugu. Eurovisioonile ei sobi, Eesti Laulule väga hästi. Hullult mõnus vabastav vaib on sees, sobiks filmimuusikaks.

2. Jüri Pootsmann – Magus melanhoolia

See on ka üks paganama moodne lugu. Algul kõlab igati viksilt ja viisakalt, aga kui refrään kätte jõuab, on esimene mulje, et mingi pill kriiskab. Ärge laske end eksitada – see on tegelikult Jüri ise, kes hästi kõrge häälega laulab. Tõtt-öelda oleksin eelistanud refrääni laulmas kuulda mõnda naisterahvast, seda hoolimata faktist, et Jüri enda hääl ka nii kõrgele tõuseb. Mul oleks lihtsalt sisemiselt mugavam kuulata, kui naine laulaks, Jüri puhul ma kramplikult kardan, et midagi võib veel sassi minna. Ma ei ole suurem asi selle laulu fänn, kuigi midagi seal on.

Jüri on vahepeal ka 10 aastat nooremaks jäänud. See on vist poisulik soeng, mis meeli petab.

3. Helen – Nii kõrgele

Noh, eks üks lugu peab ka see kõige nõrgem olema. See on kindlasti kõva konkurent. Eile ma vast nii halbu lugusid ei kuulnudki. Halb selles mõttes, et nii tühi ja nõrk, et isegi halbuse kategoorias ei suuda ta silma paista. Ja et lausa neli inimest on selle loo kallal tööd teinud… Njah. Päevatöölt ma nende asemel ära ei tuleks.

4. Hans Nayna – One By One

Julgelt 4++ laul. Peamine tugevus seisneb laulja vokaalis. Tõsiselt kõva potentsiaaliga laulja mu meelest. Ei jää neile kuulsatele väljamaa ukulele plönnijatele mitte grammigi alla. Ja väga kõva sõna, et selline tegija on meie lauluvõistluse taset kõrgemale kergitamas. Minu respekt sellele lauljale. Tahaks väga temalt veel midagi kuulda, ainult et natuke vähem mesist. See on muidugi puhtalt minu probleem. Igatahes on see laul igati edasipääsu vääriv. Võitjaks päris ei ennusta.

5. Rahel – Sunday Night

Ehh, ma ei mäletanudki, et mingi selline laul ka olemas oli. Kahjuks tugevalt unustamisväärne pala. See võiks olla midagi sellist, et peol dj mõtleb, et nüüd on juba keevitatud ka, hakkame tuure natuke maha võtma. Paneb loo peale ja järsku tuleb kõigil joogijanu või siblitakse laiali pissipausile. Edasi see laul kindlasti ei pääse.

6. Redel – Tartu

Mina sellist lollitamist pahaks ei pane, las teevad nalja 🙂 Siuke tõmbame trussikud traksidega õlale-Borat. Vähemasti ei ole see lugu igav.

7. Uku Suviste – The Lucky One

Kõigepealt ütlen seda, et video sõnum oleks parem olnud, kui Uku oleks lõpus ukse lihtsalt kinni virutanud. Nüüd jäi mulje, et kui naine ühel õhtul teise mehega minema kihutab ja järgmisel päeval ukse taga kurbi silmi teeb, siis kõik see, millest Uku laulis, ei omanud mitte mingit tähtsust. Sült mees ju! Enivei, laulust kah. Ütleme, et igal teisel aastal oleks see väga kõva võistleja olnud, aga tänavu on konkurents liiga kõva. Uut võitu siit ilmselt ei tule. See ei ole kehv laul, sest need lood, mida Uku igapäevaselt laulab, on pigem nigelad. Aga ta ei ole ka selline, et vauvauviivao. Finaali pääseb muidugimõista täiesti kindlalt.

8. Sissi – Time

Sissil on oma stiil välja kujunenud. Moodne gospel. Aga eelmise aasta lugu oli palju parem. Selle aasta lugu jääb varju, jääb nigelaks, aga EI jää meelde. Kahju. Tema hääl mulle meeldib, aga seda lugu ma rohkem kuulata ei viitsi.

9. Wiiralt – Tuuled

Kui sulle meeldib kantri ja sulle meeldib rokk, siis sulle meeldib ka see lugu. See on igati soliidne lugu, mis sobib uhkusega mõlemasse kategooriasse. Eurovisioonile ta ei jõua, aga rõõmu toob ikkagi. Mulle meeldib. Sest ma olen selline inimene, kellele meeldib kantri ja kellele meeldib ka rokk.

10. Koit Toome – We Could Have Been Beautiful

Ma tegin sohki ja tegelikult kuulasin selle laulu juba eile ära. Mitte ühe korra. Mitte ka kaks korda. Ma arvan, et mingi neli. Sest ma olin pärast esimest korda täiesti hüpnoosi all. Mul on NIIIIII hea meel, et Koit Toome on üle pika aja nii hea laulu teinud. See on täiuslik. Lihtsalt täiuslik, ma ütlen! Produktsioon on naelapea pihta. See naelapea on nii kõva paugu saanud, et ta on esimese löögi peale 100% õigesse kohta liikunud. Koit meeldib mulle juba ammu-ammu just oma fantastilise hääle pärast. Tema lood liiga sageli minu maitse olnud pole, aga mul on ka oma soft spot ja seda Koit antud looga nüüd hoolsasti rammibki. Mulle meeldivad sel aastal väga mitmed lood, aga see on lihtsalt mu lemmik. LEMMIK!

11. Andrei Zevakin & Pluuto – Wingman

Noorte muss. Mõminaräpparite fännide jaoks on see kindlasti väga kaasakiskuv ja lõbus laul. Võib-olla saavad noored mehed ka naiste sebimise kohta üht-teist kõrva taha panna. Minu kummardus selle eest, et sõnad on reaalselt arusaadavad. Ma ei pea nuputama, mida mikrofoni pudistatud on. Ei ütle midagi halba selle laulu kohta. Minu esimene eelistus ei ole, aga omas nišis igati soliidne.

12. Tuuli Rand – Üks öö

Copy-paste ühest teisest loost, mida ma eile juba kuulasin. Jah, ma võin puusa nõksutada selle järgi mingil hetkel, aga see lugu ei jää mulle meelde.

Ja ongi kõik!

Kes võidab? :))