Kelle kirgas idee see küll oli?

Vahel tundub, et Eestis on tõeliselt halb vana olla. Ilm on jama, seenioridest siin väga lugu ei peeta, pension on väike, tervis kehv ja isegi kui ei ole tervis kehv ning sooviks tööle minna, on see raskendatud, sest vanureid keegi oma kollektiivi ei soovi. Liiga aeglased ja koledad. Eksju.

AGA! Ajad on muutumas ja juba õige pea saab vähemalt üksi elavate pensionäride elu uue hingamise!

Lubage tutvustada – valitsus on heaks kiitnud plaani maksta alates järgmise aasta 1. jaanuarist üksi elavatele vanaduspensionäridele toetust 115 eurot aastas. AASTAS.

trees-ba-dum-tss

Tuleb tunnistada, et see on nüüd küll nii….noh….suuremeelne summa, et mul isiklikult on raskusi selle välja mõtlemisega, mida kõike selle eest soetada saaks. Üks üksi elav pensionär. Kes ei saa sugugi endale lubada samu asju, mida saavad lubada kahekesi elavad pensionäride paarid. Peab ikka väga tõsiselt järele mõtlema, mida sellise rahapatakaga ette võtta ja millele nüüd küüned taha ajada.

Peaks äkki raha alles hoidma, et jõuaks lõpuks lastelastele jõulude puhul väiksed kingid osta? Või lööks summa kohe märtsi alguses laiaks, kui postkasti laekub veebruari küttearve? Või käiks ühe töraka sanatooriumis? Või noh, selle raha eest vist ei saa… Või ostaks endale need allahinnatud Calvin Kleini prillid, mis viimane kord vanade okulaaride logisevaid kruve vahetamas käies Instrumentaariumis “silma tegid”? Mõttekoht.

Aga tegelikult ka. Mida üks poliitik mõtles, kui sellise särava idee välja käis? Hakkame üksi elavaid inimesi õige toetama? Maksame neile kuus….nii u 10 eurot, natuke vähem, nii palju pole vajagi. Ja siis on neil kergem elada! Kes see ajuhiiglane küll olla võis ja mida ta ette kujutas, et nüüd üksiku pensionäri elus juhtuma hakkab. Ja miks just üksi elavad pensionärid? Kuidas see 10 eur kuu kohta neid mitmekesi elavatele pensionäridele järgi peaks aitama?

Mõttetu 10 miljonit lastakse jälle tuulde. Et oleks kusagil linnuke kirjas. Jälle on pensionäre näkku mõnitatud. Aga saab teha nägu, et “tegeleme asjaga”, mõtleme välja, kuidas olukorda parandada.

Tühja need luhtunud presidendivalimised, minul on piinlik just selliste debiilsuste pärast.

Mul ei ole piinlik (presidendivalimised)

Nonii, kas kõik on nüüd piinlikkustundest ilusti üle saanud? Sest jube pop oli pärast laupäeva öelda, et on hästi piinlik. Valijameeste pärast. Teate, mul ei ole üldse piinlik. Mul on natuke isegi hea meel, et nii läks.

Minu meelest ei olnud kandidaatidest mitte ükski presidendiks sobiv. Jah, isegi Marina Kaljurand. Mulle Kaljurand meeldib küll, aga soojad suhted perekond Nilssonitega on kuidagi alarmeeriv. Pealegi ei saa Kaljuranda minu meelest nimetada raudseks leediks, mida peaks tegelikult ühe naispresidendi kohta öelda saama. Kaljurand on lihtsalt leedi või isegi pehme leedi. Ja see jätab mulje kergesti mõjutatavusest, nõrkusest, kui soovite. Reps on Kaljurannast palju “raudsem”, aga ma ei usu, et me oleme any time soon valmis keskerakondlasest presidendiks. Enne kui Savisaar pole sealt kadunud.

Kallasele, nagu olevat kirjutanud ka Soome meedia, ei suudeta kuidagi andestada miljonite skandaali ja seeläbi puudub tema vastu igasugune usaldus. Mis teha, elu on selline, olgu see õppetunniks kõigile tänastele poliitikutele, kellel on oht (või võimalus) sattuda suurtesse skandaalidesse. Palju vett võib merre voolata, aga inimesed ei unusta.

Jõks ja Helme on minu jaoks võrdselt halvad variandid. Ehk siis kohutavalt halvad. Helme ei vaja kommentaare, aga Jõksi vastu tekkis mul suur antipaatia juba sel hetkel, kui Taavi postitas oma blogis lingi intervjuule Jõksiga. Twitterist käis läbi ka Jõksile omistatud Onu Heino staatus ja ma ei saaks rohkem nõustuda. Selles mõttes oli valimiskogu esimene voor minu jaoks täielik külm dušš ja tegi ärevaks.

Sõnaga, Kaljurand oleks minu meelest olnud halvimatest valikutest parim, kuid et halbade seast üldse mingit valikut ei tehtud, on minu meelest positiivne pööre. Kas me leiame kahe nädalaga (loe: ühe päevaga – räägivad, et võimalikes nimedes üritatakse juba täna kokku leppida), ei oska ma arvata, seda näitab aeg. Natuke kahju on Ilvesest, kes vist juba ammu on oodanud, et saaks teise ametiaja lõpetada.

Osad ootavad nüüd pikisilmi, et enda kandidatuuri seaks uuesti üles need, kes olid rahva suurimad lemmikud. Need või see. Mu meelest ei ole see eriti hea mõte. Jätaks natuke haleda mulje. Kujutlege ise, et korraldate töökonkurssi ja seal osaleb ports inimesi. Teise vooru jõuavad mingid inimesed, kes on teie meelest sobivaimad, aga valida ei taha te lõpuks ikkagi kedagi, lihtsalt ei sobi need tegelased. Teete uue konkurssi, aga seal figureerivad näod, kes esimesel korral juba osalesid. Hmm, miks nad uuesti konkureerivad, kui ma esimesel korral juba neid edasi mitte valides andsin märku, et nad ei sobi? Kas nüüd järsku hakkasid rohkem sobima? Ei hakanud ju. Lihtsalt meeleheitel mulje jätavad endast.

Kahju, et meil pole seni välja käidud ühtegi presidendiks sobivat nime. Aga kas on kahju, et sobimatute hulgast keegi valituks ei osutunud? Mul küll mitte.

Delfi “sitavares” oma halaga

Mõtlesin Ebapärlikarbi postitusele kommentaari kirjutada, aga tekkis veel mõtteid. Kirjutasin hoopis postituse, kus heietan seda teemat oma vaatenurgast.

Ebapärlikarp kirjutab ühest Delfi lugejakirjast, mida ta lugema sattus. Selles kirjas toob üks Eesti keskmisest palgast pool teeniv avalikus sektoris töötav naisterahvas välja põhjused, miks ta teist ja kolmandat last sünnitada ei soovi. Kohati on tema väljendus kohmakas, aga ebaintelligentse inimese muljet mulle see kirjutis päriselt ei jätnud.

Ma võib-olla liiga kriitiline sellise kirjutise suhtes ei olekski. Mina saan küll aru inimese murest, kui ta ütleb, et kodu on keeruline osta. See ongi keeruline ja äkki ma seetõttu mõistan, et olen ise selles olukorras olnud? Mina sain ostetud, aga on palju inimesi, kes ei saa. Üürimine võrreldes pangalaenumaksetega on meie maal lihtsalt nii kallis, kuid sissemakse tõttu jääb laen paljudele kättesaamatuks. Eriti veel lapse/laste olemasolul, kui laenu teenindamise võimekus ülalpeetavate tõttu panga silmis tuntavalt langeb. Samuti tean enda tutvusringkonnast mitmeid inimesi, kes ilma vanematelt saadud kinnisvara või nende poolt tagatud laenutagatiseta võiks laenust vaid und näha, sest raha säästmine kodu ostmiseks vajalikul määral tunduks lihtsalt ulmena. Kuna ma ise mõtlen samuti, et üürikorterisse tundub veits ebakindel lapsi sünnitada, mõistan seda põhjust väga hästi. Ei riik ega Ansip pea noortele kodu ostmiseks raha kamaluga kätte jagama, kuid väike sissetulek ja võimetus endale kodu muretseda on omavahel väga tugevalt seotud. Inimene ju kirjutab antud murest rahaprobleeme käsitlevas lõigus. Kui keegi küsib, miks ta rohkem lapsi ei saa, on see naine andnud vastuse – ei ole piisavalt suur sissetulek. Oleks inimene laiskvorstist töötu, kes halaks, et alla 2000 eur neto tema tööle minna ei kavatse, ma saaks aru, miks tema peale võiks imelikult vaadata ja teda ennast süüdistada, aga inimene ometigi käib täiskohaga tööl!

Osadele inimestele jätab kirja autor paraja sitavarese mulje. Mulle mitte. Ta ju kirjeldabki enda isiklikke hirme rohkemate laste sünnitamisel. Olen täiesti kindel, et tal on palju mõttekaaslasi. Kui paljud inimesed nii ei tunne – heakene küll, aga paljud teised siiski tunnevad. Ja ei maksa nende hirme kõva häälega välja naerda, pigem võiks üritada mõista. Mul on isegi hea meel, et inimesed, kes pole oma otsuses ja hakkama saamises 100% kindlad, jätavad sünnitamata. Palju ebanormaalsem oleks olukord siis, kui need inimesed sünnitaks ja pärast vaevleks rahahädas ning vaesuses peaks lisaks uuele sündinud lapsele kasvama ka esimene laps ja vanemad ise. Kui hädakisa tuleks pärast, oleks esimesena kohal näpuviibutajad, kes klähviks: oli vaja neid lapsi siis nii palju teha, enne ei osanud sellele mõelda, millised kulud lastega kaasnevad? Antud juhul inimene mõtlebki enne, analüüsib valju häälega. Miks teda selle eest mõnitada? Mu meelest on palju räigem mõtteviis “annab jumal lapse, annab ka leiva”. Mõnusalt pohhuistlik ja vastutustundetu vaese inimese mantra. Just selliste pärast on meil Kodutunded ja avalikud Facebookis kerjamised ning palju lapsi, kes ei saa kogeda lapsepõlve, mida nad vääriksid.

Kui inimesel oleks meeletu soov lapsi saada ja asi pelgalt raha taga, oleks loomulikult võimalik rahavooge suurendada. Kui inimene töökohta vahetada ei soovi, ju siis nii suurt laste saamise soovi kah pole. Suuremas plaanis oleks siiski normaalne mõelda, et ühel hetkel jõuame sinna, et ka näiteks poemüüja võiks endale kahe lapse saamist lubada. Antud hetkel see tõesti väga mõeldav pole, kui kõrval ei ole kõrgepalgalist kaasat. Selle fakti nentimise pärast ei peaks kedagi nuhtlema hakkama. See on tõde. Võtta seisukoht, et poemüüjatel ei tohikski olla lapsi või võiks olla kindlasti ainult üks laps, on küüniline. Mida muud välja lugeda soovitusest väikest sissetulekut tagav amet hüljata, perse maast lahti ajada ja minna “päris tööd” tegema? Seda edukamad inimesed ju vähem edukamatele tavaliselt soovitavad?

Ja selle lugejakirja taustal ütlen ausalt, et kui mul oleks mulatid lapsed ja ma seisaks valiku ees, kas kasvatada need lapsed üles Eestis või kusagil mujal, ei tuleks Eesti kõne allagi. Niivõrd rassistlikus riigis “teistsugune” olla on ikka väga raske. Pakkuda sellist keskkonda oma lapsele? Ei, aitäh, jääb ära🙂 Imetlen inimesi, kes endas selle julguse leiavad ning riskivad, aga vabatahtlikult tekitada lapsele põhjus, mille eest ta võiks mõnitada saada, ei tundu minu jaoks isiklikult mõistlik.

Edukultust ja meeste ebakindlust laste saamisel ma isiklikult omavahel kokku ei seoks. Võimalik, et mõni mees tunneb nii, raske on endale võtta volitust praegu meessoo eest kosta. Aga Eestis valitsevat tohutut edukultust ju ometi keegi eitama ei hakka, ega ju?? Ja kui see edukultus mõjub mõne inimese täiel rinnal elamisele kuidagi pärssivalt, siis seda ma isegi mõistan. Tunnen isegi vahel, et ei ole piisavalt tasemel, ei suuda sammu pidada.

Ma ei usu, et see kirjutaja arvab, et riik on nõme, palk on nõme ja ühiskond on nõme. Meie ühiskond ongi paljus veel ebaküps ning arenguruumi on palju. Aga ühiskonna muutumine on aeganõudev protsess ja see ei saa iialgi alata, kui me ei räägi oma hirmudest ja muredest kõva häälega. Või kui räägime, siis keegi teine võtab heaks see välja naerda ja seda naeruvääristada. Selle kirjutise autori hirmude tõttu oleme ilma vähemalt ühest või kahest tulevasest pensionimaksjast, aga see ei olegi ehk kõige suurem kaotus. Palju hirmsam oleks, kui ta need potentsiaalsed pensionimaksjad sünnitaks, kuid muutuks hoopis oma lastekarjaga ühiskonnale koormaks, kuna ei tule omadega toime.

Kuidas kliendile Amservis näkku irvitatakse

Täna tahaksin rääkida sellest, milliseid autoesindusi vältima peaks. Sest seal peetakse klienti lolliks ja tehakse praaki. Jutt eelkõige Tartus asuvast Turu Amservist.

Suvel sai autot vahetatud. Müüsin oma Nissani maha ja muretsesin auto, mis on mulle juba tuttavlik, kuna täpselt sama mudeliga olin juba tükk aega nagunii sõitnud. Autoks Hyundai i20, väike tore naistekas, millele mul polnud seni ühtegi pretensiooni. Sõitis kenasti, kütust võttis vähe ja remondiga ei olnud probleeme esinenud, garantiiperioodi korralistest hooldustest oli täiesti piisanud. Ema auto, millega varem sõitsin, osales küll ühes avariis, mille järel ta põhjalikku remonti sai ja muuhulgas avastati tagaluugil roostet, mis Tartu Topautos korralises hoolduses kahe silma vahele oli jäänud, aga heakene küll. Tundubki, et kerekontrolli tegemine, mis roostet peaks tuvastama, lonkab Tartus kahte jalga.

Soetasin ema autost paar aastat vanema mudeli, mis oli saada hea hinnaga ja mille ostsin ühest Tartu autoesindusest, kus see müüdi kasutatud autona. Ülevaatus värskelt läbitud, korraline hooldus samuti sama aasta märtsis volitatud esinduses (Tartu Turu Amserv) tehtud, tundus jube hea diil, arvestades seda, et sõiduki läbisõit vaid ca 33 000 km. Palju leidub 6aastaseid autosid, mis nii vähe läbi sõitnud? Mitte palju. Ostsin ära ja nägin, et kolme ukselingi juures on veidike roostet. See ei olnud mu jaoks probleem, kuna teadsin, et Hyundail on 12aastane korrosioonigarantii. Minu sõnastikus on korrosioon seni roostet tähendanud, aga ilmselt tuleb endale uus sõnastik vaadata.

Pöördusin Tallinnas Topautosse, tegin fotod ja saatsin kirjaga teele, et selline mure ja palusin instruktsioone, kuidas toimida. Ukselingid ei ole see koht, kus eeldaks kasutaja poolt tehtud vigu. Kui auto on saanud mõne kiviga pihta või kriimustada, võib sealt areneda rooste ja see klassifitseerub kasutaja probleemiks, mitte sõidukitootja praagiks. Antud juhul oli näha, et mure alanud ustelinkidest endast ja ega sobimatuid ukselinke pole autole ette installeerinud ju ometi kasutaja ise!? Minu pöördumise peale helistati mulle esindusest ja räägiti lugu ära. Asi nimelt selles, et ukselingid on liikuv osa ja rooste on alguse saanud ukselingi liikumisest. Olin üllatunud – kas te tahate öelda, et rooste on alguse saanud uste AVAMISEST, mis on selle konkreetse detaili otsene funktsioon? Jah, just nii mulle öeldi. See vastus tundus mulle absurdne. Milleks need uksed sellele autol siis loodud on, kui nende avamine roostet põhjustab? Ma enam ei mäleta, mis mulle selle peale vastati. Sain ka viisaka kirjaliku vastuse, kus tõdeti, et see probleem läinuks värvigarantii alla, mis kehtib paraku vaid viis aastat ja see periood on minu auto puhul juba läbi.

Mõtlesin, et ehk Topauto lihtsalt ei soovi antud masinaga tegeleda, kuna korralist hooldust on teostatud hoopis teises esinduses, nimelt Amservis. Tundus ka mulle õiglasem pöörduda just nende poole, kuna iga-aastaselt oli kerekontrolli teostatud just seal ja iga väikseimgi roostetäke tulnuks nende poolt avastada. Hooldusraamatus on mul kerekontrolli lehtedel iga aasta kohta märge “KORRAS”. Ka 2016. aasta märtsis teostatud kontrolli kohal, olgugi et rooste, millest praegu jutt, ei ole saanud tekkida paari kuuga, see on olnud hoopis pikem protsess. Aga ka Turu Amserv vastas mulle justkui copy-pastega sama, mida olin juba Topautost kuulnud – see läinuks värvigarantii alla, mis enam ei kehti, korrosioonigarantii kehtib ainult läbiroostele. Kirjutasin vastu ja uurisin, mida tähendab läbirooste, kas seda, kui ootan veel tükk aega, kuniks rooste on augu sisse söönud? Samuti uurisin, miks on kerekontrolli kohal märge KORRAS, kui see rooste ei ole kindlasti tekkinud nii lühikese ajaga, et märtsis polnud sellest märkigi. Vastust enam ei tulnud. Kirjutasin uuesti ja nõudlikumalt, et ootan endiselt küsimustele vastuseid. Selle peale vastati mulle, et läbirooste tähendab seda, et rooste on alguse saanud vigasest detailist ja detaili siseküljelt, mitte väljast. Ning miks kerekontrollis roostet ei tuvastatud, vastaja ei osanud öelda, ilmselt seetõttu, et auto oli olnud nii must, et selle suure mustuse alt ei ole võimalik kontrollijal igat pisikest täket avastada. Ahha!! Või nii! Inimene, kellel on endal auto olnud, hakkab sellise vastuse peale naerma, sest mitte iial ei saa üks keskmine auto olla ukselinkide juurest niiiiiiii määrdunud, et porikiht auto väliskesta täielikult ära katab. Ja juhul kui see tõesti nii on, keeldub kompetentne töötaja sel juhul kerekontrolli läbi viimast, sest ei saa korrektse tulemuse eest vastutada.

Ühesõnaga Amserv irvitas mulle lihtsalt näkku, süüdistades klienti ja isegi ei vabandanud oma kehvasti tehtud töö eest.

Mul õnnestus osta auto, mis on roostetama hakanud ainult seetõttu, et klient on selle uksi avanud. Võib-olla peaksin manuaali läbi lugema ja seal on öeldud, et Hyundai i20 tuleb siseneda pagasiluugi kaudu. Ma ei imestaks, sest hetkel tundub, et Hyundai teeb kõik selleks, et oma praaki mitte tunnistada ja igal sammul klienti süüdistada. Jah, ilmselgelt satub auto välispinnale tolmu ja liiva, sellega sõidetakse ometigi õues. Pole ka mõeldav, et autot iga päev pestakse, isegi Jaak Madison ütleks selle kohta absurd. Kuid täpselt nende tolmu- ja liivaosakeste tõttu on uksed roostes, sest Hyundai insenerid on ukselingid nii lollakalt disaininud. Ja süüdi jääb kes? Klient, loomulikult!

Hyundai on sellest probleemist tegelikult teadlik. Miks ma seda julgen väita? Sest uuematel mudelitel on ukselingi alla ja ümbrusse paigaldatud kile, mis seda vigastuste eest kaitseb. Kas autotootjal on õigus, ise veast väga hästi teadlik olles, kliendi üle irvitada ja ta hädas üksi jätta, jäägu igaühe enda otsustada.

Kui varem julgesin Huyndai i20 soojalt soovitada, siis enam ma seda kohe kindlasti ei tee. Ma ei oska enam arvata, millise nendepoolse praagi ees veel silm kinni soovitakse pigistada. Eriti soovitan aga vältida Tartus asuvat Turu Amservi, kus tehakse tööd lohakalt ning selle eest ei võeta vastutust, isegi vabandamine käib sealsetel üle jõu. Otsustage ise, kas soovite oma auto tervise ja enda rahakotiga riskida või mitte, mina ei taha.

Kogu see pull läheb mulle nüüd maksma vähemalt 200 eurot, umbes nii palju maksab kohtremont, kusjuures iga töökoda seda teostada ei viitsigi. Topauto tegi mulle ka alternatiivse pakkumise – värvime kõik kolm ust tervenisti üle ja sooduspakkumine ainult teile – 795 eurot. No tänan🙂 Leian alternatiivi.

Autode keregarantii kohta saate lähemalt lugeda selle nädala Autolehest, kõrvallugu on minu autost. Huvitav on veel see, et Turu Amservi asemel on loos kasutatud ettevõtte teist nime – Ascar Auto. Ei tea, miks? Kas Ascari nime täis p*sandamine on kuidagi vähem kahjulik? Olge te siis hoiatatud ka Ascar Auto eest.

Toit või asi

Millal on õige aeg vingumispostitus kirjutada? Eks ikka siis, kui oled näljane. 

Olen mina siin Itaaliamaal nüüd ja mõtlen, et peaks olema tohutu gurmeemaa. Toit ja söömine ja hea kõhutäis peaks siinmaal olema mitte lihtsalt au sees, vaid eluliselt oluline. Millegipärast nii ma olen kuulnud. Aga ütlen ausalt, et ma olen kodusest tugevate jutumärkide vahele mahtuvast itaalia toidust hoopis enam vaimustunud kui nüüd siin kohapeal. Olen maitsnud mitut pastat, aga ükski pole mul vaimustusest sokke jalast löönud. Eilne pasta vähiga oli ju vaadata ilus, aga kõhtu sai sealt mida? Hunniku makarone. 

Ega mul midagi makaronide vastu pole, mulle maitsevad makaronid. Aga IGA JUMALAMA päev makakaid süüa – see on piin. Ja teate, mis veel on piinav? SAI! Ma ei jaksa enam seda kuiva koorikut ja švammi rohkem jahvatada. Siinne võileib ei ole mingi võileib, vaid kaks saiakannikat, mille vahel hirmõhukesed viilakad salaamit ja hädine juustuviil. Ei võid, ei majoneesi ega midagi muud niisket, mis selle tolmava briketi kuidagi seedekulglasse aitaks toimetada. Ma hakkan veits ära väsima sellest jamast. 

Sest kui saia ja pastat, mis on praktiliselt nagu sai, ainult natuke teisel kujul, ei taha, on valikus veel pitsa! Ja pitsa on ju ainult POOLENISTI sai! Saialärakas, kus peal törakas haput tomatipastat ja moe pärast ka heal juhul kolm nii õhukest viilu sinki, et see saab olla ainult laseriga lõigatud. Ja natuke juustu. Mingist rikkalikust kattest, mis saia natukenegi ära summutaks, võib vaid und näha. Ja pasta puhul on sama asi, natuke haput tomatipastat ja kui üldse selles toidus ka liha on, ja päris sageli pole ette nähtudki, on seda nii kuradi vähe, et pettumus on garanteeritud. Aja neid lihapalukesi luubiga taga, kõhtu igatahes mitte midagi ei saa. 

Ma olen hetkel lennujaamas, õudselt näljane ja valmis kellelegi virutama, sest ma ei taha rohkem saia näha, aga mitte midagi muud siin pole. Aaaaaaahdlfkdpssnrmnrnrnxkllalallwlsld kurat küll!