Lollid küsimused

Ütlevad küll, et pole olemas lolle küsimusi, on lollid vastused. Aga mina küll ärritun, kui suisa lollusi küsitakse.

Tänagi!

Nägin meiliboksis Bolti kirja. Olen nende rahulolev klient ja klõpsasin kirja lahti. Olgu siiski mainitud, et teemarida oli minu jaoks alandav. See sedastas: Võida 6 € Bolt krediiti. Ma võin kohe ära öelda, et ükskõik, mida te minult ka ei tahaks, siis 6 euro pärast ma seda kindlasti tegema ei hakka. Kui mul selle asja tegemiseks sisemist soovi pole. 6 euroga kedagi motiveerima? Ja mitte isegi, et näe, tee, me anname sulle 6 eurot, vaid et tee ja äkki võidad loosis 6 eurot… Teate, see on üks maailma kõige rumalamaid asju vist. Ma saaks sellest veidike paremini aru, kui nad loosiks 6 eurot välja näiteks 100-le tegijale, siis okei, kulu on märkimisväärne ja võiduvõimalus on ka olemas. Aga nemad loosivad viiele inimesele välja. VIIELE! Milleks inimesi mõnitama hakata? Ma ei ole nii halb klient, et mind näkku peaks mõnitama. Et hüppa ja karga 6 euro eest? Kelleks te mind peate?

Edasi. Mida siis teha tuli? Nimelt tahtsid nad, et ma vastaksin küsitlusele. Lojaalse kliendina ei ole mul muideks mitte midagi selle vastu, et võtta 3 minutit ja küsitlusele vastata. Sest Bolt soovib turule tulla toidukulleri teenusega. Ehk et oleks olnud väga palju paremaid mooduseid, kuidas mind vastama motiveerida. Näiteks et ma saan osaleda uue teenuse disainimises. Või et minusuguste vastustest sõltub uus teenus vms. Ehk et ära mõnita inimest päise päeva ajal, vaid motiveeri teda vastupidiselt – las ta tunneb end tähtsalt. Las ta tunneb, et temast sõltub midagi, et tema arvamus läheb korda… Aga ei. Selle asemel peetakse mind imbetsilliks, kes viieeurose peale leili läheb ja käised üles käärib.

Eniveis. Küsimustik siis. Küsimused laias laastus tavalised. Aga ühe küsimuse vastuste variantide osas kratsisin küll mõtlikult kukalt. Küsimus oli, et mis põhjusel sa äpist toitu tellid. Variant 1 oli, et mul pole aega, et minna välja või teha süüa. Noh, sõnastus on ikka väga niru. Mismõttes minna välja? Nagu õue, et süüa osta poest? Või välja nagu välja sööma? Hea küll, see oli vastus, millele ma mööndustega jaatavalt sain vastata.

Teine variant: Tunnen, et ei raatsi süüa teha. Eeh….mida? Mis on raatsimisel söögi tegemisega pistmist? Et ma ei raatsi poest süüa osta, aga siis äpist tellida raatsin? Või on silmas peetud aega? Et kodus kokkamine võtab aega, aga mul on iga minut arvel ja ma ei raatsi neid minuteid kulutada? Või on siin mingi filoloog üritanud leiutada sünonüümi sõnale “viitsima”? Sest just viitsimine oli vastus, mida ma nimistust otsisin. Ma sageli lihtsalt ei viitsi süüa teha ja sellepärast tellin Woldist. Antud vastust ma anda ei saanud, sest puudus ka lahtise vastuse lahter.

Aga kõige hullema nalja tegi Bolt küsimusega, kas ma oleksin valmis eriti meeldivale kullerile jootraha jätma 😀

Mille eest, kallis Bolt? 😀 Selle eest, et ta tuli lihtsalt oma tööd tegema? Milles see “eriti meeldiv teenus” seisneb, tahaks teada. Kas selles, et ta keerutas seda rooli oma peos kuidagi eriti sujuvalt? Sest mina seda nagunii ei näe. Või ta rattakett on erilise hoolega ära õlitatud? Või suutis ta toidukoti mulle ulatada eriti silmapaistva graatsilisusega? Või peaks tänapäeval juba selle eest premeerima, kui viisakalt teretatakse? Või peaksin temaga mingi tunnike vestlema, et selgeks teha, kui meeldiv ta on ja siis selle alusel raha viskama? Mille eest ma maksan jootraha inimesele, kellega ma puutun kokku 5 sekundiks? Ma nagunii maksan juba toidu transpordi eest, mille hea pärast ma peaks tahtma veel lihtsalt peale maksta?

Vot sellised lollid küsimused vihastavad mind. Nii lolle küsimusi ei ole mõtet üldse küsidagi. Sama hästi võiks ma ka endale sildi kaela riputada, et kui sa leiad, et ma olen meeldiv inimene, siis anna mulle raha.

Kindlasti pole kullerile jootraha andmine võrreldav näiteks ettekandjaga kohvikus. Tema teenuse kvaliteeti saan ma tõesti vähemalt pooletunnise külastuse vältel hinnata ja kui ta on väga hea võõrustaja, siis mul ei ole kaugeltki kahju talle jootraha jätta. Aga teenusepakkujatele, kellega ma puutun kokku 5 sekundiks, ei ole mul mitte kunagi plaanis mingisugust jootraha jätta ja mulle tundub väga imelik, et keegi üldse sellise jama peale on võimeline tulemagi. Absurd!

Advertisements

Niisama sotsmeedia tobedusi

Manjana blogis jõudsime kommentaarides kuidagi Facebooki õnnesoovide olulisuse üle arutlemiseni. Vaatasin, et nüüd on sama teema üleval ka Perekoolis. Ja täitsa huvitav on lugeda arvamusi, mis on inimestel FB-s õnne soovimise, aga ka üldise FB-s käitumise reeglistiku osas.

Mõnele on tõesti FB õnnesoovid olulised. Ta ootab neid ja tahab kindlasti sotsiaalmeedias õnnesoovi saada ka siis, kui ta on selle muus kanalis juba saanud. Näiteks kui talle on helistatud või kõrvaltoast juba käidud õnne soovimas. Kui kentsakalt see kõik mulle kõlab! Mulle olid vist FB õnnesoovid olulised miski 10 aastat tagasi. Siis oli küll hea jälgida, kes soovisid. Täitsa piinlik mõeldagi. Mingit tabelit ma muidugi ei pidanud, et kes soovis ja kes jättis soovimata. Pigem üllatusin, kui nägin soovi inimeselt, kellega juba ammu enam ei suhtle, näiteks mõni endine sümpaatia või midagi.

Praegu mul FB-s sünnipäeva polegi. Sest ma ei taha, et mulle kirjutavad chatti mingid inimesed, kellega ma ei suhtle. Ma ei viitsi nendega viisakusi vahetada. Ma ei saa aru, miks nad soovivad. On see lihtsalt käe sisse harjunud rutiin või mõeldakse ka kirjutamise jooksul korraks selle peale, kellele soovitakse? Ma pole enam kindel.

Sünnipäevaks õnne soovimise dünaamika on üldse aastatega vist muutunud. Näiteks kui sa paned sünnipäeva päeval üles foto, siis ma saan aru, et sellele laigi vajutamist tuleks tõlgendada õnnesoovina. Eelmisel aastal jäi selline mulje igatahes.

Mind Instagramis pole, nii et ma sellest ei tea eriti midagi, aga üks sõbranna rääkis, et tal oli mingi Story sünnipäeva päeval üleval olnud (oli reisil ja Storyst oli aru saada, et on sünnipäev) ja seda vaatas hulk jälgijaid, kes pärast vaatamist õnne ei soovinud. Vot see tundub teistpidi veider. Oled teinud pingutuse, et lahti klõpsata ja ära vaadata teise videoklipp, saades teada, et tal on sünnipäev, aga siis õnne ei soovi… Ehk lausa rõhutatult mittesoovimine 😀 Kah huvitav.

Veel üks huvitav asi on motiiv, kellel üldse FB-s sõbrad on ja mis printsiipide alusel siis tutvusi eemaldatakse. Kas sõpradeks lisatakse/võetakse vastu vaid need, kellega on igapäevane suhtlus? Kui sageli seda listi siis värskendatakse? Kas peab põhjalikult tülli minema, selleks et kustutatud saada? Kui kaua peab tülis olema? Või kui pikk on see ooteperiood, mille jooksul loetakse tutvus aegunuks? Sinuga pole ma juba kaks aastat sõnagi vahetanud, minu jaoks oled sa edaspidi surnud? Tean ka inimesi, kes kustutavad lihtsalt sellepärast, et mõne ühise tuttavaga on tülli mindud või suhtlus lõpetatud. Seal on terve teadus taga.

Mõni kasutab FB-d nagu ruuporina. Ma ei tea, kas tal on päriselus liiga vähe sõpru, kellega asju arutada või milles asi. Kui ma ei teaks, et tal/neil blogi on, siis ma pakuks, et neil pole blogi ja sellest ka suhtlemis- ja arvamisvaegus. Aga ma juhuslikult tean, et blogi on ka olemas. Sellegipoolest kirjutatakse igapäevaselt staatuseid, mis arvavad midagi mõne päevapoliitilise asja kohta või räägivad sellest, kui intelligentne nende 5-aastane laps juba on. Mis tuletabki meelde, et peaks sellele konkreetsele inimesele unfollow tegema, sest õudselt igavad ja tüütud on need avaldused.

Täiesti silmi pööritama panevad mind omakorda inimesed, kes erialastes gruppides näiteks pühapäeva õhtul kell 8 midagi postitavad. Kas päriselt muud teha pole, kui vabal päeval töötada? 😀 Ja kas häbi ei ole teisi inimesi keset puhkepäeva mingi tööalase pläraga häirida? Minu jaoks on vaba aeg püha. Ma üsnagi elan ja kavatsen ka edaspidi elada nii, et kell 5 pastakas kukub. Ja mitte sellepärast, et ma oma tööd vihkaksin või see ei meeldiks mulle. Sellepärast hoopis, et minu vaba aeg on tõesti püha ja ma ei luba seda kellelgi häirida. See on MINU aeg. Aga FB-s näen, et fanatte, kellele meeldib turundust elada ja hingata ka oma vabadel päevadel, ikka leidub. Ja ma isegi saan mõnikord a la kell seitse õhtul kolleegilt Skaipi sõnumi. Millele ma muidugi iial ei vasta, enne kui järgmise tööpäeva hommikul. Miks nad seda teevad, ma ei oska arvata. Mina ei suudaks.

Minule meeldib FB-s kõige rohkem nali. Kui nalja saab, siis see rahuldab mu sotsiaalmeedia vajadused täies mahus mõnusalt ära.

Erinevalt FB-s toimuvast on minu jaoks hoopis üks täiesti teine ajuvaba asi oluline. Uberi reiting. Ja ilmselt ka Bolti ja Yandexi oma, kui seal reiditakse, neid ma lihtsalt ei näe. See, kui ilus ma olen või kui populaarne ma olen, mind tõesti ei huvita. Seega igasugune sotsiaalmeedia võidujooks ja eneseimetlemine läheb minust mööda. Aga kui ma saan halva hinnangu justkui oma käitumisele, siis see häirib mind tohutult.

Ma olin väga pettunud, kui ma Uberis oma esimese nelja sain. Mis mõttes? Mida kurja ma sulle teinud olen, kallis taksomees?? Ma ei teinud talle üldse midagi kurja. Mul oli lihtsalt üks väike vahepeatus, kus tuli teist inimest umbes 1-2 minutit oodata. Ometigi ajatariif ju samal ajal tiksus, ta ei kaotanud sellega raha. Ka käitumine oli meie poolt igati viisakas. Aga näed, selline viha kees sees, et pärast virutas mulle nelja.

Kunagi Londonis ma sain vist üldse ühe. Sest ma ei osanud suure kaubanduskeskuse juures õigesse kohtumispunkti minna, ma ei suutnud ka telefonis taksojuhile selgitada, kus ma olen ja kuhu ta tulema peaks. Siis ta lõpuks tühistas mu sõidu ära ja pani ühe. Sellest ma saan isegi aru, mingi lollakas turist, mida sa raiskad mu aega. Aga et mu hinnang on praegu 4,86…see ikkagi tähendab, et ma olen kuskilt mujalt ka halbu hindeid saanud ja see häirib. Sest on olemas taksojuhte, kes on teinud a la 5000 sõitu ja kelle hinnang on 4,96 vms. Ehk et peaaegu täiuslikku hinnangut tuleb ette, lihtsalt mina selleks ei kvalifitseeru ja see ärritab mind!

Pole midagi öelda, igaühel omad kiiksud 😀

Võlušvammid

Olen ikka siin blogis aeg-ajalt koristusnõu andnud. Robotist ju rääkisin, aurupuhastist ka. Oli ju hea nõu? Novot. Nüüd ma saan jälle head nõu anda.

Mulle meeldivad igasugused valged asjad, sh valged jalatsid. Nendega on kõik ju tore, välja arvatud see, et nad lähevad kohe mustaks. Aga valgete jalatsite efekt tuleb välja ainult siis, kui nad on puhtad. Nii et ühel heal päeval, kui sõbrannadega sellest juttu tuli, ütles üks, et temal on ostetud mingid imešvammid, millega saab jalatsite kummist ja nahast osad lihtsasti puhtaks, ilma puhastusvahenditeta ja puha. Kuulasin, kõrvad kikkis, ja tellisin pärast endale ka. Aliexpressist saab neid odavamalt kui võileiba (oleme jõudnud ajastusse, kus ei saa öelda “võileivahinnaga”, sest minge Subwaysse ja vaadake ise, mis võileib maksab). Mina näiteks ostsin 100 švammi 4 dollariga.

Eile käisin švammidel järel. Ja ehkki Noolani käsilased üritasid mind poolel teel takistada, sest käis ju suur ja tähtis filmimine, siis enne postkontori sulgemist sain ikka oma švammihunniku kätte. Kodus läks kohe katsetamiseks. Ja vahi hullu – töötas! Alustuseks hõõrusin puhtaks oma üleni valged tennised. Hõõrusin ja hämmeldusin, sest tundus nii sürr, et puhta veega märjaks tehtud švamm lihtsalt suudabki sellisest tolmust, mis läheb muidu maha vaid pesumasinas pestes, jagu saada.

Esimestest tennistest ma enne ja pärast pilti ei teinud, aga võtsin ette järgmised jalatsid ja tegin, kuigi väriseva käega ja pimedas koridoris, nii et ärge siit kvaliteetset fotograafiat oodake. Kõigepealt mustad tennised, mille tallad siiski sisaldavad natuke valget osa ka.

Nagu näha, siis üks tenna on puhastatud, teine veel mitte. Algupäraselt olid mõlemad sama määrdunud. Ausalt, ma ikka pesen ka oma jalanõusid, aga pärast uute tenniste ostmist pole nendega enam käinud ja nii nad on jäänud.

Siis urgitsesin kapist välja ühed veelgi vanemad tennised, millega ma pole juba ikka väga hirmus ammu käinud. Ma olin ära unustanud, et need jalatsid mul üldse olemas on. Ja kuna needki olid parasjagu määrdunud, siis tegin testi. Alustuseks olid sellised.

20190630_105946

Nagu näha, siis riidest osa siin peale paelte polegi, on nahast pealis ja kummist tallaosa. Nühkisin üht jalanõu ja tegin uuesti pilti.

Aastaid kantud tennisest ei saanud uut, aga palju puhtamaks läks küll. Loomulikult ei asenda švamm pesemist, sest aeg-ajalt tahab sisemus ka pessu. Aga et valge jalats võib mustaks minna juba pelgalt ühest kandmiskorrast, siis on selline võlušvamm väga hea abimees, sest puhastamine võtab aega kõigest mõne minuti ja pärast ei pea 24 h kuivama. Pealegi saab puhastada ka kontsakingi (näiteks lakk-kingi), mis on peale saanud musti kraapse. Kontsakinga ju masinasse ei pane? Pealegi ei lähe must kraaps tavalise lapiga maha. Imešvammiga läheb küll.

Siis proovisin švammi järele ka köögis. Sest pidi ta ju hakkama saama ka kõiksugu muu mustusega. Mul väga mustusi valida ei olnud. Olid vaid valged köögikapid, mille käepideme läheduses oli selline veider paakunud hall määrdumine. Mitte just maailma kõige silmatorkavam, aga kui lähemalt vaadata, siis oli näha, et midagi seal on. Ma olin seda üritanud puhastada juba kohe pärast sissekolimist, aga tavalise lapiga ega nõudepesušvammi kareda poolega sellest jagu ei saanud. Pihustatavate puhastusvahenditega samuti mitte. Arvasin, et ehk küürimispasta aitaks. Või Cif. Aga ma ei tea, mis värk on, ma sellist vana head Cifi enam poest ei leidnud, kõik vahendid olid pihustatavad. Nii oligi see hallikas mustus sinna kappidele jäänud. Imešvamm võttis maha. Ma olin šokis.

Tegelikult šokeeris mind ka see, et keraamilise pliidiplaadi peal olevaid sissekõrbenud kohti suutis see švamm puhastada. Kuigi see ei ole nüüd mingi lihtne töö, nõuab päris palju küürimist ja aega. Aga on võimalik lõpuks puhtaks saada. Kui hõõrud seda osa ja vaatad švammi, siis näed, et sellel on pruunikat mustust. Uskumatu, sest sellest kõrbejamast ei saa tavaliselt miski võitu.

Kujutan ette, et švammiga oleks hea nahutada ka määrdunud seinu. Mul oli ainult üks koht, mille peal seda proovida. Ja seal töötas hästi. Varsti üritan ilmselt veel mõnes kohas, sest mu kodu on tegelikult valgeid seinu täis.

Kuidas seda švammi leida? Aliexpressis magic sponge otsides tuleb igatsugu variante. Nagu öeldud, võtsin ma kohe suure, sajase paki. Sest siis jagub. Sest üks švamm ei ole igavene. Mida rohkem hõõrud, seda kiiremini kulub. Ta nimelt läheb pudedaks ja pehmeks, vormist ära. Näe, umbes selliseks (pildil uus vs kaks pool ketsi puhastanud švamm):

20190630_105922

Aga et need on nii odavad, siis ausalt öeldes ei kurda. Ma arvan, et saja švammiga tulen ma tükk aega toime. Ahsoo, ma nüüd guugeldasin, neid müüakse Eestis ka (melamiinist švammina), aga mõistagi liiga kallilt. Milleks maksta 12 švammi eest 6 eurot, kui Aliexpressist saab veelgi väiksema raha eest 100 tk?

Vot sellised reklaamiminutid siis seekord. Loodan, et nii mõnelgi puhtusfriigil on sellest teadmisest abi, sest mul oli täiega 🙂

Natuke on piinlik, aga laias laastus pole

Ma olen mõelnud varemgi sellest kirjutada, aga eks see üks tabuteema ole. Jõle lolli mulje jätab teatud inimeste silmis. Et näe, mingi ullike naiivik, oma peaga mõelda ei oska. Täna Marca hästi lühidalt käsitleb seda teemat oma postituses, aga kuna ma tean, et ta armastab mind, siis ma ei arva, et ta arvab, et ma olen idioot 😛 Ja kirjutan ikkagi sellest tabuteemast.

Eneseabiraamatud.

Tõstan käe üles, et olen mitut oma elus lugenud ja loen ka praegu ühte. Loen muidugi ka ilukirjandust, aga tõesti on mul kõrvalt käsil ka üks eneseabikas, mille nime ma siia surmaähvardusel ka kirja ei pane, sest see on fakin piinlik pealkiri. Siiski-siiski. Kui ma arvaks, et selle raamatu sisu on kokkuvõttes piinlik ja jura, siis ma seda raamatut ei loeks. Võtsin selle kätte, sest ema sõbranna tõi selle talle ja ma tahtsin vaadata, et kui rumalat juttu siis seal küll ajada võidakse. Võta näpust. Juba paar esimest peatükki olid sellised, et tundus täiesti mõistlik. Tänaseks on mul üle poole läbi ja pean ütlema, et see raamat tekitab minus tugevaid emotsioone, on pannud mind väga palju asjadele teisiti mõtlema ja aidanud mul tervemaks inimeseks saada.

Äkki siis kõik inimesed pole nii katki, et leiaksid eneseabiraamatutest enda jaoks mingi mõtte. Ma ka kõigist pole leidnud. Arvatavasti olen elu jooksul sisse kiiganud vast nii 5-6 erinevasse eneabikasse. Seega tegemist ei ole mingi minu totra sõltuvusega. Nagu ma ainult nende najal elakski. Sugugi mitte. Päris juhuslikult on need mulle kätte sattunud ja see üks, mille ma päriselt ise netist tellisin, tundus nii suur saast, et seda ma tõesti rohkem ei puutu, isegi see ca 30 lehekülge, mis ma lugesin, oli halb.

Kas eneseabiraamatut loetakse isikliku kasu pärast, nagu Marca arvab? Jah, kindlasti. Marcal on isikliku kasu vastu mingi tõrge. Minul ei ole ilmselt oma töö tõttu. Iga tööd tehes mõtlen mina sellele, kuidas see haakub lugeja isikliku kasuga. Sest reklaamsõnumeid või sisuturundust pakkudes ma ei saa eeldada, et inimene peab oma vaba aega (lugemiseks kuluv aeg) panustama selleks, et lugeda, mida MINA öelda tahan. Ei, ei, see kõik peab lähtuma sellest, mis kasu temal saada on. Kui mul midagi kasulikku öelda pole, siis ma olen vait (loe: kui tahetakse tellida toote/teenuse ülistuslugu, siis ma ütlen selle töö ära). Eniveis, see läks nüüd päris teemast liiga kaugele. Vast on siiski aru saada, miks kellegi isiklik kasu mu jaoks vastumeelne ei tundu. Ka mu enda kasu.

Mulle meeldivad eneseabiraamatud, mis aitavad mul oma mõtteid korrastada. Mitte selliseks, nagu “nemad soovivad”, vaid mis mu enda õnnelikuks teeks. Olen seda vist tuhat korda juba öelnud, aga ma usun tõesti, et see kognitiivse psühholoogia üks alustalasid, mis ütleb, et oma emotsioone saab ise oma mõtete abil juhtida, vastab tõele. Ma usun sellesse, ma rakendan seda ja see aitab mind. Sellega seoses usun ka sellesse, et elu ei ole lihtsalt sihitu siplemine stiilis “tuleb mis tuleb”. Ma usun, et meil endil on selle üle veidi rohkem võimu. Ka see, kui suudame oma lapsepõlvetraumad enda sees ära lahendada, aitab meid edasi. Näiteks isiklikke suhteid luues. Aga ka tööalaselt. Näiteks kui sa eluaeg oled olnud madala enesehinnanguga, pole endasse uskunud (sest su lapsepõlves ei usutud sinusse), pole end väärtustanud (sest lapsepõlves ei armastatud sind piisavalt) või näiteks tunned end pidevalt ebakindlalt (sest lapsepõlves ei pakutud sulle vajalikku turvatunnet), siis sa ei julgegi suuri asju teha, sest sa arvad, et pole vääriline ja võimekas. Armastame öelda, et lollidel on elus lihtsam, sest nad ei oska tagasilööke kartagi, panevad aga buldooseriga läbi seinte ja kui midagi pekki ei lähe, siis ütleme, et neil on lihtsalt vedanud. Äkki nad ikkagi ongi tugevamad isiksused, kes ei lase võimalikel tagasilöökidel ennast peatada? Äkki see sihikindlus ja endas mitte kahtlemine on siiski õpitav, parandatav? Mina usun, et on. Ja teisalt ma usun, et kui ma selle kallal töötan ja soovin enesekindlamaks inimeseks saada, siis see ei tähenda, et ma silendan enda aju läbi mingite triviaalsete mõttemallide pähe tampimise ning hülgan oma peaga mõtlemise.

Ma olen vist väsinud sellest nälgiva kunstniku klišeest. Et nälgiv küll, aga vähemalt pole loll. Et tema on kuidagi ülevam kui inimene, kes saavutab edu läbi selle, et ta näeb endaga vaeva läbi millegi nii väiklase ja madala nagu eneseareng eneseabiraamatute ja juhtimisõpikute abil. Minu meelest on just see tobe stigma. Tunnistan, et ka ise vaatan väikse muigega neile inimestele, kes ilukirjandust üldse ei loe, olles samas suur juhtimisõpikute ja erialase kirjanduse tarbija. Samas ma ei nõustu sellega, et üks välistab täielikult teise. Mu meelest võib vabalt lugeda mõlemat sorti kirjandust ja ikkagi olla respekteeritud inimene, mitte mingi loll, kes ise mõelda ei suuda.

Sellest eneseabiraamatust, mida ma loen, olen väga palju abi saanud oma lapsepõlvest tulnud puudustega toimetulekul. Tead, sa loed sealt mingeid asju ja saad aru, kui väga sealsed asjad kehtivad. Muidugi mitte kõik, sest ma ei ole kindlasti pärit perest, kus olid absoluutselt kõik võimalikud kasvatusvead. Kindlasti mitte. Aga need, mis jätsid jälje, on äratuntavad ja tahan anda endale võimaluse need iseendaga ära klaarida.

Käisin vaatamas Rocketmani filmi. Kaamos kirjutas häääästi lühidalt oma muljed ja talle tundus see iseenda kasvatamine ja kallistamine naeruväärne. Mina seevastu sain aru, et Elton tegi oma teraapia käigus täpselt seda, mida soovitataksegi teha. Kõike seda, millest sa lapsepõlves ilma jäid, pead sa oskama endale täiskasvanuna anda ise. Tagantjärele. Minu jaoks ei olnud see sümbol üldse naeruväärne. Ma usun, et enda terveks tegemiseks tulebki ennast kallistada, selle asemel et oodata, kuniks nurga tagant kappab välja prints valgel hobusel ja su ära päästab. Sest nii ei käi elus asjad. Aga veel enne kui sa oskad enda puudujääke täitma asuda, pead sa aru saama, mis sul täpselt puudu jäänud on. Ma ei tea, võib-olla oskab mõni selleni jõuda ka pelgalt ilukirjandust lugedes, aga mina ammutan vastavad teadmised just eneseabiraamatust. Võib ka psühholoogi juures käia, aga miks ma peaks ennast halvasti tundma, kui ma saan vastava info ka sellest raamatust kätte?

Keeldun end halvasti tundmast ja loobun ka piinlikkustundest 🙂 Las need naeravad, kellel endal kõik sees hästi on. Mina tunnistan, et mul pole ja tegelen sellega. Mis ei tähenda üldse, et ma ilukirjandust ei loeks. Loen hea meelega ja naudin täiel rinnal. Aga üks hea eneseabiraamat mahub minu riiulisse samuti ära.

Vot selle asja tahtsin hingelt ära saada. Ja kuulan hea meelega mõtteid, mis teil eneseabiraamatute kohta on. Olgu need siis negatiivsed või positiivsed.

Olen ma ikka nii zen?

Kirjutan siin juba mitmendat korda, kui zen ma ikka olen ja kuidas kõik hästi on. Kusjuures ongi. Aga sellest tulenevalt ma mõtlen aeg-ajalt, kas mul polegi õigust vahel vihastuda või häiritud saada. Et kas see tähendab, justkui liiga zen ikka pole?

Näiteks tööalaselt ma eile korraks snappisin. Ma olen sedasorti, et alati ikka sõbralik ja osavõtlik, abivalmis, aga kui asi võtab juba nõmeda pöörde, siis ma ei suuda reageerimata jätta.

Näide. Tegime kliendile raadioreklaami tekstid. Päris nunnud kukkusid välja, idee oli olemas, sisu oli päris korralikult välja nämmutatud (kes, millises keeles ja millise aktsendiga lugema peab jne), juures oli veel märkuski, et kui midagi arusaamatuks jääb, saab teksti autorile helistada ja ta loeb telefonis ette, kuidas peab. Klipp lõpuks sisse loetud, ei olnud see päris see. Hea küll, meil oli kaks varianti ja saanuks lihtsalt kasutada seda teist, aga klient soovis siiski mõlemat. Okei, viidi mind siis nii öelda raadio poolse projektijuhiga kokku. Selgitasin talle detailselt, mis valesti oli ja kliendi palvel uurisin, kas saab uuesti lugeda. Vastuseks sain kontaktid produktsiooni poolega, et arutage ise, mis ajal keegi tulla saab ja kuhu.

Mulle tundus veider. Ma suhtlesin juba oma arust vastutava isikuga. Küsisin veel sõbralikult, kus stuudio asub, sest kui see asunuks teises linna otsas, siis ma ei hakka oma copyt sinna minema sundimagi. Miks ta peaks, jumal issand küll. Vastuseks sain stuudio aadressi ja palve ikkagi produktsiooniga ise ühendust võtta ja sobiv aeg kokku leppida.

Nüüd mul jäi suu lahti juba. Milleks see vahelilleke siis üldse, kui mina pean hakkama tema projekti juhtima ja inimeste vahel aegu kokku leppima? Tundsin, et sealt jookseb minu piir ja raksatasin, et minu copyle sobivad x, y ja z aeg ja palun see info projekti juhtivale isikule edastada, oma koostööpartneritega võiksite ise suhelda.

Noh, see oli minu tavalist suhtlusstiili arvestades keskmisest järsem lause, aga ma tõesti tundsin, et iga inimene peaks ikka oma tööd ise tegema. Mina ei pea hakkama teiste inimeste projekte juhtima, sest mul on endalgi neid enam kui küll… eks asjad muidugi hakkasid ka kohe liikuma. Leiti sobiv aeg, saatsin copy kohale ja loodetavasti sai tulemus selline, nagu pidi. Aga oli mul õigust siin niimoodi enda eest väljas seista või käitusin ülbelt?

Teine olukord oli lennukis (kus ma olen praeugi). Minul on aknaalune koht ja minu kõrval istub üks lätlanna koos oma ca 8-9aastase pojaga. Järsku rokib kohale pereisa, kes küsib minult, kas ma parusskit gavarjuun. Vastasin, et njet. Siis jätkab ta inglise keeles: Do you want to change seats? Nohhh…ma siis olin aus, et ei taha, olen selle kohaga rahul. Siis ta läks ära ja ilmselt kurvastasin korraga tervet vahmiili, sest ei võimaldanud neil kõrvuti istuda. Aga…miks ma peaks oma koha loovutama? Esiteks, minult ei palutud, et a la mu naine/laps kardab lennata ja pean talle toeks olema vms, kas olete nõus vastu tulema. Teiseks, ta ei öelnud, et tema pakub näiteks vastu oma aknaalust kohta vms. Nagunii oleks mingi keskmine tool kahe paksu vahel… (just nägin – keskmine iste beebi kõrval – no, thanks) ja no ma reaalselt ei tahtnud. Kui küsitakse, kas ma tahan, siis ma võin ju öelda nii nagu asi on? Või olen siiski halb inimene?

Kolmaski situatsioon on värske, otse siitsamast lennukist. Täpselt minu taga juhtub olema üks eestlasest poiss, ka ca 7-8aastane. Ta on oma ema või vanaemaga, pigem vist ikka vanaemaga, aga ega ma täpselt aru saanudki. Mind lapsed ei häiri muidu, aga see tõmbas küll kohe tähelepanu. Nimelt on tegemist väga ropu suuga isendiga. Mõned suvalised kraaksatusnäited: Kevin, peksa pihku. Haista vi**u! Meil käib koolis üks pederast (laulvalt).

Noh, okei, teise Eesti seas on igasuguseid imbetsille, kes oma lapsi kasvatada ei suuda. Ei suuda ka see ema/vanaema, kelle ainus reaktsioon lapse rõvetsemisele oli tagasihoidlik “ah, ole lihtsalt tasa”. Või nii õpetataksegi lastele, kuidas avalikus kohas käituda?

Enivei, see polnud suurim probleem. Laps oli näljane ja arvas, et see annab talle õiguse nõmedalt käituda. Ta hakkas jalgadega togima minu istme seljatuge. Algul mõtlesin, et teen lihtsalt häiritud poolpöörde. Ema/vanaema ju näeb seda ja saab ehk signaali kätte, et asu oma tattnokka keelama. Aga väga suurt efekti see ei andnud. Rahulikul, sugugi mitte keelaval häälel selgitati poisile, et ees tädi on juba kuri. Noh, mõneks minutiks sellest oli ka abi. Kuigi pihku peksma saadeti meid kõiki ja seda ema/vanaema ikka edasi. Varsti kukkus inimene ka seljatoe küljes oleva lauaga lõgistama. Ja vot sealt jooksis minu jaoks järjekordne punane joon. Keerasin ennast poisi poole ja laususin kurjalt: “Teeme nii, et nüüd hakkad hästi kiiresti normaalseks, eks!” Vastuseks tulid punnis silmad ja vaevu aimatav noogutus. Aga mida vastab ema/vanaema? “Aga ta ilmselt ei hakka.”

Mis sellise inimese vigastus on? Selle asemel, et minu ees vabandada, annab ta mõista, et selline käitumine ei ole veel nii pea lõppemas? Jälle täiesti arusaamatu minu jaoks. Mis inimestel viga on?

Samas, minu sõim mõjus, sest edasi valitses vaikus. Kedagi kuhugi ei saadetud ja istmetega ei lõgistatud. Ilmselt ehmatasin lapse poolsurnuks. Aga mis teha, keegi pidi märku andma, et see tema nõmetsemine ei ole okei ja isegi kui sa arvad, et terve lennuk on täis välismaalasi, kes sinu keelest aru ei saa, tuleb alati olla valmis emakeelseks sõimuks, kui sa selle ära oled teeninud.

Ma nüüd ei teagi, kas minu närvid on läbi nagu politseikoeral või on mul ikkagi õigus ärrituda, kui nõmedat käitumist kohtan? Ja õigus teenete tegemisest loobuda, ilma et peaksin end hiljem süüdi tundma.

Mõtteainest mulle. Kas läbinisti õnnelik inimene ikka saab neist asjadest häiritud või neelab kõik alla, sest elu on nii ilus…

Aaaga ei, ma vist võtan oma kahtlused tagasi. Läti laps on asunud ennast unustavalt kõhugaase väljutama ja see on siiski tõsiselt rõve. Fuck zen, I’m done.