Kuhu reisida

Kes on käinud USAs?

Nimelt, esimesel maailmal on probleem. Tahaks uue aasta veebruaris-märtsis minna. 2 kuni 2+ nädalaks. Neljakesi.

Algne plaan oli, et õudselt külm on Eestis samal ajal, tahaks kuhugi, kus on soe ja mõnus. Ehk et Florida ja selle ümbruskond. Kõik tundusid olevat, et mmmm jah olgu, sobib, lähme. Nüüd on aga üks inimene arvamusel, et Florida ja kogu see kant on nii mõttetu ja jama, et sinna ei ole küll mõtet minna. “Mul õde ja üks sõbranna ütlesid,” kõlas põhjendus.

Algselt mind jubedalt vihastas selline jutt. Koos panime selle 4 kuud tagasi paika, kutsusime ka teised inimesed kampa ja nüüd on järsku “täiesti mõttetu koht”?

Et miljonid inimesed, kes USA-s Florida kanti lähevad, käivad seal sellepärast, et see on “täiesti mõttetu koht”, kus “ei ole mitte midagi vaadata”?

Loomulikult ma tean, et läänerannikul on väga palju ägedaid kohti, kuhu minna. Ja ma 100% kindlalt plaanin sinna minna ka. Lihtsalt mulle tundus, et seekord planeerisime just Florida kanti minna ja kunagi hiljem lähme läänerannikule. Näiteks siis, kui teeme reisi suvisemal ajal. Kui on soe. Mitte ei pea end jope sisse mässima, et ringi vaadata.

Küllap saaks ka plaane veel muuta, miski pole välistatud, sest lennud plaanisime nagunii osta sügisel. Ainult et oma uutest mõtetest võiks teada anda rahuliku tooniga, mitte koduseinte vahel räusates, kui “mõttetu koht ikka Florida on, mul õde ütles”. Mul hakkab otsaees veen tigedalt tuksuma sellise räuskamise peale.

Ja üldsegi ma ei viitsi enam vaielda ja karjuda. Ma lähen igasuguste konfliktide peale täiesti lukku ja kõnnin minema.

Nüüd ma mõtlen ja kaalun alternatiive. Tripis surfates sattusin üliägeda blogi peale. Üks mees käis perega läänerannikul ja tähendas reisi väga mõnusalt üles. Hea meelega tahaks mingi sarnase marsruudi läbi teha, kuid nagu juba ütlesin, soojal ajal. Blogi autor reisis pikemalt ja jõudis kohtadesse, kuhu meie oma reisi vältel ilmselt ei jõuaks, aga mõnusaks orientiiriks on tema tee siiski.

Kas Florida on “täiesti mõttetu” koht, kus “pole mitte midagi teha”? Kui oleks plaaninud ka auto rentida ja vähemalt New Orleansini sõita. Ja võib-olla isegi mõnepäevase kruiisi Bahamale teinud. Disney World, lõbustus- ja veepargid, tõsi küll, ei huvita.

Pean veel teiste reisikaaslastega arutama, mida nemad mõtlevad ja soovivad. Võib-olla teemegi lõpuks plaanid täiesti ringi ja lähme läänerannikule, startides üldsegi mais vms. Aga ma Florida plaani päriselt maha ei ole veel matnud.

Miks mina kõrget alkoholiaktsiisi toetan

Kuidas kasvatada inimest kirjutas täna alkoholiturismist ja sel teemal olen minagi päris palju mõelnud. Pika kommentaari asemel sündis postitus.

Minu jaoks on alkoholiturism üsna tülgastav nähtus. Mu jaoks jääb arusaamatuks, mis inimene on see, kes tunneb nii möödapääsmatut vajadust juua, et ta peab selle odavamaks läbiviimiseks tegema kalkulatsioone (mitmendast pudelist alates Valka sõit ära tasub?) ja planeerima tundidepikkust spetsiaalset reisi (kui ta just piirist paari-kolme kilomeetri kaugusel ei asu).

Alkoholi kõrgem maksumus (ja ma ei pea silmas ainult aktsiisi, alkoholi hind koosneb ka teistest teguritest) on minu meelest igati õigustatud, sest joomist on hirmus palju ja alkohol on meil piinlikult odav. Näiteks minusuguse inimese jaoks oli õlu enne aktsiisi tõstmist põhjendamatult odav. Õlle ostmine on olnud nii tähelepandamatu väljaminek, et selle peale polnud ennist põhjust mõeldagi.

Mida kallimaks see muutub, seda enam ma mõtlen, kas mul ikka on tarvis? Sest enamasti ju pole.

Ei tea, miks see mürk meile, eestlastele, inimõigusena paistab. Sest tundub, et prevaleerib arusaam, et alkohol PEAB olema kõigile kättesaadav. Umbes nagu ei tohiks seda kõrgema aktsiisiga kättesaamatumaks teha, sest kammoon – KÕIK tahavad ju juua ja PEAVAD saama juua. Tõesti või? Peavadki kohe saama?

Siis võiks ju narkootikumid ka legaliseerida. Paneme mingi sümboolse aktsiisi peale, et noh, ikkagi paha asi, aga jumala eest mitte kõrget aktsiisi, sest muidu ei jaksa inimesed osta ja peavad hakkama “kõrvalteid” kasutama. Miks ma sellise paralleeli toon – sest sama hästi nagu öelda, et kõrgem alkoholiaktsiis ei täida oma eesmärki joomist vähendada, võib ju väita, et narkootikumide keelustamine ei täida oma eesmärki – narkootikume tarbitakse ju praegu ebaseaduslikkusest hoolimata!?

Iga idioodi pärast, kes üritab meeleheitlikult ennasthävitava eluviisi viljelemiseks seadusest auke otsida, ei pea tervet riiklikku kava muutma (või sellest loobuma) hakkama. Kellel on nii õudne valu juua, et ta käib kärakat otsimas teises riigis, naabri-Vello juures puskarikeldris või jumal teab kus, see inimene ei olegi päris normaalne. Minu meelest on sellise inimese mõtlemises mingi tugev hälve. Et kõrgem aktsiis seda hälvet üle öö korda ei tee, ei tähenda seda, et alkoholi kättesaadavuse vähendamisest läbi kõrgema aktsiisi peaks loobuma. Ei pea. Tuleb kasutada KÕIKI meetodeid, mis vähegi võimalik, et joomine Eestis väheneks.

Üleüldiste hoiakute muutmine on meie kõigi kätes. Kui suhtuda riiklikesse alkoholi tarbimise vähendamise kavadesse nii ilmse põlgusega, nagu see on tänane Ossinovski sarjamine ja mõnitamine – mida see meie kui rahvuse kohta näitab?

Meile on joomine nii oluline, et iga katse joodikutele varbale astumisel paneb meid südantlõhestavalt kiunatama?

Kes tahab see kiunuja olla ja südant valutada sellepärast, et kärakas on nii kallis, et vaesed kaasmaalased peavad nüüd Lätis õlle järel käima?

Mina küll mitte.

Vanglamõtteid

Ei saa öelda, et käisin eile teatris. Käisin etendusel. Aga see polnudki nagu etendus. See oli rohkem nagu kogemus. Murru 422/2.

Kellel veel järgmise kahe nädala jooksul toimuvatele etendustele piletid muretsetud, ärge vast igaks juhuks lugege, muidu pole enam nii põnev. Teised võivad lugeda küll.

Kellele siis vanglatemaatika põnev poleks, ei tea? Minu meelest on see hirmus põnev ja alati on tundunud, et ei tea asjast veel piisavalt ning tahaks rohkem teada. Nii et kui nägin vangla nimetusega etendust, mille piletid olid ebanormaalselt pikalt välja müüdud, sain õnneks kahel piletil sabast kinni ja ostsin ära. Eile oli see kauaoodatud päev, kui käisime vaatamas.

Etenduse jaoks tuli sõita Rummusse. Sinna jah, kus karjäärgi. Ainult et vangla sissepääsu juurde. See on suletud kompleks ja niisama seal endise, tegelikult vaid mõned aastad tagasi suletud vangla territooriumil ringi jõlkuda ei saa. Tavaolukorras ei saa sinna vist piletitki lunastada. Etenduse Rummu 422/2 raames võetakse aga huvilisi vastu ja viiakse teekonnale.

Miks ma ütlen “teekonnale” on see, et põhimõtteliselt saab teatrikülastajast väravast sisse astudes vang. Tuleb täielikult alluda valvurite korraldustele ja ütlen ausalt, et selline natuke kõhe tunne tuli sisse küll. Sest kui toimub vangide bussi peale minek, siis lastakse bussi ainult jao pärast ja kurja häälega antakse käsklusi, kes, kuhu istuda tohib. Ei ole nii, et tuled koos oma mehega bussi ja istud kõrvuti. Nad teevad nii, et sa satud kõrvuti istuma võõra inimesega. Ja istud siis, kui selleks luba antakse, mitte siis, kui ise soovid. Üks vanem proua sai pragada, kui ta tahtis kohta ise valima hakata,

Ega vanglasse satutagi sõprade või sugulastega koos istuma!

Enne kui buss sõitma hakkas, kamandati kõigi “suumulgud kinni”. Mhmh, täpselt nii öeldigi. Nagu vangidele.

Vangid võeti bussist vastu ühekaupa. Valvur saatis bussi ukseni ja bussist välja kalpsata ei tohtinud enne, kui olid vastava käskluse saanud. Õigemini, mitte enne, kui teine valvur oli vastu tulnud. Ühesõnaga, saate aru küll. Hingad ja kõnnid edasi ainult siis, kui lubatakse. Suumulk tuleb kinni hoida.

Kõrvaklapid anti ka pähe. Sealt tuli terve külastuse vältel lugusid. Mitte muusikalisi palu, vaid vangide lugusid, mis on näitlejate poolt sisse loetud. Lood räägivad erinevatest aspektidest omaaegses Murru vanglas. Või vanglas üleüldises mõttes.

Ma ei usu, et etendusele satub mõni selline inimene, kes terve selle tunni ja 50 minuti jooksul üldse uut infot ei saa. Saab kindlasti. Nii kõrvaklappide kui silmade kaudu. Sest viiakse kõikjale – eluruumidesse, puhkeruumidesse, õue, klassiruumidesse, eluaegsete vangide ruumidesse ja nende jalutushoovidesse, külastajate ruumidesse ja no veel mitmetesse paikadesse, mis mul kohe meeleski pole.

Ja klappidest tuleb juttu kõigest. Sellest, mismoodi võeti kongis vastu uustulnukaid, mille peale kaarte mängiti, kes ja kuidas haridust omandas, kuivõrd säilis vangides inimlikkus, mis toimus seal seksuaalsusega (sellest räägiti päris palju) ja noh…igasuguseid asju räägitakse. Nii palju, et pärast peab endasse süvenema ja asjad läbi mõtlema. Sest lahkudes on nukker tunne.

Lahkudes jäin ma peamiselt mõtlema kahele asjale:

  • Mis on vangla eesmärk ja kas see täidab seda?
  • Kas ja miks peaks vangidele kaasa tundma?

Et vangla on üks jube koht, seda teab igaüks vanglaetendusel käimatagi. Veidi täpsemalt seda, kui õudne see on, saab tunda küll. Remontimata õudsed ruumid, olematu privaatsus ja pidev teiste inimestega koos viibimine. Pidev üle laskmine ja varitsevad ohud. Mingid kirjutamata seadused, kus orienteeruda ei oska. Seda loetelu ei ole mõtet jätkata, eks igaüks kujutab ise ette.

Kuulsin kõrvaklappidest vist vangla naisõpetajate mälestusi või mõttekatkeid, et keegi siit parema inimesena välja küll ei lähe. Ei saa minna. Hakkasin mõtlema, et kas peabki? Tore oleks jah, kui vangla teeks kellestki parema inimese. Aga lõppeks on see kinnipidamisasutus, mitte kliinik või puhkekodu.

Vangla sünonüümina olen kuulnud sõna “parandusasutus”. Koju tulles kohe guugeldasin, et kas see on ametlik sünonüüm. Saan aru, et see on kõnekeelne väljend. Ja olles kuulnud lugusid vangla elust ja sellest, kuidas vanglas ei saa keegi paremaks, hakkasin mõtlema, et kas see “parandusasutus” ongi jutumärkides kasutamiseks? Sest miks peaks keegi üldse arvama, et seal on võimalik paremaks muutuda.

Ma vist olen siin blogis varemgi kirjutanud, et minu jaoks on vangla teenus meile, tavalistele inimestele. Teenus, mis seisneb selles, et meile ohtlikke inimesi hoitakse isolatsioonis, et nad ei saaks meile parasjagu kurja teha. See isolatsioon on samal ajal karistus, mida nad peavad kandma, kuna on ise kellelegi kurja teinud. Kui karistus kantud, on neil võimalus välja tulla ja elada elu teisiti, et rohkem ei peaks sinna õudsesse kohta sattuma. Aga millegipärast see nii ei lähe. Millegipärast satuvad vangid ikka ja jälle tagasi. Sest elu ei ole must valge. Et kui ei meeldi, ära enam tule siia. Ära enam tee kurja. Selles kontekstis vangla kui karistus ei toimi. Või mis?

Isolaatorina ta siiski toimib. Ja ausalt öeldes ma ei kujuta ette ka, mis peaks juhtuma või kuidas tuleks toimida, et ühel hetkel hakkaks vanglast välja tulema siledaid paipoisse. Kes enam kunagi kurja ei tee ja kes keeravad elus uue lehekülje. Teatavasti pole see ju nii lihtne, isegi kui vastav sisemine soov on olemas. Keegi ei taha tööle võtta, keegi ei taha selliseid inimesi naabriks ja keegi ei soovi suheldagi, sest appikene – vang.

Mis viib sujuvalt järgmise teemani. Kas peaks kaasa tundma?

Mingil tasandil tunnen kaasa veel ilma küsimust esitamatagi. Mul on kahju, et elu on selliselt läinud, et inimene on vangi sattunud. Et ta saab seal peksa, võib-olla teda seal vägistatakse ja võib-olla ta kardab seal igal jumala päeval olla. Kahju, et tal ei ole väljas lähedasi, kes teda vaatama tuleks. Et tal pole kedagi armastada, seni kuni vanglas peab viibima. Pole kellelegi kirjugi saata. Või kes üldsegi kardab mõtet teistsugusest, normaalsest elust, sest kui ta lubab endas süttida lootusel, on see pettumus ja heitumus pärast lihtsalt liiga valus taluda. Muidugi on mul kahju. Väga kahju.

Aga siis ma mõtlen, et kellele ma kaasa tunnen? Mis inimesed need on? Kui palju nad on oma elus kellegi teise peale mõelnud? Kui halb võib olla sellel inimesel, kelle ma just vaeseomaks tampisin. Või kui valus on sellel emal, kelle poja ma just surnuks pussitasin. Või kuidas mõjutab see, et ma tolle naisterahva ära vägistasin, tema psühhikat ja ülejäänud elu?

Kas need inimesed mõtlesid neid mõtteid? Enne oma tegu, pärast seda? Nüüd vanglas?

Kui nad ei mõelnud, kas ma peaks üldse kaasa tundma? Ja kui mõtlesidki, siis…ikkagi. Miks ma peaks kaasa tundma?

Või peaks kaasa tundma vaid neile inimestele, kes on vangi sattunud läbi mingi “tobeda juhuse” või väiksema kuriteo pärast? Kus see piir jookseb?

Teemaga haakus hästi eile õhtul vaadatud film Shot Caller. Seegi räägib vangidest ja vanglaelust. Kui muidu vaatan Hollywoodi filme läbi teatava filtri, et ääh, nagunii üle paisutatud, siis pärast etendust vaatasin antud filmi teise pilguga. Mitte kõik ei ole siin üle paisutatud ja üle dramatiseeritud. Mitte kõik…

Keeruline teema on vanglandus. Küllap on tänapäeval ka vanglas teistmoodi kui oli Murru koloonia tüüpi vanglas. Ja kindlasti on naistevanglas veel üldse täitsa teisiti. Aga see kogemus, mida Kinoteatri tüübid sel suvel pakuvad, see on täitsa omal kohal. See oli piletihinda kindlasti väärt.

Kuradi surm

Surm on paratamatu. Vanade inimeste puhul. Selle mõttega on võimalik leppida. Kurb on ikkagi, aga vähemasti on mingigi loogiline põhjendus võimalik leida ja mõttega leppida. Aga viimasel on nii palju noori inimesi ära surnud, et see on nii kohutavalt kurb.

Tavaliselt ma kuulsate inimeste surma üle väga pikalt ei nuta. Noh, ülekantud tähenduses, et pisarad voolaks ja kohe tõesti tühi tunne on. Tunnistan, et Michael Jacksoni surm tõi väikse pisara palgele, aga muidu on olnud selline “kahju jah” tunne.

Vanusega olen aga tundlikumaks läinud. Näiteks Margus Karu – no mis asja minul temaga oli? Polnud mitte mingit asja. Teadsin lihtsalt, et selline kirjanik on olemas ja olin kuulnud, et tore inimene. Tema surma uudis oli millegipärast väga kurb. Lugesin temaga tehtud intervjuusid ja olin kurb. Nii noor inimene, nii palju oleks veel ees olnud. Andekas ja tore noor inimene. Ütlen ausalt, et tuli pisar. Võõras inimene, aga vot tuli.

Täna on juba suuremad pisarad ja rohkem. Linkin Parki laulja. Liiga noor inimene, et teekond otsa võiks saada. Tema kohta ma isegi ei tea, kas oli tore inimene. Aga see muusika, mida ta tegi, on mind aastate jooksul väga puudutanud. Ühelgi kontserdil ei ole käinud, aga Linkin Parki olen kuulanud väga palju. Suure osa oma suhtekurbusi ja masetsemisi olen selle muusika saatel üle elanud.

Keegi kinkis mulle “Minutes to Midnight” plaadi. Vist üks sõber Martin. Ja seda plaati kuulasin ma nii palju, et päris ribadeks see ei kulunud, aga hullusti sai vatti küll. Kuigi armastus Linkin Parki vastu algas juba lauluga “My December” ja kõikide lugudega plaatidelt “Hybrid Theory” ja “Meteora”. Minuvanustest inimestest ei ole vist mitte ühtegi, kes vähemalt mõnda lugu mainitud plaatidelt ei teaks. Kõik teavad. Kõigile meeldis vähemalt üks.

Aga miks need pisarad siis tulevad? Kas sellepärast, et oi appi, nüüd ei tule ühtegi uut plaati enam? No vaevalt. Pigem teeb nii kurvaks ja tekitab ängi see, kui suurt kurbust ja õudust pidid need noored inimesed tundma, et elust lahkuda otsustasid. Sellest on kahju. Sest see pidi olema üks väga õudne tunne.

Räägime alati, et kunstiinimesed on õrnad, neile läheb maailmavalu korda rohkem kui teistele, aga ma pole kindel, kas see on maailmavalu, mis neid elust lahkuma pani. Pigem võis olla see isiklik traagika ja õud. Sest maailmavalu, see on minu jaoks rohkem see “mis on elu mõte” ja “ma ei ole mitte midagi korda saatnud” teema. Need inimesed lihtsalt ei saanud nii tunda, sest nad on korda saatnud nii palju. Oma teoste ja andega puudutanud tuhandeid (ja Chesteri puhul miljoneid) inimesi. Nende elul on juba tänaseks olnud mõte ja seejuures väga oluline.

Jõudsin mõttega selleni, et põhjus elust lahkumiseks pidi olema sügavalt isiklik valu. Ja sellest on nii nii kahju. Et keegi peab nii suurt valu ja depressiooni tundma. Vähemalt minul on sellest väga kahju.

Nende kahe mainitud inimese puhul on nende valu väljendunud ka teostes. Linkin Parki lood on ju päris suures ulatuses kurvad. Kurbilusad ja nii öelda right in the feels. Nad ongi nii populaarseks saanud suuresti ka seetõttu, et kuulajad, kes elus vähegi masendust või kurbust või lootusetust tundnud on, on saanud samastuda. Öelda – vot täpselt, just nii ongi. Ja see on nii kohutavalt halb, et kui paljud kuulajad on oma kurbustega toime tulnud ja neist üle saanud, siis Chester selleni ei jõudnudki. Aastaid ja aastakümneid. Väga kurb.

Kes veel kingituste tegemisega hädas?

Kindlasti on peale minu veel inimesi, kellel on alati häda sellega, et ei tea, mida inimestele kinkida. Sünnipäevaks, soolaleivaks, milleks iganes.

Praegu on moodne see, et kink oleks isiklik. Praktilised asjad liigituvad kas mingiks rämpsuks, mida vaja ei ole, või ollakse koguni solvunud, et miks kingitakse mingeid jubinaid, mida suudab igaüks endale ise ka muretseda.

Kõik ei oska oma kätega ise asju teha. Näiteks kampsunit kududa või puidust linnumaja ehitada. Ja paljude meelest on sellised asjad kingina nagunii kasutud või soovimatud, inimesed on ju valivad.

Kuigi ma oma klientidest tavaliselt ei kirjuta, siis ühe hiljutise kliendi puhul tundsin, et nad pakuvad teenust, mida ma tulevikus kindlasti ära hakkan kasutama. Seda just kingituste kontekstis.

Jutt sellisest toredast ettevõtmisest nagu Kleebis Veebist. Nende veebisaidil saab ise kujundada pudelitele (või purkidele) ägedaid silte. Sildi saab kleepida kas õllepudelile, limonaadipudelile, šampusele, veinile – no kuhu iganes. Ja tore kink ongi olemas. Personaalne ja kihvt.

Mõtlesin seda projekti juhtides, et mul endal on vennapojal sünnipäev tulemas ja kas poleks mitte tore tellida sildid, kus peal vennapoja nimi ja võib-olla veel midagi toredat. Laps saab sünnipäevalauale panna enda nime ja äkki isegi pildiga limonaadi.

Tol hetkel online-tellimine ei töötanud ja ma ise ei saanud silti lõpuni kujundada, kuigi see protsess on seal lihtne. Õnneks pakkus klient välja, et saatku ma foto, nimekiri asjadest, mis mu vennapojale meeldivad, ja ta paneb ise midagi lahedat kokku. Tulemus ei valmistanud pettumust.

Ta panigi kokku jumalast vinge sildi, kus minu vennapojast sai prillide ja valge kitliga teadlane (talle väga meeldivad igasugused katsed ja teadusega seonduv) ja samal sildil lõbus tõukerattal kihutaja. Ma olin täitsa hämmingus, kui seda kujundust nägin – see ületas mu ootusi.

Ostsin poest 10 Mountain Dew limonaadi (selle sildid käivad kõige kergemini pudelilt ära) ja asendasin uute siltidega.

Ema otsis mingi pappkasti ka kodust, kuhu limonaadid sisse panime ja oligi olemas kast personaalset limpsi. Kui põhikink oli puhtalt praktiline ja tellitud vastavalt sellele, mida lapsel hetkel vaja oli, siis emotsionaalse kingi niši täitis limonaad ideaalselt.

20170713_180023

Pool silti on siit näha.

Miks ma veel Kleebis Veebist saiti julgen soovitada, on see, et üks väga andekas copywriter on valmis kirjutanud portsu ägeda tekstiga silte, mida erinevate tähtpäevade puhul tellida. Valmisteksti saab enda soovide järgi kohendada või lasta end inspireerida. Päris paljud neist siltidest on nii naljakad, et sain tööd üle lugedes hea kõhutäie naerda.

Kahju ainult, et aastaid tagasi, kui tüdrukuteõhtut korraldasin, sellist võimalust polnud. Oleksin kindlasti pruudi auks kokku pannud spetsiaalse tüdrukuteõhtu teemajoogi. Aga ehk tulevikus abiellub mõni sõbranna veel.

Nii et, sõbrad, kellega mul tulevikus sünnipäeva-asju ajada – hoidke alt! Teile on tulemas eriliste siltidega kingid 🙂