Minu Šveits

Kuidas võtta kokku mingi rahvuse identiteeti ja olemust? Niimoodi üldiselt, et kehtiks laias laastus kõigi kohta. Ma ei tea…ma ei tea, kas seda üldse tegelikult saabki teha. Ma vaatan näiteks sageli oma kaasmaalasi ja mõtlen, et nii põhjalikult ei olegi võimalik kellestki erineda. Mis vahel paneb mind kahtlema Minu-sarja raamatutes kui sellistes. Et mida ma sealt üldse siis tegelikult teada saan. Aga uudishimust loen ikka.

See, et ma pole tükk aega ühestki raamatust kirjutanud, ei tähenda, et ma midagi ei loeks. Loen ikka. Ja eile võtsin kätte “Minu Šveitsi”, sest mul oli tarvis see läbi lugeda, et Šveitsi kui riigi ja seal elavate inimeste kohta infot saada. Esimese u 30 lk põhjal mõtlesin, et ma ei ole paremat minukat lugenudki – nii ladus stiil, mõnus huumor, sümpaatne peategelane. Mõtlesin lugedes, et selle autoriga tahaks ka päriselus sõber olla. Mingist hetkest hakkas raamat siiski muutuma.

Vahepeal lugesin ka mõnda Goodreadsi arvustust ja nägin, mis sellele raamatule ette heidetakse. Mae kirjutas, et ta tahaks ühte Šveitsi raamatut siiski veel lugeda ja poole raamatu peal ma nõustusin, mõeldes: “Jah, teise raamatu võiks kirjutada keegi, kellele Šveits MEELDIB.” Ma olin väga üllatunud, kuivõrd vähe raamatu autorile Šveits meeldivat näis. Isegi nüüd, aastaid hiljem, sest raamatu tegevus algab 90ndate keskel, aga kirjutatud on see u 2 aastat tagasi. Tavaliselt moonduvad ammused mälestused ju rohelisema rohuna ilusamaks, sel puhul näis, et aset on leidnud vastupidine areng. Või siis ongi Šveits üks üsna ebameeldiv riik.

Teisalt, siin tulebki mängu inimeste erinevus. Anule paistis väga vastukarva olevat Šveitsi korra- ja reeglite armastus. Kusjuures mulle ei jäänud muljet, et Anu oleks mingi pea pilvedes hõljuv hipi. Loodust armastav eestlane, jah, aga mitte mingi uinamuina kukeseen. Pigem tundus väga arukas ja asjalik! Seda enam hakkasin endas kui eestlases kahtlema. Kas kõik eestlased peavad olema varbad samblas kukeseened? Tähendab, mulle meeldib ka loodus ja mõte metsas seenel käimisest jne. Aga kui ma elaks riigis, kus selline loodusega ühinemine nagu Eestis, ei toimiks päris samal kujul, siis ma ei oskaks sellest niimoodi puudust tunda, et hinge mingid haavad tekiks. Ma elan praegu Eestis, kus võiks käia iga päev mände kallistamas, aga palju ma seda teen? Korra aastas teen, siis on isegi väga hästi läinud 😀

Või noh, just Šveitsile ette heita loodusega seonduvat tundub mulle raskesti hoomatav. Minu jaoks on mäed pühad. Meri VÕIB olla, aga mäed…. Kui need mulle anda, siis ma oleks küll juuksejuurteni õnnelik.

Korraarmastusest ja reeglitest ka. Mulle tundub, et mul ei ole iseenesest reeglite vastu vist midagi. Kui ma ennast olen vahel kõrvalt analüüsinud, siis märkan, et teatud olukordades on mul reeglitest väga raske kõrvale astuda. No näiteks, et kui ma sõidan bussi või trammiga kasvõi kaks peatust, siis mul peab olema pilet. Ma ei saa jänest sõita. Või kui hotellis on hommikusöök kellast x kellani y ja ma seal juba ära olen käinud, siis mina ei saa minna hiljem koos sõpradega uuesti hommikusöögialale. Isegi kui keegi sööjate toanumbreid ei kontrolli ja isegi kui ma sealt midagi võtta ei plaani, ja ma kohe kindlasti ei suudaks uuesti võtta, see oleks nagunii kindlalt välistatud. Selliseid näiteid oleks mul tuua hulgim, lihtsalt ei meenu kohe. Minus on kohati väga vähe rebelit. Mulle on reeglid täiesti okei.

Igaks juhuks toon ka näite, mida reeglite teemal raamatus käsitleti. Maja kuue korteriga, kus autor koos abikaasaga korterit üürisid. Korterites pesumasinaid ei ole, ei pidavat mahtuma. See-eest on maja ühisruumides pesuruum, kus pesumasinad ja kuivatid. Igale korterile on määratud konkreetne aeg nädalas, mil neil lubatud pesuruumi kasutada, kusjuures pesuruumi kasutamisele on ka kindel kord määratud (koristad enda järelt ära jne). Sain aru, et kuna 6 korterit, siis iga korter sai ühe päeva ja reeglite järgi pühapäeviti pesuruumi kasutada ei tohtinud. Miks? Sest selline on reegel. Anule tundus see täiesti totter. Minule tundus pigem normaalne. Sest minu jaoks tundub ainuvõimalik, et ühise ruumi kasutamisele kehtestatakse mingi kord. Kui seda korda ei ole, siis käiks ju igaüks pesemas, millal jumal juhatab ja ehkki see on võimalik, et üheaegselt riideid pesta soovijaid ei tekiks, on võimalik ka täpselt vastupidine – mitmed soovivad ühel ajal pesta. Sama siis selle õnnetu pühapäevaga. Kui see päev vabaks lasta, hakkakski ehk igaüks käima nii nagu ise tahab ja sellega seoses ei teaks enam keegi, kes peaks päeva lõpus ruumi ära koristama jne. Anu käis oma mehega ikkagi ka pühapäeviti salaja riideid pesemas. Mis on minu jaoks just siuke tobe üleastumine, mida mina ei teeks. Sest mis privilegeeritu siis mina olen, et mulle reeglid ei kehti? Või mis häda mul on üldse üle astuda sellest reeglist ja oma mustade trussadega niimoodi majas salaja hiilida? Ma ei vaja selliseid ekstreemsusi 😀 Või teeksin enda elu pigem muul moel põnevaks.

Eks see pesuruumi värk ole eestlasele lihtsalt üleni võõras. Meil pestakse riideid oma kodus, millal iganes, ilma et peaks kelleltki luba küsima.

Üldiselt jah, igas riigis on oma omapärad. On teatud asjad, mida ja kuidas tehakse, sest on selline komme. Miskipärast kipuvad autorid Minu-raamatutes riikide kombeid kuidagi naeruvääristama. Sageli pole tegemist siira imestamisega, vaid ikkagi asjale kerge üleolukoga vaatamine. Isegi kui see on maskeeritud huumori taha, jääb ikkagi mõru maik juurde. See on läbiv joon väga paljude Minu-raamatute puhul. Üks põhjusi, miks paljud Minu-raamatud minu silmis punkte kaotavad.

Ei saa öelda, et Šveitsi-raamat negatiivsusest nõretas. Kuigi vahepeal ma lausa ehmusin. Ühel hetkel rääkis Anu sellest, kuidas ta tundis end võõrana ka Eestis. Ja see osa raamatust oli kuidagi täiesti haakumatu minu jaoks, ka stiililt. Mõtted ja sajatamine läksid väga tumedatesse toonidesse ja tundus, et lisaks Šveitsile on tõeline sitt ka Eesti ja kartsin juba, et autori näol on tegemist järjekordse lillekesega pasameres, mis on tuttav motiiv samuti juba mitmest Minu-raamatust. Õnneks läks see kiiresti üle.

Raamatu teises pooles saame teada, et lisaks kõigele halvale on Šveitsis ka natuke head. No hea seegi, et siis natukenegi head on 🙂

Ma ei heidaks Anule ette, et raamat lõpeb järsult ja paljud otsad jäävad lahti. Kui palju autor meile iseennast avada tahab, peaks jääma tema enda otsuseks. Ju ta ei tundnud vajadust meile teada anda, mis temast tänaseks täpselt saanud on ja kus ja kellega ta elab. Mina austan seda otsust ja olen tänulik sellegi avamise eest, mille ta vaevaks võttis. Viimane foto võib-olla isegi natuke annab aimu, mis tänaseks võis saanud olla. Mul tekkis küll oma teooria.

Kokkuvõttes mulle raamat meeldis ja soovitan lugeda. Kirjandusliku poole pealt lähevad minult Anule maksimumpunktid. Kallutatuse eest võtan ühe punkti maha. Ehkki seegi on minust ilmselt ebaõiglane, sest igaüks, kes kirjutab raamatu, mille pealkirjas on sõna “Minu”, võib selle kirjutada täpselt nii kaldu kui ise soovib. Aga siin ma astun siis järelikult oma just praegu välja mõeldud reeglist üle 🙂

Advertisements

Kodukohvikud

Küsin targematelt inimestelt – mis värk nende kodukohvikutega siis ikkagi on? Milles nende mõte seisneb ja kuidas nendega toimetatakse?

Ma saan kohvikute mõttest üldjoontes aru, kuna külastan taolisi asutusi kogu aeg. Koht, kus saab kõhu täis süüa, jah, selge. Aga kodukohvikud. Kas pole nende mõte mitte see, et kohvikuid on terve suur rodu ja kui külalised nende vahel ekslevad, võiks neil olla võimalus igas kohvikus väike nokatäis midagi osta ja miskit maitsta? Noh, mingi mõistliku hinna eest, sest reeglina seal vist palgalisi töötajaid pole ja ruume ka ei rendita, mistap ei tohiks tegemist olla üüratute tegevuskuludega, mida röögatud hinnad kuidagi katma peaks…

Äkki ma muidugi lihtsalt ei tunne asja, kuna ma ei ole suur kodukohvikute päevaline kunagi olnud. Ma ei tea, kas ma üldse kuhugi “päevadele” sattunud olen. Nüüd nädalavahetusel käisime ringi sõitmas ja sai kiigatud Peipsi Toiduteele. Selles asulas, kus me käisime, oli kolm kohvikut. Üks neist vist ka selline päris restorani mõõtu hoov, kuhu oli üles seatud ka puhvet. Teised kaks olid päriselt koduhoovid vist. Aga toit, mida seal pakuti, oli selline…keretäis sööki tüüpi. Või siis hoopis imelikult kallid snäkid?

Okei, ma saan aru, et süüa üks kausitäis kohasuppi, see ei ole nii suur keretäis toitu, et ma midagi muud enam süüa ei jaksaks. Aga kui tahaks lihtsalt mingit snäkki võtta, siis väga valikut ei olnudki. Või noh, kuidas võtta. Olid mingid koogilõigud hinnaga 2.50-3 eurot tükk. Isegi tassitäis rabarberijooki oli 2.50. Mingid sigurisaiad samamoodi 3 eurot. Kuidagi krõbedad hinnad mu meeles. Või ei?

Suitsurääbis oli märgitud maksma 5 eurot. Kas see tähendaski ühte rääbist või oli portsjonis mitu, seda ei täpsustatud. Olgu öeldud, et kui nurgataguse kalapoe ise üles leidsid, maksis kilo suitsurääbist 12 eurot (kilos oli u 20 kala). Kalakotletid sai kätte koos mingi kartulivärgiga, selle eest küsiti 7 eurot. Hinna järgi otsustades peaks tegemist olema mingite rikkalike portsjonitega, millest kõhu korralikult täis saab. Ja ilmselt olidki (ma loodan, sest sellise hinna eest ma küll ühestki KODUkohvikust midagi ostma ei hakka).

Ma ei pea ennast nüüd maailma kõige vaesekemaks inimeseks, aga need hinnad kõlasid suht ulmekalt. Kindlasti mitte nii, et jalutan ühte kohvikusse, võtan tassi kohvi ja kolm väikest tikuvõileiba, vantsin teise, maitsen suppi, siis liuglen kolmandasse ja mekin suitsukalakest jne. Minu peas oleks kodukohvikute teema olnud midagi sellist. Aga nii vist ei ole?

Rääkige inimesed, kuidas need kodukohvikud toimivad ja kas tõesti on normaalne, et kodukohvikus millegi ostmiseks tuleks eelnevalt üks neer maha müüa, sest hinnad on lihtsalt absurdsed? Või tähendab kodukohvik ikkagi täiesti tavalist palgatööjõuga opereerivat asutust, mis täidab toiduohutus- ja euronõudeid, maksab riigile makse ja on ka kõiges muus ametlike toitlustusasutustega igati samal pulgal?

Või mis odav…

…ma siin paristan nagu mingi õudne kröösus, et Venemaal on odav. Samas kui võrreldes Brüsseliga on siin ikka väga kallis 😀

1 euro eest siin suppi küll ei saa. Natuke paneb imestama selle artikli tonaalsus, mis kõlas minu peas ironiseeriva häälega. Aga vahest on see vaid minu probleem.

Teisalt – sealse söökla hinnad on tõesti odavad. Paljud ei taha küll seal söömas käia, sest toit ei pidavat olema eriti maitsev. Ma ise olen vist käinud kaks korda, aga nii ammu. Siis oli küll toit hea.

Kes ei taha sööklas käia, läheb parlamendihoonest välja, kuskile lähedal asuvasse kohvikusse. Aga sealsed hinnad on juba hoopis midagi muud, ilmselt võib kõik hinnad kolmega korrutada. Või viiega.

Nii et mulle teeb küll selline protestimine nalja. Isegi see mind ei veena, kui kõrvale argumenteeritakse, et söömas käivad ka koristajad ja muud lihttöölised.

Meil Eestis on teistsugune suhtumine. Kui pole raha, et tööl kohvikus korralik lõuna süüa, siis teed kaasa. Võileiba või sooja toitu. Mikrokad ja pliidid on pea kõigis kontorites vist olemas.

Oleks üsna ennekuulmatu, kui meil survestataks mingeid äriühinguid hindu all hoidma, sest muidu ei saa x ametimees süüa osta. Aga et selline teema üldse Europarlamendi ja Komisjoni jmt asutuste puhul üles tuleb, on veel super ekstra naeruväärne.

Või mis te arvate?

Mulle meeldib Venemaa

Ma olen praegu elus esimest korda Venemaal. Mul puudusid igasugused ootused, üldse ei teadnud, kas oodata head või halba või mida. Aga nüüd panen mõned mõtted kirja. Mulle meeldib!

  • Sest minu esimeseks Venemaa sihtkohaks on Šotsi.

Ega ei tea, kas see nüüd on see päris Venemaa ikka. Seda peetakse ikkagi kuurortiks, aga et julgelt mingi 80-90% inimesi tundub olevat venelased, siis võiks seda Venemaa läbilõikeks ju pidada küll. Olgu, igapäevaselt need inimesed siin ei ela, aga venelased on nad sellegipoolest. Jumalast meeldivad veel pealekauba.

  • Siin on nii hea ilm.

Päike on iga päev paistnud, kraade on päeval 26-30, õhtuks läheb 20 peale. Päris öösel on ilmselt natuke külmem (ma ei tea, mul pole termomeetrit küljes olnud), aga soe on sellegipoolest. Ja me ei ole veel päris “all” Sotšis, vaid siin natuke kõrgemal (kohas nimega Eesti Aiake), kus on stabiilselt paar kraadi jahedam.

  • Siin on nii puhas!

Venemaa peale mõtled, siis pigem tulevad meelde ju prussakad ja räpasus. Sest elus on puhtusest tähtsamatki, mille peale mõelda. Ellujäämine ja värki. Aga ei, siin on kõik kogu aeg hästi puhas. Rämpsu maha ei loobita nagunii, aga isegi kui keegi midagi visanud on, koristab kojamees selle peagi ära.

  • Viin on maitsev (päriselt ka).

No minu jaoks ei ole vahet, kas viin on soe või külm, aga niimoodi viina juua, et võtad pitsi ja mitte midagi kiiresti peale ei joo, pole mul veel õnnestunud. Elus on ikka ette tulnud olukordi, kus tuleb pitsist viina juua. Aga siis on olnud niimoodi, et väga õudne on ja kiiresti on tulnud juua mahla või midagi. Siin tellisime pitsi Beluga viina ja mina muidugi tellisin pealevõtukat kah. Juhtus aga see, et jõin pool pitsi ära ja maitse oli nii sümpaatne, et midagi ei olnud peale vaja. Mingit mädarõika viina sai ka proovitud, tollega oli veel lihtsam.

(Ja loomulikult tuleb viinapeatükk üks pikimaid, kuidas siis muidu!)

  • Viin on odav.

Ma ei mäleta, mis see pits viina maksis. Ei olnud kallis. Ja kui mõnikord reisides olen tähele pannud, et standardne alkoholi kogus on 2 cl, siis siin antakse viina 5 cl. Selline tummine pits.

Poes (mu arust oli see veel mingi veidi kallim pood) oli pooleliitrine viin vist 300 rubla (4.30 eurot). Samas poes mingi väljamaa küpsisepakk 400 rubla (kallis, saadanas!).

  • Toit on ebareaalselt maitsev. Kõikjal.

Tähendab, olin kuulnud, et Venemaal on väga hea söök. Aga ma ei osanud sellest midagi arvata. Mis söök see siis nii hea on? Pelmeen või?

Ja oligi. Pelmeen oli hea. Siis strooganov oli väga hea. Searibi oli väga hea. Hotelli hommikusöök on ka suurepäraselt hea, valik suur ja on nii kergemat kui tummisemat. Erinevalt Eestist kõlbavad isegi viinerid süüa. Tõesti on Venemaal väga hea toit. Kvaliteet on suurepärane.

  • Riided, isegi turistikraam, on nii odavad.

Näiteks meie ostsime Siiriga ühest turistiputkast mõnsad T-särgid. Mul on siuke nunnu husky pildiga. Maksis 17 kulli (eurodes). Mujal maksaks selline kaks korda rohkem. Materjal on mõnus, mitte kiiresti välja veniv puuvill. Kvaliteetne särk on. Kaubanduskeskuse riidepoest sain ühe päris toreda kleidi 5 euroga.

  • Kõik on odav.

Eestlase jaoks on siin väga rahakotisõbralik. Keskmise venelase jaoks ehk on kallis isegi. Nii nagu meil teatud riikides. Et pakutakse mingeid atraktsioone ja värke ja saaks isegi endale lubada, aga tundub ikkagi liiga kallis enamasti. Siin nii ei ole. Tegelikult jaksab kõike osta, ilma et tunneks, et dääm, kallis on. Söö, joo, lõbutse.

  • Inimesed on sõbralikud ja hakkavad ise võõrastega rääkima.

Tõsijutt. Me saime Siiriga näiteks oma mägiekskursiooni tehes kohe sõbra. Meie plaanisime oma funikulööri kabiinis üksi sõita (sest me oleme eestlased ja olgugi et sinna kabiini mahub 8 inimest, siis…. ei nagu!), aga viimasel sekundil enne uste sulgumist kargasid sisse kolm täiskasvanut ja üks laps. Nojah, mis seal ikka. Ja kohe hakkas poiss rääkima. Et ahah, kahekesi olete, siis hakkame koos ringi käima ja jagame igat järgmist kabiini. Me lihtsalt mökitasime, et nojah. Tüüp oli siuke aktivist, tassis meid mööda mägesid seal ringi ja juhendas, kuhu lähme ja värki. Ühest küljest oli väga mugav (ei pidanud ise midagi mõtlema, giid omast käest võtta), teisest küljest ka veits tüütu. Ka neid turistisärke ostes hakkas meie ees olev mees minuga niisama rääkima. Tema küll inglise keelt ei osanud ja ma siis janepanimaajutasin. Aga tore on, kui ollakse omavahel sõbralikud.

  • Kõik on nii uus ja värske (alles hiljuti ehitatud).

Jah, kõik see ilu, mis siin on, on loodud puhtalt olümpiamängude pärast. Neist pole eriti palju aega möödas. Siis ongi kõik hotellide hooned tutikad jne. Ilmselt kogu see köisraudtee värgendus samamoodi. Kasiinost ei hakka rääkimagi – see on palee, mitte kasiino.

Eesti Aiake

Vaade linnale

  • Loodus on selline, et appi, ema!

Õudselt ilus. Vaatad õues ringi ja igal pool on ilus. Jõevesi on ilus ja helesinine, mitte mingi porine nagu meil. Päikeseloojangud on väga ilusad. Mõnusalt suur ja kergelt müstiline tunne on siin.

  • Mäed. Mäed. Mäed!

Ma nii armastan mägesid ja mul on südamest hea meel, et ma siin neid lähemalt katsuda saan. Meie hotell asub kohe köisraudtee alguses ja meie hotelli külalistele on esimene tase tasuta. Ehk et käi või iga päev sellises kohas nagu Gorki Gorod. Seal saab süüa (me oleme ühes restoranis seal juba püsikliendid) ja igasuguseid toredaid asju teha, sh matkata, kui aega on. Mul kahjuks pole nii palju kui tahaks.

67803621_524578378291054_3956848263365132288_n

Köisraudteel

Raha makstes saab kõrgemale minna. Nii ca 2300 m kõrgusele. Me käisime ka. Õudselt mõnus! Lõpus ei ole enam köisraudteed, vaid suusatõstukid. Neile on aga hirmsad järjekorrad, nii et osad teevad vähemasti ühe etapi jala. Meie ka tegime. Väike trenn ka ühtlasi.

68581756_515660055838801_2085624531115835392_n

Täitsa soliidne ju

Noh ja nii siin ongi selline meeldiv olemine. Pärast esimest õhtut (või peaks ütlema päeva, sest me olime seal ikka tunde ja tunde) restoranis nimega Valge Seen, tuntakse meid seal nägupidi. Mind väidetavalt sellepärast, et mida kauem me seal istunud olime, seda kõrgemaks mul detsibellid läksid. Mina olin oma arust täitsa tavaline. Kuigi nalja sai kõvasti ja lõbus oli meil täpselt sama palju nagu alati (ja meil on alati VÄGA lõbus).

On tore, kui restorani personal sind laia naeratusega vastu võtab. Lisaks ettekandjatele said meilt head jotsi ka pillimehed, kes laua juures laua juurde käisid. Aga see teeb olemise mõnusaks, kui saad ekstra tähelepanu ja oled oodatud külaline. Siin just nii on.

Nii et kes mõtleb järgmise puhkusesihtkoha peale ja ei ole veel Venemaal käinud, siis Sotši on väga hea variant. Nii suvel kui talvel. Otselennud peaks minema Riiast (ei, kahjuks AirBaltic ei maksa mulle selle liini reklaamimise eest).

Eesti ja teenindus

Epp kirjutas postituse sellest, kuidas teda ja tema ameeriklasest abikaasat Tallinna teenindusasutustes koheldi. Seda oli huvitav lugeda. Eriti arvestades teenindust, mida ma ise hiljuti Londonis kogesin.

Ma olen just viimasel ajal rääkima hakanud, kuidas mulle meeldib Tallinnas elada. Iga päevaga üha rohkem. Muidugi ei ole põhipõhjus selles, et siin on õudselt hea teenindus. Põhjused on mujal.

Näiteks normaalne elujärg, mida endale lubada saab, ilma et peaks ninast vere välja pongestama. Oma kodu, oma auto jne. Tervislikku toitu jõuab osta. Ei ole nii, et salat maksab 4 korda rohkem kui kiirtoit vms.

Ilm võiks muidugi parem olla, aga see on selline kõrvaline asi rohkem. Vahemaad on suhteliselt väikesed, seda nii üle riigi kui ka Tallinna siseselt. Saad käia autoga, kus iganes soovid. Välja arvatud suurürituste ajal.

Mulle meeldib, et Tallinnas on elu. Pole igav ja liiga uniselt vaikne. On mõnusalt energiline, kui soovid õhtul restorani minna või vanalinna jalutama. Aga ei ole liiga palju rahvast, et see häirima hakkaks. Vot sellised head asjad. Aga teenindus….nojaa…

Mul on mõned oma kohad, kus ma käin ja kus on teenindus imeline. Kodubaar nii öelda. Näiteks. See asub Pärnu mnt-l ja seda peavad mingid noored kutid. Parasjagu jutukad, neil on püsiklientide näod ja nimed ka meeles. Ja meie puhul isegi joogid, mida joome. Ma ei oska mitte midagi ette heita, nii mõnus!

Koht, kust käin lõunat ostmas, seal sama lugu. Mind teatakse, teenindajaga me oleme isegi tsau, mitte tere peal. “Sind pole ammu näha olnud,” uuritakse murelikult, kui ma jälle tükk aega kusagil reisil olen olnud. Täna küsiti, kas ma olin puhkusel. Olin jah, 2 nädalat. Neil olevat kohe tunda andnud, et mind pole. No ühesõnaga on kohti, kus on täitsa mõnus teenindus.

Aga see siiski ei küündi ingliskeelsete riikide tasemele. No ei 🙂

Käisin Londonis paaril päeval šoppamas, sest allahindlused, halloo! Hinnad on nii palju alla löödud, et jõuab isegi kvaliteetseid ja häid asju osta. Läksin minagi TK Maxxi, kus on palju kõiksugu brändikraami. Kassas oli müüja ülimalt sõbralik. Tegi minuga smalltalki. Kusjuures see polnud üldse tüütu. Vist sellepärast, et ma sellega eestlasena nii harva kokku puutun. Eestis ei küsi ükski müüja, kuidas mu šopingutiir edenenud on ja kust ma pärit olen ja mida Londonis teen. Selle müüjannaga saime kõik need ja mitmed teisedki jutud räägitud.

Sama kordus ka paaris teises kaupluses. Küll mitte igas poes. Ühes küsis kassas olev teenindaja, kas keegi ka mind saalis aitas, aga kui ütlesin, et mitte, siis rohkem küsimusi tal polnud ja jutt sellega lõppes.

Kõige ägedam oli aga see, mida ma õhtul metroojaamas kogesin. Läksime nimelt võileiba ostma. Sellisesse kohta nagu Pret a Manger (nende miniasutus Petit Pret, kui täpne olla). Ostsime Siiriga võileiba ja see kõlbas igati hästi süüa. Pärast võileiba tekkis minul mõte, et äkki peaks ikka mingi magusa ampsu ka ostma. Läksin tagasi.

Minu ees oli naisterahvas, kes küsis küpsiste kohta, et mida teenindaja soovitaks. Ta soovitas šokolaadiküpsist, et see olevat parim. Naine ostiski. Kord minu käes, küsis teenindaja sõbralikult: “Back already?” Mis siis, et tema mind üldse võileivaga seoses ei teenindanudki, ikka olin tal meeles. Uurisin, kas šokolaadiküpsis on tema meelest ka croissantidega võrreldes parim valik. Ta ütles, et tema meelest tõesti. Mina siis vastasin, et usaldan teda ja võtan küpsise. Mille peale tema uuris: “Is this your first time to taste it?” Tunnistasin, et nii see on. Millele tema vastas naeratades: “In this case it’s on the house.” Ja andis mulle küpsise täiesti tasuta.

Ma pidin sealsamas pikali kukkuma. Imestusest. Sest kuidas nii, et keegi annab midagi täiesti tasuta? Ma pole sellega küll üldse harjunud. Võib-olla antaks Eestis ainult siis, kui midagi valesti tehakse. Et näiteks pasta sees on kapsauss või midagi. Ükskord mul oli. Ainult et tookord ma ei saanud midagi tasuta, isegi allahindlust ei tehtud.

Igatahes olin täiesti positiivselt hämmeldunud ja mõtlesin, et vot on ikka teenindus.

Millega eestlastel jälle teistpidi väga hästi on, on külalislahkus. Seda sain ma samuti Londonis tunda. Maris, sa oled imeline võõrustaja, aitäh sulle! 🙂 Nimelt kostitas Maris mind eriti rikkaliku brunchiga. Ahjus muffinivormis tehtud muna-prosciutto ampsud, Kanadast toodud õige vahtrasiirupiga pannkoogid, mitmesugust võileivamaterjali ja saia… Sinna kõrvale põnevad vestlused ja kuum kohv. Kui õdusat pühapäeva pärastlõunat saaks näidispildina ajakirja panna, siis see pilt oleks just seal Marise juures tehtud olnud.

Maris ja tema mees rääkisid, et brittidelt sellist küllakutset oodata ei maksa, sest üksteise külastamine ei ole neil kombeks. See teadmine oli mulle täiesti uus. Ja kõlab teisalt uskumatult, et nii tugevas üksteisega kena olemise kultuuriruumis ei ole külaliste vastuvõtt kombeks.

Aga ehk on see uskumatu ainult minule, kellel mul iga päev inimesed külas käivad. Ehkki ma ei suuda alati võõrustada eestlasele vääriliselt. Näiteks kui ma olen terve päeva töösse süvenenud, nii et pole jõudnud meikigi näkku visata, rääkimata siis uhkete piduroogade ettevalmistamisest. Eks ma üritan siis loomuliku sarmi ja armastusväärsusega lüüa 😀 Aga külalisi ma väga armastan ja ei kujutaks ettegi elu, kui mul ei käiks külalisi…

Kes veel külalisi armastab? Kui tihti teil külas käiakse? Kas meenub mõni värvikas teenindusjuhtum Eestist või mujalt? 🙂