ATH juttu

Viimasel ajal on väga palju juttu olnud ATH-st. Mitu inimest on selle endal avastanud (või lasknud ära vormistada) ja sellest ka avatult internetis kirjutanud. Mul on selle koha pealt veidike vastakad tunded, mistõttu ma proovin nüüd võimalikult taktitundeliselt neist kirjutada, ilma et ma sooviks kedagi solvata või kellelegi haiget teha või kellegi probleeme naeurvääristada.

Vaimne mure, mida silmaga ei näe – sellest ma saan aru. Depressioonist, mis on samuti üks levinumaid vaimseid muresid, ka saan aru. Siis on pea täis halbu mõtteid, KÕIK tundub sitt ja paha ja seda põhimõtteliselt KOGU AEG. See ei meenuta mitte kuidagi ühe tavalise inimese igapäevaelu. Sest tavalisel tervel inimesel ei ole kõik kogu aeg sitt ja paha.

Aga nüüd see ATH. Mina loen ATH kirjeldust ja mõtlen, et see on väga suures osas täiesti tavalise inimese elu kirjeldus. Palun väga vabandust, aga nii see lihtsalt mulle tundub. Maarja blogis just hästi pikalt ja põhjalikult sellel teemal. Ja mis ma märkan – kommenteerivad mitmed inimesed, kes ütlevad, et oi, mul on täpselt sama. Loen mina isegi ja mõtlen – ma täiesti saan aru, millest ta räägib, aga minu meelest ei ole see üldse midagi eriskummalist ja imetabast. Ma mõtlesin, et kõigil inimestel ongi niimoodi.

Näiteks.

Ebameeldivate ja vastumeelsete asjadega üldse tegeleda ei taha.

Kes tahaks? Kas on mõni tavaline ja terve inimene, kes tahab ja naudib neid asju, mis talle ei meeldi? Või ei olegi tavalise inimese jaoks ükski asi ebameeldiv – kõik asjad meeldivad ja mitte miski pole tüütu? Näiteks ma ei viitsi koristada, parema meelega sellega ei tegeleks. Aga ma tean, et mõnikord peab. Mis siis, et on tüütu ja käib närvidele ja parema meelega ei teeks. Varem või hiljem ikka teen. Kas see, et mingid asjad ei meeldi, on tüüpiline siis ainult ATH-ga inimestele?

Tahaks tegeleda ainult nende asjadega, mis meeldivad. Siis muudkui teeks ja teeks ja ei tule meelde süüagi.

Täitsa loogiliselt kõlab mu jaoks. Kui saad tegeleda asjaga, mis meeldib, siis hea meelega tõesti ainult seda teekski. Ma võin ka mitu tundi järjest töötada sellise asjaga, mis väga rõõmu pakub. Kõht võib tühjaks minna, ma võin seda kas märgata või mitte märgata, aga ei ole probleemi see lõunasöök mööda lasta, et mitte oma keskendumistsoonist välja minna. Kui juba on hoog peal, siis kasutaks seda ära.

Mõtted on pilla-palla laiali ja liiguvad igasugustes huvitavates suundades. Alustab aiast, siis käib ära aia augu juures, kiikab korraks kaevu, siis veele üldiselt, järgmiseks mõtled juba merest, siis Kreeka saartest ja edasi juba Maldiividel abiellumisest.

Ma ei mäleta, kes täpselt seda ütles või kust ma seda lugesin, aga ma olen aru saanud, et täiesti normaalse inimaju komme ongi mõelda 24/7. Mõte kogu aeg töötab, seda on väga raske välja lülitada. Aa, mindfulness’i mingis loengus vist oli sellest juttu. Et sundida aju peatuma ja mitte millestki mõtlema, on väga raske ja suuresti selles mindfulness’i harjutused seisnevadki. Mu järeldus sellest oli, et kõigil inimestel hakkavad mõtted näiteks magama minnes ketrama. Siis tuleb erinevate tehnikate abil juhtida aju kas mõtlema neid mõtteid, mis on meeldivad ja tekitavad hea tunde, või hakata näiteks numbreid lugema üles ja alla, et aju ei mõtleks mõtteid, millele saaks üldse mingeid emotsioone omistada ja mis ta nii öelda maha rahustaks. Ja see pidi olema raske absoluutselt kõigile, selleks ei peagi ATH-d olema, et raske oleks.

Alustad üht asja, aga siis vahepeal tegeled teise, kolmanda, neljandaga ja võib juhtuda, et üldse läheb algne asi meelest.

Kas kõigil polegi siis sama asi? Hakkad midagi kappi viima, aga vahepeal jääb teine ja kolmas asi ette, hoopis mingi riiul näiteks, kus kiirelt kaks-kolm asja vaja sättida. Siis võiks juba need riided kah pesumasinasse visata. Oot, aga mingi kott on veel lahti pakkimata, panen siis need riided ka sealt kotist ära. Jne jne. Mõni inimene ju on ka üleüldises mõttes hajameelsem kui teine. Või et kas siis hajameelsust tegelikult polegi olemas? Et kui oled hajameelne, siis on põhjuseks ATH? Sest ma mõtlesin, et võib olla ka lihtsalt hajameelne inimene ja see ei ole midagi erilist.

Selle ma näppan Maarja viimasest postitusest. Ja üldse mitte naeruvääristades või kuidagi altkulmu vaadates. Lihtsalt see kõnetas mind. Tahaks, et mitte midagi EI PEA.

Selle mõtte võttis minu jaoks Indigoaalane kommentaaris juba kokku. Kes meist siis ei tahaks nii elada, et ei pea? Kas leidub mõni inimene, kellele see ei meeldiks? Kes tõstaks käe ja ütleks, et talle õudselt meeldib, kui ta peab midagi kohustuslikus korras tegema? Sest ma hästi ei usu, et mõni käsi tõuseb. Ikka on asju, mis tuleb ära teha, meeldigu see siis või mitte. Aga siuke inimaju “lollitamine” stiilis, et anname valikuvabaduse, näiteks et kas sa koristad toa ära kell 15 või 18 (aga mitte valiku, et koristad või ei koristagi üldse), on vajalik kõigile inimestele, et ebameeldivate kohustustega kuidagi toime tulla. Mina usun küll, et selleks, et sundust mitte armastada või isegi kirglikult vihata, ei pea olema ATH-ga.

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda, on see, et mulle tunduvad paljud ATH-ga seotud kirjeldused täiesti tavalised igapäevaelu ja inimeseks olemise osad. On asju, mis meeldivad ja on asju, mis ei meeldi. Keegi ei taha ebameeldivaid asju teha, see on ju selge. Aga kui peab, siis tuleb end sundida. Sest elu ongi vahepeal raske ja tüütu ja üle jõu käiv. Kas kõigil siis polegi? Või kui oled terve, siis on kõik puhas lust ja lillepidu, tuju on pidevalt hea ja kõik tegevused lendavad käes? Sest äkki siis ma ka pole päris tavaline inimene.

Võib-olla oleks huvitav teada, mis viis üldse selleni, et ATH diagnoosimiseni jõuti? Ka kommentaaridest käivad läbi sellised hinnangud nagu “sa tundud nii normaalne ja eluga hästi hakkama saav inimene” jms. Et mis siis ikkagi tekitab selle tunde, et midagi on valesti ja need tundmused, mis kõrvalt vaadates tunduvad justkui normaalne elu osa, on sundinud hoopis professionaali poole pöörduma? On see kokkuvõttes ikkagi depressioon? Mulle jääb see osa ikkagi veel häguseks, palun andestatagu mulle mu ignorantsus.

• Posted in: Uncategorized