Odavalt reisile

Me ei plaaninud sel suvel üldse kuhugi reisile minna. Kuna septembris on meid ootamas pikem ja põnevam matkareis Alpides ning mais ju alles käisime ka Saksamaal, siis tundus, et ei ole nii oluline. Aga reaalsus on see, et nii raske on mitte minna.

Eks ma siis olen vahepeal kasutanud taktikat, mis mul reisimise isu kõige paremini ära võtab. Selleks on pakettreiside brausimine. Valikuid on nii palju ja hinnad selle kohta, mida pakutakse, nii kõrged, et kaob igasugune soov kuhugi minna. Sest kui parasjagu pole tegemist kombinaathotelliga, kus on üle 300 toa, siis on seal lausa üle 500 toa. Kindlasti on ka laste mänguväljak ja veepark õue peal (kilkamine ja karjumine garanteeritud) ja siis käi seal hommiku- ja õhtusöögil, kandik käes, pikas järjekorras kulbiga sööta taldrikule tõstmas. Ma ilmselt näen seda kõike palju mustemates toonides kui see tegelikult on, aga millegipärast see pakettreisimine mulle just sellisena kangastub.

Jaaninädalavahetusel olime maal ja ilmad olid imelised. Kuumad lausa. Isegi nii kuumad, et mul tekkis peas unistus, et tahaks ujuma! Kui muidu võiks selle ju realiseerida ka kusagil järve ääres või mererannas, siis minu peas vasardas: Vahemeri. Ma süüdistan selles Maed, kui päris aus olla. Olin just lõpetanud tema raamatu “Minu Lõunamaa” ja kuna viimane peatükk selles rääkis Kreekast, siis ma ei saanud enam Vahemere sundmõttest lahti. Tänks, Mae!

Aga vaatame siis mingeid reise, mis kestavad ainult 3-4 päeva, hakkasime mõtlema. Sest ka selliseid ju tehakse. Et kui pole aega laialt käes, aga tahaks korraks ära käia. Nii ma siis hakkasingi lappama jälle neid pagana pakettreise, et äkki saab lihtsa lahenduse. Tulemuseks oli see, et minu soovidele vastava ja kuupäevaliselt sobiva 3 ööbimisega pakettreisi maksumus tulnuks umbes 1500+ eurot. Mis tundus nagu palju, arvestades, et selle eest ei saa otseselt luksust. Lõpuks jõudsime arusaamale, et on vaja minna ikkagi nädalasele reisile, sest hinnavahe lühema alternatiiviga puudub. Sai siis uuritud neid viimase hetke pakkumisi. Kui Soomest startides leidus nädalasi viimase hetke pakkumisi ka alla 300 euro eest nägu, siis Eestis kindlasti mitte. Ja ma ei tea, aga ma ei suudaks nagunii osta reisi, mis on pakutud valikutest kõige odavam. Mulle kohe tulevad silme ette eilsest jäänud kurgi- ja tomativiilud ja sültjas erkroosa keeduvorst hommikusöögilaual. Nii et jälle oli häda.

Aga siis meenus mulle eelmise aasta suvi, kui sõbrad kutsusid endaga Korfule ja me seda isegi kaalusime. Vaatasin toona Novatoursi lehelt tšarterlende, mis olid ülihea hinnaga. Otsustasin seegi kord pilgu peale visata ja palun väga – Kreetale pakuti juuli alguses lende 318 euro eest (kahele), Korfule saanuks veel 100 eurot odavamaltki.

Muidugi tuli vaadata ka majutuseasja. Booking lahti ja hotelle sortima. Minu esimene lüke on kohe filtrites määrata hinnang 9+. Alles siis hakkan vaatama, mis variandid on. Ja kujutad pilti, äkki lõi ette ühe väikse ja kergelt maavillase, aga jube hea hinnangu ja mulle sobivate parameetritega majutuse, mille 6 öö hinnaks tuli alla 300 euro. Hindajaid oli üle 100, seega ei tulnud päris tühja koha pealt see hinnang. Tube kokku seal üldse vist viis. Asub kusagil maailma otsas, keset eimidagit. Mereranda on 2 minutit jalutamist. Tuba hästi lihtne, aga pidi olema puhas ja konditsioneeriga. Vaikust pidi seal kandis olema. Ja koos majutusega peavad omanikud ka tavernat, kus pidid olema fantastilised toidud. Ehk et süüa ei pea ka veel ise tegema. Mina olin täiesti müüdud. Erkit pidin veel töötlema miski poolteist päeva, aga see õnnestus lõpuks 😀

Nii et me varsti läheme Kreetale!

Nüüd ma ootangi hirmus suure põnevusega reisi, mis on ODAV! Ma olen alati hirmsasti kartnud, et kui on väga odav, siis on kindlasti ka väga halb. Lähen igatahes avatud meelega ja kindlasti võtan pärast asja ka kokku. Katarina mainis ükskord, et talle meeldib, kui inimesed räägivad konkreetsete numbritega ja ma seekord plaaningi konkreetselt numbrites asja kokku võtta.

Ahjaa, üks põhjus reis lukku lüüa oli veel. Nimelt ma olen juba pikemat aega maadelnud nahalööbega. Pool aastat. See viis mind eile ka nahaarsti juurde. Ja teate, mis! Nahaarst küsis, kas ma päevitan. kui vastasin, et ei, siis tegi väga imestunud nägu ja ütles, et peab päevitama, sest see on väga kasulik. Ka päikesekreeme ei lubanud ta mul kasutada. “Miks peaks? Aastasadu on inimesed päikese käes olnud. See on kreemiärikate vandenõu,” selgitas ta mulle. Minu väite peale, et päike pidi ju nahavähki soodustama, kinnitas ta, et see on ammu ümber lükatud. Ei mingit vähki. Eeeh??

Mitte et see arst nüüd ülearu usaldust oleks tekitanud. Ta oli minuga väga ebaviisakas ja kärkiv. Kui ma sisse tulin, ei vaadanud ta otsagi, vaid põrutas: “Mis nahaprobleem on?” Mina siis selgitama, et mul on mingi allergia ja… “Mis nahaPROBLEEM on?? Allergia on diagnoos,” katkestas ta mu hala kiirelt. Ma olin juba siis valmis kabinetist välja jooksma. Aga kärkisin vastu siis, et mina ei tea, mis on diagnoos ja mis ei ole, ma ei ole nende detailidega kursis. Siis ta tõmbas tagasi veidi ja sai aru, et oma meditsiiniliste nüanssidega mul seljas sõita ei ole lihtsalt mõtet, ma pole meedik. Igatahes ei selgitanud ta mulle mitte midagi, et mis mul siis viga on ja mismoodi seda kõike ravida. Kirjutas lihtsalt välja kaks ravimit, lasi assistendil need nimetused mulle paberile printida ja saatis mu uksest välja sõnadega: “Võtke rohte nagu siin kirjas ja päevitage võimalikult palju.”

Nii et päikesereis on põhimõtteliselt mulle arsti poolt välja kirjutatud 😀

• Posted in: Uncategorized