Klaas peab pooltäis olema

Mõni päev on kohe selline, mil keegi peaks mõne eneseabiraamatuga lagipähe taguma, et ometi meelde jääks, et väike viril bitch olemine tõmbab ligi negatiivsust. See tähendab, et kui alustad päeva, olles väike viril bitch, siis õhtuks vaatab peeglist vastu suur tõre bitch.

Mul näiteks eile oli nii. Juba hommikust alates oli meeleolu kehv. Kuna kedagi raamatuga pähe peksmas polnud, ei vaevunud ma rakendama ühtegi võtet, mis aitaks klaasi pooltäis näha. Okei, isegi tegelikult oli keegi, kes ettevaatlikult ja tasakesi rahustada üritas, aga kui ma olen jonni täis, siis ma olen jonni täis ja arvatavasti ei aitaks ka raamatuga peksmine.

Imestan, et tööalaselt midagi tuksi ei läinud. Tavaliselt kaasneb negatiivsusega ka mingi tööalane pornograafia. Õnneks sellest pääsesin. Vinti keeras aga korralikult peale see, kui ma pidin Waze’i järgi sõitma, aga ma õigest teeotsast mööda panin. Kahes kohas. Loomulikult oli minu arust süüdi kõrvalistuja, kes pidi juhendama. Süüdlane ei saanud olla ju mina, kes ma roolis olin ja auto üle kontrolli omasin. Mkmm, lollid olete või?

Kusjuures see hämmastab mind aina enam, KUI VÄGA ma selle peale ärritun, kui juhtub, et ma navigatsiooniseadme järgi sõita üritan ja õigest kohast mööda panen. See mõjub mulle nagu punane rätt härjale. Ei tea, mis mul peas logiseb, et sellel nii tugev mõju on, aga mõju on muljetavaldav.

Ühesõnaga, valedest teeotstest püha viha täis, tuli mul pissihäda. Mõeldud, tehtud. Bensiinijaama. See oli loomulikult autosid täis, sest ega minu jaoks ju saa kohta olla, kus sa sellega! Okei, leidsin ikka ühe koha. See polnud niivõrd parkimiseks, kuivõrd auto rehvi pumpamiseks ja tolmuimeja jaoks vms. Ja see oli selline värd-koht, et justkui oleks kõrvuti kaks kohta, aga tutkit, Vasja, tegelikult ei olnud. Korraliku kodanikuna ma üritasin siis ruumi säästa, et kui tuleb mingi rehvipumpaja, siis ta minu peale ei pahandaks, et mida sa laiutad siin, ise tulid pissile, mitte pumpama. Aga sellest tulenevalt parkisin liiga lähedale kõrvalseisvale taksole. Mõtlesin, et ah, käime ju kiirelt ära, äkki ei juhtu midagi, et ei hakka uuesti selle autoga saagima siin parkimisplatsil. Kuid sellises meeleolus, kas keegi tõsimeeli võis arvata, et nii hästi läheb?

Asi kiskus hapuks juba vetsuukse taga. Keegi oli sees. Ootasin kuulekalt ja ühel hetkel käiski klõpsakas, uks avanes. Välja tuli üks paks mees. “Raudselt see taksojuht, ma söön oma mütsi ära, kui see ei ole see taksojuht….,” oli minu esimene mõte. Noh, kähku pissile, kakao kätte ja auto juurde ja – palun väga. See oli see taksojuht.

Okei, sain ise ka aru, et paksul mehel oli suhteliselt ebamugav autosse ronida. Mida ta loomulikult polnud teinudki. Jõudsime auto juurde ja siis ta näitas mulle seal kahe käega laiust. Mul olid päikseprillid ees, nii et ta ei näinud, kuidas ma talle silmade kaudu surmavaid kiiri saatsin. Umbes, et misasja sa siin “laiutad”, loll, mul on niigi halb päev ja ma lähen kohe ära ju. Oleks ta ära näidanud ja maha rahunenud, olekski see asi nii lõppenud. Aga ei, tal oli vaja jätkata oma käte laiutamist. Ja siis see juhtus. Ma tagurdasin, keerasin auto nina teisele poole ja näitasin taksojuhile keskmist sõrme. Ma pole veel kunagi oma elus nii jultunud olnud! Aga ma ei saanud, kõik see päevaviha kerkis mulle pähe ja paremasse kätte. Praktiliselt kummivilina ja ühe neljasõnalise roppuse saatel paarutasin ma sealt bensiinijaamast välja. Ma olin päeva jooksul väiksest virilast bitchist moondunud suureks tõredaks bitchiks. Vähe sellest, et mul endal halb tuju oli, ilmselt rikkusin ära ka taksojuhi oma.

Õnneks läks edasi vaikselt paremaks. Käisin õhtul isegi jooksmas ja tundsin end taas inimesena. Magama läksin juba täiesti normaalses tujus. Ning ärkasin täna samuti heas tujus. Mis tõi kohe muutuse. Klaas on jälle pooltäis! Ja mõjugi ei andnud end kaua oodata. Mul käis täna gaasikatla hooldusmees ja veidike katla kallal toimetanud, teatas ta, et katel oli nii heas seisus, et täishooldust ei ole vaja tehagi ja et ta esitab mulle arvena ainult pool kokkulepitud summast. Näed siis. Ole ise normaalne ja inimesed sinu ümber on ka normaalsed. Kokkuvõttes on sul endal parem tuju ja teistel sinu ümber kah. Miks see vahepeal meelest läheb? Kuidas vaigistada enda sisemist jonni?

Note to self: Palun ära ole väike viril bitch. Palun!

Käsi püsti, kes tahab nunnusid põrsaid õgida?

Inimesed, kes telekat vaatavad, on vahest märganud reklaami, kus vudivad roosad põrsad ringi ja kus pärast kuvatakse miski sõnum, et eelista kodumaist vms. Reklaamitakse seahakkliha, kui ma ei eksi. Reklaam on palju tähelepanu saanud, sest arvamused lähevad lahku. Ka mind ei jätnud see reklaam külmaks. Nii lihasööja kui ka turundusinimesena arvan, et see reklaam on ebaõnnestunud.

reklaam

FB-st pätsatud kuvatõmmis

Mis mul siis viga on? Kas ma ei tea siis, et liha ei tule tegelikult poest? Mingi lollakas lumehelbeke, ise matsutab kahe suu poolega liha, aga kui näidata põrsa pilti, siis minestab ära?

Noh, päris nii ei ole. Minu jaoks on reklaamis loodud side antud kontekstis võigas. Muidugi ei pea ma õigeks, et seda, kust liha päriselt tuleb, peaks eitama. Samas ma ei mõista, keda selline reklaam antud brändi ostma kannustaks. Mis on see sõnum, mis tekitab ostjas tunde, et vohh, jess, just seda ma tahan!? Ainus sihtrühm, kelle ma suudan välja mõelda, ongi ehk need ekrelikud “tõearmastajad”. Seesama inimene, kes viskab sulle näkku mingi eriti räige solvangu ja kui sa sellest kohkud, ütleb, et mis siis on, ma olin ju lihtsalt aus. Saate aru, keda ma silmas pean?

Kunagi aastaid tagasi oli mul endal üks sarnane juhtum. Nimelt kasvatas mu ema lihaveiseid. Täpsemalt limusiini tõugu veiseid. Oli kari koos pulliga, kes oli karja au ja uhkus. Tema nimi oli Mart või Märt, ma enam ei mäleta. Kui aeg oli küps, viidi Mart või Märt tapamajja ja ema lasi temast vorsti teha. Seda vorsti sai tellida. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt käis. Ema ilmselt pakkus seda ainult tuttavatele, sest sellisele kallile ja kvaliteetsele kraamile ei saanud mingeid suvalisi käppasid külge lasta. Ja oma loomakasvatusinimeste seas vorstibisnest tehes näitas ema ka juurde Mardi või Märdi fotot. Et vot selline uhke pull oli see Mart või Märt. See foto oli emal auto pardatšokis, ma mäletan. Ja kui ma seda ka oma parimale sõbrannale näitasin, siis tema ütles, et see on väga hirmus, et niimoodi Mardi või Märdi pildiga vorsti müüakse. Üritasin talle siis selgitada, et foto mõte peitub selles, et kes lihaveistest midagigi teab, selle jaoks on see foto müügiargument ja näitab vorsti kvaliteeti. Aga tema jaoks oli see lihtsalt võigas ja rõve, eriti veel seetõttu, et foto taha oli kirjutatud Mart või Märt. Mäletan, et tookord mul oli sõbrannat raske mõista, ma samamoodi kasutasin temaga väideldes argumente, et pole mõtet silmi kinni pigistada ja teeselda, et liha tuleb kuskilt puu otsast vms. Aga nüüd täna seda põssaga reklaami vaadates valdavad mind ennast samad tunded. Ma ei saa aru, kus on see peidetud link või seos, mis peaks reklaamis müügiargumendina mõjuma.

See oleks minu silmis üks väga hästi teostatud reklaam, kui reklaami oleks välja andnud veganid või taimetoitlased, kes tahaks teadlikkust tõsta. Väikse tagamõttega “…hei, kuule, kas sa oled ikka kindel, et sa tahad väikseid nunnusid põrsaid süüa? Mõtle sellele, sest täpselt seda sa tegelikult teed.” Sellise teavituskampaania puhul ma tunneks, et vajutatakse õigetele nuppudele ja pannakse üks suur sihtrühm mõtlema. See grupp inimesi, kes armastavad nunnusid väikseid loomi ja võib-olla söökski vähem liha (vähemalt mõnda aega), kui nende südametunnistusele koputada.

Lihtsalt, miks peaks sellise sõnumiga välja tulema lihatööstus, see käib mul kaugelt üle pea. Ma ei suuda mõista selle mõtte välja pakkunud reklaamiagentuuri ja ei suuda mõista ka reklaami heaks kiitnud klienti. Mulle mõjub see reklaam küll eemaletõukavalt. Kui ma ostan eestimaist liha, siis eelkõige sellepärast, et ma tahan toetada kohalikku ettevõtjat ja kohalikku talunikku. Ma ei osta sellepärast, et see Eesti põrsas on õudselt nunnu. Vastupidi – kui sa presenteerid mulle õudselt nunnut põrsast, siis ma tahan teda söömisest säästa ja ma justnimelt välistan sinu toote.

Muide, ma täiesti mõistan ka seda, kui reklaamiga tahetakse šokeerida. See on väga hea võte, millega tähelepanu tõmmata. Aga on väga peen kunst õige piir ära tunda ja teha seda maitsekalt, nii et keegi ei ärritu ega tunne end puudutatuna. Ja keegi ei hakka oksele, sest sinu loodud seos on lihtsalt võigas ja vastumeelne. Sellist heas mõttes šokeerivat asja on täiesti võimalik teha ja ma kahtlustan, et seda üritati ka antud reklaamiga. Paraku laseb Maks & Moorits seekord minu meelest märgist korralikult mööda.

Aga võib-olla olengi ma lihtsalt üks loll lumehelbeke. Loll, kes ei saa millestki õigesti aru. Loll, kes kohe solvub iga asja peale. Mulle ju ei meeldinud ka kunagine ABC Kinga reklaam, mis ütles, et kui sa ilusaid kingi ei osta, siis sa jäädki igavesti lihtsalt sekretäriks (ja see oleks ju KO-HU-TAV!!!!). Andsin lubaduse, et ABC Kingast ma enam mitte kunagi ei osta ja siiani olen sellest ka kinni pidanud. Minu black list sai igatahes taas täiendust.

Mina olen nüüd harjunud

Huvitaval kombel olen ma olukorraga täiesti harjunud. Varsti ma vast isegi ei mäleta enam, et mingi teistsugune elu oli ka kunagi. Kuidagi kauge tundubki see mõte, et olid mingid peod ja sõpradega sai kokku saada, kuskile minna. Mingite võõraste inimestega kusagil lähestikku ühes ruumis viibitud…praegu alles tekitab see mõtteid, et kujutad sa ette, kui ohtlik see kõik oli! Me oleks võinud jumal teab mis haigusi saada neilt võõrastelt inimestelt seal bussis, kohvikus või matkarajal möödudes. Nüüd on õnneks kõik steriilne ja ohutu 😀

Aga nali naljaks, päris stressivabalt ei ole minul ka kõik möödunud. Sellest andis märku paar päeva tagasi tekkinud ohatis. Appi, mul ei ole niiiiii kaua juba ohatist olnud ja nüüd järsku tuli. Hakkasin analüüsima, et millest siis see võis tekkida. Kas immuunsüsteem nii nõrk? Sest otseselt ei tohiks olla ju. Ma söön üsna tervislikult ja vahepeal ikka liigun kah! Kuid jah, ei saa salata, et mind on stress viimasel ajal päris kõvasti purenud. Ainult et see pole absoluutselt koroonaga seotud. Ma olen hoopis tööst väsinud.

Ma tean, et ma vajan hädasti puhkust, kui ma loen oma meilboksi, näen kliente, kes kõik midagi tahavad ja ärritun selle peale. Sest ma olen niigi juba ribadeks tõmmatud, mida te veel minust tahate?? Vot sellised agressiivsed mõttesähvakud tormavad mul peast läbi. Ma lähen korraks lausa vihale! Natukese aja pärast see lahtub ja mõistusega saan aru, et probleemi ju pole, ma suudan kõik need töökesed ajapikku ära teha ja kõik on ok. Aga see esimene reaktsioon on minu lakmuspaber. Ehk et jah, järgmisest nädalast on mul nädalake puhkust, sest ma lihtsalt ei jõua enam. Loodetavasti puhkan ilusti välja ja ei tunne, et pean pärast jälle värske entusiasmiga rassima hakkama, vaid tunnen, et saan värske peaga jälle kihvte projekte teostada. Suhtumise muutust ootan.

Siis vahepeal ma avastasin, et ma olengi ametlikult introvert. Ausalt, ma enne olin täiesti veendunud, et olen ekstravert. Testi tulemus oli mulle täielik üllatus. Seda tavalist isiksusetesti tegin ajaviiteks. Enda kohta kirjeldust lugedes tuli tõdeda, et ega see vale pole. Ma olevat väidetavalt siis Logistik. Märksõnadeks kohusetundlikkus, ausus ja planeerimine. Kohusetundlikkus on hea omadus, aga see võib kaasa tuua ka probleeme, näiteks läbipõlemist. Tunned lihtsalt, et see ja teine asi tuleb ära teha ja mingit muud väljapääsu lihtsalt pole olemaski. Teed ja teed, kuni lõpuks oled läbi ja löss. No umbes nagu minugagi praegu juhtunud on.

Lihtsalt intorvertsus… et ma siis olengi või. See on üllatav. Mulle tõesti inimesed ei meeldi ja mida vanemaks ma saan, seda enam see vist süveneb. Ma usun, et suutsin isegi välja mõelda, millal mul see nihe toimus, sest põhikoolis sama testi tehes olin ma ekstravert. Nimelt saabus nihe depressiooniga. Mäletan selgelt, kuidas mulle järsku võõraste inimeste lähedus ei meeldinud ja ma tunnetasin, et see on midagi uut. Kui depressioonist sain ma terveks, siis see muutus jäi igaveseks. Huvitav mõelda.

Naljakas on nende isiksuste puhul ka see, et ühed inimesed on “lohutajad” ja teised on “lahenduste pakkujad”. Ehk et kujutle, et su sõber kurdab oma muret. Mismoodi sa reageerid? Kas kallistad ja ütled näiteks, et on jah, tõbras, krt. Või hakkad potentsiaalseid lahendusi pakkuma? Mina olen kindlasti lahenduste pakkuja. See toimub täiesti alateadlikult, ilmselt 90% juhtudest keegi minu käest otseselt nõu ei küsigi. Ja kui ma seni olen arvanud, et mind saab heaks kuulajaks pidada, siis kas see tegelikult ikka on nii? Head kuulajad peaks ju olema need, kes ei paku lahendusi, vaid lasevad sõbral end välja nutta. Vot nii mõtiskledes ma avastan enda kohta aina uut infot. Tuleb välja, et ma pole üldse selline inimene, nagu ma ise arvan, et ma olen. Ja vahepeal on see ehmatav, sest millegipärast kaldub tõde ikka ja jälle negatiivse poole 😀 Aga sellest hoolimata on mul päris mitu sõpra, kellele ma paistan meeldivat. Wheew…

Aga jah, puhkuselt polegi praegusel ajal midagi ekstraordinaalset oodata. Kuhugi kaugele sõita ei saa. Ega mul ausalt öeldes suuri ootusi polegi. Tahaks lihtsalt, et ilm oleks päikseline ja kraadid oleks vähemalt 10 kandis. Saaks õues käia, näole päikest võtta, joosta ja jalutada. Lugeda raamatuid ja lihtsalt olla. Kui see ei aita, siis….on võimalik, et koroonavärk on avaldanud ikkagi ka mulle tõsiselt negatiivset mõju. Aga praegu ma tõesti seda ei näe.

Kulgen ja pillan

Laulupeol ma suvel ei käinud, aga sellest pole midagi, sest nii kui julged nädalavahetusel loodusesse minna, saadki praktiliselt sama külg-tihkelt-külje-kõrval kogemuse kätte.

Ma ei käinud küll Viru rabas, aga ütleme nii, et ega suurt vahet pole. Ükskõik millisele RMK matkarajale lähed, ikka on sama asi. Kõigepealt imestad juba sõites, et mida liiklust! Kuskil Kükametsas tuleb maru palju autosid vastu ja ka tahavaatepeeglist märkad neid omajagu. Siis jõuad matkaraja parklasse ja seal ei ole kohti, ka teeääred on kõik autosid täis pargitud. Seejärel mõtled, mida teha. Kas peaks tagasi Tallinna pöörduma? Mis siis, et 60 km sai matkarajale jõudmiseks maha sõidetud? Tundub ju kuidagi nadi tagasi pöörduda. Ja nii sa lähedki rajale. Ja täpselt nii teevad seda ka kõik teised kümned autotäied. Ehk et raske on kokkuvõttes pahaks panna midagi…

Mida aga pahaks panna, on see, kui inimesed liiguvad matkarajal vales suunas. See tähendab, et tuleb ju üksteisest lähedalt mööduda. See jääks olemata, kui kõik liiguks ühes suunas. Nojah, okei, osadele radadele pääseb mitmest parklast ja siis kulgevad need rajad kord üht-, kord teistpidi. Kuid see on praegusel ajal väga halb. Kaasmatkajatega kohtud siis kusagil laudteel, keegi peab sealt möödumise hetkeks maha astuma, et vähemalt poolteist meetritki oleks võõrastega vahe. Aga miskipärast olime need peaaegu alati meie, mitte aga teised inimesed…

Kahju on ka sellest, et venelased ei saa aru, et kui on öeldud, et ringi ei tohi liikuda rohkem kui kahekesi (või oma perega), siis see on käsklus, mis kehtib kõikjal. Metsas, Selveris, tänaval kõndides. Nad ei saa aru sellest lihtsalt. See on ühtaegu nii kurb kui ka ärritav.

Näiteks mina tahaks toidupoes ka hapukoort võtta. Aga kuna on öeldud, et teiste inimestega tuleb poes kogu aeg 2 m vahet hoida, siis on selge, et ma ei sukeldu venelase külje alla hapukoort võtma. Tema aga on seal kahe sõbrannaga riiuli ees, mõtiskleb, arutab, ei kavatsegi ära minna. Mina seisan eemal ja ootan, et saaks ka võtta, aga venelasel on pohui. Vot see ärritab mind. Eestlasi ma ei ole näinud kolmeste või suuremate kampadena liikumas. Kui tegemist on perega (ema, isa, lapsed), siis see on loomulikult okei, ole sa eestlane või venelane. Aga minu vaatlused kinnitavad, et sõnum ei ole kohale jõudnud eelkõige venelastele. Keskerakond ometigi peaks nendega ju üsna head kontakti omama? Vanast heast ajast. Miks nad ei kuula? Urrr!

Šoppamisest rääkides – elus esimest korda ostlesin ma Hulludel Päevadel. Mäletan, et kunagi olid Hullud Päevad vetsupaberi ostmiseks, kas polnud? Inimesed käisid suurte rullidega mööda linna ringi. Ja kollaste kilekottidega. Ma ei tea, kas ka seekord sai netist vetsupaprat tellida või mitte, mind huvitasid eelkõige kodukaubad. Veelgi täpsemaks minnes – nõud! Juba aasta või kauemgi olen ma tahtnud endale Pip Studio nõusid osta. Kunagi ei ole selleni jõudnud. Lõpuks sain selle plaani teoks teha. Sain endale arvatavasti maailma kõige nunnumad nõud ja muidugi ka täiesti absurdselt hea hinnaga. Kui Hullud Päevad ei oleks e-poes toimunud, poleks ma iial viitsinud Stocki trügima minna, et neid nõusid krabada. Sest need müüdi läbi vaid paari tunniga.

Lisaks sain sealt muidugi veel head värki. Võtsin ka šampaklaase, veeklaase, söögiriistade komplekti ja nipet-näpet veel asju. Asju pole veel kätte saanud, aga juba olen superrahul. Ainus küsimus on veel see, et millal ma neid kauneid nõusid kellelegi näidata saan, kui külalisi hetkel ei käi 😀 Saan siis proovida skaibikõnet kellegagi mingil hetkel, mille vältel ma juhuslikult trimpan oma imenunnust uuest kruusist teed.

Ja noh, nagu neist väljaminekutest veel vähe oleks, tuleb varsti vist veel üks teha. Nimelt õnnestus eile enda telefon maha kukutada. Mitte et see esimene kord oleks. Esimene kord juhtus see kohe nädal pärast telefoni ostmist. Mõned kuud tagasi. Selline pudrunäpp olengi. Kusjuures uue telefoni ma ostsin ainult sel põhjusel, et vanal olin ekraani juba katki visanud ja piinlik oli katkise telefoniga ringi käia. Aga nädalaga sai siis see uus terve ekraan ka kenasti ära rikutud. Õnneks tuli mõra vaid alla paremasse äärde, kuhu silmal nagunii asja pole, nii et kasutamist see ei häirinud. Eile panin siis rasvase punkti sellega, et lisaks uuele paremasse alumisse nurka tekkinud mõrale kadus pilt lõplikult eest. Korras!

Kas lasta telefon parandada või osta uus… Ja kui osta, siis milline? Mulle tegelikult hullupööra meeldis oma telefon. Sellised väga argised mured on mul. Üllataval kombel mind telefoni purunemine üldse ei kurvastanud. Ma polnud isegi veidikenegi ärritunud. See on minu puhul äärmiselt veider. Ainus mõte peas oli see, et telefon on kõigest asi, mille saab vajadusel välja vahetada. Kõigest asi! Tänasel päeval on prioriteedid lihtsalt nii teised.

Ekstravert või lihtsalt hädapätakas?

Hiljuti oli Pealtnägijas lugu sellest, kuidas ajakirjanik vabatahtlikult karantiini läks ja nädalaga praktiliselt pöördumatu vaimse häire sai. Vähemalt nii traagiliselt ja dramaatiliselt meile seda serveeriti. Midagi nii absurdset ei olnud ma ammu näinud. Millest see üksi olemise talumatus siis tuleneb? Kas inimene, kes sellega toime ei tule, on ekstravert või lihtsalt saamatu hädapätakas ja lumehelbeke?

Mina olen ennast alati ekstraverdiks pidanud. Ma arvan, et põhikoolis meil käidi isegi vastavat testi tegemas ja tulemus näitas, et mulle meeldib inimestega suhelda ja elan oma emotsioone väljapoole. Näitas, et olen ekstravert. Viimasel ajal ringi vaadates olen kahtlema hakanud. Äkki ma ikka olen introvert? Sest lisaks inimestega suhtlemisele mulle vahel ka inimesed üldse ei meeldi. Suured massid ei tekita mulle otseselt ebamugavustunnet, aga need lihtsalt ei meeldi mulle, ma ei taha nende sekka ronida. Jah, on käidud elu jooksul suurtel kontsertidel, aga praegu ei ole see mu esimene valik. Lihtsalt ei viitsi. Ka laulupeole ei tahaks minna, sest inimhordid. Ja spordiklubi riietusruum – kui seal on palju inimesi, siis ma loomulikult ei jookse kiljudes ukse pealt tagasi ega vaja paberkotti, et paanika tõttu rütmist välja läinud hingamine jälle korda saada, aga mulle lihtsalt ei meeldi selline olukord. Eelistan vähe inimesi või üksindust. Kas ma siis olen ikkagi introvert, mis takistab mul mõistmast, KUI pagana raske on ühel ekstraverdil sisustada paar nädalat iseenda seltskonnas?

Minule isiklikult ei valmistaks mitte mingit probleemi ka nädal aega jutti üksi kodus olla. Ma leiaks kohe kindlasti tegevust. Internet on asju otsast otsani täis. Mulle tundub küll, et peab ikka totaalselt saamatu olema, kui ei suuda sealt vajalikku meelelahutust üles leida. Lisaks on internetis võimalik ka suhelda! Kes tahab, see saab suhelda kirjalikult – messengeris, skaibis…meili võid saata. Kes tahab just tingimata häält teha, see võib helistada! Kah läbi interneti või lausa telefoniga. Ohooo, vahi siis, eks! Ja kellele meeldib suheldes teisele inimesele otsa vaadata, see võib teha koguni videokõne! VAU!

Keegi võiks Pealtnägija ajakirjanikule vastava info edastada. Miskipärast leidis ta psühholoogi poole pöördumiseks videokõne võimaluse üles, aga lähedastega suhtlemise puudumise üle kurtis nagu väike plika. Vot, kasutanuks ta selleks videokõne võimalust, ehk poleks siis pidanud psühholoogile helistamagi…

Siis saab muidugi ka igasuguseid sarju vaadata. Kindlasti on kõigil kuskile unustatud kausta kirja pandud mingi 6-7 sarja, mida keegi on soovitanud, aga mida pole olnud aega vaadata. Jumala hea võimalus nendega nüüd algust teha. Ma kardan, et paarist nädalast jääks veel puudugi, et kõik hea ära vaadata.

Pealtnägijas näidati meile muide ka kaadrit aknast, mis avanes tänavale, ja ajakirjanik lisas juurde, et see on järgmiseks paariks nädalaks tema televiisor. Keegi võiks inimesele ometigi öelda, et iga tehnikaseade on tänapäeval televiisor. Näiteks nutitelefon. Avad sealt äpi (olemas nii Elisal kui ka Telial), valid soovitud kanali ja voila! Kui telefoni ei ole (kurat teab, eks), siis võtad arvutist brauseri lahti ja jälle – voila! Teleprogrammid avanevad. Kui vastavaid seadmeid ei ole, siis võib paluda mõnda lähedast, kes sulle kodust tooks. Annab aga läbi akna kätte ja ongi olemas. Maagiline, I know.

Siis on olemas raamatud meil siin maailmas. See, et sa ei saa neid füüsilisel kujul kätte (kuigi seegi pole võimatu, kui sul on mõni lähedane või sõber, kes ära toob), ei tähenda, et lugemisest loobuma peaks. Mina kasutan näiteks e-raamatukogu. Seal on väga palju lugemisvara. Kõik tasuta kättesaadav, kusjuures palju on ka uut kirjandust, mida kõike ise nagunii osta ei jaksaks. Muudkui aga ava jälle nutitelefon või arvuti ja loe terviseks.

Siis nuttis Pealtnägija ajakirjanik ka selle üle, et toitu ei saa koju tellida, sest pole lootustki kullerit samaks päevaks saada. Nojah, ei ole tõesti. Samas, võib-olla ikkagi on sul mõni lähedane, kes saaks sulle tuua poest paar asja? Kui tõesti pole, siis meil on päris mitu äppi, kust toitu tellida. Muide, toovad soojana kohale. Resturaanist. Täitsa tasub katsetada.

Mina olen muidugi suur üksi sööja. Mulle meeldib kodus omaette krabistada. Üksi restorani minejat minust pigem ei ole. Jah, ma olen käinud ja saan hakkama, aga esimene eelistus on mitte minna. Samas üksi kodus süüa ei ole mingi probleem. Inimesel, kellele see raskusi valmistab, võib küll väga keeruline elu olla. Mõtle, seni nälgid, kuni keegi lõpuks koju tuleb… Nii on jah raske.

Ühesõnaga, ma ei saa aru, mis depressioon? Mis paanika? Mis mentaalne närbumine ja psüühikahäired? Võta ennast kokku, inimene! Leia tegevust, tee aken lahti ja hinga sealt tulevat värsket õhku. Võimle! Loe. Vaata telekat. Räägi sõpradega juttu.

Geez! Ei saa aru lihtsalt.

norma