Hirm tuleb peale. Rahaasjus

Enam ei möödu päevagi, kui ei märkaks, et mingi hind on tõusnud. Okei, võtan teatavaks, hinnad tõusevad, arusaadav. Aga milline tegutsemisstrateegia sellega seoses valida? Kas hakata hoobilt väga tagasihoidlikuks ja paigutada vaba raha kiirelt kuhugi, kus see hakkaks lisa teenima, või vastupidi – lüüa võimalikult palju raha mõistlikult laiaks, ostes asju, mida nagunii ühel hetkel on vaja, hirmus, et äkki poole aasta pärast on see juba kõvasti kallim? Mina ei tea enam!

Mikrošokk tabas mind esmaspäeval Rimis, kust ma tahtsin osta Hiiumaa mahedat lihaveise hakkliha. Pöördusin maheletti, aga seal ees ootas mind tühjus. Südame alt läks õõnsaks. Mida ma nüüd teen? Ma ei tea enam, mis hinnaga üldse seda hakkliha müüakse ja mis hinnaga ma nüüd asenduse ostma pean? Läksin siis lihaletti, et vaadata, kas on teist hakkliha, mis veel kuidagi süüa kõlbab (Maks & Mooritsa veisehakkliha). Oli küll, aga hind nüüd sama, mis enne Hiiumaa omal (ligi 10 eurot kilo). Sellise solgi eest ma küll sellist raha ei maksa! See oli ju mu tagavara variant, kui mitte midagi muud üle ei jää. Nüüd aga kukkus see ära. Ehk et lähed kaheks nädalaks reisile ja tagasi tulles hoiadki poes hinge kinni, et mis hinnad ja kui palju vahepeal kasvanud on… Igatahes ma ei ostnud seda hakkliha. Põhimõtteliselt.

Seejärel suundusin külmutatud juurviljade letti. Nimelt Maahärra Aasia juurviljasegu on Rimis alati mõistliku hinnaga olnud, Selveris näiteks enam pole. Ja mida ma näen – ka see hind on tõusnud ja vanast Selveri hinnast möödagi pannud! No ei, ei võta lihtsalt. Põhimõtteliselt. Võtsin siis Türgi ube, millele oli soodukas.

Kallis lugeja, ei, sa ei pea mulle nüüd annetama tormama. Ma ei vaevle näljas, et tõesti nüüd paarikümne sendi pärast sussid püsti viskan ja enam söögiraha pole. On piisavalt. Aga mul läheb lihtsalt aega, et sellise teemaga põhimõtteliselt toime tulla. Minu käsi ei tõuse maksma asjade eest, mis oma hinda minu meelest väärt pole. Mul läheb aega, et see hinnatõus enda peas läbi protsessida ja lasta uutel normidel tekkida. Praegu olen ma peast veel mitte päris krooniajas, aga no ikka mingi 6 kuud julgelt hinnaarvamises maas. Kas sina oled juba kohanenud ja kärutad söögipoolise eest rahulikult pappi välja, nii et pikemalt ei mõtle?

Enne reisi ma ikka natuke muretsesin ja mõtlesin, et jumal teab, kui palju raha seal läheb ja on vast parem suuri oste natuke edasi lükata. Lihtsalt enda meelerahuks. Muidugi sellest ei tulnud midagi välja. Ikka oli vaja osta rehvid, maksta kinni piltide raamimine, osta mingit matkavarustuse värki, mõni riidehilp ja võib-olla oli midagi veel. Parem mitte meenutada. Aga nüüd ma küll enam ei tea, mida teha. Kas panna raha lihtsalt kõrvale ja lasta sellel seal….oodata? Või paigutada kohe ja kiirelt ära, nii et see oleks kasvõi natukenegi inflatsiooni eest kaitstud?

See on väga delikaatne küsimus, aga kuidas sina säästad? Kas sa paned kõrvale mingi konkreetse protsendi kuu sissetulekust või mingi konkreetse summa iga kuu? Kui oluline on sinu jaoks see, et säästetud summa oleks kohe homme kättesaadav? Või ei ole see oluline ja mõtled rohkem pikas perspektiivis? Et panen selle raha ära, las kasvab, kasutan nagunii alles aastate pärast?

Kas sulle on oluline, et oleks kogu aeg olemas ka teatav hunnik opereerimisraha, et saaks kohe ära osta mingid suurema ja kallimad asjad, kui neid vaja on? Ma ei tea, läheb telekas näiteks katki. Pesumasin. Hammas?

Kuhu sina säästud teenima paned? Jummel, mul hakkab lausa piinlik, sest esitan nii isiklikke küsimusi, aga ma tunnen, et mulle väga meeldiks praegu selline üldisem diskussioon. Muidugi ma võin selle teema teha ka Perekooli, aga ma tahaks tarkade inimestega arutada, thank you very much.

Mul on praegu raskusi tasakaalu leidmisega. Kui palju peaks suunama raha tuleviku tarbeks, et oleks mingi summa, millega ma üldse ei arvestagi. No umbes nagu pensioniraha. Et ta on, aga ma kasutan seda alles kunagi tulevikus, seega peaks ta lihtsalt teenima hakkama. Ja kui palju peaks olema sellist raha, et ma panen kõrvale ja ma hakkan seda mingil hetkel kasutama, näiteks lähen reisile. Kas siis seni, kuni ma ei lähe reisile, seisab ta sahtlis? Või peaks ka sel ooteajal juba lisa teenima? Kas ma olen lihtsalt loll, kui raha lihtsalt seisab?

Mul on mitu klienti, kes pakuvad teenuseid ja säästude paigutamise variante just minusugustele lollidele. Sest krüpto mind ei huvita, see on minu jaoks liiga riskantne ja nõuab aega ja tegelemist. Ka aktsiad mind ei huvita, täpselt samadel põhjustel. Kulda ma nagu ei tahaks investeerida, kuna selle tootlus on täiesti ette ennustamatu ja on pigem mõeldud väga pika perspektiivi jaoks. Tähtajaline hoiustamine samamoodi – raha pikaks ajaks kinni. Hetkel on ainult ühisrahastusplatvormid sõelal. Sinna ma hakkasin nüüd vaikselt suunama, sest tundub, et kui ma seda ka ei tee, siis ma istun lihtsalt käed rüpes ja vaatan, kuidas raha põleb.

Natuke oleks vaja remonti teha, osta mingeid puidust tehtud sisustusasju koju. Reisida ju ka tahaks veel ja veel. Kardan, et kui kulutusi täna ära ei tee, siis poole aasta pärast ongi kõik jälle palju kallim. Ja mitte enam juurvili +20 senti pakk, vaid a la tammepuidust laud +200 eurot. Või peaks kõigele kriipsu peale tõmbama, sest mõistlik inimene säästab, sest varsti on talv ja kulud jälle laes?

Jaga mõtteid minuga. Mis sinu mõistlik lähenemine selles osas on?

Reisipostitus Itaalia kohta vol 1

Hoiatus, et siit tuleb reisipostitus. Võib-olla kõigile ei meeldi kellegi teise reisidest lugeda, nii et siis on need hoiatatud.

Niisiis sai käidud Itaalias. Kavas oli: Capri saar (3 ööd) ja Amalfi küla (8 ööd). Päevades ei ole mõtet reisi mõõta, kuna see päev, millal sa reisid või asukohta muudad, ei olegi nagu reisipäev, see arvestatakse brutona kogumõnust lihtsalt maha.

Capri osas ma juba lühidalt midagi mühatasin. Et kallis oli. Nojah, ongi kallim kui rannikul ja kui võiks arvata, et kallima raha eest saab rohkem, siis ei saa. Selle arvestusega tulebki sinna minna.

Meeletult palju on turiste ja sagimist, kui liigud kohtades, kus käiakse. Aga soovija leiab ka rahu! Mis on juba iseenesest suur väärtus minu meelest.

Mulle meeldis sealne loodus. Vaated. Merele ja maale ja mäenõlvadele ja kõigele. Teistele aeda. Kitsastele tänavatele. Tänavad olid nii kitsad, et seda ei peakski tänavaks, kui ei teaks, et on tänav. Mõni on nii kitsas, et ei usugi, et auto sinna liikuma mahub. Sest me pole ju sellega harjunud, et tänavale mahubki üks pisike auto ja tema kõrvale näiteks mitte ühtegi inimest. Inimese ja auto üksteisest möödumiseks tuleb leida väike sopp, kuhu inimene astub.

Autoga tänavale sisenedes tuleb aga väga täpselt sihtida. Mismoodi nad seal ära manööverdavad, seda meiesugune ei mõistagi. Parem, kui isegi ei vaata, mida juht teeb ja kuidas sõidab, sest see mõjub pulssi kiirendavalt. Vot just nii kitsas seal ongi. Mõni tänav pole üldse autodele ette nähtud, seal saab vaid jala käia ja rolleriga sõita. Aga autod olid tegelikult seal kõik pannid. Sõna otseses mõttes. Meie nägime ainult üht ilusat ja läikivat uuema aja autot. Ülejäänud on kas kortsu sõidetud ja kraapsuliseks hõõrutud või on üldse täiesti teisest ooperist – väikse kabiiniga (ühele inimesele), taga on kast, millega asju vedada. Ja asju seal oli vaja vedada. Tundus, et igal hommikul läks üks suur asjade vedamine lahti ja sellega seoses tänavad kihasid, mootorid plörisesid ja kogu aeg pidi vaatama, et keegi sulle kuskilt küljest otsa ei sõida. Pärastlõunal enam asju vedada vaja polnud, siis oli juba vaiksem ja rahulikum.

Capril on ka mõned toredad jalutusrajad, kus pole üldse ei autosid ega rollereid. Seal oli vaikust ja rahu. Seal ümbritseb jalutajat kuum ja suvine õhk, mis on nii laisk, et justkui seisab paigal. Ja sellises rütmituses jäi seisma ka aeg. Täpselt nii nagu puhkusel peabki. Idüll.

Muidugi me jalutasime mõnuga. Mägisel alal alla ja üles. Loomulikult oli palav, raske ja füüsiliselt kurnav. Ma olin jalutuskäigu lõpus näost punane nagu peet. Aga mulle väga meeldib, kui puhkuse jooksul saab ka veidi füüsilist koormust, mitte ei toimu ainult üks söömine ja joomine (mis mulle ka sama palju meeldivad).

Capril on võimalik isegi natuke šopata. Mullegi jäi hingele üks ilus linane kleit, mida ma kahjuks selgagi ei viitsinud proovida. Mis sa ikka seal peenes poes oma higise kehaga lumivalgeid riideid hakkad määrima… Arvasin, et ehk jõuan hiljem. Või et ehk on rannikul samasuguseid kleite saada ja ehk vähe parema hinnaga. Etteruttavalt – ei olnud. Midagi saada oli, aga hinnad samad. Seega, kui lähed Caprile ja avastad linase kleidi, mis sulle meeldib ja sobib, siis osta ära. Isegi kui esimese hooga ei raatsi.

Üldmulje Caprist oli hea. Kokkuvõttes ikkagi midagi eksootilist ja teistsugust. Võtab aega, et end sealse elu toimemehhanismidega kurssi viia, aga kui asi käpas, siis võib seal väga mõnusalt aega veeta.

Amalfis meeldis mulle aga rohkem. Võib-olla sellepärast, et sealsete toimemehhanismidega jõudsin ma end juba palju paremini kurssi viia. Sain veelkord tõestust, et ma olen pigem selline reisija, kes tahab ühte konkreetsesse kohta minna ja seal end sisse seada. Mitte pidevalt ühest kohast teise tuhiseda. Mulle nii meeldib, kui tekib oma baar, kus käia. Oma restoran, kus einestada. Oma pood ja mingid oma inimesed. Nädalaga tekib!

Meil tekkis näiteks oma restoran. Väga maitsvad toidud, väga rikkalik menüü ja fantastiline kelner Ahmed. Ahmed viskas nalja, oli tähelepanelik ja asjalik. Kui tahtsin tellida sea bassi, küsis ta siiralt: really? Sea bream olevat palju parem. Võtsin kuulda. Nii käisime me kokku neli õhtut just selles restoranis söömas.

Päris pilvitult kõik muidugi ka ei möödunud. Näiteks mind ajas endast tohutult välja korraldamatus, mis puudutas ühistransporti. Kui sa bussiga kuhugi liigud, siis ei pruugi sellest teadmisest, kuhu peatusse sa sõitma pead, suurt abi olla. Bussipeatustel on ametlikult mingid nimetused olemas küll, aga neid ei pruugi teada isegi mitte bussijuhid ise. Bussipeatustes on lihtsalt peatuse silt, kuhu on (alati) peale kirjutatud Fermata SITA. SITA on siis bussifirma nimi. Ja nad on täiesti oma nime väärilised, seda ma võin küll öelda.

Üldiselt saab SITA bussile pileteid osta nii spetsiaalsest müügiputkast (või mõnest lähedasest kohvikust) kui ka bussijuhi käest. Välja arvatud mõnikord! Mõnikord bussijuht röögatab sulle, et tema pileteid ei müü. Ja mine osta näed sealt. Selle asemel et müüa mulle pilet, mida ta järgmises peatuses ju nagunii teeks. Aga vot ei müü! Selles peatuses ei toimu piletimüüki. No eks siis panedki jooksuga putkasse ja loodad, et bussijuht vahepeal minema ei sõida.

Kui juhtub olema riigipüha või mingi pidulik üritus, mille puhuks linnaliiklus suletakse (meie reisi ajal nii juhtus), siis mõistagi katkestatakse ka igasugune bussiliiklus. Kas selle kohta on võimalik ka turistil kusagilt infot leida? Bitch, please! Ei ole.

Me läksimegi siis ühel heal päeval heauskselt teise linna nimega Positano (ajal, mil bussiliiklus veel toimis), aga kui hakkasime tagasi Amalfisse minema, selgus, et sorry, bussid enam ei sõida. Aa, üks buss küll tuleb, aga alles 3 tunni pärast. Okei, me siis suures ähmis lendasime selle ainsa bussi peale, mis veel meile sobivas suunas sõitis, aga liini lõpp oli meie sihtpunktist umbes 7 km kaugusel, Praiano külas. Otsustasime siis õhtust süüa just Praianos ja oodata seda hilist Positanost startivat bussi. Plaan tundus kuulikindel. Restoranis veel küsisime, et kas nad teavad, äkki läheb pärast seda ühte bussi veel mõni, aga ei, öeldi. Ainult see üks veel Positanost Amalfisse lähebki. Mistõttu oli ERITI oluline jõuda just Positanost kell 20.30 väljuvale bussile. Söödud, läksime varakult bussipeatusse. Ootasime kokku vast tund aega (olime ju natuke varem kohal ka), kui juba pimedaks läks ja asi järjest kahtlasem tundus. Mingid Praiano kohaliku liini bussid veel sõitsid ja ühelt juhilt ma veel küsisin, et kas Positanost ikka väljub veel Amalfisse bussi. Jaajaa, 20 minuti pärast tuleb, vastas bussijuht. Okei, ootasime edasi. Umbes 40 minuti pärast oli sama bussijuht jälle meist möödumas, avas akna ja ütles, et teate, täna enam Positanost ikkagi ühtegi bussi ei tule. Mida??? Ehmusin mina. Kell oli juba nii palju, väljas täiesti pime ja koduni üle 7 km. Mida siis nüüd teha? Võtta takso, pakute teie, eks! Aga takso maksab Amalfi rannikul hingehinda. See nimetet ots läinuks maksma midagi alla 100 euro. Või üle. Küsitakse seal täpselt selliseid hindu nagu pähe tuleb. Ja ameeriklased pidavat maksma ka! Meie seltskond (eesotsas minuga) 100 eurot maksta poleks tahtnud. Võib-olla teised oleks, aga mina ei oleks iial nõustunud. Ma enne kõnniks jala!! Aga teised ei olnud jällegi jala vantsimisest huvitatud. Mis tähendas, et kolmekesi läksid nad sinna restorani, kus me käisime, uurima, ehk oleks restorani transport nõus meid mingitel tingimustel ära viima. Seal on paljudel restoranidel oma sohver, kes külalisi kohale ja ära viib. Aga siis mõistlikus kauguses, mitte 7 km kaugusele muidugi. Ja mis siis juhtuma hakkas? Täpselt samal hetkel kui teised restoranis olid, pani restorani kõrvalt täie ajuga mööda see Amalfi buss, mida väidetavalt täna enam tulema ei pidanud. Ma lehvitasin ja hüppasin, üritades seda bussi peatada, aga bussijuht ei teinud mind märkamagi ja põrutas edasi. Vot sellel hetkel ma tundsin, et ma tahan kedagi ära kägistada. See keegi oli see bussijuht, kes meile valetas, et rohkem busse ei tule ja kelle tõttu me oma 2 tundi bussiootamist peldiku potist alla viskasime. Teised suutsid välja rääkida mingi kohaliku külamehe, kes siis 30 euro eest meid ära viis, endal bensiinipaagis vaid aurud. Ma hoidsin hinge kinni, kas ja kuidas kohale jõuame. Aga jõudsime. Igatahes ajas see bussiporno mind endast nii välja, et ma bussiga enam üldse sõita ei tahtnud.

Nii et SITA busse ei saa mitte kuidagi usaldada. Mõnel harval korral satud suhtlema abivalmi bussijuhiga, kes isegi kuulab, mida sa küsid ja üritab nõu anda. Mõnikord saad aga kas peale käratatud või ei viitsita sinuga üldse tegeleda. Ja mõnikord siis valetatakse ka, nii nagu selle Positano bussiga juhtus.

Amalfi rannikul on tohutult palju ameeriklasi. 80% turistidest on ameeriklased. Sa ei kuule midagi muud kui Ameerika aktsendiga inglise keelt. Eurooplasi on ka näpuotsaga, aga lõviosa on ameeriklased. Ma ei teadnudki, et see sihtkoht nende seas nii populaarne koht on. Aga ameeriklaste tõttu on ka kõik hinnad väga kõrged. Nood maksavad ükskõik mis hinda. Toidu osas neil väga kõrgeid nõudmisi pole ja nii võib juhtuda, et häid hindeid antakse Google’is ja Tripadvisoris paljudele restoranidele, mille hinna ja kvaliteedi suhe on täiesti paigast ära. Õnneks ei saa öelda, et toit konkreetselt halb on. Leidub ka häid kohti. Kuigi sellisesse restorani, mille kohta ma saaks öelda, et see oli VÄGA hea, ma kahjuks ei sattunudki. Ja siis räägitakse, et Itaalias saab igal pool meeletult hästi süüa. Julgen vastu vaielda.

Me algselt plaanisime ka oma apartmendis mõni õhtu süüa teha, aga sellest plaanist midagi välja ei tulnud. Ühel päeval, kui me juba kahekesi olime, me tegime küll pastat, aga see jäi ka ainsaks korraks. Seevastu oli see parim pasta, mida ma selle Itaalia reisi jooksul sain. Irooniline, mis!?

Kes veel Capril või Amalfis käinud või minemas?

PS! Kindlasti tuleb samal teemal üks postitus veel 🙂

Reisisoovitus

Teen täna lühidalt, kuna toksin telefonis. Aga tahtsin soovitada, et kui reisile minek, siis Itaalia Amalfi rannik on väga hea valik.

Me alustasime Capri saarest. Napoli lennujaamast võtsime takso ja sadamast viis praam meid Caprile. Netist infot otsides kirjutati, et takso sadamasse on 20 eurot. See paika ei pea. Esimene taksojuht küsis 40, teisega saime 30 peal kaubale. 20 eest ei oleks peksa ka saanud. Praamisõit möödus kenasti ja kohale jõudsime üsna hilja õhtul, seega oli ka sadamas rahulik, meie hotelli transabuss juba ootas. Ja jumal tänatud, et ootas, sest siin Itaalia bussimajanduses ja Capri asukohanduses mingit kiiret sotti saada olnuks väga raske. Ilmselt taksoga oleks saanud ka kohale, aga mis see veel maksnud oleks jne – pigem palju kui vähe.

Üldse, jõle kallis oli Capri. Igal sammul üritati sinust viimane kui sent välja lüpsta…

Mina Capril järjekordseks lüpsiks valmistumas

Restoranis on käredad hinnad. Vaid 10 euro kandis pitsa ühe linnaväljaku ääres oli normaalne hind. Samas kohas maksis Aperol Spritz 12 eurot. Ühe vaatamisväärsuse restoranis oli purk Coca Colat 6 eurot, kui soovid kohapeal juua. Kaasa sama asi 4 eurot. Minu ees tellimust tegev mees võttis kaasa 😀 avaldas ka üllatust, et nii kallis, aga baarmen kehitas õlgu ega öelnud midagi.

Turisti lüps ongi vist auasi. Ühes restoranis sai ikka nii kapitaalselt tünni (loe: absurdsed hinnad ja mõttetu söök), et ajas kohe super vihale. Selle restoranisoovituse andis meie oma hotell. Nõme!

Muidu loodus oli ilus ja meeleolu hea, mulle meeldis Capril. Aga raha röövimine päise päeva ajal ärritas ka. Et nüüd ongi terve reis selline?

Õnneks ei ole mandril asi nii hull. Loodus on sama ilus, meri ju ka. Restoranid aga odavamad ja kvaliteet kõvasti kõrgem kui Capril. Kui väga äge ja hea täpselt on, kirjutan hiljem, sest hetkel õnneks kogemuste hankimine veel käsil. Tervitused 30-kraadisest kuumusest 🙂 Ja ostke julgelt lennupileteid Napolisse, Amalfi on siiatulekut vägagi väärt.

Sõbrustamisest

Jälle sain inspiratsiooni Katarina juurest, ehkki sellele teemale olen vahepeal mõelnud ka ise. Sõprus, sõbrad ja sõbrannad. Kui palju peaks sõpradega suhtlema ja kuidas sõprussuhted muutuvad, sõltuvalt sellest, kas inimene on vallaline või mitte.

Mina nimelt väidan, et see, kui palju ja millisest soost sõpradega ma parasjagu suhtlen, erineb väga erineval määral sõltuvalt sellest, kas ma ise olen vallaline või mitte, ja ka sellest, kes minu lähisõpruskonnast parasjagu vallaline on või mitte. Ma teiste kohta ei tea rääkida, aga ise olen enda kohta avastanud, et minu puhul on see määrava tähtsusega. Ning ma oleks natuke isegi häiritud, kui minu kui isiku kohta hakataks põhjapanevaid järeldusi tegema näiteks selle põhjal, kellega ja kui palju ma suhtlen, kui ma parasjagu vallaline olen. Et aa, see saab mõne meessoost sõbraga liiga hästi läbi, ju on selline veidike kahtlane, ju flirdib või on liiga kiindunud oma “sõpra”.

Ma mäletan, et kui ma kunagi ammu vallaline oli, siis ma sain ülihästi läbi ühe meessoost sõbraga, kes elas Tartus, aga käis nädalas paariks päevaks Tallinnas tööl. Meie suhtlus oli nii tihe, et kui me hommikul tööle jõudsime, siis me hakkasime Skype’is jahvatama ja rääkisime terved päevad otsast lõpuni juttu. Täitsa arvestatava perioodi jooksul viibis ta neil öödel, mil pidi Tallinna jääma, minu pool. No kujutage nüüd ette, kui mõni potentsiaalne mehekandidaat oleks selle põhjal järelduse teinud, et mis naine mina selline olen – majutab öösel enda pool ühetoalises korteris teisi mehi. Nõup, jääb ära, forget about it. Kuigi minu ja selle sõbra vahel polnud mitte vähimatki seksuaalset. Me olime sõbrad, kes rääkisid üksteisele oma suhetest ja arutles teisega kaasa.

Häid meessoost sõpru on mul olnud varem ja hiljemgi, täitsa arvestatav hulk. Aga kunagi ei ole need sõprused täies õitsengus olnud neil perioodidel, mil mina või sõber on olnud kellegi teisega romantilises suhtes. Ma ei tea, minu arust see väga ei sobigi kokku. Või pole mul lihtsalt niimoodi välja kukkunud. Ma ei oska seda ka sõpradele pahaks panna. Ma ei ole solvunud, et issand, tal on nüüd naine ja enam minu jaoks aega ei leidugi, on ikka siga! Ma olen lihtsalt tänulik ja rõõmus nende perioodide eest, mil me üksteise elus rohkem figureerisime ja üksteisele tuge pakkusime. Ma ei kahetse midagi. Ja ei ole ka pettunud, et see etapp tänaseks läbi on. Võtan seda kui paratamatust.

Romantilises suhtes olles minu jaoks ikkagi elu muutub. Minu päev ei koosne enam sellistest osadest, et teen töö ära ja ülejäänud aja olen vaba sõpradega sisustama. Kuigi vallalisena just nii on. Vallalisena olen ma praktiliselt kogu oma vaba aja sõpradega veetmisele pühendanud, sest mul on olnud piisavalt palju aega ja ma olen nautinud oma sõprade seltskonda. On olnud perioode, mida ennist juba mainisin – lähim sõber on olnud meessoost. Aga on olnud ka perioode, mil lähim sõbranna on olnud naissoost või ka selliseid, kus ma olen ühel ajal suhelnud korraga mitmete väga heade naissoost sõpradega. Ja on olnud ka perioode, kus minu partner in crime on meessoost, kes naisi romantiliselt ei vaatagi. Kõik on sõltunud asjaoludest, kes parasjagu suhtes, kes vaba, ja kellel on olnud samamoodi palju aega, mida sõprussuhetele pühendada.

Suhtes olles ma veedan suurema osa ajast oma kaaslasega. Mitte sellepärast, et peab, vaid sellepärast, et ma ise tahan ja mulle meeldib. Kui mulle oma kaaslasega nii palju koos olla ei meeldiks, siis miks ta üldse minu kaaslane siis on? Ma arvan, et oma kaaslane peabki nii palju meeldima, et tahaks enamuse aja koos temaga olla, mitte otsida pidevalt muud meelelahutust. Mina näiteks tunnistan täiesti ausalt, et minul suhtes olles ei ole enam sõprade jaoks nii palju aega nagu mul vallalisena oli. Kas teised tõesti suhtlevad sõpradega endises mahus edasi ka suhtes olles?

Muidugi saan ma praegugi vahepeal mõne sõbrannaga kokku, käin kohvikus või teatris või külas. Kutsun külla. Nii hetkil, mil olen üksi kodus, kui ka suuremas seltskonnas koosviibimiseks, mil minu kaaslane ka kodus on. Suhtlen messengeris. Ehkki seda viimast takistab töö. Kunagi oli mul selline töö, kus ma lihtsalt istusin ja midagi tarka tegema ei pidanud. Siis oli aega vestelda nii et maa must. Täna see pole lihtsalt võimalik, sest ma teen väga palju tööd ja see töö on väga sageli nii intensiivset keskendumist nõudev, et ma ei saa vahepeal maast ja ilmast chattida. Seegi jälle vähendab minu võimalusi sõprade ja sõbrannadega tugevat kontakti hoida. Nädalavahetustel olen ma aeg-ajalt kas kasiinos tööl või ema juures. Kas mul siis ema juures viibides oleks viisakas nägupidi telefoni sukelduda, et teiste inimestega juttu vesta? Ei oleks ju. Jälle ei saa sõpradele aega pühendada.

Nii et mina ei tea, minul tõesti-tõesti ei ole lihtsalt sõprussuheteks nii palju aega, nagu mul oli vallalisena. Ma tunnen end selles mõttes vahepeal süüdi, sest ma ei taha, et mu sõbrad arvaks, et ma neist ei hooli ja mul on nendest ükskõik ja sellepärast ma ei suhtle nendega enam nii palju nagu vanasti. Aga mul lihtsalt ei ole enam selliseid võimalusi nagu mul oli vallalisena, kus praktiliselt iga vaba hetk kulus sõpradele.

Kas see teeb minust halva sõbra? Võib-olla siis teeb. Aga nii lihtsalt on. Minu suhtlus sõpradega muutub sõltuvalt sellest, kes parasjagu suhtes on ja kui palju aega sellest suhtest üle jääb. Kas seda mõista või mitte, sõltub juba inimesest.

Kas peaks mures olema?

Kas kellelgi veel on elus juhtunud, et televiisor läheb öösel ise käima?

Ma oma 36 eluaasta jooksul olen seda kogenud kahes kohas. Korra Ammende villas läks öösel telekas käima. Hommikul ütlesin seda ka vastuvõtus, aga seal ei kergitatud eriti kulmugi. Et mingid voolu kõikumised ja võib juhtuda jah. Okei, mõtlesin, võib-olla tõesti käis öösel vool ära ja juhtus nii.

Nüüd aga juhtus see meil kodus. Teisipäeva öösel umbes kell 2.10 ärkasin selle peale, et elutoas telekas mängis. Niigi ma kardan selliseid asju, esimese asjana mõtlen, et vaimud. Mees magas nagu kott, tema ei kuulnud midagi. Mõtlesin, et ei hakka teda üles ajama ja lähen panen ise kinni. Ja nagu tellitult just selleks hetkeks, kui ma jõudsin teleka juurde, kraaksatas seal mingi vanamees ootamatult! Pergele, muidugi ma ehmusin ja see tõmbas pulsi veits üles. Aga hea küll, panin kinni ja jooksin tagasi voodisse.

Järgmisel päeval kirjutas mulle tõlkija, et kuule, on sul ikka kõik korras? Vaatasin, et olid mulle öösel poole 4 ajal e-kirja saatnud. Ma ei osanud asjast midagi arvata, sest selle kirja saatsin ma talle tegelikult kell 4 õhtupoolikul. Aga lõin pärast seda arvutil kaane kinni ja rohkem ei avanud. Tegin järelduse, et ju siis ikkagi mingi vooluvärk, mis aktiveeris nii teleka kui häiris internetiühendust. Imelik oli sellegipoolest.

Aga nüüd sel nädalal juhtus telekaga sama asi – teisipäeva öösel kell 2.07 lülitas see ennast sisse :/ Kuna kellaaeg on samas kandis, siis olin kindel, et tegemist on mingi taimeriga, mis kogemata on peale pandud. Äkki soundbari seadistamise ajal läks nuppude klõpsamiseks ja siis juhtus kuidagi. Aga täna vaatasime üle ja kõik taimerid on välja lülitatud. Samuti ei ole vool ära käinud, sest kui vool katkeks, läheks automaatselt valeks ka pliidi elektrooniline kell. See on aga mõlema juhtumi järel õige olnud.

Kas see on normaalne, et telekas lülitab ennast ise sisse? See ei ole mingi vana telekaloks, millel seest kõik läbi kärsanud jne. Pole aastatki vana.

On kellelgi sama asja juhtunud? Või pean kutsuma selgeltnägijad vaimutossuga maja puhastama?