Peab kiitma

Kas te telekast seda saadet “Kodud rahaks” olete vaadanud? Kas teile ka nii väga hirmsasti meeldib see saade?

Jah, siit tulevad nüüd kauaoodatud Kristallkuuli teleminutid. Neid polegi ammu olnud.

Saate eesmärk on võtta üürikateks ostetud korterid, investeerida sinna 1000 eurot ja omaniku higi ning 2 nädala jagu töötunde ja vuntsida see korter niimoodi üles, et selle eest saaks maksimaalselt suurt üüri küsida.

Kui ma esimest saadet vaatama hakkasin, ehmusin ma sellest 1000 eurost ära. Mis mõttes nii olematu summaga peaks üldse midagi tehtud ja ostetud saama? Jälle mingi hale eestlaste odavsaade? Kui ma ise eelmisel aastal remonti tegin ja uusi asju ostsin, siis ma nägin, kui kallis kõik on. Muidugi pole mul ka mingit sisekujunduslikku annet. Minul pole niimoodi, et ma astun sisustuspoodi sisse ja leian sealt hunniku odavaid asju, mis mu kodule tõesti ilmet annaks. Ma astun poodi sisse, vaatan üksikuid asju ja mõtlen, et lahe jah, aga mis ma sellega peale hakkan ja kuhu see käib? Ma ei näe tervikut. Üldse! Ja kui keegi näeb, siis ma täiesti vaimustun sellest andest.

Antud saates kujunduskontseptsioone välja töötav Merlin Miido näeb. Ma ei teadnud temast enne seda saadet midagi. Saan aru, et ta on instagrammer, keda jälgivad tuhanded ja kes annab läbi oma konto palju head sisustusnõu. Kuna instas mind pole, siis ma ei saanudki temast midagi teada. Aga nüüd nägin ma saadet ja vau, kui andekas inimene! Teate, üks asi on minu meelest see, kui keegi suudab ägedat sisekujundust teha, kui tal on piiramatu või vähemasti priske eelarve. Tonn siia, tonn sinna, mingid vinged lühtrid, tugitoolid ja muud disainielemendid paar tonni tükk ja nii edasi. Hoopis teine asi on tulla tühja ja pimedasse (ja veel pisikesse) korterikarpi ning organiseerida see kõigest 1000 euro eest stiilseks, avaraks, superfunktsionaalseks ja koduseks. Minu meelest on Merlin fantastiliselt äge. Väga kihvtid ideed ja suurepärane võime tervikut näha.

Kindlasti suudaks ka Merlin veel kraadi võrra ägedamaidki asju teha, kui talle kätte anda kõvasti suurem eelarve, nii nagu sisekujundajatel tavaliselt on. Mind hämmastaski just see, kuidas ta olematu raha eest ägedaid lahendusi välja suutis pakkuda. See on see, mis minu meelest tegelikult annet näitab.

Ainus kriitika, mida ma saatele teeks, on see, et me ei saagi vaatajatena teada, kui kiiresti korter üürile anti ja kas saadi kätte ka see summa, mida arvati, et saadakse. Seda pean ma lausa totaalseks möödalasuks. Normaalne oleks saate lõpus kuvada info, et a la Triinu korter leidis üürilise juba kolm tundi pärast kuulutuse ülespanekut. Kokkuleppele jõuti üüris summaga xxx eurot. Või siis oleks normaalne olnud see info anda iga järgmise saate alguses. Aga et meile jäi osaks ainult see info, et kuulutus läks üles summaga xxx eurot kuus ja mingit kinnitust, et jah, see läks loosi, me ei saanud, on täielik jama. Kui muidu paneks saatele hindeks 10, siis selle puudujäägi tõttu alandan hinde 8 peale. Muus osas väga kihvt saade, soovitan!

Keeleinimene, kes ei mõista keelt

Ma töötan iga päev sõnadega ja eesti keelega. Okei, inglise keelga samuti, aga põhiline tööriist on ikkagi eesti keel. Kuid vanaks hakkan jääma. Ei saa enam aru, millest noored räägivad.

Eile vaatasin järele eelmise nädala Laseri saate. Rääkis see narkootikumidest ja noortest, kes narkootikume hästi ohtralt tarbivad. Ei teadnudki, et nii ohtralt. Loomulikult on sellega seoses välja töötatud oma keel. Ja peab ütlema, et väljaspoolse isikuna on seda keelt väga raske mõista. Näiteks kui mulle läheneks keegi ja küsiks, kas ma mämmi pomme tahan, siis ma satuks üsna piinlikku olukorda. Kui ma teaks, mis need on ja mulle see mõte meeldiks, siis ma võib-olla tahaks. Aga kuna ma ei tea, millest üldse jutt käib, siis ei oska tahta. Kusjuures saates selgitati isegi ära, mis need mämmi pommid on, aga mul ei jäänud täpselt meelde 😀

Siis käis läbi selline sõna nagu näff. Mis see veel on? See jäi mulle meelde, sest näffi sünonüüm on nimelt sitt. Ehk et taas, kui keegi tuleks ligi ja uuriks, ega ma paari grammi sitta osta soovi, siis ei maksa seda inimest vaadata nagu tulnukat või alles äri alustavat “kõik rahaks” ärimeest, sest oma inimsita asemel üritab ta mulle müüa hoopis amfetamiini. Vot niimoodi on lood. Mina vaatasin saadet ja muudkui imestasin, silmad punnis peas. Naljakas oli kah.

Nüüd sattusin peale mingile Kroonika artiklile, kus räägitakse, et Maleva saate Sander ja Juutuuber Zevakin tülitsevad sotsmeedias. Üksteist pannakse paika lühikeste Twitteri säutsudega. Või olid need hoopis Instagramis ja stoorid? Kurat, mina ei tea. Ma saan aru, et tähemärkide arvule on mingid piirangud jne. Aga jällegi tuleb hästi teada võõrkeelseid väljendeid, sest eesti keeles nähtavasti piisavalt sõnu ei ole. Räägitakse relevant püsimisest, golden boy olemisest, kõnetatakse teist kui bruv’d, mainitakse trashimist ja soovitatakse üles ärgata, ikka inglise keeles.

Ma olen ilmselgelt elus mahajäänud. Kas selleks ongi inimestel lapsed, et nende abil on võimalik ajaga kaasas käia? Midagi ju ikka kodus kuuled, kuidas lapsed räägivad ja vähemasti saab neilt küsida, kui miski siin ilmas arusaamatuks jääb.

Hirmutavalt mõjub mulle see kõik, sest ühel hetkel saavad need noored suureks ja hakkavad ka ostma neid asju, mida mina tänasel päeval läbi oma töö turundada üritan. Kas me saame üldse tulevikus üksteisest aru? Kas minu vana kooli arhailine keel nende peal üldse töötab? Või olen ma hiljemalt 10-15 aasta pärast maha kantud, kuna suudan väljenduda üksnes keeles, millega saab müüa ortopeedilisi jalatseid, tugevaid miinusprille ja kompressioonisukki?

See elektrikatkestuse värk

Eilne peaministri pöördumine oli mu meelest vajalik. Kui Venemaa teatab mobilisatsioonist ja Eesti kohe selle järel sõjaväelisest õppusest, siis paned ju tahes-tahtmata kaks ja kaks kokku. Pevkur mulle muidu meeldib, aga mokaotsast lausutud “ei ole omavahel seotud” ei kõlanud kuigi veenvalt. Võib-olla mu isiklik probleem? Peaminister minu meelest ka oma pöördumises välja ei öelnud, et tegemist oli eelnevalt pikalt planeeritud õppusega. Ütles ainult, et pole põhjust muretseda. No tore, me siis ei muretse.

Aga ta ütles ka, et tuleb valmis olla elektrikatkestusteks. Muidu poleks nagu midagi, aga elektrikatkestusel ja elektrikatkestusel on vahe. Üks on see, kui kodupiirkonnas tunniks ajaks vool ära läheb. Samas mobiiliga saan ma siis helistada ikka. Kraanist saan vett ka võtta mu arust. Telefonist saan raadiot kuulata. Kodu mul ka selle ajaga külmaks ei jõua minna. Kõrvalmajja poodi saan ka võib-olla isegi minna – ilmselt ostu eest tšekki ei saa ja maksma pean sularahas, aga midagi hullu pole.

Aga mis siis saab, kui terves riigis elekter ära läheb ja mitte ainult tunniks, vaid näiteks 5 päevaks? Kui terves riigis läheb elekter ära, ega siis pole vist enam ka sellest patareidega raadiost kasu, sest pole selliseid raadiojaamu, mis ilma elektrita toimida saaks? Helistada ma vist ka ei saaks, sest mobiilimastid on kõik maas? Või on võimalik ikkagi helistada? Mismoodi, kui elektrit terves riigis ei ole?

Mind ajas närvi, et pole öeldud, kui pikkadeks katkestusteks me valmis peame olema. Oleks võinud selgitada, mis siis ikkagi täpselt juhtub, kui Venemaa meid elektrisüsteemist välja ühendab. Kas siis ei taastugi elekter seni, kuni ta meid tagasi ühendab või kuniks on ehitatud mingi muu lahendus? Või tekivad mingid “augud” lihtsalt, aga ülejäänud ajal elekter siiski toimib?

Mina olen küll segaduses sellest. Info, mis tekitab rohkem küsimusi kui annab vastuseid, ei ole väga hea info. Võib-olla oleks parem, kui see jäänuks üldse jagamata. Või väärinuks see hoopis omaette saadet, kus minusugustele lollidele kõik lahti seletatakse. Ma saan aru, et täpset infot, kuidas Venemaa meid huiama hakkab, ei ole. Aga kõige mustemad ja kõige tõenäolisemad stsenaariumid võiks lahti seletada, et teaks, milleks siis ikkagi valmis olla. Hetkel ma ausalt öeldes ei tea. Okei, autol tuleb paak ääreni täis hoida kogu aeg. Kappi võib kuivikuid ka osta, et suures hädas nälga ei jääks. Aga praktilistest taustateadmistest jääb mul praegu vajaka.

Imesta või siis ära imesta

Ma vihastan ennast spordiklubis alati seaks, kui keegi ennast liiga minu kapi lähedusse pressib. Meil on klubis tervelt 160 kappi (ükskord spetsiaalselt vaatasin üle, mitu on). Saate aru – 160. Naisi, kes korraga trennis on, ei ole kunagi üle 15. Ja ausalt, see number 15 on ka minu poolt tõsiselt üle paisutatud, sest meil lihtsalt käib väga vähe inimesi, eriti naisi. Reaalsuses on enamasti 6 naist korraga trennis. Aga sellest hoolimata ronitakse sulle sülle! Mul on kapp, kuhu ma olen oma asjad pannud, tähistamiseks on seal ees lukk ja kapi all on jalanõud. Väga hästi on näha, et siin on inimene oma asjadega. Ja mõni siis mõtleb, et hei, kuule, siin on veel 159 kappi vaba, aga ma panen ikka sinu kõrvale. Viisakusest jätan ühe või kaks kappi vahele ja panen siia kohe sinu kõrvale, tore ju!

Ma olen jõuga sundinud end sellises olukorras vaikima. Sest reaalsuses ma tahaks küsida, et vabandust, aga mis valu sul on mulle kaissu ronida? Kas sa ei näe, et ruumi on siin issandast? Miks sa tahad, et meil mõlemal halb ja ebamugav on? Tõsiselt, ma nii väga tahaks inimeselt küsida. Aga ma tean, et vastust sealt ei tule. Et mis inimese nööbiajus toimub. Sest minu jaoks selline käitumine viitab konkreetselt intelligentsi probleemidele. Mitte isekusele! Just sellele, et inimene on nii loll, et ta ise selle peale ei suuda tulla, et ruumi on palju, laiali jagunemine on ainus loogiline variant ja teisele inimesele sülle pressimine ei ole lihtsalt okei.

Huuuuuuh! Sain välja elatud.

See oli siis asi, mis mind väga intensiivselt välja vihastab. Mõni asi paneb lihtsalt imestama. Näiteks eile oli trennis nägusid, kes seal tavaliselt ei käi. Mingid noored tüdrukud, kaks tükki. Olid nemad tulnud rühmatrennist. Üks ütleb teisele: “Kuule, pessu küll ei lähe, onju?” Teine vastab: “Äkää. Pesemine? Iuuuuu.” Kõige hullem on see, et olukord ongi iuuuu. Aga sellepärast, et sa võtad trenniriided seljast, paned higise ihu peale oma tavalised riided ja siis lähed inimeste sekka ringi kõndima (ma tean, sest tuli välja, et trennist liiguvad nad edasi poodi banaani ostma). Ma kuidagi ei mõista inimesi, kes pärast trenni ennast ei pese. Kui elad kõrvalmajas ja eelistad kodust dušši, siis on arusaadav, et sa lähed otse trennist trenniriietega koju ja pesed seal. Aga vahetada riided higise ihu peale ära ja minna veel poodi kooserdama ja siis jumal teab, millal alles pesema… Keegi on kuskil nende laste kasvatamisel vea teinud. Ja see paneb mind imestama.

Ja siis kolmas asi, mis ka mind täitsa kaasa mõtlema pani. Ritsik jagas feissis eile postitust, mis käsitles nende loodusmaja kukke ja nende naabreid, kes olid algatanud petitsiooni, et järgmisel suvel linnas kukke enam ei peetaks. Mul elab üks vana kursavend ka Pärnus ja temagi jagas seda postitust, ise ironiseerides. Valdav osa ironiseeribki. Aga ma pakun, et need ironiseerijad ei ole ise kuke läheduses kunagi magada üritanud.

Näiteks mul emal on ka kukk ja kui ma suvel tema juures olen, siis see kuradi kukk hakkab röökima kell 4 hommikul. Ja lihtsalt hakkabki röökima. Ta ei ole isegi õues, ta on laudas. Aga majja on kuulda, kui aken lahti on. Kinnise aknaga on seal toas, kus ma magan, täielik põrgu. Suvel oli mitu ööd, mil ma üritasin magada, aga pärast kiremist haudusin isiklikult plaani, kuidas see kukk mõrvata, sest no ei ole normaalne. Kuna see pole minu valdus, siis mina seal muidugi midagi otsustama ei hakka ja panin akna kinni ja sain läbi häda ära magatud. Sest lõpuks oli see ju ainult üks nädalavahetus, ega ma seal korraga pikemalt ei olnudki. Aga et iga jumala päev selline olukord valitseks, vot see oleks ka minu jaoks väljakannatamatu. Mõnele inimesele võib-olla uni nii oluline ei ole, aga mulle on VÄGA oluline. Niigi olen ma sageli väsinud ja kui ma oma und kätte ei saa, siis see on lihtsalt kohutav. Seega mina isegi mõistan neid kuke naabreid, kes ei taha seda olukorda enam välja kannatada, sest see tõesti ongi väljakannatamatu.

Lahtiselt ringi rändavad kassid on palju väljakannatatavamad kui olukord, kus sul oma kodus viibides tehakse magamine võimatuks. Pole vahet, kas seda teeb naaber tümpsu kuulates või kell 4 hommikul kirema hakkav kukk. Magamine on häiritud nii ehk naa. Kellel on väga raske uni, teda see loomulikult ei häiri. Aga paljud siiski kuulevad ja ei saa müra keskel magada. Kes ei usu, et magamatus võib olla tõsine piin, sellele tahaksin meelde tuletada, et magamise takistamine on ju isegi üks piinamisvõte. Vaata mõnda sarja, näiteks Homelandis vist isegi oli mingis osas, et vangi võetud inimest, kellelt on vaja infot välja pressida, hoitakse lihtsalt ülivalju rokkmuusika saatel ärkvel. Lõpuks inimene murdub, kuna magamatus on tohutu piin. Ehk et jah. Kõlab naljakalt, et suured inimesed on kuke vastu petitsiooni algatanud. Aga kui see tõesti neid niimoodi häirib, nagu mind ema juures käies meie kukk, siis mina mõistan neid 100%.

Marju film

Märkasin täiesti juhuslikult, et Marju Länikust on film tehtud ja linastumas teleris. Oh, panime lemmikutesse, et esimesel võimalusel ära vaadata.

Minu teadmised Marjust ei olnud ülearu põhjalikud. Loomulikult ma mäletan teda lapsepõlvest kui üht kuulsaimat lauljat. Mõned laulud mulle isegi väga meeldivad (“Ikka jälle” on eriti äge mu arust) ja mõned on lihtsalt sellised, mida ma ei fänna otseselt, aga mille olemasolust tean. Juba lapsena oli teadmine, et Eestis on kaks vinget naislauljat – Anne ja Marju – aga mingist rivaliteedist või omavahelisest kemplemisest ma ei teadnud midagi.

Mina olen Marjuga ühe korra telefonis rääkinud. Tegin Autolehte pisikest rubriiki ja palusin Marjul ka küsimustele vastata. Väga kenasti saime hakkama. Foto osas palus ta, et saadab ise sobiva. Saatiski. Töö kiire ja korralik. Ilmselgelt sain aru, et talle meeldib olukorda kontrollida (ei usaldanud mind fotot valima), aga ei jäänud ka mingit diivatsemise muljet.

Nüüd see film… Kõige kurvem on see, et ma vaatasin filmi ära, aga ma ei saanud mitte midagi uut teada. Olime vaadanud veel enne filmi vaatamist “Hommik Anuga”, kus ka Marju intervjuud andmas oli. Ma väidan, et see intervjuu oli palju sisukam kui film. Naljakas, eksju!? Üks ajakirjanik suudab inimese avada juba 15 minuti jooksul niimoodi, et vaataja õpib intervjueeritava kohta midagi uut. Teine filmib üles tundide kaupa materjali, monteerib selle siis pooleteisetunniseks filmiks ja sisu on praktiliselt null.

Ma ei ütleks, et teda kuidagi halva külje alt näidati. A la väsinud staar, keda enam kuhugi ei kutsuta või kui kutsutakse, siis mingile mõttetule külapeole. Esiteks. Mu arust ei ole külapeod mõttetud. See on väga tore, et pidusid toimub ja need on palju väiksema rahvamassiga üritused kui need tuhandetest ja tuhandetest inimestest täis topitud esinemispaigad, kus trügi, oota ühes järjekorras, oota teises järjekorras ja trügi veel natuke. Miks mitte tulla kokku veidi väiksemas seltskonnas ja nautida muusikat, nii et noored ja vanad on koos. Kõik ei pea olema Rammsteini kontserdi mõõtu üritused. Teiseks. Osa materjali oli filmitud koroonaajal, mil pidusid ei toimunudki või siis toimusid, aga keegi ei teadnud neist või ei julgenud kohale minna. Mind küll ei kutsunud peole, isegi siis, kui klubid juba lahti olid. Sest viiruseoht ju oli kogu aeg olemas. Kuigi jah, milleks siis üldse filmida sellist pidu, kui on teada, et sinna palju rahvast tulla ei saagi? Võib-olla tõesti oli selle peo üles võtmine üldsegi inetu, kuna võib jätta mulje, nagu staar ei suudaks enam publikut kohale tuua. Aga ma vaidleks sellele kategoorilisels vastu. Ma ei usu, et viga oli Marjus.

Millega sisustab Marju oma tavalisi päevi, kui tal ei ole esinemisi, seda me teada ei saanud. Meid ei viidud temaga kohvikusse, kus Marjul käia meeldib. Ega näiteks riidepoodi, kus teda oleks juba tuttavalt tervitatud, et aidata esinemiseks kostüüme ja vabaajarõivaid välja valida. Ei viidud meid tema mõnele sõbrannale külla. Ei saanud me teada, kui lähedane on ta oma pereliikmetega. Ta oleks ise lapsi tahtnud, aga tal neid pole. Kas ta oma õdede-vendade järeltulijatega suhtleb? Käiakse tal mõnikord külas?

Mis teadmisi ta seal ülikoolis vahepeal omandas? Kas see oli puhas hobiharidus või muutis see tema erialaseid tegemisi kuidagi? Kuidas ta üldse ajaga kaasas käia on suutnud? Muidu on staaridel mänedžerid ja abipersonal, aga Marjul suurt tiimi pole. Miks? Kas ta on teadlikult inimesed eemal hoidnud või tal lihtsalt ei kliki ära kellegagi?

Kahju, et ei tekkinud Marju kui portreteeritavaga sooja sidet. Mis mulle väga meeldis, oli see, kuidas inimesed tulid pärast kontserti autogrammi küsima ja pildistama. Üks oli vana vinüüli kaasa võtnud. Nii soe ja mõnus emotsioon. Seda oleks tahtnud rohkem saada. Aga kui Marju ongi üks maru külm inimene (sest film kukkus välja külm), siis oleks sedagi teemat veidi võimendatud kujul tahtnud. Niimoodi, et vaatad ja tunned intensiivsust, mõte hakkab kerima ja tekivad mingid emotsioonid. Aga mitte ühtegi ei tekkinud. Välja arvatud see koht, kus Marju Saaremaal spaas harjakappi magama pandi. Siis mul tekkis küll tugev reaktsioon. Hotelli pärast oli häbi. Aga kõik muu – null.

Võib-olla olen ma ka hea vaatamisega ära hellitatud. Sest hiljuti avastasime sellise ägeda Netflixi minifilmiseeria nagu Untold. Iga osa on eraldi dokumentaal mingi teema või inimese kohta. Kõige suurepärasem vaatamine on Untold: Deal with the devil. Aga häid osi on veel. Kõik küljed said kajastatud ja rohkemgi veel. Soovitan!

Ka Eestis ollakse võimelised VÄGA häid dokke tegema. Marju film ei olnud paraku üks neist.