Ebaõnnestumine vol 2 – põhjused
Taavi kirjutas eile mu ebaõnnestumiste loole ühe väga mõtlemapaneva kommentaari ja selle asemel, et vastata omakorda kommentaariga, näen siin piisavalt ainest, et uus postitus treida.
Hakkasin pärast kommentaari lugemist mõtlema, et mis võisid olla need valusad ja alandavad juhtumid, mis on minus tekitanud kaotamise ja kritiseerimise kogemise suhtes totaalse bloki. Tavaliselt hakatakse esimesena vanemate poole kiikama, et mida hirmsat võisid nemad meile lapsepõlves kaasa pakkida. Kuid seekord ma ei suutnud vanematega seoses ühtegi võimalikku kahtlusalust juhtumit meenutada. Üks võimalus on, et olengi selle mälus täiesti ära blokeerinud, teine võimalus aga see, et mind lapsena kodus ei häbistatud ega alandatud.
Mäletan, et kui olin lasteaia-ealine, meeldis mulle tohutult etteütluseid teha. Mulle meeldis, kui vanaema mulle lauseid ütles ja mina need kirja panin. Mulle meeletult meeldis, kui vanaema mu töö ära kontrollis ja ütles, mis valesti oli. Mis vead mul seal olid või ei olnud, ma täna enam ei mäleta, aga mäletan hästi kööki, kus laua taga ma istusin ja õhinaga etteütlusi kirjutasin. Ja see tunne oli mõnus. Ja see, et armastasin etteütlusi teha või lugeda, kirjutada, ei olnud kindlasti seotud võistlushimuga. Ma õppisin varakult lugema ja kirjutama vanema venna kõrvalt, aga mitte sellepärast, et temast parem olla, vaid sellepärast, et mulle meeldisid uued teadmised ja ma omandasin neid lennult. Kirjavigu ma ikkagi tegin, eriti siis, kui närvis ja ärritunud olin. Meenub, et ükskord olin isa peale vihane ja otsustasin sellest vihast pildi joonistada. Pildile joonistasin isa ja tegin talle sarved pähe. Igaks juhuks, et isa ikka aru saaks, mida silmas pidasin, tahtsin juurde kirjutada “issi sarved”, aga kuna olin endast väljas ja keskendumine ei tulnud välja, kirjutasin “sisi sarvet”. Vanaema ja isa naersid seda nähes, aga see polnud mõnitav ja alandav naer, see oli lõbus ja tore, ma ei solvunud.
Kaalusin, et ehk on siis füüsiline karistamine või üldse karistamine süüdlane. Lapsi ju ikka häbistatakse, kui nad midagi valesti teevad. Mine nurka, mõtle järele, häbi-häbi (ja näpuga osutamine, ringide tegemine). Olen mõelnud, et see on ilmselt parem kui füüsiline karistamine, aga ometi kartnud, et kui sellega liiale minna, võib see omakorda inimeses mingeid komplekse tekitada. Mina sain nurgas seista, aga mingit põletavat alandustunnet sellega seoses ei mäleta. Füüsilisest karistamisest sain tutistamist ja pepulaksu. Mäletan, et isa ükskord pani käe ette, teades, et ema annab mulle kohe laksu (ei olnud üldse valus vms). Enamasti saime vennaga kuulda ähvardust, et kui midagi halba teed, tuleb minna õue endale ise vitsa otsima (mida kunagi tegelikult teha ei ole tulnud, ju olin hea laps). Nullisin ka selle võimaluse.
Mõtisklesin siis selle üle, millal esimest korda tundsin, et olen ekstra püüdlik ja kartsin midagi valesti teha. Meenus üks seik. Olin juba teismeline ja sattusin lugema vanu tunnistusi, mis ema oli Waldorf koolist saanud. Olen varemgi kirjutanud, et Waldorfis said lapsed ühe tunnistuse ja lapsevanemad teise. Vot neid vanemate tunnistusi ei olnud lastel lubatud lugeda, nii et sattusin neile peale alles teismelisena. Seal oli siis mind emale kirjeldatud. Minu arengut ja minu olemust. Välja oli toodud, et ma ei julge maalimisel värve kasutada. Kasutan, aga värvin hästi õrnu pilte ja üliheledates toonides, justkui kardaks midagi ära rikkuda. Paned valesti pläraka tumedat värvi, siis ei saa ju seda olematuks teha ja ongi pilt rikutud. Nii oligi. Minu pildid olid võrreldes teistega alati hästi heledad ja õrnad. Lisaks oli välja toodud see, kuidas klassiga ühe klassivenna juures lammast pügamas käisime. Kõik said proovida. Pügamiseks olid sellised vanad ja kohmakad (lapse käsi on ju väike) lambapügamise käärid. Kõik lapsed proovisid, välja arvatud mina. Ma võtsin need käärid kätte, aga ma nii kartsin valesti neid käes hoida ja lõigata, kartsin, et lõikan lambale sisse ja teen talle haiget. Keeldusin proovimisest kategooriliselt. Ja kui see juhtum oli mu emale ka kirja pandud, hakkasin ma seda lugedes nutma (ma olin seda tunnistust lugedes u 16-aastane). Täna seda kõike meenutades järeldasin, et süüdlas-juhtum jääb Waldorfile eelnenud aega.
Nonii. Hakkab vist soojemaks minema. Mis toimus enne Waldorfisse minekut? Toimus Põlvas tavakoolis käimine. Põlvas peaks olema kaks tavakooli, kuid ma enam ei mäleta, kummas neist ma käisin. Või oli sel ajal vaid üks kool ja seal ma käisingi. Igatahes 3. klassi ma ühte Põlva kooli läksin. Võõras linnas, võõras koolis, võõras klassis (kolisime Põlvasse suvel). 8-aastaselt. Minu klassijuhataja andis meile ka mitmeid ained, nagu algkoolis ikka see asi käib. Lisaks oli ta miski tunnustatud tantsutreener. Rohkem kui pooled, võib isegi öelda, et enamus tema juhatatava klassi õpilastest käisid ühtlasi ka tema juures tantsutrennis. Ent mina mitte. Ja see oli viga. Suur viga. Sain selle eest sellist kohtlemist, mida ma oma senise lühikese elu jooksul veel kogenud polnud. Igapäevane alandamine ja mõnitamine olid garanteeritud.
Seal klassis oli kombeks, et absoluutselt kõigi õpilaste vihikuid katab täpselt samasugune ümbrispaber. See oli kohustuslik. Minu ema oli minu vihikud ilusti ära pakkinud, aga et paber oli vale, sain selle eest mõnitada ja käsu kõik vihikud ümber pakkida. Ema muretses vajalikud paberid ja pakkis ära. Meenub kaks paberit, mis mul selgelt silme ees. Üks oli oranži tausta ja suure kukega. Teine oli valge tasuta ja tumeroheliste mummudega. Ükskord juhtus niimoodi, et koolikotti kokku pakkides olin selle mummulise vihiku kuidagi halvasti paigutanud ja see läks mul kotis kortsu. Klassijuhataja võttis selle vihiku kätte, lehvitas sellega terve klassi nähes ja karjus (jah, reaalselt karjus) mu peale, et ma olen lohakas ja lasin vihikul kapsaks (KAPSAKS! – rõhuga) muutuda ning tema võtab selle vihiku mul käest ja viib lastevanematekoosolekule näitusele. Oeh, kurat. See oli tõesti valus ja metsikult alandav. Ma pakun, et värisesin hirmust ja alandusest. See mälestus on mul nii selgelt meeles.
Teine juhtum, mis mul väga hästi meeles on, juhtus tantsutunni ajal. Eks teised õpilased olid juba 1. klassist saadik drilli saanud ja oskasid tantse, vähemalt olid samme õppinud. Mina mitte. Oli siis üks tund, kus meid pandi valsisammul ringis lendlema. Muusika käis, olime suures peeglitega aulas ringis ja pidime üksinda tantsuhoiakut hoides tantsima. Kes suutis õpetajale näidata, et temal on sammud ja hoiak selged ja tema oskab, sellele patsutati õlale ja kutsuti ringist ära. Ühekaupa hakkasid siis lapsed ringist ära tulema. Tüdrukud muidugimõista kõige ees ja kui kõik tüdrukud, peale minu, olid ära kutsutud, oli kord poiste käes. Siis hakati poisse eraldama. Neid tublisid ja oskajaid. Lõpuks jäime ringi kõigi teiste ette keerlema mina ja umbes 3-4 poissi. Need klassi suurimad pasapeetrid, kes ei osanud tantsida ja kellel lasti kõigi nähes siis veel paar ringi peale teha. Meie tantsu lõpetas see, et õpetaja pillas midagi moka otsast, et “aitab küll” vms. See oli teine mälestus, mis mul seostub tugevalt häbitundega. Ja sellega, et ma olen teistest kehvem, ma ei saanud hakkama, ei vastanud standardile. Oli hästi valus. Ja on siiani.
See seletab ka minu ülima vastumeelsuse tantsulise tegevuse suhtes. Näiteks tantsuline trenn on minu jaoks suur ei. Nagu lugejad teavad. Ja kaine peaga mind peol tantsimas ei näe. Näkää. Enne suren. Kui ma olen purjus, siis jah, siis ma tantsin ja mulle isegi meeldib. Aga ainult purjus olles. Kuigi väga huvitav on fakt, et kainelt võin ma tantsida just seltskonnatantsu. Just seda, mida õpetas see 3. klassi klassijuhataja. Ma käisin paar aastat tagasi ju Mairoldi tantsukursuselgi. Huvitav!
Ma käisin seal klassis vist täpselt ühe veerandi. Rohkem ei suutnud seda mina ise ega minu ema taluda. Õnneks kuulis ema Waldorfist ja otsustas, et kuigi see asub meie kodust mitme kilomeetri kaugusel, pean ma just sinna kooli minema. Keset kooliaastat. Kuna see oli hädavajalik. Läksingi.
Muideks, mind pani Taavi väide, et ratsionaliseerimine on üks põgenemise viise, väga mõtlema. Kas tõesti on see nii? Ma olen alati arvanud, et ratsionaliseerimine on probleemi osakesteks harutamine, sellele selgituse leidmine ja seega osa paranemisprotsessist. Kui saan aru, mis miski tunde või reaktsiooni vallandab, aitab see teadmine kuidagi leppida ja mõista. Ega vist ei aita? Vist on see vaid poolele teele jõudmine? Taavi, on aeg psühholoogi müts taas pähe tõmmata 🙂
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Huvitav, sest mul on pmst samad “sümptomid”. Ma usun, et suur saavutusvajadus on mul ehk veres ja kindlasti ka kodus toetatud – no et normaalne on alati viisi saada ja ülikooli minna, aga samas vihkasin ma juba väikse lapsena kaotada, lauamängus lõin kõik nupud uppi jne. Kuigi ei mäleta, et keegi kodus mu üle irvitanud oleks, kui mõni asi ei õnnestunud. Pigem oli ema “süü” selles, et ta ei lasknud mul paljusid asju teha, sest lõhun ära, teen endale viga, olen veel liiga väike jne. Koolis mind ka ei alandatud, aga väga eredalt on meeles üks seik, kus käisin mingil ülelinnalisel spordivõistlusel (eelkooliealisena) ja seal oli kaugushüppevõistlus, mida instrueeris mingi Pipi. Ma siis hüppasin nagu oskasin ja see pagana Pipi ütles kõigi teiste nähes, et “kes siis ometi niimoodi hüppab!” vms. Ma ilmselt tormasin sealt minema nutt kurgus..,”ja sellest hetkest peale vihkan ma sporti”. No ma ei tea, kas see mõjutas, aga meeles on eredalt. Eks ma ei kannatanud ühtegi ala, mis mul väga hästi ei õnnestunud – a la koolis kehaline, käsitöö ja laulmine ning oluline oli ilmselt see, et mulle sai selgeks, et ma ei suudagi neis asjus hea olla ja loomulikult kiitsid õpetajad ainult neid, kes hakkama said. Hiljem oli meil laulmisõpetaja, kes ei teinud vahet viisipidajate ja jorisejate vahel ning siis mulle lausa meeldis laulda. Äkki tõesti oleks minusugustel vaja kooli, kus hindeid ei pandaks?
MeeldibMeeldib
No mina sain kooli, kus hindeid ei panda, aga nagu näha, on mul sellest hoolimata suured probleemid 😀
Nali naljaks, kuid ma usun, et Taavil on siiski õigus ja mingil meeleheitlikul hirmul kaotamise ees peab olema mingi põhjendus.
Mul on palju sõpru, kellel pole mängus kaotamise vastu mitte midagi. Kes aitavad üksteist mängudes, annavad vihjeid, kuigi võistlevad üksteise vastu. Okei, nemad “mängivad”, ainult mina seal mängus “võistlen kõigi vastu”. Minu jaoks täiesti arusaamatu. Kuidas sa saad teist aidata ja ette öelda? Lollakas oled peast või? Ma lähen närvi.
Ja ma ilgelt kadestan neid inimesi, kes oskavad kaotada. Nende rõõm võidust on ka kindlasti suurem. Minu jaoks on võit “normaalne”, mitte midagi erilist. Sick.
MeeldibMeeldib
Lähme koos psühholoogi juurde 😛
MeeldibMeeldib
No just 😀 Kes selle küll kinni maksta jaksab, seda ma ei tea. Üks seanss on ca 30 eur.
MeeldibMeeldib
Kusjuures mina käisin Tartus täitsa tasuta TÜ Kliinikumi juures. Või noh, ma panin endale ise aja psühhiaatri juurde, aga see otsustas, et ma ikka nii hull ei ole ja saatis psühholoogi juurde. Mitte, et sellest mingit kasu oleks olnud, võib-olla raha eest saab paremat teenust 😛
MeeldibMeeldib
Oh, kes meist poleks tasuta hullari vastuvõtus käinud! Raja tänaval. Olen isegi. Aga järjekord on kuid.
Tallinnas olen käinud keskuses nimega Sensus. Kunagi oli neilgi leping Haigekassaga ja sain seal tasuta käia, aga mingil hetkel enam lepingut polnud ja maksin ise. Psühholoog oli sama.
MeeldibMeeldib
Hahaa, tegelikult tõesti, kes meist poleks seal käinud – kohtasin seal ukse taga pea iga kord mõnda tuttavat…
MeeldibMeeldib
Ma pole küll ei Taavi ega psühholoog, aga ise palju teraapiat saanud ja muidu ka teema vastu huvi tundnud.
Ratsionaliseerimisel ja ratsionaliseerimisel on vahe. Põhimõtteliselt, jah, aitab see tervenemisprotsessile kaasa, aga siis, kui sa ei kasuta seda oma tegelike emotsioonide ja seoste eest põgenemiseks. Seda on aga väga lihtne teha, ma ise tegin seda viga palju ja knee jerk reaktsioon on siiani (seepärast ma ka päris psühhoterapeuti külastan, kes passib peale, et ma seda ei teeks). Ratsionaliseerimisega on nimelt kiusatus ratsionaliseerida minevikusündmused ja emotsioonid ära oma praeguste teadmiste ja kogemuste järgi, aga uba on selles, et reaktsioon toimus su toonase arengutaseme ja teadmiste järgi. Põhimõtteliselt võid sa mineviku-minale niimoodi natuke liiga teha ja temalt liialt palju oodata.
Umbes nii, et kui sa leidsid praegu üles selle klassijuhataja-teema (muuseas, jäta teema ootele, seoseid võib veel tulla, suvalisel hetkel kargab pähe), siis teraapilises protsessis oleks ülesandeks need tunded ära tunda ja alles siis ratsionaliseerida.
Kui ma suutsin end selgeks teha 🙂
MeeldibMeeldib
Super, häid mõtteid aina lisandub. Suur aitäh sulle! Kõlab väga loogiliselt. Võib-olla peaksin tõesti selle teemaga ka ise teraapias käima. Varem oli muid põletavamaid teemasid nii palju, et see teema ei pääsenud üldse löögilegi. Näib, et siiski väärib tähelepanu.
MeeldibMeeldib
Ma ei saa aru. Kaotasid mingid võistkonnad, mitte sina. Sina vist vedasid nende peale kihla (sain ma õigesti aru?), aga kaotasid siiski nemad!!! Miks see sinu jaoks probleem on?
Ma ise ei saa tipp- ega võistlusspordist üldse aru. Mu jaoks on kama puha, kas vuti maailmameister on Läti või Itaalia, või kes OM-ilt mitu medalit saab. Aga see on sihuke neutraalne ükskõik. Et võib võita see ja võib võita too, mängigu pealegi.
Kuid et keegi võiks iseennast teiste inimeset mängu kaotuse puhul süüdistada – see käib mul lihtsalt üle mõistuse!!!
MeeldibMeeldib
Kaur, chillax 🙂 See pole päris nii.
Mina osalen Fantasy League võistluses. See on see, et sul on virtuaalne raha ja sa virtuaalselt ostad endale päris jalgpallurid (erinevatest tiimidest, mis osalevad Inglismaal Premier League’s). Nemad mängivad seal liigas omavahel päriselt, aga mina saan nende reaalsete tulemuste eest punkte (näiteks Angel Di Maria lööb laupäevases mängus värava, mina saan selle eest punkte). Oma punktidega võistlen ma reaalsete inimeste vastu (minu mees ja tema sõbrad, Eesti lõikes üleüldiselt on veel omaette edetabel), kes samuti sellest Fantasy mängust osa võtavad. Mind ärritab, kui mul läheb kehvasti ja ma oma punktidega edetabelis langen. Ma olin 20. kohal ja langesin 32. kohale. Tahaks teistest parem olla (et suudan õiged mehed osta ja nad õigel ajal mängu panna).
MeeldibMeeldib
See on vist suht lollikindel viis enda närvid pekki keerata. Kui sa tead, et mängus kaotamine sind vihastab, siis ära mängi?
Ma olen näinud küll inimesi, kes bridžis paari mängides omavahel lakkamatult kaklevad, või mingit onlain-arvutimängu tehes klaviatuuri peksavad ja laial lõual sõimavad. Masohhism, mitte mäng…
MeeldibMeeldib
Õnneks minust asjade lõhkujat ei ole ja vastastele ma ohtlik pole. See heitlus toimub minu enda peas ja tekitab kehva enesetunnet. Võita mulle samas meeldib. Ma ei satu eufooriasse, aga meeldib. Ma tahaks kunagi jõuda sinna, et suudan ka kaotusse neutraalselt suhtuda, ega kaota sellepärast mängu vastu huvi. Praegu on nii, et kui mul milleski natukenegi pikemat aega kehvasti läheb, tahaks käega lüüa ja loobuda. Aga ma vähemasti üritan edasi areneda ja oma vildakat mõtlemist kuidagi korrigeerida. Ju.
MeeldibMeeldib
Mul on nende mälestuste meelde tuletamisega olnud niimoodi, et ma olen arvanud, et ma mäletan mingit sündmust. (Ma ju mäletan seda ja saan aru, mis juhtus, selle võib kõrvale jätta.) Kuid pärast on välja tulnud, et mingi osa sündmusest, see kõige valusam koht, oli ära blokeeritud. See, kuidas aju suudab mõned osad nii ära tsenseerida, et jääb tunne, nagu oleks sündmusest kõik teada, on hämmastav. Ja see on ka osa kaitsemehhanismist — kui teadlik mina on midagi tõrjunud väga kaua, siis on ta selles väga osav ja leidlik. Loogiline mõtlemine ja arutlemine on alateadvuses surkimise ajal su vaenlane, sest noh, see ei tööta. Me leiame mingisugused loogilised seletused oma tunnetele ja see loogiline seletus on osa oma valusate tunnete “ära seletamisest” ehk blokeerimisest.
Ise olen kasutanud sellist meetodit, et siis kui mingi minevikuvalu on üles kerkinud, lasen alateadvusest kõikvõimalikku soga välja. Igasugused kujutlused kerkivad üles, millel pole justkui mingit seost käesoleva tundega. Võivad olla pildikesed kunagi nähtud multifilmist või kellegi öeldud või loetud sõnad või midagi üldse arusaamatut. Kui ma ei tsenseeri neid pilte, siis hakkavad nad seenesest viima selle tunde algpõhjusele lähemale. Midagi hakkab välja tulema. See on nagu oma loogilise mina kinni kiilumine, et see ei saaks mälestust ära blokeerida. Lõpuks jõuan ma sellesse seisundisse, kus suu ise moodustab mingid sõnad või keha liigub mingisse asendisse. Sel hetkel on valu ka kõige suurem. See on see valu, mida ma olen koguaeg püüdnud vältida ja tõrjuda. Ja siis tuleb see puuduv osa mälestusest. Aga see ei pruugi tulla ühekorraga, võib olla vaja mitu korda sellesse seisundisse minna. Võib ka nii olla, et ma teen seda protsessi ja miski ei kerki üles, valu tunne jääb alles, kuid hiljem päeva jooksul, kui ma enam ei mõtle sellele, tuleb äkki miski meelde, Sellest, et olen selle sündmuse lõpuni harutanud, saan aru, kui valu kaob täiesti. Jääb vaid mälestus, mis ei tee enam haiget.
Aga minevikus kaevamisega ei tohi liiale ka minna. Kui hakkad otsima kõigi tänaste jamade tagant oma lapsepõlve mõjutusi vms, siis lood sellega mindseti, kus kõiges on süüdi lapsepõlv, millega saab siis põhjendada, miks sa ei saa praegu õnnelik olla.
MeeldibMeeldib
Tundub, et selleks eneseavastamise reisiks tuleb lausa töölt puhkus võtta. Ma ei kujutagi ette, kust võtta see aeg, et lasta neil mõtetel vuhiseda. See kõik on väga isiklik ja seda ei saa teiste nähes teha. Võib-olla viib see hirmsa nutuhooni välja. Noh, väga hirmutav tundub see, kuna ma usun, et minus on palju valu tegelikult kinni. Igasuguste erinevate asjade tõttu.
Olen nõus, et kõiges ei ole süüdi lapsepõlv ja püüan enda puudusi ka selle teadmisega hinnata. Näiteks mulle on terve elu tehtud märkusi selle kohta, kuidas ma arvan alati, et just minul on õigus. Kui inimene juba kord on selline domineeriv ja enda meelest kõiketeadja, sobitub ka võistlushimu ja janunemine võidu järele hästi profiili, kas pole? Äkki siis polegi lapsepõlvega seotud? Olengi iseloomult selline? Mina ise ei arva tegelikult, et ma olen väga tark ja tean kõike, aga kui teised väidavad, et jääb mulje, nagu arvaks, ju neid jooni on. Õnneks olen aastatega omajagu muutunud ka. Vihasest ja südikast 18-aastasest on ikkagi juba inimene vormitud. Kuid pikk tee on veel minna 🙂
Ma tänan sind, et enda mõtteid ja soovitusi jagasid.
MeeldibMeeldib
Seda on jah raske hinnata, kuivõrd iseloom on lapsepõlvest või geenidest mõjutatud ja mida üldse sel juhul teha saab, et muutuda. Ega introverdist ekstroverti ei tee, eks ju. Või järgijast liidrit. Kuid neid lapsepõlvest sisse jäänud traumasid on ikkagi võimalik eristada üldisest iseloomust ja neist vabaneda. Minu jaoks on selge, et asi on alateadvusse surutud mälestuses, kui ma olen juba kauem kui päev otsa tundnud nagu oleks mul kivi kuskil kurgus või rinnas või kõhus. Või kui mingi asi tekitab minus nö plahvatuse, mis paneb ennast ka üllatuma. St põhjustanud sündmuse ja minu reaktsiooni suhe on paigast ära. Seda võib enda juures jälgida sama hästi nagu teiste juures. Ükski mittefüüsiline asi ei peaks meid endast välja viima. Veel üks võimalus on jälgida oma mõtteid. Kui ma näen, et mu mõtted on juba mitmendat päeva järjest nagu kihisev mürk, siis see tähendab, et mingi minevikuasi üritab end alateadvusest välja pressida. Ja sel hetkel võin ka näha, kuidas mu teadvuslik mina püüab igasuguste asjadega sellelt viletsalt tundelt tähelepanu kõrvale juhtida: see paneb mind sööma magusaid asju või kaevuma arvutimängu või raamatusse vms.
E. kirjutas õigesti, et see teraapia kestab aastaid. Ja päris puhtaks (terveks) ei saagi. Neid asju võib lõputult jääda alateadvusest kaevama. Mina tegelen sellega vaid siis, kui ma tunnen, et olen juba mõnda aega rõhuva emotsiooni mõju all. Eckhart Tolle nimetab seda seisundit valukehaks, sest seda tuntakse kehas. Ta kirjeldab seda väga tabavalt, kuidas see paneb meid tegema valu endale ja teistele jne.
Aitäh ka sulle, et sellele teemale tähelepanu juhtisid.
MeeldibMeeldib
Kui sa asja tõsiselt käsile võtad, ei ole sul ühe puhkusega küll midagi teha, klassikalises psühhoteraapias käiakse ikka aastaid – ilusasti kord-paar nädalas ja Taavi viidatud lähenemised (mida ma ka kasutanud olen ja on suht sama asi) võtavad samuti aastaid *lohutavalt* 😀
Oht minevikku “kinni” jääda on täiesti olemas (isegi olin selles lõksus kuni omaette pusisin), samas on jälle klassikalise teraapia loomulik ja tegelikult möödapääsmatu osa regressioon, kus sa mõnes mõttes lähed ka teraapiavälisel ajal sellesse “aega” tagasi, kuni saad hetkel käsiloleva teema lahendatud. Ja vat see võib olla keeruline ning natuke päris elu segada (miska oleks hea, kui oleks käepärast terapeut, kes su sealt läbi talutab).
Muidu aga tahtsin lisada selle mineviku (või ka vanemate) “süüdistamise” kohta. Loodan, et suudan end arusaadavaks teha, sest siin on tõesti õrnade nüansside küsimus ja ma pole suurem asi sõnaseadja. Et kuidas ma sain pihta sellele, millal ja kuidas ratsionaliseerimist saab kasutada minevikutraumade puhul ja millal mitte. Asja paremaks seletamiseks toon oma kogemusest näite.
Esiteks – ma arvan, et meil kõigil on mingeid mälestusi, mida väga selgelt mäletame ja pärast mida on tekkinud mingi hirm või vastumeelsus. Mul on hea näide, kuidas nägin 3-aastasena (tean täpselt, sest sel aastal elasime just selles kohas) möödaminnes telekast mingit juhuslikku juppi nukumultikast, kus suurest raskest pruunist puituksest astus sisse suur roheline koll. Pärast seda kartsin lapsepõlves kõiki suuri pruune kappe (teate neid vanaaegseid, nagu sageli talumajades on), hilisemas elus ei suutnud magada või magasin väga halvasti ruumis, kus oli suur pruun kapp, päris lahti sain sellest tõesti alles siis, kui asja teraapias läbi tegin. Aga ma teadsin kogu aeg, et pruuni-raske-kapi-hirm on pärit sealt ja mitte kusagilt mujalt. See mälestus polnud kunagi blokeeritud (polnud nii suur asi).
On ilmselge, et tegu oli traumaga. Ilmselge, et see oli põhjustatud sellest juhuslikust multikakatkest. On ilmne, et see oli lihtsalt jabur juhuste kokku langemine. Ja on ilmselge, et seda fakti nentides ma ei süüdista multikat ega kedagi teist. Nii lihtsalt oli. See trauma ei olnud kellegi süü, aga põhjus on ilmne.
Ma jõudsin kunagi oma teraapiaprotsessis sellise kohani, et kui mu vanemad lahutasid, siis mu ema sattus sügavasse depressiooni ja peitis end selle eest töösse (et mind mitte kurnata). Ja mina tundsin end hüljatuna, sest ema, eksole, ei olnud. Aga mul oli ju ka oma mure ja lein…
Ja ma jäin teraapias pooleks aastaks täielikku patiseisu, sest ma olin kogu selle asja enda jaoks ära ratsionaliseerinud. Noh, et näed, oli nii, juhtus naa, emal olid need põhjused, isal need, kõik oli normaalne, kõik tegid parimaid otsuseid ja üleüldse, ma olen täiskasvanud inimene ja ei saa ju oma vanemaid süüdistada.
Terve see pool aastat seletas terapeut mulle, et mul on õigus olla vihane. Kui ma endale selle loa lõpuks andsin, siis oioioi, kui vihane ma olin kaks nädalat!!! Ja seejärel päevakese kurb, teise jagu üksik ja siis lahenes see kõik ära. Nii et enam midagi järele ei jäänud.
Ausalt, see kogemus oli peagu et orgastiline!
(Muuseas, see kõik toimus ainult minu ja terapeudi vahel, vanematega suhtlemist ma sel ajal võimalusel vältisin, et protsessi mitte segada)
Tegelikult kõik see, milleni ma olin ratsionaliseerides jõudnud, oligi õige – ega mu vanemad olid ja on siiani väga toredad inimesed, armastavad mind tingimusteta, tahtsid parimat ja tegid alati parima, mida nad oskasid oma võimete, oma traumade, oma katkiste kohtade juures. Ega mu ema tegelikult ju ei hüljanud mind. Ainult et mina, kes ma olin toona laps ja kes ma siis ei saanud päriselt aru, tundsin siis nii.
Ja, vat, selleks, et päriselt mõista oma ema (mitte teoreetiliselt, milleni ma olin ratsionaliseerimisega jõunud) ja päriselt see asi selja taha jätta, oli mul vaja enne päriselt seda toorest emotsiooni tunda, mida tahtis tunda, aga ei saanud tunda too 10-aastane mina.
Meie vanemad (ja õed-vennad-õpetajad-naabritädid) paratamatult põhjustavad meile igatsugu traumasid ja kindlasti teeme me seda oma lastega kah (ja vahel ka võõrastega). Vahel langevad asjaolud kokku, meil on tundlikud kohad erinevad, kusjuures põhjuseid alati ei tea. Asjad lihtsalt juhtuvad.
MIks ma enne rääkisin oma pruuni-raske-kapi-hirmust? Nii nagu see, kui ma nendin, et kapihirm on pärit juhuslikult nähtud multikakatkest, ei tähenda, et ma süüdistan multikat, nii ka see, et ma nendin, et mu ema toonane reaktsioon põhjustas (suures osas) mu hüljatuse tunde, ei tähenda, et ma ema süüdistan. Süüdistamine oleks siis, kui ma ei läheks sealt edasi. Aga kuni ma ei tunnista: “see on pärit siit”, ei saa ma edasi minna. Sest pole kohta, kust edasi minna, ma olen ju koha blokeerinud.
Ehk siis – enne on vaja kogeda, alles siis saab ratsionaliseerida ja edasi minna. Alles siis on ratsionaliseerimine osa tervenemisest.
Aga meil on väga tugevad blokeeringud peal, et julgeda ka lihtsalt tunnistada “see on pärit siit (ja kõik)”. Sest see tundub enesele süüdistamisena. Ja mõistlik inimene seda ju ei tee.
Nii et… selline väga õrna tasakaalu värk.
Kinni jääda on kerge, ära jätta ka ei saa.
Vanemaid või minevikku süüdistada pole mõtet ega vaja, aga asetleidnut sellisel kujul nagu sa seda tookord kogesid, tookordsete teadmiste ja kogemustega, ka ei saa.
Kiiga-kääga, nagu kiigel 🙂
MeeldibMeeldib
PS vabandan romaani pärast. Enam ei tee 🙂
MeeldibMeeldib
Oi, hoopis vastupidi – aitäh selle romaani eest! Samal ajal kui populaarsetes blogides käib võitlus paksude ja solvamise üle, on minu omas isegi asjalikku juttu. Olen lausa uhke 😀
Psühhoanalüüs kui selline on mind mõttena alati köitnud. See on nagu ennustaja juurde minek. Kuidagi totakat rahuldust pakub, kui tagantjärgi suudetakse mingeid asju nentida (või ära arvata) ja saab mingi tähenduse ja järelduse indekskaardina külge kleepida. Ainult et terapeudi juures on see päris. Ja seda tean ka, et psühhoanalüüs on aastaid kestev teraapia. Mis viib mind jälle mõttele, et kust see raha võetakse. No olen selline ratsionalist.
Ja väga hirmutav kogu selle asja juures on veel see, et mul on terve veoauto koormatäis daddy issuesid ja mul on hirm, et võib-olla ma peaksin mingi ravivõtte rakendamiseks isaga rääkima, aga seda ma mingil juhul teha ei taha. Olen seda mõned korrad elus proovinud ja ühelgi korral pole mingit tulemust olnud. Nagu üritaks jalgrattaga betoonseina rammida. Ainult ise saad viga. Aga võib-olla on see hirm põhjendamatu ja midagi sellist teha ei tule.
Kunagi ma üritasin oma kognitiivses teraapias jutulõnga lapsepõlvest üles võtta, sest tundsin, et sealt on mingid asjad alguse saanud, aga terapeut liikus sujuvalt üle. Ehk polnud tal piisavat kompetentsi. Ühesõnaga, teema on raske ja häiriv, aga huvitav ka.
MeeldibMeeldib
Teraapiasuunad ja tehnikad on erinevad ja see, mis sobib, sõltub inimesest. Kõigel on oma koht. Nt minule on igasugune CBT (mis on eesti psühholoomade seas lausvaldav koolkond!!!) täiesti vastunäidustatud, aga tean palju inimesi, kellele ei sobi psühhoanalüütiline psühhoteraapia, mis minule viimaks läbimurde tõi. (Päris psühhoanalüüs on veel kolmas asi ja see pole ka päris minu teetass)
Pluss siis veel mitteakadeemilised lähenemised, nt rännakuteraapia ja perekonstellatsioonid, ka vabastav hingamine, mida ma olen ka tööriistana kasutanud mõne konkreetse teema juures ja jääb üle ainult kiita – kui tead mida teed ja terapeut tasemel, on igati kasulik. Aga need, jah, on kallid.
Ja siis veel on igasugused emotsioonide lahendamise tehnikad (nt Ingvar Villido õpetab neid), mida sa teedki ise – ja paljudele sellest piisab, AGA. Mõnel (viitan endale) ON vaja kõrvale jälgijat. Villido tehnikad ei ole väga erinevad klassikalise psühhoteraapia omadest, aga mina keerasin üksi pusides end hullemasse seisu, sest hakkasin lahendamise asemel tundeid alla suruma ega saanud sellest aru. Aga enamusel seda ei juhtu.
Kui su mingid neuroosid või kiiksud hakkavad elu segama, siis sa selle raha leiad, minu terapeuti katab poolenisti veel haigekassa, nii et tglt pole see nii hull. Kui aga ei sega elu, siis pole ju vaja käiagi, meil on kõigil kiikse.
Igasugu pahna ujub välja ikka, aga enamasti ootamatutest kohtadest. Minu teraapias pole teistega rääkimine enamasti vajalik olnud. Küsimus on selles, et sinu isa pole enam see inimene, kes ta oli siis, kui sul daddy issued tekkisid (nagu ka sina oled nüüd täiskasvanud). Nagu mina olin tookord vihane mitte ema peale, vaid mineviku-ema peale 🙂
No ei ole mõtet väga teisi asjasse kaasata. Sinu enda reaktsioonid võivad isaga (meestega) suheldes muutuda ja sellega ongi “rääkimine” tehtud. If you know what I mean.
MeeldibMeeldib