“Minu Moldova”
Hakkasin mõni päev tagasi lugema raamatut “Minu Moldova” ja… No kurat, ma ei tea, kas ma lõpunigi lugeda viitsin. Ausalt. Hetkel on 74 lk loetud. Kuna see alla 200 lk ainult ongi, vast ikka loen, aga ma just hetk tagasi ärritusin selle raamatu peale ja tulin kirjutama.
Ebasümpaatne tundub mulle see autor, sorry. Väga ebasümpaatseks inimeseks on ta enda kirjutanud. Mina ei tea, kas ta tegelikult ongi ebasümpaatne või ei, aga selles raamatus ta ei saa küll mulle mitte kuidagi meeldida. Õudne targutaja ja väga üleolev. Ja muidugi liiga titemammalik. Titt ees, pojuke taga, lapsuke seal ja ninnu-punnu-junnu.
Mis konkreetselt ärritas, oli feminismi teema. Ta räägib sellest, kuidas Moldovas naistel erilisi ambitsioone polegi. Üritab seal kohalikega feminismi üle arutleda, aga ma minu meelest eksib ta ise seal kedagi tibiks nimetades ja muudelgi kordadel feminismi reeglite vastu. Ta kirjeldab kohtumist ühe naisega, kes tuleb kohtuma kõrgetel kontsadel. Autor meelest oleks “õige” tulla madalate jalatsitega, sest nii olevat mugavam. Kontsadel naine vastab, et tal on kõrgetel kontsadel ka mugav. Mille peale autor oli nähvanud, et “Lääne naised arvavad, et te, Moldova naised, näete välja kui prostituudid,” ja siis ahmib imestusest õhku, kui ärritunud “prost” vastu paneb, et aga meie naised on vähemalt ilusad, mitte paksud nagu Läänes. Ee…? Sa ise pritsid stereotüüpseid väiteid ja imestad, kui selle peale ärritutakse? Kas feminism mitte pole see, et kannan selliseid riideid ja jalatseid, nagu tahan ja ükski konn ei köhi? Või on olemas mingi ÕIGE feministi outfit, kuhu kuuluvad Crocsid ja Didriksoni parka (nagu Perekoolikatelgi)? Andestust, aga võiks mõista püüda, et mõni naine tahab ilus välja näha, sest talle endale meeldib. Talle endale meeldivad kontsad, meik ja muud ilusad asjad ja polegi tarvis selle taga mingit tonti meest näha.
Mulle ei ole ka sugugi sümpaatne inimene, kes ei suuda adapteeruda selle kultuuriga, mis prevaleerib riigis, kuhu tema külalisena sisse tulnud on. Räägitakse meilgi ju, et kui tuleb meile elama moslem, peaks ta meie kultuuriga harjuma ja siinsete seaduste järgi elama. Aga kui läheb kuhugi üks valge Marje, siis temal seda kohustust pole? Ma ei tea, minu meelest küll ei ole normaalne käia mööda kohalikke pankasid, õiendada ja sõimelda seal kohalike töötajatega, kes üritavad selgeks teha, et lapsevankriga siia ei siseneta. Jäta oma vanker ukse taha, kui sellised on reeglid. Või käia kohalikke kaltsupoe kaupmehi õpetamas (sul on hinnad liiga kõrged, lase alla). Wtf?
Kes arvas, et Kristiina Ehin on oma raamatus kui lilleke pasameres (ja selliseid arvamusi olen arvustusi lugedes kohanud), võib ette arvestada, et Moldova rampsis ei ole pasamerre sattunud pelgalt lilleke, vaid ikka särav ja hinnaline briljant. Ja see pask, mille sees peab hulpima, on ikka kõvasti vängema haisuga.
- Posted in: Uncategorized
Kristallist elu 
Uhhhhh!
Aitäh Sulle 🙂
Käisin oma abikaasaga tema kolleegidel külas, kus mul oli igavavõitu ja avastasin seal riiulis ka sellesama raamatu (lugesin üle lehe miski 3 tunniga selle läbi) ja mul tekkis selline vastuseis kogu selle riigi suhtes, et kui abikaasa hakkas ajama, et peaks Moldovasse sõitma, ütlesin kohe EI! Pärast põhjendust teatas ta, et see on ju mingi suvaka eide oma jutt ja tegelikult ei saa see asi seal nii hull olla, et kõik müüvad end l**sideks ja pressivad välismaale tööle. Nojah. Selle aasta kõige nõmedam lugemine (ja ma loen tegelt hullult palju).
Ma sain ka eile läbi. Lõpus läks väga sügavaks Transnistria ja Moldova suhete analüüsiks ja see jättis mind kohutavalt külmaks, lappasin 30 lk lihtsalt edasi. Lõpus tuli veel juttu, mis võiks kuidagi isegi huvi pakkuda, aga paraku ei muutunud autor sugugi meeldivamaks. Üleolek, üleolek ja veelkord üleolek. Ja liiga palju keelelist praaki. Ei soovita mitte kellelegi seda raamatut.
Ma lugesin vahepeal (eelmine aasta? üle-eelmine aasta?) ühe vahetusõpilase blogi, kes oma vahetusaasta Moldovas veetis. Hea küll, tegu oli ju teismelise tütarlapsega, aga huvitav oli ikka lugeda. Ja tema blogi andis Moldovast jällegi teistsuguse pildi.
Ja eks need Minu raamatud ongi ju subjektiivsed, kuna inimesed, kes neid kirjutavad on erinevad. Kelle kogemus on negatiivne (või kes on Eestist lahkunud väga negatiivselt), vastavalt sellele peegelduvad nende hoiakud ka raamatus vastu. Samas leian ma, et on ebaaus panna kirja silmnähtavalt negatiivse alatooniga kirjeldus riigist, kus inimene viibib lühiajaliselt ja mille suhtes ta on kallutatud arvamusega – nagu filmis “Siin me oleme”, kui juba midagi laulu (teksti) sisse panna, siis sinna see ka jääb. Ning üdini negatiivne tekst mõne riigi kohta võib päris kindlasti mõjutada seda, kas mina sinna riiki üldse kunagi reisida tahan (Minu raamatute puhul näiteks Minu Albaania tuleb näitena pähe). Sellele lisaks leian ma seda, et on väga kahju, et osa riike on sarja alguses ära kirjutatud, kuna nende riikide kohta vast oleks tänaseks päevaks palju paremaid kirjutatajaid, kui need, kes seda algupäraselt tegid.
Täitsa õige. Kindlasti on mitmeid riike, millest annaks veel ja paremini kirjutada. Võimalik, et negatiivselt meelestatud inimesed kirjutavad raamatu justkui teraapilisel põhjusel (a la et saaks selle virtsa endast välja). Aga sel juhul peaks raamat sahtlisse jääma.
Tegelikult mina üldse idealiseerin raamatu kirjutamist vist üle. Mulle tundub, et kui kirjutada, siis seetõttu, et sees pulbitseb ja on midagi suurt ja tähtsat öelda, mitte seetõttu, et Epp annab tellimuse sisse :)) Aga see on jälle minu kiiks.